Lääne-Eesti paekallas Referaat Juhendaja: Kaija Käärt TALLINN 2012 SISUKORD: 1. Sisukord...........................................................................................2 2. Lääne-Eesti paekalda üldiseloomustus...........................................3 3. Kõrgeimad punktid ja pikkused........................................................4 4. Kivimid ja kivistised..........................................................................5 5. Tuntuimad pangad...........................................................................6 5.1 Panga pank............................................................................6 5
Veel kambriumis oli hapnikku vaid 10% praegusest tasemest. Praegune tase saavutati umbes 150 miljonit aastat tagasi. Elu muutis planeedi keskkonda kujunes biosfäär. Täiendavad lisamaterjalid: 1. EE 6.köide lk.56 tabel "Maa geosfääride areng" 2. Sarjast:Maailma tuhat palet "Planeet Maa" 3."Toimiva maapallo. Ihminen ja ympäristö." WSOY 1994 ( maateaduse õpik gümnaasiumile). 4. Arold, I., Raukas, A., Viiding, H. Geoloogia alused. Tallinn: Valgus, 1987. Põhja-Eesti paekalda läbilõige Vasta teksti ja õpiku abil; 1. Kui pika aja vältel kujunesid kosmilise gaasi- ja tolmupilvest tegelikud planeedid? Kas see on geoloogilise ajas pikk või lühike aeg? Põhjenda. 2. Millised protsessid käivitasid algse maakera sulamise? 3. Miks kujunes Maa siseehitus kihiliseks? 4. Reasta Maa sfääride tekkimine ajalisse järjekorda alates kõige vanemast: 5. Kuidas on omavahel seotud vulkanism ja kasvuhooneefekt? 6
Poolsaare pikkus on 12 km, laius keskmiselt 5 km ja pindala 40 km², kõrgus kuni 31 m, neeme otsas Pakri pangal 24-25 m.ü.m. Geoloogiline ehitus 2 Pakri poolsaarel paljanduv paekallas on 1200 km pikkuse Balti klindi osa. Aluspõhja ülevaate aluseks on 1994. aastal koostatud Pakri poolsaare alus - põhjaline geoloogiline kaart 1: 50 000 (koost. H.Stumbur, Eesti Geoloogia keskus). Lisas, joonisel 2, on välja toodud paekalda ehitus Pakri neemel. Pealiskorra vanimaks üksuseks on vendi ladestu. Eristada on võimalik ainult ülemvendi Kotlini ladet. Uurimistel on selgeks tehtud, et ülemvendi setete paksus Pakri poolsaarel ja selle ümbruses kõigub 35 - 50 meetri vahel. Kivimiliselt on valdav liivakivi. Vendi alumine piir on maapinnast 180 kuni 205 m vahel. Kambriumi ladestust on esindatud Dominopoli ja Lontova lademed. Esimeses ladestus paljandub Tiskre kihistu ainult Pakri neeme lähistel,selle paksus on u
läbilõikes ulatub 16 m-ni. Ülemise astangu moodustavad ordoviitsiumi karbonaatsed ja mandritekkelised setted. Ülemise astangu ette jääv terrass pärineb Litoriinamere ajast, mil ülemine astang allus intensiivsele murrutusele. Pärast astangute ühinemist jätkub paekallas ühtse 30-32 m kõrguse järsakuna, mille servalt ja etteulatuvatelt nukkidelt (nn. kantslitelt) avaneb suurepäraseid vaateid merele ja Tallinnale. Samal lõigul murrutatakse paekalda jalamit ka praegu. Paekalda serv on kivimeid läbivate tektooniliste lõhede tõttu sakiline, sest paekalda varisemine alla toimub ristuvate lõhepindade vahelt. Paekallas on Tiskre ja Rannamõisa vahel liigestamata. Ainult 1754. a ehitatud Lucca suvemaja lähedal on rusukaldes 2 suuremat ovraagi, milledest ühe põhjal voolab paekalda ülemisest osast allikast alguse saav ojake. Rannamõisa ja Ilmandu vahel on umbes 1 km laiune klindilaht, mille kohal karbonaatsed kihid puuduvad
Sisukord: Paiknemine 3 geoloogiline ehitus 4 pinnamood 5 kliimaolud 6 veestik 7 muld/taimkate 8 Vaatamisväärsused 9 kasutatud allikad 10 Paiknemine Põhja-Eesti rannikumadalik ehk Soome lahe rannikumadalik on Eesti maastikurajoon, mis ääristab Soome lahte.Ta kulgeb pika kitsa ribana Põhja-Eesti paekalda ja Soome lahe vahel. Poolsaarte kohal on Põhja-Eesti rannikumadalik paarikümne kilomeetri laiune, kohati aheneb aga kitsaks rannaribaks. Ta hõlmab ka 74saart, millest suurimad on Naissaar Väike- ja Suur-Pakri ning Prangli saar. (Pildil on Soome lahe rannikumadalik märgitud tumeda värviga) 2 Geoloogiline ehitus Soome lahe ning Põhja-Eesti rannikumadaliku kohal on pehmed
poolsaarte (Juminda, Pärispea, Käsmu, Verge), kivikülvide (Käsmu) ja rändrahnudega. Rannikumadalikku eraldab siin lavamaast Põhja-Eesti pank. Pangalt laskuvail jõgedel ja ojadel on neli maalilist juga: Joaveski, Nõmmeveski, Turjekeldri ja Vasaristi. Järvedest on tuntumad Viitna, Käsmu, Kahala ja Udriku. 70% rahvuspargi maadest on metsade ning 9% soode all. Loodusmaastikus on rohkesti nõmme- ja palumännikuid, siin on unikaalsed loopealsed ja paekalda nõlvade laialehelised pangametsad, jõeorgude salukuusikud, pangapealsed lookuusikud ning mitmesuguses arenguastmes taimkattega kivised rannamaad. Mitmel pool Lahemaal võib näha haruldasi taimeliike (mets-kuukress, vesi- lobeelia, raudtarn, hall käpp). Lahemaa rahvuspark oli ka euroopa naaritsale soodsaks elukohaks, siia jääb Eesti ainus ebapärlikarbi leiukoht. Lisaks kaunitele loodusmaastikele on Lahemaal rohkesti kaitstavaid ajaloo-, kultuuri- ja arhitektuuriobjekte
9.B Raskusjõutekkeliste ehk gravitatsiooniliste pinnavormide tekkimine Järskudel nõlvadel ja oruveerudel variseb murenenud kivimmaterjal raskustungi mõjul allapoole ja nii tekivad kaldpinnalised kuhjatised rusukalded Kohati tekivad raskusjõutekkelised pinnavormid ka maalihetest (näiteks pankade jalamil paljastuvast sinisavist tingituna) Raskusjõutekkeliste pinnavormide esinemine looduses Eestis esineb rusukaldeid peamiselt PõhjaEesti paekalda jalamil Mõnes kohas on varisenud järsakust alla nii palju murendit, et on moodustunud püsiv rusukalle, mis kaitseb panka vahetu murrutuse eest; teisal rusukalle puudub, sest tugev lainetus kannab järsakust allavariseva murendi lühikese ajaga minema Rusukaldeid esineb rohkesti mäestikes Definitsioonid Rusukalle on pankrannikuesine murenenud kuhjatis Maalihe on nõlval asuva pinnasetüki paigastliikumine. Maalihe tekib maa välisjõudude
Ihasalu lahte. Jõe algusosa paikneb Pandivere kõrgustiku lääneosas, enamik ülem- ja keskjooksust Kõrvemaal, alamjooks Põhja-Eesti lavamaal ja suue Põhja-Eesti rannikumadalikul. Väike osa Jägala jõest. Veestik Narva jõe järel suurima valgalaga ja veerikkamim Soome lahe vesikonna jõgi Eestis. Pikkus 97 km, valgala 1570 ruutkilomeetrit. Jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 82 m, suudmes 0, keskmine lang 0,84 m/km. Lang on suurim alamjooksul, kus jõgi läbib Põhja-Eesti paekalda. 4,3 km kaugusel suudmest asub 8 m kõrgune Jägala juga. Jõe kesk- ja alamjooksul on mitu paisu, neist kõrgeim Linnamäe HEJ pais paikneb jõe suudmest 1,3 km kaugusel. Parempoolsed lisajõed on Ambla jõgi, Jänijõgi, Mustjõgi, Aavoja, Soodla jõgi jt. Vasakpoolsed lisajõed on Sae oja, Kiruoja, Pikva oja, Anija jõgi, Jõelähtme jõgi jt. Ülemjooksu alumises osas ja keskjooksul kuni Pikva peakraavi suubumiskohani voolab jõgi läbi väga hõreda asustusega soiste metsade
Kadrioru park on Eesti silmapaistvaim lossi- ja linnapark, mis katab u 70 hektarit. Kadrioru park asub Tallinnas mere ja Lasnamäe paekalda vahel. Park on 1935. aastast riigipark, looduskaitse all aastast 1959; Parki hakati rajama 1718. aastal Peeter I korraldusel. Kadrioru park on kujunenud 300 aasta jooksul. Kadrioru pargis näeb 18., 19. ja 20. sajandi iseloomulikke pargikujundusvõtteid. 18. sajandist on säilinud regulaarne osa ; 19. sajandi lõpust tollal kujundatud inglise stiilis maastikupark , 20. sajandist rahvuslikus stiilis rahvapark ja 21. sajandil kujundatud jaapani aed. Nn Vana palee juurde viis põlispuude allee
Keila jõgi Keila jõgi on Soome lahe vesikonna pikim jõgi, see voolab Rapla- ja Harjumaa territooriumil. Jõgi algab Juurust lõuna pool asuvast Loosalu rabast ja suubub Soome lahte. Keila jõe pikkus on 107 km, valgla aga 669,3 km². Jõe vooluhulk on 6,4 m³/sek. Keila jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 75,1 m ja suudmes 0 m. Suurim on jõe lang alamjooksu viimasel viiel kilomeetril, kus jõgi murrab läbi Põhja-Eesti paekalda. Keila-Joa pargis, 1,7 km kaugusel suudmest, on jõel 6,1 m kõrgune Keila juga (astangu laius 60-70 m). Välja arvatud lühike Kõrvemaa piiresse jääv algusosa, voolab jõgi Põhja-Eesti lavamaa territooriumil. Algusosas kogub jõgi rohkesti vett Kaiu ümbruse suurtest allikatest. Jõgi läbib võrdlemisi tiheda asustusega piirkondi ja jõe kallastel paikneb rohkesti asulaid. Ülemjooksul asub Ingliste küla endise Valtu kolhoosi keskuse ja suurfarmidega ning
Loodusmälestis Loodusmälestist mõistetakse kui erilise teadusliku, kultuuriloolise või esteetilise väärtusega, inimtegevuse tagajärjel ohtu sattunud eluta või eluslooduse objekti. Termin võeti laiemalt kasutusele 20.sajandi algul. Loodusmälestised on eluta objektidest näiteks rändrahnud, paljandid, allikad, karstialad, meteoriidikraatrid jne, elus objektidest aga näiteks kotkad. Loodusmälestisena on ära märgitud ka Saaremaa põhjarannikul asuv Panga ehk Mustjala pank. Panga pank on looduskaitse all, sealhulgas panga põhja- ja läänepoolne osa 1 km ulatuses on kaitse all juba 1959.aastast. Mustjala panga pikkus on umbes 2,5 km ning suurim kõrgus 21,3 m, millele lisandub veel ca 10 m veealust panka. Püstloodne murrutusjärsak ulatub peaaegu veepiirini, paarsada meetrit eemal meres asub veealune järsak, mille kohal tormiste ilmadega vahutavad murdlained. Pangal on veepiirist kõrgemal kaks astangut, kolma...
2-3meetri kõrgused. Aastatuhandeid tagasi tekkinud rannavallid on jäänud kohati mitme kilomeetri kaugusele tänapäevasest merest nagu Lahemaal, Alutagusel ning Loode-Eestis Nõva ja Vihterpalu ümbruses. Murrutusastang e. pank Murrutusastangud ehk pangad on kujunenud laine kulutava tegevuse tagajärjel. Pangad on kõrged ja järsu kallakuga. Tuntumad murrutusastangud on Pärnu lähedal Valgerannas ja Sõrve poolsaare idarannikul. Pankasid esineb palju Põhja-Eesti paekalda merelähedastes lõikudes ning Muhus, Saaremaa põhjaosas ja Sõrve poolsaare läänerannikul. Devoni liivakividest koosnevad pangad on iseloomulikud Võrtsjärvele (Tamme paljand) ja Peipsile (Kallaste paljand). Põhjavee tekkelised pinnavormid Maa all voolavad ojakesed või jõed , mis uuristavad käike ja neist võivad tekkida orud. Maa all voolavat jõelõiku nimetatakse salajõeks. Seal, kus maapind koosneb vees kergesti lahustuvatest ja lõhelistest lubjakividest ning esineb piisavalt
EESTI LOODUSKAITSEALAD 1. Muraste looduskaitseala Muraste looduskaitseala on rajatud eelkõige Põhja-Eesti paekalda ning selle jalamil kasvava pangametsa kaitseks. Siiski on kaitsealal ka muud tähelepanu ja kaitset väärivat, nt mitmed metsatüübid (soostuvad ja soometsad, vanad loodusmetsad) ja hallid luiteid. Muraste looduskaitseala asub Harjumaa põhjaosas, Tallinnast umbes 15 kilomeetri kaugusel. Selle suurus on 140,5 hektarit. Muraste looduskaitsealal kaitstakse lõiku Põhja-Eesti pangast ning haruldasi Eesti metsakooslusi. Kaitsealal asub Eesti vanim puitmajakas, mis valmis 1859. aastal.
Analüüsi objektiks valisin Tallinna Lasnamäe linnaosa Katleri asumi (vt joonis 1). Katleri asum ja selle lähiümbruses olev tühermaa on olnud minu kodukandiks 11 aastat. Täpsemalt elasin Paasiku 14, üheksakorruselise maja ühes tüüpilise planeeringuga korteris. Minu jaoks ulatub kodukandi piir administratiivpiirist kaugemale. Tegelikult on Katleri asum väga selgelt piiritletud ja seda just maakasutuslikust aspektist. Põhjapoolt piirneb ala Narva maantee ja paekalda järsak. Kolmest teisest küljest on aga tühermaa, mis eraldab Katleri hoonestust teistest elamupiirkondadest. Sellegipoolest tõmban piiri alast natuke eemale, kuna seda ümbritsev tühermaa omab suurt tähtsust kogu rajooni ruumipildis (vt Joonis 2). Katleri rajoonile on selletõttu justkui isoleeritud, mis on samas sellele alale väga iseloomulikuks tunnuseks. Asumi iseloomulikuks tunnuseks on ka lähedal asuv paekallas, mis tagab ka suurepärase vaate linnale ja merele
Raplamaad. Keila jõgi läbib suurematest kohtadest Kohilat, Kiisat, Keilat ja Keila- Joad. Keila jõgi asub Soome lahe vesikonnas ning on seal suurim jõgi. Ta algab Kuimetsa külast 5 kilomeetrit lõuna-kagu pool ja suubub Soome lahte. Jõe pikkus on 116 kilomeetrit ja valgala 682 ruutkilomeetrit. Keila jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 75,1 meetrit ja suudmes 0 meetrit. Suurim on jõe lang alamjooksu viimasel viiel kilomeetril, kus jõgi murrab läbi Põhja-Eesti paekalda. Keila jõgi on käänuline. Jõe kallas on kohati liivane ja kohati kivine. Põhi on enamjaolt kivine. Keila jõgi on läbipaistev, sest seal ei ole suuri tööstusi ja vesi on liikuv. Põhjaosas on jõe ääres tihe asustus. Eesti suuremate ja ilusamate jugade hulka kuulub Keila juga. Keila joale on lihtne ligi pääseda ning seetõttu on Keilja juga üks külastatavamaid ja tuntumaid jugasid Eestis. Veevool kiireneb maantesilla juures, kus jõge on süvendatud ja väljatõstetud
Katendi eemaldamine sammuva ekskavaatoriga puistendisse. Puistangualal kõrgenes maapind ligi 1/3 võrra (kohevam kui looduses lasuv). 1980. a. kaevandati sel moel 5,69 milj. t põlevkivi, eemaldati 19,87 milj. m³ katendit ning 13,95 milj. m³ vett pumbati ära. II Maarete kaevandamine, mis avanevad maapinnal (liiv, kruus, turvas). III Freesturbaväljad IV Tuhaplatood 1. SOOME LAHE RANNIKUMADALIK ja Soome lahe saared Hõlmab paekalda jalamil oleva maariba koos selle ees meres asuvate Eesti saartega. Lõunas piirneb lubjakiviplatooga, mille järsk põhjaserv Põhja-Eesti paekallas e klint - on katkendliku astanguna jälgitav kogu põhjarannikul. Lubjakiviplatoole jäävad Harju ja Viru lavamaa ning Kõrvemaa maastikurajoonid. Rannikumadaliku laius vaheldub, ulatudes paarikümnest meetrist lääneosas, paarikümne kilomeetrini Lahemaal Juminda ja Pärispea poolsaare kohal. Rannajoon on tugevasti
Seetõttu on Kõrg- Eestis kujunenud viljakamad mullad ja need alad on ammused tihedama asustusega põllumajanduspiirkonnad. Maakoore kerkimise tagajärjel tekib juurde uusi saari, rannajoon muutub ja muutuvad rannikuäärsed maastikud. Eesti võib jaotada viieks maastikuvaldkonnaks ja 22-ks maastikurajooniks: Põhja-Eesti maastikuvaldkond Põhja-Eesti rannikumadalik-Põhja-Eesti e. Soome lahe rannikumadalik koos rannikulähedaste saartega kulgeb pika kitsa ribana Põhja-Eesti paekalda ja Soome lahe vahel. Harju lavamaa- Harju lavamaa, mis hõlmab suurema osa Harjumaast ja Rapla maakonnast, on ulatuslik paetasandik rohkete alvaritega. Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud. Viru lavamaa- Harju lavamaaga sarnane Viru lavamaa paikneb võrdlemisi kitsa ribana Loobu jõest Narva linnani. Lavamaad piiritlev paekallas on siin sirge, ilma klindilahtedeta ja kogu pikkuses pinnamoes väga selgelt märgatav.
IVa Vigala Palju savimuldi. Lõimiselt raskemad mullad IVb Pärnu- Ilma korraliku kuivenduseta pole põllupidamist mõtet edendada. V Leet, soostunud leet- ja soomullad Vahe-Eestis. Erakordselt kehvad. Happelised ja toitainete vaesed. Peab tingimata lupjama. Va Aegviidu-Käru Vb Häädemeeste- Saarde VI Leet, soostunud leet- ja soomullad Peipsi ääres. Domin toitainete vaesed, happelised, liigniiseked mullad ja valdavalt liivadel.VIa Avinurme-Vask-Narva VIb Varnja-Võõpsu VII Klindi ehk paekalda ja mere vahelisel alal põhjarannikul. Kivised leetunud mullad. VIIa Põhjarannik VIIb Nõva mullad pisut paremad, sest seal piisavalt palju lubjarikka põhjavee mõjutusel tekkinud küllastunud ja küllastumata leetmuldi. VIII Erodeeritud ja delluviaalmullad Kagu-Eesti moreenkuplistiku alal. Otepää, Karula ja Haanja kõrgustiku ala. VIIIa Otepää-Karula lähtekivim ääretult kirju. Siin rohkem karbonaatseid materjali. Pinnavormid väiksemad - kuplid madalamad, kuid järsema nõlvaga
Kuna Eesti asub kilbi lõunanõlval,siis kasvab aluskorra sügavus põhjast lõunasse ning samas suunas pakseneb vastavalt ka pealiskord. Tallinnas on aluskord 120-130m sügavusel, võrus aga juba 600 m sügavusel. Pealiskord Pealiskorra moodustavad settekivimid,mis kõikjal Eestis katavad tugevasti kurdunud ja murrangutest läbistatud aluskorra kivimeid. Vanimad paljanduvad settekivimid Eestis on kambriumi ajastu savid ja liivakivid, mida võib näha Põhja-Eesti paekalda jalamil,jõeorgudes ning savikarjäärides. Kambriumi kivimid on tekkinud madalaveelises meres veerohkete jõgedega sinna kantud setetest.Ordoviitsiumis toimus muutus keskkonnatingimustes-madal meri asendus süvamerega ning ladestuma hakkasid lubjakivid. Kuna ordoviitsiumi ja siluri ajastu meri oli väga elurikas,sisaldavad sel ajal kujunenud kivimid rohkesti kunagiste organismide kivistunud jäänuseid ehk fossiiile. Siluri ajastul jätkus lubjakivide teke
Huumuse sisalduse hindamise skaala b)Varnia, Võõpsu mõnevõrra viljakamad. vesi, süsihappegaas, hapnik. Vastavalt Alla 1,5% ülimadal Enam sobivad rohusöötade tootmiseks. sellele toimuvad erinevad protsessid: alla 2,5% madal Maade hindamine ehk boniteerimine üle 3,5% võime lugeda heaks III Paekalda e klindieelne Muld on põllumajandusliku tootmise ületab 5% kõrge kiviste leetunud muldade agromullastiku põhivahend. Kuna see võib olla väga Lõuna-Eestis on tavaline põllumuld 2,5 % valdkond paekalda e. klindi ja mere erineva viljakusega, siis on vaja seda piiresse jääv või alla selle, seega väga vahelisel alal põhjarannikul pindalaga ca viljakust mõõta. Selleks maid hinnatakse e.
PARGI RAJAMINE Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuurhaljastuse viis jõukat tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. 1714. aastal omandas tsaar Peeter I Drentelnidelt nende suvemõisa koos väikse pargiga ning 1718. aasta suvel rajas Tallinnast ida poole Lasnamäe järsu paekalda ja mere vahele lossi- ja pargiansambli, mida tsaari abikaasa auks Jekaterinenthaliks ehk Catherinenthaliks, eestipäraselt aga Kadrioruks kutsuma hakati. Lossi ja pargi rajamisega tegeles itaalia arhitekt Niccolo Michetti. 1720. aasta juunist sai Kadrioru lossi ja pargi ehitus- ning kaunistustööde juhatajaks Mihhail Zemtsov Peterburist. REGULAARPARK 1718.a arhitekt Niccolo Michetti. Itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist
savi. Eestis oli varasemal ajal hulganisti kohalikke tellisetehaseid, kus käsitsi valmistati kõrgekvaliteedilist toodangut. Tehti ka katusekive. Maapõueseaduse järgi jaotatakse savi tsemendisaviks, rasksulavaks, keraamiliseks ja keramsiidisaviks. Tsemenditööstus tugineb tänapäeval peamiselt Alam-Kambriumi merelisele savile, nn. Lontova sinisavile (tegelikult küll rohekale või isegi rohelise- lillalaigulisele savierimile), mis avaneb Eesti põhjapiiril paekalda esisel rannalähedasel alal. Sinisavi (fotod) kasutamise eeliseks on tema piiramatud varud, koostise suur püsivus laialdasel alal ja lasundi erakordne paksus (ligikaudu 70 m). See teeb savilasundi tööstuslikuks tootmiseks mugavaks ja mäetehniliselt lihtsaks. Kundas on tsementi toodetud alates 1860. aastate lõpust. Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton oli huvitatud võimalusest toota kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi
kivimid põhjaosas. LääneEesti madalik kooseb kivimitest : põlevkivi e. kukersiit , lubjakivi ja dolomiit. Lk 3 Pinnavormid ja pinnamood LääneEesti madalik on ise juba pinnavorm. LääneEesti madaliku lõunaosas kerkib ümbritsevatest soodest kõrgemale KoongaMihkli paekõrgendik muistse nimetusega Soontagana. Soontagana põhjapiiriks on LääneEesti paekalda mandril paiknev läänepoolne lõik Kurese, Mihkli Salumäe (suurim ja kõrgeim 38 m. üle merepinna) ja Aru pangaga. LääneEestis ei esine mägesid . Ja pinnamood on suhteliselt tasane. Kliimaolud Kuna Läänemeri on piirkonnale üpris lähedal, kujundab meri oluliselt selle paiga kliimat. Mere lähedus muudab kliima mereliseks, temperatuuri amplituudid väiksemad, kui SiseEestis. Tänu merele on talvel
esplanaadi kulgev haljasvöönd. Tallinna vanalinn oma praegustes piirides kujunes välja 1355. aastaks. Tallinna linnaosad Kesklinnast lääne pool asuvad Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla ja Tondi asum, neist kaugemal Paljassaare (Paljassaare poolsaarel) ja Kopli (Kopli poolsaarel), Harku järvest lõunas Väike-Õismäe ja Mustamäe, mis asuvad kunagistel Kadaka küla maadel. Idakaares paikneb Tallinna suurim park Kadriorg, mille kohal asuva paekalda kohal asuvad Ülemiste ja Lasnamäe, mkaugemal kirdes, Pirita jõe orus, asuvad Kose ja Pirita, Viimsi poolsaarel lõpeb linn Merivälja ja Mähe aedlinnaga. Edelas, laialdasel liivikualal, paikneb Nõmme aedlinn, kus eristatakse Rahumäed, Männikut, Hiiut, Kivimäed, Pääsküla, Liivat jt paikkondi. 1960. aastatel alustati elamupiirkondade arendamist Mustjõe, Tondi ja Mustamäe piirkonnas; 1970. aastatel Väike-Õismäel; 1980. aastatel Lasnamäel.
Pinnakatte koostisest ja paksusest tulenev mõju maastikele. Reljeefi liigestatus ja peamised reljeefivormid. Pinnakate kui määrav komponent maastikulise mitmekesisuse kujunemisel. Veestiku ja veerezhiimi iseärasused ja sellest tulenev mõju maastikele. Maastike paleogeograafiline areng. Eesti maastikke on peamiselt kujundanud viimase jääaja liustike pealetung ja hääbumine. Ühes kohas vormus kõrgendik, teisal kujunes org või veekogu, kolmandas kohas murdis mandrijää lahti paekalda ja rändpangas kandus kilomeetreid eemale. Liustikud ja nende sulamisveed kandsid Eesti alale väikeseid kive ja suuri rändrahne. Kui liustikud taandusid ja maa järk-järgult mere alt vabanes, arenesid välja muld- ja taimkate ning kujunes inimasustus. Maastikke hakkas kujundama maakasutus, algul veeäärsetel aladel, hiljem üha enam ka sisemaal. Lood ja nimed kestavad põlvest põlve, kuid maakasutus võib üsna lühikese aja jooksul muutuda. Tihti varasemad jäljed kustuvad
Pandivere kõrgustiku lääneosas, enamik ülem- ja keskjooksust Kõrvemaal, alamjooks Põhja- Eesti lavamaal ja suue Põhja-Eesti rannikumadalikul. Ülemjooksu ülemises osas ümbritsevad jõge peamiselt põllud ja külad. Ülemjooksu alumises osas ja keskjooksul kuni suubumiskohani voolab jõgi läbi väga hõreda asustusega soiste metsade. Jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 82,0 m, suudmes 0 m ja kesmine lang 0,84 m/km. Lang on suurim alamjooksul, kus jõgi läbib Põhja-Eesti paekalda. 4,3 km kaugusel jõe suudmest asub 8 m kõrgune Jägala juga. Jõe valgala on lehvikukujuline ning asub Siluri ja Ordoviitsiumi paasaluspõhjal. Jõesängi laius keskjooksul on 10-45 m ja alamjooksul 10-400 m ning jõesängi sügavus keskjooksul 0,5-4,5 m ja alamjooksul 0,3-12,0 m. Kõige laiem ja sügavam on jõgi 1,5 km kaugusel suudmest, Linnamäe veehoidlas. Jõeoru laius on keskjooksul 200-800 m ja alamjooksul 50-1500 m ja jõeoru sügavus keskjooksul 2-7 m ja alamjooksul 3-40 m.
EESTI MAASTIKE ISEÄRASUSED Maastike erinevused on põhjustatud peamiselt maapinda moodustavate kivimite koosseisust ja reljeefist. Paigastikeks nim. ühesuguse tekke ja morfoloogiaga reljeefil kujunenud maastikku. Paetasandikud (Põhja- ja Lääne-Eestis). Paekivist aluspõhja katab 0,5 m rähkne moreen. Kohati pinnakate puudub ja paljanduvad paeplaadid. Looduslikele aladele on iseloomulikud loometsad, puisniidud. Moreenitasandikud (Kesk-ja Kagu-Eestis, Pandivere, Sakala kõrgustik) on lainjad, kohati madalad kühmud ja orud ning pinnakatteks on jääaegadest mahajäänud kivimurendirohke saviliiv või liivsavi. Esinevad mullad on viljakad ning kasutatakse põllumajandusmaastikena. Loodusliku taimkattena esinevad salu-, laane-, palumetsad. Esinevad üksikud järved. Jääjärvetasandikud (Vahe-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi nõos, Kagu-Eesti, Lääne-Eesti) on tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all. Nende pinda katab saviliivad ja savide kihid. ...
kultuurilooline õpperada (3 km), Käsmu loodus-ja kultuurilooline rada (4,2 km), Käsmu jalgrattarada (12 km) ja Võsu-Oandu matkarada (9,5 km), mis on üks lõik 43 km pikkusest Oandu-Võsu-Nõmmeveski Liiapeksi matka-ja jalgrattarajast. Maastik Lahemaa rahvuspargi maastik on väga mitmekesine. 70% rahvuspargi maadest on kaetud metsadega ning 9% soodega. Rohkesti on nõmme- ja palumännikuid, leidub unikaalseid loopealseid ja paekalda nõlvade laialehelisi pangametsi, jõeorgude salukuusikuid, pangapealseid lookuusikuid ning mitmesuguses arenguastmes taimkattega kiviseid rannamaid. On mitmeid poolsaari, nende hulgas Juminda, Pärispea, Käsmu ja Verge. Rannikumadalikku eraldab Lahemaal Põhja-Eesti pank. Lahemaa rannik on rikas suurte rändrahnude ja kivikülvide poolest. Need on sinna hiiglaslike mandriliustike poolt kantud Soomest ja Skandinaaviamaadest. Suuri kivikülve on Juminda poolsaarel ning Käsmu metsas ja rannas
20003000 aastat tagasi. Pärispea poolsaarel olevad Viinistu Maalaht ja Ulglaht on kõrge veeseisu korral tänaseni merega ühenduses. Lahemaa piires voolab kaheksa jõge. Neist suurimad Valgejõgi (pikkus 77km) ja Loobu jõgi (pikkus 59km) voolavad rahvuspargis ainult alamjooksul. Ülejäänute vesikonnad jäävad aga tervenisti rahvusparki või selle piirimaile. Kõrve- ja Lavamaa osas ei ole rahulikult voolavad jõed suutnud kulutada sügavaid orge. Tormakaiks muutuvad jõed paekalda piiril, kus aja jooksul on vesi kulutanud lubja- ja liivikividesse sügavad sälkorud ja vorminud astangurikkad joastikud. Allikaid on rahvuspargis loendatud ligi 150. Klindist lõuna poole, kus aluspõhjaks lubjakivid, on sagedased karstinähtused. Viitna mõhnastik ja järvestik Lahemaa rahvuspargi lõunapiirile jääv Viitna ja selle lähiümbrus on üks atraktiivsemaid paiku.
Third level Eesti rannik ka väga mitmekesine. Fourth level Kõige muljetavaldavam on kõrge Fifth level pankrand, kus pealiskorra kivimitest koosnev kaljusein tõuseb otse merest, moodustades PõhjaEesti paekalda. Puhkajatele on kõige meelepärasemad plaaziks kuhjunud liivarannad, mis esinevad enamasti jõesuudmetega lahesoppides, kus merelainetus on liiva kokku kuhjanud. Liivarandadel kohtab ka enim maasääri ja laguune. Ilusad liivarannad on näiteks Pärnus, Pirital ja Kloogas. Kunagisest maasäärest Narva lahe ääres on praeguseks Click to edit Master text styles kujunenud NarvaJõesuu liivarand. Second level
avaldu mitte kuskil. Esiveb liivakivisid ja savisid. Liivakivid ja savid on tekkinud peamiselt aluskorra kivimite murenemisel. [5] Kambriumi ajastu Kambriumi ajastu avaldub maapinnal Põhja-Eesti rannikumadalikul. Esinev sinisavim. Sinisavimit kaevandatakse ja kasutatakse relliste ja katusekivide tegemiseks. Kambriumi ajastul tekkinud sinisavid ja liivakivid (glaukoniitliivakivi) paljanduvad Põhja-Eesti paekalda alumises osas. Kambriumi savid on tähtsaks maavaraks. [5] Ordoviitsiumi ajastu Avaldub maapinnal Põhja-Eestis. Leidub liivakivisid, fosforiiti, põlevkivi, lubjakivi(enamasti hallika värvusega) [5] Siluri ajastu Siluri ladestu asub rööpselt Ordoviitsiumi ladestul ja avaneb Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel. Sellelt leidub palju kivistunud koralle, mida nimetatakse biohermideks. [5] Devoni ajastu
Sellest umbes kolmveerand on haritav maa. Ülejäänud ala on karja- või rohumaadena. Toila valla territooriumil laiub Eesti suurima soostiku - Puhatu – põhjaosa. 4.1. Maastik Valla põhjaosa paikneb Põhja-Eesti rannikumadalikul ja Kirde-Eesti lavamaal, mida eraldab Põhja-Eesti paekallas. Panka liigestavad Pühajõe org ja Voka jõe org. Põhja-Eesti rannikumadalik on kitsas, kohati vaid mõnekümne meetri laiune maariba Soome lahe ja Põhja-Eesti paekalda vahel. Rannikumadalik on kivirohke või liivane tasandik, mida kohati katab mets. Valla lõunaosa kuulub Alutaguse madaliku koosseisu, mida iseloomustab suur soode- ja metsarikkus. Maastik jääb kõrgusvahemikku 35-50 m üle merepinna. Inimtegevuse tõttu on suurte soode ja metsade ala praeguseks muutunud tööstusmaastikuks. Lääneosas paiknevad endised turbatootmisväljad, mida praegu enam ei kasutata, idaosas Viivikonna ja Sirgala põlevkivikarjäärid. 4.2. Mullastik
...............13 KASUTATUD KIRJANDUS....................................................................................................16 2 1. MAASTIKURAJOONI ÜLEVAADE 1.1. Asend Soome lahe rannikumadaliku maastikurajoon kulgeb pika kitsa ribana Pakri poolsaare kirderannikult Narva jõeni (vt. joonis 1). Linnulennult on ala umbes 225 km pikk, kuid liigendatud rannajoon on pea kaks korda pikem. Rannikumadalik hõlmab paekalda jalamil olevat maariba koos suurema osa rannikumeres paiknevate Eesti saartega (Arold 2005, Linkrus 1998). Ala kogupindala on hinnanguliselt 1003 km 2, moodustades umbes 2,21% Eesti pindalast (Arold 2005). Lõunapoolt piiravad rannikumadalikku Harju lavamaa, Kõrvemaa ja Viru lavamaa. Ala lõunapiir on kõige paremini eristatav seal, kus maastikurajooni piiri määratlev Põhja-Eesti paekallas esineb järsu astanguna. Samas on ka piirkondi, kus paekallas
neid Kooli tänaval 2006 a. avatud galeriis. Lisaks galeriile külasta kindlasti ka laste teemaparki Iloni Imedemaa. Saare maakond 1. Vilsandi Läänepoolseim asustatud saar, RP, sada saarekest ja laidu, madalvee ajal saab ka jalgsi, saarevaht Tätte. Vilsandi tuletorn ja ilmajaam. 2. Kuressaare piiskoplinnus esindusüritused, kontserdisaal, hästi korrastatud linnus, muuseum, park. 3. Panga pank Lääne-eesti paekalda kõrgeim osa. Suurim kõrgus 21,7m. Panga kivimeis leidub fossiile. Muistne ohverdamispaik. 4. Kaali meteoriidikraater tuntuim looduslik huviväärsus Eestis. 2400-7500a tagasi kukkus meteoriit. Kaali järv on suurim peakraater, lähedal veel 7 väikekraatrit. 5. Pädaste mõis 5* hotell, spaa, restoran Alexander. Nii spaa kui hotell on saanud kõrgeid tunnustusi. Hiiu maakond 1
uputused Euroopas. Näib, et ilm on oma märklauaks võtnud ka meteoroloogia ja meteoroloogidega seonduva. Näiteks Praha uputus ülemöödunud suvel kahjustas Karli ülikooli meteoroloogiaraamatukogu. Trombid rüüstasid hiljuti Hollandi meteoroloogiateenistuse rajaja, tuntud meteoroloogi BuysBallot' haua ja selle ümbruse. Ka minu enda suvilast Murastes tuiskas 4. juulil 2002 üle maadligi pugiga äikesepilv, mis painutas rohuni noored kased, kõrge paekalda all aga murdis suuremaid puid. Meie kliima sõltub oluliselt tingimustest PõhjaAtlandil, suuremastaabilise atmosfääri tsirkulatsioonimustrist ja tsüklonaalsest aktiivsusest. Nagu näitavad Sirje Keevalliku, Kai Loitjärve, Jaak Jaaguse ja teiste Eesti teadlaste uurimused, on tsüklonite aktiivsus Eestis kasvanud ja tormituuled varasemaga võrreldes sagedasemad. Praegu on veel vara väita, et kliimamuutused on toonud kaasa ka tornaadode arvukuse tõusu. Eestis, kus tornaadosid on
Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla ja Tondi asum, neist kaugemal Paljassaare (Paljassaare poolsaarel) ja Kopli (Kopli poolsaarel), Harku järvest lõunas Väike- Õismäe ja Mustamäe, mis asuvad kunagistel Kadaka küla maadel. Edelas, laialdasel liivikualal, paikneb Nõmme aedlinn, kus eristatakse Rahumäed, Männikut, Hiiut, Kivimäed, Pääsküla, Liivat jt paikkondi.Idakaartes moodustab kesklinna loodusliku piiri Põhja-Eesti paekallas, mille jalamil paikneb Tallinna suurim park Kadriorg. Paekalda kohal asuvad Ülemiste ja Lasnamäe. Kaugemal kirdes, Pirita jõe orus, asuvad Kose ja Pirita, Viimsi poolsaarel lõpeb linn Merivälja ja Mähe aedlinnaga. Pärast Põhjasõda oli Tallinnas vaid paar tuhat elanikku. Elanike arv suurenes järgmiselt: 1820. aastal oli see 13 000, 1881. aastal 45 900, 1897. aastal 58 800 ja 1917. aastal 179 000. Eesti Vabariigi pealinn on Tallinn 1918. aastast.1930. aastatel oli linnas 140 000 elanikku. 1940 liideti Tallinnaga Nõmme (oli 1926 1940 eraldi linn)
Kambriumi settekivimitest võib leida toona elanud organismide elutegevuse jälgi ja ka esimesi kivistisi e. fossiile. Kambriumi ajastu lõpul kuhjusid madalas meres segamini liivaga brahhiopoodide e. käsijalgsete karbipoolmikud, mis koosnevad fosfaatsest ainest. Sellest tekkinud kivimit tunneme me fosforiidina. Kambriumi ajastul tekkinud sinisavid ja liivakivid (glaukoniitliivakivi) paljanduvad PõhjaEesti paekalda alumises osas. Kambriumi savid on tähtsaks maavaraks. Neid on kasutatud telliste ja drenaazitorude valmistamiseks ja ka tsemendi toorainena Eestis. Valdav osa Põhja ja KeskEestist saab kvaliteetse põhjavee just Lontava veepidemel ordoviitsiumikambriumi põhjaveelademest. Samast ammutatakse Häädemeestel ja Värskal mineraalvett. Ordoviitsium Ordoviitsiumi lademe avamused paiknevad PõhjaEestis, Vormisel ja Hiiumaa põhjaosas. Ordoviitsiumis
Vanim neist on Vendi ajastu (650-550 miljonit aastat), mille taga järjel on Harjumma pealiskorras jämedateralisi liiva kui ka savi setteid. Vendi ajastule järgne Kambriumi ajastu (570 - 480 miljonit aaastat tagasi), mille käigus settis veel liiva ja savi setteid. Kambriumi settekivimitest võib leida toona elanud organismide elutegevuse jälgi ja ka esimesi kivistisi ehk fossiile. Kambriumi ajastul tekkinud sinisavid ja liivakivid paljanduvad Põhja-Eesti paekalda alumises osas. Ordoviitsiumi ajastul (480 435 miljonit aaastat tagasi) oli Eesti ala jälle mere all. Ordoviitsiumi ajastust pärinevadki Eesti tähtsamad maavarad: põlevkivi ehk kukersiit, Põhja-Eesti lubjakivi ja dolomiit. Peale Ordoviitsiumit tuli Siluri ajastu, kui see on Põhja- Eestitile jätnud settekivimeid, nagu liivakivi, sinisavi ja lubjakivi.3 Joonis 2. Eesti pinnal geoloogiliste ajastute ilmnemine 2 Kaija Käärt Eesti geoloogiline ehitus, Eesti loodusgeograafia
Ordoviitsiumi vanima settekompleksi moodustab Eestis Pakerordi lade, mille alumine osa koosneb oobolusliivakivist ja ülemine argiliidist. Selle lademe paljandeid on Tallinnas paekalda jalamil (Astangu). Pakerordi lademest kõrgemal asetsev Latorpi (Leetse) lade koosneb glaukoniitliivakivist, mis kohati paljandub 1-2 m paksuse kihina paekaldal. Paekalda ülaosas paljanduvad Ordoviitsiumi ajastu lubjakivid. Vanimad neist moodustavad Volhovi lademe, sellele järgnevad Kunda ja Aseri lade. Paekalda kõige ülemises osas on Tallinnas Lasnamäe lade, mis avaneb laia vööndina ka lavamaa pervel. Tallinna klindilõik 7 Tallinna aluspõhja geoloogilis-litoloogiline skeem (R. Männili, A. Verte ja V. Karise järgi). 1 – liivakivi, kohati savikate vahekihtidega (gdoovi ja kotlini kihistu); 2 – savi (lontova kihistu); 3
Lõuna- Eesti jõgedel olid juba välja kujunenud tänapäevastega sarnased, sügavad terrassiliste veergudega orud. Jääajajärgsel ajal Põhja-Eesti jõed pikenesid alamjooksu suunas vastavalt Läänemere veetaseme alanemisele. Alanud Balti klindi tõus merest tõi kaasa intensiivse erosiooni, orgude sügavnemise ja terrasside kujunemise alamjooksuorgudes. Tänapäeval Põhja-Eesti jõeorud pikenevad mere suunas ja toimub paekalda erosioon, Lõuna-Eesti jõeorgude erosioonibaas on kerkinud, mis toob kaasa jõesete kujunemise alamjooksul ja jõelammide kiire arengu. Põhja-Eesti jõed - kumer pikiprofiil, millel väike lang ülem-ja keskjooksul ning suurem lang alamjooksul (Põhja-Eesti paekallas, maakerge). Esinevad joad (Jägala 8, Keila 6 m). Lääne-Eesti jõed - ühtlane lang (tektoonilised rikked ja maakerge). Voolavad viirsavisse uuristatud madalates orgudes.
Kamardumine puudub. Kujunenud liivadel. Esineb tugev leetumine. Huumuskate eksogeenne. Lagunemine seenelise iseloomuga. Lupjamist ei vaja. Kobedad ja hästi õhustatud. Põuakartlikud. Sobivad lupiini, tatra ja rukki kasvatamiseks. Gleistunud karbonaatsed mullad: paepealsed, rähksed (veeriselised, klibu), leostunud, leetjad, küllastunud (Khg; Kg) Khg:Vahelduv veereziim, kevadel liigniisked, suvel põua all kannatavad. Alla 0,5% maafondist. Põhja-Eesti paekalda lähedal, Loode-Eesti saartel. Ida- Virus, Harjus ja L-Virus. pH 6,5-7,5 har maal. Wakt alla 100mm. Kuivavad suve läbi. Väike liikuva K sisaldus. Kg 1,6% maafondist. Põhja- ja Loode-Eesti saared. Kihisemine kõrgemal kui 30cm. Esineb ajutist liigniiskust. Mullaelustik aktiivne, bakteriaalne lagunemine. Gleistunud leetmullad: näivleetunud, leetunud, sekundaarsed leede, huumuslikud leede, tüüpilised leede (LPg. Lkg, L(k)g, Lg)- LPg pH üle 5,6. Liikuvate toitainete sis. väike. 35-
Sinimägede sõja-ajalugu ulatub tagasi kuni 900 aastat. Täna saad looduses näha kolme sõja jälgi; Grenaderimäe nõlvale on püstitatud mälestusmärk 1944.aasta lahingutes hukkunuile. Sinimägede ajaloost ja seal toimunust saad teada, kui külastad läheduses asuvat Vaivara sõja-ajaloo muuseumi või matkad mööda Vaivara ajaloorada. Huvitav teada: Sinimäed on üsna ainulaadne pinnasevorm Eestis. Tasasel platool olevad kolm omavahel ühendatud küngast on mandrijää pealetungil paekalda servast lahti murtud ja siia kantud hiidpangased. Kohtla Kaevanduspark-muuseum Kohtla Kaevanduspark-muuseum asub Kohtla-Nõmmel endises Kohtla kaevanduses. Kaevandus suleti 1. IV 2001 ja samal sügisel avati selle käikudes (sügavus u 8 m) muuseum. Kohtla Kaevandupark-muuseumi hoones on põlevkivi ja Kohtla kaevandust tutvustavad stendid, fotod ja esemed ning kaevurite riietusruum ja lambikoda. Hoonest laskutakse (erivarustuses) maa alla, kus muuseumina
o Kirde-Eesti lavamaaga, kus aluspõhjaks on Ordoviitsiumi ladestu lubjakivid, dolomiidid ja merglid. Kaevandatav (ja kaevandatud) 2,53 m paksune põlevkivikihtide kompleks paikneb erinevatel sügavustel: alates 5 meetrist maardla põhjaservas kuni 60 meetrini lavamaa lõunaosas. Edasi läheb põlevkivikiht aina sügavamale. Aluspõhja kivimid paljanduvad jõgede ürgorgudes, kus neid võib ka vaadelda. Kõige suurem paljand on Põhja-Eesti paekalda astang (pankrannik), mis oma maksimaalkõrguse saavutab Ontikal 55,6 m üle merepinna. Aluskivimeid kattev Kvaternaarisetete kiht on põhjaosas õhuke (12 meetrit) ja paksem lõuna pool ning mattunud ürgorgudes. Geoloogiliste ja maastikuliste tingimuste tõttu on kujunenud nii, et enamus kunagi töötanud või praegu töötavaid kaevandusi asub Kirde-Eesti lavamaa piirides (osaliselt välja arvatud käesolevaks ajaks juba suletud Kiviõli ja Kohtla kaevandus). Kõige
Eesti kliimast, maastike iseärasused ja taimekooslused 1. ÜLEVAADE EESTI KLIMAATILISTEST TINGIMUSTEST 1.1. Kliimat kujundavad tegurid Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaa loodenurgas 57º30 ja 59º50 pl vahel mereliselt kliimalt mandrilisele ülemineku vööndis. Suure geograafilise laiuse tõttu on siinsele kliimale iseloomulik päikesekiirguse ja õhutemperatuuri tunduv aastaajaline kõikumine. Eesti alal on pikk, tavaliselt püsiva lumikattega talv. Suuresti erineb aastaajati ka valge ja pimeda aja pikkus. Suvisel pööripäeval on Lõuna- Eestis päeva pikkus 18 tundi ja Põhja-Eestis enam kui 18,5 tundi. Talvisel pööripäeval kestab valge aeg vastavalt 6,5 ning 6 tundi. Eesti nagu kogu Euroopa kliimat mõjutavad Atlandi ookean, Põhja-Atlandi hoovus ja Islandi miinimum. Viimane kujutab endast tsüklonite kujunemise piirkonda, kus paljuaastane keskmine õhurõhk on naaberaladest madalam. Valitsevate läänetuultega kandub niiske mereline õhuma...
1. Mis on maastik? Millest tuleneb selle dünaamilisus/muutlikus? Maastik on geokompleks (e. geosüsteem), mille koostisosad e. maastikukomponendid (n. kliima, reljeef, taimkate, muldkate, veestik, loomastik jne.) on vastastikku seotud nii oma arengus kui ruumilises paiknemises. Maastikku käsitletakse tavaliselt neljamõõtmelisena: kolmele ruumimõõtmele lisandub ajamõõde. 2. Selgita maastike liigituse (hierarhia) põhimõtteid. Paik on väikseim geokompleks, mille piires kõik maastikukomponendid on esindatud oma kõige väiksemate territoriaalsete alajaotustena. (Ühel reljeefielemendil, mille piires valdavalt ühesugune (1)pinnakate, (2)veereziim, (3)mikrokliima, (4)mullaliik ja (5)taimekooslus. Paigas on ühel mesoreljeefivormil künkal, nõos, väikeses orus või ligilähedaselt ühesugusest ainesest pinnakattega tasandikul kujunenud geokompleks. Paigastik on geokompleks, mis on kujunenud ühe morfomeetrilise reljeefitüübi st. valdaval...
Eesti muldade leviku üldised seaduspärasused; erinevate muldade osatähtsus Eesti muldkattes; erinevate mullarühmade omavaheline seotus, kasvukohatüübid. - Paepealsed mullad Kh Tunnused: paas kõrgemal kui 30 cm, mullakoh võrdlemisi õhuke, kuni 30 cm, kuid huumus- ja toitainete rikkad.Need mullad on väga põuakartlikud. Tekib: kujunenud pae murendil või paasi katvatel setetel. Levib põhja.eestis lavamaa paekalda läheduses. Füüsikalised/keemilised omadused: valdavalt ls, sl ja l. Keskmiselt vastupidava struktuuriga. OVD väike, neutraalne reaktsioon. Huumusesisaldus kõrge (5...15%). N vähem kui 1%. pH 5- 7, vertikaalselt diferentseerunud. Bioloogiline aktiivsus: lagunemine on tänu neutraalsusele bakteriaalne ja toimub intensiivselt niisketel ja soojadel perioodidel. Suvel bioloogiline aktiivsus langeb. Kasvukohatüübid: leesikaloomännik, kuusikud ja kaasikud, loometsad.
ja Devoni allvaldkonnaks. 1935 osutas Teodor Lippmaa edela-lõunast kirde–põhja suunas kulgevale floristilisele piirile, mis ühtib üldjoontes hilisjääaegse jääjärvede ja mere pealetungi kõige laiaulatuslikuma piiriga. T. Lippmaa järgi jaguneb Eesti taimegeograafiliselt lääneranniku ja saarte lääne-allvaldkonnaks, lääneranniku ja saarte ida-allvaldkonnaks, põhjaranniku, Häädemeeste, Loode-Eesti, Vahe-Eesti ja paekalda allvaldkonnaks ning Pandivere, Alutaguse, Lahkme-Eesti ning Kagu-Eesti valdkonnaks. [Est_taimestik] 7 Vetikad Vetikad on kõige lihtsama ehitusega taimed. Neil puuduvad taimeorganid. Sellist algelist taimekeha, kus pole organid eristatavad, nimetatakse talluseks. Paljud vetikad on nii väikesed, et me neid palja silmaga ei näegi. Ainsana taimeriigis on vetikate hulgas ka üherakulisi taimi. Nad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga
Kambrium oli Paleosoikumi vanim ajastu; algas 540 miljonit aastat tagasi ja lõppes 495 miljonit aastat tagasi. Mõningate uurijate arvates võisid need kõrgelt arenenud närvisüsteemi ja rohkearvuliste haarmetega olendid olla ühed tolle aja suurimad röövloomad. Eesti settekompleks on väga rikas mitmesuguste kivististe poolest. Tuntumad Eesti kivistised on käsijalgsed (Brachiopoda), trilobiidid (Trilobita), nautiloidid jne. Nautiloide võib leida tihti Põhja-Eesti paekalda jalamilt. Eestis on nautiloidide skeletiosi leitud Ohesaare (ka Ohessaare) pangalt, mis asub Sõrve poolsaare läänerannal, Jämaja küla lähedal. Laevukesed kuuluvad vanimate peajalgsete hulka, neljalõpuseste klassi. Need kõrgeltarenenud merelimused on oluliselt muutumata vastu pidanud üle viiesaja viiekümne miljoni aasta. Laevukesed erinevad kaheksajalgsetest selle poolest, et nad on kojas peidus. Nad on ainsad ellujäänud väliskojaga peajalgsed ning neist teatakse suhteliselt vähe
(nn. kõvad puuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine. Rohurinne on liigirikas, paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat, saluhein, koldnõges, sinilill, karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kkt, viimast on käsitletud omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pika tarna kkt. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu- ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kkt. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes
Domineerivad liigniisked mullad. Piirkond sobib heintaimede kasvatamiseks – piimakarjad V tüüp Leet-, soostunud leet- ja soomuldade valdkond Vahe-Eestis 6,8%. Loksa, Aegviidu, Lelle, Käru, Türi, Kilingi-Nõmme, Häädemeeste. Väheviljakad mullad. VI tüüp Leet-, soostunud leet- ja soomuldade valdkond Peipsi ääres 8%. Mullad tohutult viletsad: happelised, liigniisked ja toitainete vaesed. Põllumajandusliktähtsus suhteliselt tähtsusetu. VII tüüp Kiviste leetunud muldade valdkond, paekalda e. klindi ja mere vahelisel alal põhjarannikul 3,5%. Karbonaadi vaesed, happelised, toitainete vaesed mullad. Nõva ümbruses on ainult suurem kasutus VIII tüüp Erodeeritud muldade valdkond Kagu-Eesti moreenkuplistike alal 5%. Äärmiselt liigestatud reljeefiga kupliline ala. Toimub muldade ärakanne e. erosioon. Suhteliselt väheviljakad mullad, kuigi põllumajandus asustus on üks suuremaid. Mullastik ülimalt kirju. 61. Muldade üldine jaotus kasutussobivuse alusel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
