Euroopa ideede ajalugu (0)

Q: Kes peaks juhtima laeva?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajalugu

Q: Kuidas sõdida patuta?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajalugu

Q: Kes päris Rooma keisririigi?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajalugu

Tartu Ülikool - Ajalugu - Euroopa ideede ajalugu

1 HALB

Esitatud küsimused

Kes peaks juhtima laeva?
Kuidas sõdida patuta?
Kes päris Rooma keisririigi?

Kordamisküsimused
FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu
Metodoloogilised küsimused

Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
Tekstuaalne e kanooniline meetod:
Arthur Lovejoy – Ideedeajaloo klubi asutaja; tema arvates oli inimese olulisemaid tunnuseid mõtlemine, ideede uurimine tähendab inimese olemuse uurimist .
Metodoloogia : Probleemid on univesaalsed ja ideed ajatud. Seega on ideed tsüklilised, pole progressi. Uuris kanoonilist “suurte mõtlejate” rida ( ajatu tarkus). Tekstis sisalduvate väidete mõistmiseks on vaja lugeda vaid teksti ennast, pole vaja tunda autorit . Oluline on leida tekstis sisalduv ajatu tarkus.
Kontekstuaalne e ajalooline meetod:
Cambridge 'i koolkond (Quentin Skinner jt)

Peab arvestama autori intentsiooni teksti kirjapanemisel. Miks autor nii väidab?

Peab arvestama konteksti ja konventsioone (keelelised tavad – mõistete/sõnade tähendus muutub ajas); mõjutatud “lingvistilisest pöördest”(Wittgenstein; John L. Austin)
Seetõttu vaja uurida:
autorit ennast; tekste , millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas.
Iga autor uurib kaasaja probleeme!
Teooria seos praktikaga:

ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega
sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu
ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi
innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja.

Õnn

Platon ja Aristoteles õnne olemusest
Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime.
Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud).
Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie subjektiivsetes naudingutes (meelelistes ja vaimsetes naudingutes).
Aristoteles: Õnn on oskus toimida vastavalt loomutäiusele tervikuna , oskus toimida mõistuspäraselt. See on inimese suurim hüve ja inimhinge funktsioon.

Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
Küsimus: Kas voorusest piisab õnneks?
Platon erinevatel eluetappidel erinevad vastused: varane – ei, hiline – jah.
Aristoteles: Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid on vaja ka väliseid hüvesid (Nikomachose eetika: head teod nõuavad vastavat varustust). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi.
Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea:

tervis, ilu, nauding , tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära – nende väärtus sõltub kasutamisest.
Seesmiselt on head voorused : õiglus, mõõdukus, julgus

Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted.

Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
Õnneliku elu vormid:

riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus; - Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes
filosoofi elu (eelistatud): - Kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust; - Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses; - Jumala-sarnane elu

Poliitika eesmärk on õnn – see peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnnelikema elu (riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele, suure keskklassiga riik)

Epikuurlased õnnest
Ainus tõeline hüve on epikuurlaste arvates nauding. Selle vastand on valu. Seega tekib probleem: kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik? Epikuurlased:”Ei.” Õnn on eriline naudingutunne ( ataraxia ), mis seisneb valu ja rahutuse puudumises, mitte maksimaalne nauding. Ataraxia on mõõdetamatu – seda kas on või pole. Selline seisund saavutatakse vaid vooruse kaudu ning see eeldab häid sõpru ning ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. Õnnelik on elu seega sõprade ringis , poliitikast eemal. Õnn on teatud passiivne seisund.

Augustinus õnnest ja poliitikast.
Aadama ja Eeva elu paradiisis oli piiramatu õndsus. Pattulangemise karistuseks on valu, surm ja needus (põrgu). Enesearmastus on ennasthävitav, sest inimene on seesmiselt lõhestatud, ihade rahuldamine sõltub välisest, tekivad konfliktid teiste inimestega. Tõelised voorused on vaid vagadel kristlastel. Kuid surelik inimene ei saa tunda kunagi rõõmu suurimast hüvest (õnnest), nad saavad vaid oodata tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla “õnnelikud lootuses”. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus .
Poliitikast: Riik on pattulangemise tulemus ja ajend. Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha “oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.”

Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Kuigi maises elus pole võimalik õndsust saavutada, tuleb siiski hoolitseda oma keha ja hinge eest. Inimene on osa ühiskonnast (riigist), kus kehtib hierarhia , selle eri osad täidavad erinevaid funktsioone. Hea elu on seega poliitline küsimus.
Valitseja ülesanne on luua seadused, mis on kooskõlas voorustega. Tõeline voorus on vaimne. Seega on kirik ülem riigist. Ka valitseja tasuks on igavene elu, mitte maised hüved.

Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
Inimese panevad liikuma ihad . Hea ja kuri on seotud inimese ihadega, ei ole absoluutset ja loomupärast head/kurja. Hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid. “Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.”

Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Nõustub, et õnne otsitakse ja selle poole tuleb püüelda. Küsimus on selles, kuidas seda tehakse. Kas tõelist loomust alla surudes ja koondades ihad vaid iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes.
Tunnete harmoonia hinges kutsub esile voorusliku tegutsemise ja ühiskondlik harmoonia tagab õnneliku elu.
Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on: - mõõduka suurusega meelelisi naudinguid; - suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest; - ülimalt suur refleksiivne nauding oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest.
Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid
9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest
Vastandab loomuliku ja ühiskondliku inimese.
Loomulik inimene
Ühiskondlik inimene
Enesearmastus - põhivajaduste rahuldamine
Eneseimetlus e uhkus. Mure oma staatuse pärast.
Sõltumatu: ei taha teistele halba, ei võistle nendega; ei püüa muljet avaldada; ei tunne hirmu
Sõltuv: asjadest, tunnustustest, teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks
Tal on kaastunne – ei talu teiste inimeste füüsilise valu nägemist
On valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke.
Rahul, tema soovid on rahuldatavad.
Õnnetu, sest ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega , ei tunne iseennast .
Kaks võimalikku lahendust :

“Ühiskondlikust lepingust” - ühiskondlik lahendus heas riigis
Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga, eneseimetlus kandub üle riigile.

“Èmile” - individuaalne lahendus
Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast. Teda hakkab iseloomustama eneseküllasus, ta soovid on piiratud. On võimeline tõeliseks inimlikuks sõpruseks.
Au

Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Au on loomutäiuse tassu ning see omistatakse headele inimestele. Ratsionaalsed valikud ja loomulikud eeldused vajalikud. Loomutäius – oskus õigesti tegutseda. Õiged seadumused ehk kindlad, mõõdukad käitumisviisid. Seadumused =loomulikud eeldused + harjutamine . Aupürgimus, -ahnus peab olema mõõdukas.
Eneseväärikus on täielik loomutäius enese suhtes. Õiglus – täielik loomutäius teiste suhtes. Eneseväärikas on inimene, kes peab end suurte asjad vääriliseks ja ka on seda. Eneseväärikas inimene ei tee ennast muust sõltuvaks kui sõpradest, sest oleks muidu orjameelne.
Au on eneseväärikusega seotud. Väärikad inimesed hindavad kõige rohkem au ja teevad seda õigustatult.

Cicero vabariiklase aust
ambitsioon ja privaatsus on mõlemad valed valikud.
Riigimees peab valima aktiivse poliitilise elu. Hingesuurus on erinev auahnusest. Seda iseloomustab põlgus väliste asjade suhtes, aulise ja suurepärase taotlemine ; suurte ja kasulike tegude tegemine. Suured inimesed taotlevad vaid aulist, gloria ei ole neile oluline. Kokkuvõttes tagab vooruslik elu siiski mõned gloria elemendid (armastatuse, usalduse ja imetluse)

Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
Variserid , kes end ise ülendavad, ei ole imetlemist väärt. Esimene kristlik voorus on enesealandamine.
Aquino Thomas lepitas au ja kristliku alanduse.
Pühakud peavad end väärituks kõiges, välja arvatud Jumala armus . Vääritus pattude tõttu, kuid Jumala ja ligimeste hüve nimel suured, ennastunustavad teod. Kui neile osutatakse au, võtavad selle vastu, viidates Jumalale . Muus osas nad sellest ei hooli, nagu maistest hüvedest.

Feodaalne au
Aadlisoost olid need, kelle esivanemate seas polnud orje. Vabade meeste atribuut, legitimeerib nende kõrgemat staatust. Feodaalau sai algeslt oma sisu vallutustest. Algselt oli au aluseks füüsiline suurus ja tugevus, välised hüved, valdused . Kõrgkeskajal toimus au internaliseerumine, hakkas toetuma karakteriomadustele.
Eeldati vastastikust lugupidamist, tekkis rivaliteet au pärast, võisteldi. Ühiskond oli lõhestatud, toimus suurte aadlisuguvõsade võimuvõitlus.

Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
Alates 12. saj. “ kavaleri -ideaal”. Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda: - kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight); - kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid); - kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinevere)

Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
Vastandas antiikaegse vooruse (ülemklassi enesesalgamine) ja germaani au (elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine).
Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine tasutud aust tuleneva naudinguga
aadliau -
au suurlinnades – enesepiiramine ebavajalik; uuelaadiline au suurlinnas (“võõraste ühiskonnas”) - käitumise asemel rõivad ja omand, mood staatuse näitamiseks. Uhkus au ja kadedus on töövõime käivitajad.

Montesquieu aust monarhiates
Au monarhiates on vale au, sest põhineb ülendatud arusaamal endast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda alandamist. Au iseloomustab esmajoones siiski aadlit (tähtsaim nõue on julgus). Au poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub aadlist, aga aadel pole au nõuete tõttu valmis kõigeks. Majanduslik tähtsus – üldine konkurents , mis elavdab majandust. Lihtrahvas : tarbimine. Anonüümsuse tähtsus – võimaldab matkida.

18. sajandi meritokraatlik aumõiste
Üldtendents on egalitaristlik. Kriitika all on aadliau, alternatiivina sellele kerkib meritokraatlik kodaniku-au. Tekivad omaalgatuslikud seltsid, mis premeerivad silmapaistvaid kodanikke (põllumehi, kirjanikke, ametnikke). Au antakse heategevuse või silmapaistvuse eest oma ametialal.
Preisi Friedrich Suure orden “pour la mérite” – teenete orden. Üldine lootus asendada edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents ausa võistlusega, mis toitub positiivse eeskuju innustusest (emulatsioon) ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga.

Romantilise au paradoksid
Kollektiivne vs individuaalne au. Au otsitakse ühelt poolt ühiskonnale vastandumine: uus dimensioon aule – eneseväljenduse ja -truuduse ideaal; romantilise kunstniku aukoodeks vs filistinism. Teisalt ühiskonna nimel suremine: Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga ; Au saab omandada eeskätt sõjas.
Armastus

Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)
Armastatakse konkreetseid ilusaid omadusi, mitte tervikut, kuna igas üksikinimeses on ka inetust.
Seksuaalne armastus – keha ilule suunatud. Hinge ilu on suurem ja õilsam, kui keha oma. Seaduste, tavade ja teadmiste oma on veel suurem. Sokraatiline armastus

Apostel Paulus Jumala armust. Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
Spontaanne, üldine, ei hooli objekti “väärtusest”; Loob selle väärtuse armastuse läbi; Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel ; Teisele suunatud, omakasupüüdmatu
Tagajärjeks oli inimeste võrdsustumine Jumala armu kaudu – vendlus.

Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
Augustinus: on kaks armastust – inimlik ja jumalik . Neil põhinevad kaks linna: maine ja taevalik. Inimene on pattu langenud ja seetõttu armastab iseennast, mitte Jumalat. See väljendub lihahimus ja uhkuses. Päästa võib vaid Jumala arm, mille omaksvõtmine väljendub kristlikus usus.
Ilmalik armastus: lihahimu köidikud, enesekesksus (oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni), sõprused üksikisikutega ( kiindumus kaduvasse, loodusse Looja arvel), maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks .
Jumalik armastus (ja ligimese armastus Jumalas): puhas armastus, püüdlemine Jumala poole (iseenda põlgamiseni), üldine armastus kõigi vastu (ei kellegi vastu üksikult), taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond .

Pierre Nicole “valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest
Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi – vahetada asju ja teeneid.
Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust valgustatud enesearmastusest.

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
Inimene on loomupäraselt sotsiaalne, naudib seltskonda. Armastus laieneb ka riigile – aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu ehk patriotism . Ideaalideks “inimkonna sõprus” või “üleüldine inimarmastus”. Üksikinimestevahelise armastuse läte on teise inimese voorus. Harmooniline isiksus: ühendab enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse ühes objektis.

Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
Iga inimene on kordumatu . Ideaal: oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine. Armastus on selle tingimus ja tagajärg. Hegel: iga inimene on iseenda mõõt, kordumatu indiviid. Schlegel: ainult läbi armastuse ja armastusest teadlikkuse kaudu saab inimesest inimene. Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses , mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses. Armastus seatakse kõrgemale ühiskonnast ja riigist, riik peab seda aktsepteerima (nt lahutuse seadustamine). Teisalt peab riik samuti toetuma armastusele, seega sundmehhanismi kadumine.
Sõprus

Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
Sõprus tähistab vabal kiindumusel põhinevaid inimsuhteid.
Sõprus (philia) hoiab (linn)riike koos.
Sõpruse tüübid vastavalt põhjusele: kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt. Äri); naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas); täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel.
Sõpruse tüübid vastavalt seisundile: ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes), paremus (mees naise suhtes), võrdsus (vendlus)

Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
Sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik. Sõpruse 1. seadus: “me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige, ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.”

Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
Sõprus on seletamatu, eksklusiivne side, “müsteerium”, eristub armastusest, sugulastevahelisest kiindumusest, abielulistest suhetest, tuttav olemisest. Cicero Laeliuse analüüs: sõbra tahte usaldamine.
Enamik inimühendusi põhineb naudingul või kasul ja need erinevad seega sõprusest. Selliseid suhteid saab tagada vaid poliitiline võim, mida toetab omakorda kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne.

Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Hobbes: Sõprus on üks vahenditest, millega võimu (üldine võime tekkivaid ihasid rahuldada) saavutada. Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga alamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik kunstlik – saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel.
Mendeville: nõustub, et omahuvi on inimsuhete, sh sõpruse ja poliitika alus ning et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevus: idee, et riigis tekib iseeneslikult sellest eristuv “ühiskond”. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi. Inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve.

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
Inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed. Tunnevad naudingut seltskonnast, teiste eest hoolitsemisest. Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus. Inimene peab otsima iseeneses tasakaalu, siis on tasakaal ka ühiskonnas nind võimalik ühishüveline poliitika. Riik ei ole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat : armastus- ja sõprussuhted.

Šoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam. Vahetusühiskond ( kaubanduslikud suhtes inimeste vahel), vahetatakse teenuseid ja tooteid, toetub omakasule. Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel, aga ka isamaa-armastusel, mis on üks sõpruse vorme.
Riik

Keskaegse riigi põhitunnused. Erinevused uusaegsest riigist.

Isikulisus: riik põhineb feodaalsetel suhetel, individuaalsetel sidemetel. Kehtib hierarhia.
Killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad vasallid . Koguvad makse, korraldavad kohtumõistmist.
Konglomeraatriigid: õiguslikult ja poliitiliselt on riigi osad erinevate süsteemidega.
Dualism: kehtib vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim on jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel.

Keskaegne riik oli hierarhiline , universalistlik, kehtis paavstivõim. Varauusajal tugevnes keskvõim, riikluse olemasolu hakkas defineerima “suveräänsus”.

Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
Aristoteles: polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm
Aquino Thomas: Poliitilise elu põhivormiks on “perfektne kogukond”, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias.
Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. sajandil humanistide poolt. (Cicero: “Riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve edendamiseks.”) Humanistid : Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Machiavelli : Ühendas aristotelismi ja stoitsismi : maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel , mis tagavad ühise hüve.

Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Moodsa riigi põhitunnus on suveräänsus, st kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Sellel on 2 dimensiooni: sisemine (legitiimse võimukasutuse monopol , vägivalla monopol), välimine ( iseseisvus , sõltumatus, tunnustus teiste poolt, mittesekkumise doktriin )

Jean Bodini suveräänsusteooria. Suveräänse valitseja võimu olemus ja piirid
Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega (=absoluutse ja igavese võimuga riigis). Suverään on kõrgeim võim, ei allu ühelegi teisele võimule. Suveräänne ehk jagamatu – riik saab olla monarhia , aristo- või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (legislatiivse suveräänsuse teooria). Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. Valitseja tahe on seadus. Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele – teda karistab üksnes Jumal.

Bodini suveräänsusteooria rakendamise võimalikkusest Euroopas
Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaal tegelikkusele, kuigi liiguti selles suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal.
Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgem võim jagunenud keisririigi ja vürstiriikide vahel, samuti tegutses Riigipäev. Inglismaal ei saanud samuti rakendada. King -in-parliament, seal toimus kodusõda – parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises, absolutismi sisseseadmises. Tulemus: parlamentlik absolutism .

Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
vt Leviathan . Riik jäljendab inimest, on tehislik konstrukstsioon. See on loodud loomuliku inimese kaitseks ja hoidmiseks. Eesmärk on inimeste turvalisus.
Valitsusvormid : Monarhia, aristokraatia , demokraatia

Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist “demokraatiat” ei eksisteeri. Kattevari
V.I.Lenin (1870-1924): proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt
Vilfredo Pareto (1848-1923): majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine
Sotsioloogid: hierarhilised struktuurid igapäevaelus (nt töökohal)
Monarhistlikud ideoloogiad: 1) legitiimsus – monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument – kuningas on Aadama otsesed järeltulijad ja seega tema võimu pärijad; ajalooline argument – kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad); 2) efektiivsus: demokraatia on instrumentaalses mõttes viletsam.
Inimeste võimed ja haridus . Platon: kes peaks juhtima laeva?
Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus. Ühendav printsiip
Paternalismi (isa-armastuse) idee
Vooruste probleem: demokraatia toidab ambitsioone. Monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed
Monarhial ei ole erahuve – monarhi huvi on riigi huvi. Ühishüve tagamine vs. fraktsioonid
Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville)

Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
Platon: Ideaalne oleks filosoofide valitsus, seega monarhia või aristokraatia. “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada. Filosoovidel on tõelised teadmised, nad näevad asjade olemust. Selle saavutamiseks kaks viisi: 1) filosoofid haarvad võimu; 2) kuningas hakkab filosoofiks . Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu, tekib vägivaldne valitsus.
Aristoteles:
Hea (õiglane) – ühistes huvides
Halb (kõrvalekalle, ebaõiglane) – valitseja huvides
üks
monarhia
türannia
vähesed
aristokraatia
oligarhia
paljud
politeia
demokraatia
Parim?
Sõltub rahva loomusest, kuidas jagunevad voorused. Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane. Kui leidub üks ülivooruslik – monarhia (raske tunnustada, revolutsioonid) - , kui eristuvad parimad või jõukamad – aristokraatia -, kui ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu). Demokraatiat pidas valitsuseks vaeste huvides. Halbadest vormidest türannia halvim , demokraatia parim.

Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
6. saj Justinianuse koodeks. Kuningas on Jumala poolt seatud. Rõhuasetused: vastutus Jumala ees, peaülesanne rahu; paternalistlik ja personaalne suhe alamatega; kuningas on vooruste kehastus ja tagaja.
Aquino Thomas: ainuvõim loob ühtsuse, vastab loomulikule printsiibile.

Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade

Türannia kui levinud sõimusõna -> terminitega mängimine
17. saj. Inglise vabariiklased : monarhia=türannia (monarhia kui selline on ebaseaduslik – kõik “ monarhid ” on tegelikult türannid)
Thomas Hobbes: nimetame “türanniks” neid monarhe, kes meile ei meeldi – aga see ei muuda veel asja olemust. Seega türannia=monarhia, ent positiivses mõttes

Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
Robert Filmer “Patriarcha” (“Kuningate loomuliku võimu kaitse rahva ebaloomuliku vabaduse vastu”)
Absoluutse monarhia argument Piibli toel:
Jumal andis maailma Aadamale valitseda , esimese “isa” järglaste valitsus on ainuke legitiimne valitsus. Kehtib pärimisprintsiip. Paralleel riigiga on perekond, kus valitseja on pereisa. Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad neisse . Loomulikku vabadust ega võrdsust pole.

Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
vabariiklikud mõtlejad Machiavelli ja Guicciardini Itaalias, James Harrington Inglismaal: segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu. Toetusid Rooma vabariigi eeskujule, kus oli 3 segatud elementi, mis üksteist valvasid: demokraatlik (tribüünid), aristokraatlik ( Senat ) ja monarhistlik (konsulid). Eeskujuks toodi antiikajast Sparta ja kaasajast Veneetsia . Segavalitsusest kasvas välja võimude lahususe idee. John Locke . Türannia vältimiseks: “piirajad ja tasakaalustajad”, 3 tüüpi võimu: seadusandlik, täidesaatev ja föderaalvõim(välisasjad). Seda arendas edasi Montesquieu. (kohtuvõim; seadusandlik ei tohi ise seadusi ellu viia, muidu türannia oht)
Õiglus ja kasulikkus

Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus ja arusaam vürstlikest voorustest
Humanistide eeskujuks Cicero “Kohustustest”. Sealt voorusliku inimese ideaal
Põhi- e. kardinaalvoorused : 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia)
Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele ( rebane ja lõvi); 2) pidada sõna – honestas
Vürstlikud voorused (kuna Itaalias toimus vürstivõimu kasv): Lisaks kardinaalvoorustele (õiglus jt) voorused, mis tavakodanike moraalist kõrgemad: Armulikkus, halastus , Heldus, Suuremeelsus . Anda rohkem kui õiglus nõuab!

Cicero valitseja kohustustest
Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud.
Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid.

Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
Itaalia sõjad 1494 -1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa ning Türgi
Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492-1503) ja Julius II (1503- 13)
Lahendused:

Utopism. Thomas More “ Utoopia ” 1516 . Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Ühisomand, päriliku aadli puudumine (virtus vera nobilitas - tõeline aadellikus seisneb voorustes)
Klassikaline humanistlik voorusõpetus. Erasmus “Kristliku printsi kasvatamine ” 1516
Alternatiivne voorusõpetus. Machiavelli “Valitseja” 1513 (ilmus 1532)

Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid. Erinevused võrreldes Itaalia humanismi traditsioonilise voorusekäsitusega
Valitseja eesmärk on au ja kuulsus. Selleks on vajalik oma staatuse ehk riigi säilitamine ning kasvatamine “suureks”. Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik. Vooruslik e virtuooslik valitseja saavutab oma eesmärgi, kontrollides ja talitsedes saatust. Vajadusel võib kasutada silmakirjalikkust, kavalust jne, see on peamine erinevus võrreldes Itaalia humanistide poliitilise õpetusega. Lisaks on pigem tähtis näida vooruslik kui sisemiselt vooruslikkuse põhimõtteid järgida.

Erasmuse juhised valitsejale
Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia “Valitsejapeeglid”
Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem
Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid ( terav probleem alates antiigist : Carneades, Diogenes , Plutarchos)
Lahendus: enda harimine (lugeda Plutarchost, Cicerot, Platonit)
Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult
Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe

„Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
“Halb” riigi huvi – Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu.
“Hea” riigi huvi – tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglisd, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid end sageli anti-machiavellistideks, hoolimata sarnasustest. Riigimeheliku tarkuse rõhutamine, mis seisneb oskuses laveerida vastavalt vajalikkusele õigluse ja kasulikkuse vahel. Alusvoorus on tarkus, mitte õiglus. (Michel Montaigne, Justus Lipsius)
“ Reason of state” teooria realiseerimine praktikas: kardinal Richelieu (1624-42 Louis XIII peaminister ). Eiras positiivseid seadusi. Õigustas seda nii, et tuleb eristada avalikku huvi erahuvist. Valitseja huvi võrdustas avaliku huviga. Tavainimeste huvid seevastu ebakõlas terviku huvidega.
??? Friedrich II - Idealistlik, valgustusest mõjutatud poliitiline teooria: “Anti-Machiavell”, “Essee valitsusvormidest”, tihe suhtlus Voltaire 'iga. Pragmaatiline välispoliitika: 1740 Preisi kallaletung Austriale. “Leiutage ettekääne!”- Voltaire jt valgustajad väga pettunud .
Sõda

Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana Testament: Israelliidid sõdivad Jumala käsul oma naabrite vastu. Jagab õpetusi sõjapidamiseks. Võidetud saak on Jumala and, mille võib endale kasutamiseks saada. Julgustab minema vallutusele ja hävitama kaugemaid rahvaid.
Uus Testament: keelab sõja ja tapmise üsna üheselt. Isegi rünnakule reageerimine on keelatud. Kätte maksab Jumal. Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga.

Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
Voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus. Tõeline kurjus sõjas ei ole mitte surm, vaid ihad ja tungid (verejanu, kättemaksuhimu), kurjus seisneb patustes soovides nagu abielurikkumine . Oma elu kaitsmine on vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada. Omavoliline vägivalla kasutamine lubamatu, sest ei suuda ihasid alla suruda. Võitlemine on õigustatud ainult selleks, et võidelda kurjusega kaitsta teisi ja kogukonda . Seda valitsejate korraldusel ja raske südamega, seaduse nimel, ihadeta. Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse sõda pidada.” Eelkõige karistus -, mitte kaitsesõda. Ius ad bellum põhiprintsiip: karistada õiguserikkumist.

Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi

Õige autoriteet (recta auctoritas). Valitseja käsk
Õiglane põhjus (iusta causa). Õigusrikkumine
Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu

„Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
Õiglane sõda
Püha sõda
Kristlike naabritega
paganatega
Vägivald halb, ent teatud tingimustes vajalik
Moraalne hinnang vägivallale tuleneb kavatsustest.
Vägivalla posit. külg: korra taastamine
Võitlus Jumala riigi hüveks, pattude andeksandmine
Kohus inimesele kui alamale, vasallile, patrioodile
Kohus inimesele kui kristlasele

16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
Neoskolastikud toetusid Augustinusele ja Aquino Thomasele. Keskmes on individuaalne patt - Kuidas sõdida patuta? Kuna sõda on vastus õiguserikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu!
Humanistid “riigi huvi” teooria (valitseja peab tagama riigi säilimise)
Alberico Gentili. Keskmes on kollektiivsed õigused, mitte individuaalne patt. “Õiglane sõda” on eelkõige kaitsesõda, mis igal juhul lubatud. - Siis, kui vastasel on õiglane põhjus ründamiseks; - Siis kui vastane pole veel rünnanud, kuid kavatseb (preventiivsõda); - Siis kui on vaja taastada jõudude tasakaal.
Ulatuslik humanitaarse interventsiooni doktriin: - teiste riikide alamate kaitsmine türannia vastu; - loomuõiguse rikkujate karistamine kogu maailmas
Teine humanistide suund oli kristlik patsifism - Rotterdami Erasmus

Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
Inimloomuse kaks põhiinstinkti on enesesäilitamine ja sotsiaalsus. Õigussüsteem toetub sellele alusele. Rahvusvahelise õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse, mitte lähtuma hetkeseisust. Sõjaõiguse küsimustes tasakaalu leidmine neoskolastikute ja Gentili vahel. Teoloogidelt õiguste ja kohustuste korrelatsioon. Gentililt: suveräänidel universaalne karistusõigus kogu maailmas. Ennetav enesekaitse: piiratud õigus (vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumisel).
Impeerium

Rooma imperiaalne ideoloogia
ladina k.” imperium ”- kõrgeim sõjaline ja täidesaatev võim
Rooma keisririik (printsipaat) – militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Samas ei püsi vaid relvade jõul. Ideoloogia alustalad: Pax romana , tsivilisatsioon. Eluviis: kord, seaduslikkus , luksus
Õigus: roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus. Rooma õiguse süstematiseeris 6. saj. pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Justinianus: Codex Iustiniani ( Corpus iuris civilis)
Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega

Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani. Venemaa “kolmanda Rooma” idee
16. sajandini mõisteti ajalugu nalje maailmariigi idee läbi, millest Rooma oli neljas, seega pidi Rooma edasi kestma ka pärast 476. Aastat.
Esimesena püüdles keisrivõimule Ida-Rooma keiser,
Sama tegid ka vene tsaarid ( tuletatud Caesarist), Moskva , kui kolmas Rooma, Venemaa ei tunnistanud Saksa-Rooma Keisririigi ülimuslikst.
Karl suur krooniti pärast germaani hõimude ühendamist samuti keisriks, tema riigi lagunedes pärandus tiitel edasi Saksa kuningatele.
Ka hispaani (pärast ühendumist Karl V kaudu Saksa-Roomaga) pretendeeris oma koloniaalvaldustega maailmariigi tiitlile.
Ja muidugi Napoleon (ja mõnes mõttes ka Hitler ja Mussolini )

Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
Juriidiline argument – sõlmiti kirjalikke lepinguid
1493 andis Paavst Alexander VI bulla selle kohta, kuidas jagunevad veel avastamata Atlandi piirkonnad – Hispaania (Aragoni Ferdinandi ja Kastiilia Isabella liit) sai läänepoolsete üle suveräänsuse.
1494 sõlmiti Tordesillase leping. See jagas Ookeanid Hispaania ja Portugali vahel, piir jooksis Cabo Verde saarte ja Kolumbuse avastatud saarte (Haiti) vahel. Leping ääras sajanditeks koloniaalpoliitika.
Religiooni argument
Paavsti bulla (1493) eesmärgiks oli kirstianiseerimine.
1482 oli lõppenud rekonkista, Hispaanias oli lai reformiliikumine, usuti ühiskonna muutumisse, milleniarism. Sellega seoses oli Kolumbuse reis globaalne messianistlik missioon , 1493 aastal olid reisil kaasas mungad .
Konkistadoor Cortési missioon pidi olema äsjaavastatud rahvaste kirikule võitmine.
Tsivilisatsiooni argument
Eesmärk oli euroopalikult tsiviliseerida barbarid . Mehhiko rahvaste päästmine barbaarse türannia käest (mis väljendusid näiteks asteekide inimohverdustes). See pidi olema konkistadooride religioosne kohustus. Põlisrahvastele hakati tutvustama ja peale suruma euroopalikku moaali, kombeid ja riietust.

Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
Munk Bartolomé de las Casas (1484- 1566 ), “Indiaanlaste apostel”. 1542 “Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest” -> “Must legend”
Argument: Indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid ( tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee. 19. saj. MuutusLas Casas antikolonialismi sümboliks.
Humanist Juan Ginés de Sepulveda (1494- 1573 ), Karl V kaplan ja ametlik kroonik : “Las Casas on hereetik!” Indiaanlased on “homunculi”, pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad (Aristoteles) ning hispaanlased loomu poolest isandad

Francisco de Vitoria kriitika seniste argumentide kohta ja tema õigustus vallutusele
Tema seisukoha järgi ei saanud koloniaalvallutusi põhjendada keisri või paavsti kui maailmavalitsejate autoriteediga, hispaanlaste esmaavastuse õigusega (sest indiaanlased olid seal ometi ju varem), usu levitamise ettekäände (sest juba Innocentius IV oli keelanud kristlust vägivaldselt levitada), barbarite pattudega (sest need ei kahjusta otseselt kristlasi), sellega, et Ameerika olla Jumala kingitus Hispaaniale (seda ei saa kuidagi tõestada) või ka indiaanlaste vabatahtliku alistumisega (sest tõenäolisemalt sundisid hispaania konkistadoorid selle ikkagi vägivaldselt peale). Tema välja toodud õiglasteks vallutuse põhjendusteks olid aga: vaba reisimise ja kaubandusõiguse rikkumine, ristiusu rahumeelse levitamise tõkestamine, vastristitute kaitse, ristitud inimeste üle valitseva paganliku valitseja kukutamise legitiimsus (sest kristlikud inimesed vajavad mõistagi kristlikku valitsejat), rahva kaitsmisega türanni eest (isegi kui rahvas seda kaitset ja abi ei taha), liitlaste kaitsmise vajaduse ja ka indiaanlaste suutmatusega end korralikult valitseda. Viimast argumenti ei pidanud ta väga kindlaks, kuna ei teadnud täpselt, milline Ameerika riikide valitsussüsteem oli.

Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
Universaalmonarhias (monarhia, mis valitsebkogu suuremat osa Eroopat ühendavat konglomeraatriiki) nähti türanniat, mis lämmataba Euroopa riikide vabaduse.
Jõudude tasakaalu idee nägi ette rahu säilimist, nii et vastanduvad jõud oleks kogu aeg tasakaalus, seega säilib mlemal oht hävida, sellest tingituna muutusid 18. Sajand Euroopa koalitsioonid pidevalt. Idee pärines 16. Sajandi itaaliast.

Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
Kaubanduses nähti tsiviliseerivad ja rahu toovat jõudu, mille eeltingimuseks oli ookeanide kontrollimine. Eeldas, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda, ei ekspluateerinud inglased ja hollandlased kolooniaid, vaid „kaitsesid” neid Euroopa ja kohalike türannide eest.

Napoleoni imperiaalne ideoloogia
Napoleon taastas Karl Suure keisririigi, lootis luua uut maailma riiki, ühendada Euroopa ühtseks pereks ühtede huvide, kommete ja seadustega. Selles riigis kuulus aga juht roll prantslastele, kes on oma tsiviliseerituse ja heatahtlikkusega eeskujuks ka teistele.
Vabadus, võrdsus vendlus

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
Vastandati orja ja vaba meest, kelle seisund on erinev. Ori on peremehe meelevalles, kel on õigus tema ellu iga hetk sekkuda. Teise meelevallas olek muudab inimsese orjameelsemaks. Rooma ajaloolased Sallustius, Livius ja Tacitus rakendasid vabadusmõistet eri valitsuskordade analüüsil. Vabariigis on kodanikud vooruslikud, aga ainuvalitsuse puhul pole voorusi ega suuri tegusid, vaid valitseb orjameelsus. Filosoofid (Cicero) kutsuvad kodanikke üles vabadust kaitsma, isegi he avlisteja puhul.

Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
Enamuse inimeste jaoks on vabadus suurim võimalik hüve. See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses. Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega ainult siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad. Vabariik püsib siis, kui selle seadusi täidetakse. See omakorda eeldab kodanikuvoorust, vabariigi tingimata teenimist. Tavaliselt ei õnnestu vabariiki pikalt säilitada, toimub mandumine. Roomlased saavutasid võimsuse ja neilt tuleb õppida: - seadused, mis regul. võimuloleku aega, varandduse kasutamist jne; - kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis (aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat)

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
Rakendati 17. sajandi Inglismaal. Parlamendi ja kuninga vastasseis. Kuningas kehtestas parlamendi loata makse ja võttis riiklikku sundlaenu. Vahistati parlamendiliikmeid. Parlamendi kõnemehed: kirjeldatud sammud reedavad kuninga taotluse oma alamad orjastada, muutes nende isikuvabaduse sõltuvaks kuninga suvast.Vaidlused kuninga vetoõiguse üle. Järgnes kodusõda, Charles I hukati.
John Milton, James Harrington ja Algerton Sidney toetavad vabariikluse ideed. Vastadavad vabadust ja orjust. Vabaduse tingimused: rahva poliitiline osalus Parlamendi kaudu, täidesaatva võimu eriõiguste puudumine, kodanikuvoorused.
Lord Bolingbroke leiab, et revolutsioonijärgne Inglise parlamentaarne monarhia on vabaduse parim tagatis. Ka see süsteem toetab kodanikuvoorusele.

Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
Tõeline vabadus tähendab vabadust välistest takistustest. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõppevad seaduste keelud ja käsud.
Vabariiklik vabadus tähendab kollektiivset vabadust (riiklik iseseisvus), mitte individuaalset vabadust. Arusaam individuaalsest vaabdusest on mõttetus, vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusmõistega inimeste pead segi ajanud. Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus.
Briti krooni kaitsjad (Ameerika kolooniate probleemid Inglise krooni kehtestatud maksudega) rakendavad Hobbes'i ideid: pole vahet, kes annab seadusi, kuna inglased ja ameeriklased on ühtmoodi vabad ja mittevabad, kuivõrd nende elu reguleerivad seadused.

John Locke’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.
Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste puudumine. Seob selle oma loomuõiguse käsitusega. Inimesed on loomupäraselt vabad, vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele. (Loomuvabadust piirab ainult loomuseadus.) Riigi ülesanne on vabadus tagada, seadused kindlustavad vabadust. Need vabastavad inimesed vajadusest alluda kellegi omavolilisele tahtele. Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele. Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel:
rahval on kontroll valitsuse üle (on selle ise ametisse seadnud); valitsusel ei ole eriõigust piirata inimeste vabadusi; omandi puutumatus
erinevus vabariiklastest: otsene osalus poliitikas pole oluline, piisab esindajate valimisest.
Ameerika koloonias süüdistatakse inglasi kodanike vabaduste piiramises. Locke'i ideed võõrandamatutest õigustest on kirjutatud sisse Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni.

Montesquieu vabariigist
Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, kuid ei nõustu, et need olid vabad. Vabadus on vaid Inglismaal ja veidi ka Prantsusmaal. Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks. Kodanikuvoorused põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil. Monarhialt (Prantsusmaa) vabariiki üleminek on võimatu, sest monarhiad on teistsuguse ühiskonnaga.

Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)

Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
Prantsuse revolutsiooni alguses domineerisid liberaalse ideed konstitutsioonilisest monariast. Alates 1792, kui majandus käis alla, hakkas domineerima jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau jt vabariiklaste ideid.
Robespierre'i “Vooruse vabariik”
Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, isegi esindamine ei ole võimalik. Vajalik on kodanikuvoorust. Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle).
15

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 48 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

48 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

teesmaa Õppematerjali autor

kordamisküsimuste vastused

riik demokraatia õiglus sõda impeerium vabadus

Sarnased õppematerjalid

odt

Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu (vastused kordamisküsimustele)

Üldine hüve, mis on saavutatav õigluse abiga. Kodanike omavalitsus ehk vabadus võõrvõimust. Vürstlikud voorused: armulikkus, halastus, heldus, suuremeelsus. Anda rohkem kui õiglus nõuab 8 2. Cicero valitseja kohustustest Kaitsta kodanike huve, ilma omakasuta. Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte soosida ühtesi, muidu tekib mass ja riid. 3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid Itaalia sõjad ja pärilusprobleemid, kuhu kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Hapsburgid, kes omakorda läksid tülli. Sekkusid veel Inglismaa ja Türgi. Sõjardpaavstid Lahendus: Utopism radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus, kus puuduvad pärilikud aadlid, tõeline aadellikkus seisneb voorustes. Voorusõpetus Erasmuselt Alternatiivne voorusõpetus Machiavellilt 4

Semiootika

doc

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Humanistide eeskujuks Cicero "Kohustustest", sealt voorusliku inimese ideaal: tark, kindlameelne, mõõdukas, õiglane (mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele; pidada sõna). 3 2. Cicero valitseja kohustustest Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu; hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. 3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid Euroopa poliitiline kriis: · Itaalia sõjad 1494-1559: Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid, kes läksid ka omavahel konflikti; sekkusid ka Inglismaa ning Ottomani Türgi · Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492-1503) ja Julius II (1503-13) Lahendusvariandid: utopism (Thomas More: radikaalselt erinev

Euroopa ideede ajalugu

pdf

Kordamisküsimuste vastused

vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).

Ajalugu

doc

Euroopa ideede ajaloo eksam

nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA

Euroopa ideede ajalugu

doc

Ideede ajaloo kotspekst

5. Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgkeskajal · Alates 12. saj. "kavaleri-ideaal". Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1. kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight) 2. kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid) 3. kohustused naiste ees (Lancelot ja Guinevere) 6. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest Bernard Mandeville'i uhkuse ajalugu Private Vices, public Benefits (1724) - eraviisilised pahed ja avalikud hüved. · Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad "taltsutada koletisi" inimesi, kes ei arvesta teistega · Antiikaegne voorus (ülemklassid pidid oma au säilitamiseks, ennast maha salgama, näitama kangelaslikkust, olema moraalsed, käituma ideaalilähedaselt) versus germaani au (käitusid eneseväärikalt, ei rikutud teatud reegleid)

Filosoofia

doc

Euroopa ideede ajalugu

demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli `king in parliament' idée. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND. Riik pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja õigusemõistmine kunstlikud liigesed

Ajalugu

docx

Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud

teooria) o Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse o Valitseja tahe on seadus o Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele o Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab "üksnes" Jumal o Bodin'i ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Richelieu ja Louix XIV ajal sinna suunas küll jõudsalt liiguti. Teistes Euroopa riikides oli selle mudeli rakendamine võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud: o Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel o Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel Rakendamine Inglismaal: o Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. "King in parliament" idee o Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises

Ajalugu

Rohkem sarnaseid