Mitmekeelne oskussuhtlus (0)

ARVI TAVAST   MARJU TAUKAR
Mitmekeelne
oskussuhtlus
Tallinn 2013
Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel
ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti  kirjakeel  üld- ja
erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist.
Kaane kujundanud Kersti Tormis
Kõik õigused kaitstud
Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013
Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6
E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf)
URL: tavast.ee/ opik
Trükitud trükikojas Pakett
Sisukord
1
Sissejuhatus
8
1.1
Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
10
1.2
Sihtrühm  ja eesmärk
. . . . . . . . . . . . . . . . . .
11
I
Eeldused
13
2
Miks suhtlus toimib
15
3
Fikseeritud koodi mudel
18
3.1
Suhtluse tööpõhimõte . . . . . . . . . . . . . . . . . .
18
3.2
Keele olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
20
3.3
Keele ja kõne seos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
20
3.4
Sõna ja mõtte seos
. . . . . . . . . . . . . . . . . . .
20
3.5
Tähenduse olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
21
3.6
Keele tekkimine ja muutumine . . . . . . . . . . . . .
21
3.7
Kõne headuse hindamine . . . . . . . . . . . . . . . .
22
4
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
24
5
Toimetulek  puudustega
28
5.1
Kitsendada käsitlusala
. . . . . . . . . . . . . . . . .
28
5.2
Lubada servade udusust
. . . . . . . . . . . . . . . .
29
5.3
Otsida paremat teooriat
. . . . . . . . . . . . . . . .
29
Sisukord
6
Inimestel põhinev mudel
30
6.1
Suhtluse tööpõhimõte . . . . . . . . . . . . . . . . . .
30
6.2
Keele olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
31
6.3
Keele ja kõne seos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
32
6.4
Sõna ja mõtte seos
. . . . . . . . . . . . . . . . . . .
32
6.5
Tähenduse olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
33
6.6
Keele tekkimine ja muutumine . . . . . . . . . . . . .
38
6.7
Kõne headuse hindamine . . . . . . . . . . . . . . . .
38
7
Eelduste  kokkuvõte
43
II  Terminoloogia
47
8
Mis on terminoloogia
49
9
Terminoloogiateooriatest
53
9.1
Klassikaline terminoloogiateooria
. . . . . . . . . . .
53
9.2
Uuemad terminoloogiateooriad . . . . . . . . . . . . .
60
10 Objektid, mõisted ja terminid
66
10.1 Objekt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
66
10.2 Mõiste . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
67
10.3 Termin . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
71
11 Mõiste- ja tähendusseosed
73
11.1 Tähendusseosed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
73
11.2 Polüseemid ja homonüümid
. . . . . . . . . . . . . .
75
11.3 Mis on sõna? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
75
11.4  Sünonüümid  ja polüseemid . . . . . . . . . . . . . . .
76
11.5 Aga see tähendab ju hoopis ..
. . . . . . . . . . . . .
77
11.6 Seos mõiste ja seda tähistava termini vahel . . . . . .
77
11.7 Mõisteseosed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
78
11.8 Keeltevahelised seosed
. . . . . . . . . . . . . . . . .
79
11.9 Denotaatsamasus ja designaatsamasus . . . . . . . . .
80
Sisukord
12 Sõnastikus antav info
82
12.1 Sõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
82
12.2 Selgituste liigid
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
84
12.3 Selgituste sõnastamisest . . . . . . . . . . . . . . . . .
87
12.4 Viited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
91
12.5 Näited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
92
13  Sõnastiku  sihtrühm ja eesmärk
95
13.1 Sihtrühm . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
95
13.2 Eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
97
14 Sõnastike sisevastuolud
103
14.1 Rippuvad viited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 103
14.2 Sünonüümivastuolud
. . . . . . . . . . . . . . . . . . 104
14.3 Ebajärjekindlused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 107
14.4 Osasünonüümid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108
15 Ühtluse parandamise  meetodeid
111
15.1 Hoolikusel põhinevad meetodid
. . . . . . . . . . . .
111
15.2 Lähenemissuunal põhinevad meetodid . . . . . . . . . 112
16 Tehniline mõistelisus
121
16.1 Andmestruktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 122
16.2 Terminibaasi esitus sõnastikuna . . . . . . . . . . . . 127
16.3 Olemasolevaid terminibaasisüsteeme . . . . . . . . . . 130
16.4 Vastuväiteid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 133
17 Terminisaamisviisid
137
17.1 Termini headus
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 137
17.2  Tsitaatsõnad  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
141
17.3 Sõnade ühendamine püsiühendeiks . . . . . . . . . . .
141
17.4 Sõnade  liitmine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 142
17.5 Sõnatuletus
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 144
17.6 Laenamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 147
18 Terminoloogia kokkuvõte
151
Sisukord
III  Tõlkimine
155
19 Mis on tõlkimine
157
20 Tõlke  uurimine
159
20.1  Metodoloogia
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
161
21 Kaks liiki tõlkimist
172
21.1 Märksõnu tõlketeooriatest
. . . . . . . . . . . . . . . 172
21.2 Instrumentalistlik tõlkemudel . . . . . . . . . . . . . . 174
21.3 Tõlkemudelite levikust . . . . . . . . . . . . . . . . . 179
22 Tõlkimise kokkuvõte
183
IV Toimetamine,  kvaliteedikontroll  ja hindamine
185
23 Mis on kvaliteet
187
23.1 Tõlkekvaliteet . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 187
23.2 Teenusekvaliteet . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 189
24 Toimetamise liigid
193
24.1  Tellija  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 194
24.2 Toimetatav  valdkond  . . . . . . . . . . . . . . . . . . 195
24.3 Vastutuse jaotus  tõlkija  ja  toimetaja  vahel . . . . . . 196
24.4 Kui palju saab toimetaja tõlkijat  usaldada ? . . . . . . 198
24.5 Muutuste sisseviimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . 199
24.6  Põhjendamine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 200
24.7  Vaidlustamine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
201
24.8 Kellele jääb viimane sõna . . . . . . . . . . . . . . . .
201
24.9 Tekst ja metatekst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
201
24.10 Toimetamine tõlketeenuse standardis . . . . . . . . . 202
25 Toimetamise teemad
205
25.1 Muutuste liigid
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 205
25.2 Põhjenduste liigid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 209
26 Toimetamise kokkuvõte
214
Sisukord
V  Keelekorraldus
215
27 Mis on keelekorraldus
217
28 Korraldamise objekt ja põhimõtted
219
28.1 Korraldamise objekt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 219
28.2 Korraldamise põhimõtted . . . . . . . . . . . . . . . .
221
29 Norm ja  norming
226
29.1 Miks võib norm normingust erineda . . . . . . . . . . 227
29.2 Vastuolude näiteid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 228
29.3 Vastuolude lahendamine
. . . . . . . . . . . . . . . . 229
30 Korraldamise põhjused
233
30.1 Mõistmisraskuste  vältimine  . . . . . . . . . . . . . . . 234
30.2 Konventsiooni stabiilsuse  suurendamine  . . . . . . . . 236
30.3 Kognitiivse jõupingutuse erinevus . . . . . . . . . . . 236
30.4 Kultuuri(evolutsiooni)lised  seletused  . . . . . . . . . . 237
30.5 Uskumuste püsivus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 238
30.6 Asendustegevus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 239
30.7 Siserühma määratlemine . . . . . . . . . . . . . . . . 240
31 Keelekorralduse kokkuvõte
243
32 Kokkuvõte
244
33 Mõtlemisküsimuste kommentaare
247
Kirjandus
257
1
Sissejuhatus
Meie igapäevane tegevus põhineb suures osas varjatud eeldustel, mille
iseloomu või isegi olemasolu tavaolukorras ei teadvustata. Mingi alaga,
praegusel juhul mitmekeelse oskussuhtlusega sügavamalt tegeldes aga
tasuks  enne järelduste juurde asumist tähtsamad eeldused korraks üle
vaadata. Kuidas näiteks seletada  verbaalse  suhtluse toimimist? Miks
on nii, et kui siinset teksti  loete , siis saate vähemalt umbkaudu aru,
mida tahtsime sellega öelda?
Lihtsaim lahendus, mida ka varmalt kasutatakse, on postuleerida
keel. Olla seisukohal, et tekstil või selle osadel on omadus midagi
tähendada, ja et kirjutades valin keelendeid nende tähenduste järgi.
Kui kõneleja ja  kuulaja  oskavad sama keelt, kõneleja valib õiged keelen-
did oma mõtte  väljendamiseks  ja ka kuulaja teab nende tähendust, siis
kannavad need  keelendid  kõneleja mõtte kuulajani. Sellise fikseeritud
koodi mudeli järgi on tähendus keelendite objektiivselt tuvastatav
omadus, mille päritoluna enamasti nimetatakse kokkulepet.
See mudel kirjeldab edukalt ära suurema osa suhtlusolukordi. Siiski
leidub verbaalsel suhtlusel ka  aspekte , mida keele kui fikseeritud
koodiga seletada on üpris keeruline. Kui kood on fikseeritud, siis ei saa
see näiteks kuidagi muutuda, aga keel ju muutub, nagu paljud ilmselt
nõustuvad. Raske on kujutleda keele algset tekkimist selgesõnalise
kokkuleppe teel, samuti ei suuda see mudel seletada keelealaseid
eriarvamusi  pädevate emakeelekõnelejate vahel ega neile lahendusi
pakkuda.
Olukorras, kus olemasolev teooria oma põhiosas sobib, kuid
vaatlusalust nähtust  tervikuna  ära seletada ei suuda, on sellest
järelduva ebakindlusega toimetulemiseks peamiselt kolm võimalust.
Sissejuhatus
9
Uurimisobjekti osad, mida teooria seletada ei suuda, võib vaatluse
alt välja jätta, võib lubada kirjelduse servade ähmasust, võib aga ka
soovida siiski kogu nähtuse kirjeldamist ühe teooriaga – viimasel juhul
tuleb leppida olemasoleva teooria sobimatusega ning otsida paremat.
Otsingute toeks võiksime reaalteadustest õppida vahetegemist tead-
mise  ja arvamise vahel ning psühholoogidelt vahetegemist objektiivse
ja subjektiivse vahel. Oleme väga kaugel mõttest, nagu võiks siit või
mõnest teisest õpikust hankida objektiivset teadmist keele või millegi
muu kohta; pigem on rõhk oma arvamuste subjektiivsuse tunnistamisel
ja selle ülestunnistusega toimetulemisel.
Viimane pole kerge – kui ikka tõsiselt tundub, et lumi on valge,
siis on väga keeruline hoiduda lihtsustatud väitest „lumi on valge”
ja piirduda mõne teaduslikult paremini kaitstavaga, näiteks „mulle
tundub, et lumi on valge”, „kõik mu senised intervjueeritavad on
vastanud, et lumi on valge” või „mu senised mõõtmistulemused on
näidanud, et lumi on valge” (viimased kaks muidugi  eeldusel , et
vastavad uuringud on  tõepoolest  läbi viidud ja selliseid tulemusi
andnud). See näib esmapilgul olevat üsna  abstraktne  teadusfilosoofiline
probleem: kui lugeja suhtlusringkond on lume värvi teemal üldjoontes
ühel nõul, siis ei ole enamasti tõesti vahet, kas esitada  väiteid  lume
värvi kohta või iseenda lumevärviteemaliste arvamuste kohta.
Huvitavaks läheb asi ainult juhul, kui lugeja suhtlusringkond
ei ole vaadeldaval teemal ühel nõul. Siin raamatus tuleb  juttu
eriarvamusi võimaldavatest juhtudest keelega seotud aladel, täpsemini
tõlkimisel, sõnastikukoostamisel, keelekorralduses ja keelealastes vaid-
lustes. Mõned näited küsimustest, kus selge vahetegemine objektiivse
teadmise ja subjektiivse arvamise vahel kipub mõnikord meelest
minema:
• Mida see sõna tähendab?
• Mis on selle sõna  vaste  teises keeles?
• Kuidas seda defineerida?
• Kuidas seda tõlkida?
• Kas eesti keeles saab nii öelda?
• Kas seda sõna tohib eesti keeles kasutada?
• Milline on selle eriala mõistesüsteem?
•  Kumb  pakutud terminivariantidest on parem?
• Kas see on usaldusväärne  sõnastik ?
• Kas tõlkija käitus selles olukorras õigesti?
10
Sissejuhatus
• Milline on tööjaotus kirjutaja ja toimetaja vahel?
• Kes on selle teksti autor?
1.1
Raamatu struktuur
Esimeses peatükis kirjeldame täpsemalt fikseeritud koodi mudelit,
selle järeldusi ja puudusi ning nendega toimetuleku meetodeid. Ühe
meetodina tutvustame keelenähtuste mõistmise viisi, mis tekstide
asemel põhineb suhtlejatel. Tähendus ja  õigsus  ei ole sel juhul keele
ega isegi mitte teksti, vaid inimese omadused.
Inimesel põhinev seletus on ühes mõttes ebamugav: ta ei paku
kaitset vastutuse eest. Praktilistes suhtlusolukordades meeldib ini-
mestele täiesti arusaadavalt lükata vastutus endalt ära, viidates oma
valikute põhjendusena väidetavatele objektiivsele faktidele keele kohta.
Keel lihtsalt on selline, suhtlejast ei sõltu midagi. Kui tunnistada,
et keelt ennast otseselt mõõta kuidagi ei  õnnestu , andmeid on
põhimõtteliselt võimalik hankida ainult inimeste keelealaste arvamuste
kohta või teatud küsimustes ka senikasutatud väljendusviiside kohta,
siis läheb oma valikute põhjendamine veidi raskemaks. Selles levinud
olukorras aga, et inimeste ja nende  seniste  väljendusviiside uuringuid
vaidlusaluses küsimuses tegelikult pole tehtud, ei saagi  valikuid
põhjendada millegagi peale enda subjektiivse arvamuse. Suhtleja
lihtsalt tahab nii väljenduda või ta lihtsalt mõistab seda teksti  niimoodi ,
ja toetust tema sellisele tahtmisele ei ole tulemas kuskilt. Niimoodi
arvamiseks läheb tarvis üsna palju enesekindlust: suhtleja peab  pidama
end tegijaks ehk agendiks, kes vastutab ise oma sõnade eest.
Ülejäänud raamat räägibki tegelikult suhtlejast, tema teadmistest,
arvamustest ja vastutusest neljas oskussuhtluse valdkonnas. Termino-
loogia peatükis alustame mõiste- ja tähendusseostest. Viimastest
eriti  sünonüümia ,  polüseemia  ja homonüümiaga toimetulek on oluline
eeldus sõnastike tulemuslikul koostamisel ja  kasutamisel . Lähtudes
sõnastike eesmärkide ja sihtrühmade klassifikatsioonist, võrdleme
koostamismeetodeid nende aluseks oleva andmestruktuuri põhjal;
lähemalt kirjeldame tehnilisi ja töökorralduslikke vahendeid sõnastike
sisemise  kooskõla  saavutamisel. Lühidalt tuleb juttu ka termini-
moodustusest.
Tõlkimise peatükk algab uurimisobjekti määratlemise tänamatu
Sissejuhatus
11
ülesandega. Vastuseid küsimusele, mis on tõlkimine, on umbes sama
palju kui vastajaid. Siin üritame lähtuda praktikast ja käsitleda
tõlkimisena seda, mida tõlketurul on kombeks tõlkimiseks nimetada,
kaldudes  kahtluse  korral pigem laiema kui kitsama määratluse
poole. Tõlkija agentsust jaotusalusena kasutades kirjeldame kaht üsna
erinevat viisi tõlkimisest mõelda, koos praktiliste järeldustega tõlkija
pädevuse, tegevuse, vastutuse ja staatuse teemal.
Nii tõlkimisele kui ka ükskeelsele kirjutamisele võib tekstiloome
töövoos järgneda toimetamine, kvaliteedikontroll või muu valmis
teksti hindamist sisaldav tegevus. Toimetamise peatükis üritame
ülalkirjutatust lähtuvalt leida hindamise teoreetilist alust; taaskord
praktiliseks minnes aga kirjeldada turul nähaolevaid toimetamise ja
kvaliteedikontrolli meetodeid koos nende plusside ja miinustega.
Viimane teema on keelekorraldus kõige laiemas mõttes ehk
igasugune inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevus pa-
randustest argisuhtluses kuni institutsionaliseeritud keelekorralduseni
kitsamas mõttes. Nagu eelnevates peatükkides, üritame ka siin
kõigepealt  leida tegevusele teoreetilisi põhjendusi ja seejärel loetleda
leitud põhjendustest tulenevaid järeldusi praktika jaoks.
Peatükid lõppevad kokkuvõtte, mõtlemisküsimuste ja lisalugemise
soovitustega. Küsimustele enamasti üht õiget vastust ei ole; raamatu
lõpust leiate küsimuse numbri järgi kommentaarid, mida tasuks ehk
vaadata alles pärast küsimuse üle juurdlemist.
Õpiku teemadest on tõlke uurimine Marju Taukari ja ülejäänu Arvi
Tavasti kirjutatud.
1.2
Sihtrühm ja eesmärk
Eeskätt on see raamat mõeldud  keeleala  magistrantidele ning katab
peamised teemad, mida oleme alates 2002 käsitlenud terminoloogia,
kirjaliku tõlke aluste, tõlketehnika, keelekorralduse ja empiiriliste
uurimismeetodite kursustel. Üritame mitte eeldada eriti põhjalikke
lingvistikateadmisi, vaid lahti seletada kõik need asjad, mida magistran-
tidele on ikka tulnud ka loengus lahti seletada. Küll aga läheb lugejal
tarvis analüüsivõimet ning julgust endas kahelda ja nõuda põhjendusi
ka ilmselgena näivate väidete kohta.
See ei ole klassikaline õpik, mis  autorite  isiklikke  arvamusi  peites
12
Sissejuhatus
annaks ülevaate senistest  teooriatest . Vastupidi. Kirjutamise motivat-
sioon  on algusest peale olnud tõdemus, et käsitletavaid keelealaseid
tegevusi juhtivatel hoiakutel, tõekspidamistel ja teooriatel on kuskil
mingi lõtk sees. Nad kas põhinevad vaieldavatel eeldustel, on  vastuolus
empiiriliste uurimistulemustega või sisemiselt vastuolulised, või on
teooria mõnes küsimuses nii puudu, et miks-küsimusele jääbki vastus
saamata.
Eesmärk on panna kokku sisemiste vastuolude ja lünkadeta
kirjeldus, miks suhtlus toimib üleüldse ja konkreetselt  käsitletud
valdkondades, ning saada järeldustena senisest oluliselt vaidlustus-
kindlamaid ja ilmutatult põhjendatud praktilisi käitumisjuhiseid ja
hindamiskriteeriume neis valdkondades.
Kas see raamat on teie jaoks? Vaadake prooviks järgmisi väiteid.
• Keel on selle üldistus, kuidas inimesed räägivad, mistõttu ei ole
põhimõtteliselt võimalik kasutada keelt valesti.
• Keelenditel ega tekstidel ei ole sellist parameetrit nagu tähendus;
tähendus saab tekkida ainult pädeva lugeja teadvuses ja on
seetõttu subjektiivne. Sama tekst võib tähendada ühe lugeja
jaoks üht ja teise jaoks teist.
• Ka õigsus, grammatilisus, vastuvõetavus jms ei ole mitte
keelendite ega tekstide, vaid lugejate  parameetrid . Sama tekst
võib ühele lugejale sobida ja teisele mitte.
• Ma saan mõjutada seda, missugune mu  emakeel  on.
• Suhtlejana olen oma keelelistes otsustes vaba ja vastutan oma
otsuste eest ise.
• Vaidlustamise korral ei kõlba argumentidena viited väidetavale
keelele, selle kirjeldustele ega tekstidele, vaid saan viidata üksnes
iseenda või teiste inimeste arvamustele.
Kui need on teie jaoks igav läbitud etapp, siis ärge edasi lugege,
te ei leia siit midagi uut. Kui olete nendega teoreetiliselt nõus, aga
kahtlete nende praktilises rakendatavuses, siis lugege, üritame näidata,
miks see kahtlemine selle nõustumisega hästi ei sobi, ning julgustada
teooriat ja praktikat ikkagi kooskõlla viima. Kui on kiire, siis peaks
piisama raamatu osade kokkuvõtetest. Kui aga vaatate ja imestate,
kuidas keegi midagi nii rumalat ja kahjulikku võib mõelda, siis ongi
terve see õpik just teile.
I
Eeldused
2
Miks suhtlus toimib
Keelega  tegeledes  oleks väga kasulik kõigepealt kokku leppida, mis
asi see on, mida me keeleks  nimetame . Kui sel teemal korraldada
rahvaküsitlus, siis tõenäoliselt saaks valdavalt vastuseks, et keel
on suhtlusvahend. Vaevalt esitab see vastus mingit läbimõeldud
seisukohta; pigem annab selle täpselt samas sõnastuses kordumine
alust oletada, et niisugune vastus on kuskilt valmiskujul meelde jäänud
ega vaja väljaütlemiseks enam täiendavat juurdlemist asja sisu üle.
Juurdleme siiski. Millegipärast on nii, et inimesed suudavad teatud
tingimustel teha kõriga selliseid hääli ja/või vedada pliiatsiga paberile
selliseid kriipse, et nende kuulmisel või nägemisel saab teine inimene
aru või vähemalt  arvab  aru saavat, mida esimene mõtles. Miks see nii
on?
Järgmine viis samale küsimusele läheneda on mõelda keele kui
abstraktse süsteemi ja kõne kui suhtluse üksikjuhtumite seose peale.
Kumb oli enne, keel kui süsteem või kõne üksikjuhtumid? Kas inimesed
järgivad kõneldes süsteemi või kujuneb süsteem selle järgi, kuidas
inimesed kõnelevad? Kas kõne saab keelt mõjutada?
Veel üks muna ja  kana  tüüpi küsimus: kas sõnadel on tähendused
või tähendustel sõnad? Kas inimesed kasutavad sõnu nende praegustes
tähendustes sellepärast, et sõnadel on niisugused tähendused, või
on neil niisugused tähendused sellepärast, et inimesed neid niimoodi
kasutavad? Kas inimene saab sõnade tähendust mõjutada?
Neile küsimustele ei ole õigeid vastuseid ega enamasti isegi
lootust leida asjalikke meetodeid vastuste tuvastamiseks; need on
üksnes alternatiivsed viisid suhtluse toimimist enda jaoks arusaadavaks
16
Eeldused
mõelda, eriti kui teadvustada, et eelnemise-küsimustega on mõeldud
sisulist, mitte kronoloogilist järjestust.
Valikust,  kumba   uskuda , aga olenevad vastused pea kõigile siin
õpikus käsitletud olulisematele küsimustele. Kumbki eeldus iseeneses
ei ole teisest õigem, kuid ühe uskumisel põhinevad otsused võivad
osutuda teisel põhinevatest kasulikumateks või ongi mõni keelealane
toiming kujuteldav ainult ühe eelduste komplekti korral. Nii saame
ühtlasi võimaluse eelduste headust tagantjärele mingil määral siiski
hinnata, milles seisnebki siinse dilemma erinevus muna ja kana omast.
Need küsimused võivad esmapilgul tunduda praktikute jaoks
tarbetu  filosofeerimisena, kuid vastus neile on huvitav vähemalt kolmel
põhjusel .
Lihtsalt põnev
Kõigepealt on lihtsalt teaduslik huvi. Inimesele on omane tahta
teada, kuidas asjad töötavad, millest nad koosnevad ja miks nad just
niisugused on.
Keeletehnoloogia
Üks (ja ilmselt parim) viis masinaid inimkeeles suhtlema panna
oleks modelleerida inimaju ja panna  masinad  üleüldse käituma,
mõtlema, tundma jne inimese  kombel . Kuni see näib esialgu tehniliselt
keerukavõitu, võib üritada modelleerida konkreetselt inimestevahelist
verbaalset suhtlust. Selleks aga tuleks kõigepealt leida vastus ülal-
küsitule: kuidas inimesed seda teevad? Valest vastusest lähtumine
võib luua keeletehnoloogiliste rakenduste arendamisel põhimõtteliselt
ületamatuid takistusi.
Järeldused praktilise inimsuhtluse jaoks
See on selle raamatu põhiteema. Teooria, millega enda jaoks seletame
suhtluse toimimist, võiks anda selliseid juhiseid keelega seotud valikute
tegemisel, mis inimesi nende eesmärkidele parimal võimalikul viisil
lähemale aitavad. Keelelisi valikuid tuleb aeg-ajalt teha näiteks
sõnastike koostamisel ja kasutamisel, terminiaruteludes, tõlkimisel,
toimetamisel ja keelekorralduses.
Miks suhtlus toimib
17
Vähe on kasu levinud vastusest ülaltoodud küsimustele, et ikka
mõlemad on õiged: keel mõjutab kõnet ja kõne keelt, ja samamoodi
ülejäänud  teemadel . Näiteks ei anna need mingit meetodit, kuidas
eristada keeleviga keeleuuendusest, terminimoodustust keele risustami-
sest, tõlkeviga leidlikust tõlkest või eluvõõrast sõnastikku normatiivsest
sõnastikust.
Käesolevas osas alustame siis eeldustest. Kirjeldame üldlevinud
ettekujutust, et sõnadel on tähendused, selle ettekujutuse järeldusi
ja puudusi ning üht võimalikku alternatiivi, mis nihutab tähelepanu
tekstidelt inimestele ja reeglitelt vastutusele.
Lühidalt
• Verbaalse suhtluse toimimise seletamiseks on mitu viisi,
mis võivad omavahel erineda empiirilise põhjendatuse ja
praktilise kasulikkuse poolest.
• Suhtluse tööpõhimõtte teemal tasub omada läbimõeldud
seisukohta, sest sellest olenevad valikud raamatu ülejäänud
osades käsitletud küsimustes.
Küsimused
1. Kuidas teie enda jaoks seletate, miks on verbaalne suhtlus
üldiselt üsna töökindel?
2. Kuidas oleme saanud sellise keele, nagu ta meil praegu on?
Kohe päris algsest tekkimisest alates?
3. Keele muutumist peame ilmselt kõik võimalikuks. Aga mis sorti
sündmus peaks toimuma, et te pärast seda oleksite veendunud:
jah, nüüd on keel (või mingi väike osa keelest) muutunud?
3
Fikseeritud koodi mudel
Üsna mugav on ette kujutada, et keel kui abstraktne süsteem on
olemas. Olemas kuidagi meist sõltumatult või enne meid, ning kuidagi
fikseeritud: Emakeele Seltsi keeletoimkonnas kokku lepitud, kirja-
keele normingu kehtestamise korras määratud, terministandarditega
kohustuslikuks tehtud, mõne lähenemise kohaselt lausa kaasa sündinud.
Oma igapäevakõnes  üritavad  inimesed seda valmis süsteemi siis enam
või vähem edukalt järgida.
3.1
Suhtluse tööpõhimõte
Fikseeritud koodi mudeli kohaselt suhtlus toimib, kuna sõnadel ja keele
muudel elementidel on tähendused, mis on inimestele üldiselt teada.
Ühised teadmised keelendite tähenduste kohta võimaldavad kõnelejal
kodeerida oma mõtte sobivate sõnadega, mille kuulaja siis dekodeerib,
saades kätte mõtte, mille kõneleja sõnadesse pani.
Seda mudelit võib kujutleda ka kui rongi, mille vagunitesse kõneleja
oma mõtted paigutab, valides igale mõttele sobiva kujuga vaguni (st
sobiva tähendusega sõna), või ka müravaba kanalit, mille ühest otsast
kõneleja paneb oma mõtted sisse ja teisest otsast saab kuulaja nad
kätte (Reddy 1979).
Just fikseeritud koodide abil toimub suhtlus masinate vahel: on
võimalik kokku leppida, et pinge kasvamine sobival hetkel tähistab ühte
ja pinge langemine nulli, et A-tähte tähistab kood 0041, et sõnastiku
märksõna  algust tähistab silt , et laiend .jpg tähistab teatud
tüüpi pildifaile vms.
Fikseeritud koodi mudel
19
Inimestevahelisele suhtlusele on fikseeritud koodi mudelit ranges
mõttes üritatud rakendada eriti ühemõttelist suhtlust nõudvatel
juhtudel. Sellistel aladel nagu pilootide ja lennujuhtide vahelises
raadiosides, vähemal määral ka standardites, patentides ja muudes
juriidilistes tekstides on kõnelejale üsna täpselt ette kirjutatud, kuidas
oma mõtet väljendada. Niisuguseid selgesõnaliselt ja tavakeelest
rangemalt reeglistatud erialakeeli nimetatakse piiratud loomulikeks
keelteks.
Samal  mudelil  veidi nõrgemas mõttes põhineb aga üldse suur osa
inimeste igapäevasest keelelisest tegevusest:
• Sõnastike koostamine ja kasutamine põhineb sageli eeldusel, et
sõnadel on tähendused, mida on võimalik teada, kirja panna ja
sõnastikust järele vaadata.
• Paljud tõlkijad lähtuvad oma töös eeldusest, et eri keelte sõnade
vahel on nende tähendusest tulenevad ekvivalentsiseosed, mille
põhjal on võimalik otsustada sihtteksti sõnavalikut.
• Nii tõlgete kui ka algupäraste tekstide hindamine põhineb eel-
dusel, et on võimalik teha vahet õigete ja valede väljendusviiside
vahel.
• Tõlgete sisulise sobivuse hindamine lähtetekstiga võrdlemise teel
põhineb lisaks eeldusel, et kummalgi tekstil on tähendus, mida
on võimalik selle teksti uurimise teel objektiivselt kindlaks teha
ja seejärel kahe teksti tähendusi omavahel võrrelda.
• Keelekorraldus põhineb eeldusel, et on olemas mingi keeleks nime-
tatav asi, mida saab keelekorralduslike otsuste abil mõjutada.
Fikseeritud koodiga masinlikul suhtlusviisil, kui seda õnnestub
rakendada, on muidugi mitmeid eeliseid:
• Kuna sõnade tähendused on kokku lepitud ja ühiselt teada, siis
on vääritimõistmised üsna välistatud.
• Kokkuleppimise protseduur võimaldab tagada, et keel areneb
soovitud suunas, et kõigil tähelepanu väärivatel nähtustel on meie
keeles nimetused olemas ja need ei kattu omavahel tarbetult.
Mudeli vajakajäämistest suhtluse seletamisel tuleb juttu järgmises
peatükis, kõigepealt aga vaatame mõnd fikseeritud koodi mudeli
järeldust.
20
Eeldused
3.2
Keele olemus
Lingvistika  peavoolus on kaua oldud seisukohal, et keel on rakendus-
likest eesmärkidest sõltumatu abstraktne süsteem, ja peetud selle
vahendiks pidamist lausa vulgaarseks. See tundub küll olevat vastuolus
levinud ütlusega, et keel on suhtlusvahend; samas  viitavad  ka nende-
samade  ütlejate keelealaste otsustuste põhjendamisel kasutatavad
argumendid keele pidamisele siiski pigem eesmärgiks kui vahendiks:
„sellist sõna ei ole eesti keeles olemas”, „nii ei saa eesti keeles öelda”,
„see ei ole  korrektne  eesti keel” vms. Need ütlused eeldavad, et
miski eesti keeleks nimetatav nähtus on esiteks objektiivselt olemas,
teiseks ütlejale teada ja kolmandaks kritiseeritava väljendusviisi suhtes
primaarne.
3.3
Keele ja kõne seos
Keel kui süsteem on olemas enne meid ja selle kohta on võimalik omada
teadmisi. Iga pädev emakeelekõneleja ju teab intuitiivselt, millised
ütlused on grammatilised ja millised mitte, või millised sõnad on keeles
olemas ja millised mitte. Suheldes järgivad inimesed seda süsteemi, st
väljenduvad nii, et nende kõne oleks keelega kooskõlas.
3.4
Sõna ja mõtte seos
Pühakirja väidet, et alguses oli sõna, saab fikseeritud koodi  mudelis
võtta täiesti tõsiselt. Ferdinand de Saussure, mõjuka semiootikateooria
looja, kelle tähendusemudelil põhineb varjatult kogu meie kooliharidus,
on öelnud, et tähistatav (mõte) ei saa eksisteerida ilma tähistajata
(sõnata) ja mõtlemine ilma  keeleta  on vaid amorfne mass (1960: 145,
155).
Sõnu käsitletakse selle lähenemise puhul primaarsena igas mõel-
davas valdkonnas. Igapäevases tekstide lugemise olukorras kohtub
lugeja (või tõlkija) tõepoolest esimesena just (lähtekeelse)  tekstiga ,
mille tähenduse ta seejärel kuidagi välja selgitab. Sõnastikus käib
juurdepääs infole märksõna kaudu. Seadustes on legaaldefinitsioonid
antud terminitele, mitte mõistetele (kuigi termineid nimetatakse
seal mõisteteks). Keelealastes vaidlustes vaieldakse tavaliselt sõnade
Fikseeritud koodi mudel
21
tähenduste, mitte mõistete nimetamise üle. Keelekorralduses valitseb
selge ja läbimõeldud seisukoht, et tegeldakse ainult sõnadega, kuna
tähendusi normida ei ole võimalik.
3.5
Tähenduse olemus
Fikseeritud koodi mudelis kuulub tähendus keele või teksti omaduste
hulka. Vorm on primaarne, sisu käib vormi juurde.  Sealjuures  on
vaadeldava keelendi (või tekstilõigu) tähendust võimalik tuvastada
objektiivselt, ehk keelendil on olemas õige tähendus, millest siis
kuulajad võivad õigesti või valesti aru saada; samuti saavad  kõnelejad
kasutada keelendit õiges või  vales  tähenduses.
Selle lähenemise puhul on loomulik arvata, et igaüks ju saab
aru, mida kuuldav- loetav  tekst tähendab, ja tähendamine on teksti,
mitte kuulaja omadus. Niimoodi on ju must  valgel  kirjas; kõik terved
inimesed saavad aru ühtmoodi ja kui keegi saab aru teisiti, siis ta kas
pole terve või lihtsalt  eksib .
Seda keelendi objektiivselt õiget tähendust nimetatakse semanti-
liseks  tähenduseks , tekstitähenduseks, sõnastikutähenduseks või sõna-
sõnaliseks tähenduseks.
Kui keeleteaduse alamdistsipliinide hulgas teha vahet  semantika  ja
pragmaatika  vahel, nagu kaua on tehtud, siis võib keelendit konkreetses
suhtlussituatsioonis kasutada ka tema semantilisest tähendusest
erinevas , näiteks ülekantud või iroonilises tähenduses, mida kirjeldab
pragmaatika. See vahetegemine aga põhineb ikkagi vaikival eeldusel, et
semantika on olemas, huvitav ja koguni seisab kuidagi pragmaatikast
eespool. Üritame allpool näidata, et see pole ainus võimalik asjade
nägemise viis.
3.6
Keele tekkimine ja muutumine
Üldiselt tunnistavad fikseeritud koodi mudeli pooldajad, et keel on
kunagi kuidagi tekkinud. Kuidas, kas loomisakti või evolutsiooni teel,
polegi väga tähtis, sest tunnistatakse ka keele muutumist. Mõnesaja
aasta taguse eesti keele kohta on täiesti piisavalt andmeid, et igaüks
saaks tutvuda keele muutumise ulatuse ja kiirusega. Ühtlasi saab
selle tutvumise käigus üsna selgeks, et isegi kui keel loodi mingil
22
Eeldused
mitteevolutsioonilisel teel, siis kindlasti mitte täpselt sellisel kujul, nagu
ta meil praegu on.
Kindlasti lubab fikseeritud keele mudel keele muutumist sel teel,
et volitatud keelekorraldusasutus muudab kirjakeele normingu  allikaid .
Spontaanset muutust on võimalik tõepoolest täiesti võimatuks pidada;
fikseeritud koodi nii ortodoksset pooldamist kohtab siiski harva.
3.7
Kõne headuse hindamine
Koodi fikseerimine on hea lihtne seisukoht: keelealaste kahtluste või
vaidluste korral on alati võimalik autoriteetsetest allikatest järele
vaadata või küsida, kumb variant on õige, parem, soovitatav vms.
Suhtleja enda töökoormus keeleasjade otsustamisel on mugavalt väike.
Autoriteetsed allikad võimaldavad fikseeritud koodi mudeli järgi
ka teiste väljendusviisi hinnata. Kui inimene kasutab sõna, mida
pole kirjakeele normingu allikates, või käänab seda neis märgitust
erineval viisil, siis kasutab ta keelt valesti ja on õigustatult ära
teeninud hukkamõistu oma harimatu ja kultuuritu käitumise eest.
On ootuspärane, et talle pannakse halbu hindeid, töölevõtmisel satub
ta pingereas tahapoole ja üldse korralikud inimesed pigem väldiksid
temaga suhtlemist.
Veelgi enam – eriti juhul, kui mitu harimatut inimest kasutab keelt
ühel ja samal viisil valesti, on see ka keele risustamine. Fikseeritud
keel on üks olulisemaid kultuuriväärtusi, eestlaste identiteedi alus,
põhiseadusega kaitstud, ja selle rikkumine norminguvastase kasutusega
on äärmiselt taunitav.
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudel ehk kanalimetafoor on lihtsaim ja
levinuim viis verbaalse suhtluse tööpõhimõtet seletada.
• Paljude igapäevased toimingud nt sõnastike koostamisel ja
kasutamisel, tõlgete hindamisel või keelekorralduses eeldavad
selle mudeli kehtivust.
• Kui seda mudelit õnnestuks täies ulatuses rakendada, oleks
suhtlus praegusest oluliselt tõhusam ja ühemõttelisem.
Fikseeritud koodi mudel
23
Küsimused
4. Enne edasilugemist: kas oskate lisaks  mainitud  eelistele välja
tuua mõne puuduse, mis fikseeritud koodi mudelil on? Kui seejärel
loete järgmist  peatükki  ja mõnda teie mõeldud puudust seal kirjas
pole, siis palun kirjutage meile.
4
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
Kui keele toimimist seletada enda jaoks fikseeritud koodi mudeliga,
et keelenditel on tähendused ja suhtlus põhineb suhtlejate ühisel
teadmisel nende kohta, siis peaksid puudulikud või lihtsalt erinevad
teadmised tekitama ületamatuid suhtlusraskusi.
Miks siis igapäevasuhtlus ikkagi toimib? Miks suudavad inimesed
soovi korral edukalt suhelda isegi väikelaste või välismaalastega, kes
alles õpivad nende keelt? Miks mõistetakse erilise jõupingutuseta ka
ülekantud tähendusi ja irooniat? Miks saab kuulaja aru kõneleja
eksimusest sõnavalikul ja oskab enamasti isegi  paranduse  pakkuda?
Kui kood oleks fikseeritud, või õigemini, kui suhtlus põhineks sellel,
et kood on fikseeritud ja suhtlejatele ühiselt teada, siis ei saaks ju
koodivälised väljendid kuidagi mõistetavad olla. Vastupidi samuti:
kuidas on võimalik kaasvestleja mittemõistmine, kui too väljendub igati
tavapärasel viisil? Kui ühise infovahetuskoodi kokkuleppimisest piisaks
suhtluse toimimiseks, siis niisugust mittemõistmist ei saaks ju juhtuda.
Silmatorkavalt puudu on fikseeritud keele mudelis keele tekkimise ja
muutumise seletus. Tekkimine pole lihtne teema, sest esiteks ei saa
seda vahetult empiiriliselt uurida ja teiseks on võimalik pidada keelt
umbes samasuguseks nähtuseks kui loogikareeglid. Nende kohta aga
ei ole filosoofidel üksmeelt, et kas need on leiutatud või avastatud, ja
kui nad on avastatud, siis oleks nad justkui alati olemas olnud. Nii et
põhimõtteliselt on võimalik ka seisukoht, et keel on alati olemas olnud
ja viimase mõnesaja tuhande aasta jooksul  tasapisi  avastatud.
Keele muutumine on tekkimisest veidi paremini empiiriliselt
jälgitav, mistõttu on sel teemal ka rohkem üksmeelt. Keel ikka muutub
küll, ka fikseeritud koodi pooldajate arvates,  kusjuures  ta ei muutu
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
25
mitte ainult volitatud keelekorraldusasutuse otsuste tagajärjel, vaid
ka spontaanselt, nagu on näha kasvõi teadlikule keelekorraldusele
eelnenud perioodi keeleajaloost, mis ju samuti muutusi sisaldas.
Spontaansele muutusele on üsna raske leida koodi fikseeritusega
ühilduvat selgitust. Meie ei oskagi viidata teooriale, mille kohaselt
saaks muutuda asi, mis oma definitsiooni kohaselt muutuda ei saa.
Huvitav on ka küsimus selliste väljendite mõistmisest, mida keegi
(või vähemalt vaadeldavad suhtlejad) kunagi varem kasutanud ei ole.
Selliseid tuleb ikka ette, kuna keele tekkimise või muutumise käigus
on igal väljendil ju kunagi olnud päris esimene kasutuskord, mil selle
tähendus ei saanud kuidagi kuulajatele tuttav olla. Hiljem aga on
tuttav, ilma et mingit kokkulepitud koodi täiendamise protseduuri
oleks läbi viidud.
Tänapäeva keeleteaduses on hakanud levima seisukoht, et pädeval
emakeelekõnelejal on oma väljendusviisi teemal alati õigus. Aga mis
saab siis, kui kaks emakeelekõnelejat on veendunult eri arvamustel ja
energiliselt vaidlevad? Fikseeritud koodi mudel ei võimalda siin muud
lahendust , kui et vähemalt ühel neist siiski ei ole õigus. Või siis ei järgi
nad sama koodi, ja vaidlus põhineb selle asjaolu mitteteadvustamisel
või mittemeeldimisel (kumbki tahaks, et teine ikka ka tema koodi
järgiks). Eriti groteskne ongi jälgida vaidlust, kus mõlemad pooled
viitavad väidetavalt objektiivsetele faktidele keele kohta, tõepoolest
tunnistamata, et vastaspoolel on tollele väidetavale objektiivsusele ju
täpselt  samasugune  juurdepääs kui neil.
Ühest küljest arvab ka väidetav eksija loomulikult, et hoopis teine
ise eksib, aga teisest küljest illustreerib sellesama vaidluse võimalikkus
just keele mõistmise subjektiivsust ehk vaidlemise mõttetust. Kui oleks
olemas teksti mingis mõttes objektiivne tähendus, siis poleks ju selle
teemal  vaielda  tarvis, vaid võiks tähenduse välja selgitada ja jutul
lõpp. Tegelikult tuleb eriarvamusi siiski ette, ka üsna kõrgete panustega
aladel nagu näiteks kohtuvaidlustes. Advokaatide töö ju tekstide (oma
kliendile soodsal viisil) tõlgendamises seisnebki.
Konkreetselt võivad oskuskeelest rääkides vaidlusi põhjustada
terminivalik ja tekstide tõlgendamine. Uusi termineid läheb ikka vaja
ja nende üle vaieldakse terminikomisjonides, tõlkija ja toimetaja vahel,
autori ja retsensendi vahel, mõnikord ka lihtsalt kõneleja ja kuulaja
vahel. Fikseeritud koodi pooldavad vaidlejad sooviksid arusaadavalt
vaadata autoriteetsest koodiraamatust järele, missugune koodielement
26
Eeldused
on kõnealuse nähtuse tähistamise jaoks õige. Aga kui nähtus on
täiesti uus? Siis nõustuvad paljud, et koodiraamatus ei saa selle kohta
veel rida olla, vaid see tuleb sinna alles tekitada, valides nähtusele
nimetuse. Paraku seisnevad kõik terminimoodustusviisid, nagu allpool
terminivaliku peatükis juttu tuleb, kas uue sõna toomises keelde
või olemasolevale sõnale uue tähenduse andmises. See aga tekitab
fikseeritud koodi järgijale kohe järgmise, vastassuunalise probleemi –
ükskõik, milline sõna valida, ei ole ta ju valimise hetkel senikehtinud
koodi osa. Tehistüved ja tuletised „ei tähenda ju midagi” või „on
kabinetivaikuses välja mõeldud”, laenud võõrkeeltest „ei ole ju eesti
keel”, laenud üldkeelest või teiste alade oskuskeeltest „tähendavad ju
hoopis muud”.
Lisaks õiguse ja avaliku halduse valdkondadele on tekstide
tõlgendamise teemalised vaidlused eriti levinud ka tõlkimisel: kui
tõlkija ja toimetaja või  hindaja  on veendunud lähteteksti olulisuses
tõlkimisel (mis ei ole ainumõeldav seisukoht, nagu allpool näeme), siis
tekib aeg-ajalt ikka vaidlusi sel teemal, kas tõlkija on lähtetekstist
õigesti aru saanud. Tõepoolest, fikseeritud koodi korral on õige
tähendus tekstis kirjas ja seda on võimalik sealt välja lugeda. Jällegi
pole muud võimalust, kui et vähemalt üks vaidlejatest eksib. Kõigepealt
väiksem mure: kui pidada vältimatuks, et üks vaidleja eksib, siis
tuleks ju arvestada ka võimalusega, et eksivad mõlemad. Sellisel juhul
jääbki lahendus saamata või on saadud lahendus objektiivselt vale.
Suurem  seletuse  puudujääk tekib aga selles levinud olukorras, kus
kõigi vaidlejate  pädevus  on üsna selgelt väljaspool kahtlust, ja  ühegi
neist eksinuks tembeldamine ei ole arvessetulev variant. Kui sõnade
tähendused oleksid koodis fikseeritud, nagu näiteks neilsamadel kohtus
vaidlevatel juristidel on mugav mõelda, siis ei oleks vaidlemisel mõtet,
vaid tuleks õige tähendus järele vaadata. Ja kui teksti tähendust oleks
võimalik objektiivselt tuvastada, siis ei saaks samale  tekstile  tuvastada
rohkem kui üht tähendust.
Vajadus inimeste  keelelist  käitumist masina jaoks modelleerida
seisab küll väljaspool siinse õpiku otsest käsitlusala, kuid väärib
mainimist indikaatorina. Inimkeelt kui fikseeritud koodi on masinatele
õpetatud alates 1950ndatest ja viimasel ajal on seoses arvutusvõimsuse
kiire kasvuga selleks üsna lahedad tingimused, tulemus on aga esialgu
niru. Masinad ei suhtle nagu inimesed. Midagi on neile õpetatavas
mudelis teistmoodi kui inimsuhtluses.
Fikseeritud koodi mudeli puudusi
27
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudeliga on raske seletada keele tek-
kimist ja muutumist, vigase (nt õppija) väljendusviisi
mõistmist, mõistmisraskusi igati reeglipärase keele korral
ega keelealaseid vaidlusi pädevate emakeelekõnelejate vahel
(terminiarutelus, tõlke toimetamisel, kohtuvaidluses vms).
• Vaidlustes on väidetavale fikseeritud koodile viitamine eriti
mõttetu – kui kood oleks fikseeritud, siis poleks seesama
vaidlus ju võimalik.
Küsimused
5. Kas fikseeritud koodi mudelit annaks kuidagi täiendada või
täpsustada, et tal loetletud puudusi poleks?
Lugemist
• Hurford 2007 räägib keele ja eriti tähenduse tekkimisest
evolutsiooni käigus, uurides  muuhulgas  praeguste ahvide
kognitiivseid võimeid ja leides need olevat väga lähedased
abstraktsele mõtlemisele, mida varem on üldiselt inimese
monopoliks peetud.
• Harris 2001 on kogumik, mille artiklites käsitletakse keele-
müüdi mõju lingvistikale ja  mitmele  oskussuhtluse valdkon-
nale. Keelemüüdiks nimetavad sealsed autorid sama, mida
siin oleme nimetanud fikseeritud koodi mudeliks: et keel on
kood, mille abil antakse mõtteid edasi.
• Uskumust, et kõneleja paneb oma mõtted suhtluskanali ühest
otsast sisse ja kuulaja võtab need muutmatul kujul teisest
otsast välja, nimetab Michael Reddy kanalimetafooriks. Oma
mõjukas artiklis (1979) näitab ta, kuidas kanalimetafoor on
nii üldlevinud, et isegi selle vastu vaidlejad ise oma  argu -
mentatsioonis kohati eeldavad selle kehtimist. Alternatiivi
nimetab Reddy tööriistavalmistaja paradigmaks.
5
Toimetulek puudustega
Nagu eelmises peatükis nägime, leidub keelelise suhtluse aspekte, mida
on võrdlemisi keeruline sobitada üldlevinud ettekujutusega, et keel
on märgisüsteem, mille elementidel on kokkuleppelised tähendused.
Mida sellisel puhul ette võtta? Millised on põhimõttelised tegutsemis-
variandid, kui meie  parajasti  pooldatav teooria ei kirjelda vaadeldavat
nähtust tervikuna?
5.1
Kitsendada käsitlusala
Esimene võimalus on ausa uurijana selgelt väljendada, mille kohta
teooria käib. Tunnistada, et kogu nähtuse kirjeldamine käib meie
praeguste teadmiste juures üle jõu, eraldada endale jõukohane  uurimis -
objekt ja kirjeldada see korralikult otsast lõpuni ära. Käsitlusala
kitsendamine on  populaarne  keelefilosoofias, kus tegeldakse aasta-
kümneid selliste välisvaatlejale marginaalsena näivate teemadega nagu
pärisnimede osutus, üritamatagi ära seletada keelelist suhtlust kui
niisugust.
Siia üle kantuna tuleks selle lahenduse puhul anda keeleliste
nähtuste  loend , mida me ei üritagi seletada: keelemuutused, vaidlused,
terminimoodustus, tekstide tõlgendamine, vigase teksti mõistmine.
Loetelu  läheb pikaks ja, mis veelgi olulisem, koosneb just  nendest
huvitavatest nähtustest, kus just kõige rohkem teoorialt abi tahaks
saada.
Toimetulek puudustega
29
5.2
Lubada servade udusust
Teine lahendus on populaarne keeleteaduses: lubada teooria servade
udusust, üleminekualasid, seletuste kohatist puudumist või kolme-
valentset loogikat. Viimane kujutab endast loobumist välistatud kol-
manda seadusest, et tõene on kas A või mitte-A, ning mõlema üheaegse
tõesuse ja/või vääruse lubamist. Selliselt täiendatud loogikaga saab
tõepoolest kirjeldada olukorda, kus muutub üks muutumatu nähtus.
Konkreetselt keele alal:
• Keel on püsiv nähtus, mis muutub pidevalt.
• Suhtlus põhineb fikseeritud koodil, aga töötab  vigade  korral ka
ilma selleta.
• Tekstil on üks õige tähendus, aga õigeid tähendusi võib olla mitu.
• Vaadeldav sõnamoodustusviis üldiselt sobib, aga selle sõna puhul
mitte; põhjust ei oska öelda.
• Vaadeldavad sõnad on üksteise sünonüümid või vasted ja samas
ei ole ka; levinud seisukoht sõnastikes.
• Mõlemal vaidlejal on mingis mõttes õigus, aga ei tea, mis mõttes.
• Üks vaidlejatest eksib, aga ei tea, kumb; võibolla mõlemad.
• Semantiline tähendus on piisavalt väljakujunenud  konventsioon ,
aga piisavus on kvantifitseerimata.
Jällegi on seletuse udusused just huvitavate kohtade peal ja
võimaldavad teoorial edukalt küsimuste eest kõrvale põigelda.
5.3
Otsida paremat teooriat
Vägisi tekib  kiusatus  jõuda järeldusele, et keelendite tähendusel
põhinevad keeleteooriad on pankrotis (Ramscar et al. 2010) ja otsida
midagi paremat. Järgmises peatükis kirjeldamegi tekstide ja keele
asemel suhtlejatele keskenduvat suhtluse mõistmise viisi, millega
õnnestub vältida eelmises peatükis nimetatud lünki seletamises.
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudelit on lihtne kitsendada, jättes
vaatluse alt välja just need nähtused, kus teoorialt abi vaja
oleks.
6
Inimestel põhinev mudel
Eelmistes peatükkides nägime, milliseid keelelise suhtluse aspekte
fikseeritud keelel põhinev  ettekujutus  suhtluse toimimisest ei suuda
täielikult ära kirjeldada ega neis kerkivatele praktilistele küsimustele
vastuseid pakkuda. Keele postuleerimine pole aga üldse  vältimatu . Mis
juhtuks, kui  loobuda  eeldusest, et keel kui süsteem on objektiivselt
olemas? Äkki siis saaks suhtluse toimimist endale kuidagi paremini
ette kujutada?
6.1
Suhtluse tööpõhimõte
Üldiselt on viisakas arvata, et teised inimesed mõtlevad. Samuti
on inimestel sageli olemas evolutsiooni käigus kasulikuks osutunud
empaatiavõime ehk oskus teise inimese vaatlemise teel omandada mingi
ettekujutus sellest, kuidas teine end tunneb või mida mõtleb. Signaalid,
mida selle vaatluse käigus loetakse, on üsna peened ning nende valik lai:
pupillide laienemine, punastamine, käte värin, pilgu suund, näoilmed,
žestid, enam või vähem keerukad häälitsused. Viimase mõne tuhande
aasta jooksul ka pliiatsi või klaviatuuri abil tehtavad joontekogumid,
mida kirjalikuks tekstiks nimetatakse.
Verbaalne kõne on üks paljudest kanalitest, mille kaudu inimesed
oma liigikaaslaste kohta infot hangivad või teistele enda kohta infot
edastada üritavad. Tõepoolest, üsna mitmekülgsete võimalustega ja
liigi praeguses arenguetapis ka üsna oluliseks kujunenud kanal – aga
mitte ainus, mitte kuidagi unikaalne ega isegi mitte kõige töökindlam
(uuringud kinnitavad, et kui kaasvestleja sõnad ja  kehakeel  tunduvad
olevat vastuolus, siis usutakse pigem kehakeelt).
Inimestel põhinev mudel
31
Suhtlus toimib, kuna inimesed tahavad mõista ja mõistetud olla
ning võimekate olenditena teevad kõik võimaliku selle tahtmise
saamiseks ( Grice ’i koostööprintsiip, 1957). Nii on mõistmine mõningase
oletamise toel võimalik ka võõravõitu keeles, häiriva kanalimüra korral,
väikelastega rääkides, kõnedefektide korral või ngau sleels ttnuud
kasets, kus sgieuated thäeegdta snaõd oild tetäsii maeõtstavid.
Kui fikseeritud koodi mudeli järgi loeb kuulaja sõnadest välja
mõtte, mille kõneleja sinna pani, siis suhtluse tööpõhimõtte seleta-
misele võib läheneda ka lausa teistpidi – et oodatav mõte on
pädeva kuulaja peas juba varem olemas. Tekstiliigist olenevalt
võib see ootus olla enam või vähem kindel, alates standardsete
suhtlussituatsioonide peaaegu täielikust ettemääratusest kuni uudsust
taotleva ilukirjanduseni, kus kindel on ainult autori soov lugeja
ootustele mitte vastata. Suhtluse käigus kuulaja lihtsalt kitsendab oma
ootuse  ebakindlust. Jah, liikluspolitseinik  vist  tõepoolest soovib mu
juhiluba näha. Ahah, tundub et seekord üritab kirjanik mind üllatada
ropendamisest hoidumisega. Vms.
Mõistmiseks või ebakindluse edukaks kitsendamiseks tehakse
kõik võimalik, aga mitte rohkem. Kui jääb puudu taustateadmisi,
analüüsivõimet või ka lihtsalt mõistmise soovi, siis võib väga kergesti
juhtuda, et kuulaja tõepoolest ei saagi teada, mis kõneleja teadvuses
toimub – täiesti olenemata kasutatud sõnadest ja nende väidetavatest
sõnastikutähendustest. Ilmselt oskab igaüks oma kogemusest nimetada
hulgaliselt möödarääkimise juhtumeid, kus kõik suhtlejad olid keelen-
dite tähenduste teemal ühel nõul, aga suhtlus ikkagi ei toiminud.
6.2
Keele olemus
Nagu  öeldud , on keel selles maailmapildis kaotanud oma keskse koha,
taandunud üheks paljudest võimalikest vahenditest ning lisaks pole
kuigi selge ka tema olemus. Kui tingimata tahta midagi keeleks
nimetada, siis võiks see ehk olla inimese arusaam sellest, milliseid
häälitsusi või kriipse on otstarbekas millistel juhtudel teha, et oma
eesmärke kõige paremini saavutada. Need eesmärgid võivad olla
millised tahes, alates toidu hankimisest ja kaaslase leidmisest kuni
Nobeli kirjandusauhinnale kandideerimiseni.
Keelt võib selles mõttes võrrelda empiiriliste teadustega, näiteks
32
Eeldused
füüsikaga. Nagu füüsika kirjeldab osakeste liikumist, kirjeldab keel
suhtluse toimimist.
Traditsiooniliselt on keelt peetud keeleteaduse uurimisobjektiks.
See tekitab raskestivastatavaid  küsimusi  andmekogumismeetodite
teemal – kuidas hankida empiirilisi andmeid nähtuse kohta, mis
ise on uurija valikutest sõltuv abstraktsioon – ja näitab nii keele-
teadust füüsikaga võrreldes ebasoodsas valguses. Kui aga minna ühe
abstraktsioonitaseme võrra allapoole, pidada suhtlust uurimisobjektiks
ja keelt teooriaks, siis asetub kõik ilusti oma kohale.  Keeleteadus  on siis
umbes samasugune metadistsipliin nagu füüsika ajalugu või füüsika
didaktika, mida ei peagi saama füüsika endaga empiirilisuse poolest
võrrelda.
6.3
Keele ja kõne seos
Niimoodi määratletud keele saamisviis peaks olema ilmne: keel on
teiste inimeste kõne pikaajalise jälgimise, sealsete seaduspärasuste
märkamise ning oma ütluste edukuse registreerimise tulemus, ehk keel
on kõnega võrreldes selgelt  sekundaarne .
Suhtluse kirjeldamisel näib seega olevat toimunud umbes järgmine
areng võrreldes fikseeritud koodi mudeliga:
1. Keel on abstraktne süsteem, suhtlus pole huvitav.
2. Keel on abstraktne süsteem, millel võib olla praktilisi rakendusi
suhtluses .
3. Keel on suhtlusvajaduste rahuldamiseks mõeldud abstraktne
süsteem.
4. Keel on suhtlusaktide vaatluse põhjal tagantjärele tehtud
üldistus.
5. Keel pole huvitav; suhtluses kasutavad inimesed loovalt kõiki
käepäraseid vahendeid, nii verbaalseid kui ka muid.
6.4
Sõna ja mõtte seos
Selleks, et midagi öelda, peab midagi öelda olema. Konkreetses
suhtlusolukorras näib üsna vältimatu, et hääli või kriipse sunnib
inimese tegema mingi tema teadvuse olek, mida võiks mõtteks
nimetada ja mis peab ilmselt olema olemas enne neid hääli või kriipse.
Inimestel põhinev mudel
33
Ka keele tekkimise või muutumise peale mõeldes – kõigepealt ikka
kohtume  senitundmatu liblikaliigiga ja alles seejärel mõtleme talle nime
välja, või kõigepealt leiutame jalgratta ja alles seejärel moodustame
selle tähistamiseks  liitsõna . Mitte vastupidi.
Kuna võimalikke mõtteid on oluliselt rohkem kui väljaütlemis-
kõlbulikke (sh realistliku pikkusega) häälikukombinatsioone, ei saa
sõnad ja mõtted kuidagi omavahel  otseses  vastavuses olla. Nagu
igasugune kodeerimisprotsess (vt nt Shannon 2001), viskab ka mõtete
sõnade abil kodeerimine vältimatult ja pöördumatult infot ära, ehk
kõneleja suhtlustaotlus saab kuulajani jõuda vaid osaliselt. Sõnadest
tähenduste järeldamine on vältimatult alaspetsifitseeritud ülesanne,
mida kinnitavad ka empiirilised katsed esimese keele omandamisest:
lapsed omandavad kergesti mõistete nimetusi ja ei omanda üldse
sõnade tähendusi (Ramscar et al. 2010).
6.5
Tähenduse olemus
Tavateadvuses on väga sügavalt juurdunud ettekujutus, et sõnadel on
tähendused. Aga mis on tähendamine või kuidas kahtluse korral mingi
väljendi tähendust tuvastada? Pole ju keegi seni näidanud tähenduse
vahetu mõõtmise meetodit, mis ei sõltuks inimeste (halvemal juhul
uurija enda) tähenduseteemalistest arvamustest.
Tähendusest räägitakse kui millestki üsna enesestmõistetavast,
näiteks et A tähendab B või A ei tähenda B, tavaliselt täpsustamata,
mis mõttes tähendab või mis mõttes ei tähenda. Vaatame võimalikke
tähenduse liike ja nende tuvastamise meetodeid.
Kõnelejatähendus
Alates Grice’ist (1957) on kõnelejatähenduseks nimetatud seda, mida
algne kõneleja tahtis oma tekstiga öelda. Kõnelejatähendust on
praktiliselt võimatu tuvastada, isegi kui kõneleja on küsitlemiseks
kättesaadav. Ta ei tarvitse soovida tunnistada, miks ta niisuguse
teksti moodustas, või ei tarvitse ta seda ka ise lõpuni teadvustada.
Seega on igasugused  väited  algse autori kavatsuste teadmisest ning
teksti lugemisel või tõlkimisel arvestamisest pehmelt öeldes alusetud.
Mingigi tõepõhi võib neil väidetel all olla ainult erijuhtudel, näiteks
34
Eeldused
kui niimoodi väitev tõlkija on ühtlasi ka lähteteksti autor ja tegemist
on lihtsa tarbetekstiga.
Kuulajatähendus
Palju sagedamini on teada kuulajatähendus ehk kuidas kuulaja teksti
mõistab. Tekstiga kohtudes interpreteerib kuulaja seda vastavalt
oma võimetele ning konstrueerib tekstist saadud teabest ja oma
varasematest teadmistest ja hoiakutest mingi arvamuse selle kohta,
mida tekst tähendab või mida kõneleja mõtles.
Siia kuulub eranditult kogu kuulaja tekstist saadav teave, kaasa
arvatud kõikvõimalikud seisukohad sel teemal, mida tekst „tegelikult”
tähendab või mida autor „tegelikult” mõtles.
Kuulajatähendus on tervikuna kuulaja sees ja olemuslikult
subjektiivne; neid tähendusi on täpselt sama palju kui kuulajaid. Kuni
ei õnnestu leida kaht peensusteni ühtmoodi mõtlevat inimest, ei ole ka
võimalik, et kaks inimest ühest (vähegi keerukamast) tekstist ühtmoodi
aru saaksid. Lihtsamate tekstide või sarnasemate  kuulajate  puhul
võivad erinevused olla väikesed, isegi ebaoluliselt väikesed, aga see ei
muuda neid olematuks.
Semantiline tähendus
Semantiline tähendus (ehk tekstitähendus, sõnastikutähendus, otsene
tähendus, sõnasõnaline tähendus) on see, mida mingi  väljend  keeles
objektiivselt ja suhtlejatest sõltumatult tähendab – ja paraku ei ole
seda olemas. Vähemalt ei ole keegi seda kuskil vaadelnud, mõõtnud ega
muul viisil tuvastanud. Ka ei ole keegi kirjeldanud ühtegi semantilise
tähenduse tuvastamise meetodit, mis ei sisaldaks kuidagi inimeste
uurimist , vaid hangiks oma andmed otse (väidetavalt objektiivselt
eksisteerivast) keelesüsteemist või vähemalt tekstidest.
Siit jõuame selle raamatu keskse seisukohani: õhuvõngete ega
kriipsude jadadel lihtsalt pole sellist parameetrit nagu tähendus. Sõnad,
fraasid,  laused  ja tekstid iseeneses ei tähenda absoluutselt mitte midagi,
vaid on täiesti mõttetud. Tähendus (täpsemini kuulajatähendus) tekib
neile ainult pädeva kuulaja olemasolul, järgmiste järeldustega:
• Tähendus on inimese (kuulaja) teadvuse omadus, mitte teksti
ega ammugi mitte keele oma.
Inimestel põhinev mudel
35
• Eriarvamused tähenduse teemal on loomulikud.
• Tähenduseteemaliste eriarvamuste lahendamiseks ei ole mingeid
meetodeid peale toore jõu (positsiooni, hääle kõvaduse või
sõprade arvu).
• Ka objektiivse tähenduse teadmisele pretendeerijad on kõigest
inimesed ja väidetav semantiline tähendus on nende subjektiivne
interpretatsioon, üks paljudest võimalikest.
Kui üritada ka siin kirjeldada tähenduse  kirjeldamise  ajaloolist
arengut keeleteaduses ja -filosoofias, siis see võiks olla umbes järgmine:
1. Teksti tähendus on tema elementide semantiliste tähenduste
summa.
2. Kuulaja tuvastab teksti tähenduse selle elementide semantiliste
tähenduste alusel, lisades ka veidi analüüsi.
3. Tekstielementide semantilised tähendused on kuulajale vihjeks,
mille põhjal kuulaja konstrueerib mõistmise.
4. Tekstis ei ole semantilisi tähendusi; kuulaja konstrueerib
mõistmise kuuldud õhuvõngete või nähtud kriipsude jada põhjal,
mida ta on õppinud ära tundma.
5. Kuulaja üldjuhul ei hangi tekstist uut infot; tal on eelnevalt enam
või vähem kindlad ootused kõneleja suhtlustaotluse kohta, ja
teksti põhjal kuulaja üksnes vähendab oma ootuste ebakindlust.
Konventsionaalne tähendus
Kas siis mingit intersubjektiivset tähendust ei olegi olemas? Kuidas siis
üldse suhtlus toimib, kui igaüks keelendite tähenduse kohta omamoodi
arvab? Tavaliselt on erinevused eri kuulajate tõlgenduste vahel siiski nii
väikesed ja/või üleküsimisega lahendatavad, et tegelike valearusaamiste
osakaal kõigist suhtlusaktidest jääb talutavale  tasemele .
Seost eri inimeste kõneleja- ja kuulajatähenduste vahel nimetatakse
konventsionaalseks tähenduseks (Lewis 2002). See kujuneb välja
siis, kui suur hulk kõnelejaid on mingit häälikujada mingi mõtte
väljendamiseks kasutanud, ja suur hulk kuulajaid on saanud positiivset
tagasisidet oma viisile seda häälikujada tõlgendada, st suhtlus on kõigi
osaliste rõõmuks toiminud. See ei ole midagi objektiivselt õiget, ei ole
mingi keele vaieldamatu omadus, et see häälikujada just seda tähendab.
On üksnes ajalooline fakt, et seni on paljud inimesed, kes niisugust
tähendust on uskunud, oma uskumusega rahule jäänud.
36
Eeldused
Mille poolest erineb konventsionaalne tähendus naiivteooria
pooldatavast õigest (objektiivsest, semantilisest, täht-tähelisest vms)
tekstitähendusest? Peamiselt selle poolest, et tema määratlusse
on sisse kirjutatud muutumise võimalus. Iga inimene saab oma
keeleliste valikutega mõjutada konventsionaalse tähenduse kujunemist
– kas võttes tarvitusele mõne uudse väljendusvahendi, eelistades
üht võrdvõimalikest alternatiividest,  andes  kaasvestlejatele ilmutatud
tagasisidet nende keeleliste valikute kohta või ka lihtsalt igapäevaste
valikutega, ostes pigem paremini reklaamitud tooteid või  lugedes  pigem
paremini kirjutatud raamatuid.
Samas saab konventsiooniga edukalt kirjeldada ka neid suhtlus-
olukordi , mida kasutatakse musternäidistena fikseeritud koodi mudeli
kehtivuse kohta, näiteks lendurite ja lennujuhtide vaheline väga  rangelt
reglementeeritud raadiosuhtlus. Konventsioon on seal lihtsalt väga
tugev ja selgelt välja kujunenud. Siiski kasutavad ka sealsed suhtlejad
reglementeerimata keelendeid pidevalt ja isegi naljatavad omavahel.1
Veelgi enam, isegi raadiosuhtlust reguleeriv juhend (FAA 2012: 4.2.1)
soovitab  täpse fraseoloogia ebapiisavuse korral kasutada ükskõik
milliseid sõnu, peaasi et kuulaja soovitud viisil aru saaks.
Igaühe mõjutusvõimalus tähendab ühtlasi, et praegune  konvent -
sionaalne tähendus ei saa olla argument sellesama konventsionaalse
tähenduse muutumise ega isegi  teadliku  muutmise vastu. Sobivalt
mõjukas indiviid või rühm (terminikomisjon, seaduseelnõu  koostaja ,
populaarne avalik esineja vms) saab konventsiooni nö otsustuskorras
hetkega ära muuta ning pisema nihutamise võimalus on teistelgi. Keel
ei erine siin millegi poolest teistest elualadest: muidugi võib inimene
olla seisukohal, et talle meeldivad (või ei meeldi, ükskõik) 1970ndate
muusika, 1950ndate autod ja 1930ndate eesti keel. Aga sellisel maitse-
eelistusel ei saa kuidagi olla mingit teadusliku põhjendusega normatiiv-
set jõudu teiste inimeste muusikavaliku,  liikumis - või väljendusviisi üle.
Esimest kaht olekski absurdne kujutleda, aga keele alal millegipärast
siiski talutakse igasuguse objektiivse põhjenduseta sekkumist teiste
inimeste maitse-eelistustesse.
Sellega on tähenduseliikide loend ka ammendatud. Niisiis, kui keegi
väidab mingi väljendi midagi tähendavat, siis sellele vastu väita, et „ei
tähenda” on olemuslikult mõttetu. Kui inimene nii ütles, siis järelikult
1Neid vestlusi saab kuulata otse eetrist, nt www.liveatc.net.
Inimestel põhinev mudel
37
tema jaoks tähendab ja selle vaidlustamiseks pole muud võimalust kui
seada kahtluse alla kas inimese vaimne tervis või siirus. Kuna need kaks
on paljudel juhtudel väljaspool kahtlust, siis tulemuslikult saab vaielda
pigem kahel muul teemal: konventsiooni osaliste valik ja traditsioon
vs uuendus.
Konventsiooni osalised
Mingi keelendi tõrjumise argumendina tuleks „ei tähenda” ümber
sõnastada nii: „minu jaoks ei tähenda, ja kui sinu jaoks tähendab,
siis see ei loe, sest sina ei kvalifitseeru tähenduste ütlejana”. Sama
ka grammatilisuse, eesti keelde sobimise, soovitavuse ja kõikvõimalike
muude vaidlusaluste parameetrite kohta.
Konventsioon kujuneb mingi hulga inimeste vahel – ideaaljuhul
võiks üldkeele konventsioonis osaleda kogu keele kõnelejaskond, aga
oskuskeeles võib mingil teemal suhtlev rühm koosnedagi vaid paarist
inimesest. Valdkonnakaotuse (Laurén et al. 2002) puhul, kui kogu
erialane suhtlus on võõrkeelne, võib omakeelse termini pakkuja  tükk
aega olla lausa ainus osaline oma pakutavas konventsioonis. Siis
on loomulikult nii, et kriitik pole selles kokkuleppes osalenud ja
võib end väljajäetuna tunda, koos kogu sellest tuleva solvumisega
ja alternatiivse konventsiooni moodustamise sooviga. Märgakem siis,
et sellises vaidluses pannakse paika vaidlejate jõuvahekordi, mitte ei
selgitata välja tõde kõnealuste keelendite teemal.
Tulemus pole mitte üks konventsioon ja selle õige või vale teadmine,
vaid mitu erinevat konventsiooni, mille vahel valimise kriteeriumid on
tervenisti keelevälised ehk sõltuvad ainult nimetatud jõuvahekordadest.
Kahe teoreetiliselt võrdvõimaliku konventsiooni hulgast oma  variandi
levitamiseks läheb vaja ikka sedasama, mida muudegi ühiskonna asjade
muutmiseks – kõva häält, kõrget positsiooni ja palju sõpru.
Traditsioon ja uuendus tähenduse alal
Keel on üsna traditsiooni soosiv eluvaldkond. Kui mingit  väljendit  on
varem mingis tähenduses kasutatud, siis on tal tugev  tendents  saada
ka edaspidi kasutatud just samas tähenduses.  Vastassuunas  samuti:
kui üht mõistet on mingil viisil väljendatud, siis on väga ootuspärane,
et seda väljendatakse ka edaspidi just samamoodi. Sellega on kõik
38
Eeldused
korras ja sellega tasuks arvestada (eriti ei ole mõtet teadmatusest teha
ükskõikseid muutusi, näiteks uuesti laenata  terminit , mis kord juba on
laenatud, vrd skaneerima/skannima ja skännima).
Aga elu ju muutub. Uusi, varem kõnealuses keeles tähistamata
mõisteid ei saa mitte kuidagi tähistada traditsioonilise terminiga, sest
traditsiooni pole. Ükskõik, millise terminiga uut mõistet tähistada,
on see igal juhul selle termini uudne kasutus (kas täiesti kasutamata
häälikujada või varemkasutatud häälikujada uues tähenduses), mis
tekitab inimestes võõristust, aga millele seda uudsust ette heita on
kohatu. Termini uudsusest pole uue mõiste puhul paraku mingit pääsu.
Asja, mida pole varem öeldud, ei saa mitte kuidagi öelda nii, nagu seda
on alati öeldud. Ehk: terminivaidlustes tasub arvestada, et millestki
uuest rääkimine, ükskõik kuidas, põhjustab alati kuulajates reaktsiooni,
et nii ju ei räägita.
6.6
Keele tekkimine ja muutumine
Kõne primaarsus teeb keele muutumise seletuse triviaalseks: keel
muutubki natuke iga inimese iga ütlusega, olgu ainult keeleteadlased
palun tasemel ja suutku see piisava kiirusega ära kirjeldada, kui ei
taha lasta keelekirjeldusel keele enda arengust maha jääda.
Kuna erinevus keele ja muude (sh varasemate) suhtlusviiside vahel
on kvantitatiivne ja üleminek  sujuv , siis saab samal viisil enda jaoks
ära seletada ka keele algse tekkimise: suhtlusviisid on arenenud koos
meie eellaste ajumahuga täiesti sõltumata sellest, kuhu (ja kas üldse)
soovime praegu tõmmata piiri keele ja mittekeele vahel.
6.7
Kõne headuse hindamine
Kõne üksikjuhtumi ja keele vastuolu korral on viga viimases. Iga
hälve  normist  võib olla uue normi algus. Kas on, saab teada alles
aastakümnete pärast; enne seda ei ole mingit alust ühtegi keelendit
tema hälbimuse pärast negatiivselt hinnata.
Väljendite headust saab hinnata nende edukuse järgi – tekst on
hästi sõnastatud siis ja ainult siis, kui ta täidab oma plaanitud eesmärgi
optimaalsel viisil, sh kedagi ümbritsevatest tarbetult häirimata. Nagu
Inimestel põhinev mudel
39
tähendus, on ka häirivus inimeste, mitte keele ega teksti omadus,
mistõttu ka sel teemal ei saa viidata mingile objektiivsele tõele.
Küll saab uurida (potentsiaalseid) kuulajaid, nende reaktsioone ja
arvamusi ja saada teada, kas tekst on nende kuulajate arvates hea või
halb. Siis aga oleks aus ja hinnatavate suhtes viisakas nii väljendudagi.
Mitte tekst ei ole arusaamatu, vaid mina ei suuda mõista. Mitte tekst
pole  vigane , vaid minu idiolekt on teistsugune. Mitte maailm pole
hukas , vaid mina olen konservatiivne.
Lühidalt
• Keel on kõne abstraktsioon ehk selle kirjeldus, kuidas
inimesed räägivad.
• Sõnadel ei ole selliseid objektiivselt mõõdetavaid para-
meetreid nagu tähendus, eestikeelsus,  sobivus  vms.
• Need on suhtlejate (või suhtluse vaatlejate) parameetrid:
mina arvan, et sõna tähendab midagi või sobib mingisse
kohta. Kõik suhtluskäitumise valikud põhinevad vältimatult
ja olemuslikult subjektiivsetel eelistustel.
• Mida kõneleja öelda tahtis, on kõnelejatähendus. Kuidas
kuulaja aru sai, on kuulajatähendus, ja kuulajatähendusi
on sama palju kui kuulajaid. Kõnelejatähendus ja kuulaja-
tähendused on kõik omavahel erinevad ja ükski pole kuidagi
õigem kui ülejäänud.
• Mõtete täpne edasiandmine on põhimõtteliselt võimatu,
kuna mõeldavaid mõtteid on oluliselt rohkem kui  hääldus -
kõlbulikke häälikukombinatsioone.
• Mõtete umbkaudse edasiandmise teeb võimalikuks konvent-
sioon: muude tingimuste võrdsuse korral üritavad inimesed
olla oma grupiga konformsed, ka suhtluskäitumises.
• Konventsioon muutub pidevalt, nihkudes natuke iga inimese
iga ütlusega. Mida mõjukam kõneleja, seda rohkem nihkub.
40
Eeldused
Küsimused
6. Kui fikseeritud koodi mudel ei sobi suhtluse kirjeldamiseks,
seletamiseks ja ennustamiseks sama hästi kui siinkirjeldatud
alternatiiv , miks on ta ikkagi nii populaarne?
7. Millised puudused on suhtluse seletamisel koostöövalmis
suhtlejate ja konventsiooni kaudu?
8. Kuidas ikkagi saaks korraldada täiesti täpset ja ühemõttelist
suhtlust olukordades, kus see on elutähtis, näiteks lahingus või
operatsioonisaalis?
Lugemist
• Kõneleja- ja kuulajatähendus pärinevad Grice’ilt (1957).
Erinevalt siinsest käsitlusest, mis peab neid kaht huvitavaks
iseeneses, Grice kas tõesti tahtis kõnelejatähenduse abil
semantilist tähendust ära seletada või on tast valesti aru
saadud, mida näitavad süüdistused selle seletamise edutuse
teemal, nt et ta ei suuda ära seletada keeles olevate aga
veel ütlemata lausete tähendust. Meie jaoks ei ole keeles
lauseid (eriti mitte lõpmatut hulka lauseid, nagu mõned
väidavad, sest see on juba matemaatiliselt võimatu, kui
mitte ühtlasi eeldada, et lause võib olla lõpmatult pikk)
ja lausetel pole tähendusi. Küll võib kõnelejatähendus olla
konventsiooni saamisviis. Konventsioonis on ainult need
laused, mida on juba piisav arv  kordi  öeldud, et nad oleksid
levinud ja meelde jäänud (pluss arusaadav laiendus kompo-
sitsioonilisuse teemal, mille omakorda seletab ära lihtsalt
suhtlejate analüüsivõime) ja nendegi tähendus on seal
tõenäosuslik. Teine erinevus on pigem nimetamise küsimus:
Grice räägib lausetest, millest tulenevates piirangutes teda
samuti on süüdistatud. Meie rakendame temalt saadud
teooriat suvalise pikkuse ja koosseisuga keelenditele.
• Konventsiooni kohta pikemalt vt Lewis 2002. See on
tööriist, millega lisaks keelele annab ära seletada paljud
muudki  ühiskonnaelu nähtused rahvatantsust rahani, mille
Inimestel põhinev mudel
41
seletamise  keerukus  muidu seisneks  vajaduses  postuleerida
mingi objektiivselt eksisteeriv abstraktne süsteem koos kõigi
siinräägitud puudustega.
• Hilise Wittgensteini jaoks (1953, eesti keeles 2005) on
sõna tähendus tema kasutus (§43). Selle seisukohaga on
siinne  käsitlus  igati kooskõlas, ainult täpsustades, et kasutuse
empiiriline uurimine peab tehtud olema.  Kasutust  ei saa
uurida sisekaemuse teel ja tähenduse komponenti kasutuses
on väga keeruline uurida ka empiiriliselt. Kuidas näiteks teha
objektiivselt, st millegi muu kui inimeste keeletaju põhjal
kindlaks, millised sõna saarlane kasutusjuhud korpuses viita-
vad Saaremaa elanikule ja millised suvalise saare elanikule?
• Keelefilosoofidest pakuvad üsna inimkesksele lähenemisele
tuge ka näiteks Devitt ja Sterelny (1999). Sügisel 2012
Tartus käies vastas Michael Devitt küsimusele semantilise
tähenduse olemuse kohta pärast üllatavalt pikka mõtlemist
(nagu see polekski ammuesitatud küsimus), et semantiline
tähendus on piisavalt väljakujunenud konventsioon. Nii-
suguse määratlusega on muidugi lihtne nõustuda, aga sel
juhul ei erine semantiline tähendus mingilgi huvitaval viisil
konventsioonist, nt ei kuulu ta keelendi omaduste hulka ega
paku lahendust tähenduseteemalistele vaidlustele.
• Osa
funktsionalistlikke
keeleteooriaid tunnistab keele
vahendistaatust inimeste eesmärkide saavutamisel, kuid
üritab ikkagi keelt deterministlike reeglite abil kirjeldada
ja lähtub eeldusest, et keelenditel on tähendused, mitte
vastupidi.
Vt nt Dik 1989, Halliday 1989, Dik 1997,
Hengeveld ja Mackenzie 2008. Oma lähenemist radikaalseks
funktsionalismiks nimetav Columbia koolkond (Contini-
Morava ja Goldberg 1995,  Reid  et al. 2002, Davis et al.
2004) on siinse käsitlusega hästi sobival seisukohal, et
kõnelemine on loov tegevus, kasutuskõlbulike keelevahendite
hulk pole suletud ja kuuldav tekst on kuulaja jaoks üksnes
vihje kõneleja mõistmiseks. Samas postuleerib ka Columbia
koolkond kõne kõrvale ikkagi ka keele kui süsteemi, millel
on range struktuur ja mille elementidel on semantilised
tähendused. Neist semantilistest tähendustest küll ei piisa
kuulajale kõneleja mõistmiseks, aga millegipärast on nad
42
Eeldused
ikkagi kirjeldusse sisse jäetud – selles mõttes ei ole radikaalne
funktsionalism kaugeltki piisavalt radikaalne.
• Suhtluse toimimise seletus, et  kuulajal  on eelnevad ootused
teksti sisu kohta, mille ebakindlust tekstiga tutvumine
järk-järgult vähendab, pärineb Harald Baayenilt ja Michael
Ramscarilt. Mõlema publikatsioonide täistekstid on nende
kodulehtedel saada; esimesena soovitaksime lühikest üle-
vaadet (Ramscar ja Baayen 2013) ja seejärel Ramscar 2010,
Baayen et al. 2011, Ramscar et al. 2010.
7
Eelduste kokkuvõte
Esimeses osas nägime, kuidas fikseeritud koodil põhinev naiivteooria,
et tekstid tähendavad midagi ja seda tähendust on võimalik tuvastada
nende tekstide uurimise teel, ei suuda ära seletada mitmeid verbaalse
suhtluse olukordi ning on vastuolus ka empiiriliste uurimistulemustega.
Alternatiivi otsides jõudsime esmapilgul hirmutava tõdemuseni, et
tekstidel iseeneses tõesti polegi mingit tähendust, õigemini et tähendus
ei kuulu teksti ega keele omaduste hulka. Empiiriliselt tuvastatavat
tähendust on olemas mitu liiki (kõnelejatähendus, kuulajatähendus ja
konventsionaalne tähendus) ja kõik nad asuvad inimese teadvuses ehk
on inimese, mitte teksti omadused.
See seisukoht näib ebaintuitiivne, sest kui tekstidel pole tähendusi,
kuidas me neid siis mõistame? Veelgi enam, kuidas me neid peaaegu
alati peaaegu täpselt ühtmoodi mõistame? Selle seletavad ära konvent-
sioon ja koostööprintsiip: suhtlejad on oma senise suhtluskogemuse
põhjal  harjunud  seostama tajutavaid helilaineid teatud mõtetega ning
teevad nii kõneldes kui ka kuulates kõik võimaliku, et mõista ja
mõistetav olla. Konventsiooni eelis fikseeritud tekstitähenduse ees
suhtluse tööpõhimõtte selgitusena ongi just see, et oma inimliku
päritolu tõttu oskab ta varieeruda ajas ja isikuti, alternatiivseid
konventsioone võib olla mitu, ja konventsioonil on hästi teada nii
spontaanse tekkimise kui ka teadliku tekitamise mehhanismid, mida
läheb tarvis, nagu allpool näeme.
Inimeste ettekujutust konventsioonist, ehk intuitiivset teooriat
selle kohta, millised häälitsused aitavad suhtluses edu saavutada,
võiks nimetada keeleks. Nii õpiku järgnevates osades teemegi –
keel ei ole seal mitte ülevalt antud range süsteem, mida suhtlejad
44
Eeldused
järgima peaksid, vaid selle üldistus, kuidas inimesed tegelikult räägivad.
Keele(kirjelduse) ja konkreetse ütluse vastuolu korral on viga alati
esimeses.
Hirmutab see seisukoht peamiselt vastutuse tõttu, mille sellest
lähtumine paneb igale suhtlejale isiklikult. Kui tähendused on minu,
mitte sõnade omadused, siis pean ise võtma vastutuse oma tõlgenduste
eest, mitte ei saa viidata mingile väidetavalt objektiivsele tõele.
Vastutus on aga teadagi ebamugav. Positiivne on sealjuures, et
ka mu vaidluspartnerid peavad siis tunnistama oma seisukohtade
subjektiivsust ja vaidlus on selle võrra ausam. Inimkeskse lähenemise
korral tuleb kõigis vähegi olulistes aruteludes väited stiilis „see
tähendab” ümber sõnastada kui „see tähendab minu arvates” ja
samamoodi ka kõigi muude keelealaste väidete kohta.
Teine hirmutav koht on ilmajäämine suhtluse toimimise näilisest
garantiist. Fikseeritud koodi korral on lihtne: kui panen midagi näiteks
lepingusse või seadusesse kirja, siis on see seal kirjas ja kõik lugejad
saavad garanteeritult täpselt nii aru, nagu ma mõtlesin. Samas, nagu
ilmselt igaüks on praktikas märganud, ei toimi see tegelikult nii.
Võimalikke tõlgendusi on palju rohkem kui üks, mõned neist võivad
teksti autorile täiesti üllatavad olla, ja nende vahel valimine põhjustab
pahatihti vihaseid vaidlusi. Tõlgenduste subjektiivsuse tunnistamine
lihtsalt pakub sellele olukorrale  teoreetilise  selgituse.
Inimkeskne  lähenemine  seletab ära ka muud erijuhud: keele algse
tekkimise ja praeguse muutumise, keelealased eriarvamused pädevate
emakeelekõnelejate vahel ning asjaolu, et tekst saab üheaegselt olla
„vale” ja täita oma eesmärgi, nt olla mõistetav.
Vettpidava teooria omamine ongi hädavajalik ainult nimetatud
eriolukordades. Tavalises hästitoimivas igapäevasuhtluses võib vabalt
lähtuda fikseeritud koodi mudelist, sest selles piiratud ulatuses
tõepoolest võibki koodi lihtsustatult fikseerituks lugeda. Üks koht,
kus koodi fikseerituse ja üldtuntuse eeldamine on eriti mugav, ongi
just siinse teksti sarnane metadiskursus: ka keele tööpõhimõttest
rääkimiseks kasutame ju sedasama subjektiivset keelt. Tegelikult
teame lugejaga mõlemad, et suhtluse edukus pole ka siin garantee-
ritud, kuid lihtsuse mõttes mängime, nagu oleks. Vajadusel teeme
koodi (õigemini küll konventsiooni) teemal selgesõnalisi kokkuleppeid
kesksete mõistete definitsioonide kujul, ise kogu aeg teadvustades, et
täiesti ühesugust mõistmist ei suuda tagada ka need. On näiteks täiesti
Eelduste kokkuvõte
45
ootuspärane, et terminoloogiakursuse (nagu iga teisegi kursuse)  arves -
tuse punktisumma võib maksimumist erineda ka sellistel osalejatel, kes
on kõik materjalid hoolikalt läbi lugenud ja ise oma teadmistega rahul.
Inimesed ja nende mõistmisviisid ongi erinevad.
Järgnevates osades kirjeldame üksikasjalikumalt suhtlusteooria
valiku mõju sellistele praktilistele teemadele nagu terminoloogia,
tõlkimine, toimetamine ja keelekorraldus.
II
Terminoloogia
8
Mis on terminoloogia
Traditsioon on terminoloogia eestikeelset käsitlust alustada sõna
terminoloogia mitmetähenduslikkusega. Siinsetest eeldustest lähtudes
aga vaatame sama asja vastupidises järjekorras: kõigepealt millest
räägime, ja alles seejärel, kuidas sellest räägime.
Loomulik keel ei ole ühtne väljendusvahendite hulk, vaid jaguneb
erineva kõnelejaskonna ja kasutusaladega allkeelteks.
Sõnastike hulgas on kombeks  käsitletava  keelematerjali järgi erista-
da üld- ja oskussõnastikke. Oskussõnastikud tegelevad valdkondlikes
allkeeltes kasutatavate oskussõnade ehk terminitega; üldsõnastikud
kogu keelega, kõigepealt muidugi üldkeelega kõige üldisemas mõttes,
aga ka allkeeltega, nii nendesamade valdkondlike kui ka regionaalsete
(murded) ja sotsiaalsetega (släng).
Allkeelte  piirid ei ole jäigad. Konkreetse sõna kohta on sageli raske
otsustada, kas see kuulub üldkeelde või (lisaks ka) ühte või mitmesse
allkeelde. Nagu allpool terminisaamisviiside juures näeme, ei ole üldse
haruldane ka olukord, kus sõnadel on eri allkeeltes süstemaatiliselt
erinevad tähendused, ja see on sõnastikukasutaja jaoks vajalik info.
Seetõttu on loomulik, et tegelikult ei saa üld- ja oskussõnastikke
käsitletava materjali poolest omavahel selgelt eristada.
Teine, esmapilgul vähem silmatorkav, kuid sisuliselt olulisemgi
eristus üld- ja oskussõnastike vahel on lihtsustatuse aste, mõnel juhul
ka lihtsustuse teadvustamise aste. Sõnastik sisaldab mingit lihtsustust
igal juhul: juba keel kui kõne üksikjuhtumite abstraktsioon on nende
üksikjuhtumite paljususest lihtsam ja selgem; koostamise töömahu,
esitusruumi ja lugeja vastuvõtuvõime piirangud tingivad sõnastikus
veel täiendava lihtsustamise.
50
Terminoloogia
Oskussõnastikes on kombeks üldsõnastikest julgemini lihtsustada
ja esitada tulemusi kindlamas toonis, seades muuhulgas eesmärgiks
sõnastiku sisemise kooskõlalisuse. Peamiselt tähendab see selget ja
kogu sõnastiku ulatuses ühetaolist otsustamist, kui peeni tähenduseva-
hesid koostaja soovib oma sõnastikus esitada, ja seejärel oma otsusest
kinnipidamist: paikapandud piirist allapoole jäävaid tähendusevahesid
ei esitata, ülespoole jäävate kohta antakse sõnastiku eesmärgi ja
sihtrühmaga  sobivat  infot. Kuna suuremast selgusest ja sisemisest
kooskõlast oleks kasu igal sõnastikul, oleme järgnevas loobunud
jäigast vahetegemisest üld- ja oskussõnastike vahel. Sõnastikutüübist,
sihtrühmast, eesmärgist ja isegi koostaja subjektiivsetest eelistustest
lähtuvalt võib sõnastikel olla üsna mitmesuguseid täpsusevajadusi, aga
need moodustavad pigem sujuva ülemineku kui kaks järsu piiriga klassi.
Olenemata tüübist sisaldavad pea kõik ilmunud  sõnastikud  tar-
betuid sisemisi vastuolusid ja ebajärjekindlusi, mille puhul on raske
uskuda, et koostaja võiks tõepoolest soovida midagi sellist teadlikult
oma sõnastikku kirjutada.
Keerulisem on küsimusega, kas kasutaja saab sõnastikust endale
vajaliku info või, veelgi enam, kas ta saab sealt koostaja mõeldud info.
Sel teemal on põhjalikud uuringud esialgu üsna puudu, kuid sõnastike
võimalikke eesmärke ja sihtrühmi on siiski võimalik loetleda.
Kirjeldatud sisevastuolude vältimine on üks selle õpiku eelduste
rakenduskohti: sõnade tähenduste asemel mõistete nimetusi uurides
saab oma käsitluse ühtlust märgatavalt tõsta. Selleks on mitu erinevat
meetodit, millest lähemalt tutvustame sõnastikukoostamise tehnilist
mõistelisust ja süstemaatilist terminitööd.
Sõnastikus saab esitada termineid, mis on kuidagi olemas. Maailm
aga muutub, mis tekitab pideva vajaduse uute  terminite  järele.
Kuna terminite ja üldkeelesõnade vahele on raske kindlat piiri
tõmmata, langevad ka nende moodustusviisid suures osas kokku. Siin
keskendume neile sõnamoodustuse küsimustele, mis on praktilistes
terminiaruteludes eriarvamusi põhjustanud.
Interdistsiplinaarset uurimisvaldkonda, mis ülalkirjeldatuga tege-
leb, nimetamegi terminoloogiaks ehk oskussõnaõpetuseks. Kui eristada
kala ja õnge tüüpi vahendeid, millest esimene lahendab ära praeguse
nälja, teine aga võimaldab vältida nälja kordumist tulevikus, siis
kuulub siinne terminoloogia õngede hulka, pakkudes üldisi tööriistu
terminite loomise, valimise, esitamise ja kasutamise mõistmiseks.
Mis on terminoloogia
51
Terminoloogiaks nimetatakse ka üht kala tüüpi nähtust, nimelt
oskussõnavara ehk mingi eriala terminite kogumit. Sellega ei tegele siin
üldse, st ei siit õpikust ega selle juurde käivalt terminoloogiakursuselt
ei saa teada, millised on õiged terminid. Saab meetodi õigete terminite
leidmiseks, aga otsimise töö tuleb igaühel ikka endal teha.
Lühidalt
• Terminoloogia on siinses käsitluses sama mis oskussõnaõpe-
tus – terminite ehk oskussõnade loomist, sõnastikes  esitamist
ja tekstides kasutamist  uuriv  distsipliin.
• Siit ei saa õigete terminite, usaldusväärsete sõnastike ega
isegi mitte kasulike töömeetodite lõplikku loetelu; saab vaid
veidi abi nende äratundmiseks või väljamõtlemiseks.
• Piir oskus- ja üldkeele vahel on hägus, mistõttu peaks vä-
hemalt  osa järgnevates peatükkides kirjeldatud  meetoditest
saama rakendada ka üldkeeles.
Küsimused
9. Mis kasu on käsitlusala määratlemisest mõistepõhiselt, nagu
siin terminoloogiat kui valdkonda määratledes tegime, võrreldes
sõna terminoloogia tähenduse uurimisega?
Lugemist
• Terminoloogiale kui distsipliinile pani aluse Austria insener
Eugen  Wüster (1979), kelle praktiline eesmärk oli ühtlustada
masinaehituse terminite kasutamist saksakeelsete riikide
vahel, mida ta tegi mõistepõhise sõnastiku musternäidise
(Wüster 1967) vormis. Hiljem on tema lähenemist hakatud
nimetama klassikaliseks terminoloogiateooriaks.
• Eesti üsna klassikalise-lähedasest terminiõpetusest on põh-
jaliku ülevaate andnud  Tiiu   Erelt  (2007).
• Veel üks klassikaline  kursus  on The Pavel (www.bt-tb.tpsgc-
pwgsc.gc.ca/btb.php?lang=eng& cont =308).
52
Terminoloogia
• Terminoloogia lähedane naaber on oskusleksikograafia (nt
Bergenholtz ja Tarp 1995). Sellega tasub aga ettevaatlik olla,
kuna traditsioonilise leksikograafia osana on sealne käsitlus
siinsega üsna otseses vastuolus – keele olemasolu on väljas-
pool kahtlust ja tegeldakse sõnade väidetavate tähenduste
uurimise ja sõnastikes esitamisega (vt ka Humbley 1997).
9
Terminoloogiateooriatest
9.1
Klassikaline terminoloogiateooria
Läänemaailma esimeseks terminoloogiateemaliseks tekstiks võib lu-
geda  Platoni teost „Cratylos” (Rey 1995: 11). Terminoloogiale kui
distsipliinile tänapäevases mõttes pani möödunud sajandi keskmise
kolmandiku jooksul aluse Austria insener Eugen Wüster. Tema töö
lähtus praktilisest vajadusest üheselt mõistetava erialase suhtluse järele
alguses saksa- (Austria, Saksamaa, Šveits) ja hiljem ka muukeelsete
kogukondade vahel. Olles alguse saanud standardimise vajadusest,
keskendub klassikaline terminoloogia just sellele praktilise tegevuse
valdkonnale.
Wüster pidas terminoloogiat iseseisvaks interdistsiplinaarseks alaks
lingvistika, kognitiivteaduste, infoteooria, kommunikatsiooniteooria ja
informaatika kokkupuutepiirkonnas.
Lisaks Viinile on klassikalise terminoloogia koolkonnad arenenud
ka Prahas, endises Nõukogude Liidus ja Quebecis. Neist kõige
omanäolisem on Quebeci koolkond tugeva rõhuga sotsiolingvistikal,
keelekorraldusel (kakskeelne, poliitiliselt korrektne ja rikas riik) ning
terminoloogiakoolituse pedagoogilistel aspektidel. Praha terminoloo-
giakoolkond põhineb sama linna järgi nimetataval funktsionaalling-
vistika suunal ning uurib oskuskeelt kui funktsionaalstiili, kõrvuti
näiteks ajakirjandusstiiliga. Nõukogude koolkond sai alguse Wüsteri
mõttekaaslaste Sergei Tšaplõgini ja Dmitri Lotte töödest. Kuna ka
praktilised vajadused olid sarnased (standardimine), siis on Moskva
koolkond Viini omale väga lähedane.
54
Terminoloogia
Kõige mõjukam terminoloogiasuund on kaua olnud Viini koolkond.
Peale saksakeelsete riikide on tema seisukohad olnud populaarsed veel
Põhjamaades ja Hollandis ning nende mõju ulatub meienigi. Viini
teooriat propageerib Infoterm, UNESCO ja Austria standardiameti
initsiatiivil terminoloogiategevuse ülemaailmse koordineerimise ees-
märgil loodud ja aktiivselt tegutsev organisatsioon; samuti järgib Viini
põhimõtteid rahvusvaheline standardiorganisatsioon ISO. Nende oma-
duste tõttu sobib Viini koolkond ideaalselt äärmusonomasioloogilise
lähenemise illustratsiooniks (vt nt Wüster 1979, Felber 1984).
Viini koolkonna jaoks on olnud oluline rõhutada, et termino-
loogia on iseseisev interdistsiplinaarne tegevusala, mitte lingvistika
osa. Mitte kõik alltoodud terminoloogiapõhimõtted ei ole leidnud
tunnustust ei teistes rahvusvahelise nimega koolkondades ega Eesti
oskuskeelekorralduse  teoorias  või praktikas. Näiteks  Henn   Saari  (1980)
on neid nimetanud „kivistavateks ideaalideks”, mille puhul ei ole
mitte alati endale aru antud, kas need omadused on „saatuslikud,
immanentsed karakteristikud, ideaalsoovid või tööhüpoteesid, mis
käsitlust lihtsustavad”.
Onomasioloogiline lähenemine
Maailmavaateliselt põhineb klassikaline terminoloogiateooria loogi-
lisest positivismist tuntud realismil ja objektivismil – eeldusel, et
reaalne maailm eksisteerib sõltumata meie teadmistest tema kohta,
et eksisteerib täpselt üks selline maailm ning et (oskus)keele ülesanne
on seda maailma objektiivselt kirjeldada.
Lisaks eeldusele, et objektiivne  reaalsus  eksisteerib keelest sõl-
tumatult, eeldatakse ka, et seda on võimalik tajuda, sh ilma keele
vahenduseta. Sellel põhineb mõistest lähtumise algne idee: mõisted
on kõigepealt teada, seejärel nad defineeritakse ja alles kõige lõpuks
varustatakse parimate võimalike terminitega, mis on teadlikult valitud
ja standarditud nii sisu, funktsioonide kui ka kasutuse mõttes.
Onomasioloogiline lähenemine on olnud valdav ka Eesti oskus-
keeleõpetuses. „Terminoloogi huvitavad ennekõike eriala mõisted kui
sisuüksused, nende piiritlemine ja nimetamine. Nimetamisüksuseks on
seejuures oskussõna, mida kunagi ei saa paika panna mõistet tundmata.
Seetõttu on tegelikus eesti terminoloogiatöös mõistest (mitte sõnast!)
lähtumine olnud loomulik nõue juba algusaegadest saadik.” (Erelt 2007:
Terminoloogiateooriatest
55
25) Henn Saari pehmendab väidet veidi, rääkides mõiste „küllaldastest
lähenditest” (Saari 1980, 1981).
Mõisted on täpselt  piiritletud
Sarnaselt Saussure’i strukturaalsemantikale, mis püüdis üldkeele
sõnade tähendusi selgelt piiritleda, pidas insener Wüster oskuskee-
les võimalikuks samasugust ideaalset korda: mõisted on täpselt
defineeritud ja iga eksemplari puhul on absoluutse kindlusega ja
mittevaieldavalt teada, kas ta kuulub kõnealuse mõiste ekstensiooni
või mitte. Vahepealset  varianti , osaliselt kuulumist või „teatud mõttes”
kuulumist, ei oska klassikaline teooria kirjeldada.
Heido Ots on teadusliku, teoreetilise tunnetusviisi keelele esita-
tavaid nõudeid võrrelnud tähekastiga, mille „igas sirgete ristuvate
vaheseintega eraldatud pesas on üks trükitüüp, mis märgib täpselt ja
kindlalt temaga vastavusse seatud mõistet (aabet, häälikut). Tüüpide
igasugune  segunemine , vaheseinte ületamine, eri tüüpide  panek  ühte
pessa, ühe tüübi panek eri pesadesse jne. ei rikasta, vaid rikub seda
süsteemi.” (Ots 1980) Võrdluseks on Otsal üldkeelt kujutav sujuvate
üleminekutega värvipalett. Siiski, veidi allpool: „Oskussõnavara ei pea
keemianomenklatuuri kombel kõikjal andma masinlikult risttabelisse
panna, kuid tal on tunnetusteooriale toetuv, n. ö. konstitutsiooniline
õigus olla mõneti sirgjoonelisemalt süsteemis kui ülejäänud keel ja
taotleda sellest peenemaid eristusi või laiemaid üldistusi.”
Klassikaline terminoloogiateooria on välja töötatud  mehaanika
eriala näitel. Vähem mehaaniliste tegevusvaldkondade hulgas leidub
aga selliseid, mis põhimõtteliselt ei allu mõistekesksele analüüsile:
ühiskonnateadused, poliitika, religioon, turundus jne. Nende mõiste-
süsteem ei ole mingilgi määral kokku lepitud, vaid sõnavara täidab
erialainimeste suhtlusvajadusi mingil muul viisil.
Eleanor Roschi 1970ndate kategoriseerimise-alastest töödest pärit
ja tänapäeval üldkeele semantikas hästi tuntud prototüübiteooria
(nt Cruse 2000: 132 jj) on väga edukas ka mõistete kirjeldamisel.
Prototüübipõhine kirjeldusmeetod osutub praktikas palju mugavamaks
kui ideaalselt täpse piiritletuse taotlemine. Seda illustreerib definit-
sioonides võimalike tunnuste nimetamine modaalsete väljendite nagu
tavaliselt, sageli, võib jne abil.
56
Terminoloogia
Mõisted ei muutu ajas
Klassikaline terminoloogiateooria kirjeldab keelt sünkroonselt, seega
eeldades nii keele kui ka  mõistesüsteemi  ja kirjeldatava reaalsuse
staatilisust. Niisugust piirangut muidugi välja ei öelda ja vaevalt
sellega nõustutakski, kuid terminoloogia töömeetodites niisugune
eeldus siiski sisaldub. Muutused ei ole võimatud – tuleb vaid uuenenud
tingimustes vastav lõik teadlikul  valikul  ja kokkulepetel põhinevat
terminoloogiatööd uuesti teha – kuid see on ka täpselt ainus meetod
muutuste sisseviimiseks.
Klassikalise terminoloogia sünkroonsus osutub väheviljakaks, kui
muutub mõni järgmistest:
• kirjeldatav reaalsus,
• inimeste arusaam reaalsusest,
• inimeste keelealased eelistused.
Reaalsuse muutumise tüüpiline näide on tehnika. Uusi ja täpsusta-
tud tähendusi  luuakse  nii kiiresti ja lihtsalt, et sünkroonse kirjelduse
võimalikkus satub üldse kahtluse alla. Pidevalt töötatakse välja uusi
lahendusi ning turule ilmub uusi tooteid, mida on tarvis ka nimetamise
tasemel konkurentide omadest eristada. Mõiste- ja terminisüsteemi
teisenemist võib põhjustada isegi täiesti tähtsusetuna näiv tehniline
muutus.
Kui mõiste sellisel viisil muutub, siis termin ei pea vältimatult
muutuma , vaid teisenemise koorma võib enda kanda võtta definitsioon,
nagu on juhtunud näiteks lambi arengul õlilambist LED-lambini.
Definitsiooni arengut peab aga võimaldama termini vorm: mida
motiveeritum termin, seda suurem on oht, et mõiste muutumisel satub
see termini senise motivatsiooniga vastuollu.
Spetsialistide arusaam reaalsusest muutub eelkõige teaduses, kus
luuakse uusi  teooriaid , mis võivad olla varasemaga võrreldes täiesti
teistmoodi struktureeritud ja vajada seetõttu täiesti uut mõiste- ja
terminisüsteemi. Populaarsed näited on flogiston ja hapnik. Palju
sagemini tuleb ette vähem dramaatilisi teisenemisi, mis jätavad
mõistesüsteemi üldiselt paika, muutes ainult selle üksikuid osi. Näiteks
Alain  Rey (1995), kes üldiselt üsna suurel määral tunnustab Viini
koolkonna põhimõtteid, ei rõhuta mitte ainult mõistete muutumist,
vaid ka selle muutuse suuremat kiirust võrreldes terminisüsteemi
Terminoloogiateooriatest
57
võimaliku muutusega. Tema sõnul põhjustab maailmapildi muutumine
isegi keemia taolistes väljakujunenud teadusharudes pideva vajaduse
definitsioone ümber kirjutada.
Kompromissi  läheb vaja eriti humanitaarteadustes: iga tarbetult
jõuline katse teha [teaduse  keeleline ] mudel korrapäraseks vähendab
proportsionaalselt mudeli vastavust kirjeldatavale (de Beaugrande
1989). Uued terminid on välja kujunemata – neil on definitsioonide
asemel vihjed edasist uurimist vajavale tähendusele – ja selles ongi
nende edu põhjus (Boyd 1979).
Keeles valitsevate terminimoodustuse kommete muutumine küll
mõistesüsteeme ei  puuduta , kuid võib mõjutada suhtumist terminite
vormi valikusse, nt ei peeta praegu sobivaks selliseid varem tavalisi
vorme nagu tagasikargamise vägi (pro elastsus) või arst-pediaater (pro
lastearst.
Mõisted moodustavad hierarhilise süsteemi
Objektiivsel reaalsusel on klassikalise arusaama järgi hierarhiline
struktuur, mida peegeldab mõistesüsteemi struktuur: kogu eriala
kattev  hierarhia . Ka erialad on vastavate mõistehierarhiate abil selgelt
piiritletud ja kattumisi naaberaladega pole ette nähtud. Termini-
süsteem moodustab mõistesüsteemiga samakujulise hierarhia, kus
igale mõistele vastab eelistatavalt täpselt üks termin ja mõisteseostele
vastavad tähendusseosed sõnade vahel.
Nagu öeldud, on paljudel  erialadel  keeruline juba mõistete piirit-
lemine . Kui see õnnestub ära teha, siis järgmine raskus seisneb
jaotusaluste leidmises hierarhiate moodustamiseks: kas näiteks reisi-
lennuk tuleks paigutada lennukite hierarhiasse kõrvuti transpordi-
ja hävituslennukiga või reisijate veoks mõeldud vahendite hulka
kõrvuti bussi ja rongiga? Valik peaks järelduma hierarhia koostamise
eesmärgist, kuid sageli pole seda eesmärki kuigi lihtne sõnastada,
kuna tegelikult oleks tarvis kajastada mõlemat jaotusalust. Samuti
esineb eriala seisukohalt olulisi  seoseid , mis ei ole hierarhilised.
Võimalus ehitada samale reaalsusele eri vaatenurkadest mitu erinevat
mõistesüsteemi võtab aga võimaluse väita, et üks neist süsteemidest
on ainuõige või „tegelik”.
58
Terminoloogia
Valdkonnad ja registrid on selgelt piiritletud
Järgmine eeldus, millel eriala mõistesüsteemi väljaselgitamine põhineb,
on erialade enda määratlused: et mingi valdkonna mõistesüstee-
miga  tegeleda, peaks olema teada, kus on selle piirid. Tegelikult
moodustavad tunnustatud ja väljakujunenud teadusharudki sujuvate
üleminekutega kontiinumi (nt matemaatika → füüsika → keemia →
bioloogia → meditsiin → psühhiaatria →  psühholoogia ); arenevate ja
rakenduslikumate alade (kasvõi terminoloogia enda) puhul lisandub
arvamuste  paljusus  eriala olemuse ja piiride kohta.
Kui mõisted ja erialad õnnestubki piiritleda, lisandub praktiliste
valdkondade interdistsiplinaarsus. Näiteks arst kasutab paljude teadus-
harude (anatoomia, embrüoloogia, radioloogia jne) oskussõnavara
alamhulki, kuid ta ei tunne ega saagi tunda kõigi nende teadusharude
mõistesüsteeme ega järelikult ka mitte terminisüsteeme kogu nende
ulatuses. Ka autoremondiluksepp puutub töös kokku üksikute mehaa-
nika , tugevusõpetuse vms mõistetega, kuid need ei moodusta tema
tegevusala seisukohalt midagi tervikliku mõistesüsteemi lähedastki.
Selge pole ka piir üld- ja oskuskeele vahel, vaid reaalne diskursus
asub sujuva oskuskeelsuse skaala mingis piirkonnas. Isegi spetsialistide
omavahelises suhtluses võib eri kontekstides vaja minna erineval määral
oskuskeelelikke väljendusvahendeid,  rääkimata  vajadusest suhelda
mittespetsialistidega.
Termini kasutus ei sõltu kontekstist
Nii klassikalise teooria kui ka levinud naiivteooria järgi  toimivad
terminid fikseeritud koodi põhimõttel. Teadlikult valitud ja kokku-
lepitud termin kinnistatakse mõistele eesmärgiga võimaldada kõikjal
täiesti ühemõtteliselt sellest mõistest rääkida. Üldkeele toimimist kon-
ventsiooni põhimõttel võidakse isegi möönda, oskuskeeles kardetakse
polüseemiat rohkem.
Kuna kõigi alade kõigi mõistete tähistamiseks ei jätku üheski
loomulikus keeles vastuvõetavaid häälikukombinatsioone, siis möönab
klassikaline teooria siiski homonüümiat üksteisest piisavalt kaugel
asuvatel aladel.
Nagu polüseemia, on ka sünonüümia täiesti ebasoovitatav kui
väljendustäpsust ja -ökonoomsust tarbetult vähendav nähtus. Tau-
Terminoloogiateooriatest
59
nitud on isegi täpsed sünonüümid (nimetatud ka dublettideks), sest
kasutajatel on kalduvus lähtuvalt vormierinevusest püüda neilegi
ajapikku omistada erinevat sisu, tehes neist tavalised segadusttekitavad
osasünonüümid.
Eestis on viitega Wüsterist selles küsimuses tolerantsema Lotte
töödele ja „omadest kogemustest seljatagusega” (Saari 1980: 660)
peetud sünonüümiat lubatavaks ja isegi soovitatavaks järgmistel
juhtudel (vt ka Kull ja Saari 1975):
• oma- ja võõrsõna,
• põhitermin ja igapäevavariandid,
• väljenduspragmaatilised ja kontekstist tingitud grammatilised
variandid,
• sisemõtte teisendused (energiakäitis – jõujaam),
• üleminek pikalt motiveeritud väljendilt lühikesele arbitraarsele.
On tavaline, et samale nähtusele viidatakse tekstis mitme süno-
nüümi abil vastavalt kasutushetkel tarvilikuks osutuvale reaalsuse
struktureerimise alusele. Näiteks võib üks ja seesama seade olla
värviskanneritest rääkides flatbed color scanner ja lameskannereid
liigitades color flatbed scanner (Bowker 1997).
Eesti oskuskeeleteoorias on niisugust väljendusvabadust ikka
sallitud: „denotaatsamane mõttelahkne sünonüümia on  terminoloogias
lubatud ning vastavalt eriala vajadustele tarvilik” (Saari 1980: 665).
Saari toob sisse mõttelahksuse ainealase relevantsuse mõiste ning
võrdleb N O
nimetusi (dilämmastikpentoksiid ja lämmastikhappe
2
5
anhüdriid ) paarikutega liigesed – sünoviaalühendid, joonkeevitus – rull-
keevitus, koonuskolb – Erlenmeyeri  kolb , kohtbetoon – monoliitbetoon,
toitejuur – imijuur, mille pidamine asjatuks, talutavaks või tarvilikuks
mitmesuseks sõltub nende tunnetusväärtusest erialal.
Muud sünonüümiat ja veelgi enam polüseemiat on siingi selgelt
taunitud. Näiteks Uno  Mereste  on öelnud kindlalt: „Positiivset
mitmetähenduslikkust pole olemas” (Mereste 2000: 87). Mitmetähen-
duslikkuse keeldu on vajalikuks peetud siiski vaid ühe terminisüsteemi
piires (Erelt 1972).
Tekstides võidakse terminit siiski kasutada mitme, üksteisest veidi
erineva nähtuse tähistamiseks. Näiteks omand on asjaõigusseaduses
kasutusel  kolmes  eri tähenduses: ’omandiõigus’, ’õiguslik võim asja
üle’ ja ’omandiõiguse ese’ (Mereste 2000: 338-339). Nagu Mereste
60
Terminoloogia
jt on korduvalt tähelepanu juhtinud, teeb niisugune polüseemia
seaduste mõistmise, rakendamise ja täitmise raskeks. Kuid polüseemiat
sisaldavad seadused ju kehtivad, neid täidetakse, nende põhjal tehakse
kohtuotsuseid jne, st polüseemia ei tee seda kõike võimatuks.
Klassikaline terminoloogiateooria jääb hätta ka erialadevahelise
polüseemia seletamisega.
Termin on selle teooria kohaselt ala
asjatundjate teadliku valiku ja kokkuleppe tulemus, aga selline töö
saab ju toimuda ainult ühe (enamasti väga kitsa) ala piires. Seletamata
jääb, miks eri aladel, isegi üksteisest üsna kaugel asuvatel, valitakse
sarnaste mõistete tähistamiseks sageli samu sõnu – nähtus, mida
semasioloogilise lähenemise korral oleks lihtne seletada polüseemia
abil. Viirus tähistab biokeemias, meditsiinis, sotsioloogias ja info-
tehnoloogias sarnaseid mõisteid, kuid vastavaid sõnu pidas Wüster
homonüümideks, st tähistajate vormilist kokkulangevust juhuslikuks.
Miski senises loetelus ei põhjusta tegelikke
mõistmisraskusi
Seadusi rakendatakse, seadmeid ja  tarkvara  kasutatakse, inimesi
ravitakse ning kuskil ei tee vastuolu klassikalise teooriaga oskuskeele
toimimist võimatuks. Raskendab, aga ei tee võimatuks, ja klassikaline
teooria ei oska seletada, miks ei tee võimatuks.
9.2
Uuemad terminoloogiateooriad
Sotsioterminoloogia
Alates 1970-ndate aastate lõpust on Viini koolkonna normeeriva
suunitluse vastu sõna  võtnud  Alain Rey, Yves Gambier, François
Gaudin jt, pidades reaalsusega paremini seotuks deskriptiivset ja
sotsiolingvistikast lähtuvat terminoloogiatööd. Gaudinilt, kes on
rajanud nn Roueni sotsioterminoloogia koolkonna (vt ülevaade
Gaudin 2003), pärinebki lõigu pealkiri. Sotsiolingvistika võimaldab
oskussõnavara objektiivset normi kirjeldada ja analüüsida ilma
subjektiivseid hinnanguid andmata. Palju tähelepanu spetsialistide
tegeliku kasutuse uurimisele sotsiolingvistika meetoditega pöörab
ka Quebeci terminoloogiakoolkonna seisukohti järgiv organisatsioon
Office de la langue française du Québec. On mõeldav ka vahepealne
Terminoloogiateooriatest
61
variant: pidada vajalikuks korpuslingvistika kasutamist terminite tu-
vastamiseks, kuid pooldada sellegipoolest onomasioloogilist lähenemist.
Terminite ekstraheerimisele korpusest peab järgnema mõistesüsteemi
analüüs, sest termini kuuluvust mingile alale ega seotust mingi
mõisteklassiga ei saa tuvastada konteksti järgi.
Järgnevalt vaatame lähemalt kolme nende seisukohtade edasiaren-
dust .
Kommunikatiivne terminoloogia
Üks paremaid wüsterliku terminoloogia õpikuid on Maria Teresa Cabré
1992. aastal katalaani keeles ilmunu, mis on tõlgitud ka inglise (1999b)
keelde ja millel sageli põhinevad terminoloogia sissejuhatavad kursused.
Alates 1997. aastast on Cabré aga Viini koolkonda kritiseerinud,
esitades selle asemele oma kommunikatiivse terminoloogia teooria
(TCT, Teoría Comunicativa de la Terminología). TCT põhiseisukohad
on järgmised (Cabré 1999a).
• TCT ei pea terminoloogiat omaette distsipliiniks, vaid üritab
seda vaadelda nn keele makroteooria kontekstis, mis peaks katma
lingvistilised, kognitiivsed ja sotsiaalsed aspektid.
• Suhtleja teadvuses ei ole  oskuskeel  selgelt eristatud üldkeelest.
Terminid kuuluvad üldkeele leksikasse ja on üldjuhul tavali-
sed leksikaüksused; terminina käituvad nad ainult juhul, kui
pragmaatika- ja kommunikatsiooniparameetrid seda lubavad.
• Termin ei kuulu ühelegi erialale, vaid teda võidakse kasutada
paljudel aladel, kusjuures igal erialal ja igas kasutussituatsioonis
võib tal olla erinev tähendus (termini mitmetahulisus). Tuleb
arvestada kommunikatsiooni, eriti erialase kommunikatsiooni
varieeruvust nii termini kui ka mõiste tasemel. TCT kirjeldab
oskuskeelt sõltuvana teemast, vaatepunktist sellele teemale, kõne-
lejast, kuulajast, spetsialiseerituse astmest, formaalsuse astmest,
situatsiooni tüübist, suhtluseesmärgist ja diskursuse tüübist.
• Eriala mõisted moodustavad mitmesuguste suhete abil selle
eriala mõistesüsteemi. Termini tähenduse määrab küll vastava
mõiste koht mõistesüsteemis, aga mõiste võib  kuuluda  mitmesse
omavahel põrkuvasse mõistesüsteemi. Sel juhul on terminil igas
süsteemis erinev tähendus. Mõni neist süsteemidest võib olla
standarditud.
62
Terminoloogia
• Terminit ei saa kirjeldada ainult sõnaliigi, eriala, definitsiooni ja
ühe või mitme keele ekvivalentide abil, vaid tuleb arvestada ka
tema käitumist süntaksi- ja teatestruktuuris, sh kinnisühendeid
ja fraseologisme.
• Sünonüümia on oskuskeeles loomulik, kuid mida spetsialiseeri-
tum on tekst, seda suurem on süstemaatilisus ja seda vähem
nimetused varieeruvad.
• TCT metodoloogia põhiidee on meetodi adekvaatsus eesmärgi
suhtes. Lähenemine võib olla onomasioloogiline või semasioloo-
giline , aluseks võib võtta tekstikorpuse või mõistete andmebaasi,
termineid võib ekstraheerida automaatselt või käsitsi, eesmärk
võib olla standardimine või kasutuse lihtne registreerimine.
Oma metoodilises kõikelubavuses saab TCT küll edukalt hakkama
kogu oskuskeele heterogeensuse katmisega, kuid selle võrra kannatab
jälle tema kirjelduslik informatiivsus. Pidades võimalikuks nii ono-
masioloogilist kui ka semasioloogilist lähenemist, loobub TCT ühest
võimalikust liigitusalusest, mille abil saaks kirjeldatavat distsipliini
sügavama käsitluse huvides kitsamalt piiritleda.
Sotsiokognitiivne terminoloogia
Rita  Temmermani sotsiokognitiivse terminoloogia idee (2000) on aren-
datud selgelt Viini koolkonnale vastanduvaks terviklikuks teooriaks.
Kuigi Temmerman esitab oma teooria otsese punkt-punktilt
vastandusena traditsiooniliste Viini arusaamadega, leidub tegelikult
ka sarnasusi, nende hulgas onomasioloogia-semasioloogia küsimuseski.
Lähenemissuuna poolest on sotsiokognitiivne terminoloogia ikkagi
wüsterlikult onomasioloogiline ning eristab end selgelt leksikograafiast
– nii üld- kui ka oskusleksikograafia on selle teooria kohaselt sema-
sioloogiline. Siin teeb Temmerman täpsustuse, mille Cabré tegemata
jättis, vaadeldes lahus onomasioloogilist ja semasioloogilist tööd
oskussõnavara kirjeldamisel ning piirates oma käsitlusala esimesega
neist. Sotsiokognitiivse terminoloogiateooria põhimõtted on järgmised.
• Terminoloogiatöö lähtekoht on mõistmisüksus ( unit  of unders-
tanding), mis sisuliselt tähendab mõiste sellist üldistust, et kaasa
oleksid haaratud prototüübistruktuuriga nähtused. Teaduses
ja tehnikas kasutatakse ka täpselt piiritletud mõisteid, kuid
prototüübistruktuuri leidub rohkem.
Terminoloogiateooriatest
63
• Mõistmine põhineb ka oskuskeeles kognitiivsetel mudelitel.
• Määratlemisel oleneb vajaliku teabe liik, hulk ja valik konkreet-
sest mõistmisüksusest ning kõneleja ja kuulaja teadmiste tase-
mest; traditsioonilisest lähimat soomõistet ja eristustunnuseid
kasutavast definitsioonist töötavad paremini Fillmore’i freimid
või Lakoffi idealiseeritud kognitiivsed mudelid.
• Sünonüümia ja polüseemia on kommunikatsiooniprotsessis funkt-
sionaalsed, järelikult tuleb neid kirjeldada.
• Mõistmisüksused arenevad pidevalt. Nende evolutsiooni ajaloo
tundmine võib olla vajalik nende mõistmiseks. Mõistmisüksuse
keeleline  tähistus  mõjutab kognitiivsete mudelite (nt metafoori)
kaudu uute ideede sündi, mis teeb oluliseks terminite motiveeri-
tuse.
Freimipõhine terminoloogia
Uusim kognitiivsel lingvistikal põhinev terminoloogiateooria pärineb
Pamela  Faber  Benítezelt (2009). Sarnaselt eelkirjeldatutele on Faber
Beníteze lähenemine ühest küljest mõistepõhine, kuid teisest küljest
peab võimalikuks termini mitmemõõtmelisust ehk ühe termini kasu-
tamist mitme mõiste tähistamiseks. (Meenutagem, et klassikaline
teooria kirjeldas sama olukorda erinevate, kuigi vormilt kokkulangevate
terminite kasutusena.)
Faber Beníteze teooria nimi tuleb eelistusest kirjeldada valdkonda
selle sündmuste (freimide) kaudu. Mõisted ei esine iseseisvalt, vaid
üksnes freimide koosseisus.
• Üldkeelesõnade ja terminite erinevus pole oluline.
• Parim viis terminite uurimiseks on uurida nende kasutust
(mitmekeelsetes) tekstides.
• Oskustekstide eesmärk on info edastamine, mitte näiteks keeleli-
ne korrektsus.
• Mõistmiseks on vajalik eriala tundmine.
Viimane seisukoht on veidi uudne võrreldes Wüsteri lähenemisega,
kuid huvitaval viisil vastuolus ka mitmesuguste võhikule arusaadavat
sõnastamist nõudvate selge keele kampaaniatega. Kui kuulajal
puuduvad mõistmiseks vajalikud taustateadmised ehk tema teadvuses
ei ole kõnealuse eriala sündmuste freime, siis ei saa selle eriala mõisted
kuidagi olla talle kättesaadavad, ükskõik kuidas neid ka ei nimetataks.
64
Terminoloogia
Lühidalt
• Fikseeritud koodi mudelil põhinev klassikaline terminoloogia-
teooria eeldab, et:
– maailma saab jagada selgepiirilisteks mõisteteks,
– on võimalik saavutada erialainimeste üksmeel selle
jaotuse teemal,
– need mõisted ei muutu ajas ega ruumis,
– teadliku valiku ja kokkulepete teel saab neid mõisteid
tähistama leida parimad võimalikud terminid, mida siis
kõik suhtlejad tunnustavad.
• Kui need eeldused kehtiksid, siis tagaks klassikaline termino-
loogia täiesti ühemõttelise suhtluse.
• Alates 1980ndatest üldiseks muutunud sotsio- ja psühho-
lingvistika taustaga uuemad teooriad juhivad tähelepanu, et
enamasti need eeldused ei kehti:
– oskussuhtlus toimib põhimõtteliselt samal viisil kui
üldkeelne,
– kokkuleppeid saavutada õnnestub harva,
– ka terminite hulgas esineb massiliselt sünonüümiat ja
polüseemiat, kusjuures see ei takista suhtlust kuidagi,
– veelgi enam, mõlemast võib suhtluse tõhususe seisuko-
halt isegi kasu olla.
• Uuemad teooriad pakuvad klassikalisest märksa vähem
kindlust  töömeetodite teemal ega üritagi anda suhtluse
ühemõttelisuse garantiid.
Küsimused
10. Kas oskate nimetada valdkondi, kus klassikalise teooria
eeldused kehtivad?
11. Klassikaline terminoloogiateooria pakub selge retsepti ühemõt-
telise oskussuhtluse saavutamiseks: selgesõnalised kokkulepped
kõigepealt mõistete ja seejärel terminite teemal. Kuidas saavutada
sama uuemate teooriate uskumise korral?
Terminoloogiateooriatest
65
Lugemist
• Sotsiokognitiivse terminoloogiateooria kirjeldus (Temmer-
man 2000) on esitatud võrdlusena klassikalise teooriaga ja
sobib seega kiireks tutvumiseks nii klassikalise teooria kui
ka selle puudustega.
• Faber Benítez (2009) pakub hea ja kättesaadava ülevaate
hetkeseisust terminoloogiateooriate alal.
Otseselt terminoloogia valdkonna teadusajakirju eriti palju polegi:
• Terminology (benjamins.com/#catalog/ journals / term /main)
• Terminology Science and Research
(www.iitf.fi/cms/component/remository/?Itemid=108)
Terminoloogiateemalisi artikleid avaldavad regulaarselt ka mõned
naabererialade ajakirjad:
•  Meta  (www.erudit.org/revue/meta/)
• Fachsprache (www.fachsprache.net/)
• Hermes (bcom.au.dk/research/publications/journals/hermes/)
• International  Journal  of Lexicography
(ijl.oxfordjournals.org/)
• Journal of Pragmatics (www.journals.elsevier.com/journal-
of-pragmatics/)
Harvem ilmub terminoloogiateemalisi artikleid mitmesugustes
kognitiiv- ja neuroteaduste, psühholoogia, korpuslingvistika ja
keeletehnoloogia ajakirjades. Sageli viidatakse ka järgmiste
konverentside kogumikele:
• Terminology and Knowledge  Engineering
• Terminology & Ontology: Theories and applications
• Nordterm
• Terminologie et Intelligence Artificielle
• European Symposium on LSP
10
Objektid, mõisted ja terminid
Kui mitte pidada usutavaks, et maailm algas sõnast, siis oleks loogiline
proovida läheneda sõna ja tähenduse seosele teisest suunast. Aga kui
tähendus on sõna omadus, milleks teda traditsiooniliselt on peetud,
kuidas siis saab ta olemas olla enne sõna või sõnast sõltumatult?
Tõepoolest on keeruline kujutleda sõna mingi omaduse eksistee-
rimist ilma selle sõna endata. Seepärast ei räägitagi terminoloogias
tähendusest, vaid  objektidest  ja mõistetest; neid  tähistavad  terminid
paigutuvad siis mõistete omaduseks.
Kõik olemasoleva võib terminoloogia üle arutlemise seisukohalt
jagada kuuluvaks ühte kolmest klassist – objektid, mõisted ja terminid,
mis asuvad vastavalt reaalses maailmas, inimteadvuses ja keeles.
Nimetame neid just selles ebatraditsioonilises järjestuses, et taaskord
juhtida tähelepanu terminoloogias harjumuspärasele viisile seletada
keele tööpõhimõtet.
10.1
Objekt
Objektideks nimetatakse terminoloogias kõike tajutavat või kuju-
teldavat: lilli ja liblikaid, toole ja laudu, riike ja rahvaid, teooriaid
ja kunstivoolusid, numbreid ja loogikareegleid. Lihtsuse mõttes võib
eeldada, et objektid eksisteerivad objektiivselt, st sõltumatult meie
arvamusest nende kohta või isegi meie olemasolust. Mainime objekte
esimesena, sest paljud lilled ja liblikad olid siin enne primaatide
ilmumistki, rääkimata keele tekkimisest. Samuti tehakse paljud
teadusavastused nii, et avastatava nähtuse jaoks ei ole ette nime valmis,
nagu ka mitte uute leiutiste või toodete jaoks – ehk puhtkronoloogiliselt
Objektid, mõisted ja terminid
67
eelnevad paljud objektid neist abstraheeritud mõistetele ja viimaseid
tähistavatele sõnadele. Looduslikud, st mitte inimese leiutatud asjad
on ülalmainitud objektiivse eksistentsi eelduse kohaselt olemas lausa
enne nende esmakordset tajumist või kujutlemist inimese poolt.
Mõiste poolt vaadates moodustavad objektid neile vastava mõiste
ekstensiooni ehk mahu. Võrdluseks: mõiste intensioon ehk sisu (NB
mitte intentsioon ehk  kavatsus ) on tunnuste loetelu, mida objekt peab
rahuldama, et vaadeldava mõiste ekstensiooni kuuluda. Näiteks kuuse
mõiste intensioon on kuulumine okaspuude hulka ja vastamine teatud
liigitunnustele; kuuse mõiste ekstensioon on kõigi kuuskede hulk.
Lisaks objektile või mõiste ekstensioonile võib sedasama asja
nimetada ka termini osutuseks või denotaadiks. Need on väga
levinud ja vajalikud nimetused mõistekesksest oskussuhtluse mudelist
rääkimisel, kuid siiski ei saa jätta märkimata nende kummalist
sõnakesksust. Objekti (ja ka mõistet) nimetatakse selle järgi, kuidas ta
mudelis paikneb sõna poolt vaadatuna – ilmselt veelkordne tunnistus
selle kohta, et sõnakesksuse uskumisest loobumine on väga raske isegi
mõistekesksuse teoreetikute endi jaoks.
Objektidel, kui nad just päris ainukordsed ei ole, on suhtluse seisu-
kohalt üks oluline puudus – vähene üldistatus. Muidugi võib mõnikord
tarvis minna rääkimist ühest konkreetsest kuusest kodumetsas, aga
levinum vajadus on siiski rääkida paljudest või lausa kõigist kuuskedest
korraga. Siis läheb kõigile vajalikele kuuskedele ühekaupa viitamine
üsna vähetõhusaks. Õnneks on inimene võimeka loomana leiutanud
viisi mõelda kuusest kui sellisest – nimelt kuuse mõiste.
10.2
Mõiste
Üldjuhul saadakse mõiste objektidest abstraheerimise teel: võetakse
kõnealuste objektide ühised olulised tunnused, jäetakse kõrvale  juhus -
likud varieeruvused ja vaadeldava otstarbe seisukohalt ebaolulised
tunnused, ning saadakse abstraktse mõtlemise vorm, mis võimaldab
mõttes ümber käia kõigi abstraheerimise aluseks olnud objektidega
korraga. Näiteks lindude vaatlemisel võib nende mitmekesises hulgas
täheldada mingis mõttes sarnaste isendite hulki, kes näevad sarnased
(kuigi mitte identsed) välja, käituvad umbes ühtemoodi, võivad
omavahel järglasi saada jne. Nende oluliste tunnuste alusel moodustab
68
Terminoloogia
inimene enda jaoks linnuliikide mõisted, jättes kõrvale juhuslikud ja
ebaolulised hälbed välimuses, käitumises jne. Nii tekib võimalus mõelda
kajakast kui sellisest.
Mõisted on alati mingil määral arbitraarsed ehk suvalised: saab
ju igaüks abstraheerimisel valida just talle vajalikuna tunduvaid
tunnuseid olulisteks ja ülejäänud kõrvale jätta. Esiteks tekivad nii
suhteliselt vähetähtsad pisierinevused eri inimeste mõistete vahel.
Kui näiteks võtta aluseks taldrik, hakata selle servi kõrgemaks
tegema ja paluda inimestel märkida hetk, mil tulemus kausiks üle
läheb, siis see piir on eri inimestel eri kohtades. Teine ja olulisem
kategoriseerimise erinevuste allikas on spetsialistide võhikute omast
kõrgem täpsusevajadus. Eelmise lõigu  kajaka -näide  paistis  vähegi
bioloogiat tundvale lugejale ilmselt üsna rumal, sest kajakas pole ju
ometi linnuliik. Hästi sobib niisugune liigitus aga võhikule, kes ei oska
kõigil neil valgetel merelindudel mingit vahet näha ja kellel tegelikult
puudub selleks vajaduski. Hoolimata spetsialistide korduma kippuvast
kurjustamisest sel teemal („te kasutate meie eriala termineid valesti”)
ei ole mõistete arbitraarsus tegelikult kuidagi ei kahjulik ega välditav.
Kõiki erialasid peensusteni tunda ei saa keegi, mis ju ometi ei takista
meid igapäevatasemel võõraste alade tulemusi kasutamast ja ka neist
mõtlemast ja rääkimast.
Väike mõttepaus tekib abstraktsete mõistete juures. Kas  demo -
kraatia või armastus või korrutise kommutatiivsuse seadus on olemas
ka „päriselt” või ainult inimeste peades, või paigutuvad nimetatud näh-
tused koguni mingile inimsõltumatuse skaalale (nt et jalgpallireeglid
sõltuvad inimese suvast rohkem kui loogikareeglid), on filosoofiliselt
huvitav, kuid praktilise oskuskeeletöö seisukohalt ükskõikne. Kui
lähtuda valitsevast kombest lugeda ka abstraktsed nähtused kõige
tajutava või kujuteldava hulka, siis on nad kirjeldatavad tavalisel viisil:
on demokraatia kui niisugune (objekt), siis on inimese ettekujutus
demokraatiast (mõiste) ja siis sõna demokraatia. Isegi kui paigutada
abstraktsed (või kujuteldavad) nähtused tervenisti inimteadvusse ehk
pidada neid mõistetest eristamatuks, siis on kolmnurgast vaid objekt
puudu, kuid mõiste ja selle seos sõnaga töötavad endistviisi.
Termini poolt vaadates (ja märkigem veelkord selle perspektiivi
kummalisust mõistekeskse mudeli kirjeldamisel) võib mõistet nimetada
ka selle termini kõneleja- või kuulajatähenduseks, mõtteks,  tähistata -
vaks või designaadiks.
Objektid, mõisted ja terminid
69
Laiemas mõttes, kui rääkida üksikterminite asemel tervetest
tekstidest ja nende kasutamisest suhtluses, vastab mõistele kõneleja
poolt vaadates suhtlustaotlus ja kuulaja poolt vaadates kuulaja
arusaam kõneleja suhtlustaotlusest – ehk siis suhtlusega seostuv sisu
kummagi suhtleja teadvuses.
Täpne või udune?
Nagu öeldud, on mõisted klassikalises terminoloogias täpsemalt
piiritletud kui tähendused üldkeeles.
Ühest küljest võimaldab seda mõiste primaarsus sõna suhtes –
põhimõtteliselt on võimalik kõigepealt täpselt kokku leppida, millest
räägime, ja alles seejärel kokkulepitud mõistele termin leida.
Teisest küljest on see soovunelm – oleks ju tore, kui vähemalt
oskuskeele vastutusrikkamates registrites (seadused, ravimipakendid,
reisilennukite juhendid vms) oleks alati täpselt teada, millest jutt käib.
Paraku ei ole see nii. Näiteks juba viidatud asjaõigusseaduse keskse
termini omand kolm eri tähendust (Mereste 2000: 338-340).
Rita Temmerman (2000) on mõiste asemel pakkunud terminoloogia
alusena kasutada mõistmisüksust (unit of understanding ). Traditsioo-
nilisest selgepiirilisest, muutumatust ja kontekstisõltumatust mõistest
erineb mõistmisüksus järgmiselt:
• Mõistmisüksustel on enamasti prototüübistruktuur nagu üld-
keele sõnade tähendustelgi, st nad ei ole selgepiirilised ja neid
pole ka võimalik täpselt defineerida.
• Mõistmine on ajaline protsess, mis võib  sisaldada  mh mõistete
täpsustumist eriala arengu käigus.
• Mõistmisüksust võib vaadelda rohkem kui ühest perspektiivist,
saades tulemuseks erineva arusaama.
• Mõistmisüksuse mõistmisel on oluline ka kõneleja suhtlustaotlus
– kõneleja räägib, millest soovib, ja kuulajad nii mõistavadki,
mitte pole suhtlus piiratud üksnes üldteada ja mittevaieldavatest
mõistetest rääkimisega.
Mõiste mõistest
Terminoloogia eriala põhiterminil mõiste on eesti keeles kaks tähendust.
Terminoloogiatöö terministandardi (Standardikeskus 2002a), muude
70
Terminoloogia
teatmeteoste (nt EE) ja õpikute (nt Erelt 2007) järgi kuulub mõiste
inimese teadvusse, olles tunnuste ühese kombinatsiooniga määratud
ettekujutus mingist nähtusest. Nagu muudki ideed, on mõisted
keelesõltumatud: neid saab küll väljendada mitmesugustes keeltes,
aga ise nad mingis keeles ei ole. Ka sõnastikus või tekstis saab neid
tähistada terminitega, selgitada selgitustega või illustreerida näidetega,
aga nende endi sisaldumist sõnastikus või tekstis kuidagi saavutada ei
õnnestu.
Samas võib oskuskeele üle arutledes ka muidu pädevana näivatelt
inimestelt kogu aeg kuulda järgmiste sarnaseid ütlusi:
(1) Mida tähendavad järgmised mõisted?
(2) .. eesti keeles paljusid toodud mõisteid pole ..
(3) Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: ..
Selliseid asju ülalkirjeldatud mõttes mõiste kohta öelda ei saa, ehk
ütlejad on ilmselt silmas pidanud midagi muud. Väga hästi tundub
sobivat tõlgendus, et nad mõtlevad tegelikult terminit, sest tõepoolest,
terminite tähendust sobib küsida, terminid võivad keeles olla või mitte,
ja seaduses kasutatakse termineid.
Veel kõnekamaid tulemusi saab inimeste käest otse küsides, mis
on mõiste. Tervelt kolmveerand terminoloogiakursusele sattunutest on
vastanud, et mõiste on midagi keelde kuuluvat – kas termin,  määratlus
või mõlemad korraga.
Selle vastu võib ju proovida võidelda, selgitades sealsamas termino-
loogiakursusel või siin õpikus, mida meie mõisteks nimetame, aga
sõnatähenduste niisugusel keelamisel erilist perspektiivi ei ole. Lihtsam
on kohe leppida asjaoluga, et sõnal mõiste ongi kaks tähendust, esiteks
teatmeteostes määratletu ja teiseks on ta sama mis termin. Sama
olukord on veel vähemalt saksa ja tšehhi keeles, kus mõistet tähistav
sõna (vastavalt Begriff ja pojem) võib lisaks tähistada ka terminit.
Suhtluse seisukohalt siin midagi valesti polegi, sest tegelikke
suhtlusraskusi on ikka üsna raske kujutleda, eriti kui arvestada
ka üleküsimise võimalusega. Küll aga võib probleem tekkida keele
kognitiivse funktsiooni juures.
Inimesel, kelle jaoks mõiste on ühemõtteliselt sama mis termin,
mõiste jaoks ju sõna polegi. Nii on võrdlemisi keeruline metatasandil
mõistetest mõelda, või vähemalt illustreerib sõna puudumine, et mõiste
Objektid, mõisted ja terminid
71
mõiste leksikaliseerimine ei ole inimese jaoks olnud oluline. Kogu rõhk
on olnud sõnade ja keele ehk vormi peal ja sisust pole tarvis olnud
rääkida.
Nagu aga üritame näidata sõnastikukoostamisest ja tõlkimisest
rääkivates peatükkides, ei ole vormi tasandiga piirdudes kuidagi
võimalik saavutada veakindlaid tulemusi. Seetõttu oleks praktika
seisukohalt kasulik teadvustada mõistete olemasolu, ükskõik kuidas
neid siis nimetada või mida nimetamiseks kasutatav sõna veel tähendab.
Peaasi et kuidagi nimetada. Võiks ju selguse huvides kaaluda „meie”
mõiste ümbernimetamist, näiteks laenates kontsepti, mida spontaanses
kasutuses juba ka näha on. Julgeksime selle otstarbekuses aga kahelda,
sest primaarne on ikkagi soov midagi väljendada, küll vajadusel ka need
terminid leitakse. Mõiste selline mitmetähenduslikkus vaid illustreerib
keelekeskse maailmapildi laia levikut, mitte ei põhjusta seda. Kui
maailmapilt  ei sisalda termini ja mõiste vahel vahetegemist, siis ei
sisalda ta seda ka pärast terminite väljavahetamist, mida konkreetselt
kontsepti puhul samuti juba näha on (et ka kontseptil on tähendus
nagu terminil):
(4) E. Benveniste kasutab funktsiooni kontsepti bioloogiast inspireeritud
tähenduses.
10.3
Termin
Mõistete keelelist tähist nimetatakse terminiks, sõnaks, väljendiks,
keelendiks, fraasiks, tähistajaks, termini väliskujuks või vormiks.
Terminite üldise käitumise seisukohalt on need kõik täpselt üks ja
seesama. Kui üldise ettekujutuse kohaselt sõna tühikuid sisaldada ei
või, siis terminoloogia seisukohalt ei ole see oluline – termin käitub
täpselt ühtemoodi olenemata selles sisalduvate tüvede arvust ja nende
kokku- või lahkukirjutusest ning ka mitmesõnalist terminit sobib
nimetada terminiks.
Eristada tuleb terminit vaid pikematest tekstidest, peamiselt
määratlusest ja kasutusnäitest. Lihtne test on proovida vaadeldavat
tekstijuppi lauses kasutada – kui õnnestub, siis sobib ta tõenäoliselt
terminiks, kui ei, siis tõenäoliselt mitte.
Üleminek termini ja üldkeele sõna vahel on sujuv. Kummastki
võib nii spontaanselt kui ka teadliku keelekorralduse tulemusena saada
72
Terminoloogia
teine – üldkeele sõna võidakse võtta kasutusele terminina (terminologi-
seerimine) ning koos vastava mõiste jõudmisega mittespetsialistide
teadvusse võib termin saada üldkeele osaks (determinologiseerimine).
Mõlemal juhul jäävad alles nii üldkeele sõna kui ka termin, kusjuures
erinevate tähendustega. Õigemini, kui järjekindel olla, siis terminiga
tähistatav mõiste ei lange kokku sõna tähendusega. See on nii
täiesti vältimatult ja alati iga samakujulise sõna-termini paari korral.
Spetsialistide pahandamisel, et võhikud kasutavad nende terminit
„valesti”, ega võhikute pahandamisel, et  spetsialistid  on üldkeele sõnale
uue tähenduse andnud „meelevaldselt”, ei ole lihtsalt mõtet.
Lühidalt
• Looduses leidub mitmesuguseid objekte, näiteks kajakaid.
• Inimene abstraheerib neist mõisted, näiteks kajaka mõiste
on inimese ettekujutus kajakast.
• Kõige lõpuks otsustab inimene tähistada oma kajaka mõistet
tähejadaga (terminiga, sõnaga, väljendiga vms) kajakas.
Küsimused
12. Terminid kui keelenähtused on sõnastikes kirjas igasuguse
kahtluseta. Samamoodi vaieldamatult on objektid sõnastikest
puudu – kuidas neid mere kohal lendavaid kajakaid ikka sõnastikku
panna. Kahtlusi on aga mõiste puhul: kas mõisted saavad
sõnastikus, terminibaasis või muus tekstis kirjas olla, nagu
inimesed sageli ütlevad?
Lugemist
• Siinsest oluliselt põhjalikuma, kuigi teistsugustest eeldustest
lähtuva termini ja mõiste käsitluse annab Kasak 2014.
11
Mõiste- ja tähendusseosed
Kuna terminoloogias on pidevalt juttu mitmesugustest seostest sõnade
ja mõistete vahel, siis lepime parem kohe kokku, mida igaühega neist
silmas peame.
11.1
Tähendusseosed
Tähendusseosed ehk semantilised seosed on seosed sõnade vahel nende
tähenduse alusel.
Sünonüümia
on seos sama tähendusega samast sõnaliigist sõnade vahel. Rangelt
võttes täissünonüüme ehk täpselt sama tähendusega sõnu ei esinegi,
ikka on mingi nüanss erinev. Isegi algselt täissünonüümidena mõeldud
terminipaarikute vahel kipuvad inimesed aja jooksul tähendusvahet
nägema hakkama – tegelikult ongi ju neist üsna loogiline arvata, et
mingi  sisuline  põhjus kahe sõna kasutamiseks peab ikka olema, muidu
piisaks vast ühestki.
Osasünonüümia
on seos peaaegu sama tähendusega sõnade vahel. Praktilise termino-
loogiatöö seisukohalt on need kõige ebamugavam materjal, sest esiteks
on „peaaegu” kvantifitseerimata ja teiseks võib seda osalisust olla
mitut sorti. Üks tähendus võib olla teisest kitsam, tähendustel võib
olla üksnes ühisosa, tähendused võivad kuuluda naabererialadele või
väljendada eri vaatenurki samale nähtusele.
74
Terminoloogia
Antonüümia
on seos mingis olulises aspektis vastandlike tähendustega sõnade
vahel, kusjuures ülejäänud tähenduskomponendid langevad kokku.
Nende juures tasub tähele panna, et vastandlikud võivad tähendused
olla kas mingis selgelt määratletud mõttes (valge vs must valguse
peegeldamise võime alusel, kusjuures mõlemad tähistavad värvusi)
või ka palju udusemalt (koer vs  kass ). Viimase sarnaseid vastandusi
traditsiooniliselt sõnastikes antonüümidena ei esitata, kuid nende
edukus sõnaseletusmängude strateegiana  viitab  nende tegelikule
olulisusele inimtaju ja keele toimimispõhimõtete seisukohalt.
Hüponüümia
on seos soomõistet ja liigimõistet väljendavate sõnade vahel. Koer
on puudli hüperonüüm, puudel seevastu  koera  hüponüüm. Hierarhia
jätkub mõlemas suunas, nt võib koer ise olla imetaja hüponüüm.
Meronüümia
on seos osamõistet ja tervikumõistet väljendavate sõnade vahel. Koer
on saba holonüüm, saba seevastu koera meronüüm. Puhtpraktilisest
seisukohast võivad tähelepanu väärida veel kaashüponüümid ja kaas-
meronüümid ehk kaasalluvaid mõisteid tähistavad sõnad – näiteks
võib osutuda otstarbekaks nende ühetaoline käsitlemine tõlkimisel või
sõnastikukoostamisel.
Paronüümia
on eelloetletutest lõdvemalt määratletud ja sõnastikes harva esitatav
seos sõnade vahel, mis sarnanevad üksteisele nii väliskujult kui ka tä-
henduselt. Paronüümid võivad oma sarnasuse tõttu inimesel segi minna
ja sageli lähevadki, andes tööd keeletoimetajatele ja -pahandajatele
ning lõpuks mõnikord ka Emakeele Seltsi keeletoimkonnale, kes on
sunnitud sedastama tähendusvahe kadumise fakti.
Mõiste- ja tähendusseosed
75
11.2
Polüseemid ja homonüümid
Olukorrad, kus ühele vormile vastab mitu sisu, jagatakse leksikoloogias
polüseemiaks ja homonüümiaks. Erinevus nende vahel on seal
keeleajalooline: kui tähendused on seotud, siis on üks polüseemne sõna,
vastasel korral kaks omavahel homonüümset sõna. Terminoloogias ei
tarvitse selline lähenemine produktiivne olla.
Terminitöö seisukohalt ei peeta sõnade ajalugu kuigi tähtsaks, mis-
tõttu oskussõnastikes enamasti ei tehta polüseemidel ja homonüümidel
vahet. Küll aga on otseseid praktilisi järeldusi sellel, kumb neist valida,
kuidas ühe vormi ja mitme sisuga olukordi kontseptualiseerida: kas
sõnu on seal üks või mitu?
Ühe polüseemse ehk mitmetähendusliku sõnana käsitlemise eelis
on harjumuspärasus kasutaja jaoks: peetakse ju pikemalt mõtlemata
loomulikuks, et tee on ikka üks sõna, hoolimata mitmest tähendusest,
hoolimata isegi leksikoloogide kinnitusest nende tähenduste omavahe-
lise seose puudumise kohta.
Teine võimalus on inimestele sageli ootamatu: tee võib olla ka
kaks sõna. Esiteks tee kui liiklemiseks mõeldud rajatis ja teiseks tee
kui teepuu lehtedest valmistatud  jook . Eelis terminitöö seisukohalt on
võimalus neid kaht teineteisest täiesti lahus käsitleda. Teeseadus ja
liiklusseadus räägivad ainult esimesest, ja sel alal saab siis teega teha
kõiki pähetulevaid operatsioone – sõnastikus esitada, eri keelte  vasteid
pakkuda, tõlgetes kasutada, aga vajadusel ka terminit  asendada  või
sünonüümi lisada.
11.3
Mis on sõna?
Sõnade arvu küsimus tekitab kohe mõtte sõna definitsioonist. Kas
siis ei võiks olla teada, mis on sõna, et siis need sõnad lihtsalt kokku
lugeda?
Selgub , et mitte. Isegi kui jätta kõrvale kõik muud kaalutlused
(tekstisõna vs lemma jms), on siin vähemalt kaks võrdvõimalikku
viisi sõna määratleda: kas ainult häälikkuju või häälikkuju koos
tähendusega.
Kui sõna on ainult häälikkuju, siis on ühest küljest loomulik
rääkida polüseemidest, aga teisest küljest osutuvad sõnadeks ka (seni)
tähenduseta häälikuühendid, mis enam nii loomulik ei tundu. Siiski, kui
76
Terminoloogia
mõelda näiteks olukorrale, kus erialast teksti tõlgib spetsialiseerumata
tõlkija, siis võivad seal paljud sõnad tõlkija jaoks tähendusetud olla;
neid ei kõhkle vist küll keegi sellepärast sõnadeks pidamast.
Kui sõna on häälikkuju koos tähendusega, siis järeldub sellest
homonüümia . Et ühe mõiste tähistamiseks kasutatav häälikkuju teise
omaga kokku langeb, on täiesti juhuslik ning kuulub käsitlemisele
ainult sellisel määral, mida kasutaja nõuab (nt et sama väliskujuga
terminid oleksid sõnastikus samas artiklis või vähemalt järjest).
Siin näib nüüd olevat vastuolu. Kui ühest küljest eelistada Fregel
põhinevat lähenemist, kus mõiste ei ole märgi osa, Saussure’il põhine-
vale, kus märk koosneb tähistajast ja tähistatavast, aga teisest küljest
pidada ühe vormi ja mitme sisuga olukordi pigem homonüümiaks
kui polüseemiaks, siis tundub sõna olevat määratletud kord koos
tähendusega ja kord ilma.
Määratluse udusus on „pehmetes” teadustes üks tavapäraseid
toimetulekumeetodeid, kuid seekord proovime vastuolu siiski lahen-
dada. Nimelt saab lisaks sõnale ja tähendusele tuua mängu ka seose
sõna ja tähenduse vahel. Homonüümia ja Frege lepitamiseks peaks siis
sõna definitsioon sisaldama küll selle sõna seost vastava mõistega, aga
mitte toda mõistet ennast.
Ühtlasi tuletame meelde eelduste peatükki: ei sõna tähendust ega
sõna seost tähendusega ei saa kuidagi otseselt uurida. Uurida saab
inimeste (ja ka uurija ise on inimene) arvamusi nende tähenduste
või seoste kohta, ehk rangelt võttes ei saa väita, et tähendus on sõna
omadus. Tähendus on nende inimeste omadus, kes arvavad midagi
sõna tähenduse kohta.
11.4
Sünonüümid ja polüseemid
Seoses sõna määratlusega peaks korraks läbi mõtlema ka sünonüümia
ja polüseemia vahekorra. Kas tass ja kruus võiksid olla sünonüümid,
kui väga peen lauanõude diferentseerimine ei ole vajalik? Või oleksid
nad osasünonüümid, kuna kruus on lisaks ka väikestest kividest koosnev
materjal, ehk selle sõna tähendus on materjali-tähenduse võrra laiem
kui teisel? Kui kruus lugeda üheks sõnaks kahe tähendusega, siis
tõepoolest nii olekski kiusatus mõelda. See aga viiks pea ületamatute
raskusteni tulemuse esitamisel sõnastikus.
Mõiste- ja tähendusseosed
77
Lihtsam on lugeda ta kaheks sõnaks, kruus 1 ja kruus 2, esimene
neist (osa)sünonüümne tassiga ja teine killustikuga. Iga sõna saab
käsitleda eraldi, mh lisada vajadusel igaühe kohta erinevaid andmeid.
Praeguses näites lahkneks juba muutvormidki.
11.5
Aga see tähendab ju hoopis ..
Terminivaidlustes kipuvad mitmetähenduslikkust taunima ka muidu
igati soliidsed inimesed. Kaks näidet IT-alalt, esimene homonüümia
ja teine polüseemia kohta:
(5) Sõna  paan  ei tohi IT-terminina kasutada, kuna see on tegelikult kreeka
karjuste jumal.
(6) Sõna manustama ei tohi IT-terminina kasutada, kuna manustatakse
teatavasti ainult arstimeid.
Ega siia ei olegi suurt midagi vastu väita peale meeldetuletuse, et
mitmetähenduslikkus on küll keeles olemas. Veelgi enam, nagu selgitab
kognitiivne metafooriteooria, aitab mitmetähenduslikkus (sedakorda
küll ainult seotud tähenduste ehk polüseemia puhul) just mõistmisele
ja uute terminite omandamisele kaasa.
Näiteks kui inimesel tuleb arvutikursustel ära õppida sõna, millega
tähistada kahjulikku ja iselevivat arvutiprogrammi, siis mitmetähen-
duslik viirus on mõnest ühetähenduslikust intuitiivselt arusaadavam,
sest kasutaja oskab uude valdkonda üle kanda oma varasemad
teadmised viiruse kui organismi kohta. Samamoodi töötavad  kont -
septuaalsed  metafoorid , mille järgi me elame (Lakoff ja Johnson 2003)
ehk mis on keeles üldlevinud, näiteks ROHKEM on ÜLES („hinnad
tõusevad”, mis ju samuti suurendab selle verbi tähenduste arvu). Seega
ei saa ühe tähenduse kasutamine argumendina teise tähenduse vastu
kuidagi olla põhjendatud, vaid sellise mitmetähenduslikkuse abil keel
just töötabki.
11.6
Seos mõiste ja seda tähistava termini
vahel
Termin tähistab ehk designeerib vastavat mõistet, ja mõiste kaudu
lisaks denoteerib vastavat objekti. Kui mõiste asemel või kõrval
78
Terminoloogia
rääkida tähendusest, siis on arusaadav ka lihtsustatud väide, et
termin tähendab [koostaja arvates] seda tähendust – kus tähendus
on väljendatud mingi määratlusetaolise vahendiga. Mis ei ole rangelt
võttes korrektne, on öelda, et üks (võõrama keele) termin tähendab
teist (tuttavama keele) terminit. Termin, eriti  tuttava  keele oma,
on küll harjumuspärane vahend mõistele viitamiseks, kuid neist
mõistetest või tähendustest  endist  rääkivas metadiskursuses võiks siiski
ilmutatumalt rääkida tähendustest, et ei jääks muljet, nagu aetaks segi
eri maailmu: designeerimist termini ja mõiste vahel ja ekvivalentsi või
samatähenduslikkust kahe termini vahel.
11.7
Mõisteseosed
Mõisteseosed on seosed mõistete vahel. Nende tüüpilised kasutusalad
on mõistesüsteemide joonistamine, klassikaliste intensionaalsete või
ekstensionaalsete määratluste kirjutamine ja masinloetavate tesaurus-
te koostamine.
Ülemmõiste ja alammõiste
ehk laiem mõiste ja kitsam mõiste on vastavalt laiema ja kitsama
mõistesisuga mõisted. Hierarhilist mõistesüsteemi on kõige harjumus-
pärasem ehitada  soomõiste -liigimõiste seostega, kuid mõeldav on
kasutada ka osa-terviku seost.
Soomõiste ja liigimõiste
on mõisted, millest ühe mõistesisu sisaldub teise omas. Näiteks puudel
on koera liik. Kui võrrelda tähendusseostega, siis liigimõistet tähistav
termin on soomõistet tähistava termini hüponüüm.
Tervikumõiste ja osamõiste
on mõisted, millest esimest peetakse tervikuks ja teist mingiks osaks
sellest. Näiteks saba on koera osa. Osamõistet tähistav termin on
tervikumõistet tähistava termini meronüüm.
Mõiste- ja tähendusseosed
79
Muud
Vastavalt vajadusele on täiesti vabalt võimalik moodustada ja
tähistada
ka
mitmesuguseid muid mõisteseoseid, näiteks
põh-
jus–tagajärg, dimensioon–mõõtühik, vahend–eesmärk,  tegija –tegevus,
vahend–tegevus, klass–eksemplar, tootja–toode
vms.
Inimestele
mõeldud sõnastikes seda vabadust eriti massiliselt ei kasutata.
Küll aga on kõikvõimalike mõisteseoste üksikasjalikust märkimisest
kasu keeletehnoloogias, kus teksti semantilise analüüsiga tegelevad
programmid vajavad formaliseeritud infot sõnatähenduste kohta. Et
pruut on kuidagi abiellumisega seotud, on inimesele ilmselge, aga
masinale tuleb selline info mõisteseoste kujul eksplitsiitselt teada
anda.
11.8
Keeltevahelised seosed
Siiani on olnud juttu ainult ühe keele sõnadest. Kas teis(t)e keel(t)e
lisamine teeb olukorra kuidagi keerukamaks?
Üldkeeles tuntakse ekvivalentsiseoseid, mis on põhimõtteliselt
nagu sünonüümia, ainult eri keelte sõnade vahel. Ekvivalendid on
samatähenduslikud erikeelsed sõnad. Sama kehtib ka terminoloogias,
ainult veel markeeritumalt – mõistet võib tähistada mitmesuguste
sõnadega, mis võivad olla ühes või mitmes keeles, ja  ekvivalents
ei erine sünonüümiast millegi märkimisväärse poolest. Veelgi enam,
terminoloogia mõistekeskne lähenemine annab võimaluse koos süno-
nüümiaga jätta ka ekvivalentsiseosed näitamata, märkides üksnes
designeerimisseoseid termini ja mõiste vahel.
Kui keeli on kaks ja kummaski pole eriti sünonüüme, siis nende
seosenäitamise meetodite produktiivsus suurt ei erine. Kui aga lisada
mõned sünonüümid, näiteks ühes keeles kolm ja teises neli, rääkimata
suuremast keelte arvust, siis ilmneb mõistepõhise lähenemise lihtsus.
Designeerimisseoseid on alati täpselt sama palju kui termineid;
sünonüümia- ja ekvivalentsiseoste hulk kasvab terminite arvu kasvades
kiiresti, mistõttu ei ole mõtet endale võtta nende sisestamise ülesannet
– niikuinii jääb mõni kahe silma vahele.
80
Terminoloogia
11.9
Denotaatsamasus ja designaatsamasus
Sünonüümia sai üldkeele eeskujul siingi defineeritud kui samatähen-
duslikkus, mis ei tarvitse siiski olla piisavalt täpne: kokku võib langeda
kas  designaat  või  denotaat  või mõlemad. Kõige levinumal juhul, kui
mõlemad langevad kokku, ei olegi mingit muret. Huvitav on aga
olukord, mida Henn Saari (1980: 666) on nimetanud denotaatsamaseks
mõttelahkseks sünonüümiaks, kus sama objekti on võimalik tajuda
kuuluvana mitmesse mõistesüsteemi. Saari näide on N O , mida
2
5
saamisviisi järgi nimetatakse lämmastikhappe anhüdriidiks ja koostise
järgi dilämmastikpentoksiidiks. Objekt (denotaat) on üks, mõisteid
(designaate) kaks ja termineid samuti kaks.
Kas need terminid on sünonüümid? Kui mõelda denotaatsamasust,
siis jah. Kui mõelda designaatsamasust, siis ei. Kui proovida süno-
nüümsust uurida empiiriliselt, näiteks küsitleda inimesi või vaadata
vastendust sõnastikes ja erialatekstides, siis pigem mitte. Saari (ibid.)
on seda nimetanud mõttelahksuse ainealaseks relevantsuseks: aine
on küll sama, kuid keemikutel on ikkagi tarvis vahet teha koostiste
mõistesüsteemil ja saamisviiside mõistesüsteemil, mistõttu enamasti
sobib konkreetsesse kasutusolukorda vaid üks neist terminitest. Veel
näiteid: kuup ja korrapärane kuustahukas või okulist, oftalmoloog ja
silmaarst .
Mida sellistega sõnastikus või tõlkes teha? Ilmselt sõltub see
olukorrast (nt sõnastiku täpsusastmest), aga kindlasti tasuks asuda
mingile läbimõeldud ja selgele seisukohale. Ei ole kuigi informatiivne
panna sõnastikku kirja, et kaks sõna on sünonüümid ja samas ei ole
ka.
Mõiste- ja tähendusseosed
81
Lühidalt
• Sõnade vahel on tähendusseosed: sünonüümia, ekviva-
lents, osasünonüümia, antonüümia, hüponüümia, meronüü-
mia. Näiteks sõnad must ja valge on  antonüümid .
• Mõistete vahel on mõisteseosed: ülem- ja alammõiste seos,
soomõiste ja liigimõiste seos, tervikumõiste ja osamõiste seos.
Näiteks must ja valge kui värvid on vastandid.
• Sõnadest rääkides on oluline omada seisukohta, millest
räägime: kas häälikkujust, häälikkujust koos tähendusega
või häälikkujust koos selle ja tähenduse vahelise seosega.
Küsimused
13. Kui kaks sõna on antonüümid, siis kuidas võiks nimetada
mõisteseost nende sõnade tähenduste vahel?
14. Mis on sünonüümia vastand? Esimene kandidaat tundub
olevat antonüümia, mis kahtlemata ka sobib. Aga vähemalt üks
võimalik aspekt on veel: kui sünonüümia on olukord, kus mitmele
sõnale vastab üks tähendus, siis kuidas nimetatakse olukorda, kus
ühele sõnale vastab mitu tähendust?
15. Kumba on lihtsam terminibaasis esitada, kas mõiste- või
tähendusseoseid, ja miks?
12
Sõnastikus antav info
12.1
Sõnad
Märksõnad
Traditsiooniliselt on sõnastikke lausa koostatud  paberil  või vähemalt
on nad olnud mõeldud paberile trükkimiseks või muul fikseeritud
viisil avaldamiseks. Sõnastiku keeled on nii olnud jäigalt jagatud
lähte- ja sihtkeelteks. Sellel tehnilisel piirangul on ilmselt olnud
oma osa ka leksikograafia traditsioonilise  mõtteviisi  kujundamisel,
et sõnastikud on üldiselt ühesuunalised, keelesuund on sõnastiku
oluliste parameetrite hulgas ja vastassuunalise sõnastiku saamiseks
tuleb koostamise protsessi  korrata  või vähemalt teha märkimisväärne
jõupingutus sõnastiku keelesuuna pööramiseks. Seega nimetatakse
traditsioonilises sõnastikus märksõnadeks sõnastiku lähtekeele sõnu.
Olgu igaks juhuks selgelt öeldud, et märksõna võib sisaldada tühikuid
ehk koosneda mitmest ortograafilisest sõnast.
Nagu
allpool näeme, võimaldavad tänapäeva
paindlikumad
koostamis - ja esitusviisid loobuda keelesuuna fikseerimisest. Sõnastiku
lähtekeel kasutaja jaoks on see keel, mille kasutaja oma päringute
keeleks valib – seega osutuvad märksõnadeks sõnad keeles, mis on
parajasti valitud sõnastiku lähtekeeleks.
Teine traditsiooniline nähtus on alammärksõnad. Pabersõnastiku
juurdepääsetavuse huvides on kombeks olnud infot esitada pesatä-
hestikulises järjestuses ehk anda põhimärksõnade artiklite sees veel
alammärksõnu, nt põhimärksõnast moodustatud liitsõnu või tuletisi.
Mingis e-vormis esitamise korral sellest kasu ei ole, sest kasutaja ei pea
Sõnastikus antav info
83
enam otsimise tööd käsitsi tegema, vaid saab oma päringule niikuinii
vastuseks kõik artiklid, kus otsitav esineb.
Vasted
Vasted on terminid keel(t)es, mis parajasti on valitud sõnastiku
sihtkeel(t)eks. Koostamismeetodite mõttes on neid võimalik jagada
kolme rühma.
1. Kinnistunud terminid on terminiks sobiva pikkuse jm omadus-
tega  keelendid, mida vastavas keeles reaalselt kõnealuse mõiste
väljendamiseks kasutatakse. Neid sobib vasteks kirja panna alati.
2. Uudisterminid on muidu terminiks sobivad keelendid, mis
kinnistunud ei ole ja mis sõnastikus on mõeldud kas koostaja
või muu keelekorralduslikult ambitsioonika isiku soovitusena,
kuidas erialast suhtlust selles keeles parandada. Vasteks sobib
neid samuti alati esitada, eeldusel muidugi, et erialal ei juhtu
olema midagi paremat juba kasutusel. Kahtlane on nende
esitamine märksõnadena, kui sõnastiku keelesuunda vahetades
satub korraldatav keel lähtekeeleks, sest alles pakutavat terminit
ei oska ju keegi sõnastikust otsida.
Samuti on veidi kahtlane ilmutada keelekorralduslikke
ambitsioone võõrastes keeltes. Ainus legitiimne koht selle te-
gemiseks on Eesti-spetsiifiliste asjade (seadustiku, rahvakultuuri
elementide vms) nimetamine mõnes olulises võõrkeeles. On tõesti
meie  juristide  ja mitte prantsuse keelekorraldajate öelda, kuidas
nimetada osaühingut prantsuse keeles, sest sealseid keelekorralda-
jaid see küsimus lihtsalt ei huvita ja nende otsust Eesti osaühingu
kohta võiks seetõttu ootama jäädagi. (Prantslaste endi vastav
ettevõtlusvorm on pisidetailides teistsugune, mistõttu esimene
pähetulev lahendus, sealset osaühingut märkiva sõna kasutamine
ka meie oma kohta, oleks eksitav.)
3. Ümberjutustused: Tiiu Erelt on ümberjutustusteks nimetanud
terminina pakutud, kuid terminiks selgelt liiga pikad keelendid.
Neid pole baasis üheski keeles mõtet esitada terminitena, pigem
sobivad nad selgitusteks. Vaste kohta võiks ausalt tunnistada, et
seda pole olemas, koostaja ei tea seda või ei soovi ta  olemasolevat
vastet millegipärast esitada (nt kuna see läheb vastuollu tema
keelekorralduslike tõekspidamistega).
84
Terminoloogia
12.2
Selgituste liigid
Kuna tähendust või mõistet kui inimese mõttemaailma kuuluvat
nähtust ei saa kuidagi otseselt sõnastikus esitada, siis on tarvis
mingeid meetodeid selle kommunikeerimiseks kasutajale. Selgituseks
nimetatakse kõiki tähenduste ilmutatud edasiandmise meetodeid.
Järgneb nende liigitus.
Esimesed kaks on määratlused ehk
definitsioonid  (ehk paronüümina ka seletused) – kõige paremad
selgitused  selles mõttes, et eristavad ammendavalt defineeritava teistest
valdkonna mõistetest, samas muu info andmisega tegelemata.
Intensionaalne ehk sisumääratlus
See kõige klassikalisem  selgitus  kirjeldab mõiste intensiooni ehk
sisu, nimetades lähima üldmõiste ja loetledes eristustunnused. Teiste
sõnadega – ütleb, kuhu määratletav kuulub, ja mille poolest ta erineb
muust sinna kuuluvast.
(7) ookean: maailmamere suurim, mandreid eraldav osa
Nii sisumääratlus kui ka allpool kirjeldatav mahumääratlus on
seotud eriala mõistesüsteemiga ja neid saab sellest vahetult tuletada.
Sisumääratlust võib kujutleda  hierarhias  „üles” ehk juure poole
vaatamisena – ta viitab hierarhia kõrgemale tasemele ja annab teistest
sama taseme mõistetest eristamise meetodi.
Kuna mõistesüsteemi kuju on erialainimeste otsustada ja üheaeg-
selt võib eri otstarveteks käibida ka mitu erinevat mõistesüsteemi, siis
tasub määratlemisel jälgida, et eri jaotusalused tarbetult segi ei läheks.
Võimalike mõistesüsteemide paljusus koos mõne tuletusmalli suure
produktiivsusega tingib mõistesüsteemiga arvestamise tegelikult juba
märksõnade  valimisel: enamasti võib vabalt võtta kas verbi või
tegevusnime, protsessi või tulemuse, aine oleku või selles olekus aine
vms; seda tuleks vaid teha ühtlaselt. Ei ole näiteks mõtet võtta
aine olekutest rääkides märksõnadeks aine gaasiline olek, amorfne
aine, tahkis ja vedelik, sest esimene on olek ja ülejäänud on ained.
(Süstematiseerimse täiendava sammuna võiks selles näites kaaluda ka
sarnast vormi ainete nimetamisel, st kui juba amorfne aine, siis ka
tahke aine ja vedel aine koos võimalike sünonüümidega.)
Sõnastikus antav info
85
Ekstensionaalne ehk mahumääratlus
Kirjeldab mõiste ekstensiooni ehk mahtu, loetledes kõik ta alammõisted
ühe jaotusaluse järgi. Et tulemus annaks välja määratluse mõõdu,
on oluline anda tõesti täielik loetelu, mitte peaaegu täielik. Loetelu,
mis lõppeb lühendiga jne või vms, on rida näiteid, mitte määratlus.
Hierarhilises mõistesüsteemis vaatab mahumääratlus „alla” ehk lehtede
poole, loetledes kõik järgmisel madalamal tasemel olevad mõisted.
(8) ookean: Atlandi, Vaikne ja India ookean ning Põhja-Jäämeri
Teoreetiliselt saab terve mõistesüsteemi ühtmoodi hästi ära
kirjeldada kas sisu- või mahumääratlustega, viidates mõistesüsteemi
hierarhias igalt mõistelt vastavalt kas üles või alla. Tegelikult on
sisumääratlused märksa levinumad, ilmselt kuna spetsiifilisemaid
asju üldisemate abil seletada on lihtsam kui vastupidi. Samuti on
mahumääratlustes raske tagada loetelu täielikkust, ja iga muutus
tingib muutmisvajaduse vähemalt kahes kohas: tegelikult muudetavas
mõistes ja selle lähimas üldmõistes.
Kui tahta kõik sõnastiku mõisted korralikult määratleda, siis sisu-
ja mahumääratlusi segamini kasutada ei saa. Küll aga saab mõlemat
kasutada sõnastikus, kus polegi eesmärk kõigile mõistetele määratlusi
anda, piirdudes selle asemel muud liiki selgitustega.
Entsüklopeediline kirjeldus
Määratlused peaksid koosnema ühest lausest. See pole mingi  käsk
ega ammugi mitte seotud selle lause sõnastuse kvaliteediga, vaid
enesekontrolli  rusikareegel  – kui tekib soov panna kirja mitu lauset,
siis pole tulemus tõenäoliselt enam määratlus, vaid entsüklopeediline
kirjeldus.
Entsüklopeediates on lisaks mõiste koha määratlemisele mõiste-
süsteemis (või ka selle asemel) kombeks esitada  mitmesugust  lisainfot
kirjeldatava nähtuse ajaloo, tekkepõhjuse, kasutusviiside jms kohta,
samuti rääkida ühe mõiste artiklis muudest sellega seotud mõistetest.
(9) Ookean on maailmamere suurem osa. Ookeanid moodustavad maakera
pinnast üle 70%. Kuigi tegelikult on see üks suur veekogu, lahutavad
ookeane  tinglikult  mandrid. Et nad katavad proportsionaalselt suure-
ma osa lõunapoolkerast (81%) võrreldes põhjapoolkeraga (61%), siis
esineb märkimisväärseid erinevusi poolkerade ilmastikus.
86
Terminoloogia
Kontekstuaalne selgitus
John Sinclairi töödega korpuslingvistika alal ja eriti tema uut tüüpi
Cobuildi sõnastikuga sai üldkeeles populaarseks tähenduste esitamine
autentsete kasutusnäidete abil. Lugejale ei öelda, mis määratletav
on, vaid esitatakse vastava termini hästivalitud kasutusnäide, mille
põhjalt kasutaja mõtleb tähenduse ise välja. Kui ehk kõige rangemad
standardimise ülesanded välja arvata, siis pole mingit põhjust, miks
neid ka oskuskeeles rakendada ei võiks.
(10) osuti: kellal on tundideks ja minutiteks jagatud numbrilaud, mille
kohal liiguvad osutid
Piirdeselgitus
Seni mainitud selgituseliikide kirjutamine on küllaltki töömahukas ja
nõuab sisulist üksmeelt koostajate vahel, mida mõnel erialal ei tarvitse
olla põhimõtteliseltki võimalik saavutada. Äärmuslikul juhul on mõne
sõnastiku koostamine lausa katki jäänud, kui koostajad on praktikas
ära proovinud esimeste käsilevõetud mõistete määratlemise keerukuse.
Teine korralike määratluste puudus peale ekspertarvamuste erinevuse
on nende kiire vananemine – elu ju muutub. Mida täpsem määratlus,
seda lühem säilivusaeg, eriti uutel või muutuvatel erialadel.
Lihtne ja üsna veakindel lahendus sellisel puhul on piirdeselgitus,
mis ei üritagi öelda, mis määratletav on. Selle asemel antakse
üksnes vihjeid, mille abil asjatundjad tunnevad õige mõiste ära ja
ülejäänud saavad vähemalt aimu, millisesse valdkonda mõiste kuulub.
Piirdeselgitustega võib üsna vabalt ümber käia – tehes neid pikemaid
või lühemaid, andes neid ainult vajadusel mõne üksiku mõiste kohta,
arendades neid kohati (peaaegu) korralikeks määratlusteks vms.
(11) ookean – teatud veekogu
Ostensiivne selgitus
Lisaks senimainitud verbaalsetele vahenditele on mõistet võimalik
selgitada joonise, videoklipi või lausa objektile endale osutamise
abil. Raskesti määratletavate, kuid kergesti visualiseeritavate mõistete
puhul (võimlemisharjutused, meremehesõlmed, seeneliigid vms) võib
nii olla märgatavalt ökonoomsem.
Sõnastikus antav info
87
Parafraas
Üldkeelesõnastikes võidakse selgituse kohal esitada parafraas, mis
muudab sõna saamisviisi läbipaistvamaks, kuid olulist lisainfot ei anna.
Oskussõnastikes on parafraas oma vähese informatiivsuse tõttu üsna
ebapopulaarne.
(12) suurendamine: suuremaks muutmine
12.3
Selgituste sõnastamisest
Selgitusele esitatavaid nõudeid
Järgneb loetelu soove, milline selgitus peaks olema või võiks olla, umbes
tähtsuse kahanemise järjekorras.
Selgitus peaks vastama tõele ehk olema piisavalt kitsas. Alustame
vigasest näitest:
(13) jalgratas – kaherattaline inimjõul liikuv  sõiduk
Näite 13 määratlus ei vasta tõele, kuna on liiga kitsas, jättes välja
ühe- ja kolmerattalised jalgrattad. Proovime laiendada:
(14) jalgratas – ühe- või enamarattaline inimjõul liikuv sõiduk
Määratlus 14 tundub küll hakkama saavat kõikmõeldavate jalg-
rataste hõlmamisega, kuid säilinud või isegi tugevnenud on teine
algse määratluse puudus: ta on liiga lai ega suuda seetõttu määrat-
letavat naabermõistetest eristada. Selle määratluse alla mahuvad ka
tõukerattad, rulluisud, rulad, ratastoolid, vesijalgrattad jms. Proovime
kitsendada:
(15) jalgratas – ühe- või enamarattaline sõitja(te) jalgadelt otse või
ülekande vahendusel ühele või enamale rattale rakendatava jõu abil
käitatav maismaasõiduk
Selle täiendusega said suhteliselt paljud mittejalgrattad loodeta-
vasti välistatud, kuid tekkis uus mure: tekst hakkab oma keerukuse
tõttu tasapisi loetamatuks muutuma.
Ei ole olemas üht ideaalset selgitust, vaid kasutajale antava info
hulk ja iseloom peaks lähtuma lugeja vajadustest. Kui jalgratast tuleks
selgitada lasteentsüklopeedias, siis võiks ju põhimõtteliselt näidet 15
edasi arendades konstrueerida täpselt õige laiusega sisumääratluse, mis
88
Terminoloogia
suudaks jalgratast igas olukorras edukalt mittejalgratastest eristada.
Paraku läheks see sõnastiku  sihtrühma  jaoks lootusetult ja ka tarbetult
keeruliseks. Lastele piisaks täiesti näite 13 sarnasest selgitusest, olgugi
see jalgratta- asjatundja  jaoks formaalselt vigane.
Järgmiseks peaks määratlus sobivalt suhestuma ala mõistesüstee-
miga või vähemalt sellest mitte tarbetult erinema.
(16) jalgratas – kaherattaline inimjõul liikuv sõiduk
(17) maastikujalgratas – teedeta maastikul liikumiseks mõeldud spordiva-
hend
Näib tõenäoline, et üsna paljude selle alaga tegelejate jaoks on
maastikujalgratas jalgratta liik. Siin aga on ta defineeritud kui
spordivahendi liik, mis iseenesest vale ei ole, kuid süsteemi tõenäoliselt
eriti hästi ei sobi.
Et olla arusaadav, peaks määratluses kasutama üldtuntud või mujal
defineeritud termineid.
(18) jalgratas – pedaalide abil käitatav sõiduk
Kui koostame sõnastikku sellisele sihtrühmale, kes vajab jalgratta
kohta selgitust, siis üsna kindlasti vajab ta selgitust ka pedaali kohta,
ehk sihtrühma hulgas üldtuntuks ei saa seda mõistet ega tema kohta
käivaid termineid pidada. Proovime lisada pedaali määratluse:
(19) jalgratas – pedaalide abil käitatav sõiduk
(20)  pedaal  – jalgratta osa, millele jalaga surutakse
Näited 19 ja 20 võiksid ühekaupa võetuna ehk sobidagi, kuid
kahepeale kokku on nad tsirkulaarsed: jalgratast on seletatud pedaali
kaudu ja pedaali jalgratta kaudu. Sellest võiks proovida hoiduda, kuna
tsirkulaarsed definitsioonid annavad infot ainult defineeritud mõistete
omavahelise  suhte kohta, ja sedagi tarbetult dubleerituna.
Mõnikord juhtub ka teistpidi – veana  tunduv  asi sõnastikus ei olegi
viga. Üks korduma kippuv selline teema on märksõna ja määratluse
väline sarnasus, mida kiputakse tsirkulaarsuseks pidama.
(21) ühend – hulkade A ja B ühend ehk summa on hulk, mille moodustavad
kõik kas hulka A, hulka B või mõlemasse kuuluvad elemendid
Siin on määratluses märksõna lihtsalt korratud, ta tähistab endiselt
määratletavat ega ole selles mõttes määratluse osa, et ühend oleks
iseenda kaudu määratletud.
Sõnastikus antav info
89
(22) hindamismeetod – hindamiseks kasutatav meetod
Näide 22 on täiesti ilus sisumääratlus, kus lähimaks üldmõisteks
on meetod ja eristustunnuseks selle kasutamine hindamiseks. Mää-
ratlusega on kõik korras, üksnes termin on väga hästi motiveeritud.
Teise termini kasutamise korral kaoks teema kohe päevakorralt. Siiski
tasub meeles hoida, et sõnastikust otsivad lugejad paraku siiski vastust
küsimusele „mida see sõna tähendab” ja neile näib niisugune määratlus
ikkagi väheinformatiivse parafraasina.
Vormilt võiksid määratlused omavahel sobida. Peamine otsustus-
koht sisumääratluste juures on lähima soomõiste paigutamine algusse
(näide 23) või lõppu (24).
(23)  mootorratas  – kaherattaline sõiduk, mis liigub mootori jõul
(24) jalgratas – inimjõul liikuv kaherattaline sõiduk
Selgitused, nagu muudki lugemiseks mõeldud tekstid, võiks olla
kirjutatud loetavalt, ja seda just sõnastiku sihtrühma silmas pidades.
Loetavust mõjutavad lisaks lause pikkusele mitmesugused tegurid,
näiteks keskmisest pikemad sõnad, sidendid, abstraktse tähendusega sõ-
nad, harvaesinevad sõnad, nominalisatsioonid, üksteisest eemal asuvad
seotud sõnad jms. Paljude keelte kohta on olemas ka loetavusindeksite
arvutamise algoritmid, eesti keele kohta esialgu mitte.
Määratlus peaks kuuluma terminiga  samasse  grammatilisse kate-
gooriasse, mille vastu eksitakse kõige rohkem juhul, kui termin ei ole
nimisõna.
(25) kantserogeenne – tekitab vähki
Siin on termin omadussõna, määratlus aga verbifraas. Parandada
seda on lihtne:
(26) kantserogeenne – vähki tekitav
Ja lõpuks võiks selgitus põhineda olemasolevatel, mitte puuduvatel
tunnustel.
(27) maanteejalgratas – jalgratas, mis ei ole mõeldud maastikusõiduks
Kuni sõnastikus ongi ainult kaht tüüpi jalgrattaid, näite 27
määratlus tõenäoliselt sobib. Iga järgmise tüübi (linna-, matka-, triki-
vms) lisamisel aga tuleks peale uue kirje lisamise ka maanteejalgratta
määratlust kitsamaks ümber kirjutada. See on tarbetu lisatöö, mis
pealegi läheb koostajal üsna kindlasti meelest ära.
90
Terminoloogia
Sõnade või mõistete määratlemine
Üks tunnustatud erinevusi leksikograafia ja terminoloogia vahel
on tegevuse objekt. Leksikograafias tegeldakse sõnade ja nende
tähendustega, vastates küsimusele „mida see tähendab?” või „kuidas
seda kasutatakse?” ja uurides selleks tähendussuhteid ehk semantilisi
suhteid sõnade vahel. Terminoloogias tegeldakse mõistete ja nende
nimetustega, vastates küsimusele „mis see on?” ja uurides selleks
mõistesuhteid mõistete vahel.
Siit justkui järelduks ka erinevus määratlemise objektis, mida
metadiskursuses ongi märgata. Tavakujutluses, millele ka leksiko-
graafia  otseselt vastu ei vaidle, määratletakse sõnu, terminoloogias
mõisteid. Ehtsad seletused nii oskus- kui ka üldsõnastikes käivad siiski
enamasti mõistete kohta, nt (28). Sõnamääratlus sama asja kohta oleks
(29) või (30), mida samuti esineb, kuid väga harva ja üldsõnastikes
üldse mitte rohkem kui oskussõnastikes. Sellised sõnamääratlused
on puhtpraktiliselt tarbetud, erinedes vastavatest mõistemääratlustest
vaid ühe lisatud sõna võrra (ja selle sõnaga peaksid siis algama ja
lõppema eranditult kõik määratlused sõnastikus, sest kui meeter polegi
mõõtühik, vaid selle nimetus, siis pole ka kass mitte loom, vaid looma
nimetus).
(28) meeter – SI-süsteemi pikkuse  põhiühik
(29) meeter – SI-süsteemi pikkuse põhiühiku nimetus
(30) meeter – tähistab SI-süsteemi pikkuse põhiühikut
Nagu muudki keele vahendusel tehtavad asjad, kaasa arvatud
määratlemisest rääkimine, põhineb ka määratlemine eeldusel, et
verbaalne suhtlus toimib. Tegelikult teame, et ta alati ei toimi, aga
lihtsuse mõttes mängime, nagu toimiks. Mõistete määratlemisel on see
eeldus või mäng defineeriva ja defineeritava jaoks ühesugune: näites
28 sisuliselt ütleme, et nähtus, mida tähistame tähejadaga meeter,
on meie jaoks ekvivalentne nähtusega, mida tähistame tähejadaga
SI-süsteemi pikkuse põhiühik. Eelmise lõigu sõnamääratlused ei ole
selles mõttes järjekindlad, et mäng on kriipsu kummalgi poolel erinev:
tähejada meeter ise oleks nagu ekvivalentne nähtusega, mida tähistame
tähejadaga SI-süsteemi pikkuse põhiühik.
Siit paistab ilmselt läbi veel üks võimalus määratlemisest mõelda:
kui käsitleks mõlemal pool kriipsu olevaid asju tähejadadena. Mää-
Sõnastikus antav info
91
ratlus ise jääb vormilt samaks kui mõistemääratlemise puhul (näide
28), aga metakirjeldus on erinev: tähejada meeter tähistab meie jaoks
sama nähtust mis tähejada SI-süsteemi pikkuse põhiühik, ehk need
on tähejadadena meie jaoks ekvivalentsed. Sellist lähenemist pooldab
näiteks Enn Kasak (2014), kuna nii on tal lihtsam  loogika  formaalseid
süsteeme üles ehitada. Pandagu siis palun tähele, et see ei ole sama
mis ülalkirjeldatud sõnamääratlemine, vaid igati korrektne tegevus.
12.4
Viited
Sünonüümiviited
Need on selgesõnalised ütlused sõnade samatähenduslikkuse kohta,
enamasti täpsustamata, kas on mõeldud denotaatsamasust,  desig -
naatsamasust või mõlemat, samuti enamasti vahet tegemata täis- ja
osasünonüümide vahel. Vormistamise variante:
(31) organ on sama, mis  elund
(32) organ – vt elund
(33) organ = elund
(34) organ (ehk elund) – [määratlus või vasted]
Sünonüümiviited on ainult sõnastike asi, terminibaasis sünonüümi-
viiteid  olla ei saa. Terminibaasis, kui see õigesti tehtud on, asuvad kõik
sünonüümid samas kirjes, nende vahele käsitsi viiteid lisada pole mõtet
ja korrektse andmestruktuuri korral pole selleks sobivat kohtagi. Kui
terminibaasist on tarvis saada traditsioonilist sõnapõhist sõnastikku,
siis selleks vajalikud selgesõnalised sünonüümiviited tekivad termini-
baasi sõnastikuks teisendamise käigus.
Muud sõnadevahelised viited
Nagu sünonüümiviiteid, ei saa terminibaasis praktiliselt olla ka muid
viiteid  ühelt  sõnalt teisele. Kõik viited, mis valmis sõnapõhises sõnasti-
kus näevad välja nagu viited sõnade vahel, on terminibaasis tegelikult
registreeritud mõistekirjete vahelisena, ja sõnastikuks teisendamise
käigus vormistatakse  viide  vastavate mõistete põhiterminite abil.
Selline viide kehtib alati: põhitermini muutmisel viide terminibaasis ei
muutu, vaid üksnes teisendamisel saab vormistatud uue termini abil.
92
Terminoloogia
Viite teise poole kirje tervikuna  kustutamisel  oleneb kasutatavast and-
mebaasitehnoloogiast, kas viide kustub automaatselt (relatsioonilised
baasid) või on selle kustutamist lihtne automatiseerida (XML).
Üht  erandit  võiks siiski kujutleda, kus sõnadevahelist viidet on
mõtet esitada: viited paronüümide vahel eesmärgiga juhtida lugeja
tähelepanu kahe sõna segimineku ohule. Siis on tarvis viidata just
sõnale, mitte vastavale mõistele ega selle muudele terminitele.
Mõistetevahelised viited
Otse mõistete vahel võib viiteid olla ainult terminibaasis ja need esita-
vad mõisteseoseid, näiteks et must ja valge on vastandid. Sõnastikuks
teisendamise käigus esitatakse see viide ikkagi tähendusseosena sõnade
vahel, nimelt et must ja valge on antonüümid.
Antonüümidele või antonüümisarnastele nähtustele (kass vs koer)
viidatakse sõnastikes tavaliselt tähistusega vrd. Teine levinud viitetüüp
on vt ka, millega antakse üsna täpsustamata iseloomuga lisainfot
viitava artikli kohta.
Lähim üldmõiste on asi, millele viidata oleks põhjalikult tehtud
terminibaasis või eriti süstemaatilise terminitöö korral vägagi ootus-
pärane, aga mida reaalselt ilmunud sõnastikes esineb üsna harva. Kui,
siis määratluse osana.
Viited määratlustes
Üsna sarnaselt eraldi väljakirjutatud viidetele käitub ka selliste sõnade
märkimine määratlustes, mis on ise sama sõnastiku märksõnad.
Elektronkujul saab neid esitada hüperlinkidena, trükis on kombeks
kursiiv, tärn sõna ees, viidatava artikli mõistenumber sõna taga
vms. Selliseid viiteid saab tekitada poolautomaatselt, kuid tulemuse
käsitsikontrollist pole pääsu.
12.5
Näited
Esmapilgul võib tunduda, et näide on näide, mis neist ikka rääkida.
Terminibaasi ja korralikult struktureeritud sõnastiku seisukohalt on
aga olemas kaks omavahel oluliselt erinevat näiteliiki.
Sõnastikus antav info
93
Terminite kasutusnäited (et elundi näide on „esimene elund, mis
loomadel evolutsioonis tekkis, oli nahk”) kuuluvad termini omaduste
hulka. Mõiste juurde neid registreerida ei saa, sest sealsete muude
terminite (nt organ) kohta nad ei käi kuidagi.
Sisulised näited (et elundi näited on süda ja juur) aga just mõiste
juurde kuuluvadki. Süda ja juur on organi näited täpselt samal määral
kui nad on elundi näited, eeldusel et elund ja organ selles sõnastikus
ikka üks ja seesama asi on.
Veel võiks näidete puhul mainida autentsuse teemat. Eriti
kasutusnäited võiksid vähimagi võimaluse korral olla autentsed, st
ehtsast spontaansest kõnest leitud, mitte koostaja „kabinetivaikuses
pastakast välja imetud”. Vähemalt koostamise ajal võiks nende juures
registreerida ka allikad, kust nad saadud on, kasvõi hilisema kontrolli
võimaldamiseks. Kasutajale allikaid näidata poleks samas ehk mõtet –
see peaks mingi väga spetsiifiline sõnastik olema, kus kasutajat näidete
allikad huvitaksid.
Lühidalt
• Sõnastikes ja terminibaasides on peamiselt kolme liiki infot:
– terminid, mis mõisteid tähistavad,
– selgitused, mis mõisteid kirjeldavad,
– kasutusnäited, mis kirjeldavad terminite kasutust.
• Selgituste kirjutamine vajab kompromissi ammendavuse,
loetavuse ja koostaja töömahu vahel.
• Viited on terminibaasis mõistete, sõnastikus sõnade vahel.
94
Terminoloogia
Küsimused
16. Miks ei saa korralikult tehtud terminibaasis olla sünonüümi-
viiteid?
17. Millises olukorras sobib Eestis tegeleda prantsuse keele
korraldamisega?
18. Millal peaks näide olema mõiste ja millal termini  parameeter ?
19. Kas sõnastikku võiks kirjutada taotluslikke kordusi? Millisel
juhul oleks viitamise asemel mõtet infot mitmel pool korrata?
20. Miks esineb intensionaalseid ehk sisumääratlusi reaalsetes
sõnastikes harva?
21. Kui otsida määratlustest sama sõnastiku märksõnu ja teha
kõik sellised sõnad määratlustes linkideks vastava märksõna
juurde, miks siis peab tulemust käsitsi kontrollima? Mis sorti vigu
niimoodi tõenäoliselt tekib?
Lugemist
• Erelt 2007 eristab mõiste määratlemist (lk 48-59) ja
avamist (lk 376-384). Avada saab mõistet lisaks ülejäänud
siinloetletud selgituseliikidele ka muude keelte vastete abil
ning õpiku või käsiraamatu vormis, kas nii et sõnastik ise ongi
sidusa õpikutekstina kirjutatud, mitte märksõnaartikliteks
jaotatud, või et ta selgituste asemel viitab mõnele eriala
käsiraamatule. Lisaks mainib Tiiu Erelt mõiste avamise
peatükis ka terminiloomeandmeid, mis küll käivad termini,
mitte mõiste kohta.
• Terminitöö terministandard Standardikeskus (2002a,b) kir-
jeldab terminibaasides kajastatavaid andmeid ning on täiesti
rakendatav  ka sõnastikele.
• Sager 2000 on esseekogumik määratlemisest.
13
Sõnastiku sihtrühm ja eesmärk
Ilmselt tunnistavad paljud oskussõnastike tegijad vähemalt endale, et
nende  motivatsioon  ongi meeldiva erialaga tegelemine ning valmiv
sõnastik ei olegi eriti kellelegi ega millekski mõeldud.  Keskne  on
koostamise  rõõm  ja tunne, et olen midagi enda arvates vajalikku ära
teinud. Kui aga mingi praktiline rakendatavus kasvõi kõrvalmõjuna
siiski kõne alla tuleb, siis tasub koostaja eelistuste asemel või vähemalt
nende kõrval silmas pidada ka tulevaste kasutajate vajadusi.
13.1
Sihtrühm
Kommertskaalutlustel välja antud sõnastike reklaamtekstidesse on
kombeks kirjutada, et sõnastik on suunatud erialaspetsialistidele,
üliõpilastele, ametnikele, tõlkijatele ja kõigile teistele selle alaga
kokku puutuvatele inimestele, ehk sihtrühm on sisuliselt  määratlemata .
Milliste parameetrite järgi saaks potentsiaalseid sõnastikukasutajaid
rühmitada, nii et neile rühmadele erinevaid sõnastikke tuleks teha?
Sõnastike kasutamise oskus
Kas lugeja tuleb toime rõhu- ja vältemärkide, lühendite, morfoloogiain-
fo ja etümoloogia sellise interpreteerimisega, mis koostaja kavatsustega
vähemalt natukene kooskõlas oleks? Kas ta saab aru vaste ja selgituse
või sisulise näite ja kasutusnäite erinevusest? Kui sõnastikus on
näidatud mittesoovitatavaid termineid, kas ta saab sellest tähistusest
aru või ütleb ikka, et „aga sõnastikus on ju niimoodi kirjas”?
96
Terminoloogia
Terminivaidluste kogemus näitab, et isegi üldtuntud sõnastike (nt
ÕSi) tähistuste lugemine käib üle jõu isegi kogenud keeletoimetajatele.
Ikka loetakse sõnastikest väiteid, mida koostaja sinna oma teada kirju-
tanud  ei ole, näiteks peetakse häälduse transkriptsiooni alternatiivseks
kirjapildiks, etümoloogiat seletuseks või transitiivse verbi tähist (vt )
sünonüümiviiteks – kõigi nende elust võetud näidete tekkepõhjus on
olnud lugejale arusaamatu vormistus.
Sõnastikes on seega mõtet esitada ainult asju, mida plaanitav lugeja
põhimõtteliselt tahab ja oskab vastu võtta. Aga lisaks tuleb need asjad
esitada arusaadaval viisil. Mida laiematele rahvahulkadele sõnastikku
teha, seda lihtsamad peaksid tähistused olema, ja igal juhul peaksid
nad sihtrühmale olema mõistetavad ka ilma eessõnaga tutvumata. Ei
saa ju eeldada, et inimene sõnastikust midagi järele vaadates vaataks
kõigepealt eessõnast tähistusi. Mõelge kasvõi enda sõnastikukogemuse
peale – millal viimati lugesite mõnd eessõna, kui arvustamise eesmärgil
lugemist mitte arvestada?
Keeleoskus
Mitmekeelses sõnastikus võib plaanitavale lugejale tuttavam olla
lähtekeel või üks sihtkeeltest. Metainfo (tähistused, lühendid, aga ka
selgitused) võiksid võimaluse korral ikka arusaadavamas keeles olla.
Keelelist infot (morfoloogiat, kasutusnäiteid jms) tasuks aga anda just
võõrama keele kohta, olgu see siis lähte- või sihtkeel.
Erialateadmised
Kui võhik ootab sõnastikult lihtsust ja arusaadavust, siis asjatundja
pigem just täpsust ja peensuste eristamist. Viimasteta võib spetsialisti
usalduse kergesti kaotada – kui ta leiab sõnastikust ühegi väite, mis
tema teada ei vasta tõele või vähemalt ei ole piisavalt täpne, siis pole
tal ju alust uskuda ka ülejäänute paikapidavust.
Märksõnavalikus läheb võhikul tarvis üldisemaid, lihtsamaid mõis-
teid. Spetsialistile seevastu on nende esitamine pigem kahtlane, sest
just põhimõistete määratlemisel ja tähistamisel kipub tekkima kõige
rohkem koolkondlikke eriarvamusi ehk tekib oht, et lugeja seniste
teadmistega vastanduv väide sõnastikus seab tema jaoks kahtluse alla
kogu sõnastiku usaldusväärsuse.
Sõnastiku sihtrühm ja eesmärk
97
Spetsialist saab aru ka lakoonilisematest, näiteks piirdeselgitustest,
samuti võib talle kirjutades julgesti viidata selgitustes muudele sõnas-
tiku  märksõnadele, eeldades kas nende tundmist või järelevaatamist.
Võhikud vajavad põhjalikumaid selgitusi ning kipuvad pahandama
selgitustes viitena tähistatud tundmatute sõnade peale – miks ma
pean sõnastikku nii palju lappama, kas ei võiks kogu info siinsamas
anda?
See võib kõlada kurjalt, aga võhikule tohib sõnastikus otseselt
valetada, täpsemini teha olulisigi lihtsustusi  sisus . Lugeja rõõmustab
selgituste arusaadavuse üle ega märka midagi valesti olevat, isegi kui
ajada segi täiesti erinevad mõistesüsteemid, näiteks omadused nende
kandjatega või tehnoloogiad neil põhinevate toodetega, mida sõnastikes
muuseas pidevalt tehakse.
13.2
Eesmärk
Kui sihtrühma kohta sõnastike tutvustustekstides veel midagi öeldakse,
siis eesmärgi kohta üksnes väga harva. Millised eesmärgid ühe
sõnastiku puhul üldse võiksid kõne alla tulla, peale selliste ilmsete
nagu koostaja eneseteostus, mure emakeele pärast, kuulsusejanu ja
rahateenimise lootus?
Lugemiseks
Passiivne ehk lugemiseks mõeldud sõnastik pakub tuge lähtekeelse
teksti dekodeerimisel, kui keeleoskusest muidu mõistmiseks ei piisaks.
Seega on sõnastiku ülesanne teha lähtekeele terminid lugejale
kuidagimoodi arusaadavaks. Kuidas, pole eriti oluline: sobivad näiteks
selgitused, joonised, kasutusnäited, mõne tuntuma keele vasted vms,
arvestades muidugi sihtrühma võimete ja varasemate teadmistega.
Kõige mainimisväärsemad neist on vasted, mida mitmekeelsetes
sõnastikes üldiselt oluliseks peetakse või mis ongi lausa ainus märksõna
kohta antav info. Arusaadavuse saavutamiseks aga pole vasted ei
piisavad ega vajalikudki.
Vastetest ei piisa selles mõttes, et ainult vaste andmisel jääb
mõiste endiselt avamata. Kui juhtub nii, et sihtkeele termin on
ühetähenduslik ja see tähendus on kasutajale lähteteksti konteksti
arvestades kindlalt teada, siis saab vajadus küll rahuldatud. Näite 35
98
Terminoloogia
sarnased sõnastikuartiklid aga ei täida lugemiseesmärki mitte mingil
määral, sest kes teab, mis on adaptatsioon, teab sama hästi, mis on
adaptation.
(35) adaptation – adaptatsioon
On veel hea variant, kui lugeja ei tea, mis on adaptatsioon. Halvem
on olukord, mida Alain Rey on nimetanud pseudomõistmiseks – lugeja
arvab end sõna tähendust teadvat, aga tegelikult teab viisil, mis erineb
teksti autori kavatsetust või vähemalt mille kohta pole teada, kas see
erineb kavatsetust või mitte.
(36) pedestrian –  jalakäija
Paljud eesti keele kõnelejad teavad, et jalakäija on inimene, kes
käib (st tõstab jalga jala ette)  jalgsi  (st kiirust tõstvate abivahenditeta).
Eesti liiklusseaduses aga on jalakäija määratletud kui „isik, kes kasutab
teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga. Jalakäijaks loetakse ka isikut,
kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või
muid nendesarnaseid abivahendeid.” Väga tõenäoliselt ei tea lugeja,
kellele näites 36 antakse ainult vaste jalakäija, kas mõeldud on jala
käivat isikut või jalakäijat liiklusseaduse mõttes. Eriti halval (selle
näite puhul lausa eluohtlikul) juhul ei oska lugeja isegi kahtlustada, et
kõnealuse mõiste ekstensiooni võiks kuuluda ka see liibuvas kostüümis
tüüp, kes talle parajasti läheneb uiskudel kiirusega 40 km/h ja
praktiliselt ilma pidurdamise võimaluseta, ja kellele ta liiklusseaduse
järgi peab teed andma.
Vajalikud ei ole vasted aga selles mõttes, et lähtekeele terminit
arusaadavaks teha saab ka muul viisil. Kui eesmärk on tõesti ainult
lugemine, siis  piisab  näiteks selgitusest nagu näites 37. Tuleb vaid
tähelepanu pöörata andmete paigutusele sõnastiku mikrostruktuuris –
peamiselt et mitte pakkuda selgitust vaste pähe, vaid ausalt tunnistada
vaste puudumist ja anda selgitus ikka selgitusena.
(37) dawn raid – suure väärtpaberipaki ostmine kohe pärast turu avamist
Kirjutamiseks
Aktiivne ehk kirjutamiseks mõeldud sõnastik aitab teadaoleva mõiste
jaoks valida sihtkeelset väljendusvahendit.
Sõnastiku sihtrühm ja eesmärk
99
Selleks on kõigepealt vaja mingit mõiste juurde pääsemise meetodit.
Oma lühiduse ja konkreetsuse tõttu sobib hästi mõne lugejale paremini
tuntud keele termin; nii saadaksegi tavaline tuttavamalt keelelt
võõramale suunatud sõnastik.
Teine, samuti mõnikord rakendatav võimalus on paigutada mõisted
terminite tähestikjärjestuse asemel mingisse sisulisse järjestusse.
Tehakse vahet mõistelise ja temaatilise järjestuse vahel, mis erinevad
oma ranguse poolest: esimene peaks suutma kuidagi täpselt kajastada
kogu eriala mõistesüsteemi struktuuri, teine lihtsalt rühmitab materjali
temaatilistesse jaotistesse, mille sees enam edasist jaotust pole või on
see tähestikuline.
Häda sisuliste järjestustega on mõistesüsteemide vähemalt osaline
arbitraarsus. Jaotusaluste paljususe ja pehmematel või muutlikematel
erialadel ka mõistepiiride hägususe tõttu võib lugeja mitte osata ära
arvata, kuhu koostaja otsustas otsitava mõiste paigutada.
Kui lugeja on kuidagi juhatatud õige artikli juurde, siis kirjutamise
eesmärgi täitmiseks on talle tarvis anda täpselt kaks asja: sihtkeelne
termin ja kindlustunne selle sobivuse kohta.
Termini vajalikkus näib triviaalne; mainimist väärib see üksnes
selgitusest eristamise mõttes. Vasteks pakutav  keelend  peab terminina
kõlbama, st mitte olema liiga suures vastuolus termini headuse
kriteeriumidega. Korduma kippuv mure on keelendi pikkus. Kui
koostajal terminit käepärast pole (ei tea olemasolevat ega soovi või oska
ise uut välja mõelda), siis lihtsama vastupanu teed minnes kirjutatakse
terminiväljale ümberjutustus: selgitav tekst, mis oma pikkuse tõttu
terminina kasutada ei kõlba. Hea lihtne katse terminite äratundmiseks
on proovida neid lauses kasutada. Kui õnnestub, siis see küll veel ei
taga termini headust ega käibeleminekut, aga kui kõlab võimatult, siis
tõesti ongi võimatu.
Vasted on küll ainsad sõnastikust leitavad asjad, mis otseselt
jõuavad kirjutatavasse teksti, aga see ei tähenda, nagu aktiivses
sõnastikus selgitusi üldse ei peaks olema. Neid läheb tarvis vaste
sobivuse kontrollimehhanismina. Ühe vaste korral tahab lugeja teada,
kas koostaja mõtles vastet kirjutades sama tähendust, mida tema
soovib sihtkeeles väljendada. Mitme mittesünonüümse vaste korral
aga läheb vaja mingit meetodit nende vahel valimiseks.
100
Terminoloogia
Muud eesmärgid
Mõned sõnastikud on mõeldud erialaõppe abimaterjaliks. Hästi
koostatud, määratlusi sisaldav ja mingil moel mõisteseoseid näitav
sõnastik sobib selleks suurepäraselt, kuna aitab materjali lühidalt
ja ülevaatlikult süstematiseerida. Ilmse eeldusena peab süsteem
kõigepealt olemas ja koostajale teada olema, et seda esitada saaks;
mõnel erialal on see üsna võimatu.
Neile, kes usuvad teadvustatud keeleõppesse (et võtan sõnastiku
ette ja õpin sõnad pähe), sobivad keeleõppeks ilmselt igasugused
sõnastikud. Tasub aga meeles pidada, et sõnastikust saab infot selle
kohta, mida koostaja soovis sõnastikku kirjutada; mitte sõnade
tähenduste, kasutuse ega muu sellise kohta. Ideaaljuhul muidugi on
need omavahel mingil määral sarnased, aga nagu allpool kirjeldatud,
ei ole praktiliselt võimalik koostada isegi sisemiste vastuoludeta
sõnastikku. Absoluutse tõe esitamine keele kohta pole sõnastikuvormis
isegi teoreetiliselt võimalik.
Väikese kõnelejaskonnaga keele puhul võib koostaja jaoks arves-
tatav motivaator olla ka keele korraldamise või arendamise soov.
Nagu kirjutamiseks mõeldud sõnastikus, on ka siin vastete andmine
vältimatu.
Vihjesõnastik
Sõnastikku, mis kasutab vastete kuhjamise tehnikat, st annab palju
vasteid, kuid ei aita nende hulgast õiget leida, on Enn Veldi nimetanud
vihjesõnastikuks. Oma kasutusviisi poolest sarnanevad vihjesõnastikud
sünonüümisõnastikele – aitavad kasutajal meelde tuletada sõna, mis
on tema leksikonis tegelikult juba olemas, „keele peal”.
Vihjesõnastiku kasutamine on nagu ajurünnak, kus lastakse fantaa-
sial  vabalt lennata ja pakutakse igasuguseid, ka esmapilgul äärmiselt
kummalisi lahendusi, lootuses et mõni uitmõte juhib õigele teele.
Kritiseerimine on ajurünnaku selles järgus (st sõnastiku koostamise
ajal) täiesti keelatud. Saadud fantastilisi ideid tuleb aga kasutajal
mõne täpse sõnastiku abil kritiseerida, nagu ongi soovitatud näiteks
„Eesti-inglise majandussõnastiku” eessõnas. TEA ja Festarti eesti-
inglise majandussõnastikud koos suurte inglise seletavate majandus- ja
õigussõnastikega annavad tõepoolest kokku üsna töökindla tulemuse –
Sõnastiku sihtrühm ja eesmärk
101
võhikul endal ei tule otsitav võõrtermin pähe, sõnastik pakub suunavaid
vihjeid, ja nende põhjal saab suurest seletavast leida sobiva termini.
Mõnikord sobib lausa üks vihjetest endist, mõnikord viib selleni suure
sõnastiku korralik viitesüsteem, mõnikord leidub sobiv termin lihtsalt
tähestikulisest naabrusest.
Seageli on vihjesõnastik ainus koht, kust vajaliku vaste või selle
juurde viiva vihje leida võib, niisiis on ta parema puudumisel
asendamatu. See aga ei vähenda ettevaatliku  suhtumise  vajadust
ega võimalda läbi ajada saadud vastete kontrollimiseta mõnest
usaldusväärsest allikast. Ja paraku näitab keelenõu kogemus, et
asjatundlikke sõnastikukasutajaid on väga vähe.
Kas emakeeles  kirjutamisel  võib abi tarvis minna?
Siin loetletud sihtrühma ja eesmärgi dimensioonid on omavahel sõltu-
matud, nt võib ka võõrkeele-emakeele suunalist sõnastikku kujutleda
nii passiivsena kui ka aktiivsena. Neist esimene, mis aitab emakeele
abil võõrkeelt mõistetavamaks teha, on küll harjumuspärasem, aga
märkimist väärib ka teine tegelikult üsna levinud tüüp, kus uue
või areneva eriala sõnastiku lähtekeel on parajasti populaarne
dominantkeel  (nt inglise) ja sihtkeel mõni kohalikuma tähtsusega keel
(nt eesti). Isegi kui sõnastik antakse välja ja levitatakse Eestis ehk üsna
ilmselt pigem eesti kui inglise emakeelega lugejatele, võib erialainimeste
peamiselt ingliskeelne lugemus tekitada olukorra, kus tuttavamad
on just võõrkeelsed terminid, nende mõistmiseks abi vaja pole ja
nende kaudu vaadatakse järele just emakeelseid, kui millegipärast tekib
vajadus emakeeles väljenduda.
102
Terminoloogia
Lühidalt
Sõnastikku tegema hakates oleks hea kõigepealt läbi mõelda,
kellele ja milleks seda tehakse, ja siis ka valitud sihtrühma ja
eesmärgiga arvestada.
• Sihtrühmade lõikes võivad varieeruda vähemalt lingvistika-
teadmised, keeleoskus ja erialateadmised.
• Eesmärk võib olla pakkuda abi loetava teksti mõistmisel
(passiivne sõnastik) või oma mõtete väljendamisel (aktiivne
sõnastik).
• Valitud sihtrühmast ja eesmärgist oleneb, millist infot ja
kuidas on mõtet sõnastikus pakkuda.
Küsimused
22. Millises olukorras võiks lugeja olla rõõmus selle üle, kui talle
sõnastikus valetatakse?
23. Miks võib passiivses kakskeelses sõnastikus mõnel märksõnal
vaste puudu olla, ilma et see mingeid probleeme tekitaks?
24. Miks kasutatakse temaatilist järjestust tähestikulise asemel
reaalsetes sõnastikes harva?
Lugemist
• Kaks ülevaade sõnastike kasutust käsitlevatest empiirilistest
uuringutest: Welker 2010, Lew 2011. Teine neist järeldab
selleteemaliste artiklite ilmumissageduse järgi, et on hakanud
kasvama leksikograafide huvi uurida, kuidas lugejad nende
sõnastikest aru saavad.
14
Sõnastike sisevastuolud
Järgneb sõnastikes esinevate formaalsete sisevastuolude klassifikatsioon
koos oletatavate põhjustega ja meetoditega nende vältimiseks. Siia
ei kuulu küsimused, mis nõuavad mingisugustki erialast või keelelist
otsustamist, näiteks määratluste liigid,  sõnastus  või olemasolu üldse,
märksõnade või vastete valik. Sõnastiku plaanitud kasutuseesmärk ja
sihtrühm on arvesse võetud ainult sedavõrd, et on eeldatud sõnastiku
sisevastuolude sobimatust ükskõik millise eesmärgi ja sihtrühmaga.
Vaadeldavad nähtused puudutavad seega ainult sõnastiku koostamise
ja esitamise tehnikat.
Pärast sõnastikest leitud vastuolude klassifitseerimist jõuame
järgmises peatükis nende vältimise meetoditeni, millest peamised on
tehniline mõistelisus (sõnastik saadakse mõistepõhise terminibaasi
teisendamisel sõnapõhiseks) ja mitmesugused kontrollitööriistad.
14.1
Rippuvad viited
Kõige lihtsam, ka kõige lihtsamini leitav ja välditav mure seisneb selles,
et üks artikkel viitab teisele, aga teist sõnastikus pole. Võimalikud
põhjused: koostajal on viite lisamise ajal ebaadekvaatne info viidatava
termini olemasolu kohta sõnastikus; ta plaanib viidatava hiljem
lisada, kuid unustab; või muutub viidatav pärast viite lisamist ja
viidet pole kellelgi enam meeles muuta. Vältimine: sünonüümiviited
peavad tekkima (või vähemalt muutuma) automaatselt koos vastavate
terminite lisamise või muutmisega. Tehniliselt mõistelise koostamise
puhul sünonüümiviited ühe mõiste eri terminite vahel nii tekivad kui
ka muutuvad automaatselt, koostaja isegi ei näe neid enne kui valmis-
104
Terminoloogia
sõnastikus; mõistetevahelised viited (vt ka, vrd vms) tuleb luua käsitsi,
kuid nad muutuvad automaatselt. Ka sõnapõhise koostamise puhul
leidub tööriistu, mis viidatava termini muutmisel või kustutamisel
viiteid automaatselt muudavad ja kustutavad; luua tuleb kõik viited
siiski käsitsi, st sünonüümiviidete algse tekitamise juures on erinevalt
tehnilisest mõistelisusest siin inimliku eksituse võimalus olemas.
Kui terminid jäävad küll samaks, aga muutub nende kohta antav
info või nende olek näiteks põhiterminist mittepõhiterminiks, võivad
tekkida viidete ahelad, kus viidatav artikkel viitab edasi järgmisele
ilma omalt poolt mingit infot lisamata. Viide on küll olemas ja
põhimõtteliselt töötab, aga jooksutab kasutajat liigselt. Siia rubriiki
oleme ahelad paigutanud nende kokkulangeva tekkepõhjuse tõttu.
14.2
Sünonüümivastuolud
Kaks või enam terminit, mille  sünonüümsus  on nõrgemal juhul
tuvastatav lugeja maailmateadmiste põhjal või tugevamal juhul
ka sõnastikus endas selgesõnaliselt kirjas (artiklite vahel on mõni
sünonüümiviide olemas), annavad vastuolulist infot: erinevaid vasteid,
definitsioone või sünonüümiaväiteid.
(38) 1001. käpuli roomamine I hands and knees crawl, high crawl P
rampement m sur les genoux R krypning en på alla fyra S Gleiten n,
Kriechen n Sm konttaaminen V переползание с на четвереньках
1610. neljakäpukil e käpuli roomamine I on all fours, on hands and
feet P rampement m sur les genoux R krypning en på alla fyra S auf
alle fieren (Kriechen n) Sm ryömiminen nelikontin V переползание с
на четвереньках
Näite 38 koostaja on mõelnud, seejärel mõelnud uuesti, ja saanud
teisel korral esimesest erineva tulemuse. Sõnastiku kasutajal ei ole alust
arvata, milliseid vasteid oleks tulemuseks andnud veel üks mõtlemine
kas selle või teiste märksõnade üle; viidatu sarnaste vastuolude põhjal
on teada üksnes praegusest erineva tulemuse saamise põhimõtteline
võimalus. Kasutaja seisukohalt tähendab see lihtsalt antud vastete
juhuslikkust ja terminoloogiatöö asendamist semasioloogiaga.
Vastuolu sünonüümiartiklite vahel võib olla ka üksnes mikrostruk-
tuuri vormi tasemel. Näites 39 on kasutusel järgmised variandid:
põhitermin viitab sünonüümile ja vastupidi; kui  sünonüüm  viitab, siis
Sõnastike sisevastuolud
105
kas tärniga või ilma; kui põhitermin viitab, siis e on paksus kirjas
või mitte; põhitermin mainib sünonüümi, aga sellel oma kirjet pole;
sünonüüm viitab põhiterminile, aga vastupidi mitte; ja lausa mõistelise
baasi reklaamina mõjuv organi ja elundi esitus – mõlemad viitavad,
aga määratlused on ikkagi erinevalt sõnastatud.
(39) elund e organ – kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesannetega osa
organismist; koosneb mitmest koest, nt süda, juur
embrüo vt *loode
ganglion vt närvisõlm
glükogeen – energiarikas süsivesik (polüsahhariid), mis..
glükoos – viinamarjasuhkur, osaleb..
loode – viljastatud munarakust areneva organismi varajane arengujärk,
mis..
loomne tärklis vt glükogeen
närvisõlm e ganglion – närvi teel asetsev väike ümar  moodustis , mis..
organ e elund – hulkrakse looma (ka inimese) või taime osa, millel
on eripärane kuju, asend, ehitus ja mis täidab organismis kindlaid
ülesandeid; koosneb kahest või enamast  erinevast  *koest
[viinamarjasuhkur märksõnana puudub]
Vahelduseks erialaasjatundjate koostatud sõnastikele olgu toodud
mõned näited täpselt samade probleemide kohta ka keele- või lausa
leksikograafiaasjatundjate tööst. Vene-eesti tervishoiu ja sotsiaaltöö
sõnastik (näide 40) on pesatähestikuline, pakub grammatikainfot mõ-
lema keele kohta ja jätab vormistuselt asjatundliku mulje. Vastuolude
repertuaar on siiski lai – mittepõhiterminitel võib olla oma artikkel
või mitte, selle olemasolu korral võivad sünonüümid üksteisele viidata
või mitte, ja viitamisest sõltumatult võivad vasted olla samad või
erinevad. Kui omavahel mitteviitavate artiklite vasted langevad kokku,
võib põhjus muidugi olla sihtkeele polüseemias, aga vähemalt uurida
tuleks ka lähtekeele sünonüümia võimalust.
(40) лечени/е ravi, -, -, ravimi/ne, -se, st, arstimi/ne, -se, -st
терапи/я teraapia, -, -t, ravimi/ne, -se, st, ravi, -, -
глазник, -а разг. silmaarst, -i, -i, -e; син. офтальмолог, окулист
окулист okulist, -i, -i, -e, silmaarst, -i, -i, -e; син. офтальмолог, разг.
глазник
офтальмолог oftalmoloog, -i, -i, -e, silmaarst, -i, -i, -e; син. окулист,
разг. глазник
прыщ, -а vinn, -i, -i, -e; vistrik, -u, -ku, -ke
угорь, -ря vinn, -i, -i, -e, vistrik, -u, -ku, -ke
яичко munand, -i, -it, -eid; син. семенник
[семенник märksõnana puudub]
106
Terminoloogia
Teises samasuunalises sõnastikus (näide 41) on üldiselt viited
üsna hästi korras, kuid vastuolu leidmiseks ei kulu siiski rohkem kui
tavalised paar minutit (siin lisaks sünonüümide ebaühtlasele esitusele
veel vastevaliku erinevus).
(41) мир maailm, -a, -a; животный ∼(=фауна) loomarii/k, -gi, ki, loomas-
tik, -u, -ku, fauna, -, -t;
фаун/а (= животный мир) loomastik, -u, -ku, fauna, -, -t;
[животный мир märksõnana puudub, kuigi üldiselt on sellisel puhul
kõik märksõnad olemas]
Kõiki selliseid sünonüümivastuolusid, kus mingi formaalne seos
kas pakutava info vähemalt  osalise  kokkulangemise või ühe või
mitme artiklitevahelise viite kujul on olemas, saaks lisaks tehnili-
selt mõistelisele koostamisele kergesti vältida ka kontrollides kõigi
keelte samakujulisi termineid või lisades koostamistarkvarale sellise
funktsiooni, mis termini lisamisel hoiataks, kui samakujuline termin
on juba olemas. Koostaja saaks siis otsustada, kas see on ehtne
polüseemia või tarbetu duplikaat. Valmistoodetest pakub niisugust
hoiatust näiteks Multiterm, kus olemasolevatega võrreldakse tervet
terminivälja sisu. Veel rohkem oleks kasu võrdlemisest kõigil väljadel
ja ka osalise kokkulangevuse teatamisest – enamasti tähendaks see
koostajale küll tüütut kviteerimist, et jah, nii peabki olema, kuid
mõnikord võiks see funktsioon ehk muidu märkamata  jääva  vastuolu
üles leida.
Näite 42 artiklite sünonüümsus seevastu on kokkulangevuste
täieliku puudumise tõttu tuvastatav üksnes maailmateadmiste põhjal,
mistõttu selliste vigade otsimist on keeletehnoloogia arengu praeguse
seisu juures praktiliselt võimatu automatiseerida, kui just mitte tahta
usaldada juba olemasolevate sõnastike väiteid sõnade samatähendus-
likkuse  kohta (tesaurusepõhine semantiline analüüs). Ainus kindel abi
oleks süstemaatiline terminitöö, mille puhul need kaks artiklit asuksid
mõistesüsteemis ühe ja sama koha peal ja teise lisamise soovi tekkimisel
näeks koostaja seal juba esimest.
(42) Benutzeroberfläsche* – lõpptarbija töökeskkond (kuvarimenüüd, dia-
loogrežiim, palettmenüü jt)
user  interface – kasutajaliides
Ka näites 43 võiks ju oletada kavalat polüseemiat (et salesi ja
turnover i samatähenduslikkus oleneb sellest, kas nähtus on annual või
Sõnastike sisevastuolud
107
yearly) ja osa tähenduste kokkulangemist, kuid tõenäolisem on jälle
lihtsalt semasioloogia ehk antud vastete juhuslikkus.
(43) aastakäive annual turnover, yearly  sales
aastamüük annual sales, yearly sales
annual sales aastamüük
annual turnover aastakäive
yearly sales aastakäive, aastamüük
14.3
Ebajärjekindlused
Sarnaste mõistete artiklid sõnastikes ei ole sarnased. Näites 44 on
lisaks aineolekute ebajärjekindlale märksõnavalikule, vastendamisele
ja määratlemisele omavahel segi läinud olek ise (nt vedel olek), selles
olekus aine (vedelik) ja selle oleku nimetus (vedel olek ) – täiesti
erinevatesse mõistesüsteemidesse kuuluvad asjad.
(44) aine gaasiline olek SOOJUSÕPETUS (=gaasiline olek, = gaas ) oleku
tunnused: aine ei oma kindlat ruumala ja on lenduv. • газ; газовое
состояние вещества
amorfne aine SOOJUSÕPETUS (=tahke vedelik) väliselt *tahke aine,
kuid puudub *tahkisele omane kristallstruktuur. Amorfsel ainel ei ole
kindlat *sulamistemperatuuri, on voolav, nt pigi, klaas. • аморфное
вещество
tahkis SOOJUSÕPETUS (=tahke aine, =kristalliline aine) aine,
milles *aineosakesed paiknevad kindla korra järgi, iseloomulik on
kindel *sulamistemperatuur. • твердое вещество; кристаллическое
вещество
vedelik MEHAANIKA aine vedela oleku nimetus. • жидкость
Kui koostaja otsustab märkida (nt tärniga nagu entsüklopeediates,
või elektronkuju korral hüperlingina) definitsioonides sõnu, mis on
ise sama sõnastiku märksõnad, siis seda on küll lihtne formaalselt
automatiseerida. Nii tehti näiteks põhikoolisõnastike projektis, kus
selgitustes esinevad sõnad lemmatiseeriti, võrreldi märksõnaloendiga
ja kontrolliti käsitsi (Kaalep ja Mikk 2008: 797-798). Viimane on
vajalik ja, nagu näitest 45 vastaskülje juures näha, isegi mitte piisav,
kuna üllatavalt sageli osutub märksõna olevaks sõnastikus mingi teise
tähendusega.
(45) kolmnurga mediaan GEOMEETRIA *lõik (või selle *lõigu pikkus), mis
ühendab *kolmnurga tippu ja *vastaskülje * keskpunkti ; *kolmnurga
108
Terminoloogia
kolm *mediaani lõikuvad ühes *punktis. Vt ka *kolmnurga mediaanide
lõikepunkt • медиана треугольника
vastasküljed GEOMEETRIA *nelinurga kaks *külge, millel puudub
ühine *tipp. Vt ka *lähisküljed • противолежащие стороны
Sarnaste mõistete kooskõlalist esitamist saab täielikult tagada
ainult süstemaatilise terminitöö abil, kus näiteks aine olekud või
ettevõtlusvormid on mõistesüsteemi pildi peal kõrvuti ja koostajal
korraga silma all, mis aitab neid korraga ja ühtmoodi käsitleda. Kui
(või kuna) koostaja terve sõnastiku kohta mõistesüsteemi joonistada ei
jaksa, siis palju on kasu ka kahtlasematel juhtudel (näiteks ettevõtlus-
vormide kohta) väikeste kohalike mõistesüsteemide joonistamisest,
nagu sageli teeb oma sõnastikes soomlaste Sanastokeskus TSK (nt
„Internetpuhelusanasto 2007”). Veidi aitab siiski ka lihtsalt mõistete
olemasolu tunnistamine, st mõtteviisiline mõistelisus – vähemalt ei
saa siis tekkida soovi määratleda vedelikku nimetuse liigina või
seada omavahel vasteteks kahest erinevast õigussüsteemist pärinevaid
juuratermineid.
14.4
Osasünonüümid
Sõnastikueessõnades ja -käsitlustes räägitakse sünonüümiast üsna
enesestmõistetavalt kui defineerimist mittevajavast nähtusest, samas
ei tundu selle olemus kuigi põhjalikult läbi mõeldud olevat isegi
koostajate endi jaoks.
(46) глазник, -а разг. silmaarst, -i, -i, -e; син. офтальмолог, окулист
окулист okulist, -i, -i, -e, silmaarst, -i, -i, -e; син. офтальмолог, разг.
глазник
офтальмолог oftalmoloog, -i, -i, -e, silmaarst, -i, -i, -e; син. окулист,
разг. глазник
Võtmata seisukohta teemal, kas näite 46 terminite designeeritavad
mõisted ja/või denoteeritavad objektid langevad ka tegelikult kokku
või mitte, tundub neist ilusti korrapärastest sõnastikuartiklitest välja
paistvat koostaja selge seisukoht, et окулист ja офтальмолог on küll
sünonüümid, nagu öeldud viidetega, aga päriselt siiski ei ole ka, nagu
öeldud vastetega. Окулист ei ole oftalmoloog ja офтальмолог ei ole
okulist, kuigi nad on sünonüümia- ja vasteseostest tulenevalt üks ja
seesama. Nähtavasti on koostaja vasteid kirjutades sünonüümia enda
Sõnastike sisevastuolud
109
jaoks defineerinud designaatsamasusena (need terminid ei ole sünonüü-
mid, kuna designeeritavad mõisted kuuluvad eri mõistesüsteemidesse)
ja viiteid tehes denotaatsamasusena (on sünonüümid, sest arst on
tegelikult sama).
Ei ole ju kujuteldav alternatiivne seletus, et põhjus ongi tähttäheli-
ne vastendamine, üldse mõtlemata ei denotaatidele ega designaatidele.
Või siiski? Igal juhul tundub sellise vastendamise soov olevat levinud
laiemalt kui ühe sõnastiku autorite hulgas ja võiks sellisena ehk
olla huvitav  uurimisobjekt  iseeneses: kui levinud selline seisukoht
tegelikult on, miks inimesed niimoodi arvavad ja mida sellest keele
kohta järeldada võiks? Sõnastikukoostamise  tehnoloogia  seisukohalt
aga saab teema üldistada igasugusele osasünonüümiale olenemata
selle põhjusest, olgu selleks siis denotaatsamane mõttelahksus ja
selle ainealane relevantsus (Saari 1980: 665-666), termini häälikulise
koostise ületähtsustamine, ala terminisüsteemi loomulik ebasüsteemsus
ja muutlikkus, soov katta sõnastikuga mitu omavahel veidi erineva
terminikasutusega naaberala vms.
Lühidalt
• Ilmunud sõnastikes esineb ohtralt tarbetuid sisemisi vastu-
olusid:
– viited ei tööta,
– sünonüümide kohta saab vastuolulist infot,
– sarnased mõisted on esitatud erinevalt.
• Neid on lihtne vältida järgmistes peatükkides kirjeldatud
meetodite abil.
110
Terminoloogia
Küsimused
25. Miks
on
ootuspärane, et sõnastikukoostajad soovivad
sünonüümikandidaatide kohta sõnastikku kirjutada, et need
üheaegselt on ja ei ole sünonüümid?
26. Miks vähendab sõnastiku usaldusväärsust ka selline vastuolu,
mille põhjus on ka lugeja jaoks ilmselge ja mille lugeja oskab
mõttes isegi ära parandada?
27. Kui selgub, et sõnastikku ei saa usaldada, kas siis sellest
tegelikult on midagi halba? Kas sõnastik üldse peab usaldusväärne
olema?
Lugemist
• Viimasel ajal ilmunud eesti keelt sisaldavate oskussõnastike
loend koos arvustustega, mida igaüks saab täiendada, on
Vikipeedias aadressil et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:
Bioneer1/Oskuss%C3%B5nastikud_valdkonniti.
15
Ühtluse parandamise meetodeid
15.1
Hoolikusel põhinevad meetodid
Toimetamine
Traditsiooniline meetod eelmises peatükis kirjeldatud sisevastuolude
vältimiseks on hoolikas toimetamine. Vastuolude hulka see kindlasti
vähendab. Paraku näitab sõnastikuprojektide kogemus ja ilmunud
sõnastike reaalsus, et vigade täielik vältimine ei õnnestu isegi kõige
kogenumatel ja põhjalikumatel toimetajatel. Tekib kiusatus järeldada,
et sõnastiku vigade vältimine toimetamise teel ületabki inimvõimete
piire. Märksõnadevaheliste vastuolude tulemuslikuks toimetamiseks
peaks toimetaja üksikasjalikult peast mäletama kogu sõnastikku – see
ülesanne aga tundub tõepoolest oma mahukuse ja mehaanilisusega
olevat jõukohane pigem masinatele kui lihtsurelikele inimestele.
Sõnastikusüsteemides võidakse kasutada vähemalt järgmisi ühtsuse
tagamise vahendeid.
Viitetööriistad
Olenemata andmebaasi struktuurist võib baasisüsteemil olla mingi
vahend viidete lisamise hõlbustamiseks ja/või käsitsi lisatud viidete
kontrollimiseks. Viidete kehtivust on tarvis tagada kolmes olukorras,
ja eri baasisüsteemidel on siin erinevad võimed.
• Viite lisamisel on tarvis kontrollida, et viidatav oleks olemas ja
õiges tähenduses. Kuna sõnapõhises baasis võib sõnal olla mitu
tähendust, siis tuleb kuidagi korraldada nii, et viide saaks õigele
112
Terminoloogia
neist. Tavaliselt ei ole pääsu sellest, et viidet lisavale koostajale
näidata kogu või peaaegu kogu sihtartiklit, et ta saaks teadlikult
valida. Lisaks võiks koostajal olla võimalus viidatav kohe ka
baasi lisada, kui seda seal varem ei ole.
• Viidatava kustutamisel on tarvis kustutada talle viitavad viited,
võibolla selleks ka koostaja nõusolekut küsides. Näiteks võib
koostaja loobuda viidatava artikli kustutamisest, kui saab teada
selle sissetulevatest viidetest.
• Viidatava muutmisel on tarvis koostajalt üle küsida, kas viited
endiselt kehtivad. Võib ju viidatav muutuda sellisel viisil, et
viide pole enam asjakohane. Samuti võib muutuda viidatav
märksõna ise, näiteks näpuvea parandamisel või koostaja
eelistuse muutumisel – sel juhul tuleb muuta ka viidet.
Duplikaadikontroll
Lihtne ja levinud funktsioon on sõna sisestamise puhul tehtav kontroll,
ega samakujulist sõna juba varem baasis pole. Kui on, ja kui süsteem
seda koostajale ütleb, siis saab koostaja otsustada, kas lisatav on
ehtne  homonüüm  või tarbetu duplikaat, ehk kas lisatav info läheb
olemasoleva artikli täienduseks või siiski uueks omaette artikliks. Veidi
võimekam duplikaadikontroll võiks otsida ka osalisi kokkulangevusi,
hoiatades näiteks kui koostaja lisab võibolla, aga võib-olla on varem
baasis olemas, või kui ta lisab elund, aga baasis on olemas märksõna
organ selgitusega „elund”. Samuti peaks duplikaadikontroll rakenduma
märksõnade muutmisel, et ega muutmise tulemus ei lange kokku mõne
teise märksõnaga.
15.2
Lähenemissuunal põhinevad meetodid
Viitetööriistad ja duplikaadikontroll vaatavad sõnastiku pindmist
kihti, otsides formaalseid vastuolusid valmis materjalist. Selle õpiku
üldisest sisu-vormi eristusest lähtudes aga tahaks tegelikult sisuli-
semat lahendust, mis vastuolud algusest peale ära hoiaks, mitte ei
aitaks neid tagantjärele siluda. Terminoloogiale omane mõisteline
ehk mõistepõhine ehk onomasioloogiline lähenemine sisu ja vormi
omavahelisele seosele ongi üks niisugune lahendus. Kui leksikograafias
on harjumuspärane rääkida sõnade tähendustest, siis terminoloogias
Ühtluse parandamise meetodeid
113
mõistete nimetustest. Mis mõttes mõisteline võiks üks sõnastik siis
olla?
Mõiste ja termini segiajamisel põhinev mõistelisus
Kõigepealt võib sõnastik mõisteline olla üksnes väidetavalt, mitte
tegelikult. Nii tundub olevat juhtunud näiteks järgmises eessõnas:
„ Sõnaraamat  on mõistekeskne – mõisteid selgitavad artiklid moodusta-
vad valdava osa selle mahust. [..] Kui artiklis esineb mõiste, mille kohta
leidub raamatus eraldi artikkel, siis on see termin väikesuurtähtedes.”
See on seda kummalisem, et tegu on ikkagi filosoofia sõnaraamatuga
(Meos 2002), mis ise sisaldab märksõna „mõiste. Mõiste on mõte,
mis väljendab teatud objekti olulisi tunnuseid. Mõistet tähistab sõna
või sõnaühend, kuid puudub üksühene vastavus.” Semasioloogilise
keelekontseptsiooni järgi on sõnad oma tähendustest ehk oskuskeele
puhul terminid mõistetest praktiliselt eristamatud. Küsitlustulemused
(Tavast 2005) näitavadki, et mõistet peab keelenähtuseks tervelt
kolmveerand terminoloogiakursusele sattunutest, kuigi enamikul neist
on keelealane kõrgharidus. Mõiste on sellise lähenemise puhul
sama mis termin; mõisteline sõnastik, mõistepõhine sõnastik või
mõistete sõnastik pole aga muud kui termineid sisaldav sõnastik ehk
oskussõnastik.
Kui ollakse kuulnud, et oskussõnastikke tuleks koostada mõisteli-
selt, aga ei olda samas valmis kaalumagi keele primaarsusest loobumist,
siis on käepärast väga lihtne lahendus: koostada harjumuspärasel
sõnapõhisel viisil, aga nimetada tulemust mõistepõhiseks.
Vormiline mõistelisus
Vormiliselt mõisteline valmissõnastik on järjestatud eriala mõistesüs-
teemi alusel või esitatud mingis muus temaatilises järjestuses. See
kõige lihtsamini tuvastatav variant on hästi teada leksikograafiaski
(nt Bergenholtz ja Tarp 1995), kus ainult valmissõnastikest ja mitte
nende koostamisest rääkides seda õigustatult ainsaks mõeldavaks
mõistelisuseks peetakse. Oma mõju võib avaldada ka keelekeskne
maailmapilt, Sõnastik kirjeldab siis muidugi keelt, üksnes mõni
sõnastik teeb seda mittetähestikulises järjestuses. Maailma ja selle
tajumise keelesõltumatu eksisteerimine ega keele vahendistaatus selle
114
Terminoloogia
kirjeldamisel ei tule kõne alla. Eestis viimastel aastatel välja antud
sõnastike hulgas leidub vormiliselt mõistelisi paar protsenti.
Kui lisaks valmissõnastikele rääkida ka nende koostamisest, ja eriti
kui keel on vahend mingi valdkonna kirjeldamiseks, mitte eesmärk
iseeneses, siis tulevad kõne alla veel vähemalt järgmised mõistelisuse
liigid.
Süstemaatiline terminitöö
Süstemaatilise terminitöö puhul lähtutakse sõnastiku koostamisel
ala mõistesüsteemist (nt Suonuuti 2001, Wright ja Budin 2001).
Korpuseajastul ei ole liigne rõhutada, et muidugi algab tänapäeval iga
sõnastiku tegemine sõnade otsimisega korpusest. Süstemaatiline töö
aga seisneb selles, et esiteks lisatakse terminiloendisse ka vaadeldava
valdkonna kõik ülejäänud terminid, mitte ainult need, mis juhtusid
kasutadaolevas korpuses esinema, ja teiseks kaardistatakse kõigile
nendele terminitele vastavate mõistete omavahelised suhted.
Mõistesuhete kaardistamine põhineb eeldusel, et vaadeldava eriala
mõisted saab paigutada mingisse arusaadavasse, enamasti hierarhilisse
süsteemi. Hierarhiline peaks mõistesüsteem olema, et aidata kaasa
ülevaate omandamisele valdkonnast ja lihtsustada määratluste kir-
jutamist: lehtede poolt juure poole vaadates saab süsteemist otse
välja lugeda sisumääratlused, juure poolt lehtede poole vaadates
aga mahumääratlused. Selleks peaks hierarhilise mõistesüsteemi ühel
tasemel olevad mõisted täitma järgmisi tingimusi:
• kasutama sama jaotusalust,
• olema vastastikku välistavad,
• olema kollektiivselt ammendavad.
Näiteks inimeste jaotamine jaapanlasteks, jalgratturiteks ja üliõpi-
lasteks ei täida ühtki neist tingimustest, sest jaotusalused on erinevad
(rahvus, liikumisviis, abiraha taotlemise põhjus), nad ei ole vastastikku
välistavad (nii mõnedki jaapani üliõpilased sõidavad jalgrattaga) ega
ammendavad (rulluisutav korea pensionär ei mahu ühtegi nendest
kategooriatest).
Seejärel, kui protsess väga lühidalt kokku võtta, kirjutatakse
saadud pildi alusel sõnastik. Selliselt saadavas sõnastikus on küll
garanteeritud nii valdkonna ühtlane  katmine  kui ka kogemata tekkinud
Ühtluse parandamise meetodeid
115
sisemiste vastuolude täielik puudumine, aga meetodil on ka kaks suurt
praktilist puudust.
• Töömaht kasvab mõistete arvu kasvades eksponentsiaalselt ja
muutub ebarealistlikuks juba 1000 mõiste juures, sedagi juhul
kui kogenud terminoloogi käsutuses on hästikoolitatud meeskond
(Picht ja Draskau 1985: 166).
• Mõistete hierarhiasse paigutamiseks on vaja, et valdkond seda
sisuliselt võimaldaks – et oleks sisuliselt ja koolkondlike eriarva-
musteta võimalik öelda, mis on mille liik. See tingimus on lõpuni
täidetud väga vähestes valdkondades.
Kui mitte arvestada klassifikaatoreid ja eriti hierarhilise struk-
tuuriga valdkondi nagu keemilised ühendid, elusorganismide liigid või
sõjaväelised auastmed, on maailmas teada ainult üksikuid juhtumeid
(nt Wüster 1968), kus terve mittetriviaalse mahuga sõnastik oleks
tehtud süstemaatilisel viisil. Eestis viimastel aastatel välja antud
sõnastikest ükski ei  jäta  muljet, nagu ta võiks olla niimoodi koostatud.
Pealegi on süstemaatiline koostamine nii suur töö, et vaevalt selle tegija
oleks oma saavutusega vähemalt eessõnaski uhkustamata jätnud.
Süstemaatilise terminitöö harjutus
Proovige teha jupike süstemaatilist terminitööd. Sobivad vahendid
on pliiats ja paber, võite ka sõnad sedelitele printida või kirjutada,
et neid lihtsam ümber paigutada oleks. Kui arvutis rohkem meeldib,
võite kasutada mõnd joonistamise vahendit ( Visio  või analoogid) või
mõistekaartide (mind map) tegemise vahendeid.
Kõigepealt kogume korpusest vaadeldava valdkonna terminid, mis
praeguse harjutuse jaoks on juba tehtud:
tolmuimeja, pealtlaetav  pesumasin , sügavkülmik, pump, triikraud,
absorptsioonkülmik, automaatpesumasin,  külmik , pesumasin, eestlae-
tav pesumasin, kompressioonkülmik, kahekambriline külmik, mikser,
nõudepesumasin, aurutriikraud, integreeritav köögitehnika, toitejuhe,
toitelüliti, pesuvahendi dosaator, klaasriiul, metallriiul, pesukuivati,
kondenskuivati, korpus, külmutuskapp, külmkapp
Seejärel proovime moodustada nendele terminitele vastavatest
mõistetest hierarhilise mõistesüsteemi. Paigutage neid sõnu sisaldavad
sedelid kuidagi niimoodi omavahel seostesse, et see aitaks kaasa
116
Terminoloogia
lõppeesmärgile, mis on parema (ühtlasema, katvama) sõnastiku
tegemine. Vajadusel vaadake meeldetuletuseks peatükki „Mõiste- ja
tähendusseosed”.
Kui reaalses elus on selle tegevuse mõte parema sõnastiku saamine,
siis praeguse harjutuse mõte on võimalike probleemide nägemine. Et
saaksite neid näha, siis mõned täpsustused:
• Ühtki sõna ei tohi ära kaotada.
• Sõnu tohib lisada; ärge nähke vaeva kõige alumisele hierarhia-
tasemele lisamisega, küll aga võib teil tarvis minna lisamist
vahepealsetele tasemetele, kui mingi kategooria on puudu, kuhu
alumisi sooviksite paigutada.
• Rõhutame, et hierarhia koostamine ise ei ole tegelikult eesmärk,
vaid eesmärk on parem sõnastik; hoidke seda meeles mõistete
paigutamise raskustega kohtudes.
Mõned lisaselgitused selles näitematerjalis olevate mõistete sisu
kohta. Neid asju on seni küsitud; olgu märgitud et mõned neist
küsimustest ja järelikult ka vastustest ei ole tegelikult mõistesüsteemi
ehitamise seisukohalt olulised.
• Integreeritav köögitehnika on köögitehnika, mis on mõeldud
mööblisse sisse ehitamiseks. Nt külmikuid on olemas nii
integreeritavaid kui ka eraldiseisvaid. Integreeritavat miksrit ei
ole veel nähtud.
• Kompressioonkülmik teeb külma nii, et surub külmutusagendi
kokku ja paisudes see jahtub; absorptsioonkülmik saavutab sama
tulemuse katalüsaatori abil. Pump on mõlemal olemas.
• Kahekambriline külmik on see levinud külmikuliik, kus on kaks
ust, ühe taga +5 ja teise taga -18 kraadi.
• Nii kahekambriline kui ka sügavkülmik võib kasutada ükskõik
kumba ülalmainitud tehnoloogiatest.
• Kondenskuivati on pesukuivati, mis veeldab pesust saadud
niiskuse ja saadab kanalisatsiooni.
• Ekspertide arvamused lahknevad küsimuses, kas triikraua peal
olev ratas ja miksri peal olev viie asendiga nupp kuuluvad
toitelülitite hulka või mitte.
• Integreeritaval tehnikal ei ole  korpust .
Päris terminitöös järgneb nüüd tulemuse kandmine andmebaasi.
Ühtluse parandamise meetodeid
117
Mõtteviisiline mõistelisus
Võib kujutleda ka nõrgemat mõistelisuse varianti, kus mõisteline on
ainult koostaja mõtteviis: ta küll ei pea süstemaatilist terminitööd ni-
metatud praktilistel põhjustel võimalikuks, aga eelistaks tegelda siiski
oma erialaga, mitte filoloogiaga, ja kirjeldada eriala mõistesüsteemi
keele abil, mitte vastupidi. Leksikograafial, mis on pahatihti ainus
inimesele teadaolev sõnastike koostamist käsitlev distsipliin, ei ole
sellise eelistuse jaoks meetodeid pakkuda ja nende asemel pakutavad,
koostaja valitud otstarbeks sobimatud sõnapõhised meetodid ongi üsna
tõenäoliselt üks praeguse vastuoluderohke sõnastikutoodangu põhjusi.
Sellise eelistusega koostajatel oleks eriti abi tõdemusest, et leidub ka
teistsuguseid koostamismeetodeid.
Tehniline mõistelisus
Tehniliselt mõistelise koostamise korral on sõnastiku aluseks  olevas
andmebaasis üks kirje iga mõiste, mitte iga lähtekeele sõna kohta, st
sünonüümid on ühes kirjes ja nii homonüümid kui ka polüseemid eraldi
kirjetes.
Selline  andmebaas , mille näidiseid allpool ka kirjeldame, sisaldab
infot mõistete ja nende tähistamise viiside kohta (onomasioloogia), mis
ei ole harjumuspärane ei sõnastiku kasutajate ega ka paljude koostajate
jaoks – harjunud ollakse nii sõnastikust lugema kui ka sinna kirjutama
infot sõnade ja nende tähenduste kohta (semasioloogia).
Kasutajate puhul ongi see loomulik ja peaaegu vältimatu, kuna
tähestik on tõhusaim teadaolev meetod sõnastikus navigeerimiseks;
mõistesüsteemi järgi esitatud sõnastiku töökindlus põhineks kahtlase-
võitu eeldusel, et koostaja ja kasutaja arvamused mõistesüsteemi
struktuuri kohta langevad vähemalt umbeski kokku. Kasutajatele tuleb
sõnastik seetõttu esitada semasioloogilisel kujul.
Küll aga pole mingit ratsionaalset põhjust sedasama harjumust
järgida koostamisel, kui ainult väikese mõtteviisimuutusega ja täiesti
ilma lisatööta on onomasioloogia abil võimalik saavutada märgatavalt
paremaid tulemusi. Kui onomasioloogiline ehk tehniliselt mõisteline
baas on valmis, siis saab selle täisautomaatselt teisendada täpselt
niisuguseks sõnastikuks nagu parajasti vaja. Kui hiljem on vaja
teistsugust, näiteks vastupidise keelesuunaga sõnastikku, siis saab ka
118
Terminoloogia
selle üksnes teisendusmehhanismi parameetrite pisimuutuse teel, ja
uue sõnastiku kvaliteet on ikka täpselt samasugune kui algsel baasil ja
esimesena valminud sõnastikul. Ainus tundemärk, mille järgi kasutaja
(või ka arvustaja) sellisel juhul näeb koostamisprotsessi mõistelisust,
on lihtsate sisemiste vastuolude puudumine.
Tehniline mõistelisus tagab ainuüksi oma mõistepõhise baasistruk-
tuuriga mõnede vastuoluliikide puudumise  materjalis . Ülalmainitud
kontrollimehhanismidega saab sõnastikukoostamise tarkvara koostajat
sisestamise ajal täiendavalt aidata. Mõistelise terminibaasi mõte on, et
iga mõiste oleks esitatud ühe kirjega, mis loetleb kõik seda tähistavad
terminid. Teadmatusest või tähelepanematusest on aga koostajal
täiesti võimalik sisestada ühe mõiste kohta mitu dubleerivat kirjet.
Kui nende kirjete sisu on täiesti erinev, siis ei ole midagi teha, sest
keeletehnoloogia praegune tase ei võimalda usaldusväärselt tuvastada
erinevalt sõnastatud tekstide sisulist kokkulangevust.  Mingite  for-
maalsete kokkupuutepunktide leidmisel saab aga koostamisprogramm
koostajat hoiatada. Mitmekeelse sõnastiku puhul võiks kontroll
töötada kõigi sõnastiku keelte peal, st hoiatada alati, kui ükskõik millise
keele termin langeb kokku tolles keeles varem baasis olnud terminiga.
Tabelis 15.1 on käsitletud meetodite ülevaade. Terminibaasi andme-
struktuurist ja tulemuste esitamisest räägime järgmises peatükis.
Tabel 15.1. Ühtluse parandamise meetodite mõju:
tagab korrektsuse,
võib aidata,
mõju pole.
Süste-
Tehniline
Viite-
Dupli-
maatiline
mõiste-
tööriistad  kaadi-
terminitöö
lisus
kontroll
Viidatavat pole
Viited
Viidatav teistsugune
Viidete ahel
Erinev info, viiteid on
Süno-
Sama info, viiteid pole
1
nüümid
Erinev info, viiteid pole
Ebajärjekindlused
Osasünonüümide eristamatus
2
1 Märksõnade täpse kokkulangemise välistab, muid kokkulangevusi mitte.
2 Töötab, kui baasis on vahendid denotaat- ja designaatsamasuse eristamiseks.
Ühtluse parandamise meetodeid
119
Lühidalt
Sõnastiku maksimaalse kvaliteedi saavutamiseks koostaja mõistli-
ku jõupingutusega võiks proovida järgmist lahenduste komplekti.
• Tehniliselt mõisteline koostamine: sõnastiku aluseks on
mõistepõhine terminibaas, mis kasutajale  esitamiseks   teisen -
datakse automaatselt sõnapõhiseks ja järjestatakse tähesti-
kuliselt. Sünonüümide asumine koostamise ajal ühes kirjes
garanteerib nende ühtlase esituse ja nendevaheliste viidete
kehtimise.
• Probleemsetes kohtades (mitu lähedast mõistet, mille oma-
vahelised suhted pole koostajale esmapilgul selged) süste-
maatiline terminitöö: enne terminite sisestamist baasi
joonistatakse üles vastav väike osa mõistesüsteemist, et
mõistesuhted selgeks mõelda ja seeläbi tagada terminite
ühtlane esitus.
• Duplikaadikontroll: termini lisamisel või muutmisel kõigi
väljade sisu kontrolliv funktsioon, mis aitab vältida kogemata
mitme kirje sisestamist sama mõiste kohta.
• Viitetööriistad: mõistetevaheliste viidete (st muude peale
sõnapõhiseks teisenduse käigus automaatselt tekkivate sü-
nonüümiviidete) tegemiseks võib olenevalt kasutatavast
andmebaasitehnoloogiast olla tarvis täiendavaid vahendeid
viidete kehtivuse tagamiseks nii viite lisamisel ja muutmisel
kui ka viidatava kirje muutmisel või kustutamisel.
• Osasünonüümidega toimetulek: kui seada latt päris kõrgele
ja soovida adekvaatselt esitada mitut omavahel ristuvat
mõistesüsteemi ehk teha vahet sünonüümide denotaat- ja
designaatsamasuse vahel, siis peaks baasi andmestruktuur
suutma lisaks terminitele ja mõistetele esitada infot eri
mõistesüsteemidest pärinevate mõistete kokkukuulumise
kohta.
120
Terminoloogia
Küsimused
28. Kui head sõnastikku koostada ei jaksa, siis kumb on vähem
halb, kas koostada vastuoluline sõnastik või jätta sõnastik
koostamata?
29. Kui eelmisele küsimusele vastates valisite vastuolulise sõnas-
tiku koostamise, siis kuhu tõmbaksite piiri, millist liiki vastuolusid
soovite oma sõnastikus taluda ja milliseid mitte?
30. Oletame, et peate korda tegema sõnapõhiselt koostatud
sõnastiku, kus vähemalt osa sünonüüme on vastuoluliselt esitatud.
Mida teeksite, et võimalikult kerge vaevaga üles leida võimalikult
paljud sünonüümivastuolud?
31. Proovige läbi teha süstemaatilise terminitöö peatükis kirjel-
datud harjutus. Omal nahal proovimine annab väga head infot
selles töös ettetulevate raskuste kohta.
Lugemist
• Hea  käsiraamat  terminoloogia praktiliste aspektide kohta on
Wright ja Budin 2001.
• Väga korralikult tehtud sõnastike (st kohati süstemaatilise
terminitöö) näidiseid leiab Sanastokeskus TSK veebist
(www.tsk.fi).
16
Tehniline mõistelisus
Eelmises peatükis käsitletud vastuolude vältimise meetoditest üks liht-
samini realiseeritavaid on tehniline mõistelisus – seda muidugi eeldusel,
et kogu siinse õpiku keskseks teemaks olev mõistete primaarsus sõnade
suhtes tundub  usutav . Algav peatükk kirjeldab tehnilist mõistelisust
praktilisemalt: missugune ikkagi tuleks teha baasi andmestruktuur,
et ta mõistepõhine oleks, ja kuidas saadud tulemusi pärast lugejale
esitada.
Nagu kogu see raamat, on ka  käesolev  peatükk suunatud praegus-
tele ja tulevastele keeleala inimestele. Kuigi programmeerimisoskus
kulub tänapäeval väga marjaks ära ja soovitame vähimagi võimaluse
korral seda õppida, ei ole selle õpetamine siin ei realistlik ega
meie eesmärkide hulgas. Me ei looda, et selle peatüki lugemise
ja terminoloogiakursuse vastava kodutöö tegemise järel varasema
programmeerimiskogemuseta inimene ise kogu terminibaasisüsteemi
ehitamisega hakkama saaks. Küll aga võiks siinsest käsitlusest ehk
veidi abi olla järgmiste ülesannete juures.
• Terminibaasisüsteemi valimine. Paljud turul pakutavad  süstee -
mid on fundamentaalselt kõlbmatud; kuidas häid ära tunda?
• Valmis süsteemi kohandamine. Keerukamatel süsteemidel on
hulgaliselt võimalusi; milliseid neist valida?
• Arendajaga  suhtlemine . Kui otsustate oma terminibaasisüsteemi
päris nullist arendada (mis pole üldse haruldane) või tellite aren-
dajalt olemasoleva süsteemi kohandamist, siis milline ülesanne
arendajale püstitada?
122
Terminoloogia
16.1
Andmestruktuur
Kõigepealt veidi andmebaasinduse termineid, üsna lühidalt ja lihtsus-
tatult. Baas koosneb kirjetest, mis omakorda jagunevad andmeelemen-
tideks ehk väljadeks, milles asuvad andmed. Kirjed võivad omavahel
seotud olla seoste ehk relatsioonide abil. Ja võimalikest seoseliikidest
huvitavad meid praegu järgmised:
• Üks-mitmele-seos (1:n). Ühes riigis saab olla üks või mitu linna.
Üks linn ei saa asuda korraga mitmes riigis.
• Mitu-mitmele-seos (n:m). Ühes riigis võidakse  kõnelda  üht või
mitut keelt. Ka üht keelt võidakse kõnelda ühes või mitmes riigis.
Seoseliike on muidugi veel, mh võib neid eristada lubatavate
väärtuste hulga järgi (riigil on üks kuningas või ei ole ühtegi, riigil
on täpselt üks pealinn, riigil on rohkem kui üks kodanik), mis
kõik tegelikult ka sõnastikes kasutust leiavad, aga põhimõttelisest
struktuurist rääkides ei ole nad esialgu olulised.
Lisaks oleks hea täita andmebaasinduse rusikareegleid:
• ühele väljale ei  kirjutata  mitut andmeelementi ega mitut eri sorti
andmeelemente,
• üht andmeelementi ei kirjutata mitmesse kohta.
Esimene neist tagab andmete leitavuse: kui eesnimi on alati
eesnimeväljal ja perekonnanimi perekonnanimeväljal, siis on neid
sealt lihtne lugeda. Kui nimeväljal on mõnikord eesnimi, mõnikord
perekonnanimi ja mõnikord mõlemad, siis on üsna võimatu näiteks
järjestada inimesi perekonnanimede tähestikjärjestusse, kui seda peaks
vaja olema. Sõnastikuandmete leidmisega samamoodi. Teine, andmete
dubleerimise keeld ei tule mitte salvestusruumi vähesusest nagu
vanasti, vaid pigem inimliku eksituse võimalusest andmete hilisemal
muutmisel ja kustutamisel. Kui sama info on kirjas mitmes kohas, ja
ühes kohas ei ole viidet teis(t)ele, siis on praktikas väga lihtne viia
muutus sisse ainult ühte neist, tekitades täiesti tarbetu ebaühtluse.
Sõna- ja mõistepõhised struktuurid
Tehnilise mõistelisuse idee on selles, et terminibaasi koostamise ajal
dokumenteeritakse baasis mõisted ja nende terminid, ehk andme-
Tehniline mõistelisus
123
struktuuris vastab ühele mõistele üks kuni mitu terminit (mitte ühele
sõnale üks kuni mitu tähendust nagu sõnastikus).
Kohe alguses tasub tähele panna, et intuitiivselt tundub sõnade ja
mõistete vahel tegelikult olevat mitu-mitmele seos. Ühel mõistel võib
olla mitu tähistajat (sünonüümia) ja üks sõna võib tähistada mitut
mõistet (polüseemia või homonüümia). Sisulise mitu-mitmele seose
esitamiseks üks-mitmele seoste abil on kaks võimalust:
• Kasutada veidi keerukamaid tehnilisi lahendusi, mis mõnel plat-
vormil  võivad olemas olla, nt tsüklilisi graafe või vahetabeleid.
• Korrata seose mitme-poolel olevaid andmeid.
Nagu öeldud, ei ole andmete kordamine baasis tegelikult ilus.
Põhinevad ju kõik sõnastike sisevastuolude peatükis kirjeldatud
vead sellel, et sõnastiku üht sõna mitmele tähendusele vastendav
andmestruktuur tingib sünonüümidel kogu artikli sisu kordamise, mis
on üsna veaohtlik käsitöö. Ka ideoloogiliselt on kogu artikli kordamine
kahtlane, kuna implitseerib, et need sünonüümid tegelikult siiski ei ole
sünonüümid.
Terminibaasis on seose suund vastupidine ja korrata tuleb termi-
neid. Ideoloogiliselt tähendab see seisukohta, et need samakujulised
sõnad siiski ei ole üks ja seesama sõna, mis ongi terminoloogias üsna
levinud seisukoht – kuna vahetegemine polüseemide ja homonüümide
vahel ei ole tänapäeva keele seisukohalt huvitav, siis käsitletakse
samakujulisi eritähenduslikke sõnu alati homonüümidena. Laud 1 ja
laud 2 on kaks eri sõna eri tähendustega, mitte üks mitmetähenduslik
sõna. Ka inimliku eksituse seisukohalt on terminit korrata palju
ohutum kui ülejäänud artiklit, kuna ta on lühem ja varieerub vähem.
Andmebaasitehnoloogia valik
Seoste konkreetne teostusviis oleneb valitud andmebaasitehnoloogiast.
Traditsiooniliselt levinuimas relatsioonilises andmebaasis on eri liiki
andmed eri tabelites ja omavahel seotud võtmeveergude abil. Veidi
lihtsustatuna seisneb meetod ühe mõiste ja mitme seda tähistava
termini esitamiseks selles, et mõistetel on numbrid, ja iga termini juures
näidatakse temaga tähistatava mõiste number (joonis 16.1).
Relatsioonilise andmebaasi tegemiseks on olemas lugematu hulk
eritasemelisi tööriistu, ja midagi samal põhimõttel töötavat saab
124
Terminoloogia
Joonis 16.1. Relatsioonilise andmebaasi lihtsustatud näide. Mõistetabelis on
mõiste kohta käivad andmed (siin ainult määratlus), terminita-
belis termini kohta käivad andmed (siin ainult termini  väliskuju
ise ja keelekood). Tabelid on omavahel seotud mõistenumbri
kaudu.
ehitada ka tabelarvutussüsteemiga (mis on sageli üks esimesi tööriistu,
mis inimestel sõnastikku plaanima hakates pähe tuleb).
Veidi uuem ja just sõnastikusüsteemides levinum on XML-
tehnoloogia. XML-fail on tegelikult tekstifail, kus on kõigepealt
noolsulgude vahel näidatud algava andmevälja nimi, siis tuleb välja sisu
ja siis jälle noolsulgudes ja kaldkriipsuga väljanimi, mis lõpetab selle
välja (näide joonisel 16.2; kõigis näidetes on sama materjal). Süsteemi
mõte seisneb selles, et andmeelemendid tohivad üksteises sisalduda,
ja ühe mõiste ja mitme seda esitava termini esitamiseks tuleb ühe
mõiste-elemendi sisse paigutada mitu termini-elementi.
Ka XML-andmebaasi tegemiseks on olemas rohkesti üldotstar-
belisi tööriistu. Lisaks salvestavad pea kõik arvessetulevad valmis
terminibaasisüsteemid (vt loetelu allpool) oma andmeid XML-kujul
ja paljud neist lubavad kasutajal ka baasi struktuuri oma vajadustele
kohandada . Kuid XML-i saab põhimõtteliselt kirjutada ka lihtsalt
tekstiredaktoriga (mis on teine sageli esimeste hulgas pähetulev tööriist
sõnastiku tegemiseks).
Üsna vähe on nii andmebaasides üldse kui ka konkreetselt termini-
baasides kasutatud graafistruktuure, kuigi sisuliselt tunduvad just need
Tehniline mõistelisus
125
nelja jalaga söömiseks mõeldud mööbliese
laud
table
lahtritega asjandus info esitamiseks
tabel
ruudustik
table
grid
nelja jalaga kirjutamiseks mõeldud mööbliese
laud
kirjutuslaud
desk
Joonis 16.2. XML-andmebaasi lihtsustatud näide. Mõisteplokk sisaldab
keeleplokki kummagi keele jaoks, need omakorda määratlusi
ja termineid.
kõige rohkem sarnanevat praeguste teadmistega inimese mentaalse
leksikoni tegelikust organiseeritusest. Graaf koosneb tippudest ja
servadest, ja mõlemaid võib olla üht või mitut sorti. Levinud on küll
graafi  (või selle erijuhu – hierarhia) kasutamine seoste näitamiseks kas
mõistete vahel (nagu süstemaatilises terminitöös), sõnade vahel, või ka
mõlemat samas baasis, kuigi eraldi võetuna (nt visualthesaurus.com).
Üsna uurimata aga on sõnastiku ja/või terminibaasi salvestamine
126
Terminoloogia
Joonis 16.3. Mitu-mitmele seosega graafiandmebaasi lihtsustatud näide.
Oma tipud on nii terminitel kui ka mõistetel ning  servad  nende
vahel esitavad tähistamist.
graafina, kus tipud esitaksid mõisteid ja termineid ning servad
tähistamise seost termini ja mõiste vahel (joonis 16.3). Graafi üks
eelis võrreldes eelmainitud tehnoloogiatega oleks mitu-mitmele-seoste
esitamise lihtsus: üks mõiste-tipp võib tähistamise-servade kaudu olla
seotud mitme termini-tipuga ja vastupidi.
Tehniline mõistelisus
127
16.2
Terminibaasi esitus sõnastikuna
Terminibaasi  teisendamine  sõnastikuks
Olenemata valikust paber- ja e-sõnastiku vahel oleks andmeid mõtet
sõnastikus esitada viisil, mis lugeja ootustele kõige paremini vastab.
Lugejad on aga harjunud semasioloogiaga, ehk alustavad sõnadest ja
otsivad nende tähendusi. Kui terminibaas on vastassuunaline, rääkides
mõistetest ja nende nimetustest, siis tuleks ta enne lugejale näitamist
sõnapõhiseks teisendada. Õnneks on see lihtne ja täisautomaatne
protsess.
Sõnapõhise sõnastiku saamiseks tuleb selle artikli plaanitud kom-
ponendid terminibaasist kokku otsida. Esiteks on mõistete ja terminite
info seal eri kohtades. Näiteks märksõna kasutusnäide on tõenäoliselt
kirjas sealsamas märksõna juures (samas tabelis, andmeelemendis,
graafi  tipus  vms), aga määratlus vastava mõiste juures. Kõigil
kirjeldatud andmebaasiplatvormidel on olemas päringuvahendid, mille
abil saab näiteks terminist lähtuvalt kätte sellise mõiste definitsiooni,
mida see termin tähistab: tabelis mõistenumbri järgi, XML-is samasse
mõistekirjesse kuulumise järgi, graafis nende tippude vahelise serva
kaudu. Konkreetsed tehnilised lahendused ei ole siinse käsitluse teema,
siin on oluline meelde jätta ainult kaks asja: igasugused teisendused
on võimalikud, ja terminoloog peab lihtsalt teadma, mida ta tahab.
Teiseks tuleb sõnastiku saamiseks termineid veidi ümber paigutada
ja vajadusel viidetega varustada. Mõistepõhises baasis on kõik sünonüü-
mid ehk üht mõistet tähistavad erikujulised terminid ühes mõistekirjes.
Sõnastikus peaksid nad jõudma igaüks oma tähestikulisele kohale
ja viitama ülejäänud sünonüümidele koostaja valitud viisil. Seni on
sõnastikes kasutatud vähemalt järgmisi viitamisviise koos oma eeliste
ja puudustega:
• Kõigi sünonüümide juures kogu info, sh teiste sünonüümide loe-
telu. Eelis on info kiire leidmine olenemata valitud otsingusõnast
ja selle info täielikkus. Puudusi muid polegi peale sõnastiku
mahu kasvu, see aga oli oluline ainult pabersõnastikes, mis teeb
tänapäeval niisuguse infoesituse üsna ülekaalukalt eelistatuks.
(47) elund (ehk organ) – kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesannetega
osa organismist
128
Terminoloogia
organ (ehk elund) – kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesannetega
osa organismist
• Ühe märksõna (põhitermini) juures kogu info, ülejäänutelt
viited sinna. See lahendus, mis pabersõnastike ajal oli oma
ruumisäästlikkuse ja kasutuslihtsuse kompromissi tõttu üsna
levinud, võimaldab lisaks üsna selgelt väljendada ühe sünonüümi
eelistamist  teistega  võrreldes. Näitest 48 peaks olema üsna
intuitiivselt mõistetav, et koostaja eelistab terminit elund.
(48) elund – kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesannetega osa  organis -
mist
organ – vt elund
• Viiteid pole, muu info on korratud. See on põhimõtteliselt
hea lahendus lugemiseks mõeldud sõnastikus. Viidete lisamine
on mõistepõhise koostamise korral siiski nii lihtne, et tundub
mõttetu jätta sünonüümsuse info lugejale andmata.
(49) elund – kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesannetega osa organis-
mist
organ – kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesannetega osa
organismist
• Sünonüümid viitavad koos osa info kordamisega. Veidi pikemate
artiklitega sõnastikus võib tekkida kiusatus otsida kompromissi
ainult viitamise ja kogu info kordamise vahel, andes lugejale kõige
olulisema kõigi sünonüümide juures ja täisinfo ainult põhitermini
juures. See on siiski ohtlik lahendus, kuna olles osalise info
kätte saanud, ei lähe lugeja tõenäoliselt enam tervikartiklit
vaatama, vaid piirdub pigem oletustega selle kohta. Seda on
Alain Rey nimetanud pseudomõistmiseks – lugeja arvab, et on
vastuse oma küsimusele kätte saanud, aga tema lühiartikli põhjal
tehtud oletus tegelikult siiski erineb täisartiklis kirjasolevast.
Eriti käib see (ainult) vastete andmise kohta lühiartiklis. Kui
näiteks anda vastena ainult organ ilma seletuseta, siis ei saa
sõnastiku koostajal mõjutada, kas lugeja loeb sealt välja elundi
või endisaegse julgeolekuasutuse.
Eri mõisteid tähistavad samakujulised terminid (polüseemid ja
homonüümid) seevastu on terminibaasis eri kirjetes ja nad tuleks sealt
samasse tähestikulisse naabrusse kokku tuua. Kas sealjuures teha vahet
polüseemide ja homonüümide vahel või mitte, on koostaja otsustada.
Tehniline mõistelisus
129
• Traditsiooniliselt on neid eristatud, pannes polüseemid (üks sõna
mitme omavahel seotud tähendusega) ühte sõnastikuartiklisse ja
homonüümid (juhuslikult kokkulangeva väliskujuga eritähendus-
likud sõnad) eraldi artiklitesse. Viimastele on kombeks lisada ka
homonüüminumbrid.
(50) tee I – rajatis sõidukite liiklemiseks
tee II – 1) teepuu lehtede puru, 2) sellest purust valmistatud
jook
• Nagu öeldud, on terminoloogias rohkem kombeks seda vahetege-
mist ignoreerida, eriti kuna tähenduste seotuse väljaselgitamine
näitest 50 vähem ilmsetel juhtudel võib nõuda keeleajaloo
alaseid  eriteadmisi ja olla subjektiivne. Sel juhul saavad kõik
samakujulised eritähenduslikud sõnad eraldi artiklid ja homo-
nüüminumbrid.
(51) tee I – rajatis sõidukite liiklemiseks
tee II – teepuu lehtede puru
tee III – sellest purust valmistatud jook
Teisendusmehhanismi plaanides tasub mõelda, kas koostaja soovib
homonüümide omavahelist järjestust määrata või mitte. Kui jah, siis
peaks juba baasis termini juures olema kirjas kas otse homonüümi-
number või midagi muud, millest saab homonüümide omavahelise
järjekorra tuletada. Asuvad ju homonüümid terminibaasis laiali, tee I
on liiklusseaduse rubriigis ja ülejäänud teed kokanduse vms omas ja
kokku satuvadki nad alles sõnapõhiseks teisendamise ajal. Arvestada
tuleb ka homonüümide kustutamise ja ümberpaigutamise võimalusega
sõnastiku koostamise käigus, nt kui koostaja otsustab liiklusseadusega
siiki mitte tegeleda, siis tuleb tee II ja tee III numbreid muuta.
Teine koht, kus võiks arvestada võimalike tulevaste muutustega,
on selgituste sõnastamine. Praeguses näites muudaks tee II ja tee III
järjekorra vahetamine viimase selgituse kõlbmatuks.
Sõnastiku teisendamine terminibaasiks
Vastupidises suunas teisendamine ei ole  automaatne , vaid üsnagi töö-
mahukas käsitöö. Mõistepõhises terminibaasis ei ole lihtsalt võimalik
esitada arvamust, et kaks sõna on sünonüümid (või ekvivalendid) ja
ei ole ka, mida sõnapõhiselt koostatud sõnastikest tihti leida võib.
130
Terminoloogia
Terminibaasi saamiseks tuleb võtta seisukoht kõigis sünonüümia- ja
ekvivalentsusküsimustes, mille lahendamine sõnastiku algse koostamise
käigus lugejale sai delegeeritud. See aga võib olla suuremgi töö kui
algne sõnapõhine koostamine üldse oli.
16.3
Olemasolevaid terminibaasisüsteeme
Pea kõik tarkvaratooted, mille kirjeldus räägib midagi terminoloogiast,
on sõnapõhised ja seega kõlbmatud. Siin on loetelu mõistepõhistest
(või kohandatava andmestruktuuriga) tööriistadest, mida ehtsa sõnas-
tikuprojekti alustamise korral tasuks kaaluda. Andmed ja aadressid on
kontrollitud 28.11.13; kuna elu läheb edasi, siis palun suhtuge kiirelt
vananevatesse andmetesse kriitiliselt.
Suur kompromissivajadus terminibaasisüsteemi projekteerimisel on
kohandatavuse ja kasutuslihtsuse vahel. Kohandatavust on tarvis, sest
sõnastikuprojektide vajadused ja nõuded tarkvarale on väga erinevad
ja uue projekti alustamisel ei tasu loota, et õnnestub leida täpselt
oma soovidele vastav tööriist. Näiteks Termeki kohandamisvõimalusi
on teadlikult piiratud, et mitte uputada kasutajat funktsioonide
paljususse, vaid pakkuda talle teoreetiliselt head lahendust, mis
üsna paljude, eriti väiksemate projektide vajadused peaks väikeste
mööndustega ära rahuldama.
Teises äärmuses asuvad väga universaalsed ja kohandatavad
süsteemid (nt iLex), mille saab küll täpselt oma soovide järgi
seada, aga selleks tuleb terminoloogil tõenäoliselt kõigepealt paar uut
programmeerimiskeelt ära õppida. See ei ole suur mure, sest need
keeled ei ole tegelikult üldse keerulised, pealegi saab vajadusel alati
arendust teenusena sisse osta, kasvõi valitud süsteemi  arendaja  enda
käest. Suurem mure on sisuline ja puutub siinsesse õpikusse: kui
kõik teed näiteks andmestruktuuri otsustamisel on lahti, siis peab
terminoloog sisuliselt väga hästi teadma, mida ta teeb. Kogemus näitab,
et üldiselt ei teata, vaid lisaks terminoloogile ja arendajale läheb tarvis
ka vahendajat nende vahel, kes oskaks andmestruktuure soovitada,
umbes nagu käesolevas peatükis kirjeldatud.
Tehniline mõistelisus
131
Termeki
Algselt termbases.eu nime all arendatud süsteem, mida EKI saab
tänu Eesti Keeleressursside Keskusele pakkuda tasuta kõigi eesti keelt
sisaldavate terminibaaside tegemiseks.1
Töötab brauseris, st kliendiplatvormist sõltumatu. Baasi struktuur
on mõistepõhine ja kolmetasemeline (mõiste, keel, termin). Taseme
piires võimalik andmevälju kohandada.
✦ Tasuta (kui baas sisaldab eesti keelt)
✦ Mõistepõhine
✦ Impordib ja ekspordib standardvorminguid
✦ Mitme kasutaja tugi olemas
✦ Terminibaasi lihtne avalikustada
✪ Ei väljasta küljendust pabersõnastiku jaoks
✪ Kasutajaliides pole moodsaim võimalik
Multiterm
Peaaegu standard terminibaasisüsteemide maailmas.2 Olemas nii
serveril töötav ja brauseri kaudu kasutatav kui ka klientarvutisse
installitav  versioon , mis samuti oskab serveril oleva baasiga suhelda.
Kasutatud näiteks ESTERMi tegemiseks.
✦ Kaua turul olnud, asjatundjate tehtud toode
✦ Mõistepõhine
✦ Kohandatav baasistruktuur
✦ Kohandatav küljendusvaade pabersõnastiku tegemiseks
✦ Tootjal palju muud keeletarkvara, millega saab Multitermi
integreerida
✪ Eriti serveriversioon kallivõitu
✪  Klient  ainult Windowsil
tlTerm
Lõuna-Aafrikas sealse keelepaljususega toimetulemiseks tehtud toote-
komplekti osa.3 Komplektis on eraldi sõnapõhise sõnastiku tööriist
1http://term.eki.ee
2http://www.sdl.com/products/sdl-multiterm/desktop.html
3http://tshwanedje.com/terminology/
132
Terminoloogia
(TschwaneLex) ja mõistepõhise terminibaasi tööriist (tlTerm). And-
meid saab nende vahel üle kanda, sh terminibaasi paberil avaldamise
eesmärgil sõnapõhiseks teisendada Lua skriptikeele abil.
✦ Baasistruktuur piiranguteta kohandatav (sh sõna- ja mõistepõ-
hised)
✦ Arendajal on ka muid kasulikke tooteid
✪ Ainult Windows ja Mac
iLex
Sõnastike ja muude struktureeritud dokumentide kirjutamiseks mõel-
dud süsteem, mida saab kõikvõimalikel viisidel kohandada.4 Koosneb
moodulitest, millest saab osta ainult endale vajalikud.
✦ Baasistruktuur põhimõtteliselt piiranguteta kohandatav, ka mõis-
tepõhiseks
✦ Teistest siinmainitutest oluliselt paindlikum ja võimalusteroh-
kem kasutajaliides
✦ Ainsana võimaldab korraga ekraanil näha otsingutulemuste
loendit ja mitut üheaegselt redigeeritavat sõnastikuartiklit
✪ Mõistepõhisena reaalselt üheski projektis kasutatud ei ole
✪ Eriti mitme kasutaja versioon keerukas üles seada
✪ Kasutaja peab üsna hästi teadma, mida tahab
✪ Ainult Windows
EELex
Eesti Keele  Instituudi  algselt sõnapõhiste üldkeelesõnastike tegemiseks
mõeldud vahend.5 Võimaldab ka mõistepõhist baasistruktuuri ja
isegi sellest küljendatud pabersõnastikku, aga endiselt mõistepõhisena,
st pole teisendust sõnapõhiseks. Üsna keerukas ja võimalusterohke,
sisaldab palju lisafunktsioone, mida leksikograafid aastate jooksul
soovinud on. Kasutajakontot saab, kui EKIst küsida.
✦ Tasuta
✦ Baasistruktuur piiranguteta kohandatav, ka mõistepõhiseks
✦ Palju profile leksikograafile vajalikke lisavõimalusi
4http://www.emp.dk/
5http://eelex.eki.ee/
Tehniline mõistelisus
133
✦ Kohandatav küljendusvaade pabersõnastiku tegemiseks
✪ Nõuab kasutajalt üsna tehnilisi teadmisi
✪ Kohati veidi aeglasevõitu
✪ Kasutajaliides väga keeruline
✪ Väike osa funktsionaalsust ainult  Internet  Exploreriga (st ainult
Windowsil)
16.4
Vastuväiteid
Järgnevas loetelus on nii kogenud leksikograafidelt kui ka termi-
noloogiakursuse kuulajatelt pärinevad sagedasemad vastuväited ja
küsimused tehniliselt mõistelise koostamise kohta, ja vastused neile.
Vaja on ikka nii onomasioloogiat kui ka semasioloogiat
Jah, onomasioloogiat ehk mõistepõhisust sõnastike koostamiseks ja
semasioloogiat ehk sõnapõhisust nende esitamiseks kasutajale. Praegu-
ses olukorras, kus praktiliselt kõik tähelepanuväärsed sõnastikud Eesti
sõnastikuturul on nii koostatud kui ka esitatud semasioloogiliselt, vajab
koostamisaegne onomasioloogia eraldi rõhutamist.
Kasutaja otsib sõnastikust sõnade tähendusi, mitte
mõistete nimetusi
Nõus. Selleks ongi tarvis tulemus enne avaldamist sõnapõhiseks
teisendada. Kasutaja ei pea mõistelisest koostamisest midagi teadma;
see jõuab temani üksnes sõnapõhise tulemuse suurema ühtluse kujul.
Keel on keeruline süsteem ja sõnade tähendusi ei saa
niimoodi kastidesse panna
Jälle nõus. Iga sõnastik kirjeldab keelereaalsust alati lihtsustatult,
muuhulgas piirdudes koostajale teadaoleva infoga ja koostamisaegse
seisuga, ning ei suuda isegi selle seisu kõiki nüansse kunagi lõpuni for-
maliseerida. Onomasioloogia aitab koostajal seda lihtsustamisvajadust
teadvustada, ühtlustada lihtsustuse määra sõnastiku ulatuses ja teha
läbimõeldud otsuseid iga konkreetse keerukuse paigutamisel valitud
sõnastikuvormi. Või, kui töö käigus ilmneb senitundmatuid keerukusi,
siis aitab teha valitud sõnastikuvormi samuti vastavalt keerukamaks.
134
Terminoloogia
Mõisteline koostamine on liiga töömahukas
Mitte töömahukam kui samasuguse sõnastiku koostamine sõnapõhiselt.
Pärast siinkirjeldatud mõtteviisi omandamist ja mõne sobiva tööva-
hendi kasutuselevõttu on mõistelise koostamise rutiintöö maht koguni
väiksem, kuna näiteks sünonüümiviiteid pole vaja käsitsi moodustada.
Mida vastuväitega ilmselt tegelikult silmas peetakse, on rohkem infot
sisaldava sõnastiku koostamise suurem töömaht võrreldes vähem infot
sisaldava sõnastiku omaga. Onomasioloogia sunnib koostajat enda
jaoks otsustama ja ka kasutajale ütlema, kas kaks sõna on selle
sõnastiku täpsuse piires tema arvates sünonüümid või mitte: kui
on, siis ühte kirjesse, kui ei ole, siis erinevatesse, viimasel juhul koos
tähenduserinevuse eksplitsiitse väljendusega.
Muidugi on lihtsam jätta sõnade sünonüümsus otsustamata ning
öelda kasutajale, et nad on sünonüümid ja ei ole ka, nagu võib
ülaltoodud näidete sarnaselt leida pea kõigist sõnastikest. Täpselt sama
käib vastenduse kohta: väita, et üks sõna on teise vaste ja ei ole ka,
on palju lihtsam mingi vähegi selgema vastendusteemalise seisukoha
väljamõtlemisest ja avaldamisest.
Kasutajale ei pea kõike üksipulgi ära seletama, vaid
võib usaldada tema arusaamis- ja otsustusvõimet
See on huvitav argument, kuna tundub vastupidi kavatsetule toetavat
just keele vahendistaatust ja koostamise mõtteviisidest seetõttu onoma-
sioloogiat. Loomulikult saab pädev kuulaja aru kõigest arusaadavast,
mis talle räägitakse, ka võõravõitu keeles, ka juhul, kui sealjuures
kasutatakse mõnd täiesti uut sõna või kõneleja eksib sõnavalikul
või läheb mõni sõna kanalimüra tõttu kaduma, ja muidugi ka juhul,
kui sõnastikud selle sõna kohta midagi öelda ei oska või ütlevad
midagi asjakohatut, nt kirjeldavad selle sõna mõnd muud tähendust.
Kui arusaadav saakski olla ainult see, mis on juba kunagi varem
arusaadav olnud, kuidas siis saaks põhimõtteliseltki võimalik olla keele
ajaline muutumine, sh keele algne tekkimine evolutsiooni käigus ja
omandamine indiviidi arengu käigus? Kasutajate varasemast suurem
usaldamine tundub olevat praegu üsna laialt aktsepteeritud seisukoht,
mida väljendab muuhulgas piiri hägustumine (et mitte öelda kadumine)
semantika ja pragmaatika vahelt: keelevahendite ja kasutajate seos
Tehniline mõistelisus
135
muutub üha olulisemaks. Aga mis on sel juhul sõnastiku koostamise
mõte? Sõnastikku, nagu iga muudki teksti, on mõtet kirjutada ainult
juhul, kui on selle tekstiga midagi öelda. Selle täiesti mõistliku
seisukoha teatamiseks, et autoril puudub sõnatähenduste teemaline
arvamus ja ta usaldab sel teemal kasutaja arusaamis- ja otsustusvõimet
rohkem kui muid võimalikke allikaid, ei ole ju vaja tervet raamatut
välja anda, eriti mitte sõnastikku, mis traditsiooniliselt ju ongi just
sõnatähenduste kirjapanemise ja otsimise koht olnud.
Kokkuvõte kolme viimase vastuväite vastuväidetest: sõnastiku
koostamisele saab leida teoreetilise põhjenduse ainult juhul, kui selleks
oluliselt lihtsustada nii keelefilosoofiat, semantikateooriat (jättes selle
pragmaatikaga ühendamata) kui ka konkreetsete sõnade tähendusi ja
omavahelisi tähendussuhteid. Siinkirjeldatav onomasioloogia ehk teh-
niline mõistelisus ongi just sellel otstarbel tehtud teoreetiline lihtsustus,
mis aitab koostajal ära teha vajalikke praktilisi lihtsustusotsuseid.
Mul on sõnapõhine sõnastik juba valmis, mis ma nüüd
teen?
Soovitame teisendada sõnastiku mõistepõhiseks, tulevased  parandused
ja täiendused teha ainult selles vormis, ja avaldamiseks teisendada
tagasi sõnapõhiseks. Mõistepõhiseks teisendamine eeldab selliste
vastuolude kõrvaldamist materjali hulgast, mida mõistepõhises baasis
olla ei saa (st kõigi siinkirjeldatud vastuolutüüpide peale vormiliselt
täiesti erinevate ja vastastikku mitteviitavate sünonüümide ning
mõistetevahelise ebajärjekindluse). See on töömahukas ja mõnel
humanitaarsemal erialal võib tunduda lausa võimatu, kuna sealne
väljendusviis  ongi vastuoluline. Väärib aga kordamist, et see töö-
mahukus või võimatus ei ole mitte mõistelise baasi omadus, vaid
sõnastikukoostamise kui sellise omadus. Head sõnastikku ongi väga
raske teha. Tehniliselt mõisteline baas üksnes takistab mõne halva
lahenduse sisestamist; ta ei mõtle koostaja eest paremat lahendust
välja.
136
Terminoloogia
Lühidalt
• Tehnilise mõistelisuse mõte on pöörata terminibaasi andme-
struktuur teistpidi:
– sõnastikus on kombeks kajastada ühe sõna mitut
tähendust, terminibaasis ühe mõiste mitut tähistajat,
– sõnastikus tuleb seetõttu korrata kogu artiklit peale
märksõna (sünonüümide puhul), terminibaasis aga
üksnes märksõna (homonüümide puhul).
• Kasutajale näitamiseks saab mõistelise terminibaasi teisen-
dada täiesti harjumuspäraseks sõnapõhiseks sõnastikuks, mis
algusest peale sõnapõhiselt koostatutest erineb ainult lihtsate
sisevastuolude puudumise tõttu.
• Sellist struktuuri saab realiseerida kõigil vähegi levinud
andmebaasiplatvormidel.
• Leidub valmistooteid, millest paljud nõuavad üsna palju
kohandamist, st leksikograaf peab oma soove hästi teadma.
Küsimused
32. Kui graafiandmebaasis teha tipud ainult sõnade jaoks ja
servadega esitada sünonüümia- ja ekvivalentsiseoseid, nagu graafi-
struktuuriga sõnastikes enamasti tehakse, kus on siis selles baasis
mõisted ehk tähendused? Nt kuhu saaks kirjutada definitsiooni
või muud mõiste parameetrid?
33. Kuidas saaks täiesti traditsiooniliselt sõnapõhise andmestruk-
tuuriga saavutada samasugust ühtluse tagamist nagu siin?
Lugemist
• Seekordse lugemissoovituse asemel soovitame hankida loet-
letud valmistoodete prooviversioonid või muul viisil juurde-
pääsu neile, ja omal käel eri lahendusi katsetada. Näiteks
tlTermi prooviversioon ja Termeki on kaks üsna erinevat ja
samas katsetamiseks üsna hästi kättesaadavat süsteemi.
17
Terminisaamisviisid
Seni oleme rääkinud sõnade või terminite kajastamisest sõnastikus
või terminibaasis. Põgusalt on mainimist leidnud ka olukord, kus
vaatlusaluse mõiste kohta ei ole koostajal teada sellist sihtkeelset
terminit, mille ta sooviks kirja panna. Passiivse eesmärgi korral polegi
sellest midagi, võib lähtekeelse sõna tähenduse lugejale pikemalt lahti
seletada. Kui aga tahta lugejat aidata ka sihtkeelse teksti kirjutamisel,
siis on termin vältimatu. Ja kui terminit seni (teada) ei ole, siis pole
pääsu tema loomisest. Vaatame, milline on hea termin ja kuidas on
eesti keeles kombeks termineid moodustada.
Kuigi aluspõhimõtted on ilmselt universaalsemad, piirdub sõna-
moodustuse käsitlus siin ühest küljest eesti keelega ja teisest küljest
niisuguste küsimustega, mis terminiarutelude kogemuse järgi kipuvad
pidevalt jutuks  tulema . Eesti sõnamoodustuse terviklikumaid käsitlusi
on nimetatud lugemissoovituste jaotises.
17.1
Termini headus
Millist terminit tahaksime saada? Alates Valter Taulist (1968) on kirja
pandud mitmeid termini headuse kriteeriume. Järgnevas loetelus on
lühike kokkuvõte omadustest, mis peaksid ühel heal terminil olema, et
ta võimalikult hästi oma eesmärki täidaks.
Ühemõttelisus
Ideaaljuhul peaks terminid olema ühemõttelised, st üks termin peaks
alati tähistama ainult üht mõistet ja üks mõiste peaks olema alati
138
Terminoloogia
tähistatud ainult ühe terminiga. See ideaal on ebarealistlik ja isegi
mittesoovitav järgmistel põhjustel.
• Tähistamist vajavaid mõisteid on oluliselt rohkem kui häälduskõl-
bulikke (sh mõistliku pikkusega) häälikukombinatsioone ükskõik
millises loomulikus keeles.
• Inimeste eristusvajadused ja -võimed on erinevad, mistõttu
juhtub väga harva, et suhtlejad tõesti räägiksid täpselt samast
mõistest. Sel juhul põhjustab sama (ainsa) termini kasutamine
mõistmise asemel pseudomõistmist.
• Nagu teada kognitiivsest lingvistikast, aitab tähendusülekanne
(st sama sõna kasutamine mitme omavahel seotud mõiste
tähistamiseks) mõistmisele just kaasa, mitte ei takista seda, nagu
ühemõttelisuse pooldajad väidavad.
Samas täiesti ignoreerida ühemõttelisust ka ei saa, vähemalt
mitte ühe mõistesüsteemi piires. Oleks ikka üsna keeruline suhelda,
kui roheline tähistaks lisaks rohelisele värvile ka punast, või kui
rohelist värvi tähistaks nii roheline kui ka punane. Peaasi on
mitte minna ühemõttelisuse taotlusega liiale, nt mitte keelata nende
värvinimede kasutamist ülekantud tähenduses näiteks fooritulede või
lausa poliitiliste suundade esindajate tähistamiseks.
Süsteemsus
Oleks ootuspärane, kui sarnaseid mõisteid tähistaksid sarnased sõnad.
Niisuguse terminisüsteemi äärmuslik näide on keemia nomenklatuur,
kus ühendite nimetamise reeglid on nii täpselt kokku lepitud, et isegi
veel leiutamata ühendite jaoks on nimed ette teada. Vähemal määral
on sama näha igal pool, alates korduvatest liitsõnakomponentidest
kuni asjaoluni, et sageli on keerukamaid mõisteid tähistavad sõnad ka
oma vormilt keerukamad.
Süsteemsuse puudusena tuleks mainida mittearvestamist keele
loomuliku toimimisega, sh juba mainitud erinevate eristusvajadustega
ja kasutussageduse mõjuga. Ainet, mille täiesti ühemõtteline ja
süsteemne nimetus on naatriumkloriid ja sama ühemõtteline, kuid
veidi vähem süsteemne nimetus on keedusool, ei ole restoranis kelneriga
suheldes vähimatki mõtet tähistada kummagagi neist terminitest.
Sobib sool, mis keemiku jaoks on lausa otseselt vale.
Terminisaamisviisid
139
Senised kriteeriumid, ühemõttelisus ja süsteemsus, on omavahel
üsna hästi ühitatavad; edasi läheb huvitavamaks.
Traditsioon
Mõnes mõttes süsteemsuse hulka kuuluvat traditsiooni põhimõtet
võiks mainida ka eraldi, sest esineb juhtumeid, kus need kaks on
omavahel vastuolus. Mõte on selles, et kui mingit nähtust on
varem kuidagimoodi nimetatud, siis oleks mõtet tema samamoodi
nimetamist ka jätkata, mitte nimetust muuta. Vastuolu võib tekitada
kas traditsioonide paljusus, et nähtust on eri seltskondades varem
nimetatud eri moodi, või ka teadlik terminikorrastus, mille käigus
senised stiihiliselt kujunenud mittesüsteemsed nimetused üritatakse
süsteemsemaks teha.
Ökonoomia
Et termineid kasutataks, peab neid olema võimalik kasutada – hääldada
või kirja panna. Kui termin on liiga pikk või sisaldab keelele võõraid
häälikukombinatsioone (kasvõi infrastruktuur ), siis on mõistetav, et
inimesed üritavad nende väljaütlemist vältida.
Ökonoomia on eelmise kahe kriteeriumiga vastuolus. Mida süsteem-
sem ja ühemõttelisem termin, seda pikem ta peab olema. Ja vastupidi:
lühikeste hästikõlavate häälikukombinatsioonide arv keeles on üsna
piiratud, st nende kasutamine uute mõistete tähistamiseks tekitab
vältimatult mitmemõttelisi ja mittesüsteemseid termineid.
Motiveeritus
Termini meelespidamisele ja mõistmisele aitab kaasa, kui sellega
tähistatav mõiste paistab termini väliskujust natukenegi läbi. Täielik
läbipaistvus on põhimõtteliselt võimatu, kuna isegi pikavõitu termin
on alati oluliselt lühem sellega tähistatava nähtuse ammendavast
kirjeldusest, kuid osalisele motiveeritusele aitab kaasa seos inimese
varasemate teadmistega.
Näiteks püsiühendid on tavaliselt üsna hästi motiveeritud, sest
iga nende  komponent , kui kasutaja selle tähendust teab, annab mingi
vihje ühendi tähenduse mõistmise suunas. Samuti aitab kaasa sarnasus
140
Terminoloogia
teiste kasutajale tuntud keeltega (sada aastat tagasi eesti murretega,
nüüd pigem inglise keelega).
Tasub rõhutada, et motiveeritus mingil juhul ei taga mõistmist,
vaid võib seda üksnes veidi hõlbustada, kui inimesel mõistmiseks
vajalikud teadmised niigi olemas on. Kui ei ole, siis on kerge juhtuma
ka eksitav motivatsioon, näiteks tõukefond tundub asjatundmatu
jaoks tähendavat midagi eemaletõukavat. (Et need fondid nimetati
struktuurifondidest ümber tõukefondideks just esimese väidetavalt
eksitava motivatsiooni tõttu, illustreerib veelkord asjaolu, et inimeste
teadmised ja eelistused on erinevad ehk termini motiveeritus on
tegelikult hindaja, mitte tolle termini omadus.)
Sobivus moodustusaluseks
Terminitest on sageli tarvis moodustada liitsõnu ja tuletisi, seega
kuulub termini ihaldusväärsete omaduste hulka ka selle võimaldamine.
Näiteks sobib paljuvaieldud ja -naeruvääristatud  raal , mis on selles suh-
tes üsna ideaalne: kahesilbiline, algab ja lõppeb helilise kaashäälikuga,
nimetava  ja  omastava  käände vorm on erinevad. Nii sobib ta üsna hästi
liitsõnadesse nii esi- kui ka järelkomponendiks ja kõlab hästi tuletistes.
Nimetava ja omastava vormi erinevus lubab vahet teha nimetavalise ja
omastavalise  liitumise  vahel, näiteks raalitootmine võiks olla see, kui
toodetakse raale, ja raaltootmine see, kui raal juhib tootmisprotsessi.
Levinum sõna arvuti on nimetavas ja omastavas käändes ühesugune,
mis sellist vahetegemist ei võimalda.
Puudusi sellel kriteeriumil eriti ei paistagi olevat, peale ilmse
piirangu, et sel viisil sobivaid sõnu on lihtsalt vähe.
Prestiiž
Seninimetatud kriteeriumid on küll sageli omavahel vastuolus, aga siiski
üsna hästi põhjendatavad. Neist igaühe järgimisel peaks tõepoolest
saama paremaid termineid. Siiski leidub juhtumeid, kus inimeste
terminieelistus on vastuolus pea kõigi nendega. Markantne näide on
mõne aasta tagune majandus- ja sideministeeriumi ümbernimetamine
majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiks. Uus termin on pikem,
raskem hääldada, traditsioonilises mõttes vähem motiveeritud ja sellest
on raskem moodustada edasisi liitsõnu ja tuletisi. Sellegipoolest
Terminisaamisviisid
141
tundus uus termin selle kasutajatele nii palju parem, et nimemuutuse
vaev ja kulutused tasusid end ära. Põhjust võiks seostada termini
prestiižiga, mille hulka mahub ilmselt nii uue termini sarnasus
prestiižse dominantkeele vastava terminiga kui ka vana termini
sarnasus teatavat hügieenitoodet märkiva terminiga.
Õppetund sellest nimemuutusest võikski ilmselt olla, et ükskõik kui
hea termin ka poleks, kui ta inimestele subjektiivselt ei meeldi, siis
pole midagi teha.
Kui oleme kriteeriumid paika saanud, võime hakata  otsima  neile
vastavaid termineid oma mõistete tähistamiseks.
17.2
Tsitaatsõnad
Kõige lihtsam lahendus: tsitaatsõnu tohib kasutada alati ja igasuguseid.
Nende kasutamiseks ei ole vaja mingit eraldi luba ja näiteks ÕSist või
keelenõuvakast ei ole mõtet otsida heakskiidetud tsitaatsõnade loetelu.
Tsitaatsõna  on lihtsalt suvaline võõra keele sõna eesti tekstis ja üks
võõra keele sõna pole kuidagi parem kui teine.
Iseküsimus on, miks peaks keegi tahtma tsitaatsõnu kasutada
(väljaspool ilmseid tsiteerimise, keelest  rääkimise  jms eesmärke). Saaks
ju selle asemel luua ka omakeelse termini. Ka sõnastiku koostamisel
ei ole tsitaatsõnu sinna vähemalt vasteteks tõenäoliselt mõtet lisada –
see poleks muud kui ütlus, et head sihtkeelset terminit pole.
Tsitaatsõnad on kombeks muust tekstist visuaalselt eristada.
Levinud eksiarvamuse järgi peavad tsitaatsõnad olema kursiivis – ei
pea, kursiiv on kõigest levinuim eristamise meetod ja sobib ka ükskõik
milline teine.
17.3
Sõnade ühendamine püsiühendeiks
Uue omakeelse termini loomisel tuleb spontaanselt esimesena pähe pü-
siühendite moodustamine (kui mitte arvestada parajasti populaarsest
dominantkeelest laenamist, millest tuleb juttu allpool).  Püsiühend  on
ühend, mille tähendus erineb tema komponentide tähenduste summast,
nt teise astme kohus, induktiivne järeldamine, generatiivne grammatika,
tegelik parameeter, tehete järjekord. Et teada, mis on teise astme kohus,
ei piisa teadmisest, mis on teine, mis on aste ja mis on kohus.
142
Terminoloogia
Lihtsusest ja produktiivsusest hoolimata ei ole see meetod
vältimatult parim, kuna annab tulemuseks üsna  pikki  termineid ehk
on vastuolus ökonoomsuse põhimõttega. Motiveerituse poolest on
püsiühendid seevastu parimate hulgas.
17.4
Sõnade liitmine
Järgmisena tekib mõte hakata ühendisse kuuluvaid sõnu kokku
kirjutama ehk liitsõnu moodustama. Siin on sobiv koht kummutada
üks järjekordne müüt – nimelt kannab kokku-lahkukirjutus eesti keeles
tähendust ega kuulu seetõttu  ortograafia  valdkonda. Sõnaraamat ja
sõna raamat tähistavad eri asju (vastavalt ’teatud liiki raamat’ ja
’teatud kuuluvusega raamat’) ja nende esinemissagedused on väga
erinevad, aga mõlemad on igati võimalikud terminid, mille väliskuju
järgi ei ole mingit alust otsustada nende ortograafilisuse üle.
Peamine sõnade  liitmise  juures ettetulevate lahkarvamuste allikas
on täiendosa kääne. Praegu populaarses dominantkeeles sõnade liitmi-
sel genitiivi ei kasutata, mis vähendab selle populaarsust meilgi. Keelte
arengu pikas perspektiivis käänded küll kaovad ja tekivad taas üsna
loomulikult, aga palju lühema mõjuga terminivalikute juures tasuks
vähemalt kaaluda eesti keele senise traditsiooni järgimist.
Nimetavaline liitumine
Nimetavalise liitumise korral on liitsõna täiendosa nimetavas käändes,
näiteks plast+aken, ketas+ lõikur , kuul+laager, detektor+vastuvõtja, tu-
letis+väärtpaber. Sellise liitsõna täiendosa tähistab tavaliselt vahendit,
tööpõhimõtet, materjali või koostist, aga tõesti ainult tavaliselt. See
on üks neist paljudest kohtadest, kus paistab vastuolu traditsiooni
ja süsteemsuse vahel, näiteks on süsteemne ja omal alal ka tradit-
siooniline ehitustermin ahiküte, kuid kinnisvarakuulutustes on täiesti
traditsiooniline tähistada sama asja sõnaga ahjuküte.
Omastavaline liitumine
Omastavas käändes täiendosa (nt keldri+aken, traadi+lõikur, pii-
ma+ kari , lapse+vanker, raamatu+ riiul  ) tähistab tavaliselt kuuluvust,
otstarvet või objekti. Traadilõikur on lõikur, mis lõikab traati;
Terminisaamisviisid
143
traatlõikur võiks olla näiteks mingi trimmeri sarnane traadi abil lõikav
riist . Klaasriiul on tehtud klaasist, klaasiriiul on mõeldud jooginõude
hoidmiseks.
Omastavat liitumist mittetundvate dominantkeelte mõjul on selle
liitumisviisi kasutus uute terminite moodustamisel vähenenud, näiteks
cable  modem  kipub eesti keele spontaanses kasutuses olema pigem kaa-
belmodem kui traditsiooni järgiv kaablimodem. Üldisele trendile vastu
seista või eriti juba käibele läinud nimetavalise liitumisega termineid
muuta on suhteliselt lootusetu, aga uue termini moodustamisel võiks
ikkagi korraks mõelda ka omastavalise liitumise võimaluse peale.
Erinevalt mõnest teisest purismi väljendusest on omastavalise
liitumise säilitamisel isegi põhjendus olemas. Seni on täiendosa
kääne võimaldanud tähendusi diferentseerida, näiteks kaablimodem
käib kaabli otsa ja kaabelmodem on kaablist tehtud vms. Küllap
käändeopositsiooni kadumisel leitakse sama erinevuse väljendamiseks
mingi muu meetod (tuleb ju kasvõi seesama inglise keel väga
edukalt kääneteta toime), aga kuni pole leitud, kannatab eesti keele
väljendusvõime tõepoolest nimetavalise liitumise ülekasutuse tõttu.
Täiendosa arv
Väiksem teema täiendosa käände kõrval on selle arv. Terminivaidlejate
hulgas on kuulda olnud müüti, nagu peaks täiendosaga tähistatavate
nähtuste paljususe korral see osa kindlasti mitmuses olema, näiteks
kuna newsgroup sisaldab mitut uudist, siis see peaks olema uudis-
tegrupp, mitte uudisegrupp. Traditsiooniliselt on siiski valdav ainsus
(tikutoosis on mitu tikku), kuigi leidub üksikuid erandeid nagu lastearst
või toiduainetetööstus.
Liitsetest deverbaalsubstantiividest verbide
moodustamine
Liitsõnade teema lõpuks üks päris spetsiifiline teooria ja praktika
vastuolu juhtum: kui võtta  verb  krohvima, tuletada sellest nimisõna
krohvimine ja sellest omakorda teha liitsõna (liitne deverbaalsubs-
tantiiv) kuivkrohvimine, siis on esialgu kõik korras. Korpustes aga
leidub ka sellistest omakorda moodustatud verbe nagu kuivkrohvi-
ma, mille võimalikkust on Henn Saari (1999) pidanud eesti keele
144
Terminoloogia
rikkuseks. Terminiarutelude kogemus näitab aga, et niisuguseid verbe
(taustsalvestama, automaatarhiivima vms) võõristatakse, kuna nad
on „kabinetivaikuses pastakast välja imetud”. Seega, kui eesmärk on
kasutajatele meeldida, tasuks niisugust moodustusviisi tõenäoliselt
pigem vältida, ökonoomsema väljenduse huvides aga pigem just rohkem
kasutada.
17.5
Sõnatuletus
Liikudes edasi veel lühemate terminite poole, jõuame tuletuseni,
mis võrreldes populaarsete võõrkeeltega on eesti terminimoodustuses
suhteliselt olulisel kohal. Tuletada saab liidete lisamise teel (saa+k,
võistl+us, oma+nd, ved+ur, saad+ik, lülit+i, haig+la, vana+ne+ma,
uue+nda+ma, näpi+sta+ma, kava+tse+ma, tolmu+ne, lap+ik,  tera +v,
õhtu+ti, viisaka+lt, lähe+stikku jne) kui ka ilma. Ilma liideteta
tuletus ehk konversioon (sõnaliigi muutmine) jaguneb otse- ehk
nulltuletuseks (nimisõnast verb, vänt → väntama) ja tagasi- ehk
pöördtuletuseks (verbist nimisõna, ravitsema → ravi ), aga nende
eristus pakub huvi ainult keeleajaloo seisukohalt, vt täpsemalt Erelt
2007. Siin keskendume jällegi praktikas ettetulnud vaidlusküsimustele.
Liidete produktiivsus
Mõned  liited  on teistest oluliselt produktiivsemad, näiteks suudavad
pädevad kõnelejad suvalisest, ka äsja esimest korda kuuldud verbist
spontaanselt moodustada teonimesid (-mine) ja tegijanimesid (-ja)
ning neid ka terminiteks pakkuda.
Üldjuhul on liited vähem produktiivsed, näiteks  liidetega  -ti, -ur, -el,
-mu, -ik, -e, -is, -us, -ng, -er, -le-, -ise- vms uute terminite moodustamine
võtab rohkem jõupingutust ja sageli ka rohkem julgust. Mõned liited
on lausa mitteproduktiivsed, nt -ard.
Mida vähem produktiivne  liide , seda kõvemini kuulajad alguses
sellega moodustatud uue termini peale naeravad. Ei tasu heituda,
sest teatavasti on naer füsioloogiline reaktsioon ootamatusele ja
ebakindlusele, uue termini esmakordne kuulmine on aga alati uus
kogemus. Ajapikku naer vaibub ja lõpuks ei mäleta enam keegi, et
teie termin väheproduktiivse liite abil moodustatud või üldse kunagi
Terminisaamisviisid
145
moodustatud on (vt just selle mõtte illustreerimiseks valitud näiteid
tuletuse-alapeatüki algusest).
Spontaanne kasutus on tugevasti kaldu produktiivsete liidete
poole. Eriti torkab see silma vahendite ja protsesside nimetamisel,
kus tahetakse piirduda nendesamade -ja ja -mine-ga, nt veebilehitseja,
oksapurustaja, salvestamine. Sellega on kaks probleemi.
Esiteks on -ja traditsiooniliselt märkinud tegijaid ja tegija ehk
agent  on traditsiooniliselt defineeritud kui teadlikult toimiv elusolend
ehk sisuliselt inimene. See ei ole väga suur mure, sest leidub
kinnistunud erandeid nii üldkeeles (kruvikeeraja, tolmuimeja, valvur,
teener ) kui ka näiteks sõjanduses süstemaatiliselt otse vastupidisena
(kuulipilduja on masin ja kuulipildur on inimene). Ka ei peeta
agentsuse kategooriat enam nii mustvalgeks kui varem, kuna uuringute
põhjal tajuvad inimesed piisavalt keerukaid tehissüsteeme samuti üsna
agentsetena, nt ollakse võimelised kasutama nende puhul umbisikulist
tegumoodi, mis veel hiljuti grammatika järgi võimalik polnud. Seega,
kui mingi masin või programm salvestab faili, ja selle kohta käiv
ütlus „faili salvestatakse” kedagi eriti ei häiri, siis ilmselt ei häiri
ka vastava komponendi nimetamine salvestajaks. Veidi tõsisem näib
teine mure, mis on, nagu käändeopositsiooni kaduminegi, seotud keele
väljendusvõimega.
Traditsioon ja tähenduste eristamine
Väheproduktiivseid tuletusliiteid on eesti keeles palju, ja see paljusus
on seni vähemalt kohati aidanud tähenduserinevusi väljendada, nt teha
sõnatasemel vahet karestamisel kui tegevusel ja karestusel kui protsessil
või karestil kui masinal ja karestajal kui selle masina operaatoril.
Liidete tähendused ei ole kuigi täpselt välja kujunenud ehk
nendeteemaline konventsioon ei ole kuigi ühtlane.  Reet  Kasiku
sõnatuletuse käsitluses (2004) on mõne liite seniste tähenduste
loetelu enam kui leheküljepikkune. Lisaks juba mainitud vahenditele-
tegevustele võimaldavad näiteks tegusõnaliited tuletiste tähendusel
vahet teha muuhulgas tegevuse suunatuse ja sageduse järgi.
• Tegevuse suunatuse järgi
– kausatiiv (põhjustav): kergi+ta+ma, palju+n+da+ma
– refleksiiv (enesekohane): mööd+u+ma
– translatiiv (sihitu seisundimuutus): tume+ne+ma
146
Terminoloogia
– automatiiv (iseeneslik): kuul+du+ma
• Tegevuse sageduse järgi
– frekventatiiv (sageli korduv): näit+le+ma
– kontinuatiiv (pidev): vär+ise+ma
– momentaan (ühekordne): kolksa+ta+ma
Traditsiooni heterogeensusest hoolimata mingid juhtnöörid liidete
kasutamiseks uute terminite moodustamisel sealt siiski saab, vähemalt
ei tasuks traditsiooniga otse vastuollu minna, kui selleks just mingit
erilist põhjust ei ole.
Kaks näidet tähistatava tegevuse sageduse alalt. Veebis ringikola-
mist on nimetatud surfamiseks ja hiirenupu ühekordset vajutamist  klik -
kimiseks. Analoogia põhjal peaks esimene neist terminitest tähistama
midagi ühekordset (vrd kopsama, sähvama) ja teine midagi korduvat
(vrd kopsima, sähvima), aga on just vastupidi. Ehk traditsiooniga
kooskõla saavutamiseks peaks need terminid olema vastavalt surfima
ja klikkama. (Tüve valik on eraldi teema, onomatopoeetilise klikk -tüve
laenamine harjumuspärase klõpsu asemele on umbes sama põhjendatud
kui oleks haukumise asendamine gaffimisega.)
Liigsete liidete eemaldamine
Terminite ökonoomsuse seisukohalt tasuks nad teha nii lühikeseks kui
ilma ühemõttelisust vähendamata võimalik. Hea koht selleks on vältida
mitmekordseid samatähenduslikke või tähenduseta tuletusliiteid. Hästi
on tuntud ringiga kiiresti algusse tagasi jõudev tuletuskäik kohe
(määrsõna) → kohene (omadussõna) → koheselt (määrsõna), mille
leviku põhjust eriti juuratekstides tuleb ilmselt otsida pigem prestiiži
kui ökonoomia valdkonnast.
Sagedased ärajätmise kandidaadid on võõrliited -eeri- ja -iseeri-:
• aktiviseerima → aktiveerima
• sorteerima → sortima
• planeerima → plaanima
Need lühendamised on mõistepõhised ja vajalikud ainult sagedaste
sõnade puhul: plaanima tähistab ainult ’plaani koostama’; harvemini
esinevates purilennunduse ja maastikuarhitektuuri tähendustes on
planeerima alles lühendamata kujul.
Terminisaamisviisid
147
Liidete niisugust ärajätmist on peetud võimalikuks ainult juhul,
kui vastav tüvisõna on samas tähenduses kasutusel. Nii ei tohiks
krüpteerima → krüptima ja sertifitseerima → sertima olla võimalikud,
kuna krüpt ja sert ei ole samades tähendustes levinud. Siin leidub
aga lihtne lahendus, kui tahta neid ikkagi lühendada: miski ei
sega ei vastavate tüvisõnade ega lõpuks ka lühikujuliste verbide
laenamist valmiskujul kasvõi inglise keelest. Eks inimesed otsustavad,
kas lühemad vormid lähevad käibele või mitte, ja see selgub alles mõne
aja pärast.
Võõrliited omasõnadega
Harvaesinev, kuid erinevate keelesse suhtumise võimaluste paljusust
toredasti illustreeriv teema on võõrliidete ühendamine omatüvede
külge. Laiast kasutusest on teada ainult üks näide, arvutiseerima.
Levinud seisukoha järgi on see sõna võimatu, kuna -eeri on võõrliide
ja võõrliiteid omasõnade taha panna ei saa. Krista Kerge on aga
pakkunud tolerantsema (ja empiirilise uurimismeetoditega paremini
haakuva) seletuse: selle sõna spontaanne tekkimine ja levik näitab
-eeri -liite kodunemist.
17.6
Laenamine
Lõpuks jõuame laenamise juurde, millest tänapäeva ühendatud maa-
ilmas oleks võinud lausa alustada, kui järjestada terminisaamisviisid
nendega tehtud terminite hulga järgi. Laenamine on teise (all)keele
sõna kasutuselevõtt oma (all)keeles, mida tsitaatsõna kasutamisest
eristab mugandamine oma keele ortograafiaga. Hispaania keeles on
macho, mida võib eesti tekstis kirjutadagi just sellisel kujul hispaania
sõnana, aga võib ka laenata kujul matšo.
Kuna laenamise juures tekitab metaterminoloogia üllatavalt palju
segadust, teeme jupikese sõnastikku:
• tsitaatsõna – teise keele sõna eestikeelses tekstis
• laensõna – laenamise teel saadud sõna
• võõrsõna – võõrsõnatunnuseid sisaldav sõna (tähed f, š, z, ž,
sõnaalguline b, d, g, pearõhk järgsilbil, o või pikk  vokaal  järgsilbis,
tavatud häälikuühendid)
148
Terminoloogia
Laenamine tekitab laensõna, aga mitte vältimatult võõrsõna,
näiteks praktika ei ole vastupidiselt väga levinud arvamusele võõrsõna.
Samuti ei tarvitse võõrsõna olla saadud laenamise teel, näiteks
kukeroon on moodustatud siinsamas. Vastupidiselt teisele väga levinud
arvamusele on nii  laen - kui ka võõrsõnad eesti keele osa. Ainult
tsitaatsõnad ei ole.
Teoreetiliselt oleks hea laenata nii lähedalt kui võimalik, alustades
oma keele teistest allkeeltest, siis sugulaskeeltest, siis meie kõigi ühisest
kultuuritaustast ehk antiikkeeltest ja alles siis teistest tänapäeva
keeltest. Järgime allpool seda järjestust, kuigi praktikas tunduvad
laenuallikate populaarsused olevat veidi teistsugused. Keskendume
taaskord sagedastele vaidlusküsimustele.
Siselaenamine
Suur osa meie praegusest väljakujunenud terminivarast on saadud
murretest, ja see laenuallikas on väga soositud ka kirjakeelekorralduse
teoorias. Murdeuurija Mariko Faster on aga juhtinud tähelepanu sellise
laenamise negatiivsele mõjule: kuna kõik murde kõnelejad puutuvad
kokku ka kirjakeelega, murre ja kirjakeel on väga sarnased keeled
ja kirjakeel on murdest oluliselt elujõulisem, siis nihutab murdesõna
kasutuselevõtt kirjakeelse terminina ära ka selle sõna tähenduse murdes.
Ehk kui üldjuhul on keeleline laenamine nagu rõõmu jagamine, et ka
andjale jääb alles, siis murdest laenamise puhul mitte. See tundub
olevat täiesti tõsine põhjus terminimoodustuses teadlikult hoiduda
murdematerjalist. Õnneks on murretest laenamine peaaegu kadunud
niikuinii, lihtsalt kuna terminoloogid murdeid enam ei tunne.
Ühe keele sees võivad sõnad  liikuda  igas suunas üldkeele ja
eri alade oskuskeelte vahel. Üldkeelest oskuskeelde laenamine on
terminologiseerimine (hiir üldkeelest IT-sse), vastassuunas determi-
nologiseerimine (klaviatuur IT-st üldkeelde) ja ühest oskuskeelest
teise reterminologiseerimine (manustama meditsiinist IT-sse või paan
tapeedindusest IT-sse). Kõik kolm on teoorias üldtunnustatud ja
praktikas üldlevinud. Kummalisel kombel aga kiputakse kõiki kolme
taunima, väites näiteks, et „manustatakse teatavasti ainult arstimeid”
või „paan on teatavasti Kreeka karjuste jumal”. Kinnitame üle, et
siselaenamine on täiesti lubatud, isegi soovitatav terminisaamisviis,
kuna aitab tähendusülekande abil mõistmisele kaasa.
Terminisaamisviisid
149
Laenamine teistest keeltest
Oma keelest mitteleidmise korral peaks järgmisena vaatluse alla tulema
sugulaskeeled, siis antiikkeeled ja lõpuks muud tänapäeva keeled.
Tegelikult laenatakse pea eranditult viimastest, kuna ei sugulas- ega an-
tiikkeeli ei tunta enam piisavalt ja parajasti populaarne dominantkeel
on niivõrd palju loomulikum allikas. Üht tasuks selle järjekorra juures
siiski tähele panna, nimelt proovida hoiduda antiikpäritolu sõnade
laenamisest inglise keele kaudu, lihtsalt kuna otse antiigist laenata on
stiilsem.
Antiikkeeltest sobib laenata ka morfeemikaupa, nt juba mainitud
kukerooni järelkomponent. Tinglikult võiks antiikmorfeemidest kombi-
neerituks pidada ka selliseid sõnu nagu krüptograafia, kuigi tegelikult
on see kombineerimine ära tehtud juba inglise keeles ja meile laenatud
valmiskujul.
Kui laenamine annab tulemuseks võõrsõna ja kui see sõna läheb
mingigi nullist erineva sagedusega käibele, siis hakkavad toimima
keele loomulikud tendentsid, mis mugandavad sõna ära ehk kaotavad
sellest võõrsõnatunnused (oranž → orants). Kuna muganemine on
ette teada, siis on terminoloogidel mõnikord tekkinud kiusatus sellele
veidi kaasa aidata, näiteks kirjutades sõnastikku režiimi asemel resiim.
Niisuguste katsete kogemus näitab siiski kaht asja. Esiteks – loomuliku
tendentsi tagantlükkamine lihtsalt ei tööta, kuna tekitab korralikes
reeglijärgijates vastuseisu. Ja teiseks on võõrsõnatunnustel kindel
kadumise järjekord. Režiimi näites ei oleks tohtinud häälikuid  muutma
hakata enne rõhu muutmist, ehk resim oleks ehk võinud läbi minna,
aga resiim kindlasti mitte.
150
Terminoloogia
Lühidalt
• Kindlaid kriteeriume hea termini äratundmiseks teada ei ole.
On küll rida tunnuseid, millele hea termin peaks vastama,
aga ta ei saa vastata kõigile korraga, kuna need on omavahel
vastuolus.
• Terminimoodustuse meetodid on praktikas ja õpikutes veidi
erinevad: spontaanselt kiputakse kasutama kõige lihtsamaid
meetodeid, õpikutes soovitatud keerukamate tulemus tundub
sageli esmapilgul kunstlik.
• Iga moodustusviisi juures on omad korduma kippuvad
vaidlusteemad, millega toimetulemiseks võiks:
– leppida kohe algusest peale tõdemusega, et kõiki
rahuldavat ideaalset lahendust niikuinii ei leita,
– osata oma pooldatavat lahendust põhjendada, mille
jaoks on väga hea osata kasutada lugemissoovituste
rubriigis loetletud grammatikaraamatuid.
Küsimused
34. Kui sõnamoodustuse õpikutes soovitatud terminimoodustus-
viisid inimestes tegelikult võõristust tekitavad, kas siis õpikud
eksivad? Kuidas seda vastuolu lahendada, kui tõepoolest on tarvis
üks termin moodustada?
Lugemist
• Konkreetselt terminite moodustamisest räägib Erelt 2007.
• Sõnamoodustusest üldiselt käsitlevad Kasik 2004 ja EKG
(Erelt et al. 1995). Eriti viimast on kasulik sirvinud olla, sest
sellele viitamine aitab paljud vaidlused kiiresti lahendada.
• EKG-st veidi lihtsamini loetav allikas nii sõnamoodustuse
kui ka muude grammatikaküsimuste kohta on „Eesti keele
käsiraamat” (Erelt et al. 2007). Mõlemad, nii käsiraamat kui
ka EKG, on tänapäeval võrgus saadaval.
18
Terminoloogia kokkuvõte
Terminoloogia osas vaatasime järeldusi, mida suhtlusteooria teemalis-
test uskumustest saab teha üksiksõnade tasemel: terminite loomisel,
valimisel, sõnastikus esitamisel ja tekstides kasutamisel.
Sõnade ja nende tähenduste seosele saab põhimõtteliselt läheneda
kahest suunast: sõnade või tähenduste poolt.
Semasioloogiline
lähenemine uurib, mida sõnad tähendavad; onomasioloogiline aga,
kuidas mõisteid nimetatakse. Kuna sõnastikukasutajad on harjunud
otsima vastust esimesele küsimusele ja pealegi on tähestiku näol olemas
sobivalt üldtunnustatud meetod materjali järjestamiseks, siis sõnastike
esitamiseks on semasioloogia pea ainuvõimalik valik. Koostamisel aga
selliseid piiranguid ei ole ja kaaluda võib ka onomasioloogiat, täpsemini
mõistest lähtumist tehnilises mõttes, et terminibaasi struktuuris on üks
kirje iga mõiste kohta, mis annab kogu seda mõistet puudutava info:
mis see on ja kuidas seda nimetatakse. Avaldamisvalmis sõnapõhise
kuju, mis räägib harjunud viisil sõnade tähendustest, saab niisugusest
baasist täisautomaatse teisendusega.
Terminibaasi mõistepõhise struktuuri eelis on sõnastiku lihtsate
sisevastuolude vältimine. Need sõnapõhiselt koostatud sõnastikes
tavalised vastuolud ei ole koostaja lohakus, vaid koostamismeetodi
omapära - sõnade tähendusi uurides ei olegi võimalik vastuolulisust
vältida. Kuna võimalikke tähendusi on suurusjärkude võrra rohkem
kui võimalikke sõnu, siis ongi sõnast tema tähenduse järeldamine
vältimatult alaspetsifitseeritud ülesanne, ehk sõna ise ei sisalda piisavalt
infot tähenduse teadasaamiseks, vaid tähenduse saab teksti ja oma
varasemate teadmiste põhjal konstrueerida üksnes pädev lugeja.
152
Terminoloogia
Mõlemal lähenemissuunal sõnastike koostamisele on siiski ka
ühiseid jooni:
• Terminibaasi koostamist alustatakse tühjalt lehelt, kuhu termi-
neid ja mõisteid ühe- või mõnekaupa lisama hakatakse.
• Seosed sõnastikus on binaarsed: sõna kas on selle eriala termin
või ei ole, termin kas tähistab mõistet või ei tähista, kaks terminit
kas on omavahel sünonüümsed/ekvivalentsed või ei ole, mõisted
kas on omavahel seotud või ei ole jne.
• Need binaarsed seosed on saadud leksikograafi asjatundmisel ja
vaistul põhineva inimliku otsustusega. Kuna reaalsus sisaldab
sujuvaid üleminekuid, ebakindlust ja infopuudust, siis loob
leksikograaf selles segaduses korda ja pakub lugejale selgeid vas-
tuseid, ühtlasi peites tema eest osa segaduse-infot. (Sõnapõhise
koostamise puhul võivad need selged vastused küll ka omavahel
vastuolus olla, nagu nägime.)
• E-sõnastikud pakuvad sisuliselt sama infot mis nende paberile
trükitud variandidki, ainult otsingusüsteem võib olla võimekam
ja täiendamine sagedasem.
Sellisel käsitööd ja keskse autoriteedi inimlikke otsustusi sisalda-
val viisil tehakse sõnastikke järjest vähem. Suured tekstikorpused,
keeletehnoloogia ja vabatahtlike kaasamise võimalused muudavad üha
teostatavamaks vastupidise lähenemise, kus alustatakse valdkonna kor-
pusest ja sõnastikukoostamise töö seisneb materjali poolautomaatses
töötlemises ja puhastamises. Ka olemasolevaid sõnastikke õnnestub
uute tegemiseks varasemast süstemaatilisemalt ära kasutada.
• Terminibaasisüsteemi omaduste hulgas muutub üha olulisemaks
materjali massiline importimine ja kiired hulgiparandused
imporditud musta materjali esialgseks puhastamiseks.
• E-sõnastik ei pea tegelikult olema piiratud pabersõnastiku
vormiga, vaid seal saaks lugejale näidata oluliselt rohkem
infot, sh teiste lugejate otsingukäitumist ja hinnanguid leitud
sõnastikuartiklite kohta.
• Seosed terminite ja mõistete vahel ei pea olema binaarsed, vaid
võiksid olla ka tõenäosuslikud: mitte et need kaks terminit
on terminoloogi arvates sünonüümid, vaid et korpuse järgi
otsustades on nad sünonüümid mingi tõenäosusega. Mitte
Terminoloogia kokkuvõte
153
termini üks terminoloogi arvates kindel vaste, vaid senistest
tõlgetest leitud vastete loend.
• Sõnastik ei pea ühel hetkel valmis saama ja vananemist alustama,
vaid võib ise edasi elada ja areneda. Kuna materjali töötlemise
alustala moodustab üsna kindlasti mingi masinõppesüsteem, siis
see võib õppimist jätkata ka tulevikus temani jõudvate tekstide
pealt, nagu inimenegi.
• Praeguste süsteemide täpsus ei võimalda veel toime tulla ilma
nende väljundi puhastamiseta, seda aga annab vähemalt osaliselt
delegeerida sõnastiku lugejatele, kasutades ära nende keelehuvi,
asjade korrastamise soovi ja kuulumisvajadust.
Seega, kui  valite  metoodikat mõne suurema sõnastikuprojekti
jaoks või mõtlete terminoloogiateemalise lõputöö peale, pakuksime
edasiuurimiseks järgmisi suundi (sulgudes ingliskeelsed märksõnad
guugeldamise lihtsustamiseks).
• Terminite automaatse otsimisega tekstikorpustest tegeleb ter-
minituvastus (term extraction). Mitmesuguste statistiliste mee-
toditega mõõdetakse keelendite kummalisust, st ainuomasust
vaatlusalusele teksti(liigi)le, lähtudes hüpoteesist, et kummalisus
korreleerub terminilisusega. Täiendavalt võidakse kasutada ka
lingvistilist infot, näiteks terminikandidaatide sõnaliigikuuluvust.
Ühesõnaliste terminite tuvastamine on suhteliselt lihtne, mitme-
sõnalisi leida on veidi keerulisem. Ka rikas  morfoloogia , nagu
eesti keele puhul, raskendab ülesannet.
• Paralleelkorpusi ehk  tekste  ja nende tõlkeid sisaldavaid korpusi
saab joondada (align) teksti-, lause- või sõnatasemel.  Automaat -
se joondamise täpsus suurematelt tekstiüksustelt väiksematele
liikudes muidugi väheneb, aga ka sõnataseme joondused on
juba üsna kasutuskõlbulikud. Kõigepealt annab see tulemuseks
automaatseid vastekandidaate, aga aitab ka polüseemse sõna
tähendusjaotuse leidmise juures (word sense induction), lähtudes
hüpoteesist, et sõna erinevatel tähendustel on sageli teises keeles
ka erinevad vasted. Vt Dyvik 1998, 2004, Héja ja Takács 2012.
• Terminite tähendusi korpustest praeguste teadmiste põhjal kui-
dagi kätte ei saa. Küll aga saab üsna edukalt mõõta tähenduste
sarnasusi, lähtudes hüpoteesist, et sarnase tähendusega sõnad
esinevad ka ühesuguses tekstilises naabruses. Sellega tegeleb
154
Terminoloogia
vektorsemantika ehk distributsiooniline või tõenäosuslik seman-
tika  (vector, distributional, probabilistic semantics, vt ülevaadet
Turney ja Pantel 2010). Kui sõnastiku koostamise protsess
ikka veel sisaldab terminoloogi, mitte pole täisautomaatne, siis
aitavad sarnaste sõnade (osasünonüümide, kaashüponüümide
jms) loendid teda samal viisil kui süstemaatiline terminitöö,
lähtudes hüpoteesist, et kokkukuuluvate tähendustega sõnad
võiksid ka sõnastikus kooskõlaliselt esitatud olla. Lisaks aitab
ka terminite naabrusvektorite võrdlemine kaasa juba mainitud
tähendusjaotuste tuvastamisele – kui termin sarnaneb mitme
sõnaga, mis omavahel ei sarnane, siis on sellel terminil tõenäoliselt
mitu tähendust.
III
Tõlkimine
19
Mis on tõlkimine
Consider for example the proceedings that we call " games ".
I  mean  board-games, card-games, Olympic games, and so
on. What is common to them all? – Don’t say: "There
must be  something  common, or they would not be called
’games’"– but look and see whether there is anything
common to all. – For if you look at them you will not see
something that is common to all, but similarities,
relationships, and a whole series of them at that. To
repeat: don’t think, but look!
Wittgenstein  1953 §66:31
Tõlkimine on nagu mäng. Ei ole olemas niisugust asja nagu tõlkimine
üldiselt, samuti ei leidu tunnuseid, mis oleks ühised kõigile tõlkimise
liikidele ja samas võimaldaksid usaldusväärselt eristada tõlkimist
mittetõlkimisest. Samas on tõlkimise eri liigid paarikaupa võttes
kõik mingis mõttes üksteise moodi. Wittgenstein nimetab seda
perekondlikuks sarnasuseks, lähtudes analoogiast, et ka ühe pere
liikmed on kõik kuidagi üksteise moodi: lapsel võivad olla ema silmad
ja isa nina, kuigi ühtegi päris ühist tunnust kõigil kolmel ei ole.
Seetõttu ei ole ka võimalik sõnastada tõlkimise kohta ilusat
sisumääratlust, mis näitaks tema lähima ülemmõiste ja eristustunnused
ehk ütleks ilusti mõistest lähtuvalt, mis asi see on, millest siin peatükis
juttu tuleb. Pigem tuleb tõlkimiseks nimetatavatest nähtustest
rääkimiseks teha  erand  ja lähtuda sõnast tõlkimine. See peatükk
käsitlebki nähtusi, mida keegi kuskil tõlkimiseks nimetab, kuigi neil
suurt midagi omavahel ühist ei ole.
158
Tõlkimine
Siinne peamine huvi on kirjalik tarbetekstide tõlge, mida ainult
pool-naljatamisi on nimetatud „päris” tõlkeks, kuna reaalsetest töödest
tõlketurul moodustab see umbes 90%.
Vähem rõhku on kunstikavatsustel, nt ilukirjandus- või luuletõlkel,
ja üldse ei käsitle võõrkeeletundides kasutatavat sõnade äraõppimise
kontrollimeetodit, mida seal samuti tõlkimiseks nimetatakse. Suuline
tõlge on mahukas ja oluline tõlkimise liik, mis omakorda jaguneb
mitmeks üsna eraldiseisvaks alamliigiks; neid samuti siin ei käsitle,
kuna nende kohta on ilmunud eraldi õpik (Puusepp 2013).
Samas saab kõike siin tõlkimise kohta öeldavat piisava üldis-
tatuse korral rakendada ka nendele üsna teistsuguste kommetega
tõlkimisvaldkondadele. Siinse käsitluse alus on seisukoht, et tõlkija pole
tekstiteisendusmasin, vaid mõtlemis- ja vastutusvõimeline inimene, kes
ise otsustab, mida sihtteksti kirjutab (või ütleb). See seisukoht ei ole
üldse vastuolus täht-tähelist tõlget nõudvate tõlkeolukordadega, mida
talle sageli vastunäideteks esitatakse. Tõlkija vaba inimesena võib ju
otsustada, et soovib selles konkreetses olukorras tõlkida täht-täheliselt.
Tõlkijale otsustusõigust omistav lähenemine on lihtsalt üldisem, võttes
sisse ka märksa levinumad olukorrad, kus sama teksti vastuvõetavaid
tõlkeid on rohkem kui üks ja valik nende vahel on tõlkija teha.
Lühidalt
• Tõlkimiseks nimetatakse väga erinevaid asju, millel omavahel
midagi suurt ühist ei ole.
• Siinne käsitlus põhineb seisukohal, et tõlkija on mõtlemis-
ja vastutusvõimeline inimene, mitte tekstiteisendusmasin, ja
otsustab ise, mida sihtteksti kirjutab.
Küsimused
35. Sõna tõlkima üks levinud kasutusviise on sõimusõnana, täiesti
arutu tähttähelise teisenduse tähenduses, nt „Ära lihtsalt tõlgi,
vaid kirjuta loetavat sihtteksti!” Miks on sellel sõnal niisugune
negatiivne konnotatsioon, kuidas mõjutab see tõlkija  elukutse
prestiiži ja mida sellega ette võtta?
20
Tõlke uurimine
Tõlkimise ja tõlketeaduse suhet on sageli peetud ühepoolseks, st
tõlkimisel ei ole tõlketeadusest mingit kasu ning see ei haaku
kuidagimoodi tegeliku tõlketegevusega. Näiteks ütleb nii Märt
Väljataga oma artiklis (2008), kus nendib ka, et tõlketeadusel polegi
rakenduslikke ambitsioone. Sellise arvamuse baasilt on arenenud ka
pikem dialoog praktiseeriva tõlkija (Emma  Wagner )ja tõlketeadlase
( Andrew  Chesterman) vahel, kes leiavad oma arutelu lõpuks, et
tõlkimise uurimine võib siiski ka tõlkija jaoks kasulik olla ning et
tõlketeadus ei peaks ehk kartma rakenduslikkust ja mingil määral
preskriptiivsust (Chesterman ja Wagner 2002).
See peatükk käsitleb tõlkimise (tõlgete, tõlkimisprotsessi, tõlkija)
uurimist ning julgeme öelda, et võiks kindlasti huvi pakkuda ka
tõlkijale, sest seos tegelikkusega on olemas nii uurimismaterjali kui
sageli ka uurimistulemuste rakendatavuse näol. Uurimustes püütakse
välja selgitada, millised on tõlketeksti iseärasused ja mida tõlkija teeb,
kui ta tõlgib. Praeguse aja tõlketeadus on küll pigem deskriptiivne kui
preskriptiivne, st see ei ütle (otseselt), kuidas peab või peaks tõlkima,
vaid pigem, kuidas tõlgitakse. Sellise kirjelduse praktilisus seisneb
tõlkija võimaluses enda ja teiste tõlkijate tegevuse mõtestamisega
ning uurimustest on abi ka tõlkimise õpetamisel (nt kui on võrreldud
algajate ja kogenud tõlkijate tööd). Lisaks käegakatsutavale seosele
reaalse tõlketegevusega panustavad tõlkealaste uurimuste tulemused
ka tõlketeooriasse.
Ingliskeelne termin  translation   studies  hõlmab kõige üldistatumalt
nii teooriaid kui ka uurimusi.Mõnikord öeldakse just tekstiga seotud
kaasaegse uurimise kohta ka descriptive translation studies (DTS,
160
Tõlkimine
kirjeldav tõlketeadus), kuigi James Holmesi 1973. aastal koostatud,
tõlketeadusele aluse pannud kaardil kuulub siia alla ka näiteks tõlkimis-
protsessi uurimine ( Holmes  1994). Kirjeldava tõlketeaduse peamiste
märksõnadena on kirjanduses mainitud empiirilisust, kirjeldamist
ja interdistsiplinaarsust ning lisaks ka ka sihtkeelekesksust. Mõned
uurijad  seostavad seda vaid ilukirjandusliku tõlkega, kuid teiste jaoks
on see kõikvõimalik tõlketeadus, mis on eelkõige sihtkeelekeskne,
empiiriline ja kirjeldav. Eesti keeles räägitakse enamasti üldisemast
tõlketeadusest.
Tõlketeadus sellisel kujul, nagu see praegu hoogsalt arenenud on,
sai alguse 1970ndatest1. Holmes eristas oma kaardil esiteks puhast ja
rakenduslikku tõlketeadust ning puhta teaduse all teoreetilist ning
kirjeldavat (1994). Kirjeldav tõlketeadus hõlmas tõlgitud tekstile,
tõlkimisprotsessile ja tõlkimise funktsioonile keskenduvaid teemasid.
Olulisim on Holmesi jaotuse ja ettekande juures tõlketeaduse esitamine
iseseisva distsipliinina, kuna varem käsitleti seda kirjandus- või
keeleteaduse või mõne muu  teadusharu  osana. Tema kaarti täiendas
Gideon  Toury  90ndatel ning nüüdseks on seda muudetud juba
korduvalt ning arendatud edasi nii sügavuti kui kaugemale (nt
Doorslaer 2009). Samuti on arenenud ka distsipliin ise, läbides erinevaid
tõlketeooriatest ja tehnoloogilistest arengutest mõjutatud etappe.
Üks võimalus tõlketeadust struktureerida on jaotada see väga
üldistatult teksti-, tõlkija- ja protsessiuurimiseks. Kui keskendu-
da võimalikult empiirilisele uurimisele, mille puhul oleks mõeldav
uurimuse või katse kordamise võimalus või üldistamise potentsiaal,
siis saab rääkida eelkõige tõlgete korpuspõhisest2 uurimisest ning
tõlkimisprotsessi eksperimentaalsest uurimisest, mida käsitlevad kaks
järgmist peatükki.
Mõnikord on nii tõlgitud teksti, tõlkija kui tõlkimisprotsessi
uurimist põhjust jaotada tekstižanrite kaupa, näiteks ajakirjandus-
tekstid, ilukirjandus, õigustekstid jne. Sellise jaotuse puhul võiks eraldi
1Muidugi uuriti tõlkimist ka varem, isegi tõlkimisprotsessi uurimist on mainitud
juba enne 80ndaid, kui James Holmes pani kirja tõlkimise uurimisvaldkonnad ning
püüdis määratleda tõlketeadust kui iseseisvat distsipliini.
2Korpusmetodoloogias tehakse vahet korpuspõhisel ( corpus - based ) ja korpusest
tuleneval (corpus-driven) uurimusel. Esimese puhul on uuritakse korpuse põhjal
mõnda juba esitatud hüpoteesi või ideed, teise puhul võetakse korpus ette ja
hakatakse vaatama, mida sellest leida võib. Siin kasutame kogu korpustega seostuva
uurimise kohta sõna “korpuspõhine”.
Tõlke uurimine
161
esile tuua audiovisuaalse materjali tõlkimise (AVT) uurimise. AVT
peamisteks väljunditeks on subtitreerimine ja dublaaž, kuid lisaks
telesaadetele, filmidele ja teatrietendustele hõlmab AVT ka reklaami
ja videomänge. Uurida saab nii teksti, tõlkijat kui tõlkimisprotsessi,
kuid AVT eripäraks on vastuvõtu ehk tõlke lugeja/kuulja uurimine.
20.1
Metodoloogia
Kui lugeda ingliskeelseid uurimusi ja metatekste, võib näha, et neis
öeldakse methodology nii üldiselt uurimuse aluseks olevate meetodite
ja teooriate kogumi kohta kui ka vaid kitsalt ühe meetodi kohta.
Eestis kasutatakse meetoditest rääkides sageli terminit metoodika. Siin
käsitluses hõlmab metodoloogia meetodeid ja teoreetilist raamistikku,
meetod on konkreetne viis mingi nähtuse uurimiseks.
Tõlketeadus on olemuselt interdistsiplinaarne ning tõlkimise
uurimisel  kasutatakse teoreetilise raamistikuna erinevaid teooriaid
ja käsitlusi paljudest teistest teadusharudest. Mõni aastakümme
tagasi läheneti tõlkimisele ja tõlgetele pigem keele- või kirjandus-
teadlikust vaatenurgast. Nüüd vaadatakse järjest rohkem ka muude
teadusvaldkondade poole. Näiteks sotsioloogiast on üle võetud või
kohandatud erinevaid võrgustike teooriaid, mitmeid agentsuse käsitlusi,
Pierre Bourdieu väljateooria, ning uuritakse näiteks tõlkijate suhes-
tumist tõlketurul (Abdallah ja Koskinen 2007), tõlkija nähtavust ja
enesekehtestamist joonealuste märkuste kaudu (Paloposki 2010) kuid
ka nt ideede levikut tõlketeaduses endas (Götz 2012). Tõlkimisprotsessi
ja tõlkija uurimisel on abiks ka psühholoogiast pärit teooriad ja
meetodid, nt allpool kirjeldatud kognitiivsest psühholoogiast pärit
valjustimõtlemisprotokollid3 ja pilgujälgimine4. Interdistsiplinaarsus
on tõlkimise uurimise puhul olemuslik ja täiesti loomulik, kuid ka
problemaatiline, kuna võib juhtuda, et uurija ei tunne kasutatava
meetodi lähtevaldkonda eriti põhjalikult, kui üldse. Probleeme võib
tekkida eriti siis, kui tahetakse meetodit (nt mõnda küsimustikku
või katse ülesehitust) kohandada, kuigi tegelikkuses annab see
usaldusväärseid tulemusi just sellisena, nagu see on välja töötatud.
3Think-aloud protocols (TAP).
4Eye-tracking.
162
Tõlkimine
Uurimuste aluseks olevaid teooriaid ja meetodeid luuakse ka
tõlketeaduses endas. Üks selline meetod on näiteks Choice Network
Analysis (Campbell 2001), mille puhul konstrueeritakse tõlkija mõt-
lemisprotsessi mudeleid mitme tõlkija poolt tehtud sama lähteteksti
tõlgete alusel. Kuna tõlketeadus on arenenud kiiresti ja uurimisteemad
on sageli täiesti uudsed ning mõnikord ka materjal väga värske, siis
tuleb  uurimismeetod  uurijal sageli ise välja töötada. Paremal juhul
püüab keegi  uurimust  korrata ning nii saab meetodit täiendada ning
teooriat edasi arendada.
Metodoloogiliste probleemide üle arutletakse nii üldisemas plaanis
kui ka konkreetsete meetodite raames. Nt Şebnem Susam-Sarajeva
käsitleb tudengite hulgas väga  populaarse  uuringudisaini – juhtumi-
uuringu – tulemuste üldistatavuse parandamist (Susam-Sarajeva 2009).
Mona   Baker  on suunanud tähelepanu korpusmeetodi hoolikamale
kasutamisele, rõhutades esiteks, et uurija rolli ning tema valikute
tähtsust ei tohi korpusuurimuses alahinnata, ning et uurimus ei
ole põhjendatud vaid korpuse ja arvandmete olemasoluga (Baker
2004). Susanne Göpferich ja Riitta Jääskeläinen analüüsisid oma
tõlkimisprotsessi ja tõlkija kompetentsust puudutavas ülevaateartiklis
(2009) ka senistes uurimustes kasutatud uurimismeetodeid. Nad leidsid
esiteks, et hetkel on selles valdkonnas peamiseks puuduseks erinevate
andmekogumismeetodite reliaabluse ja valiidsuse süstemaatiliste uurin-
gute  puudus. Valiidsus tuleb tõlkimisprotsessi uurimisel päevakorda
eelkõige eksperimendi puhul, st kas lõpuks ikkagi uuriti seda, mida
asuti uurima; reliaablus puudutab eelkõige neid meetodeid, kus uurijal
on vähe kontrolli, näiteks küsimustikke ja intervjuusid, mida võivad
mõjutada inimeste kalduvus püüda näidata end paremas valguses
või anda uurijale sellised andmeid, mida arvatakse uurijat tahtvat.
(Göpferich ja Jääskeläinen 2009). Üks võimalus, kuidas meetodi ja
andmete mõju vähendada ning tulemuste täpsust saavutada, on
uurimismeetodeid kombineerida. Uurimismeetodite, andmete, vaate-
nurkade jms kombineerimist nimetatakse ka trianguleerimiseks ning
selle tähtsust rõhutatakse just ühe võimaliku vahendina valiidsuse
tõstmisel. Triangulatsioon on geodeesiast pärit mõiste ning tähendab
mingi punkti koordinaatide määramist kolmnurkade süsteemi abil.
Sotsioloogias on seda nimetatud ka kolmallika meetodiks, kuid sageli
kasutatakse uurimisküsimusele vastamisel ka vaid kahte eri meetodit,
eeskätt kvantitatiivset ja kvalitatiivset, mis täiendavad ja tõendavad
Tõlke uurimine
163
üksteist ning aitavad esile tuua nõrki kohti või parandada puudujääke.
Nii täiendavad näiteks tõlkimisprotsessi uurimisel üksteist tõlgitud
tekst (pigem kvalitatiivne), klahvivajutuste salvestused (kvantitatiiv-
ne) ning intervjuu tõlkijaga (kvalitatiivne). Selliselt trianguleeritud
uurimuse puhul räägitakse ka metodoloogilisest triangulatsioonist (nt
Jakobsen 2006). Kui kasutatakse sama meetodiga saadud eri tüüpi
andmeid, nt valmistõlge ning tõlkimise ajal salvestatud klahvivajutused
või silmaliigutused, on tegemist andmete triangulatsiooniga (Carl et al.
2011). Mõlemal moel lisab see uurimusele usaldusväärsust ning aitab
tõlkimise ajal toimuvat paremini mõista.
Tõlkija uurimine
Kuigi tõlkija ja tõlkimisprotsessi uurimist käsitletakse ka eraldi,
on nende eristamine sageli keeruline, sest kui vaatluse all on
tõlkimisprotsess, siis on enamasti kaasatud ka tõlkija, välja arvatud
ehk juhul kui tegemist on masintõlke uurimisega. Teisalt ei sisalda
tõlkija uurimine alati tõlkimisprotsessi käsitlemist.
Tõlkija mõju ja olulisust tõlketeksti juures on hakatud teadvus-
tama alles päris viimastel aegadel. Kui veel mõnikümmend aastat
tagasi oli tekst ainutähtis, siis praeguseks on tõlkijat hakatud uurima
mitmetest erinevatest vaatenurkadest: nii tõlkija suhestumist lähte- ja
sihttekstiga, tema häält, otsustahet ja stiili, kui ka üldisemalt tõlkija
asetumist ühiskonda või tõlketurule ja tema positsiooni seal.
Järjest enam tegeletakse tõlkija agentsusega ning tõlkijat nähakse
kui tegijat, kelle valikuid ja käitumist ei määra vaid keelelised ja
kognitiivsed, vaid ka sotsiaalsed ja ideoloogilised faktorid (vt nt
Kinnunen ja Koskinen 2010) ning üha enam ka tõlkimisega seotud
tehnoloogiad (nt Olohan 2011).
Üks rohkem ja laiemalt uuritud ja arutatud teema on tõlkija
kompetentsus, mida käsitletakse nii protsessi- kui tekstikesksetes
uurimustes. Sageli võrreldakse tõlkeüliõpilaste või näiteks võõrkeele
õpetajate ja kogenud tõlkijate tegevust tõlkimise ajal ning empiirilis-
tele andmetele tuginedes on koostatud ka mitu tõlkija kompetentsuse
mudelit. Üks mitmetele (sh ka pikaakalistele) uurimustele tuginev
on uurimisrühma PACTE kompetentsuse mudel (PACTE 2011),
milles tuuakse alamkompetentsustena välja kakskeelsus, keeleväline
kompetentsus, keelealased teadmised, instrumentaalne kompetentsus
164
Tõlkimine
(erinevate allikate ja tehnoloogiate kasutamine), strateegiline kom-
petentsus (tõlkimisprotsessi kavandamine ja teostamine) ning erinevad
psühho-füsioloogilised komponendid (sh mälu, tähelepanu, kriitiline
mõtlemine, järjepidevus). Otseselt tõlketegevust mõjutavateks peetak-
se selle mudeli puhul keelealaseid teadmisi, strateegilist kompetentsust
ja instrumentaalset kompetentsust. Tõlkealaseid kompetentsuse uuri-
musi  toetavad ka kognitiivses psühholoogias läbi viidud ekspertsuse
uuringud (vt nt Göpferich ja Jääskeläinen 2009: 173).
Andrew Chesterman (2009) on kirjutanud potentsiaalsest kuju-
nevast teadusvaldkonnast nimega  translator  studies. See hõlmaks
tõlkimises tegevaid isikuid, nende tegevust, suhtumisi, suhtlemist
sotsiaalses ja tehnilises keskkonnas. Esikohale asetub tõlkija ja
tekst jääb teiseseks. Seega uurimismudelitest rääkides lisab ta oma
võrdlevale, protsessi- ja põhjuslikule mudelile ka agentsuse mudeli.
Agentsuse mudel on mõjutajatest rääkides täpsemgi kui vaid tõlkijale
viitav , kuna lisaks tõlkijale on kaasatud ka teisi tõlke mõjutajaid, nt
autorid, kirjastajad,  toimetajad , kriitikud ja tõlkemäluprogrammid.
Tõlkimisprotsessi uurimine
Tõlkimisprotsessi uurimused käsitlevad tõlkija tegevusi ja tema
ajus tõlkimise ajal toimuvaid protsesse. Tõlkimisprotsessi uurimises
on liigutud probleemi ja lahenduse analüüsimiselt tõlkeprotsessi
kirjeldamisele üldisemalt ning rohkema sekkumisega meetoditelt
võimalikult vähese sekkumisega meetodite poole. 1980ndatel kasutati
uurimiseks valjustimõtlemisprotokolle, 1990ndate teisel poolel võeti
intervjuude jms kõrval kasutusel klahvivajutusi registreerivad prog-
rammid5, millest esimene oli Translog, mille abil sai salvestada ja
uurida kirjutamisprotsessi kõigi mõttepauside ja parandustega. Seega
vähenes tõlkija enda roll oma tegevuse verbaalse vahendajana ja
mõtestajana. Tekkis ka võimalus salvestada ekraanil toimuvat üldi-
semas mõttes6 ning jälgida sai seda, milliseid allikaid, millises mahus
tõlkimisel abivahenditena kasutati. Nii varasemate inimesekesksete
kui viimase aja tehnoloogiliste andmekogumismeetodite puhul on
nii andmekogumismeetodid kui sageli ka teoreetiline raamistik pärit
kognitiivsest psühholoogiast. Näiteks on tõlkimisprotsessi uurimisse
5Keylogging. Lisaks Translogile ka nt InputLog, ScriptLog.
6Screen recording. Nt Camtasia.
Tõlke uurimine
165
kaasatud ka pilgujälgimistehnoloogia7, mõnedes uurimiskeskustes ka
aju-uuringud.
Tõlkimise puhul on lisaks teksti produtseerimisele oluline roll ka
teksti mõistmisel ning selle uurimist võimaldab pilgujälgimistehno-
loogia. Pilgujälgmist kasutavates uurimustes on muu hulgas leitud,
et tõlkija loeb teksti täiesti erinevalt siis, kui talle antakse tekst
lugeda eesmärgiga see hiljem tõlkida, võrreldes sellega, kui ta peab
teksti lihtsalt läbi lugema (Jakobsen ja Jensen 2008). Sellist tüüpi
uurimused aitavad pauside, pikemate fiksatsioonide8 jms abil ka mõista,
millised lähteteksti aspektid või spetsiifilised üksused valmistavad
tõlkijale kas arusaamis- või produtseerimisprobleeme. Vähemal määral
on tõlkimisprotsessi uurimisel kasutatud ka aju aktiivsust mõõtvat
funktsionaalset magnetresonantskuvamist (fMRI). Annoni, Lee-Jahnke
ja Sturm (2012) leiavad esialgsete katsete põhjal, et tõlkimise uurimine
fMRI abil aitab luua tõlkimise kognitiivseid mudeleid ja leida, millised
oskused aitavad edukalt tõlkida.
Kuna sageli ei oska tõlkija öelda, mida ta täpselt teeb või
mõtleb, kui ta tõlgib, siis annavad tõlkimisprotsessi uurimused ise
ja uurimuste tulemused huvitavat mõtteainet ka tõlkijaile endile.
Tõepoolest ka uurimused ise, sest näiteks TAP-ide puhul või ka
Translogi logifaile vaadates ja kommenteerides on tõlkija sunnitud
oma tegevust teadvustama rohkem kui tavapärase tõlketöö puhul.
Nii on tõlkimisprotsessi uurimuses osalemine mitmepoolselt kasulik.
Näiteks leidis Anthony Pym (2010), et tema läbiviidud tõlkimis-
protsessile fokuseeritud eksperiment oli tulemuste osas nõrgavõitu,
kuid selle pedagoogiline väärtus tunduvalt olulisem, just seetõttu, et
üliõpilased said hiljem täpselt vaadata ja analüüsida oma tegevust
tõlkimise ajal. Pym lisab ka, et kuigi katses tulid esile väga suured
erinevused tõlkimisstiilide osas ja midagi statistiliselt arvestatavat
polnud võimalik öelda, siis on isegi sellise katse põhjal koostatud
tõlkija kompetentsuste nimekirja asjakohasem ja realistlikum kui
valmistõlgete põhjal koostatud nimekirjad. Birgitta Englund Dimitrova
leidis klahvivajutuse salvestamist ja TAP-i kasutavas uurimuses,
et tähttähelist tõlget võib pidada tõlkestrateegiaks. Katsealuste
salvestistes selgus, et tõlkija teeb tähttähelise tõlke sageli selleks, et
7Seadmed Tobii, EyeLink, Arrington Research ning tarkvara Translog-II, Tobii,
Eyelink, Arrington Research.
8Fiksatsioon on pilgu püsimine mingis punktis, paus kiires edasiliikumises
166
Tõlkimine
vabastada mälus ruumi ja kiirelt edasi liikuda, ning kustutab selle
kas kohe, kui otsitav sõna meenub, või hiljem teksti üle vaadates.
(Englund Dimitrova 2007).
Tõlgitud teksti uurimine
Kaheks suurimaks tõlgitud teksti uurimise mõjutajaks võib pidada
kõigepealt Gideon Toury ettepanekut keskenduda tõlke uurimisel
sihttekstile ning mitte teha ettekirjutavaid, vaid kirjeldavaid järeldusi
(Toury 1995) ning Mona Bakeri ideed, et tõlkimisel toimuvad mingid
spetsiifilised muutused (mida ta tol hetkel nimetas tõlkeuniversaali-
deks) ning et neid oleks parim uurida tõlgitud tekste sisaldavas
korpuses (Baker 1993). Seega ongi tõlgete uurimine alates 90ndate
aastate teisest poolest oluliselt muutunud – sihtkeelekesksemaks
ning kvantitatiivsemaks. Kvantitatiivsus tuleneb tõlgete uurimisel
keelekorpuste kasutamisest. Sihtkeelekesksus tähendab seda, et tõlget
ei võrrelda ilmtingimata lähtetekstiga. Oluline on pigem tõlke
sobitumine sihtkultuuri.
Trükis ilmunud tõlke uurimisel on oluline meeles pidada, et
uuritakse mitme mõjutajaga seotud teksti, mitte ilmtingimata puhtalt
tõlkija töö tulemust, kuna enamasti on lõpliku tõlke valmimisel oma
panuse andnud ka toimetaja(d), võib-olla mõni konsultant jt. Saab
uurida ka selle etapi tulemust, mis jääb tõlkija töö lõpetamise ja
tõlke ilmumise vahele ning samuti ka teksti enne toimetajale minekut.
Oluline on alati täpselt jälgida, et uuritav objekt on tõepoolest see,
mida uuritakse (st kui on soovitud uurida tõlkija töö tulemust, ei võeta
uurimismaterjaliks toimetatud trükitud tõlget) ning kirjeldada seda
võimalikult täpselt.
Korpusuurimus
Kui moodsa korpuslingvistika alguseks võib lugeda varaseid 1960ndaid,
siis tõlketeadusse jõudis korpusuurimus tunduvalt hiljem. Korpuse-
põhine/korpusest tulenev tõlketeadus hoogustus pärast 1993. aastat,
kui Mona Baker kirjutas, et võivad olemas olla tõlkeuniversaalid, st et
tõlkimisprotsessis toimub midagi, mis ei sõltu ei lähte- ega sihtkeelest,
ning sidus oma uurimuse korpustega.
Tõlke uurimine
167
Teisest küljest soodustas sellist korpuspõhist tõlketeadust Gideon
Toury, kes rõhutas kirjeldava suuna olulisust vastandatuna ettekirjuta-
vale suunale ning kirjutas 1995. aastal samuti võimalikest seadustest
tõlkimisprotsessis (law of growing standardization, law of interference)
(Toury 1995). Kuigi Bakeri tõlkeuniversaalide teooriat on nüüdseks
rohkelt kritiseeritud, andis see tõuke paljudele tõlgitud keele alastele
uurimustele ning alguse said ka mitu tõlkekorpust. Tõlkekorpus
sisaldab tõlketekste, nt soome tõlkekorpus sisaldab erinevatest keeltest
soome keelde tõlgitud tekste ning sageli kasutatakse võrdluseks
sihtkeele algupäraste tekstide korpust. Esimene tõlkekeele korpus oli
Bakeri enda juhtimisel Manchesteri ülikoolis koostatud Translational
English Corpus9. Selle baasilt on uuritud peamiselt tõlgitud ja
algupärase keele erinevusi ning ka tõlkijate individuaalset stiili.
Joensuu ülikoolis Anna Mauraneni juhtimisel koostatud Käännössu-
omen  korpus on samuti võimaldanud soome tõlkekeele mitmekülgset
uurimist, nt Mauranen ja Jantunen 2005.
Korpusuurimus võimaldab vaadelda ja analüüsida suurt hulka
keeleandmeid ning on loomu poolest kvantitatiivne. Siiski peab meeles
pidama, et vaid kvantitatiivsete andmete kättesaadavus ei  põhjenda
uurimuse tegemist (nt House 2008, Baker 2004). Arvandmed võiksid
olla vaid alguspunkt ning tõeliselt oluliseks osutub pigem see, et
uurija leiab, milliseid keeleaspekte uurida ning kuidas korpusest saadud
andmeid tõlgendada (Baker 2004: 169).
Tõlkekeel
Suurem osa korpuspõhisest tõlketeadusest tegeleb tõlkelise keele ehk
tõlkekeelega. Tõlkekeel ilmneb tekstides, mis luuakse mingisse keelde
tõlkides. Üks viide algupärasest keelest erinevale tõlkekeele eksistentsile
on seegi, et üldkeelekorpuse koostamisel jäetakse tõlketekstid enamasti
kõrvale. Samuti on tõlkekeele erilisust tuvastatud mitmetes erinevaid
meetodeid kasutavates uurimustes.
Samas artiklis, kus Baker pakub välja korpuste kasutamise idee,
kirjutab ta ka tõlkekeelest kui ühest erilisest keeleilmingust “kuna see
on eriline suhtlusvorm, mitte vigane, kõrvalekalduv või alama taseme
suhtlusvorm” (Baker 1993: 248). Baker ei olnud siiski esimene, kes
9http://www.monabaker.com/tsresources/TranslationalEnglishCorpus.htm
168
Tõlkimine
rääkis tõlgitud keele spetsiifilisusest, kuid selle uurimine hoogustus
just pärast korpuste rakendamist tõlketeaduses ja tõlkeuniversaalide
idee esitamist. Sarnaseid küsimusi tõstatas ka Gideon Toury, kas  arvas
samuti, et tõlkimisel kehtivad teatavad seaduspärasused, mis muudavad
tõlgitud teksti algupärasest erinevaks (Toury 1995). Tõlkeuurijad
rõhutavad eelkõige tõlkekeele eripärade esiletulemist mingitel muudel
põhjustel kui vead tõlkimisel. On oletatud, et mingisse keelde
tõlgitud tekst erineb samas keeles kirjutatud algupärasest tekstist,
ning pakutud ka välja, millised need erinevused olla võiksid. Kuigi ei
ole tuvastatud, et erinevused oleksid universaalseid, kasvas uurimuste
hulk just tõlkeuniversaale otsides ja tõestada või ümber lükata püüdes.
Teema pakub jätkuvalt huvi ja tõlgitud teksti puudutavad üldistused
ning avastatud tendentsid aitavad tõlkimist paremini mõista. Vaja
oleks, nagu soovitab Andrew Chesterman, vaid loobuda terminist
“tõlkeuniversaal” (Chesterman 2011).
Kuigi tõlkekeelest rääkides rõhutavad uurijad, et selle spetsiifika
ei tulene vigadest, siis küsides inimestelt, mida nad tõlkest arvavad ja
paludes eristada algupäraseid ja tõlgitud tekste, selgub et tõlke puhul
arvatakse ikka midagi viltu olevat läinud ja tõlkeks peetakse seega ka
just neid tekste, kus leitakse vigu (nt Tirkkonen-Condit 2002, Taukar
2012). Korpuse uurimine võiks ehk selgust tuua, kas on tõlgitud tekst
just kuidagi normist kõrvale kalduvam või kas see üleüldse erinebki
kuidagi algupärasest tekstist. Eestis ei ole tõlkekeelt veel korpuste
baasil uuritud, kuid mujal maailmas leitu põhjal tundub, et tõlgitud
tekstide keel erineb tõepoolest algupäraste tekstide keelest.
Lisaks tõlkeuniversaalidele on tegeldud veel korduvate mustri-
te uurimisega. Dorothy  Kenny  nimetabki üheks korpuslingvistika
olulisimaks avastuseks seda, et meie suuline ja kirjalik kõne oma
emakeeles on rutiinne ja etteaimatav (Kenny 1998). Rutiinsuse ja
originaalsuse vaatnurgast on Kenny saksa ja inglise tõlkekorpuste
põhjal uurinud ka loovust ja normaliseerimist tõlkimisel (Kenny 2001).
Sonja Tirkkonen-Condit on uurinud selliseid sihtkeele üksusi, millel
puudub lähtekeeles vormiliselt sarnane vaste ning tema  hüpotees  on,
et tõlketekstis esineb selliseid üksusi vähem (2002). Ka Gideon Toury
kirjeldab, et tõlkimisel on kalduvus kasutada sihtkeeles väljendeid, mis
sarnanevad lähtekeele väljenditega, mitte neid väljendeid, mis oleksid
sihtkeeles ehk sobilikumad (1995: 225).
Tõlke uurimine
169
Lühidalt
• Tõlketeadus hõlmab kõikvõimalikku tõlkimise olemust mõis-
ta püüdvat uurimistegevust ning tõlkijale võib olla praktilist
kasu nii uurimistulemustest kui ka uurimisprotsessist.
• Enamasti jaotatakse uurimusi teksti-, tõlkija- ja  protses -
sikeskseteks, kuid uute žanrite tekkimisega keskendutakse
mõnikord just ühele spetsiifilisele žanrile ja käsitletakse siis
seda erinevatest vaatenurkadest.
• Tõlkimise uurimisel kasutatakse palju teiste teadusalade
metodoloogiaid, mis ühest küljest annab tõlketeadusele uusi
vaatenurki ja uusi andmeid, kuid teisalt ei pruugi nende
meetodite kohandamine alati olla õigustatud või valiidne.
• Uurimuse valiidsust aitab suurendada uurimis- või andme-
kogumismeetodite kombineerimine, sh triangulatsioon.
• Tõlkija olemasolul ja tema otsustel ning suhestumisel teiste
tõlkimisprotsessis osalejatega on arusaadavalt väga oluline
roll ning see kajastub ka tõlketeaduse uurimissuundades.
• Uuemad meetodid võimaldavad uurida nii tõlkija arusaamis-
kui ka kirjutamisprotsessi.
• Tõlke kui teksti uurimist iseloomustab praegu keskendumine
rohkem sihttekstile.
• Tõlgete keele iseärasuste kohta on võimalik midagi veidigi
üldistatult öelda suurte tõlkekorpuste uurimise läbi.
• Korpuste põhjal tehtud uurimustes on paljudes keeltes
käsitletud paljusid erinevaid aspekte ning midagi väga
üldist ei saa siiski tõlkekeele kohta öelda. Arutatakse
korpusuurimuse kui meetodi üle ning tasapisi saab midagi
öelda kas konkreetse keele või keelepaari kohta.
170
Tõlkimine
Küsimused
36. Mille kohta annab infot uurimus, kus tõlkeüliõpilastel palutak-
se tõlkida üks lõik ja seejärel küsitletakse neid tõlkimisel kasutatud
meetodite teemal?
37. Miks ei anna avaldatud tõlgete uurimine vältimatult infot
tõlkimise kohta?
38. Kuidas saaks deskriptiivse tõlketeaduse tulemustest (et
üldiselt tõlgitakse teatud viisil) järeldada preskriptiivseid tõlkimise
reegleid (et tuleks tõlkida teatud viisil)?
39. Miks on tõlgete keel teistsugune kui algupäraste tekstide oma
– kas see on tõlkimise olemus või seniuuritud tõlkijate pädevuse
puudujääk?
Lugemist
• Tõlketeaduse kui iseseisva distsipliini alustekst James
Holmesilt (1994).
• Põhjalik ülevaade kirjeldava tõlketeaduse algusest: Hermans
1999: 7-21.
• Susam-Sarajeva (2009) käsitlus juhtumiuuringust laiemalt
ning üldistamisvõimalustest juhtumiuuringu puhul.
• Gideon Toury põhjalik käsitlus kirjeldavast tõlketeadusest
(1995).
• Williamsi ja Chestermani õpik (2002) tõlkealase uurimuse
tegemisest. Annab täpseid juhiseid alates töö üldisest
ülesehitusest kuni ajaplaneerimise ja töö kaitsmiseni, kuid ei
kirjelda lähemalt kaasaegseid uurimismeetodeid ja teooriaid.
• Anthony Pym (2011) tõlkija autorsusest, viidates  sotsioloog
Erving Goffmani autori definitsioonile.
• Andrew Chestermani ülevaade (2006) tõlkimise sotsioloo-
giast ja võimalikest uurimisraamistikest.
• Kogumik Translator’s Agency (Kinnunen ja Koskinen 2010).
Erinevad vaatenurgad tõlkija agentsusest.
Tõlke uurimine
171
• Põhjalik käsiraamat pilgujälgimisest: Holmqvist et al. 2011.
• Ülevaade tõlkimisprotsessi uurimisel kasutatavatest uurimis-
meetoditest(2009).
• Maeve Olohan (2004) kirjeldab selgelt ja üsna detailselt
korpuste kasutamist tõlgete uurimisel.
• Veidi kriitilisemalt korpusmeetodist ning ühe uurimuse
tutvustus: Baker 2004.
• Artiklikogumik tõlkekeelest ja selle uurimisest ning tulemu-
sest: Mauranen ja Kujamäki 2004.
Mõned tõlketeaduslikke artikleid avaldavad ajakirjad:
• The Translator www.stjerome.co.uk/tsa/journal/1/
• Meta www.erudit.org/revue/meta/
• The Journal of Specialized Translation
www.jostrans.org/
• Target www.benjamins.nl/#catalog/journals/target/main
21
Kaks liiki tõlkimist
Üks naiivteooriaid tõlke olemuse kohta ütleb, et tõlkimisel saadakse
„sama tekst teises keeles”. Sellega sobiv juhis tõlkijale on, et „lähteteksti
ei tohi muuta”. Aga kui on sama tekst, kuidas ta siis teises keeles
saab olla? Või kas tõlkimine ongi nii lihtne, et võtame lähteteksti
muutmatul kujul ja esitame ta sihttekstina? Ilmselt see pole nii, vaid
tõlkimisel tekstis midagi ikka muudetakse. Aga mida? Prooviks mõelda
naiivteooriast natuke edasi.
21.1
Märksõnu tõlketeooriatest
Tõlkimist tundub olevat olemas kaht omavahel selgelt eristuvat liiki,
mida eri uurijad on nimetanud erinevalt ja ka määratlenud veidi
erinevalt, kuid liigituste põhialused on üsna sarnased. Kõige selgem
on ehk alustada de Groot’i (1997: 30-31) jaotusest horisontaalseks
ja vertikaalseks tõlkeks. Horisontaalne seab kahe keele väljendusva-
hendeid  otsesesse üksühesesse vastavusse ja kasutab neid vastavusi
lähtetekstide teisendamisel sihttekstideks. Vertikaalne koosneb kõige-
pealt lähteteksti dekodeerimisest läbi kõigi keeletasemete ortograafiast
pragmaatikani ja seejärel sihtkeelse teksti kodeerimisest tasemete
vastupidises järjekorras. Neist kahest toetavad horisontaalset pea kõik
tõlketeaduse suunad, järgnevate eranditega.
Pariisi koolkond (Seleskovitch ja Lederer 1984, Lederer 2003)
on alates 1960ndate lõpust rääkinud interpreteerivast tõlkimisest,
rõhutades sealjuures lähteteksti instrumentaalsust ja tõlkija staatust
suhtluse täieõigusliku osalisena. Interpreteeriva tõlkimise vastand on
transkodeerimine – lähteteksti lingvistiline teisendamine sihttekstiks.
Kaks liiki tõlkimist
173
Juliane House’i (1997, 2001) analoogne jaotus on ilmsete (overt )
ja varjatud (covert ) tõlgete vahel. Esimeste puhul on ilmne nende
tõlkestaatus, nad on metatekstid teiste tekstide kohta. Varjatud  tõlked
toimivad iseseisvate tekstidena, olenemata oma võimalikust seosest ühe
või mitme muukeelse originaaliga. Christiane Nordi (1997) jaotus on
instrumentaalse ja dokumentaalse tõlke vahel. Dokumentaalse tõlkega
dokumenteeritakse ehk kirjeldatakse lähteteksti, instrumentaalsega
täidab selle väljaandja mingit oma eesmärki.  Nord  on põhjendanud
instrumentaalse lähenemise eeliseid koguni sellise keelekesksuse kantsi
nagu biiblitõlke puhul ja oma tõekspidamisi ka praktilises piiblitõlkes
rakendanud (2001).
Roger Bell (1991) on esitanud tõlkimise protsessimudelitest kõige
põhjalikuma, mis küll sisaldab dekodeerimist ja seejärel kodeerimist
läbi kõigi keeletasemete, aga jätab siiski välja tõlkija kui suhtlustaotlust
omava suhtleja, taandades ta ikkagi tekstiteisendusmehhanismiks,
mis siis et pragmaatikani ulatuva keerukusega mehhanismiks. Sama-
suunalisi tulemusi on Bell saanud ka küsitlusest, kus tõlkijad pidasid
ebahuvitava teksti kvaliteetset tõlkimist võimatuks (1995: 99).
Douglas  Robinson  (2004), ei esita mudelit ega tõlgete kahetist
jaotust, aga kirjeldab tõlkimist kui üht meetodit asjade tegemiseks
sõnade abil, sarnaselt kõnelemisele. Silvia Bernardini väitel on
tõlkimine tähenduse konstrueerimine, mitte rekonstrueerimine (2004b:
20) ja tõlkimisoskus on suhtlemisoskuse alamhulk (2004a: 109). Isegi
ilukirjandustõlkes, kus keelekeskne lähenemine on olnud traditsioonili-
selt ainuvaldav, leidub vastupidist arvamust: võrreldes tõlkekirjanduse
hulgas hästikirjutatud ilukirjandusteoseid (st selliseid, kus tõlkija on
käitunud autorisarnaselt) originaalteoste imitatsioonidega, eelistab
Anthea Bell esimesi, väljendades sümpaatiat kirjastajate sooviga mitte
jääda raamatuga liiga suurde kahjumisse (2006: 65). Ka Bassnett
väljendab arusaamatust, miks on tõlkimist ja kirjutamist hakatud
erinevateks tegevusteks pidama (Bassnett 2006).
Transkodeerimise eelistamist loomulikule suhtlusele on Gross
nimetanud tõlkijate professionaalseks alaväärsuskompleksiks (2003:
83), piirdudes küll üksnes lühida üldsõnalise soovitusega sellest hoiduda
ja pakkumata alternatiivset retsepti. Kiraly (2000) on tõlkijate ene-
seteadvuse parandamise seadnud üheks oma sotsiokonstruktivistliku
tõlkijakoolituse kesksetest eesmärkidest. Need lähenemised ei pea
lähteteksti lingvistilist teisendamist seega üldse tõlkimiseks.
174
Tõlkimine
21.2
Instrumentalistlik tõlkemudel
Järgnevalt kirjeldame Gottlob Fregest, klassikalisest terminoloogia-
teooriast ja performatiivsest lingvistikast (Robinson 2004) lähtuvat
ning arvutivõrkude protokollivirna sarnasusest inspireerituna esitatud
mudelit, mille kohaselt ka tõlkija on oma suhtlustaotlust realiseeriv
inimene, mitte tekste teisendav  mehhanism .
Mudeli kaugem alus on Frege keelefilosoofia, mille kohaselt lisaks
keelele on selgelt olemas ka väljaspool keelt asuvad ja keele abil
väljendatavad mõisted, ning Eugen Wüsteri töödest alguse saanud
klassikaline terminoloogiateooria. Viimase kohta vt nt Wüster 1979,
Felber 1984, Temmerman 2000. Viimane kritiseerib klassikalist teooriat
ja pakub asemele oma sotsiokognitiivse lähenemise, kuid ka see
sobib siinse mudeli aluseks suurepäraselt – mõisted (Temmermanil
mõistmisüksused) on endiselt olemas enne keelt ja keelest sõltumatult
ning keel on üksnes vahend nendest rääkimiseks, mitte eesmärk
iseeneses.
Vahetu alus on aga Douglas Robinsoni performatiivne lingvistika.
Robinson omistab kõneaktide teooriale keskse tähtsuse ja võrdleb
sellel põhinevat performatiivset lingvistikat, mille kohaselt keele abil
peamiselt tehakse asju, konstatiivsega, kus keele abil asju peamiselt kir-
jeldatakse. Nagu raamatu alapealkirjaski („Speaking and translating
as doing things with words”) öeldud, kasutab Robinson oma mõtete
illustreerimiseks lisaks tavalisele kõnelemisele ka tõlkimist, kusjuures
tõlkimine ei erine sisuliselt muudest kõnelemise liikidest. Ka tõlkija
teeb keele abil asju. See on põhimõtteline erinevus tõlkimise olemuse
varasematest käsitlustest.
Tõlketeadus on oma arengus liikunud üha suurematele üksustele:
sõnalt lause kaudu tekstini, selle funktsioonini ja kohani kultuuris.
Siiski on praktiliselt kõik uurijad tegelenud sellega, kuidas ühes keeles
kirjutatu viia üle teise keelde, võttes aluseks kirjas oleva, fikseeritud,
lõpliku teksti. Tõlge on siis metatekst selle esialgse teksti kohta. Tõlkija
ülesanne on tekste uurida ja kirjeldada ning tema tähtsate pädevuste
hulka kuulub heatasemeline (lähte)keeleoskus koos stiilinüansside
märkamise ja edasiandmise oskusega.
Suhteliselt uued, kuid juba üldtunnustatuks saada jõudnud on Kat-
harina Reissi ja Hans J. Vermeeri töödel põhinevad funktsionalistlikud
teooriad, sh skopos-teooria ( Vermeer  1978, Reiß ja Vermeer 1984, Nord
Kaks liiki tõlkimist
175
1997): tõlkimine on abinõu mingi eesmärgi (skopos) saavutamiseks,
eesmärk pühitseb abinõu ja eesmärke võib olla palju erinevaid ka
sama lähteteksti puhul. Selle pere teooriad arendavad varasemaid
edasi väga praktilises suunas, võimaldades tõlkeprotsessist saada lisaks
lähtetekstide tõlgetele (metatekstidele) ka ehtsaid sihtkeelseid tekste.
Äärmuslik, kuid iseloomulik näide Nordilt: kui tuleb tõlkida ärikiri
inglise keelest hiina keelde, siis ei ole tõlkijal originaaliga midagi peale
hakata; ta kirjutab täiesti uue hiinakeelse kirja, sest ärikultuurid on
nii erinevad. Isegi kui funktsionalism on deskriptiivne ja tal tõepoolest
õnnestub edukalt kirjeldada kõiki praktikas esinevaid tõlkeliike, on
tõlkekoolituse seisukohalt puuduseks jätkuv lähtumine tekstist, mille
tulemusel ka ennast funktsionalistideks pidavad tõlkijad tegelevad
peamiselt siiski sellesama tekstiuurimise ja -teisendamisega. Isegi
skopos ehk eesmärk on tekstil, mitte seda kirjutavatel inimestel, umbes
nagu tekst sooviks midagi saavutada.
Robinsoni seletus erineb varasematest teksti täieliku kõrvalejätmise
poolest. Tekstid ja tekstielemendid on muidugi endiselt kasutusel
infoedastuse vahendina, aga oluliseks peetakse nende asemel hoopis
suhtlevaid isikuid: kõnelejat,  kuulajat  ja mitmekeelse suhtluse korral
ka tõlkijat, nende suhtlustaotlusi ja tehtavaid kõnetegusid. Siit
tulenebki väide, et tõlkija on kõneleja ja kuulajaga sarnanev, tahet
ja tõekspidamisi omav inimene, mitte tekste teisendav mehhanism.
See väide toob kaasa täiesti teistsuguse ettekujutuse tõlkimisest,
tõlkijast, tõlkija vajalikest pädevustest ja tööülesannetest ning lõpuks
ka kvaliteedikriteeriumidest. Ei ole oluline, mis originaaltekstis kirjas
on; teksti täpse järgimise asemel on tarvis sihtteksti lugejani viia algse
autori suhtlustaotlus. Iseloomulik on suhtumine lähteteksti sisuviga-
desse: nii performatiivse kui ka siinse instrumentalistliku lähenemise
korral on  enesestmõistetav , et tõlkija parandab nad ära, välja arvatud
juhul, kui tõlkija millegipärast teadlikult otsustab lugejale esitada
sisuvigase teksti, näiteks teadliku valetamisena (parteiprogrammis
vms), irooniana, tähelepanukontrollina vms. Tekstipõhiselt mõeldes
ei ole niisugusele parandamisele kuigi lihtne õigustust leida.
Siinkohal tuleks lugejas kindlasti tekkiva vastuväidete hulga
vähendamiseks ehk täpsustada, et tekstipõhine tõlkimine on endiselt
täiesti olemas: kirjandusklassikute tõlked eesmärgiga uurida klassikut,
eksamitööde tõlked eesmärgiga teavitada muukeelset komisjoni töös
esinevatest vigadest, dokumentaalne (Nord 1997: 47 jj) õigustõlge
176
Tõlkimine
eesmärgiga kirjeldada lähtekeelset dokumenti jms. Need on instrumen-
talismiga täiesti kooskõlas, eeldusel et lähteteksti kirjeldamine ongi see,
mida tõlkija teha tahab. Keelekeskseks muudab niisuguse tõlkimise
ainult tõlkija seisukoht, et tekstiteisendamine ongi sama mis tõlkimine.
Siinse käsitluse rõhuasetust õigustab ka asjaolu, et tõlketurul
on praktiliselt ainuvaldavad instrumentaalset tõlkimist vajavad tööd.
Tüüpiline näide on kasutajajuhendid ja muud tooteid tutvustavad
tekstid, kus lähteteksti kirjutaja ja tõlkija on mõlemad ühesugused,
sarnaste oskuste ja vastutuspiiridega anonüümsed palgatöötajad, kelle
tekstid lähevad avaldamisele tootjafirma nime all. Tootjafirma on
alati ka tõlke initsiaator. Töötajatelt eeldatakse meeskonnatööd ja
lojaalsust tööandjale, millest tulenevalt sisaldub vähemalt ühe suure
tõlkekliendi kvaliteedijuhendis (Tavast 2005) nõue, et tõlge peab
vastama kirjeldatavale tootele, mitte vältimatult lähtetekstile.
Mudeli kuju ja esitusviis on inspireeritud arvutivõrkudes toimuvat
suhtlust kirjeldavast ISO OSI mudelist (Open Systems Interconnec-
tion ). Kui inimene soovib saata teisele inimesele näiteks arvet, siis
ta annab vastava käsu oma raamatupidamisprogrammile, see suhtleb
sõnumivahetussüsteemiga, see omakorda võrguprotokolle realiseerivate
komponentidega ja nii edasi järjest madalamale tasemele, kuni lõpuks
on arve saatmise soovist saanud ühtede ja nullide jada, mis esitatakse
elektrivõngetena ja saadetakse traatipidi adressaadi arvutisse. Seal
kordub kõik vastupidises järjekorras, kuni inimene saab kätte talle
mõeldud arve. Oluline on tähele panna kaht asja:
• arvet kui niisugust ei edastata, edastatakse üksnes elektrivõnked,
• edastamise ajal ei tähenda need elektrivõnked mitte midagi ja
neile luuakse tähendus alles palju kõrgematel kihtidel.
Inimsuhtlust võib kirjeldada samamoodi. Elektrivõngete asemel
on õhuvõnked või paberile tehtud märgid ning võrguprotokollikihtide
asemel on keelesüsteemi tasemed. Kui kõneleja tahab midagi öelda,
siis ta enam või vähem teadlikult valib selle väljendamiseks sobivad
vahendid alates pragmaatikast (kas anda otsene käsk aken kinni panna
või pigem märkida, et toas on jahe) ja semantikast (otsese käsu
valimisel tuleb selgelt rääkida aknast, mitte uksest) läbi tekstiõpetuse,
süntaksi, leksikoloogia ja ortograafia kirjatehnika või foneetikani välja
(kuidas kirjutada või hääldada sõna aken). Tekitatud õhuvõnked
jõuavad kuulajani, olles teel täiesti tähendusetud, ja kuulaja hakkab
Kaks liiki tõlkimist
177
neid dekodeerima, leides kuuldud helide hulgast üles tähed, sõnad ja
laused, ühestades sõnatähendused, analüüsides öeldu pragmaatikat ja
konstrueerides lõpuks kuuldu ja oma taustateadmiste põhjal arvamuse
kõneleja oletatavast suhtlustaotlusest.
Kuidas kodeerimine ja dekodeerimine täpselt käib, selle seletamine
ei ole siinsete ülesannete hulgas; piisab tõdemusest, et suhtlus kahe
aruka ja koostööle orienteeritud inimese vahel enamasti kuidagi toimib.
Praktiliselt alati saab kuulaja suhtluse tulemusena lisaks tegelikult
öeldule midagi teada ka sellest, mida kõneleja öelda tahtis, miks ta
seda ütles või millist muljet ta oma kavatsuste teemal jätta tahtis.
Kui tuua mängu ka tõlkimine, muudame suhtluse kakskeelseks:
kõneleja väljendub keeles, mida kuulaja ei mõista. Tarvis on mingit
vahendajat. Vahendajad aga võivad toimida mitmesugustel tasemetel,
nagu arvutivõrkudeski: päris madalal füüsilisel kihil töötav järgur
võimendab ja puhastab elektrivõnkumisi, ilma nendega edastatavatest
andmetest midagi teadmata; kõrgematel protokollikihtidel on üha
taiplikumad lüüsid, marsruuterid jne, mis võivad küll aru saada nt
sellest, kuidas bittidest paketid moodustuvad, aga  arvest  ega ammugi
mitte selle saatmise põhjustest ei tea ka nemad midagi.
Järguriga sarnane on hea masinakirjutaja, kes töötab märgitasemel,
kirjutades täpselt ümber käsikirjas olevad märgid. Mõnikord tohib
ta ka ortograafiavead ära parandada, aga midagi rohkemat tema
ülesannete hulka kindlasti ei kuulu. Sõnatasemel töötab sõnastiku
abil üksiksõnu asendav tõlkija (ka niisuguseid tegutseb tõlketurul).
Järgmisel, lausetasemel töötav tõlkija oskab juba sõnadest laused kokku
lugeda ja sihtkeelsete lausetega asendada, kuid ei mõista endiselt
nende sisu. Siit edasi võib veel eristada tekstitaset, kus jälgitakse
ka lausete omavahelisi seoseid ja vaadatakse, et neist ilus terviklik
sihttekst kokku saaks, kuid semantilist ega pragmaatilist analüüsi
endiselt ei toimu.
Tekstitasemeni küünivad praegused parimad
masintõlkesüsteemid, samuti töötab niimoodi suur hulk inimtõlkijaid.
Järgmine tase on semantika, kus tõlkija saab teadlikuks sellest, mida on
tekstiga öeldud, ja seejärel pragmaatika, kus jõuab kohale ka põhjus,
miks on just niimoodi öeldud. Igal neist tasemetest peaks tekkima
vastavatasemeline ekvivalents lähte- ja sihtkeelse teksti vahel, mida
on ka põhjalikult kirjeldatud ekvivalentsil põhinevates tõlketeooriates
kuni funktsionaalse ekvivalentsini välja.
Instrumentaalne mudel lisab veel ühe taseme – tõlkija kui inimese,
178
Tõlkimine
kui sel teemal pädeva suhtleja. Tõlkija osaleb kõigepealt lähtekeelses
suhtluses kuulajana, mõistab algse kõneleja suhtlustaotlust samamoodi
nagu teisedki lähtekeelsed kuulajad, ja võtab endale seejärel sihtkeelse
kõneleja rolli, väljendades nüüd juba oma (NB! mitte algse autori)
suhtlustaotlust sihtkeeles. Kui mõlemas keeles toimib suhtlus edukalt,
nagu see tavaliselt juhtub, siis jõuab algse kõneleja väljendada tahetu
lõpuks tõlkija abil sihtkeelse kuulajani.
Et tõlkija on inimene ja tal on oma suhtlustaotlus, mitte ta ei
vahenda kellegi teise oma, viib suhteliselt olulise mõtteviisimuutuseni:
tõlkija suurem vastutus, kõrgemad nõudmised talle ja koos nendega ka
kõrgem enesehinnang. Kuid mis peamine, niisugune mõtteviisimuutus
peaks tegema olemuslikult võimatuks suure osa nii koolitöödes kui
ka „päris” tõlgetes nähaolevatest vigadest, mis tekstipõhise (et mitte
öelda masinliku) tõlkimise puhul sarnanevad kahtlaselt tüüpilise
masintõlkesüsteemi omadele.
Muid jaotusaluseid
Valikut tekstiteisendamise ja oma suhtlustaotluse väljendamise vahel
on mõnikord kiusatus ära nihutada teiste sarnaste valikute peale. Üks
lihtsamaid selliseid on otsetõlke ja sihtteksti kõrge keelelise kvaliteedi
vahel. Need aga ei ole ju vastastikku välistavad, ja mis veel olulisem,
mõlemad on ühtmoodi võimalikud ükskõik kumma maailmavaate
korral. Keelekeskses maailmas on nad alati olnud teada ja  esindatud  ka
mitmesuguste dihhotoomiatena eri tõlketeooriates. Ka instrumentalis-
miga sobivad mõlemad, kuna toimiva sihtteksti kirjutamisel võib selle
sihtteksti funktsioon olla ka lähteteksti võimalikult täpne kirjeldamine.
Siin mõeldud vahe ei seisne mitte mingites sihtteksti parameetrites ega
selle seostes lähtetekstiga, vaid tõlkeprotsessis. Keelekeskne tõlkimine
on deterministlik  mehaaniline  teisendusprotsess, instrumentalistlik
tõlkimine põhineb sellel, et tõlkija tahab midagi. Ka tähttäheline
tõlge on instrumentalismiga kooskõlas, kui tõlkija seda teadlikult
teistele variantidele eelistab. Teine levinud jaotus on tõlkimise ja
lokaliseerimise (tõlkimine pluss kultuurikontekstiga kohandamine)
vahel. Ka siin on kommentaar sama: need ei ole vastastikku välistavad
ja mõlemad on võimalikud kummagi maailmavaate korral.
Kaks liiki tõlkimist
179
21.3
Tõlkemudelite levikust
Aastal 2008 läbi viidud tõlketuru-teemalise küsitluse (Möldre 2008,
Rand 2008,  Vain  2008, Kõrvek 2009, Ohak 2009, Raidma 2009,
Tavast 2008) üks eesmärke oli teada saada tõlkebüroode seisukoht
kirjeldatud tõlkemudelite teemal. Kas Eesti tõlketurul tõlkimise nime
all pakutav teenus on lähteteksti teisendamine või uue sihtkeelse
teksti kirjutamine? Kas  tõlkebürood  vastutavad oma sõnade eest? Kas
nad eeldavad, et tõlkija vastutab oma tõlkebüroole saadetavas tekstis
olevate sõnade eest?
Pea pooled vastajad väljendasid nende küsimuste juures arusaa-
matust või kõhklesid vastamisel märkimisväärselt kaua. Tõlkimist
võetakse nii iseenesestmõistetavana, et selle üle naljalt juurdlema ei
kiputa.
Suhtumine originaali sisuvigade parandamisse oli veidi lihtsam
küsimus. Intervjueeritavatele kirjeldati hüpoteetilist olukorda, et
lähtetekstis on sisuviga ja kliendiga on võimalik suhelda ainult tõlkele
kaaskirjaga kommentaari lisamise teel, ning küsiti, kas viga tuleks
parandada või mitte.
Keelekeskse lähenemise korral oleks lähteteksti sihttekstist teisen-
dades muidugi mõeldamatu seda teksti omalt poolt kuidagi muuta.
Nii väljendaski 12 bürood seisukohta, et tõlkijal ega bürool ei ole
lubatud sisuvigu parandada. Nagu üks vastaja väljendas, on nad
kõigest tõlkijad, mitte autorid.
Siiski vastas 21 bürood, et seda tehakse kogu aeg, sageli isegi klienti
informeerimata, rääkimata loa küsimisest. Öeldi ka, et kliendid ootavad
vigade parandamist, ja et ühtki büroo tehtud parandust ei ole kliendid
kunagi valeks tunnistanud. Üks vastaja põhjendas, et parandamata
veaga tõlke saatmine põhjustaks üksnes tarbetut ajakulu, kuna klient
peaks tõlke tagasi saatma palvega viga siiski ära parandada. Sest
miks peaks vastutusvõimeline inimtõlkija teadlikult ütlema midagi,
mis ei vasta tõele? See võib kõne alla tulla ainult koostööprintsiipi
mittejärgivates suhtlussituatsioonides nagu reklaami- või õigustõlge,
kui klient seda otse nõuab.
Rohkem läbimõeldust käibetõdede asemel oleks parem ka tõl-
kebüroodele endale. Otsese tulemusena saadaks paremad hindamis-
ja töölevõtukriteeriumid. Kui turuosalised suudaksid selgesõnaliselt
kokku leppida, mis see on, mida nimetatakse tõlkimiseks, või kuidas
180
Tõlkimine
tunda ära kõrget kvaliteeti, siis oleks neid asju palju lihtsam ka
klientidele ja tõlkijakandidaatidele selgitada.
Peale selle annaks instrumentalismi omaksvõtmine pikemas pers-
pektiivis tulemuseks elukutse prestiiži paranemise, tõstes tõlkijad
ühiskonna hierarhias sekretäride tasemelt (kus oodatakse käskude
täitmist) arhitektide, juristide ja arstide tasemele (kus oodatakse
ka kliendi tellimuse täitmisel isikliku arvamuse omamist, vajadusel
kliendi harimist jne). Juba praegu leidus vastajate hulgas büroosid,
mis on oma suuruse või väga kitsa spetsialiseerumisega saavutanud nii
palju edu ja enesekindlust, et ei kohku tagasi klientide harimise, oma
põhimõtetega mittesobivate tööde äraütlemise või mõne kliendirühma
(eriti vähekogenud klientide nagu eraisikud või Eesti lõppkliendid)
täieliku vältimise eest.
Lõpetuseks üks tore tsitaat projekti EAGLES lõpparuandest1, kus
tõlked paigutatakse kvaliteedi alusel järgmisele skaalale.
• toortõlge,
• tavalise kvaliteediga tõlge,
• eriti kõrge kvaliteediga tõlge,
• uus sihtkeelne tekst ühe või mitme lähtekeelse teksti põhjal.
Tõlkebüroode arvamustest huvitavamad oleksid tegelikult tõlke
lõppklientide omad. Nende saamist raskendab küsitletavate kätte-
saamatus (suurtest tõlget ostvatest organisatsioonidest on keeruline
üles leida inimest, kes tegelikult otsustab tõlkele esitatavad nõuded)
ja info konfidentsiaalsus. Aga kui keegi lugejaist plaanib inimeste
küsitlemisel põhinevat lõputööd, siis see oleks üks väga vajalik teema:
mida tõlke initsiaatorid tegelikult tahavad, kui nad tõlkeks nimetatava
asja tellivad?
1http://www.issco.unige.ch/en/research/projects/ewg95/
Kaks liiki tõlkimist
181
Lühidalt
Kui jaotame tõlkimiseks nimetatavaid olukordi ülesande järgi,
mille tõlkija endale võtab, jõuame kahe selgelt eristuva tõlkeliigini.
1. Tõlkija on vahend
• Tõlkimise objekt on lähtetekst.
• Tõlkijalt nõutakse lähtekeele oskust.
• Huvitavad parameetrid on (kontrastiiv)lingvistilised:
– kas sihttekst on grammatiline?
– kas sihttekst järgib lähte- või sihtkultuuri norme?
– kui lähedaselt sarnaneb sihttekst lähtetekstile?
• Tõlkija on vahendaja ega vastuta sihtteksti sisu eest.
• Hinna suurusjärk on 0.04 eur/sõna.
• Otsene konkurents masintõlkega.
2. Tõlkija on tegija
• Tõlkimise objekt on tõlkija arusaam initsiaatori suht-
lustaotlusest, mis on vältimatult subjektiivne.
• Tõlkijalt nõutakse eriala tundmist, sihtkeele oskust,
lähtekeele oskust.
• Huvitavad parameetrid on keelevälised:
– kas sihttekst täidab eesmärgi, milleks ta on loodud?
– kas sihtteksti tajutakse tõlkena?
• Sihttekstiga väljendab tõlkija oma suhtlustaotlust.
• Sihtkeeles teeb tõlkija asju sõnade abil.
• Tõlkija on sihtteksti autor ja vastutab selle eest
täielikult; ka selle sisu eest, analoogselt ükskeelse
kirjutajaga.
• Hinna suurusjärk on 0.12 eur/sõna.
Tõlketurul pole sel teemal kuigi palju selgust.
• Eesti tõlkebürood jagunevad nende kahe mudeli pooldamise
mõttes umbes pooleks.
• Sageli ei ole seisukoht sel teemal ei läbi mõeldud ega ammugi
mitte kuskil bürood tutvustavates materjalides avaldatud.
• Mõlemat tegevust nimetatakse tõlkimiseks, mistõttu klient
ei tea ette, kumba teenust ta saab, ja tõlkija ei tea, kumba
büroo ootab.
• Selgemalt läbimõeldud seisukohad, võibolla ka nende kahe
tegevuse erinev nimetamine, aitaks kaasa turu korrastamise-
le (kumbki seltskond saaks rahus oma teenust pakkuda) ja
tõlkija elukutse prestiiži parandamisele.
182
Tõlkimine
Küsimused
40. Eelduste peatükis kirjutasime, et mõni keelealane toiming ongi
kujuteldav ainult ühe viisi korral suhtlust seletada. Tõenäoliselt
on teil olemas seisukoht suhtluse toimimise teemal, kas tähendus
on keelendite või suhtlejate parameeter. Samuti on teil nüüdseks
loodetavasti kindel seisukoht tõlke olemuse teemal, kas tõlkimise
objekt on lähtetekst või tõlkija enda mõtted. Kas need teie
seisukohad on omavahel kooskõlas?
41. Kui ise oma tahtmise järgi tegemine toob sisse kolm korda
rohkem kui teiste käskude täitmine, miks siis ikkagi valivad väga
paljud tõlkijad käsutäitmise?
Lugemist
• Lühidalt ja kriitiliselt erinevatest teooriatest (ekvivalentsus,
eesmärgipõhisus, kuid ka kultuur ja lokaliseerimine): Pym
2010
• Nord 1997 annab ülevaate funktsionalistlikest teooriatest.
• Mitmeid algupäraseid tekste sisaldab Translation Studies
Reader (Venuti 2004)
• Mitmekülgne kogumik, mis sisaldab nii teoreetilisemat
laadi artikleid, kui erinevate tekstižanrite põhjal tehtud
uurimusartikleid: Hansen et al. 2004
22
Tõlkimise kokkuvõte
Tõlkimine on samasugune keelekasutus nagu ükskeelne kõnelemine:
inimesel on suhtlustaotlus ehk mingi mõte, mida ta soovib väljendada,
ja seejärel ta väljendab seda. Kas mõtte tekitamiseks on kasutatud
mõne muukeelse teksti lugemist, ei olegi nii väga oluline.
Suhtlustaotluse omamiseks või üldse millegi tahtmiseks on tehnika
praeguse arengutaseme juures vältimatu inimmõistuse olemasolu.
Ainult inimene on võimeline omama suhtlustaotlust ja seda väljendama;
masinad veel mitte. (Ühel päeval üks masin solvub selle väite peale. Siis
ongi käes aeg, kus masinad saavad inimese kombel tõlkima hakata, sest
solvumiseks ja suhtlustaotluse omamiseks läheb tarvis umbes sarnasel
määral töötlusvõimsust.)
Tõlkijad, kes soovivad lähteteksti austada ja kardavad oma
suhtlustaotlust tõlkes väljendada, konkureerivad otseselt masintõlke-
süsteemidega. Veelgi enam, selline professionaalne alaväärsuskompleks
vähendab kogu elukutse prestiiži ühiskonnas, kisub alla hindu ja
süvendab klientide muljet, et suvalise pikkusega tõlge peaks valmis
saama hiljemalt järgmise päeva hommikuks.
Lisaks ei leidu lähteteksti teisendava tõlkimise kirjeldamiseks
niisugust suhtlusteooriat, millega need tõlkijad ise nõus oleksid. Ainult
fikseeritud koodi mudeli korral on lähtetekstil mingi objektiivne
tähendus, mida saaks tekstist ilma inimmõistuse abita tuvastada ja
seejärel lähtetekstitruult tõlkida; selle mudeli tõsiseid pooldajaid on
aga raske leida. Samuti ei leidu ilmselt tõlkijat, kes tõsiselt arvaks, et
igal tekstil on olemas täpselt üks õige tõlge. Aga kui õigeid tõlkeid
on mitu, siis nende vahel valimine on ju tõlkija otsustada, ehk tõlkija
ikkagi on inimene, kes teeb asju.
184
Tõlkimine
Tõlkimise siinse käsitluse peamine mõte ongi julgustamine. Jah,
tõlkija on küll inimene. Jah, ta tohib oma pead mõtlemiseks kasutada.
Jah, ta tohib asju tahta ja seda ka välja öelda. Jah, ta tohib klienti
harida või vajadusel töö vastuvõtmisest keelduda. Jah, ta tohib saada
pigem arhitekti kui ehitustöölise palka.
IV
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja
hindamine
23
Mis on kvaliteet
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine on lõppkokkuvõttes
kõik mingil viisil suunatud tekstide kvaliteedi parandamisele – aga
mis see kvaliteet on? Nagu paljudest siinses õpikus käsitletavatest
asjadest, räägitakse ka kvaliteedist kui millestki enesestmõistetavast
ja ülevalt antust. Inimesed väidavad (ja ilmselt tõesti usuvad ka
ise) end olevat võimelise objektiivselt määrama tõlke või muu teksti,
tõlkija, tõlkeprotsessi vms kvaliteeti. Samas ei osata vastata küsimusele
kvaliteedi määratluse või mõõtmismeetodite kohta.
Järgnev käsitlus keskendub tarbetekstide tõlgete toimetamisele,
aga peaks üsna edukalt olema üldistatav ükskõik millisele tegevusele
teiste inimeste tekstide kallal. Hoides kinni raamatut läbivast vastutuse
joonest, üritame näidata, kuidas rohkesti eriarvamusi põhjustavaid
suhteid toimetaja (hindaja, kvaliteedikontrollija) ja autori (tõlkija)
vahel on võimalik kirjeldada nende ülesannete jaotuse kaudu. Kui
teksti eest vastutaja on paigas, siis peaaegu kõik muu järeldub sellest.
23.1
Tõlkekvaliteet
Tõlkimise peatükis kord juba mainitud tõlketuru-teemalise küsitluse
(Möldre 2008, Rand 2008, Vain 2008, Kõrvek 2009, Ohak 2009, Raidma
2009, Tavast 2008) põhjal peavad eranditult kõik vastanud tõlkebürood
oma konkurentsieeliseks teistest paremat kvaliteeti. Teisiti pole see ka
mujal, vt nt Beninatto 2007. Kui jätta kõrvale sellise enesetaju ilmselge
ebaadekvaatsus1, siis kvaliteedi definitsioon vajab ikkagi täpsustamist.
1Tuntud anekdoot, mille järgi 90% inimestest peab end keskmisest paremaks
autojuhiks, on sellega võrreldes üsna süütu.
188
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
Tõlkealal on teada kaks üsna erinevat kvaliteedi liiki, tõlke- ehk
tehniline kvaliteet ja teenuse- ehk funktsionaalne kvaliteet, mida sageli
ka omavahel segi aetakse. Enne kvaliteediga tehtavate toimingute
(hindamine, kontroll, toimetamine) juurde asumist proovime kvaliteedi
definitsiooni veidi kitsendada: allpool tuleb juttu ainult tõlkekvali-
teedist. Teenusekvaliteeti kui suhtlusest üsna kaugel seisvat nähtust
üksnes mainime infoks ja tõlkekvaliteediga segiajamise vältimiseks.
Kui tõlkimisega seoses kvaliteedist räägitakse, siis mõeldakse
enamasti tõlkekvaliteeti. Tõlkeid on hindaja sisekaemuse alusel alati
hinnatud ja praegugi võib tõlketeoste arvustustest lugeda kvantifitseeri-
mata ja mittekontrollitavaid väiteid stiilis „tõlge on üldiselt kohmakas”,
„tõlge on üldiselt ladus” või „tõlge vajanuks toimetamist”.
Niimoodi määratletuna on kvaliteet äärmiselt subjektiivne. Seda
peetakse sihtteksti omaduseks, kuid nagu eelduste peatükis nägime, on
see sarnaselt tähendusega pigem ikka hindajate omadus. Igal hindajal
on sama teksti kvaliteedi kohta oma arvamus ja need arvamused on
omavahel sageli lausa vastandlikud:
• tõlge peab edasi andma originaali sõnad,
• tõlge peab edasi andma originaali mõtte,
• tõlge peab kõlama kui  originaal ,
• tõlge peab kõlama kui tõlge,
• tõlkes peab kajastuma originaali stiil,
• tõlkes peab kajastuma tõlkija stiil,
• tõlkes tuleb säilitada originaali ajastu hõng,
• tõlge tuleb kohandada vastavaks kaasaja normidega
• jne.
Loodetavasti on praeguseks ilmne nende küsimuste  sõltuvus
pooldatavast suhtlusteooriast ja kitsamalt ka tõlkimise definitsioonist.
Kui olla seisukohal, et sõnadel ei ole tähendusi, siis ei saa neid ju ka
edasi anda. Kui tõlkimise definitsioon ei sisalda uue sihtkeelse teksti
kirjutamist lähteteksti(de) põhjal, siis ilmselt ei tohiks ka tõlkest jääda
muljet sellisest tegevusest (või siis ei kuulu hinnatav tekst niimoodi
arvajate jaoks tõlgete hulka). Kui tõlkija on tekstiteisendusmehhanism,
siis tal ei saa olla oma stiili. Ja vastupidi.
Tõlkekvaliteedi teemaliste arvamuste ühtlustamiseks või vähemalt
võrdlemiseks on ikka ja jälle proovitud ka mingeid täpsemaid
kvaliteedikriteeriume sõnastada. Formaliseeritumatel juhtudel koosneb
Mis on kvaliteet
189
tõlkekvaliteet vähemalt järgmistest alamparameetritest (vt nt House
1997, 2001, Sinivee 2004, Tavast 2005).
• Täpsus
– vastavus lähtetekstile
– sisuline tõelevastavus (sõltumata lähteteksti tõelevastavu-
sest)
• Keeleline korrektsus
– õigekiri
– morfoloogia
– süntaks
– vastavus muudele sihtkeele normingutele
– stiil
• Ühtlus
– sisemine järjekindlus
– vastavus etteantud sõnastikele, terminibaasidele või tõlke-
mäludele
– vastavus stiilijuhenditele
• Vastuvõetavus
– vastavus lugejate (oletatavatele) ootustele
– sobivus sihtkultuuri konteksti
23.2
Teenusekvaliteet
Teenusekvaliteeti kui tõlkeprotsessi omadust on palju lihtsam kvantifit-
seerida ja selle kohta on olemas lausa riiklik standard EVS-EN 15038
(Standardikeskus 2007). Standardi järgi koosneb teenusekvaliteet
lühidalt järgmistest aspektidest.
• Põhinõuded
– juhtimine
– töötajate kvalifikatsioon
– töötajate enesetäiendamine
– tehnilised ressursid
– kvaliteedijuhtimissüsteem
• Teenuseosutaja suhtlemine kliendiga
– töö teostatavus ja vastuvõtmine
– kliendilepingu sisu
– kliendiinfo kasutamine
190
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
• Tõlketeenuse osutamise kord
– projektijuhtimine
– ettevalmistamine
– tõlkimine
– toimetamine
Standardi 15038 kasutamisel kvaliteedinõuete alusena tuleb  pide -
valt  meeles pidada, et ta reguleerib peamiselt tõlkimisel osalevate
isikute ringi ja nende pädevust, sedagi üsna üldsõnaliselt (nt oodatakse
tõlkijalt „oskust tõlkida teksti nõutud tasemel”). Vähemal määral
reguleerib standard ka tõlkeprotsessi: „Tõlkija annab lähtekeelses
tekstis esitatud mõtte edasi sihtkeeles, koostades teksti, mis vastab
sihtkeele reeglitele ja projekti planeerimisel saadud juhistele.” Samas
muidugi ei täpsustata, kuidas tuvastada lähtekeelses tekstis esitatud
mõtet või milliseid meetodeid võiks kasutada selle edasiandmiseks.
Seega ei taga isegi standardi täpne järgimine midagi tulemuse
kvaliteedis; võib üksnes loota, et teenusekvaliteet ja tõlkekvaliteet
kuidagi omavahel korreleeruvad, ehk et kirjeldatud pädevusnõuetele
vastav tõlkebüroo väljastab mingis mõttes paremaid tulemusi kui neile
nõuetele mittevastav konkurent.
Lisaks kujutab rahvusvaheline standard endast kompromissi eri
riikide kommete vahel, mis pahatihti viib selleni, et tulemus ei vasta
täpselt ühegi riigi omadele. Nagu allpool näeme, on konkreetselt
Eesti tõlkebüroode tööprotsessid üldiselt täiesti teistsugused. Mitte
halvemad, vaid teistsugused.
Tulles veel korraks tagasi Eesti tõlkebüroode seisukohtade juurde
– väga vähesed neist oskasid midagi vastata küsimusele kvaliteedi
definitsiooni kohta. Kõigepealt vastati teemast mööda, öeldes et
kvaliteet on hea, kõrge, Eesti parim, kliente rahuldav vms. Korduma
kippus ka kombinatsioon, et tõlkijatelt nõutav kvaliteet küll defineeriti
kuidagi, enamasti tõlkekvaliteedi kategooriates, aga enda pakutav öeldi
olevat lihtsalt hea. Üldine oli ka tõlke- ja teenusekvaliteedi segiajamine,
näiteks pandi ühte patta grammatiline korrektsus, stilistiline ühtlus
ja EVS-EN 15038. Veel üks korduv muster oli anda pikk vastus tõlke-
ja/või teenusekvaliteedi kohta ja jõuda kas selle lõpuks või ka mõne
järgmise küsimuse vastuses tõdemuseni, et lõppeesmärk on ikkagi
tagada kliendi rahulolu.
Kokkuvõttes on tõlkebüroode seisukohtade teemal keeruline
järeldada midagi peale arvamuste suure muutlikkuse. Kvaliteeti
Mis on kvaliteet
191
peetakse oma konkurentsieeliseks hoolimata sellest, et kvaliteedi
defineerimise vajadus põhjustab märgatavat ebakindlust. Kvaliteedi
all võidakse silmas pidada ükskõik mida, alates mitmesugustest
eelteoreetilistest ja subjektiivsetest ettekujutustest kuni konkreetse
kliendi üksikasjalikult dokumenteeritud nõudmiste täpse järgimiseni.
Sellest veel eraldi ja siin täiesti käsitlemata teema on teenus, mida
büroo tõlkimise nime all tegelikult pakub - võib olla, et bürood töötavad
oma sõnade järgi, aga võib ka mitte olla. Sellises olukorras võiks
kasu olla suuremast läbipaistvusest, võrreldavusest ja võibolla isegi
regulatsioonist. Kui kõik bürood pakuvad kõrgekvaliteediliseks tõlkeks
nimetatavat teenust, aga nende pakutav on omavahel nii erinev, et ühe
büroo kõrgekvaliteediline tõlge võib teise büroo arvates üldse mitte
tõlkeks kvalifitseeruda, siis oleks klientidel hea teada, mida nad ikkagi
oma raha eest saavad. Mis on tõlge? Mis sorti tegevus on tõlkimine?
Kas selles sisaldub suhtlustaotluse omamine või mitte? Kui mõlemad
on võimalikud, kas neil kahel põhimõtteliselt erineval teenusel võiksid
siis ehk olla eraldi read tõlkebüroo hinnakirjas?
Lühidalt
• Kvaliteeti on tõlkealal kaht sorti:
– sihttekstile omistatav parameeter tõlkekvaliteet,
– tõlkeprotsessi parameeter teenusekvaliteet.
• Nende kahe segiajamine ja  ebakindlus  kvaliteedi definitsioo-
ni sõnastamisel on üldised isegi tõlkeala tippasjatundjate
(tõlkebüroode juhtide ja peatoimetajate) hulgas.
• Nagu tõlke definitsiooni puhul, nii aitaks suurem selgus ka
kvaliteedi teemal kaasa tõlketuru paremale toimimisele.
Küsimused
42. Miks on standarditud küll teenusekvaliteeti, aga tõlkekvaliteeti
mitte?
43. Kuidas saaks tõlkekvaliteeti standardida?
192
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
Lugemist
• Terviklikke tõlkekvaliteedi käsitlusi: House 1997, 2001,
Williams  2004, 2009.
• Tõlkekvaliteeti on üldises tõlkimise käsitluses maininud nt
(Nord 1997, Chesterman ja Wagner 2002).
• Eestikeelseid ülevaateid: Sinivee 2004, Vain 2008.
• Standardi EVS-EN 15038 (Standardikeskus 2007) kvalitee-
dinõuetega tasuks kursis olla, aga mitte neid liiga tõsiselt
võtta.
24
Toimetamise liigid
On tavaline, et eriti kirjalike tekstide valmimisse panustab keegi
veel peale teksti kirjutaja. Neid panustajaid on mitut eri liiki,
millest ka raamatu selle osa üsna pikk pealkiri. Kui ei ole vaja
vahet teha, siis nimetame parema üldnimetuse puudumisel kõiki
neid kirjutajajärgseid panustajaid siintoimetajateks. Toimetatavate
tekstide mõttes räägime peamiselt tõlkimisest, kuna raamatu rõhk
on oskussuhtluse mitmekeelsel osal. Kokku räägime seetõttu tõlke
toimetamisest, aga kõike järgnevat peaks saama edukalt rakendada
ka ükskeelsele suhtlusele ja muudele keelealase meeskonnatöö liikidele
peale kitsas mõttes toimetamise.
Pea kõik tõlkebürood väidavad, et neilt kliendile minevad tekstid
on alati toimetatud. Aga mis mõttes toimetatud? Peale toimetamise
eri liikide räägitakse veel ka korrektuurist, väljastusülevaatusest,
väljastusvalmidusest jm. Kokkulepet kõigi nende tegevuste sisu teemal
ei paista olevat ja selle saavutamine pole ka ühe õpiku võimuses,
mistõttu piirdume loodusest seni leitud mitmekesisuse kirjeldusega.
Ka toimetamise tööprotsessi kindlaksmääramisel on valikuvõima-
lusi üsna mitmes küsimuses. Kes vastutab sihtteksti kvaliteedi eest,
kas tõlkija või toimetaja? Kes peaks toimetaja muutused sihtteksti
sisse viima? Kas toimetaja peaks oma ettepanekuid põhjendama?
Kas alati või ainult vaidlustamise korral? Kas tõlkijal üldse on
võimalik toimetaja muutusi vaidlustada? Kellele jääb eriarvamuste
korral viimane sõna? Kuigi inimestel on enamasti tugevaid arvamusi
nendes küsimustes, leidub alati ka vastupidi arvajaid, mõlemal variandil
oma eelised ja puudused.
194
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
24.1
Tellija
Toimetamine
Tõlkija lähedast kolleegi, kes tema teksti kontrollib ja parandab, nime-
tatakse tavaliselt toimetajaks. Tõlkijal ja toimetajal on enamasti ühine
huvi kirjutada võimalikult hea sihttekst; lisaks võib toimetajal olla
täiendav ülesanne hinnata või koolitada tõlkijat oma ettepanekutega.
Enamasti peaks tõlkija ja toimetaja seega olema ühes paadis ja
koostööle orienteeritud.
Kvaliteedikontroll
Teine variant on kvaliteedikontroll – tõlkija ja kontrollija pole sama
meeskonna liikmed, sageli ei tunne teineteist ja võivad isegi teineteise
otsekontakte mitte teada. Eraldi kvaliteedikontrolli ehk valideeri-
mise teenus on välja kujunenud, kuna globaalsel turul tegutsevad
tellijad üldjuhul ei oska ise hinnata neile tõlkebüroost laekuvaid
tõlkeid kümnetesse keeltesse. Tõlge tellitakse ühelt tõlkebüroolt ja
kvaliteedikontroll  teiselt . Asjaajamine tõlkija ja kvaliteedikontrollija
vahel käib läbi sihtkeelt mitteoskava kliendi, mistõttu ettepanekute
vormistus ja põhjendus võib olla üsna täpselt reeglistatud. Kuna
toimetamise liikide teemal üksmeelt pole, võidakse niisugust kontrolli-
ja hindamisfunktsiooniga või ka lihtsalt tõlkijaga võrreldes erinevat
eesmärki taotlevat või erinevatest eeldustest lähtuvat töötajat samuti
toimetajaks nimetada. Oluline pole mitte nimetus, vaid eesmärkide
sarnasus või erinevus.
Kvaliteedikontrolli lõppeesmärk on muidugi samuti parem tekst,
aga tema vahetutes tööülesannetes on hindamisel ja tõlkija valimisel
suhteliselt tähtis roll, mis on muidugi vastuolus tõlkija eesmärkidega.
Hinnata saab kaht asja: tõlget ja tõlkijat. Vigaseks peetava tõlke
korral võib tõlkija puhtaks jääda, kui suudab tõestada, et  veaks
märgitud nähtus pole tema süü, vaid tulenes näiteks ebaselgest
tõlkeülesandest või mõne teise tõlkija varasemast tööst kohustusliku
tõlkemälu kaudu. Paljud negatiivsed hinnangud jäävad paratamatult
siiski kehtima ka tõlkija kohta, mis selle koostöömudeli puhul võib
tekitada pingeid tõlkija ja kontrollija vahel. Teine võimalik pingete
allikas on erinevad eeldused. Tõlkijal ja kontrollijal on loomulikult
erinevad idiolektid ja keelealased maitsed, aga erineda võivad ka nende
Toimetamise liigid
195
pooldatavad tõlkimise definitsioonid, suhtumised normatiivsetesse
keeleinfo allikatesse, arvamused kõnealuse kirjatüki eesmärgi kohta,
arusaamad tõlkeülesandest jpm. Loodame siinses peatükis näidata,
kuidas neid pingeid minimeerida.
24.2
Toimetatav valdkond
Tuntud toimetajaliigid on eriala- ja keeletoimetaja, kes tegelevad
vastavalt sihtteksti sisu ja vormiga. Üht teksti kaks korda toimetada
lasta on eriti langevate tõlkehindade taustal üsna suur  luksus , mistõttu
enamasti on need kaks funktsiooni ühendatud samas inimeses, kes
sarnaselt ideaalsele tõlkijale on kuidagimoodi hankinud mõlema
valdkonna teadmised ja kogemuse.
Veel suurem luksus on lisada kolmas, õigustoimetaja. Seda on
pidevalt tehtud vist küll ainult omaaegses õigustõlkekeskuses, kus oli
võimalik kvaliteeti odavusele eelistada.
Pärast toimetamist võidakse väljastusülevaatuse nime all eraldi
kontrollida sihtteksti formaalset vastavust nõudmistele. Näiteks kui
on nõutud, et kogu tekst peab olema tõlgitud, siis saab seda lausete või
lõikude kokkulugemise teel tuvastada. Või kui arvväärtused peavad
tekstis samaks jääma (mitte näiteks tollidest meetermõõdustikku
teisendatud saama), siis seda võib kontrollida üsna mehaaniliselt.
Mõnikord teebki väljastusülevaatust kas masin või sihtkeelt mitteoskav
tehniline  töötaja , mis erandite (number sõnaga välja kirjutatud,
tõlkimatule tootenimele käändelõpp lisatud vms) puhul tekitab
tõlkijale lisatööd oma valitud lahenduse põhjendamisel.
Korrektuuri mõistel ei tundu praegu olevat mingit üldtunnustatud
sisu. Tinalao aegadel tähendas see kahe inimesega tehtavat protse-
duuri , kus täht-tähelt võrreldi proovitrüki vastavust käsikirjale. Kui
tänapäeval sõna korrektuur kasutatakse, siis võidakse mõelda kas
keeletoimetamist, keeletoimetamise kõige pindmist õigekirjareeglitega
tegelevat osa või ka väljastusülevaatust.
196
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
24.3
Vastutuse jaotus tõlkija ja toimetaja
vahel
Lõpptulemuse kvaliteedi eest võib vastutada kas tõlkija või toimetaja.
Autoriõiguse järgi pole toimetajal suurt mingeid õigusi ega järelikult ka
vastutust, kuid kuna tavaliselt on toimetajad tõlkijatest nii kogenumad
kui ka positsioonikamad, siis võib toimetajakesksemaid tööprotsesse
esineda küll.
Toimetaja vastutuse korral tekib küsimus, mis asi see on, mida
tõlkija päevatööna teeb, kui tema töö lõpptulemus vajab teadaolevalt
toimetamist. Mis tunne on anda töö üle, ise teades, et see ei ole veel
valmis, ja kuidas see tunne mõjutab tulemuse kvaliteeti?
Vastupidisel juhul, kui vastutab tõlkija, on selge, et ta võib
optimaalse lõpptulemuse saavutamiseks kasutada mitmesuguseid
meetodeid alates vastete hoolikast valimisest kuni uue arvuti ostmiseni,
nende vahel kindlasti ka toimetamist. Kõik need tegevused on suunatud
kliendi vajaduste paremale rahuldamisele, mis enamasti sisaldab lugeja
teadvuse mõjutamist mingil viisil, st tõlkija (koos oma meeskonna ja
abivahenditega) kirjutab lugejale.
Toimetaja vastutuse korral on samal viisil lugejale orienteeritud
küll toimetaja, aga mitte tõlkija. Tõlkija teab, et tema tekstil on alati
ainult üks lugeja – toimetaja – ning see ei jäta mõju avaldamata
kirjutamisel tehtavatele valikutele. Tekib kiusatus jätta keerulisemad
tõlkeprobleemid toimetajale lahendada, kirjutada sihtteksti sisse
kommentaare toimetaja jaoks vms. Mis peamine – toimetajale ad-
resseeritus on üks järjekordne asjaolu, mis kallutab tõlkijat kirjutama
lähteteksti lingvistilist analüüsi, selle asemel et sihtkeeles sõnade abil
asju teha. Nii võivadki asjad paraku tegemata jääda, kui just toimetaja
neid tõlkija eest ära ei tee.
Veelgi enam, kui tõlkebüroo hinnakirjas on teenus nimega
„toimetamata tõlge”, siis mis asi see on? Mis on sisuliselt vahet
toimetamata tõlke ja suvalise märgijada vahel? Küllap sellise teenuse
pakkujad mõtlevad umbes samas liinis nagu tõlketeenuse standardi
EVS-EN 15038:2007 koostajad: kuna me ei suuda midagi lubada
sihtteksti ega selle kvaliteedi kohta, siis lubame vähemalt midagi
oma tööprotsessi kohta, või jätame selgesõnaliselt lubamata. Probleem
tõlkija motivatsiooniga aga jääb, õigemini on sellist teenust pakkuv
Toimetamise liigid
197
tõlkija eriti kummalises olukorras: ta teab kirjutades, et tema loodav
tekst ei ole lõplik, aga lisaks ka et keegi ei tee seda lõplikuks, vaid et see
saadetaksegi kliendile poolikuna ära. Tundub küll üsna demoraliseeriv
teadmine olevat.
Vastutaja valik oleneb muuhulgas järgmistest asjaoludest.
Kelle nime all tekst ilmub?
Paljudel juhtudel ainult tõlkija, kuid esineb ka kõiki muid kombinatsioo-
ne, nt juhendil või seadusel mitte kumbagi, romaanil mõlemad, mõnda
tüüpi ajaleheartiklil ainult toimetaja. Nimi ei pea olema esitatud
lõpplugejale, samamoodi mõjub ka autorsuse esitamine vahepealsetele
klientidele. Teksti oma nime all esitamine tekitab mingil määral
kindlasti vastutuse  tunnet  juurde.
Kes kelle tööle võttis?
Eriti väiksemates büroodes võib büroo omanik või juht olla ühtlasi
peatoimetaja ja saata kõik tööd välja iseenda nime kvaliteedigarantiina
kasutades. Võib aga olla ka vastupidi, et tunnustatud tõlkija palkab
oma tekstile mingi kindla ülesandega toimetaja. Sel juhul vastutab
kindlasti tööandjana toimiv pool.
Kes on tegelikult pädevam?
Tavaliselt toimetaja, aga eriti tõlke ja toimetamise tellimisel eri
büroodest võib kogemata juhtuda ka vastupidi. Lisaks pädevusele võib
erineda ka hoolsus, töö tegemiseks saadaolev aeg, töö subjektiivne
olulisus tegija jaoks vms. Siis järgneb kiire võimuvõitlus, ja tulemuse
kvaliteet hakkab olenema rohkem isikuomadustest kui mingitest
ettenähtud protseduuridest.
Kes peab end vastutavaks?
Kui tellija või tööandja ei ole selget protseduuri ette näinud, siis tekib
inimestel endil võimalus vabatahtlikult vastutus võtta, mõni teeb seda
ja mõni mitte.
198
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
24.4
Kui palju saab toimetaja tõlkijat
usaldada?
Tõlke toimetamisel on teoreetiliselt võimalik sihtteksti lähtetekstiga
võrrelda, pisteliselt võrrelda või üldse mitte võrrelda. Valik võib
arusaadavalt sõltuda ka algse tõlke vastuvõetavusest toimetajale ning
isegi ühe teksti toimetamise käigus muutuda. Üks praktikas kasutatud
skeem on alguses mitte võrrelda, üksnes kahtluste tekkimisel võrrelda
kahtlast kohta. Kui  kahtlus  ei saa kinnitust, jätkata endisel viisil, kuid
vea leidmisel võrrelda edaspidi kogu teksti.
Miks ei võiks alati võrrelda kogu teksti? Sest see ei ole teostatav.
Praktika näitab, et isegi suhteliselt hea tõlke läbiv võrdlemine ja
parandamine võtab kogenud tõlkijal rohkem aega kui algusest peale
uuesti tõlkimine. See on ka loogiline, kuna lisaks enda arvates veatu
sihtteksti tootmisele peab toimetaja niisugusel juhul aega kulutama
ka algse tõlkija lahendustega kohanemisele ja neist mõne kasutamisele
valmis tekstis. Kui siia lisada, et tavaliselt on toimetaja tasu
maksimaalselt kolmandik tõlkija tasust, aga  toimetama  satuvad üldiselt
just kogenumad (st kallimad) töötajad, siis tekib tugev motivatsioon
asendada lauskontroll võimaluste piires usaldusega. Tõlkijaid tuleb
lihtsalt valida ja koolitada sellisel viisil, et toimetaja saaks neid pimesi
usaldada.
Täieliku usalduse korral pole üldse tarvis toimetada või võib
piirduda sihtteksti sirvimisega. See on hell teema. Ühest küljest
väidavad küll pea kõik tõlkebürood, et kõik tekstid toimetatakse alati,
kuid selles on sageli kõrvaliste märkide (kasvõi juba hinnakirja) järgi
põhjust kahelda ning mõnel juhul on tõlkebüroost saadud siseinfo
põhjal lausa teada, et see ei vasta tõele.
Teisest küljest võib nii toimetajatelt kui ka tõlkijatelt kuulda
väiteid, et ilma toimetamiseta ei olegi võimalik head kvaliteeti
saavutada. Sellele on võimalik vastu seada reaalseid näiteid tõlkijatest,
kellel on aastaid õnnestunud klientide ülivõrdes rahulolu nautida ka
ilma toimetajata. Ka näiteks kogu käesolev raamat on toimetamata.
Mitukümmend pädevat inimest on sellest vigu otsinud ja ka leidnud,
mille eest oleme väga tänulikud, aga ühtegi siinkirjeldatud liiki
toimetamist raamat läbinud ei ole. Loomulikult saaks alati paremini.
Üsna mitu ümbertegemist või täiendamist vajavat kohta on ka teada,
Toimetamise liigid
199
aga need vajadused on sisulised ja nii põhjalikud, et vajaksid toimetaja
asemel pigem veel üht või mitut kaasautorit (palun võtke huvi korral
ühendust). Tüüpiliste toimetajamuutuste järgi ei tunne me samas
vajadust, näiteks ei ole mingit põhjust vältida sõna muutus kasutamist
siinses loomulikus ja paraku norminguvastases tähenduses. Loodame,
et ärritus, mida sellega normingu-usku lugejatele põhjustame, on
väiksem toimetajaga vaidlemise närvikulust, mille ise kokku hoidsime,
ja kokkuvõttes on maailm sellevõrra parem paik.
24.5
Muutuste sisseviimine
Kui toimetaja teeb oma märkused otse teksti, mitte ei teata neid
kuidagi eraldi tõlkijale, siis selle eelised on väiksem ajakulu ja lihtsus
toimetaja jaoks. Puudused: tõlkijal on vähem võimalust õppida oma
vigadest, raskem on anda tõlkijale vaidlustamise võimalust (juhuks
kui ka toimetaja on inimene, järelikult ekslik). Sobib, kui tulemuse
eest vastutab toimetaja, aega on vähe ja tõlkijat koolitada ei peeta
vajalikuks.
Teist äärmust, et tõlkija viib kõik muutused ise sisse, saab
tehniliselt korraldada mitut moodi. Endiselt on olemas toimetajad,
kellele meeldib lugeda paberil ja teha märkusi punase pastakaga
(või, vastupidi, hariliku pliiatsiga, et rõhutada teadlikkust ka enda
ekslikkusest). Umbes sama saab teha tekstitöötlusprogrammide kom-
mentaarifunktsiooniga. Formaliseeritumate töövoogudega juhtudel
kasutatakse palju muutuste tabeleid umbes järgmiste veergudega:
lähtetekst, toimetatav tõlge, pakutav uus tõlge, kommentaar, vea liik,
vea raskusaste, pluss mitmesugust tehnilist ja administratiivset infot
kõnealuse väljendi asukoha kohta. Päris mitteformaalsetes olukordades
on nähtud ka suulist kommenteerimist, kas kommenteeritavate kohtade
märkimisega tekstis või mitte. Kõigi nende variantide suuremat
töömahtu nii toimetaja kui ka tõlkija jaoks kompenseerib tõlkija
suurem kaasatus protsessi. Sisseviidavatest parandustest ta õpib,
vaidlustamine (kui see on lubatud ja vajalik) on aga lihtne.
Vahepealne variant on kasutada tekstitöötlusprogrammi muutuste
jälituse või failide võrdlemise funktsiooni, aga seda tuleb teha juba
käsikirjas ehk enne küljendamist. Küljendatud failis, eriti pdf-kujul,
pole märgitud muutusi enam nii mugav sisse viia. Õigemini neid
200
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
ei tohikski seal sisse viia, kuigi seda pahatihti tehakse, sest nii
hakkaks käsikiri ja küljendatud tekst lahknema ja sama teksti mingil
järgmisel kasutuskorral (mida tuleb sisuhalduse ajastul sageli ette)
tuleks muutused teha uuesti.
Teksti ja küljenduse lahushoidmine on muuseas veel üks (kuigi veidi
kõrvaline) koht, kuhu rakendada siinse raamatu keskset mõtet sisu ja
vormi lahushoidmise kohta. Tänapäeval on üsna vältimatu märgendada
tekstides sisu, mitte vormi – näiteks et järgmine sõna on tsitaatsõna,
mitte et järgmine sõna on kursiivis. Sisu märgendamise korral on
küljendus automaatne protsess, mida saab muutuste sisseviimise järel
kergesti korrata, mitte nädalatepikkune ja  kulukas  käsitöö nagu vormi
märgendamise korral. Ka muutmine ise on lihtne. Juba kasutatud
näide: kui siinses raamatus tahta tsitaatide märgistuses asendada
kursiiv jutumärkidega, siis selleks oleks vaja muuta üht programmirida,
mitte otsida tervest failist kursiivis sõnu ja ühekaupa otsustada, kas
need on tsitaadid või rõhutused.
24.6
Põhjendamine
Arusaadavalt on pidev põhjendamine toimetajale töömahukas, kuid
sellel on siiski olulisi eeliseid. Esiteks motiveerib just see töömaht
ise toimetajat tegema võimalikult vähe muutusi, ja tegema tõesti
ainult neid, mida ta põhjendada suudab. Kui põhjendused kirjutada ka
kliendile arusaadavas keeles, siis on lisaks algusest peale olemas lihtne
meetod viimase instantsi tõe väljaselgitamiseks: las klient otsustab.
Teiseks harib põhjendamine tõlkijat, ja kui viimane just õppimis-
võimetu pole, lihtsustab tulevaste tööde toimetamist. Kolmandaks
vähendab pädev põhjendamine solvumisi ja ajakulu vaidluste lahen-
damisel. Ja neljandaks on põhjenduste iseloomu järgi kohe näha, kas
toimetaja tunneb asja või mitte. Kui ikka põhjendusi ei tule või tuleb
põhjenduste asemel algsete väidete ümbersõnastusi (nt et kestahes
ei tohi kokku kirjutada, kuna see on adverbifraas1), siis ei ole selle
toimetajaga midagi peale hakata.
Põhjenduste võimalikest liikidest tuleb juttu järgmises peatükis.
1Igaks juhuks ka selgitus: muidugi kirjutatakse adverbifraas kes tahes alati
lahku, aga kestahes pole mitte adverbifraas, vaid adjektiiv, ja sellisena kirjutatakse
vältimatult kokku. Ehk üldisemalt: eesti keeles on kokku-lahkukirjutus semantika,
mitte ortograafia küsimus.
Toimetamise liigid
201
24.7
Vaidlustamine
Olenemata muutuste sisseviimise viisist võib tõlkijal olla võimalus
neid vajadusel vaidlustada või sisse viimata jätta. On nähtud isegi
mõlemapoolset hindamist tõlkija ja toimetaja vahel: toimetaja hindab
tõlkija tööd, aga ka tõlkija võib muutuse sisse viia või mitte, ja lisaks
hindab tõlkija iga toimetaja muutust kümnepallisüsteemis.
Kui kasutatavas protseduuris tehakse vahet vigade ja soovituste
vahel, siis on nende vaidlustamise võimalused ja meetodid tavaliselt
erinevad. Vea definitsioon sisaldab siis enamasti suhteliselt suurt
vaidlustuskindlust ja vastav muutus tuleb alati sisse viia; soovitus on
subjektiivsem, nõuab vähem põhjendamist ja on ka vähem kohustuslik.
Kui toimetaja (täpsemalt enamasti küll kvaliteedikontrollija)
ülesannete hulka kuulub ka vigade klassifitseerimine ja hindamine, siis
on tavaliselt tõlkijal võimalik vaidlustada ka ainult hinnangut, viies
muutuse enda siiski sisse.
24.8
Kellele jääb viimane sõna
Üldise reegli järgi on toimetatava teksti kirjutajal alati õigus, kui
just toimetaja ei suuda must valgel tõestada vastupidist. Erandid
on peamiselt ajakirjandus, kus toimetajad käivad oma jõupositsioonil
teiste inimeste tekstidega ilma nende loata üsna vabalt ringi, ja
olukorrad, kus lõpptulemuse kvaliteedi eest vastutab toimetaja, mitte
tõlkija. Viimane on levinud eriti väiksemates tõlkebüroodes, mille
omanik ja (pea)toimetaja on kunagi alustanud üksi vabakutselise
tõlkijana, teinud endale sellisel määral nime, et kõiki tellimusi ei jõua
enam ära täita, ja hakanud siis mahuga toimetulemiseks tõlkijaid tööle
võtma. Kliendile lähevad tõlked endiselt tema nime alt või vähemalt
tema isikliku kvaliteedigarantiiga, mis annab talle üsna legitiimse
õiguse muuta alltöövõtjate tekste täpselt oma äranägemise järgi.
24.9
Tekst ja metatekst
Valmis töö ärasaatmisel tuleks sihttekst rangelt lahus hoida kliendile
või toimetajale adresseeritud ütlustest. Kuigi tõlkijal võib olla mulje,
et kõik tema tekstid toimetatakse, või lootus, et klient vähemalt loeb
202
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
Joonis 24.1. Paberil lugejani jõudnud näide sellest, miks ei tasu tõlkija ja
toimetaja vahelist metasuhtlust korraldada sihttekstis endas.
tõlkeid enne avaldamist, ei tarvitse see mulje või lootus tõele vastata.
Kas ühekordse ajanappuse või üldise kokkuhoiupoliitika tõttu võib
tekst minna trükki ja avaldamisele täpselt sellisel kujul, nagu ta tõlkija
käest tuli.
Siit soovitus: tõlkijal tuleks alati kirjutada oma tekst nii, et see
võiks häda korral ka otse avaldamisele minna. Mitte ainult ei peaks
vältima  toimetajale adresseeritud kommentaare, tõlkimata tekstiosi,
mitme tõlkealternatiivi pakkumist toimetajale valimiseks, kahtlaste
kohtade märgistust ja muud metakommunikatsiooni, vaid tekst peaks
olema suunatud oma eesmärgi täitmisele (st lugeja informeerimisele
või veendmisele, mitte toimetaja nõudmiste täitmisele) ja selle üldine
kvaliteet peaks olema niisugune, mida tõlkijal poleks häbi enda nimega
seostada ka ilma toimetamata.
Sama soovitus muidugi ka toimetajale: ettepanekud tuleks tõlkijale
esitada sellisel viisil, et tekst oleks avaldamiskõlbulik ka juhul, kui
tõlkija millegipärast ei vii neid sisse. See tähendab jällegi, et toimetajalt
tõlkijale suunatud metakommunikatsioon tuleks edastada mingi muu
kanali kaudu, mitte sihtteksti osana.
24.10
Toimetamine tõlketeenuse standardis
Euroopa standard EN 15038, mis meile võeti üle tõlkemeetodil
(Standardikeskus 2007), esitab koostajate arusaama kompromissist
Euroopa tõlkebüroodes levinud töökorralduste vahel.
Toimetamise liigid
203
Standard kirjeldab  viit  tegevust, mida sihttekstiga pärast tõlkimist
teha saab:
• tõlke ülekontrollimine,
• toimetamine,
• erialane toimetamine,
• väljastusülevaatus,
• väljastusvalmidus.
Esimese ja viimastega on lihtne: oma töö kontrollib pärast
tõlkimise lõpetamist ja enne enda käest ära andmist üle tõlkija ise,
väljastusülevaatus tegeleb vorminguga ja väljastusvalmidus (jah, ongi
standardis selline omapärase vormiga termin tegevuse tähistamiseks)
teenuse üldistele tingimustele vastamise kontrolliga. Toimetamise ja
erialase toimetamise määratlemisel on aga standardis segi aetud kaks
dimensiooni – toimetaja pädevus ja tööprotsess.
Toimetaja, kes on sama standardi kvalifikatsiooninõuete järgi
lihtsalt kogenud tõlkija, kontrollib algteksti ja tõlketeksti võrdlemise
teel tõlke vastavust kokkulepitud eesmärgile ning soovitab parandusi.
Erialane toimetaja, kes on vastava valdkonna spetsialist sihtkeeles,
kontrollib algtekstiga võrdlemata tõlketeksti vastavust kokkulepitud
eesmärgile ja käsitletava valdkonna praktikale ning soovitab vajalikke
parandusi (jah, erialatoimetaja parandused on standardi järgi vajali-
kud, toimetaja omad mitte).
Standardis peetakse tõlke ülekontrollimist, toimetamist ja väljas-
tusvalmidust alati kohustuslikuks; erialane toimetamine ja väljastusüle-
vaatus sõltuvad kokkuleppest kliendiga.
Eesti tõlkebüroode praktika on sellest kompromissist küll üsna
kaugel ning standardit ei peeta täitmiskõlbulikuks isegi selle ülevõt-
mise lähedal seisnud büroodes. Peamine takistus on kohustuslikus
toimetamises vältimatult sisalduv lähtetekstiga võrdlemine, mis pole
ülalkirjeldatud põhjustel teostatav. Lisaks on standardis täiesti nimeta-
mata muud siinloetletud toimetamise liigid ja toimetaja funktsioonid.
204
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
Lühidalt
Toimetamiseks nimetatavate tegevuste skaala on üsna lai ja
üksmeelt selle osade nimetamise teemal pole, hoolimata standardi
EVS-EN 15038 olemasolust.
• Toimetaja võib teksti kirjutajat nii ühise eesmärgi nimel
aidata kui ka hindamise eesmärgil kontrollida.
• Toimetaja võib tegelda keelega, sisuga või mõlemaga.
• Tulemuse eest võib vastutada kas tõlkija või toimetaja.
• Toimetaja võib sihtteksti lähtetekstiga võrrelda või mitte.
• Muutused võib teksti sisse viia kas tõlkija või toimetaja.
• Toimetajal võib olla või mitte olla kohustus oma ettepane-
kuid põhjendada.
• Tõlkijal võib olla või mitte olla õigus toimetaja muutusi
vaidlustada.
• Igal juhul tasub toimetaja ja tõlkija vahelist infovahetust
pidada mingis eraldi kanalis, mitte toimetatavas tekstis
endas, sest sealt võib see kogemata lugejani jõuda.
Küsimused
44. Miks ei ole standardimistegevusest hoolimata suudetud kokku
leppida toimetamise eri liikide umbkaudseski sisus või eesmärgis?
Kas võiks olla tõenäoline, et seda suudetakse tulevikus?
Lugemist
• Toimetamise liikide klassifikatsioone on muidugi palju
erinevaid, sageli koos tõdemusega toimetamise definitsiooni
ebaselguse või muutlikkuse kohta. Vt nt Künzli 2007, Mossop
2007a,b, Robert 2008, Lee 2006 või eestikeelsed ülevaated
magistritöödest: Tõllasepp 2013, Lillemäe 2013.
• Standardi EVS-EN 15038 (Standardikeskus 2007) pakutud
toimetamise liikidega tasuks kursis olla, aga mitte neid liiga
tõsiselt võtta ega loota nende üleüldist aktsepteeritavust.
25
Toimetamise teemad
Toimetajate, kvaliteedikontrollijate ja hindajate töö objektiks peetakse
tavaliselt vigu. Paraku on viga taaskord nähtus, mida kiputakse
määratlemise asemel võtma enesestmõistetavana, ja mis seetõttu
põhjustab vaidlusi. Üritame järgnevas kataloogida kõigepealt nähtuste
liike, mida veaks ja seetõttu muutmist vajavaks ja/või negatiivse
hinnangu vääriliseks peetakse, ja seejärel argumente, millega võidakse
neid hinnanguid põhjendada.
25.1
Muutuste liigid
Nagu toimetamist, on ka vigu liigitatud paljudel eri viisidel, mis
lisaks liigitaja kogemusele ja eelistustele sõltuvad ka hindamise
eesmärgist: summatiivne (tõlkija valimine, sobivuse otsustamine, hinna
määramine) või formatiivne (tõlkijale tagasiside andmine tulevaste
tööde jaoks), vt nt Chesterman ja Wagner 2002, Williams 2004, 2009,
Valdre 2005, Vain 2008, Tavast 2008.
Järgnev liigitus põhineb ühest küljest seosel eelduste osas vaa-
deldud suhtluse seletamise viisidega ja teisest küljest tõlketurul
nähtud hindamiskommete üldistusel (vt nelja konkreetse kliendi
hindamissüsteemide kirjeldust Tavast 2005). Vea iseloomu järgi
eristatakse tavaliselt sisusse ja vormisse puutuvaid, kusjuures viimased
jaotatakse edasi mitmesse alamkategooriasse. Skaalad on paljudes
hindamissüsteemides olemas ka vea raskusastme kohta; siin  vaatleme
üksnes erinevust vea ja soovituse vahel.
206
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
Sisu
Kuna oskussuhtluse juures on soovitud sõnumi lugejaniviimine sageli
üsna oluline, kui mitte ainus oluline parameeter, siis mainitakse
sisuvigu ja -muutusi tavaliselt esimesena.
Lähtudes raamatu alguses käsitletud eeldusest, et tekstidel pole
tähendusi ilma pädeva interpretaatorita, tuleks sisu teemal väljenduda
muidugi üsna ettevaatlikult. Ainsad asjad, mille olemasolus tegelikult
kindel saab olla, on tõlkija ja toimetaja arvamused kõnealuste tekstide
sisu kohta. Korrektne oleks sisuviga kirjeldada kui hindaja arvamust
teksti eksitavuse kohta. Praktikas ollakse harva nii täpsed ja räägitakse
selle asemel teksti eksitavusest, nagu oleks see midagi objektiivselt
mõõdetavat. Tulemus on, et subjektiivsete arvamuste erinevuse korral
loetakse objektiivseks kõvema häälega või kõrgema positsiooniga
inimese arvamus, ehk sageli toimetaja oma.
Võimalike sisumuutuste jaotus eesmärgi ja mõju järgi:
• Muutused, mille eesmärk on tagada sihtteksti vastavus lähte-
tekstile. Neid teeb erialatoimetaja või selle puudumisel üldine
toimetaja. Nende levinuim põhjus on, et tõlkija pole lähtetekstist
aru saanud ja/või pole tal selle teemal midagi sihtkeeles öelda,
vaid ta üritab ühe keele sõnu mehaaniliselt teise keele omadega
asendada. Viletsast sihtkeeleoskusest tekib sisuvigu harva.
• Muutused, mille eesmärk on tagada vastavus kirjeldatavale  reaal -
susele (st teha sihttekst sisuliselt informatiivsemaks, täpsemaks
või õigemaks, olenemata lähteteksti vastavast parameetrist).
Neid teeb kas kogenud ja enesekindel toimetaja või, mida juhtub
vast enamgi, tõlke initsiaator ise. Reaalsuse ebaadekvaatne
kirjeldamine võib tekkida sellest, et tõlkija ei ole selle reaalsusega
tuttav (näiteks tõepoolest ei ole ise kasutanud seda masinat,
mille kasutajajuhendit ta tõlgib), või halvemal juhul tõlkija
veendumusest, et lugeja parimal võimalikul viisil informeerimine
polegi tema ülesanne, tema lihtsalt tõlgib (st transkodeerib).
• Muutused, mille eesmärk on teha tekst keeleliselt paremaks, kuid
mis ühtlasi tahtmatult teksti sisuliselt eksitavaks või vähemalt
mitmemõtteliseks muudavad. Neid teeb keele- või üldtoimetaja,
kes pole isegi aru saanud, millest jutt käib, rääkimata sellest, et
tal asja kohta midagi öelda oleks. Miks selline inimene teiste
tekste muutma tikub, on muidugi omaette teema.
Toimetamise teemad
207
Kohalikud reeglid
Tõlkeülesandes võib olla selgesõnaliselt mainitud kohustuslikke allikaid,
millega tõlge peab kooskõlas olema: terminibaasid, sõnastikud, standar-
did, stiilijuhendid, grammatikad, tõlkemälud, sama kliendi varasemad
tõlked vms. Siia kuulub ka ühtlus, st teksti kooskõla iseendaga. Kui
reegleid on kehtestatud, ja kui siis tõlge osutub nendega vastuolus
olevaks, siis on tuvastatud lihtne ja selge reeglite rikkumine, kus
tavaliselt ei ole suurt midagi vaielda.
Reeglite endi vaidlustamise soovi korral oleks seda tulnud teha
enne töö vastuvõtmist, või oleks tulnud töö käigus saavutada
reeglite muutmine, aga tagantjärele ei sobi tõlkijal viidata reeglite
põhjendamatusele, mõistetamatusele, kättesaamatusele vms.
Vastupidi samamoodi – kui reegleid tööülesandes kehtestatud ei
olnud ja tellija (toimetaja vms) ei ole neid ka töö käigus täiendavalt
tõlkijaga kokku leppinud, siis ei ole mingit alust neist ka toimetamisel
või hindamisel lähtuda.
Üldised reeglid
Lisaks konkreetse töö puhul selgesõnaliselt kokku lepitud reeglitele
võib olla eeldatud mingite muude, üldtunnustatuks peetavate reeglite
järgimist.
Üks võimalik veaksolemise kriteerium on vastuolu kirjakeele normi
või norminguga. Esimene on inimeste tegelik rääkimisviis, mille
kohta saab andmeid näiteks korpustest; teine on selle rääkimisviisi
kirjapanek, mõnikord koos suunamise ja soovitamisega, mida saab
järele vaadata normatiivsetest sõnastikest ja grammatikatest. Nagu
keelekorralduse peatükis näeme, on norm ja norming kohati omavahel
süstemaatiliselt vastuolus, seega on valik, kumba neist järgida, samuti
üks võimalik vaidlusküsimus, mis oleks hea kokku leppida pigem enne
töö algust kui hindamise faasis.
Mõnda üksikut liiki tekstides (riigiasutuste ametlikud dokumendid)
võib normingu järgimine olla kohustuslik keeleseadusest tulenevalt.
Tavalistes tekstides see kuidagi kohustuslik ei ole, ehk valik normi ja
normingu järgimise vahel sõltub peamiselt inimese keelekorralduse-
alastest hoiakutest. Nende vaidlustamine ei ole enam lihtne reegli-
rikkumise tuvastamine, vaid põhimõtteline filosoofiline vaidlus, millel
208
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
lahendust ei tarvitse ollagi. Kui üks arvab, et viide ÕSile (või vastupidi,
korpusele) on argument, ja teine pole nõus, siis ei saa seda lahendada
mitte mingisugusegi ÕSi- või korpuseviitega. Tõenäoliselt ei saa seda
üldse lahendada, sest nii põhimõttelisi veendumusi inimesed tavaliselt
muutma ei kipu, eriti mitte vaidluse käigus.
Mingil juhul ei kvalifitseeru keelevigadena tõlkija ja toimetaja
idiolektide erinevused või ka näiteks erinevad arusaamad kirjakeele
normist või normingust (oletades, viitega eelmisele lõigule, et on
suudetud kokku leppida, kumba neist järgida).
Teine teema, mida tavaliselt ei täpsustata, vaid peetakse üldiselt
teadaolevaks, on tõlkimise definitsioon, millest omakorda järelduvad
tõlkija volitused ja töömeetod. Tegelikult see definitsioon muidugi
kõigile ühtmoodi teada ei ole, nagu tõlkimise peatükkides nägime.
Tõlkija võib olla veendunud, et tema ülesanne on edasi anda
lähteteksti mõte; toimetaja või klient võib aga selle asemel oodata
head sihtteksti olenemata lähteteksti headusest. Praktika näitab, et
ka sel teemal on vaidlemine üsna lootusetu. Isegi kui tõlke tellija
on lähteteksti autor, kes selgesõnaliselt palub tõlkijal lähteteksti
kohmakusele tähelepanu pööramata kirjutada hea sihttekst, leidub
tõlkijaid, kes truult kopeerivad ja võimendavad lähteteksti puudusi,
kuna see ongi nende arvates tõlkija töö.
Stiil ja maitse
Kui vastuolu selgesõnaliselt kokkulepitud või muidu üldtunnustatud
reegliga tuvastada ei õnnestu, aga midagi tundub siiski valesti olevat,
siis on tegemist ilmselt maitseerinevustega.
Leidub töövoogusid, kus maitseparandused ei tule üldse kõne
alla; levinumal juhul on nad siiski lubatud, kas soovituste või isegi
käskudena.
Maitseküsimuste hulka kuuluvad kõik ülal loetlemata muutuste
liigid, sh kõik teksti sujuvuse, sihtkeelepärasuse, loetavuse jms-ga
põhjendatavad (kui just ei viidata vastavale empiirilisele uuringule,
mis on aga äärmiselt haruldane).
Inimeste võimed, sh sõnaseadmisoskus on muidugi erinevad, ja
toimetajateks satuvad tavaliselt üsna võimekad tõlkijad või kirjutajad.
Seega pole üldse välistatud, et toimetaja maitse tõepoolest ongi parem
kui kirjutaja oma. Mõlema meelerahu parandamiseks on aga oluline
Toimetamise teemad
209
pidevalt meeles pidada sedasorti muutuste subjektiivsust, st asjaolu,
et arvamused võivadki olla erinevad, kusjuures mõlemal on täpselt
ühtemoodi õigus.
Soovitused
Olenevalt kõnealusest tööprotsessist võivad igat eelnimetatud liiki
nähtused kuuluda ranges mõttes vigade hulka, mis vältimatult toovad
kaasa negatiivse hinnangu ja mille parandamine on tõlkijale vähemalt
mingil määral kohustuslik, või ka leebemasse soovituste klassi, mille
sisseviimine on tõlkija otsustada ja mis negatiivset hinnangut toovad
kaasa kas vigadest vähem või üldse mitte.
Soovitusi, eriti kui nende mittearvestamine ei tee tõlkijale juurde
rohkem tööd kui soovituse läbilugemine, pole tõepoolest hädavajalik
põhjendada. Need on toimetaja heatahtlik nõuanne, kuidas tõlkija
tema arvates saaks praeguse teksti paremaks teha ja ka ise areneda.
Mõned neist teevad tõepoolest teksti mingis mõttes paremaks, ja
muude segavate asjaolude puudumisel ei tohiks nende sisseviimine
tõlkijat ka kuidagi kahjustada.
Seevastu käsud või veaksmärkimised kui selgelt ründavad ja tõlkija
nägu kahjustavad aktid võiksid olla vastava rangusega ka põhjendatud
või, kui töökorraldus ei näe iga muutuse põhjendamist ette, võiks
toimetaja olla valmis vähemalt vaidlustuse korral argumenteeritult
vastama.
25.2
Põhjenduste liigid
Kuna inimesed on erinevad, siis ei saa kunagi välistada vaidluste
tekkimist tõlkija ja toimetaja vahel, kus vähemalt üks neist peab
oma valikuid põhjendama. Milliseid põhjenduste liike võiks sealjuures
kasutada?
Empiirilised põhjendused
Täiesti vettpidavalt saab oma seisukohti põhjendada empiiriliselt
ehk korpuseuuringu või pädevate informantide küsitlemisega. Need
uuringud peavad ainult olema teaduslikus mõttes korrektsed, st valimid
esinduslikud ja andmetöötlusmeetodid asjakohased, muidu langeb
210
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
põhjendus kohe demagoogiasse – subjektiivset põhjendust üritatakse
petlikult esitada objektiivsena.
(52) Google’i otsingutulemuste põhjal on vorm teemante umbes kümme
korda levinum kui vorm teemanteid.
Näite 52 põhjendus on igati korrektne ja katset ennast on lihtne
korrata. Tulemuste tõlgendamine on muidugi iseasi: Google’i näidatava
leidude arvu usaldusväärsuse teemal on kuulda olnud erinevaid  arva -
musi, vähemalt osa indekseeritud materjalist on ise juba toimetatud
(st on oht kasutada toimetamise tulemust sellesama toimetamise
põhjendusena) ja pealegi ei järeldu sellisest levikuerinevusest ilma
täiendavate eelduste lisamiseta midagi vähemlevinud vormi lubatavuse
kohta.
(53) Sõna saarlane esimesest sajast leiust Google’i otsingutulemuste hulgas
on 57 juhul silmas peetud Saaremaa elanikku ja 43 juhul suvalise saare
elanikku.
Näide 53 enam empiiriline ei ole, sest tekstis sõna tähenduse
tuvastamine on subjektiivne tegevus ehk meetod on siin sisekaemus
ja tulemuseks on andmed uurija keeletaju kohta, mitte sõna saarlane
tähenduse kohta (vt nt Huumo 2007). Aus ja täpne järeldus niisugusest
tähenduseuuringust oleks, et „minu arvates on 57 juhul ..”. Kui
vestlejad lähtuvad samadest eeldustest, võib selle lühendamine kujule
57 juhul on .. olla igati mõistlik suhtluse ökonoomia. Kui aga eeldused
ei ole teadaolevalt kokku lepitud, st võib juhtuda, et kuulaja ei saa olla
kindel, et kõneleja on teadlik oma ekslikkusest, siis tähendab selline
lühendamine oma subjektiivse arvamuse esitamist objektiivse tõena,
mis kuulub  demagoogia  valdkonda.
Muid teemasid peale tähenduse, mida põhimõtteliselt saaks empiiri-
liselt uurida, aga millest rääkimisel uuringuid pea kunagi tehtud ei ole,
vaid põhinetakse iseenda kõhutundel: loetavus, arusaadavus sihtrühma
jaoks, vastuvõetavus sihtkultuuris. Muidugi võib hindaja kõhutunne
nendel teemadel olla vägagi adekvaatne, ja sageli ongi. See aga ei
muuda asjaolu, et uuringuid tehtud ei ole, st hinnangu adekvaatsus on
läbinisti subjektiivne.
Toimetamise teemad
211
Subjektiivsed põhjendused
Näite 54 sarnased teadvustatult ja ilmutatult subjektiivsed põhjen-
dused ei ole vältimatult halvad, kuna kogenud toimetaja võib
tõepoolest intuitiivselt teada, mis ja kuidas lugejale mõjub. Nende
kasutamisel aga tuleks kasvõi juba viisakusest selgelt väljendada,
et tegemist on toimetaja subjektiivse arvamusega, st argument on
toimetaja maitse prioriteetsus tõlkija maitse suhtes, mitte tema
pakutava tekstivariandi paremus.
(54) Minu variant on minu arvates parem (õigem, sujuvam, sihtkeelepära-
sem).
(55) Minu variant on parem (õigem, sujuvam, sihtkeelepärasem).
Paremuse jms väärtushinnangute paikapidavust objektiivselt tu-
vastada ei saa ning sellesuunalised ütlused (nagu näites 55) on jällegi
tavaline demagoogia. Ilmselt oleks kasulik ka muutuste sisseviimise
protseduurid vastavaks kohendada, sest toimetaja subjektiivne arva-
mus ei saa tõlkija jaoks kuidagi kohustuslik olla, kui just tekst ei lähe
välja toimetaja nime all.
Põhjendused legitiimse autoriteediviitega
Kui on olemas kokkulepitud või üldtunnustatud reegel, siis muidugi
tohib vea või muutmisettepaneku põhjendusena sellele viidata (näide
56). Sobib ka viidata autoriteetsete isikute arvamusele, kui nende
pädevus on kõigi asjaosaliste arvates väljaspool kahtlust.
(56) Selle projekti kohustusliku stiilijuhendi järgi ei tohi elutu tegija korral
umbisikulist tegumoodi kasutada.
Demagoogiavõte argumentum ab auctoritate seisneb viitamises
autoriteedile, mis tegelikult ei ole väljaspool kahtlust – ja selliseid
on palju.
Põhimõtteliselt on võimalik, et ükskõik kui tunnustatud isik või
institutsioon eksib. Teaduse areng sellel põhinebki, et aeg-ajalt osutub
ekslikuks inimkonna kogu senine teadmine asjast. Seega pole isiku
autoriteetsuse ja tema väidete tõesuse vahel rangelt võttes mingit
seost.
Teine viis autoriteediviitega demagoogiasse laskuda on valida
asjassepuutumatu, mis siis et muidu igati pädev autoriteet (näide 57).
212
Toimetamine, kvaliteedikontroll ja hindamine
(57) Kui lepingus on viga defineerimata, siis vaidluse korral saab selle
sõna tähenduse EKSSist järele vaadata, sest kirjakeele normi ei peagi
lepingus üle kordama.
Niimoodi viidatakse „Eesti kirjakeele seletavale sõnaraamatule”
( EKSS ) hämmastavalt sageli. Miks nii ei sobi: EKSS on täiesti
deskriptiivne ja sellel pole mingit lepinguliste suhete reguleerimise
ambitsiooni; EKSS ei ole keeleseaduse rakendusotsuses nimetatud
kirjakeele normi allikate hulgas; märksõnal viga on EKSSis neli
põhitähendust ja palju alamtähendusi, mille vahel valimise meetodit
pole teada; pealegi on ju seisukoht, et viga peaks eri inimeste jaoks
sama tähendama, algusest peale vildakas.
Keeleteemadel vaieldes kasutatavate demagoogiavõtete repertuaar
ei ole sellega muidugi ammendatud. Pingelises vaidluses hätta sattudes
lasevad inimesed käiku kogu kättejuhtuva arsenali alates isiklikest
rünnakutest kuni teema vahetamiseni. Tekstide kvaliteedile ega
tööõhkkonnale see kasuks ei tule, nii et soovitaksime võimaluse korral
üritada ebaausatest väitlusvõtetest hoiduda, vajadusel tuletades nende
loetelu enne mõne väitlusõpiku abil meelde.
Vajalikud ja piisavad põhjendused
Suhteliselt lihtne on enda varianti kaitstes tõestada, et see on
kooskõlas normingu ja/või empiiriliste uurimistulemustega (näide 58).
Lubatavuse või harjumuspärasuse tõestamiseks piisab vastava koha
leidmisest norminguallikas või korpuses; väite, et erialaspetsialistid
võivad mõista kõnealust väljendit mingil kindlal viisil, tõestamiseks
piisab ühe niimoodi mõistva spetsialisti leidmisest jne.
(58) EKG §568 järgi on minu variant korrektne.
Toimetaja puhul arusaadavalt ei piisa oma paranduse kaitsmisest
– loomulikult on toimetaja parandused igati korrektsed (muidu oleks
asi ikka väga halvasti) – vaid tuleb tõestada tõlkija eksimist.
Teise varianti rünnates tõestada, et see EI ole lubatud või levinud,
et seda ei saa niimoodi mõista vms, on aga võrreldamatult keerukam
ülesanne. Norminguallikatega on suhteliselt lihtne, seal on mõned
vaidlusi tekitavad vormid selgesõnaliselt vigadeks liigitatud ja ka
ülejäänut teavad kogenud toimetajad üldiselt peast, mis lubab neil olla
suhteliselt kindel, et kuskil naaberparagrahvis pole kirjas ebamugavat
Toimetamise teemad
213
erandit nende ilusale reeglile. Korpuse või lugejaküsitluse puhul, eriti
tähenduste üle vaidlemisel on aga praktiliselt võimatu tõestada, et
mingit väljendit ei ole kunagi kasutatud, et ükski spetsialist seda nii
ei mõista või et see ei tähenda väidetud asja.
Teadusfilosoofias nimetatakse seda induktsiooniprobleemiks: üks-
kõik kui suure arvu teooriat toetavate näidete pealt ei saa põhimõtteli-
selt teha üldistust, et teooria kehtib alati, küll aga saab teooria ümber
lükata üheainsa vastunäitega.
Lühidalt
• Suur osa tõlkimisel tehtavatest valikutest on subjektiivsed
ja põhinevad tõlkija maitsel.
• Sama suur osa toimetaja ettepanekutest on sama subjektiiv-
sed ja põhinevad toimetaja maitsel.
• Kuigi pole välistatud, et toimetaja maitse ongi parem,
tasuks selle subjektiivsust vähemalt teadvustada ja hoiduda
demagoogiast selle läbisurumisel.
Küsimused
45. Millal võiks demagoogia teadlik kasutamine olla õigustatud?
46. Mille poolest erineb maitse üle vaidlemine (nt kas üks lause
kõlab hästi) eelduste üle vaidlemisest (nt kas tõlketekst peaks hästi
kõlama)?
Lugemist
• Tõlkevigade liigitusi: Chesterman ja Wagner 2002, Williams
2004, 2009, Valdre 2005, Vain 2008, Tavast 2005.
• Robert 2008 räägib toimetamise tööprotseduuridest prakti-
lise nurga alt.
• Märksõnad, mida guugeldada argumenteerimisvõtete teemal,
on demagoogiavõtted ja  logical  fallacies. Eesti Väitlusselts
on koostanud ka õpiku (2008).
26
Toimetamise kokkuvõte
Toimetamise peatüki kokkuvõtteks sõnastame toimetamise „kümme
käsku”. Arusaadavalt ei ole need tegelikult käsud, vaid tagasihoidlikud
ettepanekud kaaluda vastavat võimalust, lootuses nii kaasa aidata
tulemuslikule meeskonnatööle tõlkija ja toimetaja vahel.
1. Tee ainult muutusi, mille vajalikkust suudad põhjendada.
2. Tunnista iseenda ekslikkust. Tee vahet asjade vahel, mida tead,
ja asjade vahel, mida tunned või arvad.
3. Kõike ei saa teada. Väljenda julgelt oma tundeid ja arvamusi ja
aktsepteeri tõlkija omi. Rõõmusta, kui tõlkija su maitseparan-
dused vabatahtlikult sisse viib.
4. Kui lisaks soovitustele annad ka käske, siis tee neil selget vahet.
Käsud peavad olema täiesti vaidlustuskindlalt põhjendatud.
5. Kui aeg vähegi lubab, lase tõlkijal muutused ise sisse viia või
vähemalt esita talle sisseviidud muutuste loend vaidlustamiseks
ja õppimiseks.
6. Ära kasuta demagoogiat mujal kui jõupositsioonil oleva vastase
demagoogiale vastates.
7. Ära kasuta demagoogiat teadmatusest. Lihtsalt eksimine on hale;
ülla eesmärgi nimel teadlikult valetamine on veidi parem. Loe
aeg-ajalt üle demagoogiavõtete loetelu mõnest väitlusõpikust, et
mis asjad need on, mida peaks vältima.
8. Tunne oma allikaid, sh tea nende kohustuslikkuse määra.
9. Ära kunagi kritiseeri tõlkija isikut – tõlkija on ilus, tark ja hea.
Ainult tõlge ei tarvitse veel päris valmis olla.
10. Hoidu ise samadest vigadest, mida teiste tekstides parandad.
Näiteks hinnatava tõlke näpuvigadest rääkivas lõigus lihtsalt ei
sobi teha näpuvigu.
V
Keelekorraldus
27
Mis on keelekorraldus
Keelekorraldusest rääkides peame siin silmas igasugust teiste inimeste
väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevust olenemata selle vormist
ja tasemest. Üldiselt on selliselt määratletud uurimisobjekti hulgas
kombeks eristada keelepoliitikat, keelekorraldust ja keelehoolet.
•  Keelepoliitika  on enamasti riikliku taseme tegevus, mille eesmärk
on kokku leppida ja seejärel mõne üsna kõrgetasemelise õigus-
aktiga kohustuslikuks kuulutada üldised põhimõtted: riigikeele
valik, selle kohustusliku kasutuse ulatus, seisukohad tõlkimise, ter-
miniloome, keeleõppe ja keeleoskuse testimise teemal, suhtumine
teistesse keeltesse ja nende mõjusse vms. Keelepoliitika määrab
enamasti ka järgmise taseme, (kitsamas mõttes) keelekorralduse
meetodid – Eesti puhul kirjakeele normingu kehtestamise korra.
• Keelekorraldus on keelepoliitikast sanktsioneeritud sisuline tege-
vus, mille eesmärk on kokku leppida ja seejärel sõnastike ja
muude keelekirjeldustega kohustuslikuks või vähemalt soovi-
tatavaks kuulutada keele konkreetsed omadused: õigekiri, sõna-
vara, vähemal määral lause- ja tekstiõpetus ja veel palju
vähemal määral semantika ja pragmaatika. Eestis tegelevad
keelekorraldusega Emakeele Seltsi keeletoimkond, kirjakeele
normingu kehtestamise korras mainitud normatiivsete sõnastike
autorid ja terministandardite koostajad.
• Keelehoole on kõige levinum tegevus ja seisneb keelepoliitika
ja -korralduse suuniste praktilises rakendamises. Põhitööna
tegelevad sellega keeletoimetajad, korrektorid, emakeeleõpetajad,
keelenõuandjad ja muud keeleala profid, oma suhtluse käigus
aga tegelikult kõik, kellel on mingi keeleline väljund. Igaüks teeb
218
Keelekorraldus
oma verbaalses väljenduses valikuid, sh selle kohta, kas järgida
või mitte järgida keelekorralduse soovitusi, ja need valikud
vähemalt mingil määral mõjutavad kuulajaid ühes või teises
suunas. Valikud võivad olla nii ilmutatud (toimetaja soovitus
muuta mõni väljend tekstis, retsensendi kiitus hea keelekasutuse
eest, kaasvestleja kommentaar sõnavaliku teemal vms) kui ka
ilmutamata (lihtsalt otsus mõnd väljendit oma kõnes kasutada
või mitte kasutada).
Nagu öeldud, räägime kõigist kolmest koos. Sellise  laias  mõttes
keelekorralduse käsitlemise mõte seisneb võimalikes seostes, mis tal
on suhtluse toimimist seletava alusteooriaga. Üritame näidata, et
teooria valikust võivad oleneda keelekorralduse objekt ja meetodid
kõige üldisemas mõttes, sellealaste eelistuste põhjendamiseks sobivad
argumendid ja tegelikult ka vajadus keelekorralduse järele üldse.
Siin ei tule üldse juttu keelekorralduse konkreetsetest meetoditest.
Kui on teooria valitud ja selle põhjal otsustatud, kas, miks ja millistest
eeldustest lähtuvalt keelt korraldada, siis edasist on Tiiu Erelt juba
ammendavalt kirjeldanud (2002, 2007).
Alustame metaterminoloogiast, et mis on norm ja mis on norming,
kust muuhulgas selgub, miks nimetame kirjakeele norminguks seda,
mida keeleseaduses on nimetatud kirjakeele normiks. Vajadus selle
selgituse kordamise järele on praktiline: paljud mõttetud vaidlused
keelekorralduse teemal põhinevad nende kahe segiajamisel alates juba
tollestsamast seadusest.
Järgmine peatükk käsitleb korraldamise objekti alusteooria valiku
mõttes: kas seisukoht tähenduse olemuse teemal mõjutab või võiks
mõjutada seisukohta keelekorralduse objekti teemal? Ühtlasi saavad
kirjeldatud mõned keelekorralduse põhimõtted, mis on küll põhi-
mõtetena tunnustatud, kuid mida kiputakse mitte järgima.
Suhtlust fikseeritud koodi mudeliga seletades on vajadus keele-
korralduse järele ilmne – et sõnad saaksid kõigile teadaolevalt
midagi tähendada, tuleb need tähendused kuidagi selgesõnaliselt
kehtestada. Inimkeskne lähenemine aga tekitab vähemalt võimaluse
selles vajaduses kahelda: kui suhtlus ei põhine koodi fikseeritusel, äkki
siis polegi tarvis koodi täiustamise kallal vaeva näha? Keelekorralduse
osa lõpuks kirjeldame muid põhjusi peale koodi täiustamise, miks võiks
olla mõtet keelt korraldada.
28
Korraldamise objekt ja põhimõtted
28.1
Korraldamise objekt
Kui korraldame keelt, siis mis asi see on, mida korraldame? Vastuse-
variante saab ka, nimelt eelduste peatükist. Järgnevas on mõned
keelekorralduse praktikas esile kerkinud järeldused suhtlusteooria
valikust.
Fikseeritud kood või  muutlik  konventsioon
Kui eeldada, et kood on või vähemalt põhimõtteliselt võiks olla fiksee-
ritud, siis on fikseerimise suunaline jõupingutus kindlasti õigustatud.
Konventsiooni pidamisel suhtluse aluseks on muidugi samuti mõeldav
töötada konventsiooni ühtlustamise ja kinnistamise nimel, millest on
ka siin kahtlemata kasu.
Samas, erinevalt koodist, mis omapäi kuidagi ei fikseeru, oskab
konventsioon suhtlejate vahel ja nende intellekti toel ise välja kujuneda
küll, nagu ta tsentraliseeritud keelekorralduse eelsetel aegadel on
ka praktikas tõestanud. See tekitab kahtluse, kas äkki ei piisaks
loomulikust arengust ja inimrühmade iseorganiseerumisvõimest ka
tänapäeval.
Konventsioonil põhinev suhtluse seletamise viis tuleb ilusti toime ka
selle olukorra kirjeldamisega, kui isereguleerumine pole viinud ühtluse
tekkimiseni: ka väljakujunemata konventsioon või mitu erinevat
konventsiooni on ju täiesti mõeldavad. Ju siis pole keelekollektiivil
suurema ühtluse järele vajadust olnud, kui ta on niisugus(t)el
konventsiooni(de)l lasknud tekkida.
220
Keelekorraldus
Fikseeritud koodi mudeliga pooliku ühtlustatuse olukorda kirjel-
dada seevastu ei saa, sest siis peaks selle mudeli järgi suhtlus võimatu
olema. Aga ei ole, nagu saab empiiriliselt tuvastada. Keelekollektiivi
liikmed on küll veendunud, et keelt tuleks korraldada, korraldamatus
häirib neid, aga suhtlus toimib ikkagi. Mingeid selle keelekorralduse
puudumisest tingitud suhtlusraskusi keegi küsitletutest märganud ei
ole (Tartu 2012, Kirna 2012, Hendrikson 2012).
Sõnastus, argumentatsioon ja infoallikad
Kui eeldada, et keel eksisteerib objektiivselt, et selle kohta on võimalik
teada tõde, ja et keelekorraldajad tõepoolest teavad seda, siis sobib
seda muidugi ka öelda. Sobib öelda, millised sõnad on eesti keeles
olemas, mida nad tähendavad, kuidas neid on õige käänata-pöörata
jne. Infoallikat ei oskagi siinkohal nimetada, mille poole kahtluse
korral pöörduda, sest seni pole teada ühtegi meetodit keele vahetuks
uurimiseks. Ikka uuritakse kas inimesi (äärmuslikul, kuigi levinud
juhul ühtainsat inimest – uurijat ennast) või nende loodud tekste, mis
mõlemad annavad infot inimeste, mitte keele kohta. Keelele üldistab
saadud andmed uurija, kes on samuti inimene, ja üldistusmeetod ei
ole ette kirjutatud, vaid sõltub uurija tõekspidamistest. Mõni uurija
võib lasta koguni oma keeletajul tulemusi mõjutada, nt märgendab ise
uuritavat korpust semantiliselt, ainsaks infoallikaks iseenda keeletaju.
Inimkeskse lähenemise puhul sobivad need uurimismeetodid suure-
päraselt, sest just inimeste kohta infot vaja ongi. Pole võimalik
teada, kas sõna on eesti keeles olemas, küll aga saab korpusest järele
vaadata, kas inimesed on teda kasutada soovinud. Pole võimalik
teada, mida sõna tähendab, küll aga saab inimestelt küsida, mida
ta nende arvates tähendab, või viia läbi mingeid inimkatseid nende
arvamuse veel täpsemaks teadasaamiseks. Pole võimalik teada sõna
õiget muutmisviisi, küll aga saab korpusest kokku lugeda või inimestelt
testidega välja pinnida nende senised eelistused sel teemal. Kui aga
uuritud on inimesi ja saadud tõenäosuslikke tulemusi, siis pole ju
alust järeldusena esitada absoluutseid väiteid keele kohta. Ilus olekski
väljenduda esiteks inimeste kohta ja teiseks tõenäosuslikuna – mitte
näiteks „tähendab”, vaid „93% küsitletute arvates tähendab”.
Üks mööndus siin siiski on: ilmselt tuleb keelekorralduslike ütluste
sõnastamisel arvestada eri sihtrühmadega. Nagu näitab Eesti Keele
Korraldamise objekt ja põhimõtted
221
Instituudi keelenõu pikaajaline kogemus, leidub hulgaliselt inimesi,
kelle jaoks ülalsoovitatud sõnastus ja argumenteerimisviis on liiga
keeruline, kes ootavad lihtsaid, selgeid ja vaieldamatuid väiteid keele
kohta ja keda ei huvita nende väidete saamisviis. Selle sihtrühma jaoks
peab tulemuse ilmselt ära lihtsustama, näiteks märkima tõsikindlaks
seosed, mille tõenäosus ületab mingit piiri, ja ülejäänud unustama.
Aga keeleala proffide (sh siinsete lugejate) jaoks võiks tulemus küll
kättesaadav olla ka tervikuna, st tõenäosuslikuna – see on muuhulgas
üks kohti, kus e-sõnastik saab olla midagi enamat kui pabersõnastiku
koopia võrgus.
Keelend: tähendusega või tähenduseta
Kui eeldada, et tähendused kuuluvad objektiivselt keelendite juurde,
siis peaks ka korraldamise objekt olema keelend koos oma tähendusega.
Kui tähendused on suhtlejate omadused ja suhtluse teeb võimalikuks
konventsioon nende tähenduste teemal, siis on kaks võimalust:
kas rääkida ainult keelenditest ilma tähendusteta, sest neil ei ole
tähendusi, või siis võtta kahest erinevast maailmast kokku keelendid ja
inimeste konventsioon nende tähenduste teemal. Järgnevalt kirjeldame
praktilise keelekorralduse vastuolulist suhtumist sellesse küsimusse.
28.2
Korraldamise põhimõtted
Keelekorraldajatel on rida üldisi põhimõtteid, mida aeg-ajalt ka
sõnastatakse, kuid millega needsamad korraldajad ise oma praktilises
korraldustegevuses mõnikord arvestamata jätavad ja/või mis ise on
sellises segaduses pooldatava alusteooria suhtes, et see juba praktilisi
probleeme tekitab.
Tähendusi ei normita
Eesti üldkeelekorralduses valitseb põhimõte, et tähendusi normida
ei ole võimalik, mida siiski läbivalt ei järgita: sõnavara korraldus
põhineb küll kohati seisukohal, et tähendus on sõna juures oluline
omadus. Näiteks ei üritata anda ühest vastust küsimusele, kumb on
õige, kas drell või trell, mis on täiesti mõistlik. Seda vastust ei saagi
anda. Oleme harjunud, et trell tähistab tööriista ja drell riidesorti,
222
Keelekorraldus
st algustähe valiku sobivus oleneb sellest, kumba kirjutaja mõtles.
Oskuskeelekorralduses tegeldakse tähendustega lausa teadlikult ja
koguni esimeses järjekorras. Terminitöö lähtub mõistest, st kõigepealt
lepitaksegi kokku mõisted ehk tähendused, ja alles seejärel otsitakse
sõnad neid tähistama.
Esineb aga ka juhtumeid, kus soovitakse ette kirjutada sõna
väliskuju ilma midagi tähenduse sarnast teadmata ja isegi teada
tahtmata. Põhjalikult ja kohati üsna vihaselt on vaieldud näiteks
sõnade  vabadussõda  ja internet algustäheortograafia üle, aga kas siin on
üldse midagi vaielda? Kui need on häälikujärjendid, millel tähendust
kas pole või pole see teada, siis on tõepoolest võimalik nii suur- kui ka
väiketäht, vaidlus sel teemal on kujuteldav ja selle vihasus mõistetav.
Ikka ajab vihale, kui argumente ei ole. Tõepoolest, millega saakski
põhjendada ühe tähenduseta häälikujärjendi suur- või väiketähte?
Püsides fikseeritud koodi mudeli juures, kuid võttes pealkirjas
olevat põhimõtet ignoreerides arvesse ka väidetavad semantilised
tähendused, nihkub vaidluse teema. Kuna pärisnimede (ja mõnede
pärisnimesarnaste nähtuste) suurtähelisus ja üldnimede väiketähelisus
on väljaspool kahtlust, siis taandub vaidlus sellele, kas need sõnad
on üld- või pärisnimed. St kas need on objektiivselt keeles üld- või
pärisnimed. Seda aga on väga keeruline tuvastada, kuna keelt otse
uurida ei saa, paraku lasevad paljud vaidlejad oma isiklikul keeletajul
oma uurijamõistust tumestada ja vihane vaidlus jätkub.
Inimkeskne lähenemine lahendab kõik sellised vaidlused korraga
ära. Endiselt ei sõltu algustäheortograafia mitte sõna häälikulisest
koosseisust, vaid üksnes tähendusest (üldnimi väiksega, pärisnimi
suurega), aga lisaks on kadunud vajadus uurida keelt. Tähendus
on kõnelejatähendus, st nii nagu kirjutaja soovis kirjutada, nii
ongi. Kui kirjutaja mõtles Vabadussõda, siis on suurega, kui mõtles
vabadussõda, siis on väiksega. Nii iga sõna puhul, mitte ainult
vaidlusega ajakirjandusse jõudnutel: ühe vabadussõja nimi võib olla
Vabadussõda, ühe interneti nimi võib olla Internet, aga on näiteks
teada ka vähemalt üks reaalne juhtum, kus ühe kassi nimi oli Kass.
Sellist isendit on kõnelejal täiesti võimalik nimetada nii Kassiks kui
ka kassiks (sest ega tema kummaline nimi ju tema liigikuuluvust ei
muutnud) ja valik nende vahel ei sõltu absoluutselt mitte millestki
muust peale kirjutaja suva.
Selle seisukoha vastu on väidetud, et siis võib ju igaüks kirjutada
Korraldamise objekt ja põhimõtted
223
iga sõna suure  tähega , kui tahab. Muidugi võib. Võib Tartus ühele
ülikoolile panna nimeks Tartu Ülikool, võib riigi ühele kogule panna
nimeks Riigikogu, võib ka ühele lepingule panna nimeks Leping, nagu
juristidel kombeks. Et see mõnele lugejale või hindajale ei meeldi, on
sotsiaalpsühholoogia, mitte lingvistika teema.
Ainult põhjendus tasuks korda teha: me mitte ei kirjuta üldnime
leping suure tähega, vaid kasutame selle asemel pärisnime Leping,
mis on loomulikult suure tähega. Ja vastupidi: me mitte ei kirjuta
pärisnime Vabadussõda väikese tähega, vaid kasutame selle asemel
üldnime vabadussõda, mis on loomulikult väikese tähega. Kummagi
kasutuse keelamine tähendaks üsna absurdset seisukohta, et nimi ei
tohi olla motiveeritud.
Keele areng on võimalik
Keele arengu täielik eitamine on üsna haruldane ja sõnavara on kõige
kiiremini arenev keele osa, järelikult on üsna kindlasti pidevalt tarvis
uute sõnade moodustamist. Selleks on olemas üldtunnustatud ja põhja-
likult kirjeldatud meetodid: püsiühendite moodustamine, liitmine,
tuletamine, laenamine (oma keele teistest allkeeltest, sugulaskeeltest,
antiikkeeltest, teistest tänapäeva elavatest keeltest) ja tehistüvede
moodustamine. Mõnikord on inimesed eri  meelt  nende viiside soovitava
järjekorra teemal, aga ühegi neist täielikku keelamist ei ole küll näha
olnud.
Keelekorralduse praktikas seevastu kiputakse kõiki neid viise
vähemal või suuremal määral taunima, kui kohtutakse ehtsa uue, kuigi
igati õpikutarkuse kohaselt moodustatud sõnaga.
• Matšoliku asemel tuleb kirjutada macho’lik, kuigi häälduspärane
laenamine on täiesti tunnustatud ja näiteks natšolik igati
lubatud.
• Sõna
manustama
ei
tohi
kasutada
IT-terminina, kuna
„manustatakse teatavasti ainult arstimeid”, kuigi teise eriala
oskuskeelest laenamine
on
üks
teoorias
tunnustatumaid
terminisaamisviise ja näiteks samal viisil saadud hiir ja viirus
IT-terminitena ammu kinnistunud.
• Kuna sõnasaamisviiside hulgas on ka tehistüvede moodustamine,
siis tegelikult ei ole alust tõrjuda mitte ühtegi uut sõna, kui see
just fonotaktikaga vastuolus (ehk mittehääldatav) ei ole.
224
Keelekorraldus
ÕSist puudumine ei tähenda keelamist
Seda seisukohta jagavad loomulikult ka keelekorraldajad, sh ÕSi
autorid. ÕSist puudumine ei saagi tähendada midagi peale parata-
matuse, et ükski sõnastik ei saa kunagi sisaldada kõike ning ka
ÕSist puudub sadu tuhandeid täiesti harilikke eesti keele sõnu. Uute
sõnade kasutuselevõtuga nende puuduste hulk ka suureneb pidevalt.
Sellegipoolest otsitakse sageli ÕSilt tuge sõnade keelamisele, et kui
seal ei ole, siis järelikult pole jumala loodud sõnade nimekirjas.
Veelgi lihtsam on langeda veidi peenemasse lõksu, nimelt arvata, et
kui sõna on ühel kujul  ÕSis , siis ühtegi tema rööpvormi ega sünonüümi
kasutada ei tohi. Näiteks kui ÕSis on tsitaatsõna, siis vastavat laenu
kasutada ei tohi või vastupidi. See toob huvitava nurga alt tagasi
teoreetiliste eelduste juurde: kas matšolik ja macho’lik on üks või kaks
sõna? Ühe keelamine teise olemasolu põhjal ei saa pealkirjas olevat
põhimõtet arvestades lähtuda muust seisukohast kui et need on üks
ja seesama sõna.
Sama küsimus teisest suunast vaadatuna tekib polüseemide puhul,
nagu ülal manustamise näites. Kui sõna on ÕSis ühes tähenduses,
siis kiputakse pidama tema muid tähendusi keelatuks. See ei saa
jällegi põhineda muul seisukohal kui et manustama arstimite lisamise
tähenduses ja manustama failide lisamise tähenduses on kaks erinevat
sõna.
Eesti keelekorraldus suunab ja soovitab
Käskimisest ja keelamisest loobuti ametliku poliitikana juba möödu-
nud sajandi kuuekümnendatel, aga konkreetsete otsuste ja soovituste
sõnastustes lahterdatakse endiselt verbaalse väljendumise juhtumeid
õigeteks ja vääradeks, räägitakse mingite vormide lubamisest (nagu
oleks võimalik ka mitte lubada) ning jagatakse otseseid käske kirjutada
ühel või teisel viisil.
See on räiges vastuolus keelekorraldajate endi sõnastatud põhi-
mõtete, Eesti seaduste, demokraatliku ühiskonnakorralduse ja ka
lihtsalt elementaarse viisakusega, siinkirjeldatud inimkesksest suhtluse-
mudelist muidugi rääkimata. Paraku on see väga hästi kooskõlas ühis-
kondliku ootusega saada teada, kuidas on „õige”, millele vastamisega
peavad keelekorraldajad kuidagi toime tulema.
Korraldamise objekt ja põhimõtted
225
Lühidalt
• Keele korraldamise juures jäävad sageli selgusetuks alu-
suskumused, millel tegevus põhineb: mis asi see on, mida
korraldatakse, ja millega on korraldamine õigustatud?
• Fikseeritud koodi mudeli korral on seletus lihtne – et saada
fikseeritud kood, tuleb kood fikseerida. Päris ehtsaid fiksee-
ritud koodi uskujaid on aga raske leida, ja konventsiooni
uskumise korral on korraldamise objekti keerukam näidata.
• Ka korralduse metoodikas ja otsuste argumentatsioonis
kipub korduma vastuolu: keelekorralduse teooria põhineb
konventsioonil, praktika aga fikseeritud koodil.
Küsimused
47. Kui seletada suhtluse toimimist konventsiooniga, millest igal
suhtlejal on oma, veidi isikupärane ettekujutus, mis siis võiks olla
keelekorralduse objekt?
Lugemist
• Keelekorralduse teooria tänapäevases mõttes loodi möödu-
nud sajandi keskel ja üks tegijaist oli koguni eestlane: Haugen
1966, Tauli 1968, Fishman 1974.
• Keeledünaamikat, millest teadlik keelekorraldus moodustab
ühe liigi, on kategoriseerinud Laurén, Myking ja Picht (2002).
Neilt pärineb muuhulgas valdkonnakaotuse mõiste: olukord,
kus keel kaob mingis ühiskonnaelu osas tasapisi käibelt ja
asendub dominantkeelega.
• Praktilise eesti keelekorralduse teemal on kohustuslikud
allikad Erelt 2002 ja 2007 ning Mereste 2000; neist viimased
kaks keskenduvad oskuskeelekorraldusele.
• Eesti keelekorralduse aktuaalsete teemade ja otsuste
kohta
saab teavet Emakeele
Seltsi
keeletoimkonnalt
(www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm).
29
Norm ja norming
Keeleseadusega on kehtestatud kirjakeele normi alus. Toimetajad
ja emakeeleõpetajad räägivad normikohase keelekasutuse vajadusest.
Ka tavalistelt inimestelt võib mingi väljendi kohta kuulda, et nii on
või ei ole „õige” või „lubatud”. Keeleteadlased seevastu otsivad oma
seaduspärasusi korpustest, ehk inimeste tegelikust suhtlusest. Ja lõpuks
teevad keelekorraldajad vahet normil ja normingul (Erelt 2002). Kas
siit mingi korrapära võiks leida?
Korrapära otsimist alustakski viimasena mainitud eristusest. Norm
ehk objektiivne norm on see, kuidas inimesed räägivad. Tuvastada
saab seda peaaegu loodusteaduslike meetoditega: kirjutatud tekstide
uurimise, inimeste suulise kõne kuulamise või nende küsitlemisega.
Just sellega tegelebki tänapäeva keeleteadus.
Ühe loomuliku keele norm on täpselt nii mitmekesine kui selle
keele kõnelejaskond. Paljudel teemadel on pea kõik kõnelejad enam-
vähem ühel nõul ja siis polegi millegi üle arutleda. Huvitavamad on
need ülejäänud juhtumid, kus norm on sisemiselt ebaühtlane või erineb
normingust.
Norming on keelekorraldusallikates kirjapandud arusaam normist
(Erelt 2002: 35). Selle on oma parimate oskuste järgi koostanud
pädevad ja heasoovlikud, kuid siiski lihtsurelikud inimesed. Selles on
(enamasti) arvesse võetud keeleteaduse uusimad saavutused, kuid siiski
ainult praeguse aja omad, mitte tulevikus tehtavad – keeleteadus ei
ole ju ometi arenemist lõpetanud.
Normi ja normingut aetakse sageli segi, täpsemini öeldakse norm
selle kohta, mida keelekorraldajad on harjunud nimetama norminguks.
Norm on see, kuidas inimesed räägivad, ehk inimeste ükskõik missugune
Norm ja norming
227
rääkimine on alati definitsiooni põhjal normikohane. Norming on
normi kirjeldus, Eestis üldiselt koos suunamise ja soovitamisega.
Silmatorkavaim segiajamise koht ongi  keeleseadus  ise, mille §4 (2)
defineerib kirjakeele normi kui „õigekirjutuslike, grammatiliste ja
sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi”. Siinses tekstis
nimetan seda süsteemi edasise segaduse vältimise eesmärgil kirjakeele
norminguks.
29.1
Miks võib norm normingust erineda
Nagu keeleteadus, ei ole arenemist lõpetanud ka norminguga kirjel-
datav keelenorm. Nii ongi vältimatu, et norm ja norming vähemalt
mingil määral omavahel erinevad, ja neil erinevustel võib olla nelja
tüüpi põhjusi.
• Normingu kirjapanijatel on olnud ebaadekvaatsed andmed normi
kohta. Keeleteadus võib mitte olla mingit keele aspekti veel
lõpuni uurinud või võivad uurimismeetodid olla kahtlased (nt
liiga suure rõhuga introspektsioonil). Normingu andmeallikaiks
olevad korpused võivad spontaanse eneseväljenduse asemel koos-
neda avaldamiseks mõeldud ja seetõttu kaalutletult sõnastatud
või lausa toimetatud tekstidest, mille norm on arusaadavalt
teistsugune kui spontaanse väljenduse oma.
• Normingu kirjapanijad küll teavad, missugune norm on, aga
see mingil põhjusel ei meeldi neile, mistõttu nad üritavad seda
endale meelepärasemaks suunata ja soovitada. Soovitused võivad
olla põhjendatud empiiriliste uuringutega (nt keelemuutuste
ja -kontaktide seaduspärasuste teemal), introspektsioonil ja
kontseptuaalanalüüsil põhinevate arutlustega (nt keele oletatava
väljendusvõime teemal), kuid võivad olla ka täiesti põhjendamata,
pärinedes üksnes soovitaja subjektiivsetest eelistustest.
• Norm on pärast normingu kirjapanemist muutunud.
Nii
juhtub varem või hiljem alati, kuna norm areneb pidevalt
ja normingut aidatakse sellele järele üksnes grammatikate ja
sõnastike koostamise või uuendamise diskreetsetel ajahetkedel.
Isegi kui normingu kirjapanemise hetkel kirjeldab see normi
täiuslikult, nihkub norm vaevumärgatavalt eemale kohe, kui mõni
228
Keelekorraldus
inimene selles keeles kõnelemiseks suu lahti teeb. Silmatorkavad
lahknevused jõuavad tekkida mõne aastaga.
• Norm pole kõnealuses küsimuses veel ühtlustunud ehk kõigub
märgatavalt isikuti või grupiti keelekollektiivi sees. Nagu eelmise
punkti ajalise varieeruvuse puhulgi, ei saa norming kui lõpliku
pikkusega tekst põhimõtteliseltki niisugust muutlikkust kogu
selle mitmekesisuses kajastada.
29.2
Vastuolude näiteid
Üks koht, kus erinevused kipuvad ilmsiks tulema, on keeletehnoloogia
arendamine. Kui inimene saab tänu oma leidlikkusele ja paindlikkusele
aru ka loomingulist tõlgendamist vajavast keelekorraldusallikast –
grammatikakirjeldusest või sõnastikuartiklist – siis masin sellistega
toime ei tule, vaid käitub täpselt talle sisendiks antud keeleandmete
kohaselt. Kui selgub, et masina keeleline käitumine pole inimesele
vastuvõetav, näiteks hääldab kõnesüntesaator ebaloomulikult või
pakub speller kõlbmatuna näivaid soovitusi, siis võib see muude
põhjuste hulgas osutada ka asjaolule, et masina loomise või treenimise
aluseks olnud andmed ja/või teoreetilised seisukohad pole olnud „täies
ulatuses tegelikkusega kooskõlas” (Kaalep 2010: 109).
Muidugi leidub hulgaliselt sõnavara erinevusi, et sõnu kasutatakse
kuidagi teisiti kui normatiivsetes sõnastikes kirjas. Järgnevas on aga
mõned autentsed näited eesti keele selliste kihtide kohta, mida üldiselt
peetakse kiirelt muutuvast sõnavarast püsivamaks ja nende kohta
käivaid norminguid vähem vaieldavaks.
Grammatikakirjelduste järgi on ühesilbilised sõnad eesti keeles
kolmandas vältes. Mati Hint (1973: 90 jj) on aga osutanud, et leidub
ühesilbilisi sõnu, mis kõnes esinevad peamiselt kliitikutena teiste
sõnade ees ja ülipikk hääldus on võimalik ainult esiletõsturõhu korral
(vähemalt paar sellist leiab käesolevastki lausest).
Ükski keelekirjeldus ei vihja võimalusele, et ühe vokaali piisavalt
pikal hääldamisel saaks sellest mingi teine vokaal. Einar Meistri katse-
tulemused (2009) aga näitavad, et kõrge-keskkõrge vokaalipaarides (i -e,
ü-ö, u-o) tajutakse pikemaid vokaale madalamatena – kui i -häälikut
hääldada piisavalt pikalt, hakkavad inimesed seda tajuma pigem e-na.
Norm ja norming
229
Normingu järgi eesti keeles nimetavas käändes eestäiendeid ei ole,
aga tegelikult on need vähemalt pärisnimeliste täiendite puhul üsna
levinud: Elion Ettevõtted Aktsiaselts ärinimena, Mihkel Kask sünnikoht
teeviidal või Mikk Saar albumi esitluskontsert lehereklaamis. Normingu
kohaselt peaksid need olema vastavalt Elioni Ettevõtete Aktsiaselts,
Mihkel Kase sünnikoht ja Mikk Saare albumi esitluskontsert (või
äärmisel juhul vastavalt Kask’i ja Saar’i ). Aga millegipärast eelistavad
inimesed nimetavat käänet isegi pärast seda, kui nende tähelepanu on
juhitud selle vastuolule kirjakeele norminguga.
29.3
Vastuolude lahendamine
Normi ja normingu vältimatul erinevusel võivad põhineda täiesti
praktilised ja lahendamist vajavad eriarvamused terminivaidlustes,
tekstide toimetamisel või hindamisel. Kuidas neid lahendada?
Norming on küll normi kirjeldus ehk selles mõttes sekundaarne,
umbes nagu planeetide orbiitide kirjeldused astronoomiaõpikus on
sekundaarsed tegelike orbiitide suhtes. Erinevalt loodusteaduslikest
kirjeldustest toimub normingu puhul aga ka vastassuunaline mõju.
Kirjeldus, kui ta vähegi edukas on, mõjutab omakorda ka kirjeldatavat
objekti – inimesed vaatavad normingust järele, kuidas kõnelda ehk
normi moodustada. Seetõttu on erinevalt astronoomiast vastuolu
leidmise korral käepärast rohkem kui üks lahendus.
Muudame normi
Tavaarusaama kohaselt, mida mõneti üllatuslikult jagavad ka paljud
muidu haritud inimesed, on olemas suhtlusest ja suhtlejatest sõltuma-
tud keelereeglid (ehk siin norminguks nimetatu) ja nende rikkumine
on viga. Vigu ei tohi teha, leidmisel tuleb nad ära parandada ja nende
tegijat karistada ja/või koolitada.
Helen Plado (2013, 2014) on sidesõna kuna kasutuse ajaloolise
muutuse (aja märkimiselt põhjuse märkimisele) põhjal näidanud,
kuidas normi muutmise katse töötab.
1. Keele loomuliku arengu tulemusena hakkab tähendus nihkuma:
vana „õige” tähendus, kuna puhul ajatähendus hakkab vähenema
ja uus „vale”, põhjusetähendus kasvama.
230
Keelekorraldus
2. Kui keelekorraldajad seda märkavad ja taunima hakkavad,
väheneb „vale” tähendus toimetatud tekstides oluliselt, kuigi
jääb ikka kordades sagedasemaks kui „õige” tähendus, mille
kasutus korraldajate jõupingutuste tulemusena kasvama ei hakka.
Lõpuks kaob sõna üldse käibelt.
3. Kui korraldajad seda märkavad ja lõpetavad uue tähenduse
taunimise, kasvab selle kasutus järsult.
Muudame normingut
Mingit objekti loodusteadlase moodi vaadates on vastuolu lahendamise
ainus võimalus vastupidine: kui kirjeldus reaalsusega ei klapi, siis tuleb
loomulikult muuta kirjeldust. On ju keele puhul hästi teada, et mida
levinum (ja seetõttu ärritavam) viga, seda suurem on tal tõenäosus
saada grammatika järgmises versioonis juba reegliks. Segab ainult kaks
asjaolu.
Nagu räägitud, võib kogu loodusest leitud varieeruvuse kirjel-
damine olla esiteks ebaproportsionaalselt töömahukas ja teiseks ka
ideoloogiliselt (rahvuse kooshoidmise, korra tagamise vm mõttes)
mittesoovitav. Sellepärast on üsna loogiline normi muutumist normin-
guga jõudumööda pidurdada, ehk mitte iga vastuolu peale kohe
normingut muutma kiirustada.
Teine takistus on inimeste eneste tajutud jagunemine normingu
kehtestajateks ja ülejäänuteks. Normingut tajutakse antuna kuskilt
ülevalt ja peetakse ennast võimetuks sellega midagi ette võtma.
Tegelikult aga on normingut kirjapanevad keelekorraldajad ju reaalsed
inimesed, kelle kontaktandmeid on vähemalt Eesti tingimustes lihtne
leida, mitte mingi anonüümne Suur Vend. Norming areneb nagu ka
selle koostamisel abiks olev keeleteadus, ja argumenteeritud konstruk-
tiivse kriitika abil on seda arengut võimalik suunata igaühel. Eesti
keelekorraldajad on lausa ise organiseerinud üritusi, kus muuhulgas
tõlkijatelt ja toimetajatelt on küsitud, mis võiks normingus või selle
esitusviisis teisiti olla.
Muudame suhtumist normingusse
Kes normingut muuta ei jaksa või ei ole lihtsalt valmis seda iga tühja
asja pärast ette võtma, aga teiste inimeste keelelist käitumist pidevalt
Norm ja norming
231
„valeks” või „veaks” kuulutada ka ei taha, sellel on alati käepärast
kolmas tee: sedastada vaidlusaluse keelendi vastuolu norminguga, aga
mitte teha sellest probleemi. Küllap saab vastuolu normingu mõnes
tulevases versioonis kõrvaldatud, ja isegi kui ei saa, siis miski ju ei
sunni  tegelikult normingut järgima. Keeleseadus teoreetiliselt küll
sunnib, aga ainult mõnes registris ja sealgi pole see nõue reaalsete
sanktsioonidega tagatud. Nii et kui kõneleja arvates täidab tema
suhtluseesmärki kõige paremini mõni norminguvastane väljendus, siis
on toimetajal, hindajal või arvustajal täiesti võimalik valida ka leebe
reaktsioon – juhtida vastuolule tähelepanu ja jätta kõneleja otsustada,
kas muuta oma väljendust või mitte.
Lühidalt
• Norm on see, kuidas inimesed räägivad, meeldigu see meile
või mitte.
• Norming on normi enam või vähem adekvaatne kirjeldus,
mida saab fikseerida keelekorraldusallikates.
• Norm ja norming on paratamatult süstemaatilises vastuolus,
kuna ükski nii keerulise ja muutliku süsteemi kirjeldus ei saa
olla lõpuni  ammendav .
• Konkreetses vaidlusküsimuses saab seda vastuolu lahendada
normi muutmise, normingu muutmise või vastuolu talumise
teel. Valik nende lahenduste vahel sõltub pooldatavast
suhtlusteooriast.
Küsimused
48. Kas normi ja normingu seos on umbes sama tüüpi kui keele
ja kõne seos?
49. Kui teha kirjeldatud viisil vahet normi ja normingu vahel, siis
kumba neist nimetaksite keeleks? Mõelge näiteks väitele, et kellegi
kasutatav väljendusviis ei ole eesti keeles võimalik. Kummas ta
siis ei ole võimalik, kas  normis  või normingus?
232
Keelekorraldus
Lugemist
Järgnevas on mõned näiteid normi ja normingu süstemaatilise
erinevuse kohta.
• Ühesilbiliste sõnade välde: Hint 1973.
• Kestuse mõju vokaalide tajumisele: Meister ja Werner 2009.
• Mitmuse osastava moodustamine: Kaalep 2010.
• Kaassõna kokkukirjutamine eelneva nimi- või asesõnaga:
Habicht ja Penjam 2006, Jürine ja Habicht 2013.
• Kaassõnade polüseemia areng – peale ajatähenduses: Veis-
mann  2005.
• Sidesõnade polüseemia areng – kuna põhjusetähenduses:
Plado 2013, 2014.
Normingumuutuste kirjeldusi
ja põhjendusi
leiab Ema-
keele
Seltsi
keeletoimkonna
otsuste
ja
soovituste
juurest
www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm.
30
Korraldamise põhjused
Soov keelt korraldada paistab selgelt välja igal tasemel, alates
riiklikust keelepoliitikast kuni vestluspartneri vigade parandamiseni
argisuhtluses, mida oskavad ja soovivad teha päris väikesed lapsedki.
Negatiivsed hinnangud teiste inimeste väljendusviisi aadressil on sageli
esitatud sügava veendumusega ja vastuvaidlemist mitte sallival viisil,
kuid samas ei kaasne nendega ilmutatud põhjendust ega ole päriselt
selge ka põhjus, miks üldse on vaja hinnangut andma hakata.
Tegelikult leidub rohkemgi teemasid, mis tugevaid hinnanguid
esile kutsuvad, näiteks religioon, poliitika või suhtumine muudesse
vähemustesse peale keeleliste. Kas hoiakud eri teemadel võiksid olla
omavahel seotud või õnnestuks leida lausa selliseid üldisi põhjusi nagu
kalduvus eelistada kindlust vabadusele, selgust mitmekesisusele, püsi-
vust  paindlikkusele, kollektiivsust individuaalsusele, harjunut uuele?
Küsitlustulemustest (Tavast 2012) valdkondadeavahelisi seoseid
siiski näha pole, küll aga õnnestub saada kinnitust, et tõhusat
keelekorraldust pooldab umbes kolmveerand vastanutest: õige ja vale
on keele puhul rakenduskõlblikud kategooriad, valeks peetav kasutus
häirib, keelekorralduse ülesanne on vale kasutust taunida, inimestele
saab ja tuleb ette kirjutada, kuidas nad peaksid väljenduma.
Keele korraldamist ja keelevigade parandamist ehk normi suuna-
mist normingu poole võib vaid veidi liialdades võrrelda katsega
korrigeerida planeetide orbiite astronoomiaõpiku järgi. Nagu ülal
kirjeldatud, asi keele puhul muidugi nii lihtsalt naeruväärne ei ole.
Nagu mitmes muuski siin raamatus mainitud küsimuses – kui inimesed
mingil viisil käituvad, ju neil siis on selleks mingid põhjused. Millised
need seekord võiksid olla?
234
Keelekorraldus
30.1
Mõistmisraskuste vältimine
Kui otsida keelekorralduse nii suure populaarsuse põhjust, siis
esimesena mainitakse tavaliselt keele ühtsena hoidmist – muidu tekiks
spontaanse arengu tagajärjel lõpuks mõistmisraskused.
Suhtlemine on verbaalse mõtlemise kõrval üks kahest olulisemast
eesmärgist, milleks üldse keelt kasutame. Kui mõtlemine nõuab keelelt
eelkõige paindlikkust, siis suhtlus edeneb tõepoolest paremini just
fikseerituma, ühemõttelisemana tajutud keele puhul. Selles valguses
on igati loogiline pidada ideaaliks üksühest vastavust keelendite ja
tähenduste vahel ning taunida hälbeid sellest ideaalist nii sünonüümia
kui ka polüseemia suunas.
Samale viitavad spetsialistide küsitlused erialadel, kus peaks võima-
likel mõistmisraskustel olema inimeste jaoks eriti tülikad praktilised
tagajärjed: tervise infosüsteemides (Tartu 2012), politoloogias (Kirna
2012) ja sõjanduses (Hendrikson 2012). Spetsialistid tunnetavad
mõistmisraskuste ohtu ja konstrueerivad varmalt ka näiteid oma
erialalt, kus mõne sõna mitmetähenduslikkus võiks teoreetiliselt
suhtlust takistada.
Ehtsaid vääritimõistmise juhtumeid pädevate ja koostööle orientee-
ritud suhtlejate vahel ei ole samas teada. Kas keegi on kunagi näinud
reaalset suhtlussituatsiooni, kus kõneleja siiralt soovib väljenduda
kuulajale arusaadavalt ja kuulaja siiralt soovib kõnelejat mõista,
aga mõistmist siiski ei toimu, kusjuures  tingituna  mingist keele
omadusest (näiteks korraldamatusest), mitte suhtlejate ega suhtlus-
situatsiooni omadustest? Muidugi juhtub kogu aeg möödarääkimisi,
mille põhjuseks on mingid sisulised vastuolud, erinevad eeldused
või taustateadmised, infopuudus, soovimatus suhelda, ükskõiksus,
vaenulikkus, taustamüra või isegi diktsiooni- ja kuulmishäired. Puudu
on dokumentatsioon just selliste mõistmisraskuste kohta, mille põhjus
oleks keeles ja mida annaks ära hoida keelekorraldusega.
Probleem mõistmisraskuste ohu kui põhjenduse jaoks seisneb
Grice’i koostööprintsiibis, teiste sõnadega kuulajate kohati üllatavalt
paindlikus võimes suhtluse seisukohalt rahuldaval viisil ära arvata,
mida kõneleja öelda tahtis. Näide lapsekeelest: „Kui inimene vette
satub, siis halvaad söövad ta kiiresti ära.” Kuigi see lause oli öeldud
täiesti kontekstivabalt, mõistis kuulaja täpselt, nagu kõneleja kavatses,
et sööjad on piraajad, sest koos vaadatud loodussaatest pärinevaid
Korraldamise põhjused
235
ühiseid taustateadmisi oli piisavalt. Rõhutaksin, et sõna halvaa selline
tähendus ei olnud mitte mingil viisil fikseeritud, kokku lepitud,
korraldatud ega suhtlejatele ühiselt teada, vaid mõistmine põhines
tervenisti kuulaja koostöövalmidusel.
Kindlasti ei kuulu meid siin huvitavate mõistmisraskuste hulka
need, mille põhjus on taustateadmiste erinevus või lausa puudumine.
Väliselt eelmise sarnane, kuid olulise erinevusega näide: „Emme,
ma sain eile alkoholiga sõbraks.” Kuulaja püüdis mõista, aga
vähimatki võimalust tal selleks polnud, sest ta ei teadnud midagi uuest
naabripoisist nimega Jakob.
Ülalmainitud kõrgete panustega erialadele üle kantuna – kui
ohvitser käsib sõduril teha midagi, mida viimane teha ei oska, või
jääb käsk lahingumüras lihtsalt kuulmata, siis jääb kästu tegemata
täiesti olenemata käsu vormistamiseks kasutatud keelendite valikust.
Järelikult ei saa suhtluse niisugune läbikukkumine minna kirja nende
keelendite taunimise põhjusena. Läheks ainult see, kui sõdur kuuleks
käsku hästi ja oskaks kästut, aga tõepoolest saaks ainuüksi keelendite
sünonüümia või polüseemia tõttu valesti aru ja teeks seetõttu heas
usus vale asja.
Just viimase sarnaseid, kuid autentseid näiteid oleks vaja koguda
mõistmisraskuste tekkimise väite toetuseks. Nii saaks falsifitseeri-
tud verbaalse suhtluse töökindluse hüpotees, mille võiks sõnastada
järgmiselt: keeleliselt tingitud mõistmisraskuste tekkimine pädevate
koostööle orienteeritud suhtlejate vahel ei ole põhimõtteliselt võimalik.
Enamasti tagab mõistmise kuulaja empaatiavõimel põhinev oletamine,
et mida kõneleja võis tahta öelda; äärmisel juhul lahendab probleemi
üleküsimine või muu lisainfo hankimine.
Lisaks seadsid ülalviidatud küsitluse (Tavast 2012) vastajad
mõistmisraskuste ohu oma keelekorraldust pooldava hoiaku põhjusena
kahtluse alla ka ise, nõustudes valdavalt väitega, et norminguvastane
väljendusviis häirib ka täiesti arusaadavas tekstis. Kui mõistmine
pole raskendatud, aga norminguvastasus ikka häirib, siis ei saa ju
mõistmisraskused olla häirimise põhjus, vähemalt mitte ainus. Järgneb
loetelu võimalikest alternatiivsetest seletustest, miks tahetakse keelt
korraldada.
236
Keelekorraldus
30.2
Konventsiooni stabiilsuse suurendamine
Kuulda on ka keelekonventsiooni stabiilsuse suurendamise argu-
menti, nii sünkroonses kui ka diakroonses mõttes. Et minimeerida
jõupingutust suhtlemisel, võiks ettekujutus konventsioonist kõigil
keele kõnelejatel olla võimalikult ühesugune, ja põlvkondadevahelise
mõistmise tagamiseks võiks ta muutuda võimalikult aeglaselt. Oma
siira mõistetud olemise sooviga pürgivad suhtlejad ka ise selle
eesmärgi suunas, aga eriti väiksemates, sisemiselt nõrgemini seotud
ja välismõjudele avatumates keelekollektiivides võib see tendents
tõepoolest vajada teadlikku järeleaitamist.
Nagu ülal kirjeldatud, ei näi konventsiooni muutlikkusest tingitud
suhtlusraskused praeguste suhtlejate vahel kuigi usutavad. Sama
keeruline on kujutleda tulevaste eestlaste võimetust meie praegust
keelt mõista. Kui meie mitte ainult ei saa aru sajanditetagusest
(sh teadliku keelekorralduse eelsest) eesti keelest, vaid dešifreerime
ka väljasurnud rahvaste hieroglüüfid, siis tunduvad väited tulevastest
mõistmisraskustest küll meie järeltulijate vaimsete võimete teenimatu
alahindamisena.
30.3
Kognitiivse jõupingutuse erinevus
Et saada kergemini kaitstav variant mõistmisraskuste ohu väitest,
võiks suhtluse täieliku ebaõnnestumise asemel rääkida mõistmise
kognitiivsest töömahukusest. Kuigi pragmaatikal (koostööprintsiibil
ja kõneleja kavatsuse oletamisel) põhinev mõistmine paistab mingi
enam-vähem töökindla tulemuse andvat alati, näib tõepoolest usutav,
et sama saavutamine semantiliste vahenditega (ühiste teadmistega
keelendite kokkulepitud tähenduste kohta) oleks nõudnud kuulajalt
väiksemat jõupingutust.
Ega ilmaasjata ei ole lennujuhtide ja pilootide vahelise suhtluse
või lennukite dokumentatsiooni keel väga täpselt reglementeeritud:
niimoodi üritatakse tagada info kadudeta edasiandmist olulisel teemal,
täpselt nagu fikseeritud koodi kasutavate masinate suhtluses. Sarnast
lahendust sama vajaduse rahuldamiseks pooldavad ka  juristid , kellel
standardvormelid võimaldavad näidata erialaseltskonda kuulumist,
seostada oma juttu teiste varem öelduga ja vältida tarbetut uuen-
duslikkust, mis tooks kaasa täiendavaid sisulisi probleeme.
Korraldamise põhjused
237
Kuigi põhjendus tundub usutav, eesmärk on üllas ja kindlasti
vähemalt mingil määral suhtlejate jõupingutust ka vähendab, on
sel argumendil siiski üks suur puudus: inimsuhtlus lihtsalt ei tööta
niimoodi. Inimesed ei järgi neile ette kirjutatud rangeid reegleid.
Rahvusvahelise tsiviillennunduse assotsiatsiooni piiratud inglise keeles
kirjutatud lennukiparandusjuhendid sisaldavad reeglivastaseid väljen-
deid (Rinaldi et al. 2002), lennujuhid ja ka näiteks poe kassapidajad
otsivad võimalusi kohustuslike standardütluste varieerimiseks, et end
inimesena tunda ( Cameron  1995), asjaõigusseaduses on sõna omand
legaaldefinitsioonile vaatamata kasutusel kolmes erinevas tähenduses
(Mereste 2000: 338-340). Veelgi enam, juristide kohta on täheldatud, et
standardvormelid võimaldavad kõnelda mehaaniliselt, kasutades samu
väljendeid kui kõik teisedki, ilma öeldut ega selle ütlemise põhjust
tegelikult ise mõistmata (Lemmens 2011).
30.4
Kultuuri(evolutsiooni)lised seletused
Lähtume siin Boydi ja Richersoni määratlusest (2005: 6): kultuur
on indiviidide käitumist mõjutada suutev teave, mille nad hangivad
teistelt oma liigi indiviididelt sotsiaalse õppimise teel. Väärtused ja
uskumused ühiskonnaelu, sh verbaalse suhtlemise korraldamiseks kõige
paremini sobivate viiside kohta on selle teabe tüüpilised esindajad.
Boydi ja Richersoni huvitab kultuur kui evolutsiooni käigus tekkinud
vahend lähisugulaste ringist suuremate rühmade koostöö saavuta-
miseks ka juhul, kui indiviidi huvid on rühma huvidega vastuolus.
Bioloogidest autorite endi algne näide on keskkonnakaitse koos tuntud
vastuoluga indiviidi mugavuse ja planeedi jätkusuutlikkuse vahel, kuid
arutluskäiku peaks saama üsna otse rakendada ka keelekorraldusele.1
Kultuur on sootsiumile ühine ainult statistilises mõttes; indiviidide
ja väiksemate rühmade kaupa võivad tegelikud hoiakud varieeruda,
kusjuures mõned variandid osutuvad psühholoogilistel, sotsiaalsetel
ja ökoloogilistel põhjustel elujõulisemaks kui teised. Artikli teema
saaks selle lähenemise valguses seega ümber sõnastada kui küsimuse,
1Siin tekib kiusatus jõuda tagasi oletuse juurde, et valmidus oma mugavust
üldiste huvide nimel alla suruda võiks olla inimese üldine, valdkonnasõltumatu
hoiak, ehk suhtumine keelekorraldusse võiks korreleeruda näiteks suhtumisega
solidaarsetesse maksusüsteemidesse või ametiühingutesse; tuletame siis meelde,
et vähemalt viidatud uuringu põhjal pole see üldse mitte nii.
238
Keelekorraldus
millised siis on need põhjused, mis tagavad keelekorraldust toetava
kultuurivariandi nii eduka leviku.
Info kiire ja laia levitamise võime on ilmselt evolutsiooniliselt
kasulik omadus, mistõttu peaks rühm olema huvitatud selle säilita-
misest ja arendamisest, ehk indiviidide koostöövalmidus mõistmis-
raskuste vältimisel on rühma huvides isegi juhul, kui indiviid mingil
põhjusel (alates laiskusest ja lollusest kuni suhtlusvahendi teadliku
täiustamise ettevõtmiseni) otsustab koostööst loobuda.
Populatsioonibioloogiast pärinevate matemaatiliste mudelite abil
on samad autorid näidanud (1992), et kui rühmaliikmete ainsad
valikuvariandid on ühistes huvides koostööd teha (siin: oma keelt teiste
omaga ühtlustada) või mitte ning loobujate ainus karistus on ilma-
jäämine vastava ühistegevuse tulemustest (siin: mõistmisraskused),
siis pole koostööstrateegia kuigi elujõuline, eriti suuremates, üle saja
liikmega rühmades.
Seega ei saa rühm endale lubada mõistmisraskuste tekkimist, sest
kuivõrd need raskused iseenesest ei oleks nende tekitajatele piisavalt
peletav karistus, ei oleks süsteemi stabiilsus enam tagatud.
Küll aga levis Boydi ja Richersoni mudelis koostöö kiiresti, kui
nad andsid rühma liikmetele võimaluse karistada loobujaid, ja veel
kiiremini, kui lubati karistada ka neid, kes ei vaevu loobujaid karistama.
Keele puhul seisneks see karistamine mitmesugustes hukkamõistvates
metaütlustes normist hälbiva väljendusviisi kohta, argisuhtlusest
emakeele riigieksami hindeni, ning kangemal juhul ka hukkamõistust
hoidujate hukkamõistmises.
Tundub, et siit oleme saanud ühe võimaliku seletuse, miks on
loogiline viidata mõistmisraskuste ohule, isegi kui keegi kunagi ühtegi
mõistmisraskust kohanud pole.
30.5
Uskumuste püsivus
Psühholoogid on katsetega näidanud (ülevaade Nickerson 1998: 187;
Harman 1986), et kord moodustatud uskumused kipuvad püsima ka
pärast ülekaalukate vastuargumentide esitamist või uskumuse aluseks
olnud info kehtetuse ilmsikstulekut. Veelgi enam, kord moodustatud
uskumused kipuvad ka süvenema ja lahkarvamused polariseeruma
Korraldamise põhjused
239
peaaegu olenemata sellest, kas hilisem lisateave uskumust kinnitab
või mitte.
Tasub tähele panna, et uskumuste püsivus ei olene nende moodusta-
mise algse põhjuse headusest. Kui kord on keelekorralduse vajalikkust
(või mittevajalikkust) juba uskuma hakatud, siis see usk aja jooksul
ainult süveneb ja sotsiaalse õppimise teel ka levib, nii juhul, kui ta on
tegelikult õigustatud, kui ka vastupidisel juhul.2
Siit tundume olevat saanud seletuse, miks arukad inimesed kalju-
kindlalt usuvad asju, mida nad teoreetiliselt põhjendada ei oska,
kusjuures see tõdemus käib ühtviisi nii keelekorralduse pooldajate
kui ka vastaste kohta.
30.6
Asendustegevus
Pooldajate poolelt on veel ühe võimaliku seletuse pakkunud Cameron
(1995): kirglik suhtumine keelesse näib olevat poliitiliselt korrektne
ja teostatav väljund peidetud hirmudele muudel teemadel. Kui
me ei suuda vähendada tänavakuritegevust, takistada immigrantide
sissevoolu  või panna lapsi sõna kuulama, siis vähemalt korraldame
keelt, saame sellega natukenegi korra ja süsteemsuse tunnet oma ellu.
Cameron võrdleb kooli keeletundide grammatikaõpet sõjaväe
rividrilliga – kumbki õpitav oskus ei ole iseeneses vajalik ei õppijale ega
ühiskonnale, küll aga on ühiskonnal vägagi tarvis õpetada oma liikmeid
süsteemile alluma. Tema käsitlusega haakub ka üldlevinud seletus,
miks eesti keelt nõukogude ajal nii hoolikalt hoiti: põhiküsimusele ehk
riigikukutamisele ei hakanud jõud peale ning keel andis pakitsevale
energiale suhteliselt ohutu ja aktsepteeritud väljundi. Kui praegust olu-
korda toonasega võrreldes nimetatakse erinevusena enamasti praeguse
dominantkeele suuremat populaarsust, mis omakorda põhineb vastava
majandus- ja kultuuriruumi õitsengul, siis Cameroni käsitlusest saab
teha ehk huvitavamagi järelduse: inglise keele vastu võitlemine pole
huvitav, kuna nüüd saab jälle tegeleda põhiküsimustega.
2Paljuviidatud eksperimendiga ahvide sotsiaalse õppimise kohta näitas Gordon
R. Stephenson (1967), et juba ahvid suudavad üksteiselt õppida käitumismustreid
ilma nende algset põhjust teadmata: kui üht ahvi karistati katseobjekti puuduta-
mise eest, siis ta õpetas sellest hoiduma ka teise, keda kunagi karistatud ei oldud.
240
Keelekorraldus
30.7
Siserühma määratlemine
Pole juhus, et Cameron mainib immigrante. Sotsiaalpsühholoogiast
pärinevad sise- ja välisrühma mõisted (Tajfel 1970): inimesele on
loomuomane soov samastuda endasarnastega ja vastanduda võõrastele.
Korra olulise osa moodustab usaldusväärne vahetegemine sise- ja
välisrühma ehk „meie” ja „nende” vahel, keel on aga üks hea käepärane
vahend selleks, kõrvuti rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, päritolu,
usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse
seisundiga3. Eesti rahva enesemääratluses on keel lausa kesksel kohal ja
põhiseaduseski kaitstud, aga piirkondlikke ja sotsiaalseid keelekujusid
kasutavad omade äratundmiseks ka väiksemad rühmad rahvuse sees
– tänavaslängist projektitaotluste sõnastamise kirjutamata reegliteni.
Suhtluse arusaadavuse asemel on seega palju laiem rahvuse või muu
rühma kooshoidmise ja „nendele” vastandamise eesmärk.
Vaatamata oma inimlikkusele ja mõistetavusele pole võõraviha
ehk ksenofoobia nii avalik väljendamine viisakas. Mõnes olukorras,
näiteks töötajate värbamisel või edutamisel, võib see olla ka otseselt
ebaseaduslik.
3See loend pärineb muuseas Eesti põhiseaduse § 12-st, mis mainib keelt nende
asjade hulgas, mille alusel ei tohi kedagi diskrimineerida.
Korraldamise põhjused
241
Lühidalt
Kui rääkida vajadusest keelekorralduse järele, siis esimeste hulgas
mainitakse tavaliselt vajadust säilitada keelenormi ühtsust ja
vältida keelekollektiivi killustumist väiksemateks rühmadeks, mis
lõpuks muudab suhtluse võimatuks, kuna rühmadel puudub ühine
keel. Suhtlusraskusi, mille oleks saanud ära hoida keelekorralduse-
ga, samas dokumenteeritud ei ole. Muid võimalikke seletusi, miks
inimesed soovivad keelt korraldada:
• Väiksemas ja nõrgemalt seotud keelekollektiivis võib konvent-
sioon mõningase teadliku  sekkumise  tulemusel tõepoolest
edukamalt välja kujuneda.
• Kuigi suhtlus toimib ka täiesti fikseerimata koodi korral (nt
uue sõna esmakordsel kasutamisel, mis on ju iga praeguse
sõnaga kunagi ajaloos juhtunud), toimib ta fikseerituma
koodi korral kiiremini.
• Kollektiivi omast erineva (keelelise) käitumise eest karistami-
ne aitab kollektiivi koos hoida palju edukamalt kui erinejate
väljaviskamine.
• Uskumused püsivad: keelt korraldatakse lihtsalt kuna keelt
on alati korraldatud.
• Keelekorraldus on asendustegevus juhuks, kui ühiskonnaelu
tõelistele probleemidele jõud peale ei hakka.
242
Keelekorraldus
Küsimused
50. Praktilisi suhtlusraskusi on ilmselt igaüks kogenud. Millest
on need olnud tingitud? Mõelge reaalselt aset leidnud juhtumite,
mitte hüpoteetiliste võimaluste peale. Kas oskate nimetada mõne
sellise, mille oleks saanud ära hoida parema keelekorraldusega?
51. Eesti põhiseaduse § 12 keelab inimeste diskrimineerimise
rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse,
poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse
seisundi või muude asjaolude tõttu. Kuidas põhjendaksite, miks ei
saa küpsuskirjandi norminguvastase väljendusviisi eest pandud
kehva hinnet (või sellist hindamist võimaldava koolisüsteemi
loomist) pidada diskrimineerimiseks keele tõttu?
Lugemist
• Cameron 1995 räägib keelekorraldusest kui asendustegevu-
sest, millel endal otsest eesmärki ei ole.
• Shohamy 2006 teeb vahet ametliku keelepoliitika ja avalikus
keelekasutuses väljenduva tegeliku keelepoliitika vahel (nt
mis keeles on tänavasildid, millised on keeleeksamite nõuded
või millise kvaliteediga tõlget on muukeelsel kaebealusel
kohtus võimalik saada) ning peab viimast esimesest mõ-
jusamakski. Keelekorralduse peamiseks eesmärgiks peab
ta inimeste rühmakuuluvuse määratlemist ja ühiskonnas
valitsevate rühmade võimu kindlustamist. Keelekorralduse
mõju uurimisel keskendub ta demokraatlikele väärtustele
ja isikuvabadustele, jättes täiesti kõrvale võimaliku mõju
suhtluse edukusele.
31
Keelekorralduse kokkuvõte
Keelekorraldus laiemas mõttes, mis sisaldab peale kitsamas mõttes
keelekorralduse ka keelepoliitikat ja keelehoolet, sõltub pooldatavast
suhtlusteooriast mitmes küsimuses. Neist kesksena – kas keelekorraldus
tegeleb koodi fikseerimise või konventsiooni ühtlustamisega?
Fikseeritud koodi mudelit uskudes on nii keelekorralduse ettevõt-
mine kui ka selle edukus hädavajalik, et suhtlus üldse saaks toimida.
Norming peab olema ühtne. Normingut järgiv väljendusviis on õige,
kõik ülejäänud on väärad. Keelekorralduslikud otsused ja soovitused
saab esitada absoluutsete tõdedena keele kohta, et keeles lihtsalt on
nii ja kõik. Põhjendused ei ole oodatud ega isegi mitte teostatavad,
sest keele kohta niisuguseid vahetuid andmeid hankida pole võimalik.
Inimkeskse lähenemise korral on üleminek korraldamise ja korralda-
matuse vahel sujuvam. Teoreetiliselt on kujuteldav, et keelekollektiiv
saab oma konventsiooni ühtsena hoidmisega vajadusel ka välise
sekkumiseta hakkama. Konventsioone võib paralleelselt käibida mitu
ja ükski neist ei ole teistest õigem. Lisaks on iga konventsioon
tõenäosuslik, mitte absoluutne, ja muutub natuke iga inimese iga
ütlusega, mistõttu ei saa (senisest) konventsioonist erinemine olla ühegi
ütluse taunimise põhjus. Põhjendused on võimalikud, kuna keeleteadus
uuribki ju tegelikult inimesi ja nende loodud tekste.
Teise lähenemise raskus seisneb otsustamise ja vastutamise
vajaduses. Ei keelekorraldaja oma korraldusotsuste juures ega tavaline
inimene oma suhtluses tehtavate valikute juures ei saa põhjendusena
viidata mingile objektiivsele tõele keele kohta, vaid on sunnitud kas läbi
viima töömahukaid uuringuid, tunnistama iseenda keeletaju olulisust
infoallikate hulgas või lausa mõlemat korraga.
32
Kokkuvõte
Selles õpikus oleme üritanud näidata, et keelenditel ega tekstidel ei ole
niisuguseid omadusi nagu tähendus, õigsus, eestikeelsus, vastuvõetavus,
sobivus vms. Keelendid ja tekstid saavad olla õiged kellegi arvates või
tähendada midagi kellegi jaoks, mitte üleüldiselt ega vaieldamatult, st
kõik nimetatud on inimeste (kuulajate, uurijate, hindajate) omadused.
Kui tähendus, õigsus jne oleksid keelendite või tekstide omadused,
siis peaks neid saama kuidagi loodusteaduslikult mõõta, umbes nagu
saab mõõta sõnade arvu tekstis või häälikute pikkusi suulises kõnes.
Kui tekstid midagi tähendaksid, siis peaks saama võtta teksti ja mõõta
ära selle tähenduse. Meie teada see kellelgi õnnestunud ei ole. Kõik,
ka veendunuimad empiiriliste uurimismeetodite pooldajad, uurivad
tähenduste teadasaamiseks ikkagi inimeste arvamusi – lihtsamal juhul
iseenda keeletaju, veidi korrektsemal juhul teksti sihtrühma kuuluvate
inimeste oma.
Keelendeid ja tekste on kombeks uurida nii teaduslikul kui ka
praktilisel eesmärgil. Selles mõttes saab tekstide uurimisena käsitleda
ka tavalist tekstide lugemist, kas nende tõlkimise, toimetamise või
hindamise eesmärgil või lihtsalt enda lõbuks või informeerimiseks.
Uurimise juures aga võiks silmas pidada kaht asja:
• Täpsus. Inimeste uurimine on täiesti mõistlik tegevus, millega
sobib küll tegeleda ka lingvistikas. Selleks on inimest uurivates
teadustes olemas põhjalikud ja pikalt katsetatud meetodid, mida
võiks ka kasutada. Iseenda taju uurimine on väga eilne päev,
hakates tasapisi moest minema isegi keelefilosoofias. Teine uurija
võib sama teksti sama meetodiga uurides saada vastupidise
Kokkuvõte
245
tulemuse (enda kohta) ja sellega ei ole midagi valesti. Mõlemal
korraga võib olla õigus, sest uurimisobjektid olidki erinevad.
• Ausus. Kui uurime inimesi, eriti veel kui uurime üksnes iseennast,
siis ei ole väga ilus väita, et uurime tekste või et saame tulemuseks
mingeid ütlusi tekstide kohta. Kui ennast uurime, siis saame
ikka ainult enda kohta tulemusi. Tahtes lõpuni ausaks jääda,
tuleb seega eranditult kõik väited tekstide tähenduse, sobivuse
vms kohta ümber sõnastada väideteks inimeste kohta. Mitte
„A tähendab B”, vaid „mulle tundub, et A tähendab B”. Mitte
„väljendit A ei tohi eesti keeles kasutada”, vaid „mina ei luba
väljendit A eesti keeles kasutada”.
Nii jõuame ebamugava järelduseni, et verbaalses suhtluses on kõik
suhtlejate endi teha. Konkreetsemalt õpikus käsitletud teemade kohta:
Tõlkimine
Tõlkimise objekt asub tõlkija peas. Lähteteksti sisu ega algse autori
suhtlustaotluse teadasaamiseks ei ole mingit objektiivset meetodit.
Tõlkija teeb sihtkeeles asju sõnade abil, on sihtteksti autor ja
vastutab selle sisu eest. Isegi kui tõlkija otsustab täht-tähelt järgida
lähteteksti, on see tema vabatahtlik otsus, mille eest ta vastutab
täpselt samal viisil nagu ükskeelne kõneleja vastutab oma sõnade eest.
Otsus tõlgendamisest hoiduda on üks väga selge tõlgendus koos oma
tagajärgedega, umbes nagu otsus jätta valima minemata on üks väga
selge valik koos oma tagajärgedega.
Terminoloogia
Sõnastikud esitavad ainult psühholoogilist ja/või sotsioloogilist infot,
st infot kas sõnastiku koostaja või tema uuritud suhtlejate, mitte keele
kohta.
Kuna sõnastikust ei saa absoluutset tõde sõnade tähenduste või
sobivuse kohta, vastutab kasutaja sõnastiku kasutamise tagajärgede
eest ise, st ka otsus uskuda sõnastikus kirjasolevat on tema vabatahtlik
otsus, mille eest ei saa vastutust sõnastiku koostajale delegeerida.
246
Keelekorraldus
Keelevaidlused, sh toimetamine ja hindamine
Kõik argumendid põhinevad vaidlejate, mitte keele omadustel. Kui
kaks pädevat emakeelekõnelejat jäävad keelendi tähenduse või õigsuse
teemal veendunult eriarvamusele, saab vaidlust lahendada üksnes
keeleväliste argumentidega (hääle  kõvadus , positsioon, sõprade arv).
Vastutust ei saa kellelegi/millelegi lükata. Kui meile ja/või meie
sõpradele üks tekst ei meeldi, siis peame julgema niimoodi öeldagi,
mitte delegeerima vastutust normile, normingule või teksti väidetavale
vastuolule nendega.
Keelekorraldus
Ka autoriteetseimate keelekorraldusallikate koostajad on kõigest
inimesed, kuigi keskmisest oluliselt informeeritumad, ja kuni pole leitud
meetodit keelendi tähenduse või õigsuse objektiivseks mõõtmiseks, on
ka nende normatiivsena esitatud seisukohad kõigest nende subjektiiv-
sed arvamused, mitte objektiivne tõde keele kohta.
Suhtleja vastutab oma suhtlusaktide edukuse eest ise. Kõneleja
valib ise sõnad, mida oma valimiskõnesse panna, ja viisi, kuidas neid
hääldada. On puhtalt tema enda teha, kas ta osutub valituks või
mitte; ÕSist ega keelenõust ei saa vastuseid, mis edu garanteeriksid.
Küll võib saada infot selle kohta, missugused sõnad oleksid tõenäoliselt
kuulajatele vastuvõetavamad.
Mida sellest õpikust kindlasti ei järeldu, ongi verbaalse suhtluse
sobimatus või töövõimetus. Vastupidi – inimesed saavad keele abil oma
asjad märkimisväärselt hästi aetud, ka juhtudel, kus see traditsioonilise
keelekeskse lähenemise kohaselt ei tohiks olla võimalik. Samuti ei väida
me kindlasti, et igaüks on vaba kasutama ükskõik milliseid keelendeid
ja teised hoolitsegu mõistmise eest ise. Vabadus kõnelda enda valitud
viisil inimestel muidugi on, aga nad ka vastutavad tulemuste eest ise.
Ühiskond on kord juba niimoodi seatud, et teiste inimeste ootustele
vastamine aitab mõnikord paremini oma tahtmist saada.
33
Mõtlemisküsimuste kommentaare
Siin on kommentaare peatükkide lõppudes olevate mõtlemisküsimuste
kohta. Neid tasuks ehk vaadata pärast küsimuse üle juurdlemist.
1. Suhtluse seletamise viise on käsitletud järgmistes peatükkides.
2. Keele tekkimise seletus oleneb üldisest suhtluse seletamise viisist, ja
valik on sisuliselt evolutsiooniliste ja kreatsionistlike seletuste vahel.
3. Ka keele muutumise seletus oleneb üldisest suhtluse seletamise
viisist, või võiks ka öelda keele definitsioonist. Praktilised vastuse-
variandid:
• keel on muutunud kohe, kui mõni uuendushuviline inimene mõnd
uut väljendusviisi kasutab,
• keel on muutunud siis, kui uus väljend kirjakeele normi kehtes-
tamise korras määratud allikates fikseeritakse.
4. Puudustest räägib kohe järgmine peatükk.
5. Tuleks loobuda koodi fikseeritusest, mida olemegi järgnevas teinud.
6. Fikseeritud koodi mudel on hea lihtne vaade asjale, kuna paigutab
tähenduse väljapoole inimest ja vabastab inimese seega vastutusest ja
murest tähenduse teemal.
7. Inimestele ei meeldi konventsiooni uskuda, kuna nad ei soovi
vastutust oma verbaalse eneseväljenduse eest.
8. Suhtlus ei saa kunagi olla täiesti ühemõtteline, kuna tähistamist
vajavaid nähtusi on ka lahingus või operatsioonisaalis palju rohkem
kui keeles sõnu.
9. Tähenduse uurimise juures segavad konnotatsioonid. Siinse vaidlus-
tamine on „sa nimetad oma asja valesti”; sõnapõhise vaidlustamine on
„sa räägid valest asjast”.
10. Tavaliselt pakutakse militaarseid ja juriidilisi valdkondi.
248
Keelekorraldus
11. Täiesti ühemõttelist suhtlust ei saagi olla, juba teoreetiliseltki, sest
võimalikke mõtteid on palju rohkem kui võimalikke sõnu, mis tähendab
et kõiki mõtteid ei saa kuidagi sõnadega kodeerida.
12. Tegelikult ei saa. Mõiste ise kui abstraktse mõtlemise vorm
esineb ainult inimteadvuses. Tekstides üldiselt tähistavad mõisteid
vastavad terminid, sõnastikes lisaks veel selgitused, joonised, näited,
kommentaarid jms. Seega on korrektne öelda, et mõisted on sõnastikus
esitatud (või ka määratletud) või et sõnastikus on kirjas mõisteid
tähistavad terminid. Aga mitte et mõisted ise on sõnastikus kirjas.
13. Vastandid.
14. Polüseemia.
15. Mõisteseoseid, sest tähendusseoste esitamiseks tuleb mitmetähen-
duslike sõnade puhul näidata tähenduseti erinevaid seoseid.
16. Mõistepõhises terminibaasis on sünonüümid ühes mõistekirjes,
viited tehakse mõistekirjete vahel, ja iseendale viidata pole mõtet.
Sünonüümiviide omabki mõtet ainult sõnapõhises sõnastikus, ja
mõistepõhisest terminibaasist saadakse need automaatse sõnastikuks-
teisendamise käigus.
17. Võõraid keeli sobib korraldada Eesti-spetsiifiliste nähtuste, näiteks
meie õigussüsteemi või rahvakultuuri osade nimetamisel. Neid keegi
peale meie tolles võõrkeeles ju ei nimetagi, st võime tolle prantsuse
sõna siin omavahel kokku leppida
18. Mõiste näide on sisuline, nt koera näide on puudel. Termini näide
on kasutusnäide, nt koera näide on Martin läks koeraga jalutama.
19. Infot korrata on mõtet pabersõnastikus, mille kasutajamugavus on
olulisem kui trükikulud - et lugeja peaks vähem lappama. E-sõnastikus
on otsisüsteem parem, midagi niikuinii ei lapata ja infot korrata mõtet
ei ole.
20. Intensionaalseid määratlusi on nende kõrgete põhjalikkusenõuete
tõttu töömahukas kirjutada.
21. Sama sõna võib olla määratluses ühe tähendusega ja märksõna-
loendis teisega. Tekib umbes selliseid vigu, et palgile viitama pidav
määratlus viitab hoopis palgale.
22. Kui see teeb tema jaoks arusaadavalt lihtsaks sõnastikuinfo, mis
muidu oleks tema vajaduste jaoks liiga detailne.
23. Sest passiivse sõnastiku eesmärk on tekitada mõistmine, seda
aga saab vastete kõrval või asemel teha ka seletuste, näidete,
alammärksõnade või joonistega.
Mõtlemisküsimuste kommentaare
249
24. Sest võimalikke temaatilisi järjestusi on palju, koostaja ja lugeja
arvamused ei tarvitse sel teemal kokku langeda, ja kui ei lange, siis ei
leia lugeja sõnastiku mõistestruktuuris vajalikku kohta kuidagi üles.
25. Sest nii on kõige lihtsam – ei pea ise mõtlema, kas on sünonüümid
või ei ole või mil määral on.
26. Sest lugeja saab niimoodi teada, et koostaja on põhimõtteliselt
võimeline vigu tegema. Kui tuttava sisuga artiklist leiab lugeja vea,
siis ei saa ta ju usaldada ka tundmatuma sisuga artikleid, sest seal ta
ei tunne viga ära. Just neid tundmatumaid artikleid aga läheb lugejal
kõige rohkem tarvis.
27. Oleneb sihtrühmast ja eesmärgist. Üldiselt võttes ei pea. Tegelikult
ei pea üldse sõnastikke olema, vaid inimesed võiksid lihtsalt kõiki enda
jaoks vajalikke keeli osata. See on ainult pooleldi naljaga öeldud, sest
vigane sõnastik delegeerib otsustamise lugejale, aga siis võiks ju kõik
otsustamised sinnasamasse delegeerida.
28. Kui jätta sõnastik koostamata, ei saa lugeja üldse mingit infot.
Kui koostada vastuoluline sõnastik, siis mingit infot ta ikka saab, sest
ega siis kõik märksõnad ju vastuolulised pole. Samas, kui kasvõi mõni
üksik artikkel on põhjalikult vigane, siis saab lugeja eksitavat infot.
29. Kui põhjalikult vigane peab artikkel olema, et sellest lugejale otsest
kahju tõuseks, oleneb sõnastiku sihtrühmast ja eesmärgist.
30. Sõnapõhiselt koostatud sõnastiku märksõnade sünonüümsuse
kohta võib saada infot:
• sünonüümiviidetest, kui neid on,
• lühikestest määratlustest, mis võivad endast kujutada sünonüümi
või parafraasi kaudu määratlemist,
• kokkulangevatest seletustest ja vastetest: kui kahel sõnal on
samad või sarnased seletused või vasted, siis on nad tõenäoliselt
sünonüümid,
• teiste sõnastike (sh sünonüümisõnastike ja tesauruste) sünonüü-
mikirjetest,
• korpustest distributiivse sarnasuse järgi.
31. Süstemaatilise terminitöö harjutuse üks problemaatiline koht
olid külmikud: absorptsioon-, kompressioon-, sügav- ja kahekambriline
külmik. Mure seisnes selles, et nii sügav- kui ka kahekambriline
külmik võib kasutada ükskõik kumba nendest temperatuuri alandamise
meetoditest.
250
Keelekorraldus
Joonis 33.1. See külmiku liikide pilt on küll väliselt hierarhiakujuline, aga
sama infot on mitmes kohas korratud.
Esimene mõte on tavaliselt jaotada külmikud sügav- ja kahekambri-
liseks külmikuks ning näidata mõlemad tööpõhimõtted mõlema juures
nagu joonisel 33.1. See pole hea, kuna tööpõhimõtted on esitatud
topelt, mis pole kuidagi sõnastiku koostamise seisukohalt kasulik.
Järgmisena võime tahta ühendada need kaks esinemiskohta –
joonis 33.2. See ei ole hea, kuna nüüd ei ole teada, mis on (joonise
mõttes) alumisel tasemel olevate mõistete ülemmõiste. Kui mõelda
defineerimisele, siis tahaks absorptsioon- ja kompressioonkülmikut
pidada ikka külmiku, mitte sügav- JA kahekambrilise külmiku liikideks.
Hea küll, kui kõik neli on külmiku liigid, siis võiks ju nii joonistadagi
– joonis 33.3. See ei ole hea, kuna samal hierarhiatasemel on segamini
kasutatud eri jaotusaluseid.
Lahendus, milleni tahaks jõuda (ja milleni nii mõnigi senine
kursuslane on iseseisvalt jõudnud), pärineb soomlaste terminoloogia-
keskuselt Tekniikan Sanastokeskus, kes mõistesüsteemide jooniseid
ka oma sõnastikes avaldab. Joon mõistete vahel on kaheosaline,
kõigepealt jaotusalust märkiv paks joon ja seejärel seda alust kasutavat
jaotust kajastavad peenemad jooned (joonis 33.4). Vajadusel saab
jaotusaluseid hiljem ka andmebaasis samamoodi esitada.
Mõtlemisküsimuste kommentaare
251
Joonis 33.2. Infot korratud ei ole, aga ühel mõistel võib olla mitu ülemmõis-
tet.
Joonis 33.3. Sellel pildil on kokku pandud eri jaotusaluseid kasutavad
alammõisted.
252
Keelekorraldus
Joonis 33.4. Kõik külmiku liigid on esitatud külmiku liikidena ja selgesõnali-
selt on esitatud ka jaotusalused.
Joonis 33.5. See külmiku liikide pilt on küll väliselt hierarhiakujuline, aga
sama infot on mitmes kohas korratud.
Mõtlemisküsimuste kommentaare
253
Joonis 33.6. Infot korratud ei ole, aga ühel mõistel võib olla mitu ülemmõis-
tet.
Joonis 33.7. Kõik külmiku liigid on esitatud külmiku liikidena ja selgesõnali-
selt on esitatud ka jaotusalused.
254
Keelekorraldus
Teine murekoht oli harjutuses ilmselt integreeritavus. Külmik võib
olla nii integreeritav kui ka eraldiseisev, miksrit integreeritavana näh-
tud ei ole ja nõudepesumasin võib olla nii integreeritav, eraldiseisev kui
tegelikult ka poolintegreeritav (nupud on väljas, ülejäänu köögimööbli
sees peidus). Siin on lahendus tegelikult täpselt samasugune.
Mõisteid korrata (joonis 33.5) ega seostes riste moodustada (joonis
33.6) pole hea, ülesande täidab ära jaotusaluste eksplitsiitne näitamine
(joonis 33.7).
Lõpuks veel pisimärkus: muidugi olid külmik, külmutuskapp
ja külmkapp mõeldud sünonüümidena. Mõistesüsteemi pildi peal
kuuluvad sünonüümid kui üht mõistet tähistavad terminid samasse
kastikesse ja andmebaasis samasse mõistekirjesse.
32. Mõisted on siis samatähenduslike sõnatippude klastrid. Klastri
enda külge ei saa definitsiooni kirjutada, selleks tuleks siis teha mingi
eraldi andmestruktuur.
33. Väga hoolika toimetamise ja konfliktide otsimise tööriistadega võib
teoreetiliselt saada sõnastiku, kust kõik vastuolud on tõepoolest üles
leitud ja käsitsi ära parandatud. Seni küll niisugust sõnastikku nähtud
ei ole.
34. Ei eksi. Õpikud kirjeldavad, kuidas praegu kasutusel olevad
terminid on moodustatud. Aga need on ju terminid, mis on edukalt
käibele läinud, st nende puhul on võõristus mingil ajal kuidagi ära
kadunud. Kui teete oma termini samamoodi, ja kui see läheb käibele,
siis unustatakse ka selle võõristamine. Soovitus vastuolu lahendamiseks
on seega lihtsalt enesekindlus oma termini läbisurumisel.
35. Pole välistatud, et negatiivne konnotatsioon on seotud sõna-
sõnalise tõlke kasutamisega võõrkeeletunnis sõnade äraõppimise
kontrollina. Prestiiži mõjutab muidugi halvasti (tõlkijad on need,
kes pole veel sõnu ära õppinud). Teha saab siinse raamatu sarnast
propagandat, saab arendada masintõlkesüsteeme, et odavad tõlkijad
välja suretada, ja võiks ka proovida tõlketurul nende kahe tõlkeliigi
eristamist käibele ajada
36. Üliõpilaste arvamuste kohta, st mitte meetodite kohta, ja väljapoole
üliõpilaste seltskonda üldistatav ka pole.
37. Sest toimetamine mõjutab tekste pärast tõlkimist.
38. Ei saagi, kui mitte postuleerida konformsuse soovitavust vms.
39. Võib arvata mõlemat, aga teise arvamise korral – millega on selline
väärtushinnang põhjendatud?
Mõtlemisküsimuste kommentaare
255
40. Kui tõlkimise objekt on midagi objektiivset, näiteks lähtetekst,
selle tähendus või algse autori suhtlustaotlus, siis peab ühtlasi olema
olemas mingi objektiivne meetod selle lähteteksti tähendust või
algse autori suhtlustaotlust tuvastada. Kuni niisugust meetodit ei
ole näidatud, ehk kuni kaks tõlkijat võivad olla teksti tähenduse
või autori öeldatahetu teemal eriarvamustel, tuleb vist leppida, et
tõlkimise objekt on siiski midagi tõlkijast sõltuvat. Kõige lihtsam
tundub sel juhul pidada tõlkimise objektiks tõlkija arusaama algse
autori suhtlustaotlusest.
41. Loogiline põhjus, miks eelistada käsutäitmist isemõtlemisele, on
vastutuse vältimine. Muretu on olla, kui minust midagi ei sõltu.
42. Tõlkekvaliteeti ei saa standardida, sest see on täiesti subjektiivne.
43. Tõlkekvaliteeti ei saa standardida, sest see on täiesti subjektiivne.
44. See ülesandepüstitus lähtub sõnast toimetamine ega ole seetõttu
põhimõtteliselt lahendatav. Sõnast ei saa tema tähendust tuletada ega
ka sõnale tähendust kokku leppida. Standardimise soovi korral tuleks
alustada standarditavast tegevusest, see kokku leppida, ja alles seejärel
talle nimi külge panna. Niisugused kokkulepped on „pehmetel” aladel
võrdlemisi vähetõenäolised.
45. Näiteks jõupositsioonil oleva vastase demagoogiale vastates.
46. Ainult abstraktsioonitaseme poolest; sisuliselt ei erinegi. Ka selle
raamatu normatiivsed ütlused tõlkija, toimetaja jt soovitava käitumise
kohta on tegelikult üksnes subjektiivsed arvamused. Jah, nad on
saadud 25 aasta mõtlemise tulemusel. Jah, mõnele neist õnnestub
leida toetust empiirilistest uuringutest. Jah, nende järgimise korral
on majandusedu lihtsam saavutada. Aga nad ei ole vastupidistest
arvamustest kuidagi objektiivselt õigemad.
47. Keelekorraldus võiks sel juhul nii üritada ühtlustada inimeste
ettekujutusi konventsioonist kui ka neid endale meelepärases suunas
mõjutada.
48. Ei ole. Norm ja norming on süsteem ja selle kirjeldus, keel ja kõne
on süsteem ja selle eksemplar.
49. Kui inimene niimoodi ütles, siis normi osaks (kuigi võibolla
äärmiselt marginaalseks) ta sellega juba sai. Võimatu saab üks reaalne
ütlus seega olla ainult norminguga võrreldes.
50. Seni pole keegi osanud.
51. See on tore näide eriarvamusest, mille lahendus oleneb pooldatavast
suhtlusteooriast. Et tuvastada, kas õigekirjareeglite (mitte)tundmise
256
Keelekorraldus
alusel diskrimineerimine on keele alusel diskrimineerimine, läheb
fikseeritud koodi mudeli uskumise puhul vaja keele definitsiooni, et kas
keel sisaldab õigekirjareegleid või mitte. Seda definitsiooni muidugi
kuskil antud ei ole. Konventsiooni uskumise korral oleneb tulemus
sellest, kumb pool jaksab võimekama advokaadi palgata.
Kirjandus
Kristiina Abdallah ja Kaisa Koskinen 2007. Managing trust:  Transla -
ting and the network economy. Meta, 52 (4), 673–687.
Jean-Marie Annoni, Hannelore Lee-Jahnke ja Annegret Sturm 2012.
Neurocognitive Aspects of Translation. Meta, 57 (1), 96–107.
R. Harald Baayen, Petar Milin, Dusica Filipović Ðurđević, Peter Hend-
rix ja Marco Marelli 2011. An amorphous model for morphological
processing in visual comprehension based on naive discriminative
learning. Psychological review, 118 (3), 438–481.
Mona Baker 1993. Corpus Linguistics and Translation Studies:
Implications and Applications. – Mona Baker, Gill Francis ja Elena
Tognini-Bonelli (toim.), Text and  Technology : In Honour of John
Sinclair.  Amsterdam : John Benjamins.
Mona Baker 2004. A corpus-based view of similarity and difference
in translation. International Journal of Corpus Linguistics, 9 (2),
167–193.
Susan  Bassnett 2006. Writing and translating. – Susan Bassnett ja
Peter Bush (toim.), The Translator as Writer. London: Continuum,
173–183.
Anthea Bell 2006. Translation: walking the tightrope of illusion. –
Susan Bassnett ja Peter Bush (toim.), The Translator as Writer.
London: Continuum, 58–67.
Roger T. Bell 1991. Translation and Translating. London: Longman.
258
Kirjandus
Roger T. Bell 1995. What do translators think about translation?
Investigating the attitudes of trainee translators. – Ian Mason ja
Christine Pagnoulle (toim.), Cross-Words:  Issues  and Debates in
Literary and Non-Literary Translating. L3–Liège  Language  and
Literature, 91–100.
Renato Beninatto 2007.  Quality  Still Doesn’t Matter - ATA San
Francisco Presentation. Localization Industry 411.
Henning Bergenholtz ja Sven Tarp (toim.) 1995. Manual of Specialised
Lexicography: The Preparation of Specialised Dictionaries. Amster-
dam: John Benjamins.
Silvia Bernardini 2004a. Corpus-aided language pedagogy for trans-
lator education. – Kirsten Malmkjær (toim.), Translation in
Undergraduate Degree Programmes. Amsterdam: John Benjamins,
97–112.
Silvia Bernardini 2004b. The theory behind the practice: Translator
training or translator education. – Kirsten Malmkjær (toim.),
Translation in Undergraduate Degree Programmes. Amsterdam:
John Benjamins, 17–30.
Lynne Bowker 1997. You say “flatbed colour scanner”, I say “colour
flatbed scanner”: A descriptive  study  of the influence of multidi-
mensionality on term formation and use with  special  reference to
the subject field of optical scanning technology. Terminology, 4 (2),
275–302.
Richard Boyd 1979. Metaphor and theory change. – Andrew Ortony
(toim.), Metaphor and thought.  Cambridge : Cambridge  University
Press, 356–408.
Robert Boyd ja Peter J. Richerson 1992. Punishment allows the
evolution of cooperation (or anything else) in sizable groups.
Ethology and Sociobiology, 13 (3), 171–195.
Robert Boyd ja Peter J. Richerson 2005. The  Origin  and Evolution of
Cultures. Evolution and cognition.  Oxford : Oxford University Press.
Kirjandus
259
M. Teresa Cabré 1999a. La terminología: representación y comu-
nicación : elementos para una teoría de base comunicativa y otros
artículos. Girona: Documenta Universitaria.
Maria Teresa Cabré 1999b. Terminology: Theory, Methods, and
Applications. Amsterdam: John Benjamins.
Deborah Cameron 1995. Verbal hygiene. London: Routledge.
Stuart Campbell 2001. Choice network analysis in translation research.
– Maeve Olohan (toim.), Intercultural Faultlines I: Textual and
Cognitive  Aspects.  Manchester : St.  Jerome , 29–42.
Michael Carl, Barbara Dragsted ja Arnt Lykke Jakobsen 2011.
Taxonomy of human translation styles. Translation Journal, 16
(2).
Andrew Chesterman 2006.  Questions  in the sociology of translation. –
João Ferreira Duarte, Alexandra Assis Rosa ja Teresa Seruya (toim.),
Translation Studies at the Interface of Disciplines. volume 68 of
Benjamins Translation Library. John Benjamins B.V.
Andrew Chesterman 2009. The name and nature of translator studies.
Hermes, (42), 13–22.
Andrew Chesterman 2011. Translation universals. – Yves Gambier ja
Luc van Doorslaer (toim.), Handbook of Translation Studies, Vol. 2.
Amsterdam: John Benjamins.
Andrew Chesterman ja Emma Wagner 2002. Can Theory Help
Translators?: A Dialogue  Between  the Ivory Tower and the Wordface.
Manchester: St. Jerome.
Ellen  Contini-Morava ja Barbara S. Goldberg 1995. Meaning as
Explanation: Advances in  Linguistic   Sign  Theory. Berlin: Walter
de Gruyter.
D. Alan Cruse 2000. Meaning in Language: An  Introduction  to
Semantics and Pragmatics. Oxford: Oxford University Press.
260
Kirjandus
Joseph Davis, Ellen Contini-Morava, R. S. Kirsner ja B. Rodríguez-
Bachiller 2004. Revisiting the gap between meaning and message.
Cognitive and Communicative Approaches to Linguistic Analysis, 51,
155–176.
Robert de Beaugrande 1989. Special purpose language as a complex
system: The  case  of linguistics. – Special Language: From Human
Thinking to Thinking Machines. Clevedon: Multilingual Matters,
3–29.
Annette de Groot 1997. The cognitive study of translation and
interpretation : Three approaches. – Joseph H. Danks, Gregory M.
Shreve, Stephen B. Fountain ja Michael McBeath (toim.), Cognitive
processes in translation and interpreting. Thousand Oaks: Sage, 25–
56.
Michael Devitt ja Kim Sterelny 1999. Language and Reality, 2nd
Edition: An Introduction to the Philosophy of Language. Cambridge
(Mass.): MIT Press.
Simon C. Dik 1989. The theory of functional grammar, Vol. 9.
Hawthorne, NY: Foris publications.
Simon C. Dik 1997. The theory of Functional Grammar, Vol. 2:
Complex and derived constructions. Berlin: Mouton de Gruyter.
Luc van Doorslaer 2009. Risking conceptual maps: Mapping as a
keywords-related  tool  underlying the online Translation Studies
Bibliography. – Luc Van Doorslaer ja Yves Gambier (toim.),
The Metalanguage of Translation. Benjamins Current Topics.
Amsterdam: John Benjamins, 27–43.
Helge Dyvik 1998. A translational basis for semantics. Language and
Computers, 24, 51–86.
Helge Dyvik 2004. Translations as semantic mirrors: from parallel
corpus to wordnet. Language and computers, 49 (1), 311–326.
Eesti Väitlusselts 2008. Arutlev  haridus : Eesti Väitlusseltsi õpik.
Tallinn: Eesti Väitlusselts.
Kirjandus
261
Birgitta Englund Dimitrova, That’s close! On translators, interpreters,
researchers, texts and their interrelations, Ljubljana 2007.
Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina  Ross ,
Henn Saari,  Kaja  Tael, Silvi Vare, Tiiu Erelt ja Ülle Viks 1995. Eesti
keele grammatika 1. Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti TA
Keele ja Kirjanduse Instituut.
Mati Erelt, Tiiu Erelt ja Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat
3.,  täiend . trükk. Tallinn: Eesti Keele  Sihtasutus .
Tiiu Erelt 1972. Vene oskuskeelekorraldus 1970-ndate hakul. Koos
põigetega kirjutaja kodurajale. Keel ja Kirjandus, 12, 743–754.
Tiiu Erelt 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Tiiu Erelt 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
FAA 2012. Aeronautical Information Manual. Official Guide to
Basic Flight Information and ATC Procedures. Federal Aviation
Administration.
Pamela Faber Benítez 2009. The cognitive shift in terminology
and specialized translation. MonTI. Monografías de Traducción e
Interpretación, (1), 107–134.
Helmut Felber 1984. Terminology Manual.  Paris : UNESCO.
Joshua A. Fishman 1974. Advances in language planning. Berlin:
Walter de Gruyter.
François Gaudin 2003. Socioterminologie: Une approche sociolinguis-
tique de la terminologie. Bruxelles: De Boeck & Larcier.
H. P. Grice 1957. Meaning. The Philosophical Review, 66 (3), 377–388.
Alexander Gross 2003. Teaching translation as a form of writing:
Improving translator self-concept. – Brian James Baer ja Geoffrey S.
Koby (toim.), Beyond the Ivory Tower: Rethinking Translation
Pedagogy. ATA Scholarly Monograph Series 12, 83.
262
Kirjandus
Susanne Göpferich ja Riitta Jääskeläinen 2009.  Process  research into
the  development  of translation competence: Where are we, and where
do we need to go? Across Languages and Cultures, 10 (2), 169–191.
Mara Götz 2012. Something Old, Something New, Something Bor-
rowed, Something Blue: Aspects of Interdisciplinary Knowledge
Transfer from a Translation Studies Perspective. Forum, 15.
Külli Habicht ja Pille Penjam 2006. Kaassõna keeleuurija ja -kasutaja
käsituses. Emakeele Seltsi aastaraamat, (52), 51–68.
Michael Alexander Kirkwood Halliday 1989. An Introduction to
Functional Grammar. London: Arnold.
Gyde Hansen, Kirsten Malmkjær ja Daniel Gile 2004. Claims, changes
and challenges in translation studies: selected contributions from the
EST Congress, Copenhagen 2001. Amsterdam: John Benjamins.
Gilbert Harman 1986. Change in View: Principles of Reasoning.
Cambridge (Mass.): MIT Press.
Roy Harris 2001. The Language Myth in Western Culture. London:
Routledge.
Einar Haugen 1966. Language Planning and Language Conflict: The
Case of Modern Norwegian. Cambridge (Mass.): Harvard University
Press.
Reet Hendrikson 2012. Keelesõjas sõjakeel? Ohvitseride oskuskeelevaa-
detest (War language in the language war? On the linguistic views
of officers). KVÜÕA toimetised, 16, 15–35.
Kees Hengeveld ja J. Lachlan Mackenzie 2008. Functional Discourse
Grammar: A Typologically-based Theory of Language Structure.
Oxford: Oxford University Press.
Theo Hermans 1999. Translation in systems. Descriptive and systemic
approaches explained. Manchester: St. Jerome.
Mati Hint 1973. Eesti keele sõnafonoloogia. Tallinn: Eesti NSV
Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut.
Kirjandus
263
James S. Holmes 1994. Translated!: Papers on Literary Translation
and Translation Studies. Approaches to translation studies 7.
Amsterdam: Rodopi.
Kenneth Holmqvist, Marcus Nystrom, Richard Andersson, Richard
Dewhurst, Halszka Jarodzka ja Joost van de Weijer 2011. Eye
Tracking: A Comprehensive Guide to Methods and Measures. Oxford:
Oxford University Press.
Juliane House 1997. Translation quality assessment: A model revisited
volume 410. Tübingen: Narr.
Juliane House 2001. Translation quality assessment: Linguistic
description versus social evaluation. Meta: Journal des traducteurs,
46 (2).
Juliane House 2008. Beyond intervention: Universals in translation?
trans-kom, 1 (1), 6–18.
John Humbley 1997. Is terminology specialized lexicography? The
experience of Frenchspeaking countries. Hermès, (18), 13–31.
James R. Hurford 2007. The Origins of Meaning. Oxford: Oxford
University Press.
Tuomas Huumo 2007. Joko lingvistin nojatuoli joutaisi kaatopaikal-
le? Introspektiolingvistiikan asemasta kognitiivisessa kielitieteessä.
Emakeele Seltsi aastaraamat, (53), 163–180.
Enik\Ho Héja ja Dávid Takács, Automatically generated customizable
online dictionaries,
– Proceedings of the Demonstrations at the
13th Conference of the European Chapter of the Association for
Computational Linguistics 51–57 2012.
Arnt Lykke Jakobsen 2006. Research methods in translation: Translog.
– Eva Lindgren ja Kirk P. H. Sullivan (toim.), Computer Keystroke
Logging and Writing: Methods and Applications. Studies in writing
18. New  York : Elsevier, 95–105.
Arnt Lykke Jakobsen ja Kristian T.H. Jensen 2008. Eye movement
behaviour across four different types of reading tasks. – Susanne
264
Kirjandus
Göpferich, Arnt Lykke Jakobsen ja Inger M.
Mees (toim.),
Looking at Eyes. Eyetracking studies of reading and translation
processing. Copenhagen Studies in Language 36. Frederiksberg:
Samfundslitteratur.
Anni Jürine ja Külli Habicht 2013. Kaassõnade tsükliline areng. Keel
ja Kirjandus, 10, 736–749.
Heiki-Jaan Kaalep 2010. Mitmuse osastav eesti keele käändesüsteemis.
Keel ja Kirjandus, 2, 94–111.
Heiki-Jaan Kaalep ja Jaan Mikk 2008. Creating specialised dictionaries
for foreign language learners: A case study. International Journal of
Lexicography, 21 (4), 369–394.
Enn Kasak 2014. Loogika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Reet Kasik 2004. Eesti keele sõnatuletus 2., täiend. ja parand. tr. Tartu:
Tartu Ülikooli Kirjastus.
Dorothy Kenny 1998. Creatures of habit? What translators usually do
with words. Meta, 43 (4), 515–523.
Dorothy Kenny 2001. Lexis and Creativity in Translation: A Corpus
Based  Approach . Manchester: St. Jerome.
Tuija Kinnunen ja Kaisa Koskinen (toim.) 2010. Translators’ Agency.
Tampere University Press.
Catlyn Kirna 2012. Politoloogia terminoloogia korrastamise vajadus
(Unification requirements in the language of politology).  Magistritöö ,
Tallinna Ülikool. Tallinn.
Donald C. Király 2000. A Social Constructivist Approach to Translator
Education: Empowerment From Theory to Practice. Manchester: St.
Jerome.
Rein Kull ja Henn Saari 1975. Die Entwicklung des estnischen
terminologischen Gedankens und die Förderung der Fachsprachen
in den letzten Jahren. – Congressus Tertius Internationalis Fenno-
Ugristarum. Pars I. Acta Linguistica. Tallinn: Valgus, 245–249.
Kirjandus
265
Elis Kõrvek 2009. Refiner Tõlkebüroo analüüs Eesti tõlketuru  konteks -
tis: magistritöö. Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Alexander Künzli 2007. The ethical dimension of translation revision.
An empirical study. The Journal of Specialised Translation, (8),
42–56.
George Lakoff ja Mark Johnson 2003. Metaphors We Live by. Chicago:
University of Chicago Press.
Christer Laurén, Johan Myking ja Heribert Picht 2002. Language
and domains: a proposal for a domain dynamics taxonomy. LSP
& Professional Communication, 2 (2).
Marianne Lederer 2003. Translation: The Interpretive Model.  Manc -
hester: St. Jerome.
Hyang Lee 2006. Révision : Définitions et paramètres. Meta: Journal
des traducteurs, 51 (2), 410.
Koen Lemmens 2011. The slow dynamics of legal language: Festina
lente? Terminology, 17 (1), 74–93.
Robert Lew 2011. Studies in dictionary use: recent developments.
International Journal of Lexicography, 24 (1), 1 –4.
David Lewis 2002. Convention: A Philosophical Study. Oxford:
Blackwell.
Karolin Lillemäe 2013. Tõlke toimetamine, tõlkija ja toimetaja.
Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Anna Mauranen ja Jarmo Harri Jantunen 2005. Käännössuomeksi:
tutkimuksia suomennosten kielestä. Tampere Studies in Language,
Translation and Culture A1. Tampere: Tampere University Press.
Anna Mauranen ja Pekka Kujamäki 2004. Translation universals. Do
they exist? Benjamins Translation Library 48. Amsterdam: John
Benjamins.
Einar Meister ja Stefan Werner 2009. Duration affects vowel perception
in Estonian and Finnish. Linguistica Uralica, (3), 161–177.
266
Kirjandus
Indrek Meos 2002. Filosoofia sõnaraamat: olulisi mõisteid, koolkondi,
filosoofe, seisukohti. Tallinn: Koolibri.
Uno Mereste 2000. Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü: artikleid ja
lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Brian Mossop 2007a. Empirical studies of revision: what we know and
need to know. The Journal of Specialised Translation, (8), 5–20.
Brian Mossop 2007b. Revising and editing for translators 2nd ed.
Translation practices explained 3. Manchester ; Kinderhook (N.Y.):
St. Jerome.
Kersti Möldre 2008. Tõlketarkvara ja selle õpetamine tõlkema-
gistrantidele. Praegune seis, ootused ja vajadused GILTi kontekstis.
Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Raymond S. Nickerson 1998. Confirmation bias: A ubiquitous
phenomenon in many guises. Review of General Psychology, 2, 175–
220.
Christiane Nord 1997. Translating as a Purposeful Activity: Functio-
nalist Approaches Explained. Manchester: St. Jerome.
Christiane Nord 2001. Loyalty revisited: Bible translation as a case
in point. The Translator: studies in intercultural communication, 7
(2), 185–202.
Elis Ohak 2009. Tõlketeenuse kvaliteedi tagamine Eesti tõlkebüroode
näitel: magistritöö. Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Maeve Olohan 2004. Introducing Corpora in Translation Studies.
London: Routledge.
Maeve Olohan 2011. Translators and translation technology: The
dance of agency. Translation Studies, 4 (3), 342–357.
Heido Ots 1980. Kümme aastat ületuspõhimõtet. Keel ja Kirjandus,
10, 582–587.
Kirjandus
267
PACTE 2011. Results of the validation of the PACTE transla-
tion competence model: Translation problems and translation
competence. – Cecilia Alvstad, Adelina Hild ja Elisabet Tiselius
(toim.), Methods and Strategies of Process Research: Integrative
Approaches in Translation Studies. Benjamins Translation Library
94. Amsterdam: John Benjamins, 317–343.
Outi Paloposki 2010. Translator’s footprints. Translators’ Agency, 86–
107.
Heribert Picht ja Jennifer Draskau 1985. Terminology: An Introduction.
Guildford: University of Surrey.
Helen Plado 2013. Kausaalsuhete adverbiaallaused eesti keeles. PhD
thesis.
Helen Plado 2014. Development of Estonian conjunction kuna ’while,
because’ during the 20th century. – Jyrki Kalliokoski, Laura Visapää
ja Helena Sorva (toim.), Contexts of subordination: Cognitive,
typological and discourse perspectives. Amsterdam: John Benjamins.
Margus Puusepp 2013. Suuline tõlge. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Anthony Pym 2010. Exploring Translation Theories. London: Rout-
ledge.
Anthony Pym 2011. The translator as non-author, and I am sorry
about that. – The Translator as Author: Perspectives on Literary
Translation. Proceedings of the International Conference, Universita
Per Stranieri of Siena, 28-29 May 2009. Siena: Lit Verlag, 31–43.
Reet Raidma 2009. Mida Eesti tõlkebürood tõlkijatelt ootavad ja mida
neile pakuvad? Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Michael Ramscar 2010. Computing machinery and understanding.
Cognitive Science, 34 (6), 966–971.
Michael Ramscar ja Harald Baayen 2013. Production, comprehension,
and synthesis: a communicative perspective on language. Frontiers
in Language Sciences, 233.
268
Kirjandus
Michael Ramscar, Daniel Yarlett, Melody Dye, Katie Denny ja Kirsten
Thorpe 2010. The effects of feature-label-order and their implications
for symbolic learning. Cognitive Science, 34 (6), 909–957.
Kaja Rand 2008. Eesti tõlketuru ülevaade: magistritöö. Magistritöö,
Tallinna Ülikool. Tallinn.
Michael J. Reddy 1979. The conduit metaphor: A case of frame conflict
in our language about language. Metaphor and thought, 2, 164–201.
Wallis Hoch Reid, Ricardo Otheguy ja Nancy Stern 2002. Signal,
Meaning, and Message: Perspectives on Sign-based Linguistics.
Amsterdam: John Benjamins.
Katharina Reiß ja Hans J. Vermeer 1984. Grundlegung  einer
allgemeinen Translationstheorie. Berlin: Walter de Gruyter.
Alain Rey 1995. Essays on Terminology. Amsterdam: John Benjamins.
Fabio Rinaldi, James Dowdall, Michael Hess, Kaarel Kaljurand, Mare
Koit, Kadri Vider ja Neeme Kahusk 2002. Terminology as knowledge
in answer extraction. – Proceedings of the 6th International
Conference on Terminology and Knowledge Engineering (TKE02),
107–113.
Isabelle Robert 2008. Translation revision procedures: An explorative
study. Translation and Its Others. Selected Papers of the CETRA
Research Seminar on Translation Studies.
Douglas Robinson 2004. Performative Linguistics: Speaking and
Translating as Doing Things with Words. London: Routledge.
Henn Saari 1980. Omasõna ja võõrsõna paarid eesti oskussõnavaras
(1). Eelduste loomine. Keel ja Kirjandus, 11, 12, 654–666, 737–743.
Henn Saari 1981. Omasõna ja võõrsõna paarid eesti oskussõnavaras
(2). Omast vaatenurgast. Keel ja Kirjandus, 4, 5, 201–210, 282–288.
Henn Saari 1999. Kirjakeelekorraldus keelte arengu üldseaduspärasuste
valgusel, nagu ta paistis juba aastal 1979. („Muutuv keel”). Keel ja
Kirjandus, 9, 10, 601–608, 684–693.
Kirjandus
269
Juan C. Sager 2000. Essays on Definition. Amsterdam: John
Benjamins.
Ferdinand de Saussure 1960. Cours de linguistique générale 5. éd.
Bibliothéque scientifique. Paris: Payot.
Danica Seleskovitch ja Marianne Lederer 1984. Interpréter pour
traduire. Paris: Didier.
Claude Elwood Shannon 2001. A mathematical theory of communica-
tion. ACM SIGMOBILE Mobile Computing and Communications
Review, 5 (1), 3–55.
Elana Shohamy 2006. Language Policy: Hidden Agendas and New
Approaches. London: Routledge.
Sirje Sinivee 2004. Tõlke hindamine - kuidas, keda või mida?
Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Eesti Standardikeskus 2002a. Terminoloogiatöö. Sõnastik. Osa 1,
Teooria ja rakendus = Terminology  work . Vocabulary.  Part  1, Theory
and  application . Eesti standard EVS-ISO 1087-1:2002. Tallinn: Eesti
Standardikeskus.
Eesti Standardikeskus 2002b. Terminoloogiatöö. Sõnastik. Osa 2, Ar-
vutirakendused = Terminology work. Vocabulary. Part 2, Computer
applications. Eesti standard EVS-ISO 1087-2:2002. Tallinn: Eesti
Standardikeskus.
Eesti Standardikeskus 2007. Tõlketeenus. Nõuded teenusele = Trans-
lation services. Service requirements. Eesti standard EVS-ISO
15038:2007. Tallinn: Eesti Standardikeskus.
Gordon R. Stephenson 1967. Cultural acquisition of a specific learned
response among rhesus monkeys. – D. Starek, R. Schneider ja H. J.
Kuhn (toim.), Progress in Primatology. Stuttgart: Fischer, 279–288.
Heidi Suonuuti 2001. Guide to Terminology. Nordterm 8. Helsinki:
Tekniikan Sanastokeskus.
270
Kirjandus
Şebnem Susam-Sarajeva 2009. The case study research method in
translation studies. The Interpreter and Translator Trainer (ITT),
3 (1), 37–56.
Henri Tajfel 1970. Experiments in intergroup discrimination. Scientific
American, (223), 96–102.
Monika Tartu 2012. Inglise-eesti e-tervise terminibaasi koostamise
analüüs (Analysis of the process of compiling an English-Estonian
e-health termbase). Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Marju Taukar 2012. Algupäraste ja tõlgitud eestikeelsete tekstide
eristatavusest ning neile omistatud omadustest. Eesti Rakendus-
lingvistika Ühingu aastaraamat, (8), 245–256.
Valter Tauli 1968. Introduction to a Theory of Language Planning.
Studia philologiae Scandinavicae Upsaliensia 6. Uppsala: Almqvist
and Wiksell.
Arvi Tavast 2005. Tellija kriteeriumid tõlke hindamisel ja nende sobi-
vus koolitööde hindamissüsteemi alusena. Eesti Rakenduslingvistika
Ühingu aastaraamat, (1), 139–153.
Arvi Tavast 2008. The Translator is Human Too: A Case for
Instrumentalism in Multilingual Specialised Communication. Dis-
sertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 21. Tartu:
Tartu Ülikooli Kirjastus.
Arvi Tavast 2012. Keelehoolde teoreetilise aluse otsinguil: naabervald-
konnad appi. – Maire Raadik ja Tiina Leemets (toim.), Sõnaga
mõeldud mõte: pühendusteos Tiiu Ereltile, 20. aprillil 2012. Eesti
Keele Instituudi toimetised 14. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Rita Temmerman 2000. Towards New Ways of Terminology Descrip-
tion: The Sociocognitive Approach. Amsterdam: John Benjamins.
Sonja Tirkkonen-Condit 2002. Translationese — a myth or an empirical
fact? A study into the linguistic identifiability of translated language.
Target, 14 (2), 207–220.
Gideon Toury 1995. Descriptive Translation Studies and Beyond.
Amsterdam: John Benjamins.
Kirjandus
271
Peter D. Turney ja Patrick Pantel 2010. From frequency to meaning:
Vector space models of semantics. Journal of artificial intelligence
research, 37 (1), 141–188.
Jaan Tõllasepp 2013. Tarbeteksti tõlge selle parandaja pilgu läbi.
Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Margit Vain 2008. Kvaliteediootused pangandustekstide tõlkimisel.
Magistritöö, Tallinna Ülikool. Tallinn.
Andres Valdre 2005. Inglise-eesti tehnikatõlke vigade liigid ja põhjused.
Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, (1), 187–207.
Ann Veismann 2005. peale ja pärast. Emakeele Seltsi aastaraamat,
(51), 170–183.
Hans J. Vermeer 1978. Ein Rahmen  für  eine allgemeine Translationst-
heorie. Lebende Sprachen, 23 (3), 99–102.
Märt Väljataga 2008. Tõlkimise teooriast ja praktikast. Sirp, 45 (3230).
Herbert Andreas Welker 2010. Dictionary Use: A General Survey of
Empirical Studies. Brasília: Author’s edition.
Jenny Williams ja Andrew Chesterman 2002. The Map: A Beginner’s
Guide to Doing Research in Translation Studies. Manchester: St.
Jerome.
Malcolm Williams 2004.
Translation Quality Assessment:
An
Argumentation-centred Approach. University of Ottawa Press.
Malcolm Williams 2009. Translation quality assessment. Mutatis
Mutandis, 2 (1), 3–23.
Ludwig Wittgenstein 1953. Philosophical Investigations. Oxford:
Blackwell.
Ludwig Wittgenstein 2005. Filosoofilised uurimused. Avatud Eesti
raamat. Tartu: Ilmamaa.
Sue Ellen Wright ja Gerhard Budin 2001. Handbook of Terminology
Management: Application-oriented Terminology Management. Ams-
terdam: John Benjamins.
272
Kirjandus
Eugen Wüster 1967. The Machine Tool: An Interlingual Dictionary
of Basic Concepts: Comprising an Alphabetical Dictionary and a
Classified Vocabulary with Definitions and Illustrations. London:
Technical Press.
Eugen Wüster 1979. Einführung in die allgemeine Terminologielehre
und terminologische Lexikographie. Dordrecht: Springer.

Document Outline

• Sissejuhatus
  
  
  
  • Raamatu struktuur
  
  
  • Sihtrühm ja eesmärk
  
  
  
  


• Eeldused
  
  
  
  • Miks suhtlus toimib
  
  
  • Fikseeritud koodi mudel
    
    
    
    • Suhtluse tööpõhimõte
    
    
    • Keele olemus
    
    
    • Keele ja kõne seos
    
    
    • Sõna ja mõtte seos
    
    
    • Tähenduse olemus
    
    
    • Keele tekkimine ja muutumine
    
    
    • Kõne headuse hindamine
    
    
    
    
  
  
  • Fikseeritud koodi mudeli puudusi
  
  
  • Toimetulek puudustega