Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Euroopa ideede ajaloo konspekt (0)

Ühiskond - Ühiskond
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis võimaldavad voorust?
  • Kes peaks juhtima laeva?
  • Kuidas siis sõdimine maiste asjade eest õiglane?
  • Kes päris Rooma keisririigi?
  • Millises riigis tahtnuks sündida?
  • Kuidas teada midag inimloomusest mis see on?
  • Kumb oli enne - kõne või mõtlemine?

Metodoloogilised küsimused
  • Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
    Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy.
    Metodoloogia: universaalsed probleemid, ”ühikideed”, tsüklilisus, testipõhisus.
    Kanooniliste ”suurte mõtlejate rida”
    Kontekstuaalne meetod: Cambridge ’i koolkond.
    Autori intentsioon ehk kavatsus .
    Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid .
    Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest ( Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid).
    Õnn
  • Platon ja Aristoteles õnne olemusest
    Platon
    Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine . (Vaid voorusest ei piisa)
    Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema , emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud.
    Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab elamisväärset elu. (Voorustest piisab õnnelikuks eluks).
    Arostoteles
    Nikomachose eetika : õnn on „hinge toimevime vastavalt loomutäiusele tervikuna “ - tähendab oskust mõistuspäraselt toimida.
    Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimhinge funktsioon: mõistuspärane toimimine. Seega inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on „parim, kauneim , nauditavaim“. „Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav - sellised on loomutäiusest lähtuvad teod.
    Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Head teod nõuavad vastavat varustust.
    „Nikomachose eetika“:
    Kõigel on suundumus hüve poole. Paljud mõistavad selle all hästi elamist või hästi toimetulemist - nautlev elu. Teiseks poliitikaga seotud elu. Poliitikaelus tähtsaim loomutäius. Kolmandaks vaimutööga seotud elu.
    Hüvesest kõneldakse kahtemoodi: need, mis on hüved iseeneses ja teised, mis on nende saavutamiseks. Kui igasugustel tegevustel on eesmärk, siis hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse . See, mis on kõigist ülim, on lõplik. Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline. Selle valime ju alati tema enda ja mitte kunagi muu pärast, kuulsust, naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust valime me ju ka selle enda pärast, valime aga ka õnne jaoks, arvates, et nenda abil oleme õnnelikud.
    Inimese hüveks on hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest, kui on aga rohkem loomutäiusi, siis lähtuvalt kõige paremats ja täiuslikumast.
    Hüved jaotuvad kolme rühma: välised, seotud hinge ja kehaga . Kõige täiuslikumad ja suuremad on hüved, mis on seotud hingega.
    Kas me mõistame ülimat hüve omamise või kasutamisena?
    Vajalik varustus .
    Õnn on hinge toimimisvõime, mis lähtub loomutäiusest.
    Kui võimalus toimida on elus määrava tähtsusega, ei saa keegi muutuda õnnetuks, kui ta on täiuslikult õnnelik, sest ta ei tee kunagi midagi eemaletõukavat või labast. ...Aga ta ei ole ka heitlik ja kergestimuutuv: tema õnne ei saa ära võtta kergesti ja juhuslike õnnetuste kaudu, vaid suurte ja korduvate õnnetuste kaudu.
    Sõprade ja järeltulijate saatus mõjutab õnne.
    Õnnelik inimene on loogiline.
    Kaht liiki loomutäius: mõistuslikkuse ja eetose juurde kuuluv. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusle omandada.
    Tegutsedes tuleb lähtuda õigetest põhimõtetest. Loomutäiused seostuvad tegevuste ja tunnetega, aga kõiki tundeid ja kõiki tegevusi saadavad nauding ning kannatus. Loomutäius seostub naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidises, siis hävib.
    Kesktee , aga mitte alati.
  • Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
    Varane Platon leiab, et vaid voorusest ei piisa, hilise meelest piisab. Aristotelese meelest ei piisa (Head teod nõuavad head varustust).
    Stoikude meelest on tõeline hüve selline, mille olemasolus ei pea kahtlema, nagu rikkuse jms olemasolus. Nende jaoks õnn ja voorus ekvivalendid.
  • Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
    Nikomachose eetika: kolme sorti inimesed ja kolme sorti elu
  • Need, kes taotlevad naudingut ja elavad naudingutes.
  • Need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitika-elu.
  • Need, kes hindavad voorust ( arete ) - võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu.
    Poliitika eesmärgiks on õnn: õnneliku elu võimalikkuse tagamine. Filosoofid vajavad polist , st ka poliitikuid ja poliitikud vajavad filosoofe. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele; suur keskklass.
  • Epikuurlased õnnest
    Ainus tõeline hüve on nauding. Eriline naudingutunne ataraxia - valu ja vaimse rahutuse puudumine. Saavutatakse vooruste kaudu. Eeldab häid sõpru, ihade ja ootuste piiramist. Õnnelik elu eemal poliitikast , sõprade ringis.
  • Augustinus õnnest ja poliitikast.
    Pagalnlike filosoofisse õnnefilosoofia on upsakuse märk, nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Isegi nemad pole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas). Nad saavad vaid oodata kannatlikult tulevast õnne (õndsust - beatitudo) teises elus ning olla “õnnelikud lootuses”. Tõeline “õndus” seisneb igaveses elus ja rahus.
    Riik on pattulangemise tulemus ja ka põhjus. Hädavajalik, et tagada kord ja rahu - seetõttu riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral. kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha “oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.
  • Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
    Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist. Inimestel eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus.
    Valitseja ülesanna seotud seadustega, mis võimaldavad voorust?
    Tõeline voorus on vaimne: seega kirik on riigist ülem.
    Ka valitseja vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved.
  • Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
    Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad . Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: inimesed kas ihaldavad neid või väldivad.
    Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. “Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nagu ta ei saa olla meelteta.”
  • Shaftesbury subjektiivsest õnnest
    “Me kõik nõustume, et õnne (happyness) poole tuleb püüelda ning et seda tõepoolest ka alati tehakse.” Ent küsimus on, milles seda otsida: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Tunnete harmoonia hinges - : vooruslik tegutsemine ja ühiskondlik harmoonia - : õnnelik elu.
    Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest, ülimalt suur refleksiivne nauding (oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevalt vooruslikest tegudest). Voorus on õnne tarvilik tingimus. Tunneme valu nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid .
    Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses.
  • Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest
    Ta on oma õnne nimel valmis teisi hävitama ja ei ole kunagi rahul, sest ei suuda täita oma soove, on sõltuv teistest, teiste arvamusest jms, ta ei tunne iseennast .
    Ühiskondlikust lepingust: inimene peab varasest noorusest peale õppima oma eneseimetlust kandma üle riigile.
    Émile: Inimene kasvab üles isoleerituna ühiskonnast: eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus.
    Au
  • Aristoteles aust ja eneseväärikusest
    Nikomachose eetika: Tegelikult peaks austama ainult head inimest. Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele (ratsionaalsed valikud , loomupärased inimlikud kalduvused). Aristotelese “loomutäius” - oskus õigesti tegutseda (õiged seadumused - kindlad, mõdukad käitumisviisid), seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine.
    “Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus … nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab.”
    Eneseväärikus - täielik loomutäius enese suhtes; õiglus - täielik loomutäius teiste suhtes. „Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal.“ „Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inmesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohem, ja seda õigustatult.“
  • Cicero vabariiklase aust
    Voorused eeskätt sõjalised. Aristokraatlik väärtuskoodeks.
    “Kohustustest”: ambitsioon vs privaatsus? (mõlemad valed valikud). Hingesuurus (magnitudo animi) erinev kuulsusejanust ( gloria ). Vooruslik elu tagab siiski mõned gloria
    elemendid.
  • Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
    Alandlikkuse voorus.
    Pühakud peavad end väärituks kõiges va Jumala armus . Vääritus pattude pärast, kuid Jumala au ja ligimeste hüve nimel suured, ennastunustavad teod. Kui talle osutatakse au, siis võtab ta selle vastu, osutades Jumalale .
  • Feodaalne au
    Feodaalau saab algselt oma sisu vallutustest. Aadlisoo kujunemine: algselt selle aluseks füüsiline suurus ja tugevus. Au vabade meeste atribuut, legimiteeris nende kõremat staatust.
    Vasalliteet: võrdsuse ja hierarhia lepitamina. Vastastikuse lugupidamise eeldamine - aadlike võistlus au pärast. Ühiskond lõhestatud, suguvõsadevaheline võimuvõitlus. Veritasu. Tseremoniaalsus.
  • Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
    Alates 12. saj. “ kavaleri -ideaal”. Õigluse, mitte iseenda või isanda kaitse. Nt kuningas Arturi legendid . Kolm peamist suunda:
    • kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight)
    • kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)
    • kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinevere)

  • Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
    Antiikaegne au: ülemklasside enesesalgamine
    Germaani au: teistsugune, elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine
  • Montesquieu aust monarhiates
    Au monarhiates on “vale au” - põhineb ülendats arusaamal iseendast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist. Esmajoones iseloomustab au aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus (nii sõjas kui tsiviilelus).
    Aul monarhiates poliitiline tähtsus - tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist, aga au nõuete tõttu pole aadel valmis kõigeks. Majanduslik tähtsus - üldine konkurents, mis elavadab majandust.
  • 18. sajandi meritokraatlik aumõiste
    18. saj üldtendents – meritokraatlik au, mida antakse heategevuse või silmapaistmise eest oma ametialal.
    Au ja vooruse süntees
    • 18. sajandi üldtendents egalitaristlik:
      • Aadliau kriitika
      • Alternatiiviks meritokraatlik kodaniku-au
    • Omaalgatuslikud seltsid, mis premeerivad silmapaistvaid põllumehi, ametnikke, kirjanikke
    • Preisi Friedrich Suure orden “pour la mérite” – teenete orden. Üldine lootus asendada…
    • edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents…
    • ausa võistlusega, mis toitub positiivse eeskuju innustusest (emulatsioon) ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga

  • Romantilise au paradoksid
    • Ühiskonnale vastandumine :
      • “Eneseväljenduse” ja “enesetruuduse” ideaal – uus dimensioon aule.
      • Romantilise kunstniku (boheemlase) “aukoodeks” vs filistinism.
    • Ühiskonna nimel suremine :
      • Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga.
      • Au saab omandada eeskätt sõjas.

    Armastus
  • Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)
    Armastus tähendab, et x ihaldab y
    Ihaldamise ja omamise vahekord
    Armastus ja surematusetaotlus
    Armastus ja ilu (hüve)
  • kui x armastab y, siis y on “ilus”
  • x armastab y’s ilu, ei midagi muud
  • igas tervikinimeses on ka inetust
  • seega armastatakse konkreetseid ilusaid omadusi, mitte inimest kui tervikut
    Seksuaalne armastus (keha ilule suunatud. Tuleb armastada kõiki ilusaid kehasid. Veel parem inimhingi, veel parem seadusi, tavasid, kombeid) ja sokraatiline armastus.
    Alkibiadese lugu näitab aga sellist inimest raidkujuna: kahte korraga ei saa - inimeske jääda ja sokraatiliselt armastada.
    Agathon kiidab Erose ilu ja tarkust ja seda, et tänu temale on jumalate seas rahu, kunstimeisterlikkust jms. Sokrates hädaldab, et tema arvas , et ülistuskõnedes räägitakse tõtt ja räägib oma tõe. Tõestab, et Eros oli kole ja halb. Või tegelt ei olnud ka. Diotima järgi oli ta vahepealne: “Ära käi siis peale, nagu peaks kõik, mis pole ilus, tingimata olema inetu, ja mis pole hea, osutuma halvaks.”Hea ja kauni puudumise tõttu ihaldab Eros seda, millest ta puudust tunneb.
    Filosoofid on nõnda tarkuse ja võhiklikkuse vahel. Eros on aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema filosoof , filosoofi koht on aga keskel. Põhjuseks on siin ka Erose päritolu. Poros ja Penia.
    Armastuse muud liigid - rahaahnus jms, mida ei nimetata armastuseks - kõik armastavad.
    Harmoonias sünnitamine - ka luuletusi jms. Sünnitatakse igavese elu pärast.
    Ilus keha - selle kaudu hakkab nooruk mõistma kõiki ilusaid kehasid ja ei taanda ilu ainult kehale, vaid hakkab nägema ilusaid hingesid. Lõpuks ilu enda mõistmine. Armastuse tee.
    Kes aga on sünnitanud ja üles kasvatanud tõelise vooruse, võib saada meelepäraseks jumalale ja enam kui keegi teine surematuks.
  • Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
    Agape ja Eros.
    • Indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus. Vastandumine senistele võimusuhetele:
    • “Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka! Sest ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga; ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed. Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 10: 34)

  • Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
    Inimlik ja jumalik armastus.
    Patune inimene armastab ainult iseennast mitte jumalat. Päästa võib ainult Jumala arm, mille omaksvtmine väljendub kristlikus usus.
    Lihahimu ( libido ) köidikud vs puhas armastus (delectio). Enesekesksus Looja põlgamiseni vs püüdlemine Jumala poole iseenda põlgamiseni.
    Sõprused üksikisikutesse ehk kiindumus kaduvasse vs üldine armastus kõigi vastu. Maine riik, mis on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks ja taevane riik, mis on täiuslik harmooniline kogukond .
  • Pierre Nicole “valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest
    „Valgustatud“ enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma (maiseid) eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi.
  • 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
    Looduses valitseb harmoonia, mille aluseks on armastus. Inimene on loomu poolest sotsiaalne ja naudib seltskonda. Seega suudab ta laiendada oma armastust (ka riigile). Riik on hea mitte siis, kui kodanikud on hirmu all, vaid kui kodankud on patriootilised riigi vastu. Sel juhul on vabariik võmalik. Sellised riigid aga ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ideaaliks üleüldine inimarmastus või inimkonna sõprus: aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu.
  • Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
    Iga inimene on kordumatu indiviid. Herder: ”Iga inimene on iseenda mõõt, eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla.
    Armastus on oma eelduste väljaarendamse tulemus ja tingimus. Schlegel: ”Ainult läbi armastuse ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene.” ”Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelistes tunnetes”. Armastuse privatiseerumine, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist - riik peab seda respekteerima. Samas riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanismi kadumine, loomulik kogukond.
    Sõprus
  • Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
    Nikomachose eetika: sõprus hoiab linnriike koos. “Sõprus” on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta. Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikkesse, kodanike omavahelisi suhteid. Sõprus eeldab: vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Erineb heasoovlikkusest ja armastusest. Eeldab ka ühistegevust: “Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana riigikorralduse juurde.”
    Sõpruse liigid vastavalt põhjusele:
    • Kasu pärat (vanade inimeste sõprus).
    • Naudingu pärast (noorte inimeste sõprus).
    • Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel.

    Sõpruse tüübid vastavalt sesundile:
    • Ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes).
    • Paremus (mees naise suhtes).
    • Võrdsus (vennad omavahel).

    Sõprusele näib olevat omane täielik üksmeel ja selle poole kõige rohkem püütaksegi. Sõprade vahel ei vajata õigusemõistmist. Õiglasi iseloomustab sõbralikkus. Sarnasuse ja vatuolu vajalikkus. Sõprus avaldub vastastikuses heatahtlikkuses, kui see ei jää varjatuks.
    Kolm sõpruse tüüpi. Kasu ja naudingu pärast sõlmitud sõprused pole väga püsivad. Täiuslik sõprus on ublide inimeste vahel, kes on loomutäiuselt sarnased, sest headena soovivad nad teineteisele samamoodi head, kuivõrd nad ise head on. Kes soovivad sõprade endi pärast head. Nende sprus püsib niikaua kui nad on head.
    Sõbrunemissoov ilmub kiiresti, kuid mitte sõprus.
    Kasu pärast sõprusepidamine lõppeb koos sellega, mis on kasulik.
    Kiindumus on tunne, sõprus aga seadumus . Vastastikune sõprus eeldab valikut, valik aga tuleb jällegi seadumusest.
    Sõprust nimetatakse võrdsuseks. Suhtlemine . Täiuslikule sõprusele vastavalt ei saa olla sõber paljude inimestega.
    Häid inimesi iseloomustab see, et nad hoiduvad eksitustest ega lase ka sõpradel neid teha. Sugulastevahelisel sõprusel palju vorme ja need lähtuvad isalikkusest. Tülid kasudele üles ehitatud sõpruses. Samaga tasumise probleem.
    Sõpruse tunnused ja see, millega sõprussuhteid piiritleda, paistavad tulenevat suhtumisest iseendasse. Loomutäius ja headus kõige mõõdupuuks.
    Rikutud inimesed otsivad teisi, kellega koos aega mööda saata, omaetteolekut aga väldivad, sest iseenda seltsis olles meenuvad neile paljud ebameeldivad asjad ja nad kardavad, et tuleb veel midagi sellust, teistega koos need aga ununevad. Järelikut ei suhtu nad endasse sõbralikult ja ei suuda seda ka teiste suhtes.
    Poolehoid. Üksmeel.
    Enesearmastajad - seegi vajalik.
    Õnnelik inimene vajab sõpra.
    Eeskujulikud inimesed valivad eeskujulikke sõpru.
    Liiga palju sõpru on halb - kui ei suuda nendega sotsiaalne olla. Ideaal kahe inimese vahel. Sõber hea ja halva õnne korreal - hädavajalik või üllas. Haletsemine - naiste ja naistemeelsete teema.
  • Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
    Sõprus: “Kuid ükski liit pole … kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, keda ühendab [ auline ] kommete sarnasus…”
    Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): “Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohast , siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga.”
    Cicero: “ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus”, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik
    Sõpruse 1. seadus: “me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige (auväärne) ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige”
    Sõpruse ja kodanikukohuse konflikt?
    Kohustustest
    Inimesi eristab loomadest muuhulgas see, et neil on aimu aja järjepidevusest ja see, et nad muretsevad lisaks endale ka oma lähedaste eest. Tõe uurimine . Sellega kaasneb kihk olla juhtiv. Ükski teine elusolend ei taju kõige nähtava kaunidust, veetlust ja üksikute osade kooskõla, ka tegudes.
    Aga igasuguse aulise lähteks on üks neljast: see seisneb tõe tunnetamise oskuses või inimühiskonna kaitsmises, igaühele oma määramises ja lepinguist kinnipidamises; või üleva ja võitmatu vaimu suuruses ja jõus; või kõige teokssaava ja öeldava korrapäras ja määras, mis näitab vaoshoitust ja mõõdukust.
    Kolm viimast nõuavad tegevust: kord, püsivus, mõõdukus.
    Tõe tunnetamise ala inimesele kõige omasem. Tuleb vältida kaht viga: tundmatu tuntuks pidamist, liigset püüdlikkust võimatute asjadega. Siiski, kui õpingud võõrutavad tegudest, käib see kohustuste vastu.
    Õigluse ülesandeks on ära hoida, et keegi kedagi ei kahjustaks. Usaldusväärsus sõnas ja lepingus. Lepingud - juhud , mil võib taganeda . Tegutsematus - ühiskondliku elu hülgamine. Õiglus peab teenima üldist kasu. Lubadusest ei pea kinni pidama see, kes andis selle hirmu ajel või petetuna.
    Need, kes relvi maha pannes alistuvad tingimusteta, tuleb võtta oma kaitse alla. Õiglane on ainult sõda, mida peetakse pärast nõudmiste esitamist ja avalikuks kuulutamist.
    Õiglased pole need, kes püüavad näida tublide meestena. Lõvi ja rebase loomus omased loomadele.
    Miski pole helde , kui see ühtlasi pole õiglane.
    Heldusest jms:
    Tuleb pidada silmas, et heategevus ei kahjustaks neid, kellele näivust mööda head tehakes, ega teisi.
    Heategevus ei tohi ületada suutlikkuse määra.
    Heategevus peab arvestama väärilisust.
    Heatahtlus:
    Tuleb lasta endal osaks saada säärasele, mis meid hindab kõige kõrgemalt. Heategu mitte hüvitada pole tublile mehele lubatud.
    Kõike, mida saab ennast kahjustamata võimaldada, tuleb võimaldada kas või võhivõõrale.
    Kuid ükski liit pole parem, pole kindlam, kui ühendus tublide meeste vahel, keda lähendab üksteisele kommete sarnasus; too auline nimelt, millest sageli räägime, mõjub meisse innustavalt ka siis, kui teda täheldame kelleski teises, ning ta teeb meid sõbraks sellega, kellele ta näib olevat omane.
    Aga kui vaadata mõistuse ja hinge seisukohalt, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga.
    Õiglust ei tohi eirata üheski olukorras. Niisiis ei tule suurehingeliseks pidada neid, kes teevad ülekohut, vaid neid, kes ülekohut väldivad. Kuid tõeline ja tark hingesuurus on arvamisel, et loomust järgb aulisus ei sisaldu kuulsuses vaid tegudes.
    Vahvale ja suurele vaimule iseloomulik: väliste asjade põlgamine, suurte ja ohtlike tegude tegemine. Oleks häbiväärne kui iha murraks selle, keda hirm pole murdnud.
    Sõdida ei tohiks enda kuulsuseiha ajel.
    Rahu on parem.
    Sõda tuleb alustada tulevast rahu silmas pidades. Ohtudest ei tohi nõnda hoiduda, nagu näiksid ara või nõrgana.
    Riigi juhtimisest:
    Kodanike huve kaitsta nii, nagu unustaks enda omad.
    Riiki tuleb hoida korras tervikuna.
    Sarnaselt eeskostega peab riigi valitsemine teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud.
    Suurele mehele on omased leplikkus ja halastus . Ka rangus . Iga noomimine või karistus peab olema vaba auhaavamisest. Karistada tuleb riigi huvides mitte karistaja huvides. Karistus ei tohi olla suurem süüst.
    Soove järgivais oludes tuleks vältida kõrkust, upsakust ja ülbust.
    Varandus ei tohi olla hangitud häbiväärselt või põlatud viisil
    Auline = sünnis. Sünnis on mõistust ja keelt arukalt kasutada, tegusid läbimõeldult korda saata. Õiglane on sünnis.
  • Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
    “Meie sõprus Étienne de la Boétie’ga on võrreldamatu… selle ainus mudel on ta ise” - kui ta seda mudelit püüab kirjeldada, siis tuleb Aristotelese metafoor : “Üks hing kahes kehas” (Aristoteles)…
    - see on midagi nii haruldast, et oleme sellest vaevalt kuulnud ; ei pruugi elu jooksul juhtuda.
    - see on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda vaid kaks inimest korraga.
    Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest (ebastabiilsest kirel põhinevast suhtest), sugulaste vahelisest kiindumusest (kriitika Aristotelese vastu), abielulisest suhtest, tuttav-olemisest. Parim kõikidest võimalikest suhetest.
    Sõprus on “müsteerium” – seletamatu side.
    “Sõbrad on sõbrad enam kui kodanikud, sõbrad omavahel enam kui oma isamaaga.” Ei ole Ciceroga päris rahul. Usaldad jäägitult sõbra tahet ja tead, et ta ei sooviks midagi halba. Usaldad sõbra tahet nagu enda tahet .
    Cicero Laeliuse kriitiline analüüs: sõbra tahte usaldamine.
    Lahutab teravalt privaatsfääri ja avaliku sfääri, mis põhinevad erinevatel vajadustel ja sihteesmärkidel.
    Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, “lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse”.
    Riigis muud suhted peale sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus.
    Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne . Põhineb sõprusel iseendaga .
  • Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
    Hobbes: Sõprus vahend võimu saavutamiseks. Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamete hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik - riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel.
    Mandeville: Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus ja et riik on kunstlik ja põhine hirmul. Erinevuseks idee, et riigis tekib iseeneslikult sellest erituv ”ühiskond”, mis omakorda jälle põhineb omauvil.
    Riigis kunstlikud sidemed - lepingud, mis hirmu abil asja koos hoiavad.
  • 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
    Inimese loomupärane sotsiaalsus . Nauding seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest. Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus. Inimene peab otsima iseeneses tasakaalu, siis on tasakaal ka ühiskonnas ning vimalik ühishüveline poliitika. Riik ei ole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat : armastus- ja sõprussuhted.
  • Šoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
    Sõprus privaatsfääris, ent seda tugevam. Vahetusühiskond ehk kaubanduslikud suhted toetuvad omakasule. Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel, aga ka isamaa-armastusel, mis on sõpruse üks vorme.
    Riik
  • Keskaegse riigi põhitunnused. Erinevused uusaegsest riigist.
    Isikulisus ja hierarhilisus
    Killustumus
    Konglomeraatriigid
    Dualism
  • Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
    Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
    Aquino Thomas: Poliitlilise elu põhivorm (communitas perfecta), mõistab kohut ja karistab kurjategijaid, kogukonnad peaksid elama harmoonias.
    Cicero: riik on kogu inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve ededamiseks.
    Humanistid : Riigi säilimine on vajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
    Machiavelli : Ühendas aristotelismi ja stoitsismi : Maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel , mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis . Nii valitsejate kui kodanike ülim eesmärk: riigi säilimitamine. Selleks võim. Ainuvõimalik vahend säilimiseks - ekspansioon .
    Valitseja:
    Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse
    Kuna heal halbade keskel on raske püsima jääda, siis „sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
    Et aga tal ei saa neid kõiki ( voorusi ) olemas olla ega oleks tal ka vimalik neid ausalt ja kõrvalekaldumatult järgida, siis peaks valitsejal jaguma sedavõrd taipu, et osata vältida hukkamõistu nende pahede pärast, mis võtaksid talt võimu...Samuti ei tarvitse ta hoolida häbisse langemisest pahede tõttu, milleta tal oleks raske võimu säilitada.
    Heldusest ja kokkuhoidlikkusest
    Kui oled helde, ei pääse vastandi häbist. Pillav eluviis helduse näol sunnib makse tõstma ja muudab vihatuks. Niisiis ihnuskoi maine on parem, sest varsti hakatakse teda heldeks pidama, kuna ta tuleb toime olemasolevate vahenditega. Julius II, kes sai paavstiks helde inimese mainega, aga ei mõelnud mainet säilitada. Prantsusmaa ja Hispaania kuningad on saanud teha erilise maksustaiseta nõnda päris palju sõjakäike. Kui oled teel võimule, on olla hea heldeks peetud, edasi pole see vajalik, vaid pigem kahjulik. Caesar oleks saatnud keisririigi hukatusse, kui kulutused olnuks jäänud samale tasemele . Teistele kuuluva kulutamises tuleb helde olla - siis järgeneb sulle sõjavägi (vallutatud alade rüüstamine).
    Julmusest ja halastusest; kas parem on olla armastatud kui kardetud või vastupidi
    Halastust ei tohi kasutada vääriti. Cesare Borgia, julm valitseja, ühendas Romagna.
    Alamate üksmeele ja ustavuse säilitamise nimel ei tarvitse valitseja niisiis julmusega kaasnevast hukkamõistust hoolida; sest... ta osutub halastavamaks neist, kes ülemäärasest halastusest lasevad maad võtta korratusel ja segadusel, millest saavad alguse tapmised ja röövimise.
    Siiski tuleb valitsejal jääda ettevaatlikuks ja väärikaks.
    Tuleks tahta olla nii kardetud kui armastatum, kuid valiku korral kardetu. Hirmu tuleb sisendada nii, et valitseja ei satuks inimeste vaenu alla. Hannibal hoidis sõjaväge ühtsena oma julmusega. Nt Scipio alamad tõusid ta vastu, kuna tooandis neile ülemäära vabadusi - teda nimetati Rooma sõjaväe laostajaks.
    Kuidas tuleks valitsejal järgida ausust
    Peab oskama kasutada nii inimese kui looma loomust (mõistust ja jõudu). Lõvi ja rabane. Sõna ei tohiks pidada siis, kui see ei too kasu, või kui sõna andmise põhjus on kadunud. Valitseja ei saa järgida kõiki neid asju, mille eest teda peetaks heaks - võimu säilitamine sunnib tegutsema selle vastu.
    Sestap on vaja, et valitsejal oleks vaim, mis oleks valmis pöörduma vastavalt sellele, kuidas saatuse tuuled ja asjaolude muutumine talt eda nõuavad. Sest nägemiseni jõuab igaüks, äranägemiseni vähesed.
    Põlguse ja vaenu vältimisest
    Valitseja muudavad vihatuks eelkõige röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine. Platuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks. Tema tegudes peaks ära tuntama väärikust, vaprust , tõsidust ja kindlameelsust ja raske on sepitseda vandenõud selle vastu, kellest peetakse lugu. Sest nõnda ei tunne vandenõulane hirmu mitte enne teo kordasaatmist vaid ka hiljem - rahva pahameele alla sattumist.
    Rooma keisrid kodanike ja sõdurite huvide vahel.
    Siinkohal tuleb märkida, et vaenu tenitakse välja nii heade kui halbade tegudega. Severus kasutas edukalt lõvi ja rebase maski. Samas tema poeg Antonius sai kõigi poolt oma liigse julmuse pärast vihatuks.
    Nendib, et tema kaasajas sõltub valitseja enam kodanikest kui sõduritest, va nt Türgi sultaniriik.
  • Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
    Riigisisene suveräänsus, riikidevaheline
    Suveräänsus on võim, millel on kõrgeima vahelesekkuja omadused: otsustada ja lahendada poliitilises hierarhias esinevaid vaidlusi teatud lõplikkusastmega. Niisuguste otsuste tegemise võimalikkus eeldab sõltumatust välistest jõududest ning kõrgeimat autoriteeti või dominantsi sisemiste rühmade üle. Seega on suveräänsus kõrgeim legitiimne otsustamisühik mingis piirkonnas järgnevate tarvilike ja moodustavate omadustega:
  • asukoht (kõrgeim võim poliitilis-õiguslikus hierarhias)
  • järjestatus (lõplik otsustusõigus poliitilis-õiguslikus hierarhias)
  • mõju (üldisus, üldkehtivus igas tegevuste voos)
  • autonoomia  (suverään peab olema sõltumatu oma suhetes teiste (nii sisemiste kui välimiste) osapooltega).
  • Jean Bodini suveräänsusteooria. Suveräänse valitseja võimu olemus ja piirid
    Suveräänsus: ”Absoluutne ja igavene võim riigis” (puissance absolute et perpetuelle). Absoluutne = suverään ei allu ühelegi teisele võimule; jagamatu . Riik saab olla monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. Suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi.
    Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. Valitseja tahe on seadus. Valitseja ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Seega inimlik sanktsioon puudub, karistada saab ”üksnes” Jumal.
  • Bodini suveräänsusteooria rakendamise võimalikkusest Euroopas
    Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent jõudsalt liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud: keisririigi ja vürstiriigi tasandite vahel. Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel - Pufendorf: “Saksamaa on monstrum”. Ka Inglismaal ei olnud rakendatav . “ King in Parliament ” idee.
    Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises. Paradoksaalne tulemus: parlamentlik absolutism . 1649 - 1660 Inglise Vabariik.
  • Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
    “ Kunst läheb veel kaugemale, jäljendades looduse ratsionaalset ja kõige suurepärasemat loomingut, inimest. Sest kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ÜHISUSEKS või RIIGIKS [ Commonwealth or State] (ladina keeles CIVITAS), mis pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale; kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed ; hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; salus populi (inimeste turvalisus) selle eesmärk;
    Leviaatan
    Suveräänsus on selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus ; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm.
    Esiteks, tema ainest ja tema meistrist [artificer], kelleks mõlemaks on inimene. Teiseks, kuidas ja mis lepingutega on ta kokku pandud, millised on suverääni õigused ja tema õiglane võim ehk autoriteet, ning mis selle säilitab, ja mis hävitab. Kolmandaks, mis on kristlik riik.
    Viimaseks , mis on pimeduse kuningriik
    See, kes peab valitsema tervet rahvast, peab lugema endas mitte üht või teist üksikut inimest, vaid kogu inimkonda.
    KIRGEDEST
    Püüdlus. Neid väikeseid liikumise algeid inimese kehas, enne kui nad ilmnevad kõndimise, rääkimise, löömise või mõne muu nähtava teo kujul, nimetatakse harilikult PÜÜDLUSTEKS [ endeavour ].
    Isu. Iha. Nälg. Janu. Vastumeelsus.
    Armastus. Viha. Mõned isud ja vastumeelsused on inimestele kaasa antud, nagu näiteks söögiisu, eritamise ja kergendamise isu (mida võib samuti ja õigustatult nimetada ka vastumeelsusteks millegi suhtes, mida inimesed tunnevad oma kehas) ning veel mõningad teised isud, mida pole palju. Ülejäänud isud, mis esinevad üksikute asjade suhtes, tulenevad kogemusest ja nende asjade toime proovimisest kas enda või teiste inimeste peal.
    Põlgus. Asjade kohta, mida me ei ihalda ega vihka , öeldakse, et me neid põlgame.
    Hea. Halb (evil). Kuid milline iganes on inimese isu või iha objekt, inimene nimetab seda omalt poolt heaks, ning oma viha ja vastumeelsuse objekti nimetab ta halvaks ning oma põlguse objekti põlastusväärseks ja tähtsusetuks.
    RELIGIOONIST
    Religioon on vaid inimeses.
    Mure tulevaste aegade pärast on religiooni loomupärane põhjus.
    Sellest, mis paneb inimesi kartma nähtamatute asjade võimu.
    Neli religiooni loomupärast seemet . Ja neis neljas asjas – usus vaimudesse, teadmatuses teistsugustest põhjustest, pühendumises sellele, mida kardetakse ning juhuslike asjade pidamises ennustatavateks – seisneb religiooni loomupärane seeme , mis on mõningate inimeste erinevate ettekujutuste, arvamuste ja tunnete tagajärjel kasvanud niivõrd erisugusteks usutalitusteks, et see, kuidas üks inimene toimetab, on teise jaoks enamasti naeruväärne.
    Religioone teeb erinevaks kultuur.
    Inimesed on loomupäraselt võrdsed, sest peavad enda üsna targaks ja on oma osaga rahul.
    Kuid see tõestab, et inimesed on selles küsimuses pigem võrdsed kui ebavõrdsed. Sest tavaliselt on kõige olulisem tunnus mingi asja võrdsest jaotusest see, kui iga inimene on omaenda osaga rahul.
    Võrdsusest tingitud ebakindlus - võistlemine. Ebakindlusest tuleneb sõda.
    Niipea aga kui ta märkab põlgust ja alavääristamist, püüab ta loomulikult, nii palju kui ta julgeb (millest täiesti piisab üksteise hävitamiseks, kuna nende üle ei ole ühist võimu, mis hoiaks neid vagusi ), pressida enda halvustajatelt neid kahjustades välja kõrgemat väärtushinnangut, ja teistelt selle eeskuju kaudu.
    Nii me leiame inimese loomuses kolm peamist põhjust tüliks. Esiteks olelusvõitlus, teiseks umbusaldamine, kolmandaks au. Esimene paneb teisi ründama kasu pärast, teine turvalisuse ja kolmas reputatsiooni pärast.
    Ilma ühiskondliku seisundita kehtib alati kõikide sõda kõigi vastu.
    Sellises sõjas pole midagi ebaõiglane. Sellest kõikide sõjast kõigi vastu järeldub samuti, et mitte ükski asi ei saa olla ebaõiglane. Sellises sõjaseisukorras ei ole kohta sellistel mõistetel nagu hea ja halb, õiglane ja ebaõiglane. Kus ei ole ühist võimu, seal ei ole ka seadust; kus pole seadust, pole ka ebaõiglust. Tungid , mis kallutavad inimesi rahu suunas. Tungid, mis kallutavad inimesi rahule, on surmahirm , iha asjade järele, mis on vajalikud mugavaks eluks ning lootus oma töökusega neid asju hankida.
    ESIMESEST JA TEISEST LOOMUSEADUSEST JA LEPINGUTEST
    Mis on loomuõigus. LOOMUÕIGUS, mida kirjamehed nimetavad tavaliselt jus naturale, on iga inimese vabadus kasutada oma võimu nii nagu ta ise tahab oma loomuse alalhoidmiseks; ehk teisisõnu, enda elu kaitseks. Sellest tuleneb vabadus teha kõike, mida ta vastavalt oma mõistusele ja otsustele arvab olevat enda alalhoidmise tarvis kõige sobivamaks vahendiks .
    Mis on vabadus. VABADUSE all mõeldakse, vastavalt selle sõna täpsele tähendusele, väliste takistuste puudumist. Need takistused võivad tihti võtta inimeselt ära võimu teha seda, mida ta teha tahaks, kuid ei saa takistada teda kasutamast alles jäänud võimu nii, nagu tema arusaamine ja mõistus talle ette kirjutavad.
    Mis on loomuseadus. Õiguse ja seaduse erinevus. LOOMUSEADUS (lex naturalis) on mõistuse poolt avastatud ettekirjutus või üldine reegel, mis keelab inimesel teha seda, mis hävitaks tema elu või võtaks ära elu alalhoidmise vahendid ning jätta tegemata seda, millega tema arvates saab oma elu kõige paremini kaitsta. Kuigi need, kes sellel teemal sõna võtavad, kipuvad segi ajama mõisteid jus ja lex, õigus ja seadus, tuleks neid siiski eristada, sest ÕIGUS seisneb vabaduses midagi teha või millegi tegemisest hoiduda, samal ajal kui SEADUS määrab ja seob inimese neist ühe või teise külge. Nii et seadus ja õigus erinevad samapalju kui kohustus ja vabadus, mis on ühe ja sama juhtumi puhul iga kord erinevad.
    Loomupäraselt on igal inimesel õigus igale asjale. Peamine loomuseadus. Teine loomuseadus; quod tibi fieri non vis, alteri ne feceris.
    Mis on leping. Vastastikune õiguse üleandmine on see, mida inimesed nimetavad LEPINGUKS
    Millal vastastikusel usaldusel põhinevad lepingud ei kehti - kõikide sõjas kõikide vastu.
    Kuid ühiskondlikus seisundis, kus on olemas võim, takistamaks neid, kes antud lubadust muidu eiraksid, ei ole see hirm enam põhjendatud, ja sellepärast see, kes peab lepingu kohaselt lepingut esimesena täitma, on kohustatud seda tegema.
    Lepingud, mis on sõlmitud hirmu ajel, on kehtivad.
    Inimese leping end mitte kaitsta on kehtetu .
    Inimloomuses on vaid kaks mõeldavat abinõud sõnade jõu tugevdamiseks. Ja nendeks on kas hirm tagajärgede ees, mida oma sõna murdmine kaasa toob, või au ja uhkus, mis tekib siis, kui inimestel pole vajadust oma sõna murda.
    Vannet võib anda vaid Jumalale. Vanne ei lisa kohustustele midagi juurde.
    RIIGIST
    Riigi eesmärk, üksikisiku turvalisus.
    Inimeste jaoks (kes loomupäraselt armastavad vabadust ja võimu teiste üle) on ettenägelikkus ennast kaitsta ja saavutada seeläbi rohkem rahulolu pakkuv elu see olulisim põhjus, eesmärk ja mõte, miks võtta kasutusele selline enesepiirang (milleks on elu riigis).
    Üksikisiku turvalisus ei tulene loomuseadusest. Sest iseenesest, ilma mõne võimu hirmuvalitsuseta, mis paneks inimesi loomuseadusi järgima, on loomuseadused (nagu õiglus, erapooletus, tagasihoidlikkus , halastus ja (kokkuvõttes) tehes teistele seda, mida me tahaks, et meile tehtaks ,) vastuolus meie loomupäraste tunnetega, mis juhivad meid erapoolikusele, uhkusele, kättemaksule ja muule sarnasele.
    Üksikisiku turvalisus ei tulene väheste inimeste või perekondade ühendusest. Üksikisiku turvalisus ei tulene ka suurest rahvahulgast , kui seda ei juhi vaid üks otsus. Üks otsus peab inimesi juhtima järjepidevalt. Miks mõned mõistuseta ja kõnevõimeta loomad elavad ometigi ühiskonnas, kuigi nende üle ei kehti mingit sunnivõimu. Loomadel ei ole au ja viha. Nad ei näe ka vigu ühistegevuse juhtimisel. Puudub keel manipuleerimiseks. Loomade kokkulepe loomupärane, inimeste oma lepinguline .
    Riigi sünd. Riigi definitsioon. Ainus viis sellise ühise jõu püstitamiseks, mis suudaks neid kaitsta võõramaalaste sissetungi ja omavahelise ülekohtu eest, ning seejuures kaitsta neid selliselt , et nad oma töökuse ja maa viljadega võiksid end toita ja olla eluga rahul, on anda kogu oma võim ja tugevus ühele inimesele, või inimeste kogule, mis võiks, toetudes nende rohkearvulisusele, koondada kõik nende tahted üheks tahteks.
    Kes on suverään, kes alam. Ja seda, kes seda isikut kannab, nimetatakse SUVERÄÄNIKS, ja öeldakse, et tal on suveräänne võim, ja kõik ülejäänud on tema ALAMAD.
    Teine viis on, kui inimesed lepivad omavahel kokku, et nad alluvad vabatahtlikult mõnele inimesele või inimeste kogule, usaldades, et ta kaitseb neid kõigi teiste eest. Seda viimast võib nimetada poliitiliseks ühiskonnaks või asutatud riigiks, esimest aga omandatud riigiks.
    VABADUSEST
    Mida tähendab olla vaba. ... VABA MEES on see, keda nendes asjades, mida ta oma tugevuse ja arukusega on suuteline tegema, ei takistata tema tahte vastaselt. Kuid kui sõnu vaba [free] ja vabadus [liberty] rakendatakse millelegi muule kui kehadele , siis neid mõisteid kuritarvitatakse, sest see, mis ei liigu, seda ei saa ka takistada. Viimaks, sõnade vaba tahe kasutamise puhul ei saa vabadus tähendada tahte, soovi või kalduvuse vabadust, vaid inimese vabadust, mis seisneb selles, et ta ei kohta ühtegi takistust oma tahte, soovi või kalduvuse teoks tegemisel.
    Hirm ja vabadus on ühitatavad. kui inimene heidab oma varanduse merre kartes, et laev hakkab põhja vajuma, teeb ta seda siiski tahtlikult, ja ta võib ka keelduda selle tegemisest, kui ta tahab – järelikult on selle teo teinud keegi, kes ise on vaba. Ja üldiselt on kõik teod, mida riikides elavad inimesed teevad hirmust seaduse ees, sellised teod, mille tegijatel oli vabadus need ka tegemata jätta.
    Vabadus ja tungiv vajadus on ühitatavad. Jumal ei käsi ega ole seetõttu ka nende tegude autoriks , siiski ei saa inimestel olla ühtki tunnet , ühtki iha mingi asja järele, mille põhjuseks ei oleks Jumala tahe.
    Kuidas mõõta alamate vabadust. ...peab alama kohustuse ja vabaduse tuletama kas nendest sõnadest (või muust samaväärsest) või suverääni asutamise eesmärgist; nimelt, rahust alamate endi keskel ja nende kaitsmisest ühise vaenlase vastu.
    Alamatel on vabadus kaitsta oma keha isegi nende vastu, kes neid seaduslikult ründavad. Alamal ei ole kohustust teha endale viga.
    Ükski inimene ei ole kohustatud üksnes [suverääni asutamisel öeldud] sõnade tõttu tapma kas ennast või mõnda teist inimest.
    Alamal ei ole kohustust osaleda sõjas, kui nad ei tee seda vabatahtlikult. Ühelgi inimesel ei ole vabadust hakata vastu riigi mõõgavõimule põhjusel, et kaitsta teist inimest, olgu süüdlast või süütut, sest selline vabadus võtab suveräänilt ära vahendid meie kaitsmiseks ja sellega hävitab valitsemise põhiolemuse. Kuid juhul, kui juba suur hulk mehi on üheskoos ja ebaõiglaselt hakanud vastu suverääni võimule, või on sooritanud mõne veretöö, mille eest igaüks neist kardab surmamõistmist, kas neil pole siis vabadust ühineda, üksteist aidata ja kaitsta? Loomulikult on neil see õigus, sest nad vaid kaitsevad oma elusid ning seda võib süüdiolev inimene teha samamoodi kui süütu. Tõepoolest oli nende esimene kohuse rikkumine ebaõiglus, kuid nende relvastumine peale seda, kuigi selle eesmärgiks oli jätta ebaõiglus kehtima, ei olnud uus ebaõiglane tegu. Ja kui eesmärgiks on vaid oma isikute kaitsmine, siis pole see üldse ebaõiglane. Aga armuandmise pakkumine võtab neilt , kellele seda pakutakse, vabanduse enesekaitseks ning teeb ebaseaduslikuks selle, kui nad jätkavad teiste aitamist või kaitsmist.
    Alamate suurim vabadus on seaduse vaikimine .
    Millistel juhtudel on alamad vabastatud oma suveräänile kuuletumisest. Alamate kohustused suverääni ees kehtivad nii kaua, ja mitte kauem, kuni kestab võim, millega suverään on võimeline neid kaitsma. Suverään on riigi hing; kui hing on ihust kord lahkunud, siis ei saa see enam panna ihuliikmeid liikuma.
    Valitsusvormid : Monarhia, aristokraatia, demokraatia
  • Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
    Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist “demokraatiat” ei eksisteeri. Kattevari
    V.I. Lenin (1870-1924): proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt.
    Vlfredo Pareto (1848-1923): majandusliku eliidi (oligarhide) valitsemine.
    Sotsioloogid: hierarhilised struktuurid igapäevaelus.
    Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
    Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm
  • teoloogiline argument. Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad
  • ajalooline argument. Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad
    Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam
    Argumente demokraatia vastu:
    • Inimeste võimed ja haridus . Platon: kes peaks juhtima laeva?
    • Autoriteedi , sümboolse liidri vajadus. Ühendav printsiip
    • Paternalismi (isa-armastuse) idee
    • Vooruste probleem: demokraatia toidab ambitsioone. Monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed.
    • Monarhial ei ole erahuve – monarhi huvi on riigi huvi. Ühishüve tagamine vs. fraktsioonid. Bodin , Hobbes.
    • Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville 19. sajandi poliitik ). Demokraatias tekib kõige paremini on argument „See on ju rahva tahe“.

  • Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
    Platon: Filosoofide valitsus ideaal (seega monarhia või aristokraatia). “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada. Filosoofid omavad tõelist “teadmist”, näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt). Selleks kaks teed: filosoofid haaravad võimu/kuningas hakkab filosoofiks . Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu; vägivaldne valitsus.
    Aristoteles:
     
    Hea (tõeline, õiglane) vorm – ühistes huvides
    Halb vorm (kõrvalekalle, ebaõiglane) - valitseja huvides
    Üks
    Monarhia
    Türannia
    Vähesed
    Aristokraatia
    Oligarhia
    Paljud
    Politeia
    Demokraatia
    Parim valitsusvorm sõltub rahva loomusest (vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane. Kui leidub üks ülivooruslik, on parim monarhia, eristuvad parimad (jõukad) - aristokraatia, kui aga ei ole tugevaid klassivahesid - politeia (demokraatia ja oligarhia segu).
    Demokraatia: valitsus vaeste huvides.
    Halbadest vormidest türannia halvim, demokraatia parim.
  • Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
    Kuningas (König, king): germaani päritolu mõiste. Hõimujuht (rex, princeps). Enamasti valitav
    Kristlik kuningavõimu idee. 6. saj. Justinianuse koodeks. Kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and. Rõhuasetused:
  • vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
  • paternalistlik ja personaalne suhe alamatega
  • kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja
    Aquino Thomas: Monarhia vastab “loomulikule printsiibile”. Analoogiad:
      • süda juhib keha
      • mõistus juhib hinge
      • Jumal juhib universumit

  • Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
    Türannia: korrumpeerunud monarhia ( aristotellik ).
  • ebavooruslik, ei salli alamate vooruslikkust
  • külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu
  • ent Thomase arvates mitte nii hull kui oligarhia, mis viib kodusõja ja riigi hävinguni
    Valitseja vooruslikkus seetõttu teooriates keskne (terve pea tagab terve keha). Rõhk kasvatusel
    Käsiraamatud 13.-16. s: “Valitsejapeeglid”. Kuidas kasvatada kristlikku ja vooruslikku valitsejat?
  • Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
    Bodin ja Hobbes: monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik vorm. Hobbes: monarhi huvi = riigi huvi
    Hobbes: monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult
    Millele Hobbes vastandus:
  • vabariiklased , kes rääkisid rahvasuveräänsusest
  • Jumaliku õiguse (divine right) teoreetikud
    Robert Filmeri (1588-1653) “Patriarcha” 1680 (“Kuningate loomuliku võimu kaitse rahva ebaloomuliku vabaduse vastu”)
    Absoluutse monarhia argument Piibli toel:
  • Jumal andis maailma Aadamale valitseda
  • Esimese “isa” järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip.
    Parallelism : Perekond = riik. Valitseja kui pereisa (patria potestas = isavõim). Kaasaegsetele kõlas loomulikult
    Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomulikku vabadust ega võrdsust pole
  • Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
    Võimude lahusus . John Locke (1632-1704):
    Türannia vältimiseks: “piirajad ja tasakaalustajad” (checks and balances).
    3 eri tüüpi võimu:
  • Seadusandlik (kõrgeim)
  • Täidesaatev
  • Föderaalvõim (välisasjad)
    Seadusandlik võim ei tohi omaenda seadusi täide saata (türannia oht): “sama monarh või senat , mis annab türanlikke seadusi, võib neid ka türanlikult ellu viia”
  • Seadusandlik võim – paikneb terves rahvas (representatiivne kogu)
  • Täidesaatev võim – monarhia. Osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu
    Kui seadusandlik ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul meelevald kodaniku elu ja varanduse üle
    Kui täidesaatev ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul täissunnivõim
    Õiglus ja kasulikkus
  • Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus ja arusaam vürstlikest voorustest
    Valitsemise ülim eesmärk: reputatsioon, au (gloria), mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Rahu on instrumentaalne hüve (kuidas vältida sõdu ja sisetülisid?). Ühine hüve (bonum commune ), mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil. Tingimuseks kodanike omavalitsus ehk vabadus võõrvõimust.
    ”Valitsejapeeglites” arutelud vürstlike vooruste üle. Lisaks kardinaalvoorustele (õiglus jt) voorused, mis tavakodanike moraalist kõrgemad: armulikkus, halastus; heldus; suuremeelsus . Anda rohkem kui õiglus nõuab!
  • Cicero valitseja kohustustest
    Järgida Platoni juhiseid: Kaitsta kodanike huve, unustada omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kautse alla on usaldatud, mitte nende, kellele on usaldatud. Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu (nii tulemuseks mäss ja riid).
  • Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid.
    Itaalia sõjad 1494 -1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa ning Türgi. Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI ja Julius II.
    Lahendus:
  • Utopism . Thomas More “Utoopia” 1516 . Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Ühisomand, päriliku aadli puudumine (virtus vera nobilitas - tõeline aadellikkus seisneb voorustes).
  • Klassikaline humanistlik voorusõpetus. Erasmus “Kristliku printsi kasvatamine ” 1516.
  • Alternatiivne voorusõpetus. Machiavelli “Valitseja” 1513 (ilmus 1532)
  • Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid. Erinevused võrreldes Itaalia humanismi traditsioonilise voorusekäsitusega
    Valitseja eesmärk on kuulsus ( fama ) ja au (gloria). Selleks on vajalik oma staatuse ehk riigi säilitamine (mantenere lo stato) ning kasvatamine “suureks” (grandezza). Kõik mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik! Seega mõiste “voorus” (virtu) uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne. Vooruslik ehk virtuooslik (virtuoso) valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust (Fortuna).
    “Valitseja” - pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha.
    Machiavelli kui poliitilise realismi” alusepanijaid. Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis.
    Valitseja peab käituma, kui vaja nagu lõvi, kui vaja sis nagu rebane ( Iroonia Cicero suhtes). Kohandumine. Pole üleskutse vägivallale! Võim ei võrdu auga. Ka jõhkraid meetodeid võib kasutada hästi või halvasti. Sõda iseenesest pole halb, sest mobiliseerib. Lahkhelid aitavad võimu säilitada.
    Itaalia humanism pooldab halastust, armu, suuremeelsust, samas kui Machiavelli meelest kui valida nende ja nende vastandite vahel, valiks vastupidised variandid. Mõlema jaoks on oluline au.
  • Erasmuse juhised valitsejale
    Kirjutas valitsejapeegleid. Üheks näiteks “Kristliku printsi kasvatamine”, mis on kirjutatud Karl V-le Aragoni troonile astumise puhul. Aforismide kogumik “valgustatud” valitsejale. Ideaaliks absoluutne võim rahva nõusolekul. Rahva konsensuse saavutamiseks tuleb olla armastatud. Rahvale: kui valitsejat ei saa valida, tuleb talle kasvataja valida. Juhised valitsejale: voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia “Valitsejapeeglid”.
    Valitsemine on võimalis teenda oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem . Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid. Lahendus: enda harimine (lugeda Plutarchost, Cicerot , Platonit). Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult. Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe.
  • „Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
    Hea ja halb riigi huvi teooria.
    Halb - Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu.
    Hea - tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid enda anti-machiavellistideks, hoolimata sarnasustest.
    Nende vahele paigutasid tarkuse - oskus laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel - nimetasid end antimachiavellistideks, kuid kattumisi ju. Machivelli teooria söödavaks tehtuna.
    Anti-machiavellist nt. prantslane Michel Montaigne (1533-1592), flaamlane Justus Lipsius (1547-1606)
    Montaigne’i essee “Kasulikust ja auväärsest”: “Kui mingi ettenägematu asjaolu või ootamatu riigi hädavajadus sunnib valitsejat murdma oma sõna või lubadusi või kalduma kõrvale oma tavapärastest kohustest, siis peab ta omistama selle hädavajaduse Jumala tahtele. See pole patt, sest ta loobub omaenda eesmärgist universaalsema ja võimsama eesmärgi nimel.” - Jumal on andnud valitsejale teist laadi kohustused kui alamatele ja kui ta peab riiki juhtides rikkuma tavainimeste moraalireegleid, siis on see Jumala tahe.
    Samas traditsioonis Preisi Friedrich II “Anti-Machiavell” ( 1740 ). Töötab head riigiteooriat välja, kuid praktikas vastupidine .
    Praktikas: Richelieu (positiivsete seaduste eiramine riigi huvides; avalik ja erahuvi). Louis XIII peaminister - uskus sellesse, et kuninga väljaantud seadusi tuleb riigi huvides eirata, tuleks eraldada erahuvi ja avalikku huvi. Erahuvi ebakõlas terviku huvidega - valitseja ei peagi kaaluma nende huvide kokkusobimist, vaid seadused kõrvale jätma ja võrdlema ühishuvi erinevaid vorme. kodanikuõigustele ruumi ei jää. Kõik on suunatud ühiskondlikele huvidele, mida esindab kuningavõim.
    Friedrich II (valitseja kui rahva esimene teener, samas pragmaatiline välispoliitia: kallaletung Austirale ”Leiutage ettekääne!” - see pani Voltaire’i pettuma). Palju mõjutatud valgustusest, suhtles Voltaire’ga, uskus, et suudab rakendada valgustuse printsiipe valitsemises ja kuna tema on valgustatud, et tema valgustatud tahe pääseks maksvusele, on tal õigus ainuvalitsemiseks. Valitseja rahva esimene teener. Praktilises poliitikas - välispoliitikas järgis machiavellistlikku printsiipi - eesmärk pühitseb abinõu.
    Sõda
  • Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
    Vana Testament: sõdimine Jumala käsul.
    Kui rahvas ise ei alistu, tuleb ta võita vägivallaga ja tappa kõik mehed, naised ja lapsed tuleb aga ellu jätta. Nõnda kaugemalasuvate aladega, aga millest ise osa saaks, seal tuleb tappa kõik. Tappa, et mitte lasta neil end õpetada tegema jäledusi, mida nood tegid oma jumalate vastu.
    Uus Testament: keera teine põsk ette. J: “Pista mõõk tuppe tagasi, sest kõik kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad.” Issand : “Minu päralt on kättemaks!” ehk inimesed ei peaks ise kätte maksma. Võida kuri heaga.
  • Augustinuse uus moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
    De civitate Dei
    Mõõtuandev roll selles, kuidas lepitada kristliku moraali teooriat ja sõdimist maapealse riigi nimel ja kaitseks.
    Enesekaitse jms mõttetud - maapealne elu ju madalam.
    Pööras Piibli õpetuse ringi. Piibli käsk armastada, mitte tasuda kurjale kurjaga. Aga see ei välista sõdimist, sest voorus ei seisne mitte tegudes vaid südame hoiakus. Uus vooruseõpetus: voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus. Mis on sõjas tõeline kurjus ? Mitte surm iseenesest, vaid ihad ja tungid. Kurjus seisneb patustes soovides.
    Oma elu kaitsmine – vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada. Seega omavoliline vägivalla kasutamine lubamatu, sest ei suuda ihasid alla suruda. Seadus lubab ennast kaitsta, kuid tegelikult on see patt. Peame ära pöörduma maistest asjadest ja naudingutest. Jumala armastus on armastus igavese vastu.
    Kuidas siis sõdimine maiste asjade eest õiglane? Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda . Vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde. Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Jumala tahte teostamine maal. De Civitate Dei 19.7: “Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda.” Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda.
  • Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
  • Õige autoriteet (recta auctoritas). Valitseja käsk
  • Õiglane põhjus (iusta causa). Õigusrikkumine
  • Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu
  • „Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
    Alternatiivne doktriin: Püha sõda. Ristisõdade õigustamine
    Vägivald moraalselt neutraalne , oluline on osaleja kavatsus. Võib olla tervikuna positiivne
    Siiski: ka Pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase piirangud
    Paganlus pole piisav põhjus. Ristisõdu kujutati kui kaitse- või tagasivallutussõdu
    Õiglane sõda kristlike naabritega , püha sõda uskamatutega. Õiglases sõjas vägivald halb, kuid teatud tingimustes vajalik, pühas sõjas sõltub moraalne hinnang vägivallale kavatsustest. Õiglases sõjas vägivalla positiivseks küljeks korra taastamine, pühas sõjas on tegemist võitlusega Jumala riigi hüveks, pattude andeksandmine. Õiglane sõda on kohuseks inimesele kui alamale, vasallile, püha sõda kohuseks inimesele kui kristlasele.
  • 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
    Skolastikud: Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu!
    Humanistlikud patsifistid: sõda on loomalik .
    G: Enesekaitsesõja all ka sõda, mille hea pool on provotseerinud, st teisel poolel on õiglane põhjus. Kui skolastikud ütlesid, et võib ennast kaitsta, siis G, et võib annast juba ennatlikult kaitsta. Kui mingi riik on muutunud liiga võimsaks, siis võib teda ennatlikult rünnata, et jõudude tasakaalu hoida. Võib ka sõda alustada, et kaitsta vastase riigi alamaid türannia eest, või kui teine on barbarlik.
  • Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
    Loomuõigus - õigus, mis jääb väljapoole riigi positiivset õigust ja on omakorda selle positiivse õiguse mõõdupuu. Positiivne õigus - valisteja tahe, kellegi poolt antud õigus.
    Inimesel kaks põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus, mis on õigussüsteemi alus. Vajab kooselu teiste inimestega, muidu ajab oma kasu taga.
    Rahvusvahelise õiguse reeglid peavad tagama säilimise ja sotsiaalse elu pikaajaliselt. Carneades ütles, et õiglus on tugevama võim - G: kui alati lähtuda sellest, mis hetkel on kasulik, siis midagi pikaajalist ei saavutata.
    Tasakaal skolastikute ja G vahel: õigused ja kohustused peavad olema vastavuses, peame tuvastama õigusrikkuja - vähemalt üks pool ebaõiglane, mis annab teisele poolele õigluse; keegi maailmas peab korrarikkumisi ära hoidma - suveräänidel universaalne karistusõigus. G-le vastu: peame reageerima ainult konkreetsele õigusrikkumisele - vaenlasel peavad olema ettevalmistused ja kavatsused sõjaks.
    Impeerium
  • Rooma imperiaalne ideoloogia
    Rooma keisririik (printsipaat) – militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Samas ei püsi vaid relvade jõul. Ideoloogia alustalad:
    Pax romana , tsivilisatsioon . Eluviis: kord, seaduslikkus , luksus
    Õigus: inimmõistuse ülim väljendus. Rooma õiguse süstematiseeris 6. saj pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Justinianus: Codex Iustiniani ( Corpus iuris civilis)
  • Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega
  • Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani. Venemaa “kolmanda Rooma” idee
    Kuni 16. saj. mõisteti ajalugu 4 maailmariigi idee läbi. Prohvet Taanieli raamatu tõlgendus: Babüloonia-Assüüria, Meedia-Pärsia, Kreeka- Makedoonia , Rooma. 5. impeerium – maailmalõpu kulminatsioonimoment.
    Rooma riik hukkus 476. Mis nüüd?
    Maailmalõppu pole -> Rooma kestab. Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants) – “Imperator Romanorum”. Kestis veel 1000 aastat. 1453 Ottomani vallutus–Türgi Sultani tiitel “maailmavalitseja”
    Paralleelselt Vene tsaarid (Caesar) – Kolmanda Rooma idee. Ivan IV abiellus 1472 Sofia Palaiologosega
    15. sajandi lõpul: Bütsantsi kahepäine kotkas, Saksa-Rooma keisrite õukonnarituaal – ei tunnistanud viimase ülimuslikkust.
    Peeter I – 1721 “Imperator”, Vene Keisririik
    • Seega lahknemine . Läänes: Eelkõige ladina impeeriumi pärand
    • Pärast Rooma hävingut oli ainsaks universaalseks võimuks paavstivõim
    • 8. saj lõpul Karl Suur ühendas suure hulga germaani rahvaid ja vallutas Lombardia . 800. a kroonimine keisriks
    • 10. saj Karolingide riigi lagunemine eri kuningriikideks. 962. a keisritiitel Saksa kuningatele (Otto I kroonimine)

    Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Voltaire’i sarkasm : ei ole ‘püha’, ‘rooma’ ega ‘keisririik’ (impeerium).
    Viimane küsitav juba ammu . 16. saj. Hispaania vallutused Ameerikas – uus tõeline maailmaimpeerium. Karl V ühendas Hispaania ja Saksa-Rooma valdused. Cortés 1519-21 vallutas Mehhiko , Pizarro 1524 -32 Peruu (Lope de Aguirre loo taust)
  • Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
    Juriidiline argument: 1493 paavst Alexander VI “donatsioon” Ferdinandile ja Isabellale: suveräänsus veel okupeerimate Atlandi maade üle. 1494 Tordesillase leping: Ookeanide jagamine Hispaania ja Portugali vahel, piir Cabo Verde saarte ja Kolumbuse avastatud saarte (Haiiti) vahel. Määras sajanditeks koloniaalpoliitika. Indiaanlaste osas: 1513 teoloogide komisjon Valladolidis, eesmärgiks võtta seisukoht Hispaania taotluste ning indiaanlaste staatuse küsimustes. Otsustati, et peab olema võimalik rahumeelne alistumine. 1513 jurist Juan López de Palacios Rubios koostas dokumendi “Requerimiento” (Nõudmine): Maailma ajalugu alates Aadamast, paavsti kingitus. Loeti ette Mehhiko vallutamisel.
    Religiooni argument: Kristianiseerimine. 1493 bulla : “donatsiooni” eesmärgiks kristliku misjoni vajadus. Kontekst: 1492 reconquista lõpp. Hispaanias lai reformiliikumine, milleniarism. Kolumbus: globaalne messianistlik missioon . 1493 reisil mungad . Cortés: Kastiilia jumalik missioon võita kirikule äsjaavastatud rahvad .
    Tsivilisatsiooni argument: Barbaarsus -> tsiviliseerimine. Inimohverdus: barbaarne türannia. Mehhiko rahvaste päästmine. Cortés apelleeris mitte ainult ahnusele, vaid ka religioossele kohusetundele. Tsiviliseerimisprotsess. Moraal . Abielukombed. Riietus.
  • Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
    Las Casas: EI
    • 300 aastat kanoonilist õigust. Paavst Innocentius IV 1243-54: paganlus pole piisav argument vägivaldseks alistamiseks.
    • Munk Bartolomé de las Casas (1484- 1566 ), “Indiaanlaste apostel”. 1542 “Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest” -> “Must legend”
    • Argument: Indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed, kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid (tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks. Rahumeelne kolonisatsioon, kauplemine ja kristianiseerimine.
    • 19. saj. Las Casas muutus antikolonialismi sümboliks.

    Sepulveda: JAH
    • Humanist Juan Ginés de Sepulveda (1494- 1573 ), Karl V kaplan ja ametlik kroonik : “Las Casas on hereetik!”
    • “Tratado sobre las justas causas de la guerra contra los indios ”: Indiaanlased on “homunculi”, pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus , inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Loomu poolest orjad , hispaanlased loomu poolest isandad .
    • 1548 telliti ametlik hinnang. Salamanca teoloogid ja juristid mõistsid teooria hukka ning soovitasid keelamist.
    • Sepulveda nõudmisel 1550 Valladolidi vaidlus: Las Casas vs Sepulveda. Tulemust polnud.

  • Francisco de Vitoria kriitika seniste argumentide kohta ja tema õigustus vallutusele
    Argumendid, mis ei päde:
  • Paavsti annetus indiaanlased on oma maa täieõiguslikud valitsejad
  • Maade “avastamine” naeruväärne, seal olid ju juba indiaanlased
  • Keeldumine ristiusust sunniviisiliselt ristida ei tohi
  • Barbarite patud hispaanlastel pole jurisdiktsiooni, nad ei saa karistada teisi rahvaid mingite pattude eest
    Loomulik reisimine ja kommunikatsioon, kui ei lubata, kui indiaanlased takistavad, võivad indiaanlased seda õigust kaitsta.
    Ristiusu levitamine, kui takistatakse... - ebausku aga ei tohi levitada.
    Ristitute kaitsmine, st ristitud indiaanlaste kaitsmine.
    Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja, sest ei ole õige, kui neid valitseb barbar .
    Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu.
    Tõeline ja vaba valik - kui tahavad Hispaania võimu alla astuda, siis seda võetakse kuulda.
    Liitlaste ja sõprade kaitsmine.
    Barbarite mentaalne võimetus end valitseda. Ei kehti asteekide või inkade kohta, kuid madalama arenguastmega tsivilisatsioonide kohta.
  • Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
    Ambitsioonikas sümboolika. 1517. a sõitis kroonimisele laevaga, purjeil embleem Heraklese sammastega, tekstiga “Plus Oultre” (edasi kaugemale). Karl V apologeedid : ühendab Euroopa nagu Caesar ja Augustus ning läheb kaugemalegi. “Rahvusvaheline press” kriitiline (pamfletisõjad). Karl ise 1535 ametlikult paavstile: ei ole universaalriigi ambitsioone!
    “Universaalmonarhia” – anti-imperiaalne loosung 16.-18. saj. Euroopas. Kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased “ vabadused ”. Kuni 17. saj. keskpaik Hispaania oht; siis Louis XIV
    Vastukaaluks “jõudude tasakaalu” idee. Säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj. alguse Itaalias (Guicciardini kirjeldus Itaalia tasakaalust). 1713 kirjutati “ balanss ” kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj. poliitika – koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks.
  • Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
    Protestantlikud kaubandusimpeeriumid Inglismaa, Holland . Teistlaadi eesmärgid.
    Hispaania – kulla kutse. Vaja vallutada. El Dorado otsingud 16. saj, ka inglased ja prantslased.
    17. sajand: uueks “kuldvasikaks” on kaubandus. Selle haaramiseks vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad rannikul (1. Portugal ). Vastandasid end Hispaaniale.
    • Kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Lõpetab rahvusvahelise konflikti.
    • Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased : ei ekspluateeri kohalikke, vaid kaitsevad neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine + tootmisvormide kaasajastamine.
    • Teooriate katsetamine reaalsuses keerulisem: 1775 Briti konflikt Ameerika kolooniatega. Adam Smith: laske neil minna. Võitlus inglaste jaoks auküsimus.
    • Warren Hastings , 1772- 1785 Bengali türanlik kuberner. Edmund Burke’i protsess tema vastu.

  • Napoleoni imperiaalne ideoloogia
    Vallutus+missioon
    Napoleoni “heatahtlik impeerium”. Prantsuse rahvas kui 1. kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele.
    Euroopa taasühendamise idee: luua „Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega“.
    Vabadus, võrdsus vendlus
  • Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
    Eristus : ori vs vaba mees (seisndi erinevus). Ori on peremehe meelevallas, kel on õigus sekkuda Meelevallas olek muudab inimese orjameelseks. Ajaloolased Sallustius, Livius, Tacitus rakendavad vabadusemõistet valitsuskordade analüüsil: Vabariigis on kodanikud vooruslikud. Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, kuna valitseb orjameelsus. Filosoofid (Cicero) kutsuvad kodanikke üles vabadust kaitsma isegi hea valitseja vastu
  • Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
    Enamuse inimete jaoks on suurim võimalik hüve vabadus (lebertá) ehk vaba elu (vivere libero) - nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata teisi inimesi. See on võimalik vaid seini, kuni ei olda kellestki sõltuvuses. Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses - seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad.
    Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse - eeldab kodanikuvoorusi (virtú). Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel . Tavaliselt mandumine. Roomlased seda suutsid ning muutusid seeläbi suureks, saavutasid võimsuse, neilt tulebki õppida: seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varanduse kasutamist jne. Kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi, esindavate institutsioonide vastasseis. „Kõik seadused, mis vabaduse kaitseks loodi, pärinesid sellest vastasseisust.“
  • Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
    Inglise Vabariik 1649-1660ö
  • Thomas Hobbesi vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
    Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest: “Vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud.” Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab sealt, kus lõpevad seaduste keelud-käsud nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. Saab olla kollektiivne (riiklik iseseisvus ), aga mitte individuaalne vabariiklik vabadus.
    “Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik , vabadus on ikka samasugune .”
    Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud. Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus. Me oleme riigi rajanud loomuliku vabaduse piiramiseks, et tagada stabiilsus, rahu ja kord, mitte vabaduste suurendamiseks.
    NT: John Lind: Ameeriklased ja inglased on samavõrra vabad, kuivõrd nende vabadus on seadustest reguleeritud, kud seaduse andja ei ole ju oluline.
  • John Locke’i vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Osutus pikas perspektiivis mõjukamaks.
    Teine käsitlus valitsemisest (1689) – “võrdne vabadus seaduste all”.
    Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine. Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega: seadused hoopis tagavad vabadust, mitte ei piira seda.
    • Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus).
    • Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist).
    • Seadused ei piira, vaid kindlustavad vabadust.
    • Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alaline õigus astuda vastu orjastamisele. (Inimese elu ei kuulu talle endale vaid Jumalale) (erinevus Hobbesist).

    Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel.
      • Rahval on kontroll valitsuse üle.
      • Valitsusel ei ole “eriõigust” piirata inimeste vabadusi.
      • Omandi puutumatus.

    Representatiivse segavalitsuse pooldaja .
    Samas erinevus vabariiklastest: otsene osalus poliitikas pole oluline. Piisab esindajate valimisest (representatiivne valitsusvorm).
    NT: Briti parlament ei arvesta oma am. kodanike õigustega.
    USA iseseisvusdeklaratsiooni algus: kõik inimesed on vrdseks, kõigile on Looja poolr antud võõrandamatud igused , mille hulgas on elu, vabadus ja nne taotlemine . Valitsus nende tagamiseks.
    Teine traktaat valitsemisest - liberaalse poliitika alusepanija vimu loovutades jätavad inimesed endale põhiõigused.
    Niisiis, poliitliseks võimuks pean ma õigust teha seadusi surmanuhtluse ja sellest tulenevalt ka kõigi väiksemate karistuste tagatisega, et korraldada ja kaitsta omandit ning rakendada ühiskonna jõudu seaduste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramaise ülekohtu eest - ja seda kõike üksnes avaliku hüvangu nimel.
    Inimeste loomupärane täiesti vaba seisund.
    Kuigi loomuseisund on vabaduse seisund, pole see omavoli seisund. Loomuseisundis valitseb loomuseadus, mis on kohustuseks igaühele. Mõistus on selleks seaduseks ja õpetab, et ei tohi kahjustada teiste inimeste elu, tervist, vabadust ega vara.
    Et see toimiks, on igaühel õigus karistada loomuseadusest üleastujaid sel määral, mis hoiaks ära uue rikkumise.
    Seadused ei hõlma võõramaalasi.
    Üleastumine põhjustab kahju teisele inimesele. Lisaks karistusõigusle peab olema ka hüvituskord.
    Iga ülastumise eest võib karistada sellisel määral ja nii karmilt, kui on vaja selleks, et see tegu muutuks üleastujale ebasoodsaks, annaks talle põhjust kahetsemiseks ning hirmutaks teisi millegi samalaadse tegemise eest.
    Ei ole mõistlik, kui inimene on kohtunikuks tema endaga seotud juhtumites, sest enesearmastus muudab inimesed erapoolikuks nii enda kui oma sõprade suhtes. Valitsus.
    Loomuseisundist viib inimesi välja ainult selline kokkulepe, mille puhul inimesed astuvadühte kogukonda, et moodustada üks poliitiline ühiskond.
    Poliitilisest ehk tsiviilühiskonnast saame rääkida seal, kus mingi hulk inimesi on niimood ühte ühiskonda liitunud, et igaüks neist loobub loomuseaduse täidesaatvast võimust ja annab selle üldsusele. Riiklikus ühiskonnas kohtunik .
    Absoluutne valitseja on aga loomuseisundis - absolutistlik monarhia tsiviilühiskonnaga kokkusobimatu. Seadusandlik ja täitesaatev võim kuuluvad monarhile ja on võimatu pöörduda erapooletu poole. Inimene on kaitsetu võimuga relvastatu ees. Absolutsetes monarhiates saab pöörduda kohtuvõimu ja seaduste poole lahkarvamustes alamate endi vahel. Valitseja vägivalla puhul mitte.
    Ainus viis, kuidas keegi loobub oma loomupärastest vabadustest on kaitse nimel ühinemine tsiviilühiskonda. Selles poliitilises kehas enamuse õigus kõiki teisi esindada ja nende eest otsustada. See võim antakse kogukonda astudes - seega enamuse otsus on terviku otsus. Sellesse ühiskonda astudes hakatakse alluma enamuse tahtele. Seal kus enamus ei saa otsustada kõigi eest, ei toimita enam ühise kehandina. Peab loomutama kogukonna enamsele selle võimu, mis on vajalik nendeks eesmärkideks, milleks nad ühiskonda astuvad.
  • Montesquieu vabariigist
    Montesquieu Seaduste Vaimust (1648) – kuningavõim ei ole despootlik, vaid on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire’ ilik absolutism hävitaks selle.
    Ei nõustu teesiga, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus on vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal):
  • Vabariigi kodanikuvoorused põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatusel.
  • Monarhiad on teistsuguse ühiskonnad; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu.
  • Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)
    J. J. Rousseau „Ühiskondlikust lepingust“ 1762, jt vabariiklased – uus-rooma vabadusekäsitlus.
    Vabad on vaid inimesed, kes alluvad enda heaks kiidetud seadustele. Isegi Inglise esindusdemokraatia ei ole vastuvõetav – ollakse esindajate orjad.
    Tänapäevast monarhiat pole võimalik muuta vabariigiks:
  • võimalikud vaid väiksel territooriumil
  • põhinevad sotsiaal-majanduslikul võrdsusel
  • eeldavad kodanikuvoorust
    Ükski neist eeldustest pole täidetud.
    Arutlus ebavõrdsusest
    Genfi vabariigile - millises riigis tahtnuks sündida?
    Eessõna - kuidas teada midag inimloomusest , mis see on?
    Kaks mõistusele eelnenud printsiipi: iseenda ellujäämine ja heolu ning piin näha teist kannatamas ja hukkumas. Nendest kahest printsiibist tulenevad kõik loomuiguse reeglid, ilma et oleks vaja rakendada veel ühiskondlikkuse ideed.
    Arutlus
    Kahte sorti ebavõrdsus: looduslik või füüsiline ja moraalne või poliitiline.Viimane oleneb teatud kokkuleppest ning on tekkinud või vähemalt kehtib inimeste endi heakskiidul.
    Me tutvustame asjade arengus hetke, mil õigus asendus vägivalla ja seega loodus allutati seadustele; me seletame, mis ime läbi otsustas tugev hakata teenima nõrka ja rahvas eelistas osta endale kujuteldav rahu, makstes selle kinni oma tegeliku õnne kaotamise hinnaga.
    Milliseks oleks võinud inimese loomus kujuneda.
    Esimene osa
    Vanasti oli inimene looma/ulikum. Vahendid on tema jõudu vähendanud.
    Nagu kodustamine on muutnud loomad kehvemaks. Nii on ka inimese endaga: kui temast saab ühiskondlik olend ja ori, muutub ta nõrgaks, kartlikuks, roomavaks... Mugavused lasevad inimesel rohkem manduda, mistõttu metsinimene ja inimene erinevad rohhkem kui metsikud ja kodustatud loomad.
    Inmesel vaba tahe. Täiustatavus.
    Metslastel väiuksemad vajadusesd, sest vaim ei ulatu nii kõrgele., Ettenägemisoskuse puudumine.
    Kumb oli enne - kõne või mõtlemine? Keel või ühiskond olulisem?
    Metslastel ei olnud hea ja halva, voorusliku ja ebavoorulsiku mõistet.
    Vaidleb vastu Hobbes’ile, kelle järgi metsinimene oli halb ja allus oma kirgedele, kuigi need kired on tekkinud alles ühiskonnas.
    Kaastunne loomulik tunne, millest inimesed vaid tarkusega jagu saavad. Nõnda siis ei tulnud loomuseisundis ette väga ohtlikke korratusi, sest inimesed, kelle kired polnud eriti aktiivsed ja keda kammitses eluterve kaastunne, võisid ehk olla äkilised, aga mitte kurjad.
    Armastuse füüsiline ja moraalne pool.
    Metsinimene rändas mööda metsi, tahtmata teha tööd, oskamata kõnelda ja omamata eluaset; ta ei olnud kellegagi sõjajalal ega ka mingil muul moel seotud; ta ei vajanud teisi endasarnaseid ega soovinud neile ka halba teha; tal oli vähe kirgi ja ta sai kõigega ise hakkama; ta piirdus oma teliste vajandustega; tema teadvus ega intelligentsus ei teinud märgatavaid edusamme. Liik oli juba vana, aga inimene jäi ikka lapseks.
    Toona ei olnud ebavõrdsus nii võimukas, kui arvatakse. Tegelikult on üpris kerge veenduda, et paljud nest inimeste erinevustest, mis näivad olevat loomulikud, tulenevad siiski ainult ühiskonnas omaks võeyud harjumustest ja mitmesugustest eluviisidest. Kunstlikult loodud ebavõrdsus.
    Teine osa
    Omand. Loomadest üleolemine - seda hakati õige pea arvama ka teiste indiviidide kohta.
    Mugavused - esimene ike.
    Heakskiidu saavutamine. Hinnangure andmine.
    Metallurgia ja põlluharimine. Vara, mida kaotada. Põlluharija ja sepp - ühiskondlikest suhetest tingitud ebavõrdsuse kõrval süvenes ka väliste tingimuste erinevus.
    Ebavõrdsus tänu iseloomuomadustele - oluliseks sai näida mingisugusena.
    Vaesed võtavad teistelt vastavalt vajadusele ja rikkaimad oma võimust lähtuvalt - ahnus . Ülematel tekkis mõte, et oma vara kaitsta - pakkuda kaitset ja olla vahekohtunikuks alamate tülides. Kõik tormasid otse ahelatesse, uskudes, et nõnda säilitavad nad oma vabaduse.
    Ühiskondade teke - sõjad ja tapmised.
    Vastutahtsi:
    Vallutusõigus pole mingi õigus.
    Vägisi liideti vara enda omale, et tekiksid vaene ja rikas.
    Kuna vaestel polnud kaotada muud kui oma vabadus, sii seda ei saadud teha vabatahtlikult.
    Ebavõrdsuse sisseseadmise kolm astet:
  • Seaduste ja omandiõiguse sisseseadmine - rikkuse ja vaesuse sätestamine.
  • Magistratuuri loomine - vägevuse ja nõrkuse sätestamine.
  • Seadustel põhineva võimu asendumine omavolil põhineva võimuga - isanda ja orjaseisus.
    Metslane elab iseendas , ühiskondlik olend teistes.
  • Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
    Prantsuse revolutsiooni algul (al. 1789): liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast.
    Alates 1792. aastast: jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau’ jt vabariiklaste ideid.
    Inimeste ja kodanikuõiguste deklaratsioon - sedastas kõikide inimeste võrdsust.
    Robespierre: Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes. Vabariik vajab kodanikuvoorust. Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni. Unstuseks antiiksetel eeskujudel „vooruste vabariik“. Vooruste jaoks vajalik inimete tegelik võrdsus ja riigipoolne kasvatamine (riigipoone kontroll inimeste üle, vabariiklik ideoloogia kiriku asemel)
    Vabakslastud orja mütsike - vabaduse sümbol revolutsiooni ajal, vendlus - ühendatud käed medaljonil, võrdsus - lood.
    Katsed tuua antiikaegset vabadust uusaega - terror . Võimalik konstitutsionaalse monarhia kujul.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 30 lk · .doc · 12 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajaloo konspekt #1 Euroopa ideede ajaloo konspekt #2 Euroopa ideede ajaloo konspekt #3 Euroopa ideede ajaloo konspekt #4 Euroopa ideede ajaloo konspekt #5 Euroopa ideede ajaloo konspekt #6 Euroopa ideede ajaloo konspekt #7 Euroopa ideede ajaloo konspekt #8 Euroopa ideede ajaloo konspekt #9 Euroopa ideede ajaloo konspekt #10 Euroopa ideede ajaloo konspekt #11 Euroopa ideede ajaloo konspekt #12 Euroopa ideede ajaloo konspekt #13 Euroopa ideede ajaloo konspekt #14 Euroopa ideede ajaloo konspekt #15 Euroopa ideede ajaloo konspekt #16 Euroopa ideede ajaloo konspekt #17 Euroopa ideede ajaloo konspekt #18 Euroopa ideede ajaloo konspekt #19 Euroopa ideede ajaloo konspekt #20 Euroopa ideede ajaloo konspekt #21 Euroopa ideede ajaloo konspekt #22 Euroopa ideede ajaloo konspekt #23 Euroopa ideede ajaloo konspekt #24 Euroopa ideede ajaloo konspekt #25 Euroopa ideede ajaloo konspekt #26 Euroopa ideede ajaloo konspekt #27 Euroopa ideede ajaloo konspekt #28 Euroopa ideede ajaloo konspekt #29 Euroopa ideede ajaloo konspekt #30
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 12 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor jaaaa Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Loodan, et see on Teile kõigile abiks õppimisel!
    sõprus voorus armastus suverään monarh loomus

    Sarnased õppematerjalid

    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused
    15
    odt

    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

    isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon ­ universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve

    Euroopa ideede ajalugu
    Ideede ajaloo kotspekst
    31
    doc

    Ideede ajaloo kotspekst

    · Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse · Valitseja tahe on seadus · Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele · Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab "üksnes" Jumal · Bodini teooria rakendamine · Ideaalmudel ­ ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent jõudsalt liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud: Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel Samuel von Pufendorf 1667: Saksamaa on "monstrum" Rakendamine Inglismaal Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. "King in parliament" idee 15 Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises

    Filosoofia
    Euroopa ideede ajalugu
    15
    doc

    Euroopa ideede ajalugu

    Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne e kanooniline meetod: Arthur Lovejoy ­ Ideedeajaloo klubi asutaja; tema arvates oli inimese olulisemaid tunnuseid mõtlemine, ideede uurimine tähendab inimese olemuse uurimist. Metodoloogia: Probleemid on univesaalsed ja ideed ajatud. Seega on ideed tsüklilised, pole progressi. Uuris kanoonilist "suurte mõtlejate" rida (ajatu tarkus). Tekstis sisalduvate väidete mõistmiseks on vaja lugeda vaid teksti ennast, pole vaja tunda autorit. Oluline on leida tekstis sisalduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne e ajalooline meetod: Cambridge'i koolkond (Quentin Skinner jt) 1. Peab arvestama autori intentsiooni teksti kirjapanemisel

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajaloo eksam
    14
    doc

    Euroopa ideede ajaloo eksam

    nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud
    17
    docx

    Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud

    teooria) o Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse o Valitseja tahe on seadus o Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele o Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab "üksnes" Jumal o Bodin'i ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Richelieu ja Louix XIV ajal sinna suunas küll jõudsalt liiguti. Teistes Euroopa riikides oli selle mudeli rakendamine võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud: o Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel o Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel Rakendamine Inglismaal: o Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. "King in parliament" idee o Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises

    Ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    28
    doc

    Euroopa ideede ajalugu

    Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis Kontekst: Itaalia sõjad 1494-1559, linnriikide iseseisvuse häving Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine. Selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon, sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest) 3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni Suveräänsusmõiste kujunemine: Kontekst: Euroopa kodusõjad Prantsusmaa: ususõjad katoliiklaste ja protestantide (hugenottide) vahel (u 1562-98) Inglismaa: kodusõda kuninga ja parlamendi vahel (1642-49). Tüli võimupiiride üle. 1649 Charles I hukkamine (regitsiid) o Kodusõdade alus: rahvasuveräänsuse ideoloogia o Prantsusmaal: hugenottide vastuhakuteooriad. Võim kuulub rahvale ning see on valitsejatele ainult delegeeritud või "laenatud". Võib tagasi võtta

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt
    15
    doc

    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

    sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; inimeste turvalisus selle eesmärk; nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe; üksmeel on tervis; mäss on haigus ja kodusõda on surm." Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest

    Euroopa ideede ajalugu
    Kordamisküsimuste vastused
    21
    pdf

    Kordamisküsimuste vastused

    vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun