Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
Suveräänsus kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4) Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme - Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega - Suveräänsus: ,,Absoluutne ja igavene võim riigis" - ,,Absoluutne" = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. - ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele.
Suveräänsus - kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis". Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
omavahel rohkem kui kodanikud oma isamaaga, nad on üks hing kahes kehas. Enamik suhteid põhinevad kasul või naudingul, seega pole sõprust, selliseid suhteid saab stabiilsena hoida vaid riik, seega on iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik. 4.Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Sõprus põhineb omahuvil, mille eesmärgiks on saada võimu, mis on ,,käesolev vahend mõne tulevase arvatava hüve saavutamiseks", Sõpru hoiab koos nauding ja see on loomulik suhe, riiki aga hirm ja see on inimeste vahelise lepingu tulemus. Manderville eristab aga riigist veel ühiskonna (nii majandus, kui kodanike vaheline vaba suhtlus), mis samuti põhineb omakasul. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Inimene on loomult sotsiaalne ja seega ta saab puhast naudingut sõpradest, inimene peab
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Võimalik periodiseering: -Antiikaeg etc. Euroopa ideede ajaloo arengujooni Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II
Sõprus 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Sõprus ja armastus pole selgelt eristatud philia. Sõprus iseloomustab vabal kiindumusel põhinevaid inimsuhteid perekondlikud, võimulolijate suhted kodanikesse, kodanike omavahelised suhted. Sõprus hoiab riike koos. Eeldab vastastikku heasoovlikkust ja ühistegevust. Sõprus jaguneb 2 viisil 3-ks: Vastavalt põhjusele, miks head soovitakse: Kasu äri Nauding sõbrad Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel Vastavalt osapoolte seisundile: Ülimuslikkus vanemad laste suhtes Paremus mehed naiste suhtes Võrdsus vennad Täielikku sõprust naudivad üksikud, sest nad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni. Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
" Eneseväärika inimese toimimisviisid · Kuidas suhtub · Auavaldustesse? · Auhaavamisse? · Ohtudesse? · Heategudesse? · Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse? · Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne Rooma au · Rooma traditsioon analoogne Kreekaga ülikute võistlus riigi teenistuses, esmajoones sõjaline voorus · Rooma aristokraatliku väärtuskoodeksi põhimõisted: · Mos majorum perekond kui uhkuse ja reputatsiooni kese · Virtus mehelikkus. · Dignitas staatus; gloria kuulsus. Teened -> populaarsus -> austavad riigiametid
Väärtuskategooriad: · Materiaalsed, füüsilised · Majanduslikud · Moraalsed · Sotsiaalsed · Poliitilised · Esteetilised · Usulised · Intellektuaalsed · Ökoloogilised Väärtuste liigid (Sokratese järgi): 1. Seesmine väärtus ehk iseväärtus inglise k. intrinisic value/good Väärtused, mis on iseenesest head, sõltumata sellest, kas keegi neid väärtustena tunnistab või mitte. Näiteks: rõõm, nauding, elu 2. Instrumentaalne väärtus Ka vahendväärtused väärtused, mis on head mõne hea eesmärgi saavutamiseks; nad on selle eesmärgi saavutamisel vahenditeks ja seepärast head. Näiteks: raha, meditsiin · Eristada kasutusväärtusest (utility value), mis on heal instrumendil, nt mürk on inimese tapmiseks küll hea vahend, selles kontekstis ei nimetata mürki aga instrumentaalselt väärtuslikuks. 3. Segaväärtused
„Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
Platon, Moore, Barth, Utilitarism- J. S Mill, Psühholoogiline egoism- Brunner, J. Kant Benthon Nietzsche, Machiavelli Pragmatism- Dewey Kultuuriline relativism- Sumner Eksistentsialism- Sartre, Kirkekaard, Freud Vooruste eetika- Aristoteles, Aquino Thomas Nimetus Rajaja/ Sisu tuntuim(ad) Kultuuriline Erinevatel kultuuridel on erinev eetika. Eetika on relativism revolutsiooniline kõrvalprodukt, mis sõltub inimvajadustest ja sotsiaaltingimustest. Universaalset ,,peaks" pole olemas.
Positiivsed väärtused: asjad mida soovime (rahu, tervis, vabadus) Negatiivsed väärtused: asjad mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed väärtused: vabadus, autonoomia, tervis Kollektiivsed väärtused: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtustel liigid Sokratese järgi: · Seesmine väärtus e iseväärtus väärtused, mis on iseenesest head, sõltumata sellest, kas keegi neid väärtustena tunnistab v mitte (rõõm, nauding, elu) · Instrumentaalne väärtus ehk vahendväärtus väärtused, mis on head mõne hea eesmärgi saavutamiseks, nad on selle eesmärgi saavutamisel vahenditeks ja seepärast head. (raha, meditsiiin) · Segaväärtused ehk kombineeritud hüved on mingi eesmärgi täitmiseks head, aga ka ise head (teadmised, tervis) Intrinsikalism seesmiste väärtuste pooldaja: · Seesmised väärtused on olemas
vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim · oligarhia (oligos vähene) ehk väheste (maaomanike) võim · timokraatia (time-väärtus) ehk jõukuse võim (kodanike õigused vastasid nende varanduslikule seisundile) · demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr. Homerose ja Hesiodose mütoloogilised ettekujutused riiklusest ühiskonnaelu korraldamisel on eeskujuks jumalale ja müütiliste kangelaste elu ja teod. Pythagoras, Herakleitos ja Demokritos müütiline arusaam hakkas asenduma ratsionaalse-filosoofilise maailmakäsituseg. Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347
Päritolu: 469 sündis kiviraiduri ja ämmaemanda pojana. Varakult jätab käsitöö unarusse. Naine XANTIPPE(kuri) võtab seda teravalt. Neil on 3 poega. Õppetegevus - teda ümbritses kirju õpilaste seltskond, nende hulgas palju juhtivate perekondade noorukeid. Õpetab tasuta ja toitub oma õpilaste ja sõprade lahkusest. Elu ilma dialoogideta, arutlusteta ja uurimiseta pidas ta mõtetuks. Ei pidanud kirjutamisest lugu. Meieutika ämmaemanda kunst. Tõe leidmine on nagu sünnitamine. Dialektika / induktiivne meetod. Sofistidel sai vaidluskunstist ERISTIKA s.o. Veenmise retooriline kunst. Sokratese käsitluses on dialektika mõistmise uurimise meetod, täpsete määratluste kindlakstegemise viis. Induktsioon arutlus, mis toimub üksikult üldisele (süntees). Deduktsioon arutlus, mis toimub üldiselt üksikule (analüüsimine). Sokrates kasutab hüpoteesi. Kasutab ka irooniat. Ta naerab välja kõik vale.
Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2 Antiikaeg -> Keskaeg -> Uusaeg (võibolla ka modernism) -> Postmodernism Mõelda mis juhtus ajastutel ja millega filosoofid tegelesid? Vaata millal elas, paigutada ajateljele et arusaada millised olid teemad!!! 1. Antiikaeg Aristoteles, Sokrates, Platon: filosofeerisid üldistel teemadel, maailm kui selline, olemine, religioon (Zeus ja Hera) sai läbi sõdadega; mõista ümberringi toimuvat (paradigmaatiline murrang) 2. Keskaeg Augustinus, Acquino Thomas, jumal, religioon (ristiusk) (muutus sest ei usutud junalat, tööstuslik revolutsioon) 3. Uusaeg/Modernism narratiiv, absoluutne tõde ja õitseng, Saksa Reich,
Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks. Louis XIV valitsusajal, kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka mitmeid toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli ka kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka samas nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ning tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidid tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid ka müstilisemad, nagu saanuks valitseja
EETIKA Eetika normatiivne (ainult ei vaatle, vaid ka ütleb, kuidas peaks käituma. vaatleb seda, mis on ja samas nõuab, kuidas peaks olema) teadus. pärineb Vanast Kreekast, Aristoteles looja, 4. saj. eKr. Uurib, mis on õige ja mis vale. Käitumisjuhiseid vaadatakse läbi moraali (lad. k. sõnast mors, kr. k. eetos inimgrupi moraalikogumik, mida peetakse heaks. 3D Eetika I eetika mõõde tegeleb sellega, kuidas minu ja teise inimese suhted peaksid olema. Määrab ära selle, mis hea ja mis kuri, mis õige ja mis vale. Sellega puutume kõige enam kokku. II eetika mõõde tegeleb sellega, kuidas ma peaks suhtuma iseendasse. Võin olla hea teiste inimeste vasu,
Surma pole vaja karta, sest hingeahela lagunemine toimub märkamatult. SOFISTID Viies sajand eKr oli antiikdemokraatia õitseaeg, rahva koosolekul esinemiseks pidi kodanik valdama retoorikat ja võitluskunsti. Sofistid olid elukutselised kõne- ja võitluskunsti õpetajad, kes töötasid raha eest, arendasid loogikat ja grammatikat, samas olid nad relativistid väites, et tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
