Filosoofia mõisted (2)

1. Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur.
Filosoofia mõiste on oma ajaloo vältel korduvalt muutunud, seega erineva ajastu filosoofid uurisid erinevaid valdkondi, subjekte, näha asju erinevas valguses.
Filosoofia on üldine printsiipide ja maailmavaateõpetus. Selles on teoreetiliste teadmiste süsteem, mis sisaldab olemise, tunnetuse , toimise, arenemise eelduseid ja aluseid.
Põhiküsimuseks on mateeria (looduse,olemise) ja teadvuse (vaimu, mõtlemise) suhte küsimus. Filosoofia tugineb inimmõistusele tegemaks järeldusi. Seni kuni mingile küsimusele ei saa vastata täpselt, on see küsimus filosoofiline. Filosoofil peab olema soov maailma mõista, peab jagu saama eelarvamustest ja maailmavaated ei tohi olla piiratud.
Elufilosoofid püüavad luua diskursust, mis õhutaks, ja ergutaks head elu looma. Filosoofia eesmärk on teoreetiline – saada maailmast teoreetiliselt aru, mitte praktiline – n: looduse alistamine vms.
*Analüütiline mõttetraditsioon on väga detailne mõistete lahkamine. Mõtekad mõisted on eraldi mõttetutest.
* Kontinentaalne mõttetraditisoon on üldistav, mis haarab tervikut. Ei ole loogiline, analüüsiv, selge. Meenutab nn. suurt mulli ajamist.
2. Mis on esteetika ? Analüütiline esteetika. ?Esteetikateooriate liigid.

Volt, Marek 2002. Kas Eestis on esteetikat? Rmt- Eesti filosoofia: mis see on?

Danto, Arthur Aesthetics encarta.msn.com

Esteetika on moraalifilosoofia. Esteetika uurib hea ja halva, õige ja vale jne. päritolu ja seoseid .
Analüütiline esteetika püüdis aru saada kolmest esteetika ähmasusest: *seni nähtud esteetika hämaratest ja segastest ideedest *liigsetest üldistustest *alusetust eeldusest, et kunst omab filosoofiliselt huvitavat olemust. Seda iseloomustab hoolas argumenteeritus, lingvistline analüüs, väidete kontrollimine näidete abil, väidetest tulenevate loogiliste järelduste kindlakstegemine. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest .
Esteetikateooria liigid: *Immanentne kunstiesteetika – arutletakse kunstiloomes genereeritud probleemide üle. Põhineb suurel määral mitmesugustel filosoofilistel arvamustel, mis on harva formuleeritud., *Akadeemiliselt teoretiseeriv esteetika – lähtepunktiks on sageli selgesti esitatud filosoofiline süsteem või omavahel seotud teoreetilised seisukohad.
*3tüüpi esteetikat:emotsionaalne, emotsionaal teoreetiline, analüütiline
*Volt Marek – prooviti lahendada kunsti ja esteetika probleeme. Eesti keelde tõlkijaid oli vähe, seega ka esteetika alast teavet vähe.
3. ?Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga.
Esteetika ei pea piirduma vaid kunstiga seonduvaga, vaid ta peab hõlmama kõike, mis seotud maailma tajumisega. Kunst on autonoomne, kuid selle vastuvõtmisel mõjutab inimest kunstiväline esteetika, sest sellega kaasneb esteetiline tung – kaose asemel ihkame korda. Igatseme ilu, teadmata ise täpselt, mis see on, sest arusaamad ilust on erinevad. Me üritame ümbritsevat näha kunstniku silmadega. Kunst vajab mõistmiseks mitmekülgset tajumist. See eeldab teatavat küpsust, tundlikkust, isegi elutarkust. Nii lisandub tajuprotsessi igapäevasus, kultuurilised mõjud ja emotsionaalne seisund.
Esteetika valgub laiali, ilu ja kunsti mõiste muutub ebaselgeks. Esteetika justkui kujundab trende. Tuleb paika panna piirid, sest meedia on hakanud looma uut reaalsust ja ilutrende.
Tänases maailmas on esteetika juba kõikjale ulatuv, isegi politikasse majandusse, kaubandusse ning see mõjustab ka meie igapäevakäitumist. Tegelikult kui see on nii laialiulatuv, hakkame me võtma seda täiesti loomulikuna, et selle tähendus ja kvaliteet paratamatult väheneb
4. Antiikfilosoofia . Eelsokraatikud, Platon , Aristoteles .

Filosoofilise kaemuse, ilu ja harmoonia printsiibid on aluseks kogu antiikkultuurile. Mõtlemise ja olemise kõrgem vorm.

Eelsokraatikud olid Sokratese eelsed filosoofid vana-kreekas. Neil oli 2 käsitlust: filosoofiaajaloolaste ja tegevate filosoofide, nii otsesed tsiteerijad kui ka analüüsijad.
Platon – Sokratese õpilane. Tema rajatud kuulus kool – Platoni Akadeemia. Kunst on mõistuse seisukohalt mõttetu, sest seal pole mõistusega midagi tegemist, vaid tunnetega. Lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel ideed, mille peegeldused või varjud need asjad on. Idee on omaette maailm, mida näeb mõistusega. Ideaalset riiki iseloomustab tarkus, õiglus, harmoonia ja vaoshoitus. 3 seisust: valitsejad – kõige väärtuslikumad, sõjamehed ja käsitöölised. Kunst oli allutatud riigi huvidele, peab inimest kasvatama riigitruuks.
Aristoteles – Platoni õpilane. Kõik asjad on nähtavad, kunstil on jäljendav funktsioon. Mateeria on inimese keha, olemuseks , vormiks hing. Vorm on mateerias juba olemas võimalikkusena, näiteks puidus on olemas võimalikkusena laua vorm. On olemas loomulikult olevad asjad, mida ei saa valmistada (taimed,loomad), nad kasvavad ise. Asjad, mis on loodud kunstlikult ( toolid , lauad). Teadused jagunevad: teoreetilised(filosoofia, matemaatika , füüsika), praktilised( eetika ,poliitika), loomingulised(kunst, käsitöö).
5. Hellenism .
Esindajad on küünikud, epikuurlased , stoikud ja skeptikud . Erineb varasema filosoofiaga märgatavalt. *Küünikud väljendasid oma eluviisiga totaalset põlgust kaasaegse ühiskonna seaduste, kommete , väärtuste ja stereotüüpide vastu. Pole võimalik maailma muuta, vaid oma suhtumist sellesse, loobudes ühiskonnas tunnustatavatest väärtustest – sisemine vabadus. Tõeline nauding on see, kui hing on rahulik ja rõõmus. *Epikuurlased – tundsid huvi saatuse vastu. Tuli vabaneda kannatustest ning saada õnnelikuks. Õnne tagab teadmine millest tuleb hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene peab arukalt valima, et saada maksimum naudinguid. Selleks et endaga rahul olla, ei pea endast kuulsust jääma järeltulevate põlvede ees. *Stoikudel olid treeningud rahu saavutamiseks. Inimene on õnnelik siis, kui ta allub saatusele. Tõelisteks hüvedeks on voorused : tarkus, õiglus, mehisus ja arukus . Kurjus seisneb pahedes. *Skeptikud ainult vaatlevad ja uurivad ning hoiduvad otsustamisest, millised on asjad tegelikult. Mis on ühe jaoks veenev, ei pruugi seda olla teise jaoks.
6. Representatsiooniteoorad ja nende kriitika. Tähtsamad esindajad.
Tegu on vanima ja pikaajalisema arusaamaga kunsti loomusest. Mõttele, et kunst on jäljendus (mimesis), panid aluse Platon ja Aristoteles. Kunsti peeti valdavalt millegi sekundaarseks jäljenduseks. Alles romantismiga hakati uskuma kunstniku loovasse eneseväljendusse. Kunst hakkas muutuma inimelu igapäevaseks osaks, ning seega väheneb kunsti representeeriv roll. Siiski on ka kaasaegses kunstis realistlikul jäljendusel oluline osa.
Kahtlemata on jäljendamisel kunstis oluline roll. 20. sajandi analüütilised filosoofid aga küsivad, kas sellisel kunstil on küllaldaselt tingimusi, et seda saab eristada teistest elualadest. Isegi kui jäljendus viitab objektile , siis millele viitab arhitektuur ? samuti viitab iga asi millelegi või on millegi kohta – teadus, suvaline loba. Mida üldse pidada jäljenduseks? Kas sarnasus on siin küllaldane tingimus? Kaks kassi on sarnased, ent ei representeeri teineteist. Sarnasus on sümmeetriline vahekord , aga jäljendus mitte. Kunstiline jäljendus ei põhine ainult sarnasusel, vaid sellega tuuakse esile kujutatavast teatuid momente. Sellele, et tunneme ära, et kunst viitab millelegi, rajaneb suur osa kunsti veetlusest. Ometi ei tulene kunsti edukus jäljenduse edukusest, vaid paljudest muudest momentidest. Jäljenduse mõistmine kui ka kunsti hindamine on väga suhteline. Ilma kokkuleppeid teadmata ei saa jäljendust mõista. Täieliku koopia tegemine on võimatu, isegi kui ollakse samas kultuuris. Igasugune jäljendus erineb juba a) artisti personaalsuse b) ajastuvaimu c) stiili d) materjali valiku jne poolest.
7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?
Platon polnud oma ajaga rahul: Sokratese surm, demokraatia vastasus, mütoloogia polnud enam usutav, selle asmele tuli sofistika (kõike on võimalik tõestada), Ateena oli sõdade tagajärjel allakäinud jne. Kunst ei aita kaoses korda luua, pidas seda jäljenduse jäljenduseks, võib eufooriat tekitada. Kunst on mõistuse seisukohalt mõttetu, sest see toetub tunnetele, mitte mõistusele. Kunst ei kasvata voorusi , vaid rikub noorsugu, sest kunstis jäljendatakse tihti eeskujuks kõlbmatuid isikuid. Ta arvas , et paremad ajad on veel ees.
8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika.
Metafüüsika on Platonism , mis uurib reaalsust kui sellist. Selles on olulised ideed – asjade ja nähtuste tõeline olemus. Maailm on tabatav mõtlemise abil, kuid kogu maailmast pole võimalik ettekujutust saada, vaid ainult idee tervikust. Metafüüsika on kõige üldisem seletus kõikidele asjadele siin Maal. (kui ma viskan kivi üles ja see kukub maha teatava kiirusega  füüsika. Aga kui ma küsin, miks ma kivi loobin  metafüüsika).
Filosoofia on metafüüsika. Igasugune filosoofia ei ole muud, et kujutatakse ette mingi alus ning sellele ehitatakse üles kõik muu maailmas.
* Heidegger tõmbab Platoni metafüüsikal püsivale maailmale kriipsu peale, sest 19. sajandi positivistliku filosoofiaga maailmas omavad tähendus vaid eriteaduslikud tulemused.
Kogu filosoofia on ettekujutus , alanud Platonist, üks filosoof pole parem kui teine, kõik räägivad ühest ja samast asjast – tekib surnud ring. Kõik teadmised on eksiteel. H. Ütleb, et kreeka mõistete tõlkimisel on toimunud muutumine ja on kadunud kreeka maailmamõistmise ja mõtlemise ehedus. Heideggerliku vaate järgi on aga Platoni viga selles, et ta suunas mõtlemise ebaolulisele, püüdes näha tõeliselt olevat, väljaspool meid endit. Tegelikult peab aga just endasse vaatama, et näha tõelist. Olemine on meis endis , ning pole võimalik lahutada hinge ja keha, nagu seda Platon tegi. H. väitis, et niisugune tõmme (tõmme olla kõikjal kodus), saab olla filosoofias vaid siis, kui meie (kes me filosofeerime ), ei ole kõikjal kodus
9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine. Plotinose vaated kunstile.
Tegu on vanima ja pikaealisema arusaamaga kunsti loomusest. Mõttele, et kunst on jäljendus (mimesis), panid aluse Platon ja Aristoteles. Kunsti peeti valdavalt millegi sekundaarseks jäljenduseks. Jäljendused erinevad üksteisest kolmel viisil: jäljendatakse erinevate vahenditega, erinevaid asju ja erinevalt (mitte ühte moodi). Jäljendatakse paljusid asju, kujutades neid värvide ja vormidega, ka hääle abil. Jäljendamine on lapseeast kaasa sündinud, ning inimene teeb oma esimesed õpingud selle abil. Kunsti probleem – jäljendus ei paku enam huvi ja mehaaniline reprodutseerimine. Tekib uus seletus, kunst kui väljendus.
* Plotinos ütleb, et kunst on üks tõeline ülemidee ja selleni jõutakse siis, kui inimene unustab kõik maise tunnetuse ja jõuab transsi. Kunstil on maailma asjade tunnetamisel fundamentaalne roll. Plotinus lõi sellega ekstaatilise tunnetusmudeli.
Plotinos - Ilus saab olla tervik, üksikosad ei saa ise ilusad olla, nad viivad selleni et tervik oleks ilus. Ometi kui tervik on ilus, peavad seda olema ka osad. Ka helide puhul võib üksikheligi ilus olla. Kaugemat ilu, mida pole enam meeltega näha ja tunda, näeb hing ilma vahenditeta. Millegi ilusa suhtes peavad tekkima erilised tundmused ja emotsioonid . Ülim ja algne ilu teeb need, kes teda armastavad, ilusaks ja armastusväärseks. Upub see, kes klammerdub ilusate kehade külge ega lase lahti, uppudes hinge mitte kehaga, hämaraisse sügavikesse, mis vaimule on rõõmutud. Nägemiseks tuleb teha vaataja sarnaseks vaadatavaga, n:ei näe päikest silm, mis pole olnud päikese sarnane, ilu ei näe hing, mis pole ise ilus. Iga millegi tegija peab olema tugevam tehtavast, sest ta peab endast osa ära andma. Me ei näe asja ilu siis, kui see on väljaspool meid, vaid kui see siseneb meisse. Kui keegi imetleb midagi, mis on tehtud millegi teise järgi, suundub ta imetlus sellele, mille järgi on see tehtud.
10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. Aquino Thomas .
Kosmoloogiline harmoonia asendub jumaliku harmoonia printsiibiga. Filosoofiat kasutati religiooni teenistuses ja selle sisuks ning eesmärgiks oli päästa oma hing. Maailmas valitseb lõputu astmete hulgaga hierarhia , mille alumises otsas on kõige madalamad asjad ning ülemises otsas jumal. Koht, kus inimene on sündinud ja elab, on tema lahutamatuks omaduseks. Polnud abstraktset inimest, vaid kindla grupi liige. Elu ei saanud lahutada looduslikest protsessidest (maailma vananemine, algus ja lõpp). Maailmas käib pidev võitlus Jumala ja Saatana vahel. Piiblit peeti ainuõigeks kõikvõimalike tõdede kogumiks.
*Aquino Thomase kolmsuse printsiip: olemus (kas jumal on olemas, või ei ole, on see näidatav? jne), kolmainsuse isikute eristamine, kreatuuride protsessioonid. Ka meel on mingit moodi mõistuslik. Püha õpetust ei saa tõestada, kuid mõistus võib mõnda asja seal valgustada ja selgeks teha. Usku tuleb valgustada mõistusega. Võib tõestada jumala olemasolu, kuid mitte olemust.
*Augustinus – katoliku kiriku pühak. Filosoofiaalane töö oli seotud ristiusuga. Otsisid teoloogiale tuge filosoofiast. Filosoofia vahenditega taheti lihvida kristlike probleeme. Ta uskus, et filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas piibliga. Kuivõrd hullumoodi mu tundemeeled mind ka ei petaks, siiski ei saa nad mind kahtlema panna minu enda olemasolus. Jumal teab meie tegude tagajärgi, aga mitte enne kui need on aset leidnud. Kelle jumal on väljavalinud, see on päästetud, teised aga ja neid on rohkem – lähevad hukatusse.
11. Pime keskaeg . ?Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond.
4-10 saj oli tõesti pime ja arengut pidurdav aeg, Hoiduti autoriteetide taha ning oldi vastu uuendustele. Tolleaegne keskaeg oli irratsionaalne , inimesi ei huvitanud muu, kui vahekord Jumalaga . Irratsionaalne on ka see, et usuti maailmalõpu saabumist. Keskajal valitses nostalgia antiigi vastu, hävitati teadlikult Rooma kõrgkultuuri, meditsiin oli nõrk(haigused, nälg), kihistumine, indulgentside müük, ketserite põletamine, konservatiivsus, kirjaoskamatus jne. Rehabiliteerimise eesmärgiks oli maine taastamine, et polnud ta midagi nii hull.
* Keskaja rehabiliteerimine
Mingil hetkel tekkis õhtumaade ajalooteaduses laine, kus hakati huvi tundma keskaja vastu ja otsima argumente keskaja poolt. Tekkis ajalooteadustes fundamentaalne muutus – annaalide koolkond, mis muutis arusaama, mida otsida ajaloost, kuidas ajaloole läheneda. Annaalide ajaloo käsitlemise printsiip lähtub kaasaegse inimese küsimusest. Sellest sõltub, kuidas ajalugu uurida. Annaalid hakkasid uurima rohkemat kui vaid sõdu. Nt lõhnade ajalugu, kultuuri arusaama kõhnusest, ilmastiku ajalugu jne jne. Annaalide koolkond vastandus arusaamale, et ajaloo moodustavad faktid, mida saab ühemõõtmelised kinnitada. Kõik ajalugu, mis uusajal on kirjutatud, on rahvuste ja riikidekesksed. Selle nurga alt ei anna keskaeg meile midagi.
Nad pakkusid välja kaks lähenemisviisi: pikk kestvus – asjad, mis kõnelevad ajaloo olemusest enam kui faktid, ajalugu on vastus kaasajast tulevale küsimusele. Hakati tähelepanu pöörama erinevatele asjaoludele. Nt saab keskajast palju infot, kui arvestada inimeste tolleaegset mõtlemist.
*Annaalide koolkond on eriti huvitatud sotsiaalajaloost – millised olid sostiaalstruktuuri trendid. Nad leidsid , et ajaloo jutustamise asemel peab ajalugu rohkem tegelema struktuuride analüüsiga. Et mõista sotsiaalseid fakte ajas ja ruumis, peab neid uurima ajaloo ja geograafia meetoditega. Analüüs on suunatud struktuursetele seostele ühiskonna, majanduse, poliitika, tehnoloogia ja psühholoogia vahel. Ajaloost tuleb likvideerida 3 senist iidolit: poliitika, isikud ja kronoloogia. Annaalide koolkonna uus ajalugu kulges aeglasemalt kui traditsiooniline, sest sotsiaalne rütm on aeglasem.
12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco.
Inimesed, kes tegelesid sõnaga, olid rohkem hinnatud kui visuaalkunstnikud. Kunst tuli jumalast. Kunsti funktsioon oli pakkuda jumalale nähtava maailma rikkusi, võimaldada inimestel oma annetustega leevendada kõigevägevama viha ja saada tema poolehoid. Ohverdamist peeti suureks kunstiks. Katedraalide kunst väljendas Euroopas linnade taassündi. Igalpool ülistati jumalat, püüdes kujutada looja ja loodute vahelist rahulikku liitu. Autori andmeid ei lisatud, sest see tuli jumalast. Kiriku ikoonid olid loodud massidele – need moodustusid visuaalsetest kujunditest, omasid kindlat sümboolikat ning see oli kõigile jõukohane.
Ka tänapäeval otsitakse pidevalt eeskujusid ja väärtusi keskajast. Seda, et inimestele meeldib keskaeg, on näha olemasolevast kirjandusest, kus on keskajaga seotuid raamatuid igas zanris. Tagasipöördumine keskaega on muutunud lausa kinnismõtteks. Enamus leiutised on pärit keskajast, mis on tegelikult tänapäeva probleemide allikaks (n:ühisturg). Kui me tunneme huvi oma päritolu vastu, pöördumegi selle teada saamiseks tagasi keskaega. Keskaega hakati tagaigatsema kohe kui see tegelikult ametlikult lõppes.

Keskajal oli maagia olulisem kui ilu, kuid tänapäeval on rõhuasetus vastupidime. Tänapäeval puudub usk ainujumalasse. Keskajal tagas jumal inimestele kindlustunde, siis tänapäeval sellele enam ei toetuta.

13. ? Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu.

Heidegger, Martin 1996 Sissejuhatus metafüüsikasse

Ta oli fenomenoloogiline mõtleja (tõde avaneb teatavast aspektist ). Heidegger oli üsna kriitiline Kreekast alguse saanud mõtteviisi kohta. Heideggerile ei meeldinud Platoni tõlgendused, pidas neid valedeks. Heidegger ütleb, et kogu filosoofia soperdasid ära eelsokraatikud, kõik filosoofid räägivad ühte ja sama juttu , ning see on justkui nõiaring. Ta protestib Platoni seisukoha vastu, mis asjade tõelist olemust otsib meist väljaspoolt, tema arvates peab seda otsima just meist endist. Hinge ja keha ei saa lahutada, nagu Platon tegi.
Ütleb, et kreeka mõistete tõlkimisel on toimunud muutumine ja on kadunud kreeka maailmamõistmise ja mõtlemise ehedus. H. ei meeldi teadus ja tehnika. Kreeklased on sügavamad kui meie. Nende maailmamõistmine on laiem. Kreeklaste kunsti käsitlus võibki olla teeks välja sellest teadusliktehnilisest ajastust. Tänapäeval on maailm nii suur ja mitmetasandiline, et ennast sinna süsteemi paigutada on raske. Heidab ette, et uusaegne maailm kitsendab tõe järele tehtavuse. Kõik see, mida suudame järele teha on mõjutatud eelarvamustest. Peaksime püüdma eelarvamusi läbi nägema. Selle asemel loome aga eelarvamuste najal aina uusi asju. Salapärases kreeka valguses end varjav on vanem ja jäävam kui inimese teos. Kunst on uue maailma avamine
14. Foucault ’ huvi antiikeetika vastu. Foucault’ «endahoole» kontsept .
Inimene kui kunstiteos .
„Seksuaalsuse ajalugu”,millel on 3 köidet. Esimene köide rääkis seksist (Naudingute pruuk), teine oli enesetehnikatest (Liha ülestunnistused) ning kolmas koosneb erinevate ise`dega tegelevatest kirjutistest (Enesehool). Foucault on palju tähelepanu pööranud antiikeetikale. Kreekas tegelevad inimesed oma moraalse käitumisega, eetikaga ja suhetega hoopis innukamalt kui religioossete probleemidega. Kreeka naudingueetika on seotud meheliku ühiskonnaga, ebasümmeetria ja teise välistamisega. Kreeklastel on tähtis elutehnikatega tegelemine – kuidas elada. Ei oldud huvitatud n:surmajärgsest elust, vaid taheti elada just nii hästi kui võimalik. Suguline rangus oli kreeka ühiskonnas trend, et elu ilusam oleks. Pidi saama iseenda isandaks, et suuta piirata oma iha. Tähtis oli käitumismoraali ajalugu, et osata vahet teha nende koodeksite vahel, mis on lubatud või keelatud ja nende koodekstite vahel, mis määrab käitumiste tagajärgede neg ja pos tagajärjed (ei või seksida peale oma naise kellegagi). Klassikalises eetikas pole keegi kohustatud käituma nii, et ta oleks truu oma naisele, ei puutuks poisse jne. Kui aga keegi tahtis et tal oleks kaunis eksistents , hea maine, et ta oleks võimeline teisi valitsema , siis ta pidi seda tegema. See oli isiklik valik. „Enesehooles” – enese eest hoolitsemine, millegi kallal töötamine või millegagi tegelemine. Selleks on vaja tähelepanu, teadmisi ja tehnikat. See polnud indiviidile peale sunnitud, igaüks otsustas ise kas hoolitseda enda eest või mitte. Ülestähendused (nimekirjad, arveraamatud, isiklikud märkmikud, kuuldu, loetu, kogetu jne) olid nagu käitumisjuhised, mis jagasid õpetusi kuidas mingis olukorras käituda vms. Enesevaatlustehnika on parim viis endale hinnangute andmiseks, st. vaatad ennast justkui kellegi teise silmade läbi.
*Me ise ei ole meile ette antud, vaid meil tuleb luua ennast kui kunstiteost. Endaga peavad olema loomingulised suhted. Tuleb luua oma elu, andes sellele stiili.
15. Uusaja filosoofia. Ratsionalism ja empirism . Descartes ja Hume .
Uusaja filosoofia (17-20 saj) saab alguse tööstusliku pöördega. Inimesse ei suhtutud enam kui üksikusse indiviidi, vaid ühiskonna liikmesse. Filosoofia keskmeks polnud enam inimene vaid ühiskond. Inimest hakati võrdsustama jumalaga, loobuti jumala autoriteedist. Jõuti arusaamiseni, et inimene on ise võimeline endale seadusi looma. Nähtustele ja asjadele hakati vaatama kasusaamise pilgu läbi, st. mis on hea on ka kasulik. Ratsionalismi tunnetuse aluseks on mõtlemine, tähtis koht oli efektiivsusel(filosoofid,ärimehed). Empirism uskus et kogemus on allikaks tõsikindlate teadmiste saamiseks, kõike peab järgi proovima. Neil mõlemail vaadetel on omad puudused, sest empiirikud koguvad ainult fakte, oskamata nendega midagi peale hakata, ning ratsionalistid toetuvad vaid endas peituvale.
*Descartes tugines ratsionalismile – mõistus ja tunded olid esikohal. Kuidas saada tõelisi teadmisi? Kõiges tuleb kahelda, kuid mitte eitada. Filosofeerimiseks on kindlad vähesed reeglid, kuid neist tuleb kinnipidada. „Mõtlen, järelikult olen olemas”.
*Hume tugines empirismile – Kogemus oli põhituumaks. Kõik tajutav ja kogetav kanduvad üle ideedeks ja muljeteks.”Inimene on valge leht”.
16. Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten , ?Meyer jt.
Inimese üle tuleb otsustada tema tegude, mitte sõnade järgi. Platonismi taasavastamine.
* Individualism - muutus kogu mõttemaailm inimesekeskseks. Üksiku ja konkreetse inimese huvid, soovid, püüdlused muutusid keskmeks.
*Linnastumine - Inimene on sündinud selleks, et elada tsiviliseeritud ja kultiveeritud elu. Linn on selleks lavaks, kus seda saab teoks teha.
*Aristotelese autoriteedi mittetunnustamine - Aristotelese filosoofiast tuleb loobuda mitte ainult selle pärast, et see on vale (mida ta kindlasti on), vaid eelkõige sellepärast, et ta ei tee inimest paremaks ja õnnelikumaks.
* Optimism - See optimism põhineb usul , et maailm areneb ja progresseerub.
Sisuliselt kuni Kantini (18 saj II pool) püsis valdav arusaamine kunstist antiigis etteantud silmaringi piirides. Praktiliselt kunsti just ei taunitud , kuid mõtestatult väärtustada ka ei osatud.
* Distsipliini ristiisa Baumgarteni ( 18 saj I pool ) ideed ei olnud sisuliselt uudsed/murrangulised. Siiski laiendas arusaama, et kunst on pelk etteantud vormide (ilu) jäljendamine. Arutlema hakati laiema tähendusega mõistete üle ( loovus , maitse, kujutlusvõime, fantaasia ), mis polnud enam nii rangelt tõega seotud.
Üks keskseid esteetikaalaseid termineid tuli taas moodi “ülev” e. “ subliimne ”. Mõistet kasutati juba antiigis imestamisväärsete loodusprotsesside puhul. Hiljem hakatakse sellega tähistama teatavat “negatiivset, madalat, hirmutavat” mõnu ja naudingut.
Maitseküsimuste uurimisel ületab oma ajastu vaatevälja David Hume, kelle arvates ilu tekib juba objekti teatud omaduste ja vaataja vastasmõjus.
17. Vico kui esimene uusaegne kunstifilosoof. Vico ja Hegeli kunsti ja ajaloomõistmise erinevused ja ühisjooned.
Vico oli esimene, kes pakkus välja, et kogu maailma alguse kujunemises on kunstil fundamentaalne roll.
AJALOO KÄSITLUS
Vico - ajaloofilosoof , kelle jaoks ajalugu on tõusude ja langustega ringkäik. Ajalugu liigub vastavalt kindlatele, paratamatutele seaduspärasustele.
Hegel – ajalugu on vaimu vabanemise, enesest teadlikuks saamise protsess, liikumine absoluutse vaimu poole.
*Ajalugu
Vicol: Hegelil :
tsirkulaarne lineaarne
Sarnasused – ajaloos pole paremaid ega halvemaid aegu, ebakõlad ja ebaõnnestumised viivad arengut edasi
KUNSTI KÄSITLUS
*Ühine – kunst on tõe väljendaja, kunst on õigeks aluseks uute ideede algatamisele.
Hegel - kunst on vaid tunnetuslik ja tema väärtus on mööduv, surelik.
18. Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile.
AJALUGU — Mõtles välja ajaloo kulgemise seaduspärasuse. Iga liigutus on ajaloo protsessi üks osa. Vaimu vabanemise, enesest teadlikuks saamise protsess, liikumine absoluutse vaimu poole. Jõutakse ajani, mil vaim on enesest teadlikuks saanud. Hegel peab silmas vaimu all mitte iga indiviidi vaimu eraldi, vaid iga indiviidi vaimsusest tekkivat kollektiivset vaimu.
konservatiivne — õigustab kõike, kuid ka revolutsiooniline — miski ei jää, ei püsi
Teadvus on mõisteline, saavutab oma igal astmel täpsema tõsikindlama teadmise.
HEGEL KUNSTIST
Kunst ei ole 1) dekoratiivne e. iluasi
2) didaktiline e. õpetav- moraalne
3) mimeetiline e. jäljenduslik
Vaba kunst avab tõe juba vaimu enesetunnetuse varastel etappidel .
Kunstiline tunnetus küll meeleline ja seega võõrandunud vorm, kuid vaim suuteline teda mõisteliseks tagasi tooma .
Kunst on tõe väljendaja, kunst on õigeks aluseks uute ideede algatamisele.
Hegel - kunst on vaid tunnetuslik ja tema väärtus on mööduv, surelik.
19. Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju.
Kanti komperniliku revolutsiooni järgi tõuseb meele enda aktiivsus ennenägematul moel esile ja vallutab endale koha tunnetusteooria esireas. Meel ei ole enam lihtsalt vastuvõtja, vaid tunnetuse ja aru toimiv osapool. Kant seob subjekti (mina) ja objekti (seinakell) ühtseks filosoofiliseks mõttepalliks. Nende vahelise seose moodustab inimkogemus ja selle loogilised eeltingimused. Kanti jaoks on maailm kahene : ilmnevad (asjad meie jaoks) ja tõelisuse tasand(asjad iseeneses, seda me ei saagi teada). Ehkki meie tunnetus algab kogemusest, ei sünni ta siiski tervikuna kogemusest. Ta väidab, et kui me maailma tajume sellisena nagu me tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult selline ongi. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei suuda maailma teisiti tajuda.
20. Kanti kunstifilosoofia ?puudused ja mõju.
Kunst ja ilu on nautimiseks ilma sihita. See ei pea olema loogiline. Kunst ei ole jäljendus, vaid selles on originaalsus ja geniaalsus. Originaalne geenius ei vaja reegleid ega norme, vaid loob need ise. Mida vähem kunst on sarnane reaalsusele ja tavapärasusele, seda suurem kunstiteos see on. Kanti jaoks tähendab subliimne midagi kõikehõlmavat, võimast, ohtlikku. Matemaatiline ülev – lõpmatus, totaalsus, dünaamiline ülev – kõikvõimsate loodusjõududega seonduv .
21. Kanti originaalsuse ja geeniusekontseptsioon. Romantism . Jena romantikute vaated. Kunst ei ole jäljendus. Kantil keskseks teemaks on originaalsus ja geniaalsus ehk kunst on kunst vaid sedavõrd, mida vähem ta reaalsuse või tavapärase sarnane. Originaalne geenius ei vaja reegleid, moraali või norme, ta loob need endale ise. Romantiline geenius salapärane, seletamatu, hull jne. Rääkides geeniusest, peab Kant silmas erilist inimtüüpi, andekuse eriliiki, talenti. Ta loob sisemise geniaalse välgatuse tagajärjel midagi.
*Romantism on valgustuse vastand ja selle kõrval üks mõjuvõimsamaid uusaja ideid. Romantism arvas, et inimese kõrgus pole mõistus, vaid kujutlus ja oluline pole hästi argumenteerida, vaid maailm muutub nende mõjul, kes erandlikud, kõnelevad teistmoodi.
Uusajal kultuuri (kunsti) roll ühiskondlikes liikumistes enneolematu. Mõistuse heidab romantism kõrvale, tõstes esile kujutluse , peamine on leida meie sisemuse sügavaim tuum. Tähtsal kohal on tunded ja fantaasia, tähtis on ka läbielamine. Kunstnik ja geenius on peaaegu samatähenduslikud.
* Jena romantikud - ainult see on kunstnik, kellel on oma originaalne lõpmatusekontseptsioon. Fantaasial, poeetikal ja kujutlusel on universaalne metafüüsiline väärtus, Mida luulelisem, seda tõesem, ehtsam, elu on olemas vaid sedavõrd, kui teda luuletame
???22. «Kunst kunsti pärast» kontseptsiooni sisu ja tagamaad . Estetism . Oscar Wilde .
Baudelaire .
Estetism kasvas välja romantismist . Estetismi eesmärk on, et kunsti eesmärk on temas eneses . Kunst peab olema sõltumatu, ei tohi teenida ei poliitilisi, usulisi, kõlbelisi ega muid kunstiväliseid ülesandeid. Kunst on primaarne, ega allu ühelegi mõjule. Kunst on selleks, et ennast upitada, paremat elu elada. Kunst päästab maailma.
*Wilde (1856-1900) rajas oma loominguga esteetilise „kunsti kunsti pärast” liikumise Inglismaal. Selle sisuks oli tees, et kunstil puuduvad eesmärgid peale esteetilise. Kunst teeb reaalsuse, loodus õpib kunsti käest, mitte vastupidi. Elu ja reaalsust pole olemas.
*Baudelaire – oli esimene, kes hakkas modernistliku kõrgkultuuri looma. Temalt pärinbeki modernismi algversioon, mis on kõikuv ja tasakaalustamata . Baudelaire looming on ta jaoks teatud ajalooline ülesanne, sest teadlikult kirjutas ta seda võõrdunud lugejale,kellele polnud luule midagi enesestmõistetavat. Kogumikus „Kurja lilled”on ta oma olemasolu õigustanud ja põhjendanud. Midagi niisugust polnud varem tehtud. Ta hakkas kirjutama sellist tüüpi luulet, mida suudaks lugeda ka moodne suurlinnainimene, kelle keskendumisvõime on nõrk Sellise luule loomise tegi talle kergemaks asjaolu, et ka ta ise oli pärit suurlinnast, ning sarnanes eeldustelt „silmakirjalikule lugejale”. Moodne lugeja on võõrdunud lüürikast, sest nad ei leia kontakti enda kogemuste ja lüürika vahel. Niisiis proovib B. Leida viisi, kuidas võiks lüüriline luule põhineda kogemusel, millega kaasneb shokielamus. B. usub, et ilu koosneb kahest vastandlikust poolest: igavene ja muutumatu ning suhteline ja sattumuslik. Modernsus on mööduv, põgenev, sattumuslik, ta on kunsti üks pool, sest teine on igavene ja muutumatu. B. Luule oli algul ehmatav, kuid kui mässumeelsed noored õppisid pähe „Raipe”, aitas ülejäänute pahameel ta mainet ainult levitada. Modernism oli määratud igavesele taastulekule alates sellest, kui Noor-Eesti kuulutatud väärtused hakkasid domineerima. Suurlinna rütmist osasaamiseks ei pea enam elama tingimata linnas. Ka shokielamus on muutunud lausa elustiiliks, kaasnenud on suur vabaduse kasv.
Erinev lähenemine ühele printsiibile(luua iseennast kui kunstiteost, vaadates ajastu väljavaateid ja kehastuda neisse ): Dändism- kunstiga tegelevad edevad mehed, üritab lahe olla, Flanöör- 19.saj moejäljendaja, teeb seda mis on moes, Esteet- rollidesse kinnijääja.
23. Kunst kui religiooni aseaine . Minevikku suunatud modernismikontseptsioon. T. S Eliot. Mathew Arnold .
Kunstis üritati näha idealiseeritud kujutlust, viimse toetuspunktina tõe ja religioonita maailmas. Nad rõhutasid äärmuslikult kunsti autonoomiat. Igas kunstiteoses on tähenduslik vorm, mis teeb kunstist kunsti ja esteetilisest esteetilise. Püütakse kunsti idealistlikult puhastada , nädata et kunst toimib sama selgelt ja täpselt kui matemaatiline kombinatsioon. Luule on harmooniline ja tervik, on ilus(mis ongi saavutatud idealistliku puhastamise teel), suudab ta edastada psühhoteraapia positiivseid impulsse.
Luule peab olema religiooni aseaine, asendades taandunud traditsioonilised mütoloogiad. Kunst ja kultuur asetuvad enneolematult tähtsale kohale.
*Eliot uskus et religiooni asendumine kunstiga mõjubki seetõttu, et toob vormi kaudu esile vanu sügavaid mälestusi.
*Arnold – lootis, et kirjandus võtab üle religiooni koha.
24. Schopenhaueri pessimism ja kunst.
Pessimistlik ellusuhtumine . Me elame kõige halvemas võimalikus maailmas. Kui maailm oleks veel hullem, lakkaks ta olemast. Iga inimese elu on tervikuna tragöödia, kuid üksikasjades komöödia. Iga inimese elu on lakkamatu võitlus. Iga pisiasi võib teha inimese õnnetuks, kuid miski ei suuda teha täielikult õnnelikuks. Parimaks saatuseks inimesele on mitte sündida. Kogu maailm on tahe ja kujutlus. Kõik on suhteline ja kujuteldav. Tuleb otsida võimalusi, kuidas maailmas hakkama saada, kus puudub tõde ja teadmine. Kunst tegeleb maailmaga ideelisel tasandil. Kunst Sch-le asjade nautimine nende endi pärast, ideelisel tasandil. Nii on asjad alati nad ise ja ei nähtu meile millegi teisena (platonism) Kannatustest saab ajutiselt vabaneda kunsti – huvitu tegevuse, esteetika läbi. Leevendab maailma valu. Inimene vabaneb isekusest. Inimine tahab alati midagi muud ja kunsti abil ta saabki vabaneda sellest ringist , identiteedist. Kunst tekitab inimeses tunde, et elu on elamist väärt.
25. Nietzsche elufilosoofia ja kunst. ?Dionüüsoslik ja apollonlik alge kunstis. Nietzsche ja Heidegger. ?Nietzsche ja postmodernism .

Nietzsche, Friedrich 1996 Ecce Homo

Commentary on The Birth of Tragedy http://www.panix.com/~squigle/sva/nietzsche.html

Nietzsche, Friedrich 1993 Nõnda kõneles Zarathustra

Tähtis on individuaalsus ehk enesega toimetulek . Ta arvates on jumal surnud, nimetades seda kaasaja suurimaks sündmuseks. Seda ei suudeta mõista. Võime sellest arusaada, et usk jumalasse ei juhi enam meid. Usk on läbinisti ohvrite toomine: oma vabduse, uhkuse, enesekindluse , enda orjusesse andmine. Endised väärtused on kaotanud oma tähtsuse, need tuleb asendada uutega. Ta võttis kasutusele mõiste „üliinimene”. Inimene on köis, mis on kinnitatud looma ja üliinimese vahele – köis üle kuristiku . Inimene võib olla üks rahva hulgast või üliinimene.
*Kunst – ülistab kunsti teiste väärtuste arvelt. Kunst päästab maailma.
Kunstil on kaks poolust – Apollonlik ja Dionysoslik. Apollon on range ja külm jumal, kes maailma korrastab, Dionysos on jumal, kes külvab sellesse korda segadust, olles seejuures loominguline .
* Nietzche ja Heidegger mõlemad arvasid, et ennast tuleb kohandada keskkonnale. Kogu elu on illusioon . Heiddeger. võttis üliinimese teooriat tõsiselt.
26. Kunst kui väljendus. Väljendusteooriate kriitika.
Kunsti peamine eesmärk pole enam ilu, vaid väljendus. Kunstnik toob oma sisemaailma välja. Emotsioonid, tunded peavad olema ehedad, tegeleti inimese sisemaailmaga. Kunsti lõpptulemus ei tohi olla teadlikult kavandatud, vaid läbi väljenduse peab sündima midagi ettekavatsematut. Tõeliselt kunstiline väljendus on vaid see, mis ei ole meie kontrolli all. Kunst peab tooma teadvusse midagi, mida seal varem ei olnud. Kunstnik on kui loovisik.
Kuidas saab materiaalne ese kanda emotsiooni? Isegi kui eeldada, et inimene on alati mõne emotsiooni meelevallas, kuidas eristada kunstilisi ja mittekunstilisi emotsioone? Kõik ei saa olla väljenduslik, sest kunstnik pole ise kõike läbielanud. Ta peab järgima siiski kujundeid ja vorme, sest muidu poleks see kellelegi arusaadav.
27. Formalism .
Püüab tähelepanu pöörata stiilile. Kui väljendus ja jäljendus uurivad, mida väljendada, siis formalism tegeleb sellega, kuidas väljendatakse – peab tekkima effekt (iseäralik emotsioon).
Abstraktne maal – struktuurielementidest pigistatakse välja kõik, mis võimalik. Formalism rõhub ka kunstiteose vormi olulisele rollile. Formalism näitab, et stiilist hakkab vormuma sisu. Tekib küsimus, kas formalistide ambitsioon ongi kunsti lahti seletada. Pigem üritasid nad välja arendada tahku, mis varem oli tähelepanuta jäänud – vorm.
Kunstis püüti näha idealiseeritud kujutlust viimse toetuspunktina tõe ja religioonita maailmas. Rõhutati äärmuslikult kunsti autonoomiat. Kunstiteose elementide struktuur tekitab meis esteetilise elamuse. Igas kunstitöös on aga tähenduslik vorm, eriline esteetiline substraat , mis teeb kunstist kunsti ja esteetilisest esteetilise.
Oluline on kunsti tervik, mitte selle osad. Teatud muusikalised kordused — värvide koosmäng, lugude struktuur määrab ära, mis teeb meid rõõmsaks, kurvaks jne. Siin on püüet kunsti idealistlikult puhastada, näidata, et kunst toimib sama selgelt ja täpselt, kui matemaatiline kombinatsioon.. Kunst mõjubki seetõttu, et toob vormi kaudu esile vanu sügavaid mälestusi. Luule muutub religiooni aseaineks, mis asendaks taandunud traditsioonilisi mütoloogiad. Luule on oma harmoonia ja tervikluse impulsside edastamine, psühhoteraapia positiivsete impulsside edastamisena, mida sisaldab I L U. Formalism ühelt poolt on ekslik, liiga isiklik — otsis nn. kunstitöö sisemist substraati. Teisalt aitas tõusta uutel kunstivormidel. Formalism kutsus üles uurima kunstitöö abstraktseid, formaalseid seoseid ning avardama senist realistlikku, romantilist ettekujutust kunsti olemusest.

28. Spekulatiivsete kunstiteooriate kriitika. Jean-Marie Schaeffer.

Tegemist on teooriatega, mis püüavad kunsti funktsioone ja olemust normeerida ning eristada ja väärtustada selle järgi tõelist ja ebatõelist kunsti.

SKT –d püüavad avastada kunsti olemust. See olemus on lahus mistahes representeerivatest eesmärkidest. Kunsti areng kulmineerub seal, kus kunst sulandub ühiskondlike eesmärkidega.

SKT- e kriitikute (J.-M. Schaeffer) arvates puudub kunstil selgepiiriline ja püsiv loomus ja SKT ei lase meil tajuda kunsti tema paljuses ja muutuvuses. SKT –d on kitsarinnalised.
Kanti geeniusekontseptsioon eeldab geniaalsust, mis tähendab uuenduslikkust, kuid alati ka suhet traditsiooniga, mis on kindlapiiriline, selgelt jälgitav ja aktiivne kriitiline hoiak. Kunst remodelleerib meie “kehastumist”, hoiakuid ja kogemust. Kunsti ja teaduse vahe on selles, et kunst teeb seda väga individuaalsel, teadus aga üldiste asjade tasandil.