Kevade värvid õpimapp (0)

Õpimapp

SISUKORD

SISSEJUHATUS........................................................................................................................4
KEVADE VÄRVID JA HELID.................................................................................................5
KEVADE LILLED.....................................................................................................................8
Võsaülane........................................................................................................................8
Varsakabi ........................................................................................................................8
Võilill..............................................................................................................................9
Sinilill............................................................................................................................11
Kullerkupp ....................................................................................................................12
Maikelluke ....................................................................................................................13
Harilik nurmenukk ........................................................................................................14
Paiseleht ........................................................................................................................15
Harilik lumikelluke .......................................................................................................15
KEVADE PUUD......................................................................................................................17
Kask ..............................................................................................................................17
Hall lepp ........................................................................................................................18
Paju................................................................................................................................18
Harilik toomingas ..........................................................................................................19
KEVADE LINNUD ..................................................................................................................20
Kuldnokk .......................................................................................................................20
Kägu..............................................................................................................................20
Laulurästas....................................................................................................................21
Lepalind ........................................................................................................................22
Põldlõoke......................................................................................................................22
Suitsupääsuke...............................................................................................................23
Valge- toonekurg ..........................................................................................................24
Ööbik...........................................................................................................................25MÕISTATUSED KEVADEST...............................................................................................27
LUULETUSED KEVADEST..................................................................................................28
KEVAD....................................................................................................................................31
KEVADISED LOODUSVAATLUSED ..................................................................................32
KEVADISED MEISTERDAMISED.......................................................................................33
KOKKUVÕTE..........................................................................................................................35
KASUTATUD KIRJANDUS...................................................................................................36
LISA 1 Pilt ülasest....................................................................................................................37
LISA 2 Pilt varsakabjast...........................................................................................................38
LISA 3 Pilt võilillest.................................................................................................................39
LISA 4 Pilt sinilillest................................................................................................................40
LISA 5 Pilt kullerkupust...........................................................................................................41
LISA 6 Pilt maikellukesest.......................................................................................................42
LISA 7 Pilt nurmenukust..........................................................................................................43
LISA 8 Pilt paiselehest.............................................................................................................44
LISA 9 Pilt lumikellukesest.....................................................................................................45
LISA 10 Pilt kasest..................................................................................................................46
LISA 11 Pilt kasemahla võtmisest...........................................................................................47
LISA 12 Pilt lepast...................................................................................................................48
LISA 13 Pilt pajust...................................................................................................................49
LISA 14 Pilt toomingast...........................................................................................................50
LISA 15 Pilt kuldnokast...........................................................................................................51
LISA 16 Pilt käost....................................................................................................................52
LISA 17 Pilt põldlõokesest......................................................................................................53
LISA 18 Pilt suitsupääsukesest................................................................................................54
LISA 19 Pilt valge-toonekurest...............................................................................................55
LISA 20 Pilt ööbikust..............................................................................................................56
LISA 21 Pilt liblikatest............................................................................................................57
LISA 22 Looduse vaatlusvihikust...........................................................................................58
LISA 23 Looduse vaatlusvihikust...........................................................................................59
LISA 24 Aiatuuliku askeldused....................

SISSEJUHATUS

Käesolev õpimapp on koostatud abimaterjaliks õpetajale. Õpimapi eesmärgiks on:

• tutvustada kevadel õitsevaid metsalilli ja lehtivaid puid
  
• tutvustada kergesti ära tuntavaid kevadel saabuvaid linde
  
• õpetada loodust nautima ja hoidma.
  

Igas aastaajas on talle omased värvid, helid ja lõhnad. Loodus kui suur avatud raamat pakub meile väga palju:

• nähtavat silmailu – värviküllus, vee sillerdus päikesekiirtes, helesinised kiilid, vikerkaar;
  
• kuuldavat kõrvale – linnulaul, veevulin, vihmapladin, puudekohin, lehtede sahin ;
  
• lõhnavat ninale – rõske metsaaluse lõhn, lillede, mulla, puidu lõhn;
  
• kombitavat käele – puukoor, lehed, muld , kivid, vesi, taimed.
  

Ei tohi unustada, et ka inimene on tükike loodusest. Lastes tuleb süvendada hoolivat suhtumist looduse vastu. Lastele tuleb seletada, et viibides looduses on nad samaaegselt kellegi kodus, kodu lõhkuda ja risustada aga ei tohi. Õpetaja ülesandeks on looduse väärtustamine sel määral, et laps ka vanemas eas seda endale väärtustaks.

KEVADE VÄRVID JA HELID

Hanged kahanevad , lumi sulab. Ja katuseräästast veerevad alla lumeveepisarad, räästad tilguvad. Kraavides suliseb vesi, heliseb, laulab kevadviise. Loodus valmistub kevade vastuvõtuks. Maapind lõhnab samblast, kulust ja mädanenud lehtedest. Põõsastes on kuulda juba hõbekellukeste helinat, pidevat ja sädelevat. Kollakas kevadrüüs talvikesed laulavad rõõmuviise. Päikesekiirte soojus avab kõikjal kevadmuusika. Nagu sädelev smaragdroheline vaip on varakevadine orasepõld. Suures kõrguses, päikese rõõmuküllastes kiirtes, supleb helisevalt põldlõoke. Kõrgelt on näha, kuidas jänes lippab võsastikku, kuidas künnivaresed lendavad parvedena põllule, sulama hakanud põllumullast ussikesi otsima, kuidas kuldnokad askeldavad oma pesakasti juures. Kevade tunnuseks on kõikjal puhkev rohelus . Okaspuud on haljad aasta ringi. Nendele kevad nii tormilisi värvimuutusi kui lehtpuudele kaasa ei too. Järelikult tuleb kevade esindajat otsida lehtpuude seas. Milline lehtpuu on esimesena ettejuhtuv?
Nii õues kui metsas on selleks kask. Kui kaharad, lõhnavad ja üleni rohetavad kaseoksad juba toas, pole enam kahtlust, et nemad ongi ainuõiged päris kevade esindajad. Samal ajal, kui põllud ärkavad, nõretavad lepad urbade rohkusest. Tuule liikudes rappub pilvena alla rohekaskollast õietolmu. Kevadine lepik on sellest tolmust pidulik ja ilus, nagu oleks ta mässitud kuldsesse uttu. Lepa värviks võib pidada halli. Eriti teravalt torkab see silma sinilillede ja ülaste õitsemise ajal, kui jõuline kevadpäike lepikualuse üle ujutab. Tihedalt paiknevad tüved kiiskavad päikesekiirtes külmalt ja tõrjuvalt. Eredas valguses suplevad sinised, kollased ja valged õiesilmad. Õitsevatest metsalilledest rõõmustavad kevadel meie silma esimestena sinililled. Sinilill on pelglik, kuid inimese poolt armastatud lill. Rõõmsad sinised värvilaigud püüavad pilku metsa all ja loovad optimistliku kevadmeeleolu. Ülaste õitseajal valendab neist terve metsaalune . Pärast mõnda soojemat päeva ilmuvad esimesed rohelised rohulibled põllupeenardele ja kraavikallastele. Päikesele hõiskavad vastu paiselehe kuldkollased õied. Ning lendavad esimesed liblikad – kollased ja kirjud. Väike – koerliblikas ongi see, kelle järgi tavaliselt ennustatakse kirjut suve. Liblika tiibade alustoon on oranž, tumeda soonestuse vahel leidub kollaseid ja siniseid laike. Päevapaabusilmade tõmmudel tiibadel säravad eredad silmlaigud. Kui esimesena kohata kuldkollast lapsuliblikat, siis arvati, et tuleb kuldne suvi. (lisa 21 pilt liblikatest). Õitsema hakkavad ka varsakabjad. Külmast kevadveest tulevad välja nende õiepungad, need avanevad ja paari – kolme päevaga kollendab kogu kaldaäärne madalik . Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi – need meenutavad tõesti varsa kabja jälgi. Rahvas kutsub taime veel konnakapsaks. Lumikelluke on üks esimesi kevadlilli, keda võib aedades õitsemas näha juba märtsis. See vapper lill ajab oma varsi ja õisi isegi läbi lume valguse poole. Maailm muutub roheliseks mitte päevade, vaid tundidega. Kevad suriseb mullas, vuliseb ojades, heliseb põldudel, laulab metsas ja taeva all. Aasal õitseb kullerkupp. Ta kuldkollased õiekupud otse põlevad päikese käes ja panevad hõiskama heinamaa ja selle ääres lõhnava kevadmetsa. Võilillgi on kevade sümbol. Looduses on ta suur meeandja mesilastele . Harilik võilill on ravimtaim ning tüütu umbrohi aias ja põllul, kuid siiski nagu kuldne minipäike, mis haljast rohusülest meile vastu naeratab ja hullutab oma iluga . Võilillevartest saab teha pilli puhumiseks ja õiepärgi. Nurmenukk avab oma kollased või oranžikad õied, kui kevad on täies hoos ning puud ajavad juba lehti. Nurmenuku õitsemisega avatakse kevade väravad pärani, taim on nagu võti nende avamiseks. Nurmenuku õiekarikad lõhnavad tugevalt ning see meelitab kohale palju kimalasi ja liblikaid. Maikellukeste õitseaeg pakub toitu nii silmale kui ninale. Valge värvus teeb kellukesekujulised õied roheliste lehtede vahel hästi nähtavaks. Magus lõhn meelitab õitele palju putukaid.
Pärast esimest kevadist sooja äikesevihma lõhnavad rohi , mets ja lilled oivaliselt. Linnud sädistavad puude otsas kui meeletud. Vanarahvas ütles, et pärast sooja äikesevihma on kevadel kuulda, kuidas rohi kasvab. Tumesinisel pilvetaustal sädeleb suur värviline look – vikerkaar. Vikerkaar tekib päikesekiirte murdumisel vihmapiiskades ja nende peegeldumisel piiskade pinnalt vihmasaju ajal pilve taustal. Vikerkaare värvid on: punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, sinine ja lilla. Vanarahva arvamuse järgi joob vikerkaar merest vett, et siis vihmaga maad kasta. Sedamööda kuidas kevad saab võimust, muutub puude lehekroon ikka paksemaks ning ühel päeval puhkeb õide toomingas. Saabub valgete õite pidu.
Aedades hakkavad õitsema krookused, tulbid ja nartsissid. Roosas õievahus on õunapuud.
Aprillikuine ilm on üpris tujukas ja kevaderõõmu päevad vahelduvad aegadega, mil talv tagasi tiksub . Kui aga päike uuesti särama lööb, toob iga päev metsa uusi lauljaid. Kevadekuulutaja kuldnokk on musta , metalse läikega sulestikuga, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Rändlinnuna saabub ta meile juba märtsi lõpus, kui põlde katab veel lumi. (K. Põldmaa “Nurmelt ja niidult” Valgus, Tallinn 1976).
Rästaste saabumist märkab kohe – metslindude koori on ilmunud tõeliselt musikaalsed solistid . Metsakontsertide korralduses valitseb teatav kord – pärast päikese tõusu ja enne loojangut hõiskab igaüks nii, kuis nokk jaksab. Mingil aimataval, kuid raskesti seletataval põhjusel on ao ja eha ajal vait need linnud, kes laulavad kõvasti ja valesti ning lauluõiguse saavad need, kel selleks enam annet . Laulurästas on kahtlemata meie metsade peasolist. Tema laul on eriti puhta kõlaga ja koosneb nö sõnadest, mida lind oma tähtsuse rõhutamiseks kaks korda kordab .
Ööbiku laulu on paljud kuulnud , lindu ennast aga üksnes vähesed näinud. Ta tegutseb enamasti tihedasse põõsastikku peitunult ja tuleb sealt harva välja. Ööbiku vaheldusrikas laul on deklameeriva laadiga , koosneb mitu korda korratavatest kõlavatest vilestroofidest ja jõulistest laksutustest ning nende vahele lükitud tugevast kärinast. Kevadel, saabumise ajal, laulab ööbik nii päeval kui öösel, suve poole aga peamiselt öösiti.
Suitsupääsuke on elav ja vallatu, julge ja alati rõõmus õhuvalla elanik. Siidilind läikivmusta seljasulestikuga, alapool valge, kurgualune punakaspruun , pika lõhkise sabaga, - lind, kelle päralt on sinine taevas ja päike. Ta on kõige osavam lennumeister ja ka kõige kiirem lendaja. Vihma eel käib suitsupääsukeste tee madallennul, sellest ennustati vihma. Suitsupääsuke ehitab oma pesa inimese elu- ja majapidamishoonetesse. Ta on teinud seda iidsetest aegadest peale ja saanud inimese lahutamatuks sõbraks. Suitsupääsuke oli meie esivanemate kodukolde püha lind, tema pesitsemistingimuste eest hoolitseti, teda armastati ja hoiti .
Põldlõoke on põldude laulik. Tagasihoidlikult pruuni sulestikuga lind, aga laulmises helisev ja rõõmus. Lauldes tõuseb ta ikka kõrgemale nagu pisike helikopter. Ja nagu kivi langeb siis jälle maapinna poole, et veidi puhata, toitu otsida.

KEVADLILLED

Võsaülane
( Anemone nemorosa)
lumelill, külmalill, haraklill, lumekelluke, valge lill, vareselill, varesjalg
Kindlasti tunnevad kõik võsaülaseid. Neid valgete õitega lilli võib leida õitsemas aprilli- ja maikuus võsastikes, leht- ja segametsades ning metsaservades. Paljud on näinud ka samal ajal õitsevat kollast ülast, kellel sageli on ühe taime küljes rohkem kui üks õis (kaks kuni kolm).
Võsaülasel on nii palju laialt levinud rahvapäraseid nimesid, et raske on neist mõnda nimetamata jätta. Muidu võib ju mõnele jääda hoopis arusaamatuks, millisest lillest jutt. Kuid nii huvitav kui see ka pole, ei ole nende hulgas ülase nime. Nii et see nimi on talle botaanikute poolt poolhuupi pandud. Kas polnud juba varem olemas olnud nimed ilusad: külmalill, lumelill, lumekelluke ja teised. Eriti lõbusana tundub aga nimi antsvaresjalg. Kokku on neid, uskuge või mitte, üle saja viiekümne. Nii et on ikka armastatud lill küll!
Alati on neid kevadel tuppa toodud. Kuid sageli närtsivad nad juba enne vaasi jõudmist ja seetõttu on hea vesi metsa kaasa võtta. Nii toimides võivad nad isegi vaasis küllalt kaua püsida. Kuid kindlasti meenub ka, kuidas vanemad ülaseid korjates ikka meelde tuletasid, et ärge nüüd käsi suhu ja silma toppige. Tõsi ta on, et ülased on mürgised nagu ka teised tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed. Korjates peab arvestama, et kui taime mahl jääb kauemaks nahale, siis põhjustab see vesivillide teket.
Nagu paljud teised kevadlilled, koguvad ka võsa- ja kollane ülane juba eelmisel suvel oma maa-alusesse risoomi varuaineid, et varakult õitsema hakata. Sinilillega võrreldes kulub ülastel õide puhkemiseks siiski rohkem aega, sest nemad kasvatavad kõigepealt varre ja lehe ning alles seejärel õie. Kuna ülased on valguslembesed taimed, peavad nad õitsemise lõpetama enne, kui võsa- või metsaalune puulehtede ilmumisega hämaraks muutub. (Lisa 1. pilt ülasest).

Varsakabi

(Caltha palustris)

konnakapsas, ahunalill, kanakool, latiklill
Aprillis , kui lumesulamisvesi ei ole jõudnud veel maasse imbuda ning jõgede ääres on üleujutus, hakkab õitsema ilusate suurte kollaste õitega varsakabi. Ta on niiskuslembene taim ning seetõttu võime teda näha ainult märgades kasvukohtades - veekogude kallastel, kraavides, soodes, niisketel niitudel jm. Teda kätte saada ja lähemalt uurida on ilma jalgu märjaks tegemata peaaegu võimatu. Ka varsakabi on mürgine. Mürk kaitseb varsakapja rohusööjate loomade eest - on ta ju mahlane ja isuäratav taim eriti kevadel, kui rohi pole veel õieti kasvama hakanud.
Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi - need meenutavad tõesti varsa kabja jälgi. Rahvas kutsub taime veel ka konnakapsaks - jällegi viide suurtele mahlastele lehtedele ning märjale kasvukohale. Kuid tabavad on ka teised rahvapärased nimed. Nende andmisega pole kitsi oldud, kuid varsakabi on siiski enim levinud nimi. Laialdaselt on tuntud ka konnakapsas. See nimi viitab isegi kahele tunnusele. Esiteks see, et varsakabi kasvab seal, kus elavad konnad – vees. Ja teiseks sellele, et tema välimus meenutab mingil määral kapsast . Ka seda viimast võib ette kujutada. Tema lehed on ju laiad ja lapikud nagu kapsa omad ja suhteliselt mahlakad. Kuid teadma peab, et varsakabja lehte ei või süüa nagu kapsa oma. Kogu varsakabi on mürgine, ehkki mitte surmavalt. Kõige mürgisem on taim õitsemise ja viljakandmise ajal. Seega peab ettevaatlik olema ka lastega jalutamas käies, et nad kapsa moodi taime suhu ei pistaks. Loomadel tavaliselt mürgistusi ei esine, sest nad ei söö teda kuigi meelsasti. Mõnel pool on levinud nimed ahunalill ja latiklill. Need on seotud meie tavaliste kalade ahvena ja latika kudemisega. Varsakabi õitseb just nende kudemise ajal.
Vaasi varsakapja tuua ei maksa - ta närtsib väga ruttu, isegi enne kui koju jõuate, ning tema turgutamine ei anna tulemusi. Seepärast, las ta parem jääb sinna kus ta kasvab - elustama vana kuluga kaetud jõekaldaid oma erksavärviliste õitega. (lisa 2. pilt varsakabjast)
Võilill
(Taraxacum officinale)
piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi
Mais, kui paiselehtede aeg läbi saab, alustavad õitsemist võililled. Ja tundub, et kõik korraga, sest äkki on terve ilm kollaseid korvõisikuid täis ja mesilastel-tolmeldajatel rõõmupidu. Hiljem võib terve suvi läbi võililli näha, kuid see esimene kevadine õitsemine on ikka kõige võimsam ja ilusam ning siis ei mõtle keegi sellele, et mõne aja pärast tekib sama võimas võilille viljade lenduv laviin.
Võilill on oma õite järgi saanud nime – on ju tema õied võikarva kollased. Samuti on tuntud laste hulgas arvamus, et võilille õisiku abil saab vaadata, kui palju keegi võid on söönud. Tuleb vaid õisik teisele lõua alla panna ja uurida, kui kollane lõuaalune paistab. Võilille noori keelõisi võib tarvitada ka salatina. Salatina enamlevinud on siiski võilillelehed. Kevadel esimeste roheliste lehtedena on nad inimestele heaks vitamiiniallikaks. Neis on nii vitamiini C kui ka vitamiini B. Võilillesalat on ka hea “verepuhastusvahend”.
Kui juba jutt inimese tervisele läks, siis kõige rohkem on ravimina kasutatud võilille juuri. Need aitavad mitmete siseelundite haiguste vastu, kuid on head ka lihtsalt kõhukinnisuse kõrvaldamiseks ja söögiisu tõstmiseks. Võilillejuured on mõrud ning praetult on neid tarvitatud kohvi asemel või kohviga segatult. Kasulikud on ka noored õisikuvarred. Need hoiavad meist eemal vereringeelundite haigused. Võililleõitest saab valmistada heamaitselist mett , mis on näiteks neeruhaigetele parem kui tavaline mesi.
Mingil juhul ei saa aga mööda minna võilille piimmahlast. See teeb võilillepärgade punujate käed kiiresti pruunilaigulisteks ja emad pärast pahandavad, et plekid ei tule maha. Võilillekorjajatele olgu aga teadmiseks, et kui palju võilille piimmahla suhu satub, siis võivad tekkida iiveldus , kõhulahtisus, oksendamine ja isegi südame rütmihäired. Kevadised noored salatina tarvitatavad lehed ei ole veel mürgised. Võilille piimmahl on väga paljude toimeainetega ja muuhulgas ka ravim. Näiteks sobib ta mitmetest nahahaigustest vabanemiseks. Kuid huvitav on veel see, et sellest valgest piimmahlast toodetakse mõnel pool kautsukit. See on kummi tooraine. Kautsuki tootmiseks isegi kasvatati mõnda võililleliiki.
Ehkki võilill sisaldab mitmeid mõrusid aineid, söövad enamik kodu- ja ka metsloomi võililli meelsasti. Võilillelehed võivad olla isegi meelistoiduks, näiteks küülikutele. Siiski on võib-olla hea teada, et mõnel loomal võib väga rohke võilillede söömine isegi mürgistuse esile kutsuda. Ei üle ega ümber ei saa aga tõsiasjast, et võilill on umbrohi. Ta võib paljuneda nii seemnetega kui ka juuretükikeste abil. Nii on võililledest väga raske lahti saada.
Mais-juunis võivad ilmad olla veel üsna jahedad, pilves ja vihmased.Seetõttu on võilillel kombeks oma uhked õisikud niiskuse ja külma eest sulgeda. Kui päikeseloojangu ajal mõnda aega ühe koha peal istuda ja võililli jälgida, võib näha, kuidas õisikud pannakse lausa meie silma all hoolikalt kokku.
Võilill on väga tülikas umbrohi nii aiapidajale, põllumehele kui ka linna haljastajale. Igast lendavast viljast areneb uus väike taimeke, kes kasvatab kohe tugeva ja sügavale ulatuva juure. Mida vanemaks taim saab, seda võimsamaks muutub juurikas ning teda kätte saada on väga raske. Võilill on nii vastupidav, et isegi väikesest mulda jäänud juuretükist kasvab jälle uus taim! Sellest on tulnud ka rahvatarkus - umbrohi ei hävine. (lisa 3. pilt võilillest).

Sinilill
( Hepatica nobilis)
keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane, siniülane

Kui aedades on lumikellukesed täies õitsemishoos võib salumetsades, põõsastikes ja puisniitudel leida juba ka esimesi sinililli. Neid varaseid õisi on raske noppida ja vaasi panna, sest nad on väga lühikese varre otsas. Ja kunagi ei leia me õite juurde ilusaid helerohelisi sinilille lehti. Ikka on nad pruunikate laikudega ja inetud . Miks on see nii?
Sinilill valmistab ennast õitsemiseks ette juba eelmise aasta suvel ja sügisel. Ta kogub oma maa-alusesse osasse – risoomi – varuaineid, sest varakevadel õitsemiseks ei jõuaks ta talvest muidu kosuda. Ka väikesed õienupud hakkavad arenema juba sügisel ja talvituvad maapinna lähedal langenud puulehtede ja lume all soojas . Õienupud avanevad kevadel nii ruttu, et varred ei jõua veel õieti kasvama hakatagi. Hiljem, kui sinilille õitsemine on täies hoos, jõuavad ka varred pikeneda. Varakevadiste külmade kaitseks on sinilille varred karvased.
Uued lehed hakkavad kasvama alles pärast õitsemist ja neid võib suvel tihti metsa all näha. Erinevalt enamusest teistest taimedest, ei kõdune sinilille lehed sügisel ära. Nad talvituvad koos õiepungadega lume ja lehevarise all ning seetõttu näevadki kevadel värskete õite kõrval vanad ja väsinud välja.
Sinilill on inimesepelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Kahjuks ei osata temaga mitte alati ilusasti ringi käia. Varjukaid metsi, kus ta elab, ei tohiks hävitada. Vaasipanemiseks ei maksa teda liialt korjata. Ja lausa lubamatu on taime üleskiskumine koos maapinna lähedal oleva risoomiga . Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse alla võtma, nagu ta on juba paljudes Euroopa maades, näiteks Soomes ja Rootsis.
Sinilill on olnud mitmete haiguste vastu kasutatav ravimtaim, kuid on ka mürgine. Viimast peab arvestama eriti neid korjates. Nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi. Sinilille närides on aga tagajärjed kurvemad .
Sinilille viljad valmivad suvel ning levivad sipelgate kaasabil. Eestis on küllaltki vähe taimi, kelle vilju sipelgad levitavad. Nad tassivad seemneid endaga kaasas nii kaua, kuni nende küljes leiduv maitsev osa söödud saab. Järelejäänud seemneosa jäetakse maha ning sellest hakkab kasvama uus sinilille taim.
Selline see sinilill siis on – kõigile nii tuttav, aga samas ka paljude mõistatustega kevdekuulutaja. (lisa 4. pilt sinilillest).

Kullerkupp
(Trollius europaeus)
munalill, haninupp, kulderkupud, kuldnupp, kullerkukk

Veel üks ilus ja omapärane kevadtaim alustab õitsemist harilikult maikuu teisel poolel - selleks on paljude lemmiklill kullerkupp. Ta eelistab kasvada niiskematel niitudel, puisniitudel ja ka metsaservades..
Kullerkuppe käiakse korjamas mai lõpul või juunikuus. Selleks tuleb tavaliselt panna jalga pikad püksid, sest kullerkupud kasvavad kõrge kareda rohu sees, sageli koos nõgestega. Kui aga nendeni jõutud, siis on tasu vääriline. Üks puhmik annab mitu kaunist õievart ja sealsamas suure põõsa lähedal kasvab veel hulganisti väiksemaid, kuid samuti õitsevaid taimi. Ka peenral võib kullerkupupuhmik väga suureks kasvada.
Kullerkuppe korjates on kasulik teada ka seda, et temagi on veidi mürgine, nagu enamik tulikalisi. Seega ei maksa lilli korjates käsi suhu toppida. Üldse peaks kullerkuppe korjates vaatama, et ikka piisavalt taimi õitsema jääks – suurte linnade ja muude asulate ümbruses kipub see kaunis lill ärakorjamise tõttu haruldaseks muutuma.
Kullerkupu teeb omapäraseks see, et kollased tupplehed on kumerad ning moodustavad toreda kerakujulise suletud õie. Kullerkuppu külastavad väikesed putukad, kes mahuvad õiekattelehtede vahelt läbi pugema. Veel enamgi - üks liik mardikalisi on valinud kullerkupu õied oma poegadele pesaks. Õie sees on tuulevaikne ja soe ning toitugi nektari näol piisavalt. Kui mardikas läheb õie sisse munema, satub tema kehale ikka õietolmu. Nii ta õielt õiele rännates taimi tolmeldabki.
Kullerkupp on väga dekoratiivne kevadtaim ning paljud aiapidajad on ta niidult oma aeda ümber istutanud. Aias muutuvad taimed eriti lopsakaks, kui tema kasvukoha tingimused (valgus, mulla niiskus jm.) vastavad looduslikele.
Kullerkuppu korjatakse meelsasti ka müügiks. Seetõttu on paljudes linnalähedastes kohtades, kus taimi varem rohkesti kasvas, neid nüüd väga väheks jäänud või on nad lausa kadunud. Praegu kullerkupp veel looduskaitse alla ei kuulu, aga kui teda igal kevadel sama hoogsalt edasi korjatakse ja aedadesse ümber istutatakse, võib temaga nii juhtuda küll. (lisa 5. pilt kullerkupust).

Maikelluke
(Convallaria majalis)
piibeleht , lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas

Maikelluke on kevadistest lilledest paljude inimeste lemmik. Sellest räägivad ka mitmed kuulsate inimeste mälestused, muusikud on oma tunded tema vastu pannud heliteostesse. Armastatust inimeste hulgas näitavad maikellukese arvukad rahvapärased nimed, vaid vähestel taimedel on neid rohkem. Põhjuseid selleks on mitmeid. Esmalt on ta muidugi väga ilus. Pikad ühekülgsed lumivalged õiekobarad väikeste armsate kellukakujuliste õitega sügavrohelisel taustal ei jäta kedagi külmaks. Teiseks on tal kaugelt tuntav väga tugev ja meeldiv lõhn. See lõhn on nii vapustav , et on rajatud peaaegu et parfümeeria eriharu, mis on spetsialiseerunud just maikellukese lõhnadele. Toodetakse seepe, lõhnaõlisid, sampoone, kreeme ja veel palju muudki.
Kõik see ilu ja meeldiv lõhn ei ole aga inimese jaoks mõeldud, vaid ikka lillele endale. Nii meelitab piibeleht kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad külalised rikkalikult nektarit. Looduslikult esineb meil piibelehte puisniitudel, segametsades, metsaservadel, põõsastikes jm. Aias kasvava sugulasega võrreldes on ta väiksemate ja rohekamate õitega ning vähem lopsakas. Kus maikelluke ka ei kasvaks, ikka on teda suurte kogumikena ja tihedalt, sest ta paljuneb väga kiiresti oma nöörjat risoomi edasi kasvatades ja järjest uusi võsusid maa peale upitades. Seetõttu võib piibeleht aias isegi tülikaks muutuda.
See meeldiv taim on küll paljude lemmik, kuid väga mürgine! Ohtlik on isegi vaasivesi, milles on seisnud piibelehekimp. Seetõttu tuleks pärast maikellukeste noppimist kindlasti käsi pesta. Sügisel (septembris- oktoobris ) valmivad taimedel üsna isuäratavad siniste seemnetega oranzpunased marjad . Nende söömine võib väga kurvalt lõppeda - raskematel juhtudel isegi surmaga.
Tihti aga kasutatakse taimede mürkaineid ravimite tootmiseks. Maikellukesest valmistatakse tugevatoimelisi südamerohtusid, mida võib tarvitada ainult arsti loal ja näpunäidete järgi. Mitte mingil juhul ei tohi ise proovida temast raviteed teha ja sisse võtta! (lisa 6. pilt maikellukesest).

Harilik nurmenukk
(Primula veris)
kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp

Mais, kui kevad on täies hoos, hakkavad õitsema järjest uued ja uued liigid - teiste seas ka nurmenukud. Algul on taimed väga väikeste kortsus lehtedega ja lühikeste vartega, hiljem nad kosuvad pikemaks ja suuremaks .
Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime – ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Enamik neist nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või siis kollaseid säravaid õisi. Paljud nurmenuku nimedest on hellitavad või lihtsalt meie igapäevaesemetega seotud.
Nurmenuku ilus ei kahtle ilmselt keegi. Lühidalt öeldes on tal kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli esineb nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab nii kogu ümbruse oma säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate te lihtsalt närtsinud õievarred ära lõikama ja nähtavale ilmuvad kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad vahel moodustada tiheda vaipkatte.
Siiski pole ilu ainus, mis nurmenukus väärtuslikku on. Tema kaunitel õitel on ka tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne kibuvitsaliigi viljad suudavad temaga võistelda. Inimese päevase vitamiin C vajaduse rahuldab üksainus värske nurmenukuleht. Niisiis on nurmenukulehed ja ka õied üheks heaks kosutusvahendiks kogu kehale. (lisa 7. pilt nurmenukust).

Paiseleht

(Tussilago farfara)
ämmakuleht, kõhmarohi, rüüs, vaeselapsele

Paiseleht on kaunis väike lilleke , keda tunneb ilmselt iga laps. Ta on üks esimesi lilli looduses, kes rõõmustab meid kevadel oma päikesekarva kuldkollaste õitega. Ta on kevadekuulutaja, kes ütleb: ärka üles ja tee rõõmsam nägu pähe. Paiseleht on olnud kaval ja endale sellise kasvukoha valinud, mis oleks päiksele võimalikult lähedal. Nii näeme teda liiva- ja kruusavallidel, mäenõlvadel, alati sellistes kohtades, kus on kevadel kõige soojem maapind. Paiselehe esimesed õied ilmuvad juba esimeste päikeseküllaste ilmadega, kui lumi on veel mitmel pool maas , aga paiselehe kasvukohalt sulanud. Esimesed paiselehe õied on vaid lühikeste varte otsas, kuid ajapikku varred järjest venivad. Huvitav on see, et paiselehe varred jätkavad venimist veel pärast õitsemistki. pikemad. Paiselehe pärislehed ilmuvad alles pärast õitsemist. Need on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Paiselehe lehed on tähtsaks ravimiks. Kõige lihtsam on teda kasutada paistetuse vastu. Selleks tuleks lihtsalt äralöödud kohale veidi katkimuljutud paiselehe leht peale panna. Kuid teest on veel rohkem kasu. kohta.. Paiseleheteed võib samuti kui värskeid lehti paistetuse ja ka haudunud kohtade raviks kasutada, kuid eelkõige on ta siiski tuntud kui tee kõigi hingamisteede haiguste vastu.

Huvitavad on paiselehe rahvapärased nimed. Ühed levinumad on vaeselapseleht ja ämmakuleht. Need on tegelikult samatähenduslikud. Ämmak tähendab murdes võõrasema. Seletus nimede kohta käib aga nii: lapsed panevad paiselehe suuri lehti vastu nägu, pealmine pool tundub külm, see on võõrasema, alumine pool on soe, see on oma ema. (lisa 8. pilt paiselehest).

Harilik lumikelluke

(Galanthus nivalis)
Lumikelluke on üks esimesi kevadlilli, keda võib aedades õitsemas näha juba märtsis. See vapper lill ajab oma varsi ja õisi isegi läbi lume valguse poole – sellest on tulnud ka tema nimi.
Looduslikult lumikelluke Eestis ei kasva. Selleks, et nii vara kevadel õitsema hakata, peab ta juba suvel koguma varuaineid ja sibul ongi see koht, kuhu tagavarad hoiule pannakse. Sellepärast ei tohiks lumikellukese rohelisi lehti kohe pärast õitsemist ära lõigata, vaid oodata, kuni nad hakkavad kolletuma. Siis võime kindlad olla, et varuained on järgmiseks kevadeks tallele pandud. Nii on see ka kõigi teiste sibul-lilledega (tulbid, nartsissid jt.). Samal ajal valmivad ka lumikellukese viljad – ümarad lihakad pallikesed, mida kutsutakse kupardeks.
Lumikellukese sibulad on mürgised. Seetõttu tuleks rohimise ajal tähelepanelik olla, et mullast välja tulnud sibulaid keegi suhu ei pistaks. (lisa 9. pilt lumikellukesest).

KEVADE PUUD

Kask
(Betula pendula )
arukõiv, maarjakask , raudkask, õmmik

Kask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega . Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.
Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.
Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse . Puidust tehakse vineeri , samuti sobib see hästi kütteks. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota ka sütt, äädikat, atsetooni , tõrva, millest igaühest saab omakorda palju kasulikke asju toota. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid, kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks , samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad . Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.
Kuid ka kasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö. (lisa 10. pilt kasest, lisa 11. kasemahl ).

Hall lepp
(Alnus incana )
valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp

Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.
Halli lepa leht on terava tipuga ning matt , sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. (lisa 12. pilt lepast).

Paju
(Salix)
pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember

Pajuurva tunneb igaüks niisamagi ära. Pajude perekond on väga mitmekesine, ta ei koosne ainult suurtest ilusatest pargipuudest. Väga palju on Eestis liike, kes moodustavad tiheda pajutihniku metsaserval või võsa raietööde või põlengu järel tekkinud lagendikul. Usinasti kipuvad nad metsastama ka hooletusse jäetud heinamaid: viie aastaga katab niitu peaaegu hävitamatu pajuvõsa. Paju koor on tuntud ravimtaimena paljude tõbede puhul. Kuid väga ammusest ajast on teda kasutatud naha parkimiseks. Lehtedest ja koorest on saadud ka kollast ja musta värvi. Ning loomulikult tunnevad kõik laialt levinud pajuvitstest punutisi. Neist saab oskuslik meister põimida peaaegu kõike. Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks.
Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad . Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. (lisa 13. pilt pajust).
Harilik toomingas
(Padus avium)
tumilgas, tuum, toom, meied
Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski.
Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel.
Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed , kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.
Lõpuks veidi toominga äratundmisest ajal, mil tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe tema vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi. (lisa 14. pilt toomingast).

KEVADE LINNUD

Kuldnokk

Kuldnokk, keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Kuldnokk on väga seltsiv ja uudishimulik lind, kes väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salkadena või koguni suurtes parvedes.
Teda pole asjata kevadekuulutajaks nimetatud - rändlinnuna saabub kuldnokk meile juba märtsis või koguni veebruari lõpus, kui põlde katab veel lumi. Tänu oma seltskondlikkusele, piirdub ka kuldnoka pesitsusterritoorium üksnes isikliku pesakasti või puuõõnsusega. Pesakasti valivad välja tavaliselt isaslinnud. Kui meeldiv pesa on leitud, jääb isaslind selle lähedusse ning asub valju ja kõlava häälega paarilist peibutama.
Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodushääli kana kaagutamisest hobuse hirnumiseni. Kuldnoka pesa kujutab endast korratut kuhja , mis on moodustatud mitmesugustest kõrtest, puulehtedest, karvadest ja muust pehmest materjalist. Munad on munetud mai alguseks ning nende väljahaudumise eest kannavad hoolt nii emas- kui isaslind.
Kuldnokk otsib toitu valdavalt maapinnal sammudes, kuid samal ajal on ta pääsukese kõrval meie laululindudest kiireim lendaja, arendades kiirust kuni 75 km/h. Inimene peab kuldnokka mõnevõrra tüütuks linnuks, sest aedade rüüstajana võib ta tekitada tõsist kahju. Looduses on kuldnoka elu karm ja sellepärast küünib ta eluiga vaevalt 2 aastani. Talle on vaenlasteks kullilised ja kakulised , poegi ohustavad oravad, varesed ja kärplased. Suur osa täiskasvanud kuldnokki hukkub raskete ilmastikutingimuste tõttu varakevadel ning vastu kõrgepingeliine lennates. (lisa 15. pilt kuldnokast).
 

Kägu

Kägu tunneb ilmselt küll iga inimene, kes on kevadeti natukenegi Eesti looduses viibinud. Kes ei oleks küll kuulunud tema kukkumist? " Kuku -kuku" häälitsuse järgi on talle ka hulgaliselt rahvapäraseid nimetusi pandud: kukulind, metsakukk jt. Samas tuleb mainida, et kukub ainult käo isaslind - nii kutsub ta oma väljavalitud territooriumile emast, kellega pulmi pidada.

Eladajäänud aastaid, õnne, surma, leina, ilmaolusid ja viljasaaki - kõike seda kuulutab kägu alles maikuus. Kägu ei saa juba selle pärast varem kaugelt Lõuna-Aafrika talvekorterist tagasi tulla, et varem ei ole tal veel kuhugi oma mune poetada. Nimelt on nendel selline huvitav komme , et mitte endale ise pesa ehitada, vaid muneda otse väikeste lindude pesasse kui pesa omanik parajasti toiduotsinguil viibib. Ka kooruvad käopojad on halva käitumisega: nad lükkavad pesast välja kõik, mida suudavad. Nii kukuvad väikese käopoja tegutsemisel pesapuu alla tihtipeale kõik pesaomaniku enda munad ja pojad ja hoolsad ema ning isa peavad väsimatult toitma näljast kasupoega.
Osa linde jätavad aga oma pesa juba siis maha, kui märkavad, et pessa on ilmunud võõras muna. Teised linnud võivad ka võõra muna lihtsalt välja visata . Mõlemal juhul on üks käo kahekümnest aastas munetavast munast aia taha läinud. Laululindude pesade rüüstajatena on käod ühed halva mainega linnud.
Kägu on küllaltki suur lind, oma suuruse ja välimuse poolest sarnaneb ta raudkullile. Iseloomulik on tema mitmeastmeline saba. Huvitav on ka see, et isas - ja emaslinnu välimus on erinev. Nimelt on emaslinnu põhivärvitooniks pruun, isaslinnul on see aga hall.
Käo toiduks on peamiselt putukad, eriti maitsevad talle karvased liblikaröövikud. Lõuna poole lendamist alustab ta juba väga varakult, isegi juuli keskel. Enamik lahkub siiski septembri esimesel poolel. Rändel moodustavad käod salku ja lendavad väga kiiresti. (lisa 16. pilt käost).
 

Laulurästas

Laulurästas on Eestis üks ilusama lauluga linde, mõned peavad tema meloodiaid ja esitust isegi kaunimaks kui ööbiku oma. See on andnud talle ka hulganisti nimesid, mis ühed on ühised ööbikuga: sisask, künnilind, kirirüüt; teised näitavad laulu sarnasust kas hea või halva nüansiga: abiööbik, kuuseööbik, võltsööbik, solgiööbik; kolmandad aga viitavad hoopis tema heale pesaehituskunstile: potträstas, kõdurästas.

Sulestik on laulurästal võrdlemisi tagasihoidlikes oliivpruunides ja hallides toonides, kaenlaalune, mis lennates välja paistab, on aga ruuge .
Eestis on ta väga sage, peaaegu kõigis kuusepuudega metsades elav lind. Eelistab laulurästas niiskemaid kuusikuid ja eriti meeldiv oleks veel tihe alusvõsa. Laulu ajal istub ta harilikult kõige kõrgema kuuse ladvas ning laul kestab tihtipeale terve päev läbi. Tema mitmekesise laulu tunneb ära selle järgi, et ta kordab igat stroofi mitu korda järjest. Maapinnal askeldab ta kiirete hüpetega, ärevuses aegajalt tiibadega tõmmeldes ja nokka klõbistades.
Sügisel oktoobri teisel poolel lahkuvad linnud lõunapoolsematele aladele talvitama. Kevadel saabuvad laulurästad Eestisse juba märtsi lõpul või aprilli alguses.

Lepalind

Lepalind on ilus eredavärviline lind. Isaslinnul on halle, roostepunaseid ja musti toone, emaslind on aga valdavalt pruun, vaid silmaümbrus on neil mõlemal ühtemoodi must. Isasepuhul on veel iseloomulikud tema roostepunane saba ja valge laup. Tema värvuse järgi on rahvasuus kutsutud teda mitmete tabavate nimedega: savik, tulisaba, tulelind, lepaüüt ja veel sarnaselt. Lepalind on kasvult umbes varblase suurune.

Kevadel saabudes hõivab isaslind endale territooriumi, millel hakkab vahet pidamata laulma. Vaid üksikuteks pimedateks öötundideks vaikib ta mõnda aega, et siis jälle uuest ja veel ägedamalt pihta hakata. Eriti intensiivselt kõlab lepalinnu kaunis laul varajastel hommikutundidel ja õhtuhämaruses. Laulu ajal istub lepalind liikumatult mõnel väljapaistval kohal.
Pesapaigaks valitakse välja mõni puuõõnsus, -tühimik või -riit, sageli asub pesa tuulemurru varjus, puujuurte all või vahel, kaljuserval olevates urgudes või kivide all.
Lepalind on ka rändlind, kes Aafrika keskosas ja Araabia poolsaarel. Eestisse saabuvad esimesed linnud maikuus ja sügisränne toimub kas septembris või kõige hiljem oktoobris.
 

Põldlõoke

Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere , suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Välimuse järgi teatakse seda lindu üldiselt väga vähe, kindlasti aga on kõik kuulnud suvel põldlõokese lõõritamist. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid on see-eest väga meloodiline. Ta kombineerib oma käsutuses olevat noodivaru mitmeti, laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda ja näha lennul, kui ta tõuseb ringidena aina kõrgemale ja kõrgemale (kuni 400 meetrit), et sellest kõrgusest siis alla maapinna poole laskuma hakata. Laulmisperiood kestab linnu saabumisest varakevadel tavaliselt juuli keskpaigani (või isegi kuu lõpuni). Laulul on oluline osa ka põldlõokese elu seadmisel.

Varakevadel esimesena saabuv isalind hõivab meelepärase territooriumi, mille asukoht ja piirid markeeritakse selle kohal lauluga lennates. Pesapaikadena eelistavad nad kõiki lagemaastiku elupaikasid – niitusid, metsavälusid, põlde jne.
Põldlõoke toitub maapinnal, otsides toitu taimedelt nii kõrgelt kui nokk ulatub. Kevadel ja suve esimesel poolel moodustab nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi ja korjab vaid maha pudenenuid ning on seega põllul elutsevatele pisinärilistele tõsiseks toidukonkurendiks. (lisa 17. pilt lõokesest).

Suitsupääsuke

Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma.

Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur langeb kuni kümme kraadi ja ka ainevahetuse aeglustub.
Suitsupääsuke on väike lind pikenenud kerega, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Jalad on tal nõrgad. Kui inimasulaid oli alles vähe, siis elas suitsupääsuke koopavõlvide all, nüüd aga kõikjal maahoonete vahetus läheduses. Oma pesa ehitavad nad meelsasti pööningule. Nimi tuleb sellest, et ta tihti ka suitsusesse tuppa pesitsema kippus. Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana.
Pesa ehitavad suitsupääsukesed mudast, mille seovad rohukõrte ja karvadega, niisutavad süljega. Valminud kausja ehitise vooderdavad nad seest pehmete rohuliblede ja sulgedega. Aasta jooksul võib pääsukesel olla kuni kolm pesakonda .
Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. (lisa 18. pilt pääsukesest).

Valge-toonekurg

Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt.

Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune.
Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Lasteraamatutest tuttavad pildid, kus kurg noka vahel konna kannab, ei vasta aga tõele: nimelt kannab toonekurg toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ka on konnade osatähtsus toonekure menüüs tunduvalt väiksem kui seda arvatakse. Võimaluse korral sööb ta hiiri , mutte, putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal juba raskusi.
Pojad lennuvõimestuvad umbes augusti alguses ja mõni nädal peale seda hakkavad ise toitu otsima. Augusti lõpuks tuleb aga valmis olla pikaks lennureisiks Lõuna-Aafrikasse. Huvitav on see, et valdav osa noorlindudest asub teele enne vanalinde. Toonekured väldivad oma rännakul lahtist merd , ja seetõttu kulgeb nende reis üle Türgi ja Vahemere idaosa.
Valge-toonekurg on looduskaitse all. Tema kaitsmisele saab kaasa aidata igaüks tugevate ja vastupidavate pesaaluste ülesseadmisega! (lisa 19. pilt valge – toonekurest).

Ööbik

Ööbik on umbes varblasesuurune seljalt oliivpruuni ja kõhupoolt helehalli värvi linnuke .

Eluviisilt on ööbik väga varjatud. Ta hoidub tihedasse põõsastikku maapinna lähedale, otsides alumistelt okstelt ja lehtedelt ning ka lehekõdust putukaid, ämblike ja sipelgaid.
Vastupidiselt oma välimusele on selle väikese linnukese laul aga väga kaunis ja mitmekesine. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Inimkeeles ei olegi võimalik tema laulu kirjeldada. Mõnel pool kutsutakse ööbikut ka laulu jumalaks ja lauljate kuningaks, kes suve algul öösel ja vahel ka päeval vahet pidamata laulab.
Meile saabub ööbik mai algul. Ta ehitab pesa jõgede ja järvede äärsetesse põõsastikesse, hõredamatesse lehtpuumetsadesse, suuretesse parkidesse ja kalmistutele. Emaslind valmistab pesa kuivanud puulehtedest, kõrtest, samblast ja taimejuurtest ja peidab selle väga osavasti maapinnale põõsajuurte vahele, nii et möödaminejale ta silma ei hakka.
Pojad kooruvad juuli algul ning vanemate päevad mööduvad nüüd poegadega toimetades ja laulmiseks enam aega ei jäägi. Augusti algul oskavad noored ööbikud juba lennata ning kuu aja pärast võetakse ette reis Ida- või Lõuna-Aafrikasse. (lisa 20. pilt ööbikust).

MÕISTATUSED KEVADEST

1. Valge poiss, rohelised juuksed? (kask)
2. Õied kui küünlad on kevadel puul, viljaks on muna nii parajalt suur? ( kastan )
3. Kes tuleb kirju kleidi ja ärkamise lauluga? (kevad)
4. Kuldkera keset koplit ? (päike)
5. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostab siiamaani? (äike)
6. Siidilõngast seotud, kuldlõngast kootud, istub ilma ääre peal? (vikerkaar)
7. Ora ees, käärid taga, kerakene keskel? (pääsuke)
8. Öötöö, päevatöö, käbedam kui käsitöö? (pääsukese pesaehitamine)
9. Tulid mehed kirveta , ehitasid maja nurkadeta? ( sipelgapesa )
10. Talvel paljas , suil haljas ? (lehtpuu)
11. Valge poiss, rohelised juuksed? (lehtinud kask)
12. Mitmet karva viiruline, kena lint ja triibuline? (vikerkaar)
13. Virvipuu, värvipuu, üle metsa loogapuu? (vikerkaar)
14. Mitmet karva viiruline, kena lint ja triibuline? (vikerkaar)
15. Hiire teerada ümber toa? (räästatilgad)
16. Lõika pea, võta süda, anna juua, hakkab rääkima? ( pajupill )
17. Suvel magab , talvel töös? ( regi )
18. Kuhja luuakse , aha kuhja loojat ei näe? ( mutt ja mutimulla hunnik )
19. Sile kui siid , okkaline kui ohakas , ümmargune kui kera? (siil)
20. Hall kera, hambaid täis? (siil)
21. Vanamees istub aia peal, hallid rätikud jalas? ( vares )
22. Kukub, aga maha ei kuku? (kägu)
23. Mees elab metsas, raiub kirveta, ehitab maju? (rähn)
24. Roheline mehike, rohelised jalad? (rohutirts)
25. Tiivad tal on, aga ei ole lind? (liblikas)
26. Väike mees, terav kirves ? (mesilane)

(“Mõista, mõista...” Eesti rahva mõistatusi. V. Metstak Tallinn “Tiritamm” 1992).

LUULETUSED KEVADEST

Võilill

Oi kui palju murul väikseid
lillekesi nagu päikseid!
Põimid nendest pärja pähe,
Enam puhtaks käed ei lähe. (H.Mänd)

Nurmenukk

Kes need aasal õõtsuvad,
siis kui tuuled lõõtsuvad?
Need on nurmenukud kallid,
kaela ümber soojad sallid . (H.Mänd)

Meelespea

Kuidas kukkusid küll rohtu
sinitaeva killukesed?
Need ei ole taevatäpid,
need on lilled tillukesed: (H.Mänd)

Mai

Paistab päev ja vihma sajab,
kätte jõudnud õiekuu,
varsti nupud lahti ajab imeilus õunapuu. (K. Merilaas )

Kevad

Kevad jällegi on käes,
pakatavad täies väes
pungad põõsastel ja puul,
tantsib aasal lõunatuul.
Lepik sinililli täis,
särab õie kõrval õis,
lõhnab värske rohutukk,
ülane ja nurmenukk. (K.Merilaas)
Lõosilmad
Kõrgel on taevas ja madalal maa,
Lõo tahab kõrgele lennata.
Lõo püüab kinni pilvekillud,
Sinised killud ta sinule pillub.
Üleval lõo mängib trilleripilli –
Kas juba leidsid lõosilmalilli? (O. Saar)
Kevademärgid
Tihane kaseladvas
kevadet kuulutab.
Ema peseb aknaid,
Tubasid tuulutab.
Tihane kaseladvas
Trillerdab, ehitab pesa.
Ema askeldab köögis,
töölt koju ootab isa. (Ain Väät)
Varakevad
Sul – sulladi lumi sulab.
Häid lompe läigib maas.
Toas ema juba halab:
„Kus on see kraadiklaas?“
Mäest tagumikul sõites
Saad põue lund ja vett…
Teeb ema pärnaõitest
Teed, sisse segab mett…
Veel suhupääsu loodab
Jääpurik viimane.
Nojah, eks ema soodat
Nüüd lisab piimale.
Üks lumememmekribul
Saab voolitud veel siin!
On ema noa alla sibul
Ja taskus aspiriin.
Müts peast ! Las sära kuldse
Toob pähe kevadvihm!
Ei, kasvatuseks üldse
Ei kõlba püksirihm… (L. Tungal “Marjajuur lume all” 2000)

KEVAD

Joonistanud ja kirjutanud Kersti Linnamägi
Pime ja külm talv saab ühel päeval otsa. Kevadehaldjas tuleb, sulatab oma võlukepikesega lumehanged ja äratab kevadlilled ellu. Rändlinnud – kuldnokk ja lõoke – saabuvad kaugelt lõunamaalt tagasi koju. Karuema ärkab koos poegadega talveunest ja tuleb koopast välja kevadet vaatama. Sipelgad ärkavad suures sipelgapesas samuti talveunest ja jooksevad mööda käike igaüks oma tööd tegema. Üks laps magab hommikul nii kaua, et haldjas peab teda äratama, sest kevadet ei tohi maha magada.
Kevadel peab laps minema õue, tundma kevade lõhnu, vaatama kevade värve ja kuulama kevade hääli!

KEVADISED LOODUSVAATLUSED

Millised muutused on endaga kaasa toonud kevad?

Mis on kevadkuude nimed?

Millistes kohtades sulab lumi kiiremini?

Millal saabuvad tagasi esimesed linnud?

Kirjeldada kuldnokka, pääsukest.

Jälgida puid pungade pakatamisest ajani, mil lehed on suured.

Millal hakkavad õitsema esimesed lilled metsas?

Millal hakkavad õitsema lilled koduaias?

Okste ajatamine , pajuutude uurimine .

Kasemahla võtmine.

Lillesibulad potti istutada ja nende kasvamist jälgida.

Muru külvamine.
Töövahendid ja materjalid: lillepott või tühi ja pestud topsik, muld, muruseemned, klaas veega, klaasist purk või läbipaistev kile.
Seeme vajab idanemiseks ja kasvu alustamiseks soojust ning valgust. Taimi hoitakse valguse käes. Nende eest tuleb hoolitseda iga päev. Taimed ei tohi ära kuivada.
Töö käik: täida lillepott või plastmasstopsik mullaga. Põhjakihiks võib panna kruusa. Kasta muld niiskeks . Puista seemned mulda ja kata õhukese mullakihiga. Kata lillepott klaaspurgi või klaasiga. Kasvuhoone võib teha taimedele ka poti läbipaistva kilega kattes (tee kilesse pisikesed õhuaugud). (“Rahvakalendri pühi II, C.Lään Kirjastrus Ilo 2004).

KEVADISED MEISTERDAMISED

Raamatu „Kevad. Meisterdamised väikelastele“ ( Odamees 1998) meisterdused on inspireeritud kevadest, rõõmsast ja värviküllasest aastaajast. Taastärkav loodus, kevadlilled, väikeputukad – need on põhiteemad ja –motiivid, millest lähtudes valmivad nende tööd. Loodetavasti äratavad siintoodud tegevused lapses üldisemat loodushuvi, annavad uusi oskusi ja teadmisi ning pakuvad põnevaid ideid ka kasvatajale. Raamatus pakutav metoodika on abiks laste kunstialase tegevuse juhendamisel. Raamatus kirjeldatavad tegevused on arusaadavad, lõbusad, lastepärased. Huvitavamad tegevused:
1. teema 2 Lillekaarik
Kasutatavad tehnikad : naaskliga kujundite punkteerimine, kleepsude paigaldamine, paberi ja hambaorkide liimimine .
2. teema 4 Kevadine maastik
Kasutatavad tehnikad: sõrmeotste ja käeküljega trükkimine, lehetrükk.
3. teema 5 Lepatriinu 1
Kasutatavad tehnikad: pintsli või sõrmega värvimine, kujundite punkteerimine või väljalõikamine, kartongi ja kleepsude liimimine, plastiliinist voolimine.
4. teema 6 Liblikas
Kasutatavad tehnikad: pintsli või sõrmega värvimine, kujundite punkteerimine, värviliste kleepsude paigaldamine, kartongi kleepimine.
5. teema 7 Lilled
Kasutatavad tehnikad: naaskliga kujundite punkteerimine, värviliste kleepsude paigaldamine, paberi ja hambaorkide kleepimine.
6. teema 8 Kaks liblikat
Kasutatavad tehnikad: naaskliga punkteerimine, värviliste kleepsude paigaldamine, paberi liimimine.
Vanematele lastele leiab huvitavaid meisterdamisi saksakeelsest ajakirjast „Fensterbilder“ nr.44.
Gled-Airiin Saarso raamatus „Kevadised meisterdused“ saab juhiseid, kuidas kasutada lastega meisterdamisel ära igasuguseid pabereid , torusid, kõrsi, lõngu, niite , topse, taldrikuid, mulda, kive jne:
1. Nähtamatud seemned lk.4
2. Omaenda supiroheline lk.5
3. Linnupesa lk.9
4. Juba linnukesed lk.10
5. Pääsuke lk.12
6. Vares lk.13
7. Sula lk.14
8. Puukoor lk.15
9. Volditud pajuurvad lk.29
10. Liblikas õiel lk.31
11. Roniv lepatriinu lk.32
12. Pajuurbadega kaetud munad lk.38
13. Maikellukesed lk.47
14. Taldrikulill lk.55
15. Trompetnartsiss lk.55
16. Konn lk.58
Lisa 21. Looduse vaatlusvihikust lk.9
Lisa 22. Looduse vaatlusvihikust lk.10.
Lisa 23. Aiatuuliku askeldused: keskkonnategevusi lasteaias.

KOKKUVÕTE

Mõnedki lapsed tutvuvad loodusega läbi autoakna ja sellest, kuidas lilled õitsevad ja linnud laulavad, on neil ähmane ettekujutus . Vahetu kontakt loodusega (näiteks: matkamine oma kodukoha ümbruses) annab suurepärased võimalused teadmiste ja kogemuste saamiseks. Looduses liikumisega saab edukalt arendada kõiki meeli: luuletused treenivad laste mälu ja arendavad kõnet; mõistatuste kaudu tutvustame lastele neid ümbritsevat maailma ja arendame taiplikkust; värvidemäng looduses õpetab värvikompositsiooni; värvide keeles on võimalik rääkida oma tunnetest. Looduslikest materjalidest vahendite ja mänguasjadega arendame loovust . Läbi meisterdamise saame suurendada laste teadmisi loodusest:

lille kirjeldamisel saada teada, et lillesüda on kroonlehtedest erineva värviga; kuidas lill toitub; kuidas tema eest hoolitseda, et ta kasvaks.

õpetada selgeks putukate (lepatriinu) ja liblikate kehaosad , milleks neid vajatakse. Rääkida lepatriinu, liblikate ja sipelgate elust ning harjumustest. Vaadelda sipelgapesa.

teada erinevaid kujundeid ( ovaal , ring, ruut, ristkülik) ja suurusi, ruumilisi mõisteid (üleval – all, ees – taga, ühel küljel – teisel küljel jne.).
Loodusvaatluste käigus õpivad lapsed nägema kevadele iseloomulikke tunnuseid. Loodan, et see õpimapp on kevade tutvustamisel suureks abiks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aiatuuliku askeldused: keskkonnategevusi lasteaias. MTÜ Koolitus- ja Nõustamiskeskus HARED. Tallinn, 2005.

Alanurm, A. Looduse vaatlusvihik. Kevad. Avita . Tallinn, 1997.

Kevad. Meisterdamised väikelastele. Odamees, 1998.

Linnamägi, K. Kevad. Kirjastus Ilo, 2000.

Lään,C. Rahvakalendri pühi II. Kirjastus Ilo, 2004.

Metstak, V. Mõista, mõista... Eesti rahva mõistatusi. Tiritamm. Tallinn, 1992.

Nurkse , L. Laste sõna. Eesti Raamat. Tallinn, 1964.

Põldmaa, K. Nurmelt ja niidult. Valgus. Tallinn,1976.

Saar, O. Varsakabjad. Eesti Raamat. Tallinn, 1970.

Saarso, G.-A. Kevadised meisterdused.

Taadu, palun loe mulle! Kirjastus Ilo, 2002.

Tungal, L. Marjajuur lume all. Prisma Prindi Kirjastus, 2000.

www.bio.edu.ee

www.tere.kevad.edu.ee/taimed
36