Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks, raviks, mürgiks (0)

Tartu Ülikool - Geograafia - Geograafia
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks?
Tallnna Ülikool
Referaat
Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks, raviks, mürgiks
Tarmo Vaarmets
KUTTB-1kõ
2013
  • Sisukord
    1. Sisukord.........................................................................................................................2
    2. Eessõna.........................................................................................................................3
    2.1. Eesti pärismaised puud.................................................................................................3
    2.2. Eesti pärismaised põõsad..............................................................................................3
    3. Eesti pärismaiste puuliikide nimestik............................................................................4
    3.1. Eesti pärismaiste põõsaliikide nimestik.........................................................................6
    4. Pärismaised puud-põõsad söögiks.................................................................................8
    4.1. Harilik kadakas ( Juniperus communis)..........................................................................8
    4.2. Kibuvits ( Rosa )..............................................................................................................9
    4.3. Laukapuu ( Prunus spinosa)............................................................................................9
    4.4. Pihlakas ( Sorbus )..........................................................................................................10
    4.5. Harilik sarapuu (Corylus avellana)...............................................................................12
    4.6. Toominga (Prunus padus).............................................................................................12
    4.7. Harilik vaher ( Acer platanoides)..................................................................................13
    4.8. Mets-õunapuu ( Malus sylvestris ).................................................................................13
    5. Pärismaised puud-põõsad ravimiks..............................................................................14
    5.1. Arukask ( Betula pendlita)............................................................................................14
    5.2. Jugapuu (Taxus baccata )..............................................................................................15
    5.3. Harilik kadakas (Juniperus communis)........................................................................15
    5.4. Mets-kibuvits (Rosa majalis).......................................................................................16
    5.5. Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris )...........................................................................17
    5.6. Laukapuu (Prunus spinosa)..........................................................................................17
    5.7. Hall lepp ( Alnus incana )..............................................................................................18
    5.8. Harilik lodjapuu ( Viburnum opulus)............................................................................18
    5.9. Paju ( Salix )...................................................................................................................19
    5.10. Harilik pihlakas (Sorbus acuparia)...............................................................................22
    5.11. Harilik pärn ( Tilia cordata)...........................................................................................22
    5.12. Harilik saar ( Fraxinus excelsior)..................................................................................23
    5.13. Harilik tamm ( Quercus robur )......................................................................................23
    5.14. Toominga (Prunus padus).............................................................................................24
    5.15. Harilik türnpuu(Rhamnus catharticus).........................................................................24
    5.16. Harilik viirpuu . ( Crataegus rhipidophylla)...................................................................24
    5.17. Verev viirpuu(Crataegus sanguinea).............................................................................25
    6. Pärismaised puud-põõsad mürgiks...............................................................................26
    6.1. Jugapuu (Taxus baccata)...............................................................................................26
    6.2. Harilik kikkapuu (Euonymos europaeus ).....................................................................28
    6.3. Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum)........................................................................28
    6.4. Laukapuu (Prunus spinosa)..........................................................................................28
    6.5. Harilik lodjapuu (Virurnum opulus).............................................................................29
    6.6. Harilik näsiniin ( Daphne mezereum)...........................................................................29
    6.7. Paakspuu (Frangula alnus)...........................................................................................30
    6.8. Harilik porss (Myrica gale)..........................................................................................30
    6.9. Toomingas (Prunus padus)...........................................................................................31
    6.10. Harilik türnpuu (Rhamnus catharticus)........................................................................31
    6.11. Verev kontpuu (Swida sanguinea)................................................................................31
    7. Kasutatud kirjandus ja viited.......................................................................................32
  • Eessõna.
  • Eesti pärismaised puud.
    Pärismaiste puude hulka loetakse Eestis alltoodud 51 liiki. Puude eristamine põõsastest pole teravapiiriline. Siin on loetud puudeks neid, mis võivad kasvada kõrgemaks kui 3 meetrit.
    Looduslikult kasvavad ehk pärismaised puud on levinud Eestisse alates viimase jääaja lõpust (umbes 11 000–13 000 aastat tagasi) ja enne 18. sajandit pKr. Hiljem Eestisse levinud puuliike ei nimetata pärismaisteks. Samuti ei nimetata pärismaisteks kultuurtaimedena Eestisse kasvama toodud liike.
    Viirpuude (Crataegus) liigid on üksteisest raskesti eristatavad. Nende liike piiritletakse erinevate süstemaatikute poolt erinevalt, ja vastavalt võib ka Eestis kasvavate viirpuuliikide arv olla seetõttu erinev. Mitmed viirpuuliigid kasvavad Eestis ainult läänesaartel ja on ka seal haruldased .
    Pajude (Salix) liikidest on osa puud (neid võib nimetada ka remmelgateks), osa aga põõsad.
    Kaskedest (Betula) on kaks liiki puud, teised kaks põõsad.
  • Eesti pärismaised põõsad.
    Pärismaiste põõsaste hulka loetakse Eestis alltoodud 30 liiki. Põõsaste eristamisel puudest on siin võetud kriteeriumiks, et nad ei kasva tavaliselt kõrgemaks kui 2–3 meetrit.
    Kibuvitsa (Rosa) perekonnas on liikide piiritlemine ebakindel, seepärast leidub mitmeid erinevaid selle perekonna süstemaatikaid ja vastavalt on ka võimalik erinev arv liike Eestis.
    Tuhkpuu (Cotoneaster) perekonnas on Eestis esinevate liikide eristamine samuti keeruline.
    Pajude (Salix) liikidest on osa põõsaid, osa aga kasvab kas vahel või enamasti puuks . Puuks kasvavaid pajusid nimetatakse ka remmelgateks.
    Kaskedest (Betula) on samuti osa liike põõsad, osa puud.
    Puude hulka arvatuist on mitmed sellised, mis väga sageli kasvavad pigem põõsana – näiteks verev kontpuu, harilik paakspuu, harilik kadakas.
  • Eesti pärismaiste puuliikide nimestik
    Perekond jalakas ( Ulmus )
    • harilik jalakas (Ulmus glabra)
    • künnapuu (Ulmus laevis )

    Perekond jugapuu (Taxus)
    • harilik jugapuu (Taxus baccata)

    Perekond kadakas (Juniperus)
    • harilik kadakas (Juniperus communis)

    Perekond kask (Betula)
    • arukask (Betula pendula )
    • sookask (Betula pubescens)

    Perekond kikkapuu (Euonymus)
    • harilik kikkapuu (Euonymus europaeus)

    Perekond kontpuu (Cornus)
    • verev kontpuu (Cornus alba )

    Perekond kuusk ( Picea )
    • harilik kuusk (Picea abies )

    Perekond lepp (Alnus)
    • hall lepp (Alnus incana)
    • sanglepp (Alnus glutinosa)

    Perekond lodjapuu (Viburnum)
    • harilik lodjapuu (Viburnum opulus)

    Perekond mänd (Pinus)
    • harilik mänd (Pinus sylvestris)

    Perekond paakspuu (Frangula)
    • harilik paakspuu (Frangula alnus)

    Perekond paju (Salix)
    • halapaju (Salix acutifolia)
    • hõberemmelgas (Salix alba)
    • härmpaju (Salix daphnoides)
    • kahevärviline paju (Salix phylicifolia)
    • mustjas paju (Salix myrsinifolia)
    • pikalehine paju (Salix dasyclados)
    • punapaju (Salix purpurea)
    • raagremmelgas (Salix caprea)
    • rabe remmelgas (Salix fragilis)
    • raudremmelgas (Salix pentandra)
    • tuhkur paju (Salix cinerea)
    • vesipaju (Salix triandra)
    • vitspaju (Salix viminalis)

    Perekond pappel ( Populus )
    • harilik haab (Populus tremula)

    Perekond pihlakas (Sorbus)
    • harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)
    • pooppuu (Sorbus intermedia)
    • tuhkpihlakas (Sorbus rupicola)

    Perekond pirnipuu ( Pyrus )
    • mets-pirnipuu (Pyrus pyraster)

    Perekond pärn (Tilia)
    • harilik pärn (Tilia cordata)

    Perekond saar (Fraxinus)
    • harilik saar (Fraxinus excelsior)

    Perekond sarapuu (Corylus)
    • harilik sarapuu (Corylus avellana)

    Perekond tamm (Quercus)
    • harilik tamm (Quercus robur)

    Perekond toompuu (Prunus)
    • harilik toomingas (Prunus padus)
    • laukapuu (Prunus spinosa)

    Perekond türnpuu (Rhamnus)
    • harilik türnpuu (Rhamnus cathartica)

    Perekond vaher (Acer)
    • harilik vaher (Acer platanoides)

    Perekond viirpuu (Crataegus)
    • daugava viirpuu (Crataegus dunensis)
    • eesti viirpuu (Crataegus estonica )
    • harilik viirpuu (Crataegus rhipidophylla)
    • Kupfferi viirpuu (Crataegus kupfferi)
    • kuramaa viirpuu (Crataegus curonica)
    • lääne-viirpuu (Crataegus palmstruchii)
    • Lindmani viirpuu (Crataegus lindmanii)
    • rand -viirpuu (Crataegus maritima)
    • saaremaa viirpuu (Crataegus osiliensis)
    • viidumäe viirpuu (Crataegus viidumaegica)

    Perekond õunapuu (Malus)
    • mets-õunapuu (Malus sylvestris)

  • Eesti pärismaiste põõsaliikide nimestik.
    Perekond kask (Betula)
    • madal kask (Betula humilis)
    • vaevakask (Betula nana)

    Perekond kibuvits (Rosa)
    • harilik kibuvits (Rosa vosagiaca)
    • kink-kibuvits (Rosa ciesielskii)
    • koer-kibuvits (Rosa canina)
    • kutsik-kibuvits (Rosa subcanina)
    • künka-kibuvits (Rosa subcollina)
    • mets-kibuvits (Rosa majalis)
    • nahklehine kibuvits (Rosa coriifolia)
    • näärmekas kibuvits (Rosa rubiginosa)
    • pehme kibuvits (Rosa mollis)
    • Sherardi kibuvits (Rosa sherardii)

    Perekond kukerpuu (Berberis)
    • harilik kukerpuu (Berberis vulgaris)

    Perekond kuslapuu (Lonicera)
    • harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum)
    • sinine kuslapuu (Lonicera caerulea)

    Perekond maran (Potentilla)
    • põõsasmaran (Potentilla fruticosa)

    Perekond näsiniin (Daphne)
    • harilik näsiniin (Daphne mezereum)

    Perekond paju (Salix)
    • hanepaju (Salix repens)
    • hundipaju (Salix rosmarinifolia)
    • kõrvpaju (Salix aurita)
    • lapi paju (Salix lapponum)
    • mustikpaju (Salix myrtilloides)
    • verkjas paju (Salix starkeana)

    Perekond porss (Myrica)
    • harilik porss (Myrica gale)

    Perekond sõstar ( Ribes )
    • karvane sõstar (Ribes spicatum)
    • mage sõstar (Ribes alpinum)
    • must sõstar (Ribes nigrum)

    Perekond tuhkpuu (Cotoneaster)
    • harilik tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus)
    • lood-tuhkpuu (Cotoneaster canescens)
    • must tuhkpuu (Cotoneaster niger)

  • Pärismaised puud-põõsad söögiks.
  • Harilik kadakas (Juniperus communis). Kadakamarjad kokanduses.
    Kadaka küpsed annid lõhnavad mõnusalt ja nende maitses saab eristada kahte põhivarjundit: magusa meki annavad marikäbidele suhkrud ning mõrkja maitsevarjundi vaigud. Marikäbi peidab üht kuni kolme kivikõva seemet , millel on rikkalikult vaigunäärmeid.
    Palju toimeaineid koos. Kuivatatud marikäbid sisaldavad rohkesti glükosiide, suhkruid, mitmesuguseid eeterlikke õlisid, valke, vaikaineid, orgaanilisi happeid (sipelg-, õun- ja äädikhapet), park- ja mõruaineid, kiudaineid, pigmente, vitamiine ja märkimisväärselt mikroelemente (raud, mangaan , vask, tsink ). On ilmselge, et selline biokeemiline küllus avaldub eriliste maitse- ja raviomadustena, mida rahvatarkus on ammustest aegadest osanud hinnata nii köögis kui ka tõvevoodis.
    Sobivaim aeg kadakamarju varuda on meie tingimustes septembrist novembri alguseni , kuid põhimõtteliselt võib tumedaks värvunud marikäbisid korjata aasta ringi. Neid korjata polegi nii lihtne, sest kadaka okkad käenahka just ei paita . Kiiresti saab saagi kätte kas oksi raputades või ettevaatlikult läbi rehitsedes: mõlemal juhul kukuvad küpsed marikäbid koos kuivanud okaste ja muude mittevajalike lisanditega põõsa alla laotatud kogumisriidele. Ahneks minna ei maksa, sest suurte kadakamarjakogustega pole koduses majapidamises eriti midagi peale hakata.
    Et marikäbid säiliksid, tuleb need kuivatada. Parem on teha seda toatemperatuuril, ehkki see võtab rohkem aega. Kõrgem temperatuur soodustab eeterlike õlide lendumist, mis halvendab saagi maitse- ja raviomadusi. Kadakamarjade ravivõime väheneb ka ajapikku, nii et üle paari aasta ei tasu neid hoida.
    Kadakamarju (botaanilises mõttes käbisid) kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset . Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel.
    Erisugused kadakajoogid.
    Joogipoolise valmistamiseks on kadakamarju kasutatud mitmel viisil. Vanasti olid maarahva seas hinnatud kadakamarjadest taar ja kali . Marikäbisid kasutati kas tervelt, purustatult või jahuna. Mõnel pool hautati kadakamarju enne ahjus. Lõpuks valati toorainele kuum vesi peale ja märjukesel lasti astjas hapneda. Kui marikäbidest saadud virdele lisati pärmi ja humalaid ning lasti siis käärima minna, saadi ehtne kadakaõlu. Kadaka marikäbisid lisati ka odralinnastest pruulitud õllele, et joogi maitset parandada. Kõige lihtsam kadakamarjajook saadi marju kuuma veega üle valades. Magustamiseks lisati tõmmisele sageli mett . Võis ka teisiti – nagu Karjalas: marikäbid pandi tünni õlgedega läbisegi ning valati peale külm vesi; leotisel lasti paar päeva seista ja hüva rüübe oligi valmis. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjadest tehtud kohvi kohta, mida soovitati pakkuda hüsteerilistele inimestele.
  • Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik.
    Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta , nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad , vaid imeliku nimega viljad : tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu.
  • Laukapuu (Prunus spinosa) andide tarvitus.
    Siin saab eristada kahte tasandit : kasutus otsese toidupoolisena ja raviotstarbel. Kõige rohkem pruugitakse toiduks ikkagi loo peategelase vilju . Looduslike puude viljad jäävad väikseks (pikkus 7–10 mm ja läbimõõt 10–15 mm), samuti ei hiilga nad massiga – nende tagasihoidlik raskus ei soodusta isegi rippumist viljavarre küljes.
    Lisaks on vilju raske koguda (torkivad astlad , viljade väiksus, võrdlemisi kehv saagikus) ja nende maitsegi pole kõige isuäratavam. Isegi täisküpsetel viljadel on raske luuseemet viljalihast eraldada ning viljaliha on suhteliselt kasinalt. Värvuselt on valminud viljad tumedad ja neid katab kerge vahakirme.
    Ometi on põhjamaades neid vilju korjatud ja toiduks pruugitud lausa aastasadade vältel. Miks siis ometi? Üks põhjus on kindlasti põhjamaade looduslike olude viljanappus, mis soosis peaaegu kõikide söögikõlblike viljade kasutamist. Teist selgitust peame otsima laukapuu viljade biokeemilisest koostisest. Nimelt on nendes viljades rohkelt askorbiinhapet ehk vitamiini C. Sajandeid tagasi, kui skorbuut oli inimeste seas sage, päästis just vitamiinirohkete viljade pruukimine. Pealegi säilisid need viljad isegi looduses kaua, kusjuures mõõdukas külmanäpistus muutis viljade maigu talutavaks.
    Ammune mahlategu käis lihtsalt: purustatud viljad tünni ja neile kas kuum või külm vesi peale. Esimesel juhul saadi mahl kiiremini kätte, teise variandi korral tuli lausa mitu nädalat oodata. Mõlemal juhul oli vaja viljaliha jäänused ja luuseemned välja kurnata. Kasu lõigati ka parkainete rohkusest: nende kootava toime tõttu limaskestadele sai ravida seedekulgla eri osade (suuõõnest soolestiku lõpuni) haigusi.
    Nüüdisajal kasutatakse laukapuu vilju keedise, kompoti, tarretise, siirupi, mahla, veini, veiniäädika, likööri jms. tooraine (kõrval)osisena, mille puhul on põhirõhk kaunil värvusel ja eripärasel maitsel. Tõsi, suhkruga ei tasu mitte mingil juhul koonerdada ning eri maitsestajate lisamine on retseptides igati teretulnud.
    Enim pruugitakse laukapuu ande siiski rahvuslike likööride koostisosana, leotades rohkem või vähem ettevalmistatud vilju (poolitatud, läbitorgitud jne.) mõõduka või keskmise kangusega etanooli vesilahuses. Inglismaal on levinud 15–30% alkoholisisaldusega Sloe gin, mille maitsestamiseks lisatakse kaneeli ja mandliessentsi.
    Saksa kultuuriruumi maades on vastavad joogid Schlehenfeuer või Schlehenlikör kangusega ligi 38%; tuntud on ka rummipõhine variant. Itaalias on analoogmärjuke Bargnolino alkoholisisaldusega 40–45%, Hispaanias jällegi Pacharan või Patxaran, mille alkoholikogus jääb vahemikku 25–30%, kusjuures maitseainena lisatakse joogile aniisi. Laukapuu likööride trumpideks on kaunis värvus ja eriline maitse.
    Maitsestamise otstarbel on laukapuu vilju lisatud ka õlledele, kuid kindlat maitseõlut pole siiski kujunenud. Töödeldud, tavaliselt marineeritud, harvem hapendatud tervikvilju on kasutatud ka oliivide aseainena. Välimuselt nad isegi sobivad sellesse rolli, kuid biokeemiliselt koostiselt pole erilist sarnasust, eelkõige õlide tasandil.
    Loomulikult leidub laukapuu andide viljalihas ka energiarikkaid toitaineid, nagu suhkruid ja orgaanilisi happeid, samuti nii vees lahustuvaid kiudaineid (pektiinid) kui ka nende vees lahustumatuid kaaslasi (tselluloosid). Ehkki viljade 7–9-protsendine suhkrusisaldus on täiesti arvestatav, varjutavad orgaanilised happed (2–3%) ja parkaineid (1,5–2%) selle peaaegu täielikult.
  • Pihlakas (Sorbus).
    Pihlakas on kahe biokeemilise ühendi, sorbitooli ja sorbiinhappe kaudne ristivanem.
    Sorbitool , vanemas kirjanduses ka sorbiit, on vees hästi lahustuv magusamaitseline suhkuralkohol, mis puhtal kujul isoleeriti 1914. aastal. Tegu on omalaadse taimse varuainega, mida leidub veel ka kirssides , ploomides, pirnides, õuntes jne. Tänapäeval on sorbitool (E420) suhteliselt laialt kasutatav suhkruasendaja, näiteks suhkruvabades kompvekkides ja närimiskummides.
    Võrreldes tavalise suhkruga on sorbitooli magusus ligikaudu poole väiksem. Samuti on suhkrust mõnevõrra väiksem ka kalorsus. Järelikult, selleks et kindlustada toote samaväärset magusust, tuleb sorbitooli võrreldes suhkruga lisada kahekordselt. See aga tähendab tarbija organismile lõppkokkuvõttes mõnevõrra rohkem kaloreid .
    Sorbitooliga magustatud tooted on peamiselt mõeldud inimestele, kellel normaalne suhkrute ainevahetus on häiritud. Samuti puudub sorbitoolil kahjulik mõju hammastele.
    Sorbitooli tarbimise häirivam kõrvalmõju on soodumus kõhulahtisuseks. Põhjus on selle ühendi aeglases imendumises seedekulglast ning suurte koguste söömisel satub osa sorbitooli paratamatult soolestikus elutsevate bakterite toidulauale. Käivitub intensiivne käärimine, eralduvad gaasid, häirub vee tagasiimendumine ning kõhulahtisus ongi käes.
    Niinimetatud E-ainena on sorbitoolil palju ülesandeid. Sorbitooli kasutatakse toiduainetes tehismagusaine, niiskusesäilitaja, emulgaatori ja metalliioonide siduja rollis.
    Sorbiinhappe nimetus tuleneb samuti pihlaka nimest. Ja pihlakamahlast ta 1859 . aastal eraldatigi. Looduslikult esineb seda orgaanilist hapet kõige rohkem just pihlakates ja pihlakamahl oligi tootmisallikaks enne sünteetilise sorbiinhappe kasutuselevõttu. Vees lahustub sorbiinhape halvasti. Tõsi, temperatuuri tõustes ühendi lahustuvus paraneb .
    Nii sorbiinhappel kui ka tema sooladel, sorbaatidel, on mõjus pärm- ja hallitusseeni hävitav või nende kasvu pidurdav toime. Toiduainete lisaainete nimistust leiame konservantide alajaotusest sorbiinhappe (E200), naatrium -sorbaadi ( E201 ), kaaliumsorbaadi ( E202 ) ja kaltsiumsorbaadi (E203). Kõnealune ühend ja tema soolad on tõhusama toimega kas hapudes või hapestatud toiduainetes. Siit ka hoidistajate ammune praktiline tarkus, kes pihlakaviljade mahla kasutasid teiste puuviljade ja marjade konserveerimisel.
    Sorbaadid on toiduainetetööstuses hetkel ühed enam kasutust leidvad konservandid , sest nad ei mõjuta oluliselt konserveeritava toiduaine maitset ega lõhna.
    Nende ühendite suhtes kehtivad kasutuspiirangud. Sorbiinhappe biokeemiline lõhustamine toimub maksas . Lagundamisprotsess on energiakulukas ning maksale mõnevõrra koormav . Seetõttu on sorbaatide liigtarbimine vastunäidustatud nendele inimestele, kes põevad maksahaigusi.
    Kindlasti peavad sorbiinhappe ja selle soolade kasutamisest loobuma nende ühendite suhtes ülitundlikud inimesed. Sorbaatidest tingitud allergeensus avaldub tavaliselt erinevate löövetena nahal. Lisaks sisaldavad pihlaka viljad veel pigmente, karotinoide ja antotsüaane, millest on tingitud ka nende punakas värvus; süsivesikuid (glükoos, fruktoos , sahharoos, tselluloos , pektiin jne); orgaanilisi happeid (õun-, viin - ja sidrunhape), eritüübilisi bioflavonoide; vitamiine, rohkem just askorbiinhapet ehk C-vitamiini; vähem vitamiini B1; mineraalaineid; eeterlikke õlisid; mikroelemente ja parkaineid. Viimastel on suu limaskestadele kokkutõmbav toime, mistõttu pihlakate söömisel tekib tunne, nagu muutuksid keel ja igemed paksuks ja tuimaks.
    Lisaks suhteliselt süütule sorbiinhappele leidub pihlakates ka tema halvema mõjuga teisend parasorbiinhape. See on kibeda maitsega ühend, mis suurtes kogustes on inimestele mürgine. Õnneks on parasorbiinhape tundlik temperatuurimuutuste suhtes ja laguneb kergesti ohututeks ühenditeks.
    Et pihlakate mõru maitse segab nende nautimist, siis on inimesed aegade jooksul leiutanud mitmeid viise, kuidas sellest vabaneda. Kõige lihtsam on lasta viljadel läbi külmuda. Et pihlakad on suupärased ka lindudele, siis kaovad nad esimeste külmade tulekul kiiresti suleliste nokka.
    Teiseks võimaluseks on marjade leotamine külmas vees või ülekallamine keeva veega. Mõru maitse vastu aitab ka marjade keetmine nõrgalt soolases vees. Talulapsed küpsetasid vanasti pihlakakobaraid kas lõkketule kohal või ahjus seni, kuni kuumus lõi viljadesse praod . Küpsenud marjad kaotasid kibeda maitse, kuid muutusid jahuseks.
    Kaasajal hariliku pihlaka loodusannid eriline maiuspala ei ole, kuid mahla, siirupit, kompotti, marmelaadi, keedist , veini ja likööri nendest siiski valmistatakse. Kuivatatud viljadest saab keeta ka teed. 
  • Harilik sarapuu (Corylus avellana) pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas.
    Sarapuu vili on sarapuupähkel (rahvasuus ka metspähkel). Sarapuu viljad on 2–4 (5) kaupa kobaras asuvad helerohelise lüdiga ümbritsetud pähklid, valmivad augustis-septembris. Pähkel on 1–2,5 cm pikk ja 1–2 cm lai, ümar, kuid mitte kerakujuline, vaid lopergune. Pähklit ümbritseb täielikult, harvem osaliselt pähklikoor. Pähklikoore kuju, ehitus ja kasvukoht puuvõras on tähtsad sarapuuliikide eristamise tunnused.
    Korjata tohib üksnes täiesti küpseid pähkleid. Toored pähklid säilivad halvasti ja nende maitse on palju halvem . Pärast korjamist tuleb pähklid õhu käes kuivatada.
    Sarapuupähkel on valgu- ja kiudainerikas. Samuti sisaldab see B-rühma vitamiine ja E-vitamiini.
    Sarapuupähkleid süüakse maiustusena ning kasutatakse laialdaselt kondiitriäris, näiteks kompvekkide, halvaa , pralinee ja sarapuupähklivõi valmistamiseks.
    Pähkleid armastavad süüa oravad, mänsakud ja rähnid. Kõik nad korjavad pähkleid toidutagavaraks, peites neid pragudesse või maa sisse. Osa pähklitest jääbki pärast välja otsimata ja läheb idanema. Niimoodi aitavad need looma- ja linnuliigid sarapuudel levida.
    Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme , mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi , pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.
  • Toominga (Prunus padus) marjade kasutamine.
    Toomingal on luuvili nagu kirsil ja ploomilgi, aga nii väike, et rahvasuus nimetatakse seda toomingamarjaks. Need valmivad augustis-septembris. Luukõva kestaga seemet ümbritseb rohekas viljaliha, mis on läikivmusta viljakesta sees.
    Toominga marjade korjamisel tuleb olla tähelepanelik, et toomingat mitte segi ajada paakspuuga, mille luuviljad muutuvad samuti mustaks ning on mürgised.
    Toominga viljaliha sisaldab süsivesikuid, sealhulgas sahharoosi, ja palju süsivesikulisi kiudaineid (kuni 15% tselluloosi). Vähem sisaldab ta pektiini, sidrun - ja õunhapet, askorbiinhapet ehk C-vitamiini ja glükosiide. Vähesel määral sisaldab ta valke ja mineraalaineid, eriti kaaliumi sooli ja antotsüaane, mis muudavad viljade värvi ilusaks.
    Toominga viljade söömine tekitab tunde, et suu on paks. See tuleb viljades sisalduvatest parkainetest, mis mõjutavad limaskesti. Nagu kõik toominga osad sisaldavad ka marjad amügdaliini. Eriti palju on seda seemnetes. Amügdaliin ise ei ole mürgine, aga kui see seedekulglas laguneb, siis tekib ülimürgine sinihape. Sellepärast ei tohi toominga vilju koos seemnetega süüa. Viljalihas on amügdaliini suhteliselt vähe, aga seemned tuleks välja sülitada.
  • Harilik vaher (Acer platanoides).
    Peamiselt põhjapoolkeral levinud suur vahtra perekond koondab ligi kakssada liiki, neist umbes kolmkümmend kasvab Euroopas. Viimastest on enim levinud ning küünib kõige kaugemale põhja ja itta harilik vaher (Acer platanoides).
    Kevadine magusapidu. Kui hästi järele mõelda, siis ega me vahtrapuud soojadel suvekuudel eriti ei märkagi: siis on ta lihtsalt üks ümara ja laia võraga varjupakkuja. Kevadel on hoopis teine lugu. Aprilli lõpus-mai algul, enne lehtede puhkemist, pakatavad vahtra õiepungad: puu on ühtäkki üleni täis meerikkaid rohekaskollaseid õisi. Kui seisatada sellise õieehtes vahtra all, kuuldub kõrvu ühtlane mesilaste sumin ning ninasõõrmetesse tungib magus nektarilõhn. Tõesti, vaher on pajude-remmelgate järel meil üks esimesi kevadisi nektari- ja õietolmurikkaid meetaimi. Rõhtsatesse ja püstistesse kännasjatesse õisikutesse koondunud õied eritavad palju nektarit. Tema heleda värvusega ning hea maitse ja õrna aroomiga mett peetakse väga väärtuslikuks. Ühelt suurelt puult võib saada aga kuni 10 kg mett ning hektar vahtrametsa võib anda ligi 200 kg linnupiima. Vahtra õietolm, mida mesilased hommikust õhtuni usinasti tarusse tassivad, on aga värvuselt roheline.
    Kuid varakevadel, enne õitsemist ja pungade puhkemist, annab vaher ka mahla, mis on tunduvalt magusam (suhkrusisaldus 1,2–3,2%) ja maitsvam kasemahlast. Vahtra mahlajooks algab tavaliselt märtsis, kui lumi on veel sulamata ja maapind külmunud, kuid ere kevadpäike puu talverammestusest üles ajab. Mahlajooks lõpeb siis, kui see algab kaskedel – ajal, mil maapind on sulanud. Vahtramahla ei ole mõistlik koguda mitte tüvesse auku puurides, vaid oksast: lõigake ära mõni sõrmejämedune vahtraoks võra päikesepoolsel küljel ning kinnitage nööriga selle otsa plast- või klaaspudel. Päikesepaistelise ilmaga võib sellisest oksast tilkuda kuni liiter magusat vahtranestet päevas.
  • Mets-õunapuu (Malus sylvestris) on looduskaitse alune tugevakasvuline puu.
    Mets-õunapuu on looduslikult levinud Euroopas, ulatudes Skandinaavia maadeni põhjas ja kuni Krimmini lõunas. Eestis leidub teda vähesel määral peamiselt Saare-, Muhu - ja Hiiumaal ning mandri lääneosas Pärnu–Tallinna jooneni. Mujal Eestis kasvavad taimed on pigem kultuurist metsistunud . Inimtegevusest ohustatud liigina on ta Eestis looduskaitse all kolmanda kaitsekategooria liigina.
    Mets-õunapuu kasvab 3–12 meetri kõrguse tihedavõralise puuna, kuid võib olla ka põõsakujuline, ainult kahe meetri kõrgune. Ta on valgusrikaste kasvukohtade taimeliik , laialehistes tamme-, pöögi jt. metsades kasvab teises rindes üksikpuudena, kuid eelistatult metsaservades või lagendikel. Võimsa juurestiku tõttu talub hästi põuda ja teda kohtab ka stepialadel.
    Nagu kõik teisedki õunapuuliigid, on mets-õunapuu putuktolmleja ning tema seemneid levitavad linnud ja imetajad . Vilja läbimõõt on 2–2,5 cm, maitselt on see hapu või isegi kibe. Kui need õunad läbi külmuvad, muutuvad nad magusaks nagu magushapu vein ning maitsesid vanadel aegadel lastele hästi. Tänapäeval võiksid metsõunad sobida veini kääritamiseks.
    Mets-õunapuu on üks kultuursortide lähteliike ja kohane neile pookealuseks. Siiski sobib mets-õunapuu alusena hästi vaid mõne üksiku sordiga . Seetõttu kipub mets-õunapuu pookealusena unustuse hõlma vajuma. Tuntakse ka rippuvate okstega leinavormi.
    Sagedamini kui mets-õunapuud võib meie looduses näha metsistunud aed-õunapuid – küll kunagiste taluaedade asemetel, aga ka teeservadel. Nad hakkavad mahapudenenud seemnetest kergesti kasvama. Metsistunud aed-õunapuu ei muutu mets-õunapuuks.
    Neil kahel liigil on kõige kergem vahet teha lehtede järgi: mets-õunapuu võrsed ja lehed on alt täiesti paljad , aed-õunapuu lehed ja nooremad oksad aga karvased. Viljuva puu määramine ei tohiks tekitada probleemi: mets-õunapuu pisikesi hapusid vilju on raske segi ajada aed-õunapuu suuremate ja magusamate õuntega.
  • Pärismaised puud-põõsad ravimiks.
  • Arukask (Betula pendlita).
    Kaseravimeil on kust-, sappi - ja higileajav, krampilõpetav (spasmolüütiline), immuniteeti tugevdav ja hüpoksiavastane toime. Kaseravimeist on mõjusaim hüpoksiavastane toime mahlal .
    Kasemahla kogutakse mahlade liikumise ajal ( soovitav oleks, kui) maharaiumiseks määratud puudelt, kuna koorevigastused kahjustavad puud. Kodustes tingimustes tuleb mahla tarvitada värskena. Kuna kasemahlas on kergestiomastatavaid suhkruid, mikroelemente ja muid aineid, on sellel ka üldtugevdav toime, mahl soodustab raskestiparanevate haavade kinnikasvamist, vähendab podagravalusid ja toimib kuseajatina. Kasemahlaga pestakse pead ja nägu, see suurendab naha elastsust ja soodustab juuksekasvu. Mahlast võib valmistada ka maitsvat kalja .
    Selleks tuleb mahl soojendada 35 °C, lisada 10-15 g pärmi 1 liitri mahla kohta, kaanestada nõu ja panna see külmkappi. 4-5 päeva pärast on kali valmis. Seda mõnusat hapukat jooki võib säilitada kuni 4 kuud.
    Kasemahlast saab teha kalja ka seda leivatükkidega (ka kuivanud leivaga) kääritades.
    Kalja soovitatakse juua hüpovitaminoosi, bronhiidi , tuberkuloosi, podagra , reumatismi, neeru- ja põiekivide, angiini, kehvveresuse, furunkuloosi ja tursete korral. Kali soodustab ka oblikhappesoolade eritumist organismist.
    Ravimitoormeks on arukase pungad ja lehed. Pungi kogutakse varakevadel nende paisumise ajal, kuid tingimata enne puu lehistumist. Selleks võib kasutada ka talvel maharaiutud puu oksi. Need torgatakse lumme ja kevadel pungade paisumise ajal korjatakse need ära. Pungi kuivatatakse varjus või kuivatis (ahjus, praeahjus ) temperatuuril kuni 30 °C, vältides nende puhkemist.
    Lehti kogutakse mais-juunis kuiva ilmaga pärast kastet . Kuivatatakse 3-5 cm paksuse kihina. Kuivi pungi ja lehti hoitakse riide - või paberkotis 2 aastat.
    Neid tarvitatakse kuse- ja sapiajatina, aga ka südamehaiguste, ateroskleroosi, podagra ja haavandtõve korral.
    Vastunäidustatud on diffusioosse glomerulonefriidi puhul, pungi ei tohi tarvitada ka raseduse ajal.
    Arukase lehtedest valmistatud ravimtee kustajav toime on nõrgem kui pungadel, kuid erinevalt pungadest ei ole lehtedes vaikaineid, mistõttu need ei ärrita neerusid.
    Lehetõmmis: 8 g kuivi peenestatud lehti 1/2 liitri keeva vee kohta, lasta tõmmata 20 minutit veevannil, jahutada ja kurnata. Võtta sisse 1/4 klaasitäit 4 korda päevas enne sööki.
    Pungatõmmis: 4 g kuivi pungi 1/2 liitri kuuma vee kohta, lasta tõmmata keeval veevannil 30 minutit, jahutada 10 minutit, kurnata. Võtta sisse 2 supilusikatäit 4 korda päevas enne sööki kui kuseajatit. Tõmmist võib hoida külmkapis mitte üle 3 päeva.
  • Jugapuu (Taxus baccata).
    Maailma vanimas dokumendis Papyrus Ebers’is on 1550 aastat e.m.a. kirja pandud 800 retsepti ja nimetatud üle 700 kodu- ja välismaise tooraine, millel on raviv mõju. Teiste hulgas on märgitud jugapuud . Raviaineid valmistasid preestrid ja neid kasutati tablettide kujul või salvides, plaastrites ja lahustes, samuti suitsu ja lõhnaainetena.
    Taxotere on viimastel aastatel jugapuu okaste põhjal välja töötatud ravim, mis aitab raku tasandil võidelda rinnavähiga. Seda on edukalt kasutatud paljudes maades ja lootusrikkad uuringud jätkuvad.
    Tahtmata jätta taksiinist läbini halba muljet, peab mainima, et sellest on saadud inspiratsiooni, valmistamaks kasvajatevastast preparaati Taxol (hiljem tuntud kui Paclitaxel). See preparaat blokeerib loomarakkude jagunemisel tubuliinvalkude tekke rakkudes, kusjuures kliinilistes katsetustes on positiivseid tulemusi saadud nii rinna- kui ka munasarja kasvajate korral.
    Jugapuu suure mürgisuse tõttu on seda taime rahvameditsiinis väga vähe pruugitud. Tõsi, üksikuid viiteid jugapuu kasutamise kohta siiski on, eeskätt nendest piirkondadest, kus teda on hulgi kasvanud. Eelnevatest sajanditest on teateid jugapuu väikeste koguste ettevaatliku pruukimise kohta astma , bronhiidi, luksumise, epilepsia, seedehäirete, veepeetuse, reuma, liigesepõletike, neeru- ja põiehaiguste ja südametõbede puhul.
    Usuti , et jugapuust tehtud vihaga vihtlemine aitab sügeliste jt. nahaparasiitide vastu. Jugapuust otsiti abi ka iseeneslike abortide esilekutsumiseks, kuid vale doseerimine saatis tihti teise ilma nii veel sündimata lapse kui ka ema. Mürgise taimena loodeti jugapuult abi vahel ka täiesti lootusetute haiguste korral, näiteks marutõve puhul.
  • Harilik kadakas (Juniperus communis).
    Loodusravis tuntud tegija . Marikäbidest saab valmistada teed või tõmmist, tinktuuri, siirupit või isegi õli, kusjuures neil kõigil on ravitoime. Organismile toimivad marikäbides leiduvad bioaktiivsed ühendid mitmel viisil.
    Esiteks, ammu on tuntud kadakamarjade organismist vett väljutav ehk diureetiline toime, seetõttu kasutati neid rahvameditsiinis tursete korral. Teiseks, laialt teatakse kadakamarjade desinfitseerivat mõju: see põhineb eeterlikel õlidel. Nii soovitatakse kadakamarju suust tuleva halva hingeõhu, köha ja mädase kurgupõletiku korral. Kadakamarja tee aitab hoiduda külmetushaigustest. Kolmandaks, kadakamarjades sisalduvad eri toimeained ergutavad ka seedekulgla näärmete talitlust, eriti mõjus on nende toime sapi nõristumisele.
    Ent tõhusalt toimivates marikäbides terendab ka üks oht: neid ülemäära palju ja kestvalt kasutades võib kasu asemel saada hoopis kahju. Täiesti vastunäidustatud on kadakamarjad seedekulgla haavandite, soolepõletike ning neeruhaiguste puhul.
  • Mets-kibuvits (Rosa majalis).
    Kibuvitsaravimeil on üldtugevdav, sappi- ja kustajav, verejooksu peatav, ateroskleroosi- ja põletikuvastane toime, need soodustavad hapendumis- ja taastusprotsesse, rohkendavad hormoonide teket, suurendavad fermentide aktiivsust ja kudede uuenemist, väljutavad organismist kolesterooli ning tugevdavad organismi vastupanuvõimet ebasoodsaile välistegureile.
    Kibuvitsaravimeid tarvitatakse hüpertooniatõve ärahoidmiseks ja raviks, ateroskleroosi, vitamiinivaegsuse (hüpovitaminoosi), vaimse ja füüsilise kurnatuse (liigväsimuse), maksa-, neeru-, mao- ja soolehaiguste, verejooksusoodumuse (hemorraagilise diateesi) ning neerupealise vaegtalituse korral, aga ka verejooksu peatamiseks ning raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Tuleb aga meeles pidada, et kibuvits vähendab verevoolavust ja seetõttu on vastunäidustatud tromboosveenipõletiku (tromboflebiidi), endokardiidi (südamesisekestapõletiku) ning III staadiumi südamepuudulikkuse puhul. Pikaajalise ja suurtes annustes tarvitamise korral võib lakata või väheneda kõhunäärmehormooni - insuliini teke.
    Ravimitoormena kasutatakse vilju, nn kibuvitsamarju ja juuri. Marju korjatakse enne külmade tulekut, kui marjad on täisvalminud. Külmunud marjadel ei ole ravitoimet. Marjad pannakse õhukese kihina korvi. Marju võib kuivatada kuivatis, ahjus või praeahjus temperatuuril 90-100 °C, vältides nende kõrbemist. Õigesti kuivatatud kibuvitsamarjad on punakaspruuni või kollast värvi. Säilitatakse suletud purkides 2 aastat.
    Juured kaevatakse välja sügisel, pestakse külma veega puhtaks, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse katusealuses. Juurtes on rohkesti parkaineid, mistõttu neid tarvitatakse kootava vahendina põiepõletiku, neerukivide ja reumatismi raviks.
    Meditsiinis kasutatakse ka mitmete teiste kibuvitsaliikide marju. Eestis peamiselt hariliku kibuvitsa (Rosa vosagiaca) marju.
    Kogutakse ka kibuvitsaõisi, neid kuivatatakse harilikul viisil. Õielehetõmmis on hea naha toonusetõstja ja värskendaja.
    Marjatõmmis: 2 supilusikatäit kuivi peenestatud marju 1 klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata termoses 3-5 tundi.
    Võtta sisse 1/3-1/2 klaasitäit 2-3 korda päevas enne sööki. Ravi kestab 1-8 nädalat. Kauakestva ravi ajal tuleb tingimata sissevõetavat annust järk-järgult vähendada.
  • Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) barbariis, hapumarjapuu, kukerkuusk, paaberits.
    Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad ta punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata. Kukerpuu marjad on paljudes tööstusharudes hinnatud. Näiteks tehakse neist kompvekke. Varem laialt levinud köhaleevendav lutsukomm “Barbariss” oli just selle marja abil hapukaks tehtud. Kukerpuu ladinakeelsest nimest Berberis sai komm oma nime, aga sellest on tekkinud saksa ja vene keele vahendusel palju rahvapäraseid nimesid (paburitski, barbariis jne.). Kuid marjadest tehakse ka maitsvat keedist, samuti tarretisi. Hapukad marjad on ka jookide valmistamisel alati hea materjal. Kukerpuu marjadel on nii lai kasutuspõld seepärast, et nad sisaldavad palju erinevaid happeid ja suhkruid, aga rohkesti ka vitamiini C. Muide, ka siis kui marju pole, saab kukerpuult hea maitse suhu . Hapukad on ka lehed, mida võib julgelt näksida.
    Kukerpuu on aga rohkemat kui lihtsalt söögitaim, ta on abimees ka ravimisel . Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris- oktoobris . Kukerpuust valmistatud ravivahendeid on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime.
    Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime leida oranzikaid punktikesi: roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama meie söögivilja.
    Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas. Ka on sel võõramaalasel õied välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Ka on hariliku kukerpuu astlad tavaliselt kolmeharulised, sel teisel aga üheharulised. Muide, astlad on neil tekkinud lehtedest. Selles veendumiseks püüdke üks astel ära tõmmata ja te näete, et see tuleb ära nagu leht, ilma, et tõmbaks endaga ühes osa koorest või puidust.
  • Laukapuu (Prunus spinosa) tervendaja rollis.
    Loo nimitegelase raviomadusi tundsid, hindasid ja kasutasid juba antiikse Kreeka ja Rooma ravitsejad. 17. sajandil levis põhjamaades uskumus , et hea kõhuhädade ravimi saab õlle ja laukapuu viljade mahla segust . Enim on läbi aegade pruugitud leheteed, mille vooruseks peetakse rohket vitamiin C sisaldust. Nii lehtedest kui ka õitest valmistatud teel on mõjus vett väljutav toime, samuti kiirendavad need joogid ainevahetust. Ainult õitest keedetud teed kasutatakse lahtistajana. Laukapuu õitest ja viljade koostisosadest tehakse aroomikat essentsi.
    Eestis kasvavad looduslikud laukapuud talviti leebe merelise kliima mõjusfääris eeskätt Saaremaa eri paikkondades ja Väike-Pakri saarel. Looduslikud laukapuud on meil kaitse all II kategooria liigina.
  • Sanglepp (Alnus glutinosa) ja Hall lepp (Alnus incana).
    Sangleparavimeil on kootav , verejooksu peatav, haavuparandav ja higileajav toime. Need pidurdavad kolesterooli imendumist inimorganismis.
    Sangleparavimeid tarvitatakse ateroskleroosi ärahoidmiseks, aga ka mao- ja soolehaiguste raviks ning düsbakteeria (soole väärbakterisuse) ärahoidmiseks antibiootikumide tarvitamisel. Ravimitoormena kasutatakse liitvilja, nn käbisid, koort ja lehti, teatud juhul ka juuri.
    Nii sanglepa kui ka halli (valge) lepa käbisid korjatakse sügisel või talvel (kuni märtsikuuni nende täieliku puitumiseni). Mahalangenud käbisid ei korjata. Käbisid kuivatatakse pööningul, katusealuses või kuivatis (ahjus, praeahjus) temperatuuril 50-60 °C 4-5 cm paksuse kihina ja korduvalt ümber pöörates. Säilitatakse puunõus või riidekotis 3 aastat.
    Lepakoort kogutakse mahlade liikumise ajal, soovitav maharaiumisele määratud puudelt. Kuivatatakse ahjus, praeahjus või kuivatis temperatuuril 40-50 °C. Droog on kuiv, kui see murdub ega paindu.
    Lehti kogutakse varakevadel ning kuivatatakse katusealuses või kuivatis (ahjus) õhukese kihina.
    Halli lepa käbitõmmis: 2 supilusikatäit kuivi peenestatud käbisid 1 klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata keeval veevannil 15 minutit, jahutada 45 minutit, siis kurnata.
    Võtta sisse 1/3 klaasitäit 2-3 korda päevas 30 minutit enne sööki.
  • Harilik lodjapuu(Viburnum opulus).
    Lodjapuu on tuntud juba ammust ajast ka ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega marju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja marju. Marjad on tal erepunased luuviljad nagu ploomid ja kirsid ning need on toiduks metsa lindudele, kes aitavad nii kaasa ka lodjapuu levimisele.
    Nii marju kui koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu korral. Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Lodjapuuravimeil on põletikuvastane, kustajav, rahustav, verejooksu peatav ja mõõdukas hüpoksiavastane toime, need pidurdavad kolesterooli teket ning ergutavad rasvavahetust.
    Neid tarvitatakse liigerutuvuse, unetuse, hüpertoonilist laadi veresoonte vegetatiivse düstoonia (toonusehäirumuse), südameneuroosi, mao- ja soolehaiguste, südame- ja neeruhaigustest tingitud tursete, hüpertooniatõve ning külmetuse raviks.
    Vastunäidustatud on tromboosisoodumuse korral. Kestva tarvitamise puhul on vaja kontrollida verehüübivust.
    Ravimitoormena kasutatakse lodjapuu koort, õisi ja vilju (marju). Koort ei tohiks korjata otse metsas kasvavatelt puudelt, sest siis kaob metsa ilu, vaid lõigatud oksajupid tuleb kodus ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade voolamise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Marjad on ka vitamiini C ja suhkrurikkad ning seepärast võib neist head teed valmistada.
    Koort kogutakse varakevadel mahlade liikumise aegu maharaiutud põõsastelt, lõigatakse tükkideks ning kuivatatakse õhu käes või pööningul. Kuiv koor murdub kõrgesti, vähekuivanud aga paindub .
    Lodjapuumarju korjatakse täiesti valminuina septembris-oktoobris, närvutatakse korralikult õhu käes ning kuivatatakse kõvastumiseni kas kuivatis, ahjus või praeahjus. Koort säilitatakse 4 aastat, õisi ja marju 2 aastat. Kooretõmmis: võtta 1 supilusikatäis kuiva peenestatud koort 1 klaasi kuuma vee kohta, lasta tõmmata keeval veevannil 30 minutit, jahutada 10 minutit ja kurnata. Võetakse sisse 1-2 supilusikatäit 3-4 korda päevas pärast sööki. Marjatõmmis: võtta 2 supilusikatäit kuivi peenestatud marju 1 klaasi keeva vee kohta ja lasta tõmmata termoses 3 tundi. Võtta sisse 1/3 klaasitäit sooja tõmmist 2-4 korda päevas.
  • Paju (Salix) kui aspiriini vanaisa.
    Aastal 1897 sünteesis Felix Hoffmann salitsüülhappest atsetüülsalitsüülhappe, mis pani aluse aspiriini tootmisele. Salitsüülhapet ja salitsülaate õppis inimkond tundma tänu pajule. Kui saja aasta eest aspiriini üha hoogsamalt tootma ja pruukima hakati, väljendasid mõnedki teadlased arvamust, et pajukoorel on aeg vanaduspensionile jääda. Sellest hoolimata on paju kui aspiriini vanaisa ikka väärikas ravimtaim , tunnustatud paljudes farmakopöades ja autoriteetsetes droogikäsiraamatutes.
    Rahvameditsiinis tuntakse paju eelkõige kui palavikku alandavat, haavu parandavat ning reuma- ja podagravastast vahendit, mis leevendab põletikest tingitud valu ning toimib kõhulahtisuse vastu. Inglismaal tarvitati pajukoorekeedist mitmesuguste nahahaiguste ja haavandite raviks.
    Samad kasutusalad on täheldatavad ka Eesti etnofarmakoloogias. Remmelga koore keeduvett on joodud jooksva , köha ja palaviku korral. Keedist tarvitati ka reumaatiliste valude, bronhiidi ja läkaköha vastu, samuti kopsu-, soole- ja põieverejooksu puhul. 
    Nii tarvitati paju näiteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tõttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) Vastse -Otepää v. A. Kroon (1938)].
    Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Värskele haavale oli kõige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Väiksemale haavale pandi teeleht , mõnikord ka kobruleht. Väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi männivaik [RKM II 384, 400/1 (11) Keila T. Birkan (1985)].
    Pajukoor läks käiku ka rästikuhammustuse korral. Temas leiduvad tanniinid on tõepoolest võimelised siduma maomürgis sisalduvaid polüpeptiide, kuid mürk imendub haavast kudedesse väga kiiresti. Kui us nõelab, siis tõmmatagu paju seljast, ladva poolt alla poole koor ära ja seotagu sellega haige koht kinni – siis ei lähe paistetus enam edasi [H III 21, 594 (3) Kolga -Jaani, Soosaare v.].
    Vanarahvas on pajule omistanud suisa müstilist väge. Iseäralik võim arvati olevat isegi paju varjul: Hambavalu vaikistuseks tuleb kuuvalgel ööl kolm kord peoga paiu puu varju võtta hamba pääle panna siis jäävad hamba valu tagasi. Ka kolm korda kuuvalgus võttes aitava ka [RKM II 13, 557 (169) Pajukoort kui Euroopas tunnustatud droogi saadakse eri liiki pajudelt, teiste seas ka Eestis kasvavailt punapajult, härmpajult ja rabedalt remmelgalt. Kvaliteetne droog tohib sisaldada kuni 3% võrseid diameetriga üle 10 mm, kuni 2% muid võõrlisandeid, kuni 11% niiskust ning selle tuhastamisel ei tohi üldtuhasisaldus ületada 10%. 
    Pajukoort kogutakse kevadel mahlade suurima liikumise ajal, mil koor on lahti. Droog kujutab endast 25–30 cm pikkusi torukesi või pooltorukesi, mis võetakse oksalt ringlõigete ja neid ühendava pikilõike abil. Kuivatatakse hea tuuletõmbusega ruumis. Koort kogutakse 2–3 (5) aasta vanustelt okstelt. Droogi peaks kuivatama temperatuuril 20 °C umbes kümme päeva.
    Pajukoores on omalaadne apteek . Pajukoor sisaldab fenoolglükosiide, millest peamised on salitsiin (1–12%) ja salikortiin (0,01–9%), leidub ka 2’-atsetüülsalikortiini, tremulatsiini (harva üle 1%), populiini, salireposiidi (punapajus 0,1–1,2%), purpureiini (punapajus kuni 0,4%), pitseiini, vimaliini ja triandriini; aga samuti salitsiini, salikortiini ja salireposiidi atsetüleeritud derivaate, salitsüülhappe estreid ja salitsüülalkoholi. Salitsülaatide derivaatide sisaldus oleneb muu hulgas taime liigist: hõberemmelgas on seda umbes 0,5%, rabedas remmelgas 1–10% ja punapajus 3–9%.
    Veel on droogis flavonoide (1–4%, sh. punapajus 0,18–0,4% eriodiktoüül-7-glükosiidi), D- ja L-naringeniin-5-glükosiidi (kumbagi 0,4–1,5%), isosalipurposiidi (0,2–1,5%) jt), tanniine (8–20%, kondenseerunud tanniinid ja gallotanniinid) ja polüfenoole (5%). Noorte võrsete koor ja puit sisaldavad samu toimeaineid mis okste koor, aga vähem.
    Pajust aspiriinini. Pajukoor aspiriini tootmiseks kasutatavat atsetüülsalitsüülhapet ei sisalda. Atsetüülsalitsüülhapet saadakse sünteetilisel teel salitsüülhappest selle fenoolse hüdroksüülrühma esterdamisel äädikhappega. Keemiliselt on ta seega nii ester kui ka hape . 
    Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud. Salitsüülhappe ärritav toime imetajate mao limaskestale kaitseb taimi ärasöömise eest, aga muudab ka taimed vastupidavamaks viirushaiguste suhtes.
    Atsetüülsalitsüülhappe kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine , kõhulahtisus, mao- ja sooletrakti verejooksud . Mõnedel andmetel on looduslikul salitsüülhappel siiski vähem kõrvaltoimeid kui sünteetilisel atsetüülsalitsüülhappel.
    Pajukoore toimed ja kliinilised uuringud. Pajukoores sisalduvate ainete farmakoloogiline toimemehhanism pole päris selge. Tõenäoliselt mõjutab ekstrakt mitmeid pro-inflammatoorseid „märklaudu”, sh. tsüklooksügenaasi mõlemat isomeeri. Arvatavasti ongi nende toimemehhanism sarnane atsetüülsalitsüülhappe omaga , mille põletikuvastane mõju seisneb prostaglandiinide sünteesis osalevate tsüklooksügenaaside pöördumatus pärssimises. Põletikuvastane toime on kindlaks tehtud ka tremulatsiini metaboliitidel.
    Salitsiini aglükoon on saligeniin, mis muutub organismis salitsüülhappeks. Sellel põhinebki pajukoore kasutamine palaviku-, reuma- ja valuvastase vahendina, kuid siit tuleneb ka tugev mao limaskesta ärritav toime. Peale salitsiini droogis oleva koguse, tekib seda ka inimorganismis salikortiini lagunemise teel. Viimane püsib muutumatuna kunstliku maomahla happelises keskkonnas (pH 1), kuid kunstlikus peensoolekeskkonnas (pH 7,4–7,6) muutub salitsiiniks. 
    Droogi tõenäoliselt tugevaima põletikuvastase toimega koostisaine ongi salitsiin. Seda käsitletakse nüüdisajal kui profarmakoni, mis muutub maosooletraktis saligeniiniks ja pärast kudedesse imendumist salitsüülhappeks. Organismi ainevahetuses salitsiinist tekkinud ainetest ongi 86% salitsüülhape, 10% salitsüluurhape ja 4% gentisiinhape. Salitsiini ja salikortiini muundumist saligeniiniks põhjustab organismis leiduv b-glükosidaas. Salitsüülhappe järkjärguline teke organismis on põhjus, miks pajukoore põletikuvastane toime avaldub hoopis aeglasemalt kui puhtal salitsüülhappel.
    Salitsiini aglükoon on saligeniin, mis muutub organismis salitsüülhappeks. Sellel põhinebki pajukoore kasutamine palaviku-, reuma- ja valuvastase vahendina, kuid siit tuleneb ka tugev mao limaskesta ärritav toime. Peale salitsiini droogis oleva koguse, tekib seda ka inimorganismis salikortiini lagunemise teel. Viimane püsib muutumatuna kunstliku maomahla happelises keskkonnas (pH 1), kuid kunstlikus peensoolekeskkonnas (pH 7,4–7,6) muutub salitsiiniks. 
    Droogi tõenäoliselt tugevaima põletikuvastase toimega koostisaine ongi salitsiin. Seda käsitletakse nüüdisajal kui profarmakoni, mis muutub maosooletraktis saligeniiniks ja pärast kudedesse imendumist salitsüülhappeks. Organismi ainevahetuses salitsiinist tekkinud ainetest ongi 86% salitsüülhape, 10% salitsüluurhape ja 4% gentisiinhape. Salitsiini ja salikortiini muundumist saligeniiniks põhjustab organismis leiduv b-glükosidaas. Salitsüülhappe järkjärguline teke organismis on põhjus, miks pajukoore põletikuvastane toime avaldub hoopis aeglasemalt kui puhtal salitsüülhappel.
    Loomkatsetes saadud andmeid kinnitavad inimestel tehtud uuringud. 1990. aastate lõpus jälgiti kahes kliinilises uuringus Saksamaal litsentsitud pajukooreekstrakti tõhusust: uuritud ekstrakti toime osteoartriitide ja selja alaosa valude korral oli tunduvalt tugevam kui platseeborühmas. 2001. aastal tehtud kliinilises uuringus manustati 78 katsealustele kahe nädala vältel pajukoorest valmistatud ekstrakti arvestusega 240 mg salitsiini päevas ning tõestati preparaadi tõhus toime osteoartriidi korral. Ühtlasi selgus, et katsealused talusid uuritud pajuekstrakti hästi. Inimuuringuid ongi kõige rohkem tehtud selja alaosa valude ja otseoartriidi all kannatavate patsientidega, neid toimeid peetakse kliiniliselt tõestatuiks.
    Näidustused. Ühe Euroopa autoriteetsema droogikäsiraamatu järgi on pajukoor näidustatud valude vähendamiseks selja alaosas ning osteoartriitide ja reumaatiliste vaevuste sümptomaatiliseks raviks. Maineka Saksa Komisjon E ( German Commission E) monograafia nimetab pajukoore näidustustena palavikku, reumaatilisi vaevusi ja peavalu. Välispidiselt tarvitatakse pajukoort vannidena liigesereuma ja artriitide ning salvide ja kompressidena haavade, nahahaavandite ja põletushaavade korral.
    Preparaadid . Pajupreparaatide ühekordne seespidine annus on võrdväärne 60–120 mg salitsiiniga, mis vastab 6–12 g kuivatatud droogile. Päevaseks annuseks soovitatakse alkoholiga valmistatud kuivekstrakti, vesitõmmist, tinktuuri või vedelekstrakti koguses, mis vastab 120–40 mg salitsiinile.
    Droogipulbrit annustatakse palaviku korral 1–2 g mitu korda päevas ja antireumaatilise vahendina 8–10 g söögi ajal koos toidu ja joogiga . Vedelekstrakti (1:1, 25% alkohol )
    võetakse 1–3 ml kolm korda päevas. Kuivekstrakti manustatakse arvestatuna salitsiinile 20–40 mg kolm korda päevas. 
    Pajukoore vesitõmmise valmistamiseks võetakse 2–3 g pulbristatud droogi (teelusikatäis droogi kaalub umbes 1,5 g), kallatakse see üle külma veega ja lastakse aeglasel tulel keema . Siis jäetakse segu 5 minutiks tõmbama ning seejärel kurnatakse. Juuakse tassitäis 2–5 korda päevas. 
    Pajukoore tinktuuri valmistamiseks võetakse 1 liitri 35–40% etanooli (viina) kohta 200 g peenestatud droogi ja jäetakse 10–14 päevaks toatemperatuuril pimedasse kohta seisma, seejuures kord või paar päevas loksutades; lõpuks kurnatakse. Tinktuuri võetakse reuma korral pool teelusikatäit veega lahjendatuna kolm korda päevas.
    Pajukoor teesegudes. Näiteks lastele mõeldud gripitee sisaldab 30% pajukoort, 40% pärnaõisi, 10% angervaksaõisi, 10% teekummeliõisikuid ja 10% pomerantsikoort.
    Kõrvaltoimed ja vastunäidustused. Suurtes annustes avaldavad salitsülaadid küll kõrvaltoimeid, kuid pajukoore standardile vastav ekstrakt raviannuses seda tavaliselt ei tee. Pajupreparaate peetakse võrdlemisi hästi talutavateks. Harva tekitavad need mao- ja neeruärritust, ilmneda võib kohin kõrvades, iiveldus ja oksendamine. Maolimaskesta ärrituse tõenäosust suurendab tanniinide sisaldus.
    Vastunäidustatud, kui patsient on ülitundlik salitsülaatide suhtes. Ei soovitata väikelastele. Pajupreparaatidest peaksid hoiduma need, kes põevad mao- või kaksteistsõrmiksoole haavandtõbe, hemofiiliat, astmat või diabeeti. Vastunäidustatud ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Võivad avaldada koostoimet antikoagulantidega. Salitsülaatide kõrvaltoimeid võivad suurendada alkohol ja barbituraadid .
  • Harilik pihlakas (Sorbus acuparia).
    Pihlakas olnud tervistava toimega puu. Pihlapuust loodetud abi saada paljude haiguste ja hädade korral. Pihlakast otsitud abi näiteks erinevate külmetus-, liigeste - ja veritsushaiguste, hüpertoonia ja atereskleroosi puhul. Seda puud kasutatud ka erinevatest nahahaigustest vabanemiseks. Ravimisel kasutud nii pihlaka õisi, vilju, koort kui ka lehti. Pihlakas olnud ka üks koostisosa võimsast üheksavägise salvist, mis aidanud nõidade vastu, aga ravinud ka haavu. Rahvauskumused pihlakavitsa kohta räägivad suuresti üksteisele vastu. Siiski on selge, et eesti rahvameditsiinis olnud pihlakavitsal ääretult suur vägi.
  • Harilik pärn (Tilia cordata).
    Pärnaravimeil on higile-, sappi- ja kustajav, rögalahtistav, põletiku-, mikroobi- ja hüpoksia-vastane ning rahustav toime, need vähendavad vere voolavust ning normaliseerivad aine-vahetust.
    Pärnaravimeid kasutatakse liigerutuvuse, krampide. külmetuse, maksa- ja neeruhaiguste, stenokardia , hüpertooniatõve ning kõigi selliste haiguste puhul, millega kaasneb hapniku- vaegus .
    Ravimitoormena kasutatakse õisi (õisikuid) koos nahkjate kattelehtedega, teatud otstarbeks ka lehti. Õisi kogutakse õitsemise ajal -juulikuus. Kuna pärna õitsemisaeg kestab ilusa ilmaga 10 ning jaheda ilmaga 15 päeva, siis tuleb valida selline kogumisaeg, kui õied on äsja puhke -nud ja täiesti värsked. Hiljem kogutul ei ole ei raviomadusi ega ehedat pärnaõiemaitset.
    Samaväärseks droogiks on ka suurelehise pärna (Tilia platyphyllos) õied, mis puhkevad 7-15 päeva varem. Lehti kogutakse samadel tähtaegadel.
    Õied kuivatatakse kohe pärast kogumist varjualuses, tuuletõmbuses ruumis, pööningul, kuivatis 3-5 cm paksuse kihina temperatuuril 40-50 °C. Droog on kuivanud, kui õieraod muutuvad hapraks. Päikese käes ei tohi pärnaõisi kuivatada. Kuivanud pärnaõitel on neile eriomane meeldiv lõhn, magusavõitu ja kerge kootav maitse. Säilitatakse puunõus 2 aastat.
    Õietõmmis: 2 supilusikatäit kuivi peenestatud õisi 2 klaasi keeva vee kohta. Lasta tõmmata keeval veevannil või nõrgal tulel 15 minutit, jahutada toatemperatuuril 45 minutit, siis kurnata.
    Võtta sisse 1/2 klaasitäit 3-4 korda päevas enne sööki.
    Südame isheemiatõve raviks:
    1. Võtta sisse 5-10 ml värsket lehemahla veega (vahekorras 1:5) 4-6 korda päevas;
    2. Teha lehetõmmis: 2 supilusikatäit kuivi peenestatud lehti 2 klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata veevannil 15 minutit. Jahutada, kurnata. Võtta sisse 50-100 ml 3-4 korda päevas;
    3. Juua leheteed kui vitamiinijooki.
  • Harilik saar (Fraxinus excelsior) saarepuu, saarn, saarnas, suar.
    Rahvameditsiinis tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Kuid koorest on saadud ka abi riide ja villa mustaks, siniseks või pruuniks värvimisel. Isegi naha parkimisel on teda kasutatud. Tegelikult soovitatakse saare noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha.
  • Harilik tamm (Quercus robur) hiiepuu , talitamm , suvitamm, lesetamm .
    Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii sõjaplaane kui pidusid. Tammed pakkusid kaitset ja andsid muudki kasulikku . Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks? Ilmselt seepärast, et tundus, nagu seisaks ta muutumatuna põlvest põlve. Arvati, et tammed on surematud, kes on näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid . Osalt oli neil õigus, sest need puud elavad tõesti väga vanaks. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Teine põhjus on tamme austamiseks ilmselt see, et ta võib saavutada hiiglaslikud mõõtmed. Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit.
    Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad , et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada.
  • Toominga (Prunus padus) marjade kasutamine meditsiinis.
    Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu.
  • Harilik türnpuu(Rhamnus catharticus).
    Türnpuu on ravimtaimena tuntud. Kõhulahtistina võib tarvitada toorete marjade mahla, kuid ettevaatust liialdamisega, eriti laste puhul. Ohutu annus on 1¼-2 supilusikatäit päevas. Rohkem kasutatakse kuivatatud marju, millest tehakse teed. Seegi mõjub kõhulahtistina, kuid võib mõnikord liiga tugevat toimet avaldada. Tee valmistamiseks võetakse supilusikatäis kuivatatud marju klaasi keeva vee kohta. Teel lastakse tõmmata kaks tundi. Juuakse õhtul, korraga pool klaasi.
  • Harilik viirpuu. (Crataegus rhipidophylla).
    Harilik viirpuu on looduslikult levinud Kesk-Euroopas, Ida-Euroopa lauskmaal, Lõuna-Skandinaavias ja Baltikumi lääneosas.
    Harilik viirpuu on madal puu või kõrge põõsas kõrgusega 5–8 m. Võrsetel leiduvad üksikud 0,5–1,5 cm pikad astlad. Lehed on laiad ja munajad , kahe väiksema abilehega. Suur leht on 2-3 sügava hõlmaga. Leherool on karvad . Sügisel on lehed kollased .
    Viirpuu õitseb juuni I ja II dekaadil. Õisikud on 10–15-õielised, kännasjad. Ühe õie läbimõõt on 1,2–1,5 cm.
    Viirpuul on õunvili. Viljad on ovaalsed, punased, 1–1,5 cm läbimõõdus. Viljaliha on kollane, jahukas , mõrkjas, 1 luuseemnega. Viljad valmivad septembris. Viirpuu on hea meetaim . Tema viljadest ja õitest valmistatakse südamerohtusid. Viirpuid kasvatatakse üksikult ja pöetava hekina.
  • Verev viirpuu (Crataegus sanguinea).
    Lisaks verevale viirpuule kasutatakse ka teiste viirpuuliikide õisi ja vilju, praktiliselt on kasutamist leidnud tömbilehine, viie-emakaline, üheemakaline ja harilik viirpuu. Viirpuuravimid laiendavad valikuliselt südame- ja peaajuveresooni, vähendavad erutuvust, parandavad südame ja peaaju hapnikuvarustust ning ainevahetust, normaliseerivad südamerütmi ning alandavad vere kolesteroolisisaldust.
    Neid tarvitatakse hüpertooniatõve raviks ning isheemiatõvest tingitud ateroskleroosi ja tahhükardia (südame-rutluse) ärahoidmiseks.
    Viirpuuravimid aitavad organismil, eriti aga peaajul ja südamelihasel kohaneda hapnikuvaegusega, mistõttu võib neid pidada usaldusväärseiks taimravimeiks südame- ja veresoonehaiguste algstaadiumis. Ravimitoormena kasutatakse lehti ja vilju (marju), sealjuures tuleb arvestada, et viirpuu õitseb vaid 3-4 päeva.
    Lehti ja õisi kogutakse õitsemise algul, kui õiepungad pole veel täielikult avanenud. Lehti ja õisi pole soovitav koguda kohe pärast vihma või kastet, kuna siis tõmbuvad need kuivades tumedaks. Kuivatada tuleb kohe, hiljemalt 1-2 tundi pärast kogumist pööningul, katusealuses või hea tuulutusega ruumis õhukese kihina. Kuivatusruumi aknad ja uksed tuleb ööseks sulgeda, kuna droog on niiskustimav.
    Säilitatakse suletud puu- või klaasnõus. Vilju korjatakse ainult täisvalminult. Need kuivatatakse päikese käes või kuivatis (ahjus, praeahjus) temperatuuril mitte üle 60 °C. Kuiv droog sõelutakse läbi, eemaldatakse viljaraod,  kahjustatud marjad ja muud võõrkehad. Säilitatakse klaasnõus või tihedast riidest kotis 2 aastat. Marjatinktuuri valmistatakse 70-protsendilise piiritusega, võttes võrdse koguse marju ja piiritust . Segul lastakse tõmmata 2 nädalat. Tõmbununa on tinktuur läbipaistev. kollakaspunane vedelik.
  • Pärismaised puud-põõsad mürgiks.
    Hinnanguliselt on õistaimi maailmas umbes 250 000 liiki, neist ligikaudu 10 000 on mürgised. Mürktaim sisaldab mürkaineid ja kutsub esile mürgistusi, mille mõju võib olla enesetunde ajutisest halvenemisest surmavani. Looduses kaitsevad mürkained taimi ärasöömise eest. Et hoida järgmiseks kevadeks kogutud varusid, on seetõttu sageli eriti mürgised säilitusorganid: sibulad , mugulad, juurikad. Varakevadel on iga tärkav roheline lible talve üle elanud loomade jaoks kõrges hinnas ja seetõttu pääsevad mürgised kevadlilled ärasöömisest edukamalt.
  • Jugapuu (Taxus baccata).
    Mürgine on kogu taim. Mürgiga pole loodus jugapuu puhul koonerdanud. Kihvtised on nii vegetatiivsed kui ka generatiivsed osad ehk teisisõnu oksad, okkad, puit, koor ning seemned. Samas ei ole eri taimeosad ühtviisi mürgised ja see oleneb suuresti ka taime kasvuperioodist. Näiteks jugapuu okastes on talvel mürgiste ühendite koguhulk peaaegu neli korda suurem võrreldes suvega .
    Mürki pole seemneid katvas lihakas eredalt värvunud seemnerüüs, mis moodustab marikäbi välise osa. Rahvasuus kutsutakse jugapuu marikäbi lihtsalt marjaks. Alust sellele annab ka jugapuu nimetus eri keeltes. Ladinakeelne Taxus baccata viitab otseselt marjadele: bacca on ´mari´, baccata aga ´marju kandev ´. Samalaadsed nimeversioonid on käibel ka soome keeles (marjakuusi) ja vene keeles (тисс ягодный).
    Jugapuu mürgisus toetub laias laastus kolmele suurele sambale: alkaloidid (eeskätt taksiini kompleks – taksiin ja taksifülliin), glükosiidid (taksikatiin) ja eeterlikud õlid (jugapuuõli). Ehkki loo nimitegelane hõlmab kõik kolm ühendirühma, tekitavad kõige rohkem probleeme jugapuu alkaloidid. Okaste maksimaalne taksiinisisaldus on kuni 2%, seemnetel vahemikus 0,2–1%. Katsetega on tõestatud, et laboriloomadest pisiimetajatel (hiired-rotid) jääb taksiini LD50 vahemikku 4,5–20 mg kehakaalu kilo kohta, kusjuures alkaloidide toime oleneb ka manustamisviisist. LD50 on keskmine surmav annus, mis põhjustab poolte katseloomade surma.
    Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti suuresti, näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid, okkaid süüa, ilma et neil avalduksid kahjustavad mõjud. Ka jugapuu marikäbisid söövate lindudega on kahetised lood. Need linnud (rästad), kelle nokas ja seedekulglas seemned ei purune , võivad seemnerüüsid vabalt süüa, kusjuures vastutasuks levitavad nad jugapuu seemneid. Seevastu suurnokk-vintidele ja mitut liiki kanalistele, kes ka seemned purustavad, on maiustamine jugapuu andidega tihti lõppenud isegi surmaga.
    Läbi aegade on just jugapuu seemnetes ja okastes leiduvat taksiini pruugitud mürgina. Kusjuures mürgitusjuhud saab jaotada kolme rühma.
    Esmalt enesetapud, ehkki saabuv surm on vaevaline ja piinarikas. Näiteks juba Caesari “ Gallia sõdades” on vihje, et aastal 53 eelistas eburoonide kuningas Ambiorix jugapuu marikäbidega endalt ise elu võtta, selle asemel et roomlastele alistuda. On andmeid ka terve hispaania aadlike suguvõsa kohta, kes selmet keiser Augustuse sõduritele kuuletuda, sooritasid kollektiivse enesetapu jugapuu seemnetega. Esimese jugapuuga sooritatud suitsiidi meditsiiniline kirjeldus avaldati ajakirjas Lancet 1836. aastal.
    Teiseks õnnetusjuhtumid, kus jugapuu värvikaid ande, mille pikkus küünib kuni 1,5 cm, peetakse söödavateks marjadeks ja need näritakse koos 4–7 mm suuruste seemnetega suus puruks ning neelatakse alla. Seemet kattev lihakas ja eredavärviline seemnerüü ehk arill ei sisalda mürke. Veelgi enam, tema koostises valitsevad keelel magusat maitset, läägust ja limasust tekitavad ühendid. Just see kombinatsioon koos nägemismeelt köitva eredavärvilisusega ning jugapuu kultuursortide kasvatamine aias saabki paljudele lastele saatuslikuks, kusjuures jugapuu mürgituste arv pole tegelikkuses sugugi nii väike. Näiteks Ameerika ühendriikides oli 1993. aastal 969 jugapuust tingitud mürgitusjuhtumit.
    Kolmas taksiini kasutusvaldkond mürgituste tasandil on tavamõistusele kõige õõvastavam: teiste inimeste või koduloomade sihiteadlik mürgitamine. Inimesi on mürgitatud jugapuu okkaekstraktiga või lisatud purustatud seemneid toidu või joogi hulka. Koduloomad on saanud mürgistusi, kui nende toitumiskohtadesse on jäetud jugapuu oksi.
    Mürk mõjub korraga paljudele organitele. Organismi esmased kahjustused avalduvad juba tund-paar pärast mürgiste jugapuuosade söömist, sest taksiin imendub seedekulglast kiiresti verre. Kõigepealt tulevad ilmsiks seedekulgla mürgistusnähud: oksendamine ja tugev valu maos. Seejärel ilmneb valuliselt kulgev kõhulahtisus. Järgmisena kahjustub närvisüsteem, mis avaldub silmapupillide laienemises , peapöörituses, teadvuse kaos , krambihoogudes ja koomas . Surm saabub tavaliselt südameveresoonkonna ja hingamiselundkonna süsteemse kahjustumise tagajärjel. Selle nähtudeks on algne pulsi kiirenemine , seejärel aeglustumine, südame rütmihäired, naha kahvatumine, tugeva mürgituse tõttu lakkab lõpuks nii südametegevus kui ka hingamine .
    Seemnerüü on küll mürgitu. Kirjandusallikad, mis jugapuude marikäbide seemnerüüst räägivad, võiks tinglikult jagada kaheks. Esmalt need, kus täie õigusega mainitakse, et seemnerüü on mürgitu ja sellega edastatav info piirdub. Teisalt need, milles samuti rõhutatakse seemnerüü biokeemilist kahjustust ja antakse ka vihjeid ka selle pruukimiseks toiduks, kas niisama söömiseks või tee keetmiseks.
    Tegelikult ei tohiks jugapuu marikäbide lihakat osa mingil juhul toiduks ega joogiks kasutada. Tänapäeva moodne köögitehnika võib purustada marikäbid juhtumisi koos mürgiste seemnetega ühtlaseks massiks, mida siis hiljem heauskselt pruugitakse. Eeskuju on nakkav, eriti laste puhul. Nähes täiskasvanuid marikäbisid korjamas, ent teadmata nende hilisemat töötlemist, võivad lapsed seda tegevust matkida ja süüa neid koos mürgiste seemnetega.
    Marikäbide lihakal seemnerüül ei ole erilist väärtust ei toitainete ega energia poolest, mistõttu neid ei tasu toiduks kasutada. Tegemist pole toidutaimega, ka tema üksikosade söömine võib põhjustada ebatüüpilisi reaktsioone, näiteks neil, keda vaevab mingit laadi ülitundlikkus. Kokku võttes: jätke jugapuu pilkupüüdvad annid puutumata!
    Jugapuu seeme, võrsed, okkad, koor ja kuigivõrd ka puit on mürgised. Vilja ja okaste mürgisust on Eesti-, Liivi- ja Kuramaal märgitud juba 1852 . aastal.
    Väikelastega peredel ei soovitata seetõttu ahvatlevate viljadega jugapuid koduaias kasvatada. Juba mõne seemne söömine võib nii inimestel kui ka loomadel lühikese ajaga esile kutsuda raske mürgistuse ja lõppeda traagiliselt. Kirjanduses hoiatatakse, et kui siiski on üle viie seemne söödud, tuleb inimesele koos joogiveega anda puusütt ja pöörduda kiiresti arsti poole.
  • Harilik kikkapuu (Euonymos europaeus).
    Kuni 3 m kõrgune põõsas, mille kandilised oksad on noorelt rohelised, hiljem pruunikashallid, sageli korkjate liistakutega. Lehed on piklik-munajad, terava tipuga  ja saagja servaga, sügisel värvuvad üleni kollasteks ja punasteks. Rohekasvalged õied on 2-5-kaupa lehekaenlas. Pilkupüüdev on puu sügisel, kui ilmuvad   roosad või punased lühtreid (laternaid) meenutavad kuparviljad, mis avanevad viieks osaks ja südamikus hakkavad paistma oranźid lihakad seemned. Viljad on väga mürgised. Kikkapuud võib Lõuna- Eestis hajusalt kohata  jõgede kallastel.
  • Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum) kuusmapuu, kuusmann , kukepuu, takispuu, kohlap.
    Need marjad oma kauni värvi, mahlakuse ja läikiva pinnaga otsekui kutsuksid sööma. Kuid millegipärast ei ole keegi neid metsas ära noppinud. See on ohtlik märk. Tõsi ta on, kuslapuu marjad on mürgised, vahel isegi eluohtlikult. Marju on mõnikord kasutatud lahtistina, aga siiski on parem neist mürgistest marjadest hoiduda. Õnneks tunduvad kuslapuu viljad maitsetud või pigem isegi ebameeldiva maitsega seega vaevalt neid keegi eluohtlikul hulgal sööb.
  • Laukapuu (Prunus spinosa) paheline pool.
    Rohkete juurevõsude tõttu moodustab laukapuu tihedaid looduslikke tihnikuid, mida on raske või peaaegu võimatu läbida. Juurevõsude jõudus teke piirab nüüdisajal ka laukapuude laialdast tarvitust hekitaimena.
    Teravad tugevad astlad takistavad samuti laukapuu padrikus liikumist. Nõnda on mõistetav, miks varajasel keskajal levis üha enam uskumus, et laukapuul on midagi vaja varjata. Muide, astlad kajastuvad ka laukapuu teadusnimetuses (Prunus spinosa): ladinakeelne spinosa tähendabki ’astlaline’.
    Veelgi enam, paljudes laukapuu loodusliku leviku põhipiirkondades Kesk- ja Lõuna-Euroopas anti keskajal laukapuule sellised nimetused, mis ühendavad teda otseselt elu varjupoolega, näiteks surma ja allilmaga. Just astelde tõttu hakati kõnealust puud seostama nõidadega, kes väidetavalt kasutasid musta maagia riituste puhul selle puu eri osi.
    Kaugeleulatuvate vääruskumuste tõttu usuti mõnel pool koguni seda, et saatan ise torkivat laukapuu asteldega oma järgijaile märke. Loomulikult süvendasid sellised kuuldused tavainimeste paanilist hirmu laukapuude ees ja nende hävitamise parimaks vahendiks peeti põletamist. Hispaania inkvisiitorid leidsid , et kurja tuleb karistada kurjaga. Nõidade põletamiseks valmistatud tuleriit sisaldas tihti laukapuud. Nii sai korraga vabaneda lausa kahest ohust ning maksta kurjusele kätte tema oma relvadega.
    Leebemates oludes lasti tülikad laukapuud lihtsalt hävitada. Saksamaal Brandenburgis kasvanud suur laukapuu meelitas nii vaatamisväärsusena kui ka maagiliste rituaalide teostusobjektina 17. sajandil ligi hulgaliselt inimesi. 1683. aasta novembris käskis kohalik hertsog Friedrich Wilhelm puu lihtsalt maha raiuda , põhjendades oma tegu ebausukommete piiramisega. Panuse lokkava ebausu võimendamiseks andis ka laukapuu eri osade kontrastsus.
    Varakevadise õitsemise järjel moodustunud valged õied, okste tume koor ning punakas vedelik, mis murdumiskohtadelt välja immitses, viis kiiresti mõtted musta ja valge vastandlikele pooltele, mida sidus punane veri .
    Ka laukapuu viljad ei äratanud neid tarbivates kahejalgsetes erilist usaldust. Esimene probleem tekkis nende maitsega, mis parkainete ja hapete rohkuse tõttu on kombinatsioon hapust ja mõrkjast maigust, mida võimendab tugevalt kootav toime limaskestadele. Nüüdisaja teadmiste valguses on teada seegi fakt, et luustunud seemnes leidub piisavalt amügdaliini, millest lagunemisel vabaneb mürgine sinihape.
  • Harilik lodjapuu (Virurnum opulus). 
    Kuni 4 m kõrgune põõsas, mille lehed meenutavad sõstra lehti.. Väga dekoratiivsed õied moodustavad lapiku ebasarika, kus keskel on kollakad väikesed emasõied, mida ümbritsevad suured valged isasõied. Viljaks on punased luuga marjad.  Lehed ja toored  marjad on mürgised, külmunud ja kuivatatud marjad on ohutud ja paljudele armastatud söögimarjad.
  • Harilik näsiniin (Daphne mezereum) naeseniinepuu, nasinad, küüvits, surmalill, metssirel.
    Ilupõõsana on näsiniin küll väga kaunis ja hinnatud, kuid siiski ei soovitata teda eriti kasvatada. Põhjuseks on mürgisus. Hobuse võib tappa juba peotäis näsiniine lehti. Mürgistusnähtudeks on esmalt tugev põletus suu limaskestadel. Ka lihtsalt vaigu sattumine nahale põhjustab raske põletuse ning hiljem haavandeid. Kui marjad liiguvad aga suust edasi, siis põhjustavad need kogu seedetee limaskestade põletusi, kõht hakkab valutama , pea ringi käima, tõuseb palavik ja süda hakkab meeletult kiiresti lööma. Võib isegi teadvus kaduda. Surm aga saabub hingamishäirete tõttu. Nii tuleb hoida lapsed näsiniinepõõsastest kaugel, sest nende kaunid marjad ahvatlevad end kindlasti sööma. Õnneks on neil kohe tunda ebameeldiv maitse ja laps pääseb nii vaid kerge mürgistusega.
    Varakevadel köidab tähelepanu näsiniin oma saledatele okstele kinnitunud lõhnavate roosakate õitega. Vaasi toodud näsiniine lõhn võib tekitada peavalu ja uimasust. Põõsa nimi on tulnud ka sellest, et oksad on sitked. Paraku on õieehtes oksa katkinäsimine väga halvasti lõppenud. Isegi oksa lõikamisel nahale sattunud mahl võib tekitada lööbe. Kuna näsiniine kõik osad, sealjuures erkpunased luuviljad, on väga mürgised, siis peaksid väikeste lastega pered hoolega kaaluma , enne kui oma koduaeda sellist surmavat iludust istutada .
  • Paakspuu(Frangula alnus) pahaspuu, kitsepaats, ohupaats, mõruuibu.
    Paakspuu on meie metsade üks tavalisemaid põõsaid, kuid tihti jääb ta möödujatele märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta.
    Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks.
  • Harilik porss (Myrica gale) lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad
    Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel. Ta on suhteliselt vähe levinud ja tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ning ülesharimine. Nii ongi harilik porss meil Eestis võetud looduskaitse alla. Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, ka madal- ja siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi.
    Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte sugukonda. Porss on palju rohkemate harunenud okstega. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad , mida pole vaja kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud urbadesse ning isas - ja emasurvad kasvavad eri põõsastel. Väga harva võib kohata porsa põõsaid, millel alumised urvad on isaõitega, aga ülemised emased. Porsa lehed on väga lühikese rootsuga, see hakkab järjest aeglaselt lehelabaks laienema, lehe ülemisel poolel on aga serv saagjas. Porsa lehtedel ja okstel võib aga näha kindlat määramistunnust: kollaseid näärmetäppe. Kes veel kahtleb, see purustagu porsa leht või oks näpu vahel ja nuusutagu. Nüüd jääb see liik kindlasti kauaks meelde. Kollased vaigunäärmed eritavadki seda iseloomulikku lõhna.
    Vaigunäärmetest on aga palju kasu ka inimene lõiganud. Varem tehti porsast rohkesti õlut, eriti Saaremaal. Porsa lehtedel on joovet ja uimastust tekitav toime, ta annab õllele meeldiva lõhna. Sellist õlut tehakse tänapäeval harva, kuna on selgunud porsaõlle halb mõju jooja tervisele. Porss võib põhjustada samasuguse mürgistuse nagu sookail . Mürgistusnähtudeks võivad olla oksendamine, kõhulahtisus, võivad tekkida ka neerukahjustused või kuse- ja suguelundite talitluse häired. Siiski on porsaoksi ja -lehti kasutatud välispidiselt ravimina nahahaiguste korral. Kuid porsaokstel on veel üks hea omadus, mida ei tohiks unustada: värskelt peletavad need väga hästi koid riiete vahelt minema.
  • Toomingas (Prunus padus).
    Kevadiste lillekimpudega võib endale siiski ka sõna otsese mõttes peavalu valmistada. Toomingas lõhnab küll kevadöös hurmavalt, aga kui suur kimp magamistuppa tuua, võib hommikuks saada peavalu. Toominga lõhna suhtes on tunded ja tundlikkus erinevad, viimases eestikeelses mürktaimede raamatus on tema lõhna isegi peetud ebameeldivaks.
  • Harilik türnpuu (Rhamnus catharticus) türnapuu, viherpuu, vihur, kitseuipuu.
    Türnpuu on rohkem tuntud Põhja- ja Lääne-Eesti inimestele, sest sealsetel kuivadel loopealsetel kasvab teda palju sagedamini kui Lõuna- või Ida-Eestis. Kuid selgeks võiks õppida selle taime igaüks. Parimaks eristamistunnuseks on lehed. Need on türnpuul piklikud, veidi terava tipuga. Alt vaadates paistavad silma külgrood, mis on omapäraselt kaardunud lehe tipu suunas. Tavaliselt kasvab türnpuu tiheda põõsana, tema okste tippudes turritavad aga astlad.
    Astlad justkui peletaksid inimesi temast eemale. Parem ongi türnpuust eemale hoida, sest tema marjad on mürgised nagu paakspuu omadki. Need võivad põhjustada oksendamist, piinavaid kõhuvalusid ja peapööritust. Halvimal juhul võivad aga saabuda krambid, mis võivad haarata ka südame- või hingamislihaseid. Toored türnpuu marjad on rohelised, aga valminult muutuvad mustaks. Marju on kasutatud ka värvimisel.
  • Verev kontpuu (Swida sanguinea) kukerkuusk, kukerpuu, kukepuu, luupuu.
    Kontpuu on huvitav taimenimi. Oletusi võib nime päritolu kohta olla mitmeid, kuid kõige õigem on ilmselt see, et tema puit on kõva nagu kont. Kasutada saab ka marju, mis tegelikult on luuviljad. Söömiseks need ei kõlba, küll aga huvitava rohelise õli valmistamiseks. See õli on väga väärtuslik tehnikameeste töökojas. See õli ei kuiva ära. Marjad on sinakasmustad, tavalise herne suurused.
    Kes aga looduses ringi jalutab ja kahtleb, kas näeb kontpuud, see uurigu tema põhitunnuseid. Nende teadmine on oluline ka seetõttu, et kontpuu võib kerge mürgistuse esile kutsuda. Aastaringselt on osa oksi punased, noored on sageli rohekad, vanad aga hoopis hallid. Neil okstel on suvel vastamisi kinnitunud lehed, talvel pungad. Lehed aga on tumerohelised ning rood kaarduvad tipu suunas. Pungadel kattesoomused puuduvad, nii et need on täiesti paljad.
  • Kasutatud kirjandus ja viited:
    1. Kemilärarnas Resurscentrum. Läkemedelsutveckling- histooria
    2. Ny behandling av bröstcancer testas. Östra Småland och Nyheterna.1999-05-04 http://www.ostran.se/harkiv/ost/1999/05/04/OST19990504BBEEUU000_216276.ht m
    3. Wiedemann , Ferdinand Johann; Weber , E. 1852. Beschreibung der phanerogamischen Gewäsche Est-, Liv- und Kurlands. Reval.
    4. Hannust , Arnold . Jugapuu on meie aedade vähenõudlik talvekaunitar. – Kodu ja Aed. Sisustus .ee http://sisustus.delfi.ee/?cmd=article&id=1295&act=38
    5. Eilart , Jaan 1962. Jugapuu meil ja mujal. – Eesti Loodus 13 (6): 344–351.
    6. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad: looduslugu. Folkloor . Sümboolika. Tervendamine . Sinisukk, Tallinn.
    7. Leht, Malle 1980. Jugapuu. – Eesti Loodus 31 (8): 516–519
    8. Nilesen, Harald 1990. Mürktaimed. Valgus, Tallinn.
    9. Normet , Thea 2004. Mürgiseid taimi meie umber. Maalehe raamat, Tallinn.
    10. Püssa, Tõnu 2005. Toidutoksikoloogia. Halo , Tartu.
    11. http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=260
    12. http://raulpage.org/ravimtaimed/#parn
    13. http://raulpage.org/ravimtaimed/#arukask
    14. http://raulpage.org/ravimtaimed/#lepp
    15. http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=3509
    16. http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=3202
    17. http://www2.archimedes.ee/noorteadlased/06_Poim.ht m
    18. http://naistekas.delfi.ee/kodu_ja_aed/aed/pihlaka-keemia-ja-maagia.d?id=20070525
    19. http://vigastused.onepagefree.com/?id=10191 &
    20. http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
    21. http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/lehtpuud-ja-poosad
    22. http://entsyklopeedia.ee
    39
    • .DOC Laadi alla originaalfail 40 lk · .doc · 15 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #1 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #2 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #3 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #4 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #5 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #6 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #7 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #8 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #9 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #10 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #11 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #12 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #13 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #14 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #15 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #16 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #17 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #18 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #19 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #20 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #21 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #22 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #23 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #24 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #25 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #26 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #27 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #28 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #29 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #30 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #31 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #32 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #33 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #34 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #35 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #36 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #37 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #38 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #39 Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks-raviks-mürgiks #40
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 40 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-06-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 15 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor tarc Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Materjal annab ülevaate Eestis kasvavaist pärismaistest puittaimedest ehk puudest ja põõsastest. Aluseks on võetud vikipeedia pärismaised puud ja põõsad. Sisaldab materjali meilt ja mujalt.Pildid leiab vastavanimelisest ettekandest.Head lugemist!
    puittaimed pärismaised eestis mets õunapuu lepp hall lepp paju kask lodjapuu viirpuu kontpuu mänd kuusk jugapuu saar tamm sookask ravimtaimed viljad seemned korp koor lehed leherüü okkad

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Puittaimed toiduks-ravimiks ja mürgiks-ettekanne
    40
    pptx

    Puittaimed toiduks, ravimiks ja mürgiks: ettekanne

    Puittaimed toiduks, ravimiks ja mürgiks. KUTTB 1-kõ Tarmo Vaarmets 2013 a. Pärismaised puud-põõsad söögiks Harilik kadakas Marikäbisid kasutatakse kokanduses. Vanasti olid maarahva seas hinnatud kadaka- marjadest taar ja kali ning kadakaõlu. Kibuvits Õitest tehakse kuulsat roosiõli. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Laukapuu Kõige rohkem pruugitakse toiduks vilju (pikkus 7­10 mm ja läbimõõt 10­15 mm).

    Geograafia
    Puude juurde Hendrik Relve - Kokkuvõte
    10
    doc

    Puude juurde Hendrik Relve - Kokkuvõte

    Hendrik Relve ,,Puude juurde" kokkuvõte 1) Haab (Populus temula) Haavametsad on Eestis kaasikute ja lepikute järel kolmandal kohal. (4%) lehtmetsade pindalast. Kõige rohkem on Eesti ida- ja kaguosas. Paljuneb seemnetest ning juurevõsudest. Seemned valmivad juunis (1 puu võib aastas lendu lasta kümneid miljoneid seemneid) Seemned juhtuvad harva idanema. Levib juurevõsude asemel edukamalt- võsusid levib kõikjale puu ümber 25 meetri ulatuses. Noorte haavade oksad harunevad vähe ja on punsunud. Esimestel aastatel sirgub haava latv igal aastal tavaliselt tervelt meetri jagu.(kiirekasvuliseim puu Eesti metsades). Haava eluiga on alla 100 aasta

    Dendroloogia
    Dendroloogia praktikumide konspekt-lehtpuud-okaspuud
    11
    docx

    Dendroloogia praktikumide konspekt: lehtpuud, okaspuud

    Dendroloogia praktikumid PRAKTIKUM1 Gymnospermae- paljasseemnetaimed PINACEAE-MÄNNILISED Picea abies harilik kuusk (luubiga vaadates on okastel valged mullikesed, võrse peal pisikesed valged karvad) Picea glauca kanada kuusk (võrsel pole karvu, okastel palju õhulõhesid, okkad lühemad kui harilikul kuusel, värvuselt on hallikas rohelised, käbi on hästi pisike, helepruun) Picea mariana must kuusk (natukene heledam kui kanada kuusk, võrse on karvane, laiemad õhulõhed, pungasoomused on pikad, käbi on veel väiksem kui kanada kuusel ja käbi on tumedam, hallikas tumepruunikas, käbi on suhteliselt ümmargune) Picea omorika serbia kuusk ( okkad lamedad, ühelt poolt hallid teiselt rohelised, okaste taga kaks valget triipu, käbid piklikud punakaspruunid , väiksemad) Picea pungens torkav kuusk (võrse pole karvane, teravad okkad, hästi helepruunid, väga pehmed) Pseudotsuga menziesii harilik ebatsuuga (hästi pikad ja pehme

    Ainetöö
    Puud
    45
    xls

    Puud

    Taxodiaceae väga vanas eas paks; koorekiud eralduvad sooküpressilised ovaalsed. kergesti pikkade ribadena. Lehed okkataolised, lineaalsed või soomusjad, asetunud spiraalselt. igihaljad ühe- ja kahekojalised puud, põõsad. Koor õhuke, pikisuunas vaoline, liigiti nõrgalt Seemned valmivad 1. Käbid on kuni 4cm pikad, Sugukond kuni tugevalt ketendav, paksu korpa ei Või 2. Aastal,

    Dendroloogia
    Dendroloogia kordamisküsimuste lühikonspekt
    32
    docx

    Dendroloogia kordamisküsimuste lühikonspekt

    Lameda ja kumera küljega kui 2- või 3- kaupa, kolmetahulised kui 5-kaupa. Käbid puitunud, paksenenud või on neil tipus paksenenud kilp – apofüüs. Puit kollakaspruun, vaigune. Perekonnas 100 liiki (harilik, mägi, keerd, makedoonia, valge, siberi seeder). Eestis looduslikult ainult harilik. Leviala peamiselt põhjapoolkera: Põhja-Ameerika, Euraasia, ka Fillipiinidel. Kasutatakse laialdaselt ehituses (palgid, plangud, mööbel, uksed), tõrv, tärpentiin, süsi. Seedermänni seemned toiduks. Ulatuslikult kasutatakse ka ilupuudena. Harilik mänd: Pinus sylvestris Kasvab suurel maa-alal Euroopas ja Aasias, pole Taanis. Kodumaine liik. Kõrgus oleneb kasvukohast, rabas paar meetrit, viljakal kasvukohal 30m. Mullaviljakuse ja niiskuse suhtes vähenõudlik, väga valgusenõudlik. Okkad 4-7cm, kahekaupa, teravatipulised, rohelised, nõrgalt keerdunud. Pungad piklikmunajad, oranžpruunid, vaigused. Käbid 3-7cm pikad, pruunid, puised. Puit helepruun, väga heade tehniliste omadustega

    Dendroloogia
    Puittaime liigid-tutvustus-31tk
    142
    pptx

    Puittaime liigid, tutvustus (31tk)

    PUITTAIME LIIGID Iseseisev töö Al Le 7 etteantud liiki Mikrobioota Microbiota decussata AREAAL Vladivostoki lähedal, Sihhote-Alini mäestikus SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud.

    Aiandus
    Dendroloogia lehtpuude ja põõsaste kirjeldused
    5
    docx

    Dendroloogia lehtpuude ja põõsaste kirjeldused

    1) Berberis vulgaris ­ harilik kukerpuu Lehed ovaalsed/äraspidimunajad. Serv peenogaline. Sügised punased. 2) Berberis thunbergii ­ Thunbergi kukerpuu Lehed äraspidimunajad/mõlajad. Serv on terve. Kergelt teravdunud tipuga. Sügisel korall-punased. 3) Philadelphus coronarius ­ harilik ebajasmiin Lehed elliptilised/munajad. Serv jämesaagjas. Terava tipuga. Paljas va. Lehelaba allküljel roodude nurkades (karvane). Sügisel kolletuvad. 4) Ribes rubrum ­ punane sõstar Lehed hõlmised. Serv ebaühtlaselt saagjas. Karvane. Sirge alusega. 5) Ribes nigrum ­ must sõstar Lehed kolmehõlmised. Serv jämesaagjas. Allküljel kollased näärmetäpid. Südaja alusega. 6) Ribes alpinum ­ mage sõstar Lehed kolmehõlmised. Serv ripsmeline, sügavtäkiline. Pikkus sageli suurem laiusest. 7) Physocarpus opulifolius ­ harilik põisenelas (sarnane lodjapuuga!) Lehe alus kergelt südajas. Karvad lehelaba allküljel roodudel. Suurus var

    Dendroloogia
    Dendroloogia lehtede-arvestuse-konspekt
    48
    doc

    Dendroloogia lehtede (arvestuse) konspekt

    Õistaimed ehk katteseemnetaimed Kukerpuulised * Berberis Vulgaris ­ Harilik kukerpuu - lehed ovaaljad - lehe servas nõeljatipulised hambad ! - lehe toon rohekast muutub punakaks. (Serv kergelt terav, tuhm hall, piklik pruun, väike) * Berberis Thunbergii ­ Thunbergi kukerpuu - lehe serv terve ! - ovaalne ümar - tilluke (väike), punakas hall või hall roheline (tillukesed kollakas beezid lehed) Hortensialised * Philadelphus Coronarius - Harilik ebajasmiin - jäme saagja servaga (kergelt) - terava tipuga (suhteliselt ilus, suuremapoolsed lehed, alt serv sile) Sõstralised * Ribes nigrum ­ Must sõstar - lehe alus südajas - enamasti 3 hõlmaline - lehe rootsul kollased näärmed (alt rootsu juurest suur sisselõige, hõlmine, tuhm) * Ribes rubrum ­ Punane sõstar - lehed hõlmised 3-5 - servad ebaühtlaselt saagjas - lehe alus täiesti sirge! - alt võib karvane olla (kortsune, tumeroheline) * Ribes alpinum ­ Mage sõstar - le

    Dendroloogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun