Tartu Ülikooli üldkeeleteadus 2016 (0)

1. Keel kui märgisüsteem. Märgi mõiste ja kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele olemuslikud omadused.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest.
Märk = vorm + tähendus
Märgid on:
* sümbol – keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“)
* ikoon – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid .
* indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne)
Kommunikatiivne situatsioon - Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemise situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja . Signaalil on kood(märgisüsteem), mis liigub mööda kanalit.
Inimkeele olemuslikud omadused:
* Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol)
* Keelemärgi diskreetsus e eristatavus
* Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest).
* Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud).
* Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt , idiolekt, stiil)
* Kõne primaarsus , kirja sekundaarsus
* Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel )
* Metakeele olemasolu(?) – ( Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast).
2. Keeleteadus : sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses.
* Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika).
* Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia ).
* Teoreetiline – eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
* Praktiline – e rakenduslingivistika – kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse teooriaid , mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus , spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS ( Language for Special Puropses).
Keeleteaduse meetodid:
* Lingivsti keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda.
* Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine – teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon , pausid jm. Korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne).
* Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine , nn statistiline lingvistika).
* Katsed – psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused.
3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine
- antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles , Vana- India: Panini )
* VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist , tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika.
* HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega.
* KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb ). Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis ). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika , poeetika , retoorika . Lause põhikuju X=Y ( Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor.
Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika.
- keskaja Euroopas
Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia, muusika ). Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Õpetati keelt keeleteaduse mõttes.
- XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt , noorgrammatikud)
1822 lõid Grimmid omanimelise esimese häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult.
Wilhelm von Humboldt (1767-1835). Filosoof ja keeleteadlane , uuris eri keelte sturktuure ja tegi selle põhjal üldistavaid järeldusi. Rõhutas keele funktisionaalsust ja kultuurilist aspekti. Pani aluse keeletüpoloogiale. Struktuuri alusel eristatud keeled:
* Isoleeriv – ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel.
* Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Türgi keel. Ka Eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust.
* Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel.
* Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled.
August Schleicher (1821-1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv.
Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid . Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine.
*XX sajandil ( strukturalism – Saussure)
20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia . Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline ( foneem , morfeem , süntaks jne).
Jan Baudouin de Courtenay ( Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste.
Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik . Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist . Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud , seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu.
4. Foneetika harud ( artikulatoorne , akustiline ja tajufoneetika).
Artikulatoorne haru kirjeldab hääliku moodustamist suus.
Akustilise foneetika haru uurib helilaineid.
Tajufoneetika on psühholoogiaga seotud valdkond , mis uurib, kuidas inimene kuuleb ja tajub keelt.
5. Foneetika mõisteid: diftong , geminaat, afrikaat , palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted.
Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi .
Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik , nt kal-lab.
Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf
Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi.
Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi
Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt.
6. Foneetiline transkriptsioon (IPA ja soome-ugri transkriptsioon) (vaja teada vaid mõisteid)
IPA – süsteem, mille järgi pannakse kirja inglse keele hääldusi.
Soome-ugri transkriptsioon – süsteem, mille järgi pannakse kirja soome-ugri keelte hääldusi.
7. Fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused.
Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. FONEEMIÕPETUS.
Foneem - väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid.
Foneemide liigid:
*Vokaalid (mis omakorda jagunevad ees- ja tagavokaalideks, kõrgeteks, keskmisteks ja madalateks.)
*Diftongid
*Konsonandid
Minimaalpaar - eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk.
Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel:
Kõrge
Madal
Ees-vokaal
Taga-vokaal
La-biaal-sus
A
E
I
O
U
Õ
Ä
Ö
Ü
Kõrged: ÜIU
Madalad: AÄ
Eesvokaalid : EIÄÖÜ
Tagavokaalid : AUO
Labiaalsed: OUÖÜ
8. Sõna. Homonüüm, homofoon , homograaf.
Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust.
Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei.
* Homonüümid – kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee
* Homofoonid – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt baar -paar, ball-pall, müüa- müüja .
* Homograafid – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall -tall.
9. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemidega
Morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles (morfil ja morfeemil peaaegu et ei olegi vahet)
Allomorf on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav
Morfeemide liigid:
* Vabade morfeemid - morfeemid, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“.
* Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited ehk afiksid.
* Leksikaalsed morfeemid – tähendusega
* Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud
10. Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendusviis , markeerituse printsiip). Arv, klass, kääne , määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis , tegumood , aspekt, eitus .
Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused.
Aanalüütilise väljendusviisi puhul saame mitu sõna, sünteetilise väljendusviisi puhul ühe (liidame morfeeme). Nt laua peal (analüüt.) ja laual (sünt.).
Markeerituse printsiip – ühe grammatilise grupi sees mingi osa on markeeritud ja teine markeerimata
Tavalisemaid grammatilisi kategooriaid:
* Arv e numerus – ainus e singular / mitmus e pluural /(duaal)
* Klass, sh sugu e genus – maskulinum/ femininum /neutrum; elus/ elutu ; inimene/mitteinimene
* Kääne e casus – eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme.
* Määratus e difiniitsus – inglise keeles artiklid a, the, eesti keeles „üks“, „see“, „mingi“
* Võrdlus – positiiv /komparatiiv/superlatiiv ( algvõrre / keskvõrre /ülivõrre). Algvõrre – ilus, magus. Keskvõrre – ilusam, magusam. Ülivõrre – kõige ilusam (ilusaim), kõige magusam (magusaim).
* Aeg e tempus – väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega . Olevik /minevik/tulevik.
* Isik e persona – eesti keeles 8 th ainus+mitmus 1.-3. ning isikule/umbisikuline.
* Kõneviis e modus – eesti keeles: kindel – tavaline info; käskiv e imperatiiv ; kaudne e vähem kindel (nt „nad valetavat“), tingiv e konditsionaal – nn „oleks“, möönev e jussiv – käskiv+kaudne (nt „mindagu“, „tehtagu“, „nad jätku oma töö pooleli “).
* Tegumood e genus – aktiiv /passiiv („HE wrote some letters “/“ SOME LETTERS were written by him“) personaal /impersonaal (isikuline/umbisikuline);
* Laad e aspekt – lõpetatud /lõpetamata; tulemuslik /mittetulemuslik; punktuaalne/duratiivne (hetkeline/kestev); progressiiv (kestev)
Eitus – eesti keeles sõna „ei“, eitav tegusõna vorm, eessõnad eba-, mitte-, a-.
11. Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte arv, enim kõneldud keeled. Keelte muutumise põhjused. Etümoloogia .
Maailmas on erinevate arvamuste kohaselt 4000-7000 keelt, tõenäoliselt umbes 6000.
Hetkeseisuga on enim kõneldud keelteks : hiina keel (mandariini), hispaania keel ning inglise keel.
Etümoloogia – sõnade päritolu õpetus/teadus
12. Keelte areaalne jaotus ja keelekontaktid. Isolaatkeeled. Kreoolkeeled.
Indoeuroopa keelkonna olulisemad keelerühmad on:
germaani (rootsi, norra, taani, fääri , islandi, inglise, saksa, friisi , hollandi, flaami , afrikaani),
balti (leedu, läti),
slaavi (vene, valgevene, ukraina , poola, tsehhi , šlovaki, bulgaaria , serbia- horvaadi , sloveeni, makedoonia ),
keldi (iiri, gaeli, kõmri, bretooni),
romaani (itaalia, hispaania, katalaani, portugali, prantsuse, provansi, retoromansi, sardiinia , rumeenia),
kreeka,
albaania,
armeenia (need kolm ei kuulu rühmadesse)
indoiraani e iraani ja india ( hindi , bengali, pandžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, sindhi, nepali , singali, pärsia , kurdi, puštu/afgaani/) keeled.
Uurali keeled on :
saami (lapi) keel (lõunasaami, Umea s, Pitea s, Lulea s, põjasaami, Inari s, Kemi s, koltasaami, Akkala s, Kildini s, turjasaami),
läänemeresoome keeled (liivi, eesti, vadja, soome isuri/ingeri, karjala, aunuse , lüüdi, vepsa ),
mordva keeled (ersa, mokša),
mari/tšeremissi keeled,
permi keeled ( udmurdi , permikomi, sürjakomi),
ugri keeled (ungari, mansi /voguli, handi /ostjaki),
samojeedi keeled (nganassaani/tavgi, eenetsi /jenisseisamojeedi, juratsi, neenetsi/juraki, sölkupi/ostjakisamojeedi, kamassi, matoori).
Euraasias räägitakse:
türgi (türgi, aserbaidzaani, turkmeeni, usbeki, uiguuri, kirgiisi, kasahhi , baškiiri, jakuudi),
mongoli (mongoli e halka, burjaadi),
tunguusi (mandžu),
kaukaasia (abhasi, kabardi-tšerkessi, adõgee, tšetšeeni, dagestani),
kartveli e Lõuna-Kaukaasia (gruusia),
hiina-tiibeti (hiina, tiibeti- birma ),
tai (tai, lao),
draviidi (telugu, tamili, kannada, malajalmi),
moni-khmeeri (khmeeri) ja ainu keeli.
Isolaatkeeled (e keeled, millel pole sugulaskeeli) on näiteks baski , jaapani, korea, sumeri ja burušaski keeled.
Kreoolkeeled on kahe või enama erineva keele pideval kokkupuutel ja segunemisel tekkinud keelt, mida vastavas keskkonnas sündinud lapsed omandavad esimese keelena.
13. Keelte tüpoloogiline liigitus.
Keelte tüpoloogiline liigitus – liigitus, mis rühmitab keeli nende grammatiliste sarnasuste alusel.
Morfoloogiline tüpoloogia :
* Isoleeriv – ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel.
* Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Türgi keel. Ka Eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust.
* Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu
grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel.
* Polüsünteetiline – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled.
Sõnajärje tüpoloogia:
Liigitamise aluseks on lausete põhisõnajärg.
Maailma keeltes SOV 45% ja SVO 42%
Universaalsed tendentsid:
VO; PREP (eessõnad); NG ( noun , genitive atr); NA (noun adjective)
OV; PSP (järelsõnad); GN (genitive atr noun); AN (adjective noun)
Eesti keeles SVO, PSP, GN, AN
SINISES KIRJAS KIRJUTATUST EI SAA MA ISE MIDAGI ARU. ANDKE TEADA, KUI TEIE SAATE.
14. Kirjasüsteemid .
Kirjasüsteem - korrastatud meetod, mille abil keele baasil säilitatakse ja antakse edasi teateid. Kõige sagedamini on kiri visuaalne (harvem taktiilne) märkide või sümbolite kogum, mis on enamasti tuntud tähtedena.
Üldjoontes eksisteerib kolm peamist kirjasüsteemitüüpi:
* tähestik - kasutavad kindlaksmääratud hulgal tähti, mis esindavad räägitava keele kaas- ja täishäälikuid. Vastavus ei ole kunagi üksühene. Tavaliselt esindab mitu erinevat tähte üht foneemi ja /või üks ja sama täht mitut foneemi. Veel üks võimalus on see, kui kaks või kolm tähte esindavad ühtainust foneemi.
* silptähestik - koosneb silpide sümbolitest (mida peetakse sõnade peamisteks koostiselementideks).
* logograafiline - kasutab sümboleid, mis tähistavad sõnu, morfeeme või teisi semantilisi ühikuid.
15. Süntaktilised seosed. Sõnaliigid. Lauseliikmed . Sõnajärje tüpoloogia.
Süntaktilised seosed:
* Tasandilised seosed (mingid sõnad teiste suhtes alluvad või võrdsed)
Rinnastav – võrdsed. ____ ja____. „Koer ja kass lösutasid diivanil.“.
Alistav – üks allub teisele, astmeline, pealause ja kõrvallaused. -------,_____.
* Morfoloogiliselt väljenduvad seosed
Ühildumine e kongruents. Nt omadussõna ja peasõna sarnased „kollas/te/le kardina /te/le. Välja arvatud ninataga käänded . Iskuühildumine „Ma laulan , raamatud lebavad“.
Rektsioon – sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris.
Eraldi morfeem – nt possessiivsufiks. Paljudes keeltes puudub. (?)
* Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema- reema suhted jne).
Sõnajärjetüpoloogia – S ( subjekt a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis).
Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?)
Sõnaliigid:
* Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) – substantiivifraas e noomenifraas = NP
* Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas „väga ilus“)
* Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks minna.
* Määrsõna e adverb (Millal? Kuidas? Kus? jne). Ei pöördu ega käändu v.a kohakäänded; kuuluvad lauses tegusõna või omadussõna juurde.
* Arvsõna e numeraal = QP (1, 2, 3, 4; 1., 2., 3., 4.)
* Asesõna e pronoomen (tema, see, meie, teie, selline, säärane )
* Määrsõna e kvantor = QP
* Abisõnad (artikkel, pre- ja postpositsioonid e ees- ja järelsõnad, abiverbid, partiklid jm). PreP ja PspP (kokku PP). PP = kaassõnafraas.
Lauseliikmed (ja nende tüüpilised väljendajad):
* Alus e subjekt – NP, nimisõna (kes? mis?)
* Öeldis e predikaat – VP, tegusõna (mida tegema?)
* Sihitis e objekt – NP, nimisõnaline, nimetavas, omastavas või osastavas käändes, väljendab objekti, kellele või millele tegevus on suunatud või mis on tulemus.
* Öeldistäide e predikatiiv – „olema“-verbiga. NP või AP (miski on mingisugune). Näitab mis või kes või missugune on alus.
* Määrus e adverbiaal – AdvP või PP – koht, aeg, viis jne. Igasugune verbi laiend , mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend.
* Täiend e atribuut – AP, nimisõna lisand või laiend („pikk mees“).
16. Süntaktilisi teooriaid: generatiivne süntaks; lausekonstruktsioonil põhinevad teooriad: valentsiteooria , konstruktsioonigrammatika, lausetüüpide käsitlus.
Generatiivne süntaks moodustab ühte moodi grupi, teised on omavahel sarnased.
Generativism on süsteem, mis lähtub sellest, et grammatika peaks suutma genereerida kõiki keeles olemas olevaid lauseid (mida emakeelne kõneleja peab grammatiliselt õigeteks) – emakeelne inimene on sel juhul kriteeriumiks.
Valentsiteooria on nendest kõige vanem ning ütleb, et kõik keerleb verbi ümber.
Konstruktsioonigrammatika lähtub samast ideest , et lauseid moodustatakse valmis mudelite põhjal
lausetüüpide käsitlusel oletatakse, et on mingid kindlad lausetüübid juba olemas.
17. Semantika . Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs.
Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine.
Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne.
Komponentanalüüs :
Elus
Inimene
Maskuliinne
Täiskasvanu
Inimene
0
0
Mees
Naine
Poiss
Tüdruk
Eesel
0
0
Täkk
Mära
Puder
Prototüüpanalüüs tekkis seoses komponentanalüüsi probleemidega. Prototüüp – default. Sõnade tähendused võivad omavahel kattuda, neil on keskosa e prototüüpne esindaja ja perifeeria (perifeeria – kõik prototüübi omadused ei ole õiged või ei tule esile). Nt mööbel: prototüübid – diivan , laud, tool ; perifeeria – peegel , külmkapp, televiisor .
Esitatakse omadused, mis on olulised kategoriseeriva inimese puhul. Tühistamatud ja tühistatavad kategooriad.
18. Pragmaatika . Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip.
Pragmaatika on keeleteaduse haru, mis tegeleb keeleliste tähenduste väljendamise ja mõistmisega eri olukordades . Kõige laiemas mõttes on pragmaatika seega igasuguste tähendusega seotud keeleliste nähtuste kirjeldamine nii, et võetakse arvesse esiteks seda, kes, kus, miks ja millal midagi ütles või kirjutas, ja teiseks seda, kuidas öeldust aru saadi.
Kõneakt on mingi keeleline üksus, millel on terviklik suhtluseesmärk. Tüüpilised kõneaktid on näiteks palve või ettepanek. Kõneaktiteooria keskne idee seisneb selles, et inimene kõneldes mitte lihtsalt ei edasta mingisugust informatsiooni, vaid pigem sooritab mitmesuguseid tegusid . Selleks, et neid tegusid sooritada , on keeles olemas kindlad vahendid, mis võivad olla morfoloogilised (näiteks eesti keeles tingiv kõneviis kui palve pehmendaja), sõnalised (palun kui palve ja äkki kui ettepaneku märkija) või ka intonatsioonilised (küllap teab igaüks, missugune on näiteks nuruv intonatsioon).
Kooperatiivsusprintsiip on üks klassikalise pragmaatika olulisimaid alustalasid. Nimelt eeldavad kõnelejad vastastikku, et partner annab vestlusesse igal kõnehetkel vajaliku panuse, st ütleb just nii palju ja just seda, mida on vaja, et teda mõistetaks ja et tema suhtluseesmärgid saaksid täidetud. Selline koostöövalmidus ei saa muidugi olla reegel, sest seda ei täideta kunagi absoluutselt. Kõik inimesed ei oskagi nii hästi suhelda, et nad suudaksid olla lõpuni kooperatiivsed. Koostööprintsiip koosneb nn maksiimidest. Printsiibi looja Paul Grice eristas neid neli:
* kvaliteedmaksiim, mille kohaselt räägivad inimesed üldiselt tõtt;
* kvantiteedimaksiim, mille kohaselt antakse piisav informatsioon (mitte vähem ega rohkem, kui olukord nõuab);
* relevantsusmaksiim/asjakohasusmaksiim, mille kohaselt räägitakse tavaliselt asjassepuutuvast, st hoitakse sama teemat ega vahetata seda suvalisel hetkel;
* metoodimaksiim, mille kohaselt inimene püüdleb arusaadavuse poole, st ei räägi sihilikult arusaamatult.
VT LISA: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2002_2/Pajusalu.pdf
Foneem – sõnas TÄHT on kolm foneemi: T-foneem, Ä-foneem, H-foneem
Foon – sõnas TÄHT on neli fooni
Foneem on väikseim võimalik keeleüsus, mis ise tähendust ei kanna (nt sõnas TÄHT on 2xT-foneem, Ä-foneem, H-foneem). Foneemidest on moodustatud morfeemid.