kuid kirikliku ehk jumaliku õigusemõistmise õigus on antud paavstile ja piiskoppidele (auctoritas sacrata pontifisuim); keisri autoriteet pärines jumalalt ja seetõttu ei võinud ta tegutseda jumaliku korra vastu. Rooma õigust tõlgendati ja muudeti kiriku kasuks, nt pidi kirik testamendis saama ühe poja osa. Kanooniline tsiviilprotsess tunnistas vaid kirjalikke do-kumente mida pole kirjas, seda pole olemaski. Gratianus ja Corpus iuris canonici: Munk Gratianus, kes oli Bolognas pühendanud ennast kirikuõigusteaduse õppimisele ja uurimisele, koostas 1140. aastal Gratianuse dekreedi, millest sai esimene ja tähtsaim Corpus iuris canonici osa. Gratianus ise nimetas oma õigustekstide kogumikku ,,Vastuoluliste kaanonite kooskõlastus". Ta kogus sinna kokku õigusmaterjali, mida võis tulevikus tsiteerida. Seda kodifitseeriti vähehaaval ning sellele lisati hiljem veel teiste poolt 6 raamatut ja paavst Clemens V dekreetide kogumik
arhailise ja keskaja väärtushinnangutee Õigusteaduse sünd ülikoolides. Kanooniline õigus on kiriku õigusvõim, mis mingil hetkle hakkas liikuma ka väljaspoole kkirikut ning vaimulike seisust. Kirikuõigus lähtub kiriklikest kaanonitest, mis algselt olid pühakirjast tulenevad ettekirjutused, aga 8—9. sajandil ka juba paavsti bullad. . U.1140 koostas Gratianus “Corpus iuiris canonici” kus oli süstematiseeritud kogu tolle aja kanooniline seadus, aktsepteeritav nimetus on ka decretum gratianus. ORDAALID jumalaotsused, keskaegse kohtuprotsessi võted, mille kohaselt validlevate poolte süü või süütus tõestati liisuheitmise, loodusjõudude või kahevõitlusega. Arhailine kohtuprotsess, EHK SUGUKONDLIK kohtuprotsess, tõendamine käis kas läbi nt
Probus 276282 Carus 282283 Carinus 283285 Numerianus 283284 Diocletianus 284305 Maximianus 286305 Constantius I Chlorus 305306 Galerius 305311 Severus 306307 Constantinus I Maximus 306337 Maxentius 306312 Maximinus 306308 Licinius 308324 Maximinus Daia 310313 Valerius Valens 316317 Constantinus II 337340 Constans 337350 Constantius II 337361 Magnentius 350353 Julianus Apostata 360363 Jovianus 363363 Valentinianus I 364375 Valens 364378 Gratianus 367383 Valentinianus II 375392 Theodosius I 379395 Magnus Maximus 383388
õppimiseks. Teos valmis 1093-1095, eriti Dekreet oma 3760 kapiitliga oli ulatuslik varamu. Dekreedi Proloogis käsitles Ivo v. Chartres' kanoonilise õiguse allikate kasutamise ja interpreteerimise põhimõtteid, Pannormia oli katse anda süstemaatiline ülevaade kogu kanoonilisest õigusest. Teos juhatas sisse teaduse kanoonilisest õigusest, mistõttu on Ivo v. Chartres' kõrvuti Gratianusega nimetatud kanonistika rajajaks. 3.2. Gratianus ja Decretum Gratiani 1140.a. Kanonistika teiseks rajajaks peetakse Bolognas tegutsenud munk Gratianust (surn. enne 1179). Ta kuulus väidetavalt kamalduslaste mungaordusse ning oli teoloogiamagister Bologna St.Felixi kloostris, usaldusväärsemate andmete kohaselt õpetas ta kanoonilist õigust Bologna ülikoolis. On väidetud, et alles pärast Gratianust sai kanooniline õigus õiguseks selle tänapäevases tähenduses.
kristlikud kogudused üksteisega kohtuma, et võtta vastu ühiseid otsuseid, näit. haldusküsimustes. Neid otsuseid nimetati canones = juhtnöör.( sellest ka kanooniline õigus). Aja jooksul lisandusid paavsti poolt loodud otsused e. dekreedid, mida aktsepteerisid kogudused ning need olid kohustuslikud. 12 saj keskel hakati koostama vanema kanoonilise õiguse kogu, kuhu viidi ilma igasuguse kriitikata sisse kanoonid ja dekreedid. Esimene kogu tekkis umbes 1140 aastal. Selle autoriks oli munk Gratianus ja seda allikakogu nimetati Corpus dekretorum. Gratianus süstematiseeris materjali ja sealt hakkasid välja kujunema õiguslikud teesid (millist kirikunormi kasutati); juhtudeks ette nähtud teesid; õiguslikud probleemid. Gratianuse tööde põhjal arenes välja koolkond dekretistid, kes olid kanoonilisõigusliku kirjanduse autoriteks. Selle kirjanduse põhjal tekkis omakorda vastav koolitustegevus, so ülikooli stuudium. Inimesi, kes õppisid õigust, hakati nimetama
tõmbus tagasi oma valdustesse Hispaanias. Selle põhjused on keerulised; igal juhul oli asi seotud isa surmaga. Isa süüdistati riigireetmises ja ta mõisteti surma. Theodosius abiellus samal, 376. aastal Hispaania ülikkonda kuuluva Aelia Flacillaga, kes 377 tõi ilmale esimese poja Arcadiuse. Theodosius pühendus oma mõisade valitsemisele. Pärast seda, kui goodid olid 378. aastal Adrianoopoli lahingus võitnud keiser Valensi, kutsus keiser Gratianus Theodosiuse Sirmiumis asuvasse õukonda ning nimetas ta Illüüria komandandiks. Theodosius läks jälle Pannooniasse ning lõi sarmaate, kes olid taas üle Doonau tulnud. 19. jaanuaril 379 ülendas Gratianus Sirmiumis Theodosiuse kaas-augustuseks. Tema võimu alla läks riigi idaosa, sealhulgas Traakia, Daakia ja Makedoonia. Esimese keisrina loobus ta paganlikust pontifex maximus'e tiitlist. Peale selle oli ta esimene, kes enda nimetamisest augustuseks ei
annaabi.ee 
