Hiir rätsepaks (1)

Nägin unes , et olin veel pisike trull
ja keksisin kodumäe nõlvakul,
mu ümber lambad ja kadarik
ning mänguks õhtuni aeg nii pikk.
Oli kevad ja taevas nii sinine,
all orus niit lillist kuldsilmine.
Ei häirinud mõtteid päevade rutt,
veel kastena kerge nii naer kui nutt ...
Muri ja Mall
Õues kõndis väike Mall,
leivapäts käes oli tal.
Ja kui Muri nägi Malle,
haukus, nurus, ütles talle:
„Minu kõht on tühi ka,
luba leiba hammusta!"
Väike Mall oh hää ja pai:
Muri tüki leiba sai.
Korstnapühkija
Korstnapühkija imelik mees:
nägu must, pool pääd kübara sees,
kõnnib tänaval,
redel õlal, luud kaenla all...
Hoia, Mann, ta tuleb ligi:
tõuseb käsi lai,
teeb sulle pai —
ning oled must kui pigi !
Kiisu
Õues jooksis kiisuke,
meie Tiisu-Miisuke,
luusis üksi pisi poju.
Kes viiks kiisukese koju?
Varblane
Varblane, pisike linnuke ,
õue pääl nokitseb kaeru,
Nakitseb, nokitseb tilluke ,
keksib ja kihistab naeru .
„Hiirekütt, pilusilm Antsuke,
mis sa sääl liputad saba?
Asjata vaevad end, Intsuke,
varblast sa siiski ei taba."
Väle on pisike linnuke,
kargaski hops aiateiba!
„Pühi suu puhtaks, va kiisuke,
mine, saad mujaltki leiba!"
Lapse palve tibukesele
Tibukene, ütle mulle,
millal hakkad munema!
Iga päev toon teri sulle,
mune ikkagi ei saa-
Sõit
Sõidan sõitu rutulist,
mul on tore sõiduriist,
rattad tal on valgest vasest,
rattarummud kõvast kasest.
Rattad aina vuravad,
kivikillud kargavad.
Sõida, hobu , sõida, hopp!
Üle nurme kopp -kopp-kopp!
Nurmes naerid hiigelsuured,
põllul petersellijuured!
Lähme linna saia tooma ,
Petserisse piima jooma!
Linnuke
Linnukene oksa pääl,
piiksub, vaene, kurvalt sääl.
Lumi katab maad.
Kust sa süüa saad?
Tuleb väike Jukuke,
kaenlas leivakakuke.
Nüüd saad süüa sa,
ole mureta!
Vaike jänes
Väike jänes — küll on kena —
pehme, siidine ja hall,
meil on vana jänkuema,
neli väikest poega tal.
Jänes rõõmustab ja hüppab,
aias kapsalehti sööb,
niidul lustiliselt lippab,
koplis kukerpalli lööb.
Minu hani
Minu valge hani
täna plehku pani.
Hani sulpsas vette,
ma ei saanud kätte.
Minul paha tuju.
Hani, tule koju!
Muidu tuleb kotkas,
oled tema nokas.
Hani tuli koju,
minul rõõmus tuju.
Vana sokk
(Vene lastelaulu järgi)
Kapsaaias vana sokk,
närib kapsaid, maiasmokk .
Sokukesel habe pikk,
teine sarv on kõverik,
keha paks ja ümarik,
saba aga väike.
Vana sokk on maiasmokk!
Soku kinni püüame,
köie kaela köidame.
Ei siis kapsaid süüa saa.
heinu peab närima.
Vanal sokul paha meel,
tahaks kapsaid süüa veel.
Vana sokk on maiasmokk!
Eideratas
Veere , veere, vokiratas ,
ketra, ketra, eideratas!
Villad toodud Virumaalt,
linad lõunast Läti ra'alt.
Vurr -vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa,
vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa!
Oi, hella eideke,
ketrad sina minule ?
Veere, veere, vokiratas,
ketra, ketra, eideratas!
Siis saan talveks sukad ma,
suveks särgi ilusa.
Vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa,
vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa!
Oi, hella eideke,
tean, et ketrad minule!
Veere, veere, vokiratas,
ketra, ketra, eideratas!
Laudalakas linaluud,
taat toob tuppa kangaspuud.
Vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa,
vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa!
Oi, hella eideke,
pika pai teen sinule!
Kill -kõll
Kill-kõll, kill-kõll!
Rautasin rattaid .
Kill-kõll, kill-kõll!
Kadrivankri rattaid.
Vanker veeres varsti teele,
all tal valivad rattad need; l
äksin Teistre -talu teele,
kirra-kõrra kadriteed.
Kiisu-Ants
Öö tuli oma rahuga,
väike poiss läks magama.
Ainult Kiisu-Ants ei maga,
tema luurab kapi taga.
Kiisu-Ants on virk ja kiire,
krapsas kinni väikse hiire .
Hällilaul
Õues õie-õilmeid sajab,
õilmeid sajab sahinal.
Peedukene pilli ajab,
pilli ajab pahinal.
Järve kaldal jänes mängis,
jänes mängis heki all.
Peedukene pehmes sängis,
pehmes sängis teki all.
Uni tuleb
Uni tuleb, unel rutt,
uni nagu muinasjutt,
kuldset krooni kannab pääs,
maimu maiustoidud käes.
Uni tuleb üle aia,
üle lagendiku laia,
langeb lapse laugele,
kannab kannid kaugele.
Kui sa magad magusasti,
viivukese vagusasti,
siis sa homme vara virgud,
vara virgud, suureks sirgud.
Õhtu õõtsub meie õue
Õhtu õõtsub meie õue,
Ullile toob une põue,
Tiiu tugitoolis tukub,
jalast kingakene kukub .
Kurg viib kinga kesale,
vares paelad pesale;
nii toob hommik nutu silma —
Tiiukene kingast ilma!
VARANE KULDNOKK
Õhus tundub kevadet
Vastlapäev on möödas ju —
käes on sumbund paastukuu.
Udutab ja vihma tibab,
niiskust, niiskust alla ribab.
Kraavides ju voolab vett.
Õhus tundub kevadet,
olgugi et vahestki
tuleb lund ja rahetki.
Päikest harva näha saab —
pilvi palju ratsutab,
tuleb lõunast, läänest neid,
mööda pikki taevateid.
Kaugel küll veel lind ja lill,
kasemahl ja pajupill ,
aga kraavis voolab vett —
õhus tundub kevadet...
Varane kuldnokk
Õues nutab leinakask,
sajab lund, ja tal on vilu ,
puudub kevadine ilu,
laanes luusib tuulispask .
Kase küljes pesakast —
sääl on kuldnokk-linnukene
külmetamas tillukene,
ta ei väsi ootamast.
Kuldnokk, väike kevadlind,
lendas siia, lendas sinna,
polnud kuhugi tal minna —
lume all veel mullapind.
Sajab lund ja sajab lund,
aga linnukene väike
ootab, millal tuleb päike,
ainult päikesest näeb und.
Oota , oota, väike lind,
küllap peagi päike tuleb,
talvetaadi silmad suleb ,
tõttab rõõmustama sind!
Märts
Pajuurvad, lepaurvad.
Päike paitab lumest vee.
Hommikud ei ole kurvad,
õhtuehal kuldne tee.
Pehmeid tuuli , lõunatuuli
leelutamas metsades,
pilvi väikesi ja suuri
ujub hõbevalguses.
Ei ma püsi, ei ma püsi
enam toas sumedas!
Vares pesa kallal rüsib
kuuseladvas tumedas.
Räästas tilgub, räästas tilgub
kevadkääbus peksab reht.
Õhtul heledamalt vilgub
kevadrõõmus ehatäht.
Pajuurvad, lepaurvad.
Päike paitab lumest vee.
Hommikud ei ole kurvad,
õhtuehal kuldne tee.
Sinikellukese surm
Ülal taevas pilvitu ja puhas;
õitses sinikellukene luhas,
paitas teda päeval päikene,
öösel uinus rahus väikene.
Aga kord, kui taevas polnud puhas,
külm ja niiske udu heljus luhas,
kelluke jäi koidul ärkamata,
suri lillekene niidul märkamata,
Aprill
Päike särab, rohi tärkab,
metsakünkal üksik lill,
ojas kalakene ärkab —
meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi —
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
„Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olgugi et päeval õues
päike soe kui juunikuul."
Kannikene emale
Mina, pisikene poju,
vaevalt nelja-aastane,
tulen aasalt, tulen koju,
tõttan vastu emale.
Emakene , memmekene,
nägin aasal liblikat.
Esimene kannikene
kasvas säälpool väravat.
Kulla- kuku -kallis ema,
kannikese panen ma
sinu tuppa õilmitsema,
memme tuba ehtima.
Lõoke
Laia sinitaeva all
helisemas lõo laul:
Liiri -lii, lõõri-lii!
Juba vara kevadel
näeme lõokest nurmedel.
Liiri-lii, lõõri-lii!
Hommik-koidust õhtuni
lõoke laulab ikka nii:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Armas lõoke, õpeta
mindki laulma sinuga:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Siis ma hõiskan samuti
hommik-koidust õhtuni:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Päikese ja taeva all
ruumi laulda mõlemal:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Pääsukeste tulek
Oli jõudnud meie maale
jälle kuldne kevade,
lilled tõi ta heinamaale,
lehed ehteks metsale .
Tulid kaugelt pääsukesed
üle maa ja üle vee.
Vaat 'sid ringi linnukesed —
tuttav paik neil oli see.
Tuttav kaasik , tuttav oja,
mäed ja põllud tuttavad;
sääl on aed ja väike maja,
lapsed kooli ruttavad.
„Tere, lapsed, kallikesed,
külla teile tulime,"
sädistasid pääsukesed
tervituseks lastele.
Ja siis Minnid, Mannid, Jütsid
rõõmustades hõiskasid,
poisid tervituseks mütsid
siniõhku paiskasid.
Hüüdsid: „Piiri-pääsukene,
meie armas kevadlind,
hää, et tulid, kallikene,
ammu ootasime sind!
Tule, punu pesakene
meie maja aknale.
Kulla-kallis pääsukene,
tervitused sinule!"
Pääsukesed nobedasti
kohe tööle asusid,
tegid pesa käbedasti,
savi selleks kogusid.
Kogu päeva kevadise
siia-sinna lendasid,
keset päikse helenduse
siuhti-säuhti rändasid.
Lastel—Jütsil, Mannil, Ennul
rõõmsast meelest paisus rind ,
kui neil' tervitusi lennul
saatis pääsu — kevadlind...
PAISTIS SUVEPÄIKE SÄRAV
Õielõikaja
Oksakurus pikutas
pisikene põrnikas,
ootas, millal muutub ilm,
puhkeb õunaõie silm.
Pungakene avanes,
õiekroon säält vabanes.
Silmapilk me põrnikas
õie keskel munemas.
Munast võrsus tõuguke,
pisikene, näljane,
õie südame ta sõi,
kroon siis kolletama lõi.
Tõuke palju sigines.
Ja kui suvi ligines,
jäi neil' täieline võit —
polnud ainust tervet õit.
Õunu ei saand väike Mall,
kõndis aias puude all,
kurtis: „Õielõikaja,
miks nii paha olid sa!"
Seda kuulis tihane ,
oli väga vihane ,
ütles: „Mall, ma aitan sind,
ehk küll olen väike lind!"
Tuli jälle kevade,
õunapuule pungake.
Jälle oksal pikutas
pisikene põrnikas.
Äkki lendas väike lind,
keha hall ja kuldne rind,
napsas nokka põrnika,
neelas alla isuga.
Õied pungast virgusid,
õilmed kauniks sirgusid.
Pärast paisus õunake
rõõmuks meie Mallele.
Lõo pesa
Talu taha põllu pääle
tegi lõoke pesa.
Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa!
laulust kaikus kesa.
Pesasse ta munes munad,
ise laulis aga:
Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa!
laulis talu taga.
Munast tulid kenad pojad,
tillu -tibikesed.
Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa!
laulsid pisikesed.
Siis läks lahti laulupidu,
laulis kogu pesa:
Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa!
nii et rõkkas kesa.
Kägu
On vaevalt päike tõusmas
seal üle kuusiku ,
kui kägu juba laulmas:
„Kuk-ku! Kuk-ku!"
Pilv taevaserval tukub,
tuul puhkab hommikul ,
kuid käokene kukub:
„Kuk-ku! Kuk-ku!"
Poiss karja välja ajab,
lä'eb üle nõlvaku,
seal kuuseladvast kajab:
„Kuk-ku! Kuk-ku!"
Vist ennustada püüad
head mulle, linnusuu,
et nõnda kaua hüüad:
„Kuk-ku! Kuk-ku!"
Linavästrik
Kust ta tõusis, mine küsi —
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kergest hüppest:
västrik. Ei tal ole püsi.
Keksib, kargleb õueaial,
lendleb, lendleb, laskub maha,
eksib risurünka taha;
näe nüüd istub võrguvaial!
Kust ta tõusis, mine küsi —
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kergest hüppest:
västrik, kellel pole püsi.
Väike Mall karjas
Punub jaanilillist pärga,
kõrval kõnnib lambatall ,
hõikab mullikat ja härga — karja läheb väike Mall.
„ Musti , Musti, tule ruttu
hüüab koera ärevalt.
„Vaata, vaata, vana Utu
puges läbi tara alt!"
Musti jookseb , Musti tõtt;
ajab looma pahateolt.
Tallekese sülle võtab
Mall ja toidab teda peolt.
Päeval Mallekese kari
rahulikult rohtu sööb,
karjasele maitseb mari,
Musti rataskuuti lööb.
Tuleb õhtu, vajub päike,
kari kõnnib koduteed,
järel Mallekene väike,
kaelas marjust helmekeed.
Aga möödub, möödub suvi
karjamaalt kaob naerukihk,
karjalapsel teine huvi:
pliiats , sulg ja koolivihk.
Äike
Paistis suvepäike särav,
tahtis ilma kuumaks teha,
lahti oh taevavärav,
polnud ühtki pilve näha.
Puud ja põõsad seisid norus,
Hiied vaatasid kõik alla.
Illi kõndis, huuled torus —
soe ja halb tal oh olla...
Aga äkki sündis ime:
pilved taeva kinni matsid,
peagi ilm kõik oh pime,
mustad rünkad päikse katsid.
Järsku jooksis kuldne tuli
üle pilve siniselja,
sõitis mürin, järsk ja vali,
mööda taevast tuhatnelja.
Hirmul tuppa jooksis Illi,
hüüdis: „Ema, armas ema!
Tondid põristavad pilli,
panid taeva värisema!"
Armas laps, see on ju äike
mis võib kohe vihma tuua
lilled närtsitand on päike,
nüüd nad igatsevad juua."
Siiski kartis väike Illi,
oli peidus kapi taga.
Õues põristati pilli,
sadas vihma ladinaga...
Jaaniõhtu
Metsast suure kuuse alt
kostab lauluhääl.
Valgus kumab ülevalt —
põlev tünn on sääl.
Rõõm ja tants on kuuse all,
tuju pidulik.
Jaanitule lähedal
istub habemik.
See on vana pillimees,
käes tal sikusarv,
imelugusid sel sees,
kuulab rahvaparv.
Pidu lõpeb kuuse all,
kustub tuleloit,
siis kui hommik lähedal,
taevas kumab koit .
Meri
Minu ees on merelaht ,
laine laine järel liigub,
aga lustiliselt kiigub
laine harjal valge vaht.
Laine kohal lendleb tiir,
naerukajakas lööb naeru.
Astun paati, võtan aeru —
kutsub kauge silmapiir.
Sääl on kala, hõbesilk,
ujub vee all parvedena.
Hüljes, vurrud sarvedena,
ilmub ja kaob silmapilk.
Minu ümber laiad veed .
Lootsik tõuseb, vajub, kiigub.
Las ta liigub, las ta kiigub —
avarad on mereteed .
Õngitsemas
Tuul kahiseb vaikselt pilliroos,
juba heina teeb põllumees luhal.
Me istume sõbraga kaldal koos,
lendleb kajakas järve kohal.
Me istume vaikselt kaldal koos,
sööda hoolikalt hakkama säeme.
Nii palju on ärevust selles loos
õngekorki veel ainult näeme.
Veepinnale äkki ilmub sõõr,
vajub, sukeldub õngekork alla
ning salaväel pingule tõmbub nöör,
liigub aeglaselt lõmmu alla.
Nüüd mõistlikult teotse, kalamees:
väike nõksatus ridvaga üles —
ning tõmba siis! Juba on pinnavees
ehmund elanik vetesülest.
Suur kala on kaldal — ilus noos ! —
viskleb, rabeleb jõuetult luhal.
Me istume sõbraga rõõmsalt koos,
lendleb kajakas järve kohal.
METSAS KÕNNIB VÄIKE JUSS
Väike jahimees
Metsas kõnnib väike Juss,
kaasas nooled, vibupüss;
nooleotsad valgest luust ,
vibupüss on saarepuust.
Vaatab Juss, kas põõsas mõnes
istub peidus väike jänes,
puude vahel väle põder,
võsa varjus reinuvader .
Olgu karu, metsapull,
kotkas, teder , kanakull —
kõik nad maha laseb Juss:
tal on tore vibupüss.
Kivikasukas
Kivikasukas kivisammal, jah, kõmm, kõmm!
Karukasukas karusammal, jah, mõmm, mõmm!
Kivil kena olla,
karul kena käia,
mõlemal on karvakasukad.
Kivikasukas ülitore, jah, kõmm-kõmm!
Karukasukal viga pole, jah, mõmm-mõmm!
Kivi magab õues,
karu metsa põues,
mõlemal on karvakasukad.
Jänesepoeg
Metsas, lähedal oja,
tillu Jüts ja Anni
leidsid jänesepoja
halli, Jüts ja Anni.
Kõrvad pikad ja saba
väike — oh sa aeg!
„Anni, põllega taba,
tillu jänesepoeg!"
Laotas tilluke Anni
jänku pääle põlle,
mõtles kui mängukanni
hellalt võtta sülle.
Egas jänku ka maga:
näuhti — oh sa aeg!
oli põõsaste taga
väike jänesepoeg.
Mängulaul
Tsaa , tsaa! Raa, raa!
Tule homme vara!
Meil on homme rootsi tants,
kahe siku sarvetants,
Tsii, tsii! Rii, rii!
Ära metsa mind vii!
Kuusemetsas karutaat,
haavametsas haldjataat.
Tsuu, tsuu! Ruu, ruu!
Jääme parem koju!
Kodus kapis kanaroog,
memmel magus munaroog.
Karu-taat maiustamas
Mäe taga avar aru,
aru taga tume mets.
Metsas elab vana karu,
kõnnib vaikselt tätsa-täts.
Talvel karu magab aga
vaikses urkas lume all,
suvel luusib mõminaga
mesitaru lähedal.
Mesi maitseb, mesi magus –
seda vana karu teab.
Tonksti! vastu taru tagus –
täna maiustama peab.
Sellessamas aias aga,
sääl, kus väike pardihütt,
luuras puhmastiku taga
vana Toomas, kange kütt.
Toomas nägi karu-saksa,
tõstis püssi, andis tuld.
Karu põgenes mis jaksas,
nii et tuiskas aiamuld.
Karu lamab kaugel salus
suure laia kuuse all.
Oi, kuis tagakäpal valus —
sääl ju haavlilaeng on tal.
Sipelgapesa
Kas sa käisid suvel vaikses männikus?
Kas sääl nägid mitmekordset maja,
milles keerulisi käike üle saja,
tuhat tuba peidab sisemus?
Nägid, kuis sääl elu kees ja kihas?
Kuidas hommikuti uksed löödi lahti?
Algas töö, ei keegi saanud mahti,
käis kui hiigelvabrik, imeväärne tehas.
Tuhat töölist sammub välistööle —
maja suurendada, uuendada tarvis.
Teised ümber maja suuris parvis
— kodukaitsjad — seovad mõõgad vööle.
Kolmandail on oma eriala:
jahimaadel liigub kütijõuke,
toovad saagiks putukaid ja tõuke,
kõlbab metsast koju tuua iga pala.
Neljandad on karjatalitajad;
puude okstel nende kari käib,
lehmiks rohelised lehetäid:
aiakahjurid ja lehtpuu-hävitajad.
Majas ringi kõnnib kuninganna,
lõbumatkal käib vaid üks kord aastas,
muidu kodutalitusi vaatab,
töölistele juhatusi annab.
Nõnda kihab suvel vaikses männikus
miljonmeheline töökas maja,
kus on keerulisi käike üle saja,
täpne eluviis ja kindel korraldus.
Siil
Kes seal jookseb alla lohust,
vilgub põllupeenra rohust,
seljas okaskasukas:
- See on metsas asuja,
teravnina hiirekapral,
vana siil. Ringkäigul vapral
veereb , veereb nagu kera,
piilub, piilub silmatera,
kas ehk põllul hiiri leidub,
rägastikus rästik peitub.
Näe, sealt ligi jookseb Muri!
Kohe tõuseb siili turi,
puhib, ähib, vusiseb,
peni peale susiseb.
Võta kinni, kus on pea,
kus on jalad — mine tea!
On vaid ümar okaspall,
pole pead, ei jalgu all.
Nõnda kaitsta oskab end
siil, see väike metsavend .
Sääsk ja konn
Teate, asi oli nii:
sääsk lõi pilli pii-pii-pii!
Ise lendas väike mees
suure konna nina ees.
Istus konn ja mõtles konn:
„Asi päris tüütav on,
kui see sääsk teeb kaua nii:
pii-pii-pii ja pii-pii-pii!"
Rõõmsaks muutus konna meel,
sääse suhu ahmis keel.
„Ha-ha-haa ja hi-hi-hii!
Kas teed veel nüüd pii-pii-pii?"
Ats ja liblikas
Väike Ats läks marjule
astus põõsa varjule,
noppis neli maasikat,
märkas kõrrel liblikat.
Pani marjad ära käest,
võttis kähku mütsi pääst,
tegi viipe sellega,
püüdis kinni liblika.
Liblikas on mütsi all.
Väga paha olla tal,
hakkas poissi paluma,
vabakslaskmist nuruma:
„Miks mind piinad, väike mees?
Mul on paha mütsi sees.
Lase välja lendama,
siniõhku hõljuma!"
Metsas
(Soome lastelaulu järgi)
Üksinda ma kõnnin metsas,
ümberringi kuused, kased;
orav istub männi otsas,
linnukene siristab.
Tiiti -riiti, tiiti-riiti, tii-tii-tii
see linnukene laulab nii.
Tiiti-riiti—tiiti-riiti—tii-tii-tii —
ta laulab nõnda õhtuni.
Jänes istub põõsa vilus,
reinuvader künka taga.
Küll on metsas käia ilus!
Linnukene siristab.
Tiiti-riiti-tiiti-riiti, tii-tii-tii –
see linnukene laulab nii.
Tiiti-riiti-tiiti-riiti-tii-tii-tii —
ta laulab nõnda õhtuni.
Läbi metsa voolab oja,
ojas kalad hõbedased.
Kuuse ladvas linnupojad
lõbusasti siuksuvad.
Tiiti-riiti, tiiti-riiti, tii-tii-tii
see linnukene laulab nii.
Tiiti-riiti-tiiti-riiti-tii-tii-tii —
ta laulab nõnda õhtuni.
Konn ja seen
Sajab vihma ladinal.
Keegi istub seene all.
Arva , arva, kes see on?
— Sääl ju pisikene konn.
Tuul viib pilved taevast ära,
päike kallab hiilgust, sära.
Hüpleb konn ja kepsleb konn,
tal nii rõõmus tuju on.
Üleannetuses ta
tõukab seeni jalaga,
ütleb: „Mis teist kasu on,
teid ei salli väike konn."
Aga jälle vihma sajab,
tuul nüüd pilvi kokku ajab.
Kes sääl seene varjul on?
— See ju pisikene konn.
PÕLLUL KULDNE RUKIS ..
Rukkirääk
Põllul kuldne rukis kiigub,
õõtsub, hõljub rukkilill .
Kes sääl põllupeenral liigub,
silmad nõnda ärevil?
Tasa, tasa hiilib Viire ,
tahab näha seda meest,
kes on kaduma nii kiire,
kuulda häält vaid rukki seest.
Igal õhtul põllult kostab
ühtesoodu prääk ja prääk!
„On see part ?" Kuid isa vastab:
„Põllul laulab rukkirääk!"
Tasa, tasa hiilib Viire,
tahab näha, kus on rääk,
aga kaduma see kiire,
kostab ainult prääk ja prääk!
Kirsipuu
Laps, kui oled marjamaias,
tule meile lõikuskuul!
Meie päikselises aias
marjad valmis kirsipuul.
Kevadisest elutungist
imbus puusse värsket verd,
juba enne lehti pungist
puhkes valget õiemerd.
Ilmus vilgas abiline
toimetama tolmlemist —
mesilane tiivuline
õiemahla otsis vist.
Kaldus kevad jaanikuule,
maha langes õiekroon,
paha see ei teinud puule —
õietupes viljatroon.
Esmalt rohekas ja väike,
pärast külg lõi kollaseks,
kuni viimaks suvepäike
maalis marja punaseks.
Laps, kui oled marjamaias,
tule meile lõikuskuul!
Meie päikselises aias
marjad valmis kirsipuul.
Laps ja kuu
„Ütle, kuuke,
naerune suuke,
millal sa puhkad,
millal sa magad?
— Öösiti valgust ju jagad.”
„Väikene lapsuke,
tatsuja tapsuke,
päeval ma puhkan,
päeval on aega mul,
siis kui päikene seltsiks on sul.”
Sügise tulekul
Ma nägin täna pääsukesi
reas aialatil istumas
ja teisi laululinnukesi
end parvedesse kogumas.
Veel vaatab pilvepilust päike
ja paitab põldu leinavat .
Teeb mesilane viimseid käike
kesk kanarbikku õitsevat.
Ja veskijärves vabisedes
veel kiigub koltund pilliroog,
kui tuuleiilist rabisedes
lööb äkki alla vihmahoog.
Veel pisut päikest möödund suvest ,
veel nõmmes õitseb kanarbik ,
ent uduvihmast hommikusest
on tunda sügis, hall ja pikk.
Rukkilill lõikuskuul
Kust tulid, rukkilill,
vilja keskele ?
Miks nõnda ärevil,
sinililleke?
„Siin mina ilutsen
rukkikõrte seas
siin mina pidutsen
sinikübar peas.
Mind, pole külvatud
leivaviljana,
siin kasvan hüljatud
lisarohuna.
Pea hakkab lõikama
rukist põllumees,
pea lakkab hõiskamast
västrik vilja sees.
Mis mina ilutsen,
varsti-langeja;
mis mina pidutsen
põllul-kõngeja!
Kui sureb viljapää,
ärkab kakuna,
siis minu sinipää
pehkib takuna."
Varblased põllul
Kaks varblast istusid põllumäel,
üks vana ja teine noor.
Nad nägid, kuis liikumas kaugel sääl
põllult taresse viljavoor.
Noor küsis: „Mis õigus põlduril
on viia kõik vili siit,
nüüd väikesil näljaseil varblasil
jääb vaid tühi ja kõle niit?"
Siis vastas vana: „Kas seda tead,
kes haris neid põldusid?
Sest sellele kuuluvad viljapead ,
kelle vaevast nad võrsusid."
Sügise võlud
Mis sellest, et päikene
madalalt käib
ja linnuke väikene
nukrana näib!
Eks kata nüüd puiesteid
lehtede kuld
ja kireva rüü saanud
kraavigi muld .
Ning hommiku-ududes
nõlvaku rind
kui muistendeid kududes
tervitab sind.
Nüüd igal pool varakult
vaikib kõik töö
ning ootab sind võrratu
kuuvalge öö.
Jälle linna!
Peipsi kandis metsatalus Eedu suvel karjas käis,
kargas murul paljajalu, vallatust ja lusti täis.
Päeval metsast noppis marju, suples ojas, kurni lõi.
Mõõtis sammudega varju,
õhtul karja koju tõi.
Küla kiigel teiste hulgas
oli esimene mees,
samuti ka vägipulgas
naabri karjapoistest ees.
Täna õhtul istub norus
aidatrepil väike mees.
Muri kõrval, saba sorus,
teab, mis poisil homme ees.
Suverõõmud läbi juba,
nukker jumalagajätt.
Ootab linnas koolituba,
Murile nüüd annab kätt:
„Hüvasti! Küll suvel jälle
algab koplis vastne trall.
Linnast kosti toon siis sulle,
ole vastas väraval..."
VIIMANE LAULULIND
Poisu tahab kooli
Ema, mina tahan kooli
nagu Juku , Enn ja Mai!
Mängust enam ma ei hooli,
sellest juba villand sai.
Ilus raamat mulle osta,
see, kus palju pilte sees.
Tahan koolis targalt kosta ,
olen ammu täitsa mees.
Õpin kirjutama ruttu,
osta tint ja sulepea !
Siiski ma ei tõsta nuttu,
kui ma mõnda veel ei tea.
Ema, mina tahan kooli,
sääl on naabrilapsed ka.
Kodus olla ma ei hooli,
tahan minna õppima.
Viimane laululind
Ju külmaks muutunud päevad,
vingelt vihiseb sügisetuul
ja harva päikest veel näevad
lehed üksikud põõsal ja puul.
Mu aias hommikul istus
ainus hiline laululind veel.
Kas suvemälestus kutsus
teda siia veel peatuma teel?
Ta viivu viibis ja kadus
nagu viimane päikeselaik.
Jäi nukker-tühjaks mu kodus
laululindude suvine paik.
Oktoober
Päike ei paista, päike ei sära,
kõik linnud väikesed lendavad ära
Õues on külm, sääl lapsed ei mängi –
vara läheb pimedaks , vara poevad sängi.
Vihma sajab rabinal, vihma nii palju,
tuul on nii kuri, tuul on nii valju,
rebib kõik lehed ja ulub: „ Uhuu !”
Käes on oktoober, see sügisekuu.
Mardipäeva ootel
Kaks päeva juba Peeduke
ja tema sõber Eeduke
on ärevuses nõnda,
ja leides hetke paraja ,
nad sosistavad salaja —
neil teoksil on vist mõnda.
Nad askeldavad rehe all
sääl kolikasti lähedal,
kus valgust üsna vähe.
Sääl Peedu takutuusti soeb
ja Eedu mingit salmi loeb,
et see jääks hästi pähe.
Neil on sääl keppe, kantsikuid
ja riideid veidraid, pentsikuid
ning mütsi küljes sarvi.
Kui Eedu salmi pähe saab,
siis papist valmis meisterdab
veel imeuhke larvi.
Ma arvan küll, et aimate
ja väga hästi taipate,
et milleks kõik need jandid
sest polegi vist seda last,
kes arvata ei oskaks vast,
et nad on mardisandid .
Kui mardiõhtul tõuseb kuu
ja naeratab ta kuldne suu,
siis tulevad nad kohe.
Näe, toas Peedu, habe pikk
ja Eedu nagu põrgusikk
või muinasjutu-lohe!
Ja naer'vad Ats ja Maimik
ning sinisilmne Annike,
kui mardid teevad nalja .
Ning ainult tillu väikevend
veel ema hõlma peidab end
kust argsi piilub välja.
Laps: Tilluke kalake nüüd on käes veel sügise aga varsti tuleb tali , ilm on külm ja tuul on vali, külmab kinni ojake . — Kus on siis su kojake?
Kala: Talvel tõesti külm on kole , aga mul sest viga pole — jää all voolab vaba vesi, sääl on palju kalakesi varjul külma tuule eest, toitu saame muda seest...
Henn ja leevike
Henn, pisike poisike, sammus jõele,
veest ilusaid kive läks otsima õele.
Laululind leevike lepikus hõikas,
sügis kaskedelt kollaseid lehti lõikas.
„Ütle, leevike-lind, miks laulad veel?
Näe, käes on sügis, kas kurb pole meel,
teades, et lehed pea langevad puult?
Kas sa ei karda ka külma tuult ?”
s,Ah, mis sest tuulest, kui kõik on nii ilus!
Näe, kuidas sügis puid kullaga silus...
Jah, peagi lehed kõik tuul rebib maha,
siis ma vist küll enam laulda ei taha."
Laps ja kalake
Laps: Tilluke kalake,
meil on käes ju sügise,
sajab vihma vulinal,
taevast märga sulinal —
kuhu varju lähed sa,
kui vihma hakkab sadama?
Kala: Vaata, väike ojake —
see on minu kojake,
mujal ollagi ei taha.
Vihm ei tee ju mulle paha,
sest et elan ikka vees —
vesi taga, vesi ees.
Laps: Tilluke kalake,
nüüd on käes veel sügise,
aga varsti tuleb tali,
ilm on külm ja tuul on vali,
külmub kinni ojake.
- Kus on siis su kojake?
Kala: Talvel tõesti külm on kole,
aga mul sest viga pole –
jää all voolab vaba vesi,
sääl on palju kalakesi
varjul külma tuule eest,
toitu saame muda seest…
Mardilaul
Mardid käivad mööda maju,
toovad jää ning lumesaju;
algu lombis ei saa kasta,
aga nüüd saab liugu lasta,
liugu lasta üle luha.
Mardid toovad õnne puha!
Mardid toovad marjaõnne,
kadrid kitsekarja õnne —
ainult siis, kui meie Juku
tahab olla pai ja kuku,
pahad tujud lükkab lukku
ja ei lõhu Liisi nukku
ega pillu piimatassi
ning ei rebi sabast kassi.
Miks ei tule ükskord tali?
Jüts on kurvalt akna all,
halb ja nukker tuju tal.
Väljas vihm ja tuul on vali.
Miks ei tule ükskord tali?
Juba nääritaat on käinud,
vana aasta ära läinud,
ikkagi ei tule tali,
vihmasadu õues vali.
Tuuled nukralt jorutavad,
puud ja põõsad norutavad,
ootavad kõik valget lund,
seda talve pehmet und...
TUISUNE ÕHTU
Esimesed lumehelbed
Lumehelbeke valgeke,
lumehelbeke tilluke,
lenda, lenda, mu lagleke,
hõbeahtake killuke !
Lumehelbeke valgeke,
talve tulekut kuuluta!
Lenda, lenda, mu lagleke,
tuule-unelmais luuluta!
Lumehelbeke valgeke,
hõbesätendav killuke,
lenda, lenda, mu lagleke,
sa mu valgeke tilluke!
Talvehommik
Aknast õue vaatas Mati.
Oi, kuis kõik on imelik!
Maa on täis kui valget vatti ,
kask on härmast habemik.
Muri kongi uksel haugub ,
vares väljal nokitseb.
Aidanurgas aga paugub külm,
mis seinas pakitseb.
Matil sära silmis mängis,
teise tuppa jooksis ta:
vendi, kes veel olid sängis,
neid ta tahtis ärata'.
„Ats ja Peedu, on teil mahti
hüüdis Mati valjusti.
„Kelgusõit nüüd läheb lahti
lund on väljas rohkesti!
Talispordilaul
Siuh- sauh ! Siuh-sauh!
libisevad suusad .
Edasi, hei!
vahvasti, hoi!
Valge lume süles
suusatame üles,
mäele, hoi!
Avar maailm jätnud meile kõik teed valla.
Vuhinaga kihutagem künkast alla!
Valged orud meie eel,
lumi tuiskab suusateel,
avaral teel.
Siuh-sauh! Siuh-sauh!
libisevad uisud .
Edasi, hei,
vahvasti, hoi!
Uisutagem jõele,
siledale jääle,
jääle, hoi!
Joonistagem uiskudega kaares looga,
vajutagem tugevamalt, ikka hooga!
Lennakem kui püssikuul,
vuhisegu kõrvus tuul,
talvine tuul!
Tuisk
Mängib tuul ja tuiskab lund
keerleb, veerleb valge jahu,
segab, sagib metsarahu,
ega vareski saa und.
Tõuseb vaaknokk, algab lend;
seisateleb tuules viivu,
siis ta tuules tõstab tiibu,
laseb lennutada end.
Kus on põld ja kus on tee?
Lumi kõikjal ümber saani.
Taat viib kooli oma Jaani –
naljaasi pole see.
Hobu rühib, longus pää.
Lumeteri peksab silma.
Köhib taat ja kirub ilma.
Aga Jaanil tuju hää:
„Tulgu tuisku, tulgu lund!
Sellest põrmugi ei hooli!" -
Juba sõitjad jõudsid kooli.
Kutsub kell, ja algab tund.
Tuisune õhtu
Öö läheneb. Me väikeveli
veel istub tares ja ei maga,
ta kuulab iga häält ja heli,
mis kostab õuest akna taga.
Säält kostab tuule laul ja vile ,
torm vastu akent tuiskab lume,
lööb lakaluugi ripakile,
ning korstnas vingub ulung tume.
Vastlasõit
Ruudi tõmbas mütsi pähe,
ruttas õue kelguga,
aga häda: lund on vähe.
Kuidas saab nüüd liuelda?
Vastlasõitu tarvis teha,
roniks hangeseinale.

• Talv on soe, et võta reha ,
  

mine metsa heinale!
Ruudi rongis keldrilaele
õnneliku mõttega:
istus libedale paele,
liugles alla rõõmuga.
Lumelell
Ma teen täna lumelelle,
kauni kübaraga pääs;
voolin vahva vastlavelle,
kepiks luuavars tal käes.
Silmakulmud lepaurvast,
kasekäsnast ninaluu ,
habeme teen rabaturbast,
porgandist saab pruntis suu.
Kuusekäbist kuuenööbid,
püksipannal pihlakaist,
kaeraõlest käisevöödid,
uurikett on ubinaist.
Mis sa, veli , arvad sellest,
samuti mu sõsar ka,
minu vahvast lumelellest?
Eks ju tore ole ta?
On meistrimees väikene Mati
Meie aias lumiste kuuskede all
veereb suureks ja ümaraks lumepall.
Vaatab vares ja varblane latil,
mis kavatsus palliga Matil.
Meie Mati teisegi palli veel teeb
ja teineteise otsa asetab need.
Vaatab vares. Ja varblane viivu
vaid liigutab mõtlikult tiibu.
Juba seisab ka kolmas pall teiste peal,
aga Mati ikka veel meisterdab seal.
Vares mõtleb: „Mis sellest küll tuleb?"
Ja ebemeist puhastab suled.
Aga näe, neist pallidest kujunes mees,
kübar peas ja takune habegi ees.
Naerab vares ja varblane latil:
„On meistrimees väikene Mati!"
TILISEB AISAKELL ...
Enne pühi
Igal õhtul enne pühi
kes see kõnnib ukse taga?
Vaatad välja: trepp on tühi,
õu on hääletu ja vaga .
Tuled tuppa, jälle kuule :
vaiksed sammud, õues kahin,
kostab läbi õrna tuule
jalaastumise sahin .
See on tema, see on tema —
meie armas näärivana,
vara varmas hoolitsema,
pühi ette valmistama.
Pühade tulekul
Käisid ammu mardid hallid ,
kadrid läksid oma teed.
Tulemas on pühad kallid,
rõõmsad nääripühad need.
Talvetaat toob uue ilma,
silub silla üle vee;
üle jõe ja järvesilma
hiilgab hõbedane tee.
Paiskab lemmetava lume
pilvepõuest lendlema;
põllukamar must ja tume
kattub valge vaibaga.
Igas majas, igas peres
kõik on pühi ootamas,
lapsed käisid metsaveeres
juba kuuske vaatamas.
Öösel kuused sosistavad,
siis kui paistab kuldne kuu.
Noored kuused arutavad,
kellest neist saab nääripuu.
Varese näärid
Laps: Tead ka, vares, vanamees,
et meil näärid ukse ees?
Vares: Seda mina hästi tean,
sest et ise pühi pean.
Laps: See on tõesti ime juba
Aga kus su näärituba?
Vares: Näärituba metsa all
sinu kodu lähedal.
Laps: Tõesti sul on tuba lai.
Aga kus su näärisai?
Vares: Põllul üksik nisupää,
see on saiaks õige hää
Laps: Aga kus su pähklikott,
piparkook ja süldipott?
Vares: Pähklid oravate tares,
kooke üldse ei söö vares.
Laps: Ei söö kooke? Küll on nali
Kus su näärivorst ja kali?
Vares: Kaljaks vesi allikas,
vorstiks kapsajuurikas.
Laps: Kui sa, vares, pühi pead,
kas ka näärilaulu tead?
Vares: Kelle laul veel vahvam saaks
Minu laul käib — kraaks ja kraaks!
Nääritaadi ootel
Sõitsid saanid, sõitsid reed
mööda pikka talveteed,
helisesid aisakellad,
aisal näärikellad hellad .
Ootas Ats ja ootas Mall,
oot'sid kaua akna all,
aga nääritaat ei tule —
küll on kole, küll on kole!
Küll on ootamine pikk,
kätte jõuab videvik,
enam oodata ei jõua —
kus on nääritaat nii kaua?
Juba taevas paistab kuu.
Teises toas nääripuu,
aga küünlad süütamata,
sest et taat veel tulemata...
Äkki õue sõitsid reed
mööda valget talveteed,
helisesid kellad hellad,
nääritaadi aisakellad.
Näärivana
Kes sääl tümma-tümma tuleb?
Kes sääl välisukse suleb?
On ehk juba näärimees?
Tümma-tümma tuleb tema.
Oot'vad lapsed, ootab ema,
oot'vad näärikuuse ees.
Vanakene virk ja kärmas,
habe hall ja lumehärmas,
seljas kingitustekott.
Ei tal ole palju mahti,
võtab virgalt koti lahti.
Vaata, Liisi, vaata, Ott!
Oi, mis nukud , mängukannid,
vankrid , vedurid ja vannid ,
kalakesed vanni sees!
Lastel silmis rõõmusära.
Tümma-tümma läheb ära
naeratades näärimees.
Väikese poisu õnnesoov uueks aastaks oma isale
Isa, võta vastu mu pisike soov:
olgu järgmine aasta sulle õnnetoov,
ärgu sul muresid olgu palju,
sest muidu su nägu on tõsine, valju,
ja oma väikese pojaga
sul aega ei ole mängida,
ja sa ei tule niipea koju
ja ootama kaua peab pisike poju.
Aga tead, mis sull' ütlen veel, armas isa?
Ma pai tahan olla ja ei tee ka kisa ,
ega jonnida, tõrkuda enam ei taha
ja kõik need halvad moed jätan maha,
sest olen küll alles pisike mees,
aga täismehe süda mul siiski on sees.
Üle lume lagedale...
Üle lume lagedale viib
meid rõõmus talvetee ,
tee viib orust mägedele
üle külmetanud vee.
Olgem rõõmsad, velled hellad,
laulu lajatagu keel!
Helisegu aisakellad
lumerikkal talveteel!
Uhke kuuse tuppa toome
rõõmuks meie lastele.
Tuju lõbusama loome ,
pidutuju kõigile.
Särab kuusk ja särab tuba,
lapsed rõõmsad kuuse ees.
Kuulge, kuulge, tuleb juba
laste sõber näärimees!
Tiliseb aisakell
Tiliseb aisakell:
lumi hell , lumi hell.
Kiirgab mets, hiilgab maa.
Mööduvad saanid, reed
piki teed, talvist teed,
üle soo, karjamaa .
Helgivad tuled eel
tähte teel, talveteel.
Rõõmus taevas ja maa.
Tiliseb aisakell:
lumi hell, lumi hell.
Kiirgab mets, hiilgab maa.
Kuusekene
Laias laanes lagedal
kasvas üksik kuusekene,
sinetava taeva all
võrsus virgalt võsukene.
Laanes leidis tuulevarju,
mustast mullast rammu jõi,
juurtel kasvas maasikmarju,
ladvas rästas laulu lõi.
Rästa laul ja taevasina
kuusekest ei rahuldand;
mõtles: „Kas vaid selleks mina
olen kasvand, haljendand?
Oh, kui saaksin kord siit ära,
näeksin mõnda ilma pääl,
omandaksin hiilgust, sära!"
Nõnda unistas ta sääl.
Ega läinud palju aega:
tuli metsa talumees,
lõikas kuuse maha saega —
linnareis tal oli ees.
Kuuseke sai, mis ta tahtis.
Tast sai särav nääripuu;
oksal kuldne orav vahtis,
ladvas hõbedane kuu.
Aga hiilgus , au ja sära,
kiidulaul ja kumav kuld
kiired kaduma on ära,
järele jääb põrm ja muld.
Peagi viimses hoovinurgas
lebas vaene murtud puu,
asupaigaks pühkmeurgas,
võetud hiilgus, au ja muu.
Sääl ta närbumisevaevas
läinud päevist unistas:
kuidas laanes sinas taevas,
kuidas rästas vilistas ...
Näärikuusele
Tuhmjasse tuppa sind toodi,
väikene metsade veli.
Ladvas veel lindude heli,
õrnades oksades hooti
meenub veel orava hüppeid.
Tuhmjasse tuppa sind toodi.
Nüüd aga võrratut helki
pillud kuldnarmaste telki.
Sätendav tulestik loodi
hõbedast helmeste rüppe.
Helk aga kustub liig ruttu,
kiiresti põlevad tuled.
Ehted kui laenatud suled
langevad võlude uttu
mööduva peopäeva järel.
Kas sinul kahju ei ole
päevist sääl metsade kojas ,
kus sinu juured jõid ojast?
Kas sinul igatsust pole
mulla ja sambliku järel?
Võib aga olla — su elu
täitub me silmade särast,
ohverdad end meie pärast.
Meile sa oled vaid lelu
mõningaks ilusaks päevaks.
Poiste laul
Ikka julge poiste meel,
käime ühes võiduteel!
Takistused olgu suured,
meid viib vaprus võidule.
Uhkelt paisub poiste rind,
meis on ikka hoog ja ind!
Nõnda poisid vapral sammul
uljalt käivad oma teed.
Tulgu kaasa, kes on mees,
valla maailm meie ees!
Meie laul ja uljas tuju
võidab kõikjal südameid.
Kaluri poeg
„Ema, ema, kas sa kuuled ,
täna jälle laul'vad tuuled!"
„Kuulen, laps! See tormi kisa.
Kus on mehed? Kus on isa?
Õhtul läksid, veel ei saabu.
Kas nad karile ei maabu?
Vaata, laps, kas paistab puri
sääl, kus laid ja luiteturi!"
„Ühtki purje silm ei riiva —
luitel laine peksab liiva."
„Taevas, taevas, mis küll tuleb!..
Meri mitmel silmad suleb...
Läinud aastal kadus veli,
siis kui huilgas tormiheli,
hukkus laev kui habras lelu.
Meri võttis meestelt elu."
„Ema, mind vist ootab sama:
suureks saan, lä'en kalastama."
„Jah, mu laps, mu pesamuna,
oled sündind õnnetuna —
rannanooruk rannakülast.
Ootab oht sind, neemeülast.
Nüüd veel suisa memme ligi —
kaluriks saad kummatigi."
„Millal ometi kord sirgun
suureks vetesõitjaks virgun!"
„Oh sind väikest vetehullu!
Sündisid vast tunamullu —
nüüd, et merele saaks juba!
Tean: jääb kitsaks sulle tuba,
merelindu veetleb meri —
sul ju kalurite veri."
Meremeeste laul
Meremehi meid varjamas taevas,
elu ohtlik ja raske on meil,
meie kodu ja elamu laevas
ulgumerede lagedail teil.
Ja kui laine käib kõrgele üles,
siis meil algab vast mehine töö,
laev vaid rabeleb voogude süles,
rebib mastides tormide vöö.
Ülal purjedes vingub ja ulub,
ja me ruttame rehvima neid.
Tuul küll vantide vastu meid surub ,
aga see veel ei heiduta meid.
Aga siis, kui me saabume randa
pärast ohtlikku teed mere pääl,
siis võib hetke ka puhkuseks anda,
pidulauluks võib paisuda hääl.
Raudtee
Kaks rauast niiti mööda maad —
nii väga pikad, pikad need;
neid mööda sõita, sõita saad
nii kaugele, kui jätkub teed.
Ees vedur ähib, tormab,
veab, tal ikka kiire, ikka rutt,
ning järel vagunite read
ja rattamürin — raudne jutt.
Tee serval seisab, valvab vaht,
ta hoiab teed, ta näitab teed,
ta kaasas kannab lippu kaht,
sest märguandmiseks on need.
Kui tõstab lipu punase,
see tähendab, et seisata;
kui aga tõstab kollase,
siis: jätka sõitu, kihuta!
Kaks rauast niiti mööda maad –
nii väga pikad, pikad need;
neid mööda sõita, sõita saad
nii kaugele, kui jätkub teed.
Tuulik
Miku võttis pilpapuu,
vestis sellest tuuliku.
Nüüd see õuel vuriseb,
vuriseb ja suriseb.
Isa tuleb koormaga ,
põllult koju viljaga,
ütleb: „Varsti rehi maas ,
siis peab jahvatama taas."
Miku kostab isale:
„Ära mine veskile!
Minul tuulik õue pääl,
sa võid jahvatada sääl.
See teeb püüli sõreda,
kruubitangu toreda.
Kuuled, kuidas vuriseb,
vuriseb ja suriseb?"
Isa vaikselt naeratab,
Miku õlga patsutab:
„Võib ju olla, tuleb aeg,
sust saab mölder, armas poeg."
Puutööliste laul
Me saeme, saeme lauda,
töö aina kihab-keeb.
Las terashambad laulda,
see meele rõõmsaks teeb.
Sing- sang , sing-sang!
Sah-sah-sah-sah-sah!
Me hööveldame hoogsalt,
et sile oleks laud.
Ning pikki laaste voogsalt
veab välja höövliraud.
Siuhha, siuhha!
Säuh-säuh-säuh-säuh-säuh!
Siis vasaraga lauad
me kokku klõpsime
ja hästi, hästi naelad
kõik sisse toksime.
Põmma, põmma!
Tok-tok-tok-tok- tokk !
Pillimehed
Pillimehed oleme,
hüüab pasun , mürtsub trumm .
Kindlal sammul tuleme,
trummimees lööb: pumm, pumm!
Kõik me mängu kuulatavad ,
noored, vanad imetlevad.
Mäng teeb rõõmsaks südame —
tublid poisid oleme.
Pillimehed oleme,
hüüab pasun, mürtsub trumm.
Läbi linna tuleme,
trummimees lööb: pumm, pumm!
Meie elu lustiline,
laulame ja mängime.
Mäng teeb rõõmsaks südame —
tublid poisid oleme.
Poiste tants
Laskem, poisid, jalad käia,
see on virulaste vana tants.
Püüdkem seljad sirgeks lüüa,
see on meie poiste vahva tants.
Käivad hoogsalt meie jalad,
nii on virulaste vana viis.
Värisevad laed ja talad,
see on meie poiste tantsuviis.
Hüppa, keerle hommikuni,
see on virulaste vana tants!
Peame pidu koidikuni —
see on meie poiste vahva tants!
TSILGA, TSILGA, TSILGAKE
Pilkelaul
Meie Miku maias mees,
nina suhkrupoti sees.
Ta on nagu karu-Ott —
maias, laisk ja unekott.
Kuule, Miku, küll sa näed,
nõnda viimaks hätta jääd:
laisa tee viib kurjale,
sammal kasvab turjale!
Ninaots sul suhkrune,
kutsub kärbsed saagile;
kärbsed söövad nina pääst,
linnud leiva laisa käest.
Liisi tahab olla moodne
Liisil on kaks pikka palmikut
nagu kaunid ja ilusad salmikud.
Aga naabri Annil on lühike juus —
see on nüüd komme moodne ja uus.
Liisi aga armastab ahvida
ja teisi järele aimata.
„Tahan olla nagu Anni — see on nii peen,
ma enda tema sarnaseks teen!"
„Kirts-kärts! Siit tukk ja sealtki tukk!
Küll näete, olen peagi ilus kui nukk !
Toon peegli ja imetlen ennast nii,
et teisi ei taha vaadatagi!"
Liisi oli enne kena ja pai,
aga näete nüüd pildil, mis temast sai.
Ei peeglist end enam vaadata taha,
tal pisarad silmis ja tuju nii paha.
Juku otsib ametit
Juku otsib ametit.
Tahaks saada rätsepaks,
õmbleks siidi, sametit,
oleks uhke meistrisaks.
Aga nõela kardab ta —
see võib sõrme torgata.
Juku arvab : sepatöö,
see ehk oleks sobivam –
muudkui vasaraga löö,
tõmba lõõtsa kohinal.
Aga kardab sädemeid,
põletavaid, tuliseid.
Möldriamet poleks paha:
veski vurinaga käib,
võta muudkui vastu raha —
elu õige hõlpus näib.
Aga jahutolmuga
oleks raske harjuda.
Võiks ehk olla meremees ;
juhiks laeva üle vee,
kauneid maid ja linnu ees,
lõbus elu oleks see.
Aga tormi kardab ta —
laev võib selles hukkuda.
Juku otsib ametit.
Tahaks saada näitlejaks,
tantsiks või teeks kometit,
laulaks, mängiks, veiderdaks.
Aga teab, et näitleja
peab ka mängu õppima.
Arvab: korstnapühkijal
pole muret vähemalt —
kõnnib kõrgel taeva all,
päike paistab lähedalt.
Aga töö on hirmus must,
see ei sobiks talle just.
Juku mõtleb seda-teist,
tuhat tööd on valida,
kuid ei sobi ükski neist,
kõigil vigu leiab ta.
Ohkab, kurdab , murrab pääd,
milleski ei leia hääd.
Nõnda Jukust kasvab mees,
tööd ei tunne ainustki —
nälg ja puudus ukse ees,
mure muljub rängasti.
Ikka kurdab, murrab pääd,
milleski ei leia hääd.
Rott lusikaga
Peedu oli õues käinud,
mängind mehikene kaua.
Tuli tuppa, kõmpis kööki,
kõhukene nurus sööki.
Millal ema katab laua?
Ema oli aeda läinud.
Peedu kapis moosi nägi:
maasikad kui kalad mahlas.
Poisu toolil püstijalu
limpsis mahlast maiuspalu,
suure lusikaga kahlas.
Maiast ei pea ükski vägi.
Süües juhtus lugu paha:
moosipoti ümber ajas.
Õuest kööki tuli ema,
hakkas poissi küsitlema:
„Mis sa kapi juurest vajad?
Miks sa ajad moosi maha?"
Peedu vastas, maha vahtis,
rusikaga hõõrus nina:
„Kapis rotti nägin, ema,
moosi maha ajas tema.
Seda küll ei teinud mina!"
Valega end päästa tahtis.
Ema näitas lusikale:
„Oled, Peedu, näinud rotti,
kes sööb lusikaga moosi?
Küllap ise võtsid noosi,
kallutasid ümber poti .
Kaugele ei vii sind vale!"
Kanged mehed
Juku kõnnib tänaval,
turuplatsi lähedal,
koju minna ta ei taha
täna tal on taskus raha
Tahaks osta midagi.
Mida? Seda veel ei tea.
Viimaks ostab sigari ,
arvab — see on väga hea.
Juku kõnnib, sigar ees,
arvab: „Olen kange mees!"
Tuleb vastu sõber Eedu
ja ka naabri väike Peedu.
Jukul tarvis koju minna,
annab suitsu Peedule.
Teised poisid jäävad sinna,
suits lä'eb Peedult Eedule.
Peedu tunneb: süda paha.
Tõttab ruttu nurga taha — ’
pöörleb, kõrvetab kõik sees,
häbi olla teiste ees.
Eedu võtab sigari,
seisab julgelt, sigar ees,
tõmbab selle lõpuni —
tahab olla kange mees.
Häda hiilib hiljukesi.
Peagi sõbrad kolmekesi
istuvad nüüd jälle koos
suures õnnetusehoos.
Suits ei poisikestel' sobi,
see — kui kassil küünal ees.
Viska nurka piibutobi,
siis vast oled kange mees!
Karu-Oti saapapuhastajaks
( Ainetel )
Oli saapapuhastaja
väike Oti — karupoja.
Kure ainsa saapa ta
nühkis puhtaks vaevata.
Kuke uhked säärikud
olid peagi määritud,
tõmbas üle harjaga,
ilusasti läikima.
Juba elevandiga
rohkem vaeva nägi ta.
Ja kui merekrabi tuli,
Otil veelgi raskem oli.
Viimaks ligi komberdas
sajajalgne mardikas .
Oti viskas harjad käest
laskis jalga kõigest väest.
Jüri Kont ja Villem Vant
(Ainetel)
Jüri Kont ja Villem Vant
rasket käru veavad.
Tee on räbal, ilm on sant —
linna jõudma peavad.
Jüri laseb salaja
käru tiisli käest:
„Las nüüd Villem vedada
üksi üles mäest!"
Aga Villem mõtleb ka:
„Eks see Jüri vea!
Tiisli lahti lasen ma —
egas sõber tea!"
Sõbrad nõnda kõnnivad,
mõlemal hää meel.
Aga äkki märkavad:
käru seisab teel.
Tsilga, Tsilga, Tsilgake
(Ainetel)
Jaan pidi oma koormaga
Tsilga poole rändama.
Minna kilomeetrit kolm;
tee on ilus, puudub tolm.
„Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
küll ma jõuan pärale!"
Auto sõidab rutuga;
äkitselt jääb peatuma —
juht teeb parandusi teel.
Jaanil üpris lõbus meel.
„Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
vaat kus jõuan pärale!"
Jaan on päris kaval mees,
tal on kriukaid kolu sees:
oma vankri sidus ta
auto külge salaja.
„Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
küll on tore sõidutee!"
Auto sõidab rutuga,
kuskil ei jää peatuma,
Tsilgast mööda kihutab .
Oh, kuis Jaan nüüd hädaldab:
„Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
mis nüüd juhtub minule?"
Viimaks auto seisma jäi.
Jaangi vankri vabaks sai.
Kurval meelel hakkas ta
Tsilga poole kompima.
„Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
millal jõuan pärale?"
Päike paistab palavalt,
Jaan peab käima käbedalt,
siis vast õhtuks jõuab ka
Tsilgasse ta kõndida.
„Oh, mu Tsilga, Tsilgake,
tee on pikk ja vaevane!"
METSATALU TAAT JA HALDJAS
Oli mets ja metsas talu,
talus elas vanataat,
püüdis metsajärvest kalu,
haris väikest põllumaad.
Elas nõnda juba kaua,
ei tal olnud naist, ei last.
Ise keetis, kattis laua,
pesuvee tõi allikast.
Taadil olid kukk ja kana ,
valge kits ja tuvipaar,
laut ja hurtsik õige vana,
ait ja aida taga saar.
Saar ei olnud tavaline,
nagu metsas näeme neid:
oli sajaharuline,
pisioksi tuhandeid.
Samutigi väga kõrge
oli kummaline saar.
Oli juhtund kokkupõrge
pilvedega korda paar.
Selle saare tüves aga
elas haldjas imelik,
pika valge habemega,
nina suur ja kõverik.
Ega teda keegi näinud
päevavalgel iialgi,
ei ta tüvest väljas käinud
pimedatel öödelgi.
Ainult vahel enne koitu,
siis, kui udu kattis maad,
väljus muretsema toitu
habemega haldjataat.
Maitses liblekese rohtu,
mõne marjakese sõi,
valget õrna kasetohtu
mine tea miks koju tõi.
Sellest haldjast siiamaani
midagi ei teadnud taat
ei ta muidu pidand plaani
et saab saaretüvest paat .
Mõtles: „ Ostan uue kirve ,
raiun päeva, raiun paar.
raiun nädalagi terve —
viimaks ikka langeb saar.
Siis teen tüve sisse tule,
põleb õõnsaks tugev puu.
Tüvest tubli vene tuleb,
ladvast voolin tüüripuu.
Ülejäänud okstest aga
raiun sada sülda puid;
nende eest saan linnas raha,
ostan aeda mesipuid."

• Armastas see üksik vana
  

oma kukke , oma kana,
oma talu, metsa, vett,
üle kõige siiski mett .
Taat siis reisi ette võttis:
sepalt uue kirve tõi,
vana saare juurde tõttis
terariista tüvve lõi.
Juba valgeid laaste langes
löökidest ju kajas laas ...
Taat on tegevuses kanges,
mõtleb: „Peagi puu on maas!"
Äkki tüvest keegi hüüab
härdalt nagu silmavees:
„Miks mu eluaset püüad
hävitada, kulla mees?
Aastaid üle mitmesaja
kasvas puu ja varjas mind.
Ära lõhu minu maja,
armas taat, ma palun sind!
Tean, et vastset paati vajad
vana ei pea enam vett;
tean, et mesilinnu-majad
annaks sulle maitsvat mett.
Samutigi kalastada
ilma paadita ei saa.
Siiski palun halastada —
jäta puu veel kasvama!
Selle tasuks sind ma orjan
kuniks elu antud sull',
metsast mesikärgi korjan —
neid ju küllalt nõlvakul;
kalad sulle koju kannan,
vili kasvab nagu sein,
loomadele toitu annan —
igaks talveks valmis hein."
Mõtleb taat ja istub maha,
pika piibu põske lööb,
viskab kirve aia taha.
Las nüüd rooste seda sööb!
Ei tal ole enam vaja
tunda muret, teha tööd —
vara täis on õu ja maja,
maga kas või päevad, ööd!...
Küllus kasvatab küll rasva,
aga kehast raugeb ramm ,
jõud ei enam juurde kasva,
üha lõdvemaks jääb samm.
Jõukus taadi laisaks tegi,
laiskus nõrgaks muutis ta,
viimaks oma õuelegi
vaevalt minna suutis ta.
Asemelt ei tõusnud turi,
tõsta ta ei jõudnud kätt.
Lõpuks laiskusesse suri,
metsatalu vanaätt...
On veel mets, ja metsas maja,
aga majast puudub taat.
Tühjas tares tuulekaja,
järve kaldal lagund paat...
HIIR RÄTSEPAKS
1.
Ükskord elas väike hiir,
terane kui päiksekiir,
hüppas siin ja hüppas sääl,
keksis kassi õue pääl,
ise hüüdis hiiresaks:
„Mina hakkan rätsepaks,
õmblen püksid, paikan kuue,
karvakasuka teen uue!
Õmblen päeva, õmblen öö,
kõigile teen tubli töö."
Hiire juttu kuulis kiisu,
mõtles kassi- isand Miisu:
„Lasen teha õige uue
pikahännalise kuue.
See on hää, et rätsepaks
hakkas väike hiiresaks."
Kass viis kohe hiire juure
riidekanga hästi suure,
ütles: „Kulla hiirekene,
siin on minu riidekene;
vaata, ehk saab sellest uue
pikahännalise kuue,
millega võin kosja minna
onutütre juure linna."
„Sest saab kena kosjakuue,
hästi toreda ja uue!
Töötan päeva, töötan öö,
siis on valmis minu töö
2
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
kuube ära tooma tõttas.
Ütles hiir: „Oh, kulla kiisu
uhke kassi-isand Miisu,
sellest kangast küll ei saa
kuube sulle õmmelda —
riiet selleks liiga vähe."
„Kahju, et ei tulnud pähe
varem sulle tarkus see.
Aga nüüd sa mulle tee
ilus, uhke kosjavest!
Vestiks jätkub riidest sest?"
„Jätkub küllalt. Toreda
vesti sellest õmblen ma.
Töötan päeva, töötan öö —
valmis ongi minu töö!"
3
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
vesti ära tooma tõttas.
Ütles hiir: "Ei vesti saa
sellest sulle õmmelda —
kangas vestiks siiski napp ,
pisike kui tolmulapp."
„Pole teha midagi!
Ehk saad mütsi ometi
sellest kangast õmmelda —
müts on ilus asi ka."
„Ausa mütsi sellest teen,
mis on lai kui kärbseseen.
Töötan päeva, töötan öö,
siis on valmis mütsitöö."
4.
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
mütsi ära tooma tõttas.
„Kõige pääle vaatamata
töö jäi siiski tegemata,
riiet oli üpris vähe —
sest ei saanud mütsi pähe,"
nõnda rääkis hiiresaks.
Kiisu muutus tigedaks:
„Anna kohe kangas siia,
tahan selle ära viia.
Seda sulle ütlen ma —
sinust rätsepat ei saa!
„Ütlen sulle õieti,
riiet enam polegi.
Mõõtsin kangast siit ja säält,
võtsin tolli mõõdu päält.
Kangas polnud kuigi lai —
tolli võttes otsa sai..."
„Ah, sa petis ! Ah, sa suli!"
Kass läks vihaseks kui tuli,
tahtis petist õpetada,
arved karmilt lõpetada.
Aga väike hiirekene,
virk kui päiksekiirekene,
oli vilksti silmist läinud.
Kuhu, seda kass ei näinud...
Sellest ajast kassisugu
hiirtest palju ei pea lugu,
neid nad otse vihkavad ,
kätte saada ihkavad.
Seda iga hiirgi teab,
kiisut hoolsalt silmas peab – mõistab: asi pole nali,
kassi karistus on vali.
Lugejale
„Nägin unes, et olin veel pisike trull ja keksisin kodumäe nõlvakul..." Nende ridadega algab käesolev lasteluuleraamat. Salmiku kõrvale on joonistatud nelja-viieaastane poiss — väga vana ja tuhmunud foto järgi, mida ei saadud enam trükkida. See on lapsepõlvepilt lastelaulikust Julius Orost, kes kirjutas eespool toodud read siis, kui ta oli juba täiskasvanud mees, käis aga kunagi, ligi kuuskümmend aastat tagasi, tõepoolest paljajalu Hiiumaa kadakastel loopealsetel lambaid karjatamas, silme ees määratu meri ja mängukaaslasteks kaheksa õde-venda.
Julius Oro (tegelikult Oengo , hiljem Õngo) sünnikohaks on Harju küla Hiiumaal Suuremõisa vallas ja sünniaastaks 1901. Tema isa oli laevakapten. Sellessamas ametis oli Suuremõisa „ Ungru krahvi" teeninud ka vanaisa. Ja kui Julius, oma vanemate neljas laps, nägi merd sõitvat isa õige harva, siis seda rohkem kujundas tema lapse-maailma just vanaisa, kellel oli suur tagavara merejutte ja mälestusi ning kes naljaviluks lõi vahel lõbusaid vemmalvärssegi. Selle oskuse pärisid temalt nii kap­tenist poeg Kustav kui ka Kustavi lapsed.
Merest kirjutas Julius Oro ka oma esimesed salmikud, kui ta Haap­salu algkoolis kaheksa-aastaselt luuletamisega algust teha proovis. Need esimesed värsihakatised ei pääsenud muidugi trükki, ka mitte hilisemad, mis valmisid Tallinna kõrgemas algkoolis ja õhtureaalkoolis.
Ja siis ei andnud puhkenud Esimene maailmasõda enam tükil ajal võimalust luule harrastamiseks : Julius pidi aitama suurel perekonnal leiba teenida. Kooli kõrval käisid kapten Oengo vanemad pojad, nende hulgas ka Julius, sadamas laadimistöödel. Koolist saadud joonestamisoskusega õnnestus neljateistkümneaastasel noorukil kikivarvule tõustes ja mehist bassihäält tehes linnavalitsusse kaartide ning plaanide joones­tajaks pääseda, kuigi nõutav vanus sellel kohal oh vähemalt kaheksa­teist.
Haridus jäigi poolikuks; pärast sõja lõppu sooritas Juhus Oro eksternina kooliõpetaja kutseeksamid, töötas paar aastat õpetajana Hiiumaal ja Tartus ning astus ühtlasi „ Pallase " kunstikooli, kus õppis kaks aastat. Leivamured ja kopsuhaigus katkestasid aga alustatud õpingud. 1923. aastal, kahekümne kahe aastasena ning juba kolme lapse isana, asus Juhus Oro elama Tallinna, kus töötas algul õpetajana. Ernst Enno, Madis Nurmiku ja oma vanema õe Adele Oengo-Juhandi mõjutamisel saatis ta mõned luuletused ajakirjale „Laste Rõõm", mis 1922. aastal ilmuma hakkas. Alates 1923. aastast sai J. Orost „Laste Rõõmu" tegev­ toimetaja . Seda tööd tegi ta Rõõmu-onu varjunime all üle kümne aasta, pidades kirjavahetust ja organiseerides kohtumisi lasterõõmlastega, kes tulid oma esimeste sulesepitsustega tema j uurde j uha tust ja abi saama. Hiljem teenis ta oma järjest kasvavale perele leiba algkooliõpetajana Vasalemmas, kuhu ta endale jäädava kodu oli rajanud. Koolitöö kõrval jätkas ta kuni oma surmani kaastöö saatmist ka teistele tolleaegsetele lasteajakirjadele („Lasteleht", „Taluperenaise" kaasanne „Laste Maa­ilm" jt.). Koos M. Nurmikuga oh ta paljude aabitsate ja kooliluge­mikkude koostajaks.
Peale mitmekümne lasteraamatu (luuletused, jutud, näidendid) on J. Oro sulest ilmunud ka luuletuskogusid täiskasvanutele („Meie kevad", „Tahkuna", „Aegna"), rütmilises proosas kirjutatud laevapoisilugu „Üle Atlandi", libreto helilooja A. Lemba ooperile „Armastus ja surm" ning üksikuid luuletusi ajakirjas „Looming" ja mujal perioodikas. Aga tema loomingu põhiline ja tuntum osa kuulub lastele.
Käesolev raamat on valik J. Oro mitmekesisest lasteluulest, mis
seniajani on olnud laiali pillatud omaaegsete lasteajakirjade veergu­dele, väikelaste pildiraamatutesse ja koolilugemikesse.
Tema lastelauludest on suur osa määratud õige väikestele mudi­lastele: neis luuletustes antakse paari reaga pisisündmus või tegevuse kirjeldus lapse igapäevasest elust. Valdavalt on J. Oro lasteluule aineks aastaaegade kõikvõimalikud varjundid varakevadest südatalveni, linnud, loomad, taimed — looduse elu, millest paljugi on lapsele kodune ja tuttav, üht-teist aga saab alles tuttavaks ning koduseks autori lihtsa, meeleoluka sõnastuse läbi. Laste looduslüürika ongi vaieldamatult J. Oro tugevamaid külgi. Neis luuletustes, kus kõrvuti laante ja põldude elani­kega esineb sageli tegelasena ka uudishimulik loodushuviline laps, ilmneb head laste ja looduse tundmist, mis pärineb kahtlemata autori lapsepõlvest, veelgi enam aga tema hilisemast kodust keset Vasalemma metsi ja turbasood. Kirjanikule, kellel nii kodus kui ka kutsetöös kogu elu vältel oli tegemist suure lasteperega, olid enesestki mõista omased maalapse mõtted, meeleolud ja huvid. Pidevalt laste mängu- ja kujut­lusmaailmast osa saades on ta seda omalt poolt rikastanud uute tähele­panekute, meeleolude ja fantaasiakildudega.
Kui võrrelda J. Oro lasteluulet tema kaasaeglaste K. E. Söödi ja E. Enno loominguga, siis näib „Hiir rätsepaks" autoril olevat võib-olla vähem lapsepärast laiutamist ning riimimisrõõmu; see-eest aga ise­loomustab antud värsikogu laiem ainevald, mitmekesisem tundeskaala ning vastavus avaramatele vanusepiiridele — esimesi sõnu hääldavast mudilasest kuni täiseale läheneva kooliõpilaseni.
Koostaja