Referaat teemal "Rooma õigus ja Euroopa õiguse ajalugu" (3)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
Õiguse ajaloo õppetool
Mari Maasikas
BA I. Aasta
ROOMA ÕIGUS JA EUROOPA ÕIGUSE AJALUGU
Referaat
Juhendajad:
Tartu
2012
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………………………..……3
1. Rooma riigi tekkimine……………………………………………………………….....….4
2. Rooma õiguse ajalugu………………………………………………………………….….5
3. Euroopa õiguse ajalugu………………………………………………………………...….6
3.1 Bologna Ülikool……………………………………………………………………….....8
4. Rooma juristid ja nende tööd………………………………………………………………9
4.1 Rooma õiguse tähtsus tänapäeva juristidele………………………………………….…11
Kokkuvõte……………………………………………………………………………...……12
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………..…..13
Sissejuhatus
Rooma õiguse ajaloo algusperioodiks loetakse kahte aega. Üks neist on 450 eKr, mil loodi kaheteist tahvli seadused. Teise seisukohana loetakse Rooma õiguse algusajaks 529 eKr, kui loodi Konstantinoopolis imperaator Justinianuse algatusel Corpus iuris civilise seadustekogu , millele ka meie tänapäevased teadmised põhinevad. Tänapäeval ei saa tugineda kaheteist tahvli seadustele , sest neid pole säilinud ja nende olemasolust on vaid oletused. Rooma õigus on see, millele Euroopa õigus põhineb. Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopa aitasid kaasa Püha Rooma Keisririik ja Katolik kirik . Oluliseks osaks Euroopa arengus võib pidada ka Bologna ülikooli tekkimist, millest sai tolleaegne õiguse keskus ja kus hakati õpetama õigust.

Rooma riigi tekkimine
Rooma seletab oma tekkimist linna asutamisega kahe venna, Romuluse ja Remuse poolt. Räägitakse küll ka seda, et troojalane pooljumal Aeneas olevat tulnud purustatud Trojast Itaaliasse. Rahva jagunemist patriitsideks ja plebeideks seletatakse päriselanike ja uustulnukate ühendamisega. Oma tõelist sünnihetke nägi aga Rooma kaksikvendade tegevuses. Rooma tekkimist ei seletatud mitte tekke-, vaid asutamismuistendiga. Sellega esitati ühtlasi ka Rooma voorusekataloog. Roomlased pidid teotsema südilt ja mitte ootama müstilisi korraldusi, kui nad said midagi ise ette võtta. Roomlased on mõõdukuse ja igapäevase praktilise mõistuse inimesed. Nad ei vaja müütilist õigusjõudu ning saavad siin ja praegu kõigega hakkama. Rooma õigusliku meelsuse põhimõtteks jäi see, kuidas Romulus ja Remus kainelt arutasid oma ettevõtmise väljavaateid edule. Kõigepealt korraldas Romulus jumalateenistuse, siis andis ta oma uuele linnale seadused. Algusest peale kujundas linna palet mitmekesisus . Roomlased ei saanud tugineda ühisele päritolule. Põhjapanevat ühtsust ei loodud mitte bioloogiliselt, vaid õigusega. See, kui jumalk, püha õigus (fas), õiguskäsk (ius) ja isade tava (mos maiorum) sai Roomat ühendavaks ja säilitavaks jõuks.
Rooma ei olnud kaupmeeste linn nagu Efesos, filosoofia ja kunstnike linna nagu Ateena , ka mitte sõjameeste linn nagu Sparta. Kõigepealt oli ta maaharijate ja kodanike linn. Linna poliitilise, majandusliku ja kultuurilise elu keskpunkt oli turg , foorum. Ent roomalsed olid algupäralt talupojad ja rõhutasid seda uhkusega. Sajanditeks jäi poliitilise vooruse mõõdupuuks see, et kõrgematesse riigiametitesse võidi kutsuda otse adra tagant. 1

Rooma õiguse ajalugu
Mis on rooma õigus? Sellele küsimusele pole ühest lihtsat vastust. See on tingitud sellest, et Rooma õiguse areng on kulgenud läbi mitmete sajandite ja ulatub isegi tänapäeva. Meie põhilised teadmised Rooma õigusest lähtuvad Corpus iuris civilisel, mille nimi on kasutusel alates kuueteistkümnendast sajandist ja mis tähendab seaduste kogumit, mis loodi Konstantinopolis aastatel 529-534 imperaator Justinianuse algatusel. See seaduste kogumik koosnes algselt kolmest, hiljem neljast distinktiivsest osast. 2
Corpus iuris civilis loodi Bütsantsi riigis ja polnud kunagi kehtiv täielikult kogu Läänes. Peale seda, kui Justinianus oli vallutanud osa Itaaliast , kehtestati koodeks 554 aastal Sanctio pragmatica nime all. Ainult Institutsioonid , Codex ja järgnevad keiserlikud õigusaktid tundusid olevat mõjukad läänes varasel keskajal, kus osa Rooma õigusest edastati läbi Epitome Justinianuseni. Mitmed Digesti käsikirjad, mis olid säilinud Itaalias avastati 11. sajandi lõpus Põhja-Itaaliast. Kadunud Digeste on umbes 600 ja välja ilmunud 1076 alates Bologna õigusteaduse õpingute uuest liinist.3
Kaasaegsete Rooma uuringute lähtepunktiks on Justinianuse kodifitseerimiskava, mille peamine eesmärk Rooma õiguse uurijate poolt on taastada klassikalise perioodi õiguslikud tingimused, kust allikad pärinevad. Rooma õigus võib lugeda tagasi vaatama ka ajas umbes 450 eKr, kus põhiliseks oli XII tahvli seadused, mida loetakse Rooma õiguse alustalaks.4
Rahvas hakkas oma vabaduse tagatisena nõudma õiguslikku selgust ja turvalisust. Oli vaja avalikult väljakuulutatud ja igaühele kättesaadavaid seadusi mille täitmine oleks kohustuslik kodanikele , nii patriitsidele kui ka pleibedele. Kaksteist tahvlit kujutasid endast 494. aastast pärit kompromissi vilja. Selle kõige juures oli tähtis õiguse üleskirjutus - õigus pandi kirja. Õigus pidi tagama vabaduse ja võrdsuse. Ta pidi olema valatud sellisesse vormi, mis oleks kättesaadav igale õiguskaaslasele: kirjutatu emakeeles ja tehtud avalikult teatavaks. Kaksteist tahvlit olid küll roomlastele eriomased, kuid nad rõhutasid alati kreeklaste abi nende koostamisel. Roomlased ei kahelnud hetkegi, kui oli vaja teistelt rahvastelt midagi head ja mõistlikku üle võtta ja rooma kombel kasutama hakata.5

Euroopa õiguse ajalugu
Euroopa ühtset õigust nimetatakse tänapäeval, tavaliseks ühenduseks rahvusvahelises õigussüsteemis ehk Euroopa Liiduks. See teema siin on seoses õigusliku mõtlemisega, mis on ajalooliselt kindlaks tehtud Euroopa õiguslik areng, mis on mingitmoodi seotud Rooma õiguse või mõne teise maa õigusest. Euroopal pole kunagi olnud tavalist õigussüsteemi vaadates õiguslikust perspektiivist, sest Euroopa ei esinda ühtsust.
See on teekond läbi Euroopa õiguse arengu, vaatega paljastamata seostele siseriikliku õiguse ning ius commune vahel – üldiselt põhineb Euroopa õigus Rooma õigusel või Ladina sihtasutuste tsiviiltraditsioonil. See on ka sissejuhatus Euroopa õigusruumi arengusse kui sellisesse, mis on kasulik parajasti neile, kes sisenevad tänapäeva Euroopa õiguslik maailma.
Selles kontekstis on Euroopa Lääne- Euroopa. Püha Rooma Keisririik ja Katolik kirik aitasid kaasa Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopas. Ida- Euroopa läks teist teed ning nende põhiliseks kultuurikeeleks oli kreeka keel, mitte ladina keel nagu seda Lääne- Euroopas.
Vana Bütsantsi impeerium ja tema pärijad, Venemaa ja Türgi olid hilistulijad Euroopa õiguslikku arengusse.
Ida- Euroopa polnud ühtne. Olemasolu idablokist sai teatavaks alles teise maailmasõja lõpus, seni varjas Idablokk oma eripära individuaalsete rahvustena. Riikidel, kes enne esimest maailmasõda kuulusid Austria-Ungari Impeeriumi alla, on ühine õiguslik ajalugu. Poola ajalugu on läbi sajandite olnud mõjutatud selle kõrvutamisega Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel, mis on ähvardanud selle eksistentsi ja mõnikord on viinud tegevuse lõppemine iseseisva riigini. Poolas on katoliiklus domineerivaks jõuks ja seetõttu kuulus Poola Ladina kultuuritraditsiooni. Pärast kommunistlikku ülemvõimu lõppu, alates 1940 aastast, olid Ida-Euroopa riigid naasnud oma Euroopa juurte juurde. Vaadates juriidilisest ajaloolisest seisukohast on Ida-Euroopa tihedalt seotud muu Euroopaga. See kehtib eriti nende riikide kohta, mida on mõjutanud Ladina kultuur, nagu näiteks Poola, Tsehhi , Slovakkia , Ungari, Rumeenia , Sloveenia ja Horvaatia ning alad Ida-ja Lõuna-Idas, kuigi see jagab Kristliku kultuuri teadmisi Rooma Õiguses, kuulub see ikkagi Ida-Kreeka kultuuri.6
Uue etapi avas Euroopa õigusele Rooma õiguse uuringud 1100 aastal Bologna Ülikoolis, saades Euroopa õigusliku teaduse aluseks. Varsti pärast Teist Maailmasõda kirjutas Saksa õpetlane raamatu Rooma õiguse tähtsusest vastalistunud Saksamaal. Üks suuremaid teaduslikke töid Rooma õigusest keskajal oli „Richte des Römischen Rechts im Mittelalter“, mis oli koostatud Saksa õigusajaloolase Friedrich Carl von Savigny poolt. See töö oli kahes osas. Esimeses osas kirjeldatakse seadust enne Bologna kooli ja teises osas Rooma õiguse õpinguid keskajal.
Tänapäeva Savigny pealkirjaga Jus romanium medii avei nii uurib ja eeldab uut eel-Bologna ajalugu rooma õigusest. Kuid peamine põhimõte jääb samaks Savignyga. Rooma õiguse ja tänapäeva vahel on sarnasus ja see näitab pidevat ühesugust arengut. See on see sama Rooma õigus, mida me kohtame eri ilmingutes ja aspektides.
Tuvastamine on Euroopa ja Rooma õiguse või ius commune kirjelduses tähtis Rooma õiguses ja hiljem ka Euroopa õiguslikus arengus. See areng toimus eri suundades Ida-ja Lääne osa Rooma impeeriumil. Ida-Rooma impeerium, Bütsants, klassikaline Rooma õigus taaselustusid 6. sajandil Justinianuse käe all, areng, mis oli ette valmistatud Konstantinoopoli õigusekoolides, Beirutis ja paljudes muudes kohtades. Läänes aga Rooma õiguse langus kestis kuni 11. sajandini.7

Bologna Ülikool
Euroopa õiguslik ajalugu sai ennekõike alguse 11 sajandil ja hoogustus Bolognas. Õiguse kool sai alguse gladiaatorite koolist, mis oli esimene oluline samm Euroopa õigusteaduse arengule, võtteks aluseks Rooma õigust. 12. sajandil hakkasid õpilased kogunema Põhja-Itaaliasse, peamiselt Bolognasse, kus hakati õpetama algselt notareid ja administraatoreid. Mitte kaugel, Pavias, õpetati Lombardi õigust, kuid milline oli selle mõju Bolognale, pole teada. Bologna muutub sellele vaatamata õigusteaduse keskuseks. See oli linnale väga oluline, sest see asus geograafiliselt Impeeriumi ja Paavstiriigi piiril . Siin elasid inimesed, kes olid võimelised õiguse uuringutega tegelema.
Bologna õiguskooli areng ja seeläbi ka Euroopa teadus on tihedalt seotud ühe Justinianuse Digesti käsikirjaga. Täielik käsikiri saadi saagiks 11. sajandil toimunud sõjas Pisanside poolt. 11. sajandi lõpus tehti sellest käsikirjast koopia, millest sai Bolognas Rooma õiguse ja kanoonilise õiguse uuringute alus 1150- 1250 aastatel. 13. sajandi jooksul tehti jõupingutusi kogu Euroopas ja pandi kirja kogu õigus. Bolognast sai kõige atraktiivsem õppekeskus Lääne-Euroopa õpilaste seas, kes soovisid saada uusi teadmisi. Keegi aga ei suutnud omandada põhjalikult teemat vaid paari aasta jooksul. Paljud õpilased kuulusid vaimulikkonda. Nemad õppisid peamiselt Rooma õigust ja selle funktsiooni kanoonilises õiguses, mis oli üldjuhul peateemaks õiguse õppimisel. Rooma õiguse tundmine aga nõuab palju ulatuslikumat tööd. Bologna õpetamismeetodid alates 13. sajandist näitavad, kuidas Justinianuse koodeksi süsteemi järgi peeti eraldi loengud Digestidest, Codexitest ja Institutsioonidest. Esiteks oli arutelu ja selgitus iga raamatu ja pealkirja ning seejärel paragrahvi ja tekstiasetuse kontekstis. Aluseks oli juriidiline tekst, milles selgitati paralleelsed punktid ja vastuolulised viited lõigetest. Seejärel tõsteti esile näited argumentides igas tekstis ja arutati miks on see oluline teksti seisukohalt. Seoses üldiselt aeglaselt edenevate Corpus iurise harjutustega, toimusid rasked õiguslikud küsimused dispuudi vormis. 13. sajandil muudeti õiguse õppimise aeg viiele aastale ja kanoonilise õiguse puhul kehtestati veel pikem õpingute aeg.8

Rooma juristid ja nende tööd
Digest seu Pandectae on Corpus iuris civilise kõige olulisem osa seaduslikus mõttes. See sisaldab pikki kirjutisi Rooma juristidelt. Me tunneme natukene üle saja Rooma juristi. Nagu juristid ütlevad, mõnega neist puutume kokku tihedamini kui teistega . Kõige olulisem selles osas on Ulpianil. Umbes kolmandik tekste Digestis koosneb tema töödest. Perioodil Rooma vabariigi lõppemisest kuni 3. sajandini tuntakse, kui klassikalist perioodi Rooma õiguses. Klassikalise perioodi piiritlemine on küsitav. See on aga periood, mis pakub enam huvi Rooma õiguse uurijatele. Põhjus, miks on huvi just selle perioodi kohta on, mitte ainult Justinianuse aeg vaid see, et Rooma juristid keda me teame on just pärit klassikalisest perioodist. Siit on pärit peamised väljavõtted kirjutistest mida Rooma juristid on kirjutanud Digestides ja mida on kasutatud Euroopa juriidilise teaduse sihtasutuse uuringutes. Kui võtta arvesse seda, et tekstid mida me teame on tuletatud klassikalise perioodi juristide tekstidest, siis on loomulik, et me keskendume ainult Rooma Impeeriumi ajastule . Digest jaguneb 50-ks raamatuks, mis omakorda koosnevad teatud arvust pealkirjadest, mis on omakorda jagatud katkenditeks või seadusteks.9
Paljud allikad antiikajast räägivad juristide ja retoorikute vahelistest pingetest, kes sageli esindasid õiguse teist külge. Paljudel retoorikutel olid laiad teadmised, näiteks Cicero , oma kõne ja filosoofiliste kirjutistegaga de officis, de legibus ja de repuclica andis edasi olulist teavet õiguslikust keskkonnast ning juristide ja retoorikute vahelistest suhetest ja õiguslikest argumentidest. Retoorika pole ainult küsimus, kuidas olla veendunud õigsuse küsimuses, vaid peaks looma tähenduse juristide argumentatsiooni ja seisukohtade üle.
Meie teadmised Rooma juristidest on põhiliselt pärit Digestist ja teistest Justinianuse ajast säilinud juriidiliste tööde fragmentidest. Hoolimata asjaolust, et teadmised vabariiklikest õigusteadlastest on kaudsed , seetähendab pärit varasemate õigusteadlaste kirjutistest, pole õigust kahelda, et Rooma õigusteadus loodi just sel ajal. Eraldi äramärkimise võib teha Quitus Mucius Scaevola puhul, kes koos Servius Sulpius Rufusega olid tolle aja kuulsaimad vabariiklikud juristid. Q. Mucuse peamine töö oli süstematiseerida ülevaade ius civilest, kohaldades arvatavasti esimest korda dialektika meetodeid , olles inpireeritud Kreeka filosoofiast. Tundub, et ta oli esimene jurist , kes selgitas väja tõelise eraõiguse süsteemi käesolevast eraõigusest pärimisõiguseni, isikute õigusest, ajsaõigusest ja võlaõigusest. Tema tööd pole paraku säilinud.
Servius Sulpius Rufus oli algselt reetor ja Cicero sõber. Servius kirjutas väikese kommentaari praetooriumi edikti ja tema õpilane Ofilius jätkas samas vaimus, kuigi esimese suurema kommentaari kirjutas Labeo. Gaius Aquilis oli Q. Muciuse õpilane, praetor ja kaasaegne Cicero, kes väitis, et avastas valemi, kuidas saada teada hageja pettuse põhjustest- actio de dolo malo. Kas Alfenius Varus oli Serviuse õpilane ja Justinianuse Digestis ilmuvad katkendid tema töödest. 10

Rooma õiguse tähtsus tänapäeva juristile
Rooma õiguse sisu tundmine võib ühel või teisel määral olla praegusaja juristile väga kasulik. Kuid samuti on meie aja õigusteadlastel roomlastelt palju õpida niiöelda õigusteaduse tehnika alalt. Nimelt olid rooma juristidele omased mõistete täpsed ja lühikesed definitsioonid , samuti õigusinstitutsioonide ja kategooriate üksteisest range eraldamine. Siit Rooma õigusele iseloomulik normide konkreetsus ja seaduste arusaadav sõnastus.
Tänapäeva jurist ei õpi Rooma õigust tundma küll kehtiva õigusena, kuid see surnud rahva õigus arendab meie juriidilist arusaamist üldse. Rooma juristide õigusprobleemide analüüs on heaks kooliks juriidilisele mõtlemisele. Olles võimeline lahendama neid probleeme, suudab tänapäeva jurist orienteeruda ka meie aja õiguslikud probleemistikus.11
Kokkuvõte
Olid ajad, kus Rooma õigust ja tema seadustekogu Corpus iuris civilist peeti kogu teaduse alussambaks. Rooma on andnud paljudele õigusprintsiipidele viimistletud formuleeringu. Veel nüüdki loetakse juristidele Rooma õiguse tundmist ka praktiliselt vajalikuks. Roomlaste erakordne suurus avaldub õiguse valdamises. Õigus ja õiguspraktika oli ainus kultuurivaldkond, kus roomlased ei lasknud endale midagi ette näidata. Ka minu arvates on juristil väga oluline tunda Rooma õigust. Oma riigi õiguse tundmine on väga tähtis ning vahel tuleb just teada õiguse algeid, et saada aru. Rooma õigus on küll keeruline, kuid oluline silmaringi jaoks ning kasvõi teatud situatsioonide arusaamiseks õiguslikus elus.
Kasutatud kirjandus
D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997
H. hattenhauer . Euroopa õiguse ajalugu I raamat. Tartu, 1995
E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Ilo, 2000
1 H.hattenhauer. Euroopa õiguse ajalugu I raamat. Tartu, 1995, lk 78-80
2 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 6
3 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 191
4 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 189-190
5 H.hattenhauer. Euroopa õiguse ajalugu I raamat. Tartu, 1995, lk 84-85
6 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 189-190
7 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 191-193
8 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 203-205
9 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 6
10 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 24-29
11 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Ilo, 2000, lk 14
12