Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
Suveräänsus kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4) Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme - Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega - Suveräänsus: ,,Absoluutne ja igavene võim riigis" - ,,Absoluutne" = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. - ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele.
tõestades, et on ise oma armastuse ori. Ometi seisneb tema jaoks armastuse väärtus just individuaalsel armastusel. Aristophanes pidas armastuseks (eros) oma teise poole otsimist (inimesed olnud algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida). Sellise armastuse puhul ei ole aga ühenduse saavutamine tagatud ning ühinemisest saadav nauding on mööduv. Sokratese (Diotima) kõnes on väidetud, et armastus tähendab, kui x ihaldab y armastus väljendub ihaldamise ja omamise vahekorras: armastame neid asju, mida meil ei ole ning armastus tuleneb ka püüdest surematuse poole. Sokraatilise armastuse kohaselt: · Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene.
Suveräänsus - kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis". Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
“Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide(talitsetud) sümbioos, õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes. Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas.
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
omavahel rohkem kui kodanikud oma isamaaga, nad on üks hing kahes kehas. Enamik suhteid põhinevad kasul või naudingul, seega pole sõprust, selliseid suhteid saab stabiilsena hoida vaid riik, seega on iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik. 4.Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Sõprus põhineb omahuvil, mille eesmärgiks on saada võimu, mis on ,,käesolev vahend mõne tulevase arvatava hüve saavutamiseks", Sõpru hoiab koos nauding ja see on loomulik suhe, riiki aga hirm ja see on inimeste vahelise lepingu tulemus. Manderville eristab aga riigist veel ühiskonna (nii majandus, kui kodanike vaheline vaba suhtlus), mis samuti põhineb omakasul. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Inimene on loomult sotsiaalne ja seega ta saab puhast naudingut sõpradest, inimene peab
kreeklastel, oli kindlasti ka üks põhjustest, miks just Ateenas arenes välja poliitikafilosoofia. Ekskurss2: Vana-Kreeka polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena suhtlesid nad ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000-400 000 inimest, neist umbes kolmandik (kuni pooled) olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
Sõprus 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Sõprus ja armastus pole selgelt eristatud philia. Sõprus iseloomustab vabal kiindumusel põhinevaid inimsuhteid perekondlikud, võimulolijate suhted kodanikesse, kodanike omavahelised suhted. Sõprus hoiab riike koos. Eeldab vastastikku heasoovlikkust ja ühistegevust. Sõprus jaguneb 2 viisil 3-ks: Vastavalt põhjusele, miks head soovitakse: Kasu äri Nauding sõbrad Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel Vastavalt osapoolte seisundile: Ülimuslikkus vanemad laste suhtes Paremus mehed naiste suhtes Võrdsus vennad Täielikku sõprust naudivad üksikud, sest nad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni. Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm. Viimaseks, need kokkulepped ja lepingud, millega selle poliitilise keha osad kõigepealt loodi, seati kõrvuti ja ühendati, sarnanevad Jumala poolt loomisteol öeldud käsusõnale – “Tehkem inimesed”5. Et kirjeldada selle tehisliku inimese loomust, ma uurin: Esiteks, tema ainest ja tema meistrit [artificer], kelleks mõlemaks on inimene.
„Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
Teemad Filosoofia tarkuse armastus, tänapäeval pigem üldised küsimused 1. Õiguse üldised küsimused 2. Ühiskondlik areng ja filosoofia küsimused ajateljel, murrang, heaolu vabadus ja väärtus filosoofias, komplekssuse tehisintellekt 3. inimõigused 4. Õiguspositivisim ja normativism, loomuõigus, Nürnbergi trial 5. Utilitarism Mill, eriosa 6. liberalism reformierakond, pensionitesüsteem, ravimite katsetused, aborditeema 7. sotsiaalne õiglus, 82% rikkusest kuulub 1% ühiskonnast, keda peab üleval pidama, pagulased, Kant 8. formalism ja realism kohtumenetluses, tõde 9. Legitimeeritus on aktsepteeritavus; tõe ja õigus aktsepteeritavaks muutmine modernses aspektis Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2
Positiivsed ja negatiivsed väärtused · Positiivsed: on need asjad, mida soovime (rahu, tervis, vabadus, turvalisus) · Negatiivsed: on need asjad, mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed ja kollektiivsed väärtused · Individuaalsed: vabadus, autonoomia, tervis · Kollektiivsed: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtusi võib jaotada valdkonniti: Väärtused (näited): · Tervis, asjad, turvalisus · Majanduslik tootlikkus · Ausus, õiglus, hoolivus · Altruism, sõprus, armastus · Vabadus, õiglus, võrdsus · Ilu, graatsia, sümmeetria · Usk, pühadus, halastus · Teadmised, tõde, tarkus · Looduse puhtus, elamiskõlblikkus Väärtuskategooriad: · Materiaalsed, füüsilised · Majanduslikud · Moraalsed · Sotsiaalsed · Poliitilised · Esteetilised · Usulised · Intellektuaalsed · Ökoloogilised Väärtuste liigid (Sokratese järgi): 1
Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks. Louis XIV valitsusajal, kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka mitmeid toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli ka kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka samas nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ning tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidid tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid ka müstilisemad, nagu saanuks valitseja
ainult niipalju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata (normaalselt toituda, vedeliku tarbida). Õnn seisneb ka selles, et me saame tegeleda meelepäraste asjadega. Tegude hindamine sõltub inimese valikutest ja selles on inimene vaba. Vastutama ei pea sunniviisiliste tegude eest. Teadmatusest soovitatud tegude eest tuelb mõnikord siiski vastutada. Joobes olekus tehtud tegude eest on vastutus kahekordne, sest inimesel oli kaks valikut: juua või mitte juua; kui palju juua. Voorused jagab Aristoteles kaheks: 1. Diameetilised ehk mõistuslikud (ratsionaalsed voorused) nendeks on arukus (praktiline tarkus), tarkus võime mõelda elu kaugetest asjadest 2. Eetiline loomutäius ehk irratsionaalsed voorused need on seotud hingelaadiga ja sobiliku kuldse kesktee leidmisega. Kesktee leidmisel peab kasutama arukust ja kui seda ei piisa, siis tuleb võtta eeskuju teistele. Voorus Loomutäius (kuldne kesktee) Pahed
oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka. Herakleitos (540 – 480 e. kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid
Inimlike eesmärkidega inimeste ühendus. Riik on eraldatud kirikust nagu mõistus on eraldatud usust. Kirik peab alluma riigile. Ehkki on olemas inimese käitumist hukkamõistev või heakskiitev religioosne seadus, on olemas ka puhtalt sotsiaalsed ja inimlikud kriteeriumid õige ja kasuliku äratundmiseks. Sellel seadusel pole jumalikku ega loomulikku alget, vaid selle loob seadusandja. Seadus, mis samuti nagu riik on inimlik konstruktsioon, on kõrgeim võim, seda pole mitte monarh või valitsus. Seega riigivõim on ilmalik. Võimul pole jumalikku õigustust: minu kuningriik pole selles maailmas (JKr). Rahvas kontrollib valitsemist läbi seaduste. M. leidis nagu Aristoteleski, et kus pole seaduse ülemvõimu, seal pole ka tõelist riiki. Valitsemissüsteem on rahvast esindav. Ideaalne valitsus juhib kooskõlas rahvaga ning on moodustatud valimistel; lisaks tuleb valida esinduskogu. M-se ideaaliks oli siiski valitav monarhia
3. ühiskonna ja riigi muutumine, selle põhjused Need probleemid võivad omavahel põimuda. Antiikmaailma poliitilised ideed. 3 1aastatuhande alguses eKr tekkis riiklus polise kujul. Ja koos sellega tekkis kodakondsuse mõiste. Poliitika oli polise ühiste asjade ajamine ning selle keskseteks mõisteteks oli õigus, õiglus, seaduslikkus ja vabadus. Polise tekkega asendus kogukondlik võrdsus alluvus- st võimusuhtega. See tõi kaasa linnriikide sisemise ja omavahelise võimuvõitluse. Võitluse sisuks oli eri ühiskonnakihtide soov võtta võim ja kujundada võimusuhted vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim
Hobbesi kogemus kodusõdadega lõhestatud maailmast ütleb, et inimene on inimese hunt: homo homini lupus est. See ei ole Hobbesi moraaliotsustus, vaid lihtsalt loodusliku seisundi kirjeldus. Inimesed kisuksid üksteist lõhki, kui neil puuduks aru, mis ütleb, et on üks asi, mis on nende kõikide huvides - see on rahu. Seetõttu sõlmivad nad lepingu, millega nad loovutavad tsentraalse instantsi - suverääni kasuks osa oma loomulikust õigusest võimalikult palju kasu saada. Suverään peab suutma tagada, et kõik peavad kinni ühiskondliku lepingu tingimustest. Sellepärast peab tal olema sõjaline jõud ja maksustamisõigus. Samuti peab ta kontrollima riigi vaimu- ja usuelu, et suuta eos lämmatada enda vastu suunatud salasepitsusi. Suverään-riigivõim- võib olla usurpaator nagu Inglise revolutsiooni juht Oliver Cromwell, kelle võimu all 1651. aastal esimest korda ilmus Hobbesi riigiteooriat põhjalikult esitav raamat
omaseid poliitilisiideid ja teooriaid. 1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr). Sokrates tõestas, et nii eetilistel, poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel.vaid need, kes oskavad valitseda. Sügava jälje kogu hilisemale filosoofiale ja poliitilis-õiguslikele õpetustele on jätnud üks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
