Eeesti taimestik, taimkate ja selle kaitse, 1 KT (1)

Eesti taimestik, ja selle kaitse . Vastused kordamisküsimustele .
Ainevahetus ehk metabolism ­ organismis toimuvad omavahel ja keskkonnaga seotud keemiliste reaktsioonide kogum. Organismid vajavad elutegevuses erinevaid orgaanilisi aineid, mida nad saavad kas välikeskkonnast või sünteesivad ise. Neid aineid kasutatakse kehaomaste orgaaniliste ainete sünteesimise lähteaineteks. Sünteesimiseks on vaja energiat, mida saadakse orgaaniliste ühendite lagundamisel või väliskeskkonnast. Metabolism koosneb 2-st vastandlikust osast: Assimilatsioon ­ sünteesiprotsessid. Raku tasemel anabolism. Assimilatsioon e. sarnastamine - organismis toimuv biokeemiline protsess, milles anorgaanilistest ainetest tekivad orgaanilised, kehaomased ained. Protsessi toimumiseks on vaja energiat. Dissimilatsioon ­ lõhustamisprotsessid (vaja ainet, ensüüme, energia salvestamise võimalust). Raku tasemel katabolism. Dissimilatsioon ­ on organismis toimuv keerulisemate ainete lagunemine lihtsamateks, mille juures vabaneb neis sisalduv keemiline energia. Taimefusioloogias sageli samastatav hingamisprotsessiga. Protsessi käigus vabaneb energiat.
Taime ja looma põhilised erinevused. Taimed Loomad Raku ehitus rakukest puudub plastiidid puuduvad vakuoolid puuduvad Ainevahetus autotroofsed heterotroofsed Varuaine tärklis rasvad Keha pindala suur valispind liigestatud sisepind Kasv piiramatu piiratud Närvisüsteem puudub olemas Hormonaalsed organid puuduvad olemas
Autotroofne ja heterotroofne toitumine. Autotroof on organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest süsinikuühenditest (tavaliselt on selleks süsihappegaas). Taimed, tsüanobakterid, protistid ( vetikad ). Autotroofne toitumine, mille käigus suudab organism lihtsatest anorgaanilistest ühenditest kehavälise energiaallika kaasabil sünteesida eluks vajalikud orgaanilised ained iseseisvalt. Kõik fotosünteesivad taimed.
Heterotroof on organism, kes saab oma elutegevuseks vajaliku süsiniku toidus sisalduvast orgaanilisest ainest. Kõik loomad ja seened, samuti paljud bakterid . Heterotroofide hulka kuuluvad osaliselt või täielikult ka mõningad parasiitsed taimed, näiteks mükotroofsed orhideed (koralljuur, pisikäpp). Heterotroofne toitumine, mille käigus organismid ei ole võimelised endale anorgaanilistest ühenditest ise vajalikke aineid sünteesima. Eluks vajaliku energia ja orgaanika saamiseks lagundavad valmis orgaanilisi ühendeid. Kõik loomad, enamik baktereid. Leidub ka organisme, kes võivad kasutada mitut toitumistüüpi. Näiteks neid, kes on ühtaegu nii autotroofid kui heterotroofid , s.o. võivad kasutada nii orgaanilist kui anorgaanilist süsinikuallikat, nimetatakse miksotroofideks. Taime- ja loomaraku erinevused. Taimerakk Loomarakk esinevad plastiidid ja vakuoolid, plastiidid, vakuoolid ja rakukest mis on ümbritsetud tselluloosse puuduvad. rakukestaga.
Prosenhüümne ja parenhüümne rakk . Prosenhüümne rakk on taimerakk, millel on väga piklik kuju. (esinevad juhtkoes). Prosenhüümse raku pikkus võib küündida 25 sentimeetrini (lumivalge bömeeria). Parenhüümne rakk on ehk isodiameetriline rakk on taimerakk, mis on igas mõõtmes enam-vähem võrdse läbimõõduga. Kandiline, ristkülikukujuline rakk (esinevad kattekoes).
Mis on kude? Kudede liigitus. Kude ­ ühesuguse ehituse ja ülesannetega rakud , mis koonduvad rühmadeks.
Algkoed e. meristeemid initsiaalrakud - moodustavad algkoe ; on piiramatu jagunemisvõimega. Kiirdrakk - kasvukuhiku tipus paiknev üks suur piiramatu pooldumisvõimega, kolmetahulise püramiidi sarnane rakk, mis jaguneb kõikide külgede suunas.
Algkoed ehk meristeemid on taimedele omased diferentseerumata rakkudest koosnevad koed . Algkoel on kaks põhiomadust: kiire paljunemine ja võime muutuda teiste kudede rakkudeks ehk diferentseerumisvõime.
Asukoha järgi eristatakse 4 algkoe rühma: tipmine e. apikaalne meristeem , (kasvukuhikus) Tipmine meristeem paikneb juurte ja varte pea- ja külgharude tippudes, seal toimub taime pikkuskasv. Külgmine e. lateraalne meristeem, nimetatakse ka kambiumiks. Paikneb telgelundites pinnaga parallelse kihina. Põhjustab elundite kasvu laiusesse e. jämenemist. vahelmine e. interkalaarne meristeem (lehe alusel, varres, sõlmevahes) asetseb varre sõlmevahede alumises osa, lehtede ja õieraagude alusel. Võimaldab vastavate elundite pikkuskasvu . Haava- ehk kalluse meristeem tekib taime vigastatud koha ümber ja võimaldab haavade kinnikasvamist. Tekkeaja alusel: Esmased - tekivad seemnes Sekundaarsed - teatud arenguetapil (korgikambium)
Püsikoed ­ on taime algkoest diferentseerunud koed.
kattekude juhtkude tugikude põhikude ( imikude , erituskude )
Haavakude e. kallus on sekundaarne algkude, mis võib tekkida peaaegu kõigi kudede elusatest rakkudest. · Kasvukuhik : varre ja juure tipus paiknev kooniline moodustis, milles asuvad apikaalsed e tipmised algkoed.
Püsikude (põhikude, juhtkude, tugikude, kattekude): rakud ei ole intensiivse paljunemisvõimega, tekitavad sama koe rakke, on erineva suurusega, plasmat suhteliselt vähe, tuumad on väikesed ja vakuoolid suured.
Algkoe rakud Püsikoe rakud
Intensiivse paljunemisvõimega Ei ole Tekitavad kõigi kudede rakke Tekitavad sama koe rakke Väikesed, plasmarikkad, suure tuumaga , Erineva suurusega, plasmat suhteliselt õhukese (esmase) kestaga, tihedalt vähe, tuum väike, vakuool suur paiknevad rakud, vakuoolid pisikesed või puuduvad
Mõnel püsikoel on võime minna tagasi algstaadiumi (dediferentseeruda) ja areneda teises suunas: haavakoe teke
Põhikoed moodustavad valdava osa taime massist. Põhikude koosneb õhukeseseinalistest elusatest rakkudest, mille vahel on suured rakuvaheruumid. Neis rakkudes toimuvad mitmed olulised protsessid: · fotosüntees, varuainete ja vee säilitamine, gaasivahetus jne. Funktsioonist lähtudes eristatakse nelja tüüpi põhikudet: · assimilatsioonipõhikude ehk klorenhüüm ehk mesofüll asub lehes või noorte varte esikoores. Rakkudes on palju kloroplaste ja seal toimub fotosüntees. Piklikud ja üksteise kõrval asuvad klorenhüümirakud moodustavad sammas- ehk palissaadkoe, kui aga rakkude vahel on suured rakuvaheruumid, nimetatakse seda kobe - ehk tohlkoeks. · säilituspõhikude leidub juures, risoomis, varre keskosas ja seemnetes, viljades, sibulates , mugulates jne.. Säilituspõhikoe rakkudesse kogunevad varuained : tärklis- ja valguterad, lahustunud suhkrud , harvem õlitilgakesed. Viljades on rohkesti kromoplaste. Varuainete säilitamise ülesandega rakkude kestad võivad viljades olla tugevasti paksenenud, nagu näiteks asparil, kohvipuul, diospüüril või datlipalmil. · veesäilituspõhikude sukulentidel ehk turdtaimedel, näiteks sugukondades piimalillelised, kaktuselised ning perekondades agaav, kukehari , soolarohi. Rakud on õhukesekestalised, paisumisvõimelised, veerohkete vakuoolidega. Kui vakuoolides on vett vähe, tõmbuvad rakkude kestad kortsu, rakkude veega täitudes sirguvad kestad uuesti. · õhukude ehk aerenhüüm sisaldab suuri õhuga täidetud rakuvaheruume, sest rakud on kujult tähtjad. Esineb soo- ja veetaimedel, siin on aerenhüümil oluline osa gaasivahetuses. Lisaks aitab aerenhüüm veetaimedel püsida vees vertikaalasendis.
Põhikudesid saab liigitada ka nende paiknemise järgi taimes : · esikoore põhikude ehk esikoore parenhüüm asub epidermi ja kesksilindri vahel, selle rakud on vähespetsialiseerunud. · säsi on varre keskosas paiknev vähespetsialiseerunud põhikude.
Vähe diferentseerunud, rakud õhukeseseinalised, ümarad, rakuvaheruume palju, moodustavd rohttaimedest põhilise osa. klorenhüüm e. assimilatsioonipõhikude - fotosüntees säilituspõhikude - varuainete säilitamine
Kattekude ehk epiderm Epiderm ehk epidermis on elusatest rakkudest koosnev kattekude taime lehtede, noorte varte ja viljade pinnal. Kattekoe rakud paiknevad tihedalt üksteise kõrval ja kaitsevad taime sisemisi kudesid kuivamise ja mitmesuguste kahjulike välismõjude eest. Epiderm on enamasti ühekihiline ega sisalda kloroplaste. Kihi moodustavad rakud on paksude rakukestadega ja võivad sisaldada peale tselluloosi ka muid ehituselemente, näiteks räni. Epidermi katab kutiikula või vahakiht. Kaitseb ülekuumenemise, liigse jahtumise, vee aurumise , mehhaaniliste vigastuste, mikroorganismide eest. Epidermi moodustised: karvad papillid õhulõhed Epidermis olevate õhulõhede kaudu toimub taime gaasivahetus ehk hingamine . Taime noori juuri katvat sarnast kattekudet nimetatakse epibleemiks. Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem
KATTEKARVAD HAAKEKARVAD
Elusad v surnud tugeva seinaga Ühe- v mitmerakulised Ühe- v mitmerakulised Sirged v harunenud Terava v konksja tipuga Kaitsefunktsioon Kinnitamine ja levitamine NÄÄRMEKARVAD KÕRVEKARVAD
Mitmerakuline Üherakuline Pea ja jalg Rakuseinas ca ja Si Näärmevedelik kõrvevedelik Kaitse- ja eritusfunktsioon, putukate Kaitse ülesanne juurdemeelitamine haakekarvad (põldmadar, humal ) näärmekarvad ( tubakas , pelargoon) kattekarvad (nurmenukk, vägihein) kõrvekarvad (kõrvenõges) Kõrvekarvad - on taimede kohastumus kaitsmaks end rohusööjate eest. Taimed eritavad kõrvekarva kaudu metaanhapet ehk sipelghapet, histamiini ja serotoniini.
oEmergentsid: epidermi väljakasved, mille moodustamisest võtavad osa ka epidermialuse koe rakud. Nt roosi okkad, hobukastani viljade ogad.
Õhulõhed oEhitus: koosnevad kahest sulgrakust ja nende vahele jäävast õhupilust (sealt avaneb õhukamber). oÜlesanded: õhu pääs taime sisemusse (nt CO2 ja O2). oPaiknemine: epidermis, epibleemis õhulõhesid ei ole! oKorkkude: sekundaarne kattekude, mis tekib mitmeaastastel taimedel epidermi hävimise tagajärjel selle asemele. oKorp: moodustub vanadel puitunud varrega taimedel korkkoe asemele. oLõved: tekivad sekundaarse kattekoe moodustumisel õhulõhede kohale; õhulõhed kaovad, lõved asendavad õhulõhesid.
Tugikude ·Ülesanded Hoiab või aitab hoida taime keha püsti. Tugikoed puuduvad või on vähearenenud veetaimedel, noori ja üheaastasi taimi (õhukese rakuseinaga) hoiab piisava veesisalduse korral püsti raku siserõhk e turgor . · Paiknemine ­ varres. Kollenhüüm Sklerenhüüm Raku kuju Prosenhüümne, 1-2 mm Prosenhüümne, 1-1,5 mm pikad pikad Rakusein plastiline jäik Protoplasma Elus surnud Kasvamisvõime olemas puudub Meristemaatilisus olemas puudub Funktsioneerimine Noortes taimedes Vanemates Asend perifeerne Sügavamates kihtides Koosseis nurkkollenhüüm niinekiud plaatkollenhüüm puidurakud kobekollenhüüm kivisrakud ·Kollenhüüm (nurk-, plaat-, kobekollenhüüm) ·Kollenhüüm: tugikude, mis koosneb ebaühtlaselt paksenenud kestadega enamasti prosenhüümsetest rakkudest. Asub vahetult epidermi all varres, ka leherootsus (funktsioneerib noortes taimedes). Nurkkollenhüüm: Plaatkollenhüüm: Kobekollenhüüm: rakukestad paksenevad vaid paksenevad paksenevad vaid telgorgani rakuvaheruumidega nurkadest. Levinuim välispinnaga kokku puutuvad kollenhüümi tüüp. paralleelsed rakukestade rakukestad, piirkonnad. radiaalsed jäävad õhukesteks.
·Sklerenhüüm (niinekiud, puidurakud, kivisrakud) Sklerenhüüm: sekundaarne tugikude, mis koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas (funktsioneerib vanemates taimedes). Niinekiud Puidurakud Kivisrakud otstest teritunud, väga asuvad juhtkimpude kestad tugevasti puitunud, paksude kestadega rakud. ksüleemis. pooridega läbistatud ja Esinevad kas üksikult või Sarnanevad kihilised . Neid võib leida kimpudena juhtkimpude niinekiududele, kuid põhikoes, kuid võivad floeemiosas. Tekivad kas on rohkem puitunud. moodustada tugeva koe nt algkoest või kambiumist. Esinevad peaaegu luuviljaliste seemnes või kõikides sarapuupähklis. mitmeaastastes taimedes.
Juhtkude ·Ülesanded Ainete transport taime maapealsete ja maa-aluste organite vahel. ·Ehitus Juhtkoe torujad rakud koos neid toetavate tugikoe ja põhikoe rakkudega moodustavad juhtkimbu . Juhtkimp koosneb ksüleemist e puiduosast ja floeemist e niineosast. Kui kambium ksüleemi ja floeemi vahel on olemas, on tegemist avatud juhtkimbuga. Kui kambium puudub, on tegemist suletud juhtkimbuga. Ksüleem e puiduosa : funktsiooniks on vee ja mineraalainete transport, varuainete säilitamine ja taime toestamine. Võivad esineda trahheed , trahheiidid , puidukiud (parenhüüm) ja ksüleemi põhikude. Floeem e niineosa : koosneb sõeltorudest, saaterakkudest, floeemipõhikoest ja niinerakkudest (parenhüüm). ·Paiknemine Kogu taime ulatuses (juurest varre tipuni). ·Tõusev ja laskuv vool Tõusev vool: juurte kaudu siseneb vesi koos selles lahustunud mineraalainetega taime ning liigub edasi tema maapealsetesse osadesse. Tõusev vool liigub puiduosas e ksüleemis. Laskuv vool: kannab orgaanilised ained lehtedest vartesse ja juurtesse, ka õitesse ja viljadesse. See kulgeb mööda niineosa e floeemi. ·Juhtkimpude ehitus ja tüübid Kontsentriline juhtkimp: üks juhtkude on teisega ümbritsetud (floeem ksüleemist või ksüleem floeemist). Esineb risoomis. Kollateraalne juhtkimp: ksüleem ja floeem esinevad kõrvuti. Sagedaseim juhtkimbu tüüp. Esineb lehtedes ja vartes. Bikollateraalne juhtkimp: floeem asetseb kahel pool ksüleemi (floeem- ksüleem-floeem). Esineb korvõieliste, maavitsaliste, kõrvitsaliste jt sugukonnas. Radiaalne juhtkimp: ksüleemi ja floeemi grupid vaheldumisi . Esineb juurtes. Ksüleem ehk puiduosa ­ trahhed, traahheiidid, puidukiud, parenhüüm.
Floeem ehk niineosa ­ sõeltorud, saaterakud, niinekiud, niineparenhüüm.
·Sõeltorud: koosnevad piklikest prosenhüümsetest rakkudest. Nende tipmised ja külgmised rakukestad on varustatud rohkete pooridega, mis on koondunud pooriväljadeks. Esinevad floeemis. ·Saaterakud: pikad kitsad elusad rakud, paiknevad sõeltorude kõrval. Esinevad peaaegu kõikidel katteseemnetaimedel floeemis. ·Trahheed: rakkude otsmised rakukestad kas puuduvad, nii et moodustub pidev toru, või on rakukestadesse tekkinud piklikud avad. Esinevad enamikul katteseemnetaimedest ning vähestel sõnajalg- ja paljasseemnetaimedel. Esinevad ksüleemis. ·Trahheiidid: prosenhüümsed rakud, mis on tippudest ahenenud. Rakukesta siseküljel võib esineda paksendeid (spiraal-, rõngas- jt kujuga). Esinevad ksüleemis.
Erituskude ·Ülesandeks on mitmesuguste ainete eritamine kas vedelal või tahkel kujul. ·Ekskreet ­ mittevajalik eritis · Sekreet ­ elutegevuseks oluline eritis Eritatavad ained jäävad taime: lülilised ja lülitud piimasooned, idioblastid (limad, eeterlikud õlid, alkaloidid , parkained jne). Ained eritatakse väliskeskkonda: näärmed (nektaariumid) ja hüdatoodid (eritavad vett lehe välispinnale). Vee-erituskude e epiteem. Vee eritamine e gutatsioon.
JUUR - Tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. ·Ülesanded Taime kinnitamine pinnasesse Vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport Mõnede orgaaniliste ainete süntees Säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend
·Liigitamine (pea-, külg-, lisa-, idujuur ) Peajuur : areneb seemne idujuurest. Taimel saab olla vaid üks peajuur. Külgjuur: kasvab välja peajuurest või mõnest teisest juurest (külgjuurest, lisajuurest). Lisajuur: areneb mõndadel taimeliikidel varrest või lehtedest ( sattudes niiskesse keskkonda). Idujuur: peajuure alge seemnes. ·Juure vööndid Kasvukuhik: varre ja juure tipus paiknev kooniline moodustis, milles asuvad apikaalsed e tipmised algkoed. Kasvukuhikut katab juurekübar. Pikenemis - e kasvuvööde: selles vöötmes toimub rakkude suurenemine. Eristumisvööde e imamisvööde juurekarvadega: algab püsikudede kujunemine. Juurekarvade abil toimub vee ja mineraalainete vastuvõtt mullast. Juhtimisvööde külgjuurtega ·Juure ehitus Epibleem: maa-alune kattekude. Ühekihiline, rakuvaheruumid puuduvad, klorofülli on väga vähe, õhulõhed puuduvad! Esikoor: paikneb epidermi all, koosneb põhikoest. Välises osas paikneb kollenhüüm, sisemise rakkude kihi rakud on väikesed, tihedalt üksteise kõrval ja neljakandilised. Kesksilinder e steel : välimine rakukiht on peritsükkel, sisemuses juhtkimbud . Steelitüüpe eristatakse floeemi ja ksüleemi paigutuse järgi. Juhtkimp: radiaalne juhtkimp (floeemi ja ksüleemi grupid vaheldumisi).
·Juurestik Võib esineda ka sammasjuurestik või narmasjuurestik . Sammasjuurestik: kujuneb siis, kui idujuurest areneb üks pea- ehk sammasjuur . Sellest saavad alguse külgjuured, mis omakorda harunevad. Külgjuured on samasuguse ehitusega kui peajuur, kuid nad on viimasest oluliselt peenemad . Sammasjuurestik on iseloomulik paljudele rohttaimedele, puudele ja põõsastele. Narmasjuurestik: palju enam-vähem ühesuguseid juuri. Seemne idanemisel areneb ja haruneb idujuur nõrgalt, kuid peagi kasvab varre alumisest osast hulgaliselt lisajuuri. Need juured moodustavadki sammasjuurestiku. Esineb kõrrelistel. ·Juure muudendid ( risoom , sibulad, säilitusjuured jne) Säilitusjuured: Juurekael ja terve peajuur: porgand , suhkrupeet Juurekael ja pool peajuurt: söödapeet Juurekael ja veidi peajuurt: söögipeet, kaalikas , redis Juurekael: alpikann Lisa- ja külgjuured: daalia ja käpalised Tõmbejuured: sibul (taime muundunud võsu)-, mugul - ja risoomtaimedel (risoom: mitmeaastane, harunev või harunemata, horisontaalse , tõusva või vertikaalse kasvusuunaga maa-alune võsu, mis täidab varuainete säilitamise, taime uuendamise ja vegetatiivse paljunemise ülesandeid) Õhujuured: epifüütidel (taimorganism, mis kinnitub või kasvab teisel elusal taimel viimast kahjustamata; juured ei ole maa sees) ­ viigipuu, käpalised, võhulised jt Assimileerivad juured: epifüütsed orhideed Hingamisjuured: troopika hapnikuvaeste soiste alade taimed Tugijuured, ronijuured ·Juuremügarad Bakterid tungivad juurekarvade kaudu parenhüümirakkudesse, sealsete toitainete arvel paljunedes hõivavad nad järjest uusi rakke. Ka parenhüümirakud paljunevad ja suurenevad ning moodustavad nn bakteroidkoega täidetud mügaraid. Juurerakkudes toimub pidevalt bakterite lagundamine, vabanenud aineid (peamiselt lämmastikühendeid) saab taim kasutada. Et bakterid suudavad oma keha üles ehitada õhulämmastiku jm baasil, võib öelda, et sümbioosis* elades muudavad bakterid õhulämmastiku taimedele kättesaadavaks. Bakterid kasutavad ka taime sünteesitud süsivesikuid. Neid moodustavad mügarbakterid, limaseened, kiirikseened. Esinevad kõigil oalaadsetel, liblikõielistel. Lisaks leidub juuremügaraid ka astelpajul, hõbepuul ja leppadel. ·Mükoriisa: seeneniidistiku ja juurekoe tihe ühendus, mida moodustavad põhiliselt kübarseened. Mükoriisa esineb nt orhideedel. Mükoriisa peamine tähtsus seisneb selles, et seen varustab taimejuuri taimetoiteelementidega, mida taim mullast kas ise ei saa kätte (näiteks mulla kõrgenenud pH tõttu) või saab neid kätte aeglaselt; seen omakorda saab taimelt vastu aga elutegevuseks vajalikke suhkruid
·Parasiidid, poolparasiidid Parasiit: taim, millel puuduvad juured ja klorofüll, toitub heterotroofselt teiste taimede arvel haustorite (näsajad moodustised nende juurte tippudel, mis puutuvad kokku peremeestaime juurtega) abil. Võrmid, soomukad. Poolparasiit: taim, millel on nii juured kui klorofüll, kuid mis hangib lisa ka teistelt taimedelt. Härghein.
VARS
·Ülesanded Külgharude moodustamine Lehtede, õite ja viljade kandmine Vee ja mineraalainete transport Fotosünteesiproduktide transport ·Põhitunnused Maapealne asend Kasvab kaua pikkusesse Kannab lehti Harunemisvõimeline Radiaalse siseehitusega Rohkete juhtkimpudega (enamasti kollateraalsed)
·Varre muudendid Risoom e maa-alune vars, stoolon e maapealne (v. ­alune) võsund, mugul, sibul (maa-alune lühivõrse), mugulsibul. Köitraod ( viinapuu ), astlad ( viirpuu , laukapuu), assimileerivad varred ( osjad ), kladood e lehetaoline vars, millel on lehefunktsioonid (jõulukaktus). Võsuväänel (varre külgharust tekkinud kinnitusorgan), võsuastel ( terav , torkiv moodustis, mis on tekkinud lühivõsu muundumise tagajärjel).
Varre ehitus Epiderm: ühekihiline Esikoor: Steel: Kambium: Juhtkimp: kollateraalne Jagunemine (dihhotoomne, monopodiaalne, sümpodiaalne) Dihhotoomne: harunemisviis, mille puhul ladva kasvukuhik jaguneb kaheks, andes kaks ühesugust külgharu (nt koldadel) Monopodiaalne: harunemine , kus peaharu jätkab üha kasvamist, andes külgharusid, mis ei ulatu peateljest üle (nt kuusk ) Sümpodiaalne: harunemine, mille puhul külgpung jätkab otsejoones varre kasvu, tõugates kõrvale senise haru (nt viinapuu)
Pung: kasvukuhik koos teda katvate soomustega. Asuvad lehtede kaenaldes.
Esikasv : moodustavad kõik koed, mis saavad alguse kasvukuhikust. Teiskasv: seisneb juhtkimpude mahu suurenemises, mille tagajärjel vars jämeneb, kuid ei pikene. Paksenemine toimub kambiumi abil ning on eriti tugev puudel. Teiskoor: kõik koed, mida tekitab kambium väljapoole.
Juhtkimpude paiknemine ühe- ja kaheidulehelistel Üheidulehelistel paiknevad juhtkimbud hajusalt. Kaheidulehelistel paiknevad juhtkimbud ühe ringina.
Avatud ja suletud juhtkimp Avatud juhtkimp: kambium floeemi ja ksüleemi vahel on olemas Suletud juhtkimp: kambium floeemi ja ksüleemi vahel puudub
Aastarõngad ehk aastaringid : on mitmeaastase taime, eriti puuristlõikes nähtavad ümmargused puidu tekstuuri jooned. Kevadel toodab kambium suure läbimõõduga (suure rakuõõnega) trahheesid ja trahheiide (moodustab heledama osa), suvel ja sügisel rohkem väikese diameetriga puidukiude ja põhikudet (moodustab tumedama osa). Suure ja väikese diameetriga rakkude vaheldumine toob esile rõngastena nähtava tekstuuri. Aastarõngad näitavad puu iga-aastast juurdekasvu.
Varre tüübid Puitunud: esinevad puittaimedel (puud, põõsad, puhmad) Rohtne: esinevad rohttaimedel (ühe-, kahe- ja mitmeaastased)
Monokarpne: õitsevad ühel korral Polükarpne: õitsevad mitu korda
LEHT ·Tunnused Taime vegetatiivne organ (paljunemisvahend) Ronimisvahend Kasv piiratud Ei kanna teisi organeid Dorsoventraalse (erikülgse) sümmeetriaga Füllood ­ ilma labata , lamenenud lehekujulise rootsuga leht ·Ülesanded Fotosüntees Hingamine
·Liht- ja liitleht Lihtleht: koosneb lehelabast ja leherootsust, mille abil ta kinnitub võrsele. Liitleht: kui ühisele leherootsule kinnitub iseseisvate rootsudega kaks või rohkem lehelaba. Jaotatakse sõrmjateks ja sulgjateks. ·Roodumine: näitab leheroodude asetumist lehelabal Eristatakse: sõrmroodne (üleval vasakul), sulgroodne (üleval paremal), lehvikroodne (all vasakul), rööproodne (all paremal)
· Lehetipp , -alus ja ­serv Lehetipp:
Teritunud Terav Ogatipuga Pügaldunud Ümar Lehealus :
Kiiljas Südajas
Leheserv: Eristatakse: saagjas (üleval vasakul), kahelisaagjas (üleval keskel), hambuline (üleval paremal), kähardunud (all vasakul), loogeline (all paremal)
·Vahelduv, vastak ja männaseline leheseis
Vahelduv ­ lehed kinnituvad võrsele ükshaaval (üleval vasakul), vastak ­ lehed kinnituvad paarikaupa võrse vastasküljele (all), männaseline ­ lehed kinnituvad võrsele vähemalt 3-kaupa ühes punktis (üleval paremal)
·Idu-, esi-, järg-, päris-, ala- ja kõrglehed Idulehed: paiknevad seemnes, selle idanedes võivad tulla maapinnale (aeduba, kapsas ) või jääda maa sisse (hernes). Esineb üks või kaks idulehte. Esilehed: arenevad idulehtedest, lihtsaima ehitusega. Järglehed: pärislehed+kõrglehed+alalehed Pärislehed: arenevad idulehtedest (liht- või liitlehed ) Alalehed: väikesed, enamasti soomusjad lehed varre alusel (nt pungasoomused) Kõrglehed: väikesed, enamasti soomusjad lehed võsu tipus, enamasti õie/õisikuraol. Vahel on kõrglehed muutunud õie kroonlehtede sarnaseks, asendades viimaseid meelitustöös.
·Lehe siseehitus Epiderm: ühikihiline Sammas- ja kobekude : moodustavad klorenhüümi ehk assimilatsioonipõhikoe (fotosüntees) Õhulõhed: asuvad epidermis (kaks sulgrakku ja nendevaheline õhupilu) Juhtkimp: kollateraalne (floeem ja ksüleem asuvad kõrvuti)
·Valgus- ja varjuleht Valgusleht: paksem kui varjuleht; seal on rohkem kloroplaste Varjulehed: klorofüllisisaldus on suurem kui valguslehtedel
·Lehtede varisemine Lehe eluiga on tavaliselt 1...1,5 aastat, igihaljastel taimedel 1...10 aastat. Väliselt annab lehe vananemisest märku värvuse muutus -- klorofüll laguneb ja domineerima hakkavad teist värvi pigmendid , antotsüaanid ja karotinoidid (värvained, mis annavad vastavalt sinakaid-punakaid ja kollakaid-oran zikaid toone). Enne lehtede langemist liigub osa orgaanilisi aineid lehtedest varde (tüvesse ja okstesse). Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee auramise eest suvel või külma eest talvel, koos lehtedega vabaneb taim ka eritatavatest ainetest. Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. ·Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis , nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega ( aaloe , kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega ( kaktused ) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende fotosüntees, hingamine ja transpiratsioon erinevad teiste taimede omast, kuna neil on õhulõhed päeval suletud, öösel aga avatud. ·Lehemuudendid Kaitsevahendid , putukapüünised.
PALJUNEMINE ·Vegetatiivne paljunemine Üks paljunemise vorme. Primitiivseim, kõige algelisem paljunemisviis. Toimub mingite taimeosade kaudu: risoomi, mugulate, sibulate, sigisibulate, roomavate vartega jne. Prokarüoodid, seened, algloomad, TAIMED, alamad loomad. Eristatakse pungumist ja pooldumist. Pooldumine : toimub DNA replikatsioon ja rakk jaguneb kaheks tütarrakuks. Pungumine: tekib väljasopistis, millest areneb uus isend , kes eraldub vanemorganismist või jääb temaga ühendatuks moodustades koloonia (hüdrad, käsnad). · Eoseline paljunemine mittesuguline paljunemise viis. Eoselise paljunemise puhul annab organismile aluse eriline paljunemisrakk ­ eos e spoor . Eoseid moodustavat ajajärku nimetatakse sporofüüdiks. Edasi areneb eosest sõnajalal eelleht ja samblal eelniit, mille pinnal areneb sugurakke moodustav organ e gametangium. Sugurakke moodustavat ajajärku nimetatakse gametofüüdiks. Eoseliselt paljunevad sõnajalad, osjad, kallad, samblad . · Apomiktne paljunemine nmittesugulise paljunemise viis. Apomiktne paljunemine toimub seemnetega, aga seemned tekivad viljastamata, seepärast nimetatakse seda paljunemisviisi ka neitsisigimiseks. Seeme võib moodustuda vegetatiivsest rakust, lootekoti rakust, viljastamata munarakust. Apomiktne paljunemine esineb võililledel, kortslehtedel, maranatel. ·Suguline paljunemine Suguline paljunemine toimub sugurakkude abil. Isas - ja emassuguraku ühinemisel tekib sügoot e viljastatud munarakk , millest kujuneb uus organism. Sugurakud e gameedid tekivad gametofaasis. Suguline paljunemine katteseemnetaimedel: kaheliviljastumine ehk tekib endosperm ( toitekude ) ja sügoot + (munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele ­ tolmlemine ). Viljastamise järgselt tekib viljastatud munarakk ja teistuum. ·Viljastamine Suguline paljunemine: isas- ja emasuguraku ühinemisel tekib sügoot ehk viljastatud munarakk, millest kujuneb uus organism. Kaheliviljastumine taimedel: munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele (tolmlemine). Tekib sügoot ja endosperm. ·Sügoot: isas- ja emassuguraku ühinemisel tekkiv viljastatud munarakk, millest kujuneb uus organism. ÕIS ·Õie osad, nende paigutus Kroonlehed (1), tupplehed (2) > moodustavad õiekatte. Tolmukaniit (3), tolmukapea (4) > moodustavad tolmuka . Emakasuue (5), emakakael (6), sigimik (7) > moodustavad emaka. Seemnealgmed (8) Õiepõhi (9) Õieraag (10) ·Õiediagramm, õievalem Õievalem: näitab ära seaduspärasused õieosade arvus ja paigutuses K5C5AooGoo K ­ tupplehed > K (5) ­ tupplehed on kokku kasvanud C ­ kroonlehed > C 5+5 ­ kroonlehed asuvad kahel ringil A ­ tolmukad G ­ emakad > G5 ( kriips all) ­ ülemine emakas
Õiediagramm
* kiirjas e aktinomorfne ; ebasümmeetriline e sügomorfne
Kaheli õiekate ­ olemas nii kroon- kui ka tupplehed (P on K ja C asemel) Lõpmatus ­ palju tolmukaid ja emakaid, tavaliselt üle 10
·Perigoon: lihtne õiekate (ainult üks ring õiekattelehti ­ nt värvilised) ·Hermafrodiitne õis: kahesuguline õis; õied nii emakad kui tolmukad Ühesuguline õis: õies ainult toimukad või ainult emakad
·Diöötsiline e kahekojaline taim ­ emas- ja isassugurakud asuvad erinevatel taimedel (paju, kanep, astelpaju , põõsasmaran) ·Monoöötsiline e ühekojaline taim: emas-ja isassugurakud asuvad asuvad ühel taimel (tamm, kask , sarapuu, võilill) ·Õisik: moodustavad pisikesed koondunud õied ( rukkilill ). Õisiku tüübid: lihtsarikas ­ ühe varre otsas palju erinevaid õisi (üleval vasakul), kännas ­ lihtõisikute varred võivad olla erineva pikkusega, kuid moodustavad ühe tasapinna (üleval keskel), korvõisik (üleval paremal), liitsarikas ­ lihtsarikate koondumine (all vasakul), pööris (all keskel), keeris (all paremal). Mõnikord on üksikud õied taandarenenud ja koondunud õisikusse, mis näevad välja nagu õied. ·Õie muudendid (kinnitumisvahendid, astlad, vivipaaria ) Õis kinnitub varrele õierao abil, mille tipp on jämenenud ja moodustab õiepõhja. Astlad ­ taimede mehaaniline kaitse; torkav moodustis, mis on tekkinud oksast, lehest või abilehest. Vivipaaria ­ seeme areneb taimeks õisikus Pseudovivipaaria ­ õisiku tipmisest meristeemist kujuneb uus taim
·Õitsemine Õite olemasolu funktsiooniks on suguline paljunemine, sh tolmlemine ja viljastumine. Viljastumise järgselt arenevad õiest viljad (seal omakorda seemned). ·Sessoonsus Monokarpne õitsemine ­ õitseb üks kord (nt aaloe) > enamik üheaastaseid taimi. Polükarpne õitsemine ­ õitseb mitu korda Üheaastane õitseb 20-30 päeva peale idanemist, mõned mitmeaastased 10- aastaselt või hiljemgi. Öökuninganna õis püsib vaid ühe öö, orhideedel 1-1,5 kuud. ·Õite liigutused Õite liigutused e nastid Võilill avaneb hommikul , sulgub õhtul; valge ristik liigutab õielehti vastavalt valgusele (päeval lahti, öösel kinni). Õite liigutused kindla ärritaja suunas e tropismid Päevalill keerab end päikese poole. ·Tolmlemine: õietolmu kandumine tolmukalt emakale ·Ise- ja risttolmlemine Isetolmlemine : taimede iseviljastumine, mille puhul õie tolmuterad viljastavad sama õie emaka pärast või isegi enne õie avanemist. Esineb ühekojalistel taimedel. Risttolmlemine: tolmlemisviis, kus ühe taime tolmuterad kanduvad teise taime emakale. Isetolmlemine ­ eeliseks see, et kui läheduses ei ole teist taime, siis on ikka võimalik taime tolmeldamine . Risttolmlemine ­ eeliseks suurema materjali olemasolu. · Isetolmlemise vältimine Emakad ja tolmukad asuvad erinevatel taimedel (kahekojalised taimed) Emakad ja tolmukad valmivad erineval ajal Emakad ja tolmukad asuvad õies nii, et tolm ei satu emakale (erikaelasus) · Isesteriilsus : taim ei viljastu oma sordi õietolmuga. Isesteriilne sort annab saaki ainult siis, kui õitsemise ajal satub tema õitele tolmuandja sordi õietolmu. ·Isefertiilsus: taime omadus viljastuda oma õietolmuga.
·Tolmeldamine: õietolmu kandmine õie emakasuudmele. Põllul, eriti seemnepõllul, rakendatakse tuul- ja putuktolmlemisele lisaks tolmeldamist, et suurendada kasvatatva kultuuri õite viljastumist ja selle kaudu saaki.
·Emaka ja tolmuka ehitus Emaka ehitus: emaka moodustavad emakasuue, emakakael ja sigimik. Tolmuka ehitus: tolmuka moodustavad tolmukaniit ja tolmukapea. ·Tolmuterade valmimine ja vabanemine , idanemine Tolmukas koosneb tolmukaniidist ja tolmukapeast, mis omakorda koosneb kahest nn pidemega ühendatud tolmukotist. Tolmukotis on tolmuterad, milles 2 isassugurakku. Tolmuterad valmivad taime õitsele puhkedes. Pärast tolmuterade valmimist tolmukapead avanevad ning õietolm satub emakasuudmele kas samal taimel või kandub edasi kaugemale (tuule, vee või loomadega [putukad, sipelgad ] ). Idanemine: sobiv tolmutera satub küpsele emakasuudmele. Tolmutera vajab idanemiseks eelkõige vett ja hapnikku ning idaneb seal, kus tingimused soodsad. Kuivale emakasuudmele kinnituvad tolmuterad oma välise kihi abil: nad lahustavad emakasuudme pindmist kihti keemiliselt ja saavad seejärel idanemiseks vajaliku vee kätte näsarakkudest. ·Viljastamine Toimub, kui tolmutera satub emakasuudmele ning seal valitsevad viljastamiseks soodsad tingimused. Peale viljastamist hakkab arenema vili.
VILI JA SEEME ·Rüüsvili: tekkimisest on osa võtnud sigimik ja ka teised õieosad. Esineb arvukalt alumise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast allpool) liikidel nagu näiteks sõstrad. · Paljasvili : tekkimisest on osa võtnud ainult sigimik. Esineb ülemise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast ülevalpool) liikidel nagu näiteks luuviljalistel. · Partenokarpia : vili tekib ilma viljastamata (tolmlemist ei toimu). Ilma seemneteta vili, näiteks banaan. · Koguvili : tekib mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud. Nt vaarikas . ·Vilikond: tekib mitmest õiest. Nt maisi tõrvik, ananass. ·Liitvilikond: eri õitest moodustunud viljad kasvavad kokku. Nt viigimari. Lihtvili : tekib ühest õiest, mille sigimik on tekkinud ühest viljalehest. ·Viljade tüübid Lihakad : mari, luuvili , õunvili Kuivad: avaviljad (kukkurvili, kaunvili, kõder, kõdrake, kupar ); sulgviljad (seemnis, teris , pähkel, tõru); laguviljad ( jaguvili , lülivili) ·Lihakad viljad Õunvili: kujuneb alumisest sigimikust, mille sein muutub lihakaks. Vilja moodustamisest võtab osa ka õiepõhi. Mari: lihakas vili, mis sisaldab arvukalt seemneid. Võib areneda erineva asetusega õie sigimike korral ­ ülemisest sigimikust moodustub nt karuli `mari', alumisest sigimikust nt mustika mari. Luuvili: lihakvilja tüüp. Viljakest on kolmekihiline : õhuke väliskest, tüse mahlane vahekest ja sisekest, mis koosneb kivisrakkudest ja kaitseb selle sees olevat seemet . Luuviljad esinevad nt roosõielistel (kirsipuu, ploomipuu , toomingas jt) Pomerantsvili : väliskest eeterlike õlide mahutitega, keskmine kest valge ja kuiv, sisekest mahlakas (apelsin, greip , sidrun) ·Kuivviljad Kuivviljade viljakest ei ole lihakas. Kuivviljade alla kuuluvad avaviljad, sulgviljad ja laguviljad. ·Avaviljad Kukkur : avaneb piki kõhtmist õmblust, ühepesaline, paljuseemneline. Nt enelas, magnoolia jt. Kõder: pikuti kaheks pooleks avanev kahepesaline ristõieliste vili. Kõdra pikkus ületab selle laiust vähemalt 3 korda. Nt põldsinep. Kõdrake: kahepesaline pikuti pooleks avanev vili, mille pikkus ja laius on enam-vähem samasugune . Nt kuukress. Kaun : piklik kuiv ühepesaline vili, milles seemned kinnituvad vilja kahe poolme servadele. Kaun esineb liblikõielistel (nt mets-seahernel). Kupar: hulgaseemneline kuivvili , mille seemned võivad asuda ühes või mitmes pesas. Kupar avaneb ` kaanega '. Esineb mailaselistel, magunalistel ja nelgiliste sugukonna liikidel. Karp: ·Sulgviljad Pähklike: õistaimede kuivvili, mille viljasein on nahkjas või puitunud, kusjuures viljasein ei ole seemnega kokku kasvanud. On arenenud ühest viljalehest moodustunud sigimikust. Esineb nt pärnal. Pähkel: õistaimede kuivvili, mille viljasein on nahkjas või puitunud, viljasein ei ole seemnega kokku kasvanud. On arenenud mitmest viljalehest moodustunud sigimikust. Esineb nt harilikul sarapuul . Tõru: kuivvili, mille viljakest on pehme. Esineb nt tammel. Seemnis: üheseemneline kuivvili, mis on tekkinud kahest viljalehest. Nahkjas viljakest ei ole seemnega kokku kasvanud ­ selle saab lahti teha. Nt päevalilleseemned (esineb ka teistel korvõielistel). Teris: viljakest ja seemnekest on kokku kasvanud; selleks, et viljakesta kätte saada, peab minema veskisse (jahvatamine). ·Laguviljad Jaguvili (tiibvili): mitmeseemneline kuivvili, mis valmimisel jaguneb üheseemnelisteks osadeks sel teel, et üksikud viljalehed üksteisest eralduvad pikisuunas ( vaher , sarikalised). Lülivili
·Viljade ja seemnete levi Allohooria ­ levimine keskkonna abil Zoohooria ­ levimine loomade abil (takjas, õun, maasikas, tamm) Ornitohooria ­ levimine lindude abil (kõrrelised) Mürmekohooria ­ levimine sipelgate abil (sinilill, kopsurohi) Anemohooria ­ tuullevi (võilill, pappel, saar, pajulill) Hüdrohooria ­ vesilevi ( vesiroos , lootos) Autohooria ­ levimine oma vahenditega (lemm- malts )
·Seemne idanemine Seemned ei ole peale valmimist valdavalt koheselt valmis idanema, selleks peavad nad läbima puhkeperioodi (selle jooksul seemned kohastuvad ebasoodsate kasvutingimustega, nt talviste temperatuuridega). Mõnel liigil pole puhkeperiood vajalik, sest nad on väga kiired kohanejad ( pajud , paljud ristõielised). Idanemine oleneb ka idanemisvõimest (eostaimedel sajandeid, umbrohtudel aastakümneid, kultuurtaimedel 4-5 aastat, põlluteraviljadel 7-12 aastat > seemnepank), mida mõjutavad seemnete hoidmise olud (temperatuur, hapnik, niiskus, valgus jne). Idanemine saab alguse, kui seemnest väljub idujuur. Arenevad hüpokotüül ehk juurekael, idulehed ja esilehed. Idanemiseks on vaja soodsaid olusid ­ piisavalt hapnikku, vett ja optimaalset temperatuuri.