Linnuvaatlus ja uurimistöö (0)

Audentese Spordigümnaasium
Kerli Neljas
MINU KODUÜMBRUSE LINNUD
Uurimistöö
Juhendaja : Heli Illipe -Sootak
bioloogiaõpetaja
Tallinn 2016
SISUKORD
SISSEJUHATUS 5
1. LINNUVAATLUS . KIRJANDUSE ÜLEVAADE. 6
1.1. Kes on linnuvaatleja? 6
1.2. Linnuvaatluse ajalugu 6
1.3. Linnundus, linnuvaatlus, twitching (Birding, birdwatching, and twitching) 7
1.4. Võistlused 8
1.5. Lindude arvukus Eestis 9
1.6. Haapsalu liigirikkus 9
1.7. Elurikkuse portaal 10
1.8. Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) 10
1.9. Linnuklubid 10
1.10. Kuidas tuleb vaadelda? 11
1.11. Kuidas määrata lindu ? 11
2. LINNUVAATLUS. PRAKTILINE OSA. 13
2.1. Vaatlusaeg ja –koht 13
2.2. Linnuvaatlus erinevatel kellaaegadel 14
2.2.1. Hommikune linnuvaatlus 14
2.2.2. Päevane ja varaõhtune linnuvaatlus 14
2.2.3. Õhtune linnuvaatlus 14
2.3. Vaatluse jäädvustamine 14
2.4. Vaatlustulemused 16
2.4.1. Selts: tuvilised (Columbiformes), sugukond : tuvilased (Columbidae) 16
2.4.1.1. Kodutuvi (Columba livia) 16
2.4.1.2. Kaelustuvi (Columba palumbus) 17
2.4.2. Selts: kurvitsalised (Charadriiformes), sugukond: kajaklased (Laridae) 18
2.4.2.1. Hõbekajakas (Larus argentatus) 18
2.4.2.2 Kalakajakas (Larus canus) 19
2.4.3. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: tihaslased (Paridae) 20
2.4.3.1. Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus) 20
2.4.3.2. Rasvatihane (Parus major ) 21
2.4.4. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: vintlased (Fringillidae) 22
2.4.4.1. Leevike (Pyrrhula pyrrhula) 22
2.4.4.2. Metsvint (Fringilla coelebs) 23
2.4.5. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: pääsulased (Hirundinidae) 24
2.4.5.1. Suitsupääsuke (Hirundo rustica ) 24
2.4.5.2. Räästapääsuke (Delichon urbica) 25
2.4.6. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kangurlindlased (Ploceidae) 26
2.4.6.1. Koduvarblane ( Passer domesticus) 26
2.4.7. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kuldnoklased (Sturnidae) 28
2.4.7.1. Kuldnokk (Sturnus vulgaris ) 28
2.4.8. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: vareslased (Corvidae) 29
2.4.8.1. Hallvares ( Corvus corone) 29
2.4.8.2. Harakas (Pica pica) 31
2.4.8.2. Hakk (Corvus monedula) 32
2.4.8.3. Pasknäär (Garrulus glandarius) 33
2.4.9. Selts: rähnilised (Piciformes), sugukond: rähnlased (Picidae) 34
2.4.9.1. Suur- kirjurähn (Dendrocopos major) 34
2.4.9.2. Musträhn (Dryocopus martius) 35
2.4.9.3. Laanerähn (Picoides tridactylus) 36
2.4.10. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: rästaslased (Turdidae) 37
2.4.10.1. Punarind (Picoides tridactylus) 37
2.4.10.2. Musträstas (Turdus merula) 38
2.4.10.3. Hallrästas (Turdus pilaris) 39
2.4.11. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kärbsenäplased (Muscicapidae) 40
2.4.11.1. Ööbik (Luscinia luscinia) 40
2.4.12. Selts: piiritajalised (Apodiformes), sugukond: piiritajalased (Apodidae) 41
2.4.12.1. Priiritaja (Apus apus) 41
2.4.13. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: puukoristajalased (Sittidae) 42
2.4.13.1. Puukoristaja ( Sitta europaea ) 42
2.4.1. Vaatlustulemused 43
KOKKUVÕTE 45
KASUTATUD ALLIKAD 47
Kirjandus 47
"Eesti linnud". (2015). http://www.eoy.ee/node/853 47
Aktuaalne kaamera . (30.03.2014). http://www.uudised.err.ee/v/eesti/28915613-38aa-467b-a1ba-c54c3a2de759 47
Davies .K, Davidson.S ja Courtauld.S (2010) Kuidas tuleb vaadelda. Kuidas määrata lindu. Kuidas vaadelda. 47
Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ). (1921). http://www.eoy.ee/node/21 47
Estbirding. http://www.estbirding.ee/klubist/ 47
Loodusõpe MTÜ. (2007). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_list&filter=1&klass=4&selts=20&sugukond=&pg=6 47
Läänemaa Linnuklubi (LLK). (1993). http://www.llk.ee/ 47
Margus Ots. (2012). http://www.linnuvaatleja.ee/ 47
MTÜ Läänemaa Turism . http://www.visithaapsalu.com/puhkajale/looduspuhkus 47
Tallinna Linnuklubi (TLK). (2001). http://www.tallinna-linnuklubi.ee/?page_id=7 47
Veljo Runnel . (2015). http://www.natmuseum.ut.ee/et/content/eesti-linnuvaatlejate-andmed-j%C3%B5udsid-maailma-elurikkuse-portaal i 47
Wikipedia. (2015). https://et.wikipedia.org/wiki/Linnud 47
Wikipedia. (2016). https://en.wikipedia.org/wiki/Birdwatching 47
Ainar Unus. (2011). Pilt 6. Kaelustuvi (Columba palumbus). http://www.tarsiger.com/paivakirja/kuvat.php?pvm=2011-04-01&asema=sorve 48
Margus Ots. (2012). Pilt 4. Linnuvaatleja. http://www.linnuvaatleja.ee/linnuvaatlejast/kes-ja-mis-on-linnuvaatleja 48
SISSEJUHATUS
Tänapäeval inimesed ei pane tähele, mis oimub või kes viibib nende ümbruses. Minu arvates on tähtis, et inimene tunneks huvi looduse ja nende elanike vastu. Ma tahaksin laiendada inimeste silmaringi oma kodukoha ümbruses. Lisaks, kui ma lõpetan oma uurimistöö, saavad paljud teised tulevased vaatlejad või loodusteadlased rohkem informatsiooni minu kodukoha lindude kohta.
Mulle meeldib iga päev õppida midagi uut. Kuna ma pole kunagi teinud loodusvaatlusi ega tunne väga palju linde, mulle tundus, et just see teema on minu jaoks kõige sobilikum. See arendaks väga minu vaatlus - ja kuulamisoskusi. Samuti ma saaksin rohkem viibida looduses ja vähem istuda kodus televiisori ja arvuti taga.
Linnuvaatlus on mulle midagi uut. Seega ma pole täpselt kindel, kuidas ma linnuvaatluse korraldan. Esmaseks ma plaanin lihtsalt koeraga jalutama minna ja vaadata palju linde ma tee peal kohtan, ning võimalusel nendest pilti teha. Kuna linnud ei püsi eriti paigal, proovin ma leida teise süsteemi nende vaatlemiseks. Ma juba tean, et abivahendina ma kasutan kindlasti raamatu „Linnuvaatlused” ja nutirakendust „Eesti linnud”.
Minu eesmärk on arendada oma vaatlus- ja kuulamisoskusi ning tekitada huvi looduses viibimise vastu, nii endale kui ka teistele. Tänapäeval eriti lapsed kaovad arvuti- ja telemaailma. Metsa jalutuskäigu asemel nad eelistavad rohkem arvutis mängimisele ning sellega nad põhjustavad endale liigset stressi. Ma olen kuulnud , et loodusvaatlusi kasutatakse paljudes kliinikutes üle maailma teraapiana. Eelkõige selleks, et taastada kaotatud side eluga, aga ka selleks, et ületada tänapäeva inimese enesekesksus.
1. LINNUVAATLUS. KIRJANDUSE ÜLEVAADE.
1.1. Kes on linnuvaatleja?
Eestis on lindude vaatlemine aina populaarsemaks muutumas. Praegu on see juba nii kaugele jõudnud, et koostatakse igasuguseid liiginimekirju ja edetabeleid ning korraldatakse võistlusi. Kõige populaarsemateks liiginimekirjadeks on riikide ja kalendriaasta nimekirjad. Kalendriaasta rekord on meil Eestis 2009. aastast Uku Paali käes, kes vaatles siis Eestis 267 linnuliiki. Taustainfoks seda, et Eestis on kokku registreeritud 382 linnuliiki, kellest 210 on regulaarsed haudelinnud, ülejäänud on enamasti läbirändajad või talikülalised, aga umbes 115 liiki on eksikülalised, kes satuvad meile väga harva. Aktiivne linnuvaatleja, kes külastab kogu aasta jooksul regulaarselt parimaid linnuvaatluspaiku üle Eesti, registreerib aastaga umbkaudu 220-230 linnuliiki, kõvasti vaeva nähes võib kokku saada 250 liiki ja hea õnne korral võib tulemus ületada 260 liigi piiri. (linnuvaatleja Otsa, 2012)
Pilt 1. Linnuvaatleja Eedi Lelov (Autor: Ingmar Muusikus), 2010
1.2. Linnuvaatluse ajalugu
Algne huvi oli pigem jälgida lindude esteetikat, mitte ulitaarse poole (peamiselt toidu) väärtusi. Seda oli näha 18.sajandi lõpul Gilbert White, Thomas Bewick, George Montagu ja John Clare töödes. Lindude uurimine ja looduse ajalugu üldiselt muutus üha levinumaks Suurbritannias Victoria ajastul. Kõige huvitavamad uuritavad esemed olid linnukogud, munad, ja hiljem ka nahk. Rikkad kollektsionäärid kasutasid tutvusi kolooniates, et saada eksemplare üle maailma. Alles 19.sajandi lõpus hakkasid tekkima linnukaitsed, sest haruldased linnud hakkasid üha enam populaarsust koguma. The Audubon Society oli organisatsioon , kes kaitsesid linde ja nende sulgi Ameerika Ühendriikide kaubandusest, samal ajal lindude kaitsmine algas Suurbritannias. Mõiste linnuvaatlus ilmus esimest korda kui seda kasutati Edmund Selous raamatu pealkirjana, mis ilmus välja 1901. aastal. Põhja-Ameerikas oli varem lindude kindlakstegemise võimalus ainult laskmise teel, mis sai võimalikuks ainult tänu optika ja juhendite tekkimisel. Esimene valdkonna juhend USA's oli kirjutatud Florence Bailey poolt, „Linnud läbi ooperi klaasi” (” Birds through an Opera Glass”) 1889.aastal. Esialgu linnuvaatlus oli hobiks paljudes arenenud riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik. Siiski alates 20.sajandi teisel poolel üha rohkem inimesi arengumaades olid pühendunud sellesse tegevusse. Riikidevaheline linnuvaatlus on mänginud olulist rolli selles, et kui kodanikud arengumaades olid hõivatud linnuvaatlusega, siis tavaliselt see ajaviide mõjutas välisriike kes on juba tegelenud linnundusega. (Wikipedia, 2016)
1.3. Linnundus, linnuvaatlus, twitching (Birding, birdwatching, and twitching)
Esimene teadaolev kasutatav mõiste oli linnuvaatleja (birdwatcher – ingl k.) 1891. aastal. Lind ( bird – ingl. k) oli kehtestatud verbina 1918. aastal. Linnunduse (birding – ingl. k) mõiste oli kasutatud ka jahipidamises, kus kasutati tulirelva 1602. aastal. Linnuvaatluse ja linnunduse termineid kasutatakse tänapäeval kui sünonüümidena, kuigi mõned liikmed eelistavad kasutatada sõna linnundus. Põhja-Ameerikas paljud lindurid tahavad eristuda teistest linnuvaatlejatest ja termin lindur on paljudele tavainimestele teadmata. Kõige elementaarsem tase teistest eristuda oli rohkem pühenduda ja teada osatähtsust, kuigi see on subjektiivne eristumine. Üldiselt end ise kirjeldavad lindurid tunnevad paremini ära erinevaid linnuliike ja teavad lindudest palju rohkem kui keegi teine. Pühendunud lindurid reisivad sageli ainult sellepärast, et leida teatud lindu. Linnuvaatlejaid on kirjeldatud mõne entusiastide poolt kui piiratud isiksusteks, sest nemad ei pea linnuvaatlust oma kodukohas kaugemal. 1969. aastal ilmus välja linnunduse ajakirjas linnuvaatluse sõnastik, mis kirjeldas järgmiseid mõisteid:

• Lindur (birder) - On lubataud kasutada seda sõna isiku vastu, kes tõsiselt tegeleb linnuvaatlusega. Võib-olla spetsialist või asjaarmastaja.
  
• Linnundus (birding) - Hobi , kus individuaalselt võisteldakse omavahel linnuvaatluses.
  
• Linnuvaatleja (bird-watcher) - Pigem ebamäärane mõiste, millega kirjeldatakse isikut, kes jälgib linde mistahes põhjusel.
  

Twitching on Briti termin, mis tähendab „tegutsemine enne kui haruldane lind on leitud” (vaata pilt 2). Põhja-Ameerikas seda sagedamini nimetatakse tagaajamiseks, kuigi Briti rahvas on hakanud neid seal kinni püüdma, eriti nooremad lindurid. Mõiste twitching on mõnikord valesti nimetatud kui linduri sünonüümina. Tegelikult seda öeldakse inimeste kohta kes reisivad pikki vahemaid, et näha haruldast lindu . Seda nad teevad ainult selleks, et teha väikest linnukest nende lindude nimekirjale. Mõiste pärineb 1950. aastast, mida kasutati Briti linnuvaatlejate jaoks. Peamiseks twitching eesmärgiks on koguda võimalikult palju linnuliike ühte listi. (Wikipedia, 2016)
Pilt 2. Twitching (Autor: Richard Webber), 2010
1.4. Võistlused
Linnuvaatluses võisteldakse mitmes maailma kohtades. Linnunduse võistlused on väga julgustavad. Mõned linnuvaatlejad võistlevad püüdes suurenada oma elu jooksul leitud linnuliikide nimekirja, üleriigilist nimekirja või hoopis aasta nimekirja. On olnud ka palju kriitikat sellistel sündmustel. Eriti siis, kui on väidetud, et on kasutatud teiste abi. Ameerika Linnunduse Ühing (The American Birding Association , ABA – ingl. k) oli algselt alustanud klubina, mille nimetus oli listersid (”listers”), kuid praeguseks on seltskond suurenenud. Ikka veel ABA jätkab Põhja-Ameerika ametlikke aastaaruannete tabelseisu avaldumist .
Linnuvaatluse erinevad võistlused:

• Suur päev – meeskonnal on 24tundi, et leida nii palju linnuliike kui on võimalik.
  
• Suur aasta - sarnane suure päevaga, kuid peab võistlema individuaalselt. Samuti peavad arvestama suurel hulgal aega ja raha.
  
• Suur istumine või suur jäämine - linnuvaatlejad peavad nägema linde teatud raadiusel. Kui nähtud lind on tähniline, siis võib lahkuda ringist , aga uusi linde mida sa näed ei toha olla loendatud (vaata pilt 3). (Wikipedia, 2016)
  

Pilt 3. Suure päeva võistlus (Autor: peru .travel), 2013
1.5. Lindude arvukus Eestis
Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erineva seltsi 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga . Erinevatest lindude rühmadest saate ülevaate Eesti lindude süstemaatilisest nimestikust. Eesti rahvuslind on suitsupääsuke, kes on iseloomulik meie arvukatele maa-asulatele. Siiski ei ole ta arvukaim pesitseja. Kõige tavalisemad on hoopis puistutes elavad metsvindid (2...3 miljonit paari) ja salu -lehelind (1...2 miljonit) paari. Suurematest lindudest on enimlevinud naerukajakas (kuni 100 tuhat paari) ja sinikael - part (30 tuhat paari). Röövlindudest võib kõige sagedamini kohata hiireviud (pesitseb 2...3 tuhat paari). Mandri-Eesti külades on arvukas valge- toonekurg (2 tuhat pesitsevat paari).
1.6. Haapsalu liigirikkus
13. aastat järjest peeti Eestis linnalinnuvaatluse võistlust, mille eesmärk on kutsuda inimesi üles märkama linnade linnurikkust. Linnuliigirikkaim linn on seni olnud Haapsalu. Tallinnas nähti kokku 76 liiki ja sellega sai pealinn linnalinnuvaatluses teise koha. Esimese koha sai aga Haapsalu 79 linnuliigiga. Kokku märgati üle Eesti 118 linnuliiki, mis 2014. aastal on 13. aasta jooksul kõige parem tulemus olnud. Varajase kevade tõttu nähti erakordselt palju linavästrikke, sookurgi ja valgeid toonekurgi. (”Aktuaalne kaamera”, 2014)
1.7. Elurikkuse portaal
Eestis tehtud linnuvaatlused ning nutirakendusega „Minu loodusheli” salvestatud helivaatlused jõuavad nüüdsest ka maailma elurikkuse andmeportaali The Global Biodiversity Information Facility (GBIF – ingl. k). GBIF portaalis on Ida-Euroopast ja Baltimaadest pärit infot vähe, seega on Eestis kogutud andmed väga olulised selle lünga täitmiseks. Kuna meil on väga populaarne just ornitoloogia, siis on edaspidi GBIFi andmebaasis suur hulk linnuvaatlusi Eestist. Väärtuslikud on ka äpiga „Minu loodusheli” kogutud andmed, sest iga vaatlusega kaasneb helifail ja neid on võimalik hiljem üle kontrollida. Eesti edukaim linnuvaalteja sai kokku 281 eri liiki. GBIF on maailma elurikkuse andmeportaal, mida saavad kasutada kõik huvilised. (TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed, 2015)
1.8. Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ)
Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) on asutatud 5. mail 1921. aastal ja tegutsenud järjepidevalt tänaseni. Alates 2000. aastast on EOÜ rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International täieõiguslik liige ja koostööpartner Eestis. 2012. aasta detsembri seisuga on EOÜ-s üle 500 liikme. Oma tegevuses nad lähtuvad Eesti vabaühenduste eetikakoodeksist ( kutseala kutse- eetika normide või mingis organisatsioonis omaks võetud kõlbeliste ja sotsiaalsete printsiipide kirjapandud kogu). Eesti Ornitoloogiaühing on lindudest, nende uurimisest ja kaitsest huvituvate inimeste vabatahtlik ühendus. EOÜ liikmeks võib olla iga inimene, kes toetab ühingu tegevuse eesmärki, milleks on Eesti linnustiku kaitse, uurimine ja tutvustamine. Oma eesmärkide saavutamiseks aitavad täiendada teadmisi lindude bioloogiast , annavad juhendeid vaatluste ja uurimuste tegemiseks ning analüüsimiseks . Samuti aitavad kaasa lindude jaoks esmatähtsate elupaikade ja alade kaitsmisele ning linnustiku mitmekesisuse säilitamisele. (Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ), 1921)
1.9. Linnuklubid
Suuremad linnuvaatluse harrastajad on loonud mitmed linnuklubid. Eestis on näiteks Pärnumaa Linnuklubi Buteo, Tallinna Linnuklubi, Estbirding, Läänemaa Linnuklubi ja paljud teised. Klubi liikmetele toimuvad regulaarsed koosolekud ja väljasõidud. Klubid edastavad uudiseid ja põnevate lindude kohtamise teateid, avaldavad reisikirju ja juhendeid. Lisaks on veebilehtedel galeriid , kus on palju fotosid lindudest ja lindudega seonduvast. Nende eesmärk on linnuharrastuse populariseerimine ja lindudega seonduvate teadmiste jagamine, Samuti linnuteaduse ja -kaitse tutvustamine ning linnustiku uurimine. (Läänemaa Linnuklubi (LLK) 1993, Tallinna Linnuklubi (TLK) 2001, Estbirding)
1.10. Kuidas tuleb vaadelda?
Linnuvaatlemine on põnev tegevus ja see avab meile täiesti uue maailma meie sulissõprade kohta. Vaatlusel on vajalikud määraja, pliiats, märkmik ja taiplikkus. Lisaks vaatlustele minnes tuleb kanda kerget, kuid sooja riietust , paremaks loodusesse sulandumiseks tuleb vältida erksavärvilisi ja tugevalt sahisevaid riideid (vaata pilt 4). Lindudel on erakordselt hea nägemine ja kuulmine ning märkavad ohtu juba kaugelt. Parim aeg linnuvaatluseks on hommikuti , kui taevas hakkab valgenema, sest just siis hakkavad linnud omale toitu otsima , sest pika öö jooksul on nende kõhud tühjaks läinud. (Davies, Davidson, Courtauld, 2010)
Pilt 4. Linnuvaatleja (Autor: Margus Ots), 2012
1.11. Kuidas määrata lindu?
Kui avastate õues jalutades või lihtsalt aknast välja vaadates tundmatu linnu, siis ei tohi teda silmist ära lasta ning tuleb üritada teda võimalikult kaua tähelepanelikult jälgida. Ei tohi hakata kohe paaniliselt määrajat otsima. Kui lind lendab minema ja linnuvaatleja ei suuda tema välimus ja käitumise kohta midagi meenutada, siis teda enam määrata ei saa. Seepärast tuleb linnu kohta võimalikult palju iseloomulikku meelde jätta (Vaata joonis 1). Veel parem, käituda nagu detektiiv ja esitada endale vaatlemise ajal küsimusi .
Lõpuks tuleb võtta määraja ning meenutada esitatud küsimusi ja vastuseid, tuleb proovida kindlaks teha tundmatu linnu nimi. (Davies, Davidson, Courtauld, 2010)
Joonis 1. Linnu välisehitus (Wikipedia), 2015
2. LINNUVAATLUS. PRAKTILINE OSA.
2.1. Vaatlusaeg ja –koht
Minu uurimistöö pealkiri ütleb juba, et jälgisin linde oma kodukoha ümbruses (vaata joonis 1). Ma elan väikses mereäärses linnas nimega Haapsalu. Minu kodulinn asub Eestis Läänemere ääres Haapsalu lahe lõunakaldal. Linna territooriumi hulka kuulub Krimmi holm .
Haapsalu on madal, pika ja käänulise rannajoone, roostunud merelahtede ja kadakaste rannakarjamaadega maa. Madal rannikumeri ja avarad rannaniidud on soodne rändepeatuspaik Lääne-Euroopas talvituvatele ja Arktikas pesitsevatele lindudele. (MTÜ Läänemaa Turism)
Kortermaja (vaata joonis 1 – punane täpp ) kus ma elan asub segametsa ja linna vahel, Haapsalu laht jääb aga kaugemale.
Juba enne vaatluse alustamist oskasin ma öelda, et metsas on tunduvalt rohkem linde. Kuna seal on rohkem elupaiku ja toitu. Toiduks on putukad, seemned, marjad ja pungad . Elupaikadeks on puuõõned, maapind, puuoksad või põõsad . Leidub ka avamaastikku. Kuid linnas oli palju kergem neid üles leida, sest linnas elavad linnud on inimestega juba harjunud.
Linde ma käisin vaatamas päevas kaks kuni kolm korda. Kuna mul on koer kellega ma pean väljas jalutamas käima, oli minu jaoks igapäevane metsa jalutuskäik kohustuslik. Hommikuti me käisime jalutamas 10 ja 12 vahel. Päevane kellaaeg oli kell 16:30 ning õhtune kellaaeg kell 10. Iga jalutuskäik kestis umbes pool tundi. Ilusa ilma ja hea tuju puhul võis kesta ka kuni tund poolteist.
Kaart 1. Linnuvaatluse piirkond, (Autor: Kerli Neljas), 2015
2.2. Linnuvaatlus erinevatel kellaaegadel
Üks peamine küsimus linnuvaatluses: millal on parim aeg linde jälgida? Ei ole parimat aega lindude jälgimiseks. Erinevaid linnuliike leiab erinevatel aegadel ning igal kellaajal on omad eelised.
2.2.1. Hommikune linnuvaatlus
Paljud algajad linnuvaatlejad, kaasaarvatud nagu mina ennem arvasin, et parim aeg linnuvaatlemiseks on hommik. Tegelikult mida rohkem linnuliike näha tahetakse, seda erinevamatel aegadel tuleb väljas käia. Siiski on hommikusel ajal suur eelis. Linnud on sel ajal ilmselt kõige aktiivsemad ja valvas just toiduotsingute tõttu. Samuti suvehommikuti liigub vähem inimesi ringi ja nad ei peleta linde eemale. Hommikune linnuvaatlus osutus kõige keskpärasemaks, kohtasin kõige rohkem rasvatihaseid, kodutuvisi, koduvarblasi ja hallvareseid.
2.2.2. Päevane ja varaõhtune linnuvaatlus
Päevasel ajal pole hea pidada linnuvaatlust, sest paljud linnud on vähem aktiivsemad peale hommikusööki. Siiski neid näeb põõsaste ja puude vahel päris palju linde. Ma olen märganud, et just õhtupoole suitsupääsukesed liuglevad pikalt. Hilisel pärastlõunal mõned linnud tulevad ka teise söögiportsu järgi. Sellisel ajal on hea vaadelda linde, kes tegutsevad kogu päeva vältel. Päevane linnuvaatlus osutus kõige edukamaks, kohtasin kõige tihedamini hõbekajakaid, kalakajakaid, metsvinte, musträstasid, kodutuvisi, hallvareseid, koduvarblasi ja harakaid.
2.2.3. Õhtune linnuvaatlus
Õhtusel ajal ei ole hea pidada linnuvaatlust, sest siis läheb pimedaks ning linde on raske märgata ja nende välimust kirjeldada. Kuigi paljud linnuliigid tegutsevad ainult öösel. Näiteks öökull on üks nendest. Samuti nahkhiired , kes ei ole muidugi linnud, aga ma usun, et ka neid oleks põnev jälgida. Öisel ajal on ka teised nipid kuidas linnuvaatlust pidada. Hommikune linnuvaatlus osutus kõige halvemaks, kohtasin ainult hallvareseid, kodutuvisi, suur-kirjurähne, musträhne ja ööbikuid.
2.3. Vaatluse jäädvustamine
Paljud linnuvaatlejad kasutavad märkmete tegemiseks välipäevikut. Ülestähendused on eriti vajalikud tundmatu linnu hilisemal määramiseks , sest paljud olulised tunnused võivad kergelt ununeda.
Kuidas mina märkisin üles oma välipäevikusse? Minu jaoks oli kõige tähtsam muidugi välimus. Seega ma kirjeldasin linnu iga kehaosa eraldi. Kirjutasin kas on mingi kehaosa pikem või jämedam ning sai kirjutatud ka värvus.
Lisaks linnu kirjeldusele paljud linnuvaatlejad märgivad üles ka linnu käitumise, liikumisviisi, nende toitumise ja suhtlemise teiste liigikaaslastega või muude lindudega. Neid asju ma paraku ei märkinud üles, sest suurem osa linde ma leidsin puude või põõsaste peal istudes .
Peale välipäeviku täitmise ma üritasin pildistada linde. Kuna suurem osa linde ma avastasin metsas, oli paraku raske teha nendest pilte puude ja põõsaste vahelt. Nad lihtsalt ei paistnud sealt välja.
Väiksem osa linde ma avastasin nende lindistamise teel. Linnud on kartlikud, seega nad väga ei taha inimesele nähtavad olla. Kui ma oma silmaga linde ei leidnud, ei jäänud mul muud üle kui lindistada nende laulmist . Lindistamine oli mul alati viimane variant. Sest algaja linnuvaatleja ei erista paljude lindude laule.
2.4. Vaatlustulemused
2.4.1. Selts: tuvilised (Columbiformes), sugukond: tuvilased (Columbidae)
2.4.1.1. Kodutuvi (Columba livia)
Minu vaatluse põhjal võik kodutuvi olla mitmevärviline ja mustriline sulestik , mõni täiesti valge- ja hallikirjud, osa üleni tumehallid, tumedatähnilised või valged. Nokk on neil tumedat värvi, pikk ja paks. Jalgade värvus on punakas. (Vaata pilt 5)
Kodutuvisi leidub Eestis aastaringselt ehk ta on paigalind . Võib näha teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Peamiseks tegevuseks on toidu otsimine. Leidub linnas või suuremates asulates, ehk inimeste ümbruses, sest eriti talvel neil pole mujalt toitu saada kui inimestelt. Kodutuvid tegutsevad valgel ajal, väljaarvatud vihmastel päevadel , siis nad rohkem poevad vihma eest peitu .
Toitub asulas või selle läheduses põldudel ning aedades . Toit on peaaegu eranditult taimne. Teadaolevalt pesitseb meil vaid tehisvormides. Maapiirkondades võib olla arvukas põllumajandusettevõtete läheduses, eriti sobilikud kohad on karjalaudad ning teraviljakuivatid ja –veskid. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 5. Kodutuvi (Columba livia)
2.4.1.2. Kaelustuvi (Columba palumbus)
Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et kaelustuvi on suurem kui kodutuvi, kuid pikema sabaga ja väiksema peaga. Kaela juures on pisut roosakas ja peal on suur valge laik. Kaelustuvi sulestik on tuhmunud sinakashall. Nokk on pikk ja natuke paks, roosat värvi. Jalad on samuti roosakad. (Vaata pilt 6)
Tavaliselt näeb metsa lähedal maapinna peal jalutades. Kaelustuvid tegutsevad valgel ajal, väljaarvatud vihmastel päevadel, siis nad rohkem poevad vihma eest peitu. Kaelustuvi näeb nagu ka kodutuvi varahommikust kuni hilisõhtuni. Peamiseks tegevuseks on toidu otsimine.
Rändlind, kes saabub meile märtsis- aprillis ning lahkub oktoobri lõpuks. Toit on peamiselt taimne – puuseemned, viljaterad, marjad ning rohttaimede õrnemad osad. Pea üle kogu Eesti levinud haudelinnuna asustab kõige erinevamaid metsatüüpe, puududes siiski väikestes madalates rabamännikutes. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 6. Kaelustuvi (Columba palumbus), (Autor: Ainar Unus)
2.4.2. Selts: kurvitsalised (Charadriiformes), sugukond: kajaklased (Laridae)
2.4.2.1. Hõbekajakas (Larus argentatus)
Minu vaatluse kohaselt hõbekajakas erineb teistest kajakatest helehalli mantli poolest. Pea ja alumine kehapool on rohkem valged. Tiiva otstest on musta värvi. Nokk on pikk ja allapoole kaardus ning kollast värvi, punane täpp peal. Jalgade värvus on roosa . (Vaata pilt 7,8)
Hõbekajakaid leidub rohkelt mereääres, sest nad toituvad ka kalast. Kuna Haapsalu on mereäärne linn, siis leidub neid ka linnas, näiteks majakatustel, kus nad tavaliselt jälgivad ümmbruskonda. Seda linnuliiki näeb tihti päevasel ja varaõhtusel ajal, sest sellel ajal nad otsivad endale toitu. Tegutsevad valgel ajal, vihmastel päevadel nad rohkem kõnnivad maapinna peal.
Enamasti on meil märtsist novembri lõpu või detsembri alguseni. Toiduks kalad, mitmesugused pisikesed loomad, võib ka marju nokkida. Pesitsusperioodil toitub peamiselt teiste lindude, eeskätt väiksemate kajakaliikide ja ka naabrite munadest ja poegadest. Rannikutel elavad linnud valivad pesakohaks tihti mõne rannalähedase suure kivi või võib näha ka järvesaartelt, rabalaugastelt. (Linnumääraja , 2015)
Pilt 7. Hõbekajakas (Larus argentatus),
(Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 8. Hõbekajakas (Larus argentatus), (Autor: Jaak Põder ), 2007

2.4.2.2 Kalakajakas (Larus canus)
Minu aatluse analüüsides võib arvata, et kalakajakal on sarnane välimus nagu hõbekajakal, kuid suurus on neil erinev. Paljudel kajakatel on helehall mantel või hoopis pea ja rind hallikaspruunid ning ülemine kehapool pruuni soomusmustriga. Pea ja alumine kehapool on rohkem valged. Tiiva otstest on musta värvi. Nokk on pikk ja allapoole kaardus ning kollast värvi. Jalad on kollast värvi. (Vaata pilt 9,10)
Kalakajat nagu ka hõbekajakat leidub rohkelt ka mereääres, sest nad toituvad kalast. Kuna Haapsalu on mereäärne linn, siis leidub neid ka linnas, näiteks laternapostidel, kus ta otsib endale meelepärast toitu. Nähtakse linnas rohkem valgel ajal ja selge ilmaga, kuid ka vihmasel ajal näeb sadamates, kus ta saadab laevu.
Rändlind, keda jääb meile ka üsna palju talvituma. Äralennanud saabuvad märtsikuu jooksul. Sügisene läbiränne algab septembris ja kestab kogu oktoobri, kuid linde näeb veel ka novembris-detsembris. Toiduks on kalad, raiped, konnad, ussikesed, hiired, veeselgrootud, õhus tabatavad kiilid jt putukad, aga ka marjad ja idanevad terad , tihti haudenaabrite munad ja nõrgad pojad. Asustab Eestis rannaniite ja väikesaari, sisemaa järvedel olevaid väikesaari ning soid ja rabasid. Pesitsusajal on toiduotsinguil niitudel ja põldudel. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 10. Kalakajakas (Larus canus), (Autor: Uku Paal ), 2015 Pilt 9. Kalakajakas (Larus canus),
(Autor: Kerli Neljas), 2015

2.4.3. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: tihaslased (Paridae)
2.4.3.1. Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus)
Oma vaatluste ajal täheldasin, et sinitihasel on pea peal must silmatriip ja helesinine „ mütsike ”, ülejäänud on valge. Alumine kehapool on kollane, halli triibuga. Tiivad on sinise tooniga. Nokk on lühike ja paks. Jalad on sinakashallid. (Vaata pilt 11,12)
Sinitihane tegutseb metsades, parkides ja aedades. Tavaliselt nähakse teda laulmas teiste lindudega või söömas inimeste poolt pandud sööki . Tegutseb rohkem päevasel ajal kui ilmad on selged, kuid paremini näha niisketel aegadel, sest siis nad lendavad madalamal.
Paiga- ja hulgulind. Osa lahkub Eestist septembri algusest oktoobri teise pooleni. Ülejäänud elavad siin aastaringselt. Putuktoiduline lind. Talvel sööb ka puuseemneid ja marju. Elupaigad on peamiselt laialehistes lehtmetsades, kuid asustab ka segametsi, puisniitusid ja kalmistuid, Talvel kogunevad sageli roostikesse. (Linnumääraja, 2015)
2.4.3.2. Rasvatihane (Parus major)
Vaatluse lõppedes võib märkida, et rasvatihane on pisike, kuid tihastest suurim. Pea on musta värvi koos suure valge põselaiguga. Ülemisel kehapoolel on selg rohekat värvi, tiivad aga sinakashallid. Alumisel kehapoolel on must triip kollase kõhu keskel. Nokk on lühike ja paks. Jalad on heledad – sinihallid. (Vaata pilt 13,14)
Rasvatihast näeb metsa hõredamatest kohtades rohkem kui tihedates metsades. Näeb rohkem okste peal istudes või üle pea lennates. Vihmasel ja niiskel ajal on neid rohkem näha, sest siis nad lendavad rohkem ühest põõsast teise. Rasvatihast nagu ka teisi linde näeb rohkem päevasel ja hommikusel ajal, sest siis nad otsivad endale toitu ja pimedas oleks neid raske märgata.
Paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Pesitseva populatsiooni rändav osa saabub pesitsuspaikadesse märtsis ja aprillis. Kevadine ränne toimub peaaegu märkamatult. Sügisene ränne toimub septembrist novembrini ning on kergemini märgatav. Rasvatihane on kõigesööja. Suvel on põhitoiduks selgrootud: mähkurid, lutikad ja lehetäid . Talveperioodil on peamiseks toiduks mitmesugused seemned ja marjad. Kevadperioodil pungade puhkemise alguses ka lehtpuude pungad. Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (va tihedad okasmetsad ). (Linnumääraja, 2015)
Pilt 13. Rasvatihane (Parus major),
(Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 14. Rasvatihane (Parus major), (Autor: Mati Martinson ), 2009
2.4.4. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: vintlased (Fringillidae)
2.4.4.1. Leevike (Pyrrhula pyrrhula)
Minu vaatluse põhjal võiks leevike olla jämeda kehakujuga lind. Sugupooled eristuvad värvuse poolest. Rohkem nähakse isaslinde. Isasel on alumine kehapool erepunane ja selg on tuhkhall. Emasel on alumine kehapool hallikasbeež ja selg on hallikaspruun. (Linnumääraja, 2015) Mõlemal on tiival hallikasvalge vööt. Nokk on tume ja papagoi laadne. Jalgade värvus on kollakas . (Vaata pilt 15)
Leevikest kohtab kalmistutel kõrgete puude okstel . Enamasti näeb teda lendamas ühe oksa pealt teisele, eriti varaõhtusel ajal selge ilmaga. Näeb rohkem hommikusel ajal selge ilmaga.
Esineb Eestis aastaringselt. Osa lahkub oktoobris -novembris lähipiirkondadesse talvituma, saabuvad tagasi märtsis-aprillis ning alustavad paaride moodustumist. Põhitoiduks on okas- ja lehtpuude seemned, lehtpuude võrsed , pungad, noored lehed ja õied . Eelistab pesitseda okas- ja segametsades, eriti kuusikutes . Esineb ka lehtmetsades, puisniitudel, parkides ja kalmistutel. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 15. Leevike (Pyrrhula pyrrhula), (Autor: Remo Savisaar ), 2006
2.4.4.2. Metsvint (Fringilla coelebs)
Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et metsvindi sugupooled eristuvad värvuse poolest. Rohkem olen kohanud isaslindu. Isasel on külgpea ja rind punakat värvi, kukal sinikashall ja selg pruunikas. Emaslinnul on ülemine kehapool hallikasroheline ja alumine kehapool hallikasvalge. Mõlemal on tiiva-kaksikvööt ja valge sabaserv. Nokk on lühike ja paks. Jalad on pruunikat värvi. (Vaata pilt 16,17,18)
Metsvinti leidub nii linnaparkides kui ka metsaäärsetes kohtades. Enamasti lendab puude või põõsaste vahel samal ajal lauldes. Näeb rohkem päevasel ajal selge ilmaga.
Saabub märtsis või aprilli algul. Sügisränne algab augusti lõpus ja kestab oktoobri lõpuni. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi, pungi, marju. Asustab kõige erinevamaid puistuid, pesitsedes nii rabamännikutes ja jõgede luhtasid ümbritsevates pajustikes kui ka suuremates metsamassiivides ja kalmistutel. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 16. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), Pilt 17. Metsvindi emaslind
(Autor: Uku Paal) (Fringilla coelebs), (Autor: Uku Paal)
Pilt 18. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), (Autor: Kerli Neljas), 2015
2.4.5. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: pääsulased (Hirundinidae)
2.4.5.1. Suitsupääsuke (Hirundo rustica)
Minu vaatluse kohaselt suitsupääsukesel on pikad teravaotsalised tiivad, sügava väljalõikega. Ülemine kehapool on sinakalt must. Alumine kehapool valge ning punase kurgualuse ja laubaga. Nokk on lühike ja suhteliselt paks. Jalad on tumedamat värvi ja lühikesed . (Vaata pilt 19)
Suitsupääsukest leidub palju telefonitraatidel või puuokstel. Tavaliselt sellistes paikades ta otsib endale toitu. Toidu aeg on lindudel hommikul ja hilispäevasel ajal. Lendavad kõrgel päikselise ja selge ilmaga, vihmasel ajal aga madalamal.
Rändlind, keda võib Eestis kohata aprillist oktoobrini. Toitub lendavatest putukatest. Harva napsavad saagi ka rohult või majaseinalt, aga peamiselt ikka õhust. Kultuur- ja avamaastiku liik, kes pesitseb mitmesugustes ehitistes , tuulekodade ja sildade all. Pesade arvu majapidamises suurendavad veekogude lähedus ja loomapidamine. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas katuseharjal, ööbib tihtipeale veekogude ääres roostikus. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 19. Suitsupääsuke (Hirundo rustica), (Autor: Arne Ader ), 2013
2.4.5.2. Räästapääsuke (Delichon urbica)
Minu vaatlusi analüüsides võib arvata, et räästapääsukese alumine kehapool on valget värvi. Ülemine kehapool on musta läikega. Eesselg ja õlasulestik on sinise läikega. Nokk on lühike ja paks, tumedamat tooni. Jalad on valget värvi. (Vaata pilt 20)
Räästapääsuke leidub linnaäärsetes paikades. Tavaliselt lendleb taevas ringi ja samal ajal püüab putukaid kinni. Nagu kõik pääsulased lendavad ka räästapääsukesed halva ilmaga madalamal ja hea ilmaga kõrgemal. Tihedamini näha varaõhtusel ajal, sest siis tulevad ka paljud putukad välja.
Räästapääsukest võib kohata Eestis aprillist kuni septembrini. Toitu püüab räästapääsuke alati õhust, enamasti väikeseid mardikaid, sääski ja kärbseid. Räästapääsuke on Eestis peamiselt kultuurmaastiku lind, kes eelistab pesitseda kivist või betoonist hoonete räästaste all, kuid kes pesitseb suhteliselt sageli ka looduslikes oludes. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 20. Räästapääsuke (Delichon urbica), (Autor: Aleks Auer ), 2010
2.4.6. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kangurlindlased (Ploceidae)
2.4.6.1. Koduvarblane (Passer domesticus)
Oma vaatluste ajal täheldasin, et koduvarblane on jässaka kehakujuga. Sugupooled eristuvad pea ja alumise kehapoole värvuse poolest. Mõlemal on ülemine kehapool pruuni värvi, mustade triipudega. Emaslinnu alumine kehapool on pruunikashallikas-valge ja pea samuti pruunikashallikas. Isaslinnu alumine kehapool on lihtsalt pruuni värvi ning pea ja noka ümbruses on must värvus. Nokk on lühike ja paks. Jalad on heledat värvi – hallikad roosad. (Vaata pilt 21, 22,23)
Koduvarblast leidub rohkelt seal kus on inimesed ehk linnas. Metsades neid tavaliselt ei esine. Võib näha varahommikust kuni õhtuni välja. Niiskel ajal saavad ilusti süüa, sest siis tulevad putukad välja. Enamasti hüppab maapinnal kaks jalga korraga ja otsib toitu.
Paigalind, esineb aastaringselt. Toiduks igasugused taimeseemned, noored pungad ja marjad. Pesitsusajal sööb rohkesti putukaid, putukatega toidetakse ka poegi. Talveperioodil lepib igasuguse toiduga, ka toidujäätmetega. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 22. Koduvarblase isaslind (Passer domesticus), (Autor: Villu Anvelt)
Pilt 21. Koduvarblane (Passer domesticus), (Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 23. Koduvarblase emaslind (Passer domesticus), (Autor: Villu Anvelt)
2.4.7. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kuldnoklased (Sturnidae)
2.4.7.1. Kuldnokk (Sturnus vulgaris)
Vaatluse lõppedes võib märkida, et kuldnokk on musta värvi, kollaste tähnidega lind. Nokk on kollast värvi, pikk ja peenike . Jalad on roosaka värvusega. (Vaata pilt 24)
Kuldnokka leidub rohkem linnaäärsetes paikades. Seal on piisvalt puid ja põõsaid, kuid pole liiga taimerohke. Tavaliselt lendab ringi ja ja otsib toitu madala taimestikuga kohtades. Nii nagu ka teisi linde on teda rohkem näha hommikusel või hilislõunasel ajal ehk toidu otsimise ajal.
Saabub veebruari lõpus või märtsi alguses. Massiline äraränne algab juba juulis, kuid viimaseid isendeid kohatakse veel detsembri lõpuski. Mõnel aastal jääb Eestisse talvituma sadu kuldnokki. Sööb nii loomset kui taimset toitu. Pesitsusajal on valdavalt loomtoiduline. Elutseb peamiselt kultuurmaastikul, kuid ka igasugustes puistutes. Väldib laia avamaastikku. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 24. Kuldnokk (Sturnus vulgaris), (Autor: Remo Savisaar), 2014
2.4.8. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: vareslased (Corvidae)
2.4.8.1. Hallvares (Corvus corone)
Minu vaatluse põhjal võiks hallvares olla halli kerega. Pea, tiivad ja saba on musta värvi. Nokk on musta värvi, pikk ja ots kaardus allapoole. Jalad on samuti musta värvi. (Vaata pilt 25,26)
Vareslased on paigalinnud ja kõigesööjad. Leidub praktiliselt igal pool, nagu pargis , metsatukas, parkides ja kalmistutel. Kohtab teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Ilmastik teda väga ei mõjuta, aga söögikogus küll väheneb. Isegi vihmasel ajal võib teda näha kuskil maapinna peal kõndimas. Tavaliselt uurib ümbrust, otsib ja varastab teistelt toitu ning kraaksub pidevalt.
Pilt 26. Hallvares (Corvus corone), (Autor: Valeri Štšerbatõh), 2007 Pilt 25. Hallvares (Corvus corone, (Autor: Kerli Neljas), 2015
2.4.8.2. Harakas (Pica pica)
Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et harakal on must-valge sulestik. Nokk on pikk ja paks ning musta värvi. Jalad on samuti musta värvi. (Vaata pilt 27,28)
Harakat leidub metsaservades, parkides ja linnaäärsetes paikades, nagu majakatusel või loodusmaastikul. Tavaliselt ilmub välja päevasel või varaõhtusel ajal. Enamasti püüavad end varjata puude vahel ning sealt uurivad ümbruskonda.
Harakas on paigalind. Toidulauale kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit, samuti teiste lindude munad ja pojad. Peamised elupaigad on kultuurmaastikud , teede servades olevad hekid , aedlinnad ja võsastunud jõelammid. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 27. Harakas (Pica pica), (Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 28. Harakas (Pica pica), (Autor: Silver Gutmann), 2009
2.4.8.2. Hakk (Corvus monedula)
Minu vaatluse kohaselt hakk näeb kaugelt välja musta sulestikuga, kuid tegelikult on tumehall. Külgkael ja kukal heledamad hallid . Nokk on pikk ja paks, hall. Jalad on samuti hallid. (Vaata pilt 29,30)
Hakki leidub rohkem parkides ja vanade hoonete lähedal, nagu majakatusel või kuskil maapinna peal kõndides toitu otsimas. Hakk nagu ka vares isegi vihmasel ajal võib teda kuskil näha.
Hakk on Eestis osalt paigalind, jäädes siia peale pesitsemist ka talvituma, osalt rändlind. Hakkide kevadränne toimub märtsist mai lõpuni, sügisränne vahemikus septembrist novembri alguseni. Hakid eelistavad loomset toitu. Söövad ka igasuguseid seemneid ja toidujäätmeid. Hakk asustab Eestis valdavalt kultuurmaastikke, kus pesitseb müüride ja varemete õõnsustes ja aedade õõnsates puudes, puiesteedel ning põllumajandusmaastikuga piirnevates kõrgepingeliinide mastidel. Vähemal määral asustab ka looduslikke maastikke. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 29. Hakk (Corvus monedula), (Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 30. Hakk (Corvus monedula), (Autor: Remo Savisaar), 2010
2.4.8.3. Pasknäär (Garrulus glandarius)
Minu vaatlusi analüüsides võib arvata, et pasknäär on roosaka-hallikaspruuni värvusega. Tiiva pealt on helesinine koos peene musta viirulise laiguga. Alumisel kehapoolel esineb valget värvi. Nokk on lühike ja paks. Jalad on sama värvi, mis keha – roosakad-hallikaspruunid. (Vaata pilt 31,32)
Pasknäär on kergelt märgatav lind, eriti on vali laulmisega. Leidub rohkem metsas, kus ta kas laulab koos oma paarilisega ja lendavad ringi või istub vaikselt oksa peal. Näha teda võis hommikusel ajal.
Suuremad pasknääride liikumised on märgatavad augustist oktoobrini, mil Eestit läbivad ka põhja poolt tulevad linnud. Tagasi saabuvad märtsi lõpuks, paljud talvituvad. Segatoidulise linnuna sööb pasknäär mitmesugust toitu. Taimtoitu – tammetõrusid ja mitmesuguseid marju otsib ta peamiselt sügisel, eriti aga talvel. Kevadel ja suvel toitub ta peamiselt putukatest, sealhulgas kahjuritest. Elupaigaks on igasugused puistud . (Linnumääraja, 2015)
Pilt 31. Pasknäär (Garrulus glandarius), (Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 32. Pasknäär (Garrulus glandarius), (Autor: Sven Zacek), 2007
2.4.9. Selts: rähnilised (Piciformes), sugukond: rähnlased (Picidae)
2.4.9.1. Suur-kirjurähn (Dendrocopos major)
Oma vaatluste ajal täheldasin, et suur-kirjurähn on must-valge sulestikuga. Ülemine kehapool on must, küljed triipudeta, kuid õlal ja kaela peal suur valge laik. Mustad tiivad valgete vöötidega. Alumisel kehapoolel on punane tagakõht ja valge triibuga eraldatud saba. Nokk on pikk ja terav . Jalad on helehalli värvi. (Vaata pilt 33,34)
Suurt-kirjurähni leidub aedades, parkides, kalmistutel, metsades. Esineb rohkem metsaäärsetes kohtades kui sügavmetsades. Hästi teda tunneb ära siis, kui ta lööb oma nokaga vastu puud ja juba kaugelt on näha tema sulestikku. Kui ta lööb oma nokaga vastu puukoort, see tähendab, et ta otsib endale putukaid söögiks. Põhimõtteliselt võib teda kuulda toitu otsimas iga ilmaga.
Peamiselt paigalind, kuid augusti lõpust oktoobrini toimub ka ränne. Suvel on põhitoiduks putukate vastsed ja valmikud, talvel toitub ka okaspuude seemnetest. Kevadel võib teha kasepuusse augu ja oodata nõrguvat kasemahla. Asustab igasuguseid puistuid ja alleesid. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 33. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major), (Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 34. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major), (Autor: Sven Zacek)
2.4.9.2. Musträhn (Dryocopus martius)
Vaatluse lõppedes võib märgata, et musträhn on Eesti suurim rähn. Tema sulestik on üleni must, läikiva seljaga. Punase lagipeaga ning suure terava nokaga, mis on halli värvi. Jalad on samuti heledad – hallid. (Vaata pilt 35,36)
Musträhni leidub parkides ja metsaäärsetes kohtades. Tavaliselt iga ilmaga otsib tüve mööda üles liikudes putukaid endale söögiks. Hangib endale toitu nagu ka teised rähnlased, puu sisse auku toksides. Kuuleb teda iga ilmaga.
Paigalind, kuid septembris ja oktoobris võivad esineda ulatuslikud hulguränded põhilevilast lõuna poole. Leides hea toidulaua võib tervelt puult koore maha raiuda . Peamiselt toitub mardikatest, hävitades väga suurel hulgal üraskeid, vähem sööb sipelgaid. Pesitseb Eestis peamiselt vanemates valgusküllastes männikutes ning leht- ja segametsades, sageli raielankidel või nende läheduses ja muudel servaaladel nagu rabaservad, jõeäärsed jm. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 35. Musträhn (Dryocopus martius), (Autor: Kerli Neljas), 2015
Pilt 36. Musträhn (Dryocopus martius), (Autor: Jaak Põder), 2007
2.4.9.3. Laanerähn (Picoides tridactylus)
Minu vaatluse põhjal laanerähnil ülemine kehapool on must-valge. Alumine kehapool on valge ja mustade triipudega. Pea on samuti must-valge, kuid pealagi on kollane. Nokk on pikk ja terav, tumedat tooni. Jalad hoopis heledad. (Vaata pilt 37)
Laanerähn on vähe nähtav lind. Leidub metsaäärsetes kohtades kus on puid maharaiutud ning otsib nendest toitu. Tavliselt näeb laanerähni hommikusel ajal ja kuiva ilmaga. Otsib endale toitu samamoodi nagu kõik teised rähnlased.
Paigalind, võib kohata aastaringselt. Toitub enamasti putukatest, eriti kuuse-kooreüraski vastsetest. Sageli koorib surnud kuuski. Pesitseb vanemate kuuskedega, samuti kaskede jt lehtpuudega okas- ja segametsades. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 37. Laanerähn (Picoides tridactylus), (Autor: Imre Musto), 2013
2.4.10. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: rästaslased (Turdidae)
2.4.10.1. Punarind (Picoides tridactylus)
Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et punarind on natuke pruunikast värvi. Rind, nägu ja natuke alumine kehapool on punakasoranžikat värvi. Alumisel kehapoolel esineb ka valget. Nokk on lühike ja peenike. Jalad on pruunikat värvi. (Vaata pilt 38)
Punarindu leidub metsades, parkides ja kalmistutel. Tegutseb kas maapinnal või puude vahel. Rohkem kohtab teda päikselisel ja hommikusel ajal, vihamsel päeval nad poevad peitu.
Valdavalt rändlind, väikesel arvul esineb meil ka talvel. Saabub kevadel märtsis või aprilli esimesel poolel, sügisel äralend peamiselt oktoobris. Liigub metsa alumises rindes ja otsib selgrootuid. Sügisel sööb ka marju ja seemneid. Pesitseb mitmesugustes tiheda alusmetsaga metsades, metsanoorendikes, puisniitudel. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 38. Punarind (Picoides tridactylus), (Autor: Arne Ader), 2009
2.4.10.2. Musträstas (Turdus merula)
Minu vaatluse kohaselt musträstase sugupooled eristuvad värvuse poolest. Isaslinnud on rohkem märgatavad kui emaslinnud . Isaslind on ülenisti musta sulestikuga. Isasel on kollast värvi nokk ja silma ümbert kollane. Emaslind on tumepruuni sulestikuga, kuid alumine kehapool on tähniline. Emaslinnu nokk on samuti tumepruun . Mõlemal sugupoolel on nokk pikk ja peenike ning jalad tumepruunid. (Vaata pilt 39,40,41)
Musträstast leidub rohkemlt parkides, kalmistutel ja metsaäärsetes paikades. Tavaliselt lendavad ühelt oksalt teisele ja laulavad. Näeb rohkem päevasel ajal selge ilmaga. Vihmastel päevadel nad rohkem varjavad end.
Saabub Eestisse tavaliselt märtsikuu jooksul, sügisränne toimub oktoobri lõpust novembri lõpuni. Sageli jäävad paljud isendid Eestisse kogu talveks. Toitub peamiselt marjadest ja mitmesugustest teistest viljadest, vähem ka selgrootutest. Pesitseb mitut tüüpi salu- ja loodusmetsades, puisniitudel, maa-asulates ja suuremates aedades. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 40. Musträstas emaslind (Turdus merula), (Autor: Mati Martinson)
Pilt 39. Musträstas emaslind (Turdus merula), (Autor: Mati Martinson)
Pilt 41. Musträstas (Turdus merula), (Autor: Kerli Neljas), 2015
2.4.10.3. Hallrästas (Turdus pilaris)
Minu vaatluse analüüsides võib arvata, et hallrästal on ülemisel kehapoolel selja pealt punapruun ning kaela ja selja alumine osa on hallid. Alumine kehapool on kollaka värvusega koos musta varjundiga. Tiiva alt on valge, pealt aga punapruun. Saba on musta värvi. Nokk on pikk ja kollakas. Jalad on punakapruunid. (Vaata pilt 42)
Hallrästal leidub metsaäärsetes kohtades ja parkides. Maapinna peal hüppab. Võib näha teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Laulab palju, tavaliselt siis, kui lendab ühelt oksalt teise. Ka tema armastab rohkem ilusat päikselist ilma.
Saabub Eestisse märtsikuu jooksul, lahkub oktoobris. Viimaseid isendeid võib kohata veel novembri lõpus. Sügisel on põhitoiduks marjad. Kevadel ja suvel söövad rohkelt putukaid ja umbrohuseemneid. Pesitseb kultuurmaastiku puistutes ja metsatukkades, puisniitudel, kalmistutel jm. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 42. Hallrästas (Turdus pilaris), (Autor: Remo Savisaar)
2.4.11. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kärbsenäplased (Muscicapidae)
2.4.11.1. Ööbik (Luscinia luscinia)
Oma vaatluste ajal täheldasin, et ööbiku ülemine kehapool on hallikaspruun. Alumine kehapool aga helehall, kus esinevad ka hallid triibud . Nokk on pikk ja peenike ning värvus on kuldsepruun. Jalad on hallikaspruunid. (Vaata pilt 43,44)
Ööbikut leidub metsas, kuid mitte sügavmetsas. Rohkem seal kus on suured põõsad. Tavaliselt ka tema lendab ühe oksa pealt teisele, kuid on raskesti nähtav põõsaste vahel. Lendab rohkem selge ilmaga. Kuuleb teda lauldmas tihtipeale õhtusel ajal, kuid juhtub ka päevasel ajal.
Eestisse saabub mai esimesel poolel, isaslind emaslinnust veidi varem. Lahkub augustis-septembris. Putuktoiduline. Otsib lehekõdust ja põõsaste madalamatelt okstelt ja lehtedelt mardikaid, eelkõige kärsaklasi, poilasi, naksurlasi, jooksiklasi. Meeldib süüa ka sipelgaid, hulkjalgseid, ämblike, kärbseid ja putukate vastseid. Sügisel toitub vähesel määral marjadest ja seemnetest. Pesa ehitab jõeluhtade põõsastikesse, varjulistesse lehtpuuvõsadesse, hõredatesse metsadesse, puisniitudele, suurtesse parkidesse ja kalmistutele. (Linnumääraja, 2015) Pilt 44.Ööbik (Luscinia luscinia), (Autor: Valeri Štšerbatõh), 2007
Pilt 43. Ööbik (Luscinia luscinia), (Autor: Kerli Neljas), 2015
2.4.12. Selts: piiritajalised (Apodiformes), sugukond: piiritajalased (Apodidae)
2.4.12.1. Priiritaja (Apus apus)
Vaatluse lõppedes võib märkida, et piiritaja on suhteliselt jässaka kehakujuga. Linnu sulestik on musta värvi. Kurgualune on valge. Saba on harkis. Nokk on lühike ja peenike, tumedat värvi. Jalad on tumedat värvi ja lühikesed (ei ole maapinnal kõndimiseks hästi kohastunud). (Vaata pilt 45)
Piiritajat leidub linnaäärsetes kohtades. Tavaliselt liugleb õhus ringi, samal ajal lauldes ja putukaid püüdes. Sellega ta tegeleb hommikuti ja eriti õhtuti peale päikselist päeva.
Eestisse saabub maikuu jooksul. Sügisränne kestab augusti lõpust oktoobri keskpaigani. Piiritaja toitub õhuputukatest. Piiritaja on üsna ühtlaselt üle kogu Eesti levinud haudelind, keda ei leidu vaid suuremates metsamassiivides ja pesitsusvõimaluste puudumise tõttu ka suurematel lagealadel. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 45. Piiritaja (Apus apus), (Autor: Arne Ader), 2008
2.4.13. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: puukoristajalased (Sittidae)
2.4.13.1. Puukoristaja (Sitta europaea)
Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et puukoristaja ülemine kehapool on sinihallikas. Alumine kehapool on valge ning jalgade vahelt punapruun. Pealagi on sinihall, silma koha pealt must triip ja altpoolt valge. Nokk on pikk ja terav, musta värvi. Jalad on heledamat tooni – pruunikad. (Vaata pilt 46)
Puukoristajat leidub parkides, kas lihtsalt selge või päikesepaistelise ilmaga, samuti päevasel ajal. Oma olemisega väga aktiivne ja kiire. Tavaliselt ronib puukoore peal pea alaspidi.
Hulgulind, keda võib kohata aastaringselt. Põhitoiduks on suvel põhiliselt väikesed putukad, nende vastsed ja munad. Talvel toitub ka igasugustest puuseemnetest. Elutseb igasugustes metsades ja puisniitudel, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub õõnsustega puid. (Linnumääraja, 2015)
Pilt 46. Puukoristaja (Sitta europaea), (Autor: Arne Ader), 2014
2.4.1. Vaatlustulemused
Linde on palju erinevaid liike ja seepärast on neid põnev jälgida. Kuigi liigirikkus alguses ajas mind kui algajat linnuvaatlejat pisut segadusse, kuid sellest sai ajapikku üle. Ma alustasin lihtsamatest liikidest ehk linnas elavates lindudes. Hiljem hakkasin jälgima rohkem metsas olevaid linde. Tihti juhtus, et ei õnnestunud näha ühtegi uut linnuliiki. See siiski ei tähendanud, et neid poleks seal olnud. Ma hoidsin edasi silmad lahti ja ei kaotanud lootust.
Ma tunnen nüüd palju uusi liike ning eristan neid juba natuke. Eriti Haapsalus on linde niivõrd palju, et neid võib otsida nii palju kui süda ihkab. Ka tänavuse linnalinnuvaatluse liigirikkaim linn on Haapsalu. (Aktuaalne kaamera, 2014)
Algaja linnuvaatleja kohta ma olen üsna rahul oma tulemustega. Enne linnuvaatlemise alustamist ma arvasin, et leian veel vähem linnuliike. Kuna linnuvaatlus oli minu jaoks midagi uut, ei osanud ma oma oskusi hinnata. Praegu tulemust vaadates on linde üht-teist rohkem kui alguses oli mõeldav. Kuid alles nüüd ma saan aru, et leitud lindude arv võiks olla poole suurem. Võimalik, et mulle tundub praegu nii ainult sellepärast, et nüüd ma olen poole osavam ja targem .
Vaatluse ajal oli nii õnnelike hetki kui ka halbu. Paremaid hetki oli loomulikult rohkem kui halbu. Mõnda mäletan niivõrd hästi nagu see oleks olnud justkui eile.
Üks parimatest hetkedest oli siis kui ma jalutasin meeleheitlikult koos oma koeraga mööda metsateed. Ma polnud siis juba mitu päeva ühtegi lindu keda ma ei tunneks näinud ega kuulnud. Kuid järsku lendas üle metsatee üks suur lind. Ma olin nii ehmunud ja muutusin järsku elevile, et jooksin metsatee pealt koeraga kohe linnule sügavamale metsa sisse järgi. Metsas oli palju murdunuid puid ja oksi, oli peaaegu võimatu vaikselt kõndida. Õnneks ma suutsin väikse ajaga linnust pilti teha ja tema häält lindistada. Hiljem koju jõudes hakkasin kohemaid uurima linnu nime. Natuke otsides sain ma teada, et linnu nimi on pasknäär. See juhtum andis mulle suure inspiratsiooni linnuvaatlust jätkata.
Halbadest mälestustest ma mäletan kõige paremini ainult üht. Ma jalutasin koeraga mööda terviseteed. Tookord ma väga ei keskendunud lindude peale, vaid olin parasjagu omi asju mõtlemas. Kuid järsku märkasin ma mingit lindu eespool lendamas. Oli juba kaugelt ära tunda, et linnul oli must-valge sulestik. Ma arvasin, et leidsin enda jaoks uue linnuliigi ning suurest uudishimust jooksin linnule järgi. Üks hetk lind istus ühe oksa peale ning ma sain aru, et see on minu võimalus talle lähemale saada. Kuid enne kui ma jõudsin puu juurde oli koer samuti ilusat lindu näinud ning jõudis linnu peale haukuda. Enne kui ma jõudsin hakata lindu lähemalt vaatama, oli ta juba ära lennanud. Paar nädalat hiljem ma nägin juhuslikult samasugust lindu linnas ning ma sain aru, et see lind oli harakas. Enne ma ei tundnud harakat ära, sest alles nüüd ma mõistan , et ma pole teda varem lendamas vaadelnud.
KOKKUVÕTE
Linnuvaatlus on mulle väga palju andnud. Varem ma ei suutnud endale kujutada kui palju linde meil Haapsalus leiab. Sain teada ka, et Haapsalu on veel tänapäevani üks linnuliigi rikkamatest linnadest Eestis.
Ma õppisin tundma palju uusi linde ja oskan neid nüüd enam-vähem üksteisest eristada. Linnuvaatlus ei ole tegelikult nii kerge kui esialgu tundub. See vajab palju õppimist ja keskendumisvõimet.
Kui inimene armastab oma tegevust, siis teda kindlalt huvitab selle ajalugu. Mõndades kohtades leidub informatsiooni kuidas meie esivanemad vaatlesi linde ja ma sain teada, et neil olid hoopis teised meetodid linnuvaatluse suhtes.
Peale uute teadmiste ma sain rohkesti arendada oma vaatlus- ja kuulamisoskusi. Ma varem ei teadnud, et suudan endas leida nii palju uusi külgi, loomulikult häid külgi.
Samuti ma sain rohkem viibida looduses ja vähem istuda kodus televiisori ja arvuti taga. Peale linnuvaatluse mul on tunduvalt väiksem huvi kükitada kodus ja vaadata kuidas aeg lendab.
Eestis linnuliikide nimekirja on kantud 383 liiki, Haapsalust on leitud 79 liiki, mina leidsin vaid 25 linnuliiki. Minu leitud lindude arv on võrreldes teiste tulemustega üpris väike. Minu arvates kui inimene on alles algaja linnuvaatleja ja peaks tegema linnuvaatlust ainult oma kodukoha ümbruses, siis linnuliikide nimekiri kus on ainult 25 liiki on tegelikult hea tulemus. Linnud on ettevaatlikud ja suurem osa oma ajast nad hoiduvad inimestest. See kinnitab seda, et näha uusi linnuliike on vaja palju rohkem aega ja kannatust.
Kahekümne viiest linnuliigist kohtas enim hallvarest, hakki, koduvarblast, kodutuvi ja hõbekajakat. Neid viis lindu võis kohata maja ümbruses igapäevaselt. Võimalik ka selle pärast, et need on ühed enamlevinud linnud, nad elavad ja pesitsevad rohkem inimeste läheduses. Tegelikult leidub ka teisi linnuliike väga tihti, kuid need on minu arvates esiviisikud.
Viis kõige raskemini leiduvat lindu osutusid minu jaoks puukoristaja, ööbik, leevike, laanerähn ja pasknäär. Neid linde kohtab ainult hea vaatlus- ja kuulamisoskusega. Just need linnuliigid on tunduvalt väiksema arvukusega ning on väga tuntud oma argliku eluviisiga.
Minu uurimistöö eesmärk oli tekitada huvi looduses viibimise vastu, nii endale kui ka teistele. Mina ütleksin, et eesmärk on vaid poolenisti täidetud. Endale ma tekitasin väga suurt huvi, kuid kahjuks teistele ma ei suutnud seda tekitada. Kuna inimesed on laisad , ei viitsi nad tegeleda asjadega, mille vastu nad huvi ei tunne. Ma olen rääkinud paljudele inimestele linnuvaatlusest ja kui palju teadmisi see juurde toob, kuid paraku nemad mind kuuldele ei võtnud. Inimene ei saagi ega tahagi asjadest aru saada enne, kui ta ise pole seda kogenud. Seda võib näha ka minu pealt. Ennem linnuvaatlus ei tekitanud mulle huvi, kuid nüüd käin heameelega metsas koeraga neid imelisi linde vaatlemas.
KASUTATUD ALLIKAD
Kirjandus

• "Eesti linnud". (2015). http://www.eoy.ee/node/853
  
• Aktuaalne kaamera. (30.03.2014). http://www.uudised.err.ee/v/eesti/28915613-38aa-467b-a1ba-c54c3a2de759
  
• Davies.K, Davidson.S ja Courtauld.S (2010) Kuidas tuleb vaadelda. Kuidas määrata lindu. Kuidas vaadelda.
  
• Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ). (1921). http://www.eoy.ee/node/21
  
• Estbirding. http://www.estbirding.ee/klubist/
  
• Loodusõpe MTÜ. (2007). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_list&filter=1&klass=4&selts=20&sugukond=&pg=6
  
• Läänemaa Linnuklubi (LLK). (1993). http://www.llk.ee/
  
• Margus Ots. (2012). http://www.linnuvaatleja.ee/
  
• MTÜ Läänemaa Turism. http://www.visithaapsalu.com/puhkajale/looduspuhkus
  
• Tallinna Linnuklubi (TLK). (2001). http://www.tallinna-linnuklubi.ee/?page_id=7
  
• Veljo Runnel. (2015). http://www.natmuseum.ut.ee/et/content/eesti-linnuvaatlejate-andmed-j%C3%B5udsid-maailma-elurikkuse-portaal i
  
• Wikipedia. (2015). https://et.wikipedia.org/wiki/Linnud
  
• Wikipedia. (2016). https://en.wikipedia.org/wiki/Birdwatching
  

Fotod

• Aarne Ader. (2009). Pilt 38. Punarind (Picoides tridactylus). http://www.looduskalender.ee/node/5086
  
• Aarne Ader. (2014). Pilt 46. Puukoristaja (Sitta europaea). http://www.looduskalender.ee/node/19003
  
• Aarne Vesi. (2009). Pilt 12. Sinitihane (Parus caeruleus). http://aarnevesi.blogspot.com.ee/2009/12/sinitihane.html
  
• Ainar Unus. (2011). Pilt 6. Kaelustuvi (Columba palumbus). http://www.tarsiger.com/paivakirja/kuvat.php?pvm=2011-04-01&asema=sorve
  
• Aleks Auer. (2010). Pilt 20. Räästapääsuke (Delichon urbica). http://www.naturephoto-cz.com/raastapaasuke-picture_et-14221.html
  
• Arne Ader. (2008). Pilt 45. Piiritaja (Apus apus). http://www.looduskalender.ee/node/389
  
• Arne Ader. (2013). Pilt 19. Suitsupääsuke (Hirundo rustica). http://taheke.delfi.ee/taheke/eestivabariik/suitsupaasuke-roomuraasuke?id=65704708
  
• Imre Musto. (2013). Pilt 37. Laanerähn (Picoides tridactylus). http://imremusto.planet.ee/p/666
  
• Ingmar Muusikus. (2010). Pilt 1. Linnuvaatleja Eedi Lelov. http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/binokkel-kaela-voileib-taskusse-ja-linde-vaatlema?id=33484577
  
• Jaak Põder. (2007). Pilt 36. Musträhn (Dryocopus martius). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=17
  
• Jaak Põder. (2007). Pilt 8. Hõbekajakas (Larus argentatus). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=151
  
• Margus Ots. (2012). Pilt 4. Linnuvaatleja. http://www.linnuvaatleja.ee/linnuvaatlejast/kes-ja-mis-on-linnuvaatleja
  
• Mati Martinson. Pilt 14. Rasvatihane (Parus major). http://www.eoy.ee/node/507
  
• Mati Martinson. Pilt 39. Musträstas isaslind (Turdus merula), Pilt 40.emaslind (Turdus merula). http://www.eoy.ee/node/490
  
• Peru.travel. (2013). Pilt 3. Suure päeva võistlus. http://www.peru.travel/en-us/what-to-do/Natural-Peru/wildlife-observation/bird-watching/big-day-peru/big-day-2013-manu.aspx
  
• Remo Savisaar. (2006). Pilt 15. Leevike (Pyrrhula pyrrhula). http://blog.moment.ee/tag/leevike/page/3
  
• Remo Savisaar. (2010). Pilt 30. Hakk (Corvus monedula). http://blog.moment.ee/tag/hakk
  
• Remo Savisaar. (2014). Pilt 24. Kuldnokk (Sturnus vulgaris). http://blog.moment.ee/tag/kuldnokk
  
• Remo Savisaar. Pilt 42. Hallrästas (Turdus pilaris). http://www.eoy.ee/node/493
  
• Richard Webber. (2010) Pilt 2. Twitching. http://www.express.co.uk/expressyourself/207021/Birdwatching-Twitching-has-taken-over-our-whole-lives
  
• Silver Gutmann. (2009). Pilt 28. Harakas (Pica pica). http://blog.silverifoto.com/index.php?showimage=105
  
• Sven Zacek. (2007). Pilt 32. Pasknäär (Garrulus glandarius). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=278
  
• Sven Zacek. (2007). Pilt 34. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=215
  
• Uku Paal. (2015). Pilt 10. Kalakajakas (Larus canus). http://www.looduskalender.ee/node/26237
  
• Uku Paal. Pilt 17. Metsvindi emaslind. Pilt 16. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs). http://www.eoy.ee/node/511
  
• Valeri Štšerbatõh. (2007). Pilt 26. Hallvares (Corvus corone). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=208
  
• Valeri Štšerbatõh. (2007). Pilt 44.Ööbik (Luscinia luscinia). http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=6
  
• Villu Anyelt. Pilt 22. Koduvarblase isaslind (Passer domesticus). Pilt 23. Koduvarblase emaslind (Passer domesticus). http://www.eoy.ee/node/524