Mõisted: Taimestik ehk floora ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Nt. liikide loend (arukask, paakspuu jne). Taimkate ehk vegetatsioon mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika. Geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms. Taimekooslus e. fütotsönoos taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Koos kasvavate taimede kogum. Taimekooslusi eristatakse peamiselt liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4)...
Sünergism. Kohastumine ja kohanemine. Limiteerivad tegurid. Organismide vastused keskkonnatingimuste muutumisele. Ökoamplituud. Ökomiss. Popultsiooniökoloogia. Populatsioonide määratlemine. Populatsiooni iseloomustavad tegurid. Populatsiooni kasvu tüübid ja keskkonna kandevõime. Populatsioonide tsüklilisus. Areaal ja levik. Elustrateegiad K ja r strateegia. Metapopulatsioonid. Koosluste ökoloogia. Liigisisesed ja liikide vahelised suhted e abiootilised tegurid. Koosluse mitmekesisus. Dominantliik. Servaefekt e ökoton. Koosluste vahetus e suktsessioon ja selle vormid. Koosluste taastumine e demutatsioon ja selle vormid. Kliimakskooslus. Ökosüsteem. Ökoamplituud. Ökoniss. Maismaaökosüsteemid. Mereökosüsteemid. Mageveeökosüsteemid. Bioom. Energia liikumine ökosüsteemis. Termodünaamika seadused. Energiavood biosfääris ja Maa energiabilanss. Fotosüntees. Rakuhingamine. Süsiniku ja hapniku liikumine läbi elus ja eluta keskkonna. Toitainete liikumine ökosüsteemis.
Populatsioon Ühisel territooriumil ühel ja samal ajal elavad ühe liigi isendid. Nt lasnamäel hulkuvad kassid :D, aegviidu metsa hundid. Ühes ökosüsteemis võib olla palju populatsioone. Nt mets-kuusepopulatsioon, jänese populatsioon, ilvesepopulatsioon, jänesekapsa populatsioon Areaal- liigi levila. Territoorium, kus antud liik saab levida ja elada Populatsiooni iseloomustavad suurused : Populatsiooni arvukus- ühte populatsiooni kuuluvate isendite arv. Arvukust reguleerivad sise- ja välisfaktor. Sisefaktorid: konkurents (toidu, elukoha, partnerite pärast), migratsioon. Välisfaktorid: haiguste tekitajad, kliima, kisklus Tihedus- isendite arv pinnaühiku kohta. Tihedus sõltub: iive, sugudevaheline suhtarv, toit, parasiidid, vaenlased, haigused. Stabiilne populatsioon- noorte ja vanade isendite arv püsib tasakaalus. Kasvav populatsioon- sündivus ületab suremuse. Kahanev populatsioon- surevus ületab sün...
Assimilatsioon- ehk anabolism - kõik organismis toimuvad sünteesiprotsessid. Protsessi käigus sünteesitakse organismile vajalikke ühendeid: valke lipiide, süsivesikuid, nukleiinhappeid jne. N: fotosüntees, DNA süntees. Sünteesiks kasutatakse ATP energiat (heterotroofid) või päikeseenergiat(autotroofid) Dissimilatsioon ehk katabolism - elusainete lagunemise protsess. Orgaanilised ained lagunevad, muutuvad lihtsamateks ühenditeks, vabaneb organismi elutegevuseks vajalik energia. N: glükoosi oksüdeerimine hingamisel Taime ja looma põhilised erinevused- taimedel olemas rakukest ja rakumembraan, plastiidid, vakuoolid; loomadel ainult rakumembraan. Taimed autotroofsed, loomad aga heterotroofsed. Taimedel varuaineks tärklis, loomadel aga rasvad. Taimedel kasv piiramatu, loomadel piiratud. Taimedel närvisüsteem ja hormonaalsed organid puuduvad, loomadel olemas. Taimedel suur välispind, loomadel liigestatud sisepind Autotroofne ja heterotro...
<0,1 " mudane või savine Eesti jõgede fütoplanktoni võib jaotada 4 rühma: 1. Seisuveekogudest kuni 1 km allpool asuvad jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi ja arvukuse tase ning taksonite arv on keskmine või kõrge. Biomassi dominandid on enamasti järve fütoplanktonile iseloomulikud liigid. (4%). 2. Tugevasti reostunud jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on väga kõrge, arvukuse tase kõrge ja taksonite arv väike. Biomassi dominantliik silmviburvetikas Euglena viridis. (<1%). 3. Väga väikese vooluhulga, aeglase voolu ja/või kõrge veetemperatuuriga jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on kõrge, arvukuse tase kõrge või väga kõrge ning taksonite arv keskmine või suur. (1%). 4. Ülejäänud jõelõigud, mida iseloomustab fütoplanktoni väga madal kuni keskmine biomassi tase. Fütoplanktoni arvukus ja taksonite arv varieerub suurtes piirides
konkurentsivõimega, arvukus stabiilne, keskkonna kandevõime lähedal. NT KARU r strateegia: palju järglasi, järglased suhteliselt väikesed, järglased väikese konkurentsivõimega, arvukuse suured kõikumised. NT KALA Metapopulatsioon(id) – on lokaalpopulatsioonide kogum, mida omavahel ühendab migratsioon, st ränne ühest lokaalpopulatsioonist teise. 5. Koosluste ökoloogia. Liigisisesed ja liikide vahelised suhted e abiootilised tegurid. Koosluse mitmekesisus. Dominantliik. Servaefekt e ökoton. Koosluste vahetus e suktsessioon ja selle vormid. Koosluste taastumine e demutatsioon ja selle vormid. Kliimakskooslus. Kooslus – kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil Sünökoloogia – uurib populatsioonide omavahelisi suhteid (uurib koosluste ja keskkonnatingimuste vahelisi suhteid) Liigisisesed ja liikide vahelised suhted e abiootilised tegurid Mõiste Liik 1 Liik 2
See on territoorium, mida teatud liigi isendid asustavad. Ühisel territooriumil samal ajal elavad ühe liigi isendid moodustavad populatsiooni. Populatsiooni arvukus on sellesse populatsiooni kuuluvate isendite arv. Populatsiooni tihedus näitab populatsiooni isendite arvu pinnaühiku kohta. Mida suurem on tihedus, seda pingelisem on populatsioonisisene konkurents. 6. Ökosüsteemi mõiste, struktuur (biotsönoos ja ökotoop), näitajad (liigiline koosseis, liigirikkus, dominantliik, biomass, biol. produktsioon). Biotsönoos on elukooslus, millesse kuuluvad populatsioonid võime jagada taime-, looma- ja seenekoosluseks ning mikroorganismideks. Kogu biotsönoos on tihedalt seotud oma elukeskkonnaga ehk ökotoobiga. Selle all mõistetakse nii territooriumi, millel biotsönoos paikneb, kui ka abiootilisi tegureid, mis seda mõjutavad. Biotsönoos koos ökotoobiga moodustab ökosüsteemi.
ÖKOLOOGIA EKSAMI PROGRAMM Ökoloogia sisu ja mõiste Ökoloogia kuulub elusloodust uurivate teaduste hulka. Ökoloogia on teadus, mis uurib organismide ja keskkonna vahelisi vastastikuseid suhteid Ökoloogia teadusharud: Autökoloogia organismiökoloogia, liigi ja keskkonnategurite suhteid uuriv ökoloogia haru Demökoloogia ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat Sünökoloogia Uurib populatsioonide omavahelisis suhteid ning koosluste ja keskkonnatingimuste suhteid Geoökoloogia- uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku aineringet ja energiavoolu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud uuringuist. Käitumisökoloogia Globaalökoloogia ökoloogia haru, mis uurib Maad kui terviklikku süsteemi elukeskkonnana. Üldökoloogia uurib eluslooduse ja keskkonna üldisi, kõigil looduse süsteemtasandeil kehtivaid seaduspärasusi. Populats...
Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Geobotaanika – taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jne. Taimekooslus – koos kasvavate taimede kogum. Eristatakse liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt tunnuste järgi. Kasvukohatüüp – erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks. Eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluste alusel. Dominantliik – taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aineringes kõige tähtsam liik. Boniteet – metsa, mulla või maa suhteline headus. Metsaboniteet näitab kasvukoha tootlikkust puuliikide seisukohalt. Rinne – vertikaalse struktuuri osa, moodustub üksteist katvatest kihtidest. Puurinne>põõsarinne>puhma-rohurinne>samblarinne>juurerinded Horisont – koosluse ruumi paralleelsed, üksteist välistavad kihid.
Looduskaitse- inimtegevuse kahjuliku mõju vähendamine ning selle mõju tagajärgede likvideerimine, biol.mitkekesisuse ja looduse iseregulatsioonivõime säilitamine ja loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine. Point on tagada Maa toimimise jätkumine. Looduskaitsebioloogia- teadusharu, mis uurib eluslooduse mitmekesisuse kaitsmise võimalusi, interdistsiplinaarne st ühendab bioloogiat, antropoloogiat, klimatoloogia, geograafiat jne Looduskaitsebioloogia olemus ja eesmärgid: dokumenteerida biol,mitkekesisust, uurida inimetegevuse mõju biol.mitmekesisusele, rakendada võtteid neg.inimmõju peatamiseks/leevendamiseks (sh liikide surma peatamine, geneetika säile, ökosüsteemide funktsionaalsuse kaitse, taastamine) Keskkonnaeetika - uurimib inimese ja looduse vahelised suhted, r rakenduslik pool püüab neid suhteid reguleerida, metaeetiline välja selgitada, milline on üleüldse looduse väärtus, et sellest lähtuvalt tuletada reeglid inimeste ...
Mõisted Looduskaitse - inimtegevuse kahjuliku mõju vähendamine ning selle tagajärgede likvideerimine, looduse iseregulatsioonivõime säilitamine ja loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine. Looduskaitse põhiülesanne - tagada Maa kui tervikliku biogeosüsteemi toimimise jätkumine. Selleks on vajalik säilitada elus- ja eluta looduse mitmekesisus, keskkonna iseregulatsioonivõime ning ökosüsteemsed protsessid - evolutsioon, aineringe, geneetilise info vahetamine jmt. ja edendada loodusharidust. Looduskaitseteadus - ohustatud liikide majandamine, kaitsealade kujundamine, keskkonnaökonoomika, keskkonnaõigus, taastamisökoloogia, ökosüsteemide kaitse, keskkonnaeetika jms Elurikkus - meid ümbritsev loodus kõigis oma eluvormides hõlmates nii geneetilist, liigilist, samuti elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. Ökoloogiline jalajälg - Ökoloogiline jalajälg mõõdab toidu, toodete ja energia tarbimist antud territooriumil, võrreldes seda...
Mõisted: Elurikkus, seda ohustavad tegurid, elurikkuse tähtsus: Looduskaitse - hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist. Looduskaitsebioloogia - uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Keskkonnaeetika - analüüsib ja väljendab loodusmaailma eetilist väärtust ning käsitleb inimese suhet loodusega. Elurikkus - meid ümbritsev loodus kõigis oma eluvormides hõlmates nii geneetilist, liigilist samuti elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. Elurikkuse iseväärtus - eetiline väärtus, mis on objektil (nt liigil) ainuüksi olemasolu tõttu. Geen - kromosoomi osa, mis kodeerib valkude ehitust. Populatsioon - samal territooriumil koos elavate ning omavahel vabalt ristuvate ja järglasi andvate isendite rühm. Elupaik - mingi liigi (populatsiooni) eluks vajalikke biootilisi ja abiootilisi tingimusi rahul...
Ökoloogia arvestus on 2 hes osas. 1. osas on mõisted ja 2. osas tuleb mõisted kokku vedada, võib kasutada materjaale. Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus Mõisted: seletus (1 punkt) Näide (1 punkt) 1. Ökoloogia 2. populatsioon 3. kooslus 4. ökosüsteem 5. biosfäär 6. abiotilised keskkonnategurid 7. sünergism 8. Populatsiooni tihedus 9. Populatsiooni kandevõime 10. Elustrateegia 11. Dominantliik 12. Servaefekt 13. ? 14. Kohanemine 15. Õkonišš Rakuhingamine Fotosõntees 1,2,3 troofilisus tase Süsinikuringlemine ökosüsteemis Veeringlemine ökosüsteemis Energialiikumine toiduahelas Toitaineteliikumine toiduahelas Masing, V. 1992 Ökoloogialeksikon. Vuorisalo, T. 1999 Keskkonnakaitse ökoloogilised alused Pleijel, H. 1993 Ökoloogiaraamat Masing, V (koost.) 1979. Botaanika III Sarapuu, T., Kallak, H. 1997
1. Maastiku mosaiiksuse biootilised tegurid. _ Metsakahjurid loovad omakorda metsa mosaiiksust, hävitades _ nt. kliima soojenemine muudab maastikke ja populatsioonide Kliima terveid puude rühmi, muutes liigilist koostist. osakaalu. _ Põhjustab biogeograafilist mosaiiksust energia ja vee jaotumuse _ Ka kobras on maastiku mosaiiksust kujundav dominantliik. kaudu. _ Ka piison ajaloolises Ameerikas ja põder Eestis kujundavad _ Kliima efekti mõjutab omakorda pinnamood, maastiku maastikke toiduvaliku kaudu (teatavad liigid toiduks), toitainete ringe geomorfoloogilised tingimused, mida omakorda kujundavad kaudu. geoloogilised protsessid, mis tekitavad reljeefi ja mullastiku mosaiiksuse
koosluste koosseis ja ajalugu organismide omavahelised suhted (toitumissuhted) Fütoplanktoni jaotus jõelõikudel 1.Seisuveekogudest kuni 1 km allpool asuvad jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi ja arvukuse tase ning taksonite arv on keskmine või kõrge. Biomassi dominandid on enamasti järve fütoplanktonile iseloomulikud liigid. (4%). 2.Tugevasti reostunud jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on väga kõrge, arvukuse tase kõrge ja taksonite arv väike. Biomassi dominantliik silmviburvetikas Euglena viridis. (<1%).3. Väga väikese vooluhulga, aeglase voolu ja/või kõrge veetemperatuuriga jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on kõrge, arvukuse tase kõrge või väga kõrge ning taksonite arv keskmine või suur. (1%).4. Ülejäänud jõelõigud, mida iseloomustab fütoplanktoni väga madal kuni keskmine biomassi tase. Fütoplanktoni arvukus ja taksonite arv varieerub suurtes piirides. Nendes jõelõikudes on fütoplanktoni biomassi
EESTI TAIMKATE 1. Mõisted: taimestik, taimkate, katvus, ohtrus geobotaanika, taimekooslus, kasvukohatüüp, dominantliik, boniteet, rinne ja horisont, liituvus, suktsessioon, looduslik kooslus, pool-looduslik kooslus ja kultuurkooslus. Taimestik ehk floora (flora) ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Floorat uuriv teadus floristika. Nt. liikide loend. Taimkate ehk vegetatsioon (plant cover, vegetation) mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika (vegetation science).
1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Geobotaanika taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jne. Taimekooslus koos kasvavate taimede kogum. Eristatakse liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt tunnuste järgi. Kasvukohatüüp erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks. Eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluste alusel. Dominantliik taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aineringes kõige tähtsam liik. Boniteet metsa, mulla või maa suhteline headus. Metsaboniteet näitab kasvukoha tootlikkust puuliikide seisukohalt. Rinne vertikaalse struktuuri osa, moodustub üksteist katvatest kihtidest. Puurinne>põõsarinne>puhma-rohurinne>samblarinne>juurerinded Horisont koosluse ruumi paralleelsed, üksteist välistavad kihid.
kuni juurte maksimaalse sügavuseni. Puude juured tungivad 150200 cm sügavuseni, II rinde moodustavad puude suured juured, sügavale ulatuvad rohttaimede juured ja põõsaste juured 3040(50) cm sügavuseni. III rinne hõlmab endas nii rohttaimede, põõsaste kui ka puude juuri. Osa teadlasi ei pea õigeks maa-aluste rinnete eristamist, kuna suurem osa juuri asub küllaltki maapinnalähedases kihis. Liigilise koosseisu iseloomustamiseks määratakse kindlaks dominantliik. Dominant mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim liik. Taimekoosluse dominandid leitakse katvuse või biomassi järgi, harilikult rinnete kaupa eraldi. Peamise rinde dominanti nimetatakse edifikaatoriks. Katvus e. dominantsus s.o. ühe taimeliigi isendite maapealsete elusate osadega hõivatud pindala ja prooviruudu pindala suhe väljendatuna protsentides. Horisontaalstruktuuri tähtsamateks osadeks on mikrotsönoosid ja mikrorühmitused.