arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo. - Teoreetiline eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. * Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika). * Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia). * Teoreetiline – eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
Praktiliste keeleliste probl tegelemine. Keeleteaduse meetodid: · Andmete kogumine: salvestus,lindistus litereerimine korpused sõnaraamatud, arhiivid · Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid, mis uurivad üksikjuhtumeid kvantitatiivsed meetodid, mis määravad sagedust · Katsed 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine antiikmaailmas (sh Vana- India: Panini) VANA-INDIA: Panini (3saj eKr) Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Filosoofiline periood. Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probl üle sümboli teke, tähendused
keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus · diakrooniline vs. sünkrooniline keeleteadus 1. diakrooniline keeleteadus uurib keele muutumist läbi ajaloo, nn. ,,filoloogia"; 2. sünkrooniline keeleteadus uuritakse keelt ajahetkel muutumatuna, nn. ,,lingvistika"; · mikrolingvistika vs. makrolingvistika 1. mikrolingvistika e autonoomne lingvistika uuritkase ainult keelt ennast eraldi; 2. makrolingvistika e kausaalne lingvistika uuritakse keelt koos rahvuskultuuri jms- ga 1. nt. sotsiolingvistika (uurib keelt eri vanuse, soo ja sots. rühmades), keele seos psühholoogiaga. Keele uurimise meetodid: · Igal lingvistil on oma emakeeles keelepädevus e keelevaist ainult sellele ei tohiks toetuda; · Andmete kogumine: 1. lindistus (video heli) 2
tulemusi,et lahendada praktilisi probleeme 5. MIKROLINGVISTIKA(autonoomne) – uuritakse ainult keelt ennast eraldi 6. MAKROLINGVISTIKA(kausaalne) – keelt uuritakse koos rahvuskultuuri ja muu sellisega. Keeleteaduse meetodid: 1.ANDMETE KOGUMINE: *salvestus, lindistus *litereerimine *korpused *sõnaraamatud, arhiivid 2. ANDMETE TÖÖTLEMINE: *kvalitatiivne meetod: uuritakse üksikjuhtumit *kvantiatiivne meetod: uuritakse sagedust 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles, Vana- India: Panini) *Vana-India: Panini (3saj eKr) - Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. *Vana-Kreeka Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses „Kratylos” keeleteaduslike
Keeleteaduse seosed muude teadusharudega Keeleteaduse meetodid: Lingvisti keelepädevus: iseenda keelt uurides Andmete kogumine: salvestus, litereerimine (salvestuste üleskirjutamine), korpused (keeleliste andmete süstematiseeritud kogum), sõnaraamatud, arhiivid, katsed ja küsitlused. Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid - vaadeldakse üksikult igat juhtumist; kvantitatiivsed meetodid - loendatakse mitu korda toimus mingit juhtumit 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles); b) keskaja Euroopas; c) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) d) XX sajandil (strukturalism - Saussure) ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
6. Keeleteaduse suundi Lingvistika- tegeleb loomulike keelte teadusliku analüüsiga. Võrdlev-ajalooline keeleteadus pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile,sh keelte genialoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale.Deskriptiivne grammatika- kooligrammatika.Sotsiolingvistika-uurib murdeid. Tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika-uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälisest situatiivsetest faktoritest. Kriitiline lingvistika. Psühholingvistika- kõne tootmine ja tuvastus. Neurolingvistika. Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt.Filoloogia(sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia) Foneetika- kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine. Arvutilingvistika-keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus Semiootikaga- märgiteooriaga
Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin. LOENGUD 10. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika: · on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest; · on keele teaduslik uurimine; · käsitleb kõiki probleeme, mis on seotud maailma keeltega. Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole. Üldkeeleteadus- 11. Loomulik keel (vs tehiskeel)
Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike. Eesti ja soome keeles esineb sellist sõnavara rohkem, kui lähemates indoeuroopa keeltes. Loengu materjal, küsimused loengute põhjal 1. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Mõiste keeleteadused ühendab kõiki keelt lingvistilistest aspektidest uurivaid teadusharusid. Kõigi lingvistide ühine lähtekoht on, et keel on süsteem, kuid eelkõige on ta sotsiaalne objekt. Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid. Põhiliselt tegeletakse
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine
3. Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika) 4. Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika) 5. Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine Pulmonaalne mehhanism - kopsud Glotaalne mehhanism - kõri liikumine üles-alla (moodustatakse; kui kõri liigub üles poole ejektiive e suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive) Egressiivne häälik - õhuvool suundub väljapoole (primaarsed häälikud, lihtsam moodustada) Ingressivne häälik - õhuvool suundub sissepoole. (Imihäälikud (click) - suus tekitatud õhuvooluga moodustatud ingressiivsed konsonandid) Põhisagedus mõjutab kõige rohkem hääle tajutavat toonikõrgust - eriti intonatsiooni. Helilised häälikud - hälekurrud vibreerivad (nt vokaalid ja konsonandid) Helitud häälikud - häälekurrud ei vibreeri, õhk voolab vabalt läbi häälepilu sellest kõrgemal
leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika • Filosoofia à semantika ja pragmaatika • Etnoloogia à kõneetnograafia • Kirjandusteadus à stilistika Keeleteaduse meetodid: Lingvisti keelepädevus Andmete kogumine: - salvestus, - litereerimine, - korpused, - sõnaraamatud, arhiivid jms. - katsed ja küsitlused Andmete töötlemine: - kvalitatiivsed meetodid,
Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
Metakeel kirjeldamiseks kasutatav keel -> mõistete kogu. Teaduslik. Struktuurilt võivad keeled siiski väga palju erineda = see, KUIDAS neist sarnastest asjust räägitakse/kirjutatakse, on erinev. Nii erinevuste kui sarnasuste seletamiseks vajamegi metakeelt ja peame õppima keeleteadust, et meil oleks ühine metakeel. Mõned kokkulepped Keelte nimed eelistame selle keele pärast nime e etnonüümi (nt mitte *lapi vaid saami keel, mitte *ostjaki vaid handi, mitte *hotentoki vaid khoekhoe jne). · '*' (tärn) tähendab keeleajaloos kontekstis rekonstrueeritud võrmi ja muus kontekstis vastuvõetamatu või vale vorm. · GLOSSid vt kayardildi näidet korda ja/või õpi ära eesti keele grammatilised kategooriad, muud seletatakse loen · gutes esimesel kasutuskorral. · '' ülakomade vahel on tavaliselt tähendus (ühekordsed) Loomulik keel ja tehiskeel
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Häälikute ja häälduse metakeel: [u:] Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on
mina laulan): klassi-, difiniitsus-, isikuühildumine(subjekti ja objektiühildumine) o Rektsioon ühepoolne suhe, üks liige nõuab tegusõnalt mingit vormi, aga see sõna ise sinna vormi ei lähe ja ei muutu. Tegusõna nõuab teatud vormis täiendit nt 'mõtlen sinust'. Nimisõna puhul nt 'lugupidamine vanemate vastu' o Eraldi morfeem (nt possessivsufiks) et üks sõna jääb samaks, teine muutub nt poisi raamat, poisi raamatut, poisi raamatusse jne. · Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed(lauseliikmed, teema-reema(uus informatsioon) suhted jne) 06.11.12 Sõnajärje tüpoloogia: liigitatakse vastavalt sõna järjekorra reeglitele SOV 45% Poiss telekat vaatab. SVO 42% Poiss vaaab telekat. VSO 9% VOS 3% OVS 1% OSV ?
leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika • Filosoofia à semantika ja pragmaatika • Etnoloogia à kõneetnograafia • Kirjandusteadus à stilistika Keeleteaduse meetodid: • Lingvisti keelepädevus • Andmete kogumine: - salvestus, - litereerimine, - korpused, - sõnaraamatud, arhiivid jms. - katsed ja küsitlused • Andmete töötlemine: - kvalitatiivsed meetodid,
markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant
Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus) 1)üldkeeleteadus: Üldkeeleteadus hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma keeled, keelte üldised struktuuripõhimõttd ja keeletevahelised erinevused. Ta selgitab, mis tasandeist ja koostisosadest keelesüsteemid koosnevad ja mis vahekorras nad omavahel on. Üldkeeleteadus sünteesib eri keelte uurimisel saadud tulemusi, otsides selleks
Foneetika allüksused on artikulatoorne, akustiline ja pertseptiivne foneetika. Artikulatoorne foneetika tegeleb kõneorganite tegevuse uurimisega kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja akustilisi omadusi (pikkus, kõrgus jt). Pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ehk tajumist. Milline on foneetika põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Foneetika põhiüksuseks on häälik. Häälikute hulk on lõpmatu. Hääliku kvaliteeti mõjutavad tema naaberhäälikud, positsioon ja kõneleja emotsionaalne seisund ning kõneorganite anatoomia. Mis on fonoloogia põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Fonoloogia põhiüksus on foneem ehk häälikuvariandi abstraktsioon, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Foneemil endal puudub tähendus. Millega tegeleb fonoloogia? Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse = General linguistics Ilona Tragel [email protected] Lossi 3 324 / T 12-13 Eksamile pääsemiseks vajalik iseseisvate tööde positiivne sooritus Moodle'i keskkonnas Fred Karlsson "Üldkeeleteadus" (Tallinn 2002) 8.09.2010 Mis on keel. Maailma keeled Taustamõisteid · Üldkeeleteadus (ingl k - general linguistics) · Keeleteadus e lingvistika Mis on keel? Karlsson 2002, lk 15: Keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena ja mis on loomuliku arengu tulemus (nt eesti keel. inglise keel). Tehiskeel on inimese poolt loodud keel mingi (konkreetse eesmärgi) täitmiseks (nt. C++; esperanto k.) Tuntumad
tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilisi omadused) ja pertseptiivsest(häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamine ja tajumine) aspektist. Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem, mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega
1. Keele mõiste Keel eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teised loomad küll suhtlevad omavahel, kuid nende suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, nüansirikkuse jm osas. Erinevus on pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Olulisim inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt inglise või eesti keel): 1.keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel aastatuhandete vältel, sõnavara on kujunenud väljendama seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2.inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta. 3.kui esimene keel on omandatud kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevases elus. Sõnad on polüseemsed (mitmetähenduslikud). Keel süsteemina erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Rääkides kasutab inimene keelepädevuse kõrval ka nt argiteadmisi ja diskursusteavet (missugusest valdkon
o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus) o Pragmaatika (lause tähendus teatud olukorras) Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline keeleteadus keele uurimine ühes ajas. Diakrooniline keeleteadus keele areng ajaloos. Teoreetiline Praktiline = rakendus lingvistika (nt logopeedia, tõlk) Makrolingvistika (keeleteadus seotud teise teadusega) : o Psühholoogia psühholingvistika o Sotsioloogia sotsiolingvistika o Ajalugu diakrooniline lingvistika o Semiootika semantika o Filosoofia semantika ja pragmaatika o Etnoloogia kõneetnograafia o Kirjandusteadus stilistika Keeleteaduse meetodid: o Lingvisti keelepädevus (iseensa keel) o Andmete kogumine o Salvestus
grammatika ja sõnavara. Kui see nii ei oleks, ei suudaks inimene loomuliku keele abil süstemaatiliselt suhelda. Paljud lingvistid on nõus sellega, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on loomuliku keele üldistusvõime. Paljud inimesed teavad sadu tuhandeid sõnu ja mõisteid, kuid kasutavad ise aktiivselt kümneid tuhandeid. II Morfoloogia Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtuvalt. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmiseks ja sõnamoodustuseks. Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Laused koosnevad sõnadest ja sõnad häälikutest. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Kõiki järgmisi üksusi nimetatakse sõnadeks: (1) kala sõna (2) kalale, kalu, kaladest esindajad (3) kalastama, kalastus, kalane, kalandus tuletised
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
