Rooma õiguse fenomen Euroopa õiguse ajaloos (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Õiguseakadeemia
Õigusteaduse õppekava
Rooma õiguse fenomen Euroopa õiguse ajaloos
Referaat
Tallinn
2015
Sissejuhatus
Rooma õigus oli aluseks kogu Euroopa õiguskultuuri kujunemisele ilma vaheaegadeta kuni 19. sajandini. Selle kaudne mõju ulatub tänapäevani. Ehkki praeguseks on Rooma õigusest kui niisugusest loobutud ja kõigis riikides rakendatakse oma õigussüsteeme, on need kõik Rooma õigusest tugevasti mõjutatud.Rooma õiguse mõjutused Euroopa õigusele
Rooma õiguse ajaloo algusperioodiks loetakse kahte aega. Üks neist on 450 eKr, mil loodi kaheteist tahvli seadused. Teise seisukohana loetakse Rooma õiguse algusajaks 529 eKr, kui loodi Konstantinoopolis imperaator Justinianuse algatusel Corpus iuris civilise seadustekogu , millele ka meie tänapäevased teadmised põhinevad. Tänapäeval ei saa tugineda kaheteist tahvli seadustele, sest neid pole säilinud ja nende olemasolust on vaid oletused. Rooma õigus on see, millele Euroopa õigus põhineb. Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopa aitasid kaasa Püha Rooma Keisririik ja Katolik kirik . Oluliseks osaks Euroopa arengus võib pidada ka Bologna ülikooli tekkimist, millest sai tolleaegne õiguse keskus ja kus hakati õpetama õigust.
Keskaegse algelise õiguse arendamiseks sobis rooma õigus kõige paremini. Tasapisi hakkas Vana-Rooma algupärand rikastuma õiguse seletajate – glossaatorite – tegevuse kaudu, kes tegid glossasid1 rooma õiguse kodifitseeritud väljaannete (Corpus Juris Civilis) servadele ja seeläbi algatasid laiendava või kitsendava tõlgenduse ehk sisuliselt uute normide loome . Sätestatud õigus sai ülekaalukaks 18. sajandi lõpust kuni 19. sajandi alguseni , sest suundaandvates Kesk-Euroopa riikides algas kodifitseerimisprotsess. Selle käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemselt arendada ning viia vastavusse tööstusrevolutsiooni ja turumajanduse ajajärku astunud ühiskonna nõuetele.
Tekkivates Rooma ülikoolides uuriti ja õpetati eelkõige otseselt mittekehtivat Rooma õigust. Õigemini Rooma õigust kujul, millisena ta leidus ka Corpus Iuris Civilises (CIC). CIC oli seaduste kogu, mis pärines 6. sajandist ning oli koostatud Rooma keisri Justinianuse korraldusel. Alates 12. sajandist hakkasid juristid süstemaatiliselt uurima Rooma õiguse tähtsamaid allikaid ehk digeste. Selle tulemusel toimus Rooma õiguse retseptsioon , mille käigus Rooma õiguse mõisted, reeglid ja süsteem said Euroopas kaasaegse partikulaarse tavaõiguse suhtes ülimuslikuks. Kogu haritud Euroopa moodustas kõrg- ja hiliskeskajal ühtse kultuuriruumi ning õigus oli selle oluline osa. Juristid, kes olid saanud hariduse ühes sellesse kultuuriruumi kuuluvas riigis, võisid töötada ka teistes. (Zimmermann, 2011)
Ka meie tänapäevased teadmised karistusõiguse ajaloost ütlevad, et varamodernne karistusõiguskord tekkis varauusaegsest karistusõigusteadusest ja rooma õiguse retseptsioonist2. Rooma õiguse retseptsioonile leidub Euroopas kaks erinevat põhjust:

Võetakse kasutusele õigusnorm (õigusinstituut või koguni õigusallikas, nt seaduste kogu), lähtudes sellest, et selle aluseks võetav õigusallikas on nii autoriteetne , et normi kehtestamine on vajalik.

Teine põhjus rooma õiguse retseptsiooniks Euroopas on retseptsiooni enese vajadus. Riik võtab tarvitusele õigusnormi, instituudi või seadustekogu lähtudes eeldusest, et õigusnorme läheb vaja nagu juriidilis-tehnilisikonstruktsioone. (Anners, 1995)
Retseptsiooni mõiste kasutamine ei ole loomulikult piiratud ainult õigusteaduse raamidega . Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem . Alles hilisemal ajal muutus ühes või teises piirkonnas kehtiv ilmalik õigus teadusliku uurimise ja õpetamise objektiks . Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe (glossaatorite koolkonnast kuni ajaloolise koolkonnani).
Rooma õiguse retseptsioon algas Itaalias, kandus sealt üle Hispaaniasse, Prantsusmaale, Inglismaale , haarates seega peaaegu kõik Lääne-Euroopa maad. Kõige viimati tungis Rooma õigus Saksamaale, kus ta aga saavutas kõige ulatuslikuma rakenduse . Üheks peapõhjuseks, miks Rooma õiguse retseptsioon Saksamaal erakordse ulatuse saavutas, on see, et nn Saksa rahvuse Püha Rooma riik luges end Rooma impeeriumi järglaseks.
Algses rooma õiguses polnud välja arenenud süsteemset avalikku õigust (sh riigiõigust) niisugusel tasemel nagu oli rooma eraõigus . Avalik õigus valdkonnanatervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes paljuski eraõiguse alusele. Esialgu hõlmasid kogu tollaaegse Rooma õiguse ülderaõigus, asjaõigus , võlaõigus , perekonnaõigus ja pärimisõigus . Selline õigusaladeks jaotumus moodustas pika aja jooksul ammendava õigusklassifikatsiooni. Väljaspool neid õigusi ei olnud muid sama tähtsusjärku kirjutatud õigusnorme. Võib oletada, et kui silmapaistvad Rooma juristid, kes panid kunagi kirja pandektid, oleksid pidanud arvestama nii mitmekesiseid majandussuhteid, nagu valitsevad tänapäeval, oleksid nad õigusnormid jaotanud kindlasti hoopis teisiti ja suuremaks arvuks õigusaladeks. ( Mereste , 2000)
Rooma õiguse mõju kontinentaalse õigussüsteemi hulka loetavate riikide osas on riigiti erinev. Näiteks Saksa LV, Austria ning Hollandi rahvuslik õigussüsteem on saanud rooma õigusest tugevaid sisulisi mõjutusi, Skandinaaviamaade ja Soome oma on see mõjutanud vähem. Seejuures eriti Rootsi õiguskorra erisused ja areng on Euroopa üldisel taustal üsna vastandlikud. Põhjamaades - Rootsis ja Soomes hakkas sätestatud õigus kõrvale tõrjuma vana tavaõigust. Kuid kirjutatud õiguse sisu oli peamiselt vana romaani-germaani põhi, mille mõjutused tulid varaseimal perioodil kanoonilise õiguse kaudu ning pärast seda alates 17. sajandist ülikoolide vahendusel. Samas Common law tekkeprotsessis on Rooma õigus etendanud vähest osa.
Kokkuvõtteks on Euroopa riikide eraõiguse süsteemidel ühised alused, mis pärinevad Rooma õigusest. Koos rahvusriikide tekkimisega 19. sajandil asendus senine ius commune rahvusriikide õigusega. Mitmetes Mandri-Euroopa riikides loodi ulatuslikud eraõiguse koodeksid, mis kehtivad tänaseni. Just sellel ajal hakati eraõigust ning loodud ulatuslikke koodekseid seostama rahvuslusega ning rahva identiteediga. Seda seost tunnetatakse ka tänapäeval ning see mõjutab olulisel määral eraõiguse reforme 21. sajandil. (Smits, 2012)
Kokkuvõte
Rooma eraõiguse tähendus oli Euroopa õigusajaloos väga suur. Rooma õigus on aidanud eristada tänapäeva avaliku ja eraõiguse, samuti on ta ka olnud hilisemate Euroopa õigussüsteemide aluseks ning Rooma õiguse põhimõttel rajanevad paljude riikide 17-20. sajandi tsiviilkoodeksid (sealhulgas ka Balti Eraseadus).
Rooma õiguse iseloomustuseks võib kasutada Rooma ja tsiviilõiguse alal tuntud vene õigusteadlase J. A. Pokrovski (1868-1920) ilmekat ütlust, et antud õigus on “üle elanud teda loonud rahva ja kaks korda vallutanud maailma.“.

Kasutatud kirjandus

Anners, E. (1995). Euroopa õiguse ajalugu .
Luts , M. (2003). Retseptsioonid. Rooma õiguse retseptsiooni mitmekihilisus. Juridica , 570-575.
Mereste, U. (2000). Riigikogu Toimetised. Kasutamise kuupäev: 8. mai 2015. a., allikas Riigikogu: www.riigikogu.ee
Smits, J. M. (2012). What do Nationalists Maximise? A Public Choice Perspective on the (Non-) Europeanization of Private Law.
Zimmermann, R. (2011). Roman Law and the Harmonization of Private Law in Europe .
1 Ääremärkused
2 Luts, M. (2003). Retseptsioonid. Rooma õiguse retseptsiooni mitmekihilisus. Juridica, 570-575