Õigusõpetus. Mahukas Eksami konspekt. (0)

Q: Kuidas tekib omand ehk kellele kuuluvad asjad?

Vastus leiad õppematerjalist: Õigusõpetus. Mahukas Eksami konspekt.

Q: Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Vastus leiad õppematerjalist: Õigusõpetus. Mahukas Eksami konspekt.

5 VÄGA HEA

ühiskond - Isegi need väikesed ühiskonnad, millesse laps kõige enne sisse kasvab – perekond ja mänguseltskond, on talle tähtsad vaid üksikvahekordade kaudu

Esitatud küsimused

Kuidas tekib omand ehk kellele kuuluvad asjad?
Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Teema 1. Õigus ja ühiskond

Õiguse olemus ja mõiste.
Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide süsteem käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele.

Õiguse tunnused.

Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid ei toimi eraldi, hajutatult,vaid kogumina, nad kujutavad endast tervilikku süsteemi, mis kujuneb vastastikku seotud elementidest (normidest, õigusinstituutidest, õigusharudest). See vastastikune seotus ja süsteemsus tõstab õiguse kui tervislikku kogumi regulatiivset mõju, vähendab regulatsiooniväljas lünkade tekkimise võimalusi.
Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum. See eristab õigusnormide kogumit kõigest teistest sotsiaalnormide süsteemides , sest õigusnorme loob või sanktsioneerib ainult riik. Aga demokraatlikutes riikides ei saa õigusnormid sõltuda jäägitult riigi suvast, riik peab arvestada rahvusvaheliste aktide normidega ja inimõigustega.
Õiguses väljendub riigi tahe . Riigi tahte kujundab riigis võimulolev poliitiline jõud, seega demokraatliku poliitilise režiimi juhul enamasti väljendub õiguses rahva tahe, kommunistliku režiimi juures aga – partei tahe.
Õigus on üldkohustuslike normide kogum. Kõikide teiste riigis kehtivate normidega võrreldes on õigusnormide kohustuslikkuse aste kõige kõrgem, õigusnormid on kohustuslikud kõikidele riigis asuvatele isikutele.
Õiguse täitmist tagatakse riigisunniga. Riik on huvitatud isikute õiguspärasest käitumisest ja püüab kõikide tema käsutuses olevate seaduslike vahenditega ära hoida tema poolt kehtestatud õiguse rikkumisi, kohaldates karistuslikke meetmeid.
Õiglus peab vastama ühiskonna õiglustundele. Siin on tähelepanuväärne õiguse ja õigluse omavaheline seos. Inimkond vajab õigust, mis oleks õiglane, mis rahuldaks rahvase vajadusi.

Õigusperekonnad .

Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel või õigusasutuste organisatsioonil.
Suuremad õigusperekonnad on on romaani-germaani õiguse (kontinentaalõiguse) perekond; anglo-ameerika (üldise) õiguse perekond; islami õigusperekond; hinduistlik õigusperekond; judaistlik õigusperekond; Kaug-Ida õigusperekond; Aafrika ja Madagaskari õigusperekond; sotsialistlik õigusperekond.
Romaani-germaani perekond kujunes Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise alusel. Seda õigusperekonda iseloomustab asjaolu, et õigusteaduses peatähelepanu on pööratud õigusnormile kui üldise käitumisreeglile , mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nende nõuetele vastava korra. Õigusallikaks on riigi normatiivallikad. Perekonda kuuluvad Euroopa mandririigid, Ladina-Ameerika riigid, suur osa Aafrika riike ja Lähis-Ida maid.
Anglo-ameerika perekond kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel. Seda õigusperekonda iseloomustab asjaolu, et õigus lõid mitte seadusandjad, aga kohtunikud , kes lahendasid konkreetseid individuaalvahelisi vaidlusi, st peamiseks õigusallikaks ei ole normatiivne akt, vaid kohtu- ja halduspretsedent. Eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks, vaid käesoleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine. Perekonda kuuluvad peaaegu kõik nn ingliskeelsed riigid.
Islami, hinduistlik ja judaistlik õigusperekonnasid iseloomustab religioossetele põhimõtetele ja normidele toetumine, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglide hulgas.
Kaug-Ida ning Aafrika ja Madagaskari õigusperekonnasid iseloomustab toetumine spetsiifilistele filosoofilistele kontseptioonidele, mis tulenevad kohalikest tavadest ja traditsioonidest.

Õiguse süsteem.

Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa; teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogum ja õigusasutuste süsteem.
Erinevate riikide õigussüsteemide erisused on põhjustatud iga riigi ajaloolise ja kultuurilise arengu omapärast , õiguslikest traditsioonidest, sotsiaalmajanduslikest, poliitilistest ja kultuurilistest suhete erisustest.
Erinevate õigussüsteemide põhimõtteliste sarnaste tunnuste järgi saab neid rühmitada õigusperekondadesse.

Õiguse tunnetusviisid.

Juriidiline õigus – õiguse normatiivne kontseptsioon . Selle põhipostulaadiks on see, et riigi poolt on õiguseks kehtestatud normistik , mis on väljendatud õigusaktides ( domineerib romaani-germaani õigusperekonnas).
Sotsioloogiline õigus – inimeste tegudes ja käitu,ises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni järgi õigust ei otsita raamatutest, vaid reaalses elus toimivatest sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast, riik aga kaitseb seda õigust kohtu abil (domineerib anglo-ameerika õigusperekonnas).
Loomuõiguslik õigus – mõistlik, eetiline ja õiglane õigus. Selle kontseptsiooni järgi on igas ühiskonnas ja riigis kehtivate õigusnormide kõrval olemas kõrgema jõuga normid, mis väljendavad universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid, mis kaitsevad teatud väärtusi: isikuvabadused, inimõigused , inimväärne elukeskkond jm.

Õiguse ajaloo põhietapid.

Arhailine õigus – sugukondlik õigus
Antiikaja õigusmõte - stoitism
Keskaja õigusmõte – jumalik õigus
Uusaja õigus - loomuõiguskoolkond
Prantsuse revolutsiooni aeg – konstitutsionalism , õiguspositivism
XX sajandi õigusmõte - normativism

Teema 2. Riik ja õigus

Riigi tunnused.

Avalik võim – kogu riigi juhtimisapparaat, mis hõlmab riigivõimu- ja valitsemisasutusi, selle aparaadi relvastatud struktuuriüksusi ( armee , politsei, luure, vastuluure, sunniasutusi), mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks.
Territoorium , millel see avalik võim kehtib – ruumiline ala, riigi eksiseerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus.
д, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud.

Riigivalitsemise vormid.
Riigivalitsemise vorm on riigivõimu seesmine organisatsioon , kõrgemate võimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiibid .

Riigivalitsemise vormi järgi eristatakse vabariike ja monarhiaid, mille peamiseks eristamiskriteeriumiks on riigipea institutsioon.
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu, seejuures monarh on ainuisikuline riigipea.
Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul on riigipeaks kindlaksmääratud tähtajaks valitav president .

Riigi korraldus.
Riigi korraldus on riigi territoriaal-poliitiline ülesehitus, riigi koostisosade õiguslik ja poliitiline staatus ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhete põhimõtted.

Unitaarriik ehk lihtriik – riik, mis on territoriaal-poliitiliselt ühtne tervik, selle territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks, igal haldusterritoriaalsel üksusel on oma juhtimisorgan . Unitaarriigil on ainult üks põhiseadus , ühtne õigussüsteem ning ühtne riigivõimu- ja riigivalitsemisorganite süsteem.
Föderatsioon ehk liitriik – riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised. Võim ja funktsioonid on föderatsioonis jagatud keskvalitsuse ja alamüksuste valitsuste vahel. Föderatsioonil tervikuna ja igal selle osariigil on oma seadusandlik, täitev-korraldav ja õigust mõistev organ, oma põhiseadus ning harilikult ka kodakondsus

Riigi funktsioonid ja ülesanded.
Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse. Riigi funktsioonid liigitatakse sise- ja välisfunktsioonideks.

Riigi sisefunktsioonideks on riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsioon, õiguskorra tagamise funktsioon, majanduslik-organisatoorne funktsioon, kultuurilis -kasvatuslik funktsioon.
Riigi välisfunktsioonideks on riigi kaitsefunktsioon, vastastikuse töö ja abistamise funktsioon. Need funktsioonid iseloomustavad riiki kui rahvusvahelise suhtlemise subjekti.

Riigiorganite süsteem.

Riigiorganite süsteemi (riigiaparaadi) abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on riigiorganite rangelt korrastatud terviklik süsteem, milles on määratud iga üksikorgani õiguslik seisund ja tema koht teiste organite suhtes.
Riigiorganil on järgmised olulisemad tunnused:

- riigivõimualased volitused – teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu
- õigusaktidega kindlaksmääratud funktsioon – näiteks, ringkonnakohus teostab esimese astme kohtute lahendite läbivaatamine apellatsiooni korras
- oma funktsiooni teostamiseks vajalik pädevus – antakse kas seadusega või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga
- tema tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest
- ise liigendub struktuuriüksusteks
- riigiorgani töötajad saavad töötasu riigilt, riik määrab nende õigused ja kohustused

Riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes:

- Seadusandliku võimu organ võtab ülimisliku juriidilise jõuga õigusakte ja eelarve vastu.

Kõrgeimad – rahva esindusorgan ehk parlament (Eestis – Riigikogu)
Kohalikud – kohakile omavalitsuste esinduskogud (linna- ja vallavolikogud)

- Täidesaatva riigivõimu organid viivad ellu seadustes ja kõrgemalseisavate haldusorganite üigusaktides sisalduvaid nõusid.

Keskhaldusorganid – nende pädevus hõlmab kogu riigi või föderatsiooni territoriumi (Eesti Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid)
Kohalikud haldusorganid – nende pädevus piirdub ühe haldusterritoriaalse üksuse piiridega ( maavanem )

- Kohtuvõimu organid on kohtud, mis moodustavad riigis mitmeastmelise kohtuasutuste süsteemi, mis peab tagama õigusmõistmise kõrge kvaliteedi ja välistama kohtuvigade tekkimise.

Kohalik omavalitsus .
Kohalik omavalitsus (lühend KOV) on kohaliku omavalitsuse üksuse demokraatlikult moodustatud kohalike võimuorganite õigus ja võime seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Seda õigust kasutavad valitud nõukogu või esinduskogu liikmed.

Ühiskonnaelu õigusliku reguleerimise alused ja korraldus.

Riigi õiguskord ja selle kujundamine.
Õiguskord on ühe riigi õigusnormide kogum.
Valitsuse eesmärk on meie riigi õiguskindluse tagamine ja õigussüsteemi korrastamine ning arendamine.
Õiguskordasid grupeeritakse õigusperekondadeks ja õigussüsteemideks.
Eesti õiguskorra kujunemisest rääkides tähelepanu pöörata Rooma õiguse allikate kujunemisele erinevatel perioodidel .

Õiguskorra funktsioonid.

Õigusriik .
Õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse. Õigusriigis on riigivõim pandud indiviidide teenistusse. Õigusriiki iseloomustavad järgmised tunnused:

Võimude lahusus
Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes
Riik allutab põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele
Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste, vabaduste, inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse õldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine
Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises
Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine , mille kohaselt kõik seadusest madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega
Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine

Teema 3. Õiguse allikad

Õiguse allika mõiste ja liigid.
Õigusallikas on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.

Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava – ajaliselt esimene õigusvorm, toetub moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele.
Õigusteadus – etendas õiguse tähendust vanas Roomas, kus mõned silmapaistvad juristid said erilise privileegi anda tsiviilvaidlustes arvamusi , mis olid kohtutele kohustuslikud.
Kohtu- ja halduspretsedent - üldine reegel, õiguvormina kasutatakse kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt tehtud otsusele järgmiste samasisuliste asjade lahendamise kohustusliku jõu. Kohus/ haldusorgan varustatakse õigustloova pädevusega.
Leping - kokkulepe, kohustuslik vaid osapooltele. Õigusvorm vaid siis kui ta määrab kindlaks poolte konkreetsed õigused ja kohustused ning reguleerib nende edaspidiseid suhteid või õiguslikke vahekordi teiste subjektidega.
Normatiivakt ehk õigustloov akt – riigi poolt kehtestatud dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Normatiivakt on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid
Euroopa Liidu õigusaktid

Õigustloov akt ja õigust rakendav akt.

Õigustloov akt ehk normatiivakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Normatiivakt kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi .
Õigust rakendav akt ehk mittenormatiivne õigusakt annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või subjektide ringile . Mittenormatiivne õigusakt ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks. Need on näiteks kohtuotsus, ametisse nimetamise või ametist vabastamise käskkirjad , autasustamise või armuandmise otsused jm.

Õiguse allikad Eesti õiguskorras: seadus, seadlus , määrused.

Seadus on normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani poolt või rahva tahte vahetu väljendusena. Seadus on normatiivaktide hierarhilise süsteemi kõrgeim akt, kõik muud aktid peavad olema seadusega kooskõlas. Seadused liigitakse oma juriidilise jõu järgi:

Põhiseadus – riigi tähtsaim õigusakt, reguleerib kõige tähtsamaid suhteid. EV kehtiv põhiseadus on vastu sõetud rahvahääletusel 28. juunil 1992 ja selle muutmise korra sätestab põhiseaduse XV peatükk.
Konstitutsioonilised (orgaanilised) seadused – täiendavad põhiseadust, nende loetelu sageli välja toodud põhiseaduse tekstis. Eestis on nad loetletud põhiseaduse 104 paragrahvis . Neid võetake vastu ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
Lihtseadused – moodustavad seaduse põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend.

Seaduse väljatöötamise menetluses on olemas järgmised seadusandliku protsessi staadiume: seaduse algatamine, seaduseelnõu arutamine, seaduse vastuvõtmine, seaduse väljakuulutamine, seaduse avaldamine.

Seadlus ehk dekreet on riigipea normatiivne õigusakt või õiguse raendamise akt, mille juriidiline jõud sõltub riigipea põhiseaduses kindlaks määratud õiguslikust seisundist. Riigipea dekreediõigus on tavaliselt ulatuslik presidentaalses vabariigis ja piiratud või puudub parlamentaarse vabariigi presidendil. Vastavalt põhiseaduse 109 paragrahvile on Eestis seadlus Vabariigi Presidendi seaduse jõuga normatiivakt, mida ta saab anda, kui Riigikogu ei või kokku tulla ja seadluse andmiseks on tekkinud edasilükkamatud riiklikud vajadused; kui Riigikogu on kokku tulnud, siis Vabariigi President esitab seadlused Riigikogule.
Määrus on täidesaatva riigivõimuorgani normatiivakt, mis on juriidiliselt jõult seadusest ja seadlusest madalam. Määruse andmise õigus on EV Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil.

Õigust rakendavad aktid Eesti õiguskorras.

Vabariigi Presidendi otsused ja käskkirjad – individuaalsed aktid. Otsusega nimetab VP ametisse kõrgemaid ametiisikuid ja kohtunikke, kuulutab välja seadusi, annab armu. Käskkirju annab ta Eesti riigikaitse kõrgeima juhi funktsioonides.
Vabariigi Valitsuse korraldused – üksikaktid , millega lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha jne).
Ministeeriumi juhi käskkiri – teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes
Kohtu otsused ja määrused
Peaministri korraldused
KOV volikogu otsused
KOV valitsuse korraldused
Maavanema korraldused
Vallavanema või linnapea käskkirjad
Õiguskantsleri ettepanek

Õigusaktidele esitatavad nõuded.

Õigusakt peab olema kooskõlas kõikide teiste sama või kõrgema juriidilise jõuga õigusaktidega
Õigusakti tekst peab vastama eesti kirjakeele normile ja olema üheselt arusaadav.
Õigusaktis kasutatakse kehtiva õiguse ja reguleeritava valdkonna termineid. Uusi termineid võib kasutada:

1) valdkonna esmasel reguleerimisel;
2) valdkonna uuesti reguleerimisel, kui uus termin vastab paremini lõikes 1 esitatud nõuetele.
3) Võõrsõnu on lubatud kasutada juhul, kui eesti kirjakeeles puudub võõrsõnale vaste või kui võõrsõna on eesti kirjakeeles levinud.
4) Uute terminite ja mõistete kasutamisel tuleb eelnõus anda nende seletus.

Õigusakt koosneb preambulast ja paragrahvidest. Paragrahvid võib rühmitada nende sisulise seotuse järgi peatükkideks. Peatüki võib jaotada jagudeks, mis koosnevad sisult seotud paragrahvidest
Paragrahv sisaldab õigusnormi või õigusnormi osa. Üldist sätet sisaldavale paragrahvile võivad järgneda üldist sätet täpsustavad või üldise sätte erandeid kehtestavad paragrahvid. Paragrahv tähistatakse paragrahvimärgiga ja araabia numbriga ja paragrahvinumbri järele pannakse punkt. Näide § 1.

Õigusaktide teatavakstegemine.

Pärast õigusakti väljakuulutmist avaldatakse see EV ametlikus väljaandes Riigi Teataja seitsme tööpäeva jooksul tema Riigikantseleisse saabumise päevast arvates.
Koormav haldusakt , millega piiratakse isiku õigusi või pannakse talle lisakohustusi võitunnistatakse tema kahjuks kehtetuks või muudetakse varasem haldusakt, tuleb koormatud isikule teatavaks teha kättetoimetamisega ettenähtud korras. Kättetoimetamine võib toimuda kas postiga (üldjuhul tähtkirjaga), elektrooniliselt (ainult isiku nõusolekul ja digitaalallkirjastatult) või haldusorgani poolt (dokumendi kätteandmine isiklikult allkirja vastu kas adressaadile või temaga koos elavale vähemalt 10- aastasele perekonnaliikmele).
Menetlusdokumentide kättetoimetamise korraldab kohus postiasutuse, kohtutäituri või kohtukordniku vahendusel või muul seaduses nimetatud viisil. Kohus peab menetlusosalisele kätte toimetama hagiavalduse, kaebuse ja nende täiendused, kohtukutsed, samuti kohtuotsuse ja asjas menetlust lõpetava määruse ning seaduses nimetatud muud menetlusdokumendid .

Riigi Teataja süsteem.
RT I - Riigi Teataja I osa
Esimene osa jaguneb kahte jakku . Esimeses jaos avaldatakse seadused, seadlused
ning riigiasutiste määrused, milledel on üldkohuslik iseloom. Teises jaos
avaldatakse avaldamisele kuuluvad Vabariigi Presidendi otsused ning teadaanded
Vabariigi Presidendi ja Riigivolikogu valimiste ja Riiginõukogu kujundamise
kohta.
RT II - Riigi Teataja II osa
Teises osas avaldatakse Eesti Vabariigi ja välisriikide vahel sõlmitud lepingud .
Samuti avaldatakse selles osas teadaanded välislepingute ratuifitseerimise ja
jõustumise kui ka välislepingute uuendamise ja pikendamise ning kehtivuse
kaotamise kohta.
RT III - Riigi Teataja III osa
Kolmandas osas avaldatakse kõik muud teadaanded, mis ei kuulu avaldamisele
esimeses ega teises osas.
RT IV - Riigi Teataja IV osa
Teema 4. Õigusnorm

Õigusnorm kui sotsiaalne norm.
Sotsiaalsete normide abil toimib sotsiaalne reguleerimine. Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel , mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega (ühiskonnaga, riigiga, kollektiiviga).

Sotsiaalsete normide tunnused, funktsioonid ja liigid.

Sotsiaalsete normide tunnused:

ta on inimeste käitumisreegel
ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele
tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.

Sotsiaalsete normide funktsioonid:

Ühiskondlikes suhetes ühtse korra loomine
Sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsuse saavutamine
Juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis vähendamine

Sotsiaalsete normide liigid:

Moraalinormid – inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted, on seotud kõitumise eetilise hinnanguga.
Korporatiivsed normid – käitumisreeglid , mis on sätestatud korporatsiooni dokumentides , kohustuslikud liikmeskonnale ja nende täitmist tagab korporatsioon oma organite kaudu.
Tava – harjumusel põhinev käitumisreegel.
Religioossed normid – usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.
Välise kultuuri normid – reguleerivad indiviidi käitumise välist külge.

Õigusnormi tunnused.

Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu, esinedes üldjuhul käsu või keeluna, ettekirjutusena, milliseks tohib või ei tohi olla inimese käitumine.
Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunniga, teda kaitseb riik.
Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel.
Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused.
Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Ta on täpselt fikseeritud õigusallikas.

Õigusnormi funktsioon ühiskonnas.
Õigusnormid reguleerivad ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid (omand, ühiskondlik ja riiklik korraldus, avalik kord jne.). Õigus reguleerib neid suhteid selles osas, mis vajavad riikliku kaitset.

Õigusnormi struktuur: hüpotees , dispositsioon , sanktsioon.
Õigusnormi loogiline struktuur koosneb kolmest elemendist:

Hüpotees – näitab õigusnormi kehtivuse tingimused
Dispositsioon – näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused
Sanktsioon – näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul .

Seega on õigusnorm üles ehitatud tingimuslausena:
kui (hüpotees) – siis (dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon)

Õigusnormi tähistamine.
Õigusnormid on kõik meie seadused (lisaks ka muud õigusakid, mis on seadustloovad). Seega selle tähistuseks on õigusnormide kogumis paragrahv (§).

Õigusnormide liigid ja liigituse alused.
Õigusnorme võib liigitada erinevate tunnuste abil.

Subjekti järgi, kes normi on kehtestanud:

Seaduse normid – sisalduvad parlamendis vastuvõetud seadustes
Seadusjärgsete aktide normid – sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides

Reguleerimisobjekti järgi

Õigusharud – õigusnormide kogumid, millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid
Õigusinstituudid – õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, millega reguleeritakse teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest

Ajalise kehtivuse järgi

Ajutised normid – piiratud ajalise kehtivusega normid
Alalised normid – piiramata ajalise kehtivusega normid

Territoriaalse kehtivuse järgi

Üleriigilised normid – kehtivad kogu riigi territooriumil, nad kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides
Lokaalsed normid – nad kehtestatakse samuti riigi keskorganite poolt, kuid ainult riigi teatud paikkonna jaoks
Kohalikud normid – kehtestab kohaliku omavalitsuse organ, need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil

Ettekirjutuse iseloomu järgi

Imperatiivsed e. määratletud e. kategoorilised normid – kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe poole algatusel ega poolte kokkuleppel (nt. avaliku õiguse normid)
Suhteliselt määratletud normid – ettekirjutused , mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel
Dispositiivsed normid – kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole ise jõudnud kokkuleppele.

Täidetava funktsiooni järgi

Regulatiivsed normid – suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele, varustavad suhtest osavõtjaid õiguste ja kohustustega.
Kaitsvad normid – ettekirjutused, mis on suunatud juriidiliste vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele.

Vastavalt regulatsiooni viisile

Kohustavad normid – kehtestavad subjektile kohustuse sooritda kindlaid positiivseid tegusid
Keelavad normid – kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevustest
Õigustavad normid – reeglid, millega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigust sooritada aktiivseid tegusid.

Õigusnormide kehtivus.
Rõhuv enamik õigusakte kehtestatakse nende kehtivuse ajalise piiride kindlaks määramata, nad kaotavad kehtuvust selleks ettenähtud korras siis, kui vajadus nende järele kaob. Ajutused normid sisalduvad õigusaktides, mis kehtestatakse kindlaks tähtajaks, mille saabumisel nad kaotavad kehtivuse.
Teema 5. Õigussuhe

Õigussuhte olemus ja mõiste.
Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjeltise vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.

Õigussuhe subjektid .
Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele: isiku õigus-, teo- ja deliktivõime .

Õigussuhte subjekti õigus- ja teovõime .

Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvüime tekib inimesel sünniga, avalaki õiguse harudes täisealiseks saamisega . Teistel õigusharudes võib seadusega kehtestada ka õigusvõima piiranguid, mis võivad olla looduslikud, karistavad või teatavate õigussuhete sobimatusest tulenevad.
Teovõime on isiku võime subjektiivseid õiguse ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada. Teovõime tekib täisealiseks saamisega. Teovõime on tsiviilõiguses piiratud alla 18-aastasel isikul, isikul kes vaimuhaiguse, nõrgamõistlikkuse või muu psühhikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

Õigussuhte sisu: subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus.
Õigussuhte juriidilise sisu moodustavad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis seostavad omavahel õigussuhtes olevaid subjekte.

Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel. Ühelt poolt tekib seos õiguse kandja ja riigi vahel. Riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja lubab selle käitumise tagada oma autoriteediga, vajadusel ka sunnivahenditega. Teiselt poolt tekib seos õiguse kandja ja kohustatud isiku vahel. Subjektiivne õigus lubab õigustatud isikul nõuda, et kohustatud subjekt täidaks tema subjektiivsele õigusele vastavaid nõudmisi. Subjektiivne õigus on võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist.
Juriidiline kohustus tekib ka õigusnormi alusel. Ainult siin on kõik vastupidi. Kohustatud isik on kohustatud riigi poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määrale alluda . Kohustatud isik peab käituma õigustatud isiku seaduslike nõuete kohaselt. Juriidiline kohustus on kohustus täita õigustatud subjekti seaduslikke nõudmisi.

Õigussuhte objekt.
Õigussuhte objektideks on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.

Juriidilised faktid ja nende liigituse alused.
Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.
Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilise fakte:

Sündmus – tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Näiteks surm, äikeseset põhjustatud tulekahju, üleujutus jm.
Tegu – tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel. Need on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt. Näiteks lepingu sõlmimine, kuriteo toimepanemine, hagiavalduse esitamine jm.

Õiguspärane tegu on tegu mis vastab kehtuva õiguse nõuetele.
Õigusvastane tegu on õigusrikkumine , õigusnormidega vastuolus olev käitumine

Sõltuvalt õiguslikest tagajärjedest, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse:

Õigustloovad juriidilised faktid (töölepingu sõlmimine)
Õigustmuutvad juriidilised faktid (töölepingu muutmine)
Õigustlõpetavad juriidilised faktid (töölepingu lõpetamine )

Sõltuvalt struktuurist liigitakse juriidilisi fakte:

Lihtfakt – juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje.
Liitfakt – juriidiline fakt, mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õigusliku tagajärje.
Juriidiline ehk faktiline koosseis – juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes.

Teema 6. Õiguse realiseerimine ja rakendamine.

Õiguse realiseerimise vormid.
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi:

Õigusnormide nõuetest kinnipidamine – subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega, täidab oma õiguslikke kohustusi ega astu üle õiguslikest keeldudest. Selles vormis toimub kohustavate või keelavate normide täitmine.
Õigusnormide kasutamine – õigussubjekt aktiivselt teostab oma õigusi. Selles vormis toimub õigustavate normide realiseerimine.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine

Õiguse rakendamise olemus.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid .
Õiguse rakendamise vajadus tekib:

Kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita
Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle
Kui tegu on õigusrikkumisega ja on vaja kohaldada sanktsioone

Oma sisult seisneb õiguse rakndamine individuaalse õigusakti andmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse.

Õigusloome organisatsioon ja korraldus.
Õigusloomega luuakse konkreetsel inimesel või organisatsioonil uued õigussuhted . Neil tekivad uued õigused ja kohustused, mille tekkimise aluseks on õiguse rakendamise akt – individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile.
Õiguse rakendamise akti struktuur:

Sissejuhatav osa – rekvisiidi tähendusega andmed (akti välja andnud organ, akti nimetus, aeg ja koht jm.)
Kirjeldav osa – õiguse rakendamise faktiline alus, kõik faktilised asjaolud , mis põhjustasid õiguse rakendamise
Põhjendav osa – õiguse rakendamise juriidiline alus, st õigusnormid, millele toetub õiguse rakendamise akt
Resolutiivosa – sõnastatud vastuvõetud otsus.

Hea õigusloome põhimõtted ja nõuded on sätestatud „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas“. Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lõike 3 alusel.
Teema 7. Õiguse rikkumine ja juriidiline vastutus.

Õiguse rikkumine: mõiste, tunnused ja liigid.

Õiguse rikkumine on õigusnormidega vastuolus olev tegu, käitumine, milles sunjekt eirab õigunormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid.
Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
Õigusrikkumise tunnused:

Teo õigusvastasus
Kahjulik tagajärg
Otsene kasuaalne seos nende vahel

Õigusrikkumisi liigitatakse õigusharulise kuuluvuse , kahjulikkuse astme ja rakendavate sanktsioonide järgi:

Kuriteod – Kuriteod on ühiskonnale kõige suuremat ohtu kujutavad õigusrikkumised – seetõttu ka kõige karmimad karistused. Karistust kohaldab ainult kohus.
Väärteod ehk haldusõigusrikkumised. Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu . Karistust kohaldavad pädevust omavad riigiorganid, ametiisikud.
Tsiviilõigusrikkumised - Vastutust kohaldab suhte teine pool, kahju tekitamise korral aga kannatanu. Vajadusel pöördutakse kohtusse.
Tööõigusrikkumised ehk distsiplinaarsüüteod (-üleastumised) – seiseb töölepingu seaduses kehtestatud kohtustuste süülises täitmatajätmises.

Juriidiline vastutus: mõiste, tunnused, alused

Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamises.
Juriidilise vastutuse tunnused:

Retrospektiivne vastutus, mis on seotud õigusnormidega.
Realiseerub õigussuhtes riigi ja õigusrikkuja vahel.
Riiklik sund, mis järgneb õigusrikkumisele.

Juriidilise vastutuse aluseks on õigusrikkumise koosseis selle kõigi nelja elemendi ühtsuses:

Õigusrikkumise subjekt – deliktivõimeline õigusrikkuja.
Õigusrikkumise subjektiivne koosseis – süü.
Õigusrikkumise objekt - õigusega kaitstud hüve.
Õigusrikkumise objektiivne koosseis – aktiivne tegu või tegevusetus.

Teema 8. Õiguse tõlgendamine.

Õigusliku tõlgendamise olemus.
Õiguslik tõlgendamine seisneb selles et õiguse rakendaja teeb endale selgeks õigusnormi sisu ja mõtte.

Tõlgendamise viisid.

Grammaatiline tõlgendamine – õigusteksti uurimine , võttes abiks grammatikareeglid .
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine – õigusloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemine.
Ajalooline tõlgendamine – välja selgitamine , kuidas sai normi mõttest aru ajalooline seadusandja.
Objektiiv - teleoloogiline tõlgendamine – välja selgitamine, millist eesmörki teenib norm, milline on normi mõte õldiselt.

Lüngad õiguses ja nende ületamine.
Lüngad õiguses esinevad sellepärast, et elu on dünaamiline , ja seadusi peab kogu aega täiendama ja parandama, vaid ei jõua. Lüngad võivad olla:

Ehtsad – on tingitud õiguskorra lühiajalisusest ja elu kiirest muutusest
Näivad – elulised asjaolud ei ole faktilise koosseisu kaudu seotud õiguslike tagajärjrde saabumisega
Väärtuslüngad – õigus on formuleeritud üleüldisel kujul.

Lünkasid õiguses saab ületada analoogia abil. Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Seaduse analoogiat rakendatakse nii, et otsuste tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Õiguse analoogia puhul lähtutakse paljudest objektiivse õiguse normidest, mis põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel.

Kollisioonid õiguses.
Kolllisioonid õiguses-ehk vastuolud õiguses Tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, kusjuures samas välistavad mõlemad vastastikku teineteist.
Teema 9. Avalik õigus.

Riigiõigus: Põhiseadus kui riigiõiguse esmane allikas ja õiguskorra alus.
Riigiõigus on õigusnormide ja –instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandussliku ja poliitilise süsteemi. Kõiki suhteid siin reguleerivad normid on sätestatud riigi põhiseaduses ja ka nn konstitutsioonilistes seadustes. Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv roll, sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt tähtsamaid suhteid: avaliku võimu organisatsioon, riiklik korraldus, valimisõigus, kohalike omavalitsuste süsteem, õigusloome põhimõtteline korraldus, riigi ja üksikisiku suhed.

Põhiõiguste ja vabaduste süsteem ja liigitamise alused.
Põhiõigused on isiku olulisemad subjektiivsed õigused, mis on väljendatud põhiõiguse II peatükis. Põhiõiguste kandjateks on need isikud, kellele kuuluvad põhiõigused kui subjektiivsed õigused, eelkõige füüsilised isikud. Põhiõiguste adressaadiks on riik.
Ajaloolise kujunemise järgi võib põhiõigusi liigitada:

Inim- ja poliitilised õigused:

Inimõigused: õigus elule, isikuvabadus , liikumisvabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele, kodu puutumatus jm.
Poliitilised õigused: valimisõigus, koosolekute pidamise vabadus, ühinemisvabadus jm.

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused: õigus abile puuduse korral, õigus tevise kaitsele, haridusele, eluasemele jm.
Solidaarsusõigused: õigus rahule, õigus arengule, keskkonnaalased õigused

Sisu järgi võib põhiõigusi liigitada:

Vabadusõigused
Võrdsusõigused
Õigused riigi positiivsele tegevusele:

Kaitseõigused
Sotsiaalsed põhiõigused

Haldusõigus: Avalik haldus kui haldusõiguse reguleerimise ese.
Avalik haldus on riigi haldus laiemas mõttes. Organisatsioonilises mõttes see on haldusorganisatsioon, mis koosneb halduskandjate, haldusorganite jm haldusinstitutsioonide kogumist; materiaalses mõttes see on haldustegevus, mida teostavad peamiselt haldusorganid ja mille esemeks on haldusülesannete täitmine; formaalses mõttes see on kogu haldusasutuste tegevus, sõltumata selle materiaalsest sisust. Avalik haldus rakendab konkreetseid abinõusid üksikjuhtude reguleerimiseks ja teatud plaanide teostamiseks.
Avaliku halduse ülesanded on:

Korrahaldus – on suunatud avaliku julgeoleku ja korra säilitamisele seda ähvardavate ohtude tõrjumise teel.
Soodustav haldus – tagab ja parandab elanike elamistingimusi
Juhtimishaldus – tegeleb kogu sotsiaal-, majandus- ja kultuurielu valdkondade arendamisega ja juhtimisega.
Maksuhaldus – teenib riigile vajalike rahaliste vahendite soetamist maksude sissenõudmise jm elanike rahaliste kohustuste täitmiseks kohustamisega.
Personali ja materjali hankimisega tegelev haldus – tegeleb sellega, et haldusülesannete täitmiseks oleksid vajalik personal ja materiaalsed vahendid olemas.

Haldusõiguse süsteem.
Haldusõigus on avaliku õiguse haru, mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate organite moodustamist ning sealjuures tekkinud suhteid eesmärgiga tagada avalike suhete realiseerimine.

Haldusõiguse üldosa struktureerib haldusõigust, koondades neid õigusinstituute, printsiipe ja mõisteid, mis on põhimõttelise tähtsusega kogu haldusõiguse jaoks:

Haldusorganisatsioon
Üldteooriad halduse õiguslikust siduvusest ja kujundamisvabadusest
Haldusmenetlus ja halduskohtumenetlusõiguse põhijooned
Halduse tegevusvormid
Halduse tüüpilised vead ja nende tagajärjed
Üldised reeglid avalik-õiguslike õigussuhete kohta

Haldusõiguse eriosa tegeleb haldusõiguse üksikute harude või haldusmõjutuste teatud valdkondadega:

Avaliku teenistuse õigus
Munitsipaalõigus
Politsei- ja korraõigus
Maksuõigus
Sotsiaalõigus
Kultuuri- ja teadushaldusõigus
Eelarve- ja finantsõigus
Andmekaitseõigus jm.

Avaliku halduse organisatsioon ja halduse kandjad .
Avaliku halduse kandja on õigussubjekt, kellele õiguskorra poolt on antud teatud hulk õigusi ja peale pandud kohustused avaliku halduse teostamisel. Iga iseseisev avaliku halduse kandja on samaaegselt ka avalik-õiguslik juriidiline isik. Kui räägitakse riigist või haldusest üldse, siis peetakse eelkõige silmas erinevate organisatsioonide ja subjektide kogusummat, kes esinevad nn. Halduskandjatena, kelle funktsiooniks on haldusülesannete täitmine. Riik(haldus) = erinevate organisatsioonide ja subjektide(haldus kandjate) kogusumma Halduskandjate funktsioon – haldusülesannete täitmine.

Karistusõigus : Karistusõiguse mõiste ja süsteem.
Karistusõigus määrab kindlaks süüteod, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja nende tegevuste põhiprintsiibid, selleks et seaduslike vahenditega kaitsta isikut õigusvastaste rünnete vastu.
Karistusõiguse peamiseks allikaks on karistusseadustik , lisaks temale ka muud karistusõiguslikud seadused, mis sätestavad väärteod ja nende eest kohaldatava vastutuse.
Karistusseadus kehtib teatud ajalistes piirides, teatud territooriumil ja teatud isikute ringi suhtes. Tegu, mille eest isikut saab karistada , peab toimepanemise ajal olema seadusega tunnistatud karistatavaks.
Karistusseadusel kehtib põhimõte, et seadusel ei ole tagasiulatavat jõudu, vaid on olemas kaks erandit: 1)kui seadus tunnistab seni karistatava teo mittekaristatavaks; 2)kergendab karistust

Süüteod: kuriteod ja väärteod.
Süütegu on karistatav tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteod on kuriteod ja väärteod.
Kuritegu on selline süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus ja mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ettenähtud rahaline karistus või vangistus , juriidilisele isikule aga rahaline karistus või sundlõpetamine.
Väärtegu on süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses ja mille eest seaduseandja on ette näinud oõhikaristusena rahatrahvi või aresti.

Karistuse mõiste ja liigid.
Karistus on süüteo toimepanemisele järgnev tagajärg, mis aitab tekitatudebaõiglust heastada ja toimib preventiivse vahendina, mis hoiab ära süüteo toimepanemist tulevikus.

Kuriteode eest kohaldatavad põhikaristused on:

Rahaline karistus
Vangistus
Sundlõpetamine

Kuriteode eest kohaldatavad lisakaristused:

Tegutsemiskeeld
Ettevõtluskeeld
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine
Relva ja laskemoona omamisõiguse äravõtmine
Jahipidamise ja kalapüügiõiguse äravõtmine
Loomapidamise õiguse äravõtmine
Varaline karistus
Väljasaatmine (välismaalastele)

Väärteode eest kohaldatav põhikaristused on:

Rahatrahv
Arest
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine

Väärteode eest kohaldatavad lisakaristused on:

Riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse äravõtmine
Loomapidamise õiguse äravõtmine

Süüteode juhul kohaldatavad kindlustus - ja parandusvahendid:

Konfiskeerimine
Psühhiaatriline sundravi
Alaealistel: hoiatus , allutamine käitumiskontrollile, noortekodusse või internaatkooli paigutamine , eriõppeasutustesse paigutamine

Karistuse mõistmine ja karistusest vabastamine.
Karistuse mõistmisel kuriteo eest võetakse arvesse:

Teo iseloomu ja laadi
Tahtluse või ettevaatamatuse liiku teo toimepanemisel
Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid
Võimalust valitud karistusega mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest
Iguskorra kaitsmise huvisid

Arvestades kõiki neid asju ja leides, et karistuse reaalne kandmine ei ole otstarbekas, võib kohus isikut süüdi mõistes ja teda karistades jätta karistuse tingimisi täitmisele pööramata osaliselt või täielikult.

Vangistuse täitmisele pööramisel, kui vangistuse tähtaeg on kuni 2 aastat, võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga.
Tingimisi karistuse kandmisest vabastatu võin kohus allutada käitumiskontrollile, mille kestel süüdimõistetu peab järgima kontrollnõudeid.
Kohus võib kas kergendada või tühistada süüdlasele määratud kohustusi või vastupidi määrata täiendavaid kohustusi.
Tingimisi karistust kandva isiku võib kohus allutada elektroonilisele järelevalvele
Isiku, kes kannab karistusena vangistust, võib kohus tingimiso enne tähtaega karistuse kandmisest vabastada, kui teda on karistatud teise astme tahtliku võu ettevaatamatu kuriteo eest ja karistusest on ta ära kandnud vähemalt ½ temale mõistetud karistusest, kusjuures karistatu on karistuse kandmisel käitunud eeskujulikult.

Teema 10. Eraõigus

Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem.
Tsiviilõigus on eraõiguse osa, mis laieneb kõikidele õiguskäibes osalejatele ning millega reguleeritakse isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse printsiibil. Klassikalisteks tsiviilõiguse valdkondadekd on üldosa, võlaõigus , asjaõigus, perekonnaõigus ja pärimisõigus.
Tsiviilõigus jaguneb objektiivseks ja subjektiivseks õiguseks. Objektiivses tähenduses see on tsiviilõiguse normid ja tavad, mis reguleerivad isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse põhimõttel; subjektiivses tähenduses see on konkreetsele isikule kuuluv juriidiliselt tagatud õigustus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt poolelt.
Tsiviilõiguse objektiivne sisu avaneb tsiviilõiguse süsteemi – tsiviilõiguse normide omavahelise paiknemise kaudu normide süsteemis.
Tsiviilõiguse allikaks suures ulatuses on tavad ja järgmised seadused:

TsÜS – tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja olulisemad instituudid
VÕS – reguleerib võlusuhete tekkimise aluseid, lepingulisi võlasuhteid ja lepinguväliseid kohustusi
AÕS – kinnitusraamatu pidamine ja õiguslik tähendus, valduse omandi ja piiratud asjaõiguste õiguslik regulatsioon
PKS – reguleerib abielu, perekonnaliikmete omavahelisi õigussuhteid ning eestkostet
PärS – reguleerib pärimist seaduse ja testamendi järgi, pärimislepingut, pärimiskäiku ja kaaspärijate vahelisi suhteid

Füüsilised ja juriidilised isikud.

Füüsiline isik on iga inimene, ta on õigussubjekt ja seega õigusvõimeline. Õigusvõime all mõistetakse võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi.
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt, teisisõnu see on üksus või organisatsiooniline tervik, millele seadus omistab õigussubjektsuse.

Juriidilisel isikul on järgmised tunnused olemas:

Organisatsioon on võimeline omama iseseisvat vara, mis on eraldatud selle liikmete varast
See vara moodustab erilise vastutusüksuse
Võime osaleda tsiviilõigussuhetes poolena
Eksistentsi sõltumatus liikmete vahetumisest

Juriidilised isikud jagunevad eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikseks juriidilisteks isikuteks.
Eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks on ntks täisühing, usaldusühing , osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu, sihtasutus , mittetulundusühistu.
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses ettenähtud registrisse kandmisel.
Avalik-õiguslikud juriidilised isikud on riik, kohalik omavalitsus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast. Võib omada ainult selliseid tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi, mis ei ole vastuolus tema eesmärkidega.
Eraõiguslike juriidiliste isikute teovõime on piiramatu.
Avalik-õiguslike juriidiliste isikutel esineb üks teovõime piirang, mis seisneb selles, et avalik-õiguslik juriidiline isik ei või omandada õigusi ja kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga.

Tehingud .
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õiguslikku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehing on olulisim tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise alus.
Tehingud jagunevad:

Kohustustehing – suunatud isikutevaheliste õiguste ja kohustuste tekkimisele.
Käsutustehing – suunatud õiguste ja kohustuste üleandmiseks.

Nende tehingute puhul kehtib eraldamisprintsiip, st neid käsitletakse õiguslikult kahte erineva tehinguga, kuigi käibes ei ole need sageli eristatavad.
Tehinguid liigitakse ka selle järgi, mitme isiku tahteavaldused on õiguslike tagajärgede saabumiseks vajalikud:

Ühepoolsed
Mitmepoolsed

Sisu järgi võib tehinguid jagada:

Varalised – esemeks on varalised õigused
Isiklikud – esemeks on isiklikud õigused

Tingimuslik tehing on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega :

edasilükkava tingimusega – tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte
äramuutva tingimusega – tagajärgede lõppemine sõltub asjaoludest, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte

Tehingu vormivabadus – tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seadus ei ole sätestanud tehingu kohustuslikku vormi.
Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse kui alusetu rikastumise läbi saadu.
Tühine on:

heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing
seadusega vastuoolus olev tehing
näilik tehing

Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada.

Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust. Eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema.
Ähvardus ja vägivald – Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus ja vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.
Raskete asjaolude ärakasutamine – Füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid asjaolusid.

Võlaõiguslikud lepingud.
Võlaõiguslikud lepingud on lepingud, mida sõlmitatakse, et moodustada võlasuhteid – õigussuteid, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Lepingu eesmärgi järgi võib võlaõiguslikuid lepinguid liigitada:

Võõrandamisleping – müügileping , kinkeleping
Kasutusleping – üürileping, rendileping , liisingleping
Teenuse osutamise leping – töövõtuleping, käsundusleping , veoleping, hoiuleping

Lepinguliste võlasuhte liik määratakse põhikohustuste järgi, kõrvalkohustused teenivad põhikohustuse ettevalmistamise, läbiviimise ja tagamise eesmärki ning laiendavad põhikohustusi. Lepingu põhi- või kõrvalkohustuste kõrval võib pool omandada ka kaitsekohustusi, mille sisuks on teise poole või kolmandate isikute õiguste ja huvide kaitse.

Asjaõiguse olemus ja põhimõtted.
Asjaõigus kui eraõiguse haru reguleerib õigussuhteid, mis on suunatud asjadele, tegeledes põhiliselt küsimustega: kuidas tekib omand ehk kellele kuuluvad asjad? Missugused õigused on isikutel asjade suhtes? Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Asjaõiguste liikide fikseerituse põhimõte – selle kohaselt on asjaõigused üksnes need õigused, mille seadus on asjaõigusena kehtestatud.
Määratletuse ehk spetsiaalsuse põhimõte – asjaõiguslik omand saab tekkida alati ainult ühele asjale ning mitte asjade kogumile.
Eraldamisprintsiip
Abstraktsiooniprintsiip

Omand.
Omand on isiku kõige ulatuslikum õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus sja vallata , kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teiselt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omandit võib vaadelda nagu õiguste kogumit, mille üksikuid elemente saab piiratud asjaõigustena anda üle ka teistele isikutele.
Omandit saab liigitada:

Ainuomand – ühe isiku omand
Ühine omand – üheaegselt mitme isiku omand:

Kaasomand – kindlaks määratud erinevatele omanikele kuuluvad mõttelised osad väljendatuna murdosana asjast , mis ei ol piiritletud reaalsuses
Ühisomand – ei ole ühiste omanike osad kindlaks määratud.

Omandi tekkimise aluseks on kas seadus või tehing. Omandi tehingulisel üleandimisel läheb omand seniselt omanikult teisele pooltevahelise kokkuleppe alusel, millele liseks tuleb omandi üleminek seaduses ettenähtud viisil avalikustada. Omandi seadusjärgsete tekkealuste puhul saab isik omanikuks, kui täisetus on seaduses ettenähtud faktilised eeldused.

Perekonna õiguse põhimõtted.
Perekonnaõiguse all mõistetakse eeskätt nende õigusnormide kogumit, mis reguleerivad abielu ja põlvnemissuhteid.

Perekond on ühiskondlik nähtus, mille sisu tuleneb sotsiaalsest tegelikkusest, ja perekonnaõigus arvestab perekonna mittejuriidilise mõistega ja selle kaudu kirjeldatava sotsiaalse tegelikkusega.
PKS reguleerib abikaasavahelisi suhteid, vanemate ja laste vahelisi suhteid, eestkostja ja eestkostetava vahelisi suhteid.

Abieluõigus.

Abielu sõlmitakse täisealise mehe ja naise vahel (15-18-aastased saavad abielluda oma seadusliku esindaja nõusolekul vüi kohtu loal). Abielu ei saa sõlmida kui esinevad abielu sõlmimise takistused.
Abielu aluseks olevate põhimõtete eiramine võib kaasa tuua abielu kehtetuks tunnistamine.
Abikaasade isiklikud õigused ja kohustused:

Ühise perekonnanime võtmine või mittevõtmine.
Seadus ei kirjuta ette üldkohustuslikku abielumudelit, seega isiklikud õigused ja nende vähenemine jäävad isiklikeks asjadeks.
Varalised õigused ja kohustused
Abikaasa materiaalne toetuы

Abieluvararežiim ehk varavahekord on abikaasadele kuuluva vara omandisuhteid reguleerivate normide kogum. Selle regulatsiooniga sätestatakse tervilikult kummagi abikaasa kogu vara asjaõiguslik staatus, vara valitsemise kord ning selle võimalikud piirangud teise abikaasa huve silmas pidades, vastutus kolmandatest isikutest võlausaldajate ees, samuti eeskirjad, millest tuleb lähtuda vara jagamisel varavahekorra lõppemise ajal. Ühisvara (abielu kestel omandatud vara) valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus kuulub abikaasadele võrdselt. Lahusvara on enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara. Seadusega paika pandud varasuhete mudelist võivad abikaasad kõrvale kalduda abieluvaralepinguga.
Abielu lõpeb abikaasa surmaga või abielu lahutamisega.

Eestkoste ja hooldus .
Eestkoste instituut seondub piiratud teovõimega isikute huvide kaitsega. Perekonnaõiguse kohaselt kohtu otsusega määratud eestkostja on piiratud teovõimega isiku esindaja.

Lapse üle seatakse eestkoste, kui ta vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud või kes muudel põhjustel on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Eestkoste peab kasvatama lapse, kaitsma tema isiklikud ja varalised õigused ja huvid.
Piiratud teovõimega täisealiste puhul seatakse eestkoste selle isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks. Eestkostja peab hoolitsema teovõimetu ja tema ülalpidamise eest.
Hooldus on mõeldud täisealistele teovõimelistele isikutele, kes vajavad kehaliste või vaimsete puuete tõttu abi oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel.

Pärimisõiguse alused ja põhimõtted.
Pärimisõigus on nende õigusnormide kogum, mis reguleerivad füüsilise isiku surma korral tema vara üleminekut teisele isikule ehk pärimist.
Pärandaja on isik. Kelle vara tema surma korral ühtse tervikuna teisele isikule üle läheb.
Pärand on pärandaja kõik õigused ja kohustused, va need mis lahutamatuly seotud pärandajaga.
Pärija on üldõigusjärglane .
Pärija või muu pärandist kasu saav isik peab olema pärandi avanemise ajal pärimisvõimeline (õigusvõimeline isik).
Pärida on võimalik pärimislepingu, testamendi või seaduse järgi.

Seaduse järgi päritakse, kui puudub kehtiv testament või pärimisleping .
Testamendi järgi päritakse, kui pärandaja on teinud testamendi.
Pärimislepingu järgi päritakse, kui pärandaja on sõlminud pärimislepingu

Seaduse järgi on esimese järjekorra pärijad pärandaja lapsed. Lapsed pärivad võrdsetes osades. Teises järjekorras pärivad vanemad, nende puudumisel pärandaja vennad ja õed . Kolmandas järjekorras pärivad vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Teise järjekorra pärijad pärivad siis, kui esimese järjekorra pärijaid (lapsi või lapselapsi) ei ole. Kolmanda järjekorra pärijatele läheb pärand, kui puuduvad ka teise järjekorra pärijad. Kui pärija sureb enne pärandajat, pärivad surnud inimese osa tema lapsed. Lapsendatud lastel on pärimisel samad õigused nagu bioloogilistel lastel. Kui pärijaid ei ole, on seaduse järgi pärijaks kohalik omavalitsus (linn või vald). Kui pärandaja viimane elukoht oli välisriigis ning pärijaid ei ole, on pärijaks riik.
Testamendiga saab testaatoril (pärandajal) muuta seadusjärgsete pärijate ringi: jätta keegi pärijatest pärandist ilma või suurendada pärandiosi ja anda muid korraldusi. Kuni testaator on elus, ei anna testament pärijale õigusi ega kohustusi pärandiga seoses. Testamendis märgitud varaga on testaatoril õigus teha tehinguid. Testamendi tegemise õigus on vähemalt 15-aastasel isikul, kõik alla 18-aastased isikud peavad laskma testamendi notariaalselt kinnitada. Kui testament on tehtud, võib testaator selle tühistada hilisema testamendiga või pärimislepinguga.
Pärimisleping on kokkulepe:

millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks.
pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega seadusjärgne pärija loobub pärimisest.

Pärimislepingus võib teha ka muid korraldusi surma puhuks. Pärandaja eluajal ei ole pärijal õigusi pärandaja varale. Pärimisleping sõlmitakse, seda muudetakse või see lõpetatakse notariaalselt tõestatud vormis. Pärimislepingut ei saa pärandaja iseseisvalt ühepoolselt muuta ning seetõttu on see väga siduv korraldus oma surma puhuks.
Teema 11. Rahvusvaheline õigus

Rahvusvahelise õiguse olemus ja põhimõtted.
Rahvusvaheline õigus kehtib sõltumata riigi piiridest. See on eelkõige mõeldud võrdsete ja suveräänsete riikide omavaheliste suhete reguleerimiseks.
Rahvusvahelist õigust saab defineerida kui õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimetete ja tavade süsteemi, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid.
Rahvusvaheline eraõigus määrab ühe riigi õiguskorra siseselt, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui õigussuhtes esineb nn välismaine element. Näiteks kui eraõigusliku lepingu üheks pooleks on välismaalane , kui ühe riigi kodanik lapsendab välismaal lapse jm. Iga riigi rahvusvaheline eraõigus reguleerib neid küsimusi iseseisvalt, seega ei ole üldist rahvusvahelist eraõigust, mis seob kogu maailma riike. Kui räägitakse rahvusvahelisest õigusest, siis mõeldakse rahvusvahelist avalikku õigust. Juhul, kui õigussuhete osapoolteks on eraisikud (füüsilised või juriidilised), tuleb kasutamisele rahvusvaheline eraõigus, kui aga osapoolteks on riigid, siis rahvusvaheline avalik õigus.
Rahvusvahelise õiguse printsiibid:

Riikide suveräänsuse ja võrdsuse printsiip

Suveräänsuse printsiibist tulenevalt on riigil õigus nõuda oma esindajate (diplomaatide) puutumatuse järgimist, puutumatust välisriigi kohtute ja rahvusvaheliste kohtute jurisdiktsioonist, oma kodanike elu ja vara austamist välisriigis.
Riikide võrdsus tähendab, et formaalselt eksisteerivad suveräänsed riigid võrdõiguslikult üksteise kõrval ning arvestavad üksteise õigustega.

Vastastikkuse printsiip – riikidevahelises suhtlemises teatud õiguste, privileegide või rahvusvaheliste kohustuste vastastik austamine.
Teise riigi sise- ja välisasjadesse mittesekkumise printsiip
Jõu kasutamise ja jõuga ähvardamise keeld
Tülide rahumeelse lahendamise printsiip
Inimõiguste austamine

Rahvusvahelise õiguse allikad.
Primaarsed rahvusvahelise õiguse allikad - tõelised õiguse allikad:

Rahvusvahelised üld- ja erikonventsioonid e rahvusvahelised lepingud, mis sisaldavad riikide poolt vabatahklikult endale võetud õigusi ja kohustusi
Rahvusvaheline tava e riikide poolt õigusnormina tunnustatud üldine praktika
Õiguse üldpõhimõtted

Sekundaarsed rahvusvahelise õiguse allikad – õiguse abiallikad:

Kohtuotsused
Erinevate rahvaste kõrge kvalifikatsiooniga õigusteadlaste arvamused

On olemas ka lisaallikad, näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide otsused (nt. ÜRO )

Rahvusvahelise õiguse subjektid.
Rahvusvahelise õiguse subjektid on need, kes on seotud rahvusvahelise õigusega, rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste kandja.
Rahvusvahelise õiguse subjektideks on:

Riik
Rahvusvahelised organisatsioonid – pikemaks ajaks kas riikide või riikide rahvusvahelise õiguse subjektide poolt poliitilise või muude eesmärkide saavutamiseks rahvusvahelise õiguse alusel loodud iseseisvate organitega varustatud ühendus, mis on võimeline omama lepingupooltest erinevat tahet ning seda iseseisvalt läbi viima.
Indiviidid – tal on õigussubjektsus vaid siis, kui talle on otseselt suunatud üks riikide poolt vastu võetud rahvusvahelise õiguse norm (nt. Euroopa inimõiguste konventsiooni normid või Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi normid).

Rahvusvahelise õiguse tagamine.
Kuigi rahvusvaheline õigus on see. Mida tema subjektid peaksid järgima vabatahtselt, on selles õiguskorras olemas meetodid, mis aitavad „pool-vabatahklikule“ järgimisele.
Rahvusvahelise õiguse sunnivahenditeks on:

Diplomaatiliste kanalide kasutamine surve avaldamiseks
Vaidluste rahumeelse lahendamiste meetodite kasutuselevõtt
Rahvusvaheliste organisatsioonide tegevus
Riigi õiguste ja privileegide kaotamine või piiramine, sanktsioonide kohaldamine
Relvastatud jõu kasutamine vastusena agressioonile või selle reaalsele ohule

Rahvusvahelise õiguse järgimist mõjutavaks teguriks on ka hagide esitamise võimalus rahvusvahelistesse kohtutesse.
Teema 12. Euroopa Liidu õigus

Euroopa Liidu olemus ja ülesehituse põhimõtted.
Maastrichti lepinguga loodi Euroopa Liit kui katus kolme juba eksisteeriva ühenduse kohal. Piltlikult kujutatakse tänast EL kui templit, millel on 3 sammast.

Esimene samb. Euroopa Ühenduse eesmärgiks on ühisturu, majandus- ja rahaliidu rajamine. Ühenduses edendatakse majandustegevuse tasakaalustatud ja säästvat arengut; tööhõive , sotsiaalkaitse, keskkonnakaitse , konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse kõrget taset; meeste ja naiste võrdõiguslikkust; elatusaseme ja elukvaliteedi parandamist.

Euroopa Aatomienergiaühenduse eesmärgid on piiritletud kitsamalt ning on suunatud ühe koostöövaldkonna reguleerimine.

Teine samb. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika . Tema eesmärgiks on liidu ühiste väärtuste, põhihuvide ja sõltumatuse ning tervilikkuse kaitsmine; liidu julgeoleku tugevdamine; rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine; rahvusvahelise koostöö edendamine; demokraatia ja õigusriigi põhimõtete arendamina ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine.
Kolmas samb. Liikmesriikide vaheline politsei- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades. Eesmärgiks on vältida rassismi ja ksenofoobiat ning võidelda organiseeritud või muu kutitegevuse vastu.

Euroopa Liidu õiguse allikad.
ELi õiguse kaks peamist allikat on esmane õigus ja teisene õigus.

Esmase õiguse moodustavad lepingud, millega sätestatakse Euroopa Liidu õigusraamistik.Esmast õigust võib pidada Euroopa Liidu ülimaks õiguse allikaks. Esmane õigus on Euroopa õiguskorra hierarhia tipus ja koosneb peamiselt järgmistest lepingutest:

aluslepingud : Euroopa Liidu leping, Euroopa Liidu toimimise leping ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping ,
aluslepingute protokollid ja lisad, liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise lepingud ja muud lepingud.

Koos sätestatakse nendes lepingutes võimu jaotus liidu ja liikmesriikide vahel, määratakse kindlaks otsuste tegemise protsess, ELi institutsioonide pädevus ja nende tegevuse ulatus poliitikavaldkondade kaupa.
Viimati vaadati ELi esmane õigus läbi Lissaboni lepinguga , mis jõustus detsembris 2009. Eespool nimetatud lepingud sisaldavad Lissaboni lepinguga tehtud muudatusi.

Teisene õigus koosneb nende lepingute alusel vastuvõetud õigusaktidest, nagu määrused, direktiivid, otsused, kokkulepped ja lepingud. Peale selle on olemas ELi õiguse üldpõhimõtted, Euroopa Liidu Kohtu kujundatud kohtupraktika ja rahvusvaheline õigus.

Euroopa Liidu õiguse põhimõtted.

Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse põhimõte, mille kohaselt vastuolu korral Euroopa õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel kohaldatakse Euroopa õigust. Euroopa õigus on ülimuslik ka põhiseaduste suhtes.
Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtted on kirjutamata õigus, mille on kasutusele võtnud Euroopa Kohus, et täita Euroopa Liidu seadusandja jäetud lünki, kasutada neid tõlgendamise abivahendina ja kohtuliku kontrolli alustena. Euroopa Liidu õiguskorra eripära tõttu on õiguse üldpõhimõtetel oluline roll kohtupraktika kujundamisel. Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtted on õigusliku jõu poolest võrdsustatud aluslepingutega.
Ka põhiõigusi tunnustas Euroopa Kohus varasemal ajal Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetena. Lissaboni lepinguga tunnistati Euroopa Liidu põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks dokumendiks, millel on aluslepingutega samaväärne õigusjõud . Sellest ajast saadik ei saa põhiõigusi enam pidada Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtete eriliigiks, kuigi põhiõiguste ja üldpõhimõtete funktsioonid ja kohaldamisala on suuresti kattuvad.

.DOCX Laadi alla originaalfail 32 lk · .docx · 30 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-12-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Selles konspektis on Õigusõpetuse eksami teemade materjalid. Paar küsimust jäi vastamata, vaid enamikule on antud korralikud vastused.

Teema 1. Õigus ja ühiskond
Teema 2. Riik ja õigus
Teema 3. Õiguse allikad
Teema 4. Õigusnorm
Teema 5. Õigussuhe
Teema 6. Õiguse realiseerimine ja rakendamine.
Teema 7. Õiguse rikkumine ja juriidiline vastutus.
Teema 8. Õiguse tõlgendamine.
Teema 9. Avalik õigus.
Teema 10. Eraõigus
Teema 11. Rahvusvaheline õigus
Teema 12. Euroopa Liidu õigus

õigusõpetus avalik õigus eraõigus õigusperekond õigussüsteem õigusnorm subjekt karistus

Sarnased õppematerjalid

doc

Õiguse aluste eksami materjal

Õiguse alused Kordamisküsimused 1. Õiguse olemus ja mõiste. Riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide süsteem käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist garanteerib riik oma sunnijõu kasutamise võimalustega. 2. Õiguse tunnused *Õigus on käitumisreeglite kogum *Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum *Õiguses väljendub riigi tahe *Õigus on üldkohustuslike normide kogum *Õiguse täitmist tagatakse riigi sunniga *Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele 3. Õigusperekonnad. Mandri-Euroopa Anglo-Ameerika islami, hinduistlik, judaistlik Kaug-Ida, Aafrika sotsialistlik 4. Õiguse süsteem, õigusvaldkonnad, avalik õigus, eraõigus. ÕIGUSSÜSTEEM - mingis riigis kehtiva õiguse struktuur, mis jaguneb õigusharudeks ja õigusinstituutideks. ÕIGUSE SÜSTEEM: ÕIGUSE PÕHIVALDKONNAD,

Õiguse alused

doc

sissejuhatus õigusteadusesse eksamikonspekt

Kordamisteemad aines sissejuhatus õigusteadusesse 1. Sotsiaalse normi põhitunnused, funktsioon, liigid (tavanorm, moraalinorm, korporatiivne norm, õigusnorm). Sotsiaalne norm käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Käsk, keeld, luba midagi teha. Sotsiaalse normi põhitunnused: 1) käitumist motiveeriv toime käitumiseeskiri, mis mõjutab inimeste tahet ja motiveerib inimest valima normis prognoositud reegli kohaselt; 2) kohustus inimene allutab oma käitumise normi eeskirjale (väline autoriteet); 3) realiseerimise viis sotsiaalne kohustus täidetakse vabatahtlikult või sotsiaalse surve mõjul (nt hukkamõist jms); 4) eesmärk saavutada kehtestatud reegliga soovitud käitumine; 5) abstraktsus; 6) kehtivus aegruumis kehtivad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes Sotsiaalsete normide funktsioon N

Sissejuhatus õigusteadusesse

docx

Õigusõpetus - Kordamine eksamiks

Küsimused/Konspekt pärinevad ainekavas nädalatekaupa läbi võetud teemadest ja lisaks tunnis kirja pandud üksikuttest infokildudest. Kollasel higlightidud osad pidavat eksamile tulema Popovi sõnul. Pool infot on raamatust, ülejäänud netist leitud materjalidest. Lisaks on konspekti lõpus 2017 aastal küsitud eksamiküsimused. Vigade eest ei vastuta. Teema 1. Õigus ja ühiskond 1. Õiguse olemus ja mõiste - õigus on käitumisreeglite ja normide kogum. Teisisõnu inimeste vahelise sotsiaalsete suhete reguleerimise vahend. Enne seda olid väljakujunenud tavad. Need muutusid omakorda sätestatud õigusteks. Tava = käitumisviis + õiguslik tunnustamine. Õiguse allikaks on õigust seadvad faktid ja õigusnormid.

Õigusõpetus

doc

Õiguse alused kordamisküsimused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimise vajadus- territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama ka sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist Kogukonnast oli saanud riik. Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonna ajaloo vältel läbi teinud olulise arengu, mis on lahutamatult seotud riigi tekkimise ja riigivõimu eri vormide kujunemise ja arenguga. 546-600eKr Roomas leiti esimene kirja pandud õigus. Meie õiguse algmõisted pärinevad Roomast. Õigus juhib sotsiaalseid suhteid. Õiguse tekke a

Õigus

docx

Õiguse alused

Õiguse alused KT 1. Riigi ja õiguse tekkimine Riigi teke on eelkõige seotud terrirooriumi kaitsmisega nii välis- kui sisevaenlaste eest. Riigil on keskne seisund ning juhtiv rolli. Enne riigi ja õiguse tekkimist kontrollisid inimeste käitumisviisi vaid tavad. Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites, käitumise reguleerimiseks loodi uued normid. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi: 1) Riik aktsepteeris teatud tavasid, hakkas nõudma nende täitmist 2) Riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome). 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Riik esineb ühiskonna suhtes juhtimisvahendina, ühiste asjade ajajana, esindab ja kaitseb. 3. Avalik võim Avalik võim on riigi esmatähtis tunnus. Avalik võim hõlmab kogu riigi juhtimist

Õigus

docx

ÕIGUSE ALUSED KT 1

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist. Kogukonnast oli saanud riik. Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonna ajaloo vältel läbi teinud olulise arengu, mis on lahutamatult seotud riigi tekkimise ja riigivõimu eri vormide kujunemise ja arenguga. 546-600eKr Roomas leiti esimene kirja pandud õigus. Meie õiguse algmõisted pärinevad Roomast. Õigus juhib sotsiaalseid suhteid. Õiguse tekke allikad on: ● Rahva kultuur ja kombed

Õigus alused

doc

Õigusteaduse eksam

Kordamisteemad aines sissejuhatus õigusteadusesse Eksam toimub: 13. jaanuaril 2012 kell 16:30, ruum X-313 18. jaanuaril 2012 kell 16:30, ruum X-413 1. Sotsiaalse normi põhitunnused, funktsioon, liigid (tavanorm, moraalinorm, korporatiivne norm, õigusnorm). 2. Õigusnormi mõiste ja tunnused, ülesanne. Õigusnormi liigid, loogiline struktuur (hüpotees, dispositsioon, sanktsioon). 3. Ajaloolised õiguse allikad, nende lühiiseloomustus. Eesti õiguse allikad. 4. Õiguse mõiste objektiivses tähenduses. Õiglus. 5. Normi hierarhia põhimõte. 6. Õigussüsteemide sisuline jaotus. Kontinentaal-euroopa ja anglo-ameerika õigussüsteemide üldiseloomustus, vahe. 7. Eraõiguse ja avaliku õiguse vahetegu, olulisemad põhimõtted. Õigussüsteem, õiguse valdkonnad, nende lühiiseloomustus, kuulumine era- ja avaliku õiguse harusse. 8. Õigussuhte mõiste. Õigussuhte peamised tunnused, elemendid (nimetada), peamised liigid.

Õiguse alused

docx

Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega

1. Riigi ja õiguse tekkimine Territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist. Kogukonnast oli saanud riik. Riigi tekkimist iseloomustas:  avaliku võimu tekkimine  selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel  tekkinud oli uus inimkooslus – rahvas Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi:  riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende t?

Õigus alused

Rohkem sarnaseid