Uudseleib ja uudsepuder, värske kartul, kala. Värske leib Töökeelud Keelatud oli maasikate korjamine jääd uniseks. Üldiselt ei tohtinud käia kapsaaias. Mida tehti 19. sajandil uuendati või lõpetati rendilepinguid, mistõttu jaagupipäev kuulus kolimispäevade hulka. Samuti kadus ära keskhommikune puhkeaeg. Tehti käsitööd, Poiste tulekul tantsiti. Pärast jaagupipäeva algasid tüdrukute ühistöö õhtud, kus nad üheskoos veimevakka valmistasid. Iisakus öeldi, et jaagupipäeval läheb raudnael rohtu ja külm kivi jõkke. Maagiline tava Naised pöörasid käte vahel kapsapäid, et need suured pead kasvataksid ehk pööraksid. See päev andis uskumuse kohaselt juur- ja puuviljale maitse. Jaagupipäeval visati aida lakke kolm rukkipead, et salved vilja täis saaksid. Eestis on Jaakobusele pühendatud kihelkonnad ja Kirikud Viru-jaagupi kirik Pärnu jaagupi kirik Kasutatud kirjandus http://uuseesti
mähk-, madal- ja varspistes. Enamasti tikiti lilleõied looduspärastes värvitoonides. (Kivilo, lk 9) 19. sajandi lõpul kujunes Läänemaal välja omanäoline lilltikand, mis sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest. Tekkidele tikiti rikkalikke ja värvikirevaid mustreid aia- ja põllulilledega. Uhked lilltikandiga tekid saanidel, oli tol ajal kirikusse sõit nagu kohalik moedemonstratsioon. Tekke tikiti veimevakka, kingituseks täisealiseks saamise puhul, pulmadeks ja ehteks talusse. Tekke hoiti, need pandi voodi peale vaid pidupäevadel – jõulude ja nelipühi ajal, jaanipäeval. Tikitud saanitekk oli kirikusse sõitjail põlvede peal. (Mandel, Vaab) Lääne-Eestis kaunistati tikandiga peamiselt tanusid, särke, põllesid, kindaid. 20.saj algul hakati Läänemaa põhjaosas kaunistama tikandiga ka seelikuid ja vaipu. Erilise tikandiga
Algselt oli tanutajaks isamehe naine, keda nimetati mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad rohkem talvel, mil suvised tegemised ei takistanud talumehel põhjalikku ja pikka peopidamist. Pidu kestis enamasti 2-3 päeva, vanemal ajal ja jõukamates peredes isegi nädala. Oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel ja tantsimisel. Suur osa mänge ja talitlusi olid vanas Eesti pulmas seotud raha korjamise ja annetamisega pruudi veimevakka. Raha korjamine noorpaari jaoks ei ole mitte kunagi meie pulmakombestikus tabuteema olnud. Tänapäevalgi korraldatakse sellega seotud oksjoneid. Saadud raha nimetatakse õnnerahaks ja noorpaarile on see esimene ühine raha pere- ja kooselu alustamiseks. Komme, mis minu arvates tänapäevaühiskonnast täiesti kadunud on, on kosjaskäimine. Kui noormees jõudis täiskasvanuikka, peeti pereringis nõu, kes oleks mehele sobiv mõrsja. Üheskoos pandi paika
Kooti karjas olles ja teiste tööde vaheajal, kui koht seda lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurem kudumistöö toimus siiski talvel ja õhtuti. Sukkade-kinnaste kudumise kohta on öeldud, et kootakse nii kodust minnes kui koju tulles. Levib ka uskumus, et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed. 1.1 Kindad rahvatraditsioonis Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma. Võrumaal nimetati veimeid andideks. Riietusesemete seas oli suur osatähtsus kinnastel ja neid pidi pruudil palju olema: nii kinkimiseks kui uskumuste ja traditsioonide järgimiseks. Näiteks pidi pruut kindaid kinkima pulmarahvale, kombeks oli ka teelahkme peal paar maha visata või ka lehmalauta ja talli neid jätta. Arvati, et siis läheb kõik hästi. Usuti ka, et lambaõnne tagamiseks tuli asetada paar kindaid lammaste
perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud lähkri. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. Kosjade ja pulmade vaheajal , mis tavaliselt kestis kaks nädalat, käidi pruudil abiks veimevakka täiendamas. Seda tehti õhtuti. Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Tänapäeva kultuuris eriti kosjasid enam ei korraldata. On teada vaid üksikud juhtumid, mil noorpaar enne ametlikku algust ka kosjatseremoonia läbi mängib. Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt
ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel
hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile
pulmalistele kingitusi – veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati
Hugo Treffneri Gümnaasium Virve Kass Kaheksakanna kui populaarse ornamendi tähendus Eestis läbi aegade uurimistöö Juhendaja: Aare Ristikivi Tartu 2010 Sisukord Sissejuhatus ........................................................................................................................... 3 1.Rahvamustrid ...................................................................................................................... 4 1.1.Käsitöö ja rahvamustrid vanasti ................................................................................... 4 1.2.Käsitöö ja rahvamustrid tänapäeval .............................................................................. 5 1.Kaheksakand ..................................................................................
TARTU ÜLIKOOLI PÄRNU KOLLEDZ turismiosakond Agni Liiva EESTI PULMA TRADITSIOONID Uurimustöö nr 1 Juhendaja: Liina Käär Pärnu 2009 SISUKORD SISUKORD..............................................................................................................2 SISSEJUHATUS......................................................................................................3 PULMASÜMBOOLIKA......................................................................................... 4 PULMATRADITSIOONID.....................................................................................7 RIIETUS JA AKSESSUAARID LÄBI AEGADE..................................................9 PULMA AASTAPÄEVAD................................................................................ 11 PULMAMÄNGUD...................................................................................
ning tema loikus upub sugisvihmadesse, tema vili hallitab rougus ja ta pere peab nalja peletamiseks volgu tegema. Aeglase perenaise kasikivile kasvab sammal ja ta ei saa seda enam kiiresti kaima, tema jahu 16peb astjastja tema lapsed on naljas. Aeglase tiidruku varten veereb loiult, see ei anna peent heiet, tiidruku sark ei saa kerge ja ohuline, tema noore jhu notkus jaab jameda kanga varju ega sutti noore mehe pilk tema nage- misest. Kasi, miska ta veimevakka taidab, ei nae kihlasormust ja kortsub vanatiidrukupolves. Aeglase inimese kasi ei kaj hasti ja ta on kularahva- pilgata - ja kes siis tahab pilke alla sattuda?! Ei - virk kasi ja kiire samm - need olid joudeolekust rohkem vaart. "Aeg, t6us ja moon ei Datakellegi jarele," utles kularahvas ja seeparastDli inimeste elu t66kas, nii poisikesel kuj taismehel, nii mehel kuj naisel. Varakevadest esimeste halladeni ei andnud selja sirutamiseks mahti pold ega viinamagi. Aga ka vaarikas
lapib karvakasukaid ja paikab tinalusikaid siidiga ja niidiga, sika-suka-sika sirr... 19. Piiri-pääri pääsukene, imeilus linnukene, laulis meie aia peal, lendas üle meie kesa, räästa alla tegi pesa, söötis oma poegi seal. 20. Sibrin-sabrin villad, teen ämmale sukad, ei saand ämma meele järgi. Viskas tulle särr, võttis leivalabida, tahtis mind rabada, lõi saba lõhki särtsärr, mina lendu vurr. 21. Kuule Kadri, meie Madli, valmistasin veimevakka, kududa mõnd kinnast, sukka, korisin villu, kuivatasin, kukkus tulle, sai särr. 22. Vidiparit, vidiparit, liks liksu peale, laks laksu peale, küll nüüd vanakuri sai kuklasse kärtskärr! 23. Teenisin, teenisin, sain sinise seeliku, hakkasin üle aia minema, läks lõhki sirr. Pääsukesega seotud nimed: 1. LIBLIKAS: Pääsusaba on meie kauneim päevaliblikas. Ta pärineb liigirohkest troopi- kaperekonnast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
