Sissejuhatus eesti keele uurimisse (1)

Tartu Ülikool - Varia - Kategoriseerimata

5 VÄGA HEA

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis.
Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel.
Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali → soome- ugri → läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala , vadja, isuri , vepsa).
Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil:

Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott
Lõpukadu ja sisekadu
Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine
n kadus sõna lõpust
Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks
Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine

Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.
Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti,
Esimesi kirjalikke ülestähendusi:

13.sajandil sõnu ja kohanimesid
Taani hindamisraamat, Läti Henriku kroonika
Läti Henriku kroonikas ka kolm lausekatket ( Laula ! Laula! Pappi!; Taara a(b)ita!)

Esimesi tekste:

16.saj algupoolel Kullamaa käsikiri: kolm palvet (meieisapalve, Ave Maria, Usutunnistus)
16.saj eestikeelse tekstiga raamatuid: Wanradti- Koelli katekismus (1535), üksikud lehed.

Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.

Misjonilingvistika , käsiraamatud kohaliku keele tundmiseks saksa pastoritele
Ladina-saksa ajajärk eesti keele kirjeldamises
Keele õppimiseks oli vaja grammatikat (ladina keele kategooriates) ja ladina-rahvakeele sõnastikku
Grammatikate traditsioonilised osad: hääldamine, ortograafia , vormiõpetus, lauseõpetus

Heinrich Stahl 1637 esimene põhjaeesti grammatika:

Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele
Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet
Väike käsiraamat algajatele iseseisvaks õppimiseks. 34 lk grammatikat (ortograafia ja vormiõpetus), 100 lk saksa-eesti sõnastik (ca 2000 sõna)
Ei ole hääldamist, lauseõpetust, sõnamoodustust, muuttüüpe, eitavaid abivorme, harjutusmaterjali
Pearõhk eesti ja saksa ühisjoontel
Korrapäratu kirjaviis . Häälikute seas c, f, x, z. Pikka vokaali märgib h. (sahn)
Artiklid üx ja se.
Sõnatüvi ei muutu, ei teadnud , et eesti keeles on laadivaheldus
Kuus ladina käänet

Johann Gutslaff 1648 lõunaeesti grammatika:

Saksa-ladina lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine.
Pikk vokaal : â, ô, û, ê. Palatalisatsioon: kotj, panj.
5 käänet, eesti käänamine ei sobi, uuendus: rektiiv – omapärane kääne, mis on aluseks teiste käänete moodustamisel.

Heinrich Göseken 1660 põhjaeesti grammatika:

Sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vastet, 17.saj suurim sõnavarakogu), grammatika. Kullamaa murre.
Ortograafiaettepanek: kasutada kaht vokaali, kui vokaal on pikk. (ise ei kasuta)

Kirjaviisi reeglistamine:

Eestis esimene keelealane diskussioon , 17.saj lõpus piiblikonverentsid
Uuendusmeelsed ( Forselius , Hornung) nõudsid ortograafia reeglistamist ja vastavust rahvakeelele
Vana kirjaviis, kasutati 18.saj-19.saj
1715 Uus Testament Forseliuse-Hornungi ortograafias.

Forseliuse-Hornunfi ortograafiaettepanekud:

Võõrapärased tähed välja (c,f,q,x,y,z)
ä,ö, ü lisatakse omaette tähtedena
h märgib h-häälikut
Häälikupikkuste märkimine:
- Kinnise silbi pikk vokaal: VV (ööl, sees)
- Lahtise silbi pikk vokaal: V (sadud, se, loja)
- Lühikese silbi järgne konsonant : CC ( temma , werri)
- Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs)

Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika:

Hea eesti keele tundmine
Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab.
5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv

Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat

Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal
Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000 -9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks.
Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali
Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu.

Anton Thor Helle 1732

Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa tõlgetega), kohanimesid, taimenimetusi (esimene eesti erialasõnaloend)
Sõnaraamatus tüüpsõnade numbrid, tüüpsõnade muutmine antud.
Oma aja kirjakeele norm koos piiblitõlkega (1739 esimene eesitkeelne täispiibel)

August Wilhelm Hupel 1780

Grammatika koos eesti-saksa ja saksa-eesti sõnastikuga, 17 000 sõna
Põhja- ja lõunaeesti, grammatikad eraldi, sõnastikus sõna järel märgitud, kas Revali või Dorpati murde sõna.

Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge.
18./19.sajand, Euroopa valgustusaeg :

Rahvaloomingu ja keelte väärtustamine ja uurimine , kirjakeelte arendamine
Võrdlev-ajalooline keeleteadus , keelte sugulus
Keele, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise seosed, identiteet
Rahvaste õigus oma keelele ja emakeelsele haridusele
Eestis saksa estofiilid, ka eestlasi: Kristjan Jaak Peterson, Otto Wilhelm Masing

19.sajandi II pool:
Kolm põhisuunda Eesti keeleuurimises:

Võrdlev-ajalooline keeleteadus, sugulaskeelte uurimine (diakrooniline) – Veske
Deskriptiivne keeleuurimine (sünkroonia vaatenurk): keelematerjali kogumine ja kirjeldamine – Wiedemann
Kirjakeele arendamine – Hurt , Hermann , Jõgever

„Beiträge“

Ajakirja toimetaja Johann Heinrich Rosenplänter (Pärnu)
20 köidet
Artiklite temaatika : eesti kirjakeele arendamine, ortograafia, grammatika, sõnavara, murdenäited, arvustusi, keeleteadus

Ühtse kirjakeele taotlemine:

Kas üks või kaks kirjakeelt?
Kaks keskust (Tallinn ja Tartu), oli kaks kirjakeelt. Ühiskeeled, mis erinesid omavahel vähem kui murded . Tartukeelsetes tekstides oli põhjaeesti jooni.
Üldine arvamus oli, et ühine kirjakeel on vajalik; vaidlused, kuidas selleni jõuda.
Diskussioon, milline peaks uus kirjakeel olema.
Diskussioon arendas keeleuurimist

Keelesugulus:

Huvi soome-ugri keelte ja murrete vastu
Eesti keele uurimise ja arendamises vaja eeskuju võtta soome keelest
Rosenplänter esitas kirjakeele sõnavara arendamise teed: 1) murretest, 2) soome keelest, 3) sõnade ja väljendite moodustamine, 4) liitsõnad, tõlkelaenud, 5) laenamine võõrkeeltest.

Eesti keele struktuur:

Arnold Knüpffer: eesti keeles on samad käänded, mis soome keeles. 1817 artikkel eesti käänetest (13 vormi), 1818 lisas essiivivormi, 14 käändevormi.
Uuris ka sõnamoodustust, jaotas sõnad juursõnadeks, tuletisteks ja liitsõnadeks. Liited, tuletusviisid.

Sõnavara:

Palju artikleid, murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu), sünonüümia.

Ortograafia:

Õ. O. W. Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas 1816 õ-tähte, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.-50.aastail
Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks
Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks

Eestikeelsete tekstide avaldamine:

Sakslaste kirjutatud eestikeelsed jutlused , kirikulaulutekstyid jne.
Eestlaste tekstid: rahvaluule üleskirjutused; eestlaste kirjutatud kirjad.

Beiträge tähtsus keele teoreetilisel tundmisel:

Teaduslik lähenemine eesti keelele, eesti keel kui huvitav uurimisobjekt
Saksa-ladina ajajärgu asemel eesti (soome-ugri) ajajärk
Kujunes käsitlusi eesti keele kohta, mis kehtivad siiani (nt 14 käänet)
Levitas teadmisi keele kohta

Beiträge tähtsus keeletegevusele:

Õpetas ja suunas kirjutama, uurimaja materjali koguma
Ühtse kirjakeele taotlemine
Eesti keele väärtustamine (Rosenplänter: vaja õpetada eesti keeles ka gümnaasiumides, mitte ainult rahvakoolides).

Eduard Ahrens .

1843 uue perioodi esimene grammatika (vormiõpetus, 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse.
Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos.
Soovitab soomepärast ortograafiat saksapärase asemele.
Uue kirjaviisi rajaja

Morfoloogia :

3 astmevaheldustüüpi: klusiili kadu, assimilatsioon , nõrgenemine
Käänded jagunevad flektiivseteks (N, G, P) ja sufiksilisteks (9)
Käänete hulgas on essiiv , kuid pole komitatiivi ja terminatiivi (nagu soome keeles). Viimased on postpositsioonide hulgas.
Käändevormide moodustuse süstematiseerimise katse

Sünatks:

Esimesena esitab: koopula, verbaalne ja nominaalne öeldis, lisand , täis- ja osaalus
Kasutamisest: täis- ja osasihitis, käändevormid, kaassõnad, infinitiivid, partitsiibid, adverbid
Reegleid soome keele eeskujul.

Ahrensi grammatika etümoloogiline sõnaloend:

Esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara. Saksa, vene, rootsi laenud.

Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887)

Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest
Peterburis teaduste akadeemia akadeemik
Paul Ariste : üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajaja 19.sajandil

Kavandas sarja :

Sõnaraamat

Grammatika (põhjaeesti)

Etnograafilis-folkloristlik ülevaade.
1869 sõnaraamat:

Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W enda kogutud materjal
Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Püüdis võimalikult täpselt kõik üles märkida.
Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt: lisanud W hiljem kogutud materjali, teinud parandusi) 1923, 1973

1875 grammatika:

Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus
Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus.

Häälikustruktuur:

Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia
Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada
Raske rõhuga silp vastab kahele lühikesele
Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja astmevaheldust.

Sõnamoodustus:

Nimisõna-, verbi- ja adverbiliited
Tuletusalus ( verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes , vokaal- või konsonanttüvi)

Vormiõpetus:

Käänamine, pööramine, komparatsioon, sõnaliigid
10 käänet, ei ole akusatiivi; komitatiivi on postpositsioon, -na, -ni, -ta arverbiliited. Paralleelvormid.
7 käändkonda + ebareeglipäraste noomenite rühm
6 pöördkonda + ebareeglipärased verbid
Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmue P vormidel.
Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutati põhivorme.

Lauseõpetus:

Sõnajärg, lausetüübid, lauseliikmed
Käändevormide kasutamine, rektsioon, rinnsatus, ellips , liitlause .
Subjekti, objekti, predikatiivi käändevariantide kasutuse reeglid üsna täpsed.

Mihkel Veske (1843-1890) võrdlev-ajalooline keeleteadus
Õppis Leipzigi ülikoolis soome-ugri keeli ja võrdlevat keeleteadust. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor, fennougrist .
1872 väitekiri:

Käänamine läänemeresoome keeltes
n-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes

1874 TÜ eesti keele lektoriks.

Teoreetilised ained, murdekogumisretked
Taotles eesti keele professuuri.

1879 „ Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“

Esimene eestikeelne foneetikakäsitlus
Esimene tüvest lähtuv grammatikakäsitlus
Esimene diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus.
Pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldetm diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid : sama hääliku eru pikkusega g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas
Käänete seas akusatiiv , instruktiiv, ni-na-ta-ga käänded.
Uurimisteemasid: eesti rannikumure, soome-ugri keelte ühine sõnavara, laenusuhted balti ja slaavi keeltega, häälikuseaduse olulisus diakroonia uurimisel , soome-ugri päritolu kohanimed ja sõnad Põhja-Venemaal, mari ja mordva keel, 1885 uurimisretk Ungarisse, 1886 Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks.

Jakob Hurt (1839-1907)

1872 asutati Tartus Eesti Kirjameeste Selts, eesmärk: eesti hariduse, teaduse, keele edendamine, rahvapärimuse talletamine ja uurimine. Esimeheks Hurt.
1872 otsustab EKS loobuda vanast kirjaviisist. Grammatika normeerimine , jõuti kokkuleppele häälikupikkuste märkimises.
Rääkis lõunaeesti keelt, peeti parimaks lõunaeesti keele tundjaks
1888 „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“ – rahvaluule kogumine.
1886 doktoriväitekiri Helsingi ülikoolis

1864 „Lühike õpetus õigesti kirjutamisest parandatud viisi“

Esimene õigekirjutuskäsiraamat
Pikad ja lühikesed häälikud, suur ja väike algustäht, pärisnimede õigekiri.
Tekitas diskussiooni.

Grammatika normeerimine:

Esitas ettepanekuid oma ajalehes Eesti Postimees , EKS toetus. Ühendtegusõnade kokku- ja lahkukirjutamine, genitiiviga liitsõnade tähenduserinebus, sõnavara rikastamine

Karl August Hermann ( 1851 -1909)

1880 doktoriväitekiri Leipzigis
1889 TÜ eesti keele lektoriks. Mitmekülgne, kuid pinnaline. Huvi idamaiste jeelte vastu. Taotles lektorikraadi muutmist professuuriks.
1884 „Eesti keele grammatika“ esimene eestikeelne grammatika. Õpik, käsiraamatm normatiivne . Eestikeelne terminoloogia : ainsus , mitmus, häälik, kääne, käänamine, pööre, pööramine, asesõna, määrsõna, lihtajad, liitajad, täisminevik, enneminevik, käänete nimetused, lihtlause , liitlause, alus.
1896 „Eesti keele lause-õpetus“ (II)

Johannes Voldemar Veski (1873-1968) ja keelekorraldus .

Eestikeelse terminoloogia arendamine, kirjakeele korraldamine.
Ajakitjade Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja
TÜ eesti keele lektor , professor; akadeemik
Saatis Hurdale W sõnaraamatust puuduvaid sõnu
Nõuded kirjakeelele: rahvapärasus, loogiline selgus, arusaadavus.
Keelekonverentsid normide ühtlustamiseks
1919 TÜ eesti keele lektoriks. Terminikomisjonid, palju sõnu, mis on üldkeeles kasutusel nt haigla , ravila, nakkama, kivim , elamu, pinnas, puit, väljak, sõltuma, liiklema, loendama, ühik.
Moodustas kümneid tuhandeid termineid, paarsada üldkeele sõna. Murdesõnu, W tüvesid. Tuletised , liitsõnad.
Võttis kasutusele ebaproduktiivseid liiteid, nt –mu.
Õpetas eesti keele struktuuri, eesti keelt muukeelsetele, kirjandust jne. Tegelik eesti kirjakeel
1938 (65.a) pensionile, 1944 kutsuti ülikooli tagasi, oli eesti keele kateedri juhataja kuni 1965.
Juhatas ka KKI sõnaraamatute ja õigekeelsuse sektorit

Johannes Aavik (1880-1973) ja keeleuuendus.

Õppis Helsingi ülikoolis romaani ja soome filoloogiat
Keeleteaduslikud artiklid Noor-Eesti elbumites, Eesti Kirjanduses
1912-1924 keeleuuenduse kõrgperiood
„Enne riist , siis teos; enne keel, siis kirjandus“
Keel kui tööriist, masin: väljendab mõtteid, mõjub esteetiliselt. Parandada, arendada kõikvõimalike vahenditega.
Sõnavara rikastamine: sõnavara rikkus määrab keele väärtuse. Väljenduse lühidus: sõnaühend→ liitsõna→ tuletis → tüvisõna
Laenamine: uute tüvisõnade hankimine muudest keeltest – parim viis. Oluline häälikuline sobivus eesti keelde, mitte algupära. Soome keele lähedane, samal tasandil eesti murretega, samas rikkam ja arenenum.
Laenamise (sh soome keelest) üldised põhimõtted: vajadus: uus tähendus või tähendusnüanss. Sobivus häälikusüsteemi, ei või olla mõne olemasoleva sõnaga liiga sarnane. Ei või laenata olemasolevale sõnale uut tähendust, halvasti kõlavat sõna. Tuletiste laenamine: sobiv liide .
Pani ette ca 800 laensõna, sh 250 tüve soome keelest. Soome tüvesid juurdus 60, nt anuma, haldama , hetk, julm, raev, säilima, sünge.
Soome keel + eesti murre: hajuma , orb, rivi, säästma, varustama.
Tuletuslaenud: soome malli järgi moodustatud. Pakkus 500, jäi 250: hajameelne, innukas, keelduma , lausung, tõlgitsema.
Sõnamoodustuse arendamine: sageli soome malli järgi. –u, -us, -mine asemel lühemaid nt küsimus, tagasitulek , -sti.
Tehistüved: pakkus 350, jäi 30. Kolm meetodit 1) kombinatsioonimeetod (veenma), 2) muutmismeetod (siiras, ese, laup, relv , lünk), 3) kontraktsioonimeetod (selmet, tõik).
Grammatika: lühemaid, elegantsemaid, ajaloolisi vorme; sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendid. Tänapäeva keelde jäänud: 1) vokaallõpuline mP, 2) vokaalmitmus, 3) lühike illatiiv , 4) lühike superlatiiv, 5) essiivi kasutamine, liitumine genitiivi tüvele 6) instruktiivi kasutamine, 7) konditsionaali ja kvotatiivi sünteetilised minevikuvormid
Õigekeelsus, keelekasutus: 1936 „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ subjektiivne, süstemaatiline grammatika. Sõnatähendusi, õigekeelsust, mitmesugust infot lisas.
Sõnamoodustus: 80 liidet. Hoiatas liidetega liialdamise eest.

Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940).

1919 eestikeelne ülikool, loodi rahvusteaduste professorite kohad. Süstemaatilise rahvusteaduste alase uurimistöö algus.
1920 asutati Akadeemiline Emakeele Selts
Murdeuurimine: murdematerjali kogumine ja talletamine. Eesmärgiks koostada suured sõnaraamatud: rahvakeel, kaasaja keel, vana kirjakeel, etümoloogiline. Soome ja Läti eeskuju. ES eesmärk rahvakeele (=murrete) sõnaraamat. L. Kettuneni uurimused Kodavere murrakist innustasid murdeid uurima.
Kaasaja keele (kirjakeele, ühiskeele) uurimine: vähe, peamiselt keelekorraldusliku suunitlusega. Aavik, Veski, Jõgever – eri suundade esindajad töötasid õppejõududena.
1924 Lauri Kettunen „Lauseliikmed eesti keeles“: soome süntaksi põhimõttest lähtudes esitab eesti lauseliigendussüsteemi detailse kirjelduse. Näitab nii sõnu lauseliikmetena kui moodustajaid. Lauri Kettunen – Eesti häälikuloo uurimise rajaja, on avaldanud eesti keele kohta artikleid, õpikuid, käsiraamatuid, eesti-soome sõnaraamatu. Uuris ka muid läänemeresoome keeli. Üks Emakeele Seltsi asutajaid ja esimene esimees.
Keeleajaloo uurimine: vähe. Soome uurijad uurisid ka sugulaskeelte, sh eesti keele ajalugu. Eestis üksikuid uurimusi.
1913 väitekiri ja monograafia Kodavere murde häälikuloost. Esimesed suuruurimused ühe eesti murraku kohta, vokalismi ajaloo alal teedrajavad kogu läänemeresoome keelerühmas. Eksperimentaalfoneetika meetoditega uuriti häälikuid, häälikuajalugu.

Kirjakeele arendamine 20.saj esimesel poolele
3 suunda:

Keeleuuenduslik (Aavik, Grünthal)

Konservatiivne (Jõgever, Leetberg)

Keelekorralduslik (Veski)
1908 Tapa keelepäev:

6 esindajat kummastki linnast
Lähtepunktiks soome keeleteadlase keelekorraldussoovitused
Põhimõtted: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt.
1909, 1910 , 1911 järgmised keelekonverentsid
EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja –sõnaraamatu
Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus.

1913 „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest“

Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse.
Sõnavara rikastamine
Keele arendamise alused keeles endas
Sõnamoodustus reeglipäraseks
Laenata ainult siis, kui oma keelest ei leidu
Rahvusvahelisi kultuurisõnu mõõdukalt kasutusse
Ei soovita paralleelseid võõrsõnu, soome laene, võõrapäraseid struktuure ja väljendeid

1918 „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat“

150 lk, 20 000 sõna ja tuletist.

1925-37 „Eesti õigekeelsus sõnaraamat“

4 osa, 1720 lk, neist 1400 Veski koostatud

1933 „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“

Andrus Saareste ja murdeuurimine.

Murdesõnavara kogumine sõnaraamatu jaoks
1914 Tartus murdekogumiskoosolek, EKSil aasta lõpuks 75 murdekogujat. 1920 jätkas Emakeele Selts
Saareste: murdearhiivi rajaja, murdegeograafilise meetodi (prantsuse keeleteadusest) juurutaja Eestis.
Nägi, kuidas Lönnroti soome-rootsi sõnaraamat lõigati sedeliteks, tegi murdesõnade kogumist alustades sama W sõnaraamatuga. Murdesõnavara kogumine teemade kaupa.
Saarest kolm peateost: väitekiri, murdeatlas, mõisteline sõnaraamat.

Keelegeograafilised uurimused:

1924 „Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes I. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga“ esimene väitekiri TÜs eesti keele kohta; esimene põhjalik uurimus eesti murrete sõnade päritolust. 160 mõistest, 15 allrühma. Eesmärk kirjeldada võimalikult täpselt lähedasi sõnatähendusi, selgitada murrete sõnavaraerinevuste vanus ja erinevuste ulatus eesti keele iseseisva arengu alguses.
1938“Eesti murdeatlas“, 1942 2. Vihik, kokku 66 kaarti . Kavandas 7 vihikut, 250 kaarti. Kogus ise materjali 300 kohast, ES stipendiaadid 200 kohast.
1955 „Väike eesti murdeatlas“ 128 kaarti
1932 „Eesti keeleala murdelisest liigendamisest“ aluseks ca 500 Saareste murdekaarti.

Mõisteline sõnaraamat:

Materjali kogumine temaatilise küsitlusega, ka vanu ja haruldasi sõnu. ES stipendiaadid ja vastajate võrgustik Soome eeskuju järgi. Mõistetel põhinev kogumine andis rikkaliku materjali. 1930.aastatel koguti rikkalik murdematerjal, taheti päästa vana rahvakeelt.
1958-68 „Eesti keele mõisteline sõnaraamat“ I-IV 19.saj maaelu kajastav ajalooline, etnograafiline materjal. Seni põhjalikem eesti murdesõnastik.

Kirjakeele arendamine: kuulus õigekeelsussõnaraamatu töörühma. Kirjakeel olgu kergesti õpitav, rikkalike ja paindlike väljendusvõimalustega. Toetumine keelevaistule, psühholoogiline otstarbekohasus, üldkeele traditsiooniline austamine. Teadus- ja asjaajamiskeele arendamine. Keeleuuenduse liialdusi: mängulisus, ilutsemine, ilukirjanduskeele ületähtsustamine.
Üldkeeleteadus: tundis eri suundi, käis konverentsidel.
1944 Rootsis murde- ja rahvaluulearhiivis, soome-ugri osakonnas . Põhiosa elutööst ilmus Rootsis.

Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda: keskused, perioodid, peamised tegevusvaldkonnad.
Keskused:

Tartu Ülikool: oli loodud peamiste teadusalade eestikeelne terminoloogia ning sõnaraamatute ja grammatikate abiga loodud tugev baas ühtse normeeritud kirjakeele levimiseks. Eesti ja sugulaskeelte alal oli kaitstud 7 doktoriväitekirja. 1944 loodi Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja soome-ugri keelte kateeder. TÜ praegusi uurimissuundi: eesti grammatika uurimine tüpoloogilisest vaatenurgast, murrete nüüdisseisundi uurimine, foneetika ja fonoloogia uurimine, kõnekeele uurimine, semantika , vana kirjakeele uurimine, tekstiuurimine, arvutilingvistika , vestlusanalüüs.
Eesti Keele Instituut: murdeuurimine, leksikoloogia , keelekorraldus, kirjakeele grammatilise ehituse uurimine, soome-ugri keelte uurimine, kakskeelsed sõnaraamatud, etümoloogia sõnaraamatu koostamine, arvutilingvistika.
Tallinna Ülikool: sotsiolingvistika , keelepoliitika , koodivahetus , eeti keele õpetamise teoreetilised alused, eesti keele omandamine teise keelena, eesti õppijakeele korpuse koostamine, murded, keelevähemused, lastekeel, nimeuurimine
Võru Instituut: ajaloolise Võrumaa keele ja kohanimede uurimine, murdesotsioloogia.
Tallinna Tehnikaülikool: foneetika ja kõnetehnoloogia labor

Tegevusvaldkondi:

Eesti keele/kirjakeele ajalugu
Murrete jm keelevariantide uurimine
Sõnavara, semantika
Foneetika ja fonoloogia
Morfoloogia
Sünatks, morfosüntaks
Keelekorraldus
Teksti- ja vestlusanalüüs
Sotsiolingvistilised uurimussuunad: kakskeelsus , keelekontaktid, keelepoliitika, sotsiolingvistika, kvantitatiivne sotsiolingvistika, etnolingvistiline vitaalsus.
Suulise kõne uurimine
Keele omandamise uurimine
Arvutilingvistika, keeletehnoloogia

Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd.
Foneetika:

1879 esimene foneetika ülevaade: kvantiteedisüsteen, k, p, t ja g, b, d, suhted.
Paul Ariste: 1930ndad artikulatoorne foneetika. 1938 ettekanne foneetikakongressil kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkuse eristavad tähendusi. 1939 doktoriväitekiri „Hiiu murrete häälikud“, 1946 „Eesti foneetika“ (sisaldab ka fonoloogiat)
Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena. 2008 „Eesti keele foneetika I“ (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus)
Ilse Lehiste : supersegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst.

Fonoloogia:

Põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa, praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist.
Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, mitmed raamatud, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. „Eesti keele grammatika“, I, II
Tiit- Rein Viitso : läänemeresooma keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt. 2008 „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud“
Mati Hint : eesti keele astmevaheldus, prosoodia . „Häälikutest sõnadeni“, „Eesti keele sõnafonoloogia I“

Morfoloogia:

Diakroonia /sünkroonia; keele dünaamika/ staatilise seisnudi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne/normatiivne, teoreetiline/ rakenduslik lähenemine
Ülle Viks : sõnamuutmisprotsessi uurimine. Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaator. „Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia“
1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Idee Toomas Helbilt. Morfoloogiaosa autor Kristiina Ross , toimetaja Ülle Viks.
Martin Ehala : „Eesti keele suhtluslävi“, „Eesti keele struktuur“. A- ja B-tüvi, kahest tüvevariandist lähtuv vormisüntees.
Mati Hint: morfoloogia muutumine, kaasrõhu üldistumine 3.silbile.

Sõnamoodustus:

20.saj esiplaanil keelekorralduslik aspekt: kirjakeele sõnavara täiendamine ja korrastamine. Liidete tähenduse ja kasutuse ning ajaloolise kujunemise uurimine, liitsõnade uurimine.
EKG I sõnamoodustuse osa Reet Kasik ja Silvi Vare .
Reet Kasik: 1996 „Eesti keele sõnamoodustus“, on alustanud sõnamoodustuse tervikkäsitluse koostamist.
Silvi Vare: sõnaperede andmebaas ja sõnastik valmimas.

Süntaks:

Kooligrammatikad L. Kettuneni süsteemi põhjal.
1974 „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I“ Karl Mihkla jt. Põhjalik traditsiooniline kirjeldus, uued suunad maailma ja Eesti süntaksiuurimustes ei kajastu. Kriitika, moodsa süntaksikirjelduse vajadus.
1978 Huno Rätsep „Eesti keele lihtlause struktuur. Verbikesksed lausemallid“ sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb, millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale.
Mati Erelt : funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja , süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid. 1981“Eesti adjektiivisüntaks“ on alustanud süntaksi uue tervikkäsitluse koostamist
1993 „Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri“ lause põhitüübid, süntaktilised protsessid, modaalsete ja pragmaatiliste tähenduste väljendumine lauses jne.

Eesti leksikograafia: peamised sõnaraamatute tüübid; leksikograafia meetodid.
Eesti leksikograafia:

1637 H. Stahli grammatika, kus on sajaleheküljeline saksa-eesti sõnastik
1732 A. T. Helle keeleline käsiraamat. Selles sisaldus eesti-saksa sõnaraamat (üle 6000 sõna), mitu mõistelist sõnavalimikku (kuude ja tähtpäevade, kohanimede, taimede nimestik jm), vene ja slaavi laensõnade loetelu .
1869 F. J. Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamat“, mille II trükis 1893 oli juba umbes 60 000 sõna. See on 19. sajandi leksikograafia tippsaavutus.
Eesti Vabariigi aastail sai alguse eesti õigekeelsussõnaraamatute auväärne traditsioon ja pandi alused eesti oskusleksikograafiale (üksikud oskussõnastikud olid ilmunud varemgi).
1925 J. V. Veski „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” I osa, II 1930, III 1937 (raamatu lõpetas Muuk),
1933 Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” I tr , kokku 10 tr (kaht Stockholmi trükki arvestades 12),
Keele ja Kirjanduse Instituudis, praeguses Eesti Keele Instituudis valminud:
- „Õigekeelsuse sõnaraamat” 1960,
- „Õigekeelsussõnaraamat” I tr 1976 (kokku 4 tr),
- „Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999” ja
- „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”
- „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” 1988–2007
- teoksil on „Eesti murrete sõnaraamat” 1994–

Sõnaraamatute liike:

Samas või teises keeles

Tähenduse seletus

Grammatiline teave

Info leksikaalsete suhete kohta teiste sõnadega.

Päritolu kirjeldus

Info esinemissageduse kohta

Kirjeldav või normatiivne

Iga konkreetse sõnaraamatu tüübi saame nende tunnuste kombineerimisel.
Märksõnastiku ülesehitus võib olla: alfabeetiline, kirjeldust arvestav
Märksõnastik võib sisaldada: Kogu keele või mingi keelekuju sõnavara; Kõikide aegade või mingi ajaperioodi sõnavara; Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara

Semantika uurimismeetodeid ja tulemusi.
Põhisuunad: kognitiivne, fraseoloogia uurimine, grammatiseerumisprotsessid, tähenduste omavaheline seostumine, sõnarühmade semantiline kirjeldamine, kontrastiivsed uurimused, antropoloogiline ja tüpoloogiline uurimine, arvutilingvistika, keeleuuendus ja keelekorraldus
Uurimiskeskused: TÜ, EKI
Uurijad: Tiit-Rein Viitso, Mati Hint, Mati Erelt, Haldur Õim, Reet Kasik, Ülle Viks, Helle Metslang , ka Mart Remmel
Tööd: Renate Pajusalu (1999) „Deiktikud eesti keeles“, Katre Õim (2004) ,,Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast“, „Eesti keele seletav sõnaraamat“

Eesti keelekorraldus ja kirjakeele arendamine 19.−21. sajandil.
Eesti kirjakeelele panid aluse baltisaksa pastorid
Vaidlusi kirjakeele probleemide üle:

piiblikonverents Liepa mõisas 1686
Tartu ja Tallinna keele valik XIX saj alguses
vana ja uue kirjaviisi võitlus 1860. aastatel

30.06.1872 Eesti Kirjameeste Seltsi koosolek
Jakob Hurt: Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi. Tartu 1864.

Keelekorraldus:

eesti keel kui rahvuslik väärtus, jumalast inimestele antud
eesmärgiks ühtne kirjakeel (Tallinna keele alusel)
kollektiivse otsustamise põhimõte ( EKmS )
esikohal keeleajalooline põhimõte (hää)
selguse ja eristuse tähtsus (h- sõna alguses jm)
eesti keele rikkuse taotlemine
kõige aluseks on rahvakeel

Keel:
Karl August Hermann (1851-1909): „Eesti keele Grammatik” 1884
Ado Grenzstein (1849-1916): „Eesti Sõnaraamat” 1884
Johannes Voldemar Veski (1873-1968): 1901-14 Tallinnas ajakirjandustööl, 1914-21 Eesti Kirjanduse Seltsi teaduslik sekretär
Johannes Aavik (1880-1973): 1901-02 Tartu ülikoolis, 1902-05 Nežini ajaloo-filoloogiainstituudis, lõpetas 1910 Helsingi ülikooli cand. phil . kraadiga romaani filoloogias
Ühiskond:

1905.-07. a revolutsioon
Eestimaa Rahvahariduse Selts (aug 1906)
Eesti Kirjanduse Selts 1907

Tapa koosolekud . Järgmised keelekonverentsid:

II konverents Tartus 25.09.1909:
- sõnaalgulise h küsimus (130 sõnaga loend)
- muud üksikküsimused (päev, herra, väike; katuksed > katused, kullassep > kullassepp)
III konverents Tallinnas 10.06.1910:
- mitmuse osastav (juttusid, mitte juttusi v jutte )
- lühike sisseütlev meele, keele
- tugevas astmes olev kääne (kurbana)
- elasivad > elasid
- tehtakse > tehakse
IV konverents Tartus 31.05.1911:
- võõrpärisnimede kirjutamine
- võõrsõnade transkribeerimine
- sihitise kasutamise reeglid

Pärast Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekut 1872 tuldi uuesti tagasi kollektiivse keelekorralduse idee juurde
- ülemaalise keelekongressi asemel asjatundjate komisjon
- 1918. aastast jäi ainsaks keelekoguks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond
Ühendas nii Tallinna kui ka Tartu keelemehi, ajakirjanikke, kultuuritegelasi, õpetajaid jt
Jäi tulevaste keelekorraldajate jaoks eeskuju andnud keelesündmuseks
- katse tartlasi ja tallinlasi uuele mõttevahetusele ärgitada 1978. a Tapa keelekonverentsil

J. V. Veski, J. Aavik, Elmar Muuk, Kaarel Leetberg, keeletoimkonnad, keelekomisjonid, Henn Saari , Tiiu Erelt
Keeletoimkonna otsuseid 1993-2008:

algustähe ja jutumärkide reeglistik 1994
numbrite kirjutamine 1994, kuupäevafraas õigusaktides 1995
rõhuliite (-ki, -gi) õigekiri ž ja z järel 1995
tekstilõikude eristamine 1995
kaupade nimetamine 1998
morfoloogiaotsuseid 1994-1997 (magistrant, korsten , aula, politseinik , põhiarvsõnade käänamine jm)
nimekorraldus (Eesti ja väliskohanimed, ümberkirjutusreeglid, võõrnimede hääldus)
[vahekokkuvõte: Kirjakeele teataja II 1993-2000. ES 2000]
jaapani sõnade kirjutamisest 2008
Internet ja internet 2008
peale ja pärast 2009

Väljaanded: ÕS, „Eesti keele ortograafia“, „Eesti keele käsiraamat“, „Eesti keele grammatika“, „Kirjakeele teataja“, „Keelenõuanne soovitab“, „Eesti keelekorraldus“, „Keelehääling“
Keelekorralduse roll nüüdisühiskonnas:

Selgitada keelekasutajale keeles peituvaid võimalusi (rikkusi) ja eri keelenähtuste stiiliväärtusi, õpetada neid kasutama.
Pakkuda ühtse keelekuju abil kõigile keelekasutajatele võrdseid võimalusi ühiskonnaelus osaleda.
Hoiduda keelamisest ja käskimisest (selleks on tõsise vajaduse korral teised ametiasutused ja isikud).
Leida sobiv tasakaal keele kui suhtlusvahendi muutumise ja keele kui ühiskonna mälu hoidja püsimise vahel.

Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid.
Keelekorralduse eesmärk Eestis on tagada eesti keele kui riigikeele ja ülemaalise suhtluskeele täisväärtuslik toimimine kõigil elualadel. Selleks on vajalik ajaga kooskõlas hoida keelereeglid, luua uut oskussõnavara, anda nimesoovitusi ja teha heas mõttes keelepropagandat.
Keelekorraldus tähendab keele arengu teadlikku suunamist, keelereeglite ja soovituste väljatöötamist. Soovitusi annab Emakeele Seltsi keeletoimkond. Keelehoole hõlmab praktilist tegevust keelekasutuse parandamiseks: keelenõuandeid, hea keele propageerimist, tekstide toimetamist, keelehooldekursusi jne. Keelenõu annavad Eesti Keele Instituudi keelekorraldusosakonna töötajad, kellele see on üks tööülesandeid. Põhilised tööd on järgmised:
Standardimise meetodeid

Autokraatia
- Mõjukas üksikisik teatab , kuidas on õige
Demokraatia
- Kindel asjatundjate rühm lepib kokku
Rahvademokraatia
- Kõik asjast huvitatud võivad osaleda kokkuleppimises
Anarhia
- Sõnastikutöö on deskriptiivne

Autokraatia
Mis?

Mõjukas üksikisik
teatab, kuidas on õige
Standarditakse tähendusi või nimetusi
Standardimine määrab fikseeritud koodi

Alus

Tegijal on jõudu
Keel on fikseeritud kood

The Timesi peatoimetaja
Läti akadeemia keeletoimkonna juht
MSi kvaliteedikontrollija
Ainsa (või parima) sõnastiku autor

+/-

Tulemust teoreetiliselt
lihtne saada
Praktikas vähem lihtne
Juhuslik, sõltub ühe isiku pädevusest, kättesaadavusest jne

Demokraatia
Mis?

Kindel asjatundjate
rühm lepib kokku
Tähendusi või nimetusi
Standardimine määrab fikseeritud koodi
VÕIB kujundada konventsiooni

Alus

Tegijal on jõudu
Keel on tõenäoliselt pigem fikseeritud kood

ESi keeletoimkond
Standarditöörühm

+/-

Koosseisu lihtne vaidlustada
Teoreetiliselt võib demokraatia olla ehtne
Töömahukas
Aeglane
Jäigavõitu

Rahvademokraatia
Mis?

Kõik asjast huvitatud
võivad osaleda kokkuleppimises
Standarditakse pigem tähendusi
Standardimine aitab kujundada konventsiooni

Alus

Metasuhtlus toimib
Keel on pigem suhtlusvahend

Kogukonnatõlked
Wikipeedia, Wiktionary

+/-

Koosseisu ei saa vaidlustada
Eriarvamused võivad minna lõputuks
Samad teemad tulevad uuesti

Anarhia
Mis?

Sõnastikutöö on
deskriptiivne
Kõik keele kasutajad osalevad
Pigem tähendusi
Standardimine (?) kirjeldab konventsiooni

Alus

Suhtlus toimib
Keel on suhtlusvahend

Kõnekeel
Släng
Teadliku korralduse eelne aeg

+/-

Tulemuse saab kohe
Mõistmisraskused?
Ühiskonna killustumine?
Korra häving

Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad .
Dialekt – keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja /või teatud sotsiaalse rühmaga. Kohamurde sünonüüm. Kirjakeeleta pisikeeled.
Keel – ei ole lingvistiline mõiste, mingit keelt peetakse keeleks poliitiliste, geograafiliste, ajalooliste, sotisoloogiliste ja kultuuriliste põhjuste tõttu.
Geograafiline murdeala – ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult. Küladevahelised erinevused. Mingi geograafilise piirkonna erinevate äärealadel pakinevad murded ei ole alati vastastikku mõistetavad, kuid kuuluvad vastastikuse mõistetavuse ahelasse. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad erinevused.
Sotsiaalne murdeahel – eri sotsiaalsed klassid kasutavad eri keelekujusid.
Autonoomia – iseseisvus
Heteronoomia – sõltuvus
Dialektide jagunemine:

Sotsiolektid e sotsiaalmurded

Regionaalsed dialektid e kohamurded
Suhtlusvõrgustik – rühm inimesi, kes suhtlevad rohkem samasse võrgustikku kuuluvate inimestega kui väljaspool võrgustikku olevate inimestega. Võrgustike abil saab kirjeldada inimestevahelisi suhteid. Inimestele on peale surutud võrgustiku käitumisnormid – suletud võrgustikku kuuluvate inimeste keel on sarnane. Tihedad mitmetasandiliste suhetega võrgustikud toetavad vähemuskeele säilimist.
Uurimissuunad:
Dialektoloogia: teoreetilise keeleteaduse võrdlev-ajalooline meetod: keel muutub kindlate häälikumuutuste reeglite alusel. Põhimeetod keelenähtuse leviku täpne kaardistamine: fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs.
Diakrooniline e ajalooline murdeuurimine: lähtub murrete arengust. Keeleajalooline pool: murdeid võrreldakse algkujudega.
Dialektromeetria: murdejoonte territoriaalne levik, murrete kaugus üksteisest ja murdeliigendus . Statistilised analüüsid. Eelkõige sõnavarasuhted.
Sotsiolingvistika: uurib keele ja ühiskonna vahelisi seoseid . Kesksel kohal on kõneleja ja nende päritolu. Tegeleb ka keele kasutustüüpidega suhtlussituatsioonis. Kvantitatiivne ja kvalitatiivne meetod. Suhtlusvõrgustike analüüs. Võrgustikuanalüüsi eesmärk: leida, mil määral mõjutavad erinevad võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise varieerumist ja muutumist (sh keelelise käitumise).

Vana kirjakeele varasem uurimislugu.

J. S. F. Boubrig: ühise kirjakeele vajaduse tõstatamine; eeskuju soome keelest
D. H. Jürgenson (esimene eestlasest lektor) – loengud eesti kirjanduse ajaloost, k. a ülevaade varasemast kirjasõnast. Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna – Stahl; 2) Stahl – 1715. a UT; 3) 1715–1817 (O. W. Masing „ Maarahva nädalaleht“); 4) 1817–1840. aastad.
F. R. Faehlmann. Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav “raamatumurre”. Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust.
Mihkel Veske: artikkel Stahli teosest “Hand- und Hauszbuch” (1881).
Karl August Hermann – õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast.
Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest.
Andrus Saareste – hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: “Piibli keel ja rahvakeel”, “Eesti keel XIII–XVI sajandil”, “Eesti keel Rootsi-Poola ajal”; üksikallikate kohta nt “400-a vanune keeleline leid Eestis” (1923), “Wanradt-Kõlli katekismuse keelest” (1930), “Agenda Parva (1622) keelest” (1938). (tuleb kindlasti teada!)Koos A. R. Cederbergiga on A. Saareste avaldanud kogumiku “Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi” I–II (1927; 1929–1931).
Julius Mägiste – põhjalikke käsitlusi vanade tekstide sõnavara ja grammatika kohta. Lõpetamata jäänud eesti vana kirjakeele sõnaraamat (628 + 107 lk, käsikirja koopia olemas TÜ vana kirjakeele uurimisrühmas). Vana kirjakeele andmeid kasutab etümoloogilistes artiklites. Käsitlus “Possessiivsufiksite rudimentidest eestis, eriti vana eesti kirjakeele (1520—1739) adverbides ja muudes partiklites” (välja antud 2000).Grammatikaalaseid artikleid: “Eesti saama- futuuri algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest” (1936). Etümoloogia sõnaraamat – on väljaantud, kui siiski poolik, ühtegi Mägiste etümoloogia sõnaraamatuga võrreldavat etümoloogia raamatut eestis ei ole.
Mihkel Toomse – käsitlus 1739. a piibli vokaalide kvantiteedi märkimise traditsiooni kujunemisest (1939).
Paul Ariste – uurinud ennekõike saksa ja vene laensõnu vana kirjakeele tekstides, nt käsitlused “Georg Mülleri saksa laensõnad” (1940), “Saksa laensõnadest 16. sajandi eesti kirjakeeles” (1940), “Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles” (1958), “Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles” (1963), “Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles” (1981). (oluline)
Arnold Kask – kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: “Eesti kirjakeele ajaloost” I—II, “Eesti murded ja kirjakeel” (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna “Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles” (1958). Olulisi artikleid: “Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest” (1949), “Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel” (1953), “Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest” (1955), “Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani” (1956).
Aino Valmet – kandidaadiväitekiri “Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524—1867)” (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). (ei ole väga oluline)
Paul Alvre – hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest ( 1971 , 1973, 1974, 1975, 1983), vana kirjakeele küsisõnadest (1976, 1978, 1997), pronoomenite morfoloogiast (kes 1977; mis 1987), adverbidest paraku; paremini; veelaks; subi, suda ~sutta; mispärast~seepärast jt (1978, 1979, 1984); arhaismidest (hüüs~hüis) (1978), üxigka (1983), lind ‘linn(us)’ (1999).

Vana kirjakeele uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd).
Tänapäevane uurimisseis:

Huno Rätsep – sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda keelepoliitilistest seisukohtadest (1989). Etümoloogiline sõnaraamat pooleli .
Jaak Peebo – uurinud põhiliselt tartu keele varasemat perioodi, k.a Wastse Testamendi keelt). Kandidaadiväitekiri Kreutzwaldi “Kalevipoja” sõnavarast.
Valve-Liivi Kingisepp – sõnavara uurija ( vanimate tekstide sõnavara, O. W. Masingu sõnavara, H. Gösekeni sõnavara – leksikograafia).
Heli Laanekask – 19. sajandi eesti kirjakeele uurija. Artiklites kesksel kohal ühise kirjakeele taotlemise problemaatika , baltisaksa estofiilide keeleliste ideede kujunemine. Oluline on tema ülevaateartikkel eesti kirjakeele perioodidest (EE 11. kd; väitekiri). Doktoritöö “Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.—19. sajandil” (2004).

TÜ vana kirjakeele uurimisrühm
Tegutseb alates 1995. aastast, sellest ajast alates loodud elektroonilisi kogusid, mille eesmärgiks on talletada läbilõige peaaegu 400-aastasest keele- ja kultuuriloost (16. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani).
Liikmed: Külli Prillop, Pille Penjam , Kristel Ress, Valve-Liivi Kingisepp, Külli Habicht + üliõpilased kui tekstide sisestajad (BA Piret Sõmermaa); märgendajad (BA Piia Taremaa, BA Aune Esinurm).
TÜ vana kirjakeele töörühma publikatsioone

“Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997)
„Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000)
“ Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika ” (2002)
“Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?” (2002)

EKI

Kristiina Ross – mitmekülgne uurija: piiblitõlke ajalugu, heebrea laensõnad. Uurimusi nii sõnavara kui ka morfoloogia kohta. Ülevaatekirjutisi, uudseid seisukohavõtte.
Külli Kuusk – sõnavara (magistritöö piibli õnnis-tuletiste seosest lähteterminitega, 2005)
Heiki Reila – valmimas doktoritöö Uue Testamendi nn Stockholmi käsikirja kohta
Annika Kilgi – magistritöö morfoloogilise mõtte arengust eesti vanemates grammatikates (2007), koostamisel doktoritöö esimese täispiibli (1739) verbimorfoloogia kohta.

EKIs koostatud raamatuid vanade tekstide kohta:
Allikmaterjali taaspublitseerimine: 1686. a Wastne Testament (2001), Eduard Ahrensi grammatika, artiklid + tõlge (2003), A. Thor Helle grammatika + tõlge (2006), Virginiuste Vana Testamendi tõlke osad (2003), Uue Testamendi tõlkekäsikirjade publikatsioon (2007).
Viimase aja põhilised uurimisvaldkonnad

Morfofonoloogia: K. Prillop
Morfosüntaks: K. Habicht
Süntaks: P. Penjam, R. Klettenberg
Leksikograafia: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (kollektiivsed sõnastikud), K. Ress, V.-L. Kingisepp
Leksika: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm
Tõlkeküsimused: K. Ross, H. Reila, K. Tafenau , H. Laanekask

Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus.

Pikka aega jaotus: kirjakeel-kõnekeel-murre
Kõnekeel=argikeel, vigane , halb, lohakas jne

Süsteemne uurimine 1990.aastatest:

Suuline keel on omaette register, mis jaguneb alamregistriteks
Meedium : otsesuhtlus, telefonisuhtlus , raadio/telesuhtlus, arvutisuhtlus
Argine ja avalik suhtlus
Dialoog ja monoloog
Erineva murdetaustaga variandid
Erineva sotsiaalse taustaga variandid
Kvantitatiivne sotsiolingvistiline analüüs: keelestatistika, sõnade ja sõnavormide kasutussagedused korpuse põhjal. Nt nud/nd, sina/teie, h hääldus, kaudne kõneviis.
Kvantitatiivne analüüs: vestlusnalüüs ja suhtluslingvistika. Nt partiklid ja nende rollide suhtluses , parandussüsteem ja selle kasutus eesti keeles, keelekasutus dialoogis : küsimused ja vastused, soovid ja kostused, tagasiside, telefonikõnede alustamine.
Suhtluslingvistika: keel on esmajoones suhtlusvahend, tema struktuur on kujundatud vastavalt sellele. Inimesed järgivad suhtluses teatud norme, analüüsi eesmärgiks on need normid leida. Normi järgimine ei ole kohustuslik. Normi rikkumist vormistatakse normist erinevalt ja tajutakse. Keskne uuritav nähtus on suhtlustegevus. Kirjeldatakse, mida suhtlejad ütlevad ja teevad, välditakse psühholoogilisi, seletatavaid kirjeldusi.

TÜ suulise eesti keele korpus:

Kogutud 1997.aastast
Ca 360 tundi (= ca 2 mln sõna)
Transkribeeritud ca 1,5 mln sõna, täppis ca 700 000 sõna
Kõnekorpused on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud korpused
Avatud korpus, st ei ole ette nähtud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama
Liigenduse aluseks 3 keelekasutust mõjutavat parameetriarühma:
- Suhtlejate sotsiaalne ja dialektiline taust
- Suhtluse omadused, mis annavad kokku registri
- Suhtlusvaldkond, mis on seotud kindlate situatsioonitüüpidega.

Kasutamine:

Korpus jaguneb eri piirangutasemetaga alaosadeks
Uurijad saavad kasutada suuremat osa salvestusi teadus- ja õppe-eesmärkidel
Kasutajad peavad allkirjastama konfidentsiaalsuskohustuse
Otsingumootor sõnavormide leidmiseks.

Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga.

Süntaks: keskne erinevus suulise ja kirjaliku keele vahel. Morfosüntaks on kirjas ja kõnes sranane. Eneseparandused. Eripärased lausekonstruktsioonid.
Kõnesüntaks: sidendite erinev paigutus , edasilükkamised, ümbertegemised, sulatused, üldlõpp+ seletus, sabalisanudsed pärast lausepiiri, et-otsene kõne.

Partiklid: Annavad teada, mida kuulajal on oodata algavas voorus: ütlen uuesti ümber: et; esitan põhjuse, seletuse : et, kule, vata; vahetan teemat: nii, kule, ota; lähen vestluse peateelt kõrvale: või, ota, ei jah; lähen peateest kõrvale, alustan ümbertegemist, küsin arusaamatu/üllatava asja üle: või, ei jah

Sõnavara: argine ja avalik
Suuline kõne on hoiakulisem, spontaanne, vahetu, valdavalt dialoog (polüloog). Suulises kõnes esineb valehääldusi, üneemide kasutamist, dialoogipartikleid jne, intonatsioonid, pausid, rõhk, tempo, naer/ venitused jne, hääle kvaliteedi muutus, sisse- ja väljahingamised, pealerääkimine.

Släng ja selle uurimine. Slängi sõnavara allikad.
Släng ja selle uurimine

Algus 1920. aastatel
sõnavara kogumine üksiksõnade kaupa
õpilaste, üliõpilaste, kurjategijate släng
Mai Loog . Esimene eesti slängisõnaraamat 1991
Uno Ilm. Kurjategijate släng. 1992
Noorte släng 1992

Släng

Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara ( Tender 1994).
Antikeel (= släng) on allkeel, mida kõnelevad ühiskonnas marginaalsetel positsioonidel olevad ja tihti seadusest väljapoole jäävad rühmad (vt Montgomery 1995: 96–104).
Eripärane sõnavara
sotsiaalne släng (nt kooliõpilaste keel: esta, mata jms)
mitteametlik erialaterminoloogia (nt arvutiterminid)
Seostub pigem situatsiooni ja registriga

Valdkonnad

asjad, kohad, teemad jms, mis on kasutajarühma elus olulised
koolis kesksed teemad Loogi järgi:
- tüdruk, poiss, rumal inimene, eri stiili noored
- alkohol , joomine, purjusolek, õlu, joodik, toit, raha
- seks, suguelundid
- kool/õppeained
suhtlusfraasid: mine ära, tervitus , hüvastijätt
hinnangud : vahva, vilets
kehaosad: tagumik , rinnad, nägu
rõivad: jalanõud
biotoimingud/tabutoimingud: väljaheited

Allikad

raie ehk abstsisioon: resto, süst, võim
tuletus : -kas, -a, -e, -s jt: Pillekas, jota, kohve, kots
laenamine võõrkeeltest: inglise, soome, vene: stoori, boifrend, tsau
ülekantud tähendus, keelemäng, metafoor ja personifikatsioon: kapsauss, atleet , Pekka
lühendid: TIPP, kurjategijate tätoveeringud
tähemäng ehk logogriif (häälikute ärajätt, lisamine või ümbertõst): barakkstiil, pikapäkk, möladraama
metatees: perutava hobuse norse, lank on puhe
kontraktsioon: Marjustin, ajamatjus

Õpilassläng 1920/30 ja 1990. aastad

Tavaliselt peetud kiiresti muutuvaks, osa sõnavarast väga püsiv
Paks inimene: trulla, tünn
Rumal inimene: oh-oo, oh-oh
Liited ja sõnad:
-a: mata, jonna
-ka: inka
-noi: kehvnoi

Arvutilingvistika ja keeletehnoloogia (põhilised tegevussuunad, rakendused, uurimiskeskused).
Põhilised tegevussuunad: formaalsed grammatikad, algoritmid ja programmid loomuliku keele analüüsiks ja töötlemiseks, keeleressursid;
Rakendused:: õigekeelsus ja stiili kontroll, grammatikakorrektor, sisukokkuvõtja, infootsingusüsteem, inimkeelne dialoog arvutiga, suulise kõne süntees ja tuvastus, masintõlge, automaatne morfoloogiline analüüs, keelekorpused, leksikonid, andmebaasid
Uurimiskeskused: TÜ arvutilingvistika uurimisrühm, TÜ keeletehnoloogia uurimisrühm, TTÜ foneetika ja kõnetehnoloogia labor, Eesti Keele Instituudi keeleteaduse ja – tehnoloogia osakond
11

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 76 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-12-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

76 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

KatrinKata Õppematerjali autor

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

eesti keele uurimine

Sarnased õppematerjalid

doc

Nimetu

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet

Kategoriseerimata

doc

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

KORDUSKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Uurali soome-ugri läänemeresoome keeled. Kujunes 13.16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel 2. Eesti keele sotsioperioodid. 1) Kuni 13. sajandini 2) 13.16. sajandini 3) 16/17. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni 4) 18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni 5) 1860.70. aastad 6) 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 7) Aastad 1914/201940/44 8) Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni 9) 1980. aastate lõpust alates 3. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud.

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-urgi keelerühma läänemeresoome keelte hulka. Kujunes 13.-16. sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise teel. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. Heinrich Stahl ,,Anführug zu der Ehstnischen Sprache" (1637): esimene eesti keele kirjeldus. Raamat saksa keeles, keele õpik iseseisvaks õppimiseks. Õigekirjutus ja vormiõpetus; terminite selgitusi pole. Käsitleb saksa ja eesti keele ühisjooni, erinevused on kõrvale jäetud. Ei esita käänd- ega pöördsõnade muutmistüüpe, vaid osutab, et sõnad käänatakse ja pööratakse ühtmoodi. Tähestik saksakeelne, sinna kuuluvad ka c, f, x ja z. Pikka vokaali tähistan h-ga. Artiklid üx ja se. 6 käänet.

Eesti keel

doc

Eesti keele vaheeksami kordamine

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi

Eesti keel

doc

Ülevaade eesti keele uurimisest

Ülevaade eesti keele uurimisest Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne

Eesti keel

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni

Eesti kirjakeele ajalugu

doc

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus

Eesti keele ajalugu

odt

Eesti murded Referaat

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium Eesti murded Referaat koostas Maia Kirillova juhendas õp. Silvi murulauk September 2011 Sisukord: 1.Sissejuhatus.............................................................................................. 2.Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002..........

Eesti keel

Rohkem sarnaseid