ÕIGUSE AJALUGU (0)

ÕIGUSE AJALUGU.
Õhtumaa on läbi aegade mõistnud end Hommikumaa vastandina. Taolise vastandumise algust on seletatud Oriendi ja Oksidendi täiesti erineva arusaamaga Jumala ja Maailma vahekorrast. Meile on oluline, et see erinevus avaldub ka õiguskultuuris.
Võib väita, et õhtumaisele ratsionalismi traditsioonile on Hommikumaa müstika jäänud alati võõraks ja mõistmatuks. Lääne silmis ratsionaalselt seletamatud uskumused, ketserlikud õpetused on tulnud eelkõige Idast. Orient omakorda on näinud Õhtumaas alati uskumatust. Siinkohal tuleb meeles pidada, et usku, mis teise silmis võib olla uskumatus, pole vaja ratsionaalselt seletada ega põhjendada usku usutakse.
Hommikumaal on valitsev monokraatiline mõtlemine. Kogu võim ja õigus on läbi aegade olnud ühendatud ühe valitseja kätesse, kelleks võib olla kas jumal ise või siis tema poolt ametisse seatud maapealne valitseja, ükskõik millist tiitlit (nt kuningas) ta konkreetselt kandis . Valitseja oli ise ühtlasi Jumal või vähemasti Jumalaga võrdne, jumalikustatud isik. Õhtumaal nimetatakse sedalaadi valitsemissüsteeme despootiaks e teokraatiaks.
Õiguse allikad, õiguslike õpetuste allikad on Idas ühtlasi religiooni allikad, religioossed pühakirjad, näiteks Koraan . Õigus ei ole seega midagi vähemat kui Jumala enda vähemalt jumaliku valitseja tahe . Surelik inimene ei saa sarnaselt usunormidega muuta ega täiendada jumalikku päritolu õigusnorme. Jumala tahtel kord antut ja teoreetiliselt muutumatuna püsivat õigust on põhimõtteliselt võimalik ainult järjest paremini tundma õppida. Õigus ja usk on üks tervik, mille eest peavad hoolitsema ühed ja samad isikud ja institutsioonid . Kui õigus ja usk kuuluvad kokku ja kogu õiguse allikas on Jumal, siis saavad õiguse haldamisega tegelda need ja ainult need, kelle kätes on ka usu eest hoolitsemine.
Õiguse autonoomsus.
Õhtumaa kultuuritraditsioonile on usu- ja õiguselus omane teatud dualism, mis on oma alguse saanud antiigist . Juba Antiik-Roomas räägiti usust ja õigusest, eristati jumaliku ja inimliku päritoluga õigust, vastavalt fas ja ius. Roomlased tegid selget vahet keisril ja patriarhil. Peaaegu kõikjal on kaks teineteisele vastanduvad instantsi, kelle ülesanne seisneb inimliku elu korraldamises, kuid erineval moel.
Kristlik kirik võttis selle seisukoha üle ning õpetas, et keegi pole ühekorraga „kuningas ja preester ”. Jumala ja keisri võim ning riik ei olnud üks ja seesama. Keiser ei olnud Jumal, samas Jumal ei olnud keiser, kuid mõlemad olid olemas ja mõlemal olid oma nõudmised.
Ajalugu ei ole ideaalne ning Õhtumaa ajaloo vältel on ilmalikud ja vaimulikud võimukeskused pidevalt võidelnud üksteisega oma võimu suurendamise eest. Aeg-ajalt on üks või teine pool tihtipeale uskunud, et tal on õnnestunud teine võimult lõplikult minema kihutada, kuid taoline ülekaal ei ole Õhtumaal siiski kunagi osutunud püsivaks.
Õigus eksisteerib iseseisvana religiooni kõrval, üldjuhul toimivad juristid ja teoloogid eraldi.
Õigus ei ole Lääne kultuuris autonoomne mitte ainult usu suhtes, vaid ka poliitilise võimu valdajate suhtes, õigust iseloomustab teataval määral valitsev suhtumine võimusse. Õhtumaa juristide identiteeti on alati kuulunud teadmine allumisest eelkõige õigusele kui iseseisvale nähtusele, valitseja iga sõna ei ole koheselt õigus.
Antiik-Roomas tekkinud teadmise õiguse autonoomsusest, õiguse õigustusest olla autonoomne kandis antiigist keskaega katoliku kirik. Viimase teenistusse astus hilise keisririigi perioodil hulgaliselt juriste, kes tõid sinna kaasa oma ilmaliku õiguspraktika ja halduse kogemuse. Nad andsid kirikule, kus juba oli kujunemas territoriaalne- hierarhiline struktuur, oma teadmised ja oskused asjakohase halduse loomiseks. Lisaks neile praktilistele oskustele ja teadmistele valdasid Rooma hilised juristid veel teadmist, et õigus peab kontrollima poliitikat. Nad väitsid, et õigusel on õigus olla autonoomne.
Õiguse kirjalikkus.
Kiriku teenistusse astunud juristid toovad samuti kaasa teadmise, et õigus peab olema järjepidev ja kirja pandud. Lääne kiriku vanim kanoonilise õiguse kogumik on koostatud 343.aastal toimunud Serdikka kirikukogu otsuste alusel. Tänu katoliku kirikule jõudis teadmine õiguse kirjalikkusest, selle üleskirjutamise vajalikkusest keskaegse Euroopa ilmalike valitsejateni. Varakeskajal koostatud germaanlaste hõimuõigused said oma kirjaliku kuju suuresti tänu katoliku kirikule. Üleminek kirjutatud õigusele on ühtlasi kindel märk senise suuliselt edasikantud arhailise õiguskultuuri hääbumise algusest. Õiguse esmane kirjapanek on igas õiguskultuuris sügav murrang, kuid ühtlasi peegeldab ta olulisi muutusi ühiskonnas tervikuna .
Lääneliku õigustraditsiooni tunnused.
Teadmine õiguse autonoomsusest ja tema kirjalikkusest olid vundamendiks, millelt lähtudes hakkasid 12. Sajandil kujunema lääneliku õigustraditsiooni tunnused.
Peatume eelkõige neil tunnustel, mis USA õigusajaloolase H. Bermani hinnangul on kõige olulisemad.

Lääneliku õigustraditsiooni iseloomulikke tunnuseid oli pikka aega õiguslik pluralism, st olukord, kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel samaaegselt mitu erinevat õigussüsteemi. 19. – 20. sajandi õigusteadlaste arvamus õigusliku pluralismi suhtes on valdavalt negatiivne, kuid see ei tarvitse vähendada tema olulisust õiguse ajaloolises arengus.

Suhteliselt järsk ning tollastes konkreetsetes oludes järjest enam süvenev vahetegemine mitmesuguste õiguslike instituutide vahel ühelt poolt ning mitmesuguste teist tüüpi (nt haldus-) asutuste vahel. Esimeste hulka kuulusid erinevad õiguslikud toimingud ja neid toiminguid sooritavad asutused, näiteks kohtud, mis keskendusid järjest enam õigusemõistmisele; õigusloovate aktide väljatöötamine, samuti nende protsesside käigus väljatöötavad juriidilised terminid ning normid. Õigus jäi küll veel tava, religiooni, moraali ja erineva taseme poliitika mõju alla, kuid ta oli siiski neist järjest enam eristatavam.

Eelneva eristamisega seonduvalt võib esile tuua, et õigusasutuste tegevuse juhtimine usaldatakse järjest enam spetsiaalse inimeste korpuse kätte, kes tegelevad õigustoimingutega professionaalselt ning kellele see on põhitööks.

Ülalnimetatud professionaalid saavad spetsiaalse erialase ettevalmistuse, mille põhiosaks on kõrgem juriidiline haridus . Neil on oma professionaalne erialane kirjandus ja professionaalsed erialased koolid.

Õigus hakkas endas järjest enam sisalduma ka metaõigust, st teadust õigusest – õigusteadust, mille uurimisobjektiks on õigus ise. Teaduse abil sai võimalikuks õiguse analüüs ja hindamine, mis omakorda mõjutas õiguse enda arengut. Juriidilised normid, terminid, protseduurid ja otsused, asutused muutusid õigust uuriva teaduse andmeteks. Õigustoimingutes professionaalseteosalejate identiteedi lahutamatuks osaks sai arusaam nende andmete süstemaatilisest kogumisest ja tundmaõppimisest, taolise kogumise ja tundmaõppimise vajadusest. Kogutud ja süstematiseeritud andmeid ja teadmisi hakati seejärel tajuma osana õigusest.
Õigusteaduse kujunemine Mandri-Euroopas on lahutamatult seotud ülikoolide kujunemisega, mille õigusteaduskonnad hoolitsesid õiguse kui võimalikult täpselt piiritletud teadmiste kogum arendamise eest. Ülikoolid olid põhiliseks allikaks, kus kujunes välja Mandri-Euroopa professionaalsete õpetatud juristide ühtne „seisus” koos identiteediga.
Vanimaks ülikooliks Euroopas loetakse Bologna ülikooli, mis ise peab oma sünniaastaks 1088. Aastat.
Rooma õiguse retseptsioon.
Esmapilgul võib tunduda üllatav ja võõrastav, et tekkivates ülikoolides uuriti ja õpetati eelkõige otseselt mittekehtivat Rooma õigust. Õigemini Rooma õigust kujul, millisena ta leidus Corpus Iuris Civilises (CIC). CIC oli seaduste kogu, mis pärines 6. sajandist ning oli koostatud Rooma keisri Justinianuse korraldusel. Õiguse ajaloos nimetatakse taolist Rooma õiguse uurimise ja leviku protsessi Rooma õiguse retseptsiooniks.
Retseptsiooni mõiste kasutamine ei ole loomulikult piiratud ainult õigusteaduse raamidega . Retseptsioon laiemas tähenduses on sotsiaalne protsess, mis seisneb kas traditsioonilise või võõra kultuuri (hüve) ülevõtmises ja läbitöötamises uute kultuurikandjate poolt. Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas.
Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt „surnud ja suletud” Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem. Alles hilisemal ajal muutus ühes või teises piirkonnas kehtiv ilmalik õigus teadusliku uurimise ja õpetamise objektiks .
Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe. Siinkohal piirdume vaid etappide nimetamisega:

Glossaatorite koolkond – 12.-13. saj;

Konsiliaatorite koolkond – 14.-15. saj;

Humanistlik jurisprudents – 16. saj;

Usus modernus pandectarum – 17. saj;

Ratsionalistlik loomuõigus – 18. saj;

Ajaloolina koolkond – 19. saj.
Loomuõigus.
Rooma õiguse retseptsiooni ühe etapina on eespool nimetatud ka ratsionalistlikku loomuõigust, samas on viimase tähendus Euroopa õiguslikus arengus niivõrd suur ja iseseisev, et teda nimetatakse Rooma õiguse kõrval teiseks õiguse allikaks Õhtumaa õigusajaloos.
Loomuõigus on põhimõtteliselt inimeste ühiskondliku elu õiglase korralduse üldkehtivate ja muutumatute printsiipide kogum koos õiguste ja kohustustega riigi ja teiste inimeste suhtes, kuusjuures õigluse mõõt pärineb loodusest, st nii maailmast tervikuna kui inimeste enda loomusest. Igal õigusajaloo perioodil on oma loomuõiguslik tagapõhi koos ajastute spetsiifiliste printsiipidega.
Ratsionalistlik loomuõigus.
Ratsionalistliku loomuõiguse enda nime kajastub viide 17. sajandil toimunud ja 18. sajandil üldiselt valitsevaks saanud ratsionalistlikule mõtlemisviisile, mille teket laiemalt seostatakse R. Descartes ’i ( 1596 – 1650 ) nimega. R. Descartes ’ i teadusteooria loobus seniste autoriteetide ja valitsevate seisukohtade tingimusteta tunnistamisest. Uurija võis usaldada ainult oma mõistust, kõiges varemöeldus tuli kahelda, see vajas ratsionaalse mõistuse abil ülekontrollimist. Teadusliku mõtlemise eeskujuks pidi saama matemaatika . Järelikult pidi uurija kahtlema nii skolastikute kui ka humanistide poolt eeskujuks seatud antiigi saavutustes.
R. Descarte ei olnud jurist . Tema õpetus mõjutas põhjapaneval määral juristide mõtlemist, nende mõtlemisviisi. Juristid pandi kahtlema senistes Rooma õigusele tuginevates autoriteetides, mida olid omakorda pühitsenud keiserlikud ja paavstlikud ürikud. Kahtlemine tõi endaga kaasa vabanemise senisest roomaõiguslikust traditsioonist.
Eelöeldu ei tähenda siiski, et loomuõigus oleks lõpetanud Rooma õiguse toimimise Ladina-Euroopas. Rooma õigus jäi püsima, kuid loomuõigus, st loomuõiguslikel seisukohtadel olevad ja ratsionalistlikult mõtlevad juristid andsid loomuõigusele uue kehtivusaluse. Loomuõigus ei aktsepteerinud Rooma õigust enam tema autoriteedi ega ajaloolise traditsiooni tõttu, vaid seetõttu, et Rooma õiguse normid vastasid loomuõiguse printsiipidele. Rooma õigus jäi püsima tänu uuele põhjendusele.
Kodifitseerimisidee.
Loomuõiguslaste taolised seisukohad andsid õiguse rakendamises uusi võimalusi. Loomuõiguse seisukohad omaks võtnud juristide seas kujunes järk-järgult arusaam, et ka Euroopa riikides kehtiv positiivne õigus peab vastama süsteemsele ülesehitusele. Euroopa riikide valitsejate ja nende teenistuses olevate juristide ette tõusetus ülesanne luua süsteemne ja hierarhiline seadusandlus , mis pidi ühtlasi tagama õigusliku ühtsuse ühe valitseja võimu all oleval territoriaalriigis. Tuginedes loomuõiguse põhiseisukohtadele, arenes õiguse kodifitseerimise idee.
Kodifitseerimine – õigusnormide sisuline süstematiseerimine mingi õigusharu ulatuses, nende ühendamine terviklikuks seaduste koguks ( koodeks ). Seisneb õigusnormide vastastikuses kooskõlastamises, vasturöökivuste kõrvaldamises, lünkade täitmises, vajaduse korral ka uute normidega täiendamises.
Ühtlase õiguse kujundamist soodustas tõsiasi, et loomuõiguslased olid suurel määral kujundanud ka saksa, prantsuse rahvusliku õiguskeele, andes seega juristidele võimaluse hakkama saada ilma ladina keeleta. Võib öelda, et sel perioodil olid õiguse kodifitseerimine ja õiguse rahvuslikustamine omavahel lahutamatult seotud.
Õiguse kodifitseerimisel võibki eristada kahte motiveerivat jõudu:

loomuõigust,

arusaamõigusnormi kohustuslikkuse sidumisest seadusega.
Loomuõigusliku kodifitseerimislaine tulemusena sai Euroopa kolm olulist koodeksit, millest kaks viimast kehtivad tänaseni:

Preisi üldine maaõigus 1794;

Code Civil, ka Code Napoleon – 1804;

Austria üldine tsiviilseadustik – 1811.
Prantsuse revolutsioon (1789).
Prantsuse revolutsioon muutus vabaduse tähendust.
1791.a oli päev, mil Asutav Kogu võttis vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni . Põhiseaduse alguses seisis sissejuhatusena „Inimese ja kodaniku õiguse deklaratsioon ”, samas määras konstitutsioon kodanike vabaduste ja õiguste kõrval kindlaks riigi valitsemise korra, võimuorganite liigi ja ülesanded.
See oli Euroopa senise õigusliku arengu üks murdepunkte. Jumala tahteaktiga loodud ja ajaloolise traditsiooni kestvusega pühitsetud põhikorra asemele astus inimeste loodud ja ühe seadusandliku aktiga seadustatud põhikord. Jumala tahte asemele astus inimeste tahteakt . Uus põhiseadus, mis pidi olema filosoofiliselt põhjendatud, kirjalik, kodanike õigusi ja vabadusi kaitsev ja riigikorda ammandavalt reguleeriv, oli ühtlasi nullpunkt, uue õiguse lähtekoht.
Prantsusmaa andis Euroopale kirjutatud põhiseaduse traditsiooni kõrval ka põhiseaduste vastuvõtmise menetluse, mis seniajani koosneb põhiliselt järgmistest etappidest:

Konstitutsiooniloova esinduskogu valimine;

Põhiseaduse eelnõu väljatöötamine esinduskogus;

Põhiseaduse vastuvõtmine rahvahääletusel.
19. sajand.
Vaadates 19.sajandi õiguse arengulugu , võib nentida, et alles sel sajandil muutus seadus selle sõna kaasaegses tähenduses ja mõttes tähtsamaks õiguse loomise ja kujundamise allikaks. 18.sajandi absolutismiga võrreldes viis 19.sajandi konstitutsionalism riigivõimu kehtestatud normid tunduvalt täpsematele normi vormidele.
Arusaam, et kehtiv õigus peab olema avalik ja kõigile kodanikele teada ning tuntud, tõi kaasa seadusandlike aktide publitseerimise uued vormid. Kõigis Euroopa riikides kujunes varem või hiljem seadusandlike bülletäänide süsteem.
Pidades silmas seaduseõiguse kujunemist, võib esile tõsta kaks momenti: 1) konstitutsionalismi areng ning järjest kasvav parlamendi osakaal seadusandluse kujundamisel; 2) kodifitseerimise areng.
Konstitutsionalism.
Euroopa juhtivate riikide konstitutsionalismi arengut iseloomustav jõujoon 19.sajandil oli konstitutsiooniline monarhia . Kuningas toimis eelkõige täitevvõimu juhtiva organina, kellel olid põhiseaduses sätestatud volitused . Tähtsamate volitustena võib esile tuua: 1) seadusandliku initsiatiivi õigus; 2) valitsuse nimetamine seaduses ettenähtud korras. Konstitutsioonilise monarhia põhiidee seisnes sel perioodil tõsiasjas, et valitsus ei olnud parlamendiga otseselt seotud. Seadusandlik võim ei mõjutanud üldjuhul veel valitsuse moodustamist, kuid oli seaduste vastuvõtmise abil võimeline mõjutama selle tegevust.
Rääkides võimude lahususest, täpsemalt öeldes selle realiseerumisest 19.sajandil, tuleb silmas pidada tõsiasja, et vahetegu täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel o uus. Oli see mittetraditsiooniline ja seetõttu tõusetusid probleemid mõjupiiride määratlemisel küllalt teravalt. Vahetegu täidesaatva ja kohtuvõimu vahel eksisteeris juba varasemal ajal ning nendevahelised mängureeglid olid mõneti määratletud traditsioonidega.
Konstitutsionalismi areng 19 sajandil kulges eelkõige kahes suunas:

Põhiseaduste parlamentariseerumine;

Põhiseaduste demokratiseerumine.
Põhiseaduse parlamentariseerumine tähendas seadusandliku kogu kompetentsi laienemist , võimu kontsentreerumist järjest enam parlamendi kätesse ning protsessi kajastumist kirjutatud põhiseadustes. Üldjuhul haaras parlament esmalt endale järjest enam varem kuningale kuulunud seadusandliku initsiatiivi õigust. Parlamentariseerumise teises etapis võttis esinduskogu enda kätte täitevvõimu juhtorganite moodustamise ning nende tegevuse tihedama kontrollimise.
Demokratiseerumusest röökides on kindlasti esikohal valimisõiguse pidev laienemine.