Keskkonnafüüsika kordamisküsimuste vastused (1)

KESKKONNAFÜÜSIKA KORDAMISKÜSIMUSED
1. Astronoomias kasutatavad mõõtühikud. Galaktikate liigitus. Linnutee .
Astronoomiline ühik - on astronoomias kasutatav pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest. Päikesest.1,495 978 7* 1011 m Tähist a.ü. (e.k.) AU (ingl.)
Päikesesüsteemi planeedid Toodud väärtused on keskmised kaugused.
Planeet Kaugus Päikesest
Merkuur 0,39 aü
Veenus 0,72 aü
Maa 1,00 aü
Marss 1,52 aü
Jupiter 5,20 aü
Saturn 9,54 aü
Uraan 19,2 aü
Neptuun 30,1 aü
Pluuto 39,44 aü
Valgusaasta - vahemaa , mille valguskiir läbib vaakumis ühe troopilise aasta (365d 5h 48 min 46 sek) jooksul. 1 valgusaasta 63 241 aü
Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul.
1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut.
Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 10 12 kilomeetriga.
Mõningate objektide kaugusi Maast Kuu keskmine kaugus 1,28 valgussekundit
Päikese keskmine kaugus 8,3 valgusminutit
Läheduselt teise tähe Proxima Centauri kaugus 4,22 valgusaastat Tähe Deeneb kaugus 3 200 valgusaastat
Andromeeda galaktika kaugus 2 900 000 valgusaastat
Vaadeldatava Universumi raadius 13 700 000 000 valgusaastat
Troopiline aasta - ajavahemik, mis kulub Päikesel näivaks liikumiseks kevadpunktist kevadpunkti. Tähist. LY 1LY=9,4605*1015 m=63239 a.ü.= 0,3066 pc
Troopiline aasta on aeg, mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese.
Parsek - par(allaks) + sek(und), rahvusvaheline tähis pc. - on niisuguse objekti kaugus, mille aastaparallaks on 1 kaaresekund.
Parsek on pikkusühik: kaugus, kust vaadates 1 astronoomiline ühik katab 1 nurgasekundi ehk sellise ringjoone, millel üks astronoomiline ühik moodustab ühesekundilise kaare, raadius. Tähis pc.
1 pc = 3,08572 · 1016 m = 3,26168 valgusaastat = 2,062648 · 105 a.ü.
Aastaparallaks - nurk, mille all taevakehalt vaadatuna paistab Maa orbiidi raadius (pikem pooltelg ), et see moodustaks taevakehale suunatud sirgega täisnurga. 1pc= 3,09*1016m=206265 AU=3,263 LY
Aastaparallaks on väljaspool Päikesesüsteemi asuva taevakeha (tavaliselt tähe) parallaks, mille baas on Maa orbiidi pikem pooltelg. Aastaparallaksi mõõtmine võimaldab määrata lähemate tähtede kaugust Maast.
Galaktika - selgelt piiritletud tähesüsteem, mille kuju ja suuruse määravad ära gravitatsioonilised vastasmõjud.
Galaktika on gravitatsiooniliselt seotud süsteem, mis koosneb tähtedest ja nende jäänustest, tähtedevahelisest tolmust ja tumedast ainest. Galaktikaid võib leida igas suuruses, alates kääbusgalaktikatest, mis sisaldavad umbes kümme miljonit tähte kuni hiidgalaktikateni, mis sisaldavad sadu triljoneid tähti. Kõik kehad galaktikas tiirlevad ümber galaktika keskme . Galaktikad võivad ka koosneda mitmetest tähesüsteemidest, tähekogumitest. Päike on üks Linnutee tähtedest, samuti on Linnutee osa ka kõik, mis tiirleb ümber selle, kaasa arvatud planeet Maa. Ajalooliselt on galaktikaid liigitatud nende kuju järgi. Tüüpilisim on elliptiline galaktika, mis oma kujult on elliptiline. Spiraalgalaktikad on oma kujult kettad , millel on spiraalharud. Galaktikad millel on korrapäratu kuju, liigitatakse korrapäratuteks galaktikateks ja tavaliselt on nad sellised tänu naabergalaktikate gravitatsioonile. Sellised galaktikate omavahelised kokkupuuted võivad lõppeda galaktikate ühinemisega. Nähtavas universumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat. Enamik neist on oma diameetrilt 1000­100 000 parsekit ning asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel. Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris.Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte.
Hubble galaktikate klassifikatsioon o Elliptilised Elliptilised on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Neid saab klassifitseerida lapikuse järgi.
o Spiraalsed o Ebareeglipärased (ebakorrapärased)
Galaktikate tüübid vastavalt Hubble järjestusele. E tähistab elliptilist , S spiraalset ja SB varbspiraalset galaktikat.
Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks (võrreldes spiraalgalaktikatega) ning selliseid võib kohata galaktika parvedes tuuma ligidal.
o
Spiraalsed ja varbspiraalsed galaktikad
NGC 5457 (nõelaratta galaktika), näide tüüpilisest spiraalgalaktikast. Spiraalgalaktika koosneb pöörlevast tähtede kettast ja nende vahelisest ruumist. Selle keskmises osas asuvad tihedalt koos tunduvalt vanemad tähed. Hubble'i järjestuses on spiraalgalaktikad märgitud S tähega, millele järgneb täht (a, b või c), mis tähistab spiraalide tihedust ja galaktika keskme suurust. "Sa" galaktikas asetsevad kehvasti määratletavad spiraalharud tihedalt ning tuum on suhteliselt suur. Spiraalgalaktika teises äärmuses asub "Sc", millel on hästi määratletavad ja avatud spiraalharud ning galaktika kese on väike. Nagu tähedki, tiirlevad ka spiraalharud ümber galaktika keskme, kuid nad teevad seda konstantse nurkkiirusega. Arvatakse, et spiraalharud on piirkonnad, kus aine on tihedalt koos. Kui täht liigub läbi haru, siis kosmiline kiirus igale tähesüsteemile on määratletud gravitatsiooniga tihedamas kohas. Spiraalharud on nähtavad, sest neis tekib tihti uusi tähti, mis on heledamad ja paistavad kaugemale.
NGC 1300, näide varbspiraalsest galaktikast. Enamikul spiraalgalaktikatest on galaktika keskmes " varras " mis ulatub mõlemale poole galaktika tuumast ning seejärel ühineb spiraalharudega. Hubble'i süsteemis on need märgitud SB-ga, millele järgneb (a, b või c), mis tähistavad samu parameetreid nagu tavalise spiraalgalaktika puhulgi. Vardad arvatakse olevat ajutiseks nähtuseks, mis on tekkinud tänu tuumast väljuvale radioaktiivsusele või galaktikate kokkupõrkele. Meie oma galaktika, Linnutee, on varbspiraalne ja selle diameetriks on umbes 30 kiloparsekit ja paksuseks 1 kiloparsek. See koosneb umbes 200­400 miljardist tähest[3][4] ja selle mass on umbes 600 miljardit korda suurem kui Päikese mass.[5]
o
Korrapäratud galaktikad Korrapäratu galaktika on galaktika, millel ei ole selget eristatavat kuju, nagu seda on spiraalsetel ja elliptilistel galaktikatel. nende kuju on ebatavaline ning nad ei kuulu kuhugi Hubble järjestuse klassi. Nad on tihti oma kujult kaootilised, neil ei paista olevat selget galaktika keset ega ühtegi jälge spiraalharudest. Arvatakse, et nad moodustavad veerandi kõikidest galaktikatest. Enamik korrapäratuid galaktikaid olid kord spiraalsed või elliptilised, aga deformeerusid gravititatsiooni tõttu. Korrapäratud galaktikad sisaldavad suurtes kogustes kosmilist tolmu ja gaasi.
Kääbusgalaktikad Vaatamata esilekerkivatele suurtele spiraalsetele ja elliptilistele galaktikatele on enamik galaktikatest kääbusgalaktikad. Sellised galaktikad on suhteliselt väikesed võrreldes teistega . Oma suuruselt on nad umbes sajandik Linnuteest ja sisaldavad kõigest paari miljardit tähte. On avastatud ka sellised kääbusgalaktikaid, mis on kõigest 100 parsekit oma diameetrilt. Paljud kääbusgalaktikad tiirlevad ümber ühe suurema galaktika; Linnuteel on vähemalt tosin sellist kaaslast ning arvatakse, et 300­500 kääbusgalaktikat on veel avastamata. Kääbusgalaktikaid võib jagada ka elliptilisteks, spiraalseteks kui ka korrapäratuteks. Uurides Linnutee naabergalaktikaid leiti, et kõik kääbusgalaktikad olid umbes 10 miljonit Päikese massi, sõltumata sellest kas nad koosnesid tuhandetest või miljonitest tähtedest. See avastus on viinud järelduseni, et galaktikate koostises moodustab suurima osa tume aine.
Omapärase kujuga galaktikad Omapärase kujuga galaktikad tekivad galaktikate kokkupõrkel. Üheks näiteks on ringikujuline galaktika, milles on tähed paiknenud ringikujuliselt ning selle sees on tähtedevaheline ruum, mis ümbritseb üksildast tuuma kõige keskel. Arvatakse, et selline galaktika tekib kui väiksem galaktika läbib suurema galaktika tuuma.
o
Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st Linnutee on tähesüsteem. Linnutee on meie galaktika, suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas. Linnutee läbimõõt on 100 000 valgusaastat ja ta koosneb 200­400 miljardist tähest. Linnutee galaktika tuum on must auk. Linnutee galaktika on spiraalne hiidgalaktika. Päike paikneb Linnutee galaktika tasandi läheduses, ühe spiraalharu sisemisel serval, 34 000 valgusaasta kaugusel galaktika tuumast. Päike tiirleb koos oma planeetidega ümber galaktika keskme kiirusega 250 km/s. Ühe täistiiru galaktikas teeb Päike 200 miljoni aasta jooksul. Meie saame vaadelda Linnutee galaktikat vaid seestpoolt. Seepärast paistab enamik tähti meile heleda vööna, mida kutsume Linnuteeks. Ainult heledamad tähed on Linnuteest eristatavad. Kui aga tahame näha teisi galaktikaid, siis peame suunama teleskoobi Linnutee tasandist kõrvale. Meie Linnutee galaktikal on 2 kaaslast ­ Suur Magalhãesi Pilv ja Väike Magalhãesi Pilv, mis asuvad meist 200 000 valgusaasta kaugusel. Mõlemad on korrapäratud galaktikad, mida on võimalik vaadelda Maa lõunapoolkeralt. Lähim spiraalne galaktika, Andromeeda udukogu, asub meist 2 miljoni valgusaasta kaugusel.
2. Päikesesüsteemi tekkimine (nebulaarhüpotees)
o Nebulaarhüpoteesid (ladina k. nebula ­ pilv, udukogu) Nebulaarhüpoteesi kohaselt tekkisid planeedid koos vastava päikesesüsteemi tähe tekkega. Kui täht tekib gaasipilve (nebula ing. k.) tihenemisel, hakkab tekkiva tähe ümber tiirlema omakorda gaasipilved, mille tihedused kasvavad gravitatsioonijõu tõttu. Lõpuks on gaasipilvedest tekkinud enam-vähem ümara kujuga tihedad kehad, mis aja jooksul meteoriitide ja muude kehadega kokku põrgates omandab aina ümarama kuju. o Katastroofihüpoteesid o (1.+2.) nn. kaasaegsed hüpoteesid
Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega gravitatsiooniliselt seotud astronoomilistest objektidest, mis tekkisid molekulaarpilve (tuntud ka kui Päikese udukogu) kokkutõmbumisel 4.568 miljardit aastat tagasi. Suurem osa Päikese ümber tiirlevate objektide massist on jagunenud kaheksa planeedi vahel. Need planeedid tiirlevad ümber Päikese peaaegu ringikujulisel enam-vähem samatasandilisel orbiidil. Neli väiksemat siseplaneeti Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, mida nimetatakse ka Maataolisteks planeetideks , koosnevad põhiliselt kivimitest ja metallidest. Neli välimist gaasilist hiidplaneeti on võrreldes Maataoliste planeetidega oluliselt massiivsemad. Kaks suurimat planeeti, Jupiter ja Saturn, koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist. Kahel kaugeimal, Uraanil ja Neptuunil, arvatakse olevat tahke siseosa, mis koosneb põhiliselt kivimite ja erinevat tüüpi jääde (nt. vesi, ammoniaak ja metaan ) segust. Seetõttu nimetatakse neid vahel eraldi mõistega "jäähiiglased".
o
Päikesesüsteemi teke Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus veidi enam kui 4,6 miljardit aastat tagasi külmast molekulaarse gaasi ja tolmupilvest. Tegemist oli tavalise tähetekke, mitte mingi eksootilise protsessiga (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrge), nagu kunagi usuti . Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava väga suure massiga külma tähtedevahelise gaasi- ja tolmupilve gravitatsiooniline kollaps. Mitmete või isegi paljude tihendustsentrite edasise tihenemise ja pöörlemise tõttu lapikuks muutuvate gaasipilve fragmentide keskele tekkisid prototähed. Kui prototähed tõmbusid niivõrd kokku, et nende keskmes tõusid temperatuurid ja tihedused piisavaks termotuumareaktsioonide algamiseks, süttisid prototähed ükshaaval tähtedena. Üks nendest prototähtedest oli Päike. Algselt tekkinud täheparv või -assotsiatsioon hajus võrdlemisi ruttu ning praeguseks on Päike suhteliselt hõredalt asustatud Galaktika piirkonnas. Gaasipilve kollapsi käigus koondusid ketta tasandisse raskematest elementidest koosnevad ühendid, mis esinesid põhiliselt tolmu kujul. Edasisel suhteliselt kiirel tolmuosakeste kleepumise ning kuhjumise ajajärgul tekkisid suuremad ainekogumid, mis üksteisega põrgates moodustasid aja jooksul praegu tuntud planeedid. Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja päikesetuulte poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse. Päikesesüsteemi ja teiste kosmiliste objektide päritoluga tegeleb kosmogoonia .
o
3. Päikesesüsteemi planeedid. Planeetide liigitus.
Planeet on suure massiga taevakeha, mis tiirleb ümber tähe ega tooda termotuumasünteesi abil energiat. Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsiooni järgi 24. augustist 2006 nimetatakse Päikesesüsteemi planeediks taevakeha, mis 1. tiirleb ümber Päikese, 2. on piisava massiga, et ületada jäiga keha jõud ning hoida hüdrostaatiliselt tasakaalulist (keralähedast) kuju 3. ning on oma gravitatsiooniga tõmmanud oma pinnale väiksemad kehad oma orbiidi ümbruses (on "puhastanud oma ümbruse"). Kui täidetud on ainult kaks esimest tingimust, ei ole tegemist planeediga, vaid kääbusplaneediga. Nii on ka varem planeediks peetud Pluuto kääbusplaneet, sest tema ümbruses on Kuiperi vöö. Hiljaaegu oli teada üksnes üheksa planeeti, kõik meie oma Päikesesüsteemis. Nüüd aga on avastatud Päikesesüsteemi väliseid planeete, mida 2005. aasta alguseks oli teada üle 150. Astronoomid nimetavad planeete ja teisi suuremaid planetaarkehi sageli ka suurplaneetideks; väikeplaneetideks nimetatatakse asteroide.
Planeetide teke Valdavalt arvatakse, et ka planeedid moodustuvad gravitatsiooniliselt kollapseeruvast gaasipilvest, millest tekkis planeedi täht. Kokkutõmbumise käigus muutub gaasipilv väiksemaks ning hakkab pöörlema, mis omakorda muudab pilve lapikuks. Tekkiva paksu prototähe gaasiketta tasandisse kogunevad suuremad aineosakesed, mis aja jooksul omavahel kleepudes üha kasvavad. Sellised klombid koonduvad veel suuremateks moodustisteks, mida nimetatakse planetesimaalideks. Arvatakse, et planetesimaalide kokkupõrgete ning kokkusulamiste käigus tekivad protoplaneedid, mille sisemusse koonduvad raskemad elemendid ning väliskihid koosnevad põhiliselt erinevatest gaasidest . Kui tekkiv täht lõpuks süttib, puhutakse tähe ümbrus väga tugeva tähetuule poolt suhteliselt kiiresti gaasist ja väga peenikesest tolmust puhtaks. Ajapikku kaotavad tähele lähimad või väiksema massiga protoplaneedid oma atmosfäärist suure osa kergetest gaasidest (nagu vesinik ja heelium ), põhjuseks noore tähe soojendav mõju ning planeetide väike mass, mille tõttu nad ei suuda kiiresti liikuvaid gaasimolekule kinni hoida. Planeedid ­ Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan,Neptuun, Pluto
Klassikalised planeedid Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn Kaasaegsed planeedid Uraan ( 1781 ), Neptuun (1864), Pluuto (1930)
Maa tüüpi e. kiviplaneedid Merkuur, Veenus, Maa, Marss Jupiteri tüüpi e. Gaasplaneedid Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun
Lähisplaneedid Merkuur, Veenus, Maa, Marss Kaugplaneedid Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto
· Siseplaneedid Merkuur, Veenus · Välisplaneedid Marss, Jupiter, Saturn Uraan, Neptuun, Pluuto
Jaotus Päikesesüsteemi planeedid võib koostise järgi jagada kaheks rühmaks:
· Maa-sarnased ehk kiviplaneedid, mis koosnevad põhiliselt mineraalidest · Jupiteri-sarnased ehk hiidplaneedid , mis koosnevad põhiliselt gaasidest, kuid mille keskmes võib olla ka mineraalne tuum · Kääbusplaneedid, mis koosnevad üldiselt jääst ja mineraalidest · Planeetidest üle jäävaid Päikesesüsteemi kehi ( asteroidid , komeedid ja meteoorkehad ) nimetatakse Päikesesüsteemi väikekehadeks Kääbusplaneetide sarnased on ka mõned planeetide kaaslased, mis koosnevad põhiliselt jääst. Näiteks võib tuua Päikesesüsteemi hiidplaneetide jäised kaaslased, näiteks Jupiteri suurimad kaaslased Ganymedes, Europa ja Callisto ning mitmed Saturni kaaslased.
Nimetamine Kõik päikesesüsteemi planeedid peale Maa on nimetatud vanarooma jumalate järgi. Planeetide kaaslased on nimetatud vanakreeka või vanarooma mütoloogiast pärinevate tegelaste, jumalate või William Shakespeare 'i näidendite tegelaste järgi. Asteroide võib nende avastajate äranägemise järgi nimetada ükskõik kelle või mille järgi aga nimed peab heaks kiitma Rahvusvahelise Astronoomiauniooni nomenklatuurikogu.
Päikesesüsteemi planeedid Päikesesüsteemi planeedid on Päikese poolt loetuna
· Merkuur · Veenus · Maa (mõnikord vaadeldakse koos Kuuga "kaksikplaneedina") · Marss · Jupiter · Saturn · Uraan · Neptuun
Varem peeti planeediks ka kääbusplaneet Pluutot, mida koos tema kaaslase Charoniga mõnikord vaadeldakse kaksikplaneedina (kaksikkääbusplaneedina).
4. Päikesesüsteemi väikekehad (asteroidid, komeedid, meteoorid ).
· Päikesesüsteemi väikekehad · asteroidid · komeedid · meteoorkehad · kosmiline tolm
Asteroidid - tahked ebakorrapärase kujuga üldjuhul Marsi ja Jupiteri vahel tiirlevad kehad ( Ceres d=913km) Vesta d=526 (501)km Pallas d=522(523)km Hygiea d=430km
Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese. Sõna " asteroid " tähendab õieti 'tähesarnane [taevakeha]' (vanakreeka sõnast (astr) 'täht'). See nimetus ei tulene asteroidide füüsikalisest sarnasusest tähtedega (mida neil ei ole), vaid sellest, et enamikus teleskoopides paistavad nad erinevalt suurtest planeetidest nagu tähedki punktidena, mitte ketastena. Asteroiditaolisi kehi, mille läbimõõt on palju väiksem kui 1 km, nimetatakse meteoorkehadeks. Praegu on teada umbes 338 000 asteroidi . Nende koguarv arvatakse ulatuvat miljonitesse. Asteroid number 35347 kannab nime "35347 Tallinn" eesti pealinna järgi. Asteroid number 35618 kannab nime "35618 Tartu" eesti linna järgi.
Asteroidide liigitus koostise alusel · C-tüüpi asteroidid ­ Koosnevad karbonaatsetest kivimitest · S-tüüpi asteroidid ­ Ni, Fe, magneesiumsilikaadid · M- tüüpi asteroidid ­ Ni+Fe
Asteroidide koostis Asteroide liigitatakse nende albeedo ehk valguspeegeldusteguri järgi, mille abil saab oletada, millest asteroidid koosnevad.
· C-tüüpi asteroide on 75% kuni 85% ja need koosnevad külmunud gaasidest, mis on suure süsinikusisaldusega. Nimi tulebki sellest, et ladina keeles on süsinik Carboneum. Need tumedad asteroidid peegeldavad tagasi keskmiselt 3% valgusest. C-tüüpi asteroidid asuvad asteroidide vöö kaugemas osas, kuid neid on märkimisväärselt ka Päikesepoolsel asualal . · S-tüüpi asteroide (ladina keeles Silicium ­ räni) on 13% kuni 17% ja nendel arvatakse olevat raud- nikkel -tuum, mida katavad Kuu pinnale sarnased kivimid. Need asteroidid sisaldavad palju räni. S- tüüpi asteroide nimetatakse veel kiviasteroidideks ja nad peegeldavad tagasi 15% valgusest. S- tüüpi asteroidid asuvad rohkem asteroidide vöö päikesepoolses osas. · M-tüüpi asteroidid on ülejäänud asteroidid ja koosnevad puhtast rauast ja niklist. Need asteroidid peegeldavad ja polariseerivad hästi valgust. · Mõned asteroidid on koostiselt veel erinevamad.
Suurimad asteroidid Üldse on vaid 26 asteroidi suuremad kui 200 km, 250 suuremad kui 100 km ja 700 suuremad kui 50 km. Väikseimate senivaadeldud asteroidide diameeter on vaid mõnisada meetrit.
Number Nimi Läbimõõt (km) Kaugus Päikesest (aü) Avastamise aeg Avastaja
1 Ceres 1003 2.766 1. jaanuar 1801 Giuseppe Piazzi
2 Pallas 608 2.773 28. märts 1802 Heinrich Olbers
Komeedid - udused, tahke tuuma ja pika gaasilise sabaga Päikesesüsteemi väikekehad Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha, mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast komts, mis tähendab 'pikajuukseline'. Eesti keeles nimetatakse komeete ka sabatähtedeks.
Tuntumad komeedid Inimkond tunneb enim neid komeete, mis on palja silmaga nähtavad ja pöörduvad tagasi perioodiliselt, neid märgib nimes täht P.
· Kõige tuntumaks komeediks võib pidada Halley komeeti. · 17P/ Holmes - 2007 sügisel plahvatanu
Ehitus Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk kooma , sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest , mida päikesetuul komeedist eemale puhub. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba.
Meteoorkeha (meteoroid) ­ planeetidevahelises ruumis liikuv tahke keha Meteoorkeha sattudes Maa atmosfääri tekib meteoor ( väljendub optiliste , akustiliste, elektriliste jms. nähtuste kogumina) Võib meteoriidina Maale langeda Meteoorkeha on planeetidevahelises ruumis liikuv tahke keha, mis Maa atmosfääri sattudes põhjustab meteoori ning võib meteoriidina maapinnale langeda.
Meteoorkehadeks peetakse kehi, mille läbimõõt on 10 ­5 kuni 104 meetrit; väiksemad osakesed moodustavad kosmilise tolmu. Umbes 85% meteoorkehi liigub planeetide tiirlemise suunas.
5. Kepleri seadused.
Kepleri seadused kirjeldavad planeetide liikumist ümber Päikese. Kolm Kepleri seadust on: 1. Iga planeedi orbiit on ellips , mille ühes fookuses on Päike. 2. Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad.[1] 3. Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate pooltelgede kuubid.
Kepleri (1571-1630) I seadus Planeedid liiguvad ümber Päikese mööda ellipsikujulist trajektoori, mille ühes fookuses on Päike Periheel (kr. peri ­ ümber; helios ­ Päike) päikeselähis. Ümber Päikese tiirleva keha orbiidi Päikesele lähim punkt. Afeel (kr. apo ­ eemal, kaugel; helios ­ Päike) päikesekaug. Ümber Päikese tiirleva keha orbiidi Päikesele kaugeim punkt. Kepleri II seadus Planeetide raadiusvektori poolt võrdseis ajavahemikes kaetud pindalad on võrdsed Kepleri III seadus Planeetide sideeriliste tiirlemisperioodide ruudud on võrdelised planeetide trajektooride suurte pooltelgede kuupidega
Esimene seadus
Kepleri esimest seadust kujutav joonis, kus Päike (M) asub ellipsi, mis on planeedi