Foneetika ja fonoloogia Vokaalid. Häälduskohad Eesvokaalidele on ühine, et eeskeel tõuseb kõva suulae poole. Suuõõne esiosa on kitsas, tagaosa ja neel avarad. Ä keeleselg eespool, keeletipp alumiste hammaste taga E eeskeel kõrgemal, keeletipp alumiste hammaste taga Ö eeskeel veidi madalamal ja tagapool I eeskeel kõrgele kõva suulae poole, keeletipp alumiste hammaste taga Ü keel veidi rohkem taga- ja allpool Tagavokaalidele on ühine, et tagakeel liigub pehme suulae poole. Suuõõne tagumine osa on väike ja neel kitsas, esiosa aga avar. A tagakeel tõstetud pehme suulae poole, keeletipp alumiste hammaste taga O tagakeel tõuseb kõrgemale pehme suulae poole, keel tõmbub tahapoole ja seega ka hammastest eemale Õ tagakeel tõuseb pehme suulae poole, huuled ümardamata
Foneetika ja fonoloogia Artikulatoorsete joonte kokkuvõte Konsonandid Konsonant Heliline / helitu Aktiivne artikulaator Häälduskoht Hääldusviis M + Heliline Huuled Ninaõõs Nasaal N + Heliline Eeskeel ja keeletipp H-sombud ja ham, ninaõõs Nasaal Kõva suulagi N’ (nj) + Heliline Kõva suulagi Nasaal R + Heliline Keeletipp Hambasombud Tremulant L + Heliline Eeskeel ja keeletipp Hambasombud Lateraal
Konsonant S 1. Kuidas häälik S tekib? Häälikut S nimetatakse tema erilise moodustusviisi tõttu sisihäälikuks ehk sibilandiks. Viimase oluline tunnus on, et keel ei suru end tugielundile(hambavallile või kõvale suulaele) ühtlaselt lähedale, vaid jätab hääldusõhu teele nõgusa, vaokujulise kanali. S on keelelabahäälik, moodustatakse külgi vastu hambavalli toetades. Keel paikneb õige pisut tagapool kui t hääldamisel, keeletipp hammastest tagasi tõmbunud. Keelelihased ei ole pinges, keelelaba kohal on parajalt avar vagu, mis laseb hääldusõhul kergesti väljuda. Eesti s-ile vajalikku avarat õhukanalit on võimatu saavutada keeleseljaga, kui keeletipp on vastu alumisi hambaid nagu vene ja saksa keeles tavaline. Tämbrilt on tüüpiline eesti s vähem terav kui vene, läti või rootsi oma, kuid mitte ka nii lai ja mahlakas, kui oleme harjunud kuulma soome keeles. 2. Vead hääliku S hääldamisel
Mineraalid- 60- 70% Orgaaniline aine- 30- 40% Rasv- 15% Lihaste ehitus ja kuju Lihaskude on erutuv kude. Lihased jaotuvad selle järgi kuidas kinnituvad kõõlustele. Lihased jaotuvad kuju järgi: Jämelihased Lamelihased Rinnna-, kõhu- ja vaagna õõs Suu õõs- Mokad- Esik(Suu) Hambad- Suulagi- eesmine- luuline - Tagumine- pehme Keel- Aitab suunata, maitsta toitu, inimestel rääkida Keeletipp- Keeletipp, Keelejuha, Keelepära Söögitoru- 3e kestaline, ülesandeks toitu juhtida Magu- Toidu ajutine säilitamine, lihljem ka lõhustamine Neel, hambad Paiknevad ala ja ülalõualuu külge Kiskjatel on relvadeks Hambad jagunevad: Peakroonilised hambad Lühikroonilised hambad Habad moodustavad hambakaare - lõikehambad - kihvad - Purihambad
häälduselundite kujundatud ahtuses pideva hõõrdumiskahina /v, s, s´, h/ ning võõrfoneemid /f/ ja /s/; b. klusiilid ehk sulghäälikud, mille hääldamisel häälduselundite sulg katkestab õhuvoolu täielikult /k, p, t, t´/; c. nasaalid ehk ninahäälikud, mille hääldamisel on suus või huultel õhuvoolu katkestav sulg ning õhk pääseb välja ninaneelu ja ninaõõne kaudu /m, n, n´/; d. lateraalid ehk külghäälikud, mille moodustamisel keeletipp või keeleselja eesosa tekitab suulae keskjoonel sulu, aga õhuvool pääseb välja küljelt /l, l´/; e. tremulant ehk värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi häälduselund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima /r/; f. poolvokaal /j/, mis artikulatoorselt kattub vokaal i-ga, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina. Mõnikord nimetatakse poolvokaaliks ka v-d. Moodustusviis Moodustuskoht
Keele ja lõua asend meenutab i moodustamist (kõnes kujuneb keele asend pisut tagapoolsemaks, häälikut õppides on aga kasuks, kui toome keele võimalikult ette). Huuled on torutatud nagu u hääldamisel, seejuures moodustub väiksem ja ümaram ava kui o hääldamisel, kuna lõug laskub minimaalselt. Ü moodustamist on suhteliselt lihtne omandada: keel, lõug ja huuled teevad rõhuhetkel üheaegse sööstu ette, pika üü korral jäävad sellesse asendisse toetuma. Keeletipp on vastu alumisi lõikehambaid, keeleselja esi- ja keskosa on tõusnud kõva suulae lähedale, keele ja kõva suulae vahel on kitsas väljapääs õhule, keeleküljed on vastu ülemisi purihambaid, huuled on ümardunud ette, hambakaarte vahe on väike, õhk ei lähe ninasse, häälekurrud on suletud ja vibreerivad. 2. Vead hääliku Ü hääldamisel Maksimaalne eesasend annab häälikutele toestatuse ja stabiilsuse pikal hääldamisel.
kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). Resonaatorid: suuõõs, ninaõõs, neel ja huultetagune. Neelu-, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti. Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed. Huuled: labialiseeritud vokaalid, labiaalkonsonandid Keeletipp, selg ja juur: konsonandid ja vokaalid Liikumisega õõnte omadused muutuvad ja häälikud saavad just neile iseloomulikud akustilised tunnused. Õhuvoolu pääsu ninaõõnde reguleerib pehme suulagi. Kui pehme suulagi suleb käigu ninaõõnde, tekivad suuhäälikud. Kui pehme suulagi laskub, pääseb õhuvool ninna ja kui suu on sel ajal suletud, tekivad nasaalid. Mida erinevamad on keele ja teiste kõneorganite asendid, seda erinevamad on häälikud.
Nad põlvnevad permiajastu kotülosaurustest ja saavutsid suurima õitsengu keskaegkonnas. Nad pole 200 miljoni aasta vältel palju muutund. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ja nad ei saanud oma pead kilbi ala varju tõmmata. Enamik kilpkonnaliike on liiga aeglased, et saaki jälitada. Nad toituvad taimedest või väikestest loomadest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid. Kondoikilpkonn kaevad end mudasse ja avad suu ning jääb ootama. Tal on ereroosa keeletipp, mis on kaladele "söödaks". Nüüdisaegseid kilpkonni on umbes 210 - 250 liiki. Kilpkonnad on levinud peamiselt troopilises ja ekvatoriaalses vöötmes. Kilpkonnade elupaigad on väga mitmekesised - kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed. Kilpkonnade värvus sõltub nende elupaigast ja on neile kaitsevärvuseks. Kilpkonnad on olnud aegluse sümboliks - see ehtib maismaavormide kohta. Merikilpkonnad on kuival kohmakad, veesa aga üliosavad ja graatsilised
uudishimulikuks ning tahtis õues veidi taaskord. Vajutada ülespoole või allapoole, ringi vaadata. Kõigepealt üles nina poole ja aga ettevaatlikult. siis alla lõua poole. Vaata peeglisse, teeme koos." Kui keeletipp muutub tömbiks, siis laseme 1.2.6. Keelekell (7x) ,,Nüüd kui keeleke teab, mis üleval ja all lapsel puutuda taas kokteilikõrt enda suu oli, siis uudishimu kasvas. Tahab ta nüüd ees, et keeletippu teravaks teha. ka teada, mis paremal ja vasakul pool toimub. Teeme nüüd hästi aeglaselt keele tipuga
- kurgunibul uvulaarid - kõval suulael palataalid - hambasompudel alveolaarid - hammastel dentaalid - huultel labiaalid - keelehäälikud lingvaalid. Suuõõne erinevad osad (kõri poolt huulte poole): kurgunibu (uvula), pehme suulagi (velum), kõva suulagi (palatum durum). Pehme ja kõva suulagi jagunevad taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. Suuõõne põhjas on keel. Keelel on neli peamist osa: keeletipp (apex), laba (corona), keeleselg (dorsum), keelepära (radix). Keeleselja võib omakorda jagada kolmeks: esiselg, keskselg, tagaselg. Vokaalid häälikud, mille hääldamisel õhuvool / hääl pääseb pidevalt ja takistuseta suu keskelt välja. Olulisim vokaalide kirjeldamisel on keele ja huulte asend. Vokaalidiagramm. - eesvokaalid keeletõus keele eesosas (i, ü, e, ö, ä) - tagavokaalid keeletõus keele tagaosas (u, õ, o, a)
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
3) Kõva suulagi – kõvasuulaehäälikud ehk palataalid 4) Hambasombud – kitsas sombuline ala hammaste taga – somphäälikud ehk alveolaarid, postalveolaarid (hambasompude taga hääldatakse nt š-häälikut) 5) Hambad – hammashäälikud ehk dentaalid 6) Huuled – huulhäälikud ehk bilabiaalid ja labiaalid, huulhammashäälikud ehk labiodentaalid Keele osad ja seal moodustatavad häälikud ehk lingvaalid: 1) Keeletipp – keeletipuhäälikud ehk apikaalid 2) Keelelaba – keelelabahäälikud ehk laminaalid 3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned
Eek: sissehingamisel avar viisnurkne häälepilu, väljahingamisel kolmnurkne. Sosistamisel tekib kolmnurkne kõhrepilu nn sosina kolmnurk. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Kõnetrakt: neelu-, nina- ja suuõõs, Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes häälikute moodustumise lõppfaas? 14. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs: pehme suulagi, kurgunibu, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel. Keel: keeletipp, keelelaba, keeleselg, keelepära, keeleküljed. 15. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA Rahvusvaheline Foneetikaühingu tähestik ja SUT soome-ugri foneetiline transkriptsioon. 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18
13. Missugused on artikulatsioonielundid (häälduselundid)? Pehme suulagi, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel. 14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes toimub häälikute moodustumise lõppfaas. 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs: Keel: · Pehme suulagi * keeletipp · Kurgunibu * keelelaba · Kõva suulagi * keeleselg · Hambasombud * keelepära · Hambad * keeleküljed · Huuled 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? · Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalide puhul väljub õhk takistusteta. · Vokaalid on alati helilised. 17
Pehme suulagi koos nibuga sulevad ja avavad käiku ninaõõnde, lisaks otsesed ülesanded häälikute kujundamisel. Pehme ja kõva suulagi jagunevad mõlemad veel omakorda taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. Hambad. Suuõõne põhjas on keel. Keele osad: keelepära, keeleselg. Keeleselg jaguneb 3: keeleselja äärmine eesosa ehk lava, keeletipp ja keele küljed. 17. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA rahvusvaheline foneetiline tähestik UPA ugri foneetiline alfabeet 18. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaalide hääldamisel on pidev õhuvool ja takistusi ei ole, õhk liigub suu keskelt. 19. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele, huulte. 20
keelehäälikud e lingvaalid. 14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõs on resonantsruum, mis annab häälikutele kõlavärvi + see on nasaalide kõlaruum. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Suuõõne ülesanne on moodustada häälikuid. Häälikute moodustamise lõppfaas ongi suuõõnes. 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Keele osad: keeletipp (apikaalid), keelelaba (laminaalid), keeleselg (dorsaalid), keelepära (radikaalid), keeleküljed (lateraalid). 16. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (SUT ja IPA)? 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalid puhul väljub õhk aga ilma takistusteta. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel?
· Ninaõõs (cavum nasi) · Suuõõs (cavum oris) 14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? · pehmel suulael velaarid · kurgunibul uvulaarid · kõval suulael palataalid · hambasompudel alveolaarid · hammastel dentaalid · huultel labiaalid · keelehäälikud lingvaalid 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Keel (lingua): · Keeletipp (apex linguae) apikaalid · Keelelaba (lamina linguae) laminaalid · Keeleselg (dorsum linguae) dorsaalid · Keelepära (radix linguae) radikaalid · Keeleküljed (latus : latera) - lateraalid Suuõõne erinevad osad: · Kurgunibu (uvula) · Pehme suulagi (velum) · Kõva suulagi (palatum durum) · Pehme ja kõva suulagi jagunevad taga-, kesk- ja eesosaks. · Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. 16
kontsentratsioonist. Toiduainetööstustes laialdaselt kasutust leidnud piimhappebakterid produtseerivad piimhapet, mis osaleb hapendatud piimatoodete (keefir, hapukoor), juustude, leiva ja hapendatud juurvilja maitse moodustumisel. 16. Keelekaart- keele maitsetundlikud piirkonnad Maitsmisanalüsaatoriks nimetatakse keelt. See on limaskestaga kaetud lihaseline elund, millel eristatakse kolme osa: · keelekeha; · keelejuur; · keeletipp. 17. Lõhnade klassifikatsioon (nn standardlõhnad) Haistmisega on kindlasti seotud mõiste adaptatsioon. Lõhnade puhul tekib Lõhnaklass Lõhnab nagu Lillelõhnad Roosid Eeterlikud lõhnad Pirnid Muskuselõhnad Muskus Kamprilaadsed lõhnad Eukalüpt Roisulõhnad Mädamuna Teravad lõhnad Äädikas
las cavidades resonantes que amplifican los sonidos. Las cavidades supraglóticas actúan como filtros acústicos sobre la onda compleja inicial facilitando el paso y reforzando a determinados componentes y eliminando o debilitando las frecuencias más alejadas de las resonantes). resonatsõõned faringe neeluõõs cavidad bucal suuõõs cavidad nasal En la cavidad bucal: La lengua ◦ ápice de la lengua (keeletipp ) ◦ dorso de la lengua (keeleselg ): predorso, mediodorso, postdorso ◦ raíz (keelejuur) Paladar (suulagi ): ◦ paladar duro/ paladar (kõva suulagi ): prepaladar, mediopaladar, postpaladar ◦ paladar blando/ velo paladar/ velo (pehme suulagi ): zona prevelar, zona postvelar dientes: ◦ dientes superiores/incisivos superiores (ülahambad ) ◦ dientes inferiores (alahambad )
Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud
Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). 3 Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus
Kõrihäälikud h . Moodustusviis: frikatiivid : hõõrdhäälikud : õhuvooluga häälikud Klusiilid ehk sulghäälikud : sulgumine, paus katkestab õhuvoolu Nasaalid ehk ninahäälikud : õhk läbi nina ( m n ) Lareraal ehk külghäälikud : keelega, õhk pääseb völja küljelt ( l ) Tremulant ehk värihäälik : põrisev r ( keeletipp ) Poolvokaal : j ( v ) Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid
Ahtushäälikud on konsonandid, mille hääldamisel tuleb väike kitsendus, näiteks j, l. Häälduskoht Hääldusviis Sulghäälik Ahtushäälik Ninahäälik Huuled p, b m Alahuul- ülahambad v, f Keeletipp- hambasombud t, d s, r, l n Keele esiserv- hambasombud s Keele selg- hambasombud j Keele tagaosa- suulae tagaosa k, g [ng] Häälepaelad h
Ninaõõs - ninahäälikud e nasaalid Suuõõs - suuhäälikud e oraalid Häälduselundid: Pehme suulagi - pehmesuulaehäälikud e velaarid Lõpeb kurgunibuga - nibuhäälikud e uvulaarid Kõva suulagi - kõvasuulaehäälikud e palataalid Hambavall ehk hambasombud- somphäälikud e alveolaarid Hambad - hammashäälikud e dentaalid Huuled - huulhäälikud e (bi)labiaalid, huulhammashäälikud e labiodentaalid Keel keelehäälikud e lingvaalid: keeletipp apikaalid, keelelaba laminaalid, keeleselg keeleseljahäälikud e dorsaalid (ees-, kesk- ja tagakeelehäälikud e pre-, medio- ja postdorsaalid), keelepära ehk -juur radikaalid, keeleküljed külghäälikud e lateraalid Kõnetrakt: neelu-, suu- ja ninaõõs Artikulaatorid (aktiivsed häälduselundid): huuled, keel (tipp, laba, selg) Häälduskohad: (üla)huul, hambad, hambavall e -sombud, kõva suulagi, pehme suulagi, kurgunibu (uvula), kõri, häälepilu (glotis) 14
afrikaadid (klusiilialgulised frikatiivid), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud, nt m, n jne), lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele servade, nt l), tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ja üks väring, nr r), poolvokaalid (nt j) Paljudes keeltes on oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus (helilised, helitud). Retroflekssed konsonandid (keeletipp pöördub üles ja tahapoole) nt inglise keeles, riigirootsi keeles, paljudes India keeltes. 11. Suprasegmentaalsed nähtused. Kõne suprasegmentaalsed e prosoodilised omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Suprasegmentaalsed omadused võivad olla seotud ainult segmentidega, kuid üldiselt esinevad need sõnades, fraasides või lausungites. Kvantiteedisuhteid juhivad kõne tootmisel aju ajastus- ja koordinatsioonimehhanismid.
annaabi.ee 
