Neid linde me tunneme (0)

A V E   N Õ M M E   •   K A D R I   J O O S T
NEID LINDE ME  TUNNEME
Õ P P E M A T E R J A L   L I N D U D E S T
L E E V I K E
R A S V A T I H A N E
S I N I T I H A N E
K Ü N N I V A R E S
H A L L V A R E S
H A R A K A S
L I N A V Ä S T R I K
S U U R - K I R J U R Ä H N
P Õ L D L Õ O K E
K O D U V A R B L A N E
P Õ L D V A R B L A N E
S U I T S U P Ä Ä S U K E
K U L D N O K K
K Ä G U
V A L G E - T O O N E K U R G
A V E   N Õ M M E   •   K A D R I   J O O S T
NEID LINDE ME TUNNEME
Õ P P E M A T E R J A L   L I N D U D E S T
EESTIMAA LOODUSE FOND – TARTU 2006
Õppematerjali koostajad:  
Ave Nõmme ja Kadri Joost (Elva Lasteaed Murumuna )
Toimetaja: Kalle Hein
Kujundaja: Eesti Loodusfoto
Trükk:  Triip AS
Koostööpartnerid:  
Projekti rahastavad keskkonnakaitsefond  
Eesti Ornitoloogiaühing       
Stiftung Naturschutzfonds Glücksspirale 
Tartu Keskkonnahariduse Keskus       
loterii kasumi vahenditest,  
Global Fund for Nature
Saksa fond 5000xZukunft ja  
Keskkonnainvesteeringute Keskus
Trükitud FSC sertifikaadiga paberile looduslike õlide
ja vaikude baasil valmistatud värvidega ©Triip 
Väljaandja: 
Eestimaa Looduse Fond (ELF)
Tel. 742 8442, faks 742 8166
Pk. 245  
E-post: [email protected]
50002 Tartu
www.elfond.ee
Elektrooniliselt on õppematerjal kättesaadav  
Eestimaa Looduse Fondi kodulehel  www.elfond.ee
Õppematerjali võib paljundada sihipäraseks kasutamiseks.
© Eestimaa Looduse Fond, 2006
ISBN -13: 978-9949-13-918-7
ISBN-10: 9949-13-918-X
Sisukord
Eessõna    
 
 
  4
Kes on linnud ?    
 
  5
   
  6 
Leevike
   
  7 
Tihased
   
  8 
Varblased
   
10 
Varesed
   
12 
Kuldnokk
   
13 
Harakas
   
14 
Linavästrik
   
15 
Rähn
   
17 
Lõoke
   
19 
Toonekurg
   
21 
Pääsukesed
   
25 
Kägu
Mänge lindudest    
 
28
Kirjandust lindude kohta    
32
3
Saateks
Elva  Lasteaed  Murumunal on projekti raames koostöös Eestimaa Looduse 
Fondi ja Tartu Keskkonnahariduskeskusega, Eesti  Ornitoloogia  Ühingu nõul 
ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Stiftung Naturschutzfonds Glücks-
spirale ja Saksa fondi 5000xZukunft rahastamisel ilmunud õppematerjal, mis 
on koostatud eesmärgiga arendada, mitmekesistada ja parandada  keskkon -
nahariduslikku õppetööd lasteaedades ja koolide algklassides.
Õppematerjal  tutvustab  Eestis  enam  levinud  linde  (16  liiki).  Õppevahend 
sisaldab liikide bioloogilist kirjeldust, mänge,  jutukesi , luuletusi, mõistatusi 
ja eestlaste rahvapärimust, et luua paremaid võimalusi lindude tundmaõppi-
miseks ja õueõppe korraldamiseks nii lasteaedades kui koolide algklassides.
Õppevahend koosneb kahest osast: 
• metoodiline materjal, mis on mõeldud täiskasvanule, 
• õppematerjal – liike iseloomustavad pildid koos liigikirjeldustega.
Materjali koostajad on püüdnud kokku koguda eesti rahvapärimustes, -lau-
ludes ja -juttudes  esinevaid  seletusi lindude elu- ja päevarütmi kohta. Metoo-
dilise  materjali  ülesanne  on  abistada  õpetajat  tema  igapäevatöös  koduloo 
õpetamisel. Raamat on mõeldud eelkõige täiskasvanutele, et aidata neil leida 
olulisemat teaduslikku ja rahvapärimuslikku infot Eesti lindudest. 
Vanasõnade,  mõistatuste,  rahvapärimuste  kaudu  on  võimalik   lastes   huvi 
äratada looduse ja ümbritseva elu vastu, arendada nende  vaatlus - ja mõt-
lemisoskust, kujundada hoiakuid ja  suhtumist   loodusesse . Ühtlasi rikastab 
loodusloolise teksti  kuulamine  laste sõnavara ja kõnekeelt. Raamatusse on 
kogutud ka väike valik lindudega seotud mänge, mis muudavad õppimise 
lapsele põnevamaks ja kinnistavad omandatud teadmisi.
Pildimaterjal  koos  liigikirjeldustega  on  tänuväärne  õppevahend  just  lapse 
jaoks, kuna mitmete lindude kohtamine linnaümbruses on harv ja õnnelik 
juhus .
Materjali koostajad on kasutanud tänapäevaseid võimalusi info leidmiseks 
interneti teel, samuti varasemaid lindude kohta ilmunud väljaandeid. Üle-
vaade kasutatud kirjandusest asub köite lõpus. Lindude kohta on ilmunud 
palju huvitavat kirjandust, eriti sooviksime esile tõsta selliseid teoseid nagu 
Rein   Saluri  „Linnud” (1981), Mart Mägeri „Linnud rahva keeles ja meeles” 
(1969) ning Mare Urbase „Lindudest suulises rahvapärimuses” (1992). 
Loodame, et koostatud abimaterjalid leiavad tänuväärset kasutust.
4 
KES ON LINNUD?
Linnud on  selgroogsed  loomad. Maailmas on teada ligikaudu 9700 linnuliiki. Lindudel on 
voolujooneline  keha, mida katavad suled. Paljud linnud on väga värvikireva sulestikuga, 
teised aga oma tagasihoidliku välimuse tõttu looduses vaevu märgatavad. Esijäsemed on 
lindudel  muundunud  tiibadeks. Enamik linde on lennuvõimelised. Lendamiseks kasutavad 
nad sulgedega varustatud tiibu, mida liigutavad massiivsed  rinnalihased . Lendu aitab juh-
tida saba. Maapinnal liikumiseks kasutavad linnud tagajäsemeid –  jalgu , mis on enamasti 
neljavarbalised. Eri liiki linnud lendavad erineval kõrgusel.
Veelindudele on  ujumisel  abiks  varvaste  vahel asuvad ujulestad. Paljud linnud suu-
davad kulgeda nii vees, õhus kui ka maismaal. Lõualuudest on moodustunud  nokk .  Noka  
kuju sõltub linnu toitumisviisist. Nii on näiteks röövlindudel suur ja tugev nokk, putuktoi-
dulistel lindudel väike nokk, rähnil puude trummeldamiseks sobiv tugev nokk jne. Suuri-
mad teadaolevad linnud on tänapäeval jaanalinnud (kehamassiga kuni 150 kg), kõige pise-
mad aga  koolibrid  (alates 1,6 grammist). Eesti lindudest on suurim kühmnokk-luik (kuni 
13 kg) ja väikseim pöialpoiss (alates 3,5 grammist).
Linnud elavad kõrbetes, mägedes, metsades, tundras, veekogude ääres, asulates jm. 
Paljud linnud elavad  aastaringselt  ühes ja samas paigas, teised aga rändavad ebasoodsate 
ilmastikutingimuste saabudes mujale. Rändel olles võivad linnud läbida kümneid tuhan-
deid kilomeetreid. 
Linnud hingavad kopsude abil ja lisaks on neil veel erilised moodustised – õhukotid. 
Linnud  on  püsisoojased,  s.t.  nende   kehatemperatuur   ei  sõltu  väliskeskkonna  tempera-
tuurist.  Lindude  kehatemperatuur  on  keskmiselt  41…42  °C.  Linnud  söövad  nii  taimset 
kui ka loomset toitu, mida nad hangivad õhust, veest või maismaalt. Lindudel puuduvad 
hambad – toit peenestatakse alles maos. Linnud vajavad palju energiat. Eriti rohkesti vaja-
vad nad toitu talvel, kui energiat on vaja kehatemperatuuri hoidmiseks, samuti rände ajal. 
Mõned väikesed linnud peavad ööpäeva jooksul sööma ära rohkem toitu, kui nad ise kaa-
luvad. Lindude juhtivaks meeleks on nägemine. Samuti kuulevad nad väga hästi. Väga nõr-
galt on lindudel arenenud haistmiselundid – enamik linde ei erista lõhnu.
Linnud on väga olulised Eesti maastike ja keskkonna mitmekesistajad. Nad on olulised 
ka bioindikaatoritena, kelle järgi saab hinnata meid ümbritseva keskkonna seisundit.
Putuktoidulised  linnud toovad taimekahjureid hävitades põllu- ja metsamajandusele 
otsest kasu. Mitmeid linde on meil aegade jooksul peetud jahilindudeks. Ka tänapäeval 
peetakse jahti hanelistele (rabahani, hallhani,  sinikael - part ), kurvitsalistele (tikutaja, mets-
kurvits)  ja  kanalistele  (nurmkana,  laanepüü).  Jahilindude  küttimine  on  lubatud  sügisel. 
Jääkoskla mune on rannarahvas kasutanud kanamunade asemel. 
Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam ini-
meste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine (kuldnokk, valge-
toonekurg)  ja  täiendav  toitmine  ( rasvatihane ,  sinikael-part).  Taimekaitsevahendite  ning 
teiste kemikaalide kasutamine põllumajanduses ja ka üldine looduse reostamine on Eesti 
linnustikule negatiivset mõju avaldanud.
Eestis on 116 linnuliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni 
viite alt “ Looduskaitsealused linnud Eestis”.
5
LEEVIKE
LEEVIKE on meile oma punase vesti, musta mütsi ja halli kuuega armsaks saanud. Leevikest 
näeme peamiselt sügisel ja talvel. Siis viibivad nad sageli inimasulate läheduses aedades ja 
parkides.  Suvel  tegutsevad  nad  varjatult  kuusemetsas.  Söögimajas  toituvad  leevikesed  on 
kohalikku päritolu. Leevikese toiduks on puu- ja rohuseemned. Kuuse- ja männiseemneid ei 
jõua ta käbide seest välja koorida , seepärast korjab ta need üles maast. Pesa ehitab ta metsa-
salkude sisse, kus käib vähe inimesi. Pesapuuks valib leevike põhiliselt noore tiheda kuuse. 
Pesa koosneb samblast ja juureniitidest ning on okste vahele hästi ära peidetud. Mõlemast 
soost lindudel on  pealagi  must; isaslinnul on põsed,  rind  ja päranipuala punased, emaslin-
nul  pruunid . Leevikeste lauluaeg algab jaanuaris – siis on päevad veel lühikesed ja pimeda-
võitu. Leevike on üsna  usaldav  lind. Noored leevikesed õpivad mitmesuguseid laule järele 
vilistama.
q  Henn ja leevike  J. Oro
Henn, pisike poisike, sammus jõele,
veest ilusaid kive läks otsima õele.
Laululind leevike lepikus hõikas,
sügis kaskedelt kollaseid lehti lõikas.
„Ütle, leevike-lind, miks laulad veel?
Näe, käes on sügis, kas kurb pole meel,
teades, et lehed pea langevad puult?
Kas sa ei karda ka külma tuult ?”
„Ah, mis sest tuulest, kui kõik on nii ilus!
Näe, kuidas sügis puid kullaga silus…
Jah, peagi lehed kõik tuul rebib maha,
siis ma vist küll enam laulda ei taha.”
q Leevikesed  Leelo Tungal
Leevikesed, leevikesed, härmas sirelile tulid!
Pehmest siidist peenikesed, pluusid nendel seljas olid.
Leevikesed nagu õunad härmas okste vahel olid…
leevikesed enne lõunat lapse põsil tuppa tulid!
q Külmalind   Juta Kaidla
Olen leevike, lumiste aedade lind.
Mul hallikad tiivad ja punane rind.
Kartsin kanget põhjapakast - tulin talveks teie juurde.
Siin ma lendan ringiratast - näitan oma punast kuube .
Põõsa alt saan tuulevarju, nokin külmavõetud marju.
Mind mu pesapaik Põhjalas ootama jäi, 
kuni lõunamaa sõpru siin vaatamas käin.
Leevikesest lastekirjanduse kogumikes:
1.  Leevike, Inge  Trikkel, lk. 264. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Kiisuke, leevike ja Eevike, J. Oro, lk. 177. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
3.  Külmalind, Juta Kaidla, lk. 98. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
6 
TIHASED
RASVATIHANE. Tihase  ilmumine  koduõue ennustas külmade algust üle kogu Eesti. Seatap-
pudel  oli  tihane  laudaräästas ja  vaatas  rasvasaamist pealt. Kui lambanahk juhtus õue  tahe -
nema jääma, koorisid tihased  sellelt  rasvakorda. Mart Mägeri väitel on rasvatihane paljude 
paikades külmakuulutaja – talitihane ning külmalind. Mõnikord on tihaste ilmumist  elamute  
juurde peetud ka  tuisu  endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul 
heaks märgiks, paremal aga halvaks märgiks.
Kagu-Eestis on ka kujutelm kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine – piibi-
tamine – elamu läheduses on halb enne, kuulutades enamasti ette inimese või looma surma. 
Tihased on  viiuldajad , soojadel märtsipäevadel aina saetakse. Metalselt ja puhtalt kuul-
dub nende „tri–tri–rii”, „sid–si–bee” ehk „sitsikleit”, nagu rahvas seda  kuulis . Rasvatihase kut-
sehüüd „ pink , pink” tuleb täpselt nagu vindi nokast. Kevadisel ajal  petab  ta mõnegi  kuulaja  
ära. „Pingitamise” pärast pandi talle nimeks suur sepp .
q Rein Saluri 
Veebruaris  pakane  alles paugub ja päikest on napilt, aga rasvatihane  laulab  juba rõõm-
salt. Ju hakkab talv siis lõppema. Tihased ei hooli külmast ega  lumest . Lendavad talvelgi 
vilkalt salkadena ringi. Kollase kõhualusega rasvatihaste  seltsis  võib siis näha musttihaseid 
ja põhjatihaseid, tutt-tihaseid ja sootihaseid, sinitihaseid ja sabatihaseid. Kõik nad turni-
vad osavasti okstel, ripuvad kas või pea alaspidi. Iga põõsas ja puu uuritakse läbi — äkki 
on kusagil mõni putukas peidus? Toidu otsimise ja söömise peale kulub neil kogu lühike 
talvepäev.
Iga laps saab neid aidata, sest tihased käivad julgelt söögilaudadel. Neid söögilaudu või 
söögimaju võib igaüks aianurka või rõdule üles panna. Riputa kas või pekitükk niidi otsas 
õhuaknast välja. Küll näed, et varsti on rasvatihane jaol. Kõik tihased peale sabatihase tee-
vad pesa puuõõnsustesse, nii et neile võib pesakaste ka teha. See kast võib olla väiksem kui 
kuldnokale ehitatud maja.
  Mõistatusi tihasest :
 
Väike sõbrake, kollane kõhuke.
q Tii – tii  Juta Kaidla
Tii-u-tii, ma tihane, pisikene talvelind, tulen tervitama sind.
Tii-u-tii, ma tihane, koputan su aknale : varsti tuleb pakane!
Tii-u-tii, sul toas on soe: ära kauaks mine õue,
muidu külm lööb küüned põue, kuri köha kurku poeb.
Tii-u-tii, ma tihane, selle tähtsa teate eest palun rasvaraasukest.
Tii-u-tii, sa ole hea, pekitükk seo nööri otsa, pane aeda uibu oksa!
Kiigun, alaspidi pea, kassid kätte mind ei saa, olen meister – akrobaat .
Tii-u-tii, ma tihane, sulle suureks sõbraks saan, kui on tali vihane .
Tihasest lastekirjanduse kogumikes:
1.  Tihane, Liina Raudsik, lk. 115. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
2.  Jõulutihane, Eno Raud, lk. 221. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
3.  Tihased, Aivar Pohlak, lk. 47. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
4.  Tihasetibude pitsvestid, E. Tee, lk. 180. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
5.  Sipsik vaatab tihaseid, Eno Raud, lk. 116. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
7
VARBLASED
KODUVARBLANE elab ainult inimese lähedal. Ta ehitab kaltsudest ja prahist, kõrtest ja sul-
gedest  pesa katuseräästa alla või müüriprakku, poeb puuriida vahele või pööningule.  Varb -
lane  saab inimese juures hõlpsamini kõhu täis. Inimene külvab  terad  põllule, kust  varblane  
nokib, nii palju kui jaksab. Kui kevadel peenramaad tehakse, on varblane jälle jaol.  Varbla -
sele võib päris lähedale minna, aga ettevaatlikuks jääb ta ikkagi. Mõnda teist  lindu  võib õpe-
tada isegi peopesalt toitu võtma, varblane seda teha ei julge. Ta on lõbus ja lärmakas lind, 
kellele ei meeldi üksinda olla. Alati on varblased  parves  koos. Talvel külmadel öödel poevad 
nad üksteise külje alla. Vanarahvas kodu- ja põldvarblasel tavaliselt vahet ei teinud, mõlema 
kohta öeldi ühtmoodi: värblane, värvuke, varvelus, säuts,  sirts , vink,  hallivatimees , vargapoiss, 
vadulane jne.  Erandiks  on vaid liigitus maja- ja nurmevarblaseks (vastavalt siis kodu- ja põld-
varblaseks).  Varblaste  askeldamine  inimese  vahetus  läheduses  andis  neile  mitu   nimetust : 
uulitsapoiss, pasatski,  karjapoiss , aga ka aidamees ja vargapoiss. Suurem osa neist nimetus-
test on põhjuseta pigem halvustavad või vähemalt mõneti üleolevad. Vanarahva arvates saab 
paljude lindude käitumise järgi ilma ennustada.  Varblase  puhul on  mainitud , et tema säutsu-
mine tähendab vihma lakkamist; teda on ka vihmakassiks kutsutud.
Varblane laulab: 
Siit särat, särat siit
 
Särat, särat üle aia Jüri, Mari odraaeda 
 
Siit- sirr ! 
 
 
 
 
( rahvaluule )
q Varblane    J. Oro
Varblane, pisike linnuke , õue peal nokitseb kaeru.
Näkitseb, nokitseb tilluke , keksib ja kihistab naeru.
„Hiirekütt, pilusilm Antsuke, mis sa seal liputad saba?
Asjata vaevad end, Intsuke, varblast sa siiski ei taba.”
Väle on pisike linnuke, kargaski hops! aiateiba.
„Pühi suu puhtaks, va’ kiisuke, mine, saad mujaltki leiba!”
q Varblase pesa  Leida Tigane
Varblased tahtsid endile pesa ehitada. Hästi kiiresti pidi see valmis saama. Juba õhtuks. 
Aga nad olid ise natuke laisavõitu.
„Kui kutsuks õige teised appi, siis on meil vähem vaeva,” arutasid nad. „ Paneme  nad 
materjali kokku kandma, siis pole endal muud teha kui tõsta aga üks kõrs teise peale.”
Loomad ja linnud, kelle poole varblased pöördusid, nõustusid meeleldi. Miks mitte, 
kui vajati nende abi. Varblased istusid puu otsa ootama, teised läksid laiali materjali muret-
sema.
„Ruttu, ruttu!” kamandasid varblased. „Aega on vähe.”
Pääsukesed lendasid nagu nooled edasi-tagasi. Nad tõid igaüks järve äärest nokatäie 
savi. Savi aga ei kõlvanud varblase pesaks. Pääsukesed ütlesid, et muud nad tuua ei oska, 
ja lendasid minema. 
Siis tuli siga, tirides puu alla suure porise oksa. „Mis me sellega teeme? See ei sobi 
pesaks,” siuksusid varblased. Siga ütles, et kui juba niisugune ilus mädanenud oks ei sobi, 
siis ta küll ei tea, mis üldse peaks  sobima . Ta läks pahaselt porilompi tagasi, kust ta oli 
tulnudki.
8 
VARBLASED
Lehm  tõi seljatäie õlgi. „Nii pikad õled!” hädaldasid varblased. „Kes need meile siia üles 
tirib?” „Mina mitte,” ütles lehm ja lonkis karjamaale sööma.
Koer tiris  rehe  alt välja laudadest kokkulöödud kasti. „Vaat kus ilus pesa!” haukus ta. 
„Mõni riideräbal sisse ka, siis pole paremat tahtagi.” „See ju nagu koerakuut,” põlastasid 
varblased.
„Kui ei kõlba, ega ma pakkuma hakka,” ütles koer ja vedas kasti rehe alla tagasi.
Konn tuli ja soovitas neil oma munad aia taha kraaviotsa muneda. Seda siia tuua pole 
võimalik.  Nad  olevat  küll  kümnekesi  proovinud,  aga  otsa  kraavi  küljest  ära  sikutada  ei 
olevat suutnud. „Me ei vaja teie kraaviotsa!” pahandasid varblased. „Seal saavad ju pojad 
märjaks.”
„Mis siis, et märjaks,” imestas konn. „Minu lastest pole ükski selle kätte surnud.”
Nii läks pool päeva mööda, aga pesale polnud veel kõrrekesegagi algust tehtud.
„Millal me küll niiviisi valmis saame?” kurtsid varblased.
„Ärge laiselge puu otsas. Korjake ise materjal kokku, küll näete, kui ruttu siis valmis 
saate!” õpetas linavästrik aia otsast. Mis jäi varblastel muud üle kui talitada linavästriku 
nõu järgi. Ja näe, pesa saigi õhtuks valmis.
  Mõistatusi varblasest:
1.  On üks tuntud maiasmokk, kes muudkui rasva kugistab,
 
kasvu poolest pöidlapikk, loomult uudishimulik.
 
Piilub sinu akna taga, klaasil koputamas agar .
2.  Väike poisike hallis kasukas õues keksib, terakesi otsib.
q Hando Runnel
Rimps-rämps, kilts-kalts, virts , vurts, kints, konts,
kilks, kolks, sulps, solps, vilks, volks, tilks, tolks
lonks, konks, pintsel , pulst,
kõrtsmik, kunst , mampsel, kantsler,
plitrama, plätrama, ketrama , vaatrama,
lops , küps laps, lüps.
q Liivi Parma
Koosjalu keksib varblasekutt, paigal ei püsi, tal teiste seas rutt.
Hüpleb, sirtsub ja sädistab, uudiseid linnas ka levitab ,
hekipõõsaiski pesitseb ta. Nii aastaringi võib muretult elada.
Varblasest lastekirjanduse kogumikes:
1.  Varblased põllul, J. Oro, lk. 295. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Kevadkontsert, I. Kari , lk. 70. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
3.  Lugu väikesest varblasest,  Voldemar Miller , lk. 183. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
4.   Kooruke , Heino Väli, lk. 183. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
5.  Varblane teeb kalja , August Jakobson , lk. 227. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
6.  Vahvad varblased, Silvia Truu, lk. 226. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
7.  Varblased, G. Boiko, lk. 40. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
8.  Varblaste pidu, Ernst Enno . Üks rohutirts läks kõndima. Tallinn: Tänapäev 2001
9.  Sulipoiss, Juta Kaidla. Valgete liblikate aegu. Tallinn: Eesti Raamat 1968
10.  Värvukese kaebus, Karl Eduard Sööt. Äiu, lahke lapsukene. Tallinn: Eesti Raamat 1969
9
VARESED
HALLVARES .  Vareslaste  seas  on  hallvares  üldtuntud  oraakellind,  olles   teistega   võrreldes 
mitmetähenduslikum. Tema kohta tarvitatud peitenimed on suures osas humoristlikud ega 
väljenda sellist respekti nagu  ronga  puhul. Halvaendelisuse poolest jääb ta samuti rongale 
alla.  Varese  ilmumist eluhoonete lähedusse on võrreldes ronga ilmumisega peetud vähem 
surma, loomahävingu, ikalduse ja sõja endeks ning rohkem äparduse, pahanduse, tüli, halva 
teate saamise endeks. Põhjus, miks varest rahvauskumustes nõialinnuks või targaks linnuks 
nimetatakse,  on  arvatud  peituvat  tema  ettenägemisvõimes.  Regivärsilistes  rahvalauludes 
vahendab ta surma- või sõjasõnumit. Varese poole pöördumisel kasutati samasuguseid sõnu 
nagu ronga puhul:  vares , vares, kui sa head tead, siis  karju  veel, kui halba, siis lehvita tiibu või 
nokitse varbaid! Seejärel jälgiti, mida lind ette võtab. Nii lühi- kui pikaaegsetes ilmaprognoo-
sides on vares märksa populaarsem kui saatuse -ennetes. 
KÜNNIVARES. Seletusmuistendi järgi saavad mustadeks varesteks või hakkideks need ron-
gapojad, keda vana ronk suurel reedel enne päikesetõusu  ristida  ei jõua. Ronk pidavat oma 
pojad enne päeva Emajões ära ristima, muidu jäävat need mustadeks varesteks. Nüüdisaja 
rongad seda kommet vist ei tea.  Lutsi  eestlastelt pärit versioonis määras jumal mustaksmäär-
dunud varese alatiseks musta kuube kandma. Kuna künnivares on Eestis piirkonniti levinud 
ning kultuurmaistute lind, peeti teda võõralt maalt tulnuks (näiteks Kuramaalt) või mõisnike 
tooduks (nimetused: saksamaa vares, vene vares, india vares). Musta värvuse ning sarnasuse 
tõttu halvaendeliste vareslaste ronga, kaelushaki ja hallvaresega on ka künnivarest nimetatud 
surmalinnuks.  Saarlased  kutsusid varest ka nonniks. Nonn tähendab ühteaegu nii varest kui ka 
hallirüülist  nunna . Vareseks sõimati ka naabrimeest, kui tülli  mindi . Teisal sõnatud väga saa-
matu inimese kohta: „Just kui varese vänts, ei kanna kaela” ( Palamuse ) – varesepojad väiksena 
nõrgad ja abitud. Varese kraaksumist tõlgendati mehenimena Jaak-Jaak. Varese  vaakumine  
tähendas ettekuulutust, üldist ilmamuutust. 
  Rahvauskumusi varesest:
1.  Vanad inimesed ikka rääkisid, et vares polegi lind, vaid nõiutud inimene. 
2.  Läänesaartel keelati varest osatada: kes talle vastu hüüdis, sellele andis lind varese-
hamba (topelthamba) või kasvasid osatajal hambad puseriti või kiskus suu kiiva. 
3.  Varese  suust  maha kukkunud kondi närimisest arvati  koeri  hulluks minevat (analoo-
gia rongaga) – varesed söövad pealenõiutud haigustesse surnud loomade liha. 
4.  Varese sulge keelati maast võtta – võtjal jäävat hambad haigeks. 
5.  Varese laskmist püssiga peeti kas head jahiõnne andvaks või jahiõnne kaotavaks.
6.  Kui varesepesa ka lõhuti, siis poegi piinata ei olnud lubatud. Simunas öeldi, et siis  sure -
vad peres kanapojad.
7.  Kui varest nokka pühkimas nähti, peeti seda nälja-aja endeks.
8.  Otsustuste tegemisel jälgiti, kuhupoole lind lendab, kuhu näitab nokk, kas ta kraaksub 
paaris- või paarituarv  kordi  jms. Mõnel pool peeti tähenduslikuks varese kraaksumist 
või laulmist – erilist meloodilist häälitsust. See võis tähendada midagi head või ka 
näiteks vallaslapse sündi.
9.  Teekäijale vastusattumist on käsitatud sagedamini halva kui hea endena. 
10.  Varest laeva mastis, kui ta meloodilist „kluuk-kluuk” hüüab, on peetud hingelinnuks, 
kes   hoiatab   peremehe  surma  eest.  Seda  on  peetud  ka  laevahuku  ja  (hea)  kalasaagi 
endeks. 
11.  Kevade lähedust hinnati selle järgi, mitu korda lind jaksab kraaksuda.
10 
VARESED
12.  Jälgiti, kas lindudel on nokad tuule poole (vihma, ilmamuutuse tunnus) või põhja poole 
(tuleb külma), kas nad istuvad puu ladvas (külma ilma tunnus), vihtlevad või pesevad 
(vihmaenne) või kõnnivad maas (sula).
13.  Rahutut lendu, asukohavahetust, käratsemist võeti kui ilmamuutuse – saju, sula, tuule, 
tormi, (harvemini) hea ilma – märki.
14.  Lõuna-Eestis arvati, et kaerakülvi aeg on käes, kui haavalehed puul istuva varese ära 
katavad.
15.  Kui rukkioras põllul jüripäevaks varese ära varjas, arvati, et tuleb hea rukkisaak.
16.  Kui vares lendab õue ja hakkab kraaksuma, küsitakse: „Kui sa tead head, lehvita tiibu, 
kui tead halba, noki varbaid, ja kui sa midagi ei tea, siis lenda ära”.
  Varesega seotud vanasõnu:
1.   Kui vares enne küünlapäeva pesa teeb, läheb lumi enne maarjapäeva ära.
2.   Vares viib maarjapäeva hommikul esimese pesapalgi kohale.
3.   Varest öeldakse maarjapäeval oma lapsi ristivat.
4.   Kui vares kolm korda vaagub, siis tuleb kevad.
5.   Kui vares viis sõna kisendab, siis tulevat sooja.
  Inimest võrreldakse varesega 
1.  Valge vares – eriline, imelik, torkab teiste hulgas silma.
2.  Seisab nagu lastud vares – sorgus, norgus, kühmus, õnnetu.
3.  Kraaksub nagu vares – räägib ärritunult kõva ebameeldiva käriseva häälega.
4.  Nagu varesed saagi kallal – valjuhäälne ja vihane mil egi jagamine, endale  haaramine .
5.  Vares vaga linnukene  – omakasupüüdlike plaanidega pealtnäha vaikne kalk inimene.
6.  Varesejalad – halb käekiri.
7.  Pea nagu varesepesa – juuksed sassis.
8.  Varesekarva rüü – tumehallid riided.
q K. Ribenis 
Varesele valu, harakale haigus,
musta linnule muu tõbi!
Kivi külge, kännu külge,
roisu külge, roika külge!
Härgadega tulgu, hobustega mingu,
vinn-vänn, väravast välja,
hilbates hiire poole, karates kaariku poole,
joostes hiiriku poole, vilistades Viljandi poole ja iga nelja tuule poole!
Varesest lastekirjanduse kogumikes:
1.  Vares ja traktor, Raim Farhadi, Karl-Hanto Selmet, lk. 137. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Vares ja kuu, Kalju Kangur, lk. 181. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
3.  Varese vigurid, Helgi Muller, lk. 181. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
4.  Varesed ja krants, Mild Kivikild, lk. 178. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
5.  Vares, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
6.  Varese hädaldus, Karl Eduard Sööt. Äiu, lahke lapsukene. Tallinn: Eesti Raamat 1969
7.  Varese reis soojale maale. August Jakobson. Isa, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2000
8.  Vareste jutt, Eesti rahvajutt . Isa, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2000
11
KULDNOKK
KULDNOKKA   teatakse   kui  kevadekuulutajat:  kuldnokad  väljas  –  kevad  käes.  See  on  kena 
pilt, kuidas kuldnokk raagus puuoksal tiibu saputab ja laulab, nii et kõik  kuulama  jäävad. Tal-
vel on kuldnokk soojematel  maadel , kus talle süüa jätkub. Kõik rändlinnud lendavad talveks 
meilt ära ja tulevad kevadel tagasi pesa ehitama ja poegi kasvatama. Mõnel soojemal talvel 
jääb aga kuldnokk meile talvituma. Nimetustele rootsvarblane, rootslane ja rootsus on kaks 
seletust. Ühe uskumuse järgi käivad rootsi mehed kõik seltsis ning linnud samamoodi võta-
vad ikka „Sirr – sorr, sirr – sorr”. Piirissaares aga räägiti, et nimi tuleb sellest, et lind sööb kõik 
rootsu – ainult rootsud jäävad järele.
Ennemuistsed jutud räägivad kuningapoegadest ja -tütardest, kes linnuks ümber muu-
deti  ja mõned linnud on ka rääkima õppinud. Meie maa lindudest on sellised kuldnokk ja 
kaaren. Kuldnokk (rahvakeeli ka rästas) on mõnes paigas niisama armas majalind kui pääsuke. 
Talle pannakse väikesed  kastid  puude külge, millel on hommikupoolses küljes väike ümmar-
gune auk sees. Kuhu kuldnokk on  harjunud   tulema , sinna ta tuleb. Kevadel on linnu nokk kol-
lane kui  kuld , kuid talvel tume, suled mustjassinised, valgete ja kollaste otstega ning läigivad 
nagu hommikune koidupuna.
  Vanasõnu kuldnokast:
1.  Kui kuldnokad tulevad vanakuu põhjas  4.  Kui kuldnokal on pojad pesas, siis pida-
välja, siis teise kuu vanas põhjas läheb 
vat põllumehel külv maas olema. 
talve ära. 
5.  Kui sügisel mustad rästad enne ärami-
2.  Ööbik laulab öölaulu, kuldnokk laulab 
nekut põllumeest veel vaatamas käivad 
koidulaulu, lõoke laulab lõunalaulu.
ja  oma  vanade   kohtade   juures  puude 
3.  Kui  kuldnokk  koorekesi  pesast  välja 
otsas laulavad, siis ütlevad vanad põllu-
viskab, on õige aeg suvivilja külvata.
mehed,  et  sellele  järgnevat  ilus  ja  soe 
sügis.
  Mõistatusi kuldnokast:
1.  Tulen siis, kui kevad käes,
2.  Must mees, kuldne suu,
 
rõõmustad, et mind sa näed.
 
kodupaigale ta truu.
 
Vilistan ja laulu lasen , otsin pehmet pesaaset.
3.  Istub maja katusel, trillerdab 
 
Kindlasti sa tunned mind, olen lõbus laululind.
kui kelluke .
q Varane kuldnokk  J. Oro
Õues nutab leinakask, sajab lund, ja tal on vilu ,
puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask .
Kase küljes linnukast; seal on kuldnokk linnukene,
külmetumas tillukene, – ta ei väsi ootamast.
Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna,
polnud kuhugi tal minna – lume all veel mullapind.
Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike
ootab, millal tuleb päike, ainult päikesest näeb und.
Oota , oota, väike lind, küllap peagi päike tuleb,
talvetaadi silmad suleb, tõttab rõõmustama sind!
Kuldnokast lastekirjanduse kogumikes:
1.  Kuri lind, M. Helme , lk. 72. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Kuldnokk, kullanokk, Muia  Veetamm . Kuldnokk, kullanokk. Tallinn: Eesti Raamat 1984
3.  Kuldnokk ja lõoke, Johannes Kallak, lk. 208-211. Tallinn: Eesti Kirjastus 1942
12 
HARAKAS
HARAKAS.   Muistendi   järgi  on  harakas  tekkinud  vanakuradi  tütrest  (ka:  nõiast,  vanatüdru-
kust). Et harakal on pikk saba, sugeneb sellest saamisloo täpsustus: harakas on tekkinud sõr-
mest või varbast. Ühe teate järgi on harakas kuradi süda.  Seletused   haraka  pika saba kohta on 
veel: see on talle jumala poolt määratud peergude näppamise eest; inimesed on talle peeru-
kimbu järele visanud (taha pistnud).
Eraldi tähelepanu väärib ka  tekkelugu , milles haraka sünd on seotud nõia või vanakurja 
hukkamisega.  Ühe  teisendi  järgi  vabanes  peigmees  oma  mõrsja  rivaalist  järgmiselt:  …  siis 
kutsunud ta mõlemad omad naised enese juurde ja öelnud neile: „ Kumb  enne selle sõrmuse 
selle lina pealt minu kätte toob, see jääb mulle  naiseks !” Naised pannuvad ka kohe plehku, 
vanapagana tütar ikka ees. Niipea kui vanapagana tütar sõrmust hakanud ära võtma,  kukku -
nud ta karsumdi körditõrde, ainult suur  varvas  jäänud välja. Seda nähes, mis sündinud, öel-
nud sulase tütar: „Suurest varvast, mis väljas on, saagu harakas aiateibasse!” Niiviisi sündinud 
vanapagana tütre suurest varbast esimene harakas. Pärast seda juhtumist elanud sulase tütar 
oma mehega õnnelikku elu.  Vanapagan  pole enam julgenud oma tütreid rikkale mehele tulla 
kauplema . Harakas on uskumustes väga populaarne endelind.
  Rahvapärimusi harakast:
1.  Tema ilmumine elamu lähedusse ning häälitsemine kuulutab külaliste tulekut, annab 
teada peatselt saabuvast, enamasti halvapoolsest sõnumist (käsk mõisa  ilmuda , kohtu-
teade,  surmasõnum,  halvad  uudised).  Seda  välditi  sõnadega:  „Häid  sõnumeid,  häid 
sõnumeid, linnuke!” või „ Pipart sulle keele peale!”
2.  Õnnetused, mille endeks peeti haraka ilmumist elamu juurde (aiateibasse, lävele), on 
inimese või karilooma surm, tuleõnnetus. Halba püüti ära hoida linnule tuha või savi 
järeleviskamisega.
3.  Kiirmus-kaarmus, varesele valu, harakale halu ,
 
musta linnule muu tõbi.
 
Rebasele reetäis, soele suutäis, karule kapatäis -
 
lapse kõht sai terveks.
  Mõistatusi harakast:
1.  Mustem kui süsi, valgem kui lumi, kõrgem kui kirikutorn, madalam kui ristikhein .
2.  Kiir-kaar katusel, must Mihkel muru peal (harakas ja vares).
  Harakaga seotud nimed:
 
LILL: Harakal on lennus uljust, hääl kui rikkis uksekell.
 
Laane peidus harakkuljus, sihvakas ja hell .
 
Lehed vastu samblavaipa, õied nagu kellukad,
 
kui neid tuulevinu paitab , kas sa kuuled helinat?
Harakast lastekirjanduse kogumikes:
1.  Varakas harakas, Heli Illipe -Sootak, lk. 150. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Kuidas harakas musta pugu sai, Eesti rahvajutt, lk. 249. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
3.  Harakas, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
4.  Haraka oksjon , Jaan Rannap. Isa, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2000
13
LINAVÄSTRIK
LINAVÄSTRIK. Nagu teada, saabub linavästrik märtsi lõpul või aprilli alguspäevil, mil keva-
dine päike on jääkaanetise rabedaks paisutanud. Jäälagunemine pole enam mägede taga. 
Nõnda kuulutab väike lind terves Eestis vete vabanemist ja kannab õigusega selliseid nime-
tusi nagu jäälõhkuja, -kolataja, -põrutaja-, -põtk, -põtkes, põtkaja, jäätallaja jne.
Nagu linavästriku nimetuski ütleb, on ta seotud linadega. Kui lindu nähti kevadel esimest 
korda kõrgel lennus, katusel või aiateibas, võis loota kena linakasvu, kui aga maas või madalal, 
siis kehva ja kesist. Seepärast kannab linavästrik veel selliseid  nimesid  nagu linalind, -päästrik, 
-pääsuke, -pääsmik, linaõnnenäitaja, -tooja, linamõõtja.
Liikudes viipsutab västrik oma pikka saba ehk hända üles-alla. Lõuna–Eesti nimetused 
händlane, hännaline, hänilane peavadki silmas linnukese üpris silmatorkavat hända.
Eestlaste rahvapärimustes on ta väga sageli seotud kahe asjaga: kevadise jääminekuga ja 
linakasvatusega. Nimelt pidid linavästrikud kevadel oma jämedate jalgadega (siit ka nimetus 
Jämejalg-Toomas) jõed lahti tallama. See arvamus tuleb sellest, et linavästrik saabub kevadel 
just siis, kui jää viimaseid päevi jõgesid katab. Kuna sel ajal on putukaid lindudele toiduks veel 
vähe, siis otsibki linavästrik oma toidupoolist jääserval. Sellest ongi vanarahval vastavad jutud 
tekkinud, mingeid jämedaid jalgu ega rasket keha tal tegelikult pole.
  Vanasõnu linavästrikust:
1.  Linavästrik  taob  jõejää  oma  pika  sabaga  puruks  (kui  linavästrik  lõunamaalt  meile 
jõuab, hakkab veekogudel jää sulama).
2.  Linavästrik minevat soojale maale kure tiival.
3.  Kui linavästrik enne jüripäeva jää katki sõtkub, siis kasvab sellel aastal  hirmus  hea lina 
(Viljandi).
4.  Enne ei minevatki jõgi lahti, kui västrik pärale jõudnud.
5.  Västrik lõhkuvat oma pika sabaga jää puruks. 
6.  Linavästrikud tallavad jõed lahti, põrutavad ehk sõtkuvad jää katki.
7.  Linavästrik on jäälõhkuja, sest kui ta väljas, si s jää laguneb, ilmad on sedavõrd soojad.
q Henrik Visnapuu 
Kuldnokk tuli, üle kõndis, lõo lendas, laulu kandis ,
hänilane pildus hända.
Siis lõi oras haljendama, kraaviperved tegid sama.
Nii kõik kevadesse rändas.
q Mart Raud
Västri, väike väle lind, küllap tunnen sind: 
teised nii ei lenda, rända ega viska hända.
q Linavästrik   Peep Ilmet
Võbeleb saba ning nõelub nokk
teeveeres putukaid tokk –tokk-tokk.
Hoiab just nii pikka vahemaad,
nii et sa teda kätte ei saa.
Küsi: „Kas purustada kevadel jää?”
tokk-tokk-tokk ta nõkutab pääd.
14 
LINAVÄSTRIK • RÄHN
q Linavästrik  Venda Sõelsepp
Sina, jah see päris paras lõhestama järvejääd!
Vedruhända teivastaras hetkeks viibutama jääd.
Samas mööda põlluääri kevadvihma tibades
veered kasteheina – sääri kibekiirelt sibades.
Ikka erk ja ikka tiidus. Kus su uned , kus su ööd?
Asja on sul nõos ja niidus, käsil tuhat tähtsat tööd.
Kuid siis äkki jää on pude , paisub jõgi, raksab ruum.
Oled tõesti, linnu – ude, kevadaatom või ta tuum…
 
Linavästrikust lastekirjanduse kogumikes:
1.  Kuhu linavästrik jäi, Juta Kaidla. Valgete liblikate aegu. Tallinn: Eesti Raamat 1968
2.  Linavästrik, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
RÄHN
RÄHN on lindude  puusepp . Neid  kirjusid  vendi on meil viis liiki, kõik peavad  sedasama  ametit. 
Kõige  suuremal  on must  kuub  seljas – teda nimetatakse musträhniks ja pea peal kannab ta 
veripunast mütsi. Rohelisi vendi on kaks liiki, neist hallpea-rähn palju tavalisem viimasel ajal 
haruldaseks  jäänud roherähnist (punast on hallpea-rähnil peas vähe või pole üldse). Suur- ja 
väike-kirjurähn näevad oma kirjude kuubedega otsekui lipitud-lapitud välja, punane värvus 
(kui seda üldse esineb – oleneb liigist, sugupoolest,  vanusest ) on neil seotud pigem pea ja 
sabaalusega. Rähnidega seostub mõningaid mütoloogilisi kujutlusi – nii on musträhnilt (tra-
ditsiooniomaselt küll siililt) võimalik hankida imeheina, mis kõik lukud lahti teeb. Kirde-Eestis 
on iseloomulikuks nimetuseks toonetikas – surmarähn. Ühe kirjapaneku järgi on rähn tekki-
nud naisest:  Jeesus  läinud ühte peresse, kus naine leiba teinud. Jeesus käskinud ka oma jaoks 
ühe kaku teha. Naine ei olnud sellega nõus. Jeesus ütelnud naisele: „Metsas koore vahelt pead 
sa ussisid sööma.” Samal silmapilgul lennanud naine „viuhti” aknast välja ja muutunud trilliks 
(vihmatrill – lind). Et naisel punane  palmik  pääs oli, siis on ka trillil praegu lagipeal punane 
tutt. Oraakellinnuna on rähn seotud pigem ilmamuutuste kui õnnetuste ettekuulutamisega. 
Teada on ka (tavaliselt peoleoga seotud)  uskumus , et rähn ei saa mujalt juua kui  puulehe  
pealt: Tikas mujalt juua ei saa, kui puulehe pealt, sellepärast karjubki, kui vihma tuleb. Tal on 
hea meel. Kui tikas tillub, siis tuleb vihma (Iisaku).
  Rahvapärimusi rähnist:
1.  Kes rähni pesa leiab, see pantku auk kinni (kus rähni pesa sees on) puupunniga. Ja 
pantku selle puu alla punane  riie  (rõivas), et kui rähn tuleb ja leiab, et auk kinni on 
pandud, siis lähab rähn ja toob niisuguse heina, kes  augu  vallale teeb ja kui auk  vallal  
on, sadab see hein rähni noka vahelt punase rõiva pääle. Ja säält ei tule mitte rähn 
heina ära võtma, sest tema pelgab punast riiet. Ja selle heinaga võib kõiki lukkusi lahti 
teha, kui hein pane parema käe nimetissõrme külge”.
15
RÄHN
2.  Rähni verega püssi määrimine on üks püssi „arstimise” mooduseid.
3.  Tema  ilmumist  elamu  juurde,  toksimist,  trummeldamist  ja  hüüdu  maja  lähistel  on 
seletatud kui halba ennet. Nii nagu teistegi endelindude (käo, ronga, tihase jt.) puhul 
tähendas tema tegutsemine maja juures õnnetust, surma või surmasõnumit. 
4.  Ilmumine elamute juurde võib tähendada külma, sula, tuisku.
5.  Eri  liikidele  ning  nende  häälitsustele  on  omistatud  erinevaid  tähendusi:  kirjurähni 
hüüdmahakkamist kevadtalvel on dateeritud taliharjapäevaga (14. jaanuar). 
6.  Lõuna-Eestis on musträhni vokivurinat meenutav trummeldamine puutüvedel mär-
guandeks, et takud peavad naistel kedratud olema.
  Vanasõnu rähnist: 
1.  Kui rähn kevadel kuiva oksa peal põristas, et ussa välja hirmutada, see kutsuti „pakla-
tori ” ja siis ei tohi enam naestel paklaid kedrata olema. Mis perast seda kedrati need 
said kõik mädad.
2.  Eriti musträhni, ent ka teiste rähnide hüüdu suvel on peetud vihmaendeks: Kui mets-
kukk karjub „Krõg-krõg-krõg”, siis piab kuivi  ilmu  tulema, aga kui tema karjub „ Till , 
till, till” jne, siis tulevad vihmased ilmad.
  Mõistatusi rähnist:
1.  Puutööd teeb, ise sest sööb.
2.  Kogu päeva metsas kopsib, õhtust hommikuni toksib,
 
puude tüvesid ta uurib, uksi , aknaid sisse puurib.
 
Kas ta soovib teha maja? Kes ta on? Mis on tal vaja?
3.  Terava nokaga meistrimees ehitab ise aknaga maja.
4.  Mees elab metsas, raiub kirveta , ehitab maju.
q Rähn ja tihane  Vitali Bianki
„Ära  toksi  haava latva, Rähn!  Haab  on noor ja terve, mingeid putukaid seal koore all 
ei ole!”
„Aga mina ei püüagi putukaid. Vaata…”
„Oi, augukesest immitseb mahla!”
„Just, just! Mahla pärast ma siin rassingi. Lase endale hea  maitsta ! Eks ole mõnus? 
Meile, rähnidele, annavad puud mitte ainult süüa, vaid ka kevadist mahla juua. Ma-agusat!” 
Rähnist lastkirjanduse kogumikes:
1.  Rähni trumm , Jaan Rannap, lk. 139. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Rähn, M. Stelmach, lk. 87. Kirju-Mirju, Tallinn: Eesti Raamat 1969
3.  Rähn, M. Stelmach, Leelo Tungal, lk. 233. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
4.  Rähn ja vint, H. Jõgisalu, lk. 233. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
16 
LÕOKE
LÕOKE lõõritab lennus olles, maas  istudes  ta ei  laula . Kõrgele õhku tõusnud lõokese juures 
tulevad nähtavale tema iseloomulikud nurgelised, sirge tagaservaga  tiivad ja lühike valge-
servaline saba.
Lääne-Eestis levinud tekkemuistendi järgi hakanud jumal ja kurat linde looma. Jumala 
loodud lind tõusis õhku ja sai lõokeseks, kuradi loodu kukkus maha ning sellest sai kärnkonn. 
Teise versiooni järgi näinud kurat jumala loodud lõokest ning püüdnud  savist  samuti lõokest 
teha, kuid sellest saanud kärnkonn.
Lõolaulu esimese kuulmisega seostub mõningaid uskumusi: hommikupoolne  kuulmine  
toob eelolevaks suveks rõõmu, õhtupoolne  kurbust ; kui lõolaulu kuuldakse ilma, et lindu näh-
taks, siis väsivad seal ( talus , külas) suvel hobused; lõolaulu kuuldes tuleb kukerpalli  visata  (või 
pikali heita), siis ei valuta suvel selg.
Rahvauskumustes on lõoke talvel valge ning  talvitub  metsas või  hange  all. Talvelõokes-
teks ehk  talvisteks  lõokesteks on peetud talikülalisi tsiitsitajalaste  sugukonnast  – valgevärvi-
list hangelindu ja keltsalindu. Nende varajast ilmumist (kevadtalvel) on peetud pika ja külma 
kevade endeks. Nimetus „lõokesetali” märgib külmaperioodi pärast seda, kui on juba nähtud 
esimesi lõokesi. Jälgiti, millal lõokesed halliks muutuvad – siis oli oodata peatset lume sula-
mist ning kevade saabumist. Lääne-Eestis on esimest saabumist dateeritud madisepäevaga 
(24. veebruar): „Lõokese keel lõigatakse lahti”; „lõokesesitt hange peal.” Külma kevade endeks 
oli  lõokeste  ilmumine  küünlakuul,  enne  paastumaarjapäeva  (25.  märts)  või  noore  kuuga. 
Uskumused pesa kohta on vähe tuntud. Kui lõopesasse  tikk  pista, „muneb kasvõi enese lõhki”, 
et tikk kaetud saaks.
  Rahvapärimusi lõokesest:
1.  Hommikupoolel kuulmine toob rõõmu, õhtupool – kurbust eelolevaks suveks.
2.  Kui lõolaulu kuuldakse ilma et lindu nähtaks, siis seal (talus, külas) väsivad suvel  hobu -
sed, lõolaulu kuuldes tuleb kukerpalli visata (või pikali heita), siis ei valuta suvel selg.
3.  Üksikteade lõolaulu lõppemise kohta kesksuvel: lõol läheb linaluu kurku.
4.  Head lauluhäält arvati saavat linnumunade joomisest. Sellel, kes ilma linnupetet võt-
mata, s.o. söömata kevadel hommikul välja läks ja esimest korda lõolaulu kuulis, oli 
üks võimalikke „pettasaamise” tagajärgi lauluhääle kaotamine.
  Vanasõnu lõokesest:
1.   Lõoke on ütlend: „Enne mina mitte ei loula , kui mätas pole lahti.”
2.   Kui lõuke kevadi juba lume alt kolm liivatera kätte saab, pidada ära elama.
3.   Lõoke laulab peale jaani leinalaulu.
4.  Kui lõoke küünlakuul laulma hakkab, tuleb külm kevade, tuleb ta paastukuul nähta-
vale, siis saab soe kevade.
5.   Madisepäeval lõigatakse lõokese keel lahti, et see laulma hakkaks .
  Lõokesega seotud nimed:
 
LILL: Lõoke sulaveed toob kaasa, küll ta õiget aega teab.
 
Varsti õitseb haljal aasal lõosilm – meelespea.
 
Õitseb veel ka metsaserval, õitseb liiva peal:
 
neid on õige mitut liiki – kas sa seda tead?
17
LÕOKE
q Lõoke  Ott Kangilaski
„Liiri-lõõri lõoke, kus su kulla pesake?” 
„Pesa mul pikas põllupeenras, 
väriheina varte varjul , kesaheina keske`ella!” 
„Miks sina, lõoke, linnukene, 
talvel meil ei taha olla, lumehangel lõõritada?” 
„Talv on tuisand terakesed, seemned ajand hange alla, 
putukad peitu on pugenud – nälg tuleb nokka näpistama! 
Kui tuleb kullane kevade, kui tuleb sume suvekene, 
siis ma tulen, laulan jälle, 
siis ma laulan lastelegi, pajatan peremehele:
„ Peremees , peremees, hiir orasel, hiir orasel! 
Kus orasel, kus orasel? Siin orasel, siin orasel! 
Ja suur, ja suur!” ”
q Lõokene  Johannes Käis
Siidikera, niidikera, sirts, sirts, sirr…
Siidikera, niidikera, siidikera, niidikera,
sirts, sirts, sirr…
Lõokesest lastekirjanduse kogumikes:
1.   Lõoke, J. Oro, lk. 83. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
2.   Lõoke, Heljo Mänd, lk. 92. Rohupäike. Tallinn: Eesti Raamat 1986
3.   Lõoke, Ellen Niit, lk. 214. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
4.   Liiri-lõõri, lõoke, Holger Pukk . Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
5.   Lõoke, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
6.   Liiri-lõõri lõoke, Ernst Enno. Lastelaulud . Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1955
7.   Lõokese laul, Karl Eduard Sööt, lk. 17. Lastelaulud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1955
18 
TOONEKURG
TOONEKURG on üks väga tark ja suurte annetega lind. Kergel ja kenal, rahulikul ja uhkel sam-
mul käib ta oma teed, ilma vaevata tõuseb ta paari hüppega maast üles.  Kurg  ei ole arg, vaid 
väga ettevaatlik lind. Ta võtab igast inimese tööst ja talitusest osa, harjub kiiresti majaelani-
kuks, käib toas sisse-välja, sõbruneb inimesega kiiresti, kui ka inimesel endal ei ole tema vastu 
kurje plaane. Valge-toonekurge on mõnel pool nimetatud ka pühaks linnuks (Jämaja, Helme), 
kellele ei tohi kurja teha, kel on inimese mõistus, aga linnu nägu (Rõuge), kes seisab ülemise 
ilmaga ühenduses (Helme).
Nimetus „toonekurg” pärineb must-toonekurelt ning vihjab linnu seosele surmariigiga. 
Must-toonekure kui varjulise eluviisiga ning Eestis 20. sajandil loodusharulduseks jäänud lin-
nuliigi kohta eraldi uskumusi ei ole teada. Valge-toonekurge on peetud õelaks ja kadedaks 
linnuks, kes võib tuletuki tuua ning maja põlema panna, kui tema pesitsemist häiritakse. See-
pärast hoiatati tema pesa lõhkumast. Levisid jutud juhtumustest, kus toonekurg on  pannud  
maja põlema või toonud pessa elusaid rästikuid. 
Poja „allaviskamist” pesast on seletatud kui mõistuspärast tegevust: kui erisoolisi poegi 
pole võrdne arv, visatavat ülearune poeg pesast välja. Kui tulemas on vihmane sügissuvi, vis-
kavat vanalind seda ette teades muna pesast välja, kui kuiv sügissuvi, siis poja. Toonekurge 
on arvatud pessa toovat ka imettegevat kivi, millega selle endale hankinud inimene saab kõik 
lukud lahti teha (kaarnakivi analoogia ).
Kagu-Eestis,  Räpinas  ning  Lutsi  eestlaste  seas  peeti  kevadel  kahe  toonekure  koosnä-
gemist abieluendeks. Uuemas uskumuste kihistuses on toonekurg ehk titekurg kogu maal 
laste  ning  lasteõnne  tooja  (varasemas  sellekohases  pärimuses  seletati  laste  saamist  veest 
leidmisega).  20.  sajandi  viimastel  kümnenditel  muutus  populaarseks   komme   peatuda  pul-
marongiga teeäärse elektriliiniposti või puu otsa ehitatud toonekurepesa juures ning ühiselt 
kinnitada posti külge võimalikult kõrgele siidilinte – see toovat noorpaarile head lasteõnne. 
Omameisterdatud toonekure katuseleviimine või kinnitamine noorpaari auto kapotile kuu-
lub pulmanaljade hulka. 
Jumal köitis ühte kimpu kõik vastikud olevused ja ütles toonekurele: „Vii ja  uputa  kõik 
ära, mis siin on.” Toonekurg läks uputama. Tal tuli aga huvi vaadata, mis seal on. Ta päästis 
köite lahti. Igale poole jooksis konne, usse, sisalikke, mardikaid jne. Toonekurg ehmus ära ja ei 
saanud enam midagi teha. Kui ta tuli Jumala juurde tagasi, küsis Jumal: „Ära uputasid?” – „Ei. 
Tahtsin vaadata, mis seal on. Nagu arvasin, jooksid kõik välja. Ehmusin ära ja es saa enam neid 
kokku korjata.” Jumal vastas: „Korja nüüd kogu oma  eluaeg  neid kokku.” Sestsaadik korjabki 
toonekurg neid toiduks.
Eestis  on  valge-toonekurg  pesitsenud  alates  1841.  a.  Pärast  seda  on  ta  oma   leviala  
pidevalt laiendanud põhja ja lääne suunas. Valge-toonekurg on pika kaela, punase noka ja 
punaste pikkade jalgadega suur lind –  tiiva  siruulatus 185…215 cm. Noorlinnu nokk on must. 
Valge-toonekurg ei häälitse (tema laulukõris puuduvad  helisid  tekitavad lihased), vaid üksnes 
klõbistab pesa juures nokka.
Pesitseb sageli korstnal, kus suured linnud on hiiglaslikul oksahunnikul kaugele näha. Toi-
tub luhtadel, niitudel ja siseveekogude ääres  putukatest, närilistest ja väikestest kaladest.
Kogunevad parvedesse, et oma pikkadel laiadel tiibadel  Aafrikasse rännata.
  Rahvapärimusi kurest:
1.  Kes  kurepesa  ära lõhub, munad ehk pojad häävitab, siis kurg võtvat tuletuki ja viivat 
sinna katusele, kus pesalõhkuja elab, panevat tare põlema.
2.  Toonekurg ei hakka pesitsema pesaalusel, mis sisaldab rauda ( kardab , et pikne lööb 
sisse).
19
TOONEKURG
  Vanasõnu kurest:
1.   Kured toovad minnes öökülmad, haned päevakülmad, luiged toovad lund.
2.  Kui jüripäeval on kurg kuhjapesas, siis on ka haug jõesuus.
  Mõistatusi toonekurest:
1.  Ühe jala peal seisab, sarvega vett joob.
2.  Pikk on mul nokk ja pikad jalad,
 
maiuspalaks konn ja kalad.
 
Mu pesas tihti külas tuuled,
 
sa harva minu laulu kuuled.
 
Kluu -kluu-kluu, kluu-kluu-kluu.
q Küpsuseksam  Venda Sõelsepp
Siis kui sina esimesi koolipäevi kokku loed, 
küpsuseksamile lendab, üle maa ja mere rändab 
pikajalgne kurepoeg.
Eksam on geograafias. Teemaks – leida Aafrika.
On need ikka õiged linnad? Õiged sinipaelad – jõed, 
mida mööda tuleb minna? Kus on, kus on õige suund? 
Kes see küsib? Kes see hindab? 
Elu hindab, kes see muu.
Kui on selja taha jäänud mäed ja järved, kaldakäänud, 
üle Vahemere viivad noored vihisevad tiivad – 
käes on puhas viis!
Aga kui ei ole? Mis saab siis? Siis on hindeks – üks. 
Parvest jälle puudub üks… 
Kurest lastekirjanduse kogumikes:
1.  Teele, teele kurekesed,  Friedrich   Kuhlbars , lk. 30. Meie kiisul kriimud silmad. Tallinn: Eesti Raamat 
1985; lk. 23. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
2.  Kure sukad , Olivia Saar, lk. 22. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
3.  Kure plaanid, Eno Raud, lk. 180. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
4.  Kaval konn ja edev kurg, August Jakobson, lk. 181. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
5.  Toonekurg, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
6.  Toonekure toiduvaheldus, Eno Raud. Isa, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2000
7.  Kured tulevad, Ernst Enno. Üks rohutirts läks kõndima. Tallinn: Tänapäev 2001
20 
PÄÄSUKESED
PÄÄSUKEST on nimetatud ka jumala kanaks või Jeesuse linnuks, sest Jeesus teinud lapsena 
savist lindusid ja neist saanud pääsukesed. Tuntud on  muistend , mille kohaselt pääsukesed 
on talvel järves ning söövad enne erilist taime, et kevadeni magama jääda (analoogia madude 
talvekorterisse jäämisega). Enamik tekke- ja seletusmuistendeid pääsukestest lähtub mingist 
ülekohtuaktist naisterahva (tüdruku, nooriku ) vastu, kellest saab pääsuke.
Pääsukest  peetakse  suvise  päevasooja  saadikuks,  usaldatavaks  ilmaprohvetiks,  kenaks 
lauluvidistajaks. Suitsupääsuke on usaldav linnuke – teda võib jälgida päris ligidalt. Suitsu-
pääsuke ehitab oma pesa hoonetesse, seetõttu kutsutakse teda ka küla-, pööningu-, laka- või 
laudapääsukeseks. Pääsuke on õnnelind – pääsukeste elutsemist maja juures on peetud hea 
õnne  märgiks.  Populaarsuse  tõttu  rahvapärimustes  ning  maakodude  sagedase  kaaslasena 
valiti suitsupääsuke 1992. a. Eesti rahvuslinnuks.
Suitsupääsuke on üks meie kolmest pääsukeseliigist. Veel elavad Eestis räästapääsuke ja 
kaldapääsuke.
  Rahvapärimusi ja muistendeid pääsukesest: 
1.  Abielumees võtab uue,  noorema  naise.  Eelmine  lendab  pulmast  pääsukesena minema.
2.   Nõid (võõrasema) muudab pruudi pääsukeseks ja paneb oma tütre asemele. Pääsuke 
oma  laulus   teatab  tõe, mispeale ta välja kihutatakse. Lõhkilöödud saba saab ta pulma-
mõõgalt.
3.   Pääsuke on tekkinud orjatüdrukust, kel olnud vähe süüa ja palju tööd, sest ajast on tal 
must rätt õlgadel. 
4.   Pääsukese sabaharude saamislugusid on teisigi: selle eest, et pääsuke inimest kaitses, 
hammustas  madu  tal tüki sabast välja; pääsuke jäi aiateiba otsa kinni;  naeris  endal saba 
lõhki.
5.   Pääsupesa  mahakukkumine  või  pääsukeste  loobumine  pesitsemisest  maja  juures 
tähendas loomaõnnetust, tulekahju, tüli, pahandust, koguni majaomaniku surma.
6.   Elamusse sisse lendamist pole heaks endeks peetud, see kuulutab ette tulekahju või 
pereliikme surma, harvemini pulmi . 
7.   Lehma kõhu alt läbi lendamine (nagu lepalinnugi puhul) tähendavat, et lehm hakkab 
verd lüpsma. Üks raviviise on tulel suitsutatud pääsupesa sisseandmine haigele loo-
male .
8.   Pääsupesa lõhkumisel ootab ees õnnetus või  pimedaks  jäämine, lapsepea kasvab pää-
supeataoliseks, kariloomadel jäävad jalad haigeks, lehm hakkab verd lüpsma,  lambad  
surevad,  linnukasvatus  ei õnnestu või läheb maja põlema. Lääne- ja Pärnumaal öeldi, 
et lõhkuja näole ilmuvad pääsukesetäpid (tedretähed).
9.   Pääsukest keelati puutuda, öeldi – siis see lind elama ei jää ja varsti hukkub. 
10.  Esmakordne nägemine kevadel on tähenduslik: lennus – peavalu, peapööritus; paaris-
arv –  pulmad ; häälitsemine – sead sigivad hästi. Tartu- ja Võrumaal on  soovitatud  
pääsukese esmakordsel nägemisel uperpalli visata, et suvel seljavalu poleks.
11.  Pääsukestel  usuti  olevat ka tervistav toime: „Kui esimest korda pääsukest nähti, kui 
juhtusid vee ääres olema, siis pidi jällegi katsuma ruttu vett näole panna, ise üteldes: 
pääsukese  vesi  –  pääsukese  vesi,”  siis  pidid  kõik  vistrikud  ja  tedretähed  näo  pealt 
kaduma. 
21
PÄÄSUKESED
  Vanasõnu pääsukesest:
1.  Ilmade soojenemine: lõoke toob lõunasooja, pääsuke päevasooja, ööbik öösooja.
2.  Pärtlipäeval (24. juuli) lendasid pääsukesed soojale maale.
3.  Kui pääsukesed madalal lendavad, tuleb vihma, kui kõrgel, siis kuiva.
4.  Pärtlipäeval lähevad pääsukesed järve.
5.  Kui pääsulese pesas on kaks muna, siis külva kahe sõrme vahelt, kui viis muna on, siis 
viska viie vahelt.
6.  Kui pääsukesed peale pärtlipäeva veel väljas on, tuleb hea sügis.
7.  Kui pääsuke enne jüripäeva kohal on, siis läheb ta enne mihklipäeva.
  Mõistatusi pääsukesest:
1.  Ora ees, käärid taga, kera keskel?
2.  Sibinal–sabinal saksakeeli rääkis, ees ork, taga hark, pealt sinine, kalevine, alt valge 
lõuendiline? 
3.  Küll on tubli ehitaja, igal kevadel teeb maja.
4.   Eluase räästa all, sabakuub on seljas tal.
5.  Öötöö, päevatöö, käbedam kui käsitöö (pääsukese pesaehitamine).
6.  Siba siidi, teine savi, siiski omanikule parem kui kuningakoda (pääsukese pesa).
7.  Must mees, kalasaba taga.
  Laule pääsukesest:
1.   Isand – emand . Köster – mutter , Virr – virr! 
 
Kudusin kangast , tegin riiet, istusin maha kännu otsa, 
 
tõmbas lõhki sirt –sirr! 
2.   Midli Madli, Kudli Kadli, kudusin kangast, tegin riiet, õmblesin pojale püksid. 
 
Poeg läks metsa kännu otsa, tõmbas lõhki: sirts-sirr!
3.   Kui ma ära läksin, kui ma ära läksin – tünnid - tünnid olid täis – videlikku käärrr… 
 
Kui ma jälle tulin, kui ma jälle tulin – tünnid - tünnid olid tühjad – videlikku, käärrr…
4.    Saviga , saviga, luba, et avitan. Kohe toon labida, sellega savitan.
 
Kuidas saan sileda üle käin üle tulega, kust võtan küünla ma, sobib ka pirrr…d!
5.   Ketrasin-kudusin, ketrasin-kudusin, kudusin pojale püksid.
 
Poeg läks metsa kännu otsa, tõmbas püksid lõhki tsirr-tsirr.
6.   Sitsim-vitsim, sitsim-vitsim, ostsin orja, ostsin härja,
 
tegin orjale kasuka , härg tõmbas lõhki kärrr!
7.   Tegin püksid, tegin püksid, kaks reit korraga, tõmbasin lõhki kärr!
8.   Kraasisin, ketrasin, kerisin, kudusin,
 
kinkisin Kadrile kapukad.
 
Kadri läks vihmaga välja, räästa alla, kastis kapukad märjaks sorrr…
9.   Seedispuu, eedispuu, mohusuu, lätispuu,
 
õmblesin uhke uue kuue,
 
kuub läks seljas pädipidi, pidipädi, pahupidi.
 
Sikutasin, sikutasin, sikutasin, kuni käriseski kärrr…
10.  Hiireke, hiireke, too vett, kassike, kassike, kasta saia,
 
lõoke, lõoke lõhu puid, tihane, tihane, tee tuli ahju!
 
Kustpoolt ma teen? Kustpoolt ma teen?
 
Siitpoolt, siitpoolt, siit, siit, siit, siit, sirrr!
22 
PÄÄSUKESED
11.  Eit tegi püksid, taat tegi püksid,
 
enesel olid enne püksid,
 
nii sain kokku kolmed püksid, aga kõik nad kulutasin ärrr…
12.  Suuremale suurem tükk, pisemale pisem tükk,
 
kumb neist nuriseb sel pea otsast ära kää-ääks.
13.  Pärdi-Jaagul oli elumaja , uhiuus elumaja.
 
Jaak tõmbas tikust tule, ronis üles pööningule – maja põles maha särr…
14.  Meil pole äia, meil pole ämma,
 
meil pole mujal laulmas käia kui vaid teotegijale tirrrr…
15.  Hants kiine komm hause, Poghabe tiise selpst plärts!
 
Anderiku roovistiku karplaa-ats…
16.  Joonistan ma suvelinnu piki selgeid taevaääri
 
lendab pääsu piir-pääri. Rind tal ees on lumivalev,
 
aga must on kuuekalev.
 
Laskub mööda järveklaasi, piki õilmitsevaid laasi
 
üle lillelise niidu laiutab ta suvetiibu. 
17.  Pääsukene, piiri-pääri!
 
Sabaks süsimustad käärid;
 
nokast veereb viisikera, hüüad üleval – vidiit!
 
Tuled viuh! Kui välgukera – midli-madli-tsirr-tirliit!
18.  Oh ma vaene, kus mu naine, Kirevere metsas kitse karjas,
 
lapib karvakasukaid ja paikab tinalusikaid
 
siidiga ja niidiga, sika-suka-sika sirr…
19.  Piiri-pääri pääsukene, imeilus linnukene,
 
laulis meie aia peal, lendas üle meie kesa,
 
räästa alla tegi pesa, söötis oma poegi seal.
20.  Sibrin-sabrin villad , teen ämmale sukad,
 
ei saand ämma meele järgi. Viskas tulle särr,
 
võttis leivalabida, tahtis mind rabada,
 
lõi saba lõhki särtsärr, mina lendu vurr .
21.  Kuule Kadri, meie Madli, valmistasin veimevakka ,
 
kududa mõnd kinnast , sukka, korisin villu, kuivatasin,
 
kukkus tulle, sai särr.
22.  Vidiparit, vidiparit, liks liksu peale,
 
laks laksu peale, küll nüüd vanakuri
 
sai kuklasse kärts–kärr!
23.  Teenisin, teenisin, sain sinise seeliku ,
 
hakkasin üle aia minema, läks lõhki sirr.
  Pääsukesega seotud nimed:
1.   LIBLIKAS : Pääsusaba on meie kauneim päevaliblikas. Ta pärineb liigirohkest troopi-
kaperekonnast. Pääsusaba võib kohata mai lõpust juuli keskpaigani, soojal ja  kuival  
suvel kuni augustini.
2.  LILL: Tore kõndima on minna, kui on kena kevadilm.
 
Niiskel niidul teispool linna kasvab pääsusilm.
 
Õied püsti pikal varrel, lehed vastu maad – priimulaga aiapeenral sugulane ta.
23
PÄÄSUKESED
q Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit  Jaan Kaplinski
Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit lendasid õue ja tegid vidiit
Tiit see oli pääsukeseisa kandis savi ja ehitas pesa
Tiia oli pääsukese-ema, neli muna pessa munes tema
munadest haudus ta neli poega , näljased kõik ja kärsitu moega
neljast pojast sai neli lindu pesast nad läksid ja tõusid lendu
Lendlesid siia ja lendlesid sinna pääsupoeg Paul ja pääsupoeg Minna
Pääsupoeg Pille ja pääsupoeg Priit istusid traadil ja tegid vidiit
kõigil neljal seljas uhiuued sinivalget kirja pääsukuued
kõigil ühtmoodi nägu ja kisa kuidas küll teavad ema ja isa
Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit, kes neist on Pille ja kes neist on Priit
kõigil ühtmoodi lend ühtmoodi laul kes neist on Minna ja kes neist on Paul
olgu nad sulle ühtmoodi moega ema tunneb iga oma poega
kõigi nime ja nägu teab tema muidu ta polekski pääsuema.
q Miks on pääsukesel kõht valge ja saba kaheharuline?  Aleks Kaskneem
Pääsuke oli kogu ümbruskonnas tuntud kui hea  pottsepp . Iga savist majake, mis ta 
tegi, pidas vastu mitu põlve. Kord jälle hakkas aida räästa all valmima uus pesa, vaja veel 
ainult  udusulgedega  vooderdada ja maja saab niisugune, et paremat ära tahagi. Pääsuke 
vaatas: suurest tööst kuub puha savipritsmetega määritud, vaja oleks seda õige pesta. Läks 
veelombi äärde, ajas kuue seljast ja küüris ning küüris. Saigi puhtaks. Pani siis kuue aiale 
kuivama. Ise pidas vahti. Ega tea, kes ta  ilusat  musta kuube endale võiks tahta. Vahetevahel 
katsus – kuub juba üsna kuiv, natuke veel vajabki tahenemist.
Äkki tuli kutsumata külaline. Aiale lendas harakas. Hakkas head  juttu  puhuma. Ütles 
tere ja küsis, kuidas sugulane pääsuke ka elab. Ja et mis  ehitused  ka parajasti käsil on? Ja 
palju maksab materjal? Harakas kummardas iga sõna juures ja saba tegi võnks üles, võnks 
alla.Harakas kõneles head juttu ja oli  sealjuures  ise kangesti viisakas. Kõneles niikaua, kuni 
pääsuke  unustas  valvamise. Harakas rääkis, rääkis, järsku aga napsti! – haaras pääsukese 
kuue noka vahele ja punuma. Noh, ega pääsuke laisk poiss olnud. Muudkui aga järele! 
Kuigi harakas oli palju suurem, oli pääsuke jälle palju väledam. Saigi kuuenäppaja kätte. 
Pääsuke haaras kuuest, aga ka harakas ei lasknud kuube nokast lahti. Sikutasid. Tirisid ja 
tirisid. Tõmbasid veel – kuuldus üks kirr! Ja kärts! Ja harakas saigi minema, tükike pääsu-
kuube nokas. Läks koju ja – palju seda ju polnud – tegi sellest oma palitule tiibade kohta 
ilustuseks mõned vöödid. Pääsuke kah lendas koju, proovis kuube  selga . Kõhu poolt oli 
suur tükk ära  viidud , sabast aga kuub kaheks kärisenud. Küsis küll naabritelt niiti ja nõela, 
parajat tükki riiet aga kuue paranduseks kuskilt ei saanud. Jäigi kuub niisuguseks, nagu 
pääsuke ta  varga  käest oli päästnud. Pääsuke kaua ei norutanud. Pani kuue selga, katkise 
koha katteks valge põlle ette, ja asus jälle tööle. Vahel, kui tal varguslugu meelde tuleb, siis 
sädistab:
Pesin kuue, pesin kuue,
panin aiale kuivama.
Varas tuli, varastas .
Mina vargast kinni kirr!
Kuub läks katki kärr!
24 
PÄÄSUKESED • KÄGU
q Pääsukeste minek  Johannes Käis
Oli sügis. Lapsed istusid õues. Haab ja pihlakas olid juba  kollased . Paksud  pilved  liiku-
sid taeva all. „Täna hakkavad pääsukesed meist  lahkuma !” ütles Aino. „Tsirr-tsirr, muidugi 
lendame minema,” vastasid pääsukesed katuselt. „Kuid ütelge ometi, head linnud,” palusid 
lapsed, „miks te meilt igal sügisel ära lendate? Kus te talve veedate? Mida te võõral maal 
teete?”
„Tsirr-tsirr! Kui palju küsimusi!” viserdas pääsuke. „Miks me igal sügisel ära lendame? 
Me ei lendakski kuhugi, kui talvel siin sääski ja kärbseid leiaksime ja kui pakane nii kuri ei 
oleks. Nüüd aga peame talve eest põgenema kaugele, kaugele. Elage hästi,  armsad  lapsed! 
Kevadel tuleme jälle tagasi!” 
Pääsukesest lastekirjanduse kogumikest:
1.  Pääsuke, Mihkel  Veske , lk. 37. Meie kiisul kriimud silmad. Tallinn: Eesti Raamat 1985
2.  Vidiit, Heljo Mänd, lk. 92. Rohupäike. Tallinn: Eesti Raamat 1986
3.  Pääsukese laul, Rudolf Reiman, lk. 222. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
4.  Vidri, Kadli ja nende lapsed, E. Tee, lk. 222. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
5.  Pääsupesa, Ellen Niit, lk. 251. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
6.  Pääsukesed, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
7.  Pääsukeste tulek, J. Oro. Hiir rätsepaks. Tallinn: Eesti Raamat 1967
8.  Pääsukese laul, Karl Eduard Sööt, lk. 16. Lastelaulud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1969
9.  Pääsukese näärid, Heljo Mänd, lk. 230. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
10.  Pääsukese laul, Juta Kalda, Herbert Tampere. Laste Sõna. Tallinn: Eesti Raamat 1965
KÄGU
KÄGU on eesti rahvausundis kõige populaarsem lind. Käo tekkelugusid on eesti rahvapäri-
mustes proosana ja regilauluna. 20. sajandist on enim  taunitud  käo häbematust ja laiskust 
ning kirjeldatud käopaari võtteid teiste lindude pesa  kasutamisel . Isaslind annab hüüdega 
„kuk-kukku” märku, et on pesa leidnud: Isakägu  kukub  ja mielitab veike linnu oma kallale, siis 
emakägu muneb kiirest oma muna väikse linnu pesa [pessa] ja ise veel naerab. 
Käopoegade  toitjat  nimetatakse  käo  sulaseks  või  käo  naiseks  (rahvasuus  linavästrik). 
Setumaa   uskumuste  järgi  talvitub  kägu  puuõõnes,  kuid  välja  tuleb  ja   kukkuma   hakkab 
jüripäevast. 
Õnnetuks linnuks või surmalinnuks ei ole teda nimetatud mitte tekkelugu silmas pida-
des, vaid seetõttu, et ta eluhoonete lähedusse kukkuma tulles teatab kellegi surmast. Kevadel 
esmakordselt kägu kuuldes loendati, mitu korda kägu hüüab. Mõnel pool on peetud vajali-
kuks sõnalist pöördumist: „ Kuku , kuku, käokene, kullakene, nii mitu korda, kui mitu aastat ma 
elan või mitu aastat on pulmadeni” ning seejärel asuti aastaid loendama. 
Käost kardeti rohkem kui ühestki teisest linnust, et ta inimese ära petab, kui see linnupe-
tet võtmata, s.o. söömata välja läheb ja kevadel esimest korda kägu  kuuleb . Petetule tähen-
das see kuivamist, kõhnumist, haigust, jõuetust, kurtumist, surma. Mainitud on veel  laisaks  
jäämist, unisust eeloleval aastal, mahajäämist töös, tuleõnnetust, peavalu, söögiisu kadumist, 
suu  haisemist  (Võrumaa),  metspuukide  külgetulekut  ( Vaivara ),  enda  põletamist,  täide  saa-
mist, adra raudpuu või künnipuu katkiminekut, eksimist (ka moraalireeglite vastu), pettasaa-
mist (ka armuasjades). 
25
KÄGU
  Rahvapärimusi käost:
1.  Käokukkumine ennustab maja juures surma, sellepärast polegi tal kodu, sellepärast ei 
tohi teda tappa jne.
2.  Selle linnu pesa leidmine toob leidjale õnnetust või jääb ta pimedaks.
3.  Kägu maja juures võib olla veel raske haiguse, karilooma hukkumise, tulekahju, üldse 
õnnetuse, pahanduse, tüli, nälja, viljaikalduse etteteatajaks.
4.  Käo kukkumise aja järgi otsustati, mida eelolev aasta toob: hommikul – hoolt, lõuna 
ajal – leina, õhtul – õnne. Lisandub analoogiaid: kel raha  taskus , sel on kogu aasta palju 
raha; taskus tuleb münte kõlistada, et raha jätkuks; kui kägu kukub mere pool, saab 
head kalasaaki. Läänesaartel jälgiti, kas kägu kukub ees- või tagapool, vasakul või pare-
mal.
5.  Kagu-Eestis Vene- ja Lätimaa piirialadel tuli unest lahti saamiseks kolm ringi ümber 
selle puu  joosta , mille otsas kägu kukub, nii et lind ei märka. Teine võimalus oli nii 
toimides  tulevast  kaasat [või: tulevikku?] ennustada selle järgi, kui kiiresti ja kuhu-
poole kägu ära lendab.
  Vanasõnu käost:
1.   Kägu kukub lehed puusse (kui puud lähevad lehte, on kägu lõunamaalt tagasi).
2.   Hommikul hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu.
3.   Kui kukulind kuusemetsas hüüab, siis tuleb vilu kevade.
4.   Kägu jääb siis kukkumast ära, kui heinasaadu näeb.
5.   Jüripäeva hommikul tuleb kägu välja kukkuma.
6.   Kui odraohak välja tuleb, siis kägu ei kuku enam.
7.   Käol läheb peale odra loomist okas kurku, siis ta ei laula, ta on siis kull .
8.   Mitu  päeva  peale  jaanipäeva  kägu  kukub,  nii  mitu  nädalat  on  peale  mihklipäeva 
sooja.
9.   Käo kukkumine heinamaarjapäeval tõotab head sügiseilma.
10.  Kui kägu enne jüripäeva kukub, siis tuleb külm kevade.
11.  Kui kägu ja pääsuke enne jüripäeva välja tulevad, tuleb soe suvi.
12.  Kui kägu enne jaanipäeva vait jääb, tuleb varajane sügis.
13.  Kui kägu peale jaanipäeva kukub, siis võtab külm sügise vilja ära.
14.  Kui kägu peale jaanipäeva kaua kukub, siis tuleb pikk sügis.
15.  Kui kägu peale jaanipäeva kukub, tuleb sula ja soe talv.
16.  Kui kägu veel peetripäeval (29. juuni) kukub, saab hea sügise.
17.  Mitu päeva peale heinamaarjapäeva (2. juuli) kägu kukub, niimitu nädalat on pärast 
mihklipäeva sooja.
18.  Kui peale heinamaarjapäeva kägu kukub, tuleb pikk ja soe sügis.
19.  Kui kägu kukub peale jakobipäeva (25. juuli), tuleb pikk sügis.
20.  Kui jakobipäeval kägu kukub, pole sügisel lund niipea loota.
  Mõistatusi käost:
 
Kukub, kukub, aga maha ei kuku.
26 
KÄGU
  Käoga seotud nimed :
1.  LILL: Kägu on olnud ristiemaks suuremale arvule meie  taimedest  kui ükski teine lind. 
Mida kõike pole kägu taimedelt saanud: keele ja päkad,  kingad  ja kannused, kübara ja 
põlle, kannid ja raamatud, kulla-karra veel pealekauba. Lisaks varakevadisele käopä-
kale  võib looduses  kohtuda  käokanniga, mida kutsutakse ka tõrvalilleks. Käokannid 
ehivad niitusid jaanipäeva paiku. Juulist septembrini võib teeservadel ja kraaviperve-
del  silmata  kollaseõielist  käokannust,  mille  värsked  taimed  peletavad  oma  lõhnaga 
loomad eemale. Käokuld on  silmapaistev  eredate sidrunkollaste õitega taim. Teda esi-
neb  peamiselt  Kagu-Eestis  ja  ta  on  võetud  looduskaitse  alla.   Orhideelised   käokeel, 
käopõll ja käoraamat kuuluvad samuti looduskaitse alla.
2.   Kägu kukub kasesalus nii et kajab laas,
 
suvel samas metsaalust käopõll kaunistab.
 
Lehed on tal sedamoodi nagu põllesiilud,
 
õied rohekollast tooni põõsa varjust piilub. 
q Käo teretamine   Rahvalaul
Kägu kukub kuuse otsas, kukku! Tare lävel tamme otsas, kukku!
Tere, väike vellekene, kukku! Punapõskne poisikene, kukku!
Ma toon sooja suvekese, kukku! Kibe kiini-ajaksese, kukku!
Toon sull’ kauni kannikese, kukku! Lõhnav–lehte lillekese, kukku!
Kukku–kukku, leib lukku, võti vanamoori tasku .
Kes meil kukub kuue pääle või laulab laia lindi pääle?
Kägu meil kukub kuue pääle, lõo laulab laia lindi pääle.
Kes läits kukkudes kuusikusse, lauldes laane latvadesse?
Kägu läits kukkudes kuusikusse, laulurästas laanedesse.
Kes tõi sõasõnumida või kandis väljalt vaenukeeli?
Kägu tõi sõasõnumida, vares kandis vaenukeeli.
q Laulukägu  Heljo Mänd
Kuku, kuku, kuku, igal oksal kukun,
suu mul pole lukus.
Lendan kuusikusse – kuku, kuku, kuku,
lendan kaasikusse – kuku, kuku, kuku.
Ükskord viisijupi noka vahelt leidsin.
Viis ei jäänud pähe, selle ruttu peitsin,
peitsin toomeõide, sidusin ta köide.
Tuul võttis viisi suhu – õied ära puhus.
Kägu lastekirjanduse kogumikes:
1.  Kägu, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
2.  Kägu, J. Oro. Hiir rätsepaks. Tallinn: Eesti Raamat 1967
3.  Käole, Karl Eduard Sööt. Lastelaulud. Tallinn: Eesti Raamat 1969
4.  Kuidas kägu kingad kaotas, E. Tee. lk. 181. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001
5.  Kaks kägu, Uno Leies. lk. 86. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
27
MÄNGE LINDUDEST
  Varesed ja kakud
Laste vanus:  6–7 a.
Laste arv:   6 ja enam
Mängu käik:  mängijad jagatakse võrdsetesse rühmadesse ja nad moodustavad kaks rivi 
ning seisavad, näod vastamisi, umbes kahe meetri kaugusel üksteisest. Ühed 
on varesed ja teised kakud. Umbes 15 m kaugusele kummastki rivist tõmma-
takse joon.
 
Kakkude rivi taga olev joon tähistab kakkude kodu ja vastupidi, vareste taga 
olev joon vareste kodu. Mängujuht ütleb lauseid, millest mõned on valed ja 
mõned õiged – suvel sajab lund, lill õitseb jne. Kui lause on vale, püüavad 
kakud  vareseid , kui aga õige, siis varesed kakke. See, kes enne koju jõudmist 
kinni püütakse, peab ühinema vastasvõistkonnaga. Võidab rühm, kuhu jääb 
rohkem linde.
  Kes ma olen
Laste vanus:  6–7 a.
Laste arv:    paarisarv
Vahendid:   pildid või sõnakaardid lindudest 
Mängu käik:  lapsed moodustavad paarid. Ühele paarilisele kinnitatakse  seljale  linnu pilt 
või sõnakaart nii, et ta ise seda ei näe. Nüüd tuleb tal hakata ära arvama, kes 
ta on ehk kelle pilt tal  seljal  on.  Kaaslane  tohib vastata „jah”, „ei” või „võib-
olla”.  Kui  üks  paarilistest  on  linnu  ära  arvanud,  vahetatakse  rollid  ja  teise 
mängija seljale pannakse uus pilt.
  Linnud ja tõugud
Laste vanus:  erivanuselised lapsed
Laste arv:   10–24 (sobib erivanuseliste laste rühmale)
Vahendid:   5–6 värvi paberiribad, värvikuulikesed jms., igat värvi ühepalju.
Mängu käik:  vanemad lapsed on linnud (kured, tihased, leevikesed jt) ja lähevad lendama, 
et  poegadele  ( nooremad  lapsed) toitu ehk tõuke (värvilised paberiribad jms.) 
otsida (maa-ala tuleb enne piiritleda). Kolme minuti pärast lendavad linnud 
koju tagasi ja näitavad oma saagi ette (toidavad poegi). Tagasi tulles loetakse 
„tõugud” kokku ja arutletakse, mis värvi „tõuke” on kõige raskem leida.
  Tii- tii- tihane
Laste vanus:  alates 2. eluaastast
Laste arv:   üksikult või väiksema grupiga (3–49 last)
Mängu käik:  koos lapsega loetakse liisusalmi ja tehakse käega liigutusi juurde.
 
Tii-tii-tihane, vaa-vaa-varblane (lapse ja täiskasvanu käed  vaheldumisi , käe-
seljanahast  õrnalt  kinni   hoides   liigutada  käsi  rütmis  üles-alla  või  suruda 
nimetissõrme ja pöialt kokku-lahku),
 
hüppas üle oa-aia, kargas üle kapsaaia (tegevus sama),
 
üle metsa vurrrr! (käed lahti, viia üles ja lehvitada).
28 
MÄNGE LINDUDEST
  Tihane (leevike, kägu, pääsuke, varblane)
Laste vanus:  alates 4. eluaastast
Laste arv:   paarisarv 
Vahendid:   noorematel suuremad, vanematel väiksemad  pallid . Vanemate laste juures 
võivad olla ka sõnakaardid, mis pannakse palli kinnipüüdmise korral murule 
või põrandale. Nooremate laste puhul võib teha seda täiskasvanu (sõnakaarte 
peab olema ühe linnu nime kohta topelt).
Mängu käik:  mängijad viskavad üksteisele palli. Kes palli kinni püüab, saab endale tähe 
selle linnu nimest, kelle suhtes eelnevalt kokku lepiti. Eksimuse korral saab 
tähe  vastasmängija.  Näiteks  esimesel  korral  saab  TIHASE  mängus  kinni-
püüdja T-tähe, seejärel partneri eksimuse korral I-tähe jne. Kes linnu nime 
kokku saab, on võitja.
  Kõik linnud lendavad
Laste vanus:  alates 5. eluaastast
Laste arv:   10–20
Mängu käik:  lapsed asetavad mõlema käe nimetissõrmed lauale või pingile. Õpetaja ütleb: 
kõik  linnud  lendavad,  ja  hakkab  lugema:  tuvid  lendavad,  haned  lendavad, 
kured lendavad, majad lendavad… Iga linnu või eseme nimetamisel, mis len-
dab, tõstavad õpetaja ja lapsed käed üles ja ütlevad: „Lendab”, muul juhul 
jäävad käed lauale. Kes pole tähelepanelik, peab ütlema mõne linnu laulu või 
lugema liisusalmi.
  Varesed ja varblased
Laste vanus:  alates 3. eluaastast 
Laste arv:   10–24
Mängu käik:  rühm  jagatakse  pooleks.  Lapsed  seisavad,   seljad   vastamisi,  mänguväljaku 
keskel ja  ootavad  märguannet. Üks pool on varblased, teine varesed. Kesk-
paigast  võrdsel kaugusel mõlemas suunas on maas joon või nöör, kuhu lin-
nud saavad koju  lennata . Mängujuhi hüüde peale „Varrrrrblased” jooksevad 
nimetatud kiiresti oma kodujoone poole. Varesed pööravad ümber ja püüa-
vad neid kätte saada. Teisel korral põgenevad varesed jne. Püütud laps läheb 
sellesse gruppi, kes ta kinni püüdis.
  Linnud
Laste vanus:  alates 4. eluaastast 
Laste arv:   10–20
Mängu käik:  mänguväljaku   keskele   joonistatakse  ruut  (põld),  kuhu  asetatakse  väikseid 
esemeid. Mängijad jaotatakse kahte võistkonda. Võrdsele kaugusele põllust 
joonistatakse ringid –  pesad , kummalegi võistkonnale üks. Mängujuhi mär-
guande peale tulevad linnud oma pesast välja – jooksevad, hüplevad, matki-
vad lindude liikumist. Pärast signaali (käteplaks, vile) alustavad linnud  usside  
(esemete) kandmist ühekaupa oma pessa. Võidab see, kellel on pesas rohkem 
toitu.
29
MÄNGE LINDUDEST
  Keksijad varblased
Laste vanus:  alates 4. eluaastast 
Laste arv:   vähemalt 4
Mängu käik:  õpetaja tõmbab põrandale ringi läbimõõduga 5–8 m, milles seisab juhtmän-
gija  vares. Kõik ülejäänud mängijad on varblased ja seisavad väljaspool ringi. 
Õpetaja märguande peale hakkavad varblased  ringis  kükkis hüppama. Vares 
püüab neid kätte saada, hüpates seejärel  ringist  välja. See, keda vares on puu-
dutanud, vahetab temaga osad. 
  Linnumäng
Laste vanus:  alates 4. eluaastast
Laste arv:   kuni 10
Mängu käik:  liisusalmiga  määratakse  üks  mängijatest  peremeheks,  teine  kulliks.  Pere-
mees seisab lindudega piiri taga, kull neist eemal. Peremees  sosistab  salaja 
igale osavõtjale (linnule) tema nime. Kull tuleb (lennates, hüpates) peremehe 
juurde ja alustab juttu: Tere, tere tink- tank  meister! Peremees: Tere, miks 
sa meile tulid? Kull: Lindu saama. Peremees: Kas külakosti tõid? Kull: Tõin 
nuusktubakat.  Kull  annab  peremehele  näputäie  sammalt,  rohtu  või  õlgi. 
Peremees nuusutab ja aevastab ning kull küsib: Mis lindu sul on? Peremees: 
Otsi ise! Kull hüüab mõne linnu nime ja kui selline lind on olemas, peab see 
piirjoone tagant välja  jooksma . Kull püüab teda kätte saada, lind aga joone 
taha tagasi joosta. Kui kull ta enne kätte saab, jääb lind kulliks, kui ei, läheb 
kull tagasi ja peremees annab linnule uue nime.
 
Muhu variant: Peremehe käsu peale „Otsi ise” hakkavad kõik linnud häälit-
sema, mille järgi kull püüab ära arvata mõne linnuhääle.
  Toonekuremäng 
Mängu käik:  mängijad seisavad  viirus . Teatavasse kaugusse asetatakse  ritta   kivid ,  mida 
on ühe võrra vähem kui mängijaid. Märguande peale hakkavad kõik ühel 
jalal hüppama ja püüavad igaüks üht kivi haarata. Viimane jääb kivita ja peab 
seisma samal kohal seni, kuni alustatakse uut hüppekorda. Seejärel langeb ta 
mängust välja. Iga kord võetakse üks kivi vähemaks. Kes mängijatest asetab 
hüppamisel jala maha, langeb mängust välja ja jälle võetakse üks kivi ära. 
Võidab see, kes jääb viimasena hüppama.
  Lind lendab 
Mängu käik:  mängijad istuvad ringis, üks mängijatest asub ringi keskele. Ta hüüab: „Vares 
lendab!” ja tõstab käed. Ka teised mängijad peavad kohe käed tõstma. Kes 
tõstab käed lause „Siga lendab” peale, annab pandi. Nii püüab keskel olija 
kaasmängijaid  mittelendavate  loomade  ja  esemetega  eksitada.  Keskel  olev 
mängija võib ise kogu aeg käsi tõsta.
30 
MÄNGE LINDUDEST
  Linnud pesades
Laste vanus:  1,5–3 a. 
Mängu käik:  õpetaja joonistab eelnevalt ruumi põrandale ringid, mis märgistavad lindude 
pesasid . Pesasse võib mahtuda 5–6 last. Lapsed – „linnud” asuvad pesades. 
Õpetaja signaali peale  lahkuvad  linnud pesadest ja „lendavad” väljakule laiali. 
Õpetaja söödab linde kord väljaku ühel, kord teisel poolel. Lapsed kükitavad 
ja toksivad sõrmeotstega vastu põrandat (nokivad  teri ). Pärast õpetaja sõnu 
„Linnud pesadesse!” jooksevad lapsed oma kohtadele.
  Part ja pardipojad
Laste vanus:  1,5–3 a.
Laste arv:   12–14
Mängu käik:   toolid  asetatakse seina äärde, lapsed istuvad toolidel. Õpetaja – „part” – tuleb 
mängijate juurde ja kutsub ühe oma lastest – „pardipoja” – endaga jalutama. 
Laps tõuseb ja järgneb õpetajale. Siis peatub part teise lapse ees, kes läheb 
esimese lapse  seljataha . Koos kõnnitakse edasi, kuni on valitud 6–8  pardi -
poega. Nüüd hüüab pardiema: „Lapsed, koju!” Lapsed jooksevad oma tooli-
dele. Mäng jätkub. Õpetaja valib uued pardipojad. 
Reeglid:  
1. „Pardipojad” peavad kõndima üksteise järel, mitte läbisegi.
 
2. „Pardipojaks” võib tulla vaid see laps, kelle õpetaja on valinud.
 
3. Liikumisel võib kasutada nii tavalist kui „pardikõndi”.
   Jahimees , varblane ja sääsk
Laste vanus:  6–7 a.
Mängu käik:  mängijad istuvad ringis. Mängijate hulgast määratakse jahimees, varblane ja 
sääsk. Jahimees püüab varblast, varblane sääske, sääsk aga jahimeest. Mär-
guande peale algab püüdmine. Joosta võib ümber ringi või läbi ringi (vasta-
valt  kokkuleppele). Kes esimesena tagaaetava kinni püüab, on võitja. Seejärel 
määratakse uued juhtmängijad ja mäng kordub.
Õppemängudes kasutatud kirjandus:
1.  Aher, S. ( koost .). Päkapikurada: juhiseid keskkonnamängudeks ja -tegevusteks lasteaias. Kooli-
tus- ja Nõustamiskeskus HARED, Hollandi – Eesti Keskkonnaprojekt „Aiatuulik”. Tallinn: Koolitus- 
ja Nõustamiskeskus HARED 2005 
2.  Galinskaja, H., Kelder , E. jt. Õppemängud koolieelses eas. Tallinn: Valgus 1972
3.  Illaste, M. jt. Liikumismängud lasteaias. Tallinn: Tallinna Pedagoogiline Instituut 1978
4.  Isop, E. Liikumismängud. Tallinn: Eesti Raamat 1974
5.  Kalamees, A. Eesti rahvamänge. Tallinn: Eesti Raamat 1973
6.  Kivisalu, K. 100 mängu lapsega / Pere ja Kodu. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus 2003
7.  Tuusti, A. jt. Keskkonnamängude kogumik II. Tartu: Eesti Loodushariduse Selts 2002
31
Kirjandust lindude kohta 
Ader, A.  Lugusid lindudest. Tallinn: Huma 2005
Alunurm, A. Minu Eestimaa. Tallinn: Avita 1999
Aul, J., Ling , H. Selgroogsete zooloogia . Tallinn: Valgus 1969
Baltvilks, J. Vestlusi lindudest. Tallinn: Eesti Raamat 1986
Edula, E. Koduümbruse linnud. Tallinn: Valgus 2003
Elphick, J., Woodward, J. Linnud. Tallinn: Tänapäev 2006
Elts, J.  Vaatleme linde. Tallinn: Valgus 2001
Gladkov, N. A. jt. Loomade elu, 6. kd. Tallinn: Valgus 1980
Hayman, P., Hume , R. Linnusõbra taskuraamat. Tallinn:  Varrak 2004
Hussar, A., Krikmann, A., Sarv , I. Vanasõnaraamat. Tallinn: Eesti Raamat 1984
Ivask, M., Lilleleht, V. Kalakajaka (Larus canus) vanemlindude ja poegade vahelistest suhetest. Lin-
dude käitumine. Tallinn: Valgus 1978
Jakobson, C. R. Lugemisraamat loodusest. Tallinn: Eesti Raamat 1981
Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
Jüssi, F. Eesti linde ja loomi. Tallinn: Kunst 1977
Kaidla, J. Valgete liblikate aeg. Tallinn: Eesti Raamat 1968
Kontkanen, H., Lõhmus, A., Nevalainen, T. Röövlinnud ja  metsamajandus . Tallinn: Eesti Entsüklopee-
diakirjastus 2004 
Kumari , E. Kuidas vaadelda linde. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1963
Kumari, E. Lindude ränne. Tallinn: Valgus 1975
Kumari, E. Punane raamat. Tallinn: Valgus 1982
Kumari, E. Eesti lindude välimääraja. Tallinn: Valgus 1984
Leibak , E., Lilleleht, V., Veromann, H. Birds of Estonia. Tallinn: Estonian Academy Publishers 1994
Lundevall, C., Bergström, M.  Põhjamaa linnud. Tallinn: Varrak 2005
Metstak, V. Mõista, mõista… Tallinn: Tiritamm 1992
Mäger, M. Eesti linnunimetused. Tallinn: Valgus 1967
Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn: Koolibri 1994
Oro, J. Hiir rätsepaks. Tallinn: Eesti Raamat 1967
Peterson , K. Eesti linnud. Tartu: Tartu Ülikool 1992
Randla, T. Eesti röövlinnud. Tallinn: Valgus 1976 
Raudsik, L. Mõistatusi ja jutte koolieelikutele. Tallinn: Eesti NSV Haridusministeerium 1975
Raukas, A. (koost.). Eesti Loodus. Tallinn: Valgus 1995
Renno, O. Eesti linnuatlas. Tallinn: Valgus 1993
Ribenis, K. Hiir hüppas ja kass kargas. Tallinn: Eesti Keele Instituut 1998
Rootsmäe, L. Rändlindude lahkumine Eestist 1977–1986. Abiks loodusvaatlejale, 90. Tartu: ETA/ELUS 
1991
Rootsmäe, L. Rändlindude saabumine Eestisse 1977–1986 I, II. Abiks loodusvaatlejale, 89. Tartu: ETA/
ELUS 1991
Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn: Valgus 1974
Rupp, R. Kõik, mida te lindudest veel ei tea. Tallinn: Odamees 2002
Saluri, R. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981
Sarve, T. Kõik on ju ime. Tallinn: Eesti Raamat 1985 
Tinbergen , N. Uudishimulikud looduseuurijad. Tallinn: Valgus 1984
Urbas , M. Lindudest suulises rahvapärimuses. Tallinn: Eesti Õppekirjanduse Keskus 1992
Valker, T. Väike talilinnuraamat. Tallinn: Maalehe Raamat 2005
Loodusjutukesed, luuletused ajakirja „Täheke” veergudel.
Looduskaitsealused linnud Eestis:  www.tfg.tartu.ee/loomad/Linnud/lilk.htm
www.tfg.tartu.ee/loomad/linnud
http://haldjas.folklore.ee/tagused/authors/mall.ht m
32 
A V E   N Õ M M E   •   K A D R I   J O O S T
NEID LINDE ME TUNNEME
Õ P P E M A T E R J A L   L I N D U D E S T
L E E V I K E
R A S V A T I H A N E
S I N I T I H A N E
K Ü N N I V A R E S
H A L L V A R E S
H A R A K A S
L I N A V Ä S T R I K
S U U R - K I R J U R Ä H N
P Õ L D L Õ O K E
K O D U V A R B L A N E
P Õ L D V A R B L A N E
S U I T S U P Ä Ä S U K E
K U L D N O K K
K Ä G U
V A L G E - T O O N E K U R G