Mitmekeelne oskussuhtlus
sai alguse 1970ndatest1 . Holmes eristas oma kaardil esiteks puhast ja
rakenduslikku tõlketeadust ning puhta teaduse all teoreetilist ning
kirjeldavat (1994). Kirjeldav tõlketeadus hõlmas tõlgitud tekstile,
tõlkimisprotsessile ja tõlkimise funktsioonile keskenduvaid teemasid.
Olulisim on Holmesi jaotuse ja ettekande juures tõlketeaduse esitamine
iseseisva distsipliinina, kuna varem käsitleti seda kirjandus- või
keeleteaduse või mõne muu teadusharu osana. Tema kaarti täiendas
Gideon Toury 90ndatel ning nüüdseks on seda muudetud juba
korduvalt ning arendatud edasi nii sügavuti kui kaugemale (nt
Doorslaer 2009). Samuti on arenenud ka distsipliin ise, läbides erinevaid
tõlketeooriatest ja tehnoloogilistest arengutest mõjutatud etappe.
Üks võimalus tõlketeadust struktureerida on jaotada see väga
üldistatult teksti-, tõlkija- ja protsessiuurimiseks. Kui keskendu-
da võimalikult empiirilisele uurimisele, mille puhul oleks mõeldav
annaabi.ee 
