Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Võrdlev õigussüsteemide ajalugu (7)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigus
4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline on ühe või teise lähenemisviisi põhistatus kaasajal?
  • Miks õigus muutub?
  • Mis võiks olla eesti õiguskultuuri tüvitekst?
VÕRDLEV ÕIGUSSÜSTEEMIDE AJALUGU
TARTU ÜLIKOOL

1. LÜHIKOKKUVÕTE SISSEJUHATAVAST LOENGUST



Skeem 1 – keskaegse Euroopa õigusüsteem
Islami õigus
Kanooniline õigus
Heebrea õigus
Religioossed õigussüsteemid
Arhailine õigus (rahvaõigus)
Ilmalikud õigussüsteemid
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Õigusteadus ( rooma õigus)
Feodaal -
Õigus
Manoriaal -
Õigus
Linna-
Õigus
Kuninga-
Õigus
Kaubandus-
Õigus
Skeem 2 – kaasaja suuremad õigussüsteemid
Islami õigus
Heebrea õigus
Kanooniline õigus
Rooma-Katoliku kirik
Hindu õigus 1
Religioossed õigussüsteemid
Arhailine õigus
Ilmalikud õigussüsteemid
läänelik õigus
Quasi-läänelik õigus
mitteläänelik õigus
Romaani-Germaani õigusperekond
Civil law
Sotsialistlik õigus 2
Kaug-Ida
Angloameerika õigusperekond; üldine õigus
Common law
Aafrika
Skandinaavia õigusperekond
1 Indias on 2 paralleelset õigussüsteemi – hindu õigus ja common law, kuid üldiselt peetakse Indiat kuuluvaks common law süsteemi.
2 Mõningates sotsialistliku õiguse perekonna maades, näiteks Põhja- Koreas ja Hiinas eksisteerib kaks paralleelset õigussüsteemi – traditsiooniline ja sotsialistlik. Üldjuhul liigitatakse nad siiski sotsialistliku õiguse perekonda kuuluvaks.
Õigustraditsioon ( legal tradition) – Inimeste teadvuses sügavalt juurdunud ja nende ajalooliselt tingitud suhtumine õiguse rolli ühiskonnas, õiguse olemusse ja poliitilisse ideoloogiasse, samuti õigussüsteemi organisatsiooni ja funktsioneerimisse.
Läänelik õigustraditsioon on rajatud 4 sambale:
  • rooma eraõiguse tugev mõju
  • kanoonilise õiguse tugev mõju
  • õiguskultuuri kõrge tase, mis baseerub legitiimsetel ja puritaansetel printsiipidel
  • õigusriigi ( rule of law, Rechtsstaat, verhovenstvo prava) mõiste üldine toetamine
    Alates 12. sajandist kujunema hakanud Lääne õigustraditsiooni olulisemad tunnusjooned:
  • Küllalt järsk ning järjest enam süvenev vahetegemine üheltpoolt mitmesuguste õigusinstituutide ja -asutuste ja teiselt poolt mitmesuguste muud tüüpi asutuste vahel. Esimesed tegelesid eelkõige mitmesuguste õiguslike toimingutega, näiteks kohtuotsuste langetamisega. Õigus jäi veel religiooni, moraali ja erineva taseme poliitika mõju alla, kuid oli siiski neist järjest eristatavam.
  • Õigusasutiste tegevuse juhtimine läheb järjest enam spetsiaalse inimeste korpuse kätte, kes tegelevad õigustoimingutega professionaalselt ning kellele see on suuremal või väiksemal määral põhitööks.
  • Professionaalide korpus saab spetsiaalse ettevalmistuse, mille põhiosa on kõrgem juriidiline haridus . Kujuneb oma professionaalne erialane kirjandus ja professionaalsed erialased koolid ja ettevalmistuskohad. Ülikoolid olid allikaks, kust kasvas välja mandri-Euroopa professionaalsete juristide ühtne seisus koos oma identiteedi ja seisuseuhkusega.
  • Õigus hakkab endas järjest enam sisaldama ka metaõigust, s.t. teadust õigusest – õigusteaduse, mille uurimisobjektiks on õigus ise. Õigusnormid, terminid, otsused, protseduurid saavad andmeteks, õigustoimingutes osalejate mentaliteeti lisandus mõistmine nende andmete süstemaatilise tundmaõppimise vajadusest. Sel viisil saadud teadmisi hakati tajuma osana õigusest. Õiguse tunnetamine sulandus tõlgendamisega, tõlgendamine omakorda sulandus õiguse rakendamisega. Õigusteaduse kujunemine on lahutamatult seotud ülikoolide loomisega , kus õigust hakatakse õpetama kui täpselt piiritletud ja süstematiseeritud teadmiste kogumit. Ülikoolide ja õigusteaduse areng on lahutamatult seotud rooma õiguse retseptsiooniga ning kanoonilise õiguse arenguga.
  • Õiguslik pluralism , s.t. olukord kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel üheaegselt mitu erinevat õigussüsteemi. Õiguslik pluralism tulenes olulisel määral vaimuliku ja ilmaliku võimu diferentseeritusest. Õiguslik pluralism ühtaegu peegeldas poliitilist ja majanduslikku pluralismi, samaaegselt tugevdas seda.
  • Alatine pinge ideede ja reaalsuse vahel. Ühelt poolt on püüdlus dünaamilisuse järele, teisalt aga ei ole kadunud soov stabiilsuse järele. Taoline pinge on viinud aeg-ajalt tervete õigussüsteemide väljavahetamisele, mis teinekord on saadetud vägivallaga. (Reformatsioon, 1789.a. revolutsioon Prantsusmaal). Sellele vaatamata on läänelik õigustraditsioon kui selline säilinud ja taganud enda uuenemise.
  • Mõistmine, et õiguse arengul on oma loogika , oma sisemine orgaaniliste muutuste mehhanism. Antud veendumuse kohaselt ei ole muutused pelgalt vana kohandumine uuega, vaid nad on osa üldisest muutumis- ja arengumudelist. Siinkohal eeldatakse, et muutused ei toimu, ei saa toimuda juhuslikul, vaid nad leiavad aset teadlikult.
  • Arusaam, et õigus peaks olema süsteemne tervik, mis areneb läbi sajandite ja põlvkondade. Arusaam õigusest kui tervikust, kui corpus iuris’est hakkab arenema just õhtumaises õigusteaduses.
    Õigusajalooteaduse kuuluvuse probleem.
    Õigusteadus (jurisprudents, juura ) - filosoofilisest, ajaloolisest, võrdlevast, kriitilisest jm. vaatekohast lähtuvad süstematiseeritud ja korrastatud teadmised õiguse kohta, sh. teadmised õiguse arengu ja rakendamise kohta.
    Õigusteadus (kitsamas tähenduses) - õiguse süstemaatiline teaduslik uurimine ning eristub nii õigusloomest kui õiguse konkreetsest rakendamisest.
    Õigusteaduses eristatakse:
  • teoreetilist õigusteadust, mille eesmärk on määratleda õiguse arengu üldpõhimõtted ning mis on klassikaliselt tunnistatud õigusteadlaste tegevusalaks. Siia hulka kuuluvad:
    • õigusfilosoofia
    • õigusajalugu
    • võrdlevad õigusuuringud

  • rakenduslikku õigusteadust, mille uurimisobjekt on põhimõtete ja normide rakendamine konkreetsetel juhtudel (rahvusvaheline, rahvusülene, riigi-, rahvuslik või kohalik õigus). Rakenduslik õigusteadus tegeleb kehtiva õiguse tunnetamise, interpreteerimise ja arendamisega. Ta jaguneb:
    • avalik õigus
    • kriminaalõigus
    • eraõigus

    Õigusajaloo uurimisobjekt, tunnetuse eesmärk
    Õigusajalugu – õigusteaduse haru, mis tegeleb möödaniku õiguse uurimisega, erinevate õiguskordade kujunemisprotsessi analüüsimisega. Uurimise objektiks on õiguse olemine, muutumine ja toimimine minevikus.
    Õigusajalooteaduse tunnetuse eesmärk lähtudes H. Kantorowicz’i väidetest tunnetusteoreetilisest trialismi kohta.
    ÕIGUSAJALUGU
    õiguslikud
    õigus
    õigus
    väärtused
    normid
    tegelikkus
    MINEVIK OLEVIK TULEVIK
    Õigusajalooteaduse erinevatel etappidel on rõhuasetused ühele või teisele tasandile olnud erinevad (näit. pikka aega oli valitsev normatiivne e. normikeskne õigusajalugu).
    Teoreetiline
    Empiiriline
    ÕIGUS-
    AJALUGU
    Deskriptiivne
    Õiguse seaduspärasuste kirjeldamine minevikus (arengutüübid, -seadus­pärad)
    Deskriptiivne
    Õigustegelikkuse tuvastamine minevikus
    Kausaalne
    Õiguse seaduspärasuste seletamine minevikus
    (hü­poteeside püs­ti­ta­mi­se kaudu)
    Kausaalne
    Õigustegelikkuse se­le­tamine minevikus
    (hüpoteeside pü­s­ti­ta­mi­se kaudu)
    ÕIGUSAJALOO JA
    ÕIGUSSOTSIOLOOGIA
    PIIRIALA
    Deskriptiivne
    Õiguse ja sotsiaalse te­ge­likkuse vastastikuse sõltuvuse sea­dus­pä­ra­sus­te kirjel­da­mi­ne mi­ne­vi­kus
    Deskriptiivne
    Õiguse ja sotsiaalse te­ge­likkuse vastastikust sõltuvust näitavate õi­gusfaktide tu­vas­ta­mine mi­nevikus
    Kausaalne
    Õiguse ja sotsiaalse te­ge­likkuse vastastikuse sõltuvuse sea­dus­pä­ra­sus­te seletamine minevikus
    Kausaalne
    Õiguse ja sotsiaalse te­ge­likkuse vastastikust sõltuvust näitavate õi­gus­faktide seletamine minevikus (hü­poteeside püstitamise kaudu)
    ÕIGUS-
    SOTSIOLOOGIA
    Deskriptiivne
    Mudelite loomine, hü­po­teeside tuletamine õiguse ja sotsiaalse tegelikkuse vas­tas­ti­kuse sõltuvuse kirjel­da­miseks
    Deskriptiivne
    Kehtiva õiguse ja sotsiaalse tegelikkuse vastastikuse sõltuvuse tuvastamine
    Kausaalne
    Mudelite loomine, hü­po­teeside tuletamine õiguse ja sotsiaalse elu vas­tas­ti­kuse sõltuvuse sele­ta­mi­seks
    Kausaalne
    Kehtiva õiguse ja sot­si­aal­se elu vastastikuse sõl­tuvuse seletamine (hü­poteeside püs­ti­ta­mi­se kaudu)
    Õigusajaloo struktueerimise võimalusi
    Universaalne õigusajalugu – kogu inimkonna õiguse ajalugu.
    Partikulaarne õigusajalugu - inimsoo teatava osa õiguse ajalugu.
    Õigusajaloo liigendamise võimalused:
  • geograafiline printsiip, kattub suurel määral õiguskultuurilise printsiibiga
    • riigi õigusajalugu
    • territooriumi, s.h. provintsiaalne õigusajalugu
    • rahva õigusajalugu

  • kronoloogiline printsiip
    • antiigi õigusajalugu
    • keskaja õigusajalugu
    • uusaja õigusajalugu
    • juriidiline lähiajalugu

  • institutsiooniline printsiip
  • uurimisobjekti järgi
    • ideeajalugu
    • mõisteajalugu
    • meetodite ajalugu

    Õigusajalugu laiemas mõttes haarab:
  • Õigusajalugu kitsamas mõttes - eelkõige kohtute poolt tagatud ja valvatud objektiivse õiguse ajaloo (s.t. eraõiguse, kriminaalõiguse ja protsessiõiguse ajalugu)
  • Põhikorra ajalugu - teiste võimukandjate ja sotsiaalsete ühenduste poolt tagatud objektiivse õiguse ajalugu.
    Eesti õigusajalugu on partikulaarne õigusajalugu.
    Eesti õigusajalugu kui
  • eesti õiguse ajalugu, s.t. eestlaste õigusajalugu
  • õiguse ajalugu Eestis, s.t. siin kehtinud Vene, Rootsi, Saksa, kanoonilise õiguse arengut
    J. Uluotsa määratlused:
  • eesti õigusajaloo aineks on õigusnormide ja vastavate õigussuhete ajaline saabumine ja kujunemine kõige varasematest teadmisvõimelistest aegadest praegusaja ühenduses ja siduvuses selle rahvaga, keda nimetatakse eestlasteks.
  • Eesti õigusajalugu on eesti rahva ja maa õiguse ajalugu varasematest teadmisvõimelistest aegadest praeguse ajani ühenduses sugurahvaste, kaasmaalaste ja vastavate naaberrahvaste ja riikide õigusajalooga.
    Milline on ühe või teise lähenemisviisi põhistatus kaasajal ?
    Õigusajaloo vajalikkuse ja kasulikkuse probleem:
  • Õiguse kui areneva terviku mõistmine
  • Immuunsus positivistliku staatika eest
  • Arusaamine erinevatest õigusest mõtlemise viisidest.
    Õigusajalugu Eestis kui õiguskultuuriliste katkestuste ületaja.
    Õigusajaloo ajalise alguse probleeme.
    Kirjutatud ja kirjutamata õiguse ajalugu.
    Arhailine õigus, tema teistsugusus
    Õigusallikad ja õigusajaloo allikad, nende erinevused. Õigusajaloo allikate struktuur
    MITTEKIRJUTATUD ALLIKAD
  • esemelised allikad
    • kinnisasjad
    • vallasasjad

  • kombed
  • suulised e. filoloogilised allikad
    • õiguslikud terminid
    • õiguslikud vanasõnad
    • kohanimed

    KIRJUTATUD ALLIKAD
  • otsesed allikad - allkad, milles otseselt väljendatakse õiguslikke norme
    • allikad, milles avaldatakse või loetakse avaldatuks õigusnormid sellekohaste eeskirjadena
    • allikad, mis esinevad tekstidena, mille ametlikkus pole tõendatud ega kindlaks tehtud, aga milles ometi avaldatakse õigusnormid

  • kaudsed allikad - allikad, milles otseselt õigusnorme ei väljendata, kuid millest võib neid järeldada
    • allikad, mis ei väljenda normi sisu, vaid tema rakendamist, nn. rakendusürikud
    • allikad, mis kirjeldavad teatavat sündmustikku, mis sisaldab endas õiguslikku toimingut
    • õigusteaduslikud teosed
    • ilukirjanduslikud teosed
    • isiklikku laadi kirjutised (memuaarid, isiklik kirjavahetus)

    KIRJANDUS
  • Anners, Erik Euroopa õiguse ajalugu. Tartu. 1995
  • Annus , Amar, jt. Muinasaja seaduskogumike antoloogia. Tallinn. 2001.
  • Hattenhauer, Hans. Euroopa õiguse ajalugu. I raamat. Tartu. 1995
  • Ilus, Elmar . Rooma eraõiguse alused. Tallinn. 2000.
  • Letto -Vanamo, Pia. Rooma õigus juristide õigusena // Akadeemia 5/1993, lk-972-982.
  • Letto-Vanamo, Pia ( koost .). Soome õigusajaloo põhijooned. Tartu. 1993.
  • Rückert, Joachim. Õiguse Lähiajalugu. Ülesanded ja saavutused ajaloo, õigusteaduse, sotsiaalteaduste ja sotsioloogia vahel. // Akadeemia 6-8/2001.
  • Sootak, Jaan . Veritasust kriminaalteraapiani. Käsitlusi kriminaalõiguse ajaloost. Tartu.1998.
  • Ylikangas, Heikki. Miks õigus muutub? Seadus ja õigus ajaloolise arengu osana. Tartu. 1993.
    Soovitav
  • Akadeemiline õigusharidus ja ju­ristide täienduskoolitus. Tartu. 1996.
  • Cook , Chris; Stevenson , John. Euroopa ajalugu 1763 -1991: käsiraamat. Tallinn. 1994.
  • Gurevits, Aron . Keskaja inimese maailmapilt. Tallinn.1992.
  • Hairetdinov, Ravil. Inimõiguste kontseptsioon islamis. // Juridica 3/1999, lk. 253-259.
  • Huntington , Samuel P. Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Tartu. 1999. (Tsivilisatsioonide kokkupõrge? // Akadeemia 6/1995, lk. 1205 -1233.)
  • Järvelaid, Peeter. Code civil des Francais - 190 // Juridica 3/1994, lk. 80-81
  • Järvelaid, Peeter. Pihlamägi, Maie. 80 aastat Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi 1918 - 1998.
  • Lotman , Juri. Kultuur ja plahvatus. Tallinn. 2001.
  • Lotman, Juri Semiosfäärist. Tartu. 1999
  • Lotman, Juri. Kultuurisemiootika . Tallinn. 1990.
  • Mägi, Arvo. Euroopa rahvaste ajaraamat . Tallinn.1992
  • Pikamäe, Priit. Eesti võimalustest jääda ellu Euroopa Liidus // Juridica. 8/95,lk.351- 355
  • Piirimäe, Helmut. Suur Prantsuse revolutsioon . Tallinn. 1990.
  • Strömholm, Stig. Juristide Euroopa // Akadeemia 11/1994, lk. 2326 -2335.
  • Wies, Ernst W. Karl Suur. Keiser ja pühak. Tallinn. 1999
    Antiigileksikon. 1-2. Tallinn. 1983.
    Võõrkeelne kirjandus:
  • Anners, Erik. Istorija evropeiskogo prava. Moskva . 1994
  • Berman G. Harold. Zapadnaja traditsija prava: epoha formirovanija.(Law and Revolution ). Moskva. 1994.
  • Caenegem, Raoul Charles van. Legal History: a European perspective. London, Rio Grande .1991.
  • Caenegem, Raoul Charles van. An historical introduction to western constitutional law. Cambridge . 1995.
  • Caenegem, Raoul Charles van. An historical introduction to private law. Cambridge. 1994.
  • David, Rene. Osnovnõje pravovõje sistemõ sovremennosti. Moskva.1988.
  • David, Rene. Grasmann, Günther. Einführung in die grossen Rechtssysteme der Gegenwart . Rechtsvergleichung. München, Berlin. 2. Auf. 1988
  • Dulckeit, G. Schwarz , F. Waldstein, W. Römische Rechtsgeschichte. 9. Auf. 1995.
  • Hattenhauer, Hans. Europäische Rechtsgeschichte. Heidelberg . 1992.
  • Robinson , F.Olivia. Fergus, T. David. Gordon , M. William. An Introduction to European Legal History. Sources and Institutions . 2nd ed. London, Dublin, Edinburg . 1994.
  • Schlosser, Hans. Grundzüge der Neueren Privatrechtsgeschichte. 8. Auf. Heidelberg. 1996
  • Söllner, Alfred . Einführung in die römische Rechtsgeschichte. 4. Auf. 1989.
  • Zweigert, Konrad . Kötz, Hein. Einführung in die Rechtsvergleichung auf dem Gebiete des Privatrechts. Bd. I : Grundlagen. 2. Aufl. Tübingen.1984
  • Zweigert, Konrad. Kötz, Hein. Introduction to Comparative Law. Vol. I. The Framework . 2nd ed. Oxford . 1987.
  • Zweigert, Konrad. Kötz, Hein. Vvedenije v sravnitelnoje pravovedenije v sfere tšastnogo prava. Moskva. 1995.
  • Tamm, Ditlev. Roman Law and Europen legal history. Copenhagen. 1997.
  • Tellegen-Coupers, Olga. A short history of Roman Law. London-New York . 1993.
  • Wesenberg , G. Wesener, G. Neuere deutsche Privatrechtsgeschichte im Rahmen der europäischen Rechtsentwiklung. 4. Auf. 1985.
  • Wieacker, Franz. Privatrechtsgeschichte der Neuzeit. 2. Auf. 1967
  • Wieacker, Franz. A history of private Law in Europe with particular reference to Germany . Oxford. 1995.
    Soovitav
  • Abel , R.L. Lewis, Ph.S.C. Lawyers in Society. I-III. 1988 - 1989.
  • Caenegem, Raoul Charles van. Judges, legislators and professors: chapters in European legal history. Cambridge. 1987
  • Coing, H. Europäisches Privatrecht. Bd. I, II. München 1985, 1989
  • Kroeschell, Karl. Deutsche Rechtsgeschichte. Bd. 1. (bis1250) 10. Auf.; Bd. 2. ( 1250 - 1650 ) 7. Auf.; Bd.3. (seit. 1650) 2. Auf.
  • Kroeschell, Karl. Rechtsgeschichte Deutschland im 20. Jahrhundert. Göttingen. 1992
  • Lange, Hermann . Römisches Recht im Mittelalter.
  • Rouland, Norbert. Juriditšeskaja antropologija. Moskva. 1999.
  • Wieacker, Franz. Römische Rechtsgeschichte. München. 1988.
    2. ARHAILINE ÕIGUS.
    Arhailise õiguse kaks aspekti
  • Arhailine õigus kui õigusajaloo esmane etapp – selles tähenduses ka sugukondlik õigus, hõimuühiskonna õigus, riigieelne õigus. Ajaloolises arengus võimalik eristada 3 arenguastet:
    kütid- korilased
    akefaalsed ühiskonnad
    segmentaarne ühiskond
    protoriigid ( chiefdom ,voždestvo) – kefaalne ühiskond
    • lihtsad protoriigid
    • arenenud protoriigid

  • Arhailine õigus kui teistsuguse kultuuri väljendus, kui “õigussüsteem” koos oma elementide ja nendevaheliste seostega; ei ole seotud kindla aja­perioodiga – selles tähenduses ka traditsiooniline õigus. Teistsugususest tulenevad probleemid arhailise õiguse mõistmisel (Arhailisus ei tähenda primitiivsust).
    Sotsiokultuurse integratsiooni astmed
  • Elementaarne ühiskondlik struktuur - Sugulasühendus kindlustab täielikult poliitiliste funktsioonide täitmise. Ühiskondlikud suhted on määratud sugulussidemetega, prevaleerivad gruppide sisemised sidemed, kusjuures grupid on võrdlemisi suletud. Õigusallikas – müüt.
  • Poolelementaarne ühiskondlik struktuur - Vanemlik ja poliitiline võim on teineteisest eristatavad, kuid on omavahel seotud. Grupisisestele sidemetele lisanduvad grupi välissidemed. Õigusallikas- müüt ja tava. Kujuneb sugulasühenduse jurisdiktsioon ja sugulasühendustevaheline jurisdiktsioon, kuid puudub väline kõrgem kohtuvõim.
  • Poolkeeruline ühiskondlik struktuur - Vanemlik ja poliitiline võim on teineteisest eraldunud, viimane püüdleb tsentraliseeritusele. Sotsiaalsed grupid on üksteisest tuntavalt eraldatud, nendevahelised suhted on reguleeritud spetsiifiliste väliste sidemetega, mis sageli esinevad kokkulepete vormis. Juhul kui need kokkulepped on gruppidest kõrgemal räägitakse traditsioonilisest seadusest, samas võivad need grupid ka ise omavahel kokkuleppeid sõlmida.Õigusallikas – müüt, tava ja seadus. Toimib allikate akumulatsioon , seadus ei lõhu sidemeid ei müüdi ega tavaga. Seadus eelistab järjest enam täpse(ma)te juriidiliste normide formuleerimist ja spetsiifiliste instituutide loomist (kohus, administratsioon). Ilmub kinkimisest ja pärimisest erinev lepinguõigus; kujuneb maajagamise süsteem
  • Keeruline ühiskondlik struktuur - Iseloomulik läänelikele ühiskondadele, alates antiiksetest linnriikidest, traditsioonilistes ühiskondades esineb harva. Vanemlik võim reguleerib vaid peresuhteid. Avalik võim tagatakse mitmesuguste organisatsioonide abil, esiplaanil on poliitilise võimu teostamisele spetsialiseerunud organisatsioonid . Riik püüdleb olemasolevate gruppide/sugulasühenduste lõhkumisele ning eitamisele. Õigusallikad – müüt, tava, seadus, riigi (täitevvõimu) õiguslik tegevus. Müüdi ja tava osatähtsus on langenud. Seaduse osakaal on tugevalt tõusnud, riik pretendeerib seadusandlikule monopolile.
    Arhailine õigus ja modernne õigus - koos ja/või lahus.
    väljumine arhailisest õigusest, õiguse teaduslikustamine ja selle geograafilised ja
    sotsiaalsed piirid läbi aegade
    õiguse taasarhaiseerumine
    probleemi olemasolu Eestis.
    Arhailise õiguse tunnusjooned
    • stabiilsuse ja dünaamilisuse vahekord ; muutuv stabiilsus
    • kaemuslikkus ja abstraktsus õigusmõtlemises
    • suulisus; edasiandmise individualiseeritus;
      • esmane õiguse üleskirjutus – süsteemiväline tõuge, võõrdumine õigusest
    • maagilisus; seos siin- ja sealpoolsusega
    • materjali süsteemsuse probleem
    • üksikisiku ja sugulasühenduse õigusvõime, nende vahekord
      • sugulasühendus kui kohustuste ja õiguste kandja
      • põlvkondade side

    Sunniõigus ja tingimatu rahukohustus sugulasühenduse sees
    Lepinguõigus ja sidemed erinevate sugulasühenduste vahel
    • abielu

    Õiguskohustuse loomise alus – vanne ja and
    • Vanne
      • vandeneedus ja vandekavalus
      • rituaalne täpsus ja automatism
      • vande elujõulisus
    • And

    Õiguserikkumine arhailises õiguses – tegu ja selle lahutamatus tegijast
    Õigusemõistmine arhailises õiguses
    • õigusemõistmine kui maagiline ja püha toiming
      • vormirangus/formalism
      • kohtukohustus ja õiguslik eneseabi
      • kohtupaik
      • kohtupidamise aeg
    • õigusemõistmise eesmärk
      • tõe tuvastamine vs. rikutud õiguskorra taastamine
      • puhastusvanne
      • ordaalid

    Protoriigi kujunemine
    • Retsiprotsiteet ja redistributsioon
    • “Big man system”
    • Mehaaniline solidaarsus ja orgaaniline solidaarsus
    • Võimu institutsionaliseerimine ja sakraliseerimine
    • Sõjaline faktor

    Protoriigi (Chiefdom’i) tunnused
  • Sotsiokultuurse integratsiooni üks tase, mida iseloomustab supralokaalne tsentraliseeritus.
  • Otsuste vastuvõtmise hierarhiline süsteem ja kontrolliinstitutsioon, kuid puudub vägivalla kasutamise monopoli valdav seadustatud võim.
  • Tugev sotsiaalne stratifikatsioon, tendents endogaamse eliidi kujunemisele suletud seisuseks.
  • Redistributsiooni tähtis roll majanduses.
  • Üldise ideoloogilise süsteemi ja/või ühise religiooni ning ühiste rituaalide olemasolu.
  • Valitseja (suhteliselt) piiratud volitused .
  • Valitseja ülemvõimu sakraliseeritud iseloom, sageli teokraatne.
  • Elanikkonna suur arvukus
    Arhailise ja kaasaegse riikliku õiguse erinev iseloom

    Arhailine õigus

    Kaasaegne riiklik õigus
    Konfliktide lahendamine läbi­rää­ki­miste käigus saavutatud konsensuse (leppimise) teel
    Konflikti lahendamine kohtu otsusega pärast poolte ärakuulamist
    Konfliktide lahendamine õigusliku eneseabi teel
    Konfliktide lahendamine riikliku sunniga
    Vahendavate isikute vähene diferentseerumine ühiskonnas esiletõstetud institutsioonina
    Vaidlust otsustavate institutsioonide tugev diferentseerumine sotsiaalses struktuuris
    Isereguleeriv
    Juhitav
    Staatiline, konservatiivne
    Muutuv, progresseeruv
    Kollektiivne
    Individualiseeriv
    Konkreetselt isiklik, indiviid ja protseduur on lahutamatud
    Abstraktselt umbisikuline, isik ja protseduur on lahutatud (seaduse ees on kõik võrdsed)
    Kompensatoorne
    Karistav
    Kompromissialdis, ilma normatiivselt ettearvestatava tulemusteta
    Ratsionaalne , normatiivselt ettearvestatava tulemusega
    Strukturaalselt relatiivne
    Strukturaalselt ühtne
    Korraldamis- ja õiglusfunktsioon
    Korraldamis-, õiglus-, valitsemis- ja valitsemise kontrolli funktsioon
    Normistruktuuri ühtsus
    Õiguse, religiooni, moraali ja tava lahutatus
    Moraali ja õiguse seos arhailises ja modernses õiguses
    100%

    samastumine moraaliga



    õiguse valdkond



    poliitika mõju
    0%
    ÜRGAEG OLEVIK
    Kirjandust:
  • Morgan , H.L.Ancient Society, 1877 ; saksa k. Die Urgesellschaft, 1908 (1976);
  • Adams The Evolution of Urban Society, 1966;
  • Wesel Frühformen des Rechts in vor­staat­lichen Gesellschaften, 1985;
  • Fortes /Pritchard African Political Systems, 1940;
  • Lee/De Vore (Hg.)Man the Hunter , 1968;
  • Service The Hunters, 1979;
  • Tait /Middleton Tribes without Rulers, 1958;
  • Fortes Kinship and the Social Order, 1969;
  • Service Ursprünge des Staates und der Zivilisation, 1977;
  • Claessen/Skalnik The Early State, 1978;
  • Claessen/van de Velde Early State Dynamics, 1987;
  • Eisenstadt/Abitbol/Chazan The Early State in African Perspective, 1988;
  • Herzog Staaten der Frühzeit, 1997;
  • Breuer Der archaische Staat, 1990;
  • Popov (Red.) Rannije formõ polititšeskoi organizatsii, 1995;
  • Vassiljev Problemõ genezisa kitaiskogo gosu­darstva, 1983;
  • Vassiljev Drevnii Kitai,1995
    3. LÜHIKOKKUVÕTE LOENGUST HEEBREA ÕIGUS
    Miks heebrea õigus, aga mitte juudi või juutide õigus? Eristada tuleb juutide enda loodud õigust (jüdisches recht) ja kellegi teise poolt juutide kohta antud õigust (Judenrecht).
    Territoriaalne piiritlemine
    Palestiina - maa Vahemere ja Jordani jõe oru vahel ning Surnumere vahel. Piirkonna nimi tuleneb nn. mererahvaste hulka kuulunud vilistite (hbr. Pelešet) järgi. Viimased rändasid siia 2. at. lõpul e.m.a.
    Tänapäeval hõlmab Palestiina ainult Jordani jõest lääne pool asuva ala, kuid meid huvitaval ajaloolisel perioodil kuulus sinna vähemalt ajutiselt ka teisel pool jõge asuv maa. Palestiina ajaloolised piirkonnad on Galilea, Samaaria, Juuda ja Edom (Idumea).
    Piirkond oli asustatud juba paleoliitikumis. Umbes 3000.a. e.m.a. (eneoliitikumis) oli Jericho õitsev linnaline keskus. El-Amarnast leitud savitahvlid tõendavad, et sel ajal oli piirkonnas mitu Egiptusele alluvat linnriiki, s.h. Jeerusalemm.
    1. RIIKLIK ARENG
    Juudi hõimud ilmusid 2. at. keskel e.m.a. Palestiinasse Araabia poolsaarelt. Seni nomaadidena ringi liikunud hõimud muutusid Palestiinas järk-järgult paikseteks maaharijateks. Protsess jõudis lõpule mõnesaja aastaga, väidetavalt umbes aastaks 1100 a. e.m.a. Pärimuse kohaselt oli juudi hõime 12, kelle esiisad põlvnesid kõik Jakobist (Iisraelist).
    Juudi hõimud asutasid osalt uusi asulaid, osalt aga hõivasid senise kohaliku elanik­konna, Kaananimaa (Foiniikia) elanike linnad ja asulad, surudes need senistelt asualadelt välja. Juutide majandus oli veel pikka aega pärast ümberasumist Palestiinasse agraarse iseloomuga . Ehkki linnades elas palju käsitöölisi ja kaupmehi, oli linnade üldpilt ikkagi agraarne.
    1.1. Omariiklus
    Juudid jäid esialgu akefaalseks segmentaarseks ühiskonnaks ka paiksetena. Alles mõne sajandi pärast kujunes juutidel omariiklus, kusjuures protsessi kiirendas võitlus vilistitega. Juutidel kujunes siin kaks riiki:
    • põhjas – Iisrael kuningriik , riigiloojaks kuningas Saul
    • lõunas – Juuda kuningriik.

    Juuda kuningas Taavet (David) (1006-966 e.m.a.)1 valitsemisajal riigid ühendati um­bes aastal 1000.e.m.a. Ühendatud riigi pealinnaks sai Jeruusalemm , mis muutus ka silmapaistvaks kultuurikeskuseks. Taaveti ajal vallutasid juudid osa Lõuna-Süüriast, võidukalt lõppes võitlus vilistititega.
    1 Tema valitsemisaega on samuti dateeritud 1010 -971 e.m.a. või 1004-965.
    Taaveti järeltulija oli tema poeg Saalomon (965-932 e.m.a.), kes tegeles peamiselt siseprobleemidega, arendas kaubandust, mis muutus kuninga monopoliks. Tema ajal ehitati Jeruusalemmas tempel Jahvele.
    Pärast Saalomoni surma ühendatud riik lagunes pärast Saalomoni surma taas. Pidevad võitlused Juuda ja Iisraeli vahel
    1.2. Assüüria ja Babüloonia vallutused
    Juuda liitlasriik Assüüria vallutas Sargon II juhtimisel 722 .a. e.m.a. Iisreli. Suur osa elanikkonnast (27 800 perekonda), peamiselt ühiskonna jõukam osa küüditati Assüüriasse.
    Lõunas asuv Juuda riik muutus Assüüriast sõltuvaks, kuid püsis kuni 598.e.m.a., mil Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II riigi alistas. Pärast juutide üles­tõusu 587.a. piiras Nebukadnetsar Jeruusalemma ümber ja pärast vallutamist purustas linna täielikult, s.h. Jahve templi. 25% elanikkonnast küüditati Mesopotaamiasse (Paabeli vangipõlv).
    Küüditamisest alates hakkas kujunema juudi diasporaa . Just Babülooniast lähtusid Pärsia (Iraani), Kesk- ja Väike- Aasia , India, Hiina, Kaukaasia, Jeemeni esmased juudi asundused.
    1.3. Pärsia vallutused
    539 a.e.m.a vallutas Pärsia kuningas Kyros Suur Babüloni, kogu Palestiina muutus Pärsia provintsiks – Transeuphrati satraapia. Kyros lubas deporteeritud juutidel koju tagasi tulla, Pärsia riigi kulul taastati Jahve tempel Jeruusalemmas. Pärsia valitsejad püüdsid pretendeerida vanade kuningate õigusjärgsusele.
    1.4. Aleksander Suure vallutus, Seleukiidide ja Ptolemaioste ülevõim
    332.a. vallutab Palestiina piirkonna Aleksander Suur. Pärast tema surma ja hiidriigi lagunemist läheb ülevõim regioonis Süüriat valitseva Seleukiidide ja Egiptust valitseva Ptolemaioste dünastiate kätte.
    167.a. (166-160) e.m.a. toimus Makabeuse ülestõus (juht Juudas Makabeus) Seleu­kii­dide riigi vastu. Juudid saavutasid ülestõusu tulemusena poliitilise autonoomia , mida juhtis oma kuningas Makabeide (Hasmoneide) dünastiast.
    1.5. Rooma provints
    63.a. e.m.a. vallutasid Rooma väed Pompeiuse juhtimisel Palestiina ja piirkonnast sai Rooma riigi Juuda provints. Juudid korraldasid roomlaste vastu 2 suuremat ülestõusu. 66-73.a. toimunud Juudi sõja tulemusena hävitati 70.a. Jeruusalemma linn, s.h. Jahve tempel.
    Bar-Kohba ülestõusu (132-135) mahasurumise järel keelas keiser Hadrianus juutidel Palestiinas elamise, provints sai uue nime - Syriae Palaestina, Jeruusalemm nimetati Aelia Capitolinaks.
    Pärast Rooma impeeriumi jagunemist 395.a. läks Palestiina Ida-Rooma (Bütsantsi) koosseisu. 634.a. vallutasid piirkonna muhameedlased ning liitsid ta Araabia kalifaadiga.
    Pärast Bar-Kohba ülestõusu ning juutide väljasaatmist toimus oluline juutide diasporaa suurenemine, seni eelkõige tihedalt Palestiinaga seotud juutide ajalugu laienes üle tema piiride.
    Õigusajalooliselt tähendas viimane asjaolu, et vana-heebrea õiguse toimimispiirkond laienes tuntavalt, sest omariikluse kaotanud juudid “võtsid” oma õiguse kaasa. Siinjuures on oluline eelkõige Talmudi roll.
    2. ÕIGUSLIK ARENG
    2.1. Heebrea õigus üldiseloomustus
    Religiooni ja õiguse väga tihe seos. Õiguse tugev sotsiaalne seotus . Ilmne väiketalu­poegliku ühiskonna mõju, milles on säilinud segmentaarse ühiskonnakorralduse egalitaarsed jooned, näit. sabbati aasta ümberjagamised.
    Võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega on juutide monarhid küllaltki nõrga võimuga.
    Õiguse isepära - sabbati- ja juubeliaastad. Sabbati aastal, s.t. igal 7. aastal pidi maa puhkama , põllusaadused tuli anda vaestele, tuli kustutada võlad, vabastada võlaorjad.
    Juubeli aastal, s.t. iga 50 aasta järel pidi lisaks sabbatiaasta normidele andma võimaluse kinnisvara vanade omanike poolt tagasi osta.
    Veel iseloomustavad heebrea õigust mitmesugused orjade kaitse eeskirjad, laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine.
    2.2. Periodiseerimine
    Heebrea õiguse areng jaguneb 2 suurde perioodi:
  • Algaegadest kuni Talmudi koostamise lõpuni.
    • kuni 450 e.m.a. - Piibli aeg
    • 450 e.m.a. - 160 e.m.a. - Esra ja Nehemja aeg, (õpetlaste aeg)
    • 160 e.m.a. - 0 – paaride aeg
    • 0 - 220 – tannaiidide aeg
    • 220 – 500 – amoraiidide (amorealaste) aeg
    • 500 – 600/650 – üleminekuaeg

  • Talmudi koostamise lõpust kuni kaasajani.
    • 600/650 – 1040 – gaon’ide e geonim’ide aeg
    • 1040 – kaasaeg
    • 11.-16. saj. – varaste rabide aeg
    • 17.-18. saj. lõpp – viimaste rabide periood
    • 18. saj. lõpp – kaasaeg - juudi kohtuautonoomia kaotamise periood

    2.3. Olulisemad õigusallikad
    Piibli aegne heebrea õigus ei ole eriti hästi tuntud. Erinevalt Mesopotaamiast ei ole meieni jõudnud juriidilisi ürikuid, mis näitaksid omaaegset õigustegelikkust, vanade juutide juriidilist tehnikat ..
    Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana Testament , mis oli algselt kirjutatud heebrea keeles. Heebrea keel muutus 3.-5. saj. e.m.a. pelgalt kultuse keeleks , surutuna välja aramea keele poolt. Seetõttu on oluline koht VT tõlgetel. Heebrea keel tuli aktiivsesse ellu tagasi 20. sajandil koos sionistliku liikumisega (ivriit).
    Vanas Testamendis on õiguslikke punkte käsitletud lühidalt, mis on loomulik, sest Vana Testamendi kui usulise teksti eesmärk on Jahve ja juutide vahelise seose näitamine. Piibli eksegeetiliste uuringute eesmärgid on määratud teoloogide poolt.
    Ülevaatlik vana-heebrea õiguse õigusajaloolist käsitlus puudub. Olulisemate autoritena võib nimetada A. Alt’i, F. Horst’i, R. Yaron’i, M. Elon ’i töid.
    2.3.1. Vana Testament

    Tekkelugu


    Pikk tekkeaeg – esimesed pärimused on umbes aastat 1500 e.m.a. (nn. Moosese ajastust), siia hulka kuulub ka Dekaloog . VT kaanoniks tunnistatud redaktsioon kujunes 5/6. sajandil, mil ta kodifitseriti Pärsia kuninga Artaxerxes II ülesandel.
    VT hakati kirja panema pärast 1000.a. e.m.a. (nn. kuningate ajal), viimased redaktsioonid 5.-4. saj. e.m.a. Heebreakeelne Vana Testamendi tekst sai lõpliku kuju umbes 100 a.

    Tõlked


    Kreekakeelne tõlge - Septuaginta (LXX, seitsekümmend)
    Kristlikus traditsioonis tuntuim VT tõlge.
    Legendaarne tekkelugu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos (285-246.a. e.m.a) lasi VT juba 3. saj. e.m.a. 72 juudi õpetlasel tõlkida kreeka keelde.
    Teaduslik tekkelugu: Teos tõlgiti Aleksandrias juutide kreekakeelse diasporaa tarvis 3.-2. Saj. e.m.a.
    “Septuagintas,” mis on ristiusu pühade raamatute nimistus, on 9 teksti, mis VT heebrea algupärandis puuduvad. Samuti on tõlkes tunda hellenismi mõjutusi.
    ladinakeelne tõlge - Vulgata
    Esimesed jäljed ladinakeelsest Piiblist on 2. saj, kuid tegemist on mitmete tõlgetega, mis tavaliselt võetakse kokku nimetuse alla Vetus Latina .
    VT ladinakeelne terviktõlge pärineb 4. saj. Tõlkija on kirikuisa Hieronymos (347-420), paavst Damasius I korraldusel.

    Struktuur


    Vana Testament sisaldab kolme liiki tekste :
  • Juudi seadused – “Seaduse raamatud” e. “ Toora ”e. “Pentateuch” e. “Moosese seadused”
  • Ajaloolis -müütilised jutustused maailma loomisest – “Prohvetiraamatud”. Autoriteks on juutide poliitilised ja usulised juhid, jutustused käsitlevad suures osas nende tegevust.
  • Poeetiline osa – pealkirjaga “Kirjad”.
    Ühtekokku kuulub VT 39 raamatut, kuid õigusajaloolises mõttes on olulisim allikas “Seadus” ehk Moosese raamatud e. seadused. Kõik need raamatud kannavad kindlaid nimetusi:
    • Moosese raamat – Genesis (algus, tekkimine)
    • Moosese raamat – Exodus (väljaminek)
    • raamat – Leviticus (leviitide seaduseraamat)
    • raamat – Numeri (arvud)
    • raamat – Deuteronomuim (teine seadus)

    Ehkki 1. raamatus ei ole otseselt seadusi, on see ikkagi paigutatud see “Pentateuchi,“ lähtudes eeldusest, et selle autor on samuti Mooses . Seadused olevat Mooses saanud jumalalt Siinai mäel, juhtides iisraeli rahvast rännakul Egiptusest Palestiinasse.

    Iseloomustus


    Juutidele oli see jumaliku päritoluga õigus, ühtlasi leping Jahve ja tema äravalitud rahva vahel. Juudid võtsid lepingu tingimused vastu Siinai mäel vastuseks kõigele, mida Jahve oli neile teinud. Lepingu iseloomu näitas ka tõsiasi, et see oli väidetavalt kirjutatud kahele kivitahvlile, millest kumbki pool sai ühe.
    Õigusajaloolaste silmis on tegemist erinevatel aegadel kirjapandud tavaõiguse normidega, mida iseloomustab religiooni ja õiguse suur seotus. Tänu pikale kujunemisloole on eri ajastute õigusnormid segunenud. Ei ole kindlalt teada, kas kõik õigusnormid ikka tegelikult on kehtinud.

    Seosed teiste Vana-Ida õigusallikatega


    Hinnangud heebrea ja Vana-Ida teiste õiguste seoste kohta on erinevad, eriti puudutab see Babüloonia kiilkirja õigust. Enne 20. saj. valitses arvamus, et heebrea õigus on ainulaadne, teistest õigustest mõjutamata, sest tegemist on juutidele jumalast otse antud õigusega. Pärast Hammurabi koodeksi avastamist 20. saj. algul kujunes seisukoht, et see seadustik on mõjutanud heebrea õigust oluliselt:
  • seal on palju sarnaseid sätteid
  • Hammurabi koodeks on vanem, tekkides üle 300 aasta enne kui Mooses Siinai mäel jumalalt oma seadused sai.
    Kaasajal seletatakse kokkulangevusi pigem sellega, et mõlemad kuuluvad Vana-Ida kultuuripiirkonda, samas eitatakse otseseid tugevaid mõjutusi.
    2.3.2. Talmud
    Talmud (hbr. õppimine) - juutide majanduslikku, religioosset ja õiguslikku tegevust reguleerivate eeskirjade ulatuslik kogum pärast VT aega.
    Tekkelugu
    Vajadus oli tingitud asjaolust, et VT oli muutunud kaanoniks, pühaks ning seega muutumatuks raamatuks. Samas ei sisaldunud seal vastuseid muutuvatest majanduslikest, sotsiaalsetest ja poliitilistest oludest kerkinud küsimustele. VT kirjaliku seadustraditsiooni kõrvale hakkas kujunema uus, suuline seadustraditsioon, mis kordas, kuid samas kohandas, tõlgendas VT. Seega võib rääkida “suulisest õpetusest.” See saavutas ruttu niivõrd suure ulatuse , et tekkis omakorda vajadus “korduse” (traditsiooni) kirjapanekuks.
    Talmudist on säilinud 2 erinevat varianti . Palestiina Talmud(teinekord eksitavalt Jeruusalemma Talmud) valmis 360/425.a., kuid Euroopa juudikogukondades oli ainult vähesel määral tunnustatud. Palestiina variant on oluliselt lühem.
    Babüloonia Talmud valmis 500.a. ja kujunes järgneva 150 aastaga Euroopa, Ees-Aasia ning Põhja-Aafrika juudikogukondade tähtsaimaks õigusallikaks. Babüloonia Talmudi redaktsioon (ca 6000 folio lk.) on ulatuslikum kui Palestiina Talmud.

    Struktuur


    Talmud koosneb 2 osast.
  • Mischna – /heebrea k. kordus/, nn “suuline õpetus”. Tähendab siinkohal vanade seaduste (VT) tavaõiguslikult, esmalt suuliselt laiendatud kordust, kust tulenes ka nimetus “suuline õpetus.” Mischna heebreakeelne üleskirjutus pärineb 200.a. m.a.j.. See toimus rabi Jehuda ha-Nasi (Rabi) ümber koondunud õpetlaste-tannaiidide poolt. Lisaks anonüümse seadusandja normidele on siin hulgaliselt õigusnorme, mille autoriteks on õpetlased ise. Tannaiidide hulk oli väidetavalt 200 ringis ja neid on tavaks jagada 6 põlvkonda.
  • Gemara - /hbr. täiendus, lõpuleviimine/. Üleskirjutusele järgnes 300 aastane kommenteerimine ja tõlgendamine, peamiselt Palestiina (Jeruusalemma) ja Babüloni akadeemiates, kus kujunevadki Palestiina ja Babüloni kommentaarid. Nendest omakorda kasvavadki välja Talmudi 2 varianti. Kommentaaride käsikirjad on aramea keeles Mischna tekstide ääremärkustena, millest tuleneb ka nimetus gemara.
    Talmud koosneb 63 traktaadist, mis on rühmitatud 6 osaks, mis kujunesid juba Mischnas.
    • Seraim (külv)
    • Moed (pidupäevad)
    • Naschim (abielu- ja perekonnaõigus)
    • Nesikin (tsiviil- ja karistusõigus, kahjutasud)
    • Kodaschim (pühadus)
    • Toharot (puhtusenõuded)

    Talmudi jaguneb sisu järgi kaheks osaks:
  • Halacha(Halakha) – seadused
  • Agadah (Haggada) – seaduste seletused jutustavas vormis. Siin on kohati tunda kreeka filosoofia mõju.

    Iseloomustus

    Talmud demonstreerib heebrea õiguse muutumist. See ei ole enam pelgalt maaharijate õigus, vaid eelkõige kaupmeeste ja käsitööliste õigus. See on seostatav just küüditamise mõjuga. Siinne õigus on juudi ühiskonna õigus, mitte juudi riigi õigus.


    Kommentaarid


    Talmudi teksti ümber kujunes omakorda arvukas kommenteeriv kirjandus, mis jaguneb eri koolkondadeks. Kirjandus ise oli kujunes vastustest, mis anti juutide kohtute, kogukondade, samuti üksikute kogukondlaste kirjalikele järelepärimistele. Üks olulisemaid autoreid oli rabi Schlomo ben Jitzchaki (1040-1105). Tema eluajast alates ei anta ühtki Talmudi välja ilma tema kommentaarita.
    Teine olulisemaid autoreid oli samuti ka 12. sajandil elanud ja kirjutanud rabi Mosche ben Maimon (Maimonides).
    Uusajal oli kogu Euroopas oluline Josef Karo töö “Schulchan-Aruch”, mis süstematiseerib nii õiguse kui rituaalid .
    Talmudi kommentaaride baasil kujuneb uusi õigusallikaid, näit. Taqqana.
    Tänu rabide tõlgendavale tegevusele tegi juudi tsiviilõigus läbi tuntava arengu, seevastu rituaalne õigus jäi vägagi konservatiivseks. Samas Talmudi keerukus ja tõlgendamisvajadus soodustasid tuntaval määral rabide institutsiooni konsolideerumist.
    Talmud koos oma kommentaaridega säilitas oma tähtsuse kuni 19. sajandini, mil toimus juutide emantsipatsioon . Alates 19. saj. surus Euroopa riikide ilmalik õigus järjest rohkem heebrea õigust igapäevaelust välja.
    2.4. Diasporaa õigus
    Diasporaa kasvas tunduvalt pärast 2. saj. toimunud Rooma vastase ülestõusu mahasurumist ning juutide väljasaatmist. Kujunesid uued asualad Rooma riigi ida- ja lääne osas, tähelepanuväärne osa vange asustati ümber Hispaania ning Doonau ja Reini provintsidesse.
    2.4.1. Õiguse ühtsus
    Heebrea õigus kui ühtne tervik on hiljemalt nüüdsest fiktsioon . Juba Talmudi vastuvõtt ei olnud absoluutne, näiteks karaiidid (Egiptuses) olid selle vastu. Uusajal kujunes juudi valgustusliikumine – haskala, mis samuti vastustas Talmudi.
    Diasporaa kogukonnad elasid erinevates sotsiaalkultuuriliste tingimustes, kujunesid erinevad kultuuripiirkonnad. Juba keskajal eristati:
  • babüloonia juute ,
  • šefardi juute ( Vahemeremaade juudid; pärinesid suures osas Hispaaniast, kust pagendati 1492.a.; Portugalist 1496 )
  • aškenazi (algselt Põhja-Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal elanud juudid, kes asusid sealt hiljem Kesk- ja Ida-Euroopasse.)
    Neis kogukondades kujunes selge identiteeditunnetus, eriti suhetes kristlik-ladinliku ümbrusega. Juutide kohta antud seadused olid eri piirkondades erinevad, suured erinevused eksisteerisid periooditi.
    2.4.2. Oma ja võõras õigus
    2.4.2.1 Heebrea õiguse ja asukohamaa õiguse vastastikune mõju.
    Heebrea õigus retsipeeris võõrast õigust. Euroopas oli see märgatav kuni 11/12. sajandini. 1200.a. tardumine . Retsipeerimist soodustas asjaolu, et juudi õpetlased tundsid hästi asukohamaa õigust. Kohanemist tõendab Euroopa juutide üleminek monogaamiale, samas kui islamimaade juudid jäävad truuks polügaamiale. Kanoonilise õiguse mõjul muutus abielulahutus raskeks.
    2.4.2.2. Mil määral tunnistas heebrea õigus asukohamaa õiguse legitiimsust, retsipeerimata samas selle elemente?
    Oluline küsimus, sest diasporaa autonoomne kohtusüsteem toimis asukohamaa võimude heakskiidul. Üldreegel – võõramaine seadus kohustas juute.
    Printsiip hakkas kujunema juba tannaiidide ajal, kuid üldiselt formuleeriti Babüloni amoraide ajal. Kujunes arusaam, et riiklikud seadused säilitavad oma jõu juhul, kui nad laienevad kõigile kodanikele ilma diskrimineerimiseta. Seadus ei tohtinud minna vastuollu heebrea õiguse põhialustega. Hilisemal ajal (alates 10/11.saj.) hakkasid rabid printsiibi rakendatavust piirama, väites, et seda tuleb kasutada võimalikult harva.
    2.5. Piibli roll ja tähendus Euroopa õiguslikus arengus
    Tavaarusaamise järgi on Piibel mõjutanud Euroopa õigust 2 suunas
    • humanitas
    • aequitas (aequitas canonica)

    Need on ainult osa mõjusuundadest. Piibli toime on palju mitmetahulisem, mistõttu laiahaardeline üldistus ei ole kohane.
    2.5.1. Piibel kui õiguse allikas kanoonilises õiguses.
    Piibel kui otsene allikas ilmneb kõige selgemini Corpus Iuris Canonici puhul, eelkõige Decretum Gratianis. Piibel ilmnes kahel moel:

    Niivõrd kuivõrd kanooniline õigus mõjutas ilmalikku õigust, on ka Piibel mõjutanud ilmalikku õigust Euroopas.
    2.5.2. Piibli mõju Euroopa ilmalikule õigusele.
    Kõige tugevamalt on ilmalikku õigust mõjustanud:
  • Moosese seadused
  • Dekaloog
    Corpus Iuris Civilis
    Piibli mõju on näha juba kristlikuks muutunud Rooma riigis tekkinud Corpus Iuris Civilises. CIC Codexi algussõnad on laenatud Piiblist, samuti võib osundada Digestade jõustamisseadusele. CIC sisaldab norme kristliku usutunnistuse kaitseks ning eksiõpetuste hukkamõistu.
    B. Biondi on tõestanud mitmete keskaegsete kriminaalõiguse normide tulenemist Piiblist, seda nii CIC kaudu kui ka vahetult. Näit. keeld häbimärkide tegemisest näole.
    Langobardide õigus (Edictus Rothari)
    Kehtestas immuniteedi kuninga käsul sooritatud tapmise eest, mis tähendas selget vastandumist langobardide enda õigusele. Põhjendus tuletati Saalomoni sõnadest, et kuninga tahe on jumala tahe.
    Anglosaksi õigus
    Kuningas Alfred Suure seaduste (900 a.) sissejuhatus algas Dekaloogiga, samuti teiste VT normidega. Alfred kasutas oma seadustes ka Uuest Testamendi norme.
    Saksa õigus
    Talurahvasõja “12 artiklit”
    10 käsku olid aluseks talupoegade nõudmiste kataloogile, nn.”12 artiklile.” Ülem-Švaabimaa talupojad väitsid, et seadustes ei tohi olla karistusi, mida pole Moosese seadustes, sest inimene ei tohi karistada karmimalt kui Jumal ise. Kerkis küsimus – kes on tühistanud jumala seadused? Keegi ei ole seda teinud, järelikult dekaloog kehtib. M. Lutheri kaasvõitleja P. Melanchthon väitis 1521.a., et Moosese seadused peavad asendama olemasoleva õiguse. Üleskutse leidis kõlapinda isegi protestantlike valitsejate juures.
    Kriminaalõigus
    10 käsku mõjutasid oluliselt 16.-18.saj. kriminaalõigust karmistumise suunas. Reformatsiooni loosung “tagasi puhaste allikate juurde” tõstis oluliselt VT normide mõju sotsiaalse käitumise hindamisele, moraalsed hinnangud muutusid karmimateks. Piibel (eriti VT) muutus juristide südametunnistuse toeks ja mõõduks. Ausse tõusis põhimõte – kes verd valab, selle veri peab valatud saama.
    Saksamaal kasvas oluliselt surmanuhtluse rakendamine abielurikkumiste, nõidumiste ja jumalasolvamiste eest. Viimased olid eksimused ius divinum’i vastu ning valitsejal puudus siinkohal ka armuandmise õigus. Valitseja oli vaid jumala tahte täideviija.
    Dekaloog avaldas läbi aegade mõju kriminaalõiguse süstemaatikale.
    2.5.2. Piibel kui Lääne õiguskultuuri tüvitekst
    Igal tekstil on oma struktuur ja kontekst, mis määravad ühe või teise teksti toimeulatuse kultuuri “kogutekstis.” Mõne teksti tähendus võib olla nii suur ja kaugeleulatuv, et neid nimetatakse kultuuri tüvitekstideks. Sageli iseloomustab tüvitekste sakraalsus.
    Tüvitekstiks muutub mingi tekst või ka kultuuriavaldus just oma
  • siirete rohkuse tõttu teistesse kultuuri valdkondadesse
  • seotuse tõttu teiste tekstidega
  • mõjuvälja tõttu kogu ühiskonnale.
    Tüvitekst on mingi kultuurilise identideedi keskmes. Piibel on kogu õhtumaise kultuuri tüvitekst, kõrvuti CIC.
    Mis võiks olla eesti õiguskultuuri tüvitekst?
    4. LÜHIKOKKUVÕTE LOENGUST BÜTSANTSI ÕIGUSAJALUGU
    Rooma õiguse pärijateks keskajal olid:
    1. Rooma-katoliku kirik
    2. Germaani hõimud
    3. Bütsantsi keisririik
    Rooma õiguse ühtne areng dominaadi ajal lakkas, kujunesid erinevad arengutendentsid Lääne-Rooma ja Ida-Rooma riigis. Viimane on ajaloos tuntud pigem Bütsantsi nime all, seega on kohane rääkida Bütsantsi õigusajaloost. Bütsantsi õigusajaloo roll on oluline Ida-Euroopa õigusajaloo kontekstis, Lääne-Euroopa e. Ladina-Euroopa jaoks on tema tähendus väiksem, kuigi mitte olematu.
    Bütsants mõistis end varakult kui Rooma traditsioonide säilitajat, kui impeeriumi edasikandjat ning järeltulijat. Tänu ettekujutusele translatio imperii, (selle arusaama kohaselt tõi Constantinus Suur Konstantinoopolisse üle mitte ainult pealinna, vaid kogu senise Rooma impeeriumi), püsis seal kooskõla vana ja uue Rooma poliitilise ja õigusliku traditsiooni vahel. Keiser Constantius II tunnistas 359.a. Konstantinoopoli ja Rooma võrdseks. Bütsants identifitseeris ennast Roomana, tema elanikud nimetasid end romealasteks (Rhomaioi). Taolist identifitseerimist ei takistanud tõsiasi, et territoriaalselt oli impeeriumi tuumik helleeniline, olles seega pigem Aleksander Suure impeeriumi järglane.
    Õigusliku traditsiooni jätkumine oli niivõrd tugev, et on kohatu rääkida rooma õiguse retseptsioonist Bütsantsis. Küll saab hiljem kõnelda Bütsantsist lähtunud Rooma õiguse retseptsioonist. Lääne-Euroopa (eriti Saksa) õigussajalooteadus ei pea Bütsantsist lähtunud retseptsiooni Rooma õiguse retseptsiooni osaks ning eelistab rääkida Kreeka-Rooma õigusest.
    RIIKLIK-TERRITORIAALNE ARENG
    1. Ida-Rooma periood – 284 - 565
    1.1. Riigi dualism - 284-395
    Rooma impeeriumi murdekoha piiritles keiser Diocletianus tetrarhia loomisega. Alates riigireformist alates valitseti idaprovintse (Kreeka, Balkani kesk- ja idaosa , Väike-Aasia, Süüria, Palestiina, Egiptus ) põhimõtteliselt eraldi.
    Maailmariigi lõplik jagunemine toimus 395.a., mil suri keiser Theodosius I Suur (379-395). Theodosius oli viimane keiser, kes suutis kogu riigi pärast usurpaator Eugeniuse purustamist oma võimu alla ühendada, ühtlasi on teda nimetatud viimaseks suureks väejuhiks Rooma keisrite hulgas. Theodosius oli juba 383.a. nimetanud oma poja Arkadiose idaosa augustuseks, 393.a. sai lääneosa augustuseks poeg Honorius. Toetudes dünastilisele ühtsusele jäi riigi ühtsus formaalselt püsima, näiliselt säilus ka ühtne seadusandlus , kuid sisuliselt oli jagunemine siiski lõplik.
    Jagunemise ajaks oli riigi idaosa tihedama asustusega kui lääneosa. Majanduslikult iseloomustasid riigi idaosa:
    1. elav väliskaubandus
    2. kõrgetasemeline käsitöö (eriti tekstiil-, klaas-, metallitoodete osa)
    3. väikemaavalduse domineerimine
    Riik suutis säilitada tsentraliseeritud maksud , tollid, mitmesugused monopolid, millega tagas vahendid võitlusvõimelist laevastiku ja palgaarmee omamiseks. Antud tegurid tagasid riigi püsimise pidevates võitlustes germaanlaste ja slaavlastega.
    1.2. 5. saj. etniline , religioosne ja sotsiaalne kriis – 395-527
    1. Justinianus I valitsemisaeg – 527 – 565
    Riigi esimene kõrgperiood oli Justinianus I valitsemisaeg, mil mõjukalt rääkis poliitikas kaasa ka tema abikaasa keisrinna Theodora. Keisri eemärgiks oli endise Rooma impeeriumi taastamine, mis suuresti sai võimalikuks tänu tema eelkäijate finants - ja sõjaväeväereformidele. Justinianus ja tema väejuhid vallutasid idagootidelt tagasi Itaalia, läänegootidelt Hispaania (osaliselt), vandaalidelt Põhja-Aafrika, täites ühtlasi ka Püha Peetruse tooli kaitsja rolli. Sidemed taasalistatud piirkondadega jäid siiski nõrgaks.
    Sisepoliitikas surus Justinianus maha nii rahva ülestõusud kui piiras suurmaaomanike võimu. Kirik muutus mõjusaks, kuid riigile allutatud institutsiooniks, ühtlasi hoolitses riik ketserivastase võitluse eest..
    Õigusliku arengu seisukohalt oli oluline CIC koostamine.
    2. Bütsants kuni Herakleioste dünastiani – 565 – 711
    Justinanuse surmale järgnenud ajal Bütsantsi territoorium vähenes tuntavalt nii Läänes kui Idas, seda nii sise- kui välispoliitiliste tegurite mõjul. 634- 650.a. vallutasid muhameedlikud araablased Põhja-Aafrika, Egiptuse, Süüria ja Palestiina. Antiigist pärinev Vahemere-ruumi kultuuriühtsus kadus, antiik kui iseseisev kultuuritüüp lõppes. Lisaks rüüstasid Bütsantsi territooriume veel avaaride, slaavlast hõimud.
    Keisririik koosnes seejärel põhiliselt kreeka elanikkonnaga piirkondadest, Bütsants muutus järjest enam kreeka keisririigiks, kus oli võimas ortodoksne kirik. Viimane omakorda oli riigiga tihedalt seotud.
    7.saj. tugevnes Bütsantsis vaba talupoegkond. Riigi ilmet ei määranud enam mitte linnad, vaid maa-piirkonnad, kus vähenes suurmaavalduse ja vähemalt esialgu ka pärisorjuse tähtsus. Sõjaväe ja talurahva seisundi tugevnemisele aitasid kaasa reformid, mille käigus asustati esialgu piirialad, hiljem ka teisi piirkondi sõdurtalupoegadega (stratiootidega), kes olid kohustatud põlvest - põlve armees teenima.
    Reformi eesmärgiks oli tagada:
    1. stabiilne talupoegadest armee
    2. stabiilne maaharimine
    3. stabiilne maksude laekumine
    Reformide käigus taasühendati tsiviil- ja sõjaväeline haldus, riik jaotati teemideks (teem - armeekorpus), mida juhtis strateeg.
    3. Ikonoklasm - 726 – 843
    Perioodi iseloomustas ikonoklasm (pilditüli) ikonoklastide (pildirüüstajad) ja ikonoduulide (pildikummardajad, pildiorjad)vahel. Esimesed eitasid pühapiltide liigset austamist, olid vastu kiriku suurele maaomandile, teised pooldasid senise traditsiooni jätkamist. Ühtlasi oli tegemist poliitilise võitlusega, kus ikonoklastid tuginesid provintsiaadlikele, ikonoduulid aga aga suurlinnade elanikele. Isauruste dünastia valitsejad keelasid Moosese pildikeelule toetades kõik kultuslikud pildid, millele järgnes pühapiltide hävitamine ja nende kummardajate jälitamine, kirikute ja kloostrite maad ja varad konfiskeeriti. Need otsused kiitis heaks ka 754.a. kirikukogu .
    Võitlus kulges vahelduva eduga, kuid 843.a. taastas kirikukogu pühapiltide austamise täielikult.
    Pilditüli aitas kaasa Ida ja Lääne kiriku võõrandumisele, senist traditsiooni austav paavst Gregorius III (731-741) pani kirikuvande alla nii Bütsantsi keisri kui ka patriarhi, mis omakorda tõi kaasa kõigi kirikuvarade konfiskeerimise Lõuna-Itaalias. Ühtlasi süvenesid Bütsantsi ja Frangi riigi omavahelised vastuolud.
    4. Makedoonia dünastia – 867 – 1057
    Makedoonia dünastia keisrid üritasid seadusandlikult kaitsta vabu talupoegi suurmaaomanike, eriti kiriku ja kloostrite eest, kuid feodaalkora kujunemist see ei peatanud. Senised stratioodid muutusid järjest enam sõltuvateks talupoegadeks (paroikideks).
    10.-11. saj. algus oli Bütsantsi tõusuaeg. Riigi majandusilmet kujundasid taas linnad, maal kasvas suurmaaomand, tugevnes aadel ning kujunes välja feodalism . Viimase olemasolu on küll diskuteeritav, erinedes nii idamaade tüüpilisest despootiast kui ka Lääne-Euroopa feodaalkorrast.
    Karl Suure kroonimine keisriks 800.a. tekitas kestvaid pingeid ida ja lääne suhetes. Kroonimine näitas, et lisaks paavstile, kes taotles Rooma pärandit vaimulikul tasandil, pretendeeris Lääs ka riiklikul -ilmalikul tasandil taas Rooma pärandile. Murenes senine arusaam, et võis olla ainult üks keiser, üks riik, kes pretendeerib universaalsusele kogu maailmas.
    5. Tsiviilaristokraatia ja Komnenoste dünastia - 1057 – 1204
    Pärast Bütsantsile hävitavat Manzikerti lahingut (1071.a.) vallutasid türklased-seldžukid 11. saj. suure osa Bütsantsi valdustest Väike-Aasias. Normannid vallutasid samal aastal Bari linna, tehes lõpu Bütsantsi võimule Itaalias, ühtlasi kaasnesid uued konfliktid paavstiga. Bütsantsi allakäiku soodustas Vahemere-kaubanduse koondumine Itaalia kaubalinnade (eriti Veneetsia) ja nende kolooniate ning ristisõdijate kätte.
    Kreeka-katoliku ja rooma-katoliku kiriku konflikt muutus pöördumatuks kui 1054 .a. panid mõlemad pooled teineteist vastastikku kirikuvande alla.
    5. Ladina keisririik ja Bütsantsi järglasriigid – 1204 - 1261
    4. ristisõja käigus vallutasid ristisõdijad 1204.a. rahvarahutustest ja dünastiate­vahelistest tülidest lõhestatud Bütsantsi, korraldades seal suure veresauna. Senisele Bütsantsi territooriumile rajati Ladina keisririik, kreeka võim säilis Nikaia keisririigis.
    6. Bütsantsi restauratsioon ja riigi kadumine – 1261 - 1453
    Nikaia keisririik sai lähtekohaks Bütsantsi tagasivallutamiseks 1261.a. ning Bütsantsi keisririigi taastamiseks. Palaiologoste dünastia valitsetud riik hõlmas põhiliselt Konstantinoopoli piirkonna. Teravad sisevastuolud soodustasid linna vallutamist türklaste poolt 29. mail 1453.a.
    ÕIGUSLIK ARENG
    Bütsantsi õiguse allikad.
  • Esmane allikas oli loomulikult rooma õigus.
  • Impeeriumi idaprovintside tavaõigus, mis lõhkus Rooma õiguse terviklikust, kuid oli samas dünaamilisust andev värskendav tegur.
  • Hellenistliku õigus, mille mõjul kasvas asjaajamine ja kohtupidamise kirjalikkus. Bütsantsi õiguse varasemal perioodil on tunnetatav platonismisi ja stotitsismi ideeline mõju.
  • Kristlus ja kanooniline õigus. Eristada tuleb kristlusest tulenevaid moraalseid seisukohti ja pühakirja otsest kasutamist seadustes. Mitmed seadused sisaldasid viiteid pühakirjale. Näit. CIC-is algavad nii Institutsioonid kui Codex keisri pöördumisega Jeesuse poole.

    Õigusallikad


    Keiserlikud konstitutsioonid
    Armukirjad, privileegid
    Nomokaanonid
    Mereseadus
    Sõjaväeseadus
    Maaharijate seadus
    Kodifitseeritud aktid

    Codex Theodosianus – 438


    Corpus Iuris Civilis


    Ecloga – 726
    Prochiron – 879
    Epanagog – 884-886
    Basilica – 889
    Eparhi raamat – X saj.
    Hexabiblos – 1345
    Kaasajani on säilinud vähe Bütsantsi õiguspraktikat peegeldavaid juriidilisi ürikuid, mistõttu on õigusajaloo uurimisel peamine allikas just juriidiline kirjandus, millest sageli ei ilmne rooma õiguse või keiserlike seaduste rakendamise sotsiaalne relevantsus . Järgnevalt toodud õigusajaloo periodiseerimise aluseks on samuti juriidilise kirjanduse arenguperioodid.
    Õigusarengu periodiseering
    1. Constantinusest Justinianuseni – 4. saj. algus – 6. saj. algus
    Antud periood kuulub õigusajaloolises mõttes Rooma õigusajaloo juurde, kus seda sageli tähistatakse järelklassikalise perioodina. Taolist lähenemist õigustavad põhjused ja seosed leidsid käsitlemist Rooma õiguse vaatlemisel.
    Õigusallikad olid sel perioodil ikka veel ladina keeles, ehkki praktiline õiguselu, s.h. õigusõpetus läks järjest enam üle kreeka keelele. Kreeka keel muutus valitsevaks pärast Justinianuse valitsemisaega.
    Olulisel kohal oli õiguskoolide (Beiruti, Konstantinoopoli) tegevus, mille õpetlased kujundasid uut dogmaatikat. Võrreldes Läänega säilis siin kõrgetasemeline juriidiline mõte.
    Eriline roll oli Beiruti õiguskoolil, kus juba vähemalt 3. Saj. toimus õppetöö. 5. Saj. oli koolil kindel 5-aastane õppekava, mille raames õpiti tundma klassikalist kirjandust ja keiserlikku seadusandlust. Õiguskool kandis endas Augustuse rajatud sõjaveteranidest koosneva koloonia vaimsust, olles üks osa rooma meele kantsist orientaalse ja helleenilise ümbruses.
    Konstantinoopoli õiguskool rajati 5. saj, võrreldes Beirutiga oli siinne ümbrus tunduvalt rohkem helleniseerunud. Väidetavalt oli ka Aleksandrias kuni Justinianuse ajani eksisteerinud oma õiguskool, mille Justinianus oma õigusreformi käigus sulges.
    Nendest koolidest on meieni jõudnud kommentaare. Bütsantsi juristid püüdsid selgitada õigustermineid ja definitsioone. Näit. Kyrillos Vanema töö “Definitsioonidest.”
    Allikad
    Sel perioodil koostatakse 3 seaduste kogu, mis sisaldavad peamiselt keisrite konstitutsioone alates keiser Hadrianuse seadusandlusest:
    Codex Gregorianus.
    Koostati eraviisiliselt umbes 295.a., sisaldas konstitutsioone aastaist 196-295 Hadrianusest Diocletianuseni
    Codex Hermogenianus
    Codex Theodosianus
    Koostati ametlikus korras keiser Theodosius II korraldusel 438 (Idas)/439(Läänes). Koodeks kehtis Bütsantsis kuni CIC jõustumiseni. Läänes võeti koodeks osaliselt üle germaanlaste hõimuõigustesse, seega oli tema mõju tuntav 12. saj.
    Allikas sisaldas 3000 konstitutsiooni alates 312.a., kuid koostajad võisid neid vastuolude kõrvaldamiseks muuta ja täiendada. Koodeks jagunes 16 raamatuks (1. raam. – õigusallikad; 2.-5. eraõigus; 6-15 – avalik õigus; 16 – kirikuõigus).
    Kirikuõigus
    Antud perioodi märgistab iseseisva kirikuõiguse kujunemine, mis areneb esmalt ühtse kirikliku traditsiooni raames, olles siduv nii Idas kui Läänes. Kiriku õiguspärimus tugines idapoolsete kirikuisade kreeka-bütsantsi traditsioonile ja Bütsantsis toimunud kirikukogude otsustele. Kiriku õigus ei olnud veel riikliku õiguse osa, kuid mõjutas sellele vaatamata õiguspraktikat, sest teda toetasid vaimulikud mõjutusvahendid ja piiskoppide (ilmalik) mõjuvõim. Mõningates piirkondades saavutas ta ülevõimu isegi riikliku õiguse suhtes.
    Olulisemad allikad:
  • apostlikud kaanonid
  • Corpus canonum
  • ühe või teise kirikuisa kaanonite kogumikud
    2. Justinianuse seadustekogust kuni vahetult pärast CIC jõustumist koostatud tõlgete kadumiseni – 6. saj. keskpaik - 7. saj. I pool
    Perioodi tähtsaim sündmus oli CIC koostamine, millele järgnes selle tõlkimine kreeka keelde. Ladina originaalid sattusid pärast Justinianuse surma unustusse. CIC ühtlustas õppetöö, olles ise nii programm kui õpitav seadus. CIC baasil ilmusid õiguskoolide professorite kommentaarid, mis avaldati üliõpilaste poolt kirjapandud tekstidena. Justinianuse Novellides toimus ühelt poolt ius civile ja ius honorariumi harmoniseerimine (näit pärimisõiguses), teiselt poolt aga uute õigusnormide loomine. Viimane oli silmatorkav eriti avalikus õiguses ( kohtukorraldus , religiooniga seotud normid). Justinianuse surma järel toimus õiguskirjanduse mandumine
    Kirikuõigus
    Kirikuõigus areng sel perioodil jätkus, küll teatud ajalise hilinemisega võrreldes ilmaliku õigusega. Justinianus inkorporeeris seni peetud 4 oikumeenilise kirikukogu otsused, s.t. kogu senise kirikuõiguse CIC, s.t. riiklikku õigusse.
    6. sajandil hakkasid kujunema kiriku enda raames koostatud kirikuõiguse õigusraamatud (üks kuulsaimaid autoreid oli hilisem patriarh Johannes Scholastikos). Need jagunesid liigiti :
    • kaanonite kogumikud, mis koostati CIC tiitlite süsteemis kronoloogilises järjekorras
    • kogumike vastav lisa, mis andis edasi ilmalike seaduste kirikut käsitlevate normide sisu

    7. saj. algul kujunevad nende tööde baasil nomokaanonid, mis säilitasid senise kanoonilise õiguskirjanduse “tiitlite” süsteemi, kuid ühendasid endas nii ilmaliku kui kanoonilise õiguse üheks tervikuks. Kuulsaim üksikallikas on “14- tiitli Nomokaanon,” millest sai edasise kirikuõiguse arengu alus.
    3. 8. sajand kuni Makedoonia dünastia algus, s.o 8. sajand - 867
    Perioodil taaselustus juriidiline kirjandus, mis toetus endiselt CIC traditsioonile, kuid ei tegelenud enam CIC sõnasõnalise refereerimisega, vaid pigem filtreeris sellest märksõnaliste lausetega lühikesi reegleid. Need kreekakeelsed lühikesed ülevaatlikud tööd muutusid elanikonnale nii keeleliselt kui sisuliselt kergesti arusaadavateks. Teosed peegeldasid praktilist õiguselu, mõjutades ühtlasi selle suundumusi. Taoline stiil vastas ühtlasi Isauruste dünastia õiguspoliitika vähenõudlikule ja kergesti arusaadavale stiilile.
    Loobumine püüdest teaduslikkuse järele juriidilise kirjanduse sisuliselt võttes tagasi vulgaarõiguse juurde. Õiguse uuenduslikkuse määras mitte kirjandus, vaid keisri uuenev seadusandlus, mida järjest enam mõjutas kristlus.

    Allikad


    Perioodi olulisim õigusallikas oli 726.a. jõustunud Ecloga, mille kõrvale ilmusid mitmed eriseadused, mis reguleerisid sõjaväe-, mere- ja maaharimist. Tänu pilditülile ei ole sel perioodil olulist tähendust kirikuõiguse arengus.
    Maaharijate seadus reguleeris maa omandisuhteid, arvestades vabade talupoegade kogukondade olemasolu. Väidetavalt sarnanes ta Lääne-Euroopas levinud “barbariõigusetega. ”
    Mereõiguse allikatest on tuntud Mereseadus, mida Läänes teati kui Rhodose mereõigust (Lex Rhodiae). Seadus reguleeris laevasõitu, laevade prahtimist, vastutust avarii puhul, kahjude jagunemist jne, osa sellel allikal põhinevaid norme olid Euroopas kasutusel veel 15. sajandil.
    Ecloga
    Perioodi olulisim õigusallikas Ecloga oli 726 ilmunud keiserlik seaduste kogu, mille andis välja ikonoklastist keiser Leon III. Kreekakeelne Ecloga (kr. valitud seadused) kujutas tegelikult CIC lühivarianti, sisaldades 18 tiitlit . Otsustades alapealkirja järgi, mõisteti seadustekogu kui CIC kokkuvõtet, tema parandamist suurema inimarmastuse vaimus . Ecloga jäi õigusallikana püsima järgnevaks 150 aastaks, asendades õppetöös ühtlasi Justinianuse Institutsioonid.
    Ecloga mängis olulist rolli Bütsantsi kirikuõiguse arengus, samuti Bütsantsi õiguse retseptsioonis Ida-Euroopas.
    Seaduses ilmnes tugev kristliku moraali mõju. Õiglust mõisteti järjest enam kristlikus vaimus, ius naturale muutus üha selgemalt jumala poolt kehtestatud kõrgemaks õiguseks. Orjade vabastamise uue vormina oli sätestatud nende vabakslaskmine kristlikes kirikutes.
    4. Makedoonia dünastia aeg – Konstantinoopoli vallutamine; 867 - 1204
    9. sajandil tuli võimule uus Makedoonia dünastia, mis pilditülis pooldas ikonoduulide seisukohti. Uue dünastia tõusuga kaasnes nn. Makedoonia renessanss , mille raames koos muude kultuurivaldkondadega elavnes nii seadusandlus kui ka juriidiline kirjandus. Juba eelmise perioodi lõpul olid taasavastatud CIC kreekakeelsed versioonid.
    Makedoonia dünastia võimuperioodi algul alustati CIC kreekakeelste kommentaaride kogumist ja käsikirjalist levitamist, kujunesid uued kirjanduse žanrid.
    Keiser Basileios I ajal sai märksõnaks “Vanade seaduste puhastatud taastamine.” See tähendas seadusandluse vabastamist Isauruste dünastia mõjudest, tagasipöördumist CIC traditsioonide juurde.

    Allikad


    Prochiron
    879.a. tühistati Ecloga kui ketserlik seadus, mis ei vasta “õigele õigusele.” Ecloga asemel jõustus kompilatiivse iseloomuga äärmiselt lihtne ja kokkusurutud Prochiron, mis juriidiliselt jäi eelnevast allikast maha. Hilisemas kirikuõiguse arengus on Prochiron üks olulisemaid allikaid .
    Vaatamata sellele, et Ecloga kui terviku oli kuulutatud ketserlikuks, võeti osa norme siiski üle. Lisaks sisaldas Prochiron ka CIC-ist (pigem tema kkommentaaridest) võetud tsiviil-, kriminaalõiguse, osaliselt ka kiriku- ja protsessiõiguse olulisemaid instituute (nn. vanad seadused). Allikasse olid lisatud ka Makedoonia dünastia enda seadusi (nn. uued seadused).
    Taoline lähenemine ja valik võimaldas säilitada järjepidevust, kohandades ühtlasi norme muutunud oludele. Seega taas stabiilsuse ja dünaamilisuse vahekord.
    Epanagog
    884-886 ilmus patriarh Photios,e (Fotias) juhtimisel koostatud peamiselt avaliku õiguse valdkonda reguleeriv Epanagog. Allikas sätestas keisri võimu kiriku ja patriarhi suhtes, andes viimasele samas õiguse keisri seadusi täiendada. Antud kogumik on aluseks hilisemale kirikuõiguse arengule idakirikus.
    Basilica
    889 jõustus uus seaduste kogu Basilica, mis oli Bütsantsi viimane kodifikatsioon . Ta muutus ainsaks õiguse allikaks alates 12. sajandist.
    Kogumiku lähtekohaks oli CIC, kuid võrreldes viimasega oli Basilica kreekakeelne ja teistsuguse struktuuriga. Ta koosnes 60 raamatust, kuid CIC laialipillatud eeskirjad ühe asja kohta koondati siin ühte tiitlisse kokku. Tiitel algas tsitaadiga Digestast, millele järgnesid asjakohased lõigud Codexist, Institutsioonidest, Novellidest, Prochironist, mis pidid esimest lõiku täiendama.
    Basilica muutus peatselt kommenteerimise objektiks, tema kommentaarid said Scholia’ nime, näit. Stefanose Scholiae. Nende baasil kujunes ulatuslik praktilise suunitlusega kirjandus, mille kõrval eksisteeris mitmežanriline teadus- ja õppekirjandus.
    11. sajandist on säilinud keiserliku kõrgema kohtu liikme koostatud kohtuotsuste kogu – Peira.

    Kirikuõigus


    12. saj algas pärast pikemat mõõna tõus ka kirikuõiguslikus kirjanduses, kus tõusid esile 3 autorit – Johannes Zonaras, Alexios Aristenos, Theodoros Balsamon, kes tunnevad hästi ka ilmalikku õigust. Kirjanduses andsid tooni suured entsüklopeedilised suurkommentaarid, millele lisandusid paljud väiksemad monograafiad, kus teaduslikult käsitleti aktuaalseid päevaprobleeme. Viimaste autoriteks olid sageli ametisolevad patriarhid ning piiskopid. Lisaks ilmusid mitmed kirikukohtute otsustekogud (Nomophylax, Chartophylax).
    Arvatakse, et 12. saj. kui peamiselt militaarse mentaliteediga perioodil jäeti õigusega tegelemine peamiselt kiriklikele ametikandjatele.
    5. Nikaia keisririik – Palaiologosed; 1204 - 1453
    Antud perioodi mõjustas tugevalt 1204.a. katastroof, millest Bütsantsi kultuur enam ei toibunudki. Käsikirjalise õiguskirjanduse traditsioon jäi püsima, kuid uute tööde hulk vähenes, samuti halvenes tööde kvaliteet. Peamiselt ilmusid kompilatiivse iseloomuga teosed, mille autoriteks olid eelkõige kirikutegelased. Uue tegurina ilmnes väga tugev Lääne õiguse sissetung , (näit. Küprose assiisid). Palaiologoste renessanssi mõjud õiguskultuuris olid tunduvalt tagasihoidlikumad kui teistes kultuurivaldkondades.
    Allikad
    Hexabiblos
    1345.a. ilmus Bütsantsi õiguse kuulsaim õpperaamat – Hexabiblos (Kuusraamat). Saloniki kohtuniku Konstantinos Harmenopoulose õpik koosnes 6 raamatust ning käsitles eelkõige ilmalikku õigust, piiritletus kirikuõigusest oli ilmne. Õpik oli kirjutatud selgelt ja lihtsalt ning muutus ise kehtiva õiguse allikaks Kreekas, seda nii Türgi ülevõimu ajal kui ka hiljem. Vene impeeriumis (Bessaraabias, Moldovas, Valahhias) kehtis see kuni 19. sajandi keskpaigani.

    Kirikuõigus


    Sarnase tendentsid valitsesid ka kirikuõiguslikus kirjanduses, näiteks võib nimetada Matthaios Blastarase Syntagma’t. Ka K. Harmenopoulos jäädvustas oma nime kanoonilisse kirjandusse kui Epitome canonum’i autor.
    Bütsantsi õiguse üldine iseloomustus
    Bütsantsi õigust iseloomustas küllalt suur sisemine stabiilsus ja sisemine terviklikkus, millega kaasnes kohanemisvõime muutunud sotsiaalmajanduslike tingimustega.
    Siinkohal on olulisel kohal kolm tegurit:
  • Rooma õiguse pärand. Rooma õigus küll evolutsioneerus, kuid tema põhialused jäid siiski püsima.
  • Traditsiooniliselt tugev keskvõim eesotsas keisriga
  • Tugev tsentraliseeritud kristlik kirik.
    Rooma õigusest võib esmalt nimetada Codex Theodosianust ja Codex Justiniani, eriti viimase kreekakeelset teksti. Ehkki keiserliku korraldusega olid CIC kommentaarid keelatud, ilmusid peatselt esimesed kreekakeelsed kommentaarid, õpikud ja juriidilised käsitlused üksikute valdkondade kohta.
    Bütsantsi seadused muutusid tänu keisrite seadusandlikule tegevusele, kuid ka tekstuaalselt samaks jäänud materiaalõiguse normide sisuline tähendus muutus tänu nende rakendamisele uutes sotsiaalsetes tingimustes. Nimetatud õiguslikud uuendused ja õiguse sisuline muutumine õigustabki suurel määral kõnelemist uuest, just bütsantsi õigusest. Viimast tähistatakse kirjanduses sageli terminiga “ius Graeco-Romanum,” soovides viidata rooma õigusele kui alusele, rooma traditsioonide ja normide jätkumisele.
    Tsiviilõigus jäi paljuski püsima CIC, olulisemad muutused toimusid isikute õiguses. Isa võimu sätestamisel juurdus kreeka õigusnorm, mille kohaselt isa võim poja üle lõppes koos poja täisealisusega.
    CIC vastuvõtmise järel tugevnes järjest kristluse mõju ning alates 900.a. oli lubatud ainult kiriklikult sõlmitud abielu. Abielu ise muutus “jumalikuks sidemeks ,” mille sõlmimiseks oli vaja mõlema poole vaba tahet. Veel Eclogas oli see olnud kirjalik leping, millele kirjutasid alla vähemalt 3 tunnistajat. Abielulahutus muutus järjest raskemaks, järjest ahenesid lubatavuse alused. (tabel 2, 3)
    Rooma õigusest erinevalt piirati pärandaja tahtevabadust, vastavalt kristlikule armu ja hoolitsuse nõudele pidi laste sundosaks jääma vähemalt 1/3 pärandist.
    Rooma õigusele omane lepingute vormivabadus asendus kreekalikult kirjaliku asjaajamisega, alates 9. saj. olid lubatud ainult 5-7 tunnistaja juuresolekul kirjalikult sõlmitud lepingud. Lähtudes VT ei luba Ecloga laenulepingu intresse, need muutusid lubatavaks alles 9. saj. lõpul.
    Kriminaalõigus teisenes võrreldes tsiviilõigusega tunduvalt rohkem. Olulised muutused ilmnesid juba Eclogas, mis fikseeris juba väljakujunenud moonutavate ja häbistavate karistuste süsteemi. Karistuste täideviimine kuulus riigile. Rooma kriminaalõigusest säilisid karistustena surmanuhtlus, sunnitöö, vara konfiskeerimine (tabel 4).
    Kriminaalõiguses eristati tahtlikku ja tahtmatut tapmist, kusjuures ka orja tahtlik tapmine oli kuritegu . Juba Ecloga sätestas oma eesmärgina üldpreventsiooni, karistused ja nende avalik täideviimine pidid hoiatama kuritegusid sooritamast.
    Sarnaselt tsiviilõigusega ilmnes kriminaalõiguses kristliku kiriku kasvav mõju. Karistatavaks muutus mitte ainult abielu rikkumine , vaid igasugune abieluväline suguline suhtlemine . Eraldi karistus oli ette nähtud nunna võrgutamise või vägistamise eest. Konkubinaat muutus mõeldamatuks. Alates Basilicast oli kriminaalkorras karistatav igasugune abort , sõltumata selle sooritamise motiividest ja vaatamata naise seisusele ja staatusele . Väga range karistus oli ette nähtud vaimuliku tapmise eest, riik jälitas nii paganaid kui ketsereid (tabel 5).
    Kiriku suurt rolli näitas asjaolu, et kirikuõigus kujunes üheks osaks üldisest riiklikust õigussüsteemist. Võrreldes lääne kiriku kanoonilise õigusega oli Bütsantsi kirikuõiguses suurem roll kirikukogude otsustel, patriarhi otsuste mõju oli väiksem. Kirikul oli oma mitmeastmeline kohtusüsteem, mille kõrgeima astmena toimis Konstantinoopoli patriarh. Kirikul oli asüüliõigus, mis ei laienenud siiski tapmistele ja abielurikkumistele. Kanoonilise õiguse arengu seisukohalt oli oluline tsesaropapismi kujunemine, arusaam, et keiser on kirikujuhina kõrgemal kui patriarh. Ehkki patriarh salvis keisri, oli viimasel patriarhi ametissemääramise ja tagandamise õigus.
    5. LÜHIKOKKUVÕTE LOENGUST ROOMA ÕIGUS JA KIRIK
    Rooma õiguse pärijateks keskajal olid:
    • Bütsantsi keisririik
    • Rooma-katoliku kirik.
    • Germaani hõimud

    Rooma-katoliku kiriku roll on eriline - alustanud Rooma riigi poolt vaenatuna ja allutatuna keisri õigusele, läheb ta ajalukku kui Rooma impeeriumi riigikirik ja Rooma õigustraditsiooni edasikandjast.
    Kiriku ja usu arengujooni
    1. Ristiusu teke ja esiaeg
    Ristiusu teke jääb meie ajaarvamise algusse ning erinevate kultuuride mõjuvälja. Sõna “ kristlane ” kasutati esimest korda Antiookias.
    Kristluse lähtekohad:
    • judaism (koos sellele omase messiaootusega)
    • messiaootuse ülekandmine inimisiku ja jumala suhete valdkonda
    • messiaootuse seostamine konkreetsete ajaloosündmustega
    • idamaiste usundite mõjutused
    • hellenistlik filosoofia

    Algkristlus levis esmalt õigusteta alamkihtide seas, pakkudes lootusetu olukorra vaimset mõtestatust ja lohutust, kuid kristlus ei taotlenud ühiskonna vägivaldset muutmist , vaid jutlustas eelkõige rahust ning leppimisest.
    Algkirik väitis, et rahu (rahulolu) ei ole võimalik saada (juudi kombel) kõigi seaduste range täitmisega (49.a. apostliku kirikukogu otsus), kuid rahu ei saavuta ka Rooma tavadele vastava sõjalise ning juriidilise rahustamisega. Rahu on võimatu oma õigusseisukoha ohverdamiseta. Viimane arvamus viitas Rooma õiguse kompromissivaimule. Varane kirik allus samas Rooma impeeriumi õigusele nii heas kui halvas .
    Algkirikus puudus esialgu sisemine range hierarhia .
    1.saj. m.a.j. soodustas kristluse levikut juutidele antud privileegide kattevari, sest algselt ei olnud kristluse ja judaismi erinevus paganliku riigi silmis kuigi oluline. Viimane ei tähenda, et kristlased ja juudid ise poleks seda vahet tajunud (näit. apostel Pauluse võitlus juudakristlastega)
    Kristlaste esmane riigipoolne tagakiusamine oli pigem kohaliku ja ajutise iseloomuga, kusjuures ei eristata juute ja kristlasi (esimene kristlaste tagakiusamine 64.a keiser Nero ajal). Domitianus, esimene keiser (81-96), kes nõudis enda kutsumist dominus et deus , jälitas nii stoikuid kui kristlasi.
    Olukord muutus 3. saj. Keiser Septimius Severus keelas 201.a. seadusega astumise risti- ja juudiusku. 3. saj. keskel keiser Deciuse ja Valerianuse ajal alanud tagakiusamine saavutas haripunkti keiser Diocletianuse ja tema kaasvalitseja Galeriuse ajal.
    Siin võib näha keisrivõimu püüdu kasutada teravnevast kriisist jagusaamiseks ja riikliku ühtsuse tagamiseks senist paganlikku riigikultust. Ideoloogiline ühtsus pidi teenima riigi ühtsust ning nendes tingimustes muutus ristiusk kahtlaseks. Ainujumala nõue muutis kristlased dominus et deus silmis vaenlaseks, sest jumalast keiser ei mahtunud enam pjedestaalile.
    2. Kristlik kirik kui riigikirik
    3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riik koostööle kirikuga . 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam, kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest. Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia kirikukogu 325.a.), muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Keiser määratles end kiriku suhtes kui Jumala poolt määratud, väljaspool kirikut seisva peapiiskopina. Constantinus lasi end ristida vahetult enne surma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur.
    Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal.
    2.1.Ühtsuse tagamise funktsioon
    Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega. Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast, riiki ennast, sarnaselt Justinianuse kehtestatud CIC. Riik asus usutunnistuse kui enda loodud õigusnormi taha kogu oma sunnijõuga.
    2.2. Piiritlemisfunktsioon
    Ristiusk hakkas täitma ka riiklikku piiritlemisfunktsiooni. Iga kristlane oli kodanik, iga mittekristlane aga oli riigi silmis kahtlane. Seega andis kirik riigi käsutusse vajalikud mõõdupuud “omade” ja “võõraste” eristamiseks. See tähendas samas usu muutumist vormi täitmiseks, riigikirik (ega riik) ei olnud võimeline uurima iga alama usutunnistuse sügavust. Piiritlemisel tekkis uus situatsioon juutide suhtes, kes oli justkui Jumala vana rahvas. Seega ei tarvitsenud neisse suhtuda kui ketseritesse, kuid kristliku riigi probleemid nendega jäid püsima, kerkides kord teravamalt, kord vaibudes.
    2.3. Heategevus - ja hoolitsemisfunktsioon
    Riigikirikuna täitis ristikirik ka muid funktsioone - haigete, orbude hoolekanne jne. Suuresti just sel eesmärgil annetati kirikule palju varasid . Riigikiriku vara väljus traditsiooni kohaselt tsiviilkäibest, juba paganliku templi vara oli rooma õiguse järgi käibest välistatud. Vara (eelkõige maavaldused), mille kirik oli endale kord juba saanud, oli võõrandamatu. Samas kontrollis riik kiriku varade kasutamist, vähemalt esialgu. Seega võiks rääkida ka vara kontsentreerimise funktsioonist.
    2.4. Kontinuiteedi ja legitimeerimisfunktsioon
    Kirik andis Roomale kui maailma keskpunktile uue kristlikul põhjal rajaneva legitiimsuse. Rooma piiskop (paavst) tuletas oma eriseisundi võrreldes teiste piiskoppidega apostel Peetruse ametisse määramisest Roomasse. Siinkohal on sobilik mainida “Constantinuse kingitust,” mille kohaselt olevat Constantinus Suur pealinna üleviimisel Konstantinoopolisse kinkinud paavst Silvester I nii vaimuliku kui ilmaliku võimu Lääne-Rooma riigis. Olgugi, et ürik tekitati alles 750-850.a. sobis see tugevdamaks arusaama Roomast kui (kristliku) maailma keskusest . Imperiaalne ja kristlik müüt täiendasid teineteist.
    3. Kirik ja õigus
    Algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtide pärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk allutab õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu ja kristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse (s.t. paganliku Rooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud võtta tema kehtivust, sest kui korra tagamiseks ei piisanud ligimese armastuses, siis pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund.
    Jumalik seadus on kõigile inimestele antud jumaliku ilmutusega, mis pidi ilmnema ka Rooma riigi õiguses, hoolimata asjaolust, et jumala ilmutatud õigus oli konkreetsel juhul paganliku keisri tööriist. Õigus ja (isegi paganlik) riik täidavad rahu kindlustajatena vahetult Jumala tahet isegi siis, kui nad kristlastega vaenulikult ringi käivad. Jumalalik tahe ilmnes inimlikul, seega paratamatult ebatäiuslikul kujul. Kristlane riigivastase mässajana oli apostel Pauluse jaoks kujuteldamatu.
    Sõltumata sellest, kas antud põhjendus on kooskõlas roomaliku seletusega õigusest, on selle käsitluse tulemus ühitatav roomlaste õigusemõistega.
    Lause “Andke keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale , mis Jumala kohus,” avas kristlastele, erinevalt juutidest, võimaluse koostööks Rooma riigiga. Koostööd soodustas arusaam, et iga patune (pagan) on jumala kätes, tedagi on veel võimalik juhtida õigele teele.
    Ajaloolises perspektiivis avanes võimalus koostööks ka teiste riikidega, kusjuures esimene koostöö Rooma riigiga õigustas ka hilisemaid koostööle minekuid.
    Algselt on õpetusel õigusest ja koostöövõimaluse loomisel tähtsus kiriku enda sees. Kirik kujundas riigist sõltumatu isikliku õiguskorra, võttes samas Roomalt paljugi üle.
    Andestamise ja armastuse käsk kehtis eelkõige kristlaste endi vahel. Näit. konflikti puhul ei tulnud minna riigi ilmaliku, s.t. paganliku kohtu ette.
    Ei saa väita, et Rooma riik oleks kergesti leppinud uue autonoomsusele pürgiva õiguskorra kujunemisega ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas dualistlik alge (ius civile ja ius gentium ), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus) toimiv õiguslik pluralism.
    3.1. Juristid kiriku teenistuses
    Rooma piiskopi teenistusse asus järjest enam juriste, kes otsisid kindlat teenistus ja vaimset pelgupaika, kuid ühtlasi tõid nad kaasa oma (ilmaliku) õiguspraktika ja halduse kogemuse. Nad andsid hierarhiliseks ja territoriaalseks kujunevale kiriku teadmised ja oskused administreerimiseks.
    Juristid ei jäänud pelgalt ametnikeks, vaid tõusid tähtsatele kohtadele. Olgu nimetatud juristidest piiskopid- kirikuisad Tertullianus, Milaano Ambrosius, Augustinus. Prantsuse tähtsuselt teine pühak ( Tours ’i Martinuse) järel Püha Germanus oli jurist .
    Võib öelda, et nii Roomas kui provintsides kiriku teenistuses olnud juristid andsid (rooma-katoliku) kirikule arusaamise õiguskirikust.
    3.2. Autonoomsus
    Juristid valdasid veel teadmist, et õigus peab kontrollima poliitikat; et õigusel on õigus olla riigist ja poliitikast autonoomne. See teadmine elas edasi rooma-katoliku kiriku eneseteadvuses, tema vastandumises Bütsantsis (Idas) olevale keisrile.
    Antud teadmises oli lähtekoht ja ühtlasi võimalus hilisemaks ilmaliku ja vaimuliku võimu ja õiguse vahekorda määratlevaks “kahe mõõga teooriaks.” Paavstile alluva maailmakiriku autonoomia ilmalike riikide ja nende valitsejate suhtes jäi rooma-kaoliku kiriku õigustraditsiooni peamiseks osaks, õhtumaise kiriku- ja riigiõpetuse üheks aluseks. Teooria arendas välja paavst Gelasius I (492-496) oma kirjas keiser Anastasiosele.
    Autonoomsuse printsiip elas algselt kõige nähtavamalt kiriku enda õigusmõistmises, piiskopi õigusmõistmisele pidid alluma kõik kristlased. Riigikiriku positsiooni saavutanud kiriku seisukoha järgi oleks nüüd kõik kodanikud kui kristlased pidanud kuuluma piiskopi jurisdiktsiooni alla. Vaatamata üksikute keisrite suuremeelsusele, ei saanud riik olla siinkohal järeleandlik, ei saanud oma volitusi loovutada, mistõttu tekkis rida arusaamatusi ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel.
    Olukord muutus Rooma riigi nõrgenedes, ametnike pädevuse vähenedes ning kirjalikkuse, eriti Lääne-Rooma territooriumil. Kirik tuli manduvale riigile appi, sest tema valdas kirjaoskust ja spetsialiste, kes tundsid õigust paremini kui ametnikud.
    3.3. Õiguse kirjalikkus
    Kiriku teenistusse tulnud juristid olid arusaamisel , et õigus pidi olema kindel ja kirja pandud. Rooma-katoliku kiriku vanim otsustekogu pärineb 343 aastast ning on vastuvõetud Serdikka kirikukogul.
    Õiguse autonoomsuse printsiibi teadvustamine ning arusaam, et Rooma piiskop - paavst on esmane kiriklik aukandja võimaldas Lääne kirikus iseseisvat õiguslikku arengut.
    KANOONILINE ÕIGUS
    1. Kanoonilise õiguse periodiseering
    Antud periodiseering ei ole kaanon , kuid peaks iseloomustama rooma-katoliku kiriku õigusliku arengu iseseisvust, tuues ühtlasi välja ilmaliku ja kanoonilise õiguse omavahelised suhted Lääne kultuuriruumis. .
  • Varajane periood - kuni 324.a.
  • Kanooniline õigus Rooma õiguse ja kultuuri piirkonnas - 325 - 692 (Nikaia kirikukogust kuni Trullo kirikukoguni (Trullanum). Tugevnes rooma õiguse mõju kujunevale kanoonilise õigusele, sai alguse kiriku integreerimine keisririigi struktuuridesse, mille ulatus on Idas ja Läänes erinev.
  • Hommiku- ja õhtumaise mõtteviisi kujunemise periood - 692 – 1054. 692.a. toimunud Trullo kirikukogu järel jäi kiriku ühtsus, samuti kanoonilise õiguse ühtsus veel püsima, kuid arengutendentside erinevus Ida ja Lääne vahel järjest suurenes. Idas jäi kanooniline õigus staatiliseks, Läänes oli areng dünaamilisem, mida mõjutas germaani ja keldi faktor.
  • Õhtumaise kristluse kanooniline õiguse periood - 1054 – 1517. 1054.a. leidis aset lõplik kirikulõhe Ida ja Lääne vahel. Kanoonilise õiguse areng hoogustus , tema arengut iseloomustasid:
    • kanonistika algus ja õitseng
    • kiriku aktiivne seadusandlik tegevus, eelkõige paavstide dekreetide ja dekretaalide näol, kirikukogude otsused on vähemolulised.
    • kiriku püüded universaalvõimu saavutamiseks

    Kanooniline õigus muutus õhtumaise kristluse universaalseks õiguseks, saades
    esimeseks uusaja läänelikuks üleeuroopaliseks õigussüsteemiks, mis hakkas partikulaarseid õigusi tahaplaanile suruma . Õpetatud juristid (kanonistid) said mõjutusi järjest kasvavast rooma õiguse retseptsioonist, integreerisid rooma õigust kanoonilise õigusega. Kanooniline õigus ulatus praktiliselt kõikidele elualadele, näit. kriminaalõigus, protsessiõigus (inkvisitsiooniline protsess!), pärimisõigus, sotsiaalhoolekandeõigus.
    Paavst Innocentius III seadustas 1215 .a. inkvisitsiooni­menetluse, koos IV Lateraani kirikukoguga keelas ordaalid ja kohtulikud kahevõitlused. Kohtumenetluse eesmärgiks sai tõe väljaselgitamine, süüdlase kindlakstegemine . Menetluse senine eesmärk - kokkuleppe saavutamine hakkas taanduma. Kanoonilise kohtupidamise reeglid võeti üle ka ilmalikku kohtupidamisse, samuti tsiviilmenetluse õigusnormidesse.
    Kanooniline õigus oli kiiresti arenev avatud õigussüsteem, erinedes juba “valmisolevast” Rooma õigusest.
  • Uusaja katoliiklik kirikuõiguse periood – 1517 – kaasaeg. Evangeelse kirikuõiguse kujunemise periood. Kanoonilise õiguse aeglane taandumine toimus pärast reformatsiooni. M. Luther pooldas uue õiguse loomist, kuid juristid- reformaatorid nõudsid kinnipidamist kanoonilisest õigusest. Vastuolud usule ja õigusele truuks jäämise vahele tingisid kõnekäänu “Juristen sind bösen Christen.
    Trento kirikukogu (1545- 1563 ) püüdis kanoonilist õigust reformides mõju säilitada, kuid see õnnestus ainult osaliselt. Ta ei suutnud kodifitseerida kanoonilist õigust kui tervikut (mida oodati ), kuid võttis vastu olulisi otsuseid vaimulike kohustustest, benefiitsidest, vaimulikest ordudest, abielust, pihtimisest ja protsessiõigusest. Tänu kirikukogu otsustele kasvas kirikus paavsti võimu tsentraliseeritus ja laienes kuuria jurisdiktsioon.
    Samal ajal kasvas kanoonilise õiguse geograafiline levik maadeavastustega kaasnenud misjoni tõttu, eriti tuntav oli kanoonilise õiguse roll Ladina-Ameerikas. Ka anglo-ameerika maades säilitas kanooniline õigus veel oma mõju, eelkõige protsessiõiguses.
    Paljuski säilisid kanoonilise õiguse normid sekulariseeritud ilmaliku õiguse normidena või vastureformatsiooni ning valgustuse ajal kehtestatud riiklikes kirikuseadustes. Lõplikult taandus kanoonilise õiguse mõju pärast Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika Iseseisvussõda.
    2. Kanoonilise õiguse allikad
    2.1. Ühised allikad rooma-katoliku ja kreeka-katoliku ( ortodoksi ) kirikule
    2.1.1. Piibel
    • Vana Testament (VT)
    • Uus Testament (UT)

    Põhimõttelise otsustuse VT kui kanoonilise õiguse allika suhtes langetas 49.a. apostlik kirikukogu. Erinevalt heebrea õigusest on kanoonilises õiguses oluline roll ka UT, eriti 4 evangeeliumil ja apostel Pauluse kirjades. UT sisaldab palju konkreetseid norme, eriti kiriku sisemise elu ning kiriku ja riigi suhete kohta, laiem tähendus on nõudel abielu lahutamatuse kohta.
    2.1.2. Apostlikud allikad
    Esimeste teoste autoriteks peetakse traditsiooniliselt apostleid, kuigi kaasajal on selge sageli on autoriteks teised isikud. Olulisemate allikatena võib nimetada
    • Didache (12 apostli õpetus) – 1. saj.
    • Didascalia Apostolorum ( Apostlite õpetus) – 3. saj.
    • Constitutiones Apostolorum (Apostlite reeglid) – 4. saj.

    2.1.3. Kirikukogude otsused
    Esimesed kindlalt teadaolevad ja õiguslikult siduvad kaanonite kogumikud koostati esmalt partikulaarsetel kirikukogudel (sinoditel) või nende kogude poolt vastuvõetud otsuste baasil. Kirikukogud toimusid nii Idas kui Läänes, kuid olulisem roll oli idaprovintsides toimunud kogudel. - apostlik kirikukogu Jeruusalemmas (49), Antiookias (328). Esimesi Läänes toimunud kirikukogusid oli Serdika (343).
    Üks esimesi kaanonite kogumikke oli Antiookia piiskopi Melethiose koostatud kogumik 4. saj.
    Eriti olulised on esimesed 7 oikumeenilist kirikukogu:
  • Nikaia – 325
  • 1. Konstantinoopol – 381
  • Efesos – 431
  • Chalkedon – 451
  • 2. Konstantinoopol – 553
  • 3. Konstantinoopol - 680-681
    5/6 e. Trullo (Trullanum) – 691 (toimumispaik – Konstantinoopol)
  • 2. Nikaia - 787
    Neid kirikukogusid (õigemini nende otsuseid) tunnistasid nii Lääne kui ka Ida kirik, vaidlusi kutsus Läänes esile Trullo kirikukogu. Kreeka-katoliku kirikule on viimane väga oluline allikas.
    2.2. Lääne allikad
    Läänes lisandusid kirikukogude otsustele veel paavsti dekreedid ja dekretaalid, mis olid üksikjuhtumite lahendused üldisemad juhised ühele või teisele piiskopile
    Ida kiriku patriarhide otsused ei ole oma tähenduselt Ida kiriku õiguslikus arengus võrdväärsed paavstide dekretaalidega rolliga Lääne kirikus. Tähtsamad paavstid , kelle dekreedid ja dekretaalid mõjutasid oluliselt varasema kanoonilise õiguse kujunemist olid Leo I (440-461), Gelasius I (492-496) ja Gregorius I Suur (590-604) ning Nikolaus I (858-867). Gregorius I oli paavst, kes oma dekreettide ja reskriptidega lõi uut õigust, aidates oluliselt kaasa kanoonilise õiguse praktilisele rakendamisele.
    Omapärane liik õigusallikaid olid pihiraamatud.
    2.2.1. Lääne kohalikud kogumikud
    Rooma-katoliku e. Lääne kiriku vanim otsustekogu pärineb 343 aastast ja on vastu võetud Serdika kirikukogul, Lääne kiriku ühel esimesel kohalikul kirikukogul. Lääne esimesed otsustekogumikud tuginesid suurel määral Ida kogumike eeskujudele.
    Collectio Dionysiana
    Üks esimesi Läänes tekkinud kogu, mille koostas 500. a. Roomas Dionysios Exiguus. Kogumikku kuulusid eelkõige idaprovintside ja Põhja-Aafrika kontsiilide otsused, mis tõlgiti uuesti kreeka keelest. Hilisematesse väljaannetesse lisandusid ka paavsti dekreetide kogumikud. Antud kogumik sai Läänes suure leviku osaliseks (on teada üle 100 käsikirja; kehtis kuni 9-11. saj.), tema koosseisu lisati järjest enam ka teisi kaanonilise õiguse tekste, mistõttu lõpuks saab rääkida juba Dionysio-Hadrianast. Viimane nimetus tuleneb paavst Hadrianuse nimest, kes saatis selle 774.a. Karl Suurele.
    Hispana
    Hispana koostati 7. saj. Hispaanias ning sisaldas peamiselt kronoloogiliselt järjestatud Hispaania ja Gallia kirikukogude otsuseid. Traditsiooni kohaselt peeti tema autoriks Sevilla piiskoppi Isidoriust.
    Collectio Vetus Gallica.
    Collectio Vetus Gallica. oli 600.a. Lyonis koostatud esimesi süstemaatiliselt korrastatud kaanonite kogumikke, mis sai oma lõpliku kuju alles 8. sajandil, muutudes üheks olulisemaks õigusallikaks Põhja-Prantsusmaal.
    Dacheriana
    Dacheriana koostati 800 a. paiku ning temast kujunes Lõuna-Prantsusmaa tähtsaim kanoonilise õiguse allikas.
    2.2.2. Lääne üldised kogumikud
    Pseudo -Isidoriuse dekretaalid
    Pseudo-Isidoriuse dekretaalide nime all on tuntud varaseim kanoonilise õiguse üldine kodifikatsioon, mis koostati 9. sajandi II poolel Reims’i linnas. Allika nimetus tulenes Sevilla piiskop Isidoriuse nimest, tõenäoliselt olid koostajad Reimsi peapiiskop Edo’t, Soissons’i piiskop Rothad või Mainzi diakon Benedictus Levita.
    Teos on suures osas võltsing, mille juhtidee on vaimuliku võimu (eriti paavsti) ülevõimu toonitamine ilmaliku ees. Kõrvuti katkenditega Hispanast (s.t. tõelised kirikukogude otsused, paavstide dekretaalid) oli mitmesuguseid paavstide (peamiselt 1.-3. saj. Märtepaavstide) ning kirikukogude võltsitud otsuseid aastatest 314 – 731. Siin avaldati ka Donatio Constantini. Kogumik sisaldas mitmesuguseid norme, mis pidid kaitsma kirikut ja tema varasid ilmalike valitsejate eest, tugevdama piiskoppide seisundit kirikus. Näit. vajas iga piiskopi vastane kohtuprotsess ja tema tagandamine paavsti nõusolekut, ehkki protsess ise toimus kirikukogul. Vaatamata võltsingutele sai kogu väga autoriteetseks ning laialt levinuks, olles ühtlasi ka hilisemate kanoonilise õiguse kogude koostisosaks.
    Kaanonid olid paigutatud peamiselt kronoloogiliselt, kuid ilmnes ka süstemaatiline lähenemine.
    Wormsi Burchardi Dekreet
    Olulist rolli kanoonilise õiguse arengus mängis Wormsi peapiiskop Burchardi (1008-1012) koostatud Dekreet, mis oli esimene süstemaatiliselt koostatud kanoonilise õiguse allikas. Dekreet koosnes 20 raamatust, mis sisaldasid 1785 kaanonit (teksti). Süstemaatilise allikana sai mitme hilisema käsitluse ja töötluse lähtekohaks.
    Lucca Anselmi Collectio canonum
    Gregorius VII (1073-1085) kirikureformi ajastu õigus peegeldus eelkõige Lucca piiskopi Anselmi ulatuslikus kogumikus (13 raamatut, 1150 kapiitlit), mis leidis Lõuna-Euroopas küllalt laia leviku. 11. saj. deklareeris paavst selgemalt kui kunagi varem, et tal on õigus luua uusi seadusi kooskõlas ajastu vajadustega. Dekretaalide abil hakati teadlikult looma uut õigust, uusi norme ei mõistetud enam kui juba olemasoleva kaanonitel põhinevat vana õiguse täiendust. Hiljem arendas Gratianuse õpilane Hugguchio välja doktriini, mille kohaselt dekretaal on allikate hierarhias kõrgemal astmel kui kaanon.
    3. Kanonistika
    Edaspidises arengus saab koos kanoonilise õiguse arenguga rääkida kanonistika (teadus kanoonilisest õigusest) kujunemisest.
    3.1. Ivo v. Chartres ’
    Väga suure leviku ja mõjuga oli Chartres’i piiskopi Ivo koostatud kolm kogumikku (Dekreet, Collectio Tripartita, Pannormia) kanoonilisest õigusest, mis olid nii kanoonilise õiguse allikad kui ka teaduslikud teosed kanoonilisest õigusest, samuti õpikud kanoonilise õiguse õppimiseks. Teos valmis 1093-1095, eriti Dekreet oma 3760 kapiitliga oli ulatuslik varamu.
    Dekreedi Proloogis käsitles Ivo v. Chartres’ kanoonilise õiguse allikate kasutamise ja interpreteerimise põhimõtteid, Pannormia oli katse anda süstemaatiline ülevaade kogu kanoonilisest õigusest. Teos juhatas sisse teaduse kanoonilisest õigusest, mistõttu on Ivo v. Chartres’ kõrvuti Gratianusega nimetatud kanonistika rajajaks.
    3.2. Gratianus ja Decretum Gratiani 1140.a.
    Kanonistika teiseks rajajaks peetakse Bolognas tegutsenud munk Gratianust (surn. enne 1179). Ta kuulus väidetavalt kamalduslaste mungaordusse ning oli teoloogiamagister Bologna St.Felixi kloostris , usaldusväärsemate andmete kohaselt õpetas ta kanoonilist õigust Bologna ülikoolis. On väidetud, et alles pärast Gratianust sai kanooniline õigus õiguseks selle tänapäevases tähenduses.
    Bologna ülikoolis õpetav Gratianus süstematiseeris eraviisiliselt kanoonilise õiguse kuni 1139.a. kirikukogu otsusteni. Kasutades skolastilis-didaktilist meetodit ületas ta paljud vastuolud ning koostas kanoonilise õiguse normide kogu “Ühtlustamata reeglite ühtlustamine” (Concordia discordantium canonum). Hilisemas traditsioonis on töö tuntud Decretum Gratiani nime all. Töö sisaldas valikut
    • Oikumeeniliste ja partikulaarsete kirikukogude otsustest
    • Paavsti dekreetidest
    • Kirikuisade töödest
    • Hispaania, Itaalia, Franki kanoonilistest kogumikest
    • kapitulaaridest jms.

    Töö sisu määras suurel määral teoloogia ja tekkiva kanonistika tihe seos. Töö jagunes sisuliselt kolmeks:
    • osa käsitles kanoonilise õiguse olemust, selle allikaid ja kiriklikke ameteid;
    • osa sisaldas norme kirikukohtu, abielu ja patukahetsuse, vara- ja orduõiguse kohta;
    • osa puudutas jumalateenistust ja sakramente.

    Gratianuse eraviisiline töö saavutas ääretult suure mõjujõu nii praktikas kui teaduses , surudes senised kogumikud tahaplaanile. Teos oli ühtaegu nii kanoonilise õiguse allikas kui teaduslikud teos kanoonilisest õigusest, samuti õpik kanoonilise õiguse õppimiseks. Gratianuse tööde põhjal arenes välja kanonistide esimene teaduslik koolkond – dekretistid, mida võib võrrelda glossaatorite koolkonnaga. Kanooniline õigus sai lõplikult ülikoolis õppedistsipliiniks, haritud jurist kandis tiitlit “mõlema õiguse doktor”..
    3.3. Dekretistid
    Olulisemate dekretistidena võib nimetada Rolandus (umb.1150), Rufinus (surn. 1192) ja Hugucchio (surn. 1210 ).
    Dekretistide tegevus vahetult pärast Gratianust piirdus tema teoses ilmnenud lünkade ületamisega nn. paleae ( lisand , täiend) vormis, kogumikku lisati ka uusi dekretaale. Varsti hakkasid tekkima uued erineval viisil süstematiseeritud kogumikud. Tänu paavstide dekretaalidele koondus kanooniline õigus järjest enam Roomasse. Paljude (nii ametlike kui eraviisiliste) kogumike seast oli tähelepanuväärseim Pavia piiskopi Bernhardi koostatud Breviarium extravagantium ( 1190 ). Autor jagas üksikud dekretaalid üksikuteks fragmentideks ja süstematiseeris seejärel fragmendid . Taoline süstematiseerimistehnika muutus tavaliseks ka edaspidi.
    3.4. Dekretalistid
    Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uued kogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikud muutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks. Kanoonilise õiguse mitmes valdkonnas oli olulise tähendusega Lateraani IV kirikukogu (1215).
    Koolkond jaotatakse omakorda vanemateks ja nooremateks dekretalistideks. Silmapaistvamateks esindajateks olid Sinibaldus Fliscus, hilisem paavst Innocentius IV, kardinal Henricus de Segusio (Hostiensis), Johannes Andreae.
    Kasvav õigusallikate ja –kommentaaride mass tingis vajaduse uue kodifikatsiooni järele, mille koostamise paavst Gregorius IX (1227-1241) usaldas dominikaanlase Raimund de Penaforte hoolde.
    4. Corpus Iuris Canonici
    4.1. Liber extra
    Uus kogu sai nimeks Liber decretalium extra decretum Gratiani vagantium, ajaloos tuntud kui Liber extra. See pidi sisaldama kõiki 1187 - 1226 tekkinud dekretaalidekogusid, millele lisandusid Gregorius IX enda dekretaalid. Viimased reguleerisid sageli kodifitseerimise käigus ilmnenud kahtlasi kohti, kuid lõid ka uusi õigusnorme. Nimele vastavalt jagunes teos 5 ossa , mis reguleerisid vastavalt kohtukorraldust, protsessiõigust, kiriklike ametite korraldust, abieluõigust ja kriminaalõigust.
    Liber extra jõustumisel 5. sept. 1234 .a. rakendus nn. eksklusiivsus­printsiip, s.t. muutusid kehtetuks kõik teised kogumikud ja üksikdekreedid, v.a. Decretum Gratiani. Seega oli kogu kanooniline õigus kokkuvõetud ühtsesse ja küllaltki universaalsesse seadusesse.
    4.2. Liber sextus
    Järgmiste paavstide ajal jätkus nii ametlike ( eriti Innocentius IV, aga ka Gregorius X, Nikolaus III) kui ka eraviisiliste dekretaalide kogumike koostamine. Paavst Bonifacius III (1294-1303) korraldusel koostati uus kanoonilise õiguse koodeks, mis sisaldas pärast Liber Extra jõustumist ilmunud õigust. Teos oli sarnase struktuuriga kui Liber Extra, jagunedes 5 raamatusse. See sisaldas süstemaatiliselt ja võimalikult vastuolude vabalt kehtivat kanoonilist õigust, kusjuures töö käigus redigeeriti tunduvalt mõningaid varasemaid dekretaale. Seaduse promulgeerimisbulla Sacrosanctae sisaldas modernse seadusandlusteooria olulisi elemente.
    Kogumik kuulutati välja 3. märtsil 1298.a. Liber Sextus Decretalium nime all ning sai ajaloos tuntuks kui Liber sextus.
    Allika kõige olulisem kaasaegne kommentaar pärineb 14. sajandi ühelt silmapaistvamalt kanonistilt Johannes Andreae’lt.
    4.3. Clementinae
    Bonifacius III järeltulija paavst Clemens V (1305- 1314 ) korraldusel valmistati ette uut õiguskogumikku, kuid see ilmus alles paavst Johannes XXII ajal 1317.a. Kogumik sisaldas peamiselt Clemens V dekretaale ja Vienne’i kirikukogu (1311/1312) otsuseid ning on tuntuks saanud nime all Clementinae.
    Clementinae oli viimaseid kanoonilise õiguse ametlikke allikaid keskajal, sest edaspidi hoidus Püha Tool ulatuslikest regulatsioonidest, sest paavsti mõju vähenemine ja kristluse killunemine ei oleks taganud kodifikatsiooni üldist kehtivust.
    4.4. Extravagantes
    Edaspidi ilmuvad peamiselt eraviisiliste kogumikud, millest siinkohal võib nimetada paavst Johannes XXII (1316-1334) dekretaale sisaldavat Collectio Viginti Extravagantium (Extravagantes Johannis XXII) ja Extravagantes Communes. (Termin “extravagantes” tähendab dekretaale, mis hulguvad väljaspool põhitekste – decretales extra decreta vagantes.) Viimased kaks kogumikku on teinekord lülitatud samuti Corpus Iuris Canonici koosseisu, ehkki ametlikult nad sinna ei kuulu.
    4.5.Corpus Iuris Canonici
    Ülalnimetatud kogumikest koosnebki kanoonilise õiguse tähtsaim allikas - Corpus Iuris Canonici (CIC, CICan), mille all mõistetakse ajavahemikust 1140 kuni 15. sajandi lõpuni pärinevate kiriklike õiguskogude ja seadusraamatute ühendatud kogu. Nimetust kasutas esmakordselt 1500.a. paiku Pariisi kanonist Jean Chappuis, ametliku tunnustuse nimele andis paavst Gregorius XIII 1580 .a. Allika ametlik tekst redigeeriti 1566-1582 ning 1582.a. ilmunud kujul jäi CIC kehtivaks õiguseks kuni 19. maini 1918.a., mil jõustus Codex Iuris Canonici.
    Paavst Pius X lõi uue kodifikatsiooni loomise eest vastutava komisjoni juba 1904 .a., kuid töö valmis 1914.a. Koodeksi tekst ilmus juba samal 1914.a., kuid jõustus 1918.a. Koodeksi viimane kehtiv ilmus 1983.a.
    Corpus Iuris Canonici
  • Decretum Gratiani - 1140.a.
  • Liber extra - 1234.a
  • Liber sextus – 1298
  • Clementinae - 1317
  • Collectio Viginti Extravagantium
  • Extravagantes Communes
    Esimesed oikumeenilised kirikukogud
  • Nikaia – 325
  • 1. Konstantinoopol – 381
  • Efesos – 431
  • Chalkedon – 451
  • 2. Konstantinoopol – 553
  • 3. Konstantinoopol - 680-681
    5/6 e. Trullo (Trullanum) – 691 (toimumispaik – Konstantinoopol)
  • 2. Nikaia - 787
    • .DOC Laadi alla originaalfail 45 lk · .doc · 921 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #1 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #2 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #3 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #4 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #5 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #6 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #7 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #8 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #9 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #10 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #11 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #12 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #13 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #14 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #15 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #16 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #17 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #18 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #19 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #20 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #21 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #22 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #23 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #24 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #25 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #26 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #27 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #28 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #29 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #30 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #31 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #32 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #33 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #34 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #35 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #36 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #37 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #38 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #39 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #40 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #41 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #42 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #43 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #44 Võrdlev õigussüsteemide ajalugu #45
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 45 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-12-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 921 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 7 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor evelin elken Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    LÜHIKOKKUVÕTE SISSEJUHATAVAST LOENGUST
    õigussüsteemide ajalugu

    Sarnased õppematerjalid

    Õigusteaduskonna aine
    18
    doc

    Õigusteaduskonna aine

    võib püsida muutumatuna. Sõltub, mis aluseks võtta. Periodiseeringute erinevad alused:  Universaalne o Kronoloogiline (arhailine, keskaegne, varauusaeg, valgustus, saksa õigusajalooline koolkond, industriaalajastu) o Geograafiline (riigi, rahva, territooriumi) o kultuuriline, o institutsiooniline (eraõigus, protsessiõigus, krim.õigus, põhikorra ajalugu)  Partikulaarne ehk osaline – inimsoo teatava osa õiguse ajalugu 3. Eesti õigusajalooline areng, põhiperioodid (muinasajast iseseisvuseni). Eesti õigusajaloolist arengut on peamiselt mõjutanud riigi geopoliitiline asend, kultuuripiirid ning vallutajad ja vallutatud. Eesti õigusajalugu võib partikulaarselt võtta nii eestlaste õigusajaloona kui ka õiguse ajaloona Eestis ehk siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajaloona. Eesti õigusajaloo põhijooned: partikulaarne (eestlaste õigusajalugu? Siin kehtinud

    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
    Õiguse ajalugu - eksamiküsimuste vastused
    62
    docx

    Õiguse ajalugu - eksamiküsimuste vastused

    1. Mis on õigusajalugu, tema koht õigusteaduse süsteemis? Õigusajalugu on teadus, mis uurib, kuidas õigus on kujunenud ja miks see muutub. Õigusteaduse haru, mis tegeleb möödaniku õiguse uurimisega, erinevate õiguskordade kujunemisprotsessi analüüsimisega. Uurimise objektiks on õiguse olemine, muutumine ja toimimine minevikus. Õigusajalugu võib pidada nii ajaloo kui ka õiguse osaks. Õiguslike institutsioonide ajalugu on lähedane sotsiaalajaloole, aga on ka riigikorra (põhikorra) ajalugu. See on tihedalt seotud tsivilisatsiooni arenguga ja asetub laiemasse sotsiaalajaloo konteksti. Mida uurib õigusajalugu?  Möödaniku õigust  Erinevate õiguskordade kujunemise protsessi  Minevikus kehtinud norme  Arusaamu väärtustest  Õigustegelikkust 2. Erinevate lähenemiste võimalus õigusajaloo uurimisel ja õpetamisel, õigusajaloo

    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
    Õigusüsteemide võrdlev ajalugu- Konspekt
    62
    odt

    Õigusüsteemide võrdlev ajalugu- Konspekt

    probleem:1 . Õ i g u s e ku i a re n e v a t e r v i ku m õ i s t m i n e 2 . I m m u u n s u s p o s i t i v i s t l i ku s t a a t i k a e e s t 3.Arusaamine erinevatest õigusest mõtlemise viisidest. 2. Erinevate lähenemiste võimalus õigusajaloo uurimisel ja õpetamisel, õigusajalooperiodiseeringute erinevad alused.Õigusajalugu saab liigendada: 1.universaalne õigusajalugu. 2.partikulaarne õigusajalugu – mille eesmärk onkäsitleda inimsoo teatava osa õiguse ajalugu. Universaalne omakorda jaguneb 1.geograafiline. 2.kronoloogiline –antiigi, keskaja õigusajalugu. Saame ülevaate õigusest ku itervikust. Negatiivne külg on perioodidesse jagamine.3 . i n s t i t u t s i o o n i l i n e – k u i v a a t a m e ü h e õ i g u s i n s t i t u u d i a j a l u g u . S a a m e s e l l e s t h e a ü l e v a a t e . N : s a k s a õigusajaloolas e kirjutatud rooma riigi ajalugu.Õigusajalugu laiemas mõttes haarab: 1

    Õigus
    ÕIGUSE AJALUGU
    7
    doc

    ÕIGUSE AJALUGU

    võõra kultuuri (hüve) ülevõtmises ja läbitöötamises uute kultuurikandjate poolt. Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt ,,surnud ja suletud" Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem. Alles hilisemal ajal muutus ühes või teises piirkonnas kehtiv ilmalik õigus teadusliku uurimise ja õpetamise objektiks. Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe. Siinkohal piirdume vaid etappide nimetamisega: 1) Glossaatorite koolkond ­ 12.-13. saj; 2) Konsiliaatorite koolkond ­ 14.-15. saj; 3) Humanistlik jurisprudents ­ 16. saj; 4) Usus modernus pandectarum ­ 17. saj;

    Ajalugu
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu-mõisted KT
    7
    docx

    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu, mõisted KT

    Oletatakse, et selle seaduste kogu valmimisel oli suur osa just kirikul. Selles seaduses kasutati palju vanasõnu ja ilustavaid väljendeid. Seaduses puudub üldistamine, materjal ei ole korrastatud loogiliselt, mõtlemise seotus kaemusega, võimetus mõtelda abstraktselt. Loomuõigus (antiigi arusaam, uusaegne arusaam) ­ on loodusõigus või mõistusõigus, mille põhinormid vastavad inimese loomusele, rajatud eetika ja õigluse tihedale seose tunnetamisele. Õigusperekonnad ­ on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil (nt romaani-germaani ja anglo- ameerika õigusperekonnad). Allikakriitika kui uurimismeetod ­ on uurimismeetod, mille eesmärgiks on hinnata allika usaldusväärsust ja kasutamiskõlblikkust: · autori tuntus ja autoriteet · allika vanus · allika usutavus · usaldusväärsus.

    Õigussüsteemide ajalugu
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu
    105
    doc

    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu

    Kiilkirja õigus ja Hammurapi koodeks KIILKIRJAÕIGUS 1. Kiilkirjaõiguse üldiseloomustus Kiilkiri oli kirjaviisina käibel IV aastatuhande teisest poolest eKR kuni meie ajaarvamise alguseni. Esimene oluline arheoloogiline kiilkirjaseaduste leid oli Babüloonia kuninga Hammurapi (valitses 1792-1250) seadusesammas, millesse on kaeverdatud Hammurapi koodeks koos proloogi ja epiloogiga. Hammurapi koodeksile järgnesid ka teised kiilkirjaseadustike leiud ja nende publikatsioonid. Mesopotaamia kuningad tahtsid tõestada, et nad on ,,õiglased" ning kujundasid järjepidevalt ümber oma eelkäijate õiguslikke korraldusi või kehtestasid uusi koodeksi kujul. Igapäevast elu reguleerivad seadused eksisteerisid iseseisvalt ka väljaspool kirjapandud kuninglikke koodekseid, st et iga kuningas ei loonud uut õiguskorda. Vanim teadaolev koodeks on Uri linna kuninga Ur-Nammu(2112-2095 eKr) seadusekogu. Vanim teadaolev akkadikeelne seadusekogu

    Õigussüsteemide ajalugu
    Rooma õiguse fenomen Euroopa õiguse ajaloos
    14
    docx

    Rooma õiguse fenomen Euroopa õiguse ajaloos

    õigusnorme läheb vaja nagu juriidilis-tehnilisikonstruktsioone. (Anners, 1995) Retseptsiooni mõiste kasutamine ei ole loomulikult piiratud ainult õigusteaduse raamidega. Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem. Alles hilisemal ajal muutus ühes või teises piirkonnas kehtiv ilmalik õigus teadusliku uurimise ja õpetamise objektiks. Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe (glossaatorite koolkonnast kuni ajaloolise koolkonnani). Rooma õiguse retseptsioon algas Itaalias, kandus sealt üle Hispaaniasse, Prantsusmaale, Inglismaale, haarates seega peaaegu kõik Lääne-Euroopa maad. Kõige viimati tungis Rooma

    Õigus
    Referaat teemal-Rooma õigus ja Euroopa õiguse ajalugu
    12
    doc

    Referaat teemal "Rooma õigus ja Euroopa õiguse ajalugu"

    TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND Õiguse ajaloo õppetool Mari Maasikas BA I. Aasta ROOMA ÕIGUS JA EUROOPA ÕIGUSE AJALUGU Referaat Juhendajad: Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus...............................................................................................3 1. Rooma riigi tekkimine.................................................................................4 2. Rooma õiguse ajalugu..............................................................................

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (7)

    triinu1991 profiilipilt
    triinu1991: Sain tänu sellele materjalile KT tehtud :)
    22:20 15-11-2012
    home123 profiilipilt
    home123: Väga asjalik, abiks oli küll :)
    17:55 24-10-2012
    defacto profiilipilt
    R I: Piisavalt asjalik :)
    04:15 11-01-2010



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun