Critical Theory of Science Martin Horkheimer Theodor Adorno Herbert Marcuse Jürgen Habermas Hermeneutic Philosophy Hans Georg Gadamer Post-modernism Jean-François Lyotard Michel Foucault Jacques Derrida Gianni Vattimo Philosophy of Transcendence Spiritualism Henri Bergson Maurice Blondel Neo-Tomism Jacques Maritain Etienne Gilson Philosophy of Transcendence Personalism Gabriel Marcel Karol Wojtila Martin Buber Emmanuel Levinas Important Living Philosophers Alain Badiou Slavoj Zizek Jürgen Habermas Charles Taylor
Näiteks poliitiku olulisemaid ressursse on tuntus. Ilma avalikkuse tähelepanuta võib poliitik pillid kotti panna, eriti enne valimisi. Palju raha kulutatakse selleks, et kandidaatide näod ajalehes, teles või tänavail nähtaval oleksid. Näolapiga tekst on mõttetu. Oluline on nägu ja kiidulaul meedias. Ajakirjandus sellest vaatenurgast on nõrk- poliitikud lasevad ajakirjandusel end läikima lüüa, muu tuleb iseenesest. Siiski hakkab personalism Eesti ühiskonnas kustuma, nagu kustuvad värvifotod aastakümnete möödudes. Ajakirjandus ei ole masin, vaid jõud, mis võib kasvada, end restaureerida, oma tahte järgi ümbrust kujundada. Paraku on meedia sageli Jumala rollis- sõna ravib, sõna jõud ka tapab. Oluline on sõna jõud, sõna võime sisaldada endas tervet maailma, mida usuvad inimesed. Aastatega on kirja pandud müüte Mussolinist, üks neist on: ta on küülik,
väljendamisel ja arutamisel grupis ning ühisel avastamisel. Biheiviorism (Ivan Pavlov, Burrhus Frederic Skinner, Robert Ladd Thorndike, John Broadus Watson): Õppimine toimub ainult assotsiatsioonide või sidemete loomisega oma kogemuste või käitumise vahel. Õpilane on passiive. Motivatsioon on väline - tasul ja karistusel põhinev. Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab või vajadusel reprodutseerib. Personalism (R. Steiner): Sisemine tasakaal. Iga inimene on arenguvõimeline, ta areneb sünnist surmani. Inimese tegevuse keskne pürgimus on realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotentsiaali. Isiksuse komponendid: Füüsiline maailm (kehaline tasakaal) Vaimne (hingeline tasakaal) Tahe (vaimne tasakaal) Nativism (Lennebery Chomsky): Inimene kui bioloogiline olend on määratletud pärilikkuse poolt. Areng on võimalik ainult nooruse faasis
asjaoludega, milles inimene parasjagu viibis. - Dispositsiooniline omistus - konkreetse käitumise põhjuseks inimese isiksuseomaduste, mitte asjaolude pidamine. - Hedonistlik vastavus - asjaolu, mille puhul inimesed teevad tõenäolisemalt disposioonilisi omistui millegi põhjuste kohta, kui sel miskil on neile meeldivad või ebameeldivad tagajärjed. Neutraalsete tagajärjedega toiminguid ollakse rohkem valmis hindama juhtunud olevat olude sunnil (situatsiooni omistusi tehes). - Personalism - inimeste kalduvus teha tõenäolisemalt dispositsioonilisi omistusi millegi põhjuste kohta, mis neid isiklikult puudutab. Tegusid, mis neid isiklikusi ei puuduta, hinnatakse tõenäolisemalt oludest tingituiks (situatsioonilisteks). - Fundamentaalne omistusviga - viga, mis tuleneb erinevate normide rakendamisest teiste inimeste ja oma tegude põhjendamisel. Konkreetsemalt kalduvad inimesed hindama oma toiminguid situatsioonilistest nõudmistest
lõpuks viljatusele ja väljasuremisele. 2.SEMINAR Mida uurib meditsiiniantropoloogia, mis on selle valdkonnad? See on õpetus haigest inimesest. Vastukaaluks inimese objektina käsitlemisele, eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus, ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdkonnad: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus · meditsiinipsühholoogia · psühhoanalüüs · psühhosomaatiline meditsiin · biograafiline meditsiin · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad Haiguse olemuse klassifitseerimise meetodid. Kasutatakse kahte dimensiooni: haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla: · ontoloogiline haigus kui iseseisev nähtus
Filosoofia - püüd ümbritsevat maailma korrastada, klassifitseerida, panna süsteemid paika. Tylori filosoofiajaotus: · primitiivne - müüdid. primitiivset religiooni ja müüti ta ei eristanud, need olid enamvähem sünonüümid. Religioon siiski hõlmavam, müüt partikulaarsem. Müüdid pakuvad maailmaseletusi. · modernne - teadus ja religioon (ka usk). Modernne rel. teistsugune, tõevaldaja tegelikult teadus. Teadus kritiseerib ja lükkab ümber müüte. Tylor kasutab mõistet personalism (isiksustamine). Müüdis on jumalad ja nt. olendid, kellest maa tekib. Teadus seletab asju impersonaalselt. Metafüüsika on abstraktne kosmiline maailmamudel. Pole enam isiksustatud nii nagu varem. Religioonikäsitlusest hakkab isiksustatud jumala mudel kaduma. Eetika on midagi, mis teadusega reguleeritav pole, kuid mida religioon saab kujundada. Ettekujutus, et kui religiooni poleks, puuduksid ka moraal ja eetika, on antropoloogiliselt vale. Tegelikult see et
Sellises kontekstis kerkib esile meditsiiniantropoloogia mõiste. MEDITSIINIANTROPOLOOGIA on õpetus haigest inimesest. See on vastukaaluks inimese objektina (mateeria fragmendina) käsitlemisele. Eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus, ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdar Parve nimetab meditsiiniantropoloogial järgnevaid osiseid: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus; · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus; · Meditsiinipsühholoogia; · psühhoanalüüs; · psühhosomaatiline meditsiin; · biograafiline meditsiin; · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad. Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline ehk psühhofüsioloogiline olend, ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse (metafüüsilise). So inimese nö kaksikloomus dualism. (Dualismile vastandub
annaabi.ee 
