Õigusteadus (0)

1.Sotsiaalne norm
Norm on üldise määratluse järgi reegel, juhis või mall (A.Aarnio. Õiguse tõlgendamise teooria. Kirjastus Juura , 1996. Lk 56).
Valdkonniti tuntakse mitmesuguseid reegleid, nt formaalloogika reeglid, tava- ja moraalinormid , tehnilised normid jne. Mitte kõik neist pole sotsiaalsed normid.
Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet ja reguleerivad ühiskondlikke suhteid (suhteid inimeste vahel).
Sotsiaalne norm – käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides.
Sotsiaalne norm – eeskätt sotsiaalne kohustus.
Kohustus normis – inimene peab käituma teatud viisil, sooritama mingi teo.
Tegu – tegevus või tegevusetus .
Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile ehk mallile.
Sotsiaalse normi põhitunnused:
1) käitumist motiveeriv toime – käitumiseeskiri, mis mõjutab inimeste tahet ja motiveerib inimest valima normis prognoositud reegli kohaselt;
2) kohustus – inimene allutab oma käitumise normi eeskirjale (väline autoriteet);
3) realiseerimise viis – sotsiaalne kohustus täidetakse vabatahtlikult või sotsiaalse surve mõjul (nt hukkamõist jms);
4) eesmärk – saavutada kehtestatud reegliga soovitud käitumine;
5) abstraktsus ;
6) kehtivus aegruumis – kehtivad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes
Sotsiaalsete normide funktsioon –
Nad on inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks, seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks .
Nad on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele.
Sotsiaalsete normide liigid:
tavanormid ;
moraalinormid;
korporatiivsed normid;
Moraalinormid on eriliselt stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis reguleerivad inimeste käitumist vastavas aegruumis mingi sootsiumi piires.
Moraalinormid ühiskondliku teadvuse vormina on sotsiaalse regulatsiooni mõjusaim alus, aga ka viis ja vorm suunamaks inimeste mõistlikku kooseksistentsi.
Moraalinormid – eriti püsivad väärtushinnangud, mis mõjutavad inimese käitumist kogu elu, kujundades tema autonoomse kõlbelise teadvuse.
Seda iseloomustab väide: minu elukreedo ehk tõekspidamine.
Need on ühelt poolt normid, teiselt poolt väärtushinnangud (nt headus ).
Nende järgi püüab inimene käituda ka praktikas (positiivne väärtus).
Üldinimlik moraal avaldub konkreetsetes vormides: nt kristlik moraal, töömoraal, ärimoraal jt.
Korporatiivsed normid on käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid .
Korporatiivse organisatsiooni tunnused: kindel liikmeskond, põhikiri, autonoomne juhtimisstruktuur , oma kassa (fiscus). Nt keskaegne käsitööliste tsunft, erakond, üliõpilaskorporatsioon, Kaitseliit , jt.
Korp . normides sisalduvad õigused ja kohustused kehtivad üksnes selle liikmeskonnale.
Liikmekssaamisest alates allutab isik ennast korp. normidele, mille normi autoriteedi võib tagada ka austus korp. normi andja suhtes. Austuse allikas: eriline huvi kuuluda korp. organisatsiooni.
Normide täitmiseks võivad olla põhikirjast tulenevad sunnimeetmed (nt väljaheitmine).
2. Õigusnormi mõiste
Õigusnorm on üldise iseloomuga , üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poole ja tagatakse riigi sunniga.
Õigusnormi väljendatakse rahvusriigi ametliku riigikeele ning selle sõnavara abil, kusjuures tuleb jälgida üldisi grammatikareegleid.
“Õigusnormi ülesanne: anda küllaldaselt üldised ja kättesaadavad mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel kodanikud ja kohtunikud minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil probleem lahendada”, R. David.
1. Üldine iseloom – suunatus isikute huvidele või ühiskonna üldhuvidele (prognoositud käitumismall õigusnormis).
2. Üldkohustuslikkus – imperatiivsus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamise võimalus.
Kõik sotsiaalsed normid põhinevad kohustusel, kuid õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.
Riik loob kehtivat õigust üldistes huvides, et selle toime hõlmaks sotsiaalsete protsesside reguleerimisel kõiki ning igaühte.
Kellelgi ei ole moraalset ega formaalset õigust seada ise ennast väljapoole õigust või sellest kõrgemale.
Inimese ja õigusnormi vahel on sotsiaalne seos, mille puhul tehakse vahet kahe liigi, sisemise ja välimise seose vahel.
Sisemine seos: motivatsioon käituda kooskõlas õigusnormidega (õiguskuulekus)
Väline seos: formaalne aspekt – kehtivad õigusnormid on vormistatud spetsiifilisel viisil ja vormis, avalikustatud ja kättesaadavad ning seeläbi üldtuntud – seeläbi on igaüks hõlmatud nende toimega.
Õigusnormid vormistatakse kirjalikult õigusaktidena.
Seega: õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses; samas on õigusnorm ka reegel dokumenteerituna õigusaktis.
Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel).
Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine.
Sätestamine – normatiivne toiming (juriidilisi järelmeid tekitav toiming).
Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi (käitumiseeskirja) tähistatakse terminiga säte.
Säte peab vastama grammatikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele.
Õigusnormide liigid
Liigitatakse erinevatel alustel.
Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi liigitatakse õigusnorme:
1) regulatiivsed – määravad õigusi ja kohustusi;
2) õigustkaitsvad – näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest.
Regulatiivne norm on nt kohtute seaduse § 10 lg 1: Maakohtu tööpiirkonna määrab justiitsminister.
Selle normi kohaselt on maakohtu tööpiirkonna määramise õigus justiitsministril, mis on samas ka tema juriidiline kohustus.
Õigustkaitsev norm on nt karistusseadustiku ( KarS ) § 113: Teise inimese tapmise eest karistatakse kuue kuni viieteistaastase vabadusekaotusega.
Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab adressaadini (täitjani) tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:
tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile (hüpotees);
subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (ehk õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad) ( dispositsioon );
normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi ( sanktsioon ).
Näiteid:
1. Kui hääled jagunevad võrdselt,
eluline fakt (hüpotees)
otsustab esimehe hääl.
õiguslik tagajärg (dispositsioon)
2. Teise inimese tapmise eest
eluline fakt (hüpotees/dispositsioon)
karistatakse 6-15-aastase vangistusega
Õiguslik tagajärg (sanktsioon)
4. Õigus on:
üldkohustuslike käitumisreeglite ehk õigusnormide kogum;
kehtestatud riigi poolt;
täitmine on tagatud riigi sunnijõuga (asendus- ja sunniraha, sanktsioonid jne).
Õigus objektiivses mõttes:
kehtivate , omavahel seotud õigusnormide kogum, lähtub riigist, rakendamine tagatakse riigi poolt.
Õigus objektiivses mõttes – riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid. Nt: liiklusseadus
Õigus subjektiivses mõttes – objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes. Nt õigus saada juhiluba, kui eksamid on tehtud, arstitõend olemas jm nõuded täidetud
Õigusnormid – käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud õiguslausetena
Positiivne õigus = kehtiv õigus
Ülipositiivne õigus ehk loomuõigus (õiglus) – rajatud õigluse ja eetika tiheda seose tunnetamisele, lähtub ideest “igaühele oma”, mitte “igaühele võrdselt”.
Õigus tervikuna – suunatud korra ja julgeoleku loomisele ühiskonnas. Eesmärk on selle ideaalne kujund, suunab tegevust kavandatud eesmärgi suunas, võttes arvesse ülipositiivse õiguse idee.
5. Normihierarhia põhimõte: madalamalseisvad õigusnormid peavad olema kooskõlas kõrgemalseisvate õigusnormidega.
Õigusnormid sisalduvad õigustloovates ehk üldaktides (nt seadus, määrus).
6. Mandri-euroopa (ehk kontinentaal-euroopa) õigussüsteem – seadusõigus
Anglo-ameerika õigussüsteem – pretsedendiõigus
Ideoloogilised õigussüsteemid – usundist või ideoloogiast lähtuvad
Tavaõigussüsteemid – pärimusest, traditsioonist tulenev õigus
Praegu on kõigis maailma õigussüsteemides mandri-euroopa või angloameerika mõju.
1. Kontinentaal-euroopa õigussüsteem (seadusõigus)
Kesksel kohal on seadused, kirjutatud õigus, õigusteaduse tähelepanu ennekõike seaduse tekstil – Eesti, kogu Euroopa, v.a Briti saared
Kontinentaal-euroopa lahendiloogika:
Kandev põhimõte ratio legis : kohtute tõlgendav tegevus toimub õigusaktide alusel; selle käigus seatakse eesmärgiks selgitada välja õigusnormi tõeline sisu, see osa õigusnormist, mis ei ole selgesõnaliselt sätestatud ja mis tundub esmapilgul lüngana, lähtutakse seaduse sättest ja mõttest (PS § 152 lg 2)
Anglo-ameerika õigussüsteem (common law)
Kohus tegeleb eeskätt kindla juhtumi lahendamisega, arvestades varasemate samasuguste juhtude pretsedente ja õiguse üldpõhimõtteid.
Common law on suuremas ulatuses säilinud Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Uus- Meremaal .
Kirjutatud õiguse osa tõus 20. saj II poolel (Euroopa ühisõiguse mõju Briti harule)
Ühendatud Kuningriik ja Iirimaa on Euroopa Liidu liikmetena sunnitud üle võtma EL õigust, õiguse määratletuse põhimõte ja põhiõiguste üksnes seaduse alusel piiramise lubatavuse tõttu võetakse EL direktiive üle vastavate siseriiklike õigusaktide kaudu.
Anglo-ameerika lahendiloogika
Leidub üldlevinud ja arusaadav põhimõte, millest saab tuletada üksiklahendi selleliigilistele juhtudele ning mis seeläbi on justkui mõtteline õigusnorm.
Kohtuasja lahendamise käigus esilekerkivad õiguslikud juhtmõtted, oletused ja arvamused, mis viivad lahendini.
Põhimõte, et madalama astme kohtud on lahendite kujundamisel seotud kõrgema kohtu lahenditega kui juhenditega hilisemate suhtes. Siduv ei ole mitte lahend kui selline, vaid lahendis sisalduv põhimõte.
7. Era- ja avaliku õiguse vahetegu
Olulisemad põhimõtted:
Eraõigus on dispositiivne, avalik õigus imperatiivne , st:
eraõiguses on lubatud kõik, mis ei ole keelatud, avalikus õiguses on keelatud kõik, mis ei ole lubatud.
eraõigus lähtub isiku privaatautonoomiast, mis tähendab, et isikul on vabadus tegutseda ja otsustada nii, nagu isik soovib. Isik saab endale suhetes teiste isikutega võtta endal selliseid õigusi ja kohustusi, nagu tahab (tõsi, see ei ole absoluutne ning seadusandja on siin siiski nõrgema poole kaitseks teatud kaitsvaid norme ette näinud – töösuhetes töötajale, üürniku kaitseks, tarbijakaitseks – eriti EL õigusest tulenevad normid jne);
avalikus õiguses saab avaliku võimu organ tegutseda vaid seaduse alusel ehk teha üksnes seda, mida seadus lubab.
Eraõiguse kõige tavalisem n.ö õiguslik väljund või tegevusvorm on leping (mis on kahe- või mitmepoolne), avalikus õiguses aga avaliku võimu ühepoolne akt, olgu selleks siis üksikakt (nt haldusakt – otsus maksta sotsiaaltoetust, otsus anda tegevusluba , ettekirjutus kõrvaldada puudused) või üldakt (määrus või seadus).
Samas ei ole mitmepoolsed tegevusvormid võõrad ka avalikule õigusele, nt haldusleping haldusõiguses või riikidevahelised lepingud rahvusvahelises õiguses.
Era- ja avalik õigus ei ole täiesti lahutatud.
Omavaheline seos nt: eraõiguslikke nõudeid saab maksma panna riigi kaasabil, pöördudes kohtu poole. Ka võib eri valdkondades era- ja avalik õigus olla seotud, nt konkurentsiõiguses – ettevõtete omavaheliste kokkulepete üle (eraõiguslikud lepingud) teostab järelevalvet Konkurentsiamet (saab anda haldusakte – teha ettekirjutusi) ning kohaldada saab ka karistusõiguslikke sanktsioone.
Lisaks osaleb avalik võim eraõiguslikes suhetes, st nt justkui eraõiguslik juriidiline isik sõlmib eraõiguslikke lepinguid. Seejuures jääb suhe eraõiguslikuks vaatamata sellele, et üks pool on avaliku võimu esindaja.
Avalik võim osaleb eraõiguslikes suhetes, nt:
tegutseb vara omanikuna (nt ostab ja müüb vara);
sõlmib rendi-, töö- jms eraõiguslikke lepinguid;
osaleb eraõiguslikes juriidilistes isikutes jne.
8.Inimeste kogu sotsiaalne elu toimub nende omavahelistes majanduslikes, poliitilistes, töö-, perekonna- jm suhetes – ühiskondlikud suhted.
Riigi tekkimise protsessis tekib vajadus reguleerida riigi jaoks kõige olulisemad ühiskondlikud suhted õigusega (õigusnormidega) – anda neile riigile soovitud vorm ning kaitsta neid riigi käsutuses olevate sunnivahenditega.
Õigusnormide alusel tekkivaid suhteid nimetatakse õigussuheteks.
Võrreldes teiste ühiskondlike suhetega on õigussuhtel eritunnused:
Õigussuhe on inimestevaheline suhe, mis tekib õigusnormi alusel. Õigusnormita ei saa tekkida suhet, millel on õiguslik iseloom.
Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete õiguste ja kohustuste kaudu. Õigusnorm, kehtestades mingi õigussuhte jaoks üldise käitumismudeli, annab selle suhte subjektidele kindlad õigused ja paneb peale kindlad kohustused. Õigussuhtes omandavad need õigused ja kohustused kindla iseloomu, nad kuuluvad konkreetsele isikule. Nt auto, korteri ostu-müügileping.
Seega: õigustloova õigusakti õigusnorm on abstraktne , kuid selle alusel tekkiv õigussuhe konkreetne.
3. Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik oma organite kaudu (politsei, kohus jne).
4. Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu. Õigussuhte pooled on alati konkreetsed isikud, personaalselt kindlaks määratud.
Kokkuvõttes: õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.
Lühidalt: õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondliku suhte üks liik.
9.Õigussuhte põhiliigid
Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhted normide õigusharulise kuuluvuse alusel:
riigiõiguslikud suhted (nt Vabariigi Valitsuse ametisse astumine );
võlaõiguslikud suhted (nt ostu-müügilepingu sõlmimine);
asjaõiguslikud suhted (nt teeservituudi sõlmimine);
tööõiguslikud suhted (nt töölepingu sõlmimine);
perekonnaõiguslikud suhted (nt lapsendamine ) jne.
Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid:
kahepoolsed suhted – nt ostja ja müüja vaheline suhe;
ühepoolsed suhted – toetub ühe poole tahteavaldusele, nt testamendi koostamine
11. Füüsiliste isikute kõrval on õigussubjektideks ka juriidilised isikud (era- ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud).
Juriidilised isikud luuakse seadusega või seaduse alusel täitma teatud ülesandeid, mis on määratud seaduses ja isiku põhikirjas.
Nende ülesannete teostamine tingib juriidiliste isikute spetsiifilise õigusvõime, mis eksisteerib paralleelselt nende teovõimega (pädevus).
Juriidilise isiku õigusvõimet realiseerivad selle organid (juhatus, juhataja, nõukogu vms), mille pädevus tuleneb seadusest ja põhikirjast/põhimäärusest, ülesannetest.
Pädevuse all mõeldakse küsimusteringi, millega juriidilisel isikul kui õigussubjektil on õigus tegeleda ja milles tema otsused on kohustuslikud.
14. Õigussuhte juriidiline sisu
Õigussuhe on inimestevaheline tahteline suhe ja tekib subjektide vahel nende teadvuses.
Abstraktne õigusnorm hakkab mõjutama subjektide käitumist hetkel, kui leiab aset mõni õigusnormi hüpoteesis sisalduv asjaolu või tingimus (nt laenu võtmine, kuritegu vms).
Sel hetkel tekib subjektil õigus või kohustus käituda teise poole suhtes nii, nagu näeb ette õigusnormis antud üldine käitumisreegel (nt õigussuhe üürniku ja üürileandja vahel).
Õigussuhe on suhe, kus subjektid on omavahel seotud subjektiivsete õiguste ja kohustustega.
Subjektiivne õigus – õigussuhte subjektile õigusnormi alusel kuuluv õigus teataval viisil käituda. Õigustatud subjektil on õigus nõuda kohustatud poolelt teatud käitumist, mis on riigi poolt tagatud riigi sunnijõu rakendamisega (nt üürilepingu õigustatud poolel on õigus üürida välja talle kuuluv korter , õigus lepingu sõlmimisel nõuda üüriraha tasumist). Samas on tal ka nt üürilepingu puhul kohustus võimaldada kohustatud poolel eluruumi kasutamist.
Juriidiline kohustus – õigussuhte kohustatud poolel lasuv kohustus teataval viisil käituda. Kohustatud isik peab käituma õigustatud isiku seaduslike nõudmiste kohaselt (nt maksma üüri). Samas on tal ka subjektiivne õigus nõuda õigustatud poolelt nt eluruumi üürimisel selle kasutamise võimaldamist.
Seega on õigussuhte õigustatud ja kohustatud poolte subjektiivsed õigused ja kohustused vastastikused ehk korrespondeeruvad.
Õigussuhte juriidilise sisu moodustavadki selle subjektide korrespondeeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
15. Sõltuvalt õigusaktis sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, võivad õigusaktid olla kas üldaktid või üksikaktid
16. Euroopa Liidu õigus omab prioriteeti siseriiklike seaduste ja määruste ees, põhiseaduse ees aga seni, kuni EL õigus ei lähe vastuollu põhiseaduse aluspõhimõtetega. Viimasel juhul tuleks algatada Euroopa Liidust väljaastumise menetlus. Nimelt sätestab rahvahääletusel vastuvõetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 1, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
Euroopa Liidu ja Eesti õigusruumi suhe
Põhiseaduse täiendamise seadus (PSTS)
PSTS jõustumisega tekkis üheainsa põhiseaduse asemele konstitutsiooniliste aktide süsteem. PSTS on muutnud kogu põhiseadust ehk Eesti konstitutsiooni I akti, mille pealkiri on “Põhiseadus”. PSTS on nö sulgude ees: temaga tuleb läbi võrrelda iga PS säte, vastuolu korral kohaldatakse ühinemislepingus ning aluslepinguis öeldut.
Nt õigusaktide kehtivus ning kohaldamine ja § 3, erakondadesse kuulumise õiguse reserveerimine üksnes kodanikele ja § 48, euro käibelevõtt ja § 111
“Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus
Eesti rahvas võttis 2003. aasta 14. septembril rahvahääletusel põhiseaduse § 162 alusel Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu järgmise seaduse:
§ 1. Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
 § 2. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Üldakt
Üldakt ehk õigustloov akt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud, vahel ka spetsiifilise väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme.
Üldakt:
sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme
Kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi .
Eesti üldaktide puhul saab välja tuua järgmise hierarhilise süsteemi
Euroopa Liidu õigus
Eesti Vabariigi põhiseadus
Konstitutsioonilised seadused
Lihtseadused
18.Üksikakt – annab subjektiivsed (ainult subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile
Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks.
Näited: ametisse nimetamise või ametist vabastamise käskkiri, armuandmise otsus jms üksiksubjekti puudutav üksikakt.
19. Seadus: õiguse üldakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel)
Seetõttu on üldaktid - seadused – kõrgema juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes
Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõudega tagatakse seaduste ÜLIMUSLIKKUS.
Seadused jagunevad juriidilise jõu järgi:
Põhiseadus
konstitutsioonilised seadused
lihtseadused
Põhiseadus tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, vastuvõtmiseks ette nähtud eriline kord.
Konstitutsioonilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on ära toodud põhiseaduse tekstis (§ 104). Ka nende vastuvõtmiseks on põhiseaduses ette nähtud eriline kord, mis on küll lihtsam kui põhiseaduse muutmine, kuid keerulisem kui lihtseaduste muutmine
Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend. Nende vastuvõtmiseks lihtsam menetlus (PS § 73)
Seadlus ehk dekreet on Eesti Vabariigi presidendi normatiivne õigusakt, sisult seaduse jõuga õigusakt (PS § 109)
PS-i alusel võib järeldada, et presidendil on õigus vastu võtta:
erakorralisi dekreete – kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused (§ 109)
hädadekreete – kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad Valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla (§ 87 p 8)
Iga õigusakt omab õiguslikku jõudu ehk on kehtiv:
teatava aja jooksul
teatud territooriumil ja
teatud isikute ringi suhtes.
Õigusakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Kehtima hakkamine ja lõppemine on erinev sõltuvalt õigusakti liigist.
Seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega (PS § 108).
Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse jõustumine: haldusmenetluse seaduse § 93 lg 2: Määrus hakkab kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Seaduses ettenähtud juhul jõustub määrus käesolevas lõikes sätestatust varem.
Õigusakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
Õigusakti territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega.
Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu territooriumil.
Kohaliku omavalitsuse üldaktid kehtivad vastava haldusüksuse territooriumil.
Õigusaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud õigusaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased.
Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu siiski mõningad selles riigis asuvad välismaalased, näiteks välisriigi diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad.
20. Õigusaktide süstematiseerimine – õigusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Süstematiseerimist teostatakse:
inkorporeerimise teel;
kodifitseerimise teel.
Inkorporeerimise korral seatakse õigusaktid mingisse (kronoloogilisse, alfabeetilisse vms järjestusse), inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlemist.
Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus õigusaktid töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisuliselt. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab nime seadustik , määrustik vms.
21.Õiguse realiseerimine
Õigusnormide ülesanne on ühiskondlike suhete reguleerimine.
Reguleerimine saavutatakse õiguse (õigusnormide) realiseerimisega.
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi, milleks on:
õigusnormide nõuetest kinnipidamine ;
õigusnormide kasutamine;
õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
Õigusnormide nõuetest kinnipidamine
Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega.
Niisuguses vormis toimub keelavate ja kohustavate normide täitmine.
Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust.
Kohustavate normide puhul peab subjekt sooritama aktiivseid tegusid, nt esitama nõuetekohaselt ja õigeaegselt tuludeklaratsiooni.
Õigusnormide kasutamine
Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes.
Selles vormis realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda, nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
Õigusnorme rakendavad riigiorganid , kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku pädevuse ehk kompetentsiga.
Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud.
Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva riigivõimu organitele - Vabariigi Valitsus koos allasutustega, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid jne - ning kohtule.
Õiguse rakendamise protsess:
asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on.
õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus.
kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja vormistatakse see nõuetele vastaval kujul otsusena, käskkirjana, korraldusena vm üksikaktina.
asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt , isiku teenistusse lubamine , vangistuse täitmine vms
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded: seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest;
põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele;
õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
22. Õigusnorm on alati abstraktse mõttega, et selle alla mahuksid mitmed elulised asjaolud .
Enne normi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja välja selgitama normi sisu ja mõtte, mis toimub läbi tõlgendamise.
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti arusaadavaks (R.Narits, Õiguse entsüklopeedia, 2002, lk 145).
Tõlgendamise esemeks on õiguse tekst. Tõlgendamise abil väljendatakse normi mõtet täpsemalt ja selgemalt, kui seda on tehtud normis eneses, kasutades teisi lausekonstruktsioone.
F.C.Savigny, kellelt pärineb “klassikaline” tõlgenduskriteeeriumide käsitlus, on öelnud tabavalt tõlgendamise mõtte kohta, et tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõttes seadusandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse seesoleva mõtte rekonstruktsioon (R.Narits, lk 86).
Tõlgendamine liigitatakse:
Tõlgendusvõtete järgi (tõlgendamise klassikalised viisid):
grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline ehk keeleteaduslik tõlgendamine
süstemaatilis-loogiline tõlgendamine
ajalooline tõlgendamine
objektiiv - teleoloogiline ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine.
Tõlgendamise ulatuse järgi:
-sõnasõnaline ehk adekvaatne
-kitsendav või laiendav .
Tõlgendamise klassikalised viisid
1. Grammatiline tõlgendamine
Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid.
Grammatilise tõlgendamise eeldus on hea keelereeglite tundmine , milles normid on väljendatud.
Seadusandja püüe on samuti kasutada eelkõige sõnu ja konstruktsioone, mis oleksid selged ja ühemõttelised.
Siiski on nii keel kui õigus ajas muutuvad ning sellega peab tõlgendaja grammatilisel tõlgendamisel arvestama. Aja jooksul võib muutuda sõnade tähendus.
Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest.
Grammatiline tõlgendamine hõlmab:
leksikaalse tõlgendamise – see haru uurib üksikute sõnade ( terminite ) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust;
puhtgrammatilise tõlgendamise kitsamas tähenduses – see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid .
Tõlgendamisel oluline juriidiliste terminite tundmine.
Nt sõnal “kuritegu” on tavalises keelepruugis laiem tähendus kui KarS-s. Seetõttu esitatakse õigusaktis legaaldefinitsioon .
Nt termin “üleastumine” ei tähenda juriidilises tekstis mitte esemest või takistusest üleastumist, vaid õigusnormi rikkumist, mida ei loeta kuriteoks.
Seega peab piiritlema:
keele üldmõisted;
juriidilised erimõisted.
2. Süstemaatilis- loogiline- tõlgendamine
1. Loogiline tõlgendamine
Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendamisviis, kus õigusakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid.
Loogilise tõlgendamise eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis) väljaselgitamine.
Kui nt ilmneb, et kaks käsku on teineteisega täiesti vastuolulised ja mõlemaid üheaegselt täita on võimatu, tuleb loogiliselt järeldada, et hilisem käsk annulleerib varasema.
Kui tapmise eest karistatakse, siis tuleb loogiliselt järeldada, et sellega on ühtlasi tapmine keelatud.
Kui kahest võimalikust käsu tõlgendamisest on üks eesmärgitu, teine aga ühiskonnale kasulik, tuleb eelistada viimast lahendust .
3. Ajalooline tõlgendamine
Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria.
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja õigusakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid akti väljaandmise.
Lihtsamalt öeldes uurib ajalooline argumentatsioon sätte tekkelugu .
Õigusakti loomise ajalugu vaadatakse koos muude ajalooliste seikadega.
Arvesse tuleb võtta, et nt elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu (nt solvamine , ebahügieeniline olukord jne).
3. Ajalooline tõlgendamine
Sel teel võib selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja pannud tõlgendatavasse normi, s.t milline oli nt seadusandja kavatsus, millised olid tema eesmärgid normi loomisel.
Ajalooline tõlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru selle looja, mis oli tema tahe selle normi loomisel.
Allikaks on nt parlamendi aruteludest säilinud stenogrammid, seletuskirjad , koosolekute protokollid , juriidilise sisuga tolleaegsed artiklid normi kohta, n.n tolleaegse eliidi tolleaegsed arvamused normi kohta jne.
4. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine
Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist.
Aluseks on kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
Tõlgendaja esitab siin küsimuse: millist eesmärki teenib norm, mis on selle mõte.
Selle tõlgendamisvõtte kriteeriumid tulevad eelkõige õiguse objektiivsetest eesmärkidest, kuhu kuulub eelkõige “õigluse idee”, õiguse põhimõtted.
Erinevalt ajaloolisest tõlgendamisest mõistab teleoloogiline tõlgendamine mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti enda või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki.
Tähtsust ei oma niivõrd ajaloolise seadusandja ettekujutused, kui antud ajas kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
Tõlgendaja peab küsima: millist eesmärki teenib norm, mis on antud normi mõte?
Tõlgendamine ulatuse järgi
Tõlgendamise ulatus võib olla erinevate aktide tõlgendamisel erinev.
Tõlgendamise tulemusena võidakse öelda, et ühel juhul tõlgendus langeb tõesti ühte akti tekstiga, selle täht-tähelise tähendusmahuga, teisel juhul võib tõlgendus olla kitsam akti sõnalisest väljendusmahust (kitsendav tõlgendus), kolmandal juhul võib tõlgendus olla laiem sõnalisest väljendusest (laiendav tõlgendus).
Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse järgi:
1) ametlik ehk ofitsiaalne tõlgendamine
- kasuaalne (selleks on kohus, mistõttu seda nimetatakse ka kohtulikuks tõlgendamiseks)
Kasuaalse tõlgenduse ulatus on kitsas , seal selgitatakse vaid juhu juriidilist kvalifitseerimist vastavate õigusnormide alusel.
Riigikohtu kasuaalsed tõlgendused sättest ja mõttest leiduvad kohtuotsuse motiveerivas osas õigusliku motivatsioonina.
2) mitteametlik ehk mitteofitsiaalne (õigusnormi sisu selgitamine kirjalikult või suuliselt, millel pole juriidiliselt siduvat tähendust, nt RK liikme arvamus, teadlase või poliitiku kommentaar).
23. Lüngad õiguses
Igas õiguskorras esineb lünki, st seadusandja on jätnud midagi reguleerimata ja me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid õigusnorme.
Kehtiva õiguse lünga all mõistame neid juhtusid, kus seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega vastavat elunähtust või ühiskondlikku suhet, kuid ebapiisavalt.
Lünk õiguses tähendab, et seadusandja ei ole suutnud ette näha kõiki tüüpilisi juhte ühiskonnas.
Sellisel juhul on riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski lahendama , kuigi nt kehtivast õigusest ei selgu, kuidas.
Loomulikult tuleks sel juhul ka õigusnorme vastavalt täiendada, kuni aga seda tehtud ei ole, tuleb olemasolevat puudulikku normi või akti täita.
Lünkade nn “ületamiseks” kasutatakse analoogiat, kui ja kus võimalik.
Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist (R.Narits).
Analoogia on kasutatav, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis ning muud tõlgendusvõtted ei aita.
Seaduse analoogia – otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased.
Õiguse analoogia puhul ei lähtuta aga õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, õigusprintsiipidest.
Kollisioonid ehk vastuolud õiguses
Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, mis samas kumbki välistavad vastastikku teineteist.
Kollisiooni puhul on reaalselt võimatu:
1) teha kindlaks normilooja tegelikku tahet;
2) rakendada mõlemat normi;
3) hüljata lahendamine ehk lõpetada menetlus alustatud teo osas.
Kollisioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi:
1) mõnes teises õigusaktis või -normis leiduvad õigusnormid, mis sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra;
2) rakendatakse põhimõtet lex specialis derogat legi generali - eriseadus tühistab üldseaduse (või sama õigusjõuga muu eriakt tühistab üldakti) ;
3) rakendatakse põhimõtet lex posterior derogat legi priori - hilisem seadus tühistab varasema (või sama õigusjõuga hilisem õigusakt tühistab varasema);
4) rakendatakse põhimõtet lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalama õigusjõuga akti (vt eespool nii õigusaktide hierarhia kui ka legislatiiv - ning eksekutiivaktide suhe);
5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi (J.Liventaal).
24.

Riigi territoorium
Territoorium – ala, millel kehtivad riigi seadused ja riigil on õigus tagada (vajadusel sunnimeetmetega) seaduste täitmine ehk teostada tõhusalt riigivõimu (jurisdiktsiooni).
Riigipiir ümbritseb reeglina riigi kontrolli all olevat ala, piir ulatub teoreetiliselt maapõues maakera keskpunktini, õhuruumis avakosmoseni.
Riigipiir on tähistus, millega nii dokumentaalselt (ofitsiaalne kaart, piirilepingud) kui ka looduses märgitakse riigi territoriaalse ülemvõimu kehtivuse reaalne ulatus ruumis.
Riigipiiride tähistamise aluseks on:

• looduslike pinnavormide poolt determineeritud piirid (nt kontinendi maismaaosa lõpp vastu merede või ookeanide rannajoont; jõgede ning järvede rannajoon või telgjoon mõlemast kaldast; mäe või mäeaheliku tipud ) – neid nimetatakse teoorias loomulikud piirid;
  
• inimese poolt rajatud märgistused ehk tähised looduses (sihid, sillutatud piiriribad, kraavid, kupitsad, tarad, lõigud elektrooniliste andurite vahel jne) – neid nimetatakse teoorias kunstlikud piirid.
  

Kui riigipiirist seespool mingil osal ei kehti selle riigi jurisdiktsioon, on antud riik oma jurisdiktsiooni teostamisel takistatud, nt teise riigi poolt, kes on tema maa-alast ühe osa annekteerinud.
Antud riigi tinglikuks territooriumiks loetakse nt:

• antud riigi registrisse kantud õhu- ja kosmosesõidukid;
  
• avamere põhja pandud ning avameres antud riigile kuuluvad rajatised;
  
• tema sõja- ning kaubalaevad ja sõja- ning tsiviillennukid väljaspool antud riigi piire .
  

Antud riigi jurisdiktsiooni alla ei kuulu:

• teiste riikide välisesindused (saatkonnad ja konsulaaresindused) ning nendega võrdsustatud esindused – neil on diplomaatiline immuniteet (välisesindustega võrdsustatud võivad olla näiteks väliskaubandusesindused, rahvusvahelised missioonid ning nende töötajad);
  
• teiste riikide sõjaväebaasid (nt USA Guantanamo baas Kuubal );
  
• teiste riikide sõjalaevad antud riigi territoriaalvetes ja sadamates (nt kui nad on visiidil; nende omavoliline tulek antud riigi territoriaalvetesse on käsitatav agressiooniaktina); teiste riikide sõjaõhusõidukid antud riigi õhuruumis tema territooriumi kohal (nt kui nad käsutavad ülelennuluba määratud õhukoridoris; nende omavoliline sisenemine antud riigi õhuruumi on taas käsitatav agressiooniaktina);
  
• teised teatud õigusliku režiimiga alad nii ajalooliselt (nt konsulaarjurisdiktsioon) kui ka kaasajal .
  

Sõltumata sellest, kas riikliku korralduse vormi osas on kaasajal tegemist unitaarse ehk ühtse või föderatiivse ehk liitriigiga, jaotatakse riigi territoorium avaliku võimu hajutatud teostamiseks kohtadel n haldusjaotuse üksusteks, millised moodustavad riigi piires seostatud hierarhilise süsteemi.

Rahvas
Rahvas on inimeste kogum, mille üle kehtib selle riigi võim (jurisdiktsioon), mille territooriumil nad alaliselt või ajutiselt elavad või viibivad.
Kaasaegseid riike määratletakse sõltumata tekkimise alusest ning riigi vormist kui rahvusriike. Rahvusriigi põhimõte tuleneb rahvusvaheliselt üldtunnustatud alusest - rahvaste enesemääramise õigusest.
Laias laastus riigi kodanikkond , PS preambula mõttes Eesti kodanike olnud, olevad ja tulevad põlved. Rahva asemel võib riigi tunnusena nimetada ka alalist elanikkonda. Rahva mõiste ei kattu alalise elanikkonna mõistega.
Mõistel „rahvas“ on kahesugune põhitähendus:

• etnograafiline (erinevaid aspekte avavad sisus mõisted rahvas ning rahvus);
  
• poliitiline (peamiselt käsutatakse mõistet rahvas).
  

Etnograafilise tähenduse aluseks peetakse veresugulust koos vaimse ühtekuuluvusega, samastamisega antud rahvuse hulka. Veresugulus esineb siin laiemas tähenduses, kui otsene sugulus lähedases ülenevas, alanevas või külgnevas liinis - kogu antud rahvus on seotud mingis ajas tagasi ühise esivanemate kogumiga. Vaimse ühtekuuluvuse klassikalisteks põhialusteks loetakse rahvuskeelt ning spetsiifilist kultuuri, ka domineeriv usk võib mängida väga olulist rolli.
Etnograafilise aluse põhjal liigitatakse konkreetse rahvusriigi rahvas:

• põhirahvuseks ning
  
• minoriteetideks ehk rahvusvähemusteks.
  

Minoriteetideks peetakse teisi rahvusgruppe, kes elavad antud riigis riigile nime andva rahvuse kõrval ning erinevad põhirahvusest keele, usu, kultuuri, rahvusliku kuuluvuse ning muude tunnuste alusel.
On leitud, et minoriteedid võivad seejuures elada: kompaktsemalt riigi äärealadel (piirialadel); kompaktsemalt saarekestena (kooslustena) sisemaal ; üksikult või perekonniti või suguseltsidena hajusalt üle kogu riigi territooriumi.
Minoriteete on omakorda püütud liigitada:

• rahvusvähemusteks ning
  
• vähemusrahvusteks.
  

Rahvusvähemust on käsitatud kooslusena, kes elab riigi piirialadel ning kelle keel, kombestik
ja rahvuslikud sümpaatiad on orienteeritud piiritagusele naaberriigile, kus elabki tema
põhirahvus (emarahvus), nt lätlased Eesti-Läti riigipiiri läheduses Eesti alal ning eestlased
analoogiliselt Läti alal. Naaberriigi põhirahvus (emarahvus) on sel juhul rahvusvähemuse
veresuguluslik, keeleline ning kultuuriline tugiala. Naaberriigi põhirahvus on
seega ka rahvus, kes on vastaval territooriumil ajaloos enese määranud, st oma suveräänse
rahvusriikluseni jõudnud.
Vähemusrahvust on käsitatud kooslusena, kes võib elada kompaktsemalt sisemaal või hajusalt üle kogu riigi ning keda ühendab oma kordumatu keel ja kultuur, kuid kellel ei ole ühegi teise riigi territooriumil põhirahvusest tuge, st selle rahvuse esindajad ei ole mingil ajaloolis- poliitilisel põhjusel kusagil suveräänse omariikluseni jõudnud. Selline vähemusrahvus võib elada kas ainult ühes või ka mitmes rahvusriigis.
Tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil ei ole rahvusvähemuse (minoriteedi) mõiste ning selle eritunnused kõrgeimal tasemel veel lõplikult ametlikku määratlust leidnud. ÜRO ühele aukomiteele esitatud aruandes leidub ilmselt üks tänapäevasemaid määratlusi: rahvusvähemus on grupp inimesi, kelle arv on väiksem riigi elanikkonna enamusest.
Selle definitsiooni põhjal võib leida rahvusvähemuse järgmised tunnused:

arvuline vähemus,

mittedomineeriv positsioon ühiskonnas,

kodakondsus ,

etniline , usuline või keeleline eripära, võrreldes elanikkonna enamusega,

solidaarsustunne.
Poliitilise tähenduse kohaselt on rahvas antud riigi kogu elanikkond, kes kuulub selle riigi juurde (elab püsivalt selle riigi territooriumil).
Rahvas (elanikkond) liigitatakse poliitilise tähenduse alusel:

• riigi kodanikud ehk kodakondsed;
  
• välismaalased ehk apatriidid - jaotatakse omakorda:
  

a) välismaalased
- teiste riikide kodanikud:
- diplomaatilise immuniteediga isikud,
- diplomaatilise immuniteedita isikud;
b) kodakondsuseta isikud (pole ühegi riigi kodakondsust).

Kodakondsus
Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel, mis annab kodanikule rea õigusi, pannes talle ka samaaegselt teatud kohustused antud rahvusriigi vastu. Vaid kodakondsus annab näiteks rahvusvaheliselt tunnustatud poliitilise õiguse valida parlamenti ning osaleda referendumil. Samuti võib üksnes kodanikel olla nt sõjaväeteenistuse kohustus. Rahva õigusliku režiimi kindlaksmääramine, k.a. kodakondsuse alused, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka.
Diplomaatilise immuniteediga isikute funktsiooniks on esindada kodumaad välisesinduse asukohariigis, välisesindusega võrdsustatud esinduse funktsiooniks aga esindada näiteks vastavat rahvusvahelist organisatsiooni. Seetõttu ei ole neil esindajatel asukohariigis poliitilisi põhiõigusi (nt valida parlamenti või osaleda muul viisil asukohariigi poliitilise süsteemi kujundamisel). Immuniteet tagab samas neile eriprivileegid - nt asukohariigi politsei ei tohi peatada diplomaadi vastavalt tähistatud autot või diplomaati arreteerida.
Teiste riikide diplomaatilise immuniteedita kodanikud (nt turistid, ajutise või alalise elamis- ja/või tööloaga isikud) ei oma asukohariigis poliitilisi põhiõigusi (samuti nt valida parlamenti või osaleda muul viisil asukohariigi poliitilise süsteemi kujundamisel), kuid alluvad asukohariigi jurisdiktsioonile. Nn topeltkodakondsuse juhul on isikul kõik poliitilised põhiõigused riikides, mille kodanik ta on; jurisdiktsioonile allutakse aga igas asukohariigis.
Ka ühegi riigi kodakondsuseta isikutel on põhimõtteliselt sama staatus nagu välismaalastel, kuid sõltub konkreetse riigi põhiseadusest ja seadustest , kas neil on piiratud poliitilisi õigusi (nt õigus valida kohaliku omavalitsuse esinduskogu).
Kodakondsus tekib erilise püsiva õigusliku seosena isiku ja riigi vahel kas:

• juriidilise fakti (sünd) või
  
• õigusliku akti (kodakondsusesse vastuvõtmine ehk naturalisatsioon ).
  

Sünniga saab (kodakondsuse saamise põhialus) isik kodakondsuse oma vanematelt järgmiste printsiipide alusel:

• lähtudes vanemate või ühe vanema kodakondsusest - st ius sanguinis ehk vereõiguse ehk põlvnemise printsiip, arvestamata seda, kas laps sündis kodu- või välismaa pinnal;
  
• sünnikoha riigi järgi – ius soli , kusjuures laps saab sünnikoha riigi kodakondsuse sõltumata vanemate või ühe vanema kodakondsusest;
  
• segapõhimõttel – antud riigi kodanikeks loetakse:
  

a) riigi kodanike lapsed sõltumata sünnikohast või
b) välismaalaste või kodakondsuseta isikute lapsed, kes sündisid antud riigis.
Naturalisatsiooni korras (naturalisatsiooni tuleks käsitada kodakondsuse saamise erialusena) saadakse kodakondsus kooskõlas antud riigis kehtiva protseduurimenetlusega põhiliselt kolmel alusel:

kodakondsuse taotleja abiellumisel antud riigi kodanikuga;

kodakondsuse taotleja lapsendamisel antud riigi kodaniku poolt;

antud riigi kodakondsust taotleva isiku vormikohase taotluse (avalduse) põhjal antud riigis kehtivatel muudel naturalisatsiooni alusel (nt Eesti kodakondsus võidakse anda eriliste teenete eest riigile (naturalisatsiooni spetsiifiline alus kodakondsuse seaduses).
Kodakondsuse muutmise alused reguleeritakse siseriikliku õigusega ja on praktikas riigiti mitmekesised . Uue riigi tekkimisel määratletakse kodakondsusesse kuuluvate isikute ring tavaliselt põhiseaduse (konstitutsiooni) alusel eriseadusega.
Kodakondsusest lahkumine ning nn topeltkodakondsuse võimalus on reguleeritud tavaliselt siseriikliku õigusega, mida võivad täiendada lepingud teiste riikidega. Kodakondsus võidakse siseriiklikus õiguses sätestatud alustel ka ära võtta, samuti nähakse ette juhud mil kodanik soovib ise loobuda kodakondsusest.
Kodakondsuse eriinstituutideks on: aukodanik – selleks võidakse võtta riigi ees erilisi teeneid omavaid isikuid; reintegratsioon – lihtsustatud korras antud riigi kodakondsuse taastamine; opteerimine – õigusega reguleeritud võimalus valida kodakondsust. Opteerimist käsutatakse tavaliselt vajadusel topeltkodakondsuse juhtude lahendamiseks, kuid on ka erijuhtusid: Tartu rahulepingu kohaselt anti senistele Vene riigi alal elunevatele etnilistele eestlastele võimalus kadunud riigi kodakondsuse asemel valida kas Eesti Demokraatlise Vabariigi või Vene SFNV kodakondsus.

Avaliku võimu organisatsioon
Avalik võim on suveräänse riigi õigus ja võime teostada takistamatult oma vabalt moodustatud riigiorganite süsteemi abil seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Avalik võim ning selle teostamine on riigi kolmanda põhitunnuse sisuline aspekt. Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ning riiklikul sunnil (ultima ratio printsiip).
Avaliku võimu organisatsiooniks on riigi süsteem. See on riigi kolmanda põhitunnuse vormi aspekt. Riigi süsteemi (veel ka: riigi poliitiline mehhanism ; riigi poliitiline süsteem) moodustavad riigiaparaat (st riigi süsteemi primaarsed elemendid) ning nn teised organisatsioonid (st riigi süsteemi sekundaarsed elemendid).
Primaarsed ning sekundaarsed elemendid jagunevad kas kollegiaalseteks või ainuisikulisteks institutsioonideks (organiteks). Institutsioonideks võivad olla veel asutused ning organisatsioonid (sh korporatiivsed organisatsoonid).
Riigiaparaadi (veel ka: riigiorganite süsteemi) moodustavad kokku kõik võimude lahususe printsiibi alusel lahutatud ning tasakaalustatud riigiorganid (rahvast käsitletakse õigusteoorias sui generis organina väga spetsiifilises ja kindlas tähenduses ning üksnes teatud juhtudel –nimelt riigivõimu kõrgeima kandjana avalik-õigusliku subjekti tähenduses).
Riigiaparaat (riigiorganid; primaarsed elemendid) on:

• seadusandliku riigivõimu organid ( parlament );
  
• riigipea : valdavalt täidesaatva riigivõimu organ – (reeglina ainuisikuline institutsioon : vabariigis – president ; dualistlikus monarhias – nt kuningas – teatud juhtudel on riigipeal seadusejõuga legislatiivfunktsioon (dekreediõigus);
  
• täidesaatva riigivõimu organ – valitsus ( kollegiaalne institutsioon, temale subordineeritud hierarhilises keskorganite ning regionaalsete ja lokaalsete struktuuride süsteemis võib olla nii kollegiaalseid kui ka ainuisikulisi); justiitsorganid.
  

Teised organisatsioonid (sekundaarsed elemendid) on:

• I rühm – kohalikud omavalitsused ; riigikaitselised organisatsioonid; kultuurautonoomia ; kutsealade omavalitsused;
  
• II rühm – poliitilised organisatsioonid;
  
• III rühm – muud organisatsioonid (tulunduslikud ja mittetulunduslikud).
  

Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid ja nende staatus on konstitueeritud riigi põhiseaduslikes aktides ja teistes õigusnormides (-aktides) – lühidalt riigi kehtivas õiguses.
Staatuse sätestamisel reguleeritakse riigi süsteemi elementide:

• juriidiline laad ,
  
• pädevus
  
• ning struktuur.
  

Juriidiline laad näitab riigi süsteemi elemendi (institutsiooni) suhet rahvaga ning kuhu see element paigutub riigi süsteemis, viimasest tulenevalt ka elementide omavahelisi suhteid ja seoseid ning teostatava võimu iseloomu ja mahtu.
Pädevus sisaldab: ülesanded (funktsiooni), õigused, kohustused, vastutuse. Funktsioon näitab riigi süsteemi elemendi (institutsiooni) põhiülesannet, milleks teda on vaja, mis eesmärgil ta tegutseb.
Struktuur näitab, kuidas ja millise põhimõtte kohaselt on üles ehitatud vastava institutsiooni siseorganisatsioon.
Institutsioonid on abstraktsioon, iseenesest ilma inimeste tegevuseta nad toimima ei hakka. Riigi süsteemi tervikuna, aga samuti iga institutsiooni eraldi teenindab või töötab tema koosseisus avalikud teenistujad (eraorganisatsioonide teenistuses olevad isikud liigitatakse erateenistujateks). Sarnaselt institutsiooniga on ka igal avalikul teenistujal oma spetsiifiline juriidiline laad ning pädevus.
Korporatiivseks organisatsiooniks nimetatakse kindla süsteemse sisekorraldusega ning ideoloogiaga organisatsiooni kindla eesmärgi teostamiseks. Poliitiliste organisatsioonide – poliitilised erakonnad (parteid) ning ühendused (nt valimisliit ) – ideoloogia baseerub poliitilisel alusel; muude organisatsioonide ideoloogia võib baseeruda ka mingil muul alusel (nt maailmavaatelisel – usuorganisatsioonid) või ühendab nende liikmeid ühine elukutse (nt kutseühingud) või huviala (nt jahimeeste seltsid).
Korporatiivse organisatsiooni põhitunnused on:

• kindel liikmeskond;
  
• oma statuudiakt (põhikiri);
  
• oma autonoomsed juhtimisstruktuurid;
  
• oma kassa (fiscus).
  

26.
Riigiõigus on avaliku õiguse haru, mis moodustab sellised põhimõtted ning normid, millega määratakse kindlaks:
1. riigi- ja õiguskorra põhialused;
2. kõrgemate riigiorganite moodustamise kord, ülesehitus ja pädevus;
3. isikute põhiõigused.
Eelnevate põhimõtetega tutvumiseks tuleb alustada põhiseaduse lugemisest ning selle mõistmisest.
Põhimõtteliselt antiikajast alates kuni klassikaliste normativistide doktriinideni on peetud riigile omaseks kolme põhitunnust:

territoorium ehk maa-ala,

rahvas (elanikkond) ning

suveränne riigivõim (avaliku võimu organisatsioon).
Erialakirjanduses on viimastel aastakümnetel esitatud veel neljas riigi põhitunnus: tegelik võime olla täies mahus rahvusvahelise suhtlemise, st rahvusvahelise õiguse subjektiks.
Seejuures riigi tõeliselt suveräänsest iseolemisest võime rääkida, kui on tagatud riigi suveräänsuse ehk riigi tegeliku iseolemise elemendid ehk põhitingimused.
Kaasaegne riik on diferentseeritud organisatsioon. Organisatsioon tähendab sisemiselt süsteemset ja struktureeritult korrastatud ühikut sihipäraseks tegutsemiseks.
Riigil on: kõik tüüpilise organisatsiooni tunnused; võime moodustada teiste võrdväärsete subjektidega (resp riikidega) rahvusvahelisi ühendusi (näit ÜRO1; NATO2), samuti teatud.
27.
Põhiseaduse põhimõtted

• Vabariigi põhimõte
  
• Inimväärikuse põhimõte
  
• Demokraatia põhimõte
  
  • Esindusdemokraatia
    
  • Parlamentaarne valitsemissüsteem
    
  • Erakonnademokraatia
    
• Õigusriigi põhimõte
  
  • Seaduslikkuse (legaalsuse) põhimõte
    
  • Õiguskindluse põhimõte
    
    • Õigusselguse nõue
      
    • Vacatio legis
      
    • Õiguspärase ootuse põhimõte
      
    • Tagasiulatuva mõju keeld
      
    • Õigusnormide avalikkuse nõue
      
• Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte
  
  • Funktsionaalne võimude lahusus
    
  • Institutsionaalne võimude lahusus
    
  • Personaalne võimude lahusus
    
  • Võimude tasakaalustatus
    

Võimude lahususe põhimõte on abinõu, mis aitab vältida võimu liigset koondumise ühe institutsiooni kätte ning sellest lähtuvat võimu kuritarvitamist. Teine põhjus võimude lahususe sätestamiseks on vajadus tagada erinevate riigiorganite vahel efektiivne tööjaotus.
Funktsionaalne võimude lahusus tähendab seda, et Eesti Vabariigis on kolm riigivõimu – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim – ning need on üksteisest funktsioonidena eraldatud.
Institutsionaalne (organisatsiooniline) võimude lahusus tähendab seda, et iga riigi põhifunktsiooni teostamiseks on ettenähtud erinev organ.
Personaalne võimude lahusus tähendab seda, et ühe võimuharu esindaja ei tohi töötada teise võimuharu juures.
Horisontaalne ja vertikaalne võimude lahusus. Horisontaalne võimude lahusus tähendab riigivõimu jaotamist kolme harusse . Vertikaalne võimude lahusus tähendab pädevuse jaotust keskvõimu ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel.
Võimude lahusus tagab, et erinevatel võimuharudel on õigus otsustada oma pädevuses olevaid küsimusi iseseisvalt (isekorraldusõigus) ilma teise haru operatiivse sekkumiseta. PS väljundiks on ka põhiseaduslikele organitele pädevuse tagamine. See tähendab, et võimuorganite ülesanded tulenevad otse PS-st, mitte ei ole jäetud enda või Riigikogu otsustada.
Võimude tasakaalustatus nõuab erinevaid riigi põhifunktsioone täitvate organite vastastikuse kontrollimise ja mõjutamise mehhanismide olemasolu. (Nt teostab Riigikogu parlamentaarset kontrolli valitsuse üle, teatud juhtudel saavad Vabariigi Valitsus ja Vabariigi President ellu kutsuda erakorralisi valimisi, Riigikohtul on õigus põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi kehtetuks tunnistada jne).
Teema 4. Põhiõigused
Põhiõigused on sätestatud enamuses põhiseaduse (PS) II peatükis, olles isik kõige olulisemad subjektiivsed õigused.
Peamiseks põhiõiguste allikaks Eestis on PS II peatükk ning nt valimispõhimõtted PS § 57 lg 1 ja § 60 ning samuti riigikaitsega seonduvad sätted.
Põhiõiguste tähtsus
Põhiõiguse normidel on kõrgeim tasand õigusnormi hierarhias. Neil on ülim siduvusjõud ehk nad kehtivad kõikides õigussuhetes, kus õigussuhte pooleks on põhiõiguste kandja. Põhiõigused on ülimalt avatud ja määramatud. Osad põhiõigused sätestavad riigi aluspõhimõtted: inimväärikus, vabadus, võrdsus.
1.Kaitsefunktsioon
Avalik võim ei või sekkuda üksikisiku tegevusse piirates PS-s tagatud vabadusi. Riik ei tohi kohelda kedagi ebavõrdselt. Riik peab isikut kaitsma nii kolmandate isikute rünnete kui ka katastroofide jmt korral. (Nt. õigus pidada koosolekuid; õigus mitte kuuluda ususekti).
Riigi kaitsekohustus- seaduse väljatöötamine.
2.Tõrjefunktsioon
Põhiõigused ei luba riigil asjatult isikute ellu ja tegevusse sekkuda. Riigi kohustus on olla passiivne, hoiduda teatavatest tegudest.
Nt igaühe õigus eraelu puutumatusele (PS § 26).
3.Toetusfunktsioon
Riigil on teatud juhul toetuskohustus – sotsiaalsete põhiõiguste puhul (§ 28). Samuti peab riik tagama vähemalt inimväärikust mittekahjustava elamise . Igaühel on õigus valida õigusabi korras endale kaitsja.
Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ei ole ühiskonnast täielikult kõrvaldatav.
37.
Haldus üldiselt:
Iga korraldav, eesmärgipärane tegevus.
Avalik haldus – riigi või teiste halduse kandjate poolt teostatav haldus arvestamata seda, kas see toimub avaliku või eraõiguse reeglite kohaselt
Puudub mõiste legaaldefinitsioon
Mitmekesisus
38. Positiivne määratlus - avalik haldus on mitmekesine , konditsionaalne või üksnes eesmärgistatud, üldist huvi silmas pidav ja vastutav , plaaniline, täidesaatev ning kujundav tegevus kogukonna asjade kasutamisel
Negatiivne määratlus – haldus on kõik see, mis ei ole seadusandlus ja kohtuvõim
Avalikku haldust saab vaadelda mitmes erinevas aspektis:
39.
Organisatoorne – haldusorganisatsioon (halduse kandjate, haldusasutuste, haldusorganite süsteem haldusülesannete täitmiseks
40.
Formaalne – kõigi haldusasutuse tegevus. Arvestamata siin tegevust sisuliselt
41.
Materiaalne – riigi jt halduse kandjate tegevus avaliku halduse ülesannete täitmisel/ avalike asjade korraldamisel.
Sotsiaalselt kujundav tegevus. Orienteeritud avalikule/üldsuse huvile
Avalik-õiguslik õigussubjekt
Avaliku võimu pädevus
Aktiivne, tulevikku suunatud tegevus
Etteantud raamid (PS, seadus) – seaduste elluviimine . Rakendab konkreetseid abinõusid üksikjuhtumite reguleerimiseks. Seotud haldus. Halduse kaalutusõigus.
43.
Seadusandlus ja haldus
VV annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi
Kohtuvõim ja haldus
Väärteod
Seadusega loodud kohtuvälised organid
VV ja haldus
Täitevvõim – valitsus ja haldus
Valitsus – juhtimine
Korrahaldus – avaliku korra tagamine, seda ähvardavate ohtude tõrjumine, rikkumiste kõrvaldamine.
ühepoolne üksikisiku õiguste sekkumine
sunni rakendamise võimalus - riivehaldus
Soodustav haldus – tuleneb sotsiaalriigi põhimõttest. Hüvehaldus
Avalikud teenused – üldsuse jaoks vajalikud rajatised (teed, tänavad, koolid, lasteaiad)
Sotsiaalne kindlustatus – pensionid , lastetoetused, töötu abiraha jt)
Soodustused – ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks (põllumajandustoetused)
Maksuhaldus – riiklikud ja kohalikud maksud , riigilõivud. Riivehaldus
Halduse personal ja töövahendid
Õiguslikud vormid erinevad:
Ametniku ametisse nimetamine - avalik-õiguslik
Töövahendid – eraõiguslik
Haldus võib tegutseda nii avaliku õiguse kui ka eraõiguse alusel.
Eraõiguslik haldustegevus
Eraõiguslikud tehingud – ostmine /müümine
Majanduslik tegevus – riigi osalemine äriühingutes
Haldusülesannete täitmine eraõiguslikus vormis – avalike ülesannete täitmiseks kasutab haldus eraõiguslikke võimalusi ( elekter , vesi, küte)
46.
Avalik-õiguslik haldustegevus
Haldusõigus annab haldusele vajalikud õigused
Avalik- õiguslik tegutsemine – täidesaatva võimu elluviimine. PS ja põhiõigused
Sekkumiseks isiku õigustesse – õiguslik alus
Haldustegevuse õiguspärasus
Haldusõigus – õigusnormide kogum, mis kehtib haldustegevuse suhtes. Haldusele omane õigus
Avaliku võimu haru, mille normid reguleerivad avaliku haldust teostavate organite moodustamist ning sealjuures tekkinud suhteid eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine
Haldusõigus ei ole oluline mitte ainult haldusorganite ja nende tegevuse jaoks.
Eelkõige reguleerib haldusõigus halduse ja isiku vahelisi suhteid ning loob seega õigusi ja kohustusi isiku jaoks, aga seda ainult seoses haldusega
48.
Haldusõiguse üldosa – struktureerib haldusõigust, koondab neid õigusinstituute, printsiipe ja mõisteid, mis on põhimõttelise tähtsusega kogu haldusõiguse jaoks.
Ei ole kodifitseeritud üheks seadustikuks
Haldusmenetluse seadus – haldusorgani tegevus
Märgikirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus
Asendustäitmise ja sunniraha seadus
Riigivaraseadus
Riigivastutuse seadus
Vabariigi Valitsuse seadus (halduskorraldus)
Halduskoostöö seadus
Haldusõiguse eriosa – haldusõiguse üksikud harude
Avaliku teenistuse õigus
Kohaliku omavalitsuse õigus
Sotsiaalõigus
Ehitusõigus
Korrakaitseõigus
Metsaõigus
Kultuuri- ja teadushaldusõigus
Eelarve- ja finantsõigus
Andmekaitseõigus
jt valdkonnad
49. Õiguse allikad
Haldusõigus avaliku õiguse alaliigina koosneb paljudest eriliigilistest õigusallikatest
Õiguse äratundmise allikas – koht, kus õigust leida
Põhilised õigusallikate liigid: Põhiseadus
Formaalne seadus
Seadlus
Määrus
Kohaliku omavalitsuse määrus
Tavaõigus
Halduseeskiri
Rahvusvahelised lepingud
50.
Formaalne seadus – seadusandluse menetluses teoks saanud seadusandlusorgani tahteakt , sõltumata sisust.
2 viisi - Riigikogu
rahvahääletus (PS § 105)
Tavaõigus
Pikaajaline
Kõik oleks veendunud
Peab olema kujunenud teatav norm (peab olema seadusesarnaselt reguleeritud
Kohtunikuõigus
Sekundaarne tähendus (lünk õiguskorras)
Formaalselt ei ole kohtud, isikud, haldusorganid seotud
51-52.
Avalik haldus - riigi materiaalne tegevus
Vajalik eeltingimus – haldusorganisatsioon
(haldusaparaat)
Haldusaparaadi korraldus – sõltub ülesannete ulatusest
Õigusvõime
Ei piisa ainult õigusnormidest, mis haldust õigustab ja kohustab, vaid vaja täpselt määratleda need subjektid, kes on nende õiguste ja kohustuste kandjateks.
Teatud organisatsioonidele omistatakse õigusvõime
Avaliku halduse kandja on õigussubjekt, kellele õiguskorra poolt on antud teatud hulk õigusi ja peale pandud kohustused avaliku halduse teostamisel . Iga iseseisev avaliku halduse kandja on samaaegselt ka avalik-õiguslik juriidiline isik.
Avaliku halduse kandjateks on:
1) avalik-õiguslikud ühendused (korporatsioonid)
2) avalik-õiguslikud asutused
3) avalik-õiguslikud sihtasutused
Organisatsiooniliselt ja õiguslikult iseseisvad
Teostavad ainuvastutavalt haldust
Seotud riigiga - määrab ülesanded
allutatus seadustele
allutatus järelevalvele
Avalik – õiguslik ühendus
Organiseeritud liikmeskonna alusel. Liikmetel on teatud kaasaotsustamise õigus ülesannete täitmisel
Liikmete vahetumisest sõltumatult eksisteeriv
Luuakse riikliku aktiga
Täidab avalikke ülesandeid.
53.
Territoriaalne – liikmelisus füüsilise isiku elukoht, juriidilise isiku asukoht – riik, linn, vald, valdade ja linnade ühendused)
Personaalne – liikmelisus seotud teatud omadustega, eelkõige kutsekuuluvus – advokatuur, ülikool, kaitseliit
Reaalkorporatsioon – omandist kinnisasjale, ettevõttele
Liitkorporatsioon – liikmeteks ainult juriidilised isikud
Liikmelisus:
Sundliikmelisus: riik, linn, vald, advokatuur
Vabatahtlik – kaitseliit, vähemusrahvuste kultuuriomavalitsus.
55.
Avalik-õiguslik asutus on personali ja materiaalsete vahendite kogum, mis täidab vastavalt asutamise eesmärgile teatavaid avalikke ülesandeid.
ERR; Rahvusraamatukogu , Rahvusooper Estonia
Ei ole liikmeid, on kasutajad.
Reeglina ei teosta avalikku võimu, vaid osutavad teenuseid (sotsiaal-, kultuurivaldkonnas). Soodustava halduse valdkond
56.
Avalik-õigusliku asutuse eriliik.
Kultuurkapital , Haigekassa,
Avalik-õiguslik sihtasutus – seaduse alusel, täidab avalikke ülesandeid sihtasutuse asutaja poolt kindlaks määratud eesmärgi saavutamiseks ning selleks eraldatud vara abil.
Alluvad riigi järelevalvele
Eraõiguslik halduse kandja:
Füüsiline isik, eraõiguslik juriidiline isik
Üksik avaliku võimu pädevus
Notar, kohtutäitur
Eesmärk – halduse koormise vähendamine
57. Haldusorgan
Teeb haldusekandja teovõimeliseks.
Tegutseda saavad ainult inimesed, kes realiseerivad haldusekandja õigusi ja kohustusi.
Haldusekandja Halduse kandja Inimesed
organ
Haldusorgan on seadusega või selle alusel avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik
On haldusekandja pädevus, mitte isiklik pädevus
Organid väljendavad haldusekandja tahate oma pädevuse piires.
Organi käsutaja – inimesed, kes teostavad organile antud pädevust
Organi käsutaja muudab organi pädevust kasutades haldusekandja teovõimeliseks.
Haldusorgani tunnused:
1.Avaliku võimu volitus ja selle teostamiseks vajalikud vahendid
2.Organisatsiooniline iseseisvus
3.Koht haldusorganite süsteemis
4.Pädevus peab olema õiguslikult määratletud.
Ühe haldusekandja sees võib olla mitu haldusorganit, ühe haldusorgani sees võib olla mitu isikut, kes tegutsevad haldusorgani nimel.
Haldusorgan ei ole juriidiline isik, esindab riiki, esineb tema nimel ja sellises ulatuses ja volitustega nagu seaduses on sätestatud.
Teenistuslik järelevalve
Kaebeõigus
58. Haldusorganite liigid..
Ruumiline
keskhaldusorganid (VV, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid)
kohahaldusorganid (maavalitsus)
Otsuste vastuvõtmise kord
monokraatsed (Vabariigi President, minister)
kollegiaalsed (Vabariigi Valitsus, KOV volikogu )
Pädevus:
Haldusekandjate ja haldusorganite õiguste ja kohustuste maht.
Piiritlemine
kodanike jaoks
haldusorganisatsiooni enda jaoks
Reaalpädevus – valdkond
Territoriaalpädevus
Instantsiline pädevus
Funktsionaalne pädevus – ametiasutuse sisemine töökorraldus
60-66
Kriminaalpoliitika ja penoloogia
Teaduslik kriminaalõigus
Mis on karistuse eesmärk?
Teooriad: kättemaks (tasakaal), himutamine (üldpreventsioon), eripreventsioon, rehabilitatsioon (sh teraapia), restitutsioon .
Mis on kuriteo põhjus?
Teooriad: vaba tahe, bioloogia (C. Lombroso , atavism), ühiskond (E. Durkheim, A. Quetelet; E. Sutherland: õpitud tegevus), psühholoogia (H. Eysenck, neurotism, sotsialiseerimishälbed)
Viktimoloogia
Karistusõigus kui avaliku õiguse autonoomne valdkond.
Seos haldus- ja tsiviilõigusega: keelunormid.
Õigusele (juriidilises mõttes) korrespondeerub (juriidiline) kohustus: Õiguserikkumine = õieti kohustuse rikkumine
Õiguserikkumine ↔ õiguse respekteerimine ehk
Kohustuse rikkumine ↔ kohustuse täitmine
Nõutav on kohustuse olemasolu, et saaks toimuda õiguserikkumine, ei ole kohustust, ei saa ka seda rikkuda
Teatud kohustuste eeldamine (Nürnberg, karistusseadus )
Karistusnorm on karistusõiguses.
Karistusõiguse normi struktuur:
Dispositsioon → Sanktsioon
“Ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest – karistatakse rahalise karistusega.”
Fakt (juriidiline fakt, st vastab dispositsioonile e õigusvastase teo koosseisule) → Negatiivne tagajärg ( karistus )
Süüteo korral sanktsiooni kohaldatakse, kui õigusvastane tegu on õigustamatu ja süüline
Põhimõtted
KarS § 2
Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
Nullum crimen, nulla poena sine lege praevia
Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.
Non bis in idem
Tegu ei või tunnistada süüteoks seaduse analoogia põhjal.
Kitsendava tõlgendamise põhimõte; täpsus ja selgus
Karistusõiguse struktuur
Materiaalõigus:
Üldosa
Süütegu (süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed elemendid), õigusvastasus ja süü
Karistus (liigid, määrad), selle kohaldamine, sellest vabastamine
Muud mõjutusvahendid; Aegumine
Eriosa
Karistusseadustiku eriosa; Harukaristusõigus
Menetlusõigus (formaalne karistusõigus)
Karistuse täitmise õigus
Süütegu
KarS § 3
(1) Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. (2) Süüteod on kuriteod ja väärteod.
(3) Kuritegu on käesolevas seadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. (kuni 5 aastat – II aste)
(4) Väärtegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest .
KarS § 2 (2) Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
§ 3 (5) Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
§ 12. (2) Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. (3) Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv , eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
§ 13. (1) Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.
Subjektiivsed tunnused
§ 15. (1) Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.
(2) Tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust.
(3) Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
§ 16. (1) Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. § 18. (1) Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus .
Süü
§ 32. (1) Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.
(2) Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst.
§ 33. Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.
Karistus
§ 56. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
(2) Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
§ 57.  Karistust kergendavad asjaolud
(1) Karistust kergendavad asjaolud on:1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;2) kahju vabatahtlik hüvitamine;3) süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel;9) leppimine kannatanuga.
(2) Karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid.
§ 58.  Karistust raskendavad asjaolud
Karistust raskendavad asjaolud on:1) omakasu või muu madal motiiv ;2) süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades;3) süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku, samuti raske psüühikahäirega isiku suhtes;4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses;5) süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal;6) süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades;7) süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil;8) raske tagajärje põhjustamine;9) süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks;10) süüteo toimepanemine grupi poolt;11) süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.
(67-73)
67. Rahvusvaheline õigus
Rahvasteõigus – Völkerrecht
Rahvusvaheline = riikidevaheline
Inter nationes
Riik on rahvusvahelise õiguse põhiline subjekt, aga ka selle õiguse “seadusandja” ja “täidesaatja”
Muud subjektid on kas riikide loodud või riikide poolt subjektiks tunnistatud
Kaks äärmuslikku teooriat:
Reaalpoliitiline (nt Gortšakovi doktriin)
Monistlik (Kelsen)
Rahvusvahelise õiguse koht:
RVÕ kui avalik õigus, mis käitub nagu eraõigus:
Riigid on võrdsed, nende üle ei ole avalikku võimu
“Rahvusvaheline avalik õigus”
Reguleerib suhteid, kus riik toimib riigina
Riik saab toimida ka “igaühena”
Rahvusvaheline eraõigus
Reguleerib tavalisi eraõiguslikke suhteid, milles on rahvusvaheline element
“õiguste (õigussüsteemide) konflikt”, konfliktinormid
Allikad: riigisisene ja rahvusvaheline (avalik) õigus (nt Haagi konventsioonid )
Kaks teooriat:
Dualistlik – riigi(sisene) õigus ja RVÕ on kaks eraldi süsteemi
Nt Ühendkuningriik
Monistlik – õigus on ühtne, rahvusvaheline õigus on osa riigi sees kehtivast õigusest
Nt Madalmaad, Eesti
Kuidas RVÕ saab riigiLE siduvaks?
Kas ja kuidas RVÕ saab riigiS siduvaks?
Otsekohaldatavus, kaudne mõju
Supranatsionaalsus, ülimuslikkus (Euroopa Liit jm)

• Rahvusvahelise õiguse põhimõtted:
  Õiguse üldpõhimõtted
  

See, mis on omane igasugusele õigusele
Materiaalne aspekt (nt õiguserikkumine ei tohi olla kasulik, teisele ei saa anda enam kui endale kuulub)
Formaalne aspekt (nt poolte võrdsed vahendid vaidluses)
Spetsiifilised põhimõtted
Riikide võrdne suveräänsus
Erga omnes ja jus cogens
Konfliktide rahumeelne lahendamine
Sektoripõhimõtted
69.õiguse subjektid:
Riik – loomine, ümberkujundamine, õigusjärglus, kadumine
Territoorium, rahvas, võim
Võime ja tahe täita rahvusvahelisi kohustusi
Tunnustamine
RV organisatsioonid
Loomine, liikmed, organid, staatus
Füüsilised ja juriidilised isikud
Mittetulundusühingud (NGO-d), transnatsionaalsed äriühingud
Ülestõusnud, rahvad ; üksikisikud

• Rahvusvahelise õiguse toimimine :
  Vaidluste lahendamine
  

Läbirääkimine; vahendus, lepitus , head teened
Vahekohus ja kohtumenetlus
Jurisdiktsiooni tunnustamine
Erinevad rahvusvahelised kohtud
Jõu kasutamine
Agressioon
Individuaalne enesekaitse; ennetav tegevus
Kollektiivne kaitse – ÜRO mandaat , rahuvalve
Universaalne ja regionaalne julgeolek
Diplomaatia, selle garantiid

• Rahvusvaheline vastutus:
  Rahvusvahelise vastutuse alused
  

Rahvusvahelise kohustuse rikkumine
Vastumeetmed, kahju hüvitamine
Immuniteedid: võrdne saab võrdse üle õigust mõista ainult tema nõusolekul
Rahvusvaheline kriminaalõigus
Kuriteod
Subsidiaarne menetlus
Rahvusvahelise õiguse objekt:
Asjad”: territoorium, meri, kosmos , keskkond
Isikutele kuuluvad asjad ja õigused: kultuuriväärtused, autoriõigus
“Isikud”: sõjavangid, põgenikud, inimene, lapsed
“Tehingud”: kauplemistingimused , laenud
(74-81)
Eraõigus tegeleb isikutevaheliste suhete reguleerimisega. Eraõiguse üldosaks on tsiviilõigus, eriosa moodustavad õigusvaldkonnad nagu: rahvusvaheline eraõigus, intellektuaalse omandi õigus jne.
Tsiviilõigus
Tsiviilõigus on kujunenud välja Rooma eraõiguse osast ius civile , moodustades eraõiguse kõige suurema osa. Tsiviilõigus
laieneb kõigile isikutele ning tsiviilõigus reguleerib isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel.
74.
Tsiviilõigus jaguneb:
objektiivne tsiviilõigus
subjektiivne tsiviilõigus.
Objektiivne tsiviilõigus on tsiviilõiguse normid ja tavad, mis tegelevad isikutevaheliste varaliste ja isikutevaheliste suhete reguleerimisega võrdsuse põhimõtet silmas pidades.
Subjektiivne tsiviilõigus võimaldab isikul ise teatud viisil käituda või nõuda teiselt isikult vastavat (seaduslikku) käitumist.
Esmane tsiviilõiguse allikas: Põhiseadus (§ 32)
Tsiviilõiguse valdkonnad:
üldosa (tsiviilseadustiku üldosa seadus)
võlaõigus (võlaõigusseadus)
asjaõigus (asjaõigusseadus)
perekonnaõigus ( perekonnaseadus )
pärimisõigus (pärimisseadus).
Neid valdkondi reguleerivad seadused moodustavad tsiviilseadustiku.
Tsiviilseadustik
Eestis on tänase Euroopa üks kõige kaasaegsemaid tsiviilõiguse süsteeme.
Tsiviilseadustikust saab rääkida tinglikult , seadusandja ei ole ühiste kaante vahele seda seadustikku moodustavaid seadusi kogunud.
Samas võib kindlalt väita, et kuigi tsiviilseadustik koosneb eraldi seadustest ja nende rakendusseadustest, on siiski sisuliselt tegemist ühtse ja tervikliku õigusnormide kogumiga.
Tsiviilseadustiku struktuur:
Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) kehtestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted kogu tsiviilõigusele ning defineeritakse mõisted ja antakse õiguslikud alused isikute, esemete ja tehingute käsitlemiseks tsiviilõiguses.
Asjaõigusseadus (AÕS) sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele .
Perekonnaseadus (PKS) reguleerib mehe ja naise abielust tulenevaid varalisi ja mittevaralisi suhteid ning vanemate ja laste vahelisi suhteid.
Pärimisseadus (PärS) reguleerib pärimist kui isiku surma korral tema vara üleminekut teisele isikule. Seaduses on sätestatud reeglid pärandi avanemise ja vastuvõtmise kohta, pärimiseks seaduse või testamendi järgi, pärimislepingute sõlmimise kohta jms.
Võlaõigusseaduse (VÕS) üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele seaduses nimetatud lepingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis eole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
Rahvusvahelise eraõiguse seadus reguleerib, millise riigi õigust kohaldada, kui eraõiguslik vaidlus ei ole seotud ainult Eestiga , vaid ka teiste õiguskordadega. Rahvusvaheline eraõigus ei sisalda lahendust konkreetsele probleemile – annab juhise , millise riigi seadust rakendada.
75.
Füüsilist isikut iseloomustavad mitmed õiguslikud omadused: õigusvõime, teovõime ja otsustusvõime.
Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab.
76.juriidiline isik
Juriidilist isikut iseloomustavad tunnused:
on loodud seaduse alusel;
organisatsioonil võib olla iseseisev vara;
vara on aluseks teatud vastutusalale;
tal on õigus osaleda tsiviilõigussuhtes ühe poolena;
olenemata tema organites liikmete vahetumisega, ei too see kaasa tema automaatset lõppemist.
Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Reguleerivad: äriseadustik, mittetulundusühingute seadus, sihtasutuste seadus.
Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Lisaks nt TTÜ, Kaitseliit, Eesti Haigekassa jne.
77.
Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks .
Asi on kehaline ese.
Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk).
Asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi .
Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis . Asi ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
Asja mõtteline osa on tegelikkuse piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast.
Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu (nt viiul ja poogen ).
Asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused , samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu.
78.
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus (nt testament ).
Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud.
Tehingu vormid:
Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
Tehingu vormid:
Suuline
Kirjalik. Tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allakirjastatud.
Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema allakirjastatud.
Elektrooniline vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema elektrooniliselt allkirjastatud .
Notariaalne kinnitamine. Tehingudokument peab olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud.
Notariaalne tõestamine. Tehingu tõestamiseks tuleb notariaalakt notari juuresolekul osalejatele ette lugeda, nende poolt heaks kiita ning osalejate ja notari poolt omakäeliselt allkirjastada.
79.
Omand Põhiseaduses
Enamiku EL liikmesriikide põhiseadustesse on sisse kirjutatud omandi kaitse.
Euroopa õiguskultuurile omane omandi tagamine on kirjutatud ka Eesti põhiseadusesse (§ 32):
Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.
Igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata , kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.
OMAND (AÕS § 68-167)
Omand (dominium): isiku täielik võim asja üle, ehk täielik asjaõigus.
“Omand” – kasutatakse AÕS-s nii asja kui asjaõiguse tähenduses.
“Asi on minu omanduses ” = asi on minu õigusliku võimu all.
Omanikul:
õigus asja vallata, kasutada, käsutada,
õigus tõrjuda kolmandate isikute poolseid mõjutusi oma omandile (omandiõigus on absoluutne õigus).
Valdamine (ius possidendi) – asja üle faktilise võimu teostamine
Kasutamine (ius utendi) – asja kasulike omaduste tarbimine ja asjalt vilja saamine.
Käsutamine (ius disponendi) – asja juriidilise staatuse määramine – eelkõige asja võõrandamine, asjaõigustega koormamine jne.
Käsutamiseõiguse üleandmisel teisele isikule omand lõpeb.
Omandi objekti ja subjekti vaheline side kestab seni, kuni saabub juriidiline fakt, mis selle sideme katkestab (nt asi hävib).
Omand: oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav.
Asjaõigus:
Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand.
Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Nt abikaasade ühisomand.
Seega ühisomandi ja kaasomandi erinevus: ühisomand erineb kaasomandist selle poolest, et ühisomandil puudub omandi igasugune jagamine ühiste omanike vahel, s.h ka kaasomandit iseloomustav jagamine mõttelisteks osadeks .
Valdus :
Valdus on tegelik võim asja üle.
Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.
Omandi tekkimine:
Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.
Kinnisomand tekib vastava kande tegemisel kinnistusraamatusse. Tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Samuti peab olema notariaalselt tõestatud kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping.
Kinnitusraamat:
Tsiviilkäive vajab kindlaid aluseid.
Mida väärtuslikum asi, seda olulisem, et teataks kindlalt, kes on asja omanik.
Vallasasjade puhul eeldame valdajalt, et ta on ka omanik, kinnisasjade puhul on omanik vaid see isik, kes on omanikuna kantud kinnistusraamatusse.
Kinnistusraamat – peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta ning sinna kantakse ainult seaduses sätestatud andmed.
Kinnistusraamat: avalik, s.t igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.
§ 74. Kinnistusraamatu avalikkus
(1) Igaüks võib registriosaga tutvuda ja saada sellest väljatrükke. Tutvumiseks piisab registriosa (kinnistu) numbri, aadressi või omaniku nime teadmisest.
(Väljavõte kinnistusraamatuseadusest)
Kuna kinnistusraamatusse märgitakse ka kinnisasja koormavad asjaõigused, võimaldab see kõigil isikutel hinnata adekvaatselt kinnisasja väärtust.
Kinnistusraamatu esmane ülesanne: anda autentne ja kindel informatsioon kõikide kinnisasjade omanike kohta.
Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.
Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse
Kinnistusraamatut peavad maakohtute kinnistusosakonnad selleks, et:
fikseerida , kellele kinnisasi kuulub,
millised on teiste isikute piiratud kinnisasjaõigused, mis seda kinnisasja koormavad.
Kinnistusosakond peab kinnistusraamatut tema teeninduspiirkonnas asuvate kinnistute kohta.
Piiratud asjaõigused: servituut
Piiratud asjaõigused
Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna ehk piiratud asjaõigusena käsitletav servituut
Servituudi eesmärk: ühitada ja sobitada kokku naabruses asuvate kinnistuste omanike huve.
Servituut – võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
Servituudid liigitatakse:
reaalservituutideks
isiklikeks servituutideks.
Reaalservituut – koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma (AÕS § 172 lg 1).
Levinumad servituudid: teeservituudid, liiniservituudid, veevõtuservituudid. Jalgteeservituut annab nt õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja.
Reaalservituut tekib: teeniva ja valitseva kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud asjaõiguskokkuleppe ja kinnistusraamatu kande alusel.
Hoonestusõigus – kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist (AÕS § 241 lg 1).
Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitusalusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Maatüki omanik kaotab õiguse nimetatud maad vallata ja kasutada.
Hoonestusõigus: vajalik neile, kelle ehitis on püstitatud või kes soovivad seda püstitada võõrale maale.
Hoonestusõigus ainsaks võimaluseks ka juhul, kui tahetakse, et maa ja sellega püsivalt ühendatud ehitised oleksid erinevate isikute omandis.
Hoonestusõigus:
tähtajaline õigus, kuni 99 a.
on üldjuhul tasuline
kantakse kinnistusraamatusse.
Pant : Pandi mõiste
Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole koheselt täidetud (AÕS § 276).
Asjaõiguses 2 liiki pandid:
vallasvara tagatisel antav pant ehk vallaspant;
kinnisvara tagatisel antav pant ehk kinnispant.
Nõude tagamisel vallasvara pantimisega võib pantimine toimuda 2. erineval viisil, mida võib nimetada ka vallaspandi liikideks:
käsipant – panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse;
registerpant – valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris (nt sõiduk).
Kinnispant ehk hüpoteek
Isikul, kelle kasuks kinnispant ehk hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325).
Hüpoteeki võib käsitleda suhtena, milles osaleb 3 subjekti:
hüpoteegipidaja;
võlgnik;
omanik.
80. Pärimisõigus
Pärimisõigus reguleerib füüsilise isik surma korral tema vara üleminekut teisele isikule ehk pärimist.
Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule.
Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb.
Pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral.
Pärija võib olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas.
Pärimise aluseks on seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).
Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.
Pärimise põhimõtted:
01.01.2009 jõustunud uus pärimisseadus näeb ette pärandi vastuvõtusüsteemi asendamist loobumissüsteemiga.
Pärandi vastuvõtmine ja loobumine
Pärimise eeldus on pärandi avanemine .
Pärijatel on õigus pärandist loobuda, kuid peale pärandi vastuvõtmist sellest loobuda ei saa. Samuti ei saa pärast loobumist ka pärandit vastu võtta.
Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud.
Loobumise tähtaeg hakkab jooksma hetkest, kui pärija saab teada või pidi teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
Kui pärija kolme kuu jooksul pärandi avanemisest pärandist loobumise avaldust ei tee, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks.Võrreldes eelmise, 1997.a vastuvõetud pärimisseadusega on siin suur muudatus : 1997.a PärSi kohaselt läks pärand pärijale üle üksnes juhul, kui pärija pärandi vastu võttis (n.n vastuvõtusüsteem), aega oli selleks 10 a.
81. Perekonnaõigus
Perekonnaõigus: õigusnormide kogum, mis reguleerib abielust ja põlvnemisest tulenevaid inimestevahelisi isiklikke ja varalisi suhteid, samuti eestkostet ja lapsendamist.
Perekonnaõiguse ülesanded:
tagada kord ühiskonnas;
kaitsta peret ja ühiskonda;
olla eeskujuks.
Perekonnaõiguse põhimõtted on järgmised:
abikaasade võrdõiguslikkus;
vanemate võrdõiguslikkus;
laste võrdõiguslikkus;
lapse huvi ülimuslikkus.
Abielu sõlmimine:
Abielu sõlmimise eeldused I
Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel (heteroseksuaalsus).
Abielluda võivad täisealised isikud (abiellumisvõime).
Kohus võib laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Piiratud teovõimega täisealine isik võib abielluda üksnes juhul, kui ta saab piisavalt aru abielu õiguslikest tagajärgedest. Kui isikule on määratud eestkostja , eeldatakse, et isik ei saa aru abielu õiguslikest tagajärgedest.
Omavahel ei või abielluda veresugulased (PKS § 2) ega lapsendaja lapsendatuga ega sama isiku poolt lapsendatud omavahel (PKS § 3);
Konsensuslikkuse nõue: abielu sõlmitakse eeldusel , et abiellujad väljendavad isiklikult ühel ja samal ajal kohal viibides perekonnaseisuametniku ees oma tahet sõlmida abielu.
Abikaasade varasuhte liigid:
Seadus sätestab 3 alternatiivset re˛iimi:
- Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Re˛iim kohaldub, kui abikaasad ei ole valinud abielludes teistsugust varasuhte liiki.
- Vara juurdekasvu tasaarvestuse puhul tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara).
- Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. See ei välista abielu muid õiguslikke tagajärgi (nt ülalpidamiskohustus).
Abielu lõpeb, kui:
abikaasa sureb:
abielu lahutatakse.
Abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures abikaasade ÜHISE kirjaliku avalduse alusel.
Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle.
(82-86)
82. EL õiguse kujunemine
1952: Euroopa Söe- ja Teraseühendus (loodi 50.aastaks, 2002 ühenduse tegevus lõpetati)
Ühenduse eesmärk: saada sõjatööstuse jaoks olulised tööstusharud liikmesriikide (LR) kontrolli alla, et muuta võimatuks uue sõja ettevalmistamine.
Asutajad: Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Holland , Luksemburg.
Sellest sai alguse LR-de koostöö:edasipidi sooviti seda laiendada.
1955: Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergia Ühendus (Euratom).
Mõlemad asutamislepingud jõustusid 1958 (nimetatakse Rooma lepinguteks).
EMÜ eesmärk: luua ühisturg, mis põhineb lisaks kaupade vaba liikumise põhimõttele ka isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise põhimõttel.
Euratomi eesmärk: tuumaenergia rahumeelse kasutamise tagamine – teostada ühiselt tuumauuringuid, vahetada ja arendada tehnoloogiat.
Kokkuvõttes: loodi kolm ühendust (kõik juriidilised isikud) oma eraldi nõukogude ja komisjonidega.
Assamblee ehk parlament ja kohus olid alates EMÜ ja Euratomi loomisest ühised.
1967: otsustati kolme ühenduse institutsioonid liita.
Institutsioonidel oli õigus teha LR-dele siduvaid otsuseid.
Sellised otsused ehk õigusaktid, mis on asutamislepingu alusel kehtestatud, olid määrused, direktiivid ja otsused; LR-dele täitmiseks kohustuslikud; panid peale kohustusi ning andsid õigusi ka LR-de füüsilistele ja juriidilistele isikutele.
Euroopa Kohus tunnustas ka ühenduse õiguse ülimuslikkust.
Roheline: EL liikmesriigid, kus euro on kasutusel
Eli laienemine: Laienemine 6.riigist 27ni.
2004: 10 uut liikmesriiki: Küpros, Tehhi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Sloveenia , Slovakkia
2007: Bulgaaria , Rumeenia
Kandidaatriigid: Horvaatia , Island , Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro , Türgi.
83.EL õigusaktid
Määrus on üldkohaldatav õigustloov akt, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides.
Direktiiv on täitmiseks kohustuslik nendes liikmesriikides, kellele see on suunatud. Riigil on õigus otsustada rakendamise meetodi ja vormi üle.
Otsus on tervikuna siduv, kuid see ei ole õigustloov akt. Kui otsuses on täpsustatud selle adressaate, siis on see täitmiseks kohustuslik ainult neile.
Soovitused ja seisukohad ei ole juriidiliselt siduvad ega loo õigusi või kohustusi üksikisikutele.
EL õiguse juures on oluline pidada silmas:
Subsidiaarsuse põhimõte: valdkondades, milles, saab Euroopa Komisjon esitada EL-i õigusakti ainult juhul, kui eesmärgi saavutamine on kõige tõenäolisem EL-i tasandil. Kui riikliku või regionaalse tasandi regulatsioon on tulemuslikum , ei peaks EL omalt poolt sekkuma.
Alati kehtib põhimõte: reguleerima peab nii palju kui vajalik, ja nii vähe kui võimalik.
(järgmine)
Nõukogu koosneb liikmesriikide ministritest. Millised ministrid osalevad, sõltub teemast (10 erinevat koosseisu).
Nõukogu pädevuses on EL õigusaktide vastuvõtmine, üldine majanduspoliitika koordineerimine , rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine jt.
Nõukogul on eesistujariik, mis vahetub iga 6 kuu tagant.
Nõukogu töö ettevalmistamisega madalamal tasemel tegelevad valdkondlikud töögrupid (kokku paarisaja ringis ) ja erikomiteed.
EK koosneb 27 volinikust (igal riigil oma volinik ), kes nimetatakse ametisse viieks aastaks. Komisjoni juhib president, kes nimetab volinike seast 5 asepresidenti.
EK(euroopa komisjon) peamiseks ülesandeks on osalemine EL õigusaktide väljatöötamisel, oma pädevuse piires otsuste ja rakendusmeetmete vastuvõtmine, soovituste ja arvamuste andmine, EL õiguse rakendamise jälgimine. Reeglina seadusandluse algatamise ainuõigus.
Euroopa parlament:
Iga komisjon valib esimehe ja neli aseesimeest kahel korral pooleks ametiajaks korraga.
Lisaks komisjonidele on EP-s loodud erinevad delegatsioonid, kes korraldavad suhteid EL-i mittekuuluvate riikide parlamentidega.
Delegatsioonidel suur osatähtsus EL-i mõju suurendamisel väljaspool EL-i.
Muud institutsioonid:
Euroopa Liidu Kohus ja Üldkohus
Kontrollkoda
Euroopa Keskpank
Nõuandvad organid:
- Regioonide Komitee
Majandus- ja Sotsiaalkomitee
Agentuurid ja ametid
86. Eesti seisukohatade kujundamine
Eesti EL-i asjade koordinatsioonisüsteemi eesmärk: tagada terviklik, tõhus ja tõrgeteta osalemine EL-i otsustusprotsessis .
Siseriiklikult vastutavad küsimuse menetlemise eest erinevates etappides erinevad ametkonnad (valdkondlik ministeerium, Välisministeerium, Riigikantselei ).
Kui tegemist Eestile olulise küsimusega, tuleb seisukohad eelnevalt kooskõlastada nind valituses ja Riigikogus heaks kiita.
Koordinatsioonisüsteemi peamine ülesanne: tagada, et erinevad ametkonnad oleksid toimuvast teadlikud, saaksid vajadusel panustada Eesti seisukoha kujundamisse ning esitaksid EL Nõukogus ühtset arusaama sellest, millises suunas Eesti soovib küsimuse arutelu mõjutada.
Koordinatsiooniprotsessis osalevad institutsioonid:
Valitsuse (VV) pädevus: kõikide oluliste EL-ga seotud strateegiliste küsimuste ja poliitiliselt tundlike küsimuste sisuline arutelu. VV määrab Eesti poliitilised prioriteedid EL-i suunal. Lisaks kiidab VV heaks kõik Eesti seisukohad olulisemate EL-i õigusaktide eelnõude ja teiste algatuste osas.
Peaminister : juhib kõikide oluliste EL-ga seotud strateegiliste küsimuste siseriiklikku koordineerimist ning kannab poliitilist vastutust protsessi tõhusa ja eesmärgipärase kulgemise eest. Peaminister esindab Eestit ka ÜK kohtumistel ning valitsusjuhtide tasandil kokkutuleva EL Nõukogu kohtumistel.
Ministeeriumid: vastutavad EL-i algatuste ja eelnõude kohta Eesti seisukohtade väljatöötamise eest oma vastutusalas ja nende kaitsmise eest EL-i otsustusprotsessis. Ministeeriumide ametnikud osalevad nõukogu töögruppides ja komiteedes eelnõude menetlemisel, valmistavad ministrile taustamaterjale nõukogu kohtumisteks.
Riigikantselei EL asjade sekretariaat : nõustab valitsust EL-ga seotud küsimustes ja osaleb valitsuse EL asjade seisukohtade kujundamises, toetab peaministrit tema EL-i suunalises töös.
Välisministeeriumi EL osakond : aitab kujundada Eesti seisukohti üld- ja institutsionaalsetes küsimustes.
Eesti alaline esindus EL juures: esindab valitsust EL-i institutsioonides (nõukogu, Coreper , nõukogu töögrupid, erikomiteed, EK komiteed)
Seadusandlik võim: Kuigi Eesti seisukohti kujundavad ja esindavad EL-i institutsioonides täitevvõimu esindajad, on Riigikogul oluline roll EL-is esitatavatele Eesti seisukohtadele võimalikult laia ühiskondlik- poliitilise kandepinna tagamisel ning valitsuse EL-suunalise töö järelevalvel.
Seisukohtade kujundamise kolm märksõna:
1.proaktiivsus
2.prioriteetsus
3.koostöö.
Eesti seisukohti arutab KOK, Vabariigi Valitsus ja seejärel Riigikogu.
Vastav menetlus Riigikogus on sätestatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ptk-s 18.1 “Euroopa Liidu asjade menetlemise kord”.
Vabariigi Valitsus on kohustatud Riigikogu seisukohast kinni pidama . Kui VV ei ole nii teinud, peab ta seda esimesel võimalusel ELAKile põhjendama.
1
2