UUSAEG (8)

Q: Miks mindi uude maailma?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Q: Kes omab ülemvõimu merel?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Q: Missuguseid samme astuti Suure Prantsuse revolutsiooni käigus?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Q: Kuidas muutus ühiskond Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Q: Millest oli tingitud sotsialismi kui ideoloogia teke?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Q: Miks ei ole võimalik anarhistliku ühiskonna teke?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Q: Miks võttis Saksamaa suuna maailmapoliitikale?

Vastus leiad õppematerjalist: UUSAEG

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Miks mindi uude maailma?
Kes omab ülemvõimu merel?
Missuguseid samme astuti Suure Prantsuse revolutsiooni käigus?
Kuidas muutus ühiskond Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul?
Millest oli tingitud sotsialismi kui ideoloogia teke?
Miks ei ole võimalik anarhistliku ühiskonna teke?
Miks võttis Saksamaa suuna maailmapoliitikale?

UUSAEG
Sissejuhatus:
Uusaja saab jagada kaheks perioodiks :

Absolutismiajastu (17-18 saj)

Industriaalühiskond (19 saj)
Neid eristavad üksteisest Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. Absolutismiajal saab valitsemisvormina rääkida eeskätt absoluutsest monarhiast (mitte kõikides riikides, osades oli ka konstitutsiooniline põhiseaduslik monarhia või vabariigid). Industriaalühiskonna valitsusvormiks oli kõige rohkem konstitutsiooniline monarhia. Absolutismiajal oli tegemist agraar - ehk põllumajandusliku ühiskonnaga – enamik inimesi on hõivatud põllumajanduses ja see annab majanduses kõige olulisema osa. 19. sajandil oli siis tegemist industraalühiskonnaga – enamik inimesi on hõivatud tööstuses ja see annab peamise sissetuleku majandusse. Valitsev vaimsus absolutismiajastul oli 17. sajandil barokk ja 18. sajandil valgustusaeg . Industriaalühiskonnas on oluline ühelt poolt töölisliikumise teke ja teiselt poolt rahvuslik liikumine, rahvusriikide teke.
ABSOLUTISM
Absolutismi hiilgeajaks oli 17. sajand ja 18. sajandi algus. See hakkas juba kujunema 15. sajandi lõpul. Absolutism on feodaalriigi valitsemiskord , kus monarhile kuulub nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. See sai tekkida siis, kui feodalism hakkas lagunema ning kapitalistlikud suhted hakkasid kujunema. Miks just siis?

feodaalid olid enne olnud väga võimsad, aga feodalismi lagunemise ajal hakkab alla käima nende majanduslik võimsus
tugevnema hakkab kodanluse majanduslik potentsiaal
see olukord võimaldab kuningal hakata piirama ka feodaalide poliitilisi õigusi, kuid kodanlusele kuningas esialgu poliitilist võimu ei anna. Järelikult oli kuningal võimalus valitseda suhteliselt sõltumatult.

Absolutismi tunnused:

Riigivõim on jagamatu ja valitseja on riigivõimu ainuõiguslik teostaja (valitseja sai võimu Jumalalt, peab ainult Jumalale aru andma)

Ühtsus – üks kuningas, üks usk, ühed seadused (terves riigis), üks valitsuskeskus (kogu riiki juhiti pealinnas vastavalt valitseja tahtele), üks valitsus

Alalise armee loomine, mis tõi kaasa ka sõjaväelise kohustuse kehtestamise (enne seda oli raske ratsavägi, palgaarmee ) – see tuli odavam, see oli võimalik saada ka suurem kui palgaarmee ning alaline armee oli ka võrreldes palgaarmeega ustavam. Need, kes olid sõjaväkke sattunud, pidid seal teenima kuni vanaduseni või invaliidistusemiseni.

Ametnikkonna kujunemine – et riiki hallata, oli tarvis ametnikke. Neid eelistati palgata eeskätt linnakodanike ja väikefeodaalide seast. Nad kujunesid absolutistliku kuningavõimu toeks .

Merkantilistlik majanduspoliitika – riigi rikkuse mõõdupuuks oli väärismetallide olemasolu, mida rohkem, seda rikkam. Et väärismetall riiki jätta, tuleb välja vedada palju kaupa ja sisse vedada võimalikult vähe. Järelikult tuleb võimutasandil toetada manufaktuuride rajamist e tootmist. Et vähe sisse vedada, tuleb kehtestada kõrged tollimaksud . Oluliseks muutus kolooniate omamine , kust hankida vajaminevat toorainet.
ABSOLUTISM PRANTSUSMAA NÄITEL
* absolutismi tunnused avaldusid kõige paremini Prantsusmaal
* teised absolutistlikud riigid võtsid Prantsusmaast eeskuju

Tähtsad olid 2 kuningat – Louis XIII (1610- 1643 ) ja Louis XIV (1643- 1715 ). Mõlemad nad olid troonile saades alaealised. Louis XIII oli 9-aastane ja Louis XIV oli 5-aastane. Kuna Louis XIII valitsemise vastu huvi ei tundnud , siis tegelikult tegeles sel ajal valitsemisega kardinal Richelieu (Prantsusmaa peaminister ). 1614 aastal olid viimast korda koos generaalstaadid (seisuste esinduskogu seisusliku monarhia ajal) pooleteise sajandi vältel. Järelikult sai valitseja teostada võimu ainuisikuliselt, ei pidanud generaalstaatide nõuannetega arvestama. Ka Louis XIV ajal valitses tema eest kardinal Mazarin, aga kui Louis XIV sai 23-aastaseks (1661), siis hakkas ta ka reaalselt ise valitsema . Ta koondas kogu võimu enda kätte. Ka tema ei kutsunud kokku seisuste esinduskogu.

Louis XIII valitsusajal asuti rünnakule hugenottide vastu. Neilt võeti ära nende pealinn La Rochelle ja nende poliitilised ja sotsiaalsed eesõigused kaotati. Esialgu usuvabadus kui selline säilis (vähem kui sajandi), aga 1685 . aastal jõuti nii kaugele, et igasugune usuvabadus Prantsusmaal kaotati, ainuke lubatud usk oli katoliiklus . Algas uuesti hugenottide tagakiusamine .
Louis XIII ajal võeti aadli käest ära kohalik valitsemine, kohtadele saadeti hoopis riigiametnikud , kes kandsid nimetust intendandid . Richelieu käsul löödi maha aadlilosside kindlustused , et nad ei saaks sõjalist vastupanu organiseerida. Selleks, et kõrgaadlik kuningavõimule lähendada, kutsuti ta õukonda ja talle anti auametid, mida nimetatakse sinekuuriateks. Põhimõtteliselt tähendas see ametit, mille eest palka saadi, aga tööd ei pidanud tegema (nt kuninglik veinikallaja). Need olid mõeldud selleks, et kõrgaadel ei oleks kuningavõimuga rahulolematu.
Valitsemine läks ühtse keskuse, Pariisi kätte. Seal määrati ametisse ametnikud jms. Kõik seesama protsess jätkus ka kuningas Louis XIV ajal.

Alalise armee loomine algas Louis XIII ajal. Kui esialgu 17. sajandi keskel oli prantsuse alalises armees 45 000 inimest, siis 18. sajandi keskpaigaks oli alalise armee suurus tõusnud 400 000 inimesele. Sellel ajal oli elanikke kusagil 20-25 miljoni vahel. Alalist armeed oli vaja eduka välispoliitika ajamiseks, sõdades osalemiseks. Esmane oluline sõda oli neil 1618-1648 aastatel 30-aastane sõda, selle käigus vähendati Habsburgide võimu Euroopas. Teine oluline sõda jäi 18. sajandi algusesse – Hispaania pärilussõda.

Juba Louis XIII ajal kujunes Prantsusmaal tsentraliseeritud haldusaparaat – intendandid (esindasid kuningavõimu kohapeal) jt. Ametnikkond, kelle abil kuningas oma võimu teostas, oli suhteliselt väike. Kõrgemaid ametnikke oli 1000. Neid eelistati palgata väikeaadlike või ka linnakodanike seast.

Kuulsaim merkantilismi esindaja Prantsusmaal oli rahandusminister Colbert, ta oli Louis XIV aegne. Tema ajal toetati tööstust – tootjatele maksti preemiat, anti madalaprotsendilist laenu ja anti ka monopolõigusi (ainuõigus ühe v teise toodangu valmistuseks). Samas kontroll ja regulatsioon tootmise üle oli väga suur. Nimelt oli koostatud palju erinevaid määrusi, kuidas tootmisprotsess peaks toimuma. See oli riigi poolt väga reglementeeritud. Prantsusmaa majandusele tuli kahjuks eeskätt luksuskaupade tootmisele tähelepanu pööramine (parfüümid, meigitarbed, vaibad, pits, siid , samet ). Et toorainet saada, oli tarvis kolooniaid . 17. sajand oligi asumaade hõivamise periood. Sealt sai ühelt poolt toorainet ja teiselt poolt sai sinna ka tooteid müüa, kuigi Prantsusmaa seda ei teinud (polnud turgu). Prantsusmaa hõivas alasid Põhja-Ameerikas – Kanada , Louisiana, Atlandi ookeanist kaugemale jäävad tänapäeva USA alad. Peale selle rajati kolooniaid Aasiasse – Indo-Hiina ( Vietnam , Kambodža, Laos, Tai).
Absolutism ei valitsenud mitte ainult Prantsusmaal, vaid veel väga paljudes Euroopa riikides. Absolutismi polnud järgmistes Euroopa riikides – Šveits ja Holland (vabariigid) ; Poola (nõrga kuningavõimuga monarhia) – seal olid aadlikel suured privileegid ja kuningas sõltus aadlikest + kuningas valiti aadlike poolt, võim polnud pärandatav ; Inglismaa (parlamentaarne monarhia).
Teistes Euroopa riikides oli tegemist absolutismiga, ka kõikides 300 väikeses Saksa riigis.
VALGUSTUS
Selle mõiste võttis 18. sajandil kasutusele Immanuel Kant , tähistas sellega inimkonna vaimse vabanemise protsessi. Valgustusajastuks on nimetatud 18. sajandit. Valgustust valmistasid ette avastused loodusteaduste vallas. Kõige olulisemaks oli loodusseaduste avastamine. Jõuti selleni , et universumis toimivad seadused, inimesel on võimalus neid taibata ja kõike on võimalik kirja panna võrrandite, valemite abil. Teine oluline asi oli see, et lõplikult juurdus arusaam, et Maa ei ole universumi keskpunkt – see aitas tekkida Jumala-eitusel (ateism). Lõplikult tõestas heliotsentrilise maailmapildi olemasolu 1632. aastal (samal aastal avati Tartu Ülikool) Galilei. Newton avastas gravitatsiooniseaduse ja muud mehaanika põhiseadused. Descartes ’i arvates on tõsikindlate teaduste aluseks mõistus – ta oli ratsionalist. Kõik see toimus 17. sajandil – valmistas ette valgustusajastu muutusi.
VALGUSTUSAJASTU ÜHISKONNAKÄSITLUS
* kriitiline suhtumine ühiskonda – kritiseeriti kirikut, absolutismi ja seisuslikku ühiskonnakorraldust.
* sellestsamast ↑ tulenes arusaam, et inimesel on olemas loomulikud loovutamatud õigused – hakkasid välja arenema kaasaja inimõigused. Rahvas peab saama enda kätte poliitilise võimu või seda peab temaga jagama . Kui rahvas leiab, et valitsemine on ebaaus, on tal õigus valitseja võimult kukutada .
* usk progressi – usuti , et areng jätkub (kõik, mis tuleb või on, on parem, kui see, mis on olnud).
* oluline rõhk pandi kasvatusele – et uut ühiskonda saavutada, on vaja inimest harida ja kasvatada. Valitses kasvatusoptimism (inimest on võimalik lõputult kasvatada).
VOLTAIRE
MONTESQUIEU
ROUSSEAU
valgustatud absolutism – valitseja liit filosoofidega (nad aitavad luua valitsejal ideaalset ühiskonda)
konstitutsiooniline monarhia + võimude lahususe teooria – kuningavõimu piirab põhiseadus ja parlament , eraldi peavad eksisteerima seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim
vabariik – võim lähtub rahvast
VALGUSTATUD ABSOLUTISM
See valitsusvorm leidis tol ajal enim järgijaid. Kui absolutismiajal sai valitseja võimu Jumalalt, siis nüüd sai rahvalt . Võimu eesmärgiks oli rahva teenimine, et saavutada ühiskonnas üleüldist heaolu. Ühiskonna paremaksmuutmisel tuleb läbi viia reforme, kehtestada uusi seadusi. Kui ei valitse heaolu, on selles süüdi halvad seadused. Reforme tuleb läbi viia kindlekäeliselt, sest rahvas ei pruugi teada, mis talle hea on.
Kaks olulisemat riiki, kus valgustatud absolutismi ellu viidi ja teatud edu saavutati, olid Preisimaa ja Austria.
TÄIDA TABEL! 54-57 ja 61-62. Muutused, mida üritati ellu viia:
PREISIMAA
AUSTRIA
agraar-poliitika
Piirati teotöö mahtu (5-6→3 tööpäeva), seda ainult riigimõisates ja kuninglikes ametikülades, sest kuningas ei tahtnud aadlitega tülli minna. Mõnedes regioonides takistati talumaade mõisastamist. Soode ülesharimine, uute külade ja talude rajamine. Kolonistide meelitamiseks tühjale maale anti neile tasuta stuffi. Sunniviisiline kartulikasvatus.
1770. aastatel anti välja patent teotöö piiramise kohta kolmele päevale nädalas. Tähtis oli ka 1781 . aastal välja antud patent alamatest, millega suuremas osas riigist kaotati pärisorjus.
usk
Kehtestati usuvabadus – peamine usk oli luterlus , selle kõrvalt olid lubatud ka teised usud .
Oluline oli Joseph II ajal välja antud tolerantsuspatent (seadus ususallivuse kohta), mille kohaselt oli peamine usk katoliiklus ja ka teised olid lubatud.
haridus
Jätkus koolihariduse areng, ehitati hulgaliselt uusi koolimaju, kehtestati üldine koolikohustus 1717 . aastal + hariduse reglementeerimine. Sellest kõigest polnud reaalselt kasu, sest puudus süsteeem õpetajate ettevalmistamiseks.
Edendati rahvakoolide võrku, loodi tööliste ettevalmistamiseks ka kutsekoolid, riiklik kontroll ülikoolide ja gümnaasiumide üle. Kiriku osatähtsus hariduse andmisel vähenes.
õigus-süsteem
Lihtsustati protsessikorraldust: kirjalik kohtu-protsess asendati suulise menetlusega ( kohtuprotsess kiirenes). Kaotati surmanuhtlus – selle asemel eluaegne vanglakaristus - ja kaotati ka piinamine.
1776. aastal jõustus uus kriminaalkoodeks , mis kaotas küll piinamise , kuigi säilitas paragrahvid nõidumise kohta. Riiklike kohtute kompetentsi läks ka õigusemõistmine talupoegade üle.
maksud
Üldise tulumaksu kehtestamine (kõik pidid ühe osa oma aastasest sissetulekust riigile andma).
Preisimaal üritas ajada valgustatud absolutismi teooriat Friedrich II, Austrias Maria Theresia ja Joseph II.
Austrias läks valgustatud ideede põhimõtete läbiviimine paremini, sest seal tekkisid võrdsed inimõigused + kaotati pärisorjus.
INGLISMAA JA PARLAMENTARISMI ARENG
Inglismaal kutsuti esmakordselt kokku parlament aastal 1265. Parlamendil oli siis 2 funktsiooni: nõuandmine maksude ja seaduste valdkonnas. Selline olukord oli sajandite vältel ja inimesed aksepteerisid seda. Olukord muutus 17. sajandi alguses – suri Elizabeth I, kellel polnud järeltulijaid ning troon pärandus Šoti kuningale James I ’ le. Tema võimuletulek tõi kaasa konflikti tema ja parlamendi vahel. Need tulenesid mitmetest asjaoludest:

kuninga isik – Šotimaal oli ta harjunud valitsema absolutistlikult, aga parlament polnud Inglismaal absolutistliku korra kehtestamisega nõus. Teiseks oli probleem usus – James I oli katoliiklane aga Inglismaal oli anglikaani kirik . Ta üritas Inglismaad nendes aspektides muutma hakata, aga see oli parlamendile vastuvõtmatu. Lisaks hakkas kuningas ise ilma parlamendi nõusolekuta makse kehtestama. Veel tekitas probleeme see, et kuningas hakkas tegelema monopoolsete õiguste müümisega teatud firmadele (ainuõigus ühe v teise asjaga tegelemiseks ). Kolmas probleem oli välispoliitikas – kuningas leidis, et Hispaania peaks olema suurim sõber, aga enne oli Hispaania olnud just Inglismaa vaenlane .

Otsesed tülid tekkisid siis, kui võimule sai James’i poeg Charles I. Selleks, et oma õigusi kaitsta, võttis parlament 1628. aastal vastu õiguste petitsiooni (parlamendi seadusandlik akt). Selle sisu:

Ilma parlamendi loata ei tohi kehtestada makse ega võtta laene .

Kedagi ei tohi vangistada ilma kohtuloata.
Kuningas vastas sellele parlamendi laialisaatmisega. Ta üritas valitseda ainuisikuliselt.
17. sajandi põhiprobleem Inglismaal oligi võimuvõitlus kuninga ja parlamendi vahel, kus kuningas tahtis kehtestada absolutismi ja parlament püüdis seda iga hinna eest takistada. Hakkas arenema parlamentaarne monarhia.
TOO VÄLJA ÕPIKU ABIGA OLULISEMAD ETAPID PARLAMENTAARSE MONARHIA ARENGUS! Õpik alates lk 46.
Etapid:

1641 . aasta pika parlamendi poolt välja antud seadusaktid - Nad tegid seaduse, et parlamenti võis laiali saata ainult ta enda nõusolekul, parlament muutus kuningast sõltumatuks. Parlament hakkas kontrollima riigi rahandust. Ministrid pidid hakkama aru andma parlamendile.

Isikuvabaduste Akt ( 1679 ) – vahistatule tuli süüdistus esitada 24 tunni jooksul, vahistada tohtis ainult kohtuniku kirjaliku korralduse alusel. Sellega taheti vältide võimude omavoli.

1689. aastal parlament võttis vastu Õiguste Bill i – sellega fikseeriti parlamentaarse monarhia põhiseisukohad [kuningas ei saa peatada seaduste toimet ; parlament koguneb regulaarselt (et ei tekiks riigijuhtimises mingisugust lünka); maksude määramine ja sissenõudmine kuulub parlamendi kompetentsi]
Võimuvõitluse kuninga ja parlamendi vahel võitis parlament. Parlamentaarse monarhia puhul ongi näidisriik Inglismaa. Absolutistliku monarhia puhul Prantsusmaa.
Valgustatud absolutismi puhul oli kiirem ja lihtsam reforme läbi viia kui parlamentarismis.
Inglismaal hakkas kõige varem muutuma feodaalomand eraomandiks. Nt maa feodaalomandis muutus eraomandiks.
feodaalomandis maa – maa oli mitmekordses omanduses (kuninga, suurfeodaali, väikefeodaali, rüütli). Eksisteeris oht, et senjöör võib selle feodaalomandi sinult ära võtta.
eraomandis maa – see maa oli tõesti sinu oma ja seda polnud võimalik ära võtta.
reduktsioon – mõisamaade tagasivõtmine riigile. Sellist nähtust oligi võimalik teostada ainult feodaalomandis maadega. Nt Eestis oli kogu aeg hirm reduktsiooni ees.
Eraomandis maa on kasulikum, sest tootlikkus on suurem, kuna kõik, mis sa tuluks saad, kuulub sulle. Järelikult on sul stiimul seda maad paremini, rohkem kasutada. See on tõuge kapitalistlike suhete arenguks ja tööstusrevolutsioonile.
INGLISE KOLOONIAD PÕHJA-AMEERIKAS
Esialgu oli koloniseerimisobjektiks Kesk- ja Lõuna-Ameerika. 16. sajandi jooksul rajasid oma väiksemaid kolooniaid praeguse USA territooriumile erinevad rahvad (hollandlased, inglased ja prantslased ). Püsiv koloniaalasustus inglaste poolt tekkis alles 17. sajandi alguses. Inglise kolooniad tekkisid Atlandi ookeani rannikule . Prantslaste omad aga hoopis sisemaale suurte jõgede ja Suure Järvistu aladele (Mississipi).
Miks mindi uude maailma?

Poliitilised põhjused – need, kellele oli vastuvõtmatu kuningate James I ja Charles I poolt kehtestatud absolutism + kodusõda ning poliitilistes võitlustes allajäänud (kuninga pool)
Usulised põhjused – lahkusid katoliiklased, sest katoliiklus oli ebasoositud ja lahkusid ka puritaanid (need, keda anglikaani kirik ei rahuldanud, oli liialt sarnane katoliiklusega)
Majanduslikud põhjused – 17. sajand oli aeg, kui Inglismaal hakati rajama manufaktuure, mis tootsid villast riiet. Piisava tooraine jaoks hakkas toimuma tarastamine – talupoegade põllumaad muudeti karjamaadeks, kus hakati kasvatama lambaid . Nüüd puudus paljudel võimalus maa rentimiseks – neil oli 2 võimalust: minna tööle manufaktuuridesse või rännata välja ja alustada Ameerikas uut elu.
Riigivõimud saatsid välja Ameerikasse kurjategijaid (hiljem Austraaliasse)
Inimestel oli seiklushimu ja varanduse taotlemise soov

1775. aastaks oli Inglismaal Ameerika idarannikul 13 kolooniat, seal elas kokku 2,5 miljonit valget inimest. Nendelt aladelt , kus olid kolooniad, olid indiaanlased tõrjutud lääne poole (Apalatšidest(mingi mäestik) lääne poole). Lõunapoolsetes kolooniates oli Aafrikast sisse toodud tööjõuks neegerorjasid.
Kolooniate valitsemine
2 juhtimist:
Inglise kuningas oli andnud mõnele kaubakompaniile või üksikisikule volikirja, mille alusel see kompanii või üksikisik moodustas teatud territooriumil koloonia. Elu koloonias oli juhtima pandud kuberner . Erinevate kolooniate puhul oli see erinev – mõningatel puhkudel määras kuberneri ametisse kuningas, mõningatel see kompanii või üksikisik. Kuberneri ülesanne oli koloonia elu juhtida, korraldada. Kolooniates oli valitud ka oma seadusandlik kogu. See oli valitud koloonia valgete meeste poolt. Seesamuti juhtis kolooniat.
probleemid:
Inglismaal tegutses kuninga kõrval ka ju parlament ning 17. sajandi jooksul oli parlament saanud endale terve rea olulisi õigusi (maksude kehtestamine). Seesama õigus tekitas probleeme kolooniate elanikes. Kas inglise parlamendil, kus pole kolooniate esindajaid, on õigus kolooniate elanikke maksustada? See kujunes üheks oluliseks põhjuseks, mis viis Iseseisvussõjani.
Kolooniates oli hakanud kujunema ka ühtekuuluvustunne, ennast peeti seotuks oma uue elukohaga, peeti end juba rohkem ameeriklasteks (60% neist olid inglise päritolu, 40% mitte). Seoses sellega kasvas ka rahulolematus inglise ülemvõimuga. Rahvustundekasv oli selle tõukeks.
18. sajandil levisid ka Ameerikas valgustusideed , üheks ühiskonda käsitlevaks ideeks oli rahva õigus suveräänsusele. Järelikult on rahval õigus luua oma riik.
Eriti teravnesid suhted kolooniate ja Inglismaa vahel pärast 7-aastast sõda (1756- 1763 ). See sõda toimus ka Põhja-Ameerikas Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Selle tulemusena kaotas Prantsusmaa suure osa oma koloniaalvaldustest Põhja-Ameerikas (Kanada ja Louisiana).
Pärast sõda teravnesid suhted, sest..
..* Inglismaa ei viinud vägesid Ameerikast ära, vaid jättis 10 000 sõdurit sinna – kolonistidel oli kohustus neid majutada ja ülalpidada. See kohustus anti välja parlamendi seadusega.
..* Keelati asumine lääne poole, sest nende alade hõivamine ei tohiks toimuda ühe korraga, vaid aeglaselt, sest seal elasid indiaanlased – taheti hoiduda suurtest konfliktidest valgete ja indiaanlaste vahel.
..* Kolooniate haldamis- ja kaitsekulutused olid suurenenud, seetõttu nende kulude katmises pidid Inglismaa arvates osalema ka kolooniad. Järelikult tuli neilt nõuda rohkem makse. Näiteks tekitas probleeme tempelmaksuseadus – spetsiaalne maks ametlikele dokumentidele ja ajalehtedele (nt koolitunnistuse kättesaamiseks paberil pidi maksma). See küll tühistati mõne aja pärast, kuid ometigi rõhutas parlament, et temal on õigus kolooniaid maksustada. Veel üks näida on suhkruseadus – Inglismaa lubas Ameerikasse suhkrut sisse vedada ainult Inglismaa valdustest (kuigi Prantsusmaa valdustest oleks see odavam ja kiirem olnud). Tekkis salakaubandus, kuid Inglismaal olid piisavad vahendid selle ohjes hoidmiseks.
PÕHILINE PROBLEEM oligi: Kas inglise parlamendil, kus pole kolooniate esindajaid, on õigus kolooniate elanikke maksustada?
1774. aastal kogunes esimene kontinentaalkongress . Kohal olid kõigi 13 koloonia esindajad, üritati leida rahulikku lahendust konfliktidele kolooniate ja emamaa vahel. Seal jäid peale siiski radikaalsed jõud, kelle eestvedamisel alustati inglise kaupade boikoteerimist (eiramist). Järgmisel aastal puhkes juba relvastatud võitlus Inglismaa ja kolooniate vahel – 1775. sai alguse ISESEISVUSSÕDA, mis kestis kuni aastani 1783. Aastal 1776 tuli kokku teine kontinentaalkongress – see võttis vastu Iseseisvusdeklaratsiooni. Seal oli kirjas, mida võimud korda olid saatnud ning seal järeldati, et kolooniatel on õigus iseseisvusele, sest võim ei tee seda, mis rahvale sobilik. Selle koostajaks oli üks ameerika valgustajatest Thomas Jefferson. 13 kolooniat kuulutasid end iseseisvateks riikideks. Neid riike ühendas esialgu kontinentaalkongress ja regulaararmee Inglismaaga sõdimiseks.
ISESEISVUSSÕDA (1775-1783)
Selle sõja algus oli edukas inglastele, sest kolooniad olid küllaltki noored ja nende ülemvägedel oli raske luua distsipliini . Päris üksmeelsed ei oldud ka iseseisvumise suhtes. Kuigi oldi lahkulöömist kuulutatud, oli see esialgu kahtlusitekitav. Vastuhaku pooldajaid kutsuti patriootideks ja vastuhaku vastaseid lojalistideks. Sõjas jäid lõppkokkuvõttes peale patrioodid, sest nad võitlesid oma maa ja vabaduse eest ja neil oli välisabi (Prantsusmaa, Hispaania – nad olid Inglismaale oma alasid Ameerikas kaotanud – ja Holland, kes soovis oma positsiooni maailmamerel taastada).
1776 teisel kontinentaalkongressil moodustati 13 riiki. 1781. aastaks moodustati riikide liit ehk konföderatsioon. Kogunes esinduskogu, mille ülesandeks oli tagada toimiv valitsus, välispoliitika jms. 1787. aastal moodustati riikide liidust liitriik ehk föderatsioon. Keskvõim kontrollis välispoliitikat ja –kaubandust, rahandust, riigikaitset. Osariikide kompetentsi jäi õiguskord, kooliharidus ja ka majandus. See riik, mis kujundati , oli presidentaalne vabariik. President on nii riigipea kui ka valitsuse ja täitevvõimu juht. Seadusandlikuks organiks sai kongress ning kõrgem kohtuvõim läks ülemkohtule. Rakendati Montesquieu võimude lahususe teooria.
Küsimused:

Inglise parlamendil ja valitsusel olnuks võimalik Ameerika iseseisvussõda vältida – JAH , EI ?

Miks kujunes USAst demokraatlikum ja liberaalsem maa kui olid seda toonased Euroopa riigid?
Vastused:
1)
JAH
EI
* Kui poleks kehtestanud nii palju makse, sõjaväge sissejätnud, keelanud asumist lääne poole
* Iseseisvus ilma sõjata
* Valitsuskeskus viia Ameerikasse
* Osaline autonoomia
* Liiga suur vahemaa – raske valitseda
* Rahvustunne oli ameeriklastel juba suur, nad ei tundnud end enam inglastena, tahtsid ise otsustada
* Parl . maksust.
2) Varasemad Euroopa riigid olid juba arenenud feodaalkorra baasil – olid seisused, hierarhia , aga Ameerikas seda polnud, nende ühiskond rajanes koheselt kapitalistlikuks. Ameerikas ei olnud seisusi, vahed tulenesid varanduslikust jõukusest või vaesusest.
Euroopas oli tegemist seisusliku või absoluutse monarhiaga, Ameerika kujunes liberaalsemaks seetõttu, et sealseid inimes oli algusest peale kaasatud koloonia juhtimisse seaduslike kogude näol.
RAHVUSVAHELISED SUHTED 17-18. SAJANDIL
17. sajandi I poolel toimus Euroopas suur sõda, kuhu olid haaratud paljud Euroopa riigid. See oli 30-aastane sõda (1618-1648). See sõda toimus eeskätt Saksamaa territooriumil ja algas kui ususõda, kus oli 2 poolt – protestantlik unioon (Saksa väikeriigid, kes olid vastu võtnud luterluse) ja katoliiklik liiga (territooriumid, kus oli säilinud katoliiklus). Katoliiklikku liigat toetas Habsburgide suguvõsa, kes olid võimul Hispaanias, Belgias, Austrias ja Saksa- Rooma keisririigis. Keiser oli usult katoliiklane. Protestantlikku uniooni toetasid Taani ja Rootsi (luterlikud maad).
30-aastase sõja käigus selle sõja iseloom muutus – ususõda muutus poliitiliseks võitluseks ülemvõimu pärast. Sinna sõtta sekkus Prantsusmaa – oleks pidanud katoliikliku liiga poolele minema, kuid läks protestantliku uniooni poolele. Prantsusmaa tegutses liidus luterlastega, sest..
..* Prantsusmaa tahtis vähendada Euroopas Habsburgide võimu, tundis end nendest ohustatuna.
Sõjas võitis kõige rohkem Prantsusmaa, kes 17. sajandi II poolel oli juhtiv riik Lääne-Euroopas (riik, kellega kõik teised arvestasid ). Samuti võitis väga palju Rootsi, kes tõusis mõneks ajaks juhtivaks riigiks Põhja- ja Ida-Euroopas. Kõige vähem võitsid sõjast Saksa- Rooma keiser, Habsburgid , sest sõja tulemus oli lõplik tähis selle kohta, et Saksamaad ei saa käsitleda tervikuna , Saksa keisril pole võimu väikeriikide üle ja kõik väikeriigid tegutsevad iseseisvalt. Ühesõnaga kindlustus lõplikult Saksamaa killustatus.
17. sajandi II poolel on võimalik Euroopas välja tuua kolm olulist pingekollet:
1) Madalmaad – Holland oli tekkinud 1581 . aastal, arenes majanduslikult väga kiiresti, sest 70% Läänemere kaubandusest oli Hollandi käes ning Madalamaade Ida-India kompanii oli endale haaranud ka väga suuri koloniaalvaldusi (oli endale saanud Indoneesia , Lõuna-Aafrika), millega pani aluse Madalamaade koloniaalimpeeriumile. Lisaks vajas kolooniate olemasolu ka laevastikku – mingi hetk olid Madalmaad tugevaim mereriik. Pingekoldeks olid Madalmaad seetõttu, et Madalmaade ja Suurbritannia huvid põrkusid – kes omab ülemvõimu merel? Inglismaa võitis. Lisaks olid Madalmaad probleemide piirkond sellepärast, et Prantsusmaa tahtis Madalmaid alistada, sest nad olid majanduslikult jõukas riik – pidas selleks 3 edutut sõda.
2) Läänemere piirkond – 17. sajandi II poolel tugevaim riik Läänemere piirkonnas oli Rootsi, kes oli enda kätte saanud Soome, Eesti, Läti põhjaosa ja ka Põhja-Saksamaa. Läänemeri oli muutunud Rootsi riigi sisemereks. See oli naabritele vastuvõtmatu. 17. sajandi keskel oli Rootsi ka Taani valdused hõivanud. Rootsi konkurendid Läänemere piirkonnas olidki Taani, Poola ja Venemaa. Venemaa nägi Rootsi arvelt omale võimalust pääseda Läänemerele.
3) Kagu-Euroopa – Balkani poolsaar oli juba Türgi valduses ja 17. sajandi II poolel alustas Türgi pealetungi ka Kesk-Euroopale, kuid see suruti maha.
18. sajand algas kahe suure sõjaga, mille tulemusena vahetus nii Lääne-Euroopas kui ka Põhja- ja Ida-Euroopas ülemvõimu kandja riik. Lääne-Euroopas toimus 1701-1713 Hispaania pärilussõda. Selle sõja tulemusena Prantsusmaa asemel liiderriigiks Lääne-Euroopas tõusis Inglismaa ning Inglismaa sai endale olulise territooriumi, mis võimaldas tal valitseda Vahemerd – Gibraltar .
Põhja- ja Ida-Euroopas vahetus juhtriik Põhjasõja tulemusena 1700-1721. Rootsi asemel sai liiderriigiks Venemaa. Venemaa juhtimisel Rootsi-vastase koalitsiooni moodustasid Poola, Taani ja Venemaa, sest neile oli vastuvõtmatu Rootsi liigne võim + nad tahtsid saada tagasi alasid, mida Rootsi nendelt röövinud oli.
18. sajandisse jääb ka Preisi kuningriigi teke. See sai alguse väikesest vürstiriigist nimega Brandenburg . Aja jooksul oli ta saanud endale juurde teatud alasid – Preisi hertsogkond (keskajal Saksa orduriik). Preisi hertsogkonna ja Brandenburgi alade vahele jäid Poola alad – eesmärk oli neid alasid järk-järgult hõivama hakata, et riigi kaks ala ühendada. 18. sajandil krooniti Brandenburgi vürst Preisi kuningaks. Preisi kuningriik on oluline tegur 19. sajandil Saksamaa ühendamise juures.
SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON
Üheks põhjuseks, mis prantsuse revolutsioonini viis, oli valgustusideede levik – selle üks põhimõte oli rahva suveräänsus, aitas kaasa revolutsioonile. Veel oli põhjuseks Ameerika Iseseisvussõja mõju (seal oli valgustusideid rakendatud põhiseadusesse – rahva suveräänsus, võimude lahusus). Revolutsiooni põhjuseks oli ka kriis majanduses, mis oli tingitud kolmest aspektist :

Inglise odavad vabrikukaubad tungisid Prantsusmaa turule, prantslaste toodang ei suutnud kvaliteetsete vabrikukaupadega konkureerida.

1788. aastal oli toimunud ikaldus, mis tõi kaasa leivahinnatõusu. See mõjutas enim vaeseid ja keskklassi, linnas elavaid inimesi.

Prantsusmaa oli osalenud USA Iseseisvussõjas, aga see oli läinud Prantsusmaale rahaliselt kalliks.
Revolutsiooni tingis ka rahulolematus kuninga ja kuningannaga – nende liialt priiskav elustiil ja kuninga absolutistlik valitsemine. Prantsuse revolutsioonini viisid ka vastuolud ühiskonnas – valitsev seisuslik kord.
periood
esinduskogu(d)
võimul
riigivorm
olulisemad reformid , seadused
1789-92
generaalstaadid, Rahvuskogu (III seisus)→Asutav Kogu, Seadusandlik Kogu
III seisus – suurkodanlus (kaupmehed, manufaktuuride omanikud jms)
absoluutne monarhia→ konstitutsiooniline monarhia
kaotati seisuslikud eesõigused→ aadliseisus kaotati→ kaotati feodaalkord , kirikumaade võõrandamise seadus + kirikukümnis kaotati – kirikumaad kuulutati riigi omaks ja hiljem müüdi sissetuleku eest maha, võeti vastu ’’Inimese ja kodaniku õiguse deklaratsioon ’’, administratiivreform, tsunftide likvideerimine (võeti ära tõke tööstuse arengult), Le Chapelier’ seadus – streigid ja töölisühingud kaotati ning PÕHISEADUSE VASTUVÕTMINE
1792-93
Rahvuskonvent
žirondiinid
vabariik
kaotati kunigavõim (kohus kuninga üle), maksimumhinna kehtestamine (vili, jahu, leib) – tuli kahjuks tootjatele ja kasuks linna vaesemale kihile .
1793-94
Rahvuskonvent ja Rahvapäästekomitee
jakobiinid ( kodanlus , kes tahtsid revolut-siooniga edasi minna)
vabariik, diktatuur
Emigrantide ( aadlikud , kes põgenesid neile vastuvõtmatute revolutsioonisündmuste tõttu) maad pandi müüki, kogukonna ühismaade (neid kasutati karjamaadena) jagamine. Kõikide feodaalkohustuste kaotamine (maa muutus talupoja eraomandiks), maksimumhinnad. 1793 uus põhiseadus - üldine valimisõigus alates 21. eluaastast (ainult mehed).
1794-99
Seadusandlik Korpus
uusrikkad (kodanlus, kes oli tänu revolutsioonile rikastunud)
vabariik - Direktoorium
Kohtupidamine seaduste alusel, 1795 uus põhiseadus.
Revolutsiooni ajal oli 3 põhiseadust – 1971 , 1973 ja 1975.
1. Missuguseid samme astuti Suure Prantsuse revolutsiooni käigus? Too igast valdkonnast kolm näidet:
a) Feodaalkorra lammutamiseks – kaotati tsunftisundlus (see andis eelduse vabaturumajanduse arenguks) ning aadliseisus, kaotati kõik feodaalkohustused, võeti vastu ’’Inimese ja kodaniku õiguse deklaratsioon’’ – kõigi kodanike võrdsus seaduse ees ja maksude tasumisel, pandi alus eraomandile + kaotati kirikukümnis
b) Revolutsioonivaenlastega võitlemiseks – terrori kehtestamine, valitsus kuulutas sõja Austriale, kellega liitusid mitmed teised Euroopa riigid – algasid aastaid kestnud revolutsioonisõjad, võitluseks kontrrevolutsiooniga loodi 1973 aastal Ühiskondliku Julgeoleku Komitee, mis haaras enda kätte poliitilise politsei ülesanded
c) Kultuuri edendamiseks – 1794. aasta Konvendis võeti vastu dekreet avalike raamatukogude võrgu loomise kohta, 1793. aastal pandi alus Rahvuslikule Arhiivile, 1793. aastal avati rahvale mõeldud kunstimuuseum + loodi Monumentide Komisjon
d) Feodaalse kultuuripärandiga võitlemiseks – Aastal 1790 moodustati Monumentide Komisjon, kirikute ja aadlilosside rüüstamised, hävitati osa maale, sest nendel oli jäädvustatud kuningaid ja nende perekonnaliikmeid, arhiivide ja dokumentide hävitamine, raamatute hävitamine
e) Katoliikluse mõju vähendamiseks - Hakati looma uusi kultuseid – Mõistuse kultust (põletati pühasid reliikviaid ja säilmeid, teenistustel peeti patriootlikke kõnesid ja lauldi isamaalisi laule, pühakujude asemele paigutati filosoofide ja revolutsiooni märtrite omad), suleti enamik kloostreid, vähendati vaimulike arvu, kirikumaad võõrandati, kirik lahutati riigist (riik muutus ilmalikuks), kirik jäeti välja riigieelarvest, dekristianiseerimine
f) Eluolu muutmiseks - kaotati teietamine ning igasugused tiitlid , asendati kristlik kalender revolutsioonikalendriga, hääbus toretsev rõivastusmood, riietus muutus lihtrahvalikuks, ühine mõõtühikute süsteem, moraalinormide muutumine, tähtsustati igapäevaelus patriotismi
2. Kas pooldad kõiki Suure Prantsuse revolutsiooni aegseid ettevõtmisi? Leia nii poolt- kui ka vastuargumente:
POOLT: Suurte muutuste nimel, et ühiskonda paremaks muuta, on lubatud ka vägivald, terror , rüüstamised. Kui poleks nii kindlakäeliselt tegutsetud, poleks positiivseid muudatusi saavutatud.
VASTU: Osa ettevõtmisi nagu näiteks feodaalpärandi vastu võitlemist oleks võinud veidi teistsuguselt – leebemalt – lahendada. Hävitati liiga palju raamatuid ning raamatukogusid, arhiive. Paljud asjad oleksid väärinud säilitamist. Terror oli mittevajalik – süütud inimesed surid. Pole võimalik kõike vägivalda hävitustega õigustada.
3. Kuidas muutus ühiskond Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul?
Sissejuhatus:
1789. aastal alanud ja 1799. aastal lõppenud Suur Prantsuse revolutsioon oli suur sündmus Prantsusmaa ajaloos, mis oli tingitud mitmetest erinevatest asjaoludest. Kodanluse rahulolematus kuningapere priiskava elustiiliga, valgustusideede, eeskätt mõtte rahva suveräänsusest (koma?) levimine ja veel teisedki põhjused ajendasid prantsuse rahvast asuma tegevusele saavutamaks uutlaadset ühiskonnakorraldust. Ent sama palju, kui oli põhjuseid revolutsiooni tekkimiseks, oli korda saadetud muutusi. Siin kerkibki üles küsimus, kuidas siiski ühiskond Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul muutus.
Viis alateemat:
Lammutati feodaalkord, feodaalse kultuuripärandi mõju vähendati, kultuuri edendamine, katoliikluse mõju vähendamine, eluolu muutumine
NAPOLEONIAJASTU
(1799-1815)
Napoleoniajastu võib jagada kolme perioodi:
I – Konsulaat / 1799 ( Napoleon haaras võimu enda kätte ja sai esimeseks konsuliks ning Prantsusmaa säilitas veel vabariikliku valitsemiskorra) – 1804 (Napoleon kroonis ennast keisriks)
II – Suur impeerium / 1804 – 1814 (Napoleoni esmakordne troonist loobumine). Enamuse sellest kümnest aastast oli Prantsusmaa territoorium , mis oli endaga liitnud mitmed Euroopa riigid erineval moel.
III – Sada päeva / 1815 (Napoleoni pagendusest Elba saarelt naasmisest kuni Waterloo lahingu kaotuseni)
Napoleoni-aegsed olulisemad ümberkorraldused ja sisepoliitika:
Kuigi Konsulaadi ajal oli Prantsusmaal tegemist vabariigiga, oli Napoleonile omane absolutistlik valitsemisviis. Reaalne võim vabariigis kuuluski esimesele konsulile (1799. aasta põhiseadusesse oli kirja pandud punkt, et võim kuulub nimeliselt esimesele konsulile – Napoleonile). Napoleon oli selle ise koostada lasknud ja teised olid nõus, sest Direktooriumiaeg ei rahuldanud neid, oli vajadus võimsama valitseja järele. Mõnevõrra hiljem täiendati seda nii, et konsul on ametis eluaeg ning tal on õigus nimetada omale järglane. Prantsusmaal oli olemas ka rahvaesindus, kuid selle võim oli pigem näiline, et luua pilt valitsevast demokraatiast. Sellel polnud reaalset otsustusõigust, kui nende otsus Napoleonile ei sobinud, siis ta lükkas selle tagasi.
1804. aastal Napoleon loobus vabariiklikust valitsemisest – Prantsusmaal taastati monarhia ja loodi keisririik . Ka nüüd jätkas Napoleon absolutistlikku valitsemist. Nüüd oli uuesti olemas põhjus, mis viis varem revolutsioonini. Samas kuigi ta valitses absolutistlikult, jäid osad olulisemad revolutsiooniaegsed muudatused alles. Nt kinnitati maavalduste puutu-matus (maad ei võetud nende omanikelt ära). Järelikult toetasid Napoleonit ka rahvas.
Tsentraliseerimine ehk kohapealse juhtimise allutamine keskvõimule jätkus. Riigivõimu esindajad linnades olid linnapead – nad ei olnud valitud, vaid ametisse määratud ja maapiirkondi nimetati departemangudeks – neid juhtisid ametisse nimetatud prefektid. Järelikult olid nii linnapead kui ka prefektid ametnikud, kes esindasid riigivõimu kohapeal.
Kirik allutati riigile. Selleks, et seda teha, kinnitati 1801. aastal konkordaat – ilmaliku ja vaimuliku võimu kokkulepe. See seisnes selles, et piiskopid nimetas ametisse valitsus ja maksis neile ka palka (sest nad olid ilma jäänud oma sissetulekutest, sest kirikukümnis oli kaotatud , aga taheti, et nad oleks riigile lojaalsed). Vastutasuks vandusid vaimulikud riigile truudust, aga ei olnud mingit kirikumaade tagastamist - mis olid võetud, olid võetud.
Napoleoni eestvedamisel moodustati ka riiklik kesk- ja kõrgharidust andvate koolide võrk. See oli oluline, et koolitada välja riigile ustavaid haritlasi.
Korraldati ka rahasüsteem. Loodi prantsuse pank , mis hakkas korraldama raharinglust. Käibele tuli uus rahaühik. Seda oli vaja sellepärast, et revolutsiooniajal oli raha väärtus vähenenud, oli vaja raha väärtust suurendada teatud reformidega.
Veel on oluline tsiviilkoodeksi koostamine (aastal 1804). Kõige olulisem põhimõte oli see, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed (inimõiguslikud põhimõtted). Seadus toimib kõigi puhul samamoodi, pole oluline sugu, rikkus v rass . Võrdsust ei olnud mehe ja naise, isa ja lapse varalistes suhetes. Nendes anti eelis mehele või isale. Mees kontrollis naise, isa lapse varandust.
Need põhimõtted, mis puudutasid feodaalkorda, jäid alles, sest feodaalkord oli juba kaotatud. Seda ei taastatud.
Napoleoni välispoliitika:
Euroopa valitsejate jaoks kujutas Napoleoni aeg nendele hirmutavat ohtu, sest ta jätkas revolutsiooni ja kinnitas selle käigus tekkinud sotsiaalset korda. Nad lõid Napoleoni-vastaseid koalitsioone. Napoleon alistas kõik oma vastased, välja arvatud Inglismaa. Seda võimaldas tal:

kehtis üldine sõjaväekohustus – ta sai luua massiarmee

Napoleoni eesmärk oli kõik oma vastased purustada ükshaaval, mitte lasta neil koonduda. Selle jaoks oli oluline sõjaväe kiire ümberpaigutamine ja selle hea varustamine. See tagaski esialgu Napoleonile edu. Venemaale minnes see edu haihtus.
Osad alad olid Prantsusmaaga otseselt liidetud – Illüüria provintsid , Kirikuriik, Itaalia loodeosa, Belga ja Holland ning Hispaania kirdeosa
Napoleon pani oma sugulased valitsema osasid Euroopa piirkondi – neid nimetati Prantsusmaast sõltuvateks territooriumiteks ( Napoli kuningriik, Itaalia kuningriik, Šveits, Saksamaa läänepoolsed vürstiriigid, Varssavi hertsogiriik ning Hispaania). Napoleon otsustas Saksa vürstiriikide killustatust vähendada – enamik neist liideti sunniviisiliselt.
Kolmas liik riike olid riigid, millest Prantsusmaa oli teinud oma liitlased – Preisi kuningriik, Taani, Austria keisririik ning ka Vene keisririik. Venemaast oli tehtud Prantsusmaa liitlane Tilsiti rahulepinguga, kuid Venemaa ei tahtnud sellest kinni pidada.
Euroopas olid säilitanud iseseisvuse Suurbritanna ja Iirimaa Ühend-kuningriik, Rootsi, Türgi, Portugal , Sardiinia ja Sitsiilia kuningriik.
1806. aastal kuulutati Suurbritannia suhtes välja kontinentaalblokaad . See tähendas, et Prantsusmaal ja temaga seotud ning sõltuvatel riikidel keelati igasugune kaubavahetus Suubritanniaga.
Prantsusmaaga liidetud ja sõltuvates piirkondades moderniseeriti ehk uuendati ühiskonda väga põhjalikult:

kuulutati välja kodanike võrdõiguslikkus seaduse ees
kuulutati välja usuvabadus
kui veel antud piirkondades kehtisid aadlike eesõigused, siis needki kaotati
kaotati feodaalkord ja pärisorjus, kus need veel olid

Tegelikkuses nendel aladel mindi üle feodalistlikult kapitalistlikule ühiskonnale. See moderniseerumine ei toimunud mitte ainult Prantsusmaaga sõltuvates või liidetud riikides, vaid ka osades Prantsusmaa liitlasriikides (nt Preisimaa, kus kaotati pärisorjus). Kardeti alamate meelepaha ja vastuhakke.
SÜNDMUSED AASTATEL 1812-1815
Napoleon ründas Venemaad, sest Venemaa ei pidanud kontinentaal-blokaadist kinni. 1812 ründaski suure armeega Napoleon Venemaad. Vene väed pidevalt taganesid Venemaa sügavustesse. Otsustav lahing toimus Moskvas – vene väed olid taandunud, lahinguväli oli lahingu lõppedes prantslaste käes, aga see lahing reaalselt jõudude vahekorda kindlaks ei määranud. Venelased suundusid lõuna poole, kuhu nende väed jäid peatuma . Napoleoni mehed saabusid tühja põlenud Moskvasse. Siis ta otsustas oma väed Venemaalt välja viia – lõuna poolt see ei õnnestunud, põhja pool olid liiga suured metsa- ja sooalad. Nad pidid taanduma tuldud teedpidi, kuid seal polnud enam palju süüa. Siis jälitasid vene väed napoleoni vägesid. Sügis-talvel Napoleoni 4000-meheline vägi suuresti hävis ning ta jättis oma armee Venemaale nälja ja külma kätte surema. Ise läks ta Prantsusmaale uut väge koguma, kuid samas liikusid ka venelased edasi lääne suunas. Sellel ajal ütlesid liitlassuhetest lahti Austria ja Preisimaa, kes liitusid hoopis Venemaaga Prantsusmaa vastu võitlemiseks. Lepzigi lahingu kaotas Prantsusmaa, 1814. aastal jõuti sõjategevusega juba Prantsusmaale – Napoleon loobus troonist ja ta pagendati Elba saarele . 1815 ta aga tuli sealt tagasi ning temaga hakkas järjest uusi mehi liituma. Otsustav lahing oli Waterloo, mille Napoleon kaotas ning siis saadeti ta vangina Püha Helena saarele, kus ta mõningad aastad hiljem suri .
VIINI KONGRESS
1814-1815
Viini kongress tuli kokku aastal 1814, kui Napoleon oli esmakordselt troonist loobunud ja saadetud Elba saarele. See oli kokku kutsutud selleks, et luua uus Euroopa poliitiline korraldus. Seal osalesid kõikide Euroopa riikide esindajad va Türgi. Reaalsed otsustajad olid Inglismaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa. Sest nad olid suuriigid ja nende panus Napoleoni-aegse Prantsusmaa purustamisel võeti arvesse. Kongressi võõrustajaks oli Austra kantsler – peaminister Metternich. Ta tegutses selle nimel, et vabameelsed ja rahvuslikud taotlused jääksid kõrvale. Viinis kujundati süsteem, mis kannab nimetust Viini kongressi süsteem e Metternichi süsteem. Kongressi keskeks eesmärgiks oli taastada revolutsioonieelne Euroopa.
Rakendatud põhimõtted:
1) legitiimsuse põhimõte – taastati enne revolutsiooni valitsenud dünastiate võim. Prantsusmaa jaoks tähendas see Bourbonide dünastia taastamist. Hispaanias taastati ka Bourbonide dünastia. Erand tehti Saksamaal – väikeriigis olid Napoleoni ajal seal ühendatud, kuid Viini kongress ei otsustanud Saksa killustatust taastada – jäeti alles ühendatud väikeriigid (39).
Teine erand oli Rootsi – seal jäeti troonile endine Napoleoni marssal, kes oli valitud Rootsi kroonprintsiks ja kes päris trooni .
2) julgeoleku põhimõte – Prantsusmaa ümbritseti väikeriikide vööndiga, et takistada Prantsusmaa laienemispüüdlusi. Need väikeriigid olid – Madalmaad, Preisimaa läänepoolne osa, Šveits ja Sardiinia kuningriik.
3) tasakaalu põhimõte – Mandri-Euroopas tuli luua tasakaal erinevate suurvõimude vahel, et erinevad suurriigid saavad juurde võrdselt territooriume (võrdselt tähtsad). See tasakaal soosis võitjariike. Poola riik nt likvideeriti – osasid sellest said Venemaa, Austria ja Preisimaa.
Viini kongressil otsustati, et need kunstivarad, mis olid sõdade jooksul riigi kätte sattunud, jäävadki riigi kätte. Siin olid kõige probleemsemad Prantsusmaa ja ka Inglismaa, kes olid sõdinud Egiptuses ja toonud sealt kaasa erinevaid Vana-Egiptuse kunstimälestusi. Teine oluline punkt, mis Viini kongressil vastu võeti, oli orjakaubanduse kuulutamine tsivilisatsiooni- ja inimõigustega vastuolevaks. See tähendas, et lõppes neegrite toimetamine Aafrikast Ameerikasse.
Kongressil loodi ka Viini süsteemi toimimise tagamiseks 2 liitu:

Püha liit – selle eesmärgiks sai igasuguste revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine. Näiteks 1831 . aastal üritas Poola vabaneda Venemaa võimu alt, aga Püha liidu väed surusid selle ülestõusu maha. Sellel samal aastal puhkesid ka liberaalse kodanluse mässud Saksa ja Itaalia riikides – ka need suruti Püha liidu poolt maha. Ainuke riik, kes Püha liiduga ei ühinenud, oli Inglismaa – Inglismaa parlament lükkas tagasi selle punkti, et Pühal liidul on õigus sekkuda ja saata oma väed teistesse riikidesse. Inglismaast sai liberaalide peidupaik.

Nelikliit – Koosnes neljast riigist – Inglismaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa. Hiljem sai Nelikliidust Viisikliit, sest liitus ka Prantsusmaa. Riigid saavad korrapäraselt kokku ja arutavad suuri ning olulisi probleeme, et tagada rahu Euroopas. Riikidel olid ka omad huvid, millest loobuda ei tahetud – see, mis neid riike tülli viis, oli Balkan (idaküsimus).
Kas Prantsuse revolutsiooni põhjused leidsid lahenduse Prantsuse revolutsiooni käigus?
5 alateemat:
1) Vastuolud ühiskonnas – valitsev seisuslik kord – kaotati aadliseisus, tiitlid, vaimulikeseisus (dekristianiseerimine), aadlike eesõigused, kaotati feodaalkord
2) Valgustusideede levik (mida valgustusideed endast kujutasid , kuidas need Prantsuse revolutsiooni aegses seadusandluses kajastamist leidsid) – Inimõigused (Inimes- ja kodaniku õiguse deklaratsioon võeti vastu), õigus elule (korrakohane kohtupidamine) – sellest EI PEETUD kinni, sest jakobiinide diktatuuri ajal mõisteti inimesi lausa kahtluse tõttu surma
3) Valitsemisviis – ei meeldinud absolutism, taheti võimule esinduskogusid, võim rahvale, vabariik.
4) Kiriku liigne kontroll – dekristianiseerimine, kaotati kirikukümnis, kirikumaad.
5) Majandus – ei suudetud konkureerida Inglismaaga tootmises, sest tootmise arengut piiras olemasolev tsunftikord - kaotati tsunftisundlus, see tõi kaasa tootmise arengu, kuid pöörati tähelepanu pigem luksuskaupadele – turg ahenes (aadliseisus oli ju likvideeritud, ei ostetud palju luksuskaupu).
Sissejuhatus:
1789. aastal alanud ja 1799. aastal lõppenud Suur Prantsuse revolutsioon oli tähtis sündmus Prantsusmaa ajaloos, mille algamine oli tingitud mitmetest erinevatest põhjustest. Rahvale vastumeelne valitsemisviis, valgustusideede levik ning kiriku liigne kontroll – need on vaid osad revolutsioonipõhjustest. Lisaks tekitas Prantsusmaal pingeid valitsev seisuslik kord ning tootmise mitte arenemine. Kuid kas need põhjused revolutsiooni käigus ka lahendust leidsid?
TÖÖSTUSLIK PÖÖRE
Tööstuslik pööre on üleminek tsunftitöölt või manufaktuurilt vabrikule ja üleminek käsitsitöölt masinatööle.
Tööstusliku pöörde eeldused:

põllumajanduspööre – toimus siis, kui maa muutus eraomandiks ja põllumajanduses muutus tootmine efektiivsemaks. See tähendas seda, et põllumajandustoodang suurenes ja oli võimalik ära toita vabrikutöölisi ja teiselt poolt oli põllumajanduspöörde tagajärg ka maaelanikkona kiire vähenemine (polnud tarvis enam nii palju tööjõudu kui varem, üleliigsest maaelanikkonnast saigi potentsiaalne vabrikutööline).

tööjõud – tööjõudu saadi maalt linna siirdunud inimeste hulgast ning endistest käsitöölistest ja manufaktuuritöölistest.

kapitali olemasolu – oli vaja raha, et muretseda masinad , tooraine, maksta palka, ehitada vabrikuhoone jne. Esmane kapitaliallikas oli kaubandus (esimesed vabrikuomanikud olidki kauplemisest rikastunud inimesed), kapitali oli võimalik saada ka pangalaenuga ning aktsiaseltside moodustamise, aktsiate müümise läbi (mida rohkem aktsiaid , seda suurem kasum). Aktsiaseltside omanikud ei olnud alati väga rikkad, võisid olla ka keskklassist.

turg – oli vaja nõudlust vabrikus toodetud kaupade järele - see tekkiski linna siirdunud inimestest.

masinad – oli vaja need leiutada, konstrueerida , sest ilma nendeta ei oleks tööstuslik pööre võimalik.

tooraine – oli vaja midagi, millest toota. Kui toorainet ei leidunud omal maal, muutus oluliseks kolooniate omamine.
Tööstuslik pööre sai alguse tekstiilitööstuses (Inglismaal).
(millal algas kuni millal oli vabrikutööstus domineeriv)
Inglismaal – 1760 -80 kuni 1850ndad
Prantsusmaal – 1800 kuni 1860ndad
Saksamaal – 1820-30 kuni 1880ndad
Venemaa – 1860-80 kuni ... (enne I Maailmasõda ei olnud lõppenud)
INDUSTRIAALÜHISKOND
Industriaalühiskonnaga on tegemist siis, kui tööstuses on hõivatud rohkem kui pool tööjõust. Kui on vähem, siis on tegemist agraarühiskonnaga.
Industriaalühiskonda iseloomustavad jooned:

linnastumine ehk urbaniseerumine – see tõi endaga kaasa sotsiaalse kontrolli inimeste üle nõrgenemise, sest keskkond muutus anonüümsemaks ja ühiskonna hukkamõistu tegudele sageli ei järgnenud, piirid laienesid.
muutus leibkonna mudel – agraarühiskonnas oli tegemist suurperekonnaga, kus elas koos mitu põlvkonda, aga industriaalühiskonnas suurpere asendus väikeperega, mis koosnes vanematest ja nende alaealistest lastest. See tõi kaasa probleemi, kuidas vanainimesed peaksid end ülal pidama . Samuti tõi kaasa see lastehoiuasutuste tekke.
seisuslik ühiskond asendus klassiühiskonnaga – klassiühiskonnas ei ole niivõrd tähtis sinu päritolu, kuivõrd tähtis on varanduslik seisund. Klassiühiskonnas on ülem-, kesk- ja alamklass. Vabrikutöölised kuulusid alamklassi. Nad elatasid end füüsilise tööga. Klassiühiskond tähendas ka sotsiaalse mobiilsuse kasvu (liikumine eri ühiskonnakihtide vahel oli võimalik).
tekkis töölisliikumine – kui tööstuslik pööre toimus, oli ettevõtte omaniku eesmärk saada kasumit, töötingimustele ei pööratud tähelepanu ja palga arvelt hoiti võimalikult palju kokku. Töölised hakkasid oma huvide kaitseks organiseerima ametiühinguid. Nende juurde loodi ühised kindlustuskassad (haiguskindlustuseks, tööpuudus- ja vanaduskindlustuseks). Ametiühinguliikmed andsid osa oma palgast nendesse kassadesse. Inglismaal lubati ametiühingute tegevus seaduslikult alles 1824. aastal, Prantsusmaal isegi pool sajandit hiljem – algselt tegutsesid ametiühingud illegaalselt. Riigi poolt hakati pöörama tähelepanu sotsiaalolukorrale esmaselt Saksa keisririigis Otto von Bismarcki ajal.
kujunevad välja poliitilised ideoloogiad ning nendel rajanevad poliitilised parteid
kujuneb välja maailmakaubandus ning maailmamajandus – tänu transpordi arengule sai võimalikuks tooraine ja valmistoodangu vedamine vajalikesse kohtadesse (oluline oli raudteetransport ja meretranspordiseisukohalt olulised aurulaevad), hakkasid kujunema ka ülemaailmsed majanduskriisid (esimene oli 1847. aastal).
tekkis imperialism – tugevnes suurriikidevaheline konkurents ja see laienes kogu maailmale, oluliseks muutus kolooniate vallutamine , et kindlustada oma tööstust esmalt toorainega ja hiljem ka tööjõuga.

agraarühiskond
industriaalühiskond
jõuallikad
tuul, vesi
aur, nafta , elekter
transport
hobutransport, purjelaev
aurik, rong
side ehk
kommunikatsioon
kiri
telegraaf, telefon
Millised muutused toimusid industriaalühiskonna üleminekuga järgmistes valdkondades?
Tootmises – hakati tootma masinatega, vabrikutes , saab alguse masstootmine, minnakse üle palgatööle (enne maksti toodangu pealt)
Linnaelanikkonnas – urbaniseerumine (linnades elas rohkem rahvast kui maal, seal moodustasid peamise osa vabrikutöölised)
Ühiskonnasuhetes – seisuslik ühiskond asendus klassiühiskonnaga, päritolu kaotas tähtsuse, oluliseks muutus varandus (töölisklass ehk proletariaat , kapitalistid – vabrikute, pankade, tooraine omanikud), tööliste võitlus oma õiguste eest
Elulaadis – suurpere asendus väikeperega, keskkond muutus anonüümsemaks, vaba kodune töötamine asendus normeeritud tööajaga, linnas elati väga kitsastes tingimustes esialgu
POLIITILISED IDEOLOOGIAD
Poliitiline ideoloogia annab hinnangu eksisteerivale ühiskonnakorrale ning esitab oma väärtushinnangutest lähtuva uue ühiskonnakäsitluse. Poliitline ideoloogia on poliitilise partei tegutsemisaluseks. Välja võib tuua 3 olulisemat poliitilist ideoloogiat.
konservatism
liberalism
sotsialism
peaeesmärk
säilitada nii valitsemine kui ka ühiskond muutumatuna, vältida järske muutusi
üksikisiku vabaduste tagamine, inim- ja kodanikuõiguste ning
-vabaduste tagamine
tagada ühiskonnas sotsiaalne võrdsus ja õiglus
vahendid
seisis revolutsioonide ja reformide vastu, surus neid jõuga maha
reformid – need, kes on võimul, annavad välja seadusi, mis neid vabadusi toetavad
osad pooldasid revolutsiooni (kommunistid), osad pooldasid reforme ( sotsiaaldemokraadid )
kelle huve esindas
aadlikud, monarhistlikult meelestatud ülemklass
kodanlus, haritlaskond
töölised
KONSERVATISM

kollektivism – tähtsustati kollektiivi, kollektiivi huvid seati kõrgemale kui üksikisiku huvid (nt perekond, suguvõsa või kogu riik)
traditsionalism – ühiskonda hoiavad koos traditsioonid, tavad, kristlikud väärtused ja nendele tuleb pöörata suurt tähelepanu, ei tasu traditsioone hüljata
aristokratism – on olemas väikesearvuline liit, kes valitseb, ja teistel polegi asja valitsemisse (see oli igasuguse võrdsuse vastu)
klerikalism – kiriku ja riigi liit, nad peaksid tegutsema ühiselt
pooldas eraomandusel põhinevat kauplemis- ja tootmisvabadust (nähti ette oma turu kaitse, kaitsetollidega)

LIBERALISM

individualism – üksikisik on alati olulisem kui kollektiiv
reformism – vanadest traditsioonidest ei tasu kinni hoidma, ühiskonda tuleb reformida, aga samad peavad need reformid olema läbikaalutud
parlamentarism – valitsemine on kodanike poolt valitud parlamendi käes, seeläbi on valitsemisse kaasatus ka enamik rahvast (nad ju valitsevad endale esindajad, kes neid valitsema hakkavad)
antiklerikalism – kirik ei tohi sekkuda poliitilisse või ühiskondlikku ellu
pooldas eraomandusel põhinevat kauplemis- ja tootmisvabadust (see oli absoluutne)

SOTSIALISM (õp osad 29 ja 30)

Millest oli tingitud sotsialismi kui ideoloogia teke?
V: Linnades suur tööpuudus, sest kapitalistlikud ümberkorraldused ja masinate kasutamine muutis töö tootlikumaks ning linna saabuntel oli ka korteripuudus, elati kitsastes tingimustes, seetõttu mindi ka kuritegelikule teele – majanduslikud raskused ja ühiskonnas valitsev ebavõrdsus pani töölisklassi ja haritlasi otsima väljapääsu ja tegema uue ühiskonna rajamise plaane .

Too välja marksisimi (kommunismi) olulisemad seisukohad ühiskonna suhtes.
V: Uus ühiskond pidi olema eraomandita ja klassideta, eitati demokraatlikku riigikorda, ülistati vägivalda ja propageeriti harimata rahvakihtide valitsemist, eitati ka rahvusi ja rahvuslikku liikumist. Võim pidi olema töölisklassi käes, nende arvates oli kogu aeg ühiskond olnud klassiline, töölised pidid vägivalla abil haarama enda kätte poliitilise võimu ja kehtestama mõneks ajaks diktatuuri. Tööliste liitlastena nähti talupoegi. Kõik töölisvahendid riigistatakse ja üleminekuperioodil, kui taheti saavutada klassideta ühiskonda, oli lubatud ka vägivald proletariaadi võimuga leppimatute inimeste vastu. Tähtis oli erinevate riikide töölistevaheline solidaarsus, nad peaksid ühinema ja kukutama võimult võimulolijaid, kehtestama diktatuuri ( NSVL ).

Miks ei ole võimalik anarhistliku ühiskonna teke?
V: Sest kui kaotaks ära valitseja/riigi, siis tahes tahtmata hakkaks kellelegi võim pähe või soov ise teiste üle valitseda. Riigi puudumine eeldab inimestevahelist vabatahtlikku koostööd, aga see ei ole võimalik, kuna inimestel on niivõrd erinevad huvid, vaated ja soovid. Riik on sunnivahend, mis hoiab inimesi vaos . Inimesed lähtuksid pigem oma kui ühiskonna kui terviku huvidest.

Mida väärtustasid sotsiaaldemokraadid ja kuidas nad tahtsid sotsialistlikku ühiskonda rajada?
V: Arvasid, et ühiskonda on võimalik ümber korraldada rahulikul teel. Kehtestasid selleks üldise valimisõiguse (meestele olenemata varanduslikust olukorrast), parlamendi kaudu taheti läbi viia seadusi tööliste olukorra parandamiseks. Nad väärtustasid majanduslikku võrdsust.
RAHVUSLIK LIIKUMINE
19. sajandil kerkib esile rahvuse mõiste. Rahvus kujutab endast inimesi, kes räägivad sama keelt, on sama ajaloolise tausta ja kultuuriga .
rahvus – ennast teadvustav ühendus, kellel on ühine päritolu, keel, kultuur, tavad ja traditsioonid. Eestlased hakkasid end eestlastena teadvustama 19. sajandi teisel poolel.
Rahvuse mõiste esilekerkimine on seotud mitmete suundumustega. Näiteks:

poliitiline killustus – üks rahvus on jagatud erinevate riikide vahel

(nt Saksa väikeriigid, Itaalia väikeriigid tahtsid sellest vabaneda)

rahvuslikust rõhumisest vabanemine (nt itaallaased Austria võimu all ning Venemaa rõhu all olnud väikerahvad, kelle üle valitsesid baltisakslased ja venelased, tahtsid vabaneda rahvuslikust rõhumisest). Baltisakslaste ja venelaste rõhu alla kannatasid eestlased, lätlased jne, soomlased kannatasid rootslaste rõhu all, Austria rõhu all kannatasid slovakid, sloveenid jt.

Rahvuslikus liikumises eristatakse erinevaid etappe ..

elitaarne etapp – toimub rahvuse mõiste teadvustamine ning kujuneb välja rahvuslik eliit (kujunevad välja kirjanikud , kunstnikud , tippharitlased, kes hakkavad rahvust teadvustama).

haritlaste liikumine – rahvusluse ideede propageerimisega hakkavad tegelema mõnevõrra laiemad ringkonnad nagu nt üliõpilased, kooliõpetajad, mõnikord on seda etappi nimetatud ka üliõpilasliikumise etapiks.

seltsiliikumise etapp – rahvuslikku liikumisse lülituvad massid, põhisuunitlus on kultuuriline, tekib hästi palju erinevaid seltse, kas siis elukutse v tegevusalade järgi.

oma riigi loomise etapp – poliitiline liikumine, tekivad erakonnad ja püstitatakse ka nõue rahvusriigi loomiseks ning selle etapi lõpuks on oma rahvusriigi väljakuulutamine (see on ülim eesmärk).
Rahvusliku liikumise eesmärgid lisaks rahvusriigi väljakuulutamisele on...
...keele ja kultuuri säilumine
...rahvuskeelne haridus
...rahvuslik kõrgkultuur
...kultuurilise ja majandusliku eliidi, kes juhiks riiki, teke
ÕP OSA 31 ABIGA :
Näited Saksamaa ajaloost rahvusliku liikumise etappide kohta:

Tekkisid mõisted saksa kirjandus, saksa teater, saksa filosoofia, saksa kunst jne. Aastal 1810 asutati Berliini ülikool. Saksamaa uuenemise eest võitles Immanuel Kanti õpilane Gottlieb Fichte.

Üliõpilasliikumise keskuseks sai Jena ülikool. 1818 asutati Ülesaksamaaline Üliõpilasliit, kujunesid saksa rahvusvärvid, mis pandi ka rahvuslipule. 1817 otsustasid Jena üliõpilased tähistada Saksa ajaloo suurt tähtpäeva: luterliku reformatsiooni 300 ja 4 aasta möödumist Leipzigi lahingust ( Wartburgi kogunemine).

Uuelaadne ja rahvuslik oli Friedrich Ludwig Jahni rajatud turni- ehk võimlemisseltside tegevus. Pärast nende keelamist hakati rajama meestelaulu seltse, hiljem ka seltside ja kooride ühislaulmised ja 1845 esimene saksa laulupidu . 1841 loodi ’’Saksamaa laul’’.

Levis liberalism, 1832 organiseeriti suur koosolek, kus osalesid mitmed suuremate linnade saadikud, koosolekust kujunes Hambachi pidu ja seal esitati põhinõudena ühtse Saksa riigi loomine. 1834 loodi Saksa Tolliliit (osad piirkonnad juba ühendati majanduslikult).
Samalaadseid etappe on võimalik täheldada ka Itaalias. Ainult et Itaalia puhul polnud haritlas- ega seltsiliikumist, vaid toimus salaühingute liikumine.
RAHVUSRIIGI RAJAMINE SAKSAMAAL
Oli 2 suunda, kuidas Saksamaal rahvusriiki rajada:

rahvusriigi rajamine alt – erinevates Saksa väikeriikides tõuseb rahvas valitsuse vastu üles, valitsused kukutatakse võimult, valitakse ülesaksamaaline esindajate kogu, kes määrab kindlaks tulevase Saksa riigi riigivormi. Ühendamine alt tähendas ühendamist revolutsioonilisel teel.
Sellist katset viidi läbi 1830. aastal – erinevates Saksa väikeriikides puhkesid liberaalse kodaluse poolt juhitud mässud. Nendel mässudel ei olnud mitte mingisugust tagajärge, sest need suruti maha Püha liidu poolt. Teine katse toimus 1848-1849. aastatel, kui samuti erinevates Saksa väikeriikides puhkesid revolutsioonid ja jõuti isegi ülesaksamaalise esinduskogu valimiseni. See käis koos Frankfurdis ning seetõttu nimetati seda Frankfurdi parlamendiks. Selle eesmärgiks oli Saksamaa ühendada. Tegelikkuses selle tegevus lõppes tulemusteta, sest nad tegid ettepaneku Preisi kuningale, et too hakkaks tekkiva ühendatud Saksa riigi keisriks, aga ta polnud sellega nõus, sest ta ei tahtnud jääda revolutsiooni pantvangiks (kui ta võtab Frankfurdi parlamendi pakkumise vastu, peab ta valitsemisel suuresti arvestama parlamendiga, ta ei tahtnud, et tema võimu piiraks seadusandlik kogu).
Võib öelda, et Saksamaa ühendamine alt rahva juhtimisel kukkus läbi.

rahvusriigi rajamine ülalt – kerkib esile üks Saksa riikidest, mis ühendab, sageli jõuga, teised saksa riigid endaga. Kuna ühendamine alt oli läbi kukkunud, pretendeerisid ülalt ühendamisele 2 Saksa riiki – Preisimaa ja Austria. Kui ühendajaks riigiks oleks olnud Austria, oleks tekkinud Suur Saksamaa, aga kui Preisimaa, oleks tekkinud Väike Saksamaa.
Esialgu oli nendest Saksa riikidest tugevam Austria, aga pärast seda, kui 1861. aastal sai Preisi kuningaks Wilhelm I, kasvasid Preisi ambitsioonid ning Wilhelm I kutsus Saksamaa valitsuse juhiks e kantsleriks Otto von Bismarcki ja Saksamaa ühendamise viiski tema läbi. Seda poliitikat, mida ta ühendamisel ajas, nimetatakse raua ja vere poliitikaks (ühendamine sõjalisel teel). Selleks ühendamiseks oli vaja läbi viia sõjaväereform ja luua Preisimaal tugev armee. Reformi käigus sõjaväeteenistuse aega pikendati kahelt aastalt kolmele aastale (parem väljaõpe ja rohkem sõdureid) ning lisaks suurendati summasid, mis riigi eelarvest läksid sõjaväe ülalpidamiseks.
Mida Preisimaa Saksamaa ühendamiseks tegi...
...Preisimaa sõda Taaniga (1864). Sinna sõtta ei astunud Preisimaa üksi, vaid koos Austriaga. Küsimuse all oli Schleswig-Holstein, ala, mida Preisimaa tahtis endaga liita. Seal elas nii taanlasi kui ka sakslasi. Esialgu jäi see ala Preisi ja Austria ühise valitsemise alla. See lahing oli kui Preisimaa demonstratsioon näidata oma sõjalist võimsust. See oli märk sellest, et Preisimaa ja Austria vahel on tekkimas konflikt, sest mingit ala ei saa valitseda 2 riiki korraga, mõlemad hakkavad ainuvõimu tahtma . See viiski järgmise sõjani...
...Preisimaa ja Austria vaheline sõda (1866). Selles sõjas Austria purustati. Sellel oli mitmeid tagajärgi: Austria loobus lõplikult pretendeerimast Saksa maade ühendajarollil, Austria kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias, austerlased pidid hakkama rohkem arvestama teise suure rahvusega nende riigis - ungarlased→ loodi Austria-Ungari keisririik (Ungari sai eraldi seadused, põhiseaduse, Austria keiser oli ühtlasi ka Ungari kuningas).
...moodustati Põhja-Saksa liit (1867). Põhja-Saksa riigid ühinesid Preisimaaga.
...Preisi-Prantsuse sõda (1870-1871). Leidis aset Saksamaa lõplik ühendamine. 18. jaanuaril 1871 kuulutati välja Saksa keisririik (keiser oli Wilhelm I). See kuulutati välja Versailles ’ lossis, sest see oli parajasti sakslaste käes. Preisi kuningast sai Saksa keiser. Saksa väikeriikide valitsejad aksepteerisid seda, et nad kaotavad oma võimu.
Tänu sellele kerkis Euroopas esile uus tugev ja agressiivne jõud. Saksamaal polnud kolooniaid, sest Saksa väikeriikidel polnud enne jõudu kolooniaid hõivata. Nüüd olid kolooniad juba jagatud. Et kolooniaid saada, oli tarvis need nüüd vägivallaga võtta (kolooniatest toorainet). Prantsusmaa pidi Saksamaale loovutama Elsass-Lotringi alad, kes olid söekaevandused jms. Selle pealinn on Strassbourg.
RAHVUSVAHELISED SUHTED 19. SAJANDIL
Viini kongressil püüti saada lahendust, et kõik probleemid lahendataks rahumeelselt. See süsteem aga ei jäänud püsima. Peamiseks pingekoldeks suurriikide vahel kujunes Idaküsimus. See tähendab küsimust, kuidas jagada ära Türgi impeeriumi mitte türklastega asustatud alad (Türgi impeerium oli nõrgenenud ja seal nägid Euroopa suurriigid võimalust oma valduste laiendamiseks, ei tahetud saada türklastega asustatud alasid, vaid oldi huvitatud teistest aladest). Eriti teravaks läksid suhted Balkani poolsaarel ja Mustal merel.
Oma mõju laiendamisest oli huvitatud Inglismaa, kes soovis enda kätte saada kontrolli Musta mere väinade üle, sest kui tema saab kontrolli nende üle, siis järleikult kontrollib ka sisse-, väljapääsu Vahemerelt Mustale merele ja vastupidi. Esialgu olid need väinad Türgi käes.
Teine riik, kes oli Idaküsimuse lahendamisest huvitatud, oli Austria. Austria nägi võimalust oma territooriumi otseseks laiendamiseks Türgi arvelt. Balkani poolsaar kuulus toona Türgile, Austria tahtis selle arvelt oma territooriumit suurendada.
Kolmas suurriik oli Venemaa, aga Venemaa ei tahtnud mitte oma territooriumit otseselt laiendada, vaid toetas slaavi rahvaste võitlust Balkani türklaste vastu (serblased). Venemaa oli huvitatud sellest, et Balkanil tekiks tugev slaavi riik, mille keskuseks saaks Serbia .
Esmane katse idaküsimust lahendada tehti Krimmi sõjas ( 1853 - 1856 ). Seda sõda alustas Venemaa, kes asus sõtta Türgiga. Venemaa lootis, et teised Euroopa suurriigid jäävad sellest sõjast kõrvale ja et nad saavad ise Türgi kergelt purustatud . 1853. aastal tuli välja, et Türgi on ääretult nõrk – kui Türgi kaotaks, tugevneks Venemaa mõju Balkanil märgatavalt. See oli aga täiesti vastuvõtmatu Inglismaale, kes seepeale sekkus sõtta Türgi poolel. Sõtta sekkus Türgi poolel ka Prantsusmaa. Prantsusmaal oli keerukas sisepoliitilineolukord – tähelepanu sisepoliitikalt tuli juhtida välispoliitikale (väike sõjavõit oleks tulnud kasuks). Prantsusmaa tahtis ka parandada suhteid Inglismaaga. Peamine osa sõjategevusest toimuski Krimmi poolsaarel. Kuna Inglismaa ja Prantsusmaa olid sõjaliselt Venemaast tugevamad, lõppes sõda Venemaa lüüasaamisega ja teiste võiduga. See tähendas, et Venemaa muutus mõneks ajaks Euroopa asjade üle otsustamisel teisejärguliseks riigiks. Samas Inglismaa ja Prantsusmaa roll rahvusvahelises poliitikas kasvas. Türgi sõltuvus Euroopa suurriikidest kasvas ja Balkanil hakkasid kujunema iseseisvad riigid nagu nt Serbia ja Rumeenia .
Pärast Krimmi sõda toimus ka Euroopas rahvusriikide teke. Tekkis 1871 Saksa keisririik. Kümme aastat enne seda oli kuulutatud välja ka Itaalia rahvusriik. Saksa keiserriik hakkas etendama rahvusvahelistes suhetes ühe olulisemat rolli. Euroopasse oli tekkinud uus agressiivne jõud. Esialgu juhtis Saksa poliitikat Otto von Bismarck . Tema poliitika peamine eesmärk oli nõrgestada võimalikult palju Prantsusmaad, kuigi Prantsusmaa oli niigi Preisi-Prantsuse sõja kaotaja, oli kaotanud osad oma alad + pidi maksma trahvi. Kuid Saksamaale tundus, et Prantsusmaa taastub kaotusest liialt kiiresti. Seepärast tahtis Bismarck isoleerida Prantsusmaa võimalikest liitlastest. Selleks tuli need liitlased liita hoopis Saksamaaga. Prantsusmaa võimalike liitlastena nägi Bismarck Venemaad ja Austriat.
Tekkis 1872. aastal Venemaa, Austria ja Saksamaa liit – KOLMEKEISRILIIT . See tähendas, et kui ühele nendest riikidest tungitakse kallale, siis tegutsetakse kallaletungija vastu ühiselt. Kolmekeisriliitu oli algusest peale sissekirjutatud üks vastuolu – Venemaa ja Austria olid Idaküsimuses konkurendid, nende huvid Balkanil põrkusid. Venemaa toetas Serbia territooriumi ja mõju suurenemist , aga see oli vastuvõtmatu Austriale, sest siis oleks Austrial raskem hõivata endaga liitmiseks Türgi alasid.
Kolmekeisriliidu toimimatust ja püsimatust näitas Vene-Türgi sõda ( 1877 -1878). See sõda oli väga edukas Venemaale, lõppes Venemaale kasuliku San Stefano rahulepinguga. Selle lepinguga Venemaa mõju Balkanil kasvas. See oli vastuvõtmatu Austriale ning Austria saavutas selle, et asjasse sekkus ka Saksamaa. Bismarcki vahendusel saavutati olukord, et San Stefano rahuleping vaadati ümber Berliini kongressil Türgile soodsas suunas – Venemaa mõju ikkagi vähenes. See kogu sõda ja rahuleping näitas, et Kolmekeisriliit ei toimi – Bismarck võib manipuleerida ja teha seda, mida ise heaks arvab . Austria sai endale Bosnia-Hertsegoviina. Seal elas nii serblasi, sloveene kui bosniakke. Serbia riigile oli vastuvõtmatu, et üks osa serblasi läks Austria võimu alla.
Kolmekeisriliit eksisteeris olenemate vastuoludest edasi. Selle liidu kõrvale tekkis aga 1879 . aastal uus liit – KAKSIKLIIT. See ühendas endas ainult Saksamaad ja Austriat. Samal ajal hakkasid paranema ka Saksamaa ja Itaalia suhted. Itaalia oli läinud tülli Prantsusmaaga kolooniate küsimuses ning tal oli vaja mõne tugevama riigi tuge. See tülliminek tõukaski Itaaliat Saksamaa poole. 1882. aastal ühines Itaalia Kaksikliiduga ja sellest sai KOLMIKLIIT . Mõnda aega eksisteerisid Kolmekeisriliit ja Kolmikliit paralleelselt, kuid pärast 1890. aastat, kui Bismarck erru saadeti, sest uuele keisrile Wilhelm II’le polnud Bismarcki poliitika sobiv, ei uuendatud enam Kolmekeisriliitu, see kadus . Saksamaal jäi alles ainult Kolmikliit.
Seepeale hakkasid ühinema Prantsusmaa ja Venemaa. 1893. aastal sõlmiti Prantsusmaa ja Venemaa liiduleping. Sajandi lõpuks oli Euroopas välja kujunenud 2 vastandlikku leeri – Saksamaa, Austria, Itaalia ühelt poolt ja Prantsusmaa, Venemaa teiselt poolt.

Millised tegurid võimaldasid Inglismaal hoida end välispoliitilises isolatsioonis?
V: Inglismaal oli tugev sõjalaevastik, millega ta suuresti kontrollis kogu maailmamerd . Järelikult oli tal olemas sõjaline jõud. Samuti võimaldas hoida teda isolatsioonis tema saareline olek – polnud võimalik rünnata ega majanduslikult haavata . Inglismaal oli ka maailma suurim koloniaalimpeerium. See oli kohaks, kust hangiti toorainet ja kuhu oma toodet müüa. (Suuruselt teine koloniaalimpeerium oli Prantsusmaal)

Miks võttis Saksamaa suuna maailmapoliitikale?
V: Selleks, et arendada tööstust, oli Saksamaal vaja kolooniaid, kust hankida toorainet. Muidu ei oleks Saksamaa saanud tööstulikult edasi areneda, sest tal endal polnud piisavalt ressursse.

Kas jõudude paigutus 19. sajandi lõpus oleks võinud olla ka teistsugune? Põhjenda.
V: Jah. Näiteks kui ühel pool oleks olnud Prantsusmaa ja Austria ja teisel pool Saksamaa, Venemaa, Itaalia. Veel oleks olnud variant kui Inglismaa oleks sekkunud kuskile.

.DOC Laadi alla originaalfail 27 lk · .doc · 273 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-08-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

273 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

eliiis Õppematerjali autor

põhjalik kokkuvõte kogu uusajast - alates absolutismist kuni Suure Prantsuse revolutsioonini ja Napoleoni-ajastuni

ajalugu uusaeg suur prantsuse revolutsioon napoleon viini kongress poliitilised ideoloogiad valgustus tööstuslik pööre

Sarnased õppematerjalid

doc

10. klassi ajaloo III kursus

1 26.02.08 Prantsusmaa, kui absolutismi näidisriigina Tunnusjooned on Prantsusmaa puhul kõige paremini täheldatavad. Teised riigid võtsid Prantsusmaa eeskuju juhindusid oma absolutismi väljakujunemisel Prantsusmaa. Kõige olulisem oli see Louis XIII ja Louis XIV ajal. Louis XIII sai troonile 1610. aastal, seda kuni 1643. aastani. Ta oli võimule saades alles 9 aastane. Esialgu valitses tema eest regent (isik, kes valitseb kuninga eest, siis kui kuningas ise on alaealine). Tema regendiks oli ta ema Maria d'Medici. Täisealisena ei tundnud ta eriti huvi valitsemise vastu. Tema eest oli võimul peaminister kardinal Richelieu (1624-42 valitsusaeg).Tema tegi tolleaegsest Prantsusmaast tugeva riigi. Tema jaoks tuli kõike teha riigi huvides. Riik oli kõige tähtsam. 1614. aastal kutsuti viimast korda kokku generaalstaadid. Alustati võitlust hugenottide vastu, tühistati nende eriõigused. Alustati otsest võitlust feodaalaadli vastu

Ajalugu

docx

8. klassi ajaloo eksam

8. KLASSI AJALOOEKSAMI PROGRAMM 1. ABSOLUTISM EUROOPAS (õpiku I osast lk 10-13) Mis on absolutism, mis sajandil ja millistes Euroopa riikides (nimeta 3 riiki) see valitses, kuidas absolutistlikke riike valitseti, millised olid absolutismiaja seisused, nende õigused ja kohustu-sed, Louis XIV aeg Prantsusmaal, õukond ja Versailles´ loss. Absolutism on riigivorm, milles kõrgeim võim kuulub piiramatult ühele isikule. Absolutism oli 17. ja 18. sajandil. Näiteks Prantsusmaa, Venemaa ja Rootsi. Absolutistlikke riike valitseti ainuisikuliselt. Valitsejale võis kuulata nõuandeid, kui keegi ei tohtinud talle oma tahet peale suruda. Absolutismiajal oli 3 seisust: I seisus vaimulikud, II seisus aadlikud ning III seisus talupojad ja linlased. III seisus pidi koguaeg maksma makse. Louis XIV ajal jälgis arvukas rahvapolitsei rahva meeleolu ning karistas kuninga tahte vastu väljaastunuid. Õukonda kogunes aadlikke kogu Prantsusmaalt, kus neile anti kõrget tasu tühise töö eest. Vers

Ajalugu

doc

Ajalugu TH

-) Vastureformatsioon tulemus. -) Hariduse, teaduse ja rahvuskeelte areng. -) Kuninga võimu tugevnemine ja paavsti langus. -) Massilised tapmised ja inkvisitsioon. -) Kultuuriruum kitseneb. * Varauusaeg kui murrang ühiskonnas ja inimeste mõttemaailmas. -) Humanism ja selle mõju. -) Ilmaliku võimu tõus ja vaimuliku langus. -) Trükikunst teadmiste laiem levik. -) Maadeavastamine majanduslikud piirid, uued kultuurid.. -) Teadmiste levik. Uusaeg Periood keskaja lõpust kuni I MS(1914-1918). Üleminek keskajast uusaega on varauusaeg. Uusaeg on periood, kui toimub üleminek feodalismist kapitalistlikele suhetele. 1) Rahamajandus 2) Palgatöö kasutamine 3) Kiriku roll väheneb 4) Rahvusriikide teke Prantsuse revolutsioon 1789 1799 + Napoleoni sõjad kuni 1815. aastani. Prantsuse revolutsiooni eelne Prantsuse revolutsiooni järgne

Ajalugu

docx

8. klassi ajaloo eksam

AJALOO EKSAM 1.ABSOLUTISM EUROOPAS Mis on absolutism, mis sajandil ja millistes Euroopa riikides (nimeta 3 riiki) see valitses, kuidas absolutistlikke riike valitseti, millised olid absolutismiaja seisused, nende õigused ja kohustu-sed, Louis XIV aeg Prantsusmaal, õukond ja Versailles´ loss. Absolutism on riigivorm, milles kõrgeim võim kuulub piiramatult ühele isikule. Absolutism valitses 17.-18. Sajandil Euroopa riikides, näiteks Venemaal, kus valitses tsaar, Türgis, kus valitses sultan ja Prantsusmaal, kus valitses kuningas. Absolutistliku riigivormi peamisteks tugedeks oli ametnikkond ja sõjavägi. Ametnikkonda kuulusid sageli madalama päritoluga inimesed, väikeaadlikud ja linnakodanikud, kelle truuduses võis valitseja kindel olla. Selline ametnike valik aitas silmas pidada inimeste tegelikke võimeid. Tänu ametnikkonnale toimis absolutistlik riigikord ka siis, kui seaduslik valitseja oma nooruse või vähese huvipuuduse tõttu

Ajalugu

doc

UUSAEG - kokkuvõte

UUSAEG Kokkuvõte SISSEJUHATUS Uusaja mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.-16.sajandil, eristamaks oma kaasaega eelnenud ajaloost. Lähtuti uuest ideoloogiast humanismist, mis kujunes välja renessansiajastul. Uusaja algust on erinevate autorite poolt erinevalt määratletud. Enam on pakutud järgnevaid sündmusi: 1. 1453.a. Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt, kus purunes Bütsantsi tuhandeaastane riik, 2. 1492.a. Ameerika avastamine, mis muutis eurooplaste maailmapilti ja Euroopa majanduselu, 3. 1517.a. usupuhastuse algus Saksamaal, mille järel hakkas levima uus mõtteviis ja uuendused nii usuelus kui kogu ühiskonnas 4. 1789.-1799.a. Suur Prantsuse revolutsioon, mis tõi endaga seisusliku korra ja feodaalsuhete lõpu, kapitalistlike suhete arengu ja parlamentarismi kujunemise 5. 1640.a. Inglise kodanlik revolutsioon, mille järel hakkas kujunema põhiseaduslik monarhia. Uusaja algusele P

Ajalugu

doc

SUVETÖÖ AJALUGU GÜMNAASIUM II KURSUS

SUVETÖÖ KURSUSELE „Üldajalugu – Euroopa maade ja Ameerika Ühendriikide ajalugu“ Vasta küsimustele: 1) Selgita mõistet absolutism ja nimeta selle tähtsamad esindajad Prantsusmaal! Absolutism – piiramatu kuningavõim. Henri IV, Louis XIII, Armand Jean du Plessis Richelieu, Louis XIV ning Louis XVI. 2) Kuidas mõtestada lahti Louis XIV ütlus „Riik – see olen mina“? Louis XIV tegeles ise riigiasjadega – andis välja ja võis iga hetk tühistada seadusi, karistas ja andis armu ilma kohtuta, nimetas ametisse riigiametnikke jne. Pidas laastavaid sõdu, sest tahtis olla kuulus 3) Kuidas kajastus Versailles` õukonnaelus absolutistlik ühiskonnakorraldus? Versailles’ õukond oli kõige hiilgavaim ja toredaim. Tohutult arvukas õukond paistis silma kombelõtvuse ja pahelisusega. Pidevalt toimusid peod, ballid, teatri- ja balletietendused. Peale Louis XIV surma, jätkas Louis XV luksusliku õukonnaelu. 4) Nimeta Inglis

10.klassi ajalugu

rtf

Keskaeg-uusaeg

Nõuti ka seisuslikku võrdsust. Rokokookunst. Suur-Prantsuse revolutsioon 1789-1799 hävitab vana korra, kaotatakse seisused ja seisuslikud privileegid, tsunftikord. Linnavõim muudetakse rahva poolt valitavaks. Lõppeb ka absolutismiajastu. Kuninga kõrval hakkas tööle rahvaesindusorgan. Seadusandlik lahutatakse täidesaatvast. Võimude lahutamine toimus põhiseaduse alusel. Valitsejad jäid täidesaatva võimu etteotsa. Viimane piiramatu võimuga riik oli Venemaa. Sai alguse uusaeg, mis puudutab 19.sajandit. Sajand jaotatakse erinevatesse perioodidesse. Tööstuspööre sai alguse Inglismaal. Ühiskonnas muutus oluliseks tööstus. Paranes saagikus ja töökäte vajadus väheneb. Käsitsi tootmiselt mingi üle masintootmisele. Tekkis tööstusühiskond kus inimesed olid hõivatud masintootmises. Industriaalühiskond tõi kaasa linnastumine, tekkis klassiühiskond(töölised, kapitalistid). 19.saj esimesel poolel tõid valgustusideed kaasa rahvuslikud liikumised. Tekkisid

Ajalugu

doc

Uusaja algus

Õpileht. 1. Uusaeg on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõja lõpuni. Selle võtsid kasutusele humanistid. Seda on jaotatud ka varauusajaks ja uusajaks. Uusaega on periodiseeritud mitut moodi. Uusaja alguseks on loetud: a) aastat 1453, mil türklased (Osmanite impeerium) vallutasid Konstantinoopoli; b) aastat 1492, mil Christoph Kolumbus avastas Ameerika; (vähemtähtsad:) c) aastat 1500 kui üldistatud daatumit, mida

Ajalugu

Rohkem sarnaseid