L’ (lj) + Heliline Lateraal J poolvok + Heliline Eeskeel Kõva suulagi Poolvokaal W poolvok + Heliline Huuled, keeleselg Poolvokaal P – Helitu Huuled (keele asend sõltub ümbr hä) Suuõõs Klusiil B – Helitu Huuled - bilabiaalne Klusiil T – Helitu Keelelaba Hambad, h-sombud Klusiil T’ (tj) – Helitu Klusiil D – Helitu Hambad, h-sombud Klusiil
Võivad olla lühikesed ja pikad. Pika sees veel kaks erinevad eesti keeles, lühikesed eesti keeles puuduvad. Eesti keeles 36 pikka diftongi, millest 26 oma- ja 10 võõrdiftongi (võõrdiftongide puhul kaheldav, kas ikka on diftongid või lihtsalt vokaalijärjendid). Triftong – 3 laadilt erinevat vokaali (, mis kuuluvad ühte silpi? Häälduse poolest ei tundu kuuluvat.), nt inglise keeles hour, fire. 4.10 puudu HÄÄLDUS- EHK MOODUSTUSVIIS Klusiil ehk sulghäälik Klusiili moodustamisel on 3 faasi: sulu tekitamine, sulu hoidmine (õhk ei pääse välja) ja sulu vallandamine. Alles järgmisele häälikule üle minnes saame aru, mis häälikuga oli sulu hoidmisel tegemist. Sulu vallandamisel võib tekkida aspiratsioon ehk hõngus (näiteks p h). Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev)
pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; (sa) tee, käi, loe) keel-tüübis on ainsuse sisseütleval erandlikult de-lõpp, nt keel/de, suur/de, hool/de uus-tüübis (laadivaheldusliku s-iga tüübis) kuulub -de tüvesse ega ole sisseütleva lõpp, nt uude, tõrde, küünde, varde murdma-tüüpi verbide umbisikulise tegumoe vormides on tüvesse kuuluv klusiil ja umbisikulise tegumoe tunnuse alguse klusiil ühte sulanud ja tunnus tuleks t pealt poolitada, nt murtakse, seati
Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; tee, käi, loe). keel-tüübis on ainsuse sisseütleval erandlikult de-lõpp, nt keel/de, suur/de, hool/de. uus-tüübis (laadivaheldusliku s-iga tüübis) kuulub -de tüvesse ega ole sisseütleva lõpp, nt uude, tõrde, küünde. murdma-tüüpi verbide umbisikulise tegumoe vormides on tüvesse kuuluv klusiil ja umbisikulise tegumoe tunnuse alguse klusiil ühte sulanud, nt murtakse, seati.
rääkima pajatama, juttu tegema, seletama, vadistama Eesti keele kt PTK 10 SÜNONÜÜM sarnase tähendusega ANTONÜÜM vastandsõna HOMONÜÜB tähendus erinev, kirjapilt sama (kurk-kurk) OMASÕNA pärinebki ürgsest eesti keelest (meri, käsi, kivi) LAENSÕNA teisest keelest laenatud, kuid täielikult kohanenud (aken - okno, kopikas, vahvel) VÕÕRSÕNA pole kohanenud nagu laensõna, säilinud võõrsõna tunnused VÕÕRSÕNA tunnused: nõrk klusiil sõna alguses (beebi), võõrtähtede esimesel silbil (F,C,S,Z jne) või siis rõhk esimesel silbil (matemaatika, akvaarium) TSITAATSÕNA sõna kirjutatakse võõrapäraselt, kuid märgitakse ära (trükitud tekstis kaldkiri/kursiiv, käsitsi laineline joon all) (spam, beach) PTK 11 * grammatilised andmed: hääldus, rektsioon, tüüpsõna, number, õigeks käänamiseks ja pööramiseks vajalikud vormid * eriala, stiilikuuluvust vm näitav märgend
Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt 1 Sulghäälik sõna sees Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: helitu hääliku järel - ki - haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski; helilise järel -gi - kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi.
Käändsõna Tüvevokaal Silpe tüves 1- või 2- tüveline Astmevaheldus (s, adj, n, pr) (kt gen ehk om; 1- (kt omastavat ja (1-tüv: kõik vormid (laadivaheldus või (muutuvad arvus ja silbiliste sõnade osastavat) vokaaltüvelised) vältevaheldus) käändes) puhul ka part ehk silpide arv pikimast (2-tüv: kt ains os ja (kt, kas klusiil või os) variandist mit om; osa vorme välde muutub) eesti omasõnades moodus-tub pole „o“ tüvevok, konsonanttüvest); sel juhul kt kt ka rööpvorme, nt osastavat; oksa/de ja oks/te
56. Kuidas me tajume hääle kõla? Eri kõlaga häälikuid tajutakse kõnes eri häälikutena. Kui kõnetraktis resoneerub palju suhteliselt madalaid hääli, siis öeldakse, et hääle kõla on tume, kui kõrgeid, siis hele. Hääle resonantsomadused mõjutavad seda, millise häälikuna seda tajutakse. 57. Missuguste eesti keele foneetiliste joonte tajumist on testitud? Enim uuritud on vokaalitaju ja vältetaju. Konsonandid Bilabiaalsed: P, B helitu klusiil M heliline nasaal W heliline poolvokaal Labiodentaalsed: F frikatiiv (spirant) V frikatiiv (spirant) Alveolaarsed: T, D helitu klusiil N heliline nasaal R heliline tremulant S, Z helitu frikatiiv (sibilant) L heliline lateraalne Palataal-alveolaarsed: T´, D´ - helitu klusiil N´- heliline nasaal S´, Z´ - helitu frikatiiv (sibilant) L´- heliline lateraal Palataalsed: S helitu frikatiiv (sibilant) J heliline poolvokaal Velaarsed: K, G helitud klusiilid
Saare murre Saarte murret on uurinud Paul Ariste, Helmi Neetar, Enn Koit, Varje Lonn, Ellen Niit, Juhan Peegel jmt. Saare murde keeles tekst Sääre sadamas ootand ühe korra üks laeva täis mihi tuule järge. Paar (paara) päeva läind juba mööda, ikka veel tuul vastu. "Ooda ooda," itlend üks mees teiste seast, "ma tahan katsuda, kas saab (ka) tuule eeks või mitte." Teised naerand selle üle. Mees läind metsa ning kadund sõnna ära. Üks tund teise järge läind mööda, ei meest ühtid, tulnd õhta käde, ikka pole veel meest näha. Teise oomigu lihab üks külamies obussi otsima ning lõvab (leiab) mihe metsast laksu vahelt. Et tuult eeks tiha sellepärast painutand mees eile ühe paraja pihla puu kõverasse ning löönd ladva kongsuga maa külge kinni. Ajand siis vaiaga (talbaga) puu keskelt lõhki ning isi tasapidi prau vahelt läbi ronima. Parajast saand mees poolest saadik läbi, siis pääsend puu ladu maa küljest lahti ...
Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades) teade heade (te) toote toote (hind) kommi (maitse) kommi (süües)
Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve) 3) geminaadi vaheldus- muutub geminaat glusiil või s-üksikhäälikus(aita-n:aida-ta, poisi:poissi) Võrdled käändsõnade juures ainsuse omastavad ja osastavat vormi. A-tüvi (ainsuse omastav) lamba (tugev aste, sest siin on alles klusiil b). B-tüvi (ainsuse osastav) lammas-t (nõrk aste, sest siin on klusiil b kadunud). Võrdled pöördsõnade juures mina-vormi ja nud-vormi. A-tüvi (mina-vorm) hüppa-n (tugev aste, kaks p-d). B-tüvi (ta-vorm) hüpa-ta (nõrk aste, üks p). sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) b) Vokaalivaheldus tüvevokaal on vokaal, millega lõppeb sõna A-tüvi. Vokaalivahelduse teel
1) e > i (uni: une jne); omastava lõpp n (vrd sm keel; maantee) blokeeris e > i, -i on säilinud: *üksi 2) *ti > si (leedu tiltas > sild; *veti > vesi), *ükti on veel vanem vorm 3) k, h, ht sugulaskeeled appi. Põhja-Eesti *kt > ht (õhtu, kõht, vaht, ühte) Lõuna-Eesti *kt > t(t) (õtak, kõtt, vatt, ütte) See on kõige suurem ja olulisem muutus, mis eristas PE ja LE *ükti: *ühte/n: *üktä 4) Astmevaheldus: kinnises silbis klusiil nõrgenes: *ühten > *ühen 5) lõpukadu * üksi > üks 6) omastava lõpp n > Ø Täielik ülevaade: *ükte: *ükten: *üktä e>i *ükti: *ükten: *üktä ti > si *üksi: *ükten: *üktä kt > ht *üksi: *ühten: *ühtä vaheldus *üksi: *ühen: *ühtä lõpukadu *üks: *ühen: *üht n > Ø sõna lõpus üks: ühe: üht
jätma : jätta : jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 30. Astmevahelduse kujunemine ja liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel - Astmevaheldus (edaspidi AV) on nähtus, kus algselt kahesilbilistel sõnadel on osa vorme tugevas ja teine osa vorme nõrgas astmes. Astmevaheldus tekkis esialgu vaid kahesilbilistes sõnades, kus esimese ja teise silbi piiril oli klusiil. Kui teine silp oli kinnine, siis klusiil nõrgenes ja kadus, nt *patan > *paan > eP paja ja eL paa. Vältevaheldus on hilisema tekkega kui laadivaheldus. Laadivaheldus oli tekkides esialgu suhteliselt järjekindel foneetiline nähtus. Tänapäeval on kaduma hakanud just laadivaheldus, nt rida : rea: rida, aga ida: ida : ida. Tänapäeval on astmevaheldus muutunud morfoloogianähtuseks, see eristab vorme ilma muude vormitunnuste lisandumiseta, nt jalg : jala : jalga; kadu : kao : kadu. Iga
kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae
5. Sonoorsusskaala Kõige vähem sonoorsed on klusiilid. Kõige sonoorsemad vokaalid. Sonoorse ja mittesonoorse vaheldumine peaks säilima ka keerulisemate silbistruktuuride puhul. Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m) Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale. Helitu klusiil (k, p, t) > heliline klusiil > helitu frikatiiv (s, f, h) > heliline frikatiiv (z, v) > nasaal (n, m) > liikvida (l, r) > kõrge vokaal (i, u) > keskkõrge vokaal (e, o) > madal vokaal (a) 6. Rõhusüsteemid (parameetrid, jalgade tüübid) Parameetrid: · Dominantne paremal/vasakul kas jala 1. või 2. silp on rõhuline. · Seotud/sidumata Seotud = pearõhk on sõna algusest või lõpust lugedes mingil kindlal kaugusel, nt 1. või 2. silbil. Kaasrõhud on ka kindlate
Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev: LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud või asendunud.
· ERAND! Viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega, nt: asesõnades: mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, ma, sa, ta, me, te, nad, mu, su, mus, sus, tas, ses, tos, kes, mis; abisõnades: jah, aitäh, ah, oh, noh, säh, kah, tohoh, et, ja (sidesõna), ju, ka; tegusõnas: on. SULGHÄÄLIK SÕNA KESKEL · Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse: Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). · Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: helitu hääliku (S, F, H, S, Z, Z, K, P, T, G, B, D) järel -ki haabki, suppki, vendki helilise hääliku (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, J, L, M, N, R, V) järel -gi kanagi, mahlgi, vihmgi
KEELEUURIMISE MEETODID 2010 Kordamisküsimused I Kirjelda uurimismeetodit. Millel meetod põhineb, mis on selle teoreetiline alus? Kust on meetod pärit, kes on selle loonud, kus ja milleks seda kasutatakse? Milliseid mõisteid ja vahendeid see meetod kasutab? Mis on meetodi tugevad ja nõrgad küljed? 1. Vestlusanalüüs Vestlusanalüüs tekkis 1960ndatel Californias, Berkley ülikoolis, kui Harvey Sacks ja Emanuel A. Schegloff lõid sotsioloogias uue uurimissuuna, mis tegeleb inimese tegeliku, salvestatud ja transkribeeritud vestluse analüüsimisega. Vestlusanalüüs uurib foneetikat, fonoloogiat, morfoloogiat, sünataksit, semantikat, pragmaatikat. Tegelikult kuulub vestlusanalüüs pragmaatikasse, kuna uurib eelkõige suhtlust ja suhtluskäitumist, seda mis toimub suhtluses ja vestluspartnerite vahel. Vestlust analüüsitakse loomuliku salvestuse abil, mis on toimunud spontaanselt, mitte...
Eesti keeles on umlauti eelne laen kuningas, kus ku-nin-gas sõna teise silbi i ei ole mõjutanud esimese silbi u’d, mis on jäänud tagavokaaliks. Vanainglise ja saksa keeles on vastavalt muutunud y(ü)-ks (cyning) ja ö-ks (König) kirjakeel – Kirjakeel on suulise keele vastand, see keel, mida pannakse kirja. Sellel on kindel vorm ja reeglid. Tihti juhtub aga seda et suuline keel hakkab mõjutama kirjakeelt ning reegleid kohandatakse. klusiil – klusiil on sulghäälik. Õhuvool on täielikult takistatud. gbdkpt konversioon – Konversioon on sõna lõppude kadumine. See annab inglise keelele võimaluse kasutada üht sõna väga mitmes kontekstis, üks sõna võib olla mitu sõnaliiki korraga. Nt sõna right võib olla omadussõna right hand, nimisõna it is my right to do sth, määrsõna right behind me, tegusõna right a wrong või hüüdsõna right! kreoolistumine –kreoolistumine on pidžinkeele muutumine kreoolkeeleks.
· hVn lõpuline seesütlev, kähen 'käes', sehen-sihen 'sees', mahan 'maas', suhun 'suus', ehen-ihen 'ees' · e-tunnuseline tugevaastmeline mitmus, nt haudest 'haudadest', jalgeg 'jalgadega', lehtel 'lehtedel' Tartu murre Puhja, Rannu, Rõngu, Sangaste, Nõo, Otepää, Tartu-Maarja, Kambja, Võnnu. Lõunaeesti keeleala keskne murre. Siirdeala põhja- ja lõunaeesti keele vahel. Häälduslikud erijooned · Q3, tulli 'tuli' · Lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, vigurdega 'viguritega' · Diftongide teine osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, saendest 'seinadest' · Pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2-s · *eü > ei/öi/öü, keitmä 'köitma', löidse/löudse 'leidsin' · Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä 'hüüdma' Morfoloogilised eriojooned · De-sisseütlev, küläde 'külla' · Ne- ja us- sõnade sisseütlevas i · De-lõpulised viisiadverbid
Kordamisküsimused (2009) Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped pedestrian, 2) o- aste, nt IE pod podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto. aspiratsioon h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute jär...
võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt. · Sulghäälik sõna sees Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). h õigekiri Sõna keskel olev h kirjutatakse häälikupikkuse põhireegli järgi: lühike häälik ühe (näit. ahi ) ja pikk ning ülipikk kahe tähega, s.t. kirjapildis pole vahet, kas (selle) tsehhi või (seda) tsehhi
mõtekas mõttekas mõtetu mõttetu Riigi jätkusuutlikus sõltub .. Riigi jätkusuutlikkus sõltub .. ne-liide muutub käänamiselt nii, et n-ist saab s. Näit kurioosne > kurioosse; grandioosne > grandioosse; virtuoosne > virtuoosse Vigane Õige prestiizete ametitega prestiizsete ametitega Kui sõna algvormis on nõrk klusiil, siis see jääb nõrgaks ka sõna käänates v pöörates. Näit: kärbes > kärbse; püüdma > püüdsin; moodne > moodsa Vigane Õige sootsamaid riideid soodsamaid riideid i ja ü kõrvale sobib j ainult tegijat märkiva ja-liite puhul. Näit: tahan müüa > olen müüja (kes?); võin käia > olen hea käija (kes?) Vigane Õige meeldib jooksmas käija meeldib jooksmas käia
1. Keele mõiste. Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavo...
Alltüüp LUGEMA · Lugema-lugeda-loen-lugesin-lugenud-loetakse-loetud · Ühetüvelised nõrgeneva tüvega laadivahelduslikud verbid · d või g kaob (kaduma, kudema, kuduma, laduma, pidama, pugema, põdema, siduma, vedama) · g kaob l-i ja r-i järelt (nülgida: nülib, pürgida: pürib, sulgida: sulib) · k või t kaob konsonantühenditest hk, sk, ht (lõhkuma: lõhkuda: lõhun, jahtima, ihkuma, lihtima, mahtima) · klusiil assimileerub (kõndima: kõndida: kõnnin, ambuma, lembima, meldima, pilduma, sundima, sündima) · pidama (pidasin, pidasid, pidas, pidasime pidasite, pidasid) hoidma, arvama · pidama (pidin, pidid, pidi, pidime, pidite, pidid) kohustatud olema · uskuma: usutakse e ustakse, usuti e usti, usutaks e ustaks, usutagu e ustagu, usutavat e ustavat, usutud e ustud · kiskukma: kistud, kistakse, kisti, kistaks, kistagu, kistavat
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teor...
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi ...
Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) – ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut – kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped – pedestrian, 2) o-aste, nt IE pod – podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut – täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat – häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid. Sõnajärg lauses range Boy ate soup- vaid 1 võimalus! artikkel – abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil – üks auto; bilen – konkreetne auto. aspiratsioon – h-häälik, mis tekib vahel...
eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki)
võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt. · Sulghäälik sõna sees Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse järgi, kui
Võrdluskategoorial on kolm liiget - võrdlusastet ehk võrret: algvõrre, keskvõrre ja ülivõrre. Komparatiiv • Tunnus lms algkeeles on olnud -mpA (see on muutunud -mpA > -mpi sõna lõpul; N tukevampi : G tukevamβan) • Komparatiivi tunnus esineb ka mõnes tänapäeva eesti keele pronoomenis: kumb, emb-kumb, mõlemad • Tänapäeval komparatiivis p-/b-klusiili ei ole, selle kadumise põhjuseks on üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama) Superlatiiv 9 • im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP • Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma).
(vist midagi sellist phm?) Palindroom võib lugeda paremalt vasakule või vasakult paremale, tulemus sama Tulnud kreeka k sõnast palindromos Nt no lemon, no melon Sum summus mus Sator arepo tenet opera rotas Able was i ere i saw elba Stressed or desserts Saippuakivikauppias sümmeetriline Aias sadas saia Isa asi Silbi mudel kirikuslaavi keeles (Roman Jakobson) (e)(f)(s)(v) (tglt kandilistes sulgudes) e sulghäälik (e klusiil: k, p, t, g, b, d) f frikatiiv (s, z, f, v..) s sonant (l, r) v vokaal (a, o, e..) - muuta ei saa nende järjekorda kunagi Roman Jakobson, Gunnar M. Fant, Morris Halle lõid fundamentaalse süsteemi, millega võib kirjeldada kõiki maailma häälikuid Preliminaries to Speech Analysis: The Distinctive Features and Their Correlates Ütlevad et vokaalid ja konsonandid pole häälikute klassid, vaid on tunnused Loomulik keel (LK)
Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon Mõisteid: 1) häälikute moodustusviisist tulenevalt: - heliline / helitu: · klusiil - tekib sulg (k, p, t) · frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, s, z, z) ja spirant (f, v, h) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks) · nasaal ninahäälik (n, m, ) · lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l) · tremulant värihäälik (r) · poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega,
võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt. · Sulghäälik sõna sees Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse järgi, kui
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (as...
o m-tunnusega keskvõrde vormid, nt tarGem, vastsem (vrd tarGep, vahtsemp); o verbi sg 3. p b-tunnusega vormid, nt saaB, kaoB (vrd saa-saap, kaos – kaop); TARTU MURRE + vaata iseseisvalt juurde! Puhja, Rannu, Rõngu, Sangaste, Nõo, Otepää, Tartu-Maarja, Kambja, Võnnu; Lõunaeesti keeleala keskne murre; Siirdeala põhja- ja lõunaeesti murde vahel; Häälduslikud erijooned Kolmas välde, nt ‘tulli ‘tuli’, ‘jäänü ‘jäänud’; lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, nt vigurdega ‘viguritega’, mereld ‘merelt’, ooldelt ‘huultelt’; diftongide II osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, nt saendest ‘seinadest’, laalan ‘laulan’; pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2s, nt söönü ‘söönu , oole ‘huuled’; tärn eü – ei/öi/öü, nt keitmä ‘köitma’, löidse/lõüdse ‘leidsin’; Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä ‘hüüdma’; Morfoloogilised erijooned
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahen...
Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasu...
· Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j]
ahtus või takistus on, teisest küljest selle järgi, mil viisil õhuvoolu kulgu takistatakse. Kui sulg või müratekitav koht on huultel, on konsonant labiaalne; kui see on ülemiste esihammaste piirkonnas, räägitakse dentaalist; kui see tekib keeleselja tõustes suulae suunas, on tegu palataaliga; kui see asub suulae pehme tagaosa vastas, on konsonant velaar; kui see on kõris, on konsonant larüngaal. Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks
Aga nt Ristimetsal, Hiiessaarel. Väliskohakäänded jõe, järve, mäe, oja lõpulised. vere lõpulised valdavad sisekohakäänded. te lõpulised sisekohakäänded. Muudel ei saa välise vaatluse järel tuvastada käänet. Sisseütlev kääne ligi kümnendikul sisekohakäände lõpp, viiendik võivad esineda ilma lõputa. Mõned nimed sellised, kus sisseütlev kääne tugevas astmes (III välde) või kus s-häälik tugevneb. Ajalooline klusiil, mis tuleb välja. Annavad aimust nime etümoloogiale. SUFIKSID, TOPOFORMANDID, NIMELÕPUD. Sufiksid nii nagu apellatiivides. la, -se, -stu. Üldkeelesõnades liidetena kasutusel. Eraldi sufiksilaadsed liited toporformandid nagu ste, -vere. Nimed pole sufiksid ajaloolised, vaid käändevormidest lühenenud. Nime lõpud üldisem termin siis kui me ei tea, millega tegemist on. Lõpp la. Sufiksite ja topoformantide vaba vaheldus nt Kiri/vere; Kiri/la. La-sufiks
Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades) teade heade (te) toote toote (hind) kommi (maitse) kommi (süües) Kirjakeele normi järgi on III vältes:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
