Antoine Berman „ Translation and the Trial of the foreign “ResümeeLäbiv teema
Antoine Berman´i essees on “tõlkimine kui
võõra proovilepanek” (
comme épreuve de l´étranger),
kuid mõlema, nii lähte- kui sihtkultuuri proovilepanek
tõlkimisprotsessi käigus. Räägitakse sellest, kuidas tõlkimine
on üha enam võõrapärase edasiandmiselt
liikumas teksti
„
kodustamise “ suunas. Bermani väitel peab iga tõlge tähendama
küll teksti mingil määral kodustamist, ent peaks seejuures siiski
säilitama oma võõrapärasuse ja sellest tulenevalt ka teatava
komplekssuse. Bermani hinnangul kaasneb teksti liigse kodustamisega
ka soovimatu
lihtsustamine , mis paratamatult kulmineerub sellega, et
originaal kaotab oma isikupära. Ta arvab, et tänapäeva tõlge,
ennekõike proosatõlge, võib olla algtekstile sageli kahjustavaks –
tõlkimine on ennekõike tähenduse säilitamine; vaadeldes teksti
moonutamise suundumusi, toob välja selle 12 erinevat viisi:
Ratsionaliseerimine hõlmab endas eeskätt lausestuse korrastamist vastavalt tõlkekeele reeglitele. Kuigi see on tõlkimisele ka olemuselt vajalik, on ratsionaliseerimisel oht, et lõhutakse proosatekstile iseloomulik "vormitus".
Selgitamine on ratsionaliseerimise loomulik tulem, mis taotlebki teataval tasemel selgust. See on tõlkimisele põhimõtteliselt loomuomane ja täidab ühest küljest tõlkimise ülimat funktsiooni - ilmutada originaali seni avastamata nüansse. Teisalt aga võib taoline selgitamine ka paljastada soovimatu - selle, mis oligi mõeldud varjule jääma.
Laiendamine on kahe eelneva suundumuse tagajärg. Ratsionaliseerimine ja selgitamine nõuavad teksti laiendamist ja seetõttu on tõlked tihtipeale originaalidest mahukamad. See aga ei pruugi tähenda, et lisatud tekst toob juurde ka lisandväärtust. Nii räägitakse sellest tihti ka kui "ületõlkimisest", mis kokkuvõttes ei muuda koguteksti mitte selgemaks, vaid hoopis ähmastab seda.
Õilistamine Luules käsitletakse seda poetiseerimisena, proosatekstide puhul retoorika valimisega . See väljendub keerukate, elegantsete lausete moodustamises algteksti baasilt ehk originaali toormaterjalist. Tegemist on originaali täiendamisega teksti elegantsemaks muutmise teel; stiiliharjutusega, mille tulemuseks võib olla aga liigne ilustamine.
Kvalitatiivne vaesustamine ehk originaalteksti sõnade ja väljendite asendatakse puudulike vastetega sihtkeeles. Eeskätt peab Berman siinkohal silmas kõlalist vaesust ja ka sõnakuju, mis mõlemad seostuvad mingil moel sõna olemuse ja tunnetamisega.
Kvantitatiivne vaesustamine Siinkohal viidatakse puudulikule sõnavarale või sõnade mitmetähenduslikkuse kadumisele. Selline teksti vaesustamine toimub käsikäes tõlke laiendamisega, kus sõna mitmetähenduslikkuse kadumist püütakse kompenseerida suurema tekstimassiiviga. Tulemuseks on aga vaesem ja originaalist tuntavalt pikem tõlketekst.
Rütmi lõhkumine Kuigi luule on selles osas rohkem haavatav kui proosa, võib ka proosateose puhul moonutav tõlge teose rütmile tuntavat kahju teha – näiteks - meelevaldsus ning juhuslikkus kirjavahemärkide kasutamisel.
Alltähenduste võrgu lõhkumine Siinkohal on oluline, et tõlkija mõistaks iga kirjandusliku tekst põhinemist mingil sügavamal baasmõistete võrgustikul ja kui seda korrektselt edasi ei anta, saab teksti tähenduslikkus ja valgustusvõime kannatada.
Keelemustrite lõhkumine Lähtetekstile on iseloomulik süsteemsus. Sellised võtted nagu ratsionaliseerimine ja selgitamine tihtipeale hävitavad selle süsteemsuse, tuues tekstist välja elemente, mis olid kas varjatud või nähtamatud.
Kõnekeele hävitus või selle eksootiliseks tegemine Enamus tõeliselt olulistest proosast tugineb kõnekeelsusele ning selle kärpimine võib oluliselt kogu teosele kahju teha. Üldlevinud viis kõnekeelsete väljendite säilitamiseks on nende eksootiliseks tegemine tüpograafia ( italics ) kaudu. Teine võimalus „autentsuse“ saavutamiseks on kõnekeelse sage rõhutamine läbi selle stereotüüpide. Mõlematel on omad puudused ja tõlge toimib üksnes „haritud“ keeltes.
Väljendite ja idioomide hävitamine Proosa on täis piltlikke väljendeid, vanasõnu, kõnekujundeid jne., mis osaliselt pärinevad kõnekeelest. Nende edastamiseks otsitakse paralleele, ent tihtipeale on idiomaatlise väljendi asendamine tema vastega otsekui rünnak võõrteose kui terviku suhtes, isegi kui tähendus on identne, sest „paljas vastete otsimine ei ole tõlkimine“.
Keelte eripärade tagaplaanile jätmine Iga proosateos sisaldab endas keelelisi eripärasid (Bakhtini heteroloogia, heteroglossia, heterofoonia). Tõlkija peaks neisse süüvima ja püüdma ilmtingimata taolisi originaalteksti eripärasid - dialekti ja tavakeele, koiné või mitme koiné vaheline suhe, pingestatus - säilitada.
2
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
22 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kairi Kallas
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid