Toodan, produtseerin või sünnitan? (0)

Toodan , produtseerin või sünnitan?
Miks ei võiks sõna „ reha “ tähistada labidat. Miks kirjutatakse üks sõna just nii nagu on tema kirjapilt . Miks ei võiks tõlgendada liiklusmärke erinevalt? Mõistagi, tekiks kaos. Aga haiguse sümptomid? Kas vesised silmad tähendavad, et peagi on tulemas nohu, silmad on päevläbi arvuti taga istumisest hakanud streikima või oled hoopistükis kuskilt klamüüdia hankinud?
Täna keskendun feministlikule allkeele. Nimelt sellele, kuidas mõista ja tõlkida feministlike keelemärke ja mis saaks siis, kui eirata diskursuse terminoloogiat.
Analüüsi käigus seletan lahti feministliku diskursuse keelemärgid, mis tavalugejale võivad jääda lisa kommentaarideta ebaselgeks.
Analüüsimiseks olen võtnud artikli „ Gender and The Metaphorics of Translation “ Lawrence Venuti tõlketeooriate kogumikust „Translation Studies Reader“ ( Chamberlain 2004: 306–319).
Artikkel ise räägib sellest, kuidas tõlget on sageli käsitletud soolistes terminites ning mees-naine võimuvõitluses. Chamberlaini analüüs keskendub seosele, et naised on alla surutud nii keeletasandil kui tõlke ja kultuuri mitteväärtustamise seisukohast . Chamberlain uurib tõlke retoorikat, mis esindab sugudevahelist ja tekstide hierarhia võimumänglust.
Tuntud tõlketeoreetiku Sherry Simoni sõnul tegelevad nii feminism kui tõlkimine viisidega, kuidas defineerida ja kanoniseerida „teisesus”; mõlemad on vahendid keeles väljendatava erinevuse kriitiliseks mõistmiseks (Simon 1996: 87). Nii tõlkimine kui naine on selle käsitluse järgi opositsioonide süsteemis negatiivne pool.
Selline „teisesuse” konstrueerimine mees-naine hierarhia kaudu on nähtav eriti tõlkimisele omistatavates seksistlikes metafoorides, millel on lääne traditsioonides tugevad juured.
Ajakirjas „Keel ja Kirjandus” on toodud kaks üldlevinud originaali ja tõlke vahel esinevat seksistlikku kujundit: Nicolas Perrot D'Ablancourt les belles infideles – „truuduseta kaunitarid”; Jacques Derrida hymen – „neitsisuse piir” (Talvet 2006: 358).
Postkoloniaalse teooria uurimuse keskmeks on võimu vahekord . Arusaam kolooniast kui „kopeeritust” või originaalist ja selle tõlkest taandab tõlke kirjanduslikus hierarhias palju madalamale positsioonile. Koloonia on märgatavalt väiksema tähendusega kui kolonisaator ehk originaal .
„Ajalooliselt on tõlkesemiootika nii tõlketeaduse kui ka semiootika osa. Tõlkesemiootika arenguloos on olulisel kohal spetsiifilised seosed semiootika – eriti kultuurisemiootika – ja tõlketeaduse vahel, mis on loonud eeldused siduda semiootika kasutamine tõlketeaduses ja tõlketegevuse mõtestamine semiootikas ühtsemaks distsiplinaarseks tervikuks.
Tõlkeprobleemide vaatlemine tänapäeva teaduse eri distsipliinide ristumispunktis peegeldab teadlaste huvi nihkumist kahe keele ja teksti suhetelt tõlketegevuse sotsiaalse ja kultuurilise funktsioneerimise küsimustele“ ( Torop 2002: 333).
„Tõlketeaduse ja semiootika kokkupuutest sündiv distsipliin saab end teadvustada uurimisobjekti piiritlemise kaudu. Tõlketeaduse objektiks on tõlkeprotsess, semiootika keskmes on märgid ja märgisüsteemid“ (Torop 2002: 335).
„Tõlkesemiootika on ühtlasi ka implitsiitne tõlketeadus. Semiootiline sidusus muutub lingvistilise sidususe kõrval üha olulisemaks. Semiootika osana on tõlkesemiootika valdkonnaks märgisüsteemide võrdlev analüüs ja funktsionaalsed seosed märgisüsteemide vahel. Omaette distsipliinina on tõlkesemiootika kultuurianalüüsi üks alusdistsipliine, sest võimaldab läbi semiootilise käsitluse kirjeldada nii kommunikatsiooni kui ka metakommunikatsiooni, mõista märgisüsteemide tõlgitavuse astet ja siduda neid protsesse intertekstilise ja interdiskursiivse ruumiga tänapäeva kultuuris“ (Torop&Sütiste 2007: 558–561).
„Tänases tõlketeaduses lähenevad semiootikale mõned tendentsid, mille tunnuseks on tõlketegevuse sidumine kultuuriuurimisega ( cultural studies) või kogu tõlketeaduse asetamine kultuurikontaktide uurimise konteksti interkultuurilise distsipliinina (intercultural studies). Selline perspektiiv jätab pitseri ka uuema tõlketeaduse arenguetappide eristamisele. Esmalt tuuakse esile polüsüsteemide teooria mõju, eritletakse tõlkediskursusi ja otsitakse tõlkele kohta vastuvõtva kultuuri diskursuste hierarhias. Teisel etapil tuuakse esile tõlkija ja teksti sõltuvus konkreetsest situatsioonist ja tekstiga manipuleerimise viisist. Kolmandale etapile on iseloomulik poststruktualistlik pluralism nii originaali mõtestamisel kui ka tõlkemeetodi otsimisel“ (Torop 2002: 334).
Tõlkesemiootikas ei saa me üle ega ümber Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioonist, kus tõlke mõiste eksisteerib selle sõna avaras tähenduses. „Lähtepunktiks on tõdemus, et kultuurikeelte eksisteerimine ja areng on võimalik vaid vastastikuste kontaktide kaudu – seega eksisteerib iga eraldi võetud keel teatavas semiootilises ruumis ja saab funktsioneerida vaid tänu kahepoolsetele mõjudele selle ruumiga. Jagamatuks töötavaks mehhanismiks – semioosise ühikuks – ei tule pidada mitte eraldivõetud keelt, vaid kogu antud kultuurile olemuslikku semiootilist ruumi, mida määratleme semiosfäärina ( Lotman 1990: 124–125).
Jakobson eristab sõnalise märgi tõlgendamise kolmel viisi: sõnalist märki saab tõlkida teisteks sama keele märkideks (keelesisene ehk intralingvistiline tõlkimine ehk ümbersõnastamine ehk päris tõlkimine) või mõnda teise, mittesõnasõnalisse sümbolite süsteemi (märgisüsteemide vaheline ehk intersemiootiline tõlkimine ehk transmutatsioon) (Torop&Sütiste 2007: 562).
Vermeeri järgi tuleks selgusele jõuda, mis on teksti skopos (eesmärk)? Kellele tõlgin? Kellele jään seejuures truuks? Kas tõlgin kultuuri või autorit ? Või semiootilisest vaatepunktist – kellele teen märgid mõistetavaks või jätan ära, sest on ju seegi märk omaette.
Samas on kultuuriruum alati intertekstuaalne. Seetõttu ei saa eristada, millised tekstid on primaarsed. Õigupoolest ei eksisteeri ühtki puhast teksti ja see tähendab, et mille alusel panna tekstile piirid. Tõlkija peab kindlaks tegema tõlgitavuse astme ja töötama välja tõlkestrateegia.
Minu strateegia on toetuda märkide ülekandmisel autoriteetsetele tõlkeallikatele – st antud artikli terminoloogia tõlkimisel toetun eesti keelsetele feministlikele tekstidele. Kasutan paralleltekstide abi ja võrdlevat meetodit.
„Sõna „semiootika“ tuleneb kreeka sõnast seme, millest tuletatud semeiotiokos tähendab märkide tõlgendajat. Semiootika teadusdistsipliinina on lihtsalt märkide analüüs või märgisüsteemide toimemehhanismide uurimine “ (Cobely&Jansz 2002: 4).
Siinkohal tuleks rääkida ka tõlgendamisest, mida käsitleb John Deely oma raamatus „Semiootika alused“. „Tõlgend ise võib, aga ei pruugi olla mentaalne , ja temast võib omakorda saada objekt, mida tähistab tema oma tõlgend ja loomulikult, olles tähistatav objekt, võib ta muutuda märgiks, millel on jällegi oma objekt ja uus tõlgend. Tõlgendi juures on põhiline see, et ta vahendab erinevust füüsilise ja objektilise olemise vahel – erinevust, mida ei tunnista paika pandud eraldusjoon. Tõlgend ise ei pea kuuluma olemise mentaalsesse mõõtmesse, ehkki ta mentaalset elementi tõepoolest sisaldab“ (Deely 2009: 38–39).
Thomas A. Sebeok on defineerinud semiootika mõistet Anti Randviirile antud intervjuus järgmiselt: „Kõige tavapärasema määratluse järgi on semiootika märkide ning teiste sarnaste vahendatavate asjade, nagu sümbolid ja muud, uurimine. Mõistuse ja reaalsuse vahelise seose uurimine. See on suhe sise-ja välismaailma vahel. Semiootika uurib reaalsuse suhet ettekujutusse, reaalsuse suhet ta enda modelleerimisse.“ (Randviir 2001: 11–12).
Juri Lotman ütleb oma raamatus „Kultuur ja plahvatus “, et „semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest. Märk on juba iseenesest paradoksaalne objekt. Iga „tavalise“ uuritava objekti põhiomaduseks on selle identsus iseendaga : A=A. Juhul kui see tingimus poleks täidetud, oleks igasugunue teadus ja võib-olla koguni igasugune teadmine võimatu“ (Lotman 2001: 216).
Analüüsin Chamberlaini artiklis kasutatud mõistet1 production . „Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni” seletab järgmist: mõiste tootmine ehk produktsioon pärineb marksistlikust traditsioonist, kuid on muutunud üldisema feministliku keelekasutuse osaks. Inimliku taastootmise all mõistetakse lisaks soojätkamisele ka kehalisuse eest hoolitsemist, kodutöid ja lastekasvatust. Individualistlikus feministlikus traditsioonis on reprodutseerimine naise elueesmärgi ja naisesuse määratlejana kõrvale tõrjutud naise intellektuaalsete võimete ees ning õiguse kõrval tegutseda kaasaja avalikkuses ning mõjutada poliitikat (Liljeström&Koivunen 2003: 227, 240).
„Feministliku teooria sõnaraamat” (The Dictionary of Feminist Theory) ütleb, et taastootmisel on feministlikus teoorias kaks tähendust: põlvkondadevahelise taastootmise protsess ja taastootlikus seoses igapäevaste kodutöödega ning sotsialiseerivad tegevused kodus, kaasaarvatud bioloogiline taastootlikkus ja seksuaalsus. Kui defineerida naisi kui üksnes taastootlikke – elusolendeid –, kujundab see valesti naise minapildi, seksuaalsed eelistused ja väljendused. Sama moodi mõjub see ka suhtele meeste, laste ja teiste naistega . Kõik radikaalsed feministid nõustuvad, et naise alistumus on seotud taastootlikkusega ja naised peaksid pigem püüdlema soojätkamisele kui siduma end poliitika ja majandusega (Humm 95: 239–240).
Eesti keeles on sõnal produce neli peamist tähendust: tootma , valmistama, produtseerima ja looma. Toon näite Lori Chamberlaini artiklist : „The translator , as father, must be true to the mother / language in order to produce legitimate offspring; if he attempts to sire children otherwise, he will produce bastards fit only for the circus .“
Mis eesti keeles kõlaks järgmiselt:
„Tõlkija kui isa peab jääma truuks oma emale/keelele, et saada seaduslikke järeltulijaid. Kui ta püüab ikkagi lapsi mõnel teisel moel sigitada, toodab ta ainult sohilapsi, kes kõlbavad tsirkusesse.“
Artikli tõlkimisel ei kasutanud pelgalt inglise-eesti sõnaraamatuid, vaid võrdlesin ja toetusin Eesti feministide tekstide terminoloogia kasutusele.
Sõna „tootma“ tähistab tegelikult võimet järglasi saada, sünnitada. Tõlkedominandiks on termin, mida adekvaatse tõlke puhul pean esmatähtsaks. Feministid rõhutavad, et naine on pelgalt mehhaaniline tööriist, kes lapsi liinitööna toodab. Sõna „tootma“ on nagu loengus räägitud tool , mis ukse ette tõstmisel tähistab juba midagi muud. Kui tõlkida toosama „tootma“ millekski muuks, nt „saab“, „sünnitab“ kaoks antud diskursuse termin või tekiks diskursuse jaoks anakronism . Muidugi võib alati loota, et tõlke lugejal meenub Peeter Sauteri artikkel „Kõhuvalu“, mille järgi ehk ka sõna „sünnitamine“ ei kaotaks oma negatiivset konnotatsiooni täiel määral.
Kuid analüüsida Lori Chamberlaini artiklis kasutatud terminit Other selgub , et termini sisu peitub esmalt ebaolulises suures algustähes. Nimelt, „Postkoloniaalteaduse võtmesõnad” (Post-Colonial Studies The Key Concepts) eristab termineid Other ja other.
Other – väikese algustähega – viitab teisele (other), kes sarnaneb iseendale. Termin other muutub oluliseks, kui tahetakse defineerida subjekti identiteeti ( identity of the subject ). Postkoloniaalses teoorias viitab see koloniseeritud teisele, kelle on tähtsusetuks muutnud imperaatorlik diskursus . Teisi ( others ) identifitseeritakse kui erinevaid ja keskpunktist kaugemal olevaid ning neist saavad „ettevaatuse” kehastused.
The Other – suure algustähega – on Suur Teine ( grande autre), kelle pilgu läbi saab subjekt identiteedi. Sümboolne Teine ei ole tõeline kõneluses osaleja, vaid ta kehastub teistes alluvates, näiteks emas või isas . Sümboolne Teine on mõistust ülendav. Ta ilmutab end alati, kui alluv räägib alluvaga. Teine (Other) on hädavajalik alluvale, sest viimane eksisteerib vaid tema silme all (Ashcroft &Griffiths&Tiffin 2007: 155–156).
Siit järeldan, et kuigi enamikes tavatekstides (tarbe-, ilukirjandus-, reklaamitekstides) ei muuda see tühine märk suurt midagi, on see feministide jaoks karjuv ebaõiglus, kui algustähte nende diskursuses valesti tõlkida ja tõlgendada. Märk peab olema suunatud/tõlgitud neile, kes sellest aru saavad. Ja need, kes märki ei mõista võivad seda võtta omaette märgina...
Järgmiseks vaatame terminit oppression–rõhumine.
„Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni” järgi käsitletakse „rõhumist“ nii diskrimineerimise või ekspluateerimise mõistete, kui ka marginaliseerimise ja kontrolli teooriate kaudu.
Diskrimineerimise vaatepunktist mõistetakse rõhumist kui eraldamist, eriliseks ja vähemväärseks pidamist. Diskrimineerimise mõiste pöörab tähelepanu igasugusele vabaduste ja kohustuste eristamisele soo alusel. Piiratud on vabadused ja võimalused.
Ekspluateerimise mõiste on pärit marksistliku ideoloogia feministlikust analüüsist, kus rõhumist määratletakse kui võimuhierarhiatest ja naiste seisundist kasusaavat, samuti neid ärakasutavat kapitalistlikku süsteemi. Rõhumine peitub siinkohal töös (produktsioon), mida kasutatakse ka metafoorina naiste keha ja seksuaalsuse (reproduktsioon) ekspluateerimise analüüsimisel. Kui töö tähendab vaid palgatööd, siis kas kodutöö eest makstakse palka? Seetõttu ongi naiste tööd nii isiklikus kui ka avaliku sfääris mõtestatud näiteks taastootmise, hoolitsemise ja naisratsionaalsuse mõistete abil.
Kontroll ja marginaliseerimine on tihedalt seotud rõhumise mõistega. Siinkohal on täheldatud uudseid vaatenurki nii kõne kui tegevuse uurimises, kuidas opereerib keel kui märgisüsteem. Rõhumiskontseptsiooni keskmeks on nägemus keelest kui mitteläbipaistvast, mitteneutraalsest ja tähendusi kandvast süsteemist. Keeleline rõhumine on kontrolliv. On öeldud, et keel marginaliseerib naisi ja muudab nad tummaks, laseb naistel rääkida alati mehe suu kaudu (Liljeström&Koivunen 2003: 35–49). Ideaalis peaks naised olema oma imperaatori koopiad ja pigem määrdunud ning odavad kui kõikvõimsad autoriteedid ise.
„Feministliku teooria sõnaraamat” (The Dictionary of Feminist Theory) ütleb, et liberaalsed feministid uskusid, et naised on rõhutud diskrimineerimise tõttu. Marksistid arvasid jällegi, et naiste rõhutus seisneb nende produktiivsuses, ning sotsialistidest feministid leidsid , et neid rõhutakse tööturul. Foucault tõdeb, et võim ei seisne pelgalt mängu kaotuses või võidus, vaid see on struktureeritud läbi erinevate sotsiaalsete teadmiste. Ükski mängija pole võimust ilma jäetud, ning võim on pigem produktiivne kui distributiivne . Seal, kus on võim, leidub ka vastupanu (Humm 1995: 194–195). Arvamusi on mitmeid, ent oluliseks peetakse ka üldist meeste võimu naiste keha ja seksuaalsuse üle.
Sõltuvalt kontekstist võiks mõiste oppression vasteks pakkuda ka termini „äng“, millega feministlik diskursus tihedalt opereerib, kuid kas selline märgi asendamine teisega oleks põhjendatud. Küllap oleks see sama hea kui tõlkida meditsiini ajakirjas pulmonoloog pulmavanaks.
Võib-olla kõige enam levinud on terminite sex ja gender käsitlus. „Feministliku teooria sõnaraamat” (The Dictionary of Feminist Theory) tõlgendab mõistet sex kui isiku bioloogiat, vastavalt anatoomilisusele, kas emane või isane. On öeldud, et sugupoole (sex) erinevused on bioloogilised, ent sugupoole (gender) erinevused viitavad kultuurilistele, sotsiaalsetele ja psühholoogilisele strukutuuridele (Humm 1995: 256).
Kuigi sõnaraamatud annavad mõlemale terminile ühesugused eestikeelsed vasted, on nende tähendused antud kontekstis sootuks erinevad. Semiootilisest vaatevinklist ja ka feministlikust allkeelest oleks nende lekseemide segamini ajamine kuritegu. Siiski ei paku eesti keel terminite tõlkimiseks adekvaatseid vasteid. Kui Eco räägib dekodeermisest, siis eesti keeles ei ole muud valikut kui ülekodeerida. Antud termini puhul tuleb alati spetsifitseerida kumma terminiga on tegemist, sest olgem ausad võhikud ei leiaks isegi kontekstist toetust.
Author – autoriteet, autor, võim, mõjuvõim. „Feministliku teooria sõnaraamat” (Dictionary of Feminist Theory) ütleb, et autoriteetsus on kindlaks määratud võim, mille kasutus on tihti küsitav, kuna autoriteetsust käsitletakse rutiinina. Feministlik teooria keskendub eeskätt sellele, kuidas autoriteetsus sõltub keelest. Näiteks kasutavad feministidest kirjanikud alternatiivset naiskeele etümoloogiat, mis esindab naiste võimu (Humm 1995: 16).
Kui naiskeele etümoloogia on sama, mis Quine´i mõistes „kodukeel“, mille järgi viimane on juba olemuselt tõlkimatu selle individuaalsuse poolest, siis muutuks nende märkide üle kandmine sootuks võimatuks.
Binary opposition – binaarne opositsioon. Raamatu „Feministliku teooria terminisõnastik” (A Glossary of Feminist Theory) kohaselt on binaarse opositsiooni kontseptsioon dekonstruktsiooni keskmeks. Opositsioonis olevatel terminitel ei ole ekvivalentset väärtust. Ühel terminil on kõigele vaatamata eesõigus, nii moodustub hierarhia. Antud terminit peetakse oluliseks, sest feministlike kriitikute sõnul seostub see otseselt naisesusega (Andermahr& Wolkowitz 2000: 21–22).
„Feministliku teooria sõnaraamat” (The Dictionary of Feminist Theory) kirjeldab antud terminit järgmiselt: identiteedi olemasolu on üles ehitatud puudumisele. Naised on naised ainult seetõttu, et nad pole mehed ning olemasolu seepärast pelgalt kujutis. Identiteet ja tõde peavad olema esindatud opositsionaalsetes terminites (Humm 1996: 22).
Raamatu „Postkoloniaalteaduse võtmesõnad” (Post-Colonial Studies The Key Concepts) järgi tekib binaarstel süsteemidel probleem, et nad suruvad alla kahetähenduslikud tühimikud opositsiooni kategooriate vahel (Ashcroft &Griffiths&Tiffin 2007: 18).
„Juri Lotmani, Roman Jakobsoni jt uurijate andmeil kuuluvad binaarsed opositsioonid ka loomuliku keele „omastruktuuri“ tunnuste hulka. Jakobson on jõudnud järeldusele, et kõikide loomulike keelte fonoloogiline ehitus on läbivalt binaarne. Lotmanil on binaarsed opositsioonid ühtaegu nii objektikeele kui ka metakeele struktuurielemendid (universaalidest 142-143)
Phallus – fallos . „Feministliku teooria terminisõnastik” (A Glossary of Feminist Theory) kohaselt on „fallos“ sümbol või tähis ning peamine ja kõrgeim tähis mees-domineerivas kultuuris. Freudi järgi representeerib naiste peenise mitteomamine piltlikku „kastreerimist“. Vale oleks aga arvata, et tõsiasi, et mehed omavad peenist, õnnistab neid ka fallosega. Vastupidi, mitte keegi ei oma fallost, see on lihtsalt tähistaja, mis puudub kõikidel subjektidel (Andermahr& Wolkowitz 2000: 198).
Raamatu „Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni” järgi on „fallos“ ihade ja identiteedi põhitähistaja mõlema soo puhul. Isiksuse arengu nn peegelfaasis loob just „fallos“ lapse minapildi. „Fallos“ on fantaasia võimust ja seksuaalsusest. Lancani järgi ei ole „fallos“ sama, mis peenis (Liljeström&Koivunen 2003: 144). Seega eesti keelsetesse tekstidesse oleks „fallose“ kõikvõimalike sünonüümide asendamine põhjendamatu.
Oma moodi saaks terminit võrrelda ka liiklusmärgiga „stop“ ja „anna teed“, mis paluvad aeglustada sõidukiirust väikese erinevuse nüansiga, kuid tagajärjed võivad olla sootuks trööstitud.
Selle termini kommenteerimisel ei jää üle muud, kui tsiteerida Juri Lotmani – „ on absurdne väita, et õuna märgiks võib olla üksnes ´õun´, aga mitte ´apple´ või õuna pilt.
Analüüsitud terminitest on viimane ainus, mida saaks ka käsitleda kui ikoonilist märki. Selle suhte aluseks on märgi ja selle tähenduse reaalne sarnasus (Lotman 2001: 216). Siinkohal on tegu märgisüsteemi vahetumisega või vahendamisega korraga mitmes erinevas märgisüsteemis.
Kogu analüüsi võiks ju ajada veel keerulisemaks. Võrrelda mitu korda saab inglise keelsest nimetavas käändes olev termin omadussõnalise (või tegu-, nimisõnalise) vaste . Millal (ja kas võib) peaks asendama termini sünonüümiga? Kas Lori Chamberlaini artikli tõlkimisel võiks/peaks esinema väljajättelisust näiteks teksti ladususe eesmärgil?
Antud artikli tõlkimisel ilmselt siiski nii vabu käsi ei anta. Isegi kui esmapilgul tundub mõni sõna ebaoluline, võib see antud diskursuses tähendada olulist keelemärki. Võib-olla kõige parem näide olekski toosama „autor“, mida ehk esmapilgul termini alla ei paigutaks. Samas on just sõnal „autor“ liialt palju tähendusi, nii et eksimine oleks isegi vabandatav.
Selge on see, et Chamberlaini artikkel moodustab suursuguse märkide rägastiku, kus tavalugeja allkeelt uurimata kergesti ära võib eksida. Teed on kitsid näitama ka feministid ise, kelle terminoloogiat on suhteliselt keeruline leida emakeelsetest allikatest. Kes teab? Võib-olla oleks ka taolise sõnastiku moodustamise ettepanek liialt seksistlik märkus.
Lühidalt võiks öelda, et loomulikult ei peaks Steineri kombel asetama tõlkijat mehemärgi alla, kuid vaevalt nii radikaalselele lähenemisele enam toetajaid leiabki.
Nüüd kui olen püüdnud seletada feministliku märkide tähendusi jõuan kokkuvõttes ikkagi selleni, et märgi tõlkimisel pole midagi kindlaksmääratut. Nii tõlkiv tekst-märk, tõlgitud tekst-märk (mitte) keelelised koodid, tõlkija kui ka tõlke-ja üldised kultuurinormid alluvad kõik pidevale, isegi kõige pisemale vastastikusele mõjutusele ja muutumisele.
Komplementaar tõlkesemiootikast ja mõistest „totaaltõlge“ lähtudes võiks kogu feministliku allkeele taandada ka koomiksile.
Kasutatud kirjandus
Andermahr, S., Lovell, T., Wolkowitz, C. A GLOSSARY of Feminist Theory, London, A Hodder Arnold Publication, 2000
Ashcroft, B., Griffiths, G., Tiffin, H., Post-Colonial Studies: The Key Concepts. New York , Routlegde, 2007
Chamberlain, L., "The Metaphorics of Translation", Translation Studies Reader: 2nd edition , USA and Canada , Routledge, 2004
Cobely, P., Jansz, L. Juhatus semiootikasse, Tallinn, Koge ja Balti Raamat, 2002
Deely, J. Semiootika alused, Tartu, Tartu Ülikooli kirjastus, 2009
Humm, M., The Dictionary of feminist theory, Hertfordshire, Prentice Hall, 1995
Kõnno, A., Randviir, A., „Mis on semiootika, tõepoolest?“ Acta Semiotica Estica I, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001
Lepik, P. Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007
Liljeström, M. & Koivunen, A., Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimuseni, Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus , 2003
Lotman, J. Kultuur ja plahvatus, Varrak, välja antud Kesk-Euroopa Ülikooli kirjastuse toetusel, 2001
Simon, S., Gender in Translation: Cultural Identity and the Politics of Transmission, New York, Routledge, 1996
Talvet, J., “Mõtteid tänapäeva tõlkefilosoofiast. Kas antropofaagia või sümbioos?”, Keel ja Kirjandus nr 5, Tallinn, SA Kultuurileht, 2006
Torop, P. "Tõlkesemiootika poole", Akadeemia, 14. aastakäik, nr 2, Tartu, Tartu Ülikooli kirjastus, 2002
Torop, P., Sütiste, E., Tõlketeadus, semitootika ja tõlkeprotsessi piirid", Keel ja Kirjandus nr 7, Tallinn, SA Kultuurileht, 2007
1 Mõiste ja termin kasutatakse antud essees sünonüümselt.
11