Eesti rannikualal. Sisemaale hahk ei tule. Ta pesitseb peaaegu eranditult väikestel meresaartel tavaliselt rannaroostikus Toitumine: Hahk toitub limustest, eriti tähtsal kohal on rannakarp, kelle levikust sõltub ka haha levik. Areng: Pojad kooruvad juba alates mai keskpaigast ja lennuvõimestuvad juulis augustis. Juunis lahkuvad isalinnud kaugetele meresaartele sulgima. Pesitsemine: Pesa rajab lagedale rannavallile või põõsa alla kraabitud lohku. Pesa vooderdab ohtralt udusulgedega. Kurnas on 38 rohekakoorelist muna. Haudumine algab mai esimesel poolel. Vaenlastest: Haha põhivaenlaseks on kajakad. Kui toimub kajakate ränne, toituvad enamik suuri kajakaid just hahapoegadest. Üks hahapoeg on paras suutäis, et sellest jätkuks terveks päevaks. Rahvapärased nimetused: Holmivedjas, ahk, vaagalind, pugupart, eiderani, lann, koha. Kaitse: Hahk ei kuulu looduskaitse alla. Ränne: Rändlind. Saabub märtsi lõpus, sügisränne algab augustis ja kestab novembrini
Pesa: enamasti puuõõnsuses, vooderdamata. Kurn: 2-5 lumivalget muna. Haudumine: Haub vaid emaslind. Koorumine: Vastkoorunud pojad on paljad ja pimedad. Poegade edasine elu: Liiguvad tihti koos vanematega kuni järgmise pesitsusajani . Öösorr Pesa: Pesa ei ehita. Muneb otse maapinnale. Kurn: 2 valget hallide laikudega muna. Kaks kurna aastas. Haudumine: Hauvad mõlemad vanemad. Koorumine: Kooruvad nägijatena ja pruunikate udusulgedega. Poegade edasine elu: Lennuvõimelised 17 päevaselt. Rohevint Pesa: tavaliselt kuusel. Ehitatakse kõrtest ja samblast. Kurn: 4...7 muna, mis on sinakad, hele- ja tumepruunide tähnide ning laikudega. Haudumine: haub emaslind, isaslind toidab teda sellel ajal. Koorumine: Kooruvad vähese sulestikuga. Poegade edasine elu: Suguküpseks saavad järgmisel kevadel. Kasutatud kirjandus http://www.google.com/ http://www.sunsite.ee/loomad/
püsivad halvasti jalul, pärast 21. hautamispäeva leidub munades elusaid looteid, kes ei ole praostunud munakoort Pidev optimaalsestt madalam temperatuur hautamise teisel poolel: tibud loiud, naba on hästi kinni kasvanud, jalad liiga laiali Liigniiskus: Munade massi kahanemine ja õhuruum on väike. Koorumine hilineb ja venib pikale. Koorumise ahal leidub palju lootevedelikku, mis muutub kuivades kleepuvaks. Tibud on kleepuva, määrdunud udusulgedega Niiskuse vähesus: suur munade massi vähenemine, koorumine algab varem, kael või selg kuivavad koore külge. Puudulik ventialtsioon: Väike munade kaalu kahanemine. Verine amnionivedelik. Tibude väärasendid munas. Koore praostumine algab enamasti muna teravas otsas. Munade liiga harv pööramine: Rebu, loode või lootekestad on kleepunud koorealuste kestade külge. Munakanatibudel, faasanitibudel hakkavad paari päevaselt kasvama kontuursuled.
Merilyn Mõttus LAUK (ruiklase tüüp) Välimus - värvus ja sulestik Lind on pontsakas ja pigimusta sulestikuga, tal on valge laubakilp. Noorlinnud on tuhmhallid ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu Pärast pesapaikadele saabumist algavad laugul omapärased paaritumismängud: linnud kogunevad rühmiti vabaveelaikudele, ajavad üksteist taga, pekstes tiibadega vastu vett ja lastes kuulda omapäraseid häälitsusi
Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Nad saabuvad juba varakevadel. Seetõttu hüütakse neid märtspartideks. Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale. Tavaliselt ehitatakse pesa varjatud kohta maapinnale, kuid mõnikord ka kõrgemale, näiteks endisesse vaesepessa. Munema hakkab emaslind aprillis. Pesalt lahkudes katab emaslind munad udusulgedega. Need udusuled langevad emaslinnu rinnalt välja munemise ja haudumise perioodil. Haub emaslind. isaslind hülgab emase ja lendab sulgima. Pojad hülgavad pesa 12...16 tundi pärast koorumist. Siis oskavad nad juba maapinnal liikuda ning vees ujuda ja sukelduda. Pojad kasvavad väga kiiresti. Kahekuuselt nad juba lendavad. Sinikael-part toitub nii loomadest kui veetaimede rohelistest osadest. Mõnikord lendavad nad põldudele ja söövad seal teraviljade seemneid. Loomadest
Paljude liikide ere kevadsulestik ei teki sulgimise tulemusel , vaid tuhmide suleservade kulumise tõttu need varjavad sule eredamat keskosa. (Ling, R. 1980) Eluviis Enamik värvuliste liike on seotud puistude ja põõsastikega. Mõned nende hulgast veedavad peaaegu kogu elu puude otsas. Mõned liigid on õhuelanikud. Maapinnal elutsevaid liike on vähe. Värvulised on monogaamsed pesahoidjad linnud. Nende pojad kooruvad munadest abitutena, pimedatena ja paljastena või üksnes hõredate udusulgedega kaetult. Vähemalt 10 päeva, kuni sulgkatte tekkimiseni viibivad nad pesas, kuhu vanemad viivad neile toitu. Poegade toitmine kestab veel mõnda aega peale pesast lahkumist. Värvulistele on iseloomulikud hästi tehtud pesad. Kohad kus pesad paiknevad on mitmekesised. Paljud liigid pesitsevad maapinnal , teised urgudes, kividel ja kaljupragudes, paljud värvulised pesitsevad puude otsas või põõsastes, mõned liigid ka ehitistes. Pesitsuskoha valitseb tavaliselt isalind, kes
Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. (http://veebikodu.blogspot.com/2006/04/must-toonekurg-jaak-judis-eestisse.html ) 2 Must-toonekured lendavad tavaliselt augusti teisel poolel oma talvitusalale, Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale või Lõuna-Aasiasse. Märtsi teisel
Rasvatihasel ja sinitihasel on pesitsemisel nii sarnasusi kui erinevusi. Sinitihaselgi ehitavad pesa mõlemad vanemad ja sinna muneb emaslind 9-13 muna. Sinitihast on nähtud ka endale pesa jaoks talumajade akende vahelt sinna tuulekaitseks topitud takku välja tirimas (R.Ling, 1980). Kuid sinitihastel toidab isaslind haudumise ajal emaslindu pidevalt umbes 1-2 korda tunnis. Haudumine kestab umbes 12-14 päeva. (R.Ling, 1980). Vahel katab emaslind selle aja sees munad udusulgedega ja lahkub pesast (H.Relve, 2001). Kui pojad kooruvad, soojendab emaslid neid pidevalt, aga 4-6 päeva pärast lakkab emaslind neid soojendamast päevasel ajal. Sellel ajal toidab isaslind üksi poegi, tehes umbes 300 toiteringi. (H.Relve, 2001). Sinitihase mõlemad vaemad püsivad talviti paarina koos. Eestis on sinitihane levinud üle kogu maa. Teda võib kohata meil nii suvel kui ka talvel. Lehtpuulembese linnuna on sinitihane pesitsusajal seotud eeskätt
Optimaalsest madalam temperatuur 1) hautamise esimestel päevadel Tibude koorumine on hiline ja venib pikale, tibud on loiud, püsivad halvasti jalul. Pärast 21. hautamispäeva leidub munades elusaid looteid, kes ei ole praostanud munakoort. 2) pidev optimaalsest madalam temperatuur hautamise II poolel Koorumine hilineb, tibud loiud, naba on hästi kinni kasvanud. Munakoore praostus jämedateraline. Tibud on hästi kaetud udusulgedega, neile on iseloomulik horisontaalne kehahoid. Paljudel tibudel on jalad ebanormaalselt laiali. Munade avamisel pärast 22-päevast hautamist selgub, et paljudes neis leidub elus, väljaarenenud tibu, kelle rebujääk on tõmbunud kõhuõõnde. Selliste tunnuste esinemisel on tarvis tõsta hautamistemperatuuri. Liigniiskus hautamisel Munade massi kahanemine ja õhuruum on väikesed. Koorumine hilineb ja venib pikale.
Elupaigaks on must-toonekurel vanad metsamassiivid ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad. Ta on üksindust armastav lind: moodustub püsiv paar, kelle pesale lähim pesa asub tavaliselt kaugemal kui kuus kilomeetrit. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Enamasti juba augusti teisel poolel lendavad must-toonekured oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale,
pimedad, võimetud ise toitu leidma ja peaaegu sulgedeta. Selliseid linde nimetatakse pesahoidjateks - nt värvulised, kullilised, toonekured, tuvid, rähnid. Pojad vajavad mitme nädala jooksul vanemate hoolitsust, kuni keha kattub sulgedega ja nad on piisavalt suured, et suuta iseseisvalt liikuda. Pesahoidjate pojad lahkuvad pesast lennuvõimeliseks saades. PESAHÜLGAJAD Pesahülgajate koorunud pojad on palju rohkem arenenud: silmad avatud, keha kaetud udusulgedega, nad on võimelised ise toitu nokkima ja vanematele järgnema niipea, kui udusuled on kuivanud. Pesahülgajatel juhib vanalind pesakonda toitu otsides ja kaitseb poegi. Sellele vaatamata on pesahülgajate poegade suremus kõrge ja seetõttu munevad pesahülgajad enamasti rohkem mune kui pesahoidjad. Nt: hanelised, kanalised, kurelised Mõisted: kalamari- emaskala munarakkude kogum, mis on produtseeritud munasarjas. Kalamarja terataolist munarakku nimetatakse marjateraks.
mikroskoopilised vetikad ja veeloomad. Antarktika ranniku lähedal pesitsevad kinnisjääl keiserpingviinid. Adeeliapingviinid ehitavad kividest pesad jääst ja lumest vabadele pindadele. Sinivaal maailma suurim loom, kes kunagi Maal elanud. Teda võib kohata maailmameres Arktikast kinu Arktika jääväljadeni. Talve veedab soojemates vetes. Keiserpingviin suurim pingviin, kes on ligi meetri pikkune. Ta pesitseb Arktika talvel. Pojad kaetud udusulgedega. Grööni hüljes tumeda peaga laiguline hüljes. Valgevaal väikese ümara peaga vaal, kes kasvab kuni 6 meetri pikkuseks. Morsk suurim põhjapoolkera loivaline. Jääkaru suurim kiskjaline Maal KÜLMAKÕRB Külmakõrb ääristab kitsa ja katkendliku ribana jäävööndit. See on ala, kus suvekuudel tõuseb õhutemperatuur plusskraadidesse ja lumi sulab üheks- kaheks kuuks. Sajab vähe, suvekuudel peamiselt uduvihma, sageli esineb udu
kõigil ühtmoodi lend ühtmoodi laul kes neist on Minna ja kes neist on Paul olgu nad sulle ühtmoodi moega ema tunneb iga oma poega kõigi nime ja nägu teab tema muidu ta polekski pääsuema. q Miks on pääsukesel kõht valge ja saba kaheharuline? Aleks Kaskneem Pääsuke oli kogu ümbruskonnas tuntud kui hea pottsepp. Iga savist majake, mis ta tegi, pidas vastu mitu põlve. Kord jälle hakkas aida räästa all valmima uus pesa, vaja veel ainult udusulgedega vooderdada ja maja saab niisugune, et paremat ära tahagi. Pääsuke vaatas: suurest tööst kuub puha savipritsmetega määritud, vaja oleks seda õige pesta. Läks veelombi äärde, ajas kuue seljast ja küüris ning küüris. Saigi puhtaks. Pani siis kuue aiale kuivama. Ise pidas vahti. Ega tea, kes ta ilusat musta kuube endale võiks tahta. Vahetevahel katsus kuub juba üsna kuiv, natuke veel vajabki tahenemist. Äkki tuli kutsumata külaline. Aiale lendas harakas
Kui varasemal ajal järgiti hõbeehete valmistamisel keskajale ja renessansile iseloomulikke stiilijooni, siis aja jooksul hakkasid hõbesepad valmistama ehteid, mis vastasid saami tellijate maitsele, nii et saami hõbeehted on eristatavad näiteks Skandinaavia päritolu ehetest. Eriti populaarsed on läbi aegade olnud hõbesõrmused. Väikeste rõngastega kaunistatud hõbesõrmus oli pruudi kosjakink. Koola poolsaare saami naised kandsid sageli kõrvarõngaid, mida võidi kaunistada udusulgedega. Kesk-Skandinaavia aladel elanud saamid kasutasid kaunistamiseks tinalõnga, mille valmistamise tehnikat tunti - tina oli ,,vaese mehe kuld". Tina- ja hõbelõnga kasutati laialdaselt jakkide ja kleitide rinnaesiste, kaeluste, mütside, vööde ja nahkkottide kaunistamiseks. Skandinaavia saami naisel rippusid vöö küljes tupes pussnuga ja vasest või sarvest loomamotiiviga kaunistatud rõngas ning selle küljes luust või vasest nõelakoda, käärid ja sooneniidid
annaabi.ee 
