Hormoonid (2)

Hormoonid Hormoondi on bioaktiivsed endogeensed ained, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajaliku muutuse tekitamiseks märklaudraku tasandil ja mille sidmiseks on märklaudrakul spetsiifilised retseptorid .
Hormooni loomus · Ülikõrge aktiivsus, lühike eluiga (kilpnäärme hormoonid mõned sekundid , osad mõned minutid , tunnid (nt. steroidsed hormoonid), kilpnäärme hormoonidel nädal), väga spetsiifiline toime · Vaid hormooni vaba vorm on bioaktiivne · Sünteesi kontrollib negatiivne tagasisidestus (hormooni taseme tõus veres mõjutab KNS ja süntees pärssub) · Erinev toimespetsiifilisus (kilpnäärme hormoonid toimivad kõikidele rakkudele, FSH vaid sugunäärmetele) · Hormoonregulatsioon on vahendatud, st toimub ensüümide aktiivsuse ja/või sünteesi mõjutamise teel ( hormoon on regulaator , mitte inhibiitor ega aktivaator ) · Hormonaalregulatsiooni summaarne efekt on organismi homeostaasi säilitamine (neurohumoraalne regulatsioon )
Retseptorite põhijooned · Liitvalgud (valguline+mittevalguline osa, tavaliselt süsivesik) · Kõrgspetsiifilisus (võtab vastu vaid kindla hormooni) · Kõrgafiinsus (võtab hormooni vastu juba väga väikeses kontsentratsioonis) · Küllastatusenomen (kui on 10 retseptorit, siis võtab vastu 10 hormooni, mitte rohkem) · Dünaamilised süsteemid (füsioloogilistes tingimustes retseptorite arvud muutuvad ­ tähtis hormonaalsete preparaatide väljastamisel)
Rakkudevahelisi regulatsioonivariante · Endokriinne signalisatsioon : endokriinrakus sünteesitud ja sekreteeritud SM viiakse verega märklaudraku retseptoritele (a) · Parakriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja sealt sekreteeritud SM difundeerub naaberraku retseptoritele (b) · Autokriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja sealt sekreteeritud SM seostub sama raku retseptoritele (c) · Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmetes sünteesitud ja rakuvaheruumi sekreteeritud SM ( mediaator , transmitter liigub sünaptilise vedelikuga märklaua juurde (d)
Signaali ülekande toimumine · signaalmolekul · retseptorid · kaskaad · metaboolne vastus
Signaali ülekande üldjooned · Ülikõrge efektiivsus ­ neid on vaja vaid nano - ja pikogrammides · Signaali ülekanne algab signaalmolekuli seostumisega märklaudrakkude spetsiifiliste retseptoritega. Retseptorid on: kompleksmolekulid, kõrgspetsiifilised, kõrgafiinsed, pole staatilised süsteemid, küllastatusfenomeniga. · Kõikvõimalike tagasisidestuse esinemine (lühikesed/ otsesed ,pikad, neg, pos) · Signaali realiseerumine, · Signaal võimendub kaskaadses süsteemis ülekandumisel võimsalt · Suhteline lühiajalisus. Signaalmolekule sekreteeritakse kiiresti ja metaboliseeritakse kiitresti. · Signaalmolekule iseloomustab kõrge struktuur-spetsiifilisus: väike muutus molekuli ehituses võib tunduvalt muuta signaalmolekuli bioaktiivsust.
· Bioaktiivne on vaba hormoon : hormooni seostumine kandurvalkudega ­ see pehmendab hormonikoguse järske muutusi hormoonide sekretsioonis ja metabolismis toimuvate füsioloogiliste nihete korral (nt rasedus) · Hormoonide sünteesi kontrollitakse negatiivse tagasisidestuse printsiibil ­ tema kontsentratsiooni tõus veres nõjuta KNS ja vastava hormooni süntees pärssib. · Hormoonid erinevad toimespetsiifiliselt ­ nt kilpnäärme hormoonid toimivad org-mi kõikidele rakkudele, FSH aga ainult sugunärmetele · Hormoonregulatsioon on vahendatud - nad ei ole aktivaatorid /inhibiitorid, vaid regulaatorid · Hormonaalregulatsiooni summarväljund on organismi homeostaasi säilitamine ­ peab säilituma protsesside tasakaal ja peab olema välditud süsteemi põhiomaduste küralekalded.
Klassifikatsioon 1. Kui võtta aluseks keemiline ehitus: aminohappehormoonid, peptiidhormoonid , valkhormoonid, steroidhormoonid , vitamiin D hormoonvormid, eikosanoidhormoonid, retinoidhormoonid. 2. Sünteesi koha järgi ­ pankreas: glükagoon, insuliin , hPP ­ neerupealisesäsi: dopamiin , adrenaliin ­ kilpnääre: türoksiin, trijodotüroniin 3. Retseptori järgi - retseptor asub raku sees - retseptor asub plasmamembraani pinnal 4. Toime järgi - universaalse toimega: kasvuhormoon , kilpnääre hormoonid - suguhormoonid: androgeenid ja östrogeenid ­ kontrolliad teiste hormoonide sünteesi: ­ hüpotalamuse hormoonid: staniinid ja liberiinid (kontrollid hüpofüüsi) ­ hüpofüüsi hormoonid: reguleerivad endokriinnäärmete talitlust ­ kontrollivad metaboolseid protsesse ­ Ca/P metabolismi reguleeritavad ( kaltsitriool ) ­ vee ja mineraalainete metabolismi kontrollivad
Endokriinnäärmed · Hüpotalamus · Hüpofüüs · Käbinääre (epifüüs) · Kilpnääre ja kõrvalkilpnäärmed · Harknääre (tüümus) · Pankrease (endokriinosa) · Neerupealised · Munasarjad ja seemnesarjad
Hormoonide klassifikatsioon · Aminohappehormoonid, peptiid - ja valkhormoonid (nt. angiotensiin II) · Steroidhormoonid (steraantuum), vitamiin D hormoonvormid · Eikosanoidid (prostaglandiinid, tromboksaanid, leukotrieenid), endokannabinoidid (sisuliselt rasvhapete derivaadid ) · Retinoidhormoonid (vitamiin A)
Aminohappe-, peptiid- ja valkhormoonid · Hüpotalamuse hormoonid o Liberiinid, statiinid ( peptiidid ) · Hüpofüüsi hormoonid o Somatotropiin , kasvuhormoon (STH, GH) (valk) o Adrenokortikotropiin ( ACTH ) (valk) o Melanotropiinid o Arg- vasopressiin (ADH), oksütotsiin (peptiidid) · Pankreas o Insuliin, glükagoon ( valgud , polüpeptiidid) · Neerupealisesäsi o Dopamiin
Steroidhormoonid ( sünteesitaksek olesterooli baasil) · Neerupealisekoor o Glükokortikoidid ( kortisool , kortikosteroon, kortisoon,) o Mineralokortikoidid ( aldosteroon , 11-desoksükortikosteroon) · Munasarjad o Östradiool, östriool, östroon · Plantsenta o Progesteroon , östrogeenid · Munandid o testosteroon · Neerud o kaltsitriool
Eikosanoidid (rasvhapete derivaadid) 20-C PUFA-de (eikosapolüeenhapete) oksüderivaadid · Prostanoidid (prostaglandiinid, PH; tromboksaanid, TX) (tsüklilised) · Leukotrieenid (LT) (atsüklilised) · Hüdroksüeikosatetraeenhapped ( HETE) (atsüklilised)
Asendamatud rasvhapped alfa- linoleenhape (-3) ja linoolhape (-6) baasil sünteesitakse teised pikema ahelaga küllastamata rasvhapped. Näiteks n-6 arahhidoonhape , n-3 eikosapenteenhape e. timnodonaat konkureerivad ensüümide vahel, mistõttu peaks olema tasakaal. Artriidi puhul soovitatakse põletikulist protsessi maha suruda (arahhidoonhapet).
Endokannabinoidid (rasvhapete derivaadid) Hasis ja marihuaana sisaldavad kannabinoide. 1940. a. avastati inimkehas kannabinoidretseptorid. Sellega reageerivad N- arahhidonoületanoolamiin ehk anandamiid jt.
Retinoidhormoonid · A1 derivaat
Hormoonid metabolism regulaatorid (toime järgi klassifitseerimine) · Hüpofüüsi ja teiste endokriinnäärmete talitluse reguleerimine (liberiinid, statiinid, ACTH, TSH, jt.) · Kasvu ja üldarengu reguleerimine (STH, kilpnäärme hormoonid, androgeensed hormoonid) · Sugulise arengu ja menstruaaltsükli regulatsioon (androgeenid, progestiinid , östrogeenid, platsenta hormoonid, jt) · Süsivesikute metabolism: veresuhkru taseme regulatsioon (insuliin, glükagoon, adrenaliin, glükokortikoidid) · Lipiidide metabolism (adrenaliin, glükagoon, glükokortikoidid, insuliin) (adrenaliin, glükagoon, glükokortikoidid, insuliin) · Aminohapete metabolism (glükokortikoidid, androgeensed hormoonid, insuliin, kilpnäärme hormoonid) · Vee ja mineraalainete metabolism (ADH, atrionatriureetilised peptiidid, aldosteroon, angiotensiin II, endoteliinid) · Ca ja P ainevahetus (PTH, kaltsitriool, kaltsitoniin ) · Seedekulgla talitlus (gastriinid, sekretiinide perekond, koletsüstokiniin, hPP, histamiin jt) · Kehamass ja söögiisu (lepiin, NPY, CCK-8, grehlin) · Erütropoees ( EPO) · Valulävi (endorfiinid, enkefaliinid, jt) · Käitumise ja heaoluga seotud reaktsioonid (serotoniin, melatoniin , dopamiin jt.)
Signaali ülekande rajad (retseptori asukoha järgi) · tsütoplasmaatiliste retseptorite rada (hormoon peab läbima rakumembraani, aktiivne on hormoon-retseptor kompleks ) · cAMP rada · cGMP rada · inositoolfosfaadi /diatsüülglütserooli rada · türosiini kinaasi rada · hormoon-tundlike ioonkanalite rada
Neurohormonaalse regulatsiooni põhiaspektid · Ühtne, terviklik, mitmeti reguleeritud süsteem homeostaasi tagamiseks · Hormonaalse signaali tekke algpõhjus on vastuvõetud välis- või sisesignaal · Hormoonide produtseerimine pole pidev, vaid dünaamiliselt muutuv · Hüpotalamuse, hüpofüüsi tagasagara , neerupealisesäsi hormonaalne aktiivsus on KNS kontrolli all. · Hüpofüüsi eessagaral on keskne roll, sest tema hormoonid reguleerivad märklaudendokriinnäärmete talitlust · Signaal võimendub kaskaadsüsteemina, tagades paljude märklaudrakkude üheaegse ja efektiivse mõjutamise · Signaali ülekanne peab tagama adekvaatse rakusisese metaboolse vastuse.
Hormoonid metabolismi regulaatorid · hüpofüüsi ja teiste endokriinnäärmete talitluse teguleerimine (liberiinid, statiinid, ACTH, TSH jt) · kasvu ja üldarengu reguleerimine (STH, kilpnäärme hormoonid, androgeensed hormoonid) · sugulise arengu ja menstruaaltsükli regulatsioon (androgeenid, progestiinid, östrogeenid, platsenta hormoonid, jt) · süsivesikute metabolism: veresuhkru taseme regulatsioon (insuliin, glükagoon, adrenaliin, glükokortikoidid) · lipiidide metabolism (adrenaliin, glükagoon, glükokortikoidid, insuliin) · aminohapete metabolism (glükokortikoidid, androgeensed hormoonid, insuliin, kilpnäärme hormoonid) · vee ja mineraalainete metabolism (ADH, atrionatriureetilised peptiidid, aldosteroon, angiotensiin II, endoteliinid) · Ca ja P ainevahetus (PTH, kaltsitriool, kaltsitoniin) · seedekulgla talitlus (gastriinid, sekretiinide perekond, koletsüstokiniin, hPP, histamiin, jt) · kehamass ja söögiisu (leptiin, NPY, CCK-8, grehlin jt) · erütropoees (EPO) · valulävi (endorfiinid, enkefaliinid, jt) · käitumise ja heaoluga seotud reaktsioonid (serotoniin, melatoniin, dopamiin jt) Hüdrofoobsete lipiidlahustuvate signaalmolekulide retseptorid (rakumembraani läbivad hormoonid) · steroidhormoonid · vitamiin D hormoonvormid · retineenhape · T4, T3 Hormoon ehk signaalmolekul transporditakse transportvalguga. Pärast selle vabanemist läbib rakumembraani. Kui tekib hormoon-retseptor kompleks, siis tungib rakutuuma. Osad hormoonid omavad tuumas retseptorit. Kui on tekkinuv aktiivne hormoon-retseptor kompleks, siis need mõjutavad genoomi (DNA kindlat lõiku), kus tavaliselt suurendatakse valgu sünteesi ehk mõjutavad transkriptsiooni (palju mRNA-d tekib) ja translatsiooni (tekib rohkem valku, nende hulgas ka ensüüme. Mida rohkem ensüüme, seda suurem on ensümaatilise reaktsiooni kiirus. Seega on metaboolne vastus muutunud. Käib ainult nende hormoondie kohta, mis suudavad läbida rakumembraani.
Ülejäänud rajad on nende hormoonide jaoks, mis ei pääse läbi membraani Ülekanne cAMP vahendusel · Somatostatiin, GRH, ACTH, FSH; LH, TSH, LPH, MSH, ADH, glükagoon, kaltsitoniin, PTH, hCG, antiotensiin II, VIP, opioidse toimega peptiidid Retseptor asub membraani peal, tavaliselt integraale valk (läbib membraani). Kui tuleb signaalmolekul hormoon ning toimub kompleksi moodustamine, muudab retseptor oma kuju. Retseptor on seotud G-valkudega. G- valgud on trimeersed valgud (alfa, beeta, gramma subühikud). Alfa-subühik omab ensümaatilist aktiivsust. Alfa-subühiku aktiivtsentris istub GDP (guanosiindifosfaat). Kui retseptor muudab oma konformatsiooni, mõjutatakse ka gamma ja beeta subühikut. GDP lükatakse sealt välja. Asendub GTP-ga (guanosiintrifosfaat). Alfa-subühik dissotseerub G-valkudest ja ühineb adenülaattsüklaasiga (AC) ning aktiveerib viimase sellega, et hüdrolüüsib GTP-d. AC hakkab ATP-ga tootma cAMP-d. See on sekundaarne signaalmolekul. Valk-valguline interaktsioon . Proteiinkinaas hakkab fosforüülima teisi valke. Tekib metaboolne vastus (metaboolse raja muutus, raku talitluse vajalik muutus). Ravi määramisel tuleb arvestada, et viga ei pruugi olla hormonaalsel tasemel, vaid hoopis teisel. Sel juhul hormooni lisamine ei aita.
Ülekanne cGMP vahendusel · Ülekanne transmembraanse GC vahendusel (ANP, guanüliin, enterotoksiinid, jt · Ülekanne tsütoplasmaatilise lahustuva GC vahendusel (lämmastikoksiid NO) Valk ja retseptor on koos ­ GC. Kui tuleb hormoon, siis tekib kohe GTP-st cGMP, tekib proteiinkinaas, mis hakkab fosforüülima teisi valke.
Ülekanne IP3 ja Ca2+ vhanedusel · GnRH, TRH, LH, ADH, oksütotsiin, substants P, CCK, gastriin , serotoniin, adrenaliin, angiotensiin II, atsetüülkoliin, histamiin, PDGF, tromboksaan Sarnaselt cAMP-le tekib GTP. See aktiveerib PLC (fosfolipaas C). PIP2 toodab IP3-e (inositooltrifosfaati). Mõlemad on sekundaarsed signaalmolekulid.IP3 avab kaltriumikanalid endoplasmaatilisest retiikulumist (ER). Kalmoduliin ühineb selle valguga, tekib kaltsium-kalmoduliini aktiivne kompleks, mis mõjutab kaltsium-kalmoduliin- sõltuvaid ensüüme. Seeläbi tekib metaboolne vastus.
Kinaaside kaskaad ja autofosforüülimine (pm insuliini rada) · Insuliin, EGF (epidermal growth factor ), PDGF (platelet-derived growth factor), FGF ( fibroblast growth factor); NGF ( nerve growth factor), IGF, STH, PRL, EPO) Insuliini retseptor on tetrameer, kus on 2 alfa-SU ja beeta-SU. Alfa-SU on see, kus on insuliini sidumiskoht, kus nad interakteeruvad. Beeta-SU sisaldab palju türosiini. Türosiinijäägi (OH-rühm) tuleb fosforhappe juurde ning toimub fosforüülimine. Tekib aktiivne vorm. Seejärel on 2 teed. 1. aktiivne fosforüülitud türokinaaskompleks aktiveerib insuliin- retseptor-substraadi selle fosforüülimise läbi. aktiivne IRS-1 võib avaldada mõju läbi proteiinkinaaside. 2. võib genoomi mõjutada (DNA transktriptsiooni ja translatsiooni läbi).
Neurohormonaalse regulatsiooni häirete põhjusi · KNS patoloogilised protsessid · Näärmekoe patoloogia ( kasvaja , autoallergia, infektsioon , ioniseeriv kiirgus) · Hormooni metabolismi häired o Sünteesi häired (geneetilised, ensüümi /sünteesi komponentide defitsiit) o Transportvalguga seostumise häired o Häired retseptorite tasemel (retseptorite arvu/tundlikkuse muutumine) 1. Hüpotalamuse hormoonid Hüpotalamuse hormoonid on peptiidhormoonid. KNS elektriliste ja keemiliste signaalide toimel produtseerivad hüpotalamuse tuumade rakud liberiine ja statiine, mis viiakse spetsiaalse kapillaaride süsteemi kaudu hüpofüüsi eessagarasse, kus nad kontrollivad hüpofüüsi talitlust. Hüpotalamuse liberiinid ja statiinid pole reeglina liigispetsiifilised, mistõttu kõrgselektiivsel puhastusmeetodil saadud sea GnRH, TRH jt on ilmselt võimalik kasutada inimesel nii diagnostilisel kui ka terapeutilistel eesmärkidel. GnRH on leidnud kasutamist puberteedi initsieerimiseks ja ovulatsiooni või spermatogeneesi indutseerimiseks.
Liberiinid: Liberiinid stimuleerivad hüpofüüsi vastavate hormoonide vabanemist (riliising hormoon, RH ). · CRH e kortikoliberiin e kortikotropiin-riliising hormoon ­ stimuleerib ACTH vabanemist. Tema enda taset stimuleerib kortisooli tase. · GRH e GHRH e somatoliberiin e somatotropiin-riliising hormoon ­ stimuleerib STH e GH vabanemist. Tema enda vabanemist kontrollivad FSH ja LH tase veres. · GnRH e LHRH e FSHRH e gonadotropiin -riliising hormoon · PRH e prolaktiin -riliising hormoon ­ stimuleerib PRL vabanemist · TRH e türoliberiin e türotropiin-riliising hormoon ­ stimuleerib TSH vabanemist. TRH enda vabanemist kontrollivad kilpnäärmehormoonide tase veres ja somatostatiin.
Statiinid: Statiinid pärsivad hüpofüüsi vastavate hormoonide vabanemist (inhibeeriv hormoon, IH). · GHI H e GHRIH e somatostatiin ­ pärsib STH vabanemist, on teatud hüpoglükeemiline toime. · GnRIH e gonadotropiini vabanemist inhibeeriv hormoon ­ pärsib LH ja FSH vabanemist · PIF e PRIH e prolaktiin-inhibeeriv faktor ­ pärsib PRL vabanemist
Hüpotalamuse mõningaid teisi peptiidhormoone: · NPY e neuropeptiid Y · Substants P · Neurotensiin · CCK e koletsüstokiniin · VIP e vasoaktiivne intestinaalne peptiid · Angiotensiin I ja Angiotensiin II · Galaniin · Preprovasopressiin · Preprooksütotsiin ja preprovasopressiin
2. Hüpofüüsi hormoonid Adenohüpofüüsi hormoonid on valgud.
2.1 Hüposüüsi eessagara (adenohüpofüüsi) hormoonid · STH e GH e somatotropiin e somatotroopne hormoon e inimese kasvuhormoon · ACTH e adrenokortikotropiin e kortikotropiin e adrenokortikotroopne hormoon. · Gonadotropiinid ­ mõjutavad sugunäärmete sisesekretoorset talitlust. FSH e follitropiin ­ folliikuleid stimuleeriv hormoon. LH e lutropiin e luteiniseeriv hormoon. PRL e PROL e prolaktiin · TSH e türotropiin e türeotroopne e türeoidstimuleeriv hormoon. · LPH e lipotropiin ­ rasvkoes lipolüüsi põhjustav hormoon. Peptiid.
2.2 Hüpofüüsi tagasagara hormoonid · ADH e Arg-asopressiin (antidiureetiline hormoon) ja oksotütosiin 2.3Pars intermedia rakkude piptiidhormoonid · MSH ­ melanostimuleerivad · Endorfiinid · Enkefaliinid
3. Käbikeha (epifüüsi) hormoonid aminohappehormoonid · Serotoniin - neuromediaator
· Melatoniin
4. Kõrvakilpnäärme hormoone - Produtseerivad põhiliselt paratüriini. · PTH e parathormoon ; kaltsioniin
5. Kilpnäärme hormoonid Need on aminohappehormoonid (eelühendiks Phe, millest Tyr kaudu sünteesitakse bioaktiivsed esindajad) · T4 e türoksiin
· T3 e trijodotüroniin
6. Tüümuse (harknäärme) hormoonid -peamiselt peptiidhormoonid · tümosiinid (alfa ja beeta) · tümopoetiinid · tümuliin
7. Pankrease (kõhunäärme) hormoonid ­ on väga kaalukas osa inimkeha metabolismi · INS e insuliin · glükagoon · hPP e inimese pankrease polüpeptiid · pankreastatiin · NPY · somatostatiin
8. Seedekulgla limaskesta hormoonid · gastriinid · CCK e koletsüstokiniin ( oligopeptiid ) · sekretiin (polüpeptiid), ghrelin (maolimaskeste polüpeptiid) · GIP (polüpeptiid) · VIP, Subbstants P, neurotensiin, somatostatiin, galaniin · PEC-60 (polüpeptiid) · histamiin (histidiini dekarboksüülimisel) · STH, ACTH · bradükiniin (nonapeptiid), motiliin (polüpeptiid)
9. Platsenta hormoonid · hPL e inimese platsenta laktogeen (glükoproteiin) · hCG e inimese koriogonadotropiin (valk) · relaksiin ( kollaskeha valk), inhibiin (follikulites produtseeritav glükoproteiin) · östrogeenid, progesteroon · ACTH
10. Veresoonte endoteeli hormoonid · endoteliinid (3 tk, polüpeptiidid)
11. Südame hormoonid · atrionatriureetiline peptiid (ANP, kaks tk)
12. Maksa hormoonid · IGF e insuliinisarnased kasvufaktorid (IGF-I, IGF-II, polüpeptiidid) · angiotensiinid · EPO e erütropoetiin (glükoproteiin) · retieenhape (retinoidhormoon)
13. Neerud ja hormoonid · EPO e erütropoetiin · IGF e insuliinisarnased kasvufaktorid · kaltsitriool (vit D hormoonvorm)
14. Neerupealisesäsi hormoonid ­ toodetakse aminohappehormoone (dopamiin, adrenaliin, noradrenaliin). Kattehoolamiinstruktuuri tõttu nimetatakse ka kattehoolamiinhormoonideks.
Dopamiin Noradrenaliin Adrenaliin Histamiin
15. Neerupealisekoore hormoonid (kortikosteroidid) · kortisool ja kortikosteroon (glükokortikoidid) · aldosteroon ja 11-desaksükortikosteroon (mineraalkortikoidid)
· DHEA e dehüdroepiandrosteroon
16. Suguhormoonid Testiste hormoonid ­ toodetakse steroidseid suguhormoone e androgeene · testoteroon (keskne H) , DTH e dihüdrotestosteroon (testosterooni metaboliit ) ja androstenedioon ( testost metaboliit) Munasarjade hormoonid ­ steroidsed naissuguhormoonid e östrogeenid · östradiool (keskne), östriool ja östroon
17. Rasvkoe (adipotsüütide) hormoonid · leptiin (valk) ja adiponektiin (polüpeptiid)
18. Eikosanoidhormoonid (PG-d, LT-d ja TX-d ­ toodavad inimkeha kõik rakud, va erütrotsüüdid)
Steroidhormoonid: neerupealisekoore, munasarjade, platsenta, munandite, neerudehormoonid ja eikosanoidid. Inimkeha metabolismi ja talitluse regulatsioon
1. Hüpofüüsi (ajurpatsi) reguleerimine KNS elektriliste ja keemiliste signaalide toimel produtseerivad hüpotalamuse tuumade rakud liberiine ja statiine, mis viiakse spetsiaalse kapillaaride süsteemi kaudu hüpofüüsi eessagarasse, kus nad kontrollivad hüpofüüsi talitlust. Liberiinid stimuleerivad ja statiinid pärsivad hüpofüüsi vastavate hormoonide vabanemist. · Kortikoliberiin (CRH) stimuleerib ACTH vabanemist. Tema enda vabanemist hüpotalamusest stimuleerib kortisooli tase. Somatoliberiin (GHRH) stimuleerib GH vabanemist. Gonadotropiin-rilising hormoon (GnRH) stimuleerib LH ja FSH vabanemist. Tema enda vabanemist kotrollivad ka hüpotalamusele toimib FSH ja LH tase veres. Prolaktiin-rilising hormoon (PRH) stimuleerib PRL ja türoliberiin (TRH) TSH vabanemist. TRH vabanemist kontrollivad omakorda kilpnäärme hormoonide rase veres ja somatostatiin. · Somatostatiin ( GHIH ) pärsib STH vabenemist, gonadotropiini vabanemist inhibeerib hormoon (GnRIH) pärsib LH ja FSH ja prolaktiin-inhibeeriv hormoon (PIH) pärsib PRL vabanemist. GnRH, TRH jt on ilmselt võimalik kasutada inimesel nii diagnostilisel kui ka terapeutilistel eesmärkidel. GnRH on leidnud kasutamist puberteedi initsieerimiseks ja ovulatsiooni või spermatogeneesi indutseerimiseks.
Hüposüüs kui teiste endokriinnäärmete ja kudede talitluse reguleerija Hüpofüüs on perifeersete endokriinnäärmete talitluse regulatsioonikeskus, mis oma troopsete hormoonidega reguleerib nii teiste endokriinnäärmete kui ka muude märklaudkudede talitlust. Hüpofüüsi eessagar produtseerib seega nii glandotroopseid hormoone (teiste endokriinnäärmete talitlust stimuleerivaid hormoone nagu ACTH, TSH, FSH, LH) ja mitteglandotroopseid hormoone (STH, PRL, LPH) Adenohüpofüüsi hormoonid on valgud. · ACTH e adrenokortikotropiin e kortikotropiin e adrenokortikotroopne hormoon. Toime: ACTH stimuleerib neerupealisekoore hormoonide, eeskätt kortisooli sünteesi ja sekretsiooni. Kortisool inhibeerib omakorda negatiivse tagasisidestusena ACTH vabanemist. ACTH stimuleerib maksavälistes kudedes aminohapete transporti rakku. Sekretsioon : seda stimuleerivad CRH (kortikotropiini vabastav hormoon), ADH (vasopressiin), VIP, angiotensiin II, ka stress ja valu. Sekretsioon varieerub ööpäeva jooksul, olles maksimaalne hommikul ja minimaalne õhtul. ACTH tekib eelühendi pro-opiomelanokortiini POMC proteolüüsil. · TSH e türotropiin e türeotroopne e türeoidstimuleeriv hormoon. Toime: TSH stimuleerib kilpnäärme hormoonide T4 ja T3 sünteesi ja sekretsiooni, soodustab kilpnäärme kasvu ja intensiivistab joodi kogunemist kilpnäärmesse. Sekretsioon: seda stimuleerib TRH, pärsib ilmselt somatostatiin, negatiivse tagasisidestusena ka T4 ja T3.
Gonadotropiinid Mõjutavad sugunäärmete sisesekretoorset talitlust. · FSH e follitropiin ­ folliikuleid stimuleeriv hormoon. Toime: stimuleerib naistel folliikulite kasvu ja küpsemist ovaariumis ning steroidhormoonide sünteesi. Meestel stimuleerib spermatogeneesi ning androgeene siduva valgu ABP sünteesi. Sekretsioon: seda stimuleerib GnRH ja pärsib GnRIH. Negatiivse tagasisidestusena reguleerivad FSH sekretsiooni ka suguhormoonid ja inhibiin. · LH e lutropiin e luteiniseeriv hormoon. Toime: kutsub naistel esile munaraku väljapääsu munasarja folliikulist e ovulatsiooni ja seejärel folliikuli muutumise kollaskehaks, stimuleerib progesterooni ja östradiooli sünteesi kollaskehas. Meestel stimuleerib testosterooni sünteesi munandite Leydigi interstitsiaalrakkudes ja spermatosoidide küpsemist. Sekretsioon: seda stimuleerib GnRH ja pärsib GnRIH. Tagasisidestusega reguleerivad LH sekretsiooni östrogeenid ja progesteroon.
2. Inimorganismi kasvamise ja üldise arengu reguleerimine Kudede kas ja areng tagatakse integralse koostöös. · STH e hGH e kasvuhormoon Toime: kasvuhormoonina stimuleerib STH kõikide kudede ( luud , kõhred, lihased jt) kasvu insuliinisarnaste kasvufaktorite IGF-I ja IGF-II vahendusel, indutseerides maksas ja neerudes, vähem ka teistes kudedes nende polüpeptiidide sünteesi. STH suurendab aminohapete transporti lihasrakkudesse ja intensiivistab lihastes valgusünteesi. Vähendades glükoosi perifeerset kasutamist ja intensiivistades glükoneogeneesi maksas, omab STH hüperglükeemilist toimet. Aminohapetest toimuva glükoneogeneesi stimuleerimine maksas tõstab maksa glükogeeni taset. STH kestev manustamine või üleproduktsioon võib resulteeruda suhkurtõvena "hüpofüsaarne diabeet". STH normaalse sekretsiooni, kuid vähenenud IGF-I nivoo korral on postnataalne kasvuprotsess häiritud. Sekretsioon. Seda stimuleerivad GRH, füüsiline koormus, hüpoglükeemia, arginiin , glükagoon, uni, stress. STH sekretsiooni hüpofüüsist pärsib GHIH, aga ka hüperglükeemia. Ka melatoniin inhibeerib STH sekretsiooni. STH eritumine hüpofüüsist on pulseeriv ja suureneb une ajal. IGF-I pidurdab hüpotalamusele toimides STH sekretsiooni. · Testosteroon ja teised androgeensed hormoonid Toime: Stimuleerivad valkude sünteesi. Nad on seega aaboolsed steroidid (märklauad on lihased, luud ja neerud, ka aju) nii meestel, kui ka naistel. · Kilpnäärme hormoonid (türoksiin ja trijodotüroniin) Toime. T4 ja T3 toimekohaks on kogu keha rakud. Nende hormoonide summaarne efekt avaldub metabolismi üldregulatsioonis: arengu, kudede diferentseerumise ja seksuaalse küpsuse tagamises. Nende toimel aktiveeruvad ensüümsüsteemid, intensiivistub hapniku kasutamine kataboolseteks protsessideks ja kiireneb metabolism. Füsioloogilise taseme juures stimuleerivad T4 ja T3 valkude sünteesi kogu organismis (reguleerivad geenide ekspressiooni) ja avaldavad mõju kasvule, eriti just lapeeas. T3 ja STH koos on olulised hammaste läbilõikumiseks (tagavad hambakoe diferentseerumise ja lõualuude arengu) Sekretsioon. Kilpnäärme sekretoorseteks ühikuteks on türoidfolliikulid. Need koosnevad follikulaarrakkudest, mis sisaldavad bioinaktiivset T4 ja T3 eelühendit e glükoproteiinset türoglobuliini, ja nendevahelisest valendikust. Joodi toob follikulaarrakkudesse transporter. Järgnevalt jodeerib jood türoidfolliikuli valendikus türoglobuliini türosiinijääke, türoglobuliinis tekivad mono - ja dijodotürosiinid. Need kombineeruvad/kondenseeruvad andes türoglobuliini T4 ja T3. Selline türoglobuliin võetakse pinotsütoosiga follikulaarrakkudesse ja vajadusel vabanevad temast proteolüütiliste ensüümide toimel verre T4 ja T3. Nii T4 ja T3 sünteesi kui sekretsiooni stimuleerib TSH. Umbes 99,9% vere T4 on seotud transportvalkudega. Türoksiini dejodeerumine kilpnäärmes annab 15 ­ 25% T3 kogusest, 75 ­ 85% T3 tekib türoksiini dejodeerumisel perifeersetes kudedes. T3 on 3 ­ 5 korda bioaktiivsem kui T4. T3 teket vähendavad beeta-blokaatorid ja kestev nälgimine. T3 on keskne kilpnäärme hormoon veres.
3. Sugulise arengu ja menstruaaltsükli reguleerimine · Sekundaarsete sugutunnuste kujunemine. Põhiroll on testiste androgeenidel ja munasarjade östrogeenidel. Vajalikud on ka GnRH, GnRIH, TSH, PIF, FSH, LH, PRL, melatoniin (reguleerib gonadtropiinide ja PRL sekretsiooni), sugunäärmete follikulite inhibiin (inhibeerib FsH sekretsiooni negatiivse tagasisidestusega hüpotalamusele ja hüpofüüsile), munasarjade progesteroon (inhib negatiivse tagasisidestusega FSH ja LH sekretsiooni) · Testosteroon ja dihürdotestosteroon (D HT) Toime. Androgeenid on meestel olulised sugulise diferentseerumise tagamises, spermatogeneesis, prostata funktsioneerimise tagamises, suguelundite ja sekundaarsete sugutunnuste kujunemises (nt karvakasv , hääletämber, kehavormid), seksuaalkire e liibido ja geenide regulatsioonis ning anaboolsete protsesside stimuleerimises. Naistel on androgeenid vajalikud geenide regulatsioonis ja anaboolsete protsesside stimuleerimises, aga nad mõjutavad ja seksuaalkire ja sekundaarsete sugutunnuste avaldumist . Testosterooni metaboliidi DHT toime märklauad on prostata, välised suguorganid ja suguorganite nahk ning nendele märklaudadele on DHT toime oluliselt androgeensem kui testosteroonil. Testosterooni märklauad on mitmed embrüonaalsed struktuurid , spermatogeneesi tüvirakud, skeletilihased, luud, neerud ja aju. Sekretsioon. Androgeenide sünteesi lähteühend on kolesterool. Testiste Leydigi rakkudes sünteesitakse 90 ­ 95% testosteroonist, 5 ­ 10 % androgeene produtseeritakse neerupealisekoores. Toimides Leydigi rakkudele, stimuleerib LH testosterooni sünteesi. Naistel sünteesitakse testosterooni umbes 10% meeste kogusest: munasarjades u 25%, neerupealisekoores u 25% ja osa prehormoonide metaboliseerumisel perifeerses rasvkoes. Neerupealisekoores sünteesitud dihüdroepiandosteroon DHEA ongi sisuliselt testosterooni prohormoon. Testosterooni sekretsioon sõltub ööpäevarütmist, olles kõrgeim varahommikul. Ööpäevarütmi võib segada tugev kehaline aktiivsus ja stress. Umbes 1 ­ 3% testosteroonist on veres vaba ja bioaktiivsena, umbes 10% seotud suguhormoone siduva globuliiniga ja ülejäänu albumiin -seotud. Meeste veres on vaba bioaktiivse testosterooni sisaldus u 20 korda kõrgem kui naistel. Pärast sündi kuni puberteedieani on testosterooni produktsioon minimaalne. Testosterooni tekke maksimum saavutub 20 ­ 30 eluaastaks. Testosteroon toimib tagasisidestuslikult hüpotalamusele, inhibeerides GnRH produktsiooni ja vabanemist. · Östrogeenid (ästradiool E2, östroon E3 ja östriool E1) Toime. Östrogeenidest on bioaktiivseim E2. Östrogeenide toimel arenevad suguelundid , kujunevad sekundaarsed sugutunnused, formeerub menstruaaltsükkel. E2 ja progesterooni koostöö tagab emaka ettevalmistamise implantatsiooniks ja raseduse säilumise. E2 on vajalik ka geenide regulatsioonis ja luude mineraliseerumises ning kõhrede arengus. Sekretsioon. Östradiooli sünteesi lähteühend on kolesterool. Fertiilses eas naistel sünteesitakse E2 peamiselt ovaariumi granuloosrakkudes androgeensete eelühendite aromatiseerimisega. E2 toodab ka kollaskeha, platsenta ja neerupealisekoor. Veres on vaba bioaktiivse E2 osa väike. E2 taset reguleerib raseduse varajases staadiumis ka inimese kooriongonadotropiin hCG, mille toime on analoogiline LH toimele. Lastel ja postmenopausis naistel on östrogeenide tase madal. E2 metaboliseerub maksas östrooniks, mis seejärel hüdroksüülitakse östriooliks.
4. Veresuhkru taseme reguleerimine. Süsivesikute metabolismi reguleeritavad hormoonid 4.1 Veres glükoosi sisalduse langetamine · Insuliin ( INS) Toime. INS põhiroll on vere glükoositaseme langetamine. Selleks INS kontrollib glükoosi trasnporti lihaskoe ja rasvkoe rakkudesse, intensiivistab glükoosi oksüdatsiooni e glükolüüsi ja stimuleerib glükogeeni sünteesi. INS stimuleerib ka lipiidide, kolesterooli ja valkude sünteesi maksas. Sekretsioon. Sünteesitakse preproinsuliinina pankrease Langerhansi saarekeste B-rakkudes. Signaalpeptiidi eraldumisega tekib proinsuliin, mille proteolüütilise lõhustamise produktid INS ja C-peptiid sekreteeruvad verre. Sekretsiooni põhiregulaator on vere glükoosisisaldus. INS sekretsiooni stimuleerivad kortisool, östrogeenid, STH ja vereplasma aminohapete taseme tõus. Sekretsiooni inhibeerivad adrenaliin, pankrease somatostatiin ja galaniin. 4.2 Veres glükoosi sisalduse tõstmine · Glükagoon Toime. Põhiroll vere glükoositaseme tõstmine, ta on INS antagonist. Selleks intensiivistab glükagoon maksas glükogeeni lammutamist e glükogenolüüsi ja glükoneogeneesi, pärssides samal ajal glükogeeni sünteesi ning glükolüüsi. Glükagoon on võimsaim glükoneogeenne hormoon. Ta on ka võimas lipolüütiline hormoon, stimuleerides rasvhapete oksüdatsiooni ja ketokehade sünteesi maksas. Sekretsioon. Sünteesitakse pankrease Langerhansi saarekeste A-rakkudes proglükagoonina, millest tekib glükagoon. Sekretsiooni pearegulaator on vere glükoosisisaldus, mille tõustes langeb glükagooni sekretsioon pankreasest. Glükagooni sekretsiooni stimuleerivad adrenaliin, aminohapped ja kaltsiumi taseme langus veres. · Adrenaliin ja noradrenaliin Toime. Vere glükoositaseme tõstmine. Selleks adrenaliin intensiivistab lihastes ja maksas glükogenolüüsi ja glükoneogeneesi ning pärsib glükogeeni sünteesi. Adrenaliin soodustab glükagooni sekretsiooni ja pärsib INS sekretsiooni. Adrenaliini summaarne toime on suunatud liikumisaktiivsuseks vajaliku energia tagamisele. Adrenaliini toimel tõuseb südame löögisagedus ja tugevneb löögijõud, paraneb erutusjuhtivus ja erutuvus . Noradrenaliini efekt veresuhkru taseme regulatsioonis on nõrk. Sekretsioon. Adrenaliini sünteesiga on seotud sümpatoadrenaalsüsteem, mis hõlmab sümpaatilist närvisüsteemi ja neerupealisesäsi kui talituslikult ühtset tervikut . Katehhoolhormoonide sünteesi stimuleerivad ACTH, glükokortikoidid ja stress. · Somatotropiin (STH, GH) Toime: vähendades glükoosi perifeerset kasutamist ja intensiivistades aminohapetest toimuvat glükogeneesi maksas, omab STH teatud kaudset hüperglükeemilist toimet. STH kestev manustamine või üleproduktsioon võib resulteeruda suhkrutõvena ,,hüpofüsaarne diabeet". · Kortisool (hürdokortisoon) Toime. Keskse glükokortikoidina stimuleerib kõige efektiivsemalt aminohapetest toimuvat glükoneogeneesi, st tõstab veresuhkru taset. Glükokortikoidid soodustavad ka glükogeeni ladestumist maksas. Sekretsioon. Kortisooli jt glükokortikoide sünteesitakse peamiselt neerupealisekoore fastsikulaatkihi rakkudes. Kortisooli sekretsiooni stimuleerib ACTH ja vastavalt ASTH ööpäevarütmile on kortisooli sekretsioon maksimaalne hommikul ja minimaalne õhtul. Veres on u 10% kortisooli bioaktiivsena.
5. Lipiidide metabolismi reguleerijad Lipiidide metabolismi mõjutamise integraalseks indikaatoriks on lipiidide lõhustamise või sünteesi, rasvhapete sünteesi või oksüdeerimise ning ka ketokehade tekke mõjutamine. 5.1 Lipolüüsi soodustamine · Adrenaliin. Toime: stimuleerib hapniku tarbimist, RH-te vabanemist rasvkoest, tästab vabade RH-te taset veres. Kogutoime on suunatud liikumisaktiisuseks (ka stressiks) vajaliku energia tagamisele. · Glükagoon Toime: tugevalt lipolüütiline (aktiveerib triglütseriidi lipaasi , stimuleerib RH-te oksüdatsioon ja ketokehade sünteesi maksas). Ketokehade tekke intensiivistamine in eriti oluline suhkrutõve ouhul, kui INS defitsiidi tõtu tekivad rakkudes energiaprobleemid. · Lipotropiin (LPH) Toime: stimuleerib triglütseriidide rasvkoest vabanemist. Sekretsioon: tekib eelühendi pro-opiomelanokortiini (POMC) proteolüütilisel lõhustumisel LPH-ks ja ACTH- ks (seda stimuleerivad CRH, ADJ ja angiotensiin II, pärsib kortisool) Klin.tähenuds: LPH lipolüütilie füsioloogiline roll on minimaalne. Ta on ilmselt oluline vaid endorfiinide eelühendina (LPH lõhustumisel ja modifitseerumisel tekivad endorfiinid) · Adrenokortikotroopne hormoon, kortikotropiin (ACTH) ja somatotropiin (STH, GH) Toime: stimuleerivad RH-te vabanemist rasvkoest ja seega ka lipolüüsi. · Kortisool (hüdrokortisoon) Toime: kortisool ja teised glükokortikoidid kiirendavad lipolüüsi ekstreemtingimusts (kestev tugev lu, pika- ajaline nälgimine) 5.2 Liposünteetiliselt toimivad · Insuliin Toime: stimuleerib rasvhapete sünteesi ja TG-de sünteesi raskoes. Pärsib lipolüüsi rasvkoes ja maksas (langetab cAMP taset ja pärsib TG-lipaasi toimet): rashapete hulk veres väheneb. · Somatotropiin (STH, GH) Toime: stimuleerib vabade RH-te vastuvõttu lihaskoerakkudesse ja maksarakkudesse.
6. Aminohapete metabolismi reguleerijad 6.1 Anaboolse toimega hormoonid · Somatotropiin (STH, GH) Toime: stimuleerib kõikide kudede (luud, kõhred, lihased jt) kasvu insuliinisarnaste kasvufaktorite IGF-I ja IGF- II vahendusel, indutseerides maksas ja neerudes, vähem ka teistes kudedes nende polüpeptiidide sünteesi. STH suurendab aminohapete transporti lihasrakkudesse ja intensiivistab lihastes valgusünteesi (suurendab DNA ja RNA sünteesi). Umbes 97% IGF-I on veres seotud transportvalkudega (IGFBP). Bioaktiivne on ainult vaba IGF- I. · Insuliin ( INS) Toime: stimuleerib valkude sünteesi maksas, skeletilihastes jja südamelihastes. Stimuleerib neutraalsete AH-te võtmist skeletilihastesse. · Testosteroon ja teised androgensed hormoonid Toime: stimuleerivad valkude sünteesi. Töötavad anaboolsete steroidina nii meestel, kui ka naistel. Testosterooni anaboolsed märklauad on lihased, luud ja neerud, vähemal määral ka aju. · Kilpnääre hormoonid (türoksiin ja trijodotüriniin) Toime: füsioloogilise taseme juures stimuleerivad valkude sünteesi kogu organismis (reguleerivad geenide ekspressiooni) ja avaldavad mõju kasvule, eriti lapseeas . Nende toime põhjustab lämmastiku balanssi. · Kortisool ja teised glükokortikoidid Toime: stimuleerivad füsioloogilise nivoo juures RNA sünteesi ja valkude sünteesi (stimuleerivad anabolismi ensüümide sünteesi). Stimuleerib maksavälistes kudedes AH-te transpotrti rakku. · Prolaktiin (PRL) Toime: käivitab ja hoiab käigus rinnapiima sünteesi, stimuleerides tema komponente, nagu laktalbumiin, laktoglobuliin, kaseiin jt sünteesi rinnanärmetes. 6.2 Kataboolse toimega hormoonid · Glükokortikoidid Toime: stimuleerivad füsioloogilisest nivoost kõegematel kontsentratsioonidel AH-te ja valkude utiliseerimist lihastes ja lümfoidsetes kudedes. Et korisool stimuleerib ka AH-te kasutamist glükoneogeneesiks, siis peabki tal olema teatud kataboolne toime valkudele .
7. Vee ja elektrolüütide metabolismi reguleerivad hormoonid Põhiline selle juures on vere osmootne rõhk ning selle määrab eelkõige Na+ kontsentratsioon. Na- ioonid hoiavad veres vett ja kontrollivad seega osmootset rõhku. · Arginiin-vasopressiin (ADH) Toime: pidurdab diureesi , toimides neeru distaalsetele torukestele. Suurendab vee tagasiimendumist kogumistorukestest. Stimuleerib ka CRH toimet ACTH vabanemisele. ADH tähtis roll ilmneb arteriaalse vererõhu säilitamisel verekaotuse korral. · Atrionatriureetiline peptiid (ANP) Toime: toimib neg tagasisidestusega ADH sekretsioonile. Suurendab Na ja seega ka vee ekskretsiooni. ANP lõõgastab veresoonte silelihaseid ­ summaarseks efektiks on vererõhu langus · Aldosteroon ja teised mineralokortikoidid (21C-steroidid) Toime: reguleerivad mineraalide, eeskätt Na+ ja K+ taset veres. Aldosteroon suurendab Na+ ja Cl- tagasiimendumist neerukanalikestes Henle lingu ülenevas osass ning soodustab K+ eritumist uriiniga. · Angiotensiinid Reniin -angiotensiin süsteem (RAS) teguleerib vererõhku ja elektrolüütide metabolismi. Faktorite kombinatsioon, mis langetab vere mahtu või Na+ konts-i, mõjub baroretseptoritele, suurendades reniini produktsiooni. · Endoteliinid Neil on palju toimeid erinevates kudedes. Põhitoime summeerub neerude homeostaasi säilitamisena ( langetavad glomerulaarfiltratsiooni kiirust, verevoolu kiirust ja ultrafiltratsiooni neerudes, reguleerivad ka Na ja vee ekskretsiooni)
1) Angiotensiin on polüpeptiid, seda sünteesib maks 2) Reniin on ensüüm (produtseeritskse neerudes), mis hüdrolüüsib peptiidsideme -> angiotensinogeen muutub angiotensiiniks I (inaktiivne) 3) ACE ­ ensüüm (neerudes, kopsude endoteelis) ­ konverteerib angiotensiin I -> angiotensiin II (aktiivne hormoon) 4) Angiotensiin: - suurendab Na /Cl ja vee tagasiimendumist - suurendab K elimineerimist - soodustab neerudes aldosterooni sünteesi, mis dubleerib angiotensiin II toimet - suurendab ADH sekretsiooni -> vee tagasiimendumine (uriin läheb kontsentreerituks) - vasokonstruktisoon ­ kitsendab veresoonte, suurendab vererõhku 5) ANP ­ auurendab Na ja vee elimineerimist, hoiab homöostaasi 6) Endoteliinid ­ säilitavad neerude homöostaasi, reguleeriad Na ja vee elimineerimist (vererõhu tõstev toime) 7) Bradükiniin ­ vastupidine toime angiotensiin-II, vasodilataator - polüpeptiidid kininogeenid (maksas) - kallikreiin (ensüüm) ­ inaktiivne kininogeen muutub aktiivseks bradükiniiniks (maksas) ja kallidiiniks (rakkudes) - hoiab homöostaasi -ACE mõjutab bradükiniini -> tükeldab teda ja inaktiveerib
Veresuhkru taseme regulatsioon ­ glükoosi metabolismi regulatsioon veres ­ on vaja kindel glükoosi kontsentratsioon närvikude tööks, sest see kasutab ainult glükoosi ­ Paastuveri ­ kui on 5-6 tundi söömata, parem glükoosi taseme müütmiseks (glü sisaldus on 3,3-6,1 mmol /l) ­ langetavad hormoonid: insuliin, tõstvad: glükagoon, adrenaliin, glükokortikoidid
· Tolerattsustest ­ tehakse, kui ei tea täpselt, kas inimesel on diabeet kujunenud või ei ole. Paastuveres mõõdetakse glü tase -> antakse juus glükoosisiirupit -> iga poole tundi järgi mõõdetakse taset. Tervelsuhkrusisaldus tõuseb kuni 10 mmol /l ühe tunni jooksul, pärast hakkab toimuma INS ja suhkrutase langeb allapoole algset punkti. Pärast teised hormoonid tõstavad lagtasemeni. - 10 mmol /l ­ piir, kus neerud ei ole võimelised enam filtreerima glükoosi ja glükoos ilmub uriini.
· Glükoosi tõstvad hormoonid ei tööta samal ajal ­ glükagooni töö sõltub söömisreziimist (töötav kogu aeg) ­ adrenaliin töötab stressi situatsioonides ­ glükokortikoidid ­ maksimaalne hommikul, minimaalne õhtul
Veresuhkru sisalduse langetamine ( INS vahendusel) 1. suureneb glüükoosi transport rekkudesse ja kudedesse (INS vahendusel lihastesse, rasvkoesse, maksa) 2. suurendab glükolüüsi; glükogeeni sünteesi; lipiidide sünteesi glükoosi baasil; valku sünteesi 3. inhibeerib glükogeneesi ja lipolüüsi
Veresuhkru tõstmine ­ Glükagoon (maksas) paneb kinni glükolüüsi (glükoosi ei tarbita); suurendab lipolüüsi (rasvate lammutamine); lammutab glükogeeni, stimuleerib glükoneogeneesi ­ Adrenaliin (lihastes) sama toime; saab energiat rasvhapetest ­ Glükokortikoidid ­ maksas: suureneb glükoneogenees (eelühendid on AH); tõuseb glükogeeni suntees ­ rasvkoes: langeb glükoosi utilisatsiooni; tõstab lipolüüsi ­ lihastes: langeb glükoosi tarbimmine ja utiliseerimine ; suurendab valkude lammutamine; vabanevad AH -> glükoosi süntees maksas; pidurdab valkude sünteesi
8. Ca/P metabolismi reguleerivad hormoonid Ca tase veres sõltub kolme organi vastastikusest koostööst: a) Peensool, mis tagab Ca ja P imendumise b) Neerud, mis teostavad ninde ioonide reabsorptsiooni c) Luud, mis on nende reserv organismis. Hormoonidest on kesksel kohal kaltsitriool, paratüreoidhormoon (PTH) ja kaltsitoniin (reguleerivad Ca ja P metabolismi taset vereplasmas) Vereplasma Ca taseme langus põhjustab PTH vabanemise ja kaltsitriooli sünteesi intensiivistumise. PTH toime osteoklastidele vabastab vajalikul määral Ca ja P luudest. Kõrgenenud kaltsitriool, koostöös PTH-ga, vähendab Ca ja P ekskretsiooni neerukanalites. Kõrgenenud kaltsitriool suurendab ka nende imendumist peensoolest. Efektide summana normaliseerub Ca tase veres Ca taseme liigne tõus veres on välditud nii, et kõrgenenud kaltsitriool ingibeerib 1-hüdroksülaasi ja stimuleerib 24,25-dihüdroksükaltsiferooli teket. Samas blokeerub kõrge Ca tase PTH tekke. Kõige sellega kaasneb Ca ekskretsiooni suurenemine neerukanalites, Ca ja P luudest vabanemise pidurdumine, Ca peensoolest imendumise langus. Tõuseb ka kaltsitoniini tase, mis suurendab Ca viimist luukoesse .