sügisel aga valdavalt teravilju ja õunu. Paraku on kaera külvipind hakanud pidevalt vähenema, vanade metsavahikohtade ja kadunud talude õunapuud vananevad ning loomsete jäätmete käitluse kord on muutunud rangemaks. Pole siis ime, et selle tulemusena on karude toidulaud ahenenud ja paratamatult võib tekkida inimese ja karu vahel konflikte, eriti just neil aastail kui on kesine marja- või viljasaak. Kuid tegelikult on karude meelistoit varakevadest hilissügiseni mesilased ja nende vastsed. Väidetakse, et viimase nelja aasta jooksul on karud Eestis lõhkunud umbes sadakond mesilastaru. Põhjuseid, miks karud seda teevad, on mitmeid, näiteks, loogiliselt võiks arvata, et rüüsted sagenevad siis, kui karupopulatsioon suureneb. Kuid see on siiski hüpoteetiline, sest keegi ei suuda kõiki Eesti karusid kokku lugeda. Pigem käib see pesakondade lugemise järgi ja nende arvukus on jäänud suhteliselt stabiilseks
Sarnaseid retsepte ja mulgi pudru valmistamise juhiseid kohtab tänapäeval enamuses. Aga mis vahe on tangul ja kruubil? Tänapäeval on kõige enim levinud odrakruup. Kruup on aga siiski laiem mõiste, tähendades koorest puhtaks lihvitud tervet viljatera. Purustatud kruup on tang. Kruupe purustatakse tanguks seetõttu, et need kiiremini pehmeneksid. Nii valmib ka tang näiteks maisist, nisust odrast jpm. Näiteks kirjutatakse 1988 Etnograafia muuseumi aastaraamatus, et endisaegne meelistoit tangupuder on vastava tooraine puudumise tõttu praegusest toidusedelist väljas. Viljandimaal väga levinud kartuli- tangupudru asemel keedetakse kartuli-kruubiputru. (Lk.104) Kõrge toiteväärtuse ja populaarsuse tõttu on mitmed ettevõtted mulgi pudru ka oma toodete sortimenti võtnud. Näiteks alates 2001. aastast pakub Selveri köök oma soojasöögi letis mulgi putru ja 2006. aastal hakkas mulgi putru valmistoiduna purkides pakkuma Salvest. Algupärasel retseptil
Toitub ainult väikestest kärbestest jm õhuputukatest, tiireldes kõrgel katuste kohal või madalal mageveekogude kohal. Maapinnale tuleb ainult, selleks et koguda oma iseloomuliku pesa esitamiseks muda ja savi. (Elphick, J. Et al 2006) Suitsupääsuke Eesti rahvuslind suitsupääsuke on harkis sabaga läikiv lind, kes on suvel Euroopa talude juures tavaline nähtus, sest ta eelistab pesitseda lautades ja küünides, mille lähedal on tagatud meelistoit suured kärbsed. Püüab neid lennult, sööstes sageli sujuvalt ja nõtkelt madalal kariloomade vahel ning kasutades oma pikka saba küljelt- küljele käänates tüürina. Tema pikalt harkis saba ja sügavpunane kurgualune torkavad lennul tavaliselt hästi silma, aidates välistada segiajamise kõigi teiste liikidega peale roostepääsukese, kellel on iseloomulik hele kaelus ja päranipulaik. Suitsupääsukese talvituvad Lõuna Aafrikas. (Elphick, J. Et al 2006; Loomariigis)
Kergem on lindu otsida häälitsuste järgi. · Pereelu. Pesa uuristavad linnud ise lehtpuutüvesse, eelistades pehmema puiduga haaba või remmelgat. Pesa vooderdatakse puulaastudega. Pesas 5-10 muna. Haudeaeg 15-17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi väljaöögitud toiduga. Pojad annavad pesas valjuhäälselt märku tühjast kõhust, reetes sellega pesa asukohta. · Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 5,5 aastat. · Toidulaud. Meelistoit on sipelgad, kuid sööb ka puidus elutsevaid selgrootuid ning putukaid ja nende vastseid. · Vaenlased. Peamisteks vaenlasteks on väikekiskjad. · Arvukus. Eestis elab 2000-3000 paari, Euroopas 360.000-640.000. · Iseärasused. Hävitab palju kahjurputukaid, kuid samas armastab väga süüa metsale kasulikke sipelgaid. · Välimus. Hallrähni keha on pealtpoolt roheline, kollaka päranipualaga, altpoolt hallikas. Pea ja kukal on hall, peenike must
Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis. Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate. Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-. Ka ülejäänud osa taimest sarnaneb pohlaga ja paljud ei teegi neil ilma marju maitsmata vahet. Kuid neil on siiski olulisi erinevusi. Nimelt ei ole pohl kunagi roomavate vartega. Teiseks on neil erinevad lehed. Pohla lehe alus on ümardunud, leesikal aga pikalt ühtlaselt kiilukujuliseks rootsuks ahenev. Leesikat võib kasvatada ka ilutaimena. Hästi sobib ta kallakute kaunistamiseks. Ilusad on nii
annaabi.ee 
