Eesti keele allkeeled (3)

Eesti keele allkeeled
1. Allkeeled, üldpilt
Allkeelte süsteem sotsiolingvistikas (+ netikeel ) 

• Põhimõiste on variant (variety), väga üldine termin igasuguste erijoontega allkeelte kohta
  

Jagatakse kolmelt aluselt:

• standardkeel ja mittestandardkeeled (Standard ja Nonstandard Variety)
  
• kasutajakesksed variandid ehk dialektid ( dialect )
  
• kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid ( register või style).
  

Esimene: SV norminguline keel; NSV standardid puuduvad, seega piirid on hägustunud. SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa.

• Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda
  
• SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid , mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma.
  

Teine: Dialektid ehk murded – kohamurded ja sotsiolektid (nt släng).

• Dialekt on keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest sama keele variantidest
  
• Dialekt on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992).
  
• Kohamurre = regional ( local , territorial, geographical) dialect, regiolect, topolect
  
• Sotsiaalmurre = sociolect, social (class) dialect
  

Kohamurre on samas maakohas elavate inimeste ühine allkeel. Selle kujunemise mõjurid on:

• lähestikku elavad inimesed suhtlevad üksteisega enam kui kaugemal elavad
  
• peredes elab koos mitu põlvkonda inimesi, mis loob ajalise püsivuse
  
• murde kõnelejad teadvustavad end rühmana ja oma murret eristava keelena
  

Alamterminid: aktsent – keelevariant, mis erineb teistest häälduse poolest, mitte sõnavara või grammatika poolest.

• Regionaalne aktsent (regional accent) – nt saarlased
  
• Sotsiaalne aktsent (social accent)
  
• Maamurre ( rural dialect) ja linnamurre (urban dialect)
  
• Traditsiooniline murre: seostub madalamate sotsiaalrühmadega ja talurahvaga, kiri puudub, vähe mõjutatud normingulisest keelest, vananenud
  
• Regionaalkeel (võro keel): trad . murde baasil loodud keel, mis on kasutusel riigi mingis osas teise keelena; sisaldab allkeeli, esineb kiri ja norminguline allkeel, seostub eri sotsiaalsete rühmadega.
  

Sotsiolektid:

• Olulisemad mõjurid: inimese sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus), sugu, vanus.
  
• Keskne on klassikuuluvus või staatusgrupp
  
• Klassi olulised elemendid: amet, haridus , isa amet, sissetulek, eluruumi tüüp, elukoha paiknemine
  
• primaarne klassikuuluvuse määraja on amet. Keskne piir: valgekraed ja sinikraed
  
• James ja Lesley Milroy’ sotsiaalne võrgustik (social network): keelelise koosluse moodustavad inimesed, keda seob individuaalsete sotsiaalsete suhete võrk naabruse, sõpruse, suguluse, töökaasluse kaudu.
  
• mõnikord teadvustavad inimesed end sotsiaalse rühmana ja oma allkeelt rühmasisese keelena
  
• mõnikord kuuluvad inimesed sotsiaalsete tunnuste alusel kokku ja nende keelest on leitavad ühised jooned, kuid rühmasisese allkeelena nad oma keelekasutust ei tõlgenda
  

Släng, argoo , žargoon, erikeel .

• Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara ( Tender 1994).
  

2 erinevat slängi:

• sotsiaalsete rühmade erikeel (õpilased, üliõpilased, kurjategijad jms), mille abil need rühmad ennast ühiskonna teistest gruppidest eristavad
  
• mitteformaalne ametikeel (nt arvutiinimeste släng), mis on tüüpiliselt mitteformaalne terminoloogia
  

Slängis vaadatakse tavaliselt ainult sõnavara. Slängi sõnavara kitsamalt kasutuses.
Kolmas: Situatiivne variant: kommunikatiivne situatsioon, mis esineb regulaarselt ühiskonnas ja seostub kindlate keeleliste joontega (Ferguson 1994)

• paljude tunnuste loendid, mis üheskoos on keelekasutusega korrelatsioonis
  

Klassikalised mõjurid:

• Keelekasutajate omavaheliste suhete laad ja rollid antud situatsioonis: staatussuhted, sotsiaalsed ja ametialased rollid, suhete formaalsuse aste (sõber–võõras; eraisik – institutsiooni esindaja)
  
• Suhtlusviis või toimimisviis: suuline / kirjalik, spontaanne / redigeeritud, dialoogiline / monoloogiline
  

• (Mõnikord lisatakse žanrid, mõnikord teadlikud võtted kindlate tunnustega teksti saavutamiseks)
  
• Füüsiline olukord, tingimused: aeg ja koht, suletud / avatud, eraterritoorium / neutraalne territoorium / institutsionaalne territoorium jms
  
• Eesmärgid: suhtluses osalemine / info laias mõttes (involved / informational), konkreetsed retoorilised eemärgid (informeerimine, praktiline tegevus, veenmin, jutustamine jne).
  
• Suhtlusvaldkond, teema, kõneaine: millest kõneldakse ja millises valdkonnas suhtlus toimub
  

2.1. Kohamurre ja dialektoloogia
Keelegeograafia ehk dialektoloogia:

• meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks
  
• tekkis 19. sajandi lõpul, mil lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod. VA meetod väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel.
  
• D sündis, et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta
  
• D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased
  
• D eraldus kiiresti võrdlev-ajaloolisest lingvistikast ja hakkas liikuma omaenese teed mööda.
  
• D tippaeg 20. sajandi esimesel poolel. Seejärel keskenduti linnadialektoloogiale ja sotsiolektidele.
  

Julés Gilliéron, kogus 1896–1901  uuris viisil, mis sai pikaks ajaks valdavaks (Murde atlas ) = dialektoloogia alus 1902– 1910 Prants.
Eestis Andrus Saareste alustas D, mis valitses Eestis 1920–1990. Keskne organiseerija Emakeele Selts.
Meetodid:

• D keeleanalüüsi meetodid on sarnased keeleuurimise muude empiiriliste meetoditega
  
• murdeline varieerumine on seotud ka keeleliste uuendustega , mis liiguvad mööda regiooni, siis on oluline ka ajaline dimensioon, mis on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse valdkond
  
• Seetõttu tihti kombineeritud D+VA
  
• D eripära: Informantide valik, Küsimustik, Keelekaardid
  

Informantide valik:

• otsiti puhast murret = võimalikult vanapärane ja teistest allkeeltest puutumata
  
• Informandid : NORM (nonmobile older rural males) ehk mitteliikuvad vanemad meesoost maainimesed
  
• Oluline ka vähene haridus , vähene lugemus ja vähesed sotsiaalsed kontaktid
  
• Eestis: 4/5 informantidest naised  sest mehed rändavad tööasjus
  
• vanemad inimesed, väheste kontaktidega, isa pärit samast külast, ainult maal elanud
  
• Aja jooksul puhtad kohamurded nivelleeruvad, nooremad kõnelevad segatud keelt
  
• Puhast murret ei kõnele enam inimesed, kes on EW ajal koolis käinud, sünnipiir ideaalis 1910. aasta
  
• Põhjused: kirjakeelne kooliõpetus, massimeedia mõju, kirjakeele äraõppimine põhieesmärgina  algas teadlik murrete mahasurumine; koolis hakati õpetama kirjakeelt
  
• eesti murdejäreldused on tehtud 1880-1910 sündinud inimeste põhjal
  
• Kuidas vältida teiste allkeelte mõjusid?: küsitletakse mitu korda samu informante, informant ja küsitleja muutuvad aja jooksul tuttavateks, kogujad tihti kohalikud elanikud, küsimine soovitavalt samas murdes või murrakus, et vältida informandi üleminekut kirjakeelele
  

Küsimustik:

• Tõlkemeetod ja küsitlemine (põhiline)
  
• Küsimustik lubab kasutada erineva tasemega küsitlejaid ja erinevaid küsitlussituatsioone ning saada võrreldavaid andmeid
  
• otsene: aluseks loend asjade nimedest, küsitleja: mida te nimetate kruusiks
  
• kaudne: küsitleja näitab eset ja küsib, mis see on
  
• etteloetavad või vabalt formuleeritavad küsimused
  

KRIITIKA: ei kirjelda kogu murret, põhiliselt vanemate naiste keel, argikeel puudub, monoloogilised tekstid, dialoogsõnad minimaalsed, puuduvad argisõnad, raske kätte saada käskivat kõneviisi ja grammatilisi vorme.
1. nimetamisküsimused (naming): Mida te ütlete, kui soovite et ukse taga seisja sisse astuks? Mis on mu taskus (näitab tühja taskut)?
2. lünk-küsimused (completing): Te teete tee magusaks ...

• Taustaandmed: Eestis murdepäevikud, kus inimese eluloolised andmed (vanus, haridus, liikumine, elulugu lühidalt) ja minimaalselt andmeid situatsiooni kohta.
  

Litereerimine ja foneetiline transkriptsioon :

• eesmärgiks on märkida täpselt üles sõnafoneetika
  
• Muud nähtused märgitakse juhuslikult ja robustselt või jäetakse märkimata
  
• FT koosneb häälikute märkidest, diakriitikutest ja muudest sümbolitest
  

Häälikud:

• häälikud märgitakse üldiselt tavaliste väiketähtedega
  
• bdg on helilised sulghäälikud, mida on vaid Setus, tavalised nõrgad sulghäälikud märgitakse GBD abil
  
• õ märgitakse alakaarega e abil
  
• w on siirdehäälik pika u või u-lõpulise difitongi järel: kau·wa
  

Diakriitikud:

• diakriitikutega osutatakse häälikute pikkust ja kõrgust, helilisust ja helitust, häälikute moodustustukohti
  
• Keskne: tähtede kohale pannakse märgid, mis osutavad hääliku pikkust
  
• a on lühike vokaal
  
• à on teise silbi poolpikk vokaal
  
• ā on harilik pikk vokaal
  
• â on ülipikk vokaal
  
• saDà sāDà sâDà
  

Muud nähtused:

• lause algust eraldi ei märgita
  
• lause lõpus on tavalised kirjavahemärgid
  
• dünaamiline pearõhk - üks punkt, kaasrõhk - kaks punkti rõhutatud hääliku järel tu·lemi:se
  
• üheks sõnaks kokkuhääldamine: allkaar
  
• pausid : pikem kahe kriipsuga ||, lühem ühe kriipsuga |
  
• Pärisnimed joonitakse alla
  

Isoglossid (D keskne mõiste):

• I eristab kahte piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, muudes sõnades samu vorme
  
• I esitatakse kahel viisil
  
• 1.joon tõmmatakse nende kohtade vahele, kust piir läheb
  
• 2.ühendatakse piiril joontega kohad, kus kasutatakse ühte või teist (ka heterogloss)
  
• I ei pea olema pidev joon, selles võib olla katkestusi jms
  
• Iga I näitab ühte keelelist joont. Tegelikult kasutatakse neid ka joonte rühmade nimedena.
  

Analüüsi tulemused:

• isoglosside leidmine
  
• murdepiiride konstrueerimine
  
• murde ja siirdealade leidmine
  
• murdekaardid/atlased
  

• Isoglossid moodustavad kimpe (bundle, Saareste parmas), kus mitme keelejoone piir läheb umbkaudu samast kohast
  
• kohtadesse, kus paljud isoglossid paiknevad koos, tõmmatakse murdepiir (dialect boundary), mis eraldab murdealasid (dialect area)
  
• eri paikades on isoglosside hulk erinev, see annab eri järku piirid
  
• dialektid moodustavad kontiinuume (geographical dialect continuum)
  
• Isoglossid pole päris kohakuti, seega on murdepiirid kaardil alati üldistused ja kokkulepped
  
• Põhjused: erinevad keelelised erinevused jooksevad erinevaid kohti mööda
  
• Aredus tuleb sisse suurte looduslike takistuste kohal ( metsad , sood )
  

Siirdealad (Transition areas):

• murdepiiridel tekivad alad, mida on raske ühendada ühe või teise murdega
  
• need on siirdealad (transitional area) ja siirdemurded (transitional /border lects)
  
• Kompaktne siirdeala: teise murde jooned ulatuvad antud murdesse ja paiknevad seal kimbus
  
• hajus siirdeala: jooned ei koondu kimpudesse
  
• kaks siirdemurde alaliiki :
  
• segamurrak (mixed lect), koos kahe murde vormid (Põhja-Tartumaa: akanud, nakanu)
  
• siirdemurrak (fudged lect), kasutab jooni, mida pole kummaski puhtas dialektis
  

Mitmeid murdeid ühendavad isoglossid:

• Osa isoglosse paikneb murdepiiridest eemal, kuid ühendab mitmeid murdeid, mis ei ole sama murderühma liikmed
  
• Osa isoglosse paikneb murdepiiridel, kuid ühendab murdeid, mis muus osas ei kuulu samasse kõrgemasse kooslusse
  
• Nt Ida-Eesti alasid ühendavad jooned
  

Keelekaardid ja –atlased:

• D väljundiks on murdeatlased, mis näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil.
  
• Kogutud ja transkribeeritud materjal esitatakse keelekaartidena. Igal kaardil on üks keeleline nähtus, mis on territoriaalselt varieeruv
  

Kaarte on kahte tüüpi:

• 1.tsitaatkaardid (display maps) esitavad konkreetsed vormid vastavalt esinemisele
  
• 2.sümbolkaardid (interpretative maps) esitavad keelenähtusi üldistatuna sümbolite abil
  

2.2. Eesti kohamurded: põhiliigendus ja peamurrete kesksed jooned
Pajusalu jt 2002/2009 murdeliigendus:

• Peamurded: põhjaeesti eP ja lõunaeesti eL
  
• Murderühmad: südaeesti eS ja kirderanniku eR
  

• Murded:
  
• eS: saarte murre S, läänemurre L, keskmurre K, idamurre I,
  
• eL: Mulgi murre M, Tartu murre T, Võru murre V,
  
• eR: rannamurre R, Alutaguse murre A
  
• Murrakurühmad, Murrakud
  

Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused:

• põhjaeesti
  
• afrikaat puudub: siga, küpsetab
  
• larüngaalklusiil puudub: kalad
  
• harv palatalisatsioon (t, s, l, n, r)
  
• *- ks> ks: saaks
  
• *-ksi > -ks: üks, läks
  
• *- psi > ps: laps
  
• *- tk > tk: sõtkuma, katki
  
• -*kt > ht: kõht, vahtu
  

• Vokaalharmoonia puudub näha, terava
  
• Erinevad vokaalid teatud sõnades:
  
• lõhki, lõng, õlg, hein, maha, jahvatab, kollane, mets
  
• keskkõrged vokaalid nasaalide ees: tema, on
  
• Silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud: nael, teinud
  

• Diftongi järelkomponent i alanenud v ees: laev, poeg
  
• Diftongi järelkomponent ü > i: täis, leidma
  
• Järgsilbi o kadunud: janu, tegu
  

• Mitmuse nom –d: kalad
  

• valdav –de mitmus : puudel
  
• illatiiv –sse: kohtusse
  
• inessiiv –s: jalas
  
• translatiiv –ks: aleviks
  
• keskvõrre -m: suurem
  

• eri pöördelõpud isikus ja arvus: annan, anname tingiv kv –ks(i): annaks
  
• pöördelõpud lihtminevikus ja tingivas kõneviisis: andsite, annaksite
  
• da- infinitiiv : tuua, süija, istuda, pühkida
  
• Domineerib si-lihtminevik: võtsin
  
• tingiva kõneviisi tunnus –ksi: annaksin
  
• ta on
  

• lõunaeesti
  
• afrikaat esineb: tsiga, küdsä
  
• larüngaalklusiil esineb: kala?
  
• sage palatalisatsioon (kõik konsonandid )
  
• *-ks > ss: saassi
  
• *-ksi > -ts: üts, läts
  
• *-psi > pts: lats
  
• *-tk > kk/tsk: sõkma, katski
  
• -*kt > tt: kõtt, vattu
  

• Vokaalharmoonia: nätä, terävä
  

• lahki, lang, olg, hain , maahha, jauhhas, kõllane, mõts
  
• kõrgenenud vokaalid nasaalide ees: timä, um
  

• Silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud: nagel või assimileerunud: tennü
  

• Diftongi järelkomponent i säilinud v ees: laiv , poig
  
• ü lõpuline diftong : täüs, löüdma
  
• Järgsilbi o: jano, tego
  

• Mitmuse nom larüngaalklusiil/-t/-de: kala?/ kalat /kalade
  
• valdav i-mitmus: puil
  
• illatiiv: -he / -de/ (-se): kohtude/kohtuhe
  
• inessiiv -n/-h/-hn: jalan /jalah/jalahn
  
• translatiiv –s, -st: alõvis, alõvist
  
• keskvõrre -mb/-mp/-p: suuremb/suuremp/suurep
  

• sama pöörde ainsuse ja mitmuse vormide sarnastumine : ma anna, mii anna
  
• pöördelõpud puuduvad: tii anni, tii annassi
  

• da-infinitiiv: tuvva, süvvä, istu, pühki
  
• i-lihtminevik: ma võti, ta elli
  
• tingiva kõneviisi tunnus s(si): annassi
  
• ta om / um
  

Südaeesti ja kirderanniku murderühmade peamised erinevused:

• südaeesti
  
• Sisekadu
  
• Lõpukadu
  

• i>e diftongides
  
• Vokaalharmoonia puudub
  
• Vältevaheldus esineb
  
• ng:ng: lõng:lõngad
  

• Palatalisatsioon
  
• gbd vokaalide vahel: tuba
  
• Illatiivis geminatsioon: tuppa
  

• kl, kr > el, er: nõela, naerab
  
• sse-illatiiv
  

• essiiv puudub
  
• Valdav de-mitmus
  
• mitmuse gen -de: paremate
  
• –nud- partitsiip ei muutu
  

• -ksi/-ks konditsionaal
  

• Eitusverb ei pöördu
  

• kirderanniku
  
• Sisekadu osalt toimumata: kandama, raudane
  
• Lõpukadu osalt toimumata: metsa, poika, tuuli
  
• i säilinud: poig/poika, aid(a)
  
• ä- harmoonia säilinud: tüttär
  
• Vältevaheldus puudub must: mustad
  
• ng:nn: lang:lannad
  

• Palatalisatsioon puudub
  
• Kpt vokaalide vahel: tupa
  
• Geminatsioon puudub: tupa
  

• kl, kr > ul, ur: neul(a), naura
  
• Esinevad je-illatiiv: sotaje ja lõ puta illatiiv: sütäme
  
• Essiiv: nuorena
  
• Valdav i-mitmus: oravi, kalo
  
• Mitmuse gen -je: parembije
  
• Nud-partitsiibis ainsus ja mitmus: kukkunud:kukkuned
  
• segavormiline konditsionaal -iksi/-isi: oliksin/olisin
  
• Eitusverb pöördub: en, et, ei, emme, ette eivad tule
  

• Rannikumurde probleemid:
  

Kask – rannikul pole toimunud tervet rida uuendusi , mis toimusid mujal Põhja-Eestis. See on diakrooniline kriteerium, mitte sünkrooniline.
Viitso – ajalooliselt pole rannikumurret kui ühist nähtust olemas; on kaks eraldi murret, millel pole ühiseid uuendusi.
Pajusalu: eR erijooned haaravad keele põhistruktuuri sügavamalt
Rannamurre soome keel
Alutaguse Ida murre ja vadja keel
Murrete kujunemine ja hääbumine:

• Millal eesti murded kujunesid pole teada, põhirühmad vähemalt 2000 aastat tagasi
  
• Kitsamad murdeerinevused 13.-16. sajandil
  
• 13.-16. sajandi keelemuutused mõjutasid enim lõunaeesti murdeid ega jõudnud osalt kirderannikule
  
• 14.-16. sajandi sunnismaisus kujundas eripärased murrakud
  
• eri murretel olid erinevad keelekontaktid
  
• Murrete hääbumine toimus eesti keeles 20. sajandil
  

Hääbumise põhjused:

• dialekt on seotud lokaalse kultuuri ia identiteediga. Lokaalsete kultuuride ja identiteedi asendumine rahvuskultuuri ja identiteediga
  
• dialekt on seotud suhteliselt homogeense maaühiskonnaga. Kui kultuur ja ühiskond diferentseerub, diferentseerub ka keel
  
• moodne kultuur on seotud linnaga, kirjaliku tekstiga , normikeelega (teadus, asjaajamine jms). See toob murdesse laenud normikeelest
  
• kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Eestis kirjakeele normingud kinnistuvad 1930. aastateks
  
• inimeste liikuvuse suureneb ja kitsamad dialektid segunevad
  
• sotsiaalne diferentseerumine ja sotsiaalne mobiilsus , mis soodustab talupja laste muutumist tööliseks, haritlaseks jne.
  
• teadlik murrete hävitamine või allasurumine
  

3.1. Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine (linnakeele uurimine )
SL kaks mahtu:

laias mõttes – distsipliin , mis uurib keele ja ühiskonna suhteid

kitsas mõttes – distsipliin, mis uurib keele sotsiaalset varieerumist
Eesmärgid: Leida tegurid sotsiaalses situatsioonis, mis võivad mõjutada kõneleja keelelisi valikuid ; mõista keelemuutusi, mis toimuvad praegu (varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt).

• Labov : eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid, st: keele diakrooniline muutus peegeldub sünkroonias erinevate sotsiolektidena.
  

Variaabel kui keskne mõiste:

• Variaabel = varieeruv nähtus, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid (nd / nud).
  

UURIMISMETOODIKA
Informantide valik: juhuvaliku meetod (valitakse inimesi igast sotsiaalsest grupist); igal inimesel peab olema potentsiaalselt sama suur võimalus sattuda informandiks.
Labov: pole võimalik võtta suvalisi individuaalseid kõnelejaid ja üldistada neist välja ülejäänud sama sotsiaalse klassi kõne. Ühe inimese kõne võib erineda teiste sama klassi inimeste kõnest ennustamatul moel.
Tekstide kogumine: uuritakse linnakeelt. Lingvistilised hüpoteesid ja teooriad peavad põhinema tavaliste inimeste poolt igapäevastes sotsiaalsetes kontekstides kasutatavate keelevariantide vaatlusel ja analüüsil; olulisim uurimisobjekt igapäevakeel (kõige regulaarsem); tuleb saada eri stiilis kõnet samadelt inimestelt või samade rühmade inimestelt

• Materjali kogumisel 4 erineva tähelepanuga tekstiesitamise viisi: Word list WL, reading passage RP , interview style IS (vaba vestlus , juhib intervjueerija), casual style CS (vaba jutt)
  

Keeleliste variantide identifitseerimine: litereerimine ja transkribeerimine (kindel formaat puudub).
Kvantitatiivne tehnika: uurimine on kvantitatiivne, sest inimesed kasutavad väga harva ainult ühte või teist varianti .
Tehnika:

• esmalt redutseeritakse kõik absoluutarvud protsentideks
  
• seejärel tehakse kindlaks, millised erinevused on statistiliselt olulised.
  
• Liiga väikesed erinevused on seletatavad kui juhuslikud kalded.
  

Järelduste tegemine:

• alguses kirjeldatakse erinevusi. Seejärel püütakse seletada, miks on keelekasutus erinev
  
• Seletamiseks kasutatakse sotsiaalseid ja keelelisi faktoreid, mida nimetatakse piirajad (constraints).
  

Tavaliselt koondatakse piirajad 3 rühma: sotsiaalsed piirajad: klass/kiht/seisus, sugu, vanus, suhtlusvõrgustik; keelelised piirajad; situatiivsed-stiililised-tekstilised faktorid
Keelekasutus ja sotsiaalne kiht:
Keskne mõiste on klass/sotsiaalne kiht (paiknevad hierarhiliselt) Sotsiaalne kihistumine viitab sellele. Lääne industriaalühiskonnas on eri hierarhia -astmel eri klassid . Teistes nt kastid , seisused jms. Mingid variandid on kasutusel enim kõrgema klassi kõnelejatel ja teised madala klassi kõnelejatel.
Klass määrab, kellega on inimestel igapäevased kontaktid ja püsivamad suhted. Klassiga seotud markerid tekitavad suhtlusbarjääre ning mõjutavad keelelist käitumist. Inimesed kalduvad püsima vanemate klassis. Inimesed tahavad kõrgemasse kihti. Keel reedab tõusiku või esimese põlve kõrgkihtlase.
Sotsiaalse klassi allelemendid: amet (haridus, isa amet, sissetulek), eluruumi tüüp, elukoht. Valgekraed vs sinikr.
Kõnestiilid (vabast vestlusest kuni ametliku vestluseni). Kolm põhistiili: igapäevane, hoolikas, formaalne .
Labov: Olulisim stiilimuutuste mõjur on see, kui palju inimene keskendub sellele, mida öelda ja kui palju sellele, kuidas öelda. Mida formaalsem stiil, seda enam keskendutakse sellele, kuidas öelda.
Sex/prestige pattern ( Hudson ): püsivaim tulemus, mis on leitud sotsiolingvistilistest uurimustest industriaalsetes lääneriikides. Kui naisel ja mehel võrdne juurdepääs normivormile, kasutab naine seda rohkem.
Sotsiaalne võrgustik: mitmetine võrgustik, mis seob inimest teiste inimestega otseselt või kaudselt sõpruse, suguluse, naabruse, töökoha ja sealsete sotsiaalsete suhete kaudu. Võrgustiku mõju vahetu.
Võrgustiku tugevus: tihedus (palju tunnevad üksteist), mitmetisus (kui tihedalt seotud) ja sagedus (suhtlemise).
Tulemusi:

• inimesed on keeleliselt mõjutatud palju enam nende sotsiaalsete võrkude liikmete keelest, kuhu nad kuuluvad, kui kellegi teise keelest
  
• inimesed, kes on sotsiaalsesse võrku hästi integreeritud, kasutavad erinevate omadustega keelt kui need, kes on grupi perifeerias, sest grupi mõju on viimastele väiksem.
  
• Mida tihedam on inimeste suhe võrguga, seda sarnasem on nende keelekasutus ja seda vähem on selles varieerumist
  
• Mida hõredam on inimese side võrkudega ja mida nõrgemad on võrgusidemed, kuhu inimene kuulub, seda vähem kooskõla on inimesel võrgu normide suhtes.
  
• paremini võrkudesse integreeritud inimesed kasutavad kõige sagedamini keele regionaalseid variante .
  

3.2. Eesti keele sotsiaalne varieerumine
Eesti eripära:

• uurimine ei ole sotsiaalsete kihtide ja keelekasutuse seoste väljatoomine
  
• Pole eri klasside ja kihtide keelenäiteid. Põhiosa materjalist on talurahva ja haritlaste keel. Puuduvad muud keskklassi rühmad ja pea puudub tööliste keelekasutuse näitestik.
  
• Uuritakse palju lingvistiliste tegurite mõju
  

Järeldused:

• olulisim mõjur eesti keeles nende uurimuste põhjal on stiil: formaalne stiil pea ainult normikeelne, argistiil varieeruv
  
• oluline sotsiaalne tegur sugu: naised on enamasti normikeelesemad/ühiskeelsemad
  
• oluline sotsiaalne tegur haridus: haritumad on normikeelsemad/ühiskeelsemad
  

4.1. Register ja selle uurimismeetodid
Register (Tiit Hennoste ) kesksed situatiivsed faktorid:

• Suuline suhtlus / kirjalik suhtlus
  
• Spontaanne tekst / redigeeritud tekst
  
• Argine suhtlus / avalik-institutsionaalne suhtlus
  
• Vahetu suhtlus / vahendatud suhtlus
  
• Dialoog / monoloog
  
• Suhtlejate põhieesmärk: informeerimine / suhtlemine ise (involvement)
  

Suulisus-kirjalikkus:

• kõne on tagasikerimatu: kuulaja ei saa kõnet tagasi kerida ja mitu korda kuulata. Kiri on tagasikeritav
  
• kõne on kustutamatu: kõik, mis on välja öeldud, jõuab kuulajani. Kiri on kustutatav, lugejani jõuab ainult lõplik variant
  
• kõne on lineaarne: kuulaja saab teksti sõna sõna järel. Kirja loeb inimene terveid lauseid korraga haarates.
  
• kõne on multimodaalne: pausid, intonatsioon , tempo, häälitsused, žestid, miimika jne. Kirjas multimodaalsus puudub.
  
• Kõnelemise tempo on üle 100 s/m, kirjutamise tempo ca 13 s/m.
  
• kõneleja ja kuulaja peavad tegema oma tööd samas tempos. Lugeja võib tempo ise valida.
  
• kõnelemise ajal saame mõtelda ainult üksusele, mida me produtseerime. Kirjutades saab vaadata valmis teksti.
  
• kõneleja saab jälgida vahetult oma teksti tagajärgi ja kuulaja saab signaalida mõistmist või mittemõistmist. Kirjutaja ei saa teksti tagajärgi vahetult jälgida.
  

Spontaansus -redigeeritus:
1.kui palju on aega sõnumi planeerimisest esitamiseni
2.kui palju öeldavast ja reaktsioonidest on ette määratud või prognoositav

• Olulised taustamõjurid:
  
• ootamatu – varem kavandatud situatsioon
  
• kõneldaval on vahetu seos kõneks oleva situatsiooniga (nt spordireportaaž) – seos puudub
  
• dialoog - monoloog
  
• kõnelejate koosseisu vaheldumise kiirus
  
• vooruvaheldus vaba – reguleeritud
  

Argine – avalik -institutsionaalne suhtlus:

• Inimeste rollid : eraisik – eraisik, eraisik/institutsiooni esindaja - institutsiooni esindaja
  
• Inimeste suhted: formaalsus (tuttav-võõras), staatus (kõrge-madal-võrdne)
  
• füüsiline olukord: suletud (kodus) – neutraalne (kohvikus jms) – avatud (tööl, ametiasutuses jms)
  
• Põhitüübid: argi , avalik, institutsionaalne.
  
• Avalik: olukord avatud kõrvalistele isikutele.
  
• Institutsionaalne: üks osaleja institutsiooni esindaja
  

Vahetu-vahendatud suhtlus:

• Vahetu suhtlus: partnerid suhtlevad silmast silma, on võimalik vahetu tagasiside
  
• Vahendatud suhtlus: kasutatakse mingit meediumi või pole võimalik vahetu tagasiside
  
• Probleem: telefonisuhtlus
  

Dialoog-monoloog:

• Dialoog: kahekõne, suhtluses osaleb kaks inimest, teksti luuakse ühiselt
  
• Polüloog: mitmekõne, suhtluses osaleb mitu inimest, teksti luuakse ühiselt
  
• Monoloog: ühekõne, suhtluses osaleb mitu inimest, teksti loob üks inimene
  
• Probleem: suhtluses osalemise ja teksti loomise piir ehk tagasiside probleem
  

Suhtleja põhieesmärk:

• Suhtlejate põhieesmärk: informeerimine – suhtlemine ise
  
• Informeerimine: igasugune info andmine väga laias mõttes
  
• Suhtlemine ise: osalemine, faatiline suhtlus, kanali hoidmine avatuna, small talk jms
  
• Enamasti üks põhieesmärk; samas situatsioonis võib esineda mõlemat
  

Mismoodi tõlgendab neid erinevusi? Mida need asjad tähendavad?
Wallace Chafe (1970):
4 stiili tekste :

• argine suuline kõne lõunalaua vestlustest
  
• ametlik suuline kõne loengutest
  
• argine kirjalik tekst erakirjadest
  
• ametlik kirjalik tekst akadeemilistest tekstidest.
  

Alused:

• Kõnelemise ajal mõtleme üldiselt ainult sellele ideeüksusele, mida me produtseerime. Kirjutades suudame mõelda ka ette ja taha.
  
• Tulemus: kõne fragmenteeritus ja kirja integratsioon
  
• Kõnelejal on tüüpiliselt silmast silma side kuulajaga. Kõneleja saab jälgida kõne tagajärgi ja kuulaja anda tagasisidet
  
• Kirjutaja ja lugeja on eraldatud. Kirjutajal ei ole tihti piisavalt konkreetset teadmist, kes ta lugeja on
  
• Tulemus: kõne seotus ja kirja distantseeritus
  

Fragmenteeritus – vaba kõne:

• Ideeüksus on tavaliselt üks clause
  
• üksused on üksteise kõrval ilma sidenditeta või seotud üldiste koordinatiivsete sidenditega (and, but, so, because).
  

Integreeritus – kiri:

• nominalisatsioonid ( tegevusnimed , lauselühendid jms). Kirjas 10 korda enam
  
• partitsiibid (-nud jms). 3-5 korda enam
  
• atributiivadjektiivid (vana maja). 4 korda
  
• Koondkonstruktsioonid (adjektiivid, noomenid). 5-8
  
• sequences of prepositional phrases (of, for). 8 korda
  
• alluvad täiendkõrvallaused (that, to) 2-3 korda (Seda õnne, et sa naise võtaks, tuleb meil vist kaua oodata)
  
• Relatiivlaused (See mees, kes mind aitas, oli Juhan). 2
  

(numbreid ei pea teadma)
Seotus ja distantseeritus:
Seotus:

• kõneleja viitab iseendale (I, me, we, us). Kõnes 10 korda enam
  
• kõneleja viitab oma mentaalsetele protsessidele (I have no idea). 7 korda enam
  
• infovoolu pidev jälgimine (well, you know ). 10 korda enam
  
• emfaatilised partiklid (just, really ). 5-6 korda enam
  
• udusus (fuzziness, hedges: and so on, something like). 3 korda
  
• otsesed tsitaadid. 3 korda
  

Distantseeritus:

• Passiiv. Kirjas 5 korda enam
  

Vestlusanalüüs/Conversatsion analysis:

• Loodi 1960. aastatel, kujunes välja 1970.-80
  
• Mikroanalüütiline-kvalitatiivne lähenemine (üksikud lõigud)
  
• Loojad Harvey Sacks, Emanuel Schegloff, Gail Jefferson  meie transk. Jeffersoni meetodi abil!
  

Sai alguse sotsioloogiast, mitte lingvistikast  Käitumise uurimine keele kaudu, mitte vastupidi. Tänapäeval küll muutunud (suhtlusling.). Ateoreetiline lähenemine.

• Informandid: sobivad igasugused inimesed ja tekstid. Lähtekohaks on arusaam, et otsitakse universaalseid nähtusi, mis esinevad igal inimesel
  
• Transkriptsioon: vestlusanalüüsi transkriptsioon
  
• Analüüs: üksikute tekstide kvalitatiivne empiiriline mikroanalüüs ilma eelnevate hüpoteesideta
  

Põhimõtted:

• Vestlus on osalejate tegevuste koordineerimine
  
• CA keskne teema: koostöömehhanismi uurimine  suhtlusjuhend
  

Kolm vestlust konstitueerivat mehhanismi:

Vooruliigendus:

• vooruehitusüksus ( turn construction unit )
  
• voorujaotuse komponent (turn distribution component)
  

Sekventsiliigendus: suhtlus on organiseeritud järjenditena (sequently). Iga kõnevoor ennustab mingil määral, milline jätk tema järel tuleb ja iga kõnevoor on tehtud sobivaks eelneva kõnevooruga.  suhtlusjärjestus

Parandus/remondiliigendus ( repair ): süsteem, mille abil kõnelejad käsitlevad kõnelemisel, kuulamisel ja kõne mõistmisel tekkinud raskusi.  parandusmehhanism
Põhiideed:

• Eesmärgiks on leida, kuidas inimesed tulevad toime omavahel keeleliste vahendite abil suheldes
  
• Kõne ja tegevuse primaarsus: lõppkokkuvõttes loob inimeste tegevus nii situatsiooni kui ka vestlejate identiteedi
  
• Tähendused sünnivad kõneleja (current speaker) ja kuulaja ( recipient ) koostööna ning teksti ja konteksti ühisel mõjul
  
• Analüüs toetub empiirilisele materjalile, järeldusi ei tehta introspektsiooni abil
  
• Lähtutakse sellest, et suhtlejad oma käitumises tegelikult kogu aeg analüüsivad enda ja partneri tegevusi ja keelt.
  
• Analüüsitakse suhtlust tervikuna , st nii verbaalset kui mitteverbaalset komponenti.
  
• Otsitakse universaale.
  
• Inimesed järgivad suhtluses teatud norme (keelekasutus viisid, mida peame normaalseks) ( rule ,usage, practice ). Norm ei ole kirjakeele norming vaid keelekasutusviis, mida saab avastada suhtluse analüüsi käigus.
  
• Normi järgimine ei ole kohustuslik. Keskne: normi rikkumist vormistatakse normist erinevalt ja tajutakse. Küsimus eeldab vastust. Mittevastaja võib seletada, miks ta ei vasta ja näidata sellega, et ta teab normi ja seda, et ta rikub normi.
  
• Normide järgimine on üldjuhul statistiliselt sagedasem kui nende rikkumine , kuid sagedus ei määra normi.
  

 Sõnadega loome konteksti (argikeelega loome argise konteksti). See, mida öeldakse, ei ole eraldatav sellest, kuidas seda öeldakse, kuidas keele abil tegutsetakse.
Kõnevoor ja vooruüksus:

• Kõnevoor on vestluse osa, ühe kõneleja jätkuv häälesolek.
  
• Voor on dialoogiline, mitte süntaktiline tervik: vooru piiri märgib kõneleja vahetus.
  
• Voor on teatud moel tegevuslik tervik, esindab ühte või mitut kõneleja tegevust
  
• Schegloff: igas potentsiaalses vooruvahetuspunktis on voor analüüsitav kui mingi võimalik tegevus.
  

• Voor liigendub vooruehitusüksusteks (Turn Constructional Unit, TCU).
  
• Uurija asi pole ette defineerida, milline peab TCU ehituselt olema
  
• Kasutatakse erinevaid TCUsid (lause, sõna, fraas , häälitsus, paus jne)
  
• Vooru ja TCU ehitus on määratud eelkõige pragmaatiliselt, st
  
• nad peavad sobima kontekstiga (nt küsimusele järgneb vastus)
  
• kuid mitte ainult (nt vastuse grammatiline ehitus omakorda on osaliselt määratud küsimuse tüübi poolt).
  
• Voorude sujuvaks vaheldamiseks tuleb ära tunda, millal üks TCU algab ja teine lõpeb. See annab kaks võtmeomadust TCU käsitlemiseks.
  
• 1. osalejatel peab olema võimalus iga TCU kohta prognoosida, mis sorti üksus see on ja millises punktis ta lõpeb. Kõneleja annab kogu aeg signaale, mis näitavad tema teksti lõpetatuse astet.
  
• 2. TCU piiridel on potentsiaalsed voorusiirdekohad (transition relevance place - TRP). Igas TRPs toimub vaikiv nõupidamine selle üle, kes kõneleb järgmisena.
  

2 kõnevoorude liiki:

• Vabad voorud : annavad ainult viiteid , milline voor on sobiv.
  
• Naaberpaarid/naabruspaarid: kahe vooru järjendid, milles voorudevaheline side on eriti tugev ja konventsionaliseerunud
  

Naaberpaaride 5 omadust:

• NP on kahest voorust moodustuv tegevusüksus, milles need voorud/aktid on ideaaljuhul kõrvuti,
  
• on eri kõnelejate esitatud,
  
• on jagatavad esiliikmeks ja järelliikmeks, milles teatud tüüpi esiliige nõuab kindlat tüüpi järelliiget. Selle puudumine või teise naaberpaari järelliikme kasutus on tajutav veana
  

Eelistusjärjestus:

• naaberpaari järelliige võib olla valitud kahest vastandlikust võimalusest: nt palve - nõustumine või keeldumine
  
• Osa valikuid on eelistatavad, osa mitte. Nt kutse vastuvõtt, palve täitmine eelistatud.
  
• mitte-eelistatud valikuid üritatakse vältida 
  
• eelistatud valikud esitatakse keeleliselt süstemaatiliselt teistmoodi kui mitte-eelistatud valikud.
  

Eelistatud ja mitte-eelistatud voorude vormistamine:

• Eelistatud voor tuleb tavaliselt vahetult esiliikme järel ja seda ei kujundata eriliselt süntaktiliselt ringi
  
• Mitteeelistatud: hilineb, kujundatakse mitmeti tõlgendatavaks, keerukamaks või varustatakse seletusega
  

Mitte-eelistatud vooru alustamise võtted:

• paus
  
• mõned partiklid (no, nojah, aga, mnjah jms),
  
• üneemid (ee, õõ),
  
• (sisse) hingamine ,
  
• muud asjad (kiitmised, vabandused, oma tegevuse raskuse seletamine)
  
• vahesekventsi algatamine (nt eelmise vooru parandamise palve, lisainfo küsimine, palve korrata ).
  

Parandus (Repair):

• Parandusliigendus on süsteem, mille abil suhtlejad käsitlevad igasuguseid kõnelemisel, kuulamisel ja kõne mõistmisel tekkivaid raskusi.
  
• parandus on väga erinevate probleemide lahendamine, mitte ainult keelevigade parandus
  
• Viga on nähtus (sõna, hääldus, grammatiline konstruktsioon , üksuse funktsioon jm), mida suhtlejad parandavad
  

Eneseparandussüsteemi ehitus:

• Väljaütlemise edasilükkamine (ee, noh, venitus jms)
  
• Oleva lausungi muutmine, uue alustamine
  
• Asendamine, lisamine, (kustutamine, ümbertõstmine)
  
• Vigade parandamine, alternatiivi pakkumine
  

Ümbertegemise algatamise vahendid:

• sõna katkestamine
  
• prosoodiline katkestus (glotaalklusiil) sõna lõpus
  
• Sõnad: või, tähendab, ühesõnaga, ma mõtlen, ei, mitte
  
• Edasilükkamisvahendid
  
• Ilma markerita
  

Eneseparandus:

• Parandamine: H: ja vat sis jär- ülejärgmises tuledki vat
  
• Alternatiivi pakkumine: ja=se=on `Kärdla ainu- või=tähendab=see (.) ` Hiiumaa ainus `keskkool.
  
• Uue lausungi alustamine ( haruldane ): mis ik- või `kuskohas nüd `on ta sis.
  

2. Partneri algatatud parandused : Partner algatab paranduse , mille probleemi tekitaja /kõneleja läbi viib

avatud algatus :

• K: ah? ( kuulis küll, aga tahtis rohkem teada)
  
• M: mis seal `minna oli.
  

Raskuskohta lokaliseeriv algatus:

• H: kus.
  
• V: .hh `Eve juures.
  

Probleemallika kordus: küsitakse üle olulist infot (nimi, kellaaeg jne)

Tõlgendusettepanek:

• C: poegadele `p(h)eredega = vä.
  
• A: ei, pojad peredega.
  

3. Enda algatatud teiseparandus: kõneleja algatab paranduse ja küsib kuulajalt abi.

• K: aga me ` tunneme juba mingi: (1.0) `kolgend- mitu. (eneseparanduse algus läheb üle teiseparanduseks)
  
• L: no tema eks`abikaasat tunnen=ma `sündimisest saadik=h.
  

(Ei oska, küsib abi!)
4. Teise algatatud teiseparandus: kuulaja parandab kõneleja juttu omaenese algatusel .

• (.) kaks sentiliitrit `hapukoort, `soola
  
• M: $ mitte `sendiliitrit, vaid `supilusikat. $
  

Suurimad erinevused mitte grammatikas, vaid süntaksis.
Lisandused registriloengusse
Eripäraseid TCU (vooruehitusüksus) variante:

• sabalisandid (increments)
  
• dislokatsioonid (dislocations)
  
• sulatused (pivots, apokoinou)
  

Sabalisandid:

• Lause/lausungi lõppu või järele paigutatud üksused, mis on eelneva lausega semantiliselt seotud
  

A: jaah nii et se tähendab [et `eesti] ` kirjanikud ei (.) ei ole nigu õiged `kirjanikud. <]
A: kui kui `lihtinimene kirjutab uvitavamalt.
Dislokatsioonid:

• Täpsustusjätk: asesõnaline osutus, mille järel selle järeltäpsustus konkreetsema sõnaga
  
• Õ: /--/ no raha tal eriti palju sel isal ei olnud.
  
• täpsustusjätk on samas vormis lause selle moodustajaga, mida ta täpsustab ja esindab sama lauseliiget
  
• eelteema tähistab teemat (=see, mille kohta midagi öeldakse), mis antakse omaette nimisõnafraasiga, mis on pigem tekstuaalsetes kui süntaktilistes suhetes järgneva lausega.
  
• järgneb lause, kus sama teema on esitatud samaviitelise asesõnaga
  
• K: aga see pilusilm (.) see nüd küll sinna viie hulka ei kuulu ma peaks ütlema /---/.
  

Lausesulamid:

• kaheverbilised lausungid , mis moodustavad prosoodiliselt voolava terviku, kuid rikuvad põhimõtet, et lauses võib olla vaid üks finiitverb
  
• Samad verbid või sünonüümid/erinevad verbid
  
• Ühine osa lõpetab alguslause/ei lõpeta
  
• Ühine osa samas rollis verbide juures / erinevas rollis
  

Peegelkonstruktsioonid:

• kule ma ei `tea `täna oli täitsa jube ` trenn oli.
  
• /--/ (0.8) no ta oli kaksteist aastat istus `kinni. (.)
  

Kahele poole vaatavad konstruktsioonid:

• kas sis on: mingit nagu: (.) `ööelu toimub ka seal et oskate `öelda mingit
  

sõnaotsimise vahend

liigendavad lausungid tükkideks
Vooru ja TCU ehitus on määratud eelkõige pragmaatiliselt, st

• nad peavad sobima kontekstiga (nt küsimusele järgneb vastus)
  
• kuid mitte ainult (nt vastuse grammatiline ehitus omakorda on osaliselt määratud küsimuse tüübi poolt).
  

5.1. Keelekorraldus ja normikeel
Keelearendus/keelekorraldus:

• Normikeel tuleb luua. Sellega seostub keelekorraldus/keelearendus ( language planning)
  
• Praktiline LP algas 16.-17. sajandil, kui loodi keeleakadeemiad (Prantsusmaa, Hispaania , Rootsi), mis pidid hoolistema keele puhtuse eest. Ka Eestis vaieldi õige ja puhta eesti keele üle juba piiblikonverentsidel 17. sajandil.
  
• Klassikud : norralane Einar Haugen, ameeriklane Charles Ferguson, sakslane Heitz Kloss
  
• Valter Tauli sõnastas 1938 oma põhiarusaamad.  püstitas keele ideaali ja kuidas sinna jõuda, loogiline.  Tauli, Introduction to a Theory of Language Planning 1968. Keelekorralduse alused 1968
  
• LP on organiseeritud tegevus, mis proovib lahendada keeleprobleeme antud ühiskonnas, tavaliselt rahvuskeele probleeme. (Sellepärast ei mahu Taul klassikute hulka.)
  
• Tavaliselt püütakse LP kaudu juhtida, muuta või säilitada keelelist normi või (all)keele sotsiaalset staatust.
  
• Tavaliselt on aluseks kindel programm või kriteeriumid, mille alusel keelt suunatakse.
  
• Teine LP aspekt on keelereform: eesmärgiks muuta nt tähestikku, kirjaviisi, grammatikat, sõnavara
  
• palju keelereforme 19-20. sajandi vahetusel, sh Eestis (Aavik ja Veski ), Ungaris, Norras, Türgis.
  

Status planning ja corpus planning (Heitz Kloss):

• corpus planning (= eesti keelekorraldus)
  
• Tegevused, mis mõjutavad keelt kui süsteemi: kirjaliku keelekuju loomine, reeglistamine, arendamine
  
• status planning (= eesti staatuskorraldus, seisundikorraldus, keelepoliitika)
  
• Maine tõstmine ja keelekaitse. Mainet kujundatakse poliitika, seaduste ja propagandaga.
  

• Normikeele kujundamine (alguses on vaid suuline keel) (corpus planning):
  
• 3 etappi (Ferguson):
  

1. graphization = Kirjaliku keelekuju loomine: valitakse kiri ja kirjasüsteem
2. codification = Reeglistiku ja sõnavara kindlaksmääramine > normeeritud kirjalik keel ehk normikeel (NK)
3. modernization = NK reeglistiku ja sõnavara pidev ajakohastamine. Põhiliselt sõnavara täiendamine
Keelekorralduse etapid (Haugen):

• Selection : üks keelevariant valitakse NK aluseks
  

• olemasolev variant, tavaliselt seotud poliitilise või majandusliku keskusega (nt pealinn); Eestis Virumaa keel (keelelise mõju keskus)
  
• olevate variantide segu
  
• alusvariandi kõnelejad saavutavad kõrgema prestiiži
  

• Codification: mingi organ fikseerib variandi sõnastikes ja grammatikates, mõnikord ka riiklikes publikatsioonides
  

• Allkeel omandab fikseeritud vormi, kus on olemas normingud ‘ korrektse ’ keelekasutuse jaoks.
  

• Implementation: periood, mille jooksul normingud viiakse ühiskonda. Õpetatakse korrektsed variandid
  
• Elaboration of function : NK peab olema kasutatav kõigis keskse juhtimisega (central government ) ja kirjutamisega seotud funktsioonides: parlament , kohus, bürokraatia, haridus, teadus, kirjandus.
  

• lisada uusi keelelisi üksusi, eriti termineid
  
• arendada välja konventsioonid vormide kasutamiseks. Nt kuidas koostada eksamiküsimusi, kuidas kirjutada ametikirja jms vormeltekstide tüübid
  

TABEL!
TT – teadustase; KT – keskharidustase; PT - põhiharidusetase
ENE – enesekohased tekstid; HUM – inimene ja ühiskond; TEH – reaalteadused ja tehnika
NK kolm seisundit: tunnustuseta NK, ametli keel (lubatud kasutada mõnes ametlikus situatioonis), riigikeel .
EKSAM: Eesti kirjakeele ajaloos eesti keelt nendes mudelites ei rakenda. Peab teadma, mis aegadel Eestis erinevad tasemed (TT, KT, PT)!!!
5.2. Eesti kirjakeele lugu
Eesti keelekorraldus:

• Keelepoliitika: riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine.
  
• Keelekorraldus (Tiiu Erelt ): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. (nt eestikeelne terminoloogia)
  
• keelekorralduse 3 osa: üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus
  
• Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine (läbi toimetajate, õpetajate, keelenõuanne jne) + sõnaraamatud ja grammatikad!
  

Üksikisikute roll Eestis suur.
Keelereformi aeg 1907/12 - 1920. aastate keskpaik:

• KK reform , tagajärjeks suur vahe kirjakeele ja kohamurrete vahel (vt murrete ja kirjakeele suhete kaart Pajusalu)
  
• Soome laenud, eriti abstraktne sõnavara
  
• Oskuskeele süstemaatilise arenduse algus  1907-1917 - 9 oskussõnastikku, üle 8400 termini
  
• Oluliseks grammatilise varieerumise probleemid
  
• 1908-11 neli keelekonverentsi (Tapa, Tartu, Tallinn, Tartu): variantsus ja ortograafia
  
• Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918  esimene ÕS; tähtteos!
  

Johannes Aavik (lõi vastupidise printsiibi):

• keeleuuenduse kõrgaeg 1912-1924
  
• Keeleuuenduse äärmised võimalused (1924)  mida KU tähendab ja kuidas sõnu luua!
  
• Keel on masin, inimtoimingu abinõu, riist , millele tuleb vaadata inseneri pilguga, kes nähtusi oma otstarvete kohaselt püüab painutada  keel on kunstlik ja inimene saab seda oma tahtmist mööda muuta
  
• eesti keel vaene, puudub hulk vajalikke oskussõnu, puuduvad võimalused täita XX sajandi haritlaskeele rolli
  
• Vajalik hulga sõnade keelde toomine, eriti soome keelest laenamine (kasutuses ca 300 sõna)
  
• keelekorralduspõhimõtted: otstarbekohasus (vormivõimaluste paljus , rikkus, selgus, täpsus jm), ilu, omapärasus (võõrapärasused välja) – näiteks võitlus saksakeelse sõnajärje vastu
  
• panus: iluprintsiip, kunstlikud sõnad, morfoloogia lühikesed vormid, i-mitmus ja i-ülivõrre, sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendite reeglistamine – süstematiseeris ja propageeris
  

Muutis väga oluliselt meie KK grammatikat. Arvas , et Eesti keel on vaene keel. Keele norminime polnud tähtis.
Johannes Voldemar Veski:

• keelekorralduse mõjuaeg kuni 1960. aastateni
  
• Veski: keel on eluline olevus , mis tärkab, areneb, muutub jne
  

keel areneb hüpeteta, revolutsioonideta, vastavalt tarvidusele

• Eesti kirjakeele edasiarendamise- teedest ( Voog 1913): Kõik eesti keele pea-asjaliseks edasiarendamiseks tarvisminevad sugemed, kavad ja seadused peituvad meie keeles eneses. Purismi põhiteos!
  
• eesti keelekorralduse keskseid printsiipe: toetumine keele arendamises eeskätt oma keele vahenditele ja võimalustele.
  
• kesksed keelekorraldusprintsiibid: süsteemsus koos loogilise selgusega, otstarbekohasus, rahvakeelsus.
  
• keskne panus: keele normimine ja terminoloogia loomine
  

Oli ametilt bioloog. Ei armastanud laenamist, vaid tuletamist. Tahtis kiiret ja ranget normi.
Eesti Vabariigi aeg:

• keel sai juurde tähed z, ž?
  
• Eesti keel riigikeeleks
  
• venekeelne asjaajamine, kohus, sõjavägi, teadus, haridus eestikeelseks. Saavutati 1930. aastateks
  
• Vähemusrahvustele keelelised õigused: õigus kasutada asjaajamises emakeelt vähemusrahvuse ülekaaluga kohtades, õigus pöörduda riigiasutustesse oma keeles
  
• olulisim terminoloogia loomine ja korraldamine, keskne J. V. Veski  1920-40 ca 40 oskussõnastikku ca 200 000 märksõnaga (keelekorraldajate osalemine terminoloogia tegemisel ebatavaline)
  

KK-keskse keelesituatsiooni väljakujundmine eesti ühiskonnas:

• Aavik 1920. aastate keskel: mida rutem keel fikseerub, seda halvem , sest seda vähem väärtuslik ja täielik ta saab.
  
• Veski: eesti keel vajab kiiresti rangelt normitud ühtset kirjakeelt
  
• Tulemus: 1920. -30. aastate vahetusel tugev KK-kesksus.
  
• eestlastel tuleb õppida KK kodumurde kõrvale > KK tuleb õppida kodumurde asemele
  

Murdevastane võitlus

• KK kogu eesti keele (õige eesti keele, ilusa eesti keele, hea eesti keele) sünonüüm
  

• Normingute keskmes ortograafia ja morfoloogia. Süntaks normitakse vaid üksikutes punktides (sihitise käänded jms), normimata jääb hääldus.
  
• Normingute loojaks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, olulisim ettepanekute tegija Elmar Muuk.
  
• Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. I köide 1925, II köide 1930, J. V. Veski, III köide Elmar Muuk 1937
  
• Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat, 1933, 1940. aastani 7 trükki, lisaks 3 trükki peale sõda – viis normingulise keele rahvani!
  
• kirjakeele sõnavara, eeskätt normingutele vastav muutmisreeglistik ning olulised ortograafiareeglid
  

• normingulist keelt esitavad keeleõpikud ja keelereeglite drill
  
• Elmar Muuk Lühike eesti keeleõpetus I (1927), 1940. aastani 9 trükki.
  
• olulisim KK muutuvate sõnade tüüpkondadesse jagamise süsteem
  

Mida enne ei olnud:

• KK viimine ilukirjandus- ja ajakirjanduskeelde – tulevad keeletoimetajad
  
• 1920. aastate lõpus ilukirjandus- ja ajakirjanduskeele vastavusse viimine KK normingutega.
  
• 1929 sünnib uus amet: keeletoimetaja. Keskne morfoloogia korrigeerimine
  
• ilukirjandus – pole enam murdetekste (üksikud ja dialoogid )
  

EKSAM: Aaviku ja Veski võrdlus? Teada ajalugu üldjoontes (vt slaidikava )!
6.1. Eesti netikeel
Näited erijoonte kohta ja üldistused!
Ortograafia erijooni:

• suurtähtede ja kirjavahemärkide ärajätt (küsimärk enim tarvitusel)
  
• Numbrid , täppideta tähed või märgid täpitähtede asemel. Alguses tehnilistel põhjustel.
  
• Sümbolid (emotikonid jm) sõnade asemel ehk keele hieroglüüfistumine
  
• Emotikonid üldjuhul lause või kogu kõnevooru lõpus, st ka lõpumärgi rollis
  
• Mõttepunkte palju sõnumi lõpus (ligi pool kasutusest).
  
• Häälduspärane kirjutusviis (hia, öheksa)
  
• Suulise kõne liitsõnad: missa , kesse, novot
  
• kokkuhääldatud fraaside kokkukirjutamine : maitea ‘ma ei tea’, nomis, jadeaga ‘head aega’
  
• H-ortograafia kõigub tugevasti (iir, hia)
  
• Keelemängud ortograafia abil: mizza
  
• Tihti pole võimalik kasutada kirjaliku teksti tüpograafilisi võtteid (bold, italic jms), see mõjutab valikuid (suurtähed, kordused jms)
  

Sõnavara erijooni:

• Vulgaarsem ja familiaarsem keel: krdi tolvanid rsk, hüpersuper ennasttäis värd, loll jorss, mega nisa rsk
  
• Palju argikeele sõnavara: irisema, jahuma, jobi, megalühike
  
• Argituletus: savikas, mill, reffid ‘reformipartei’
  
• Inglise laenud, tihti häälduspäraselt kirjutatud, eriti hinnangupartiklid: Dziizas, õu, jee, gawd, wack
  
• Teietamine puudub
  
• üneemid: kesksed mm, ee, aa ja variandid. (Ühes korpuses 35 erinevat üneemi??)
  
• pragmaatilised partiklid: siis, nagu, vat, noh, no, a, va/vä
  
• Emotikonid partiklite väljendamiseks: -D ‘ho-hoo’, I ‘ hmm’
  

Lühendamine:

• Erinevad lühendused, palju vokaalide ärajätmist
  
• kirjakeele tavalühendid: n.ö., st, v ‘või’ (naise v mehega)
  
• kõnekeelelühendid: peda , hotellikas, vä, sis, nüd, suht
  
• Konspektistiil: pühap. Norm.
  
• Netikeele erilühendused: kle ‘kule’, ple ‘pole, vbnds ‘ vabandust ’, krt ‘kurat’, omk ‘hommikust’, sry
  
• Täheühendid > üksiktähed: ks > x, ts>c, hv > ff, taguocca, vaffa, juuxed, nac
  

Hääldusviisi, eriti emotsioonide väljendamine:

• emotikonid, suurtähed, tähe- või märgikordused
  
• enam rõõmustamise emotikone (üle poole), negatiivseid emotsioone vähe (7-8%)
  
• Tähtede kordamine emotsioonide väljendamiseks või hääldusviisi osutamiseks: Dziiiiiizas, iimeee küll
  
• Üksiksõnade rõhutamine: suurtähed: mind LIHTSALT häirib, harva alakriipsud sa_ei_tohi
  
• Läbivalt suurtähtedega teade = karjumine, pahameel (annavad edasi intensiivsust)
  
• Küsimärkidest voor = arusaamatus ????
  

Mitteverbaalne tegevus:

• kirjeldus mitteverbaalsest tegevusest ( Jethe naerab närviliselt)
  
• Emotikone ka välimuse jms mitteverbaalse osutamiseks: 8-) prillikandja
  
• helide ja häälitsuste märkimine: aevastus: uähyou, oksendus: väkk
  

Lausung:

• Lausungid tavaliselt lühikesed (keskmiselt 3-5 sõna). Pikemad lausungid edastatakse tihti mitme teatena
  
• Elliptilisi lauseid enam kui kõnes
  
• Lausungeid lühendatakse, jättes vaid uue info osa
  
• Harva suulise keele erikonstruktsioonid, nt sabalisandused: korrutab oma mantrat mingit haiget
  
• Erinevused kõnest: jäetakse ära verbe seal, kus kõne seda ei tee ([mul on] ilgelt kiire)
  

Vead ja parandused:

• Jututoas suheldakse reaalajas , see toob kaasa vajaduse lühendada sõnumi vormistamise aega
  
• Teksti enamasti ilmselt üle ei vaadata, st tegemist on spontaanse tekstiga
  
• palju trükivigu ning tahtmatut grammatilist ebakorrektsust
  
• Nagu kõnes, ei parandata kõiki vigu
  
• Kasutatakse lause ja mõtte poolelijätmist (sest prints tuli vastu ja …ah mai viitsi)
  
• Parandused lausungi lõpus või uue teatena.
  
• Lisatakse sageli parandust osutav vahend st ‘see tähendab’, sry ‘ sorry ’ (aga ind jätke rahule / mind st)
  
• Edasiükkamise märkimiseks kasutatakse mõttepunkte ja vähem mõtlemist või leidmist markeerivat sõnavara: on...oeh...ytleme nii, et
  
• Edasilükkamine eelkõige lauseosade piiridel, sidendi ees või järel või enne viimast sõna (ca kolmandik mõttepunktide kasutusest).
  

6.2. Netikeel ja allkeelte süsteem
Arvuti toodud erijooned ja uuendused keelde.
Arvuti ja kohamurded:

• virtuaalne reaalsus , mis jaguneb erinevateks kohtadeks
  
• Virtuaalse reaalsuse kohamurded uurimata
  
• Osalt kaduv nähtus, asendub virtuaalsete sotsiolektidega  keelte sarnastumine
  

Arvuti ja sotsiolektid – suhtlusvõrgustik:

• virtuaalne suhtlusvõrgustik (väga oluline): keelelise koosluse moodustavad inimesed, keda seob osalemine vestlusringides, jututubades, portaalides jms
  
• Oluline sõprus, töökaaslus, huvikaaslus, ??
  
• Kujuneb võrgusliku ühisidentiteet ja allkeel (släng, enda identifitseerimine grupi kaudu)
  
• Jagunevad avalikud/suletud, ametlikud/argised
  

Klass, haridus, sugu, vanus:

• Enamasti haritud inimesed, enam mehi, vähem naisi
  
• Vanus olulisim mõjur  vanemad inimesed ei oska kasutada
  
• vanad kasutavad traditsioonilisele meediale lähedasi netisuhtluse viise, keel lähedane kirjalikule keelele
  
• noored kasutavad paljusid suhtlusviise ja teksitüüpe, keeles mitmed alamvariandid
  

Avalikud ja anonüümsed sotsiaalsed omadused:
Pööre!

• anonüümne suhtlus: pseudonüümid, nimemärgid
  
• pole näha kirjutaja sotsiaalseid omadusi
  
• suhtleja õigused ja kohustused määratud vastavalt suhtlustüübile või suhtlusvõrgustikule
  

Rollid ja staatus suhtluses:

• inimesed loovad endale ise virtuaalse sotsiaalse identiteedi, lisavad omadusi või vaikivad maha
  
• esinevad enda valitud rollis, suhtlevad vari-isikud, tegelased
  
• loovad endale virtuaalse staatuse
  

Kultuurisidusus/ülekultuurilisus:

• ülekultuurilise suhtlusviis, mis liigendub mitte rahvuste, vaid huvide alusel
  

Arvuti ja suhtlussituatsioon – modereeritud suhtlus:

• suur osa suhtlusest modereeritud
  
• moderaator varjatud või avalik
  
• kustutamine enne /peale teksti avaldamist jagab auditooriumi (osa inimesi näeb seda teksti)
  

Paralleelne suhtlus:

• vahetu arvutisuhtlus lubab teha mitut asja paralleelselt: mitme teksti kirjutamine + uudiste lugemine + vestlus reaalajas
  

Avalik-argine suhtlus:

• jututoas võimalik korraga privaatne ja avalik suhtlus ( dissotsiatsioon )
  
• avalik suhtlus situatsioonides ja tekstides, mis varem argisuhtluses (nt leheartikli kommentaarid)
  

• inimesed ei taju tihti oma kirjutiste avalikkust
  

• argisuhtlus inimeste vahel, kes tunnevad üksteist kui märke
  

Suulisus-kirjalikkus:

• osalt tagasikeritav, osalt visatakse kirjad ära
  
• osalt parandatakse tagantjärele, mõlemad variandid jõuavad lugejani, eriti online suhtluses
  
• online suhtluses võib tulla ka tähthaaval
  
• osalt multimodaalne, uut tüüpi multimodaalsus (emotikonid jms)
  
• kiirendavad võtted (lühendid, emotikonid) eriti argises, spontaanses online suhtluses
  
• online dialoogis peab kiiresti lugema ja vastama, muidu teine võtab vooru
  
• online teksti ei saa üle vaadata ajapiirangute tõttu
  
• online dialoogis tuleb repliigile kohe reaktsioon. Erinevalt suulisest suhtlusest ei ole repliigiga samaaegset tagasisidet
  

Vahetu-vahendatud suhtlus:

• vahendatud suhtlus vahetu tagasiside võimalusega (online)
  

Arvutisuhtluse erilised ühisjooned:

• arvutikiri: osalt multimodaalne, uut tüüpi multimodaalsus
  
• uus reguleerimisviis moderaator, kes võib vooru kustutada kas enne või peale adressaadini jõudmist
  
• Nimemärgiline anonüümsus: luuakse endale võrguidentiteet ja staatus selle identiteedi põhjal
  
• võõraste suhtlust argiteemadel, millest varem võõrastega ei kõneldud
  
• uus olukord: virtuaalne avalikkus
  
• uus territoorium: virtuaalne reaalsus
  
• ?? Tagasiside ja teksti osade probleem keerukas: kommentaarid ja emateksti suhe
  

Arvuti jääb suulise ja kirjaliku vahele (eriti oluline suhtlus). Mõnel juhul kaldub ühele või teisele poole.
EKSAM: võib küsida, mida me asjast arvame!!!
17