juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil . Kasutamine: Marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral. Tööstuses on
kärbseseenesuure sarnasuse tõttu ohtliku panter-kärbseseenega tuleks hoiduda halli kärbseseene korjamisest (Hanso jt.2000). Austraalias ei kasva. 1.3.7 Loor- kärbseseen Harva esineb meil veel loor-kärbseseent (A. strobiliformis(Paulet) Bertilloni), see on suurtelihakate viljakehadega liik, millel hallikas, kollaka varjundiga kleepiv kübar (kuni 18 (-26) cm), koguviljakeha paksult ja tihedalt kaetud suurte hallikate või kollakate kleepivate jahukas-vatjate ebemetega; tupp ja rõngas kergesti lagunevad. Liik on lubjalembene ja kasvab juulist septembrini 12 lehtmetsades ja puisniitudel, eriti laialehiste puude all; värskelt mürgine. Viimased kaks liiki kuuluvad Euroopa punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (Hanso jt.2000). Austraalias pole. 1.4. Teised kärbseseened Peale punase kärbseseene ja valge kärbseseene leidub Austraalias veel Amanita xanthocephala,
Pungad vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt Lehed hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes Õied vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Viljad Valmib septembris, oktoobris õitseb juunis Õitsemisaeg Kasvukoht: poolvarju taluv valgus vähenõudlik niiskus mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi muld hekina Kasutamine Sordid levinud alusmetsaliik. Kasutatakse haljastuses, kuna talub hästi kärpimist ja suudab kasvada ka saastunud õhus, üks
LEHED Vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased. ÕIED, VILJAD Õitseb juunis. Õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes. Vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Valmib septembris, oktoobris. KASVU- Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Poolvarjutaluv. TINGIMUSED Paljuneb hästi vegetatiivselt. KASUTAMINE Kasutatakse haljastuses, kuna talub hästi kärpimist ja suudab kasvada ka saastunud õhus. Üks levinumaid hekitaimi. Läiklehine tuhkpuu Cotoneaster lucidus Kohevate Viljadega kattesoomustega võrse pung Võrsed
Harilik viirpuu on madal puu või kõrge põõsas kõrgusega 58 m. Võrsetel leiduvad üksikud 0,51,5 cm pikad astlad. Lehed on laiad ja munajad, kahe väiksema abilehega. Suur leht on 2- 3 sügava hõlmaga. Leherool on karvad. Sügisel on lehed kollased. Viirpuu õitseb juuni I ja II dekaadil. Õisikud on 1015-õielised, kännasjad. Ühe õie läbimõõt on 1,21,5 cm. Viirpuul on õunvili. Viljad on ovaalsed, punased, 11,5 cm läbimõõdus. Viljaliha on kollane, jahukas, mõrkjas, 1 luuseemnega. Viljad valmivad septembris. Viirpuu on hea meetaim. Tema viljadest ja õitest valmistatakse südamerohtusid. Viirpuid kasvatatakse üksikult ja pöetava hekina. 5.16. Verev viirpuu (Crataegus sanguinea). Lisaks verevale viirpuule kasutatakse ka teiste viirpuuliikide õisi ja vilju, praktiliselt on kasutamist leidnud tömbilehine, viie-emakaline, üheemakaline ja harilik viirpuu.
Punga kattesoomused kohevad, eemalehoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed. Lehed: vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased. Õitseb juunis. Õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes. Vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Valmib septembris, oktoobris. Kasvutingimused ja kasutamine Kasvutingimused: mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Poolvarjutaluv. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Levinud alusmetsaliik. Kasutatakse haljastuses, kuna talub hästi kärpimist ja suudab kasvada ka saastunud õhus. Väga palju kasutatakse haljastuses, üks levinumaid hekitaimi. Hooldus Külmataluvus: kuni -34°C. Vajab vähe kärpimist, kujundada võib igal ajal. Sobivad lindude
juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral.
annaabi.ee 
