Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

Q: Missatekste Lutheri kristliku jumalateenistuse läbiviimise juhised?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

Põlma, Mirell

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused (0)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keele ajalugu

5 VÄGA HEA

Kevad - Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade

Esitatud küsimused

Missatekste Lutheri kristliku jumalateenistuse läbiviimise juhised?

EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED

Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt . Olulisemad uurijad
Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad.
Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad).

Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi)
Vana kirjakeel – nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole – ilmus „Wastne Testament “, mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp fikseeris vana kirjaviisi ehk I ühtlustatud kirjaviisi põhimõtted, tehes eestlastele jumalasõna arusaadavamaks ja lähenedes rahvakeelele. Vana kirjakeel on I eestikeelsele täispiiblile (1739) eelnenud perioodi keelekasutus. Piiblit peeti tolle aja tippteosega, sest siis sai eesti keelt pidada struktureeritud ja arenenud keeleks . Vana kirjakeele periood kestab kuni rahvusliku liikumise ajani.
Kirjakeele ajaloo periodiseerimine
Vana kirjakeele periodiseerimisel saab lähtuda üldkultuurisest arengust või kirjaviisis toimunud muutustest.
Kirjaviisi muutustest lähtudes saab perioodi kuni 17.saj lõpuni nimetada ebaühtlase saksa-eesti kirjakeele ajaks, aga perioodi Hornungist 19.saj alguseni parandatud kirjakeele ajaks. Periodiseerimisel saab aluseks võtta ka algselt rahvakeele baasil arenenud eri kirjakeeled Põ- ja Lõ-Eesti murrete alal ja hilisem ühine kirjakeel, mis kaasnes rahvuse kujunemisega 19.saj II poolel.
H. Laanekase periodiseering

13.-16.saj – Säilinud on 1 raamatu katked (Wandradti- Koelli katkekismus 1535), ehkki teateid on ~10 trükise kohta. Säilinud ka 13 käsikirjalist allikat, lisaks koha- ja isikunimede kirjapanekud. Eesti kirjakeele algus seondub reformatsiooni ja trükikunsti levikuga 16.saj. Algusest peale kujunesid Eestis paralleelselt 2 kirjakeelt: Põhja-Eestis tallinna ja Lõuna-Eestis tartu kirjakeel. Vanima perioodi tallinakeelsed tekstid on peamiselt alamsaksa kirjaviisis, kus leidub nii lääne- kui ka idapoolsete murrakute sugemeid. Tartu tekstides leidub ladinapärast kirjaviisi ning katoliiklikule kirjasõnale omaseid poolapäraseid jooni. Vanima perioodi keelekasutuses esineb rohkelt varieerumist, jälgi vokaalharmooniast, omistusliidetest (tänaseks kadunud), pöörduvast eitussõnast, kaasaütleva käände kujunemisest. Tegemist on peamiselt usulise või juriidilise tõlkelise erikeelega, mille loojad on olnud muulased või muukeelse hariduse saanud. Seega on vanimas kirjakeeles palju rahvakeelele võõrast – eelkõige grammatikas, sõnavaras vähem.

1600-1686 - Tuli kasutusele ülemsaksa kirjaviis (h kui vokaali pikendav märk): võõrtähed c, f, w, x + nende ühendid (saksa k: sch, ck, tz). Kirjutatud tekstide hulk suurenes. Selgelt kujunes välja 2 eraldi kirjakeelt: tallinna k vs tartu k. Algas kirjakeele esmane normimine ja ühtlustamine (esimesed grammatikad ja hilisematele autoritele eeskuju andvad religioossed tekstid). Kirjakeel oli peamiselt tõlkeline vaimulik erikeel, mida vaimulik luges ja vahendas maarahvale. Tallinakeelsed teosed: Mülleri jutluste käsikiri (1600-1606), mis siiski ei saanud hilisemat traditsiooni kujundada, aga peegeldab siiski 17.saj alguse eesti kirjakeele olukorda. Märksa suurema leviku ja ka mõjuga olid Stahli eesti k grammatika koos sõnastikuga (1637) ja tema vaimulikud teosed, jutlustekogu. Tartu k kohta on säilinud katoliiklik käsikiri „Agenda Parva “. II perioodi lõpetab 1686 „Wastne Testament“ - mõeldud eestlastele lugemiseks, läbinisti eesti k: näha püüdlust rahvakeelsuse poole (võõrtähed jäeti välja, nimesid püüti eestipärastada, sõnavara lihtsustada).

1686-1739 - Täieliku piibli väljaandmise ja kirjaviisi lihtsustamise katsed. Jätkusid Stahli autoriteedile toetuvate Eestimaa vaimulike ja uuendusmeelsema Liivi vaimulikkonna vahelised keelevaidlused. Võeti kasutusele lugemaõppimiseks sobilikum ortograafia , mille töötas välja Forselius ja fikseeris Hornung 1693 ilmunud tallinna k grammatikas. Sel perioodil viljeldi palju juhuluulet üle Eesti. Ilmus ka eestikeelne tallinakeelne Uus Testament. Perioodi lõpetab täispiibli ilmumine 1739.

1739–1857 - Lisandus tekste eri ainealadelt. Uusi kirjakeele kasutajaid tuli juurde ka eestlaste hulgast – kaasa aitasid vennastekoguduse liikumine, pärisorjuse kaotamine, edenev rahvaharidus. Vaimulike teoste kõrval ka ilmalik või poolilmalik jutu- ja tarbekirjandus , mahukad seadusetõlked ning perioodika . Perioodi lõpetab „Kalevipoeg“.

1857–1905 - Terminite “maakeel” ja “ maarahvas ” asemel “eesti keel” ja “eesti rahvas”, andes tunnistust uue rahvusidentiteedi tekkest . Hääbusid tartu k ja vana kirjaviis. Keelekollektiivi püüdlust standardse kirjakeele poole mõjutasid kooliõpetuse vajadused ja ideoloogilised ootused ühtse ja reeglipärase kirjakeele järele. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat 1869 ja eesti k grammatika 1875 olid kirjeldavad , mitte normivad. EKS (1872–93) tegi mitu katset kirjakeelt ühtlustada. Ühtlust taotlesid Kurrik, Einer, Hermann . Veidi ühtlustas keelenormi ka uues kirjaviisis Uus Testament (1889).

1905–1918 - Eesti kirjakeele staatuse kiire paranemine. Revolutsioonid ja I MS liitsid eestlasi. Kujundati välja eestikeelne koolivõrk, ka gümnid. Noor-Eesti, Eestimaa Rahvahariduse Selts, Eesti Kirjanduse Selts jt selgitasid välja kirjakeele korralduse põhimõtted: keeleajaloole, murretele ja rahvakeelele tuginemine, korrapära ja otstarbekohasuse taotlemine ( Veski ), lisaks murretele some laenud, vajadusel uute tüvisõnade moodustamine, kaunima kõlavuse poole püüdlemine (Aavik). Kirjakeele normi ühtlustumisele aitasid kaasa keelekonverentsid, eriti mõjutas “Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat”, mille normingud võeti aluseks koolides , ajakirjanduses, loodavates riigi- ja omavalitsusasutustes.

Juhuslikud kirjapanekud eesti keele kohta
Eestikeelseid kirjapanekuid enne 13.saj leidub ainult teiste rahvaste ajalooallikates juhuslike üksiksõnaliste näidetena. Enamasti mainitakse kas eestlasi kui rahvust või koha- ja isikunimesid. 9.-10.saj Skandinaavia saagades on kirjas Eysysla = Saaremaa. Hiljem räägitud ka Sysla-nimelisest maast = kogu Eesti. Eestlasi on nimetatud Syslukind – vanim eestlaste nimetus, tõlkes ‘maarahvas’. Rootsi-Taani-Norra murded : eestlane = äist, aist. Etümoloogiat on seotud indoeuroopa tüvega ausos ‘ koit ’ = idapoolne rahvas – see tüvi on kandunud Skandinaaviast Euroopasse. Tacitus , “Germania: Aestii, mille kohta on arvatud, et ei tähista eestlasi, vaid hoopis Ida-Preisi rahvaid/baltlasi. Hiljem nime tähendus ilmselt kitseneb ja sellest on tuletatud ka Estland , Estonia, mis 13.saj on tähistanud kindlasti Eestimaad . Sama tüve leidub ka hilisemates allikates : frangi ajaloolane Einhard 830: Aisti ; kroonik Bremeni Adam: 1076 Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Balti etnonüümide tõlge. Germaanlased nimetasid aistideks Ida-Balti hõime, kes nimetasid end oma maa rahvaks. Aja jooksul hakkas aistide nimi märkima kõiki Ida-Balti asukaid. Aiste märkiv etnonüüm on algusest peale olnud maad/nurme/põldu tähistav sõna. Võib-olla laenasid germaanlased sõna baltlastelt, kuna tüvi Aister esineb nii Kesk- kui ka Ida-Läti kohanimistus. Araabia geograaf al-Idrīsīl, kes töötas 12.saj algul Sitsiilia kuninga teenistuses ülesandega koostada maailmakaart , tähistab “ Geograafias ” Eestit nimega Astlanda, Tallinna Kaleweny, mainib ka Bernu jõge ja Falamuse linnust. Esimesed eestikeelsete sõnade kirjapanekud seonduvad ristisõdijate jõudmisega Baltikumi. 1165 sai eestlaste piiskopiks Fulco , kes pidi ette valmistama eestlaste ristiusustamist. Ta abiline oli eesti munk Nicolaus , kellega koos käidi 12.saj 2x Eestimaal. Usulise missiooni ettevalmistamiseks tõlgiti eesti keelde katoliku kiriku tähtsamad palved ja riitused, millest pole siiani midagi leitud.
Henriku Liivimaa kroonikas on 12.saj lõpust ristisõdadeaegseid kirjutisi, kus kirjeldab detailselt sõda eestlastega, peatub ka eestlaste kommetel-eluolul, lisaks on kirjas mitusada koha- ja isikunime, üldnimesid vähe.
1241 Taani hindamisraamatus on Eesti maavaldussuhete register . Teose Eestimaa lehekülgedel on ~500 kohanime , millest vaid 50 pole tänaseni säilinud. Tekst on ladina keele reeglite järgi mõnede saksa ortograafia elementidega kirja pandud.
Isiku- ja kohanimesid leidub 14-17.saj Tallinna turberaamatutes.
JÄRELDUSED: Põ-Eestis on säilinud h sõna algul. Sõnade kirjapaneku järgi oletatakse, et p/t/k hääldusid tugevamalt kui praegu. Astmevaheldust tänasel kujul veel pole. Laadi - ja vältevaheldus on kujunemas. Sisekadu pole lõplikult toimunud, lõpukadu on toimumas. Järgsilbi kokkutõmme on toimunud. Omastavas käändes esineb -m/-n lõpp. Sõnavaras omapärased tüved. Sel ajal on keeles vanu jooni, mis lähendavad seda läänemeresoome keeltele, mida täna pole.

16.saj põhjaeesti kirjakeel (Kullamaa käsikiri, Wanradti -Koelli katekismus jm käsikirjalised tekstid)
Eesti kirjakeele alguseks peetakse 16.saj. Trükikunsti leviku ja reformatsiooniga (tähtis oli rahvakeelne jumalasõna) algab kirikukeele ajastu – võõrmõjulise kirjasõna aeg, mil kujunes välja 2 kirjakeelt, mida põhjustas erinevate hõimude keelte suur erinevus ja pidev võimu vahetumine . Reformatsiooni ja vastureformatsiooni käigus sünnib eestikeelne kirjasõna. 16.saj kirjasõna on vähe säilinud sõdade ja 2 kristliku suuna vastanduse tõttu.
Kullamaa käsikiri ( 1524 -32) - põhjaeestikeelne kirjasõna, kus alamsaksa- ja ladinakeelse teksti seas on Eesti üld- ja kohanimed, üksikud eesti sõnad. Käsikirja lõpus on 2 eestikeelset palvet. Käsikirja on koostanud Lelow (Saareste seab kahtluse alla) ja Gulerth. Iseloomulikud jooned: ai pole veel ae-ks muutunud. Nõrga klusiili hääldus sõna keskel ja lõpus tugevam. Lõpu- ja sisekadu on toimunud. Genitiivi lõpp osaliselt säilinud. Kaasaütlev tekkimas. Imperatiiv juba t-lõputa. Eitussõna esineb kirdemurde kujul. On olemas ma-liitelised tegevusnimed .
1525 I eestikeelne mittesäilinud raamat – pole säilinud, aga selle kohta on hävitamise märge Lübecki toomdekaani raamatus. Schleswigi arhiivi andmeil arestis Lübecki raad 1525 vaadi , sisaldades luterlikke raamatuid ja eesti, läti, liivi k missatekste ( Lutheri kristliku jumalateenistuse läbiviimise juhised?), mida taheti Riiga saata. Annus arvas , et tegu võis olla tartukeelsete tekstidega, mille tõlkija võis olla Witte, kes hiljem tõlkis tartu keelde Lutheri katekismuse.
1535 I eestikeelne säilinud raamat - Wanradti ja Koelli luterlik katekismus. Raamatu kirjutaja oli Niguliste kiriku jutlustaja Wanradt , tõlkija Pühavaimu kiriku jutlustaja Koell . Säilinud on 11 katkendlikku lehte, mille avastas Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Weiss 1929 ühe koguteose vasikanahast välja pressitud köite kaane täitematerjali hulgast. Säilinud lehtede hulgas oli lõpulk, millel leidus pea vigastamatult trükkija nimi, trükikoht ja –aeg: raamat on trükitud Wittenbergis Hans Luffti trükikojas (1534 trükiti seal Lutheri piiblitõlge). Tiraaž oli ~1500 eksemplari. Tallinna rae protokollidest selgub, et raamat keelati ja hävitati vigade tõttu, mida võisid põhjustada kõrvalekalded ortodokssetest luterlikest tekstidest. Katekismus on trükitud 2 keeles: alamsaksa k raamatu vasakul ja eesti k parempoolsel leheküljel. Leitud osa sisuks on katked II ja III usutunnistusest, meieisapalvest jm palvetest ning ristimis - ja altarisakramendist. Teksti eesti k osas on ääremärkused: korrektuurid või väljapakutud sobivamad variandid. Raamatu lõppu on paigutatud lühike alamsaksa märkus Eesti murrete kohta: eesti k pole kõikjal sama. Iseloomulikud jooned: säilinud katkendeis on üle 200 sõna. Silmapaistev on ortograafia varieeruvus. Kirjaviisis on säilinud alamsaksa jooned. E = vokaalipikendus, i ja j asemel y, ä asemel e, u asemel v ja w, ö ja o asemel õ. Kasutatakse võõrtähti. Sisekaolised vormid. Genitiivi lõpp –n on säilinud. Kaasasolu väljendab postpositsioonikonstruktsioon. Võrdluse tunnus on –mb. Tu-karitiivid käänduvad. Imperatiivi ainsuse 2. pöördes tüve lõpus –k, mitmuse 2. ja 3. pöördes –t. Eitusverb pöördub. –Ma/-me esineb teonime –mine tähenduses. Adverbides säilinud possessiivrudimendid. Põimuvad Eesti ida murded, Virumaa ja läänelikud jooned.
1551 kirikuraamatu Hans Susi tõlge. Masing oletas, et Susi on tõlkinud perikoopide ja lauluraamatu eesti keelde, mis pole kumbki säilinud. Susi tekste kasutasid hiljem Russow , Müller ja Rossihnius.
„Kiri emale“ – algus ja lõpp alamsaksa k, keskel soomemõjuline eesti k (29 rida). Kirja saaja on ema, keda autor (ilmselt Eesti- ja Liivimaal töötav soome vaimulik) peab aitama, et ta temalt võetud asjad kätte saaks, ja pöördub selleks Rootsi kuninga poole. Iseloomulikud jooned: alamsaksa, rootsi ja soome laenud.

Lõunaeesti kirjakeel 16.saj (Boieruse, Völckeri tekst, ametitunnistus Awerbachile)
Lõ-Eestis säilinud 16.saj trükiteoseid pole. 1715 Uue Testamendi eessõnas on märge selle kohta, et Tartu Jaani koguduse õpetajal Wittel ilmus 1554 trükitult katekismus. On üksikuid käsikirjalisi tekste peamiselt 16.saj lõpust.
1580-90. aastate Boieruse katoliiklik tekst. Eesti k teksti 41 rida. See on ilmselt poola k tõlgitud palve. Teksti eesti keelt on hinnatud oskamatu tõlkija kirjapanduks. See vaimulik manitsus on kirjutatud põhja- ja lõunaeesti segakeeles, st tekst on üldeestiline, mõne selge lõunaeestilise joonega .
Völckeri “Regulae Societatis Jesu ” lisalehed, kus oli ka eesti k teksti: meieisapalve, Ave Maria, usutunnistus, 10 käsku, 5 kirikukäsku, 7 sakramenti. Tekstis on rohkem põhja- kui lõuna murdejooni. Põhjaeestilisuse tõttu arvatakse, et Völcker kasutas käsikirja luues eeskujuna põhjaeestilist teost.
1589 Ametitunnistus Awerbachile, mille andis välja Tartu raad, kinnitades, et Awerbach suudab teha silmaoperatsioone. Saksakeelsest originaaltekstist eestikeelse tõlke tegija pole teada, kuid ta polnud hea eesti k oskaja. Siin on leitud põhja- ja lõunaeestiliste joonte segunemist. Tekstis on 35 rida.
JÄRELDUSED: Suur varieeruvus kõigil keeletasandeil. Kasutatud nii alamsaksa (põhja-) kui ladina ortograafiat (lõunaeestilised tekstid) - ebaühtlane kirjaviis. 16.saj lõpuks on lõpu- ja sisekadu toimunud. Üksikud vokaalharmoonia jäljed, eriti lõuna tekstides. Rahvakeeles kaob 16.saj jooksul genitiivi lõpp -n, mis 16.saj algul oli järjekindlamalt olemas. Komitatiiv on lõunaeesti keeles moodustumas. -t on imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöörde vormides kadumas. Saksapärane lausestus saksapärane: eksimused objektikäände kasutamisel , võõrapärane sõnajärg.

17.saj I poole põhjaeesti kirjakeel
1625 muutus Eestis ainuvalitsevaks reformitud luterlik kirik , jesuiitlikke materjale hävitati, ehkki luterlikke (trükitud) kirikuraamatuid 1620ndatel veel polnud: levisid eestikeelsed käsikirjalised jutlused, mida saksa pastorid said oma töös kasutada. Kui kirikuraamatud ilmuma hakkasid, vähenes käsikirjade osatähtsus. Kirikukeele traditsioon on kujunemas – tekstide teatav kokkulangevus sõnavaras, lausestuses. Keelekasutuse varieeruvus autoriti, eriti ortograafias ja vormistikus– ühtset kirjakeelt veel pole, vaid eri autorite keelekujud. Esmased püüdlused keelenormi kehtestamise poole: Stahli (1637) ja Gösekeni (1660) keeleõpetused. Keel oli vahend usumissiooni teostuseks – pastorid pidid end kurssi viima kohaliku rahva keelega. Eesti k tuli muuta võimeliseks väljendama kristlikke tõdesid ja protestantlikku ideoloogiat. Jõudsalt arenes religioossete tekstide keel.

Müller - Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja pärast Russow’ surma. Osa uurijaid on võimalikuks pidanud eesti päritolu koguduse poole pöördumisi ja jutluste rikkalikku sõnavara arvestades, mida ajaloolaste uurimused ei kinnita.

Mülleri jutluste käsikiri (341 lk teksti) leiti Tallinna linnaarhiivist 1884. Sisaldab 39 jutlust . Usulise ja manitseva sisu kõrval on jutlustes puudutatud tolleaegset Tallinna eluolu. 20 jutluse aineks on luterlikud kirikulaulud , 19 piiblitekstid. Jutlustes saksa ja ladina tsitaadid (Mülleri keeleoskus järjest paranes ja ta tõlkis võõrkeelseid tekstikohti jutluste käigus jooksvalt eesti keelde). Iseloomulikud jooned: u, v = u; ŭ, v = ü; o, ö = õ; e, æ = ä; i, y = i. Pikk vokaal lahtises silbis enamasti ühe tähega, kinnises silbis ja e puhul 2-ga. Harvea kasutab h-d vokaalipikendusmärgina. Võõrtähed: x, f, ch, ck, tz, sz, y, ß. Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis.
Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de- mitmus , mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud. Mitmuse osastavat leidub harva, selle asemel kasutatakse mitmuse nimetavat. Võrdluse tunnus on –mb. Verbi ainsuse 1. pöörde lõpu kasutus on vahelduv. Mitmuse 3. pööre on tugevaastmeline. Infinitiivid on da-tunnuselised. Imperatiivi ainsuse ja mitmuse 3. pöördel on lõpp –t. Tingivas kõneviisis on pöörde lõpud. Mineviku kesksõnad enamasti –nud/-tud-lõpulised. Adverbides possessiivsufiksite rudimendid. Saksapärane lausestus. Genitiivi asemel elatiiv. Paljud sõnad esinevad vanemal häälikulisel kujul. Rikas sõnavara: arhaismid . Vana arvusüsteem. Saksa laensõnad. Kirde-Eesti rannikumurde ja läänemurde jooned. Sarnaneb Wanradt-Koelli katekismuse keelekasutusega – tõestus, et Põ-Eestis võis olla juba kiriklik ühiskeel.

Stahl - Koos panid Jheringiga aluse Eesti talurahva katekismuseõpetusele ja regulaarsele eestikeelsete jutluste pidamisele Eesti maakirikutes. 1641 sai Ingerimaa kõrgeimaks vaimulikuks, rajas Ingeri koolisüsteemi. Säilinud on 4-osaline kiriklik käsiraamat “ Hand - vnd Hauszbuch für das Fürstenthumb Esthen In Liffland”: I osa Lutheri katekismus, II kirikulaulik (1637 - I Eestis trükitud eestikeelne raamat), III evangeeliumid-epistlid, IV kiriklikud talitused-palved. Kokku 998 lk saksa-eestikeelset teksti - normi loov teos. Jutlusteraamat “Leyen Spiegel ” ilmus 2 osas - 2 veergu eesti- ja saksakeelse rööpteksti. Mõlemad Stahli raamatud on mõeldud eesti k puudulikult osanud vaimulikele, kes pidid maarahvale emakeelset jumalasõna kuulutama. Eesti k käsiraamat “Juhatus eesti keele juurde” 1637 - I eesti k grammatika/algõpetus: grammatikakirjeldus, saksa-eesti sõnastik, ees- ja saatesõna, pühendusluuletused. Teose väärtuslik osa on saksa-eesti sõnastik: eesti vasted 2380 saksa sõnale-väljendile. Tähelepanuväärne on sõnastiku sünonüümide rohkus. Sõnavara on igapäevane, leidub ka usumõisteid jm abstraktset.

Stahli keelekasutus: alam- ja ülemsaksa, ladina k mõju. Varasemad autorid on mõjutanud leksikaalset ja grammatilist mitmekesisust. Rohked saksa keele ümbertõlgendused vormistikus, grammatilistes konstruktsioonides. Rikkalik sõnavara. Eesti k produktiivsetele tuletustüüpidele ja saksa eeskujule tuginevad sõnamoodustusviisid. Ulatuslik varieeruvus ortograafias, leksikas, vormistikus, süntaktilistes tarindites, hääliku kujus. Rohked saksapärasused sõnavaras, morfosüntaktilistes struktuurides, lauseehituses. Järjekindel ja ühtlustatud ortograafia. Eelnevat lühikeest vokaali märgib 2-kordne konsonant (ei kehti j ja h puhul). H = vokaalipikendus. Pikka vokaali võib kinnises silbis märkida 2 tähega. e = ä, ö, o = õ. Võõrtähed ck, tz, x, ff. Diftongi i-line järelkomponent on madaldumata kujul säilinud. Kuigi Stahli grammatikas ei leidu partitiivi, leidub seda tema tekstides. Komitatiivi asemel on tagasõnakonstruktsioon kah(s). Leidub umbisikulisi verbivorme. Imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöördel t-lõpp. Lihtminevik i- või is-tunnuseline. Eitusverb pöördub vahel. Enesekohasuse väljendamine end-pronoomeniga. Mitte- eitus . Misjonilingvistika: levis 17.saj. Misjonärid pidid võõrkeelt õppima suheldes, et kirjutada sellele grammatika, mille abil taheti piiblit tõlkida. Keele kirjeldamisel tuginesid misjonärid ladina grammatikale – ühtne võrdlemist võimaldav lähtesüsteem: Stahli grammatikas käänamisel sõna tüvi ei muutu, tüvele lisatakse käändelõppe.
Stahli keelekasutus annab osalt edasi tolleaegse Tallinnas kasutatud keelekuju , teisalt oli kujunenud kirikukeele traditsioon, mida ta saksa k seaduspärasuste alusel ühtlustas. Traditsioonile viitavad põhja tekstidele omased leksikaalsed jooned: Mülleri ja Stahli sarnane kiriklik terminoloogia . Saksa k eeskujul loodud tõlkelaenulised konstruktsioonid . Stahli keelekuju jäi normiks pea 17.saj lõpuni.

eestikeelne juhuluule – Eestis kujunes 2 juhuluule viljelemiskeskust: TÜ ja Tallinna gümn. Eesti k juhuluule tekste on sellest ajast teada 33: neist enim pulmalaule, säilinud ka leina- ja pühenduslaulud. Saksa ülikoolides hariduse saanud humanistide Eestis viljeldud juhuluule vastas Euroopa humanistliku juhuluule nõuetele (tekstides rakendatud retoorikareeglite ja antiikluule värsimõõdu eeskuju seadmise mõttes).

nn Turu käsikiri - 17.saj keskpaigast pärit luterliku kirikutalitluse raamat, kus on rida soomepäraseid jooni, n-ö agenda (ristimis-, laulatus - ja matusetalitluse tekstid). Koostaja on eesti k osanud soomlane . Leiti 1909 Turu toomkiriku arhiivist. Eestikeelset teksti on 18lk.

Göseken – Stahli traditsiooni jätkaja. Eesti keeles kirjutatud töödest on olulisimad pulmalaul “HEh sel ke Jumlakartusz’ sees” (1641), mis on mõeldud Jheringi tütre pulmadeks. 127 laulutõlget laulikus “Neu Ehstnisches Gesangbuch” (1656), mille laulud esindavad kaasaja tüüpilist eesti kirikukeelt. Tänu lõppriimile said kirikulaulud paremini lauldavaks ja rahva seas tuntuks . Lisaks kirjutas põhjaeesti k käsiraamatu “Manuductio ad linguam Oesthonicam. Anführung zur estnischen Sprache” (1660): õpetus, eesti-saksa sõnastik ninjg lisad.

Gösekeni keelekasutus: keeleõpetuse ortograafia ptk põhjalikum kui Stahlil: ettepanek tarvitada vokaali pikkuse märkimiseks h asemel 2 tähte (ise kinni ei pea). Göseken märgib, et eesti sõnade rõhk on I silbil , liitsõnades mõlemal sõnal. Sõnastiku algul esitab loendi 383 saksa laensõnast eesti k, millest õigesti on etümologiseeritud ~300. Sõnastiku II osa moodustab saksa-ladina-eesti tõlkesõnastik, kus leiduvad vasted ~9000 saksa märksõnale. Palju materjali sai Kullamaa ümbruse talupoegade kõnet jälgides, mistõttu on loomulik läänemurdeliste joonte ülekaal sõnastikus. Tihti on saksakeelsel märksõnal mitu eesti vastet. Arhaisme esineb sõnastikus palju. Eesti kultuuris uute mõistete tõlkimisega oli sageli hädas. Grammatika on sisult sarnane Stahli omaga – samad käänded, kõneviisid, ajad. Göseken peab Stahli oma auväärseks eelkäijaks. Gösekeni üldsuunitluselt põhja grammatikas leidub läänemurde mõjusid. Gösekeni sõnastik on 17.saj mahukaim sõnavaraallikas: fraseologismid , vanasõnad, mõistatused. Tema grammatika on Stahli järel 2. trükitud põhjaeesti k grammatika, üldarvestuses 3. Tegeles UT tõlkega: käsikiri Tartu ajalooarhiivis, mis koosneb lõunaeesti- (Gutslaff) ja tallinnakeelsest tõlkest, pärineb Gösekenilt endalt. Mõjukaim tallinnakeelne tõlge 17.saj II poolel. Lähtus Lutheri tõlkest ja eesti k osas Stahli kirikukäsiraamatust, mõned oma keelelised otsustused.

17.saj lõunaeesti kirjakeel
16.saj lõpus/17.saj algul arenes Eestis korraga 2 kirjakeelt, mõlema aluseks olid eri kohalikud murded. Eesti jagunemine luteri-Rootsi ja katoliku-Poola vahel soodustas 2 kirjakeele kujunemist. Vastureformatsiooni ajal tegutsesid Lõ-Eestis jesuiidid . Usukirjanduse tõlkega tegeldi 1585 Tartu jesuiitide kolleegiumis, kus said usulise ettevalmistuse eestlasedki. Pärast Gutslaffi on lõunaeesti kirjasõnast meieni jõudnud vähe keelemälestisi: sõjad, hävitustöö. 1675-1700 toimunud vaimuelu muutuste taga on Fischeri jõupingutused, kes vastutas Eesti ja Liivi usukirjanduse väljaandmise eest.

1622 Agenda Parva - vastureformatsiooniajast säilinud teos. 1600-25 lõunaeestikeelsest kirjandusest ainus katoliiklik käsiraamat. Ladinakeelne 96-leheküljeline teos sisaldab palveid, ristimisvormeleid, vaimulikke tekste eesti (~200 sõna), läti, poola, saksa k. Tekst pole otsetõlge, vaid ärakiri. Iseloomulikud jooned: ladina-poola ortograafia. Lühikeste vokaalide vaheline konsonant kirjutatakse 1 tähega, pikk vokaal märgitakse lahtises silbis 1, kinnises 2 tähega. Vokaalidevaheline δ-spirant on laadivahelduse tõttu kadunud. Lõunaeestiline afrikaat tz. v on säilinud labiaalvokaali naabruses . Vokaalharmoonia esineb ä-harmooniana. Järgsilpides säilinud o. Komitiiv kujunemisjärgus. Imperatiivi t-tunnus kadunud. Obliikvakäänetes tüvemitmus. Verbi oleviku ainsuse 1. pööre lõputa, 3. pöörde lõpus –p. Lõunaeestilised partitsiibid ja sõnad. Murdeliselt viitavad teose jooned Lõ-Tartumaale. Tekst on rahvakeelega sarnaseim – tõlkija seega eestlane.
Rossihnius - olulised 17.saj I poole allikad tema kirikukäsiraamatud. 1632 katekismus ja kirikukäsiraamat (evangeeliumid, epistlid): katekismuse-osa on saksa ja eesti k, evangeeliumid ja epistlid vaid eesti k. Arvatakse, et koostamisel on Rossihniuse eeskujuks olnud põhjaeestikeelsed tekstid - pole katekismuse põhjal otsustades kindel. Raamatu põhjaeestilised jooned viitavad asjaolule, et Tartu keelepruuk oli tollal selline ja et kujunevas lõuna kirjakeeles oli rohkem ühtlust kui tollases rahvakeeles. Samal ajal on usutav , et Stahl ja Rossihnius võisid kasutada kirikukäsiraamatute koostamisel käsikirjaliselt ringelnud materjale – jutlused, piiblikatked, mida täiendasid ja varieerisid omalt poolt. Iseloomulikud jooned: Stahli-lähedane kirjaviis, saksapärased konstruktsioonid, genitiivi asemel sageli elatiiv. Stahli ortograafiaga sarnane, aga vähem järjekindel. Võõrapärane lausestus ei erine kvalitatiivselt Stahli omast. Sõnavaras tüüpilised ja haruldased lõunaeesti sõnad. Saksa laensõnad.

Gutslaff - keelemees ja vaimuliku kirjanduse tõlkija. Gutslaff suhtles talupoegadega: oskas hästi eesti k. Ta suurim ettevõtmine oli piibli tõlkimine lõunaeesti keelde – 1648 kevadeks oli tõlgitud 2 Moosese raamatut. 1656 sõja eest Tallinna põgenedes andis pooliku töö üle Jheringile. Piiblitõlke käsikiri, mis ulatub Iiobi raamatuni, on tänaseni alles. “Kurtzer Bericht” kirjeldab maarahva uskumusi ja maailmapilti, leidub üksikuid eestikeelseid lauseid , koha-, isikunimesid. Sisaldab haruldast kultuuriloolist dokumenti - piksepalve üleskirjutis. Gutslaffi suurim töö, piibli tõlge lõunaeesti keelde, ei jõudnud trükki. Tõlkimist alustas VT-st, tõlkides seda heebrea ja aramea keelest. Lõunaeestiliste vastete leidmine piibliterminitele oli raske.

Gutslaffi keelekasutus: 1648 I lõunaeestikeelne grammatika + I eesti k sisaldav TÜ trükikojas trükitud teos “Grammatilised vaatlused eesti keelest”. Grammatika seletav tekst on ladina k. Sõnastik jääb pooleli w juures. Sõnastikus ~2000 eesti sõna, grammatika järgib misjonigrammatika kaanonit. Grammatika käsitlusmaht ja argumenteeritus Stahlist põhjalikumad. Esitab grammatikas lihtsad reeglid, lisades eriarvamused kommentaaride või erandirühmadena. Misjonilingvistikaga seonduvad Gutslaffi foneetilised seisukohad: arutleb vokaalide pikkuse, palatalisatsiooni ja tüvemuutuste märkimise üle, peab eesti häälikute tähistamiseks sobivaks kreeka tähti. Lähtub ladina k käänete süsteemist nagu Stahl, aga jõuab järeldusele, et pole eesti keelega kooskõlas. Heebrea keelega sarnaselt peab eesti käändesüsteemi taandatavaks 2 käändele: nominatiiv ja rektiiv , teised käänded moodustuvad rektiivile (= pmt gen) lõppe lisades. Grammatikas käsitleb ortograafia, hääldamise, morfoloogia, tuletamise, süntaksi küsimusi (seda Stahlil polnud). Esinevad kõik võõrtähed: c, f, x, y, z, q. Pea- ja kaasrõhulise silbi vokaalile järgnev lühike konsonant kirjutatakse 2 tähega. Pikki vokaale soovitab märkida tsirkumfleksiga - märgib nii II kui III väldet. Märgib palatalisatsiooni. Leidub astmevahelduslikke muutusi. Käändeid tema grammatikas 5: nom, gen, dat, akk, rektiiv. Sõnamuutmissüsteem järgib tolleaegset saksa-ladina süsteemi. Võrdlus mb-tunnuseline. Noomeniga seondub õpetus, kuidas tuletada rahvaste nimetusi: moodustub rektiivist, liidetakse meessoo lõpp -linne või naissoo lõpp –ick. Verbi käsitlus sarnane Stahliga: kategooriatest tegumood, isik, arv, aeg, kõneviis, tegumood; aegadest preesens, imperfekt, perfekt , pluskvamperfekt, futuurum; kõneviisidest indikatiiv, imperatiiv, optatiiv, konjunktiiv, infinitiiv. Süntaks Stahlil puudus, tal on: esitab näpunäited käände- ja pöördevormide kasutamiseks. Rahvakeeles pole artiklit . Grammatika sõnastikus leidub palju rahvakeelseid, Lõ-Tartu murdele omaseid sõnu. Arhaismid.

Adrian Virginius - silmapaistev keelemees ja kirikukirjanduse väljaandja. 1683 kutsus Fischer ta eestikeelset piiblitõlget ette valmistama. Rootsi kuningalt saadud raha eest tuli piibel välja anda lõuna- ja põhjaeesti ning läti k. Fischer kavandas piibli väljaandmist 2 aastaga, aga tülid lähteteksti ja tõlke kirjaviisi valikul takistasid tööd. Lõpliku piiblitõlkeni Virginius ei jõudnud. Tegeles tartukeelsete kooli- ja kirikuraamatute koostamise ja trükkitoimetamisega.
1686 “Wastne Testament” – lõunaeestikeelne. Tõlke põhivariandi tegid Andreas ja Adrian Virginius. Teose redigeerimise ja tsenseerimisega tegelesid Hardung, Andreas Virginius, Schütz. Raamat kujunes eesti kirikukirjanduse suurteoseks – esmakordselt ilmus UT kui kristluse põhitõdede kokkuvõte terviklikul kujul eesti k. Heas Tartu murdes kirja pandud tekst, peetakse eeskätt vormistikult rahvakeelelähedaseks. “WT” ilmumisega jõudis lõunaeesti kirikukirjandus põhjast ette. Iseloomulikud jooned: „WT“ ortograafia on lihtsustatud, aga Stahli kirjaviisist pole veel loobutud : esinevad võõrtähed: y, ck, ch, sch, ß, tz; kinnises silbis h kui vokaalipikendaja; piiblinimede eestistamine. Lõunaeestilised häälikkujud, esineb ebajärjekindel vokaalharmoonia, lõunaeestilised rohked sisekaolised vormid. Illatiivis lõunaeestilised lõpud -he, -tte, inessiivi lõpus –n, komitatiivi lõpp –ga on sõnaga nii kokku kui lahku kirjutatud.Lõunaeestilised pronoomenid, sõnad, partitsiibid. Tüvemitmuse vormid. Olema-verbi ainsuse oleviku vorm om. Rikkalik rahvakeelelähedane ja arhailine sõnavara. Võõrapärane lausestus, sh artikkel se. Teos keelati 1691 ja korjati käibelt.

17.saj lõpu põhjaeesti kirjakeel

Blume – 1662 I teos “Väike õpetuskogu”, 1666 “Geistliche Wochen- Arbeit ”, 1667 “Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude” ja “Geistliche Seelen-Ergötzung”.

Blume keelekasutus: “Geistliche Hohe…” eessõnas mainib, et peab raamatu lugejana silmas ka eestlasi. “Väikese õpetuskogu” eessõnas võtab seisukoha kirjaviisi küsimuses – peamine takistus eesti k kirjutamisel on juurdunud alamsaksa kirjaviis, mis oli talle kui kesksakslasele võõras. Peab senist ortograafiat eestlasele raskeks, pakub välja mõne võimaluse kirjaviisi lihtsustamiseks ja hääldusega kooskõlla viimiseks . Jätab tähestikust välja q ja y, ck asemel soovitab ta kasutada k-d, dt asemel t-d. Selle kirjaviisi lihtsustamise teostas ka oma teostes. Lihtsustab ka saksa ortograafiat, sest saksa kirjakeelgi polnud sel ajal veel ühtne ega lõplikult välja kujunenud. Eesti k häälduse kohta märgib, et eestlased ei häälda f-i, asendades selle v-ga. Sõna algul ei esinevat d. 3. pöörde lõpp -p hääldub tugevalt. Teeb märkuse b ja v häälikuvahelduse kohta. Blume ei tõlgi saksa k määravat artiklit (der, die, das) eesti keelde. See pole tema meelest artikkel. Loobub st-lise possessiivse genitiivi kasutamisest. tahtma -tulevik saksa k mõjul. Ei kasuta mitte-eitust nagu Stahl. Objekti kasutamisel Stahlist korrektsem. Sõnajärg eestipärasem kui eelkäijatel, aga ikka saksapärane. Saksapärase joonena säilib olema paigutumine lause lõppu. Infinitiivitarindite kasutuses on ebakindlust. Saksapärane minu, sinu, meie, teie kasutus seal, kus peaks olema oma. Saksa umbmäärane artikkel (ein, eine) on eesti keelde tõlgitud sõnaga üks. Eelistab eessõnu järelsõnadele. Vokaalipikendusena kasutab a, i, o, u puhul h-d, e kirjutab (mitte järjekindlalt) 2x. Pronominaalne täiend ei ühildu põhisõnaga (Stahlil ühildub). Stahli ja Blume sõnavara erineb. Blume pole Stahli järgija. Eesti k tuletusvõimaluste tundmine lubab Blumel moodustada tuletisi, mida pole Stahlil ega Gösekenil. Kasutab rahvakeelseid väljendeid. Blume tekstid pakuvad materjali keelemuutuste jälgimiseks, sest seal on jooni, mis puuduvad tema kaasaegsetel kirjameestel.

Bengt Gottfried Forselius – 1656 “ Didactica magna”. Häälikumeetod (koos Herliniga õpetas selle abil talulapsi lugema). Forselius õpetas lapsi veerimismeetodiga lugema. 1684 Forseliuse rahvakoolmeistrite seminar . Eesti rahvakooli algataja, tänu kellele hakkas Eestis lugemisoskus levima, sest ta märkas, kui raske on eestlastele Stahli kirjavara. Ettepanek kirjaviisi lihtsustamiseks: võõrtähtede kõrvaleheitmine, pärisnimede eestipärastamine, h kui pikendusmärgi ärajätmine, kasutada akusatiivis t-lõppu, eituses pöördelõppude ärajätmine. Need tekitasid vanameelses pastorites vastuseisu , sest arvati, et teksti pühaks pidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ja mõistlik on piirduda tuttava kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt tehti juba “WT-s”. Forselius andis välja usulise sisuga aabitsa , mis pole säilinud. Forseliuse aabitsais avaldub ta uudne kirjaviis – vana kirjaviisi looja - ei tähenda murrangut ortograafias ega senisest täiesti erinevat lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust.

Forseliuse keelekasutus: komitatiivi lõpp tüvega koos. Sõna lõpus leenisklusiil. Imperatiivi lõpud t-ta. Olevikus eituspartikkel ep, aga verbil pole pöördelõppu. Lausestuses säilinud saksapära, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge.
VANA KIRJAVIISI PÕHIMÕTTED:

h pole vokaalipikendus, vaid häälik;

rõhulises kinnises silbis märgitakse pikad vokaalid 2 tähega;

rõhulises lahtises silbis märgitakse pikad vokaalid 1 tähega

rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märgib järgnev 2-kordne konsonant;

sõna lõpus konsonant 1 tähega.
Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel. 1680ndatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud teostes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid (Fischer toetas), mis kutsus esile Põ-Eesti vaimulikkonna vastuseisu. Uuendatud kirjaviisis kirikuraamatutest kaevati Rootsi kuningale , misjärel osa selliseid raamatuid keelati.

Hornung – 1693 III põhjaeesti k grammatika “Grammatica Esthonica”, kirjutatud ladina ja saksa k, sõnastikuosa puudub. Pole tegemist üksnes Hornungi kirjutatuga. Murdeliselt esindab Põ-Eesti keskmurde idamurrakuid. Grammatika on käsitluslaadilt deskriptiivne , sisaldab rööpvorme.

Hornungi keelekasutus: mainib, et eestlased ei tarvita f-i; h-d sõna algul mõnes paigas hääldatakse, mõnes mitte; sõna keskel hääldatakse h-d; konsonandi kao tulemusel võib sõnas esineda silbivahe; esmakordselt konstateerib vältevaheldust. Järgib Forseliuse kirjaviisi. Hornungi grammatika kandvaim osa on morfoloogiakäsitlus, sõnade käänamise ptk eelkäijate omast parem. Sõnatuletuse osa morfoloogias. 5 käänet. Rahvaste nimetusi moodustatakse sufiksitega. Toob välja 9 käändtüüpi. Vana arvusüsteem. On eesti keeles täheldanud totaalsuse ja partsiaalsuse vastandust. Panus: ta grammatikas leidub mitmeid Viru jooni. Grammatika näited jäävad ladina-saksa raamidesse, ehkki kaasab rahvakeelseid vorme. Hornung oli koos kaasautoritega ka põhjaeestikeelse “Ma Kele Koddo ning Kirko Ramat ’u” koostaja: evangeeliumid ja epistlid, katekismus, laulu- ja palveraamat ja jutustus Jeruusalemma hävitamisest. Kirikuraamatud aitasid kaasa eestlaste lugemisoskusele, sest osa raamatutest jõudis talupoegadeni. Forselius-Hornung lähendasid kirjakeelt rahvakeelele: nende tegevusega algas vana kirjaviisi aeg, mis kestis 19.saj keskpaigani, mil Ahrens esitas oma grammatikas uue ehk soomepärase kirjaviisi põhimõtted.

18.saj I poole põhjaeesti kirjakeel
18.saj I poolt iseloomustab kirikuringkondade taotlus välja anda põhjaeestikeelset Uut Testamenti. Kogu 18.saj on hakatud kirjakeele ajaloos nimetama piiblikeele sajandiks. Selleks ajaks oli välja kujunenud teatav kirjakeele traditsioon, Forseliuse-Hornungi kirjaviis levis. UT taheti välja anda juba Põhjasõja ajal. On arvatud, et just Hornungi ja Virginiuse ühistööna valmis UT tõlge, mida tuntakse Stockholmi käsikirja nime all - viidi 1705 Rootsi, jäi sõja tõttu trükkimata.

piibli tõlkimine, 1739 “Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna” – Pärast Põhjasõda hakati Eestis mustandkäsikirja järgi kokku seadma uut tõlkeredaktsiooni. Seda üle vaatava komisjoni ees oli Gutsleff. Uus Testament pealkirjaga “Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament” ilmus 1715 Tallinnas. Trükiti vaid 400 eksemplari. Teose Hoppiuse kirjutatud saksakeelses eessõnas antakse ülevaade seni ilmunud 23 eestikeelsest kirikuraamatust. Eestikeelne eessõna on põhjaeesti keelde redigeeritud 1686 Wastsest Testamendist. Tarve UT järele oli suur, aga raamat muutus raskesti kättesaadavaks, kuna Põhjasõja käigus enamik Eesti pastoreist suri või põgenes Rootsi. 1715 testamendis oli võrreldes 1705 tõlkega erinevaid jooni: põhiliselt see, et endine Hornungi-mõjuline idamurdeline keel oli saanud läänemurdelisema ilme.

Piibli tõlkimine 18.saj pani aluse kirjakeele traditsioonile, mis ei vastanud rahvakeelele, aga sisaldades selle elemente. Tekkis ülev arhailine raamatukeele traditsioon. Piibel ühtlustas eri murrete keeletarvitust ühtseks kirjakeeleks, rikastas kirjakeele sõnavara ja vormistikku. Tänu piiblile tuli kirjakeelde läänemurdelisi jooni. Piibli autoriteedi tõttu muutus autoriteetseks ka piiblikeel (kuni 19.saj algus). Piibel aitas kaasa lugemisoskuse levikule, avardas silmaringi.
Täispiibli tõlkimiseks käis Helle rahvalt sõnu kogumas. Piiblit trükiti Tallinnas Köhleri trükikojas 6015 eksemplari. Kujunduslikult ületab teos kõiki seni ilmunud eestikeelseid raamatuid. UT aluseks jäi 1729 redaktsioon , VT tuli taas tõlkida, mille põhitöö tegi Helle. Tõlge valmis 1736. Esialgu puudusid väljavaated nii mahuka raamatu kirjastamiseks. Lahenduse leidis Vierorth, kes muretses raha hernhuutlastelt jt. Trükipoognaid parandas Tallinna gümni õp Biek, kes tegi käsikirja viimasel hetkel omavolilisi parandusi, tuues nt saksa artiklite vastetena sisse üks ja see. Täispiibliga pandi põhi põhjaeestilisele kirikukeelele, mille stiil mõjutas kirjakeelt kaua. Stiili peatunnus on lihtsus.

Vestring ja tema käsikirjaline sõnaraamat – 18.saj tähtsaim käsikirjaline sõnastik on Vestringi põhjaeestikeelne “Eesti-saksa sõnaraamat”, mis oli hilisematele sõnastikele aluseks. Vestringi sõnastikus on enamik näiteid rahvapärased, tõestades, et Vestring huvitus rahvakeelest. See sõnastik on 18.saj I poole suurim. Vestring esitas sõnastikus sõnarühmi, nt märksõna Litn (=linn) alt leiame Riig, Tallin , Perno-Lin, Tarto -Lin jt. Sõnad on esitatud tähestikulises järjekorras, sõnaloendi ette tuuakse välja 2-3 tähte järgnevatest sõnadest. Märksõnade alla on koondatud ka nendega mõisteliselt seotud leksikat, nt Kal (=kala) all on kaalikad, kalju ja kala; kala all on toodud kalaliigid. Vestring esitab olulisemaid sõnavorme, põhiliselt genitiivi, harvem akusatiivi.

Helle - väga hea eesti k tundja, kellele usaldati põhjaeestikeelse piibli suurema osa tõlkimine ja väljaandmine. Tema ajaks olid juurdunud Forseliuse-Hornungi kirjaviisi põhimõtted. Tema suurim teene on põhjaeesti k grammatika 1732 “Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache” koostamine. Ta oli grammatika tegelik autor, kuigi tiitellehel kirjas vaid väljaandja Gutsleff. Raamat on mahukam kui kõik senised grammatikad, I osa on grammatika, II osa on sõnastik, ülejäänud osa on muu materjal (vanasõnad, mõistatused, religioossed proosadialoogid). Grammatika näitab, et Helle tundis hästi rahvakeelt. Grammatika on mõeldud praktiliseks keeleõpetuseks pastoritele, kes vajasid ametitalitustes eesti k, ja oli piibli tõlke alus. Grammatika eessõnas käsitletakse tolle aja keeleteaduse mõisteid. Ortograafia järgib Forseliuse-Hornungi kirjaviisi. Süntaksis tähelepanu ühildumisele: noomen ja verb on samas arvus. Morfoloogias grupeerib sõnu silpide alusel 1-3-silbilisteks sõnadeks, mida käsitleb erinevalt käänduvate tüüpidena. Sõnastikus on esimeseks keeleks eesti k, sisaldades ~7000 sõna. Sõnastiku lõpus on temaatilised sõnaloendid eesti, saksa ja ladina k (taimed, puud, voki osad, tähtpäevad jne), objektide nimetused, Eesti maakondade ja nende mõisate ning kirikute nimed. Lõpus on toodud saksa ja vene laensõnade loend. Iseloomulikud jooned: I keeleõpetus, mis normib teadlikult vormistikku (vorme vähem kui Hornungil). Eesmärk on kujundada ühtlasemat eesti raamatukeelt. Keelekasutuse alus on Kesk-Harju keel, kuna see sisaldas läänelisi jooni - Helle võtab neid jooni ka grammatikasse (hüljates idapoolsete murrakute keelekasutuse). Keeleõpetuse väärtuslikem osa on sõnaraamat, milles lähtub Vestringi sõnastikust, valides sealt välja 2/3 sõnu ja jättes välja Vestringi kitsamad murdepärasused- selgitused . Sõnavaras leidub rohkesti arhaisme. Raamatu lõpus olevad dialoogid on osalt ilmlikud, osalt vaimulikud, esindades tolleaegse kirjakeele rahvapärasemaid näiteid, peegeldades oma aja elu. Helle sõnastik on I trükitud eesti-saksa sõnaraamat, mis toetub täiel määral Vestringi käsikirjalisele sõnaraamatule. Helle on Vestringiga võrreldes jätnud välja kõik murdesõnad ja esitanud piiratumalt tähendusseletusi, lausenäiteid.

Helle grammatika seisukohad tulid üldkasutusele, sest ta oli 18.saj I poole viljakaim ja autoriteetseim kirikukirjanduse tõlkija. Suurim ja tunnustatuim töö sel alal on piiblitõlge, millega tegeles intensiivselt 1728–1736.

18. saj II poole põhjaeesti kirjakeel
18. saj II poole kirjakeele traditsioon rajaneb piiblitõlkele.

Hupel – keelealane (põhjaeestikeelne) peateos 1780 “Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch”, mis oli olulisim õppevahend muulastele eesti k õpetamisel – sellest lähtusid TÜ esimesed eesti k lektorid. Väärtuslikem osa on sõnastik, mis esitab tol ajal kasutusel olnud leksika ülevaate. Sõnaraamat jäi kauaks suurimaks eesti k sõnavarakoguks. Grammatika eessõnas kurdab Hupel, et kunsti ja teaduse väljendite poolest on eesti k vaene: põhiteene on sõnavara talletamine ja varasema materjali üldistamine. Hupel kirjutas ka arstialaseid teoseid, nt “Lühhike õppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi inimeste kui ka veiste haigusse ning wiggaduste wasto” ilmus 41 numbrit ja raamat “Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada”. Piibli ja Hupeli keeletarvitust jätkasid Arvelius , Willmann , Holtz, Luce . Kirjutas peamiselt saksa k. tema teosed on tähtsad andmeallikad eesti rahvuskultuuri uurijatele. Hupel järgib piiblikeele traditsiooni.
Friedrich Wilhelm von Willmann – jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. Uus etapp eesti proosa arengus algas ~1775, mil ilmus mahukaid juturaamatuid. Autoritest tõuseb esile Willmann, kes raamatuga “Juttud ja teggud” tõi eesti talupojale kodukeeles kätte valiku rahvusvahelisi valme ja jutusüžeid, millest osa siirdus ka rahvajutuvarasse. Willmann lähtub Stenderist, kes omakorda toetus saksa autoreile. Willmanni raamatus on valmid -jutud, mida eestikeelses eessõnas on soovitatud talurahvale lõbuks ning õpetuseks. Ilukirjandusliku osa järel on mõistatused. Ei järgi täielikult vana kirjaviisi reegleid. Vead eituses, objekti käändes. Pole järjekinde ühildumises, astmevahelduses. Mõjutusi saanud Karja murrakult.

Friedrich Gustav Arvelius – jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. “Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat”, mille aluseks on Rochowi koolilugemik “Kinderfreund”, kuhu on lisatud algupäraseid lugusi . Arvelius manitseb talupoegi kuulekad ja jumalakartlikud olema, seab eeskujuks aruka eluviisi. Raamatus on lugusid maailmaruumist, õpetusi maaharimisest, karjakasvatusest, õppimise kasust jm. Domineerib didaktiline hoiak ja manitsev laad . “Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” (mugandatud tõlge) pakub majapidamis- ja tervishoiualaseid õpetuslugusid

Johann Wilhelm Ludwig von Luce – jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. Luce kirjutas üle 20 teose, nt eesti k 1788 “Juhhataja Piibli ramato sisse”, 1818 “Nou ja abbi, kui vaesus ja nälg käe on”. Luce kasutab rahvapärast, saaremaiste murdejoontega keelt - “Sarema Jutto ramat”. Lisaks tegi kaastööd Beiträgele: esitas Saare murdeainestikku ja artikleid, sh Stahli “Hand- und Hauszbuchi” kohta. Luce oli eesti k õiguste kaitsja.

18.saj lõunaeesti kirjakeel

Käsu Hansu nutulaul. 17.saj oli Lä-Euroopas moes juhuluule. 18.saj algusest pärineb lõunaeestikeelne juhuluuletus Käsu Hansu nutulaul. Hans oli Forseliuse seminari lõpetanud eesti köster. Käsitleb Põhjasõja Tartu sündmusi 1704-08.

Quandt andis välja I eesti k (lõunaeestikeelse) hernhuutliku lauliku 1741 , millele on iseloomulik Lõ-Eesti keelekasutus, kuigi osaliselt on tekst kohmakalt tõlgitud ja sisu jääb arusaamatuks. Quandt pani Saksa vagade juttude tõlgetega aluse eesti jutukirjandusele. 1737 ilmus I lõunaeestikeelne jutuke “Se wagga Karjus , Hennig Kuse”, kus innustatakse lugejat pühakirja lugema ja ilmalikest harjumustest loobuma .
Raudiall avaldas ja tõlkis võõrkeeltest eesti keelde usuteemalisi traktaate, nt 1792 “Lühhikenne Oppus, kuis sünnis , seddä kallist Jesusse Kristusse Kannatusse Neddälid öige suures arwada” ja 1795 “Kikesuggutse Waimolikko Moistu-Könne”. Raudiall tõlkis teose “August Gottlieb Spangenbergi ülle neide Paawli Sönnu”.

käsikirjalised sõnaraamatud (Clare, Svenske) – 18.saj I poolel ilmus 2 käsikirjalist lõunaeesti k sõnastikku. Svenske’lt pärineb tartumurdelise eesti-saksa, saksa-eesti sõnastikuga, kus on üle 7000 sõna. Clare 1720ndatest pärit lõunaeestikeelne sõnastik on täiuslikum: seal on sõnavorme, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, ülevaade lõunaeesti k grammatikast.

“Tarto maa rahwa Näddali-Leht”. 18.saj lõpul hakkas ilmuma tartukeelseet rahvavalgustuslikku kirjandust. Rahvavalgustuslik tegevus kulmineerus “Tarto maa rahwa Näddali-Lehes”, millest ilmus 03.-12.1806 41 numbrit.

KOKKUVÕTE: valdavaks saab Forseliuse-Hornungi vana kirjaviis, kirjakeelest kaovad arhailised jooned, piiblikeele alusel ühtlustub kirjakeel; piiblikeel jääb eeskujuks ajajärgu lõpuni. Põhjaeesti kirjakeel toetub murdeliselt Harju keelele, kus on läänelisi jooni, lõunaeesti kirjakeele aluseks Tartu murre. Suurema mõjuvõimu saavutab põhjaeesti kirjakeel, lõunaeesti kirjakeel hakkab taanduma.

Eesti kirjakeel 19.saj I poolel

Rosenplänter ja ajakiri “Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache”

Beiträge ajakirja andis välja 1813 - 1832 Rosenplänter. Rosenplänter tundis huvi eestlaste vaimse harimise vastu, asutas 1814 Pärnusse koolmeistrite kooli. Ta püüdis koostada eestlastele õppevahendeid (nt “Kirjutusse-lehhed” ja “ABD raamat”), on tõlkinud tarbe- ja seadustekste. Lisaks andis välja ka ilukirjandusliku koguteose. Ajakirja Beiträge ümber koondas Rosenplänter tolle aja Eesti mõjukaimate kirjanike ringi. Beiträge oli I Eesti-aineline teaduslik sariväljaanne, mida ilmus kokku 20 köidet, ligi 3400lk. Beiträges käsitleti kirjanduse, keele, folkloori, raamatuloo jm küsimusi. Beiträge oli algatuste ja mõtete esiletoomise period, mil väärati piiblikeele autoriteet, orienteeruti Soome suunas, rajati pinda tulevase ühtse eesti kirjakeele kujundamiseks.

Masing – lõi õ-tähe. 1795 “ABD Luggemise-Ramat Lastele”. Tõlkis Liivi talurahvaseaduse. Ajakiri “Marahwa Näddala-Leht” - uudised maailmast ja Eestist, õpetlikud loodusnähtuste ja tehnikasaavutuste kirjeldused, kirjutise eesti kirjameeste teosted, ilukirjanduslikud palad . Elu lõpul koostas suurt eesti-saksa sõnastikku, millest on säilinud vaid proovivihik. Sõnaraamat esitas rahvakeelset sõnavara ja vorme, seal oli nt märgitud palatalisastioon.

Faehlmann – alustas rahvuseepost “Kalevipoeg”, eestikeelsed kunstmuistendid “Koit ja Hämarik”, “Vanemuise laul”, “Loomine”. Uuris astmevaheldust, sõnade muutumist ja tuletust. Tegi ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ahrens - eesti k kirjeldamisel ja normimisel hakatakse eeskuju võtma soome keelest. Uus kirjaviis, mille fikseerib Ahrens, juurdub 1870ndatel. Keeleõpetus „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes” põhjendab uue, soomepärase kirjaviisi eeliseid .

19.saj II poole eesti kirjakeel
Püritakse kultuurse eesti kirjakeele poole, rikastades teadlikult sõnavara ( Kreutzwald , Jakobson , Hermann). Lisandub eesti keeles kirjutavaid eesti haritlasi. Antakse välja õppe- ja ilukirjandust , ilmub seletavaid ja kakskeelseid sõnaraamatuid. Murranguks vana ja tänapäevase kirjakeele vahel „Noor-Eesti” rühmituse 1905. a koguteos, milles ilmub ka Johannes Aaviku programmiline artikkel „Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest”. Ühise põhjaeestilise kirjakeele levik.

Kreutzwald - 1857–1861 ilmub värsivormis rahvuseepos „Kalevipoeg” ÕESi toimetistes. Rahvaluulele toetuvad „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Tema värsilooming tugineb saksa k eeskujule, millel oli kaasajal eesti luule arengule suur tähtsus.

Wiedemann –kaua mahukaim sõnastik 1869 „Ehstnisch- deutsches Wörterbuch“. „Grammatik der ehstnischen Sprache“ - teaduslikult eesti keelt kirjeldav saksakeelne grammatika.

.DOC Laadi alla originaalfail 8 lk · .doc · 82 allalaadimist

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #1

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #2

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #3

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #4

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #5

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #6

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #7

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused #8

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

82 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mirell Põlma Õppematerjali autor

Eesti kirjakeele ajaloo eksami kordamisküsimused. Koostatud kevadsemestril 2011/2012.

kirjakeel stahli sõnastik põhjaeesti vokaal eesti kirjakeel

Sarnased õppematerjalid

docx

KT 3 kirjakeele ajalugu

Kontrolltöö kordamisteemad 1. Eesti keele arenguperioodid ja nende jooksul toimunud muutused (õp lk 67-70, konsp, tööleht) Eesti keele kujunemine algas kuni 500 aastat enne meie ajaarvamise algust. Eesti keele areng u esimene periood kestis kuni aastani 1200, kokku umbes 1700 aastat ja langes ajaliselt kokku muinasaja sotsioperioodiga. Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739

Eesti keel

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

EESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge. Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: Kullamaa käsikiri (1524–1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse

Keeleteadus

pptx

EESTI KIRJAKEEL 17.-18.sajandil. Vana kirjaviis

EESTI KIRJAKEEL 17.- 18.sajandil. Vana kirjaviis "Keel ja ühiskond" X klassile 9. ptk Mare Hallop KiNG 14.10.2013 30.10.2012 17. sajandi lõpp 17. saj lõpp kirjakeele arengus murranguline: § oli tegeldud ligi 100 aastat piibli tõlkimisega, § suurem osa uuest testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud, § olemas lõunaeestikeelne vana testamendi tõlge, 1680 suur pööre: Bengt Gottfried Forseliuse (1660 1688) § ettepanek - rahvahariduse arendamise ja rahvakoolide arendamiseks kergem kirjaviis, vana kirjaviis ehk Forseliuse kirjaviis kasutas oma aabitsas (1685 pole säilinud),

Kirjandus

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

doc

Nimetu

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" .

Kategoriseerimata

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni

Eesti kirjakeele ajalugu

pptx

Eesti kirjakeele algus

Raili Mõisama Sissejuhatus Vanad teksid · annavad teadmisi kirjakeeles kasutusel olnud sõnavara ja grammatika kohta · lubavad teha järeldusi kirja ja keelekultuuri arengust · võimaldavad jälgida keele arengut Esimesed eestikeelsed kirjapanekud Hendriku "Liivimaa kroonika" · Ladinakeelne · Vähe eestikeelseid sõnavorme 13. saj Taani hindamisraamat · Hõlmab maavaldussuhete registrit · Enamik selles allikas sisalduvatest kohanimedest säilinud tänapäevani Eesti kirjakeele algusaeg 16.sajandil · Kirikukeele ajajärk ehk eesti kirjakeele varasem arengujärk · Eestis kujunes välja lõunaeesti kirjakeel ja põhjaeesti kirjakeel · Eestikeelset kirjasõna pole 16.sajandist palju säilinud · Kullamaa vakuraamat · 1535. aastal Simon Wanradti ja Johann Koelli luterlik katekismus · hävitati kohe pärast trükkimist · alamsaksa ja eesti keeles · varieeruv alamsaksapärane kirjaviis · 16

Eesti keel

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka. Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführug zu der Ehstnischen Sprache" (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne, sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet.

Eesti keel

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 8 lk