Värvulised (0)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Selts: Värvulised (Passeriformes) 3
Välimus 3
Eluviis 4
Pesitsemine 4
Toitumine 4
Linnud 5
Sugukond : Pääsulased 5
Kaldapääsuke 5
Räästapääsuke 6
Suitsupääsuke 6
Sugukond: Lõolased 6
Põldlõoke 7
Nõmmelõoke 7
Tuttlõoke 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Rääkides värvulistest räägime maailma kõige levinumast linnuriigist. Värvulistel on 4 alamseltsi: lainokalised, türannilised, lüürasabalised ja laululised ning värvuliste alla kuulub 49 sugukonda. Värvuliste välimus on seinast seina, ent sulestik on neil kõigil enamasti mustriline.

Selts: Värvulised (Passeriformes)

Värvuliste selts hõlmab väga palju liike ja suure arvu sugukondi. Värvulised on liigirohkeim linnuselts; u. 5100 liiki, Eestis üle 100 liigi. Suurim värvuline on ronk, väikseimad on pöialpoisid ja nektarilinnud. Värvuliste hulka kuuluvad meie kõige tavalisemad suvelinnud ( kuldnokk , metsvint, pääsuke et al ) ja talvelinnud ( varblane , tihane, käbilind, musträstas et al). Üle poole Maad asutavatest linnuriikidest kuulub sellesse seltsi. Kõige enam on neid troopiliste alade metsades; mida enam põhja poole, seda vähem on värvulisi nii absoluutselt, kui suhteliselt. Vaatamata tunduvatele erinevustele väliskujus ja bioloogias on nad kõik väga ühelaadsed. Paljudel juhtudes ei õnnestu leida piisavalt põhjendatud kriteeriume, et jaotada seltsi sugukondadeks või et määratleda nende mahtu süsteemis. Suurema osa värvulistest moodustavad laululinnud .
( Ling , R 1980; Eneke 1986 )

Välimus

Värvulised on keskmise suurusega või väiksed linnud. Välimuselt on värvulised mitmekesised . Noka kuju on neil väga varieeruv, sagedamini enam-vähem sirge, ent leidub ka pikka paindunud, lühikest massiivset, mõnikord kolmnurkset ülalt-alla suunas lamendunud laia nokalahuga nokka. Jookse ja varbad on mõõduka pikkusega , varbaid on neil neli, esimene on neist tahapoole suunatud. Küünised on kõverad ja ainult tagavarbal võib mõnikord olla pikk enam-vähem sirge küünis. Tiivad võivad olla pikad ja üsna teravatipulised või lühikesed ja tömbid. Labahoosulgi on 10-11, küünarhoosulgi 9. Mõnikord on seespoolsed küünarhoosuled märgatavalt pikenenud. Tüürsulgi on tavaliselt 12, harva rohkem või vähem. Suguline dimorfism väljendub mõõtmetes, hääles, sageli sulestiku värvuses, mõnikord isastel tuttide ja ilusulgede esinemises. Paljude värvuliste pesasulestikku iseloomustab omapärane soomusjas muster. Sageli esineb noortel poegadel tähne ja tavaliselt sarnaneb sulestik emalinnu omaga . Värvulised sulgivad üks kord aastas; see on ka täielik sulgimine. Paljude liikide ere kevadsulestik ei teki sulgimise tulemusel , vaid tuhmide suleservade kulumise tõttu – need varjavad sule eredamat keskosa.
(Ling, R. 1980)

Eluviis

Enamik värvuliste liike on seotud puistude ja põõsastikega. Mõned nende hulgast veedavad peaaegu kogu elu puude otsas. Mõned liigid on õhuelanikud. Maapinnal elutsevaid liike on vähe. Värvulised on monogaamsed pesahoidjad linnud. Nende pojad kooruvad munadest abitutena, pimedatena ja paljastena või üksnes hõredate udusulgedega kaetult. Vähemalt 10 päeva, kuni sulgkatte tekkimiseni viibivad nad pesas, kuhu vanemad viivad neile toitu. Poegade toitmine kestab veel mõnda aega peale pesast lahkumist. Värvulistele on iseloomulikud hästi tehtud pesad . Kohad kus pesad paiknevad on mitmekesised. Paljud liigid pesitsevad maapinnal , teised urgudes, kividel ja kaljupragudes, paljud värvulised pesitsevad puude otsas või põõsastes, mõned liigid ka ehitistes. Pesitsuskoha valitseb tavaliselt isalind, kes tavaliselt sattub pesapaika veidi varem, kui emane.
(Ling, R. 1980)

Pesitsemine

Suguküpsus saabub tavaliselt ühe aasta vanuselt .Munad on värvulistel väiksed, harilikult kireva värvusega, kuid mõnikord ühetoonilised. Kurnas on tavaliselt 4-6 muna , mõnel tihaseliigil on neid 15-16, aga Austraalias leidun näiteks liike, kellel on kurnas vaid 1 muna. Paljudel liikidel on 2 kurna aastas, harva 1 või 3. Värvulised hakkavad hauduma tavaliselt pärast kõikide munade munemist. Haudevältus on enamikel liikidel 11-14 päeva, kuid leidub ka erandeid . Pojad kasvavad kiiresti , pesast lahkutakse vähem kui kuu aja pärast. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pesitsemisperioodil laulavad isaslinnud emaste ligimeelitamiseks ja teiste isaste peletamiseks.
(Ling, R. 1980; Gray, S. 2003)

Toitumine

Värvuliste toit on mitmekesine Mõningad liigid on kõigesööjad, teised kasutavad taimtoitu ja toidavad ainult poegi putukatega, enamik liike on putuktoidulised. Enamasti on värvulised kasulikud linnud. Väga paljud neist on paikse eluviisiga, kuid enamik liike, kes elavad vastavalt aastaaegadele muutuvastes tingimustes on rändlinnud.
Vaatamata tunduvatele erinevustele väliskujus ja bioloogias on nad kõik väga ühelaadsed. Paljudel juhtudes ei õnnestu leida piisavalt põhjendatud kriteeriume, et jaotada seltsi sugukondadeks või et määratleda nende mahtu süsteemis.
(Ling, R 1980)

Linnud

Maailma linnuriikidest kuulub värvuliste hulka üle poole, näiteks pääsukesed, rästad, põõsalinnud tihased , varblased ja varesed . Ainus värvuliste rühm, mida leidub Euroopas on laululinnud, kellest enamik toob kuuldavale keerukaid helisid .
(Elphick, J. Et al 2006)

Sugukond: Pääsulased

Sellesse sugukonda kuulub 20 kogu maailmas levinud perekonda 79 liigiga , neid ei ole ainult kõige külmematel aladel ega mõnedel ookeanisaartel. Põhjapoolsetes maades elutsevad liigid on rändlinnud, soojal maal elutsevad pääsukesed aga paiksed . Pääsulased on ülihead lendajad – suurema osa elust veedavad nad õhus, isegi joovad lennul . Maapinnale laskuvad nad vastumeelselt eelistades istuda oksal või traadil. Pääsukeste laul on meeldiv sädistamine. Pääsulaste toit koosneb eranditult putukatest, keda hangitakse lennult. Kõike need putukad tõusevad sooje õhuvoole kasutades selge päikesepaistelise ilmaga üsna kõrgele. Sel ajal lendavad ka pääsukesed kõrgel, et toitu saada. Kui aga õhk on veeaurust küllastunud, eriti äikese eel, ja niiskunud putukaid „ kisub “ maa poole, suunduvad pääsukesed küttima veekogude juurde. Hävitades suurel hulgal putukaid, toovad pääsukesed rohkesti kasu. Paljud rahvad maailmas kaitsevad pääsukesi ja püsib uskumus , et maja räästa all pesitsev pääsuke toob õnne.
(Ling, R 1980)

Kaldapääsuke

Kaldapääsuke on Euroopa pääsukestest väikseim ja kõige laperdavama lennuga. Ilmunud kevadel põhjapoolsetesse paikadesse peab ta jahti tavaliselt veekogude kohal, kus õhuputukaid on rohkem. Toitub lennu ajal, sööstes kärbestele kiiresti tiibu kehitades järele. On alati seltsinguline; ööbimaski käiakse kärarikaste parvedena.
(Elphick, J. Et al 2006)

Räästapääsuke

Väike jässakas musta- valgekirju sulestiku ja kontrastselt valge päranipualaga räästapääsuke on paljudes Põhja-Euroopa linnades ja külades tavaline pesitseja. Toitub ainult väikestest kärbestest jm õhuputukatest, tiireldes kõrgel katuste kohal või madalal mageveekogude kohal. Maapinnale tuleb ainult, selleks et koguda oma iseloomuliku pesa esitamiseks muda ja savi.
(Elphick, J. Et al 2006)

Suitsupääsuke

Eesti rahvuslind suitsupääsuke on harkis sabaga läikiv lind, kes on suvel Euroopa talude juures tavaline nähtus, sest ta eelistab pesitseda lautades ja küünides, mille lähedal on tagatud meelistoit – suured kärbsed. Püüab neid lennult, sööstes sageli sujuvalt ja nõtkelt madalal kariloomade vahel ning kasutades oma pikka saba küljelt-küljele käänates tüürina. Tema pikalt harkis saba ja sügavpunane kurgualune torkavad lennul tavaliselt hästi silma, aidates välistada segiajamise kõigi teiste liikidega peale roostepääsukese, kellel on iseloomulik hele kaelus ja päranipulaik. Suitsupääsukese talvituvad Lõuna – Aafrikas.
(Elphick, J. Et al 2006; Loomariigis)

Sugukond: Lõolased

Lõolased on väiksed linnud – koduvarblase suurused või veidi suuremad. Neil on tüsilik keha ja suur pea. Jalad on lühikesed ja hästi kohastunud maapinnal kulgemiseks: varbad on keskmise pikkusega, tagavarvas on varustatud pika ja peaaegu sirge kannusja küünisega; tiivad on pikad ja üsna laiad ; 12 tüürsulest koosnev saba on sirgelõikeline või väljalõikega. Lõolaste sugukonda kuulub 15 perekonda 78 liigiga. Need linnud on levinud Aafrikas, Aasias ja Euroopas; üks liik elab Ameerikas, kaks liiki Austraalias. Paljud lõolased on suurepärased laulikud; nende laul on väljapaistvalt kõlav, meloodiline ja pikk, laulavad tavaliselt lennul, sooritades mängulendu, ent kõrgel mägedes, samuti külmades päevades, varahommikuti ja õhtu eel laulavad ka maapinnal.
(Ling, R 1980)

Põldlõoke

Põldlõoke on varblasest veidi suurem lind – tema keha pikkus on ligi 180mm ja kaal 40 g. Kere on jässakas, pea suur ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga. Lind paistab veidi raskepärasena, ent jookseb maapinnal kiiresti ja osavasti. Põldlõokese lõõritamine on iseloomulik kogu Euroopa põldudele ja karjamaadele, kuigi intensiivse põllumajanduse tagajärjel linnu arvukus järjest väheneb. Kõrgele õhku tõusnuna võib ta mitu minutid ühe koha peal rippuda, lastes kuuldavale trilleduste ja sädistuste katkematu voo. Maapinnal paistab ta tüüpilise triibulise lõokesena, aga lennul tulevad nähtavale iseloomulikud nurgelised, sirge tagaservaga tiivad ja lühike valgeservaline saba.
(Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 )

Nõmmelõoke

Nõmmelõoke on üks väiksemaid ja ilusamaid lõokesi, elab hõredates metsades ja nõmmedel. Ta on välimuselt põldlõokesega väga sarnane. Erinevus seisneb selles, et nõmmelõoke on pisut väiksem, pikkus on 160 mm ja kaal 20-25 g, ja ta saba on märksa lühem. Lisaks on linnul peas vaevumärgatav tutike. Nõmmelõokesel on kummaliselt lõtvade tiivalöökidega iseloomulik lainjas lend ning kevadel esitavad isased on ilusat laulu puuladvast või kõrgelt ringleval laululennul.
(Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 )

Tuttlõoke

Tuttlõokesel on terav püstine tutt ja kõver nokk . Tavaliselt näeb teda põllumaadel ja teepervedes, kust ta oma laiu tiibu ja lühikest saba näidates lendu tõuseb. Tuttlõoke on suurem, kui teised lõokesed. Sulestik on hallikaspruun ülapoolel ookri varjundiga ja tumedate tähnidega; keha alapool on ookervalge pugualal ja eesrinnal mustjaspruunide tähnidega. Talvepoolaastal tuleb tuttlõoke sageli külade ja teede ligidale. Suuremas osas areaalist, eriti selle põhjapiirkondades esineb tuttlõoke ainult asulate lähedatel karjamaadel, jäätmaadel, juurviljaaedades, varemete lähedused ning sageli tee ääres. Ta toitub putukatest, heinaseemnetest ja mitmesuguste taimede rohelistest osadest.
(Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 )

Kokkuvõte

Saime teada, et värvulised tegutsevad puudel, põõsastes või maapinnal, mõned rohus või roostikus. Maapinnal kõnnivad, jooksevad või hüppavad. Lend on vähestel kõrge ja käänuline või püstloodselt tõuse), enamasti madal ja üles-alla lainjas. Keha enamasti sale , saba keskmise pikkusega kuni pikk. Kael , nokk ja jaladki on keskmise piires. Sulestik enamasti mustriline, mõnikord ühevärviline, sageli tumedam ülapool ja heledam alapool. Värvulised on head lauljad .

Kasutatud kirjandus

Eneke: Õpilase teatmeteos. 4. Köide. Valgus 1986 Tallinn
Ling, R. Loomade elu. 6. Köide: Linnud. Valgus 1980 Tallinn
Gray, S. Et al. Linnud. Koolibri 2003 Tallinn
Elphick, J. Et al. Linnud. Kai Vare ja Tänapäev 2006 Slovakkia
UAB IMP Baltic . Kogumik: Loomariigis 2005