Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Turbatootmise kordamisküsimuste vastused (0)

Metsandus - Metsamajandus
5 VÄGA HEA
Punktid
Turbatootmine-kordamisküsimuste vastused 2014
  • Seetõttu vastus sellele, kas vajatakse uut maad põllumajandusliku tootmise jaoks on mitmetahuline : maailmas tervikuna väheneb põllumaa pindala, elanike arv suureneb ja vajatakse rohkem toitu. Suureneb kõrbestumine ja kuni 1 miljardil inimesel on joogivee kvaliteet paha, seda on vähe või puudub sellele juurdepääs. Seetõttu mõõduka kliimaga piirkondades peaks säilitama tootmise. Teisest küljest suureneb saagikus ja ka näiteks Hiina ja India varustavad end ise toiduainetega. Põhjatingimustes on tootmine alati kallim ja väikesema konkurentsivõimega. Kuivendustööd on kallid. Ühe hektari kuivenduse hinnaks ligikaudu võib lugeda 30…50 tuhat krooni. Ehitiste vajadusel (teed, tammid, pumbajaamad) võib hind veelgi olla suurem. Kui eesmärgiks on ainult põllumajanduslik tootmine, kus kuivenduse tulu ehk enamsaagi realiseerimishind koos tootmiskuludega annab väga väikese kasumi, mis viib tasuvusaja ebamajanduslikult pikaks. Majanduslikust seisukohast vabaturu tingimustes on reaalne kasutada kuivendust mittevajavaid mineraalmaid ja investeeringuid vajavad alad (seega ka sooalad) jäävad looduslikku seisu või metsastatakse. Eestis on haritava maa osas viimasel kümnendil toimunud ja tõenäoliselt veel seoses Euroopa ühendusega liitumise järel toimuvad suured muutused. Väheneb tootmistalude arv ja suureneb tootjate pindala. Uue põllumajanduspoliitikaga tootmiskeskse lähenemise asemel võetakse suund üha enam keskkonna säästmisele, toidu kvaliteedi tõusule ja maastiku hooldusele. 90-ndate alguse seisuga maabilansis olevast haritavast maast on kuni veerand kasutamata. Muidugi see sõltub suuresti ka asukohast. Põllumajanduslik maakasutus moodustab ca 800…900 tuhat hektarit Hetkel on tootmine vähenenud ja on piisavalt vaba parandamist mittevajavat maad kus saadakse saak odavamalt, samuti on avatud piirid odavamale lõunast toodut toodetele. Seega uuelt kuivendatud maalt saadud tooted ei ole turul konkurentsivõimelised. Reaalsem on kokkuvõttes töid teha olemasolevate ehitiste korrashoiuks. Uusehitus soos on erakordne (kui on vaja tootmist laiendada) ja nõuab enne tasuvuse uuringuid . (kuigi ka näiteks 2005.a on tehtud kuivenduse projekte 100 ha soo kasutuselevõtmiseks, küll kavandatakse EU abiraha kasutamist). Haritava maa pindala väheneb ja maakasutusele seavad piiranguid mitmed seadustest tulenevad nõuded. Looduskaitseseadus kehtestab reservaadi, sihtkaitsevööndi ja piirangute vööndi, kus majandustegevus on keelatud või piirangutega. Veekogude ääres on selle alusel ranna, ehituskeelu ja veekaitsevöönd. Viimases on samuti majandustegevus keelatud. Maakasutuse ja majandustegevuse piirangud tulenevad ka programmidest NATURA 2000, metsakaitsealade võrgustik, vääriselupaigad . See tähendab, et mõnedes piirkondades tekib vajadus haritava maa järele ning kasutatakse ka kuivendamistöödeks investeeringuid nõudvaid soomuldi. Teisest küljest pärandmaastikuna püütakse hoida lagedana ka puisniitusid, ranna- ja jõeluhtasid.
    2 Möödunud sajandi teisel poolel hakkas Balti kubermangudes hoogsalt arenema loomakasvatus, sealhulgas eriti piimakarja kasvatamine . Selle põhjuseks oli asjaolu, et ajapikku ei suutnud siinsetes oludes kasvatatud teravili võistelda Ukraina ja Venemaa.odavama teraviljaga (oli raudtee Tallinn - Peterburi 1870.a., Tallinn – Tartu 1876.a.). Uueks sissetulekuallikaks kujuneski peamiselt piimakari. Suure tõukejõu karjapidamise arengule andis 1860-ndatel aastatel separaatori kasutuselevõtmine, mis võimaldas piima kohapeal ümber töödelda. Hoogustus ka seakasvatus .
    Seoses loomakasvatuse laienemisega Eesti mõisates hakati XIX sajandil suuremat tähelepanu pöörama kohapeal kasvatatavatele söödakultuuridele. Veisekasvatus nõudis ka vastavat söödabaasi. Põldheinakasvatuse laiendamise kõrval hakati senisest ulatuslikumalt parandama 1860-ndatel aastatel Saksamaa eeskujul madalsooniite.
    Tootmise laiendamiseks püüti söödakultuuride kasvatamiseks kasutusele võtta seni kasutamata madalsoid. Hakkas arenema soode kuivendamine nende viljelusse võtmise eesmärgil ehk nn. sookultuur, mis sai alguse siinsetes mõisates alates XIX sajandist (peamiselt 1830-ndatest aastatest ) ning selle juhtijaks ja õhutajaks kujunes Liivmaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet.
    3. Eestis põllu ja metsamaal kasutatavad kuivendusviisid on:
    1. kraavkuivendus 2. Drenaažkuivendus 3. Polderkuivendus. 4. üleujutuste reguleerimine Ehituste juures kasutatakse ka vertikaalkuivendust ja maapinna tõstmist.
    2.3.2. Kraavkuivendus Maa kuivendamine kraavidega on Eestis olnud kasutusel aastasadu. ( Märkus : põllumajandusmaal on see praeguseks ajaks valdavalt asendunud drenaažiga). Kraavitus on ainuvalitsev metsamaade kuivendamisel, kus selle esmaseks ülesandeks on tagada pinnavee kiire äravool .
    Kraavide kasutamine põllumajanduslikul maal on otstarbekas:
     Turvasmuldade eelkuivendamisel,  kivistes pinnastes (pealmises, 1 m tüseduses pinnasekihis on üle 30 cm läbimõõduga kive vähemalt 2% pinnase mahust),  heinamaade kuivendamisel,  väga suure rauasisaldusega pinnastes, kus Fe++ sisaldus põhjavees on üle 14 mg/l,  aladel, kus paas on maapinnale lähemal kui 1 m;  seal, kus suubla kõrge veetase ei võimalda kasutada drenaaži;  kui kuivendusega taotletakse pinnavee kiiret ärajuhtimist.  sobivate geoloogiliste tingimuste korral (näiteks õhuke turvas jämedal liival, kus kraavide vahekaugus kujuneb suureks)
    Kraavkuivendust kasutatakse ka põllul, kui ei ole muude kuivendusviiside kasutamine tehniliselt võimalik või majanduslikult põhjendatud. Selliselt on kuivendatud looduslikud rohumaad, jõgede lammid, kus poldrit pole rajatud.
    Drenaaži ehitamise ja filtermaterjalide kasutamisel hästilagunenud turbaga aladel tuleb arvestada, et need sood on tavaliselt veega küllastunud ja seetõttu nõrga kandevõimega.
    Seetõttu on siin on vaja rakendada eelkuivendust nii kandevõime suurendamiseks kui ka põhjusel , et dreenitorusid ei või asetada porisse. Hästilagunenud turba kaevandamisel veega küllastunud olekus tekib palju muda , mis ummistab nii filtri poorid kui ka dreeniliidused
    Turba akumuleerumise tulemusena tuhandete aastate jooksul on lasundi pealispind küll kõrgem, kuid pinnakihilise kaevandamise tulemusena pind alaneb ning jõutakse olukorrani kus isevoolne äravool pole võimalik. Ka siis tuleb kuivendussüsteem ümber ehitada poldriks.
    Ka paljud turba kaevandamisalad on kuivendatud poldritena ( Sangla , Ulila).
    4. Väike veeläbilaskvus Põllu kuivamine sõltub sellest, kui kiiresti liigvesi eemaldatakse. Turba veeläbilaskvus on väike ja see erineb vertikaal- ning horisontaalsuunas. Veeläbilaskvus sõltub turba lagunemisastmest. 50% lagunemisastme korral on filtratsioonimoodul 0,1 m/ööp, mis on võrreldav raske liivsaviga. Lagunemisastme vähenedes veejuhtivus suureneb. Näiteks 30% puhul on see 0,6 m/ööp. Hästilagunenud turbas ei ole suuri poore. Seetõttu tuleb kasutada tihedat dreenivõrku (sellest suur maksumus). Lisaks tuleb projekteerida abinõud pinnavee eemaldamiseks – rabades freesturba tootmisel maapinna tasandamine ja profileerimine kumeraks , põllumaal neelukaevud pinnavee juhtimiseks torusse.
    Turba vajumine. Turba vajumisega kaasnevad deformatsioonid seisnevad kraavi sügavuse vähenemises. Looduslikus olekus sisaldab turvas väga palju vett (kuni 90% kogumassist). Kuivendamise tagajärjel osa vett valgub turbast välja, selle asemele jäävad tühikud, mille kokkuvajumise tagajärjel toimubki turba vajumine. Vajumise tagajärjel turvas tiheneb, tema mahumass suureneb. Tihenenud ülemine turbakiht avaldab ka alumistele kihtidele suuremat survet ning surub sealt osa vett välja. Selle tulemusena tiheneb ka allpool kraavi põhja olev turbakiht ning ka kraavi põhi vajub. Kuna maapind vajub rohkem kui kraavi põhi, siis kraavi nõlvustegur suureneb ja kraavisängi püsivus sellega isegi suureneb. Kraavide projekteerimisel peab arvestama turba vajumisega ning selle võrra kraavide sügavust suurendama .
    Kuivendatud turbakihi ulatuses lisandub tihenemisele veel pealmise kihi intensiivne mineraliseerumine harimise tagajärjel - turba kulumine . See võib olla intensiivselt haritaval maal (näiteks kartul , kus mullatakse mitu korda suve jooksul) kuni 1…2 cm aastas.
    Seega väheneb ekspluatatsioonis nii dreenide ja kollektorite sügavus kui ka torustiku kõrgus.
    Vajumise suurus oleneb turbalasundi esialgsest tüsedusest, turba lagundumisastmest ning kraavide (ehk dreenide) sügavusest. Selle arvutamisel määratakse eraldi kraavi sügavuse vähenemise ning kraavi põhja vajumise suurus. Eesti tingimuste jaoks on seda uurinud U.Tomberg. ligikaudselt võib võtta, et haritaval maal kuni 30 cm lasund mineraliseerub täielikult, kuni ühe meetrise lasundi sügavus väheneb poole võrra. Vajumi võrra tuleb drenaaž ehitada sügavam. Seega varem kuivendamata madalsoos ehitatakse torud 1,8 m sügavusele, kus siis aja jooksul jäävad nad 1,3 m peale.
    9 Madalsoos (R=50 - 60%) on drenaaži arvutuslik sügavus 1,3 m, vahekaugus 8 – 10 m. Allikalises soos tihedam, mis teeb ehitamise väga kalliks. Seetõttu on mõistlik survelise põhjaveega alade kasutamises haritava maana loobuda .
    Vajadusel leiate lisainfot raamatust U.Tomberg „Turba vajumine soode kuivendamisel”. Saku, 1992. 31 lk.
    Vajumise ligikaudsel määramisel võib arvestada, et kraavi põhja vajumine moodustab ca 1/10 üldvajumisest (tavaliselt 3...7 cm). Kui kraavi trassil turbalasundi sügavus muutub, vajub kraavi põhi eri lõikudes erinevalt. See võib muuta kraavi põhja langu ning seda tuleb projekteerimisel arvestada.
    Peale ülemise turbakihi tihenemise tuleb projekteerimisel arvestada ka dreenide vajumisega. Selles osas on kõige olulisem vajumise ebaühtlus, mille tagajärjel võib dreenide ja kollektorite lang muutuda negatiivseks. Drenaaži ebaühtlast vajumist põhjustavad turba omaduste (peamiselt lagunemisastme) ja turbalasundi tüseduse muutumine.. Põhjuseks on see, et kuivendamata soos on turvas teataval määral ujuvas olekus. Kui põhjavee pind alaneb, kaob turbalasundi pealmises kihis vee üleslükkejõud . Nimetatud kiht tiheneb ja surub oma suurenenud kaalu tõttu kokku ka alumised kihid ja toru vajub sügavamale
    Vajumise ebaühtlust ei leevenda ka latt - või laudaluse kasutamine drenaaži ehitusel.
    Aluse kasutamine teeb ehitustööde tehnoloogia keerukaks- torusid saab paigaldada ainult käsitsi ja sedagi pärast aluse paigaldamist. Sellega sõtkutakse kaeviku põhi mudaseks. Tekkinud muda ummistab intensiivse põhjavee juurdevoolu korral dreeniliidused veel enne, kui nad jõutakse katta filtermaterjaliga.
    Turbalasundi ebaühtlasest vajumisest tingitud ohtu saab vältida peamiselt drenaažisüsteemi õige horisontaallahendusega. Tuleb jälgida, et lasundi tüsedus oleks torustiku trassil võrdne või suureneks voolu suunas. Üksikutes lõikudes, kus seda nõuet ei saa täita, tuleb torustikule projekteerida suurem lang. Samuti tuleb projekteerida suurem lang kollektori suudmeosale (ca 20 m ulatuses) kui kogujakraav on kaevatud varem ja selle läheduses turvas on kraavi kuivendava mõju tõttu juba vajunud (joonised ). Arvestada tuleb siinjuures, et valdav vajumine toimub juba esimese aasta vältel pärast kraavi kaevamist.
    Torude ja filtri ummistumine Väikeste pooridega õhuke kangalaadne kattematerjal ei tööta turbas hästi. Nii näiteks klaasvilt, ka 2…3 kordne ei taga turbas drenaaži normaalset tööd. Seetõttu esimene reegel on, et torustiku rajamisel turbas peab kaevik olema kuiv, mis saadakse reaalselt ainult eelkuivendusega. Teiseks kasutatakse filtrina paksu poorset materjali ( õled , hake, kookos jne).
    Sageli kasutatakse põllumajanduses õhukest madalsood , kus turba all on liiv. Sellisel juhul on vaja teada liiva sõelkõveralt 90% kohalt osakeste läbimõõt d90.
    Liivapinnasesse rajatava drenaaži kattematerjal projekteeritakse selle poorsusnäitaja O90 ja pinnase lõimisenäitaja d90 suhtarvu (O90/d90) alusel. Poorsusnäitaja O90 on drenaaži kattematerjali selle poori läbimõõt, millest 90% poore on väiksema läbimõõduga. Lõimisenäitaja d90 on selle pinnaseosakese läbimõõt, millest 90% pinnaseosakesi on väiksema läbimõõduga.
    Nõuetekohane kattematerjal vastab järgmistele tingimustele: 1) kattematerjali poorsusnäitaja O90 on suurem kui 0,2 mm; 2) vähemalt 5 mm paksusega kattematerjali kasutamise korral on O90/d90 väiksem kui 5; 3) 1–5 mm paksusega kattematerjali kasutamise on O90/d90 vahemikus 2,5–5.
    10 Drenaaži ummistumine rauaühenditega (rauaookriga) Drenaaži ummistumine rauaühenditega on üks tõsisemaid, kuid ka vähem uuritud drenaaži ebarahuldava toimimise põhjuseid. Ummistuvad torud ning nende sissevooluavad
    Drenaaži rauaühenditega ummistumise peamiseks eelduseks on rauaühendite suur sisaldus põhjavees.
    Ooker koosneb mitmetest mineraalsetest ja orgaanilistest ühenditest . Värskelt on ooker kollakaspruun veega küllastunud mass, vananedes tahkub ja muutub roostepruuniks.
    Ookri tekkel eristatakse kahte põhilist teed. Rauaühendite ladestumine dreenitorru võib toimuda keemiliste või mikrobioloogiliste protsesside tulemusel, kusjuures viimast peetakse enamlevinumaks.
    4Fe( HCO3 )2+6H2O+O2=4Fe(OH)3+4H2CO3+4CO2
    Paljud uurijad on leidnud, et kui Fe2+ kontsentratsioon on alla 3 mg/l, siis ookriummistusoht puudub. Ummistumine sõltub ka pH-st. rauabakterite areng sõltub ka redokspotentsiaalist Eh. Seal kus Eh on positiivne toimub rauabakterite maksimalne areng. Kui Eh on alla -10mV rauabakterite areng seiskub.
    Mikrobioloogilised protsessid, keemilised protsessid ja rauaühendite settimine torudes toimub, kui on täidetud küllaldaselt tingimusi, eelkõige hapniku sisaldus vees ja voolu aeglane kiirus. Kui hapnikku ei ole siis protsess pidurdub.
    Seega Ookri tekkimise ärahoidmiseks on ühe efektiivsema vahendina soovitatud uputatud otsaga drenaaži. Sel juhul ei pääse hapnik toru kaudu rauabakteriteni ja ookri teke on pärsitud. See meetod ei anna aga alati häid tulemusi. Põhjuseks on hapniku juurdepääs torule läbi mullakihi.
    Ookri tõrjeks paigutatakse dreenidele ka orgaanilisi filtermaterjale (saepuru, õled jm.) Nende ookrivastast toimet on seni näidatud vaid lähtudes sellest, et orgaanika lagunemisel tekivad mitmed ühendid ( viin -, sidrun-, salitsüül-, jt. orgaanilised happed , pürogallool, tanniinid jt. fenoolsed ühendid), mis võivad Fe(II) ja Fe(III) ühenditega moodustada stabiilseid kelaatkomplekse.
    Maapinna nõrk kandevõime
    Turvas on ehitise alusena nõrk. Savitoru on raske 200 mm läbimõõduga 33 cm pikkune torujupp kaalub 17
    11 kg. Savitorude korral üksikute torudenihkumise vältimiseks on kasutatud laudalust. Selle paigaldamine on tülikas ning hästilagunenud turbas ja märjas kaevikus tekitab ka filtrit ummistavat muda. Plasttorude korral on see probleem väiksem
    5. Polderkuivenduseks nimetatakse kuivendusviisi, mille korral suubla kõrge veetaseme tõttu kuivendussüsteemi vesi juhitakse ära pumpamise teel.
    Niisugusel viisil kuivendatav maa-ala ümbritsetakse tavaliselt tammidega ja seda nimetatakse poldriks.
    Polderkuivendus on vajalik veekogude- (meri, järv, jõgi )-äärsetel madalikel, kus veetase ei võimalda kuivendussüsteemi vett sinna juhtida isevoolu teel. Sood on tekkinud tihti ka järvede kinnikasvamise tulemusena, kus mineraalne aluspõhi on ümbritsevast alast madalam.
    Turba akumuleerumise tulemusena tuhandete aastate jooksul on lasundi pealispind küll kõrgem, kuid pinnakihilise kaevandamise tulemusena pind alaneb ning jõutakse olukorrani kus isevoolne äravool pole võimalik. Ka siis tuleb kuivendussüsteem ümber ehitada poldriks.
    Jõgede- ja väikeste järvede äärsetele aladele oleks võimalik luua normaalseid äravoolutingimusi ka jõe süvendamise või järve veetaseme alandamisega, see ei ole aga kooskõlas tänapäeva arusaamadega looduskaitsest ja maastikuhoolest. Jõgede süvendamist tehti Eestis 19 . sajandi lõpus 20.sajandi I pooles .
    Poldri projekteerimisel peab arvestama kõigi ehitusega kaasnevate võimalike negatiivsete teguritega, mis halvendavad looduskeskkonna seisundit (veelindude pesitsusalade ja kalade kudemispaikade hävinemine) ning suubla veerežiimi.
    6. Poldri elemendid: 1 - poldritamm; 2 - poldri piirdekraav; 3 - kuivendusvõrgu kogujakraavid; 4 – pumbajaama juurde voolukanal; 5 - pumbajaam; 6 - poldriväline kraav ; 7 - suubla; 8 - veelask.
    Poldritammi ülesanne on kaitsta poldrit üleujutuste eest suubla kõrgveeseisu ajal.
    . Piirdekraavid rajatakse poldri kõrgemale küljele. Nende abil juhitakse kõrgematelt aladelt pealevalguvad veed ja poldrit varem läbinud väikesed veejuhtmed poldrist mööda. Piirdekraavid rajatakse trapetsikujulistena. Nende lang peab olema vähemalt 0,3%o. Piirde-kraavide dimensioonimiseks tehakse vajaduse korral hüdraulilised arvutused.
    Piirdekraavid õigustavad end siis, kui rajamis- ja ekspluatatsioonikulud on väiksemad kõrvalejuhitava vee pumpamise kuludest
    Veelask ehitatakse poldrivee ärajuhtimiseks isevoolu teel, kui see madalveeperioodil on võimalik, ning välisvee sisselaskmiseks poldri niisutamise tarvis kuival ajal. Kas isevoolu teel on võimalik vett ära juhtida, otsustatakse veeseisude järgi. Tavaliselt on see võimalik jõepoldritel ning nende järvede ääres, kus suurveeperiood saabub hiljem kui poldril (näiteks Emajõel ).
    Veelasuks võib olla poldritammi paigaldatud betoon - või malmtoru . Kui toru läbimõõt on väike, peavad tal olema vee survel automaatselt avanevad ja sulguvad klapid . Suure läbimõõdu korral suletakse veelask varjadega. Suurtel poldritel kasutatakse ka varjade või šandooridega suletavaid lüüsregulaatoreid, üleujutatavatel poldritel aga kahepoolseid väravaid, mis välise veeseisu tõustes ise sulguvad
    Kuivendusvõrk
    Poldri kuivendusvõrk projekteeritakse ja rajatakse üldjoontes samuti nagu isevoolu teel kuivendatavate alade kuivendusvõrk. Kuivendusviisiks on tänapäeval drenaažkuivendus. Et poldrid rajatakse harilikult tasastele aladele, siis peab kogu kuivendusvõrgu ehitama minimaalse languga. Et kuivendusvõrgu veejuhtmete lang on väike, on väike ka pumpade tõstekõrgus.
    Viimase vähendamiseks rajatakse peakraav või selle pumbajaamapoolne osa mõnikord hoopis ilma languta. Väikeste langude tõttu peab peakraavi ja esimese järgu kogujakraavide ristlõige olema tavalisest suurem. Siis täidavad nad ka veekogumisbasseini ülesannet pumpade töö vaheaegadel ning pumpasid on võimalik tööle rakendada periooditi .
    Pumpade perioodilise töötamise tõttu töötab kuivendusvõrk (eriti pea- ja kogujakraavid) rasketes ja ebaühtlastes tingimustes. Pumpade töölerakendamisel hakkab voolu kiirus kraavides vastavalt veepinna langu suurenemisele järjest suurenema. Pumbajaama seiskamisel voolu kiirus väheneb ning pumpamise vaheaegadel vesi kraavides praktiliselt ei voola. Selline hüdrauliline režiim soodustab kraavide mudastumist ja rohtumist, mille tagajärjel nende läbilaskevõime võib juba mõne aastaga tublisti vähendada. Seetõttu vajab poldrisisene kuivendusvõrk sagedast puhastamist.
    Veekogumisbassein
    Aasta jooksul muutub äravool suurtes piirides - arvutuslikust (keskmiselt 3...4 l/s.ha) minimaalseni (0,03...0,05 l/s.ha). Pumpade arv pumbajaamas on piiratud, mistõttu nende jõudlust ei saa alati viia vastavusse äravooluga. Pumbajaama jõudlust saab reguleerida vaid olemasolevate pumpade töölerakendamise teel erinevates kombinatsioonides. Kui äravoolu suurus ei vasta ühe ega mitme pumba jõudlusele, rakendatakse pumbad tööle periooditi ning nende töö vaheajal kogutakse poldrilt tulev vesi veekogumisbasseini.
    Veekogumisbassein on ühtlasi settebasseiniks pumbajaama ees: ta hoiab ära kuivendusvõrgust veega kaasa tulnud uhtainete sattumise pumpadesse.
    Veekogumisbassein rajatakse madalasse kohta pumbajaama ette. Peale selleks kaevatud veekogumisbasseini koguvad vett ka kuivendusvõrgu veejuhtmed. Sobiva asetuse korral koguneb vett ka poldril olevatesse looduslikesse süvendeisse, aukudesse, veekogudesse ja poldrist kõrvale juhitud veejuhtmete sängidesse.
    Mida suurem on veekogumisbasseini ja teiste selleks otstarbeks kasutatavate süvendite maht, seda vähem pum
    16 pasid tuleb üles seada ning seda pikemaks ajaks võib neid korraga tööle rakendada
    7. Tarbevaru määratakse uuringu tulemusel. Uuring peab olema tehtud mahus, mis võimaldab saada vajalikud andmed maavara kaevandamiseks ja kasutamiseks. Prognoosvaru eraldamine põhineb geoloogilise kaardistamise või otsingu andmetel. Prognoosvaru eraldatakse maardlaga piirneval alal, väljaspool tarbe- või reservvaru kontuuri või piirkondades, kus maavara ilmingute põhjal võib eeldada varu olemasolu. Prognoosvaru määratakse geoloogilise kaardistamisega või maavara otsinguga. Prognoosvaru eraldatakse maardlaga piirneval alal väljaspool tarbe- ja reservvaru kontuuri või piirkonnas, kus maavarailmingute esinemise põhjal võib eeldada uue maardla olemasolu. Prognoosvaru võimaldab hinnata maardla varu suurendamise või uue maardla kindlakstegemise võimalust ning on aluseks maavarade otsingute ja uuringute suunamisel.
    8. . Tarbe- ja reservvaru jaotatakse nende kasutamisvõimalikkuse ning majandusliku tähtsuse alusel: aktiivseks (kui kaevandamisel, rikastamisel ja esmasel töötlemisel kasutatav tehnoloogia ning tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise, keskkonnakaitse nõuete täitmise ning varu kasutamine on majanduslikult otstarbekas ja kasulik). - kui maavara kaevandaja taotleb maapõue ratsionaalset kasutamist ning keskkonnakaitse nõudeid tagades majanduslikult ebarentaabli maardla kasutuselevõttu. passiivseks (kui see maavara ei ole mingil loetletud põhjustest antud hetkel kasutatav, kuid võib selleks tulevikus saada). Passiivse varu eraldamisel tuleb selle põhjus ära märkida. Maavarana kaevandada saab ainult aktiivset tarbevaru. Maa-ainest tohib oma maalt omaks tarbeks kaevandada ilma loata, müügi korral saadakse luba kohalikust omavalitsusest, mille saamise protsess võrreldes maavaraga on palju lihtsam.
    9. Turbalasundi stratigraafia täpsustamiseks kirjeldatakse igal sihil 3 punktis turba botaanilist koostist ja lagunemisastet kogu läbilõike ulatusese. Kännususe uurimiseks rajatakse proovipunktide juurde prooviplatsid arvestusega 2 platsi 100 ha kohta, kuid vähemalt 3 platsi uuringuala kohta. Kännususe prooviplatsi suurus on 100×1 m või 50×2 m, sellel tehakse 100 määrangut kogu turbalasundi läbilõike ulatuses. Laboratoorsete tööde hulka kuulub turba üldtehniline analüüs ( botaaniline koostis, tuhasus, happesus , lagunemisaste protsentides ja looduslik niiskus), kütteväärtuse ja raskemetallide ning radioaktiivsete elementide (Cd, Cr, Pb, Ni Hg, Th, U, Sr) sisalduse määramine. Laboratooriumis määratava protsentuaalse lagunemisatme ja väliolukorras kasutatava von Posti skaala omavaheline seos on järgmine: humifikatsiooniklassile H1 vastab lagunemisaste kuni 10%, H2 - 11-15%, H3 - 16-25%, H4 - 26-30%, H5 - 31-35%, H6 - 36-40%, H7 - 41-45%, H8 - 46-50%, H9 - 51-55%, H10 - üle 55%. Kaasnevate maavarade proovidest määratakse nende koostis, tuhasus ja looduslik niiskus. TURBA UURINGU METOODIKA Tarbevaru uuringuvõrk on sõltuvalt maardla geoloogilise ehituse keerukusest 100×100 m või 100×200 m. Turbalasundit sondeeritakse igas piketis, määrates lasundi kogupaksuse, vähelagunenud turba (H1- H3) kihi paksuse ning turba lamami iseloomu. Lubatud on lokatsiooniseadmete kasutamine. Paksused määratakse täpsusega 0,05 m. Hüdroloogiliste uurimiste peaülesanne on loodusliku veevõrgu ja olemasoleva kuivendussüsteemi seisundi kindlakstegemine turbalasundi kuivendamise võimaluste väljaselgitamiseks. Selleks uuritakse põhilisi veevastuvõtjaid kohani , kus on kindlustatud turbamaardla isevooluliseks kuivendamiseks piisav kalle (0,0002-0,0003). Veevastuvõtjatele rajatakse ristprofiilid, millel looditakse veepinna ja kallaste kõrgused ja mõõdetakse veesügavus. Hüdrogeoloogilise uurimisega tehakse kindlaks mineraalpinnase liik ja omadused, põhja- ja pinnasevee taseme sügavus. Hüdrogeoloogilised puuraugud rajatakse sõltuvalt maardla pindalast: kuni 500 ha maardlal vähemalt 2 auku , 500-1000 ha - 3 auku, üle 1000 ha - 5 auku. Puurimisel võetakse mineraalpinnase proov , veeproovid ja määratakse litoloogiliste erimite esinemine. Veeproovid võetakse eraldi turbalasundist ja mineraalpinnasest. Puurauk peab ulatuma vähemalt 5 m turbalasundi lamamiks olevatesse mineraalsetesse setetesse. Mineraalpinnase proovid võetakse kõigist litoloogilistest erimitest, kusjuures määratakse lõimis ja filtratsiooni koefitsient. Veeproovidest määratakse vee keemiline koostis (lühendanalüüs) ja füüsikalised omadused. Mineraalpõhja proovidest määratakse nende lõimis ja filtratsioonikoefitsient.
    VARU ARVUTAMISE NÕUDED Uuringuala pindala määratakse ringpiiri nurgapunktide koordinaatide alusel. Selle piires määratakse varuplokkide, laugaste jt. veekogude ning kaitsetsoonide pind. Pinnad määratakse täpsusega 0,01 ha. Keskmised paksused määratakse sondeerimispunktides saadud paksuste aritmeetilise keskmisena täpsusega 0,05 m varuplokkide lõikes. Arvestatakse ka sondeerimisandmete alusel interpoleeritud paksustega ploki piiril . Keskmistest paksustest arvestatakse maha sugekiht. Vähe- ja hästilagunenud turba keskmised paksused arvutatakse eraldi. Turbavaru antakse tuhandetes tonnides 40% tingniiskuse juures, eraldi vähe- ja hästilagunenud turbale
    Turba üldtehnilised omadused 8 Alates 1966. aastast on Eesti soid tööstuslikult kasutatavatest varudest ülevaate saamiseks süstemaatiliselt uuritud ja loodud mahukas andmebaas. Soode turbalasundite geoloogilisel uurimisel on siiani peamiselt silmas peetud turba kasutamist põllumajanduses. Uuritud on peamiselt turba lagunemisastet, looduslikku niiskust, botaanilist koostist, tuhasust, tuha keemilist koostist ja happesust. Viimasel ajal pööratakse tähelepanu ka kütteväärtusele Turbateke on biokeemiline ja mikrobioloogiline.. Turba tekkel on kaks poolt: fotosüntees , kus tekib taimne orgaaniline aine. Teine pool on eelneva lagunemine . Tempo sõltub rohkem lagunemisprotsessi aeglusest, kui primaarprotsessist. Soos on bioproduktioon 5…10 t/ha, mis on võrreldes metsa või niiduga väike. Taimed jagunevad turbalasundi tekkimise seisukohalt kolmeks:  Kergelt lagundatavad taimed  Raskelt lagundatavad taimed  vahepealne taimede grupp Kergelt lagundatavad taimed lagunevad täielikult ja turbana nende jäänused ei ladestu . Sisaldavad palju valke, kaltsiumi, rohkesti kergelt hüdrolüüsuvaid süsivesikuid ( aminohapped ). Nende keemiline koostis on selline, et nad on kergelt tarbitavad mikroorganismidele. Süsiniku ja lämmastiku suhe on ligikaudu 10. See on oluline näitaja. Mida väiksem on suhe, seda rohkem on lämmastikku (N sisaldub valgus, C on 50% taime massist). Siia gruppi kuuluvad ubaleht (millest jäävad lagunemata seemned), sõnajalg , osi, soopihl , murakas, sinikas . Raskelt lagundatavad taimed on turbasamblad , küüvits, sookail (sisaldab eeterlikke õlisid, mis pidurdavad mikroorganismide elu). Nendest säilib 60…80 (90) %. Sisaldavad vähe proteiine, süsivesinikke. Sisaldavad blokeerivaid ühendeid (fenoolid). C/N suhe on 35…50(60). II rühma kuuluvad tarn, villpea , pilliroogu ning säilib turbalasundina 20…30%. Tekkinud orgaaniline mass sügisel sureb ja algab lagunemine. Lagunemiskiirus sõltub:  Temperatuurist (sügavamal on ~10 kraadi ja orgaanika ei lagune)  Niiskusest  Aereeritusest  Happesusest  Taime keemilisest koostisest Lagunemisprotsess toimub sümbioosis mikroorganismidega, selgrootutega. Kogu lagunemisprotsess on lühiajaline, toimudes kuni 40 cm sügavusel. Allpool on liiga jahe. 2…3 aastaga on protsess lõppenud. Edaspidi toimub tihenemine akrotelmi osas. Lagundamist alustavad bakterid koos selgrootutega. Selgrootud peenestavad massi. Nende ekskrementidest saavad mikroorganismid toitu. Võitlus käib lämmastiku pärast. Valdav osa on ammooniumivormis, sest keskkond on happeline Tselluloosi söövad bakterid. Kõige lõpus on mikroseened. Metsas jääb järele 0,01%, kõik läheb ringesse. Soos jääb järele 20…30 % ja see osa viiakse ringest välja. Rabas on põhjuseks:  toitainete vaesus ,  suur niiskus, 9  aktiivse elu periood on lühike,  fütotsiidid, mis ei mikroorganismidel areneda.  Puuduvad spetsiifilised liigid, kes võiks lagundada. Selgrootud liike vähe, arvukus kindel, biomass väike, huumustekitajad puuduvad. Tegevus aktiviseerub älvestes- kuivadel perioodidel , mätastes vihmade ajal, sest vihm on soe ja aereerib. 10 cm sügavusel on temperatuur augusti algul 12 kraadi, pinnal 20 kraadi. Lasundis 5-7 kraadi Filtratsioonikoefitsient 40 cm osas muutub 10 astmes 7 korda Turba botaaniline koostis Turbaliigiks nimetatakse enam-vähem ühesuguse botaanilise koostisega turbaid, mille suhteliselt sarnased füüsikalised ja keemilised omadused annavad tunnistust ühistest tekketingimustest. Seega tehakse turbaliik kindlaks turvast tekitanud taimejäänuste põhjal. Lähedaste omadustega turbaliike nimetatakse turbarühmaks. Nii kuuluvad pilliroo - ja tarnaturvas rohuturvaste rühma, lehtsambla ja sfagnumiturvas samblaturvaste rühma jne. Madalsooturba liigid on pilliroo- (Phragmitetum), tarna (Caricetum), puu- (Lignetum) ja lehtsambla- (Hypnetum) turvas. Rabaturba liigid on sfagnumi- (Sphagnetum), villpea (Eriophoretum) ja puhma - (Callunetum) turvas. Mitme taimeliigi jäänustest koosnev turvas saab oma nimetuse domineerivate taimeliigi järgi. Ülekaalus olevate jäänustega taimeliigi nimetus asetatakse turbaliigi nimetuse lõppu ja väiksema osatähtsusega fragmendi nimetus algusse. Näiteks puu-pilliroo-tarnaturbas (Ligneto-PragmitetoCaricetum) domineerivad tarnajäänused, vähem on pilliroo-, ja kõige vähem puujäänuseid. Sellest olenevad turba füüsikalised ja keemilised omadused, kasutatava turbatoote omadused, lagunemisaste jne. Tööstuslik klassifikatsioon on geneetiline e. päritolu alusel. Botaaniline koostis määratakse laboris 0,25 mm sõelal: pestakse ja jäänused uuritakse mikroskoobiga. Eesti turvastest on leitud 120 taimeliigi jäänuseid. Levinumad turbaliigid: Madalsoos: puu ( kask , paju, mänd ), puu-pilliroo (kask); puu-tarna (kask); pilliroo; tarna. Siirdesoos on puu (Mä, Ka, Ku), tarna-sfagnumi. Raba : villpea-sfagnumi; magellanikum (Lõuna ja Ida Eestis) fuskum, älve Levinumad lasundiliigid madalsoo puu-pilliroolasund Saaremaa, Põhja-Eesti Metsalasund – soo servaalad Puu-tarna – Põhja-Eesti Siirdesoo : sfagnumi kõikjal levinud Raba: fuskumi lasund levinuim (6-7 m tüsedus) Komplekslasund (älveturvas) – raba keskosas Turba füüsikalised ja keemilised omadused 10 Omadused on määratud taimede omadustega ning lagunemisastmega. Turvas on polükomponentne, polüdispersne , polükolloidne ja kõrgmolekulaarne süsteem. Iseloomulik, et süsteem on vee keskkonnas:  tahke, vedel ja gaasiline faas  osakesed, millest koosneb on eri suurusega  on kolloidid, lahused  kõrgmolekulaarne, koosnedes taimejäänustest. Kolloidsüsteem koosneb disperssne faas ( tahked osakesed), dispersioonikeskkond (õhk, vesi). Kolloidsüsteemi tunnused:  Osakeste suurus 1…100 nm (ioonil 0,3 nm);  Liikumiskiirus madalam kui ioonil;  Dialüüs – poolläbilaskva membraaniga saab seda lahutada  Termodünaamiliselt ebapüsivad, st osakesed võivad vastastikku toimida.  Elektroforees – lahuses elektriväljas osakesed jaotuvad pooluste vahel Turba lagunemisaste Turba lagunemisaste ( humifitseerumine ) näitab lagunenud amorfse turbamassi (huumuse) osa protsentides kogu turbamassist. Turba humifitseerunud massi moodustavad huumusained ja teised taimse materjali laguproduktid. Hästilagunenud turbas on rohkesti tumedat amorfset orgaanilist ainet - huumust. Niisugune turvas on mudataoline ning muundumata taimejäänuste osatähtsus selles on väike. Vähelagunenud turvas koosneb peamiselt poollagunenud taimejäänustest, kuna amorfset huumust on vähe. Tabel Turba lagunemisastme R ja H võrdlus Lagunemisaste von Posti skaala Järgi Venemaal Ja siiani ka Eestis kasutatav lagunemisastme R (%) skaala H1 65 Turba lagunemisaste iseloomustab soo viljelusväärtust, turba tehnilisi omadusi, veeläbilaskvust jms. See on oluline näitaja soode kuivendamisel dreenide vahekauguse ja sügavuse valikul, kraavide nõlvuse määramisel, soopinna vajumise arvestamisel ja muudel juhtudel. Sama botaanilise koostisega kuid erineva lagunemisastmega turbad erinevad oluliselt üksteisest. Turba lagunemisprotsessis jääb esialgsest taimemassist näiteks 70% lagunemisastme korral huumusainena järele vaid 17%, s.t. 83% lähtematerjalist on mineraliseerunud, haihtunud gaasina või veega välja uhutud (joonis). Kõikide turbatüüpide korral on iseloomulik lagunemisastme suurenemine 11 samblaturbast puuturbani minnes. Näiteks kõrgsoos on sfagnumturba (fuskumturba) keskmine lagunemisaste vaid 10…15%, puuturbal samal ajal 40…50. Turba lagunemisastme ja mahumassi vahel on seos: Liik Lagunemisaste, % Mahumass Puuturvas 45 0,193 Tarnaturva 35 0,161 Pillirooturvas 35 0,152 lehtsamblaturvas 25 0,126 Lagunemisaste sõltub teatud määral botaanilisest koostisest, maksimaalne on see puuturbas, minimaalne samblaturba korral. Lagunemisaste grupeeritakse turbalasund:  Vähelagunenud , kuni 20%;  Keskmiselt lagunenud, 25…45%;  Hästilagunenud > 50%. Turba lagunemisaste tehakse kindlaks välimääramise teel (turbaproovi pinna vaatlemine , pigistamisja äigemeetoel) või laboratoorselt ( mikroskoobi abil, tsentrifuugimise teel, keemilise või uhtemeetodiga Turba lagunemisaste määramisel välitingimustes kasutatakse järgmisi tunnuseid: 1. Turbaproovi pind lükatakse puurilusikas siledaks ja hinnatakse silma järgi , kui suure protsendi moodustab lagunenud amorfne mass kogu turbamassist; 2. Turba värske murdepinna iseloom ja turba värvus; 3. värske turbaproovi peos pigistamisel vee eraldumine ja selle värvus; 4. pigistamisel pihku jäänud turba iseloom ja välimus; 5. turba elastsus ja määrivus (30% lagunemisastme juures hakkab määrima Kuni 90-ndate aastateni on Eestis kasutatud % skaalat . Käsiraamatutes on V.Masingu ja H.Trassi koostatud tunnused turba lagunemisastme määramiseks välitöödel (Maaparanduse käsiraamat I osa). Turba lagunemisastet saab kindlaks määrata ka nn. äigejäljendi tõmbamisega paberilehele ja jäljendi võrdlemisega varem koostatud skaalaga . Ajalooliseks (klassikaliseks), mis on paljudes Euroopa maades kasutusel, on Posti 10 astmelist skaalat. H1 - lagunemata turvas, kokkusurumisel eraldub selge värvusetu vesi, taimejäänused on kergesti eristatavad; 12 H2 - peaaegu lagunemata turvas, kokkusurumisel eraldub peaaegu selge kollakaspruun vesi, taimejäänused on kergesti eristatavad; H3 - nõrgalt lagunenud turvas, pigistamisel eraldub kergelt hägune pruunikas vesi, taimeosad nõrgalt lagunenud; H4 - kergelt lagunenud turvas, kokkusurumisel eraldub tugevalt hägune pruun vesi, taimejäänused vähelagunenud; H5 - mõõdukalt lagunenud turvas, koos veega eraldub veidi turvast, taimejäänuste eristamine palja silmaga raske; H6 - küllalt tugevalt lagunenud turvas, eralduv vesi tumepruun , pigistamisel tuleb umbes 1/3 turbast sõrmede vahelt läbi; H7 - tugevalt lagunenud turvas, pigistamisel tuleb umbes pool turbast sõrmede vahelt välja, eralduv vesi tumepruun, taimejäänused raskesti eristatavad; H8 - hästi lagunenud turvas, pigistamisel tuleb umbes 2/3 turbast sõrmede vahelt läbi, vett reeglina ei eraldu, taimejäänuseid raske eristada; H9 - peaaegu täielikult lagunenud turvas, pigistamisel tuleb praktiliselt kogu turvas ühtlase massina sõrmede vahelt läbi, taimejäänuseid ei ole näha; H10 - täielikult lagunenud turvas, pigistamisel tuleb kõik sõrmede vahelt läbi, vaba vett ei eraldu. P. Varlõgini järgi 7 kordne Posti indeks on ligikaudne lagunemisaste %. Lagunemisastme järgi on võimalik määrata ka umbkaudu turba tuhasust, s.o. turba kuivaines leiduvat mineraalainete hulka %-des. Seos rabaturbal: Ar 1,5  0,07R Madalsooturbal: Am  3,0  0,2R Kus A – turba tuhasus; R – turba lagunemisaste. Turba kännusus ( turbasse mattunud puit) Turba kännususe all mõistetakse turbasse mattunud kändude ja puutüvede mahulist hulka. Arvesse tuleb seejuures ainult see puit, mis on püsinud kõvana ja takistab kraavide kaevamist ning kündmist. Turbas leiduvat puitu, mis on küll säilitanud oma esialgse struktuuri, kuid on sel määral lagunenud, et teda on võimalik lõigata labidaga , turba kännususe hulka ei arvata. Turbasse mattunud puidu hulk määratakse sondeerimise teel. Sondeerimiseks valitakse uurimislapil kaks 50 m üksteisega risti olevat käiku , millel tehakse vastava sondeerimisoraga iga meetri tagant üks mineraalkihini ulatuv torge. Torgetes saadud tabamused märgitakse üles, kusjuures näidatakse ära ka puitu tabamuse sügavus. Saadud andmeil arvutatakse keskmine tabamuste %. Tabamuse protsendi alusel arvutatakse kännususe protsent joonisel 2 toodud M. Pavlovi graafiku järgi. Et kännud paiknevad soodes enamasti kihiliselt, on otstarbekohane kännusust arvutada eraldi ülemise 50 cm kihi ja alumise kuni 2 m kihi jaoks. Kännususe % kuni 0,5 on madal, 13 0,5…1,0 keskmine 1,0…2,0 üle keskmise; 2,0…3,0 kõrge üle 3,0 väga kõrge. Turba anorgaaniline osa, tuhk , tuhasus Anorgaanilised ained võivad olla kas ioonidena, sooladena või kompleksühenditena Turba anorgaaniline osa: on viis esinemisvormi: Anorgaanilised mineraalid Turbavee anorgaanilised komponendid Tuhk on põletusjääk, mis tekib turba põletamisel 560 kraadise temperatuuri juures. Päritolult on konstitutsiooniline või sissekantud materjal. Sissekantud aine on liivaterad, savi – selle olemasolul tuhasus kasvab järsult. Tuhasus väljendatakse kas kogumassist (loodusliku niiskuse korral või kuivainest) d wn 100,5  3,7A rabaturba korral; d wn  97 1,2A madalsooturba korral; Tuhasuse ja lagunemisastme vaheline seos: Tuhkaine keemiline koostis SiO2 Fe2O3 Al2O3 CaO P2O5 Madalsoo 1,62 1,02 0,51 2,55 0,41 Siirdesoo 1,3 0,35 0,43 1,28 0,03 Raba 1,02 0,18 0,21 0,54 0,07 Tuhkaines % Raba Madalsoo Si 40 18 Ca 15 40 Al 15 10 Fe 7 20 Mg 6 5 K 4 2 P 3 1,5 Lasundis on vertikaalne muutus. Turba happesus ja redokspotensiaal Oluliseks parameetriks on happesus, mis väljendatakse H- ioonide kontsentratsioonina. Sellest sõltuvad keemilised omadused ja moodustuvad ühed või teised ühendid. 14 Happesus turvastest määratakse: 1. colorimeetriliselt – proovide värvus Redoksomadused – turba taandavad, redutseerivad või oksüdeerivad, hapenduvad tingimused. Need on olulised aiandusturba müümisel. Oleneb turba mineraalsest koostisest, sest erinevad elemendid pole ühe valentsiga. Bituumenid: 1,2…17,7% orgaanilisest ainest sõltuvalt turba botaanilisest koostisest. Sellest saab eraldad vaiku , süsivesikud , tõrvhapped, tõrvad, asfaltiinid, õlid. Probleemiks on bituumenid rabaturbas. Turba hüdrofüüsikalised omadused Enamlevinumateks näitajateks turbalasundi hüdrofüüsikalisteks näitajateks niiskus ( veesisaldus ), tihedus, pinnasevee pinge ja veejuhtivus. Vesi ja kuivaine Turvas koosneb veest, tahkest faasist ja gaasist (CH4 – metaan ). Veesisaldus väljendatakse kas vee massi ja proovi summaarse massi suhtena, protsentides. varieerub 0…100%. Levinud on ka väljendamine vee massi ja kuivaine suhtena protsentides või kg/kg. Siin tulemused varieeruvad 0…3000 (4000) % vahel või 0 kuni 30(40) kg/kg. Viimane tähendab, et 1 kg kuiva turba kohta tuleb kuni 40 kg vett. Seepärast turba kasutamiseks majanduses tuleb looduslikus seisundis lasundist kaevandatud massist eemaldada suur kogus vett, mis on ei ole selles vaba veena . Vesi võib olla vaba või seotud. 1. Vesi suurtes poorides ja aukudes (diameeter > 1 mm. Selle eemaldamisel niiskus 85% 2. Kapillaarvesi (eemaldamisel niiskus 65%) 3. Kolloidselt seotud vesi(esimese kolme eemaldamisel niiskus 40%) 4. Osmootselt seotud vesi Tabel Kuivenduse ja töötlemise mõhu turba veesisaldusele Tootmise etapp Niiskus % Keskmine vee sisaldus kg/kg Looduslikus seisundis 90...92 10 Karjääriviisiline tootmine 86...88 7 Pinnakihiline tootmine 75...82 4 15 Toodangus väljakul kuivatamisel 30...50 0,8 Toodangus ( brikett ) tehases kuivatamisel 10...20 0,2 Niiskuse määramise meetod: 1. märja turba kaalumine ja kuumutamine105…110 kraadi juures konstantse kaaluni 2. tensiomeetrite kasutamine 3. elektriliste niiskusmõõtjate kasutamine Lasundi ja turbatoodete iseloomustamiseks kasutatakse veel mõisteid: looduslik lasundi niiskus, mis varieerub 86…96% piires. Rabas on see suurem – 91…96%, madalsoos 86…92%. Väiksema niiskusega on puuturvas, suuremaga sambla , eriti sfagnumsamblaturvas. See väheneb lasundi sügavuse suurenedes. Empiirilised seosed niiskuse ja lagunemisastme vahel on rabaturba jaoks: W = 96 – 0,1R Ja madalsooturba korral: W = 95 – 0,2R Lasundi ekspluatatsiooniline niiskus – see iseloomustab töödeldava kihi veesisaldust. Freesturba väljakutel on selleks esimesel aastal madalsoos 78%, rabas 82%, järgmistel aastatel vastavalt 75 ja 79%. Tingniiskus – arvutuslik suurus toodangu mahu ja omaduste määramisel. Freesturbal on selleks 40%, tükkturbal 33%, briketil 17%. Turba tihedus Tihedus on proovi massi ja ruumala suhe. Lasundi tihedus võib olla kuni 1080 kg/m3. Turba veejuhtivus Turbalasundi veejuhtivus varieerub suurtes piirides ja sõltubpeamiselt turba lagunemisastmest, struktuurist ja ka lasundi koostisest. Tabel. Turbaveejuhtivus m/d Lagunemisaste % LASUNDI TÜÜP Madalsoo Raba 5 - 5 10 35 1,7 20 8 0,2 30 1,8 0,02 16 40 0,35 0,002 50 0,09 0,0002 TURBA KÜTTEVÄÄRTUS Eripõlemissoojus on aine massi või mahuühiku täielikul põlemisel eralduv soojushulk. Seda määratakse kalorimeetriliselt ning väljendatakse kJ/ kg või gaaside korral kJ/m3 kohta. Kütuse eripõlemissoojust nimetatakse kütteväärtuseks ja praktikas mõõdetakse seda sageli kilokalorites. (1 kcal = 4,1868 kJ). Alumine kütteväärtus leitakse eeldusel, et tekkiv vesi lendub veeauruna, ülemine kütteväärtus sisaldab ka vee kondensatsioonisoojuse. Tahke ja vedelkütuse kütteväärtuse saab ligikaudu määrata nende elementkoostise järgi. Erisuguse kütteväärtusega kütuste võrdlemiseks kasutatakse tingkütuse mõistet. Eestis ja mujal maailmas tehtud uuringutest on teada, et turba analüütiline kütteväärtus Qa jääb tavaliselt vahemikku 18…23 MJ/kg. Turba kasutamisel kütusena on vajalik teada tema kütteväärtust (pōlemissoojust), mida on Eestis võrreldes turba teiste omadustega siiani vähe uuritud (Kattai ja Lugus 1993). Turba kasutamine kütusena on piirdunud pōhiliselt Tootsi , Oru ja Sangla turbakombinaatides toodetava briketiga. Soode tekke ja arengu kohta olulisimat infot kannavad endas turvast moodustavad taimed. On tehtud uurimusi (M.Viirmaa) kus on leitud turba üldtehniliste omaduste ja kütteväärtuse vahel korrelatiivseid seoseid . Teades neid on võimalik kasutades olemasolevat rikkalikku andmebaasi hinnata potentsiaalselt kasutatava maardla omadusi kütusena. Ülalmainitud uurimuses on vaadeldud eraldi raba- ja madalsooturvast. Analüüsimisel on mõlema sootüübi korral vaadeldud turba lagunemisastet, tuhasust, looduslikku niiskust, botaanilist koostist, kütteväärtust ja iseloomustatava kihi sügavust. Botaanilisest koostisest on madalsoodel vaadeldud antud soode kolme põhilise turbamoodustaja ( tarnad , puit, pilliroog ) sisaldust. Rabade korral on vaadeldud kahe antud soos põhilise turbamoodustaja (turbasamblad, villpea) sisaldust. Turba tuhasuse mõju uurimiseks on analüütilise kütteväärtuse baasil arvutatud turba põlevaine kütteväärtus Qdaf . Turba kütteväärtuse arvutamiseks on tehtud regressioonanalüüs ja tulemuste alusel koostatud regressioonivõrrandid alljärgnevate parameetrite arvestamisega: Madalsoo turba kütteväärtuse arvutamise võrrand sisaldab oluliselt rohkem muutujaid kui rabaturba kütteväärtuse võrrand. Rabaturba kütteväärtuse arvutamise võrrandist on selgub, et olulisemateks kütteväärtust määravateks teguriteks on turba looduslik niiskus ja lagunemisaste, mis sõltuvad lasundi sügavusest.
    10. Turvast kasutatakse nii põllumajanduses kui ka teistes majandusharudes laialdaselt. Turba peamised kasutusalad on kütte-, alus- ja aiandusturbana. Vähem kasutatakse teda komposti valmistamiseks, istikupottide ja isoleerplaatide tootmiseks, multšina hüdrokülvil ja murumattide kasvatamisel . Turvas on leidnud ka mõningat kasutamist keemiatööstuses turbakoksi, söödapärmi ja vaha tootmisel. Taasiseseisvumisega on turba kasutamine kohapeal suurmajandite ja aiandite likvideerimisega vähenenud poole võrra. Uuesti seoses kütusekriisiga (hinnatõus ja rahapuudus, sest vedelkütuste osatähtsus soojamajanduses oli suur) tuli päevakorda turvas, kui kohalik ja suhteliselt odavam kütus. Linnad ehitasid katlamaju ümber turba kasutamiseks. Võeti suuri laene soojamajanduse arendamiseks (Tartus). Arengukavades nähti turba osatähtsuse kasvu energeetika bilansis. Masinaehitusfirmades konstrueeriti ja ehitati uusi tükkturba tootmise masinaid. Praegu kasutatavad turbamaardlad moodustavad ligikaudu 1% Eesti soode pindalast, ammendunud ja mittekasutatud turbavälju on ligikaudu 2% soode pindalast.
    11. Eestimaal algas turba tootmine suuremas ulatuses 18. saj lõpul seoses mõisates viinapõletamise algusega. See hävitas palju metsi. 1796 aastal oli metsasus 28 %. See põhjustas mitmel pool küttenappust ning mitmes piirkonnas tekkis vajadus kütteturba järele. 1789. a. ilmunud Hupeli töös räägitakse turba kasutamisest viinavabrikutes ja rehetubades. Ka talumehed hakkasid turvast lõikama. 1792. a. asutatud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet kujunes põllumajanduse teadusliku haridusliku juhtimise keskuseks. Eesrindlikud mõisnikud kirjutasid turbast kui allapanu ja küttematerjalist. 1840 a. ehitati Tallinnas turbaga köetav lubjaahi. Selle jaoks toodeti turvast Ülemiste (Sõjamäe) rabast. Turvast toodeti algul labidaturbana. 19. saj. keskel oli labidaturba karjääre Eesti mõisates 300 ringis . 1860. aastate algul rajati Sindi vabriku puidu säästmise huvides mehhaniseeritud turbakarjäär. Algselt kasutati saksa inseneri Schlickeysen’i tellisetehase savisegajast-vormijast kohandatud toorturbast tükkide pressimise masinat. Alguses oli hobustega veetav, hiljem kasutati ajamina aurumasinat. Vabrikus töötas lokomobiilide jõul kolm turbamasinat, andes 150000 turbatükki päevas. Selline kogus vastab kütteväärtuselt 94 süllale puidule. Vajalik turvas saadi kõrgsoo esialgse künni ning seejärel olenevalt ilmadest äketega segamisega. Edasi viidi turbamass vagonettidega punkrisse ja sealt masinasse. Masin töötles ja pressis turvast ning pressist väljuv turbalint tükeldati ning toimetati kuivatusruumi. 1870.a. toodeti turbamasinaga turvast ka Ilmatsalus. 1860-ndate aastate keskel hakkas turvast kasutama ka Meleski klaasivabrik.. Sangaste mõisas (Fr. Berg) lõigati 19. saj. lõpus 1..2 milj. turbapätsi aastas, millest enamuses tehti alusturvast. Kuni Esimese Maailmasõjani turbatööstus nimetamisväärselt ei arenenud. Turba kasutamine oli juhuslik ja toimus peamiselt mõisates. Kokku võis Eestis olla 300 turbakarjääri mis kuulusid mõisatele. Peamiselt lõigati alusturvast pätsidena ja pärast purustati. Kütteturvast kasutati vähem. Eesti esimesi suuremaid turbatööstusi oli 1913 .a. rajatud Ülemiste turbatööstus, mis varustas kütusega Tallinna linna. I Maailmasõda põhjustas kütusekriisi. Venemaalt kütuse juurdevedu katkes. Küttepuudest ei piisanud . See andis tõuke nii põlevkivi kaevandamisele kui ka turba tootmisele. Juba sõja ajal 15. aprillil 1919.a. loodi Eesti turbatõstmise edendamise selts. 1922.a. asutati ettevõte “Riigi Turbatööstus”. Taluomanikud koondusid ühistulise tegevusega ja juba 1920.a. asutati 35 turbaühingut. 1927. a. oli neid 80, 1938. a. 933, tegutsevaid 849. Paljud turbaühingud kasutasid algelist tehnoloogiat. Umbes 13% neist olid tööstusliku iseloomuga , 87% -s tootsid turvast ühingu liikmed ise. Enamikus toodeti alusturvast, ainult 12% tootis kütteturvast. 1939. a. oli 910 turbaühingut milles arvatavasti toodeti ligikaudu 780000 m3 alusturvast ja 153000 m3 kütteturvast. 1939. a. põllumajandusloenduse järgi kasutati 40573 talus (30.8% taludest) 1,77 miljonit m 3 alusturvast. Turbarabasid majandas koostatud kava alusel 40 ühingut. 1918.a. alustas Kunda- Arus tööd esimene turbaküttel töötav elektrijaam. Sellele järgnesid Ulila (1923), Ellamaa jaam (1937). Turbatööstuse pidev suurem tõus algas 30-ndate aastate keskpaigas, kui algas tõus kogu majanduses sealhulgas ka põlumajanduses, maaparanduses ja sookultuuris. 1937...1938. a. ehitati ja 20.jaanuar 1939. a. alustas tööd Tootsi briketivabrik. Otsuse turbabriketivabriku ehitamiseks tingis 1935/1936. a. vastuvõetud kütteainete reform , mille järgi tuli vähendada puidu kasutamist küttena ja piirata metsade hävitamist. Turbabriketi tootmise alustamist soodustas ka asjaolu, et selleks ajaks oli edenenud freesturba tootmise tehnoloogia pinnakihilisel viisil. Tootsi tehase sisseseade oli pärit Saksamaalt " Wolf -Buckau" masinatehasest. Freesturba tootmise masinad olid pärit Venemaalt kui ka kasutati Iirimaa "Peco" süsteemis valmistatuid. Aastatoodang oli 50000 tonni, töölisi 280. 1939.a. reorganiseeriti riiklike ettevõtete koondis Eesti turbatööstus ümber aktsiaseltsiks, kuhu kuulusid turbatööstusettevõtted Lavasaares, Tootsis ja Arukülas. Need andsid umbes poole kogu vabariigi kütteturba toodangust. Kokkuvõttes turbatööstuse tehniline baas oli siiski nõrk, kütteturba tootmisel kasutati vähetootlikke elevaatormasinaid. Enamik töödest tehti käsitsi hooajatööliste poolt. Enam mehhaniseeritud oli freesturba ja briketi tootmine. 5.5. Eesti turbatootjad aastatel 1945…2000 5.5.1. Briketitööstused RAS Tootsi: 1939. aastal tööd alustatuna on Eestis vanim ja oli rajamisel Euroopa moodsaim. Tootsi Briketivabriku II kompleks anti käiku 1959 . a. ja võimsus kasvas 100000 t aastas. Praegu toodab kuni 125000 t/a. Turvast veetakse Lavassaarest raudteega, mille pikkus on 22 km. Toodab ka alus ja väetusturvast. Pärast II Maailmasõda algas Tootsi tehase arengus uus etapp. Kohapealsetes töökodades ehitati ümber ja valmistati uusi masinaid. Arendati edasi ümbervallitamistehnoloogiat. Kohapeal valmistati selleks vajalikud freesid , pöörajad, vallitajad ja kogujad. Samal ajal laiendati konstrueerimisbürood. Tootsis tehti suur murrang turbatootmise mehhaniseerimisel, uute seadmete evitamisel ja tehnoloogiliste süsteemide väljatöötamisel. Paljud masinad said prototüüpideks seeriamasinatele. Näiteks ümbervallitajad, roopvallitaja, tigukraavimasin, reguleeritava haardelaiusega freesturbapööraja, pneumovallitaja, kallurroomikvanker. Esmakordselt rakendati Tootsis turba väljaveol elektrifitseeritud raudteetransporti ja briketi vedu tarbijatele konteineris. Töötati välja ümbervallitamise süsteem koos. Tootsis on tehtud ja eksporditud masinaid. Alates 1996 aasta novembrist on Tootsi Turvas eraaktsiaselts. Aastast 2002 kuulub kontserni VAPO OY Paikneb tootmisüksustena: Pärnumaal Tootsi ja Lavassaare vallas, Ida Virumaal Puhatus, Harjumaal Turba asulas ja Peningis. Brikettitehas lõpetas tootmise 2011.aasta alguses. RAS Oru. I järk 1964 a. 125000 t/a. Toodab Sirgala karjääride alla minevatelt aladelt. II järk Puhatu baasil 1969. a. 125000 t/a. 1987. a. tootis 34 % projektvõimsusest (suured tulekahjud , sest suured väljakud). Praeguseks ajaks mitmete ebaõnnestunud erastamiste jm tõttu tehas on oma tegevuse lõpetanud. RAS Sangla. 1975. aastal valminud tehases Puhja alevis toodetakse briketti 50000 t/a. Tehases on ka katlamaja auru põhjal, millega varustatakse alevit , ka elektri tootmise võimalus. Kokku oli briketi tootmise võimsust 425 000 t/a. Üheksakümnendate alguses toodeti alla 200 000 t/a (1992. a.). Hind on muutunud: alates 12 rbl tonn kuni 440 kr/tonn, 2000. aastal kuni 800 kt/tonn. Enamuses briketist eksporditakse Rootsi, kus see jahvatatakse peeneks ja kasutatakse soojusjõujaama kütteks. Põhjus, miks Rootsi soovib osta Eesti briketti on väike väävlisisaldus (0,1...0,2%). ja biokütusena aktsiisi puudumine. Seoses kollektiviseerimise ja suurfarmide rajamisega tekkis vajadus alusturba järele. 80-ndate aastate keskel toodeti Eestis ca 1,6 miljonit tonni freesalusturvast aastas. Turba kaevandamise kõrgaeg oli 1970…1990. aastatel, kui kaevandati ligikaudu 2 miljonit tonni turvast aastas. Kuid ENSV Turbatööstuse arengukava aastateks 1965-1980 nähti ette 8000 uut töökohta ja 4 uut briketitehast, Pärnu kanti uus isolatsiooniplaatide tehas ja söödapärmi tehas Turbatoodangu kasv ca 2,5 korda 1965. a. 2,15 milj. t 1970. a. 3,5 milj. t 1975. a. 4,5 milj. t 1980. a. 5,3 milj. t Seda ei saavutatud. 5.5.2. Kütteturba tootjad Ulilas ja mujal toodeti karjääriviisiliselt tükkturvast, mida kasutati ka kohapeal kuid veeti ka mujale soojusjõujaamade kütteks. Seoses hüdroelektrijaamade rajamise, gaasi, küttepetrooli ja masuudi kasutamisega vähenes 70. aastatel kütteturba osatähtsus. Lõpetati tükkturba tootmine. 5.5.3. Alusturba ja aiandusturba tootjad Seoses kollektiviseerimise ja suurfarmide rajamisega tekkis vajadus alusturba järele. EPT (Eesti põllumajandustehnika) asutati 1961. aastal, mille harufirmad paiknesid igas maakonnas. Ettevõtete süsteem omas tootmisväljakuid ca 10 000 ha. Toodeti kuni 1,5 milj. tonni (150 t/ha) Kadudeks hinnati 10%. Peamiselt alusturvas, väetusturvas, aiandus ja melioratiivturvas . Tegeldi ka ekspordiga. 1991 aastal eksportis 17 ettevõtet turvast. Ühisfirmad Hollandiga (Deltatorf). EPT-des pallimistsehhid (Prääma, Ellamaa, Võru, Sangla). Koti maht 170 l e. 6 kuupjalga. Pressitakse kokku 2,5 korda, koti kaal 40..50 kg. Turba kaevandamise kõrgaeg oli 1970…1990. aastatel, kui kaevandati ligikaudu 2 miljonit tonni turvast aastas. Taasiseseisvumisega on turba kasutamine kohapeal suurmajandite ja aiandite likvideerimisega vähenenud poole võrra. Uuesti seoses kütusekriisiga (hinnatõus ja rahapuudus, sest vedelkütuste osatähtsus soojamajanduses oli suur) tuli päevakorda turvas, kui kohalik ja suhteliselt odavam kütus. Linnad ehitasid katlamaju ümber turba kasutamiseks. Võeti suuri laene soojamajanduse arendamiseks (Tartus). Arengukavades nähti turba osatähtsuse kasvu energeetika bilansis. Masinaehitusfirmades konstrueeriti ja ehitati uusi tükkturba tootmise masinaid. Praegu kasutatavad turbamaardlad moodustavad ligikaudu 1% Eesti soode pindalast, ammendunud ja mittekasutatud turbavälju on ligikaudu 2% soode pindalast. Tabel .. Kaevandamise tehnoloogiate ajaloost Nn. labidaturvas kaevati käsitsi lõigates labidaga soos kraavi või karjääri seinast plokid , mis laoti kaldale hõredasse hunnikusse. Hiljem tõsteti küüni. Selline tootmine toimus veel 20 sajandi alguses. Eestis taludes omavajaduse rahuldamiseks ka hiljem. Elevaatorseadmed. Turba kaevandamine toimus käsitsi labidatega. Töölised tõstsid labidatega turbatükid elevaatori (kald- või vertikaalsuunas transportivale konveierile) renni, mis viis need ümbertöötamisseadmesse ehk pressi. Selle suudmikust tuli turvas välja lindina. Lint laaditi käsitsi vagonettidesse ja viidi kuivamisväljakutele. Turbatükkide ladumine hunnikutesse kuivamise parendamiseks ning hilisem koristamine toimus samuti käsitsi. Ühe elevaatorseadme jõudlus oli 20…46 tuhat tükki hooaja jooksul ja seda teenendas 30…50 töölist. 20-ndatel aastatel Nõukogude venemaal GOELRO plaani järgi rajatud 30 elektrijaamast 5 pidid töötama turbal (võimsus kokku 170 tuhat kW). Projekti elluviimiseks loodi 1921.a. teaduslik eksperimentaalne turbainstituut “INSTORF”. Selles töötati välja hüdroturba tehnoloogia ja masinad: hüdromonitor, turbapump, laialilaotamis- seadmed , kraanad kändude eemaldamiseks, teisaldatavad torujuhtmed. 1928. a. loodud agregaadi tootlikkus oli näiteks 75…100 tuhat tonni tükkturvast hooaja jooksul. Turba lahtiuhtumine toimus 10…15 atm rõhuga veejoaga . Turba niiskus 93.97,5%. Pulbi transport ja laialilaotamine toimus 25…33 cm kihina. Tekkinud kihist (10… 12 cm) lõigati tükkturvas niiskusel 89…92%, need kuivatati niiskuseni 40…45%. Ning viimase etapina koristati tükid valli . Tehnoloogiast loobuti 50-aastate alguses. Soomes on uuritud meetodi kasutuselevõttu teedeta tootmisaladel seosest saadud massi pressimisega kuivatamisega. Samaaegselt hüdroturbaga arendati edasi ekskavaatoriga kaevandamise tehnoloogiat tükkturbatootmisel. Algus Venemaal 1921.a mitmekopalise ekskavaatoriga. Sobis väikese kännususega (alla 1%) turba korral. Siin tõstis mitmekopaline koparaam turba põiktransportöörile, mis ühe kaldtransportööri abil viis massi pressi. Vormindatud tükkturvas viidi väljakule köiskonveieriga. 1936. a. loodi laotusmasin, mis tõstis kompleksi jõudlust. 1949. a. ehitati mitmekopaline ekskavaator TEMP-2, mis sobis nii madal- kui ka kõrgsoos suvalise kännususe korral. 50-ndatel lisandus masinate komplekt UKB-SKS kuivatamiseks, koristamiseks ja transpordiks . Kaevandati kogu karjääri kogu sügavuses (4,25 m), laotati väljakule ning kuivatati pööramisega. Koristati hiljem valli. Freesturba tootmise meetod. 1922.a. tehti mitmeid ettepanekuid lasundi pinnakihiliseks töötlemiseks. 1922.a. insenerid Rogov ja Ušakov tegid ettepaneku freesturba tootmiseks pinnakihilise freesimise teel. Freesitud kiht kuivatati samas valmis toodanguks 1923.a. J.Rogov patenteeris kütteturba tootmise viis puru näol soopinnalt. 1927. a. töötas “Instorf” välja tehnoloogia freesturba mehhaanilise ja pneumokombainidega. Tükkturba tootmine freesvormimise meetodil töötati välja 30-ndatel aastatel. Kaasajal on levinuim freesturba tehnoloogia. Soomes moodustab lahuskoristus 50%, ümbervallitamine 30%, pneumaatiline koristus 14% ja punkerkogumine 6%. Tükkturvast toodetakse ainult freesvormimise meetodil. Iirimaal toodetakse freesturvas ümbervallitamisega, tükkturvast bagerkaevandamisega. Rootsis on olnud kasutusel elevaatormasinad ja pressid. Freesturvas on toodetud ümbervallituse meetodil (Peco), masinad samad, mis Iirimaal. Toodetakse ka pätsturvast. Saksamaal on toodetud bageritega. Kaasajal on kaevandamine lõppenud. Inglismaal tööstuslikku tootmist ei ole.
    12. Sõltuvalt kasutatava koguri tüübist kasutatakse kasutatakse 4 tehnoloogilist skeemi, mis nimetatakse koguri järgi. 1. kogumine mehaaniliste koguritega (punkermasinatega). See on vanim skeem. Tehnoloogiline skeem koosneb 5 operatsioonist:  turba freesimine 5...20 mm sügavuselt;  turba pööramine ;  vallitamine;  kogumine;  aunatamine väljaku otsas; 2 See tehnoloogia oli endises EPT süsteemis ja on sellest väljakasvanud ettevõtetes põhiline. 2. Turba koristamine pneumokoguritega (näide Eestis Tootsi briketitehases)  freesimine,  pööramine;  kogumine;  aunatamine väljaku otsas; 3. Ümbervallitamise tehnoloogia  freesimine;  pööramine;  vallitamine;  korduv ümbervallitamine, kus lõpuks moodustub aun;  4. Lahuskoristamine e. kogumine suurendatud vallidest (HAKU):  freesimine;  pööramine;  vallitamine;  laadimine ja väljavedu auna; Lahuskoristamisel esimesed kolm tööliiki moodustavad ühe tsükli, viimane tegevus toimub harvem
    13. Tükkturba tootmisel ei ole nii intensiivset kuivendust vaja, sest kütteturvast toodetakse madalsoost, kus turba veeläbilaskvus on suurem ja kuivendamine seega lihtsam. Soo tuleb kuivendada niivõrd, et seal saaks turbatootmismasinatega liigelda ja põhjavee kapillaartõus ei ulatuks maapinnani. See on vajalik toodetud turba soopinnal kuivatamiseks. Tükkturba vormimiseks kasutatav looduslik turvas peab olema suurema niiskusega kui freesturbaks kasutatav, siis on ta kleepuv ja teda saab hästi vormida. Vormitud tükkturbas kuivab soo pinnal 40...45 päeva. Seejärel ta kogutakse aunadesse. Seega saab ühel tootmishooajal samal pinnal teha 2...3 tsüklit (freesturba korral 10...15 tsüklit). Kuna aastane tootmismaht on väike, on ka soopinna alanemine väiksem kui freesturba tootmisel. Selle tõttu on kuivenduskraavide tööiga ilma neid süvendamata pikem. Pätsturba tootmisel peab kuivendus tagama masinate liikumiseks vajaliku raba kandevõime, sest väljakaevatud turbapätsid asetatakse kuivamiseks väikestesse aunadesse ja rabapinna niiskus nende kuivamist oluliselt ei mõjuta. Et tootmismasinateks on väikese erisurvega ekskavaatorid, on nende alade kuivendusvajadus minimaalne.
    14. Teed
    Tuletõrje veevõtubasseinid
    Keskkonnakaitserajatised
    Olmehooned
    15. Kitsas , pikliku kujuga rabas asetseb peakraav raba keskel ja sellesse suubuvad vahetult kuivendajad, laiemas rabas on otstarbekam kasutada ka kogujakraave, mis asetsevad risti peakraaviga ja nendega omakorda risti paiknevad kuivenduskraavid. Kraavivõrgu paigutus sõltub omakorda kasutatavast tehnoloogilisest skeemist. Skeemid: esitatud loengul Ehituseks kuluv aeg Rabade kuivendamisel rajatakse kuivendusvõrk järgukaupa mitme aasta jooksul. Rabaturba väikese veeläbilaskvuse tõttu alaneb põhjaveetase kraavi ääres aeglaselt ning põhjavesi avaldab kraavi nõlvadele hüdrostaatilist survet. Mida sügavam on kraav, seda suurem on ka surve. Et kraavid ei deformeeruks, tuleb nad esialgu kaevata väiksema sügavusega ning süvendada pärast esialgse põhjaveetaseme alanemist. Tavaliselt kaevatakse kraavid kolmes järgus : 1. kõigepealt talvel, kui rabapind kannab, kaevatakse põhivõrgukraavid ja 40 m vahekaugustega eelkuivenduskraavid (tulevaste kuivenduskraavude asukohta ) 1.1...1.2 m sügavustena; 2. mõne kuu pärast kraavivõrku tihendatakse ja süvendatakse varem kaevatud kraavid 1.4...1.5 m sügavusteks, 3. hiljem kaevatakse lõpliku sügavuseni (1.7...1.8 m). 8 Kraavide põhjalaiuseks jääb tavaliselt 0.3 m ja nõlvusteguriks 0.25...0.3. Aeg kahe kaevamise vahel võib olla kuni pool aastat (kuni 1 aasta). Pärast kraavide rajamist ehitatakse tee- ja otsadreenid, puhastatakse tootmisväljad puittaimestikust, juuritakse, purustatakse pindmine kiht, profileeritakse tootmisväljad ja ehitatakse teed. Kokku kestab raba väljaehitamine 3 aastat, raskesti kuivendatavates rabades 4...5 aastat. Vastavalt soopinna mahatöötamisele tuleb kraave süvendada ja otsadreene sügavamale asetada. Viimane on küllaltki tülikas operatsioon . Enamuses tehakse käsitsi. On püütud ka mehhaniseerida. Plasttorude korral on võimalik neid välja tõmmata (6 m pikkused 110 mm plasttorud on siledad, tugevad korduvalt kasutatavad, otstes pressitud restid). Kuivendusnorm on arvutuslik lubatav minimaalne põhjavee sügavus kraavide vahe keskkohal.
    Turba kuivamise kiirus oleneb kuivenduse intensiivsusest. See seletub asjaoluga, et niiskuse eemaldamine ülemisest horisondist toimub nii päikese kiirguse st. aurumise kui ka infiltratsiooni teel alumistesse kihtidesse. .
    Kõrge põhjaveeaseme korral vesi tõuseb kapillaare mööda üles ja toimub hoopis niiskumine või
    3
    kuivamisprotsess aeglustub. Märgitakse, et põhjaveetase mõjutab oluliselt ülemise kihi niiskust kui ta on kõrgemal kui 0,7 m (Haljavkin, 1986). Põhjaveepinna alandamine nõutava kuivenduse normini vähendab turba niiskust kuivendatavas kihis 4...6% võrra, turba tihenemise, vajumise tulemusena suureneb pinna kandevõime ja masinate läbivus, paranevad toodetava turba kuivamistingimused soo pinnal. (mida kuivem seda kiirem kuivamine; kõrge põhjaveetaseme korral kapillaartõus freesitud kihti ja see jääb märjaks). Turba tiheduse suurenemine vajumise arvel suurendab õhukuiva turba väljatulekut ühest mahuühikust.
    Kuivendusnorm (tähis tekstis z) mõjutab ka kuivamise kestust. Näitena on leitud, et madalsoos z = 65...40 cm kuivamisaeg vastavalt 9...14 tundi, rabas 10...27 tundi (algniiskus 76%, lõppniiskus 54%).
    16. Drenaaži ehitamise ja filtermaterjalide kasutamisel hästilagunenud turbaga aladel tuleb arvestada, et need sood on tavaliselt veega küllastunud ja seetõttu nõrga kandevõimega.
    Seetõttu on siin on vaja rakendada eelkuivendust nii kandevõime suurendamiseks kui ka põhjusel, et dreenitorusid ei või asetada porisse. Hästilagunenud turba kaevandamisel veega küllastunud olekus tekib palju muda, mis ummistab nii filtri poorid kui ka dreeniliidused
    Drenaaži rajamisel turbas ehitaja puutub kokku lisaks veel järgmiste probleemidega:  turbapinnase väike veeläbilaskvus  turba vajumine  torude ja filtri ummistumine  rauaooker, mis ummistab torud
    Joonis 2.6. Savitorudrenaaži ehitamine 80ndatel aastatel
    8
    Joonis 2.7. Dreenitorude katmisviisid (õled, kookoskiud, sünteetilised kangad)
     maapinna nõrk kandevõime  kelts ja selle aeglane sulamine kevadel
    Seega on vaja rakendada rida täiendavaid abinõusid ja tehnoloogiaid , mis muudavad kokkuvõttes ehituse kalliks ja tema eluaja võrreldes muude pinnastega suhteliselt lühikeseks.
    17. kaevandusluba-Kuni 30 aastat, lisaks pikendada kuni 10 aasta võrra, kui ei ammendata varu.
    Kaevandamisloale märgitakse:
    1) mäeeraldise asukoht ja maavaravaru suurus;
    2) mäeeraldise suurus;
    3) maavaravaru kaevandamiseks vajaliku mäeeraldise teenindusmaa suurus;
    4) maavaravaru kasutusala;
    5) maavara kaevandamise keskmine aastamäär või maavara kaevandamise maksimaalne lubatud aastamäär;
    6) loa kehtivuse aeg;
    7) korrastatava maa kasutamise otstarve;
    8) nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks.
    Turba kaevandamisel on kaevandamisloa omanikul õigus kaevandamise lubatud maksimaalsest aastamäärast vähem kaevandatud maavaravaru kogus kaevandada järgmise kolme aasta jooksul.
    Vähem kaevandatud maavaravaru tagantjärele kaevandamisel ei tohi jooksva aasta summaarne kaevandatav maavaravaru kogus ületada keskkonnanõuete täitmiseks kehtestatud kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäära, kui see on kaevandamisloaga määratud.
    18. Turba kaevandamisel on kaevandamisloa omanikul õigus kaevandamise lubatud maksimaalsest aastamäärast vähem kaevandatud maavaravaru kogus kaevandada järgmise kolme aasta jooksul.
    Vähem kaevandatud maavaravaru tagantjärele kaevandamisel ei tohi jooksva aasta summaarne kaevandatav maavaravaru kogus ületada keskkonnanõuete täitmiseks kehtestatud kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäära, kui see on kaevandamisloaga määratud.
    Kuivamise intensiivsust mõjutavad:
    looduslikud tegurid: lasundi tüüp, lagunemisaste, päikese kiirguse intensiivsus, temperatuur, õhuniiskus , tuule kiirus, sademed.
    tehnoloogilised faktorid: kuivenduse intensiivsus, pinna seisukord, freesitud turba algniiskus, kihi paksus ja osakeste läbimõõt, tihedus, pööramine ja kogumisniiskus.
    Pööramiskordade arv sõltub ilmastikust, turbaliigist, lagune­misastmest, väljaku niiskusest, freesitud kihi paksusest ja kogumise tehnoloogiast.
    Pneumaatilisel kogumisel imetakse freesitud kihist õhuke pindmine kiht (5...10 mm), ning eelnevat pööramist ei ole vaja.
    20.Tsükli pikkus - aeg, mis kulub erinevate tehnologiliste operatsioonide täitmiseks freesimisest kuni koristamiseni.
    See valitakse selliselt, et täielikult kasutada kõik soodsad ilmad turba kuivatamiseks.
    Sellest lähtudes on soodsam tsükli pikkust vähendada sest siis õnnestub saada tootmishooaja jooksul rohkem toodangut.
    Mehaanilisel kogumisel on keskmine tsükli pikkus 2 päeva, pneumaatilisel 1 päev, alusturba pneumokogumisel 2 päeva; mehaanilisel kogumisel kuni 3 päeva.
    Sesooni pikkus ja tsüklite arv hooajal.
    Oleneb soo geograafilisest asendist ja ilmastiku tingimustest ning kuivamise tingimustest.
    Varem olid piirkondade kohta välja töötatud normatiivsed tootmisperioodi pikkused. Eesti jaoks 18. mai kuni 31. august s.o. 106 päeva.
    Tsüklite arv: saared ja rannikuäärsed alad - 13 tsüklit, sisemaarajoonid 18 tsüklit
    19. turvas töödeldakse mõne cm kihina freesiga lasundist lahti ja kuivatatakse õhukese kihina soopinnal.
    Tootmine toimub lühikese aja jooksul üksteisele järgnevate korduvate töödega ehk tsüklitena ja valmistoodang on puistematerjal.
    1)Kogumine mehaaniliste koguritega (punkermasinatega).
    Tehnoloogiline skeem (tsükkel) koosneb 5 operatsioonist:
    turba freesimine 5...20 mm sügavuselt;
    turba pööramine;
    vallitamine;
    kogumine;
    aunatamine väljaku otsas
    2)Turba koristamine pneumokoguritega
    (näide Eestis Tootsi briketitehases)
    freesimine,
    pööramine;
    kogumine;
    aunatamine väljaku otsas;
    Ei ole vallitamist
    3) Ümbervallitamise tehnoloogia
    freesimine;
    pööramine;
    vallitamine;
    korduv ümbervallitamine, kus lõpuks moodustub aun;
    Ei ole kogumist ja eraldi aunatamist.
    4)Lahuskoristamine e. kogumine suurendatud vallidest (HAKU):
    freesimine;
    pööramine;
    vallitamine;
    Tsüklist väljaspool tegevus:
    laadimine ja väljavedu auna
    21. Auna asukoht ja väljaveotehnoloogia
    Auna paiknemisel tootmisalal peab arvestama ka võimalikku väljaveoviise ning toodangu laadimist
    veokile. Sest peale tootmisele tehtud kulutuste ja aunatamise mõjutab kogumaksumust nii toodangu
    veokulud tarbijale (veoki tüüp ja omadused) ning kui ka turba laadimistehnoloogia.
    Seetõttu aunade asukoha valikul peab arvestama et laadimine peab toimuma kas püsivalt rajatud
    betoon või asfaltkattega teel paiknevasse veokisse (auto) või ajutisel või püsiraudteel asuvasse vagunisse
    võimalikult väheste aga efektiivsete ja saada olevate vahenditega.
    3
    Laadimistöö koosneb:
     auna koorimine ,
     turba eemaldamine aunast,
     transport tee äärde
     tõstmine koormasse
    Laadimisel kasutatavad masinad on ekskavaatorid (greiferkopp trosstöövarustusega ekskavaatoril
    või hüdrauliline ekskavaator otsekopaga), frontaallaadur, linttransportöör koos laadimismasinaga.
    Auna kuju, paiknemine ja põhja suurus mõjutab turba laadimist. Pikas kitsas tee lähedal selle suunas
    paiknevates aunades laadimiskaugus on väike. Kuid turba kogus selles ühe meetri kohta on väike
    ning seetõttu on suured pinnakaod. Nii buldooseriga moodustatud kui ka pealesõidu aunad on suured
    ja välimine külg teest kaugel ning ekskavaator ühe tõstmisega ei ulata koormani. Tihedas aunas
    turba kaevandamine nõuab masinatelt võimsust. Sellistel juhtudel buldooseriga lükatakse turvas
    laadurini ja see tõstab massi veokile.
    Laadimisega väheneb turba lasuvustihedus ja võib suureneda ka niiskus, kui sellel ajal sajab. Teiselt
    küljelt laadimise käigus turvast ka homogeniseeritakse.
    22. Turvas on üks nooremaid tahkeid orgaanilisi maavarasid . Selle koostis ja omadused sõltuvad turvast moodustavate taimede liigist ja nende bioloogilisest pü- sivusest ning lagunemistingimustest. Nii nagu iga orgaaniline aine kuumeneb suures koguses hoidmisel, nii ka turvas aunades. Kuumenemine võib lõpptulemusena põhjustada turbaaunade süttimise ja turba kütteväärtuse alanemise. Tootjale põhjustavad turbatulekahjud otsest majanduslikku kahju hävinenud turba näol, millele lisanduvad põlengute kustutamise kulutused. Kulutusi tehakse veel isekuumenemise vähendamiseks aunades. Turba-ettevõtte majanduslikule kahjule liitub omakorda keskkonnakahju. Orgaaniliste ainete isekuumenemise protsessi seletatakse mitmeti. Ühe tunnustatavama isekuumenemis-hüpoteesi järgi vaadeldakse seda bioloogilise ja keemilis -füüsikalise protsessina. Tuleohu allikaks on ka turba isekuumenemine aunades. A.Noodla andmetel 60..70% toodetud turbast on isekuumenemistunnustega. Selle tunnuseks on iseloomulik lõhn. Sellise turba veeimavus langeb järsult. Turba kui orgaanilise aine lagundamisest võtavad osa seened, bakterid, mikroobid mille elutegevuse aktiivsus sõltub keskkonna tingimustest s.o. toitainete kontsentratsioonist, temperatuurist, niiskusest ja hapnikuga varustatusest. Orgaanikat lagundavad organismid on turbas ning ümbritsevas keskkonnas. Neile toitaineteks on aminohapped, tselluloos, hemitselluloos , ligniin . Aunades säilitamisel allub turvas mikroobide (hallitusseente, bakterite jt.) toimele. Nende aktiivse arengu tulemusena eraldub soojus , mis põhjustab turba temperatuuri tõusu. Temperatuur võib ohtlikul mää- ral tõusta siis, kui aunast eralduv soojuse hulk on ebapiisav.
    Olulisemad tegurid, millest sõltub:  turba soojusjuhtivus , mis on kuivemal ja väiksema tihedusega turbal väiksem võrreldes märjema ja tihedamaga;  turbaaunade moodustamise ajaline kestus: mida lühema ajaga aun moodustatakse, seda aeglasemalt sealt soojus eraldub;  aunade mõõtmed: mida kõrgem aun, seda aeglasemalt selles tekkiv soojus eraldub. Lagunemisprotsessi võib jagada kahte ossa : aeroobne ja anaeroobne. Aeroobne lagunemine on kiirem kui anaeroobne. Viimase puhul eraldub veel ka gaasina metaan, mis on kergesti süttiv mürgine aine. Mõlemale protsessile on iseloomulik soojuse eraldumine. Kui soojus ei haju ümbritsevasse keskkonda siis lagunev aine hakkab kuumenema mis soodsates tingimuses võib lõppeda tulekahjuga. Ka looduslikus olekus soos toimub pidev orgaanilise aine lagunemine, kuid see protsess on aeglane kuna turba sees ja ümber on palju vett (90...97%). Aeroobsele protsessile omane gaasivahetus on puudulik ning madala temperatuuri tõttu anaeroobne lagunemine on aeglane. Soo kuivendamisel ning pindmise kihi freesimisega õhustamise tulemusel muutuvad keskkonnatingimused : põhjaveetase alaneb, pindmine kiht küllastatakse hapnikuga ja temperatuur ning niiskus on optimaalsed orgaanilise aine aeroobseks lagunemiseks. Kokkuvõttes turba isesoojenemist põhjustab omavahel seotud füüsikaliste, biokeemiliste, mikrobioloogiliste ja keemiliste protsesside mõju, mis olenevad turba omadustest ja säilitamistingimustest. Auna kriitiliseks kõrguseks loetakse 1,7...3 m. Väikestes aunades isekuumenemise oht on väiksem. Füüsikalised tegurid on päikse otsekiirgus (suurendab temperatuuri kuni 5o ) ning veeauru adsorbtsioonisoojus. Biokeemilised protsessid - orgaanilise aine oksüdeerumine. Keemilised protsessid -peetakse soojuse eraldumise põhiallikaks (süsivesikute ja aminohapete vahelised reaktsioonid). Süsivesikute kogus väheneb lagunemisastme suurenedes. Ka lagunemisastme suurenedes isekuumenemise oht väheneb.
    23. Keemiliste omaduste muutus. Temperatuuri tõusuga vähenevad aminohaped ja süsivesikud ning suureneb orgaanilise aine kadu (joonis 104). Turvas võib märguda sademetest, õhu niiskusest ja kapilaartõusust. Märgub pealmine kiht. Sademetest 40...60% võib sattuda auna külgedele, kuni 20% võib sisse imbuda kuni 25..30 cm sügavuseJoonis. Turbaauna niiskuse muutumine a-pärast aunatamist, b-pärast isekuumenemist 6 le (auna alumises osas rabas kuni 1 m sügavuseni). Märgunud kihis niiskus 78...82%. Ebatasase nõlva korral kaod alusturba aunades kuni 32%. Tasased käsitsisilutud nõlvad - kadu kuni 7%. Talvel niiskunud kiht külmub ja tuleb koorida , mis on tülikas. Kliimateguritest on olulisim sademed. Ka lume kogunemine auna pinnale ja sulamine auna soojusest võib ka tihedas aunas põhjustada niiskuse liikumist sügavamale. Tuul soodustab õhuhapniku pääsu auna ning sellega ka kuumenemist. Isekuumenemine võib esineda algu väikestes, laiades aunades kogu ristlõikes, kuid hiljem turba tihenedes ja hapniku koguse vähenedes esineb pindmistes kihtides. Tugevate tuultega võib tekkida ka erosioonioht. Tehniliste omaduste muutused:  Niiskuse kasv - enamesinev muutus ja suurus sõltub säilitamise ajast. Tavaliselt puudutab see pindmist kihti, mida kastavad sademed ja kuhu sügisel ja talvel kondenseerub sügavamalt aunast vett.  Tuhasuse tõus ning lenduvate ainete sisalduse langus näitavad orgaanilise aine kadu aunas.  Kuivaine kütteväärtuse muutus üldiselt suureneb aunades mille temperatuur on suhteliselt kõrge (toimunud kuivdestillatsioon)
    24. HÜDROTURBA TOOTMINE
    Meetod seisneb järgnevas: turvast uhuti tugeva veejoaga hüdromonitorist (1,0...1,5 MPa). Tekib pulp
    e. hüdromass, mis pumbati torustiku abil kaugemal paiknevatele kuivatusväljakutele.
    Esimesed tööstuslikud katsetused tehti 1918. a. Sel ajal oli see uus tehnoloogia ja võrreldes seni kasutatutega
    samm edasi. Suurenes olulisel määral jõudlus, tõusis mehhaniseerimise aste ja tootmise kontsentratsioon.
    Tehnoloogiline protsess koosneb 3 etapist:
    1. hüdromassi tootmine (lasundi uhtumine ja kaevandamine);
    2. transport ja paigaldamine;
    3. tükkturba kuivatamine ja koristamine;
    Tootmine toimub selleks spetsiaalselt ettevalmistatud alal masinate kompleksiga kuhu kuuluvad 1-2
    kõrgsurvepumbajaama, torustik koos hüdromonitoridega, rööbastel kraana koos pinnasepumbaga,
    kännukraana ja vintsid karjääri kändudest puhastamiseks; torud hüdromassi juhtimiseks kogumiskaevu
    (basseini).
    1. etapp. Hüdromonitoridega uhuti turvas lahti, toimus osaline ümbertöötlus ja turba muutmine vedelaks
    massiks niiskusega 93..97,5%. Hüdromass valgus edasi süvendisse turbapumba juurde. Viimane
    pumpas pulbi kogumisbasseini.
    2. etapp: Hüdromassi transport ja laotamine kuivatusväljakutele. Kogumisbasseinist pumbati pulp
    edasi transiitjuhtme abil transiitbasseini, sealt edasi pumpadega tööbasseini, kust magistraal - ja jaotustorude
    abil kuivatusväljakutele 25..33 cm paksuse kihina. Kuivatusväljakud asusid õhukese turbaga
    soodes või ka mineraalmaal.
    3. etapp: Kuivamise käigus osa vett auras, osa imbus pinnasesse, mass tihenes ja muutus plastiliseks
    (w = 89...92%), kihi paksus kahanes 10...12.5 cm. Seejärel turvas tükeldati roomikmasinatega kindlate
    mõõtudega tükkideks ning need kuivasid niiskuseni 40..45%. Hiljem tükid koguti auna.
    Veeallikast (jõgi, järv) juhiti vesi karjääri isevoolselt või pumpamisega. Ala millelt ühe agregaadiga
    hooajal tootmine käis valiti ristkülikukujuline. Transpordiks kasutati terastorusid. Kogumisbasseini
    mahuks võeti 1500...2000 m3 millesse pumpasid samaaegselt mitu pinnasepumpa.
    Kuivatusväljakud olid ristkülikukujulised laiusega 2..4 km ja pikkusega 1..5 km olenevalt tootmise
    mahust. Väljakud kuivendati kraavide või dreenidega E = 500...600 m.
    Kuivatus väljakul kestis 60...70 päeva. Töö toimus käsitsi (ümberladumine mitmesuguse kujuga riitadeks
    ja hunnikuteks). Kuivatamistöö mehhaniseerimiseks kasutati masinat UGV (universaalne roomikvallitaja)
    mille tööorganiks kettkonveierid, mis liikudes haarasid tüki ning seadsid selle nn. poorsesse
    valli. Selles tükkturvas kuivas 8..10 päeva. Vajaduse korral pöörati selle masinaga veel kord.
    Kasutati ka kogumismasinaid, mille tööorganiks kraaptransportöör, mille kraabid viisid tükid vastuvõ-
    turenni millest plaattransportööriga tõsteti veomasina kasti. See kujutas endast roomikkäiguosaga kasti
    ja liikuva põhjaga masinat, mis laadis tükid kuni 3,5 m kõrgusesse auna.
    Hooaja toodang koristusmasinal 15...30 tuhat t. Kokku toodeti ca 200 milj. t. tükkturvast soojuselektrijaamadele.
    Freesturba tootmine tõrjus hiljem selle meetodi välja oma madalama omahinnaga.
    Hüdroturba tootmise teooriat ja praktikat kasutati kaasajal sapropeelide tootmiseks väetisteks, ning
    Soomes on seda uuritud aladel, kus teeehitus pole otstarbekas.
    EKSKAVAATORTURBA TOOTMINE
    Ekskavaatorturba tootmisel toodang kujundatakse etteantud kuju ja suurusega tükkidena, mis saadakse
    turba mehaanilise töötlemise, vormimise, laotamise väljakule ning sellel kuivamise tulemusena. Põhiliseks
    iseärasuseks on: kaevandamine toimub kogu lasundi sügavuselt.
    Tükkturba tootmine karjääriviisiliselt sisaldab endas 4 põhilist operatsiooni:
    1. kaevandamine, töötlemine;
    2. laotamine kuivatusväljakule;
    3. kuivatamine pööramisega;
    4. valmistoodangu koristamine aunadesse.
    Algselt toimus kaevandamine käsitsi ja turvas tõsteti pressi. Seejärel 19. saj. kaevandamise
    mehaniseerimiseks võeti kasutusele elevaatormasinad. 20. sajandil võeti kasutusele mitmekopalised
    ekskavaatorid.
    Üks esimesi Venemaal oli TEMP-2 (torfjanoi ekskavator mnogokovšovõi povorotnõi). Seda kasutati
    ka Eestis (Ulilas näiteks). Masin oli pöördplatvormiga ja roomikkäituriga. Töötamisel pööras platvormi,
    liikus edasi 0,3...0,4 m ja kaevas uuesti. Karjääri laius 12,5 m, sügavus 4,25 m. Turvas haarati koos
    kändudega (suured kännud purustati), need separeeriti, turvas läks edasi purustisse ja pressi ümbertöötlemiseks
    ning sealt laaditi lintimis-masinasse. Viimaseid oli komplektis 2 tükki. Üks laotas turvast
    maha kuivatusväljakule, teist laaditi samal ajal täis. Kolmes vahetuses toodeti 30...40 tuhat t. aastas.
    Kirjeldatud komplektil oma positiivsete omaduste kõrval oli ka rida puudusi: Masinad rasked, kallid,
    mootorid 350 kW võimsusega. Mass 44,5 t. Meeskonnas 5..6 meest. Nõudsid kõrgepinget. See teeb
    antud tehnoloogia väheefektiivseks väiksemates tootmisüksustes (alla 50...80 tuhat t aastas).
    Eestis lõpetati nende kasutamine 70.ndate lõpus.
    Lintimismasinatega veeti turvas kuivamisväljadele, vormiti turbalindid ja tükeldati. Liikumine risti
    karjääriga.
    Joonis: lintimismasina suudmiku skeem ja turbalindi ristlõige (b).
    Hiljem kasutati kergemaid ja täiuslikumaid masinaid: MTK-14 ja lintimismasin MTK-13.
    Karjääriviisiliselt toodetakse tükkturvast Iirimaal. Kaevandatakse ekskavaatoritega. Sealt toodi mõned
    laotamismasinad 90-ndate keskel ka Tartusse Luunja katlamaja turbatootmisväljakute jaoks.
    Pinnakihiline tükkturba tootmine
    Bagertükkturba ning pilufreestehnoloogiatel on rida puudusi. Nad nõuavad häid pinnase tingimusi
    (kandevõime) ning hästi ettevalmistatud ja kuivendatud kuivatus ja tootmisalad. See nõuab suuri investeeringuid.
    Pinnakihiline tootmistehnoloogia nõuab märjemat pinnakihti ning seetõttu pole intensiivne kuivendus
    vajalik.
    Traditsioonilise tükkturbatehnoloogia puudused:
     nõuavad sügavat sood
     on tundlikud kändude, kivide ja ebaühtlase mineraalse aluspõhja suhtes;
     külmumine takistab tootmise algust, annab halvema kvaliteedi
    Freesvormimise põhilised iseärasused võrreldes ekskavaatorturba tootmistehnologiaga:
     koppadega kaevamine on asendatud freesimisega (tagab hea peenestuse ja segamise)
     väheneb kaevesügavus. Sellega väheneb ekspluatatsiooniline niiskus ning suureneb hooaja toodang
    Tükkturba tootmine freesvormimise meetodil
    Kaasajal kasutatakse tootmiseks freesvormimise meetodit. See seisneb toorturba kaevandamises ketasfreesiga
    40...45 cm sügavuselt, turbamassi töötlemises ja selle paigaldamises soopinnale kuni 10 cm
    läbimõõduga ümmarguste või kandiliste lintidena kuivamiseks. Kuivamise kiirendamiseks vajaduse
    korral tükke pööratakse. Kuiv toodang vallitatakse ja kogutakse. Tootmistsüklite vahel ja lõpus tehakse
    väljakul korrastus ja remonttöid. Ühe tsükli toodang olenevalt ilmast ja masinatest on 150...300
    m
    3
    /ha kuiva tükkturvast.
    Pilufreesimise meetod. Erineb ekskavaatorturba meetodist selles, et:
    o turvas kaevatakse väljafreesimise teel, mis tagab hea peenestatuse ja segamise.
    o on vähendatud kaevamise sügavust, seega väheneb ekspluatatsiooniline. niiskus ja lü-
    heneb kuivamise aeg, suureneb sesooni toodang.
    o Turvas kuivatatakse kohapeal, pole vaja vedada toorturvast.
    o Pole spetsiaalseid kuivatusvälju,
    o Ei jää karjääre
    o Saab kasutada kergemaid, tavaliste traktoritega veetavaid agregaate.
    o Saab kasutada tavalistel freesväljakutel.
    o Ühe masinaga kaevatakse, töödeldakse, vormitakse ja linditakse.
    Tootmisprotsess on energiamahukam (kaevandamine, dispergeerimine pressis ja lintimine e. vormimine ).
    Masinate jõudlus seetõttu väike. Võrreldes briketi tootmisega aga lihtsam ja odavam kuni 2...3
    korda.
    Tehnoloogia põhiiseärasus: turba töötlemine (dispergerimine), peenestamine ja töödeldud massist lintide
    vormimine toimub suudmike abil. Viimased on mitmesuguse kuju ja diameetriga (5…8 cm läbimõõduga
    ringid või ka 90-ndatel aastatel kasutuselevõetud kastsuudmik laineturba moodustamiseks.
    Võrreldes freesimisega on
     suurendatud sügavust. See on vajalik suurendamaks niiskust (et turbamass oleks plastiline ja vormitav.
     kokku on viidud ümbertöötamine (peenestamine) ning tüki moodustamine. See võimaldab saada tiheda
    ja tugeva tüki kindlate mõõtmete ja kujuga. Tükkturvas ei kuumene aunas ning ei jäätu talvel
    vedamisel kastis.
    Tükkturba tootmisel kasutatakse kolme tehnoloogia varianti:
     pinnakihiline - freesitakse 4..15 cm sügavuselt.
     väikese sügavusega ketasfreesimine 0,3..0,6 m;
     sügavfreesimine vint või ketasfreesiga 0,8..1,0 m sügavuselt.
    On proovitud ka pinnakihilist freesimist (sügavus 13...15 cm). Hooaja alguses on töödeldava kihi niiskus
    kõrge w=78..83%, hiljem kuival ajal kasutatakse sügavamat freesimist.
    Soomlastel on selleks otstarbeks kahe freesikettaga seadmed, mis kompenseerivad madalamast freesimisest
    tingitud kaevandatava massi vähenemise.
    Praegusel ajal kasutatakse madalfreesimist. Madalsoodes tootmine raskendatud (tükid purunevad)
    kännud lõhuvad masinaid ja ummistavad suudmikke.
    Pilufreesimise meetodi lühikirjeldus
    Tükkturba tootmise tehnoloogia koosneb:
    1. kaevandamisest koos turbamassi dispergeerimise ja tükkide vormimisega ning laotamisega
    väljakule;
    2. tükkide kuivatamisest, pööramine ja vallitamine
    3. koristamine, kogumine
    4. aunatamisest.
    Peamine iseärasus tükkturba tootmisel on kaevandatud turbamassi peenestamine (dispergeerimine) ja
    tüki vormimine. Tükid vormitakse kaasajal enamuses masinatel massi surumisega läbi profileeritud
    suudmiku, mis on kujult ümmargused või ristkülikulised (joonis 1)
    Joonis 1. Masin tükkturba kaevandamiseks
    Vanematest viisidest on tuntud elevaatorturba tootmine kus kaevati käsitsi. Hüdroturba tehnoloogia
    kestis praktikas kuni 60.ndate aastateni.
    Tükkturba tootmismasinate arengule on iseloomulik, et nad on muutunud väiksemaks ( meeskond
    ühemeheline ja hariliku põllumajandustraktoriga veetav)
    Tootmisviisidest on kaasajal levinud ekskavaatoriga (ühekopaline ekskavaator või mitmikkopp ehk
    bager) ning ketasfreesiga kaevandamine. Esimesel juhul kaevandatakse kogu lasundi ulatuses või masina
    kaevesügavuse ulatuses s.o. kuni 4,5 m, teisel juhul 0,5- 1,0 m sügavuselt.
    Joonis 2. Ketasfreesiga kaevandamisseade
    Joonis 3. Kaevandatud tükkturvas soopinnal kuivamas
    Turba kuivatamine seisneb tükkide pööramises ja vallitamises. Pööramisel tükid kergitatakse lahti
    lasundi pinnalt ning osaliselt pööratakse ringi ning laotatakse ka üksteise peale. See soodustab niiskuse
    ühtlustumist tükis ja kuivamisprotsessi lühenemist. Selleks kasutatakse traktori järelveetavaid rehasarnaseid
    masinaid (joonis 4)
    Joonis 4. Turba pööraja
    Joonis Tükkturba pööraja PPK-19 (Soomes kasutatav mudel – tööee laius 18 m, kaal 1500 kg, jõudlus
    10-20 ha/t)
    Vallitamisel tükid tõstetakse õhukesest mahalaotatud kihist ülks ning puistatakse valli. Vallis kuivamisel
    on tagatud enamusele tükkidest varjus kuivamine ning väheneb tükkide niiskumine sademetest.
    Viimane tingib parema kvaliteedi ning kadu vähenemise (joonis 5).
    Joonis 5. Vallitajad
    Tükkturba väljavedu toimub kärudega ja sellele laadimine spetsiaalse laadijaga. Viimaseid toodeti 90-
    ndatel aastatel ka Paide Masinatehases (joonisel 6 esimene pilt)
    Joonis 6. Tükkturba laadijad ja kogumiskäru
    Aunatamine ei ole eraldi iseseisev operatsioon - aun kujuneb koristusmasinate või kärude tühjaks kallutamisel.
    Väljavedu võib toimuda ka spetsiaalsete kogumismasinatega.
    Toodang säilitatakse kaetavates hunnikutes
    Sesooni kestus:
    ekskavaatorturbal on kuni 130...170 päeva,
    freesimisvormimisel 80...130 päeva.
    Toodang tükkturbal 250...450 t/ha ( heades tootmistingimustes ka suurem); võrdluseks freesiturbal
    200...800 t/ha; melioratiiv-alusturbal 120...150 t/ha (700 m3
    /ha).
    Freesturba pneumaatilisel koristamisel on toodang 150...190 t/ha.
    Võrdlusena tsükli toodang alusturba tootmisel 8...12 t/ha;
    pneumaatilisel koristusel 6...8 t/ha aga kütteturbal 10...25 t/ha.
    25. Nõuded tootmisväljakutele- Tükkturba tootmisalal peavad olema teostatud kõik ettevalmistustööd (eelkuivendus, puistaimestiku koristamine, ekspluatatsioonilise kuivendusvõrgu ehitus, kändude juurimine ja pinna tasandamine profileerimine). Tükkturbana võib toota nii raba, siirdesoo kui ka madalsoo turvast. Rmin= 20% madalsoos 15%, tuhasus alla 23% (erandjuhul kuni 35%); niiskus GOST järgi 45 (50)%; peenest hõlbustamiseks lasundi ülemisest horisondist juuritakse rootorjuurijaga kännud ning tasandatakse planeerijaga. Lasund peab olema hästi kuivendatud. See tagab masinate läbivuse ja kandevõime, loob head tingimused kuivamiseks. Rabas soovitatakse lisaks dreenida kaevandatav ala karjääri ääres ja süvendada kuivenduskraavid nende suubumisel karjääri. Freesvormimise meetodil tükkturba tootmisel on analoogsed nõudmised sarnased freesturba tootmise väljakutel kehtivatega. Kuivendusvõrk koosneb magistraal, koguja- ja kuivenduskraavidest. Viimaste vahekaugused rabas 20-30 m, madalsoos ja siirdesoos 40...50 m. Kogujakraavide vahekaugus harilikult 300 m sõltudes kogumisel kasutatavatest masinatest. Remondil on oluline jälgida, et väljakud ei risustuks puidu ning puidu laastudega. See halvendab vormimise kvaliteeti ning ummistab pressi suudmikke. Seetõttu on soovitatavam juurimine, mitte freesimine. Väljakute profileerimist on vaja teha igal aastal, sest freesvormijad töö käigus tekitavad väljakutel pikivaod mis süvenevad iga uue töökäiguga. Lintide pikkus 200 m, vabade ribade laius kraavi äärtel 3 ja 0,6 m. Tehnoloogiliste väljakute suurused uutel väljakutel 250x120 ja 250x80 m. Võimalikud ka pikad 500 m pikkused tootmisväljakud, kuid väheneb kogumismasinate jõudlus. Kuivendusnorm 0,8...1,0 m.
    Nõuded tükkturba kuivatusväljakutele:  kuivendusnorm rabaturba puhul kuivendusnorm vähemalt 1 m, madalsoos 0,8 m vähendamaks kapilaartõusu mõju  ülemise kihi niiskus peaks olema alla 75%  enne laotamist peab ülemine kiht olema kuiv (vähendab oluliselt tüki kuivamisaega);  väljaku pind peab olema tasane (see esiteks hõlbustab masinate tööd kuivatamisel ja koristamisel ning vähendab tükkide purunemist, teiseks tasasel alal kuivamisprotsess toimub ühtlasemalt ja saab valmis üheaegselt)  lasundi ülemine kiht peab olema juuritud.
    26. Tükkide tihedus sõltub turba omadustest lasundis, (jahvatamise, peenestamise) dispergeerimise intensiivsusest ja vormimise kvaliteedist.
    Turba omaduse mis määravad tema sobivuse kütteturbaks.
     peenese (puru) sisaldus valmistoodangu hulgas.
    27. Eelised võrreldes freesturbaga: 1. Säilib turba looduslik struktuur. Soovi korral võib peenestada vastavalt vajadusele. 2. Säilib hästi, pole isekuumenemist, kaod minimaalsed. Lihtsam transportida. 3. Lõigatav lihtsate seadmetega 4. Soo ei nõua intensiivset kuivendamist
    Puudused: 1. Tootmistsükkel pikk (kuni aasta). Kuivab aeglaselt. Soovitatakse läbikülmumist et suurendada veeimavust ja kohevust. 2. Kuivamine raskesti mehhaniseeritav 3. Jäävad järgi karjäärid, mida raske edaspidi kasutada 2 4.Kaevandamisel tekib jäätmeid mida vaja kõrvaldada. (Kännud segavad). 5. Freesturbast kuni 2 korda kallim. 6. Nõuab täiendavat purustamist.
    28. Kvaliteetse freesturba tootmiseks peavad väljakud olema korras, normaalse kuivenduse (z=0,7...1,0), tasandatud ja profileeritud, kännud ja puidujäätmed koristatud 30...40 cm sügavusest, kraavid korras: b=0,3 m, m=0,25; h=1,8 m, B=1,2 m. Turba tootmise käigus väljakute seisukord pidevalt halveneb, väheneb põhjaveesügavus tingituna turbakihi mahatöötamisest (15...30 cm hooajal). Väheneb kraavide sügavus ja väljaku pinna kõrgus. Väljakud muutuvad ebatasaseks ja nõgusaks, sest kraavi ääres turvast ei koguta. Keskel jääb märjemaks ja tihedus on väiksem. Turbalasundi mahatöötamine on ebaühtlane . Väljaku keskel, kus niiskus on suurem ja tihedus väiksem on mahatöötamine suurem. Pind kujuneb nõgusaks. Freesimata servad jäävad kõrgemaks ja takistavad pinnavee voolu. Tulevad välja kännud või väheneb nende sügavus; kraavid ummistuvad turbaga või võivad variseda. Väheneb kandvus. Selle tulemusena halveneb turba kvaliteet, niiskus suureneb, masinad võivad puruneda. Väljakud langevad seetõttu järkjärgult tootmisest välja. Ekspluatatsioonikõlblikena hoidmiseks vajavad freesväljad perioodiliselt korrastamist ja remonti. Üldiselt tuleb need tööd teha sügisel, kevadel pole aega ja kelts raskendab tööd. Võimalusena on teha remonttöid ka suvel reservväljadel (üle 30 ha). Alus- ja kütteturba väljakutel tehakse remonti 1 kord kahe aasta jooksul, kompostturbal igal aastal.
    29. Remont - kraavide süvendamine , otsadreenide sügavamale asetamine, lademe 30..40 cm paksuse kihi sügavfreesimine, kändude korjamine (lausjuurimine) ja rabapinna profileerimine. Neid töid tehakse harvemini ja vastavalt vajadusele olenevalt mahatöötamisest. Kompostturba puhul iga 3 a. tagant. Kui mahatöötamine alla 30 cm siis iga 2 aasta tagant, kui üle 30 cm siis igal aastal. kuivenduskraave süvendatakse üle aasta 0,4...0,5 m võrra (ka 4...5 a. tagant nagu Tootsis Sanglas). Tootmisväljakuid otstarbekas hooldada maist kuni novembrini. Vihmasadude ajal on võimalik valikuliselt juurida kände, neid välja vedada ja kuivenduskraave puhastada . Soovitatav on väljakuid remontida gruppide kaupa s.o. pind mida on võimalik remontida 2...4 päeva jooksul. Pikisuunas planeerimine , aunaaluste ja masinate pöördekohtade koorimine, kraavimullavallide laialiajamine. Kasutatakse suures osas samu masinaid, mis väljakute ettevalmistamisel.
    30. Turbatootmisprotsess ja turbatootmisväljakud, eriti freesturbatootmisel on potentsiaalselt väga tuleohtlikud. Tuleohtlik on freesturvas soopinnal, aunades, kraaviäärne turbakiht. Turvas võib süttida masinate väljalaskekollektorite sädemetest, tolmu süttimisest ülekuumenenud kollektoritel aga ka aunade isesüttimisest. Süttinud turbalasundit on raske kustutada ja tuli võib levida laiali ka looduslikus olekus soos. Võivad olla nii pinna kui ka maaalused põlengud. Turbatootmisalal on rida omadusi, mis tõstavad põlengu esinemise tõenäosust:  freesturvas võib süttida juba väiksest sädemest;  turbal on omadus isekuumeneda aunas;  sood paiknevad keskustest kaugel ning spetsiaalsete kustutusmeeskondade saabumine võtab palju aega;  pindalad on suured;  tootmistingimused on tolmused ja kuumad;  tootmiskatkestused vähendavad tulu; Freesturba tootmine on tuleohtlik sest:  Kogumine ja pööramine tekitab tolmu - ja kui tuule suund on masina poole sadestub tolm masina õlistele osadele.  aunatamisel masina summutist võib sattuda säde turbasse;  väljaku pinnale võib sattuda kive ja metalli tükke - löökidest tööorganitega eralduvad sädemed süütavad freesitud kihi (pööramisel - kasutada plastlusikatega pöörelit Päikese mõjul on freesturbatemperatuur 15-17o kõrgem õhu temperatuurist ja võib tõusta 45o -ni. Tuleohtlikkuse aste oleneb ilmastikust ja turba kaldumisest isesüttimisele. Freesväljade tuleohtlikust on võimalik hinnata psühromeetriliste (märja ja kuiva) termomeetrite näitude vahe, mis iseloomustab õhu niiskust ja seega kui see on madal siis aurumine on suur ja tuule kiiruse alusel. On toodud 4 klassi, kus iga puhul on piiratud teatavad tegevused.
    Tegevused erinevate tuleohtlikkuse klassi korral I - sisepõlemismootorite töö katkestada, kõrgendatud valmidus kustutamiseks II - katkestada pööramine ja kogumine III - suurendatakse tähelepanu IV – lubatud tavapärane normaalne töö Tuleohutuse tagamiseks tootmisväljadel on juba tootmisväljakute projekteerimise ja tehnoloogia kavandamisega ette nähtud vastavad rajatised tulekaju kustutamiseks, masinad selle jaoks ning organiseeritakse tootmisväljadel profülaktilised abinõud, tegevusskeemid. Täpsemalt tähendab see tiike ja paisutatud kraavilõike tuletõrjevee varude loomiseks ning juurdepääse nendele, muretsetakse vajalik tuletõrjetehnika (pumbad, veepaagid koos pumpadega, voolikud , jaotustorud jm kustutusabinõud, sidesüsteemid), tootmisväljakute ümber rajatakse tulekaitseribad, organiseeritakse suuremate väljade (> 50 ha) puhul pidevad vaatlused. Samuti nähakse ette tegevused personalile masinate hoolduseks ja käitumiseks tulekahju korral. Abinõudena traktorid peavad olema varustatud:  pikkade ülespoole suunatud sädemepüüdjatega varustatud summutitega;  mootoris ei või kasutada plastvoolikuid, ainult metallühendused;  masinatel kompressorid või võimalus kasutada suruõhku puhastamiseks; turbatolmu ladestumine masinale peab olema välditud - regulaarne puhastus;  masinal peab olema veokonks või tross;  masin peab olema varustatud esmaste tulekustutusvahenditega; Loomulikult peavad summutid olema summutid peavad olema puhtad ja terved ning välditud mootorist õli ja kütuse leke, masina jahutussüsteem peab toimima normaalselt Tootmisväljakute ümber rajatakse tulekaitsetsoonid, mis takistavad tule levikut mõlemas suunas. Selle laius 75 m (I tulevöönd) milles lehtpuud. Sissepool on kraav. Ribad peaksid olema puhtad, ladustamine pole lubatud. Juuritud kännud ja puude jäätmed tuleb välja vedada, mitte põletada. Vajaduse korral paisutatakse vesi, ehitatakse süvendid ja nende juurdepääsukohad, et saaks pumpadega vee kätte. Tootmisbaasides ja masinate platsidel peavad olema liivakastid, veenõud, metallkastid õliga määr- 3 dunud puhastuslappide jaoks, esmaste tulekustutusvahendite kilbid , suitsetamiskohad liivaga , šlakiga ja veenõuga. Masinad tuleb puhastada suruõhuga või pesta 2...3 korda päevas. Soopinnal ekspluatatsioonilise niiskuse 75...79% juures turvas reeglina ei sütti. Võib süttida alla 69% (madalsoo)....72% (raba) niiskuse korral. Seega läbikuivanud kraaviperved on tuleohtlikud ja on vajalik ka nende freesimine. Põleda võib turvas teoreetiliselt (R= 40%) ka 86...88% niiskuse juures. Turvas võib erinevalt teistest tahketest materjalidest süttida sädemetest. Viimased suttivad vaid madala (alla 60%) niiskuse korral. Turba süttimine suurema niiskuse juures on seletatav turbas sisalduvate ka madalamal temp. kiirelt hapenduvate ühenditega ja suure eripinnaga narmasstruktuuridega. Narmad ning üksikud kuivemad osad soojenevad ja süttivad kiiremini.
    31. Freesturvas - soo pinnast freesitud ja õhu käes kuivatatud peen turbapuru,
    Tükkturvas - märjast turbamassist pressitud ja õhu käes kuivatatud turbatükid
    Turbabriketid (brikett-turvas) - sõelutud ja kuivatatud freesturbast suure rõhuga (100-130 MPa) pressitud tihedad korrapärased turbapätsid (Eestis on kasutatud alates Tootsi tehase valmimisest elamutes pliitide ja ahjude kütmiseks ning alates 90-ndatest aastatest ka eksporditakse Rootsisse, kus kasutatakse soojuselektrijaamades kütteks )
    Turbapelletid on kuivatatud freesturbast pressitud peened (sõrmejämedused) turbapulgad, mida, sõltuvalt kuivatamise meetodist, on kahte liiki: välipelletid - freesturvas kuivatatakse õhu käes, tehasepelletid - freesturvas kuivatatakse kuivatis
    Freesturvas-Küttefreesi keskmine niiskus on 46-47 protsenti ja see sisaldab keskmiselt 2,8 MWh/t energiat.
    Näitajad: 
    pH 5,5 kuni 6,5
    Lagunemisaste H1-H3 (10- 25%)
    Tarbimisniiskus kuni 50%
    Poorsus kuni 80% üldmahust
    • Tükkturvas - märjast turbamassist pressitud ja õhu käes kuivatatud turbatükid, mille pikkus on 100-200 mm, läbimõõt aga 50-100 mm.
    • Tükkturvas on ühtlase kvaliteediga kohalik kütteaine ,
    • Eestis toodetud tükkturba keskmine niiskus on 37-39% ja see sisaldab energiat keskmiselt 3,4 MWh/tonnile.
    • Turbabriketid (brikett-turvas) - sõelutud ja kuivatatud freesturbast suure rõhuga (100-130 MPa) pressitud tihedad korrapärased turbapätsid
    • Briketitüki mõõtmed on 184x76x30 mm, niiskus 10 – 14%, mahumass puistena umbes 750 kg m3, pakituna 1000 kg/m3, kütteväärtus umbes 18 MJ/kg, keskmiselt 3,8 MWh/m3

    32. turba puiste-mahukaalu varieerumine väga suurtes piirides.
    Kütteturba ladustamine katlamaja juures (kompromisslahendus laovaru suuruse – maksumuse ja juurdeveoriskide vahel)
    Vajadus põletada samas katlamajas ka teisi kütuseid;
    Kütteturba hinna suhe teistesse kütustesse;
    Tuha ladustamine
    Tarne ja ilmastikuriskid
    33. Praktikas on edusamme turbakeemia alal teinud Valgevene, Venemaa, Ukraina, Iirimaa, Soome
    Endises NL-s ( Valgevenes ) on uuritud turbakeemiat, on arendati turbavaha, mitmete kasvuregulaatorite, aktiivsöe, turbamelassi, söödapärmi valmistamise tehnoloogiaid.
    Turvast on koksistatud ja gaasistatud.
    Temast on saadud värvaineid
    Eesti keemia-tööstuse vaateväljast on tur­vas praktiliselt kõrvale jää­nud, kuna selle areng on ba­seerunud peamiselt põlev­kivil.
    FLORA – värvid (peits) Põhiline probleem on majanduslik tasuvus.
    Ühe produkti tootmine on suure probleemsete jäätmete koguse tõttu majanduslikult mõttetu.
    34. Õlipüüdeturvas- Õlipüüdmiseks veekogu pinnalt võib kasutada ka puisteturvast, mis on eelnevalt töödeldud hüdrofoobseks ja tugevasti kuivatatud. Säilitatakse hermeetilistes kilekottides. Soomlaste andmetel võib 1m3 turvast siduda 600 l õli. AS Tootsi toodab R termilise töötlemise tulemusena. See muutub vetttõrjuvaks ja õlipüüdjaks. w ujuvus vees ca 100%.
    Turvas biopuhastites- Vähelagunenud rabaturvast kasutatakse ka reoveepuhastis.
    Turvas lõhnade ja fekaalide sidujana- Kuiv freesturvas on omal kohal ka karusloomakasvatuses. Kui väljaheited imenduvad turbasse jäävad lõhn ja ka kärbeste probleem väiksemaks. Freesturba kiht puistatakse puuride alla. Vajadusel pannakse uus kiht peale. Hiljem mass koristatakse ja komposteeritakse. Turvast on võimalik kasutada ka kompostkäimlates suvilates. Turvas soodustab käimla sisu bioloogilist lagunemist, samuti fekaalide edasist kasutamist komposteerimiseks.
    Biofiltratsioon on üks loomulikumaid viise lõhnade töötlemiseks. Mõnes mõttes on biofiltratsioon sarnane komposteerimisega. Lõhnagaasid juhitakse läbi filtri. Lõhnaained sorbeeruvad filtri pinnale, kus need lagundatakse mikroobide poolt lõhnatuteks lõppsaadusteks. Katsetega on selgitatud, et vähelagunenud turvas on hea materjal filtrite täitematerjali valmistamiseks, sest ta omab: * head veesiduvusvõimet, * pooride suurt ristlõiget * head adsorptsioonivõimet, * suurt mikroobiaktiivsust, * suurt puhvermahtuvust ja * väikesi hoolduskulutusi. Alates 1989. aastast täiustab Vapo 0Y turba biofiltrite materjale ja meetodeid koostöös mitme Soome uurimisinstituudiga. Selle koostöö tulemusena on valmistatud mitu tööstuslikku biofiltrit heitvete puhastus- ja pumbajaamadesse, rasvasulatamis- ja kalatöötlemistehastesse. Looduslik turvas sisaldab mitmeid temale iseloomulikke mikroorganisme . Filtri rikastamine kõige efektiivsemalt toimivate mikroorganismidega toimub biofiltreerimise alguses nn. aklimatsiooniperioodil. Kui eesmärgiks on spetsiifiliste tööstusgaaside puhastamine, viiakse turbasse ettekasvatatud mikroorganisme. Spetsiifiliste mikroobide otsimiseks ja ettekasvatamiseks on tehtud laboratoorseid katseid. Mikroorganismid vajavad arenguks teatud pH väärtust, toiteaineid ja temperatuuri. Need on vaja eelnevalt katseliselt määrata nagu ka lõhnaainete lagundamiskiirus, lagusaaduste koostis ja filtrisse antava gaasi piirkoormus. Katsete käigus leiti selliste lahustite, nagu stürool ja tolueen lagundamiseks spetsiifiliste mikroobide tüvekultuurid. Käsil on töö paberitööstuses eralduvate väävli ühendite, nagu väävelvesinikku, metüülmerkaptaani ja dimetüülsulfiidi efektiivselt lagundavate tüvede otsing. Thiobacillus sp. TJ 330 isoleeriti biofiltri turbast, mille abil oli varem mõne kuu kestel eraldatud väävliühendeid. Leitud tüvi osutus kemolitotroofseks. See käsutab väävliühendeid kui ainsat energiaallikat. Erinevalt varemtuntutest oli uus tüvi atsidofiilnejaomas optimaalset kasvu madala pH väärtuse juures. Vapo Oy sai patendi Thiobacillus sp. TJ 330-le. Juba looduslikult happeline turvas on sobivaks kasvukohaks leitud mikroorganismile. Turba happelisus biofiltris tõuseb aja jooksul veelgi, kuna sulfiidi oksüdatsiooni lõppsaaduseks on happeline sulfaat. On täheldatud ka mõne vahesaaduse esinemine.
    35. Põllumajandussektoris on kasutatud turvast järgmistes valdkondades:
    1. alusturbana loomakasvatuses-Kasutatakse vähelagunenud (10…14%) rabaturvast, mille niiskus on kuni 50%, tuhasus kuni 10% ja lisandeid kuni 10%. Üle 20% lagunemisastmega turvas ei ole allapanuks kõlblik. Põhjus – kuivalt tolmab ja märjalt on porine . Ka vähelagunenud turvas märjana ei ima vett ning külmub.;
    2. maaparandusturbana-Nõuded turbale:  Lagunemisaste vähemalt 45%;  Tuhasus vähemalt 10%;  lubjasisaldus mitte alla 3…4%  pH mitte alla 5.;
    3. väetusturbana -Komposteerimisprotsessis aeroobses keskkonnas mikroorganismide tegevuse tulemusena tõuseb temperatuur 50…70 kraadini. Selle juures läheb enamus taimedele kättesaamatuid lämmastikühendeid kättesaadavaiks. Kui turvaskomposti on tehtud külmal ajal ja märjast turbas või on kasutatud vedelat läga, siis võib kompostimine ebaõnnestuda. Selline kompost külmub läbi, bioloogilised protsessid peatuvad ja taimedel kergesti omastatavaid ühendeid ei teki.;
    4. kasvusubstraadina kasvuhoonetes ja lavades. - e. Eelistatakse vähelagunenud rabaturvast (lagunemisaste kuni 15-20%). Seda kogu maailmas, sest selle turba omadused kõige enam vastavad kasvuhoonekultuuride nõudmistele. See turvas on puhas, haigustevaba , omab suurt puhverdus- ja neeldumisvõimet ning seetõttu on võimalik kasutada ka suuri mineraalväetiste kontsentratsioone
    5. Turba ja väetistesegud- õhutab tihedat ja paakunud mulda - mis tagab taime juurtele vajaliku õhu juurdepääsu, 5  seob liivast mulda -turva lisamine liivasesse mulda tagab niiskuse ja toitainete parema säilimise.  vähendab toitainete väljakannet juurtega kihist - turvas tagab väetiste ja toitaine segude pikema säilimise mullas  turvas kiirendab komposteerumis protsessi, hoides
    6. Pressitud potid, plokid jms -Turbapotte on Eestis aastakümneid tootnud Võru EPT. Turbapottide valmistamisel lisatakse sfagnumturbale puidumassi (ligniini), kriiti happesuse vähendamiseks (pH üle 5,5) ning vastavalt kasutatavatele istikutele ka makro- ja mikroväetisi. Pottide valmistamise tehnoloogiline liin koosneb turba ettevalmistamise(sõel, dosaatorid, konveierid) ja turba-puidusegu valmistamise seadmetest. Pottide mõõtmed on olnud 10x10, 8x8 ja 5x5 cm. Substraatturba plokke kasutatakse aedvilja, lille jt kultuuride isikute kasvatamiseks. Ka nende valmistamiseks kasutatakse vähelaguneneud sfagnumturvast, mis on lubjaga neutraliseeritud (ph 5,5…6,0). Toode on 5 cm paksune, mis on jaotatud kas 10x10 või 5x5 cm suurusteks kärgedeks, kus on istutusauk (13- 15 mm) sees. Plaadid on kuni 1 m suurused. Turbast toitebriketid – ümmarguse ristlõikega , kuiv kokkupressitud turbasubstraat, mis sisaldab vajalikke väetisi .kasutatakse istikute ettekasvatamiseks. Maha istutatakse koos substraadiga. Juuri ei vigastata. Venemaal toodeti omal ajal 55-75 g, läbimõõt 70 mm, niiskus 20%. 100 g kuiva turba kohta N 110-190 mg, P2O5 190-310 mg, K2O 270-370 mg. Läbiniiskumisel oma kuju ei kaota.õhu ja niiskusesisalduse komposti hunnikus tasakaalus
    36. Eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust või vee juurdevoolu niisutusvõrku ning olema võimalikult suure isepuhastusvõimega.
    Suureneb ka äravoolu ebaühtlus.
    on kevadsuurvesi varasemast palju kõrgem, kõrgveehari on järsem ja selle kestus lühem.
    Et suurvesi kestab lühemat aega, ei jõua vesi maasse imbuda ning põhjavesi saab vähem täiendust.
    Väheneb ka mulla veevaru , eriti paaril kuivendusjärgsel aastal.
    Kuivendatud alade jõed muutuvad suvel veevaesemaks, neisse juhitava reovee lahjendamiseks ei piisa vett ning jõgede isepuhastusvõime väheneb.
    Sõltuvalt valgala iseloomust mõju äravoolu ja selle aastasisest jaotust. Dr. K. Hommiku uurimuste põhjal võib võsastunud mineraalmaa intensiivsel kuivendamisel ja ülesharimisel kevadsuurvee tipp suureneda kuni kaks korda.
    Võsastunud mineraalmuldade kuivendamine kogu vesikonnas vähendab aastakeskmist äravoolu (ülesharimine suurendab aurumist ligikaudu 100 mm võrra aastas).
    Intensiivselt kuivendatud madalsoode kaasneb põhjavee juurdevoolu suurenemisega äravoolu suurenemine (keskmiselt 70 mm võrra aastas – Hommik, 1985).
    37. Jääksoo traditsioonilised kasutusvariandid on: 1. metsastamine 2. põllumajanduslik kasutamine, 3. võimalustena on järved (veehoidlad), märgalad 4. uuesti sooks rajamine. Järvede otstarve võib olla mitmesugune ( veelinnud , kalandus, puhkus jne.).Põllumajanduslikuks otstarbeks võib olla perspektiivne marjakasvatus ning mõningate spetsiifiliste taimede kasvatus. Soomlased märgivad, et jääksoode osakaal suureneb 90-ndatel aastatel, sest 70ndatel käikuvõetud sood hakkavad ammenduma. 2000 aastaks prognoositakse Soomes jääksoode pindalaks 25 tuhat ha Eestis on praegu 16 034 ha turbatootmisvälju, neist ca 10 000 ha toodetakse vähelagunenud samblaturvast mis ei sobi kütteks. Umbes 6 000 ha saab toota kütteturvast. Aastaks 2000 on planeeritud kahekordistada kütteturba kasutamist. Selle programmi täitmiseks on tarvis kasutusele võtta uusi soid. Praegusel hetkel on Eestis 4198 ha
    jääksoid (alad kus turbatootmine on lõpetatud), sellest 300 ha on tootmispindadest välja läinud viimase 5 aasta jooksul. Arvestades turbatootmise kavandatavat suurendamist võib eeldada, et lähema 10-15 aasta jooksul tekib küllaltki palju uusi jääksoid. Siit tulenebki probleem mida teha jääksoodega. Üldlevinud moodused muuta jääksood metsa- või karjamaadeks on mõttekas maade kasutamise seisukohalt. Kuid soode, kui tähtsa ökosüsteemi koostisosa , säilitamise seisukohalt pole eelpooltoodud lahendused just kõige paremad. Looduse seisukohalt oleks parim variant nende alade taassoostamine. Hollandis on selle probleemiga tegeldud aastaid.
    38. Veekoguks rekultiveerimisega kaasnevad positiivsed küljed on:
    1. Taastub teataval määral tootmisele eelnenud looduslik olukord: toimub soostumine ja veekogu
    kinnikasvamine
    2. Suureneb looduslik mitekesisus
     taimestiku ja loomastiku mitmekesisus suureneb
     lindude ja kalade elutingimused paranevad
    3. Tingimused puhkuse veetmiseks paranevad
     matkamine
    sõudmine
    *jahipidamine
    4. Keskkonnakahjustuste vähenemine
     toitainete sidumine ja uhtainete settimine
     tootmisperioodiga võrreldes reostuskoormuse vähenemine *äravoolu ühtlus ning maksimaalsete
    tulvavooluhulkade vähenemine
    * kõrge põhjaveetaseme taastumine
    5. Esteetilised
     maastikupildi paranemine
     vähese järvesusega ala mitmekesistumine
    6. Majanduslikud edud
     raskelt kuivendatava ala kasutamine
     niisutus ja tulekustutasvee varud
     kalalasvatusvõimalused
     ümbritseva maaala väärtuse tõus
    Veekogu rajamisega kaasnevad negatiivsed tegurid:
    1. Keskkonnamõjutused
     ehitusaegsed veekvaliteedimõjutused
     allpoole jääva vesikonna koormuse kasv
     mõju põhjaveele
     gaaside teke, ülestõusvad turbasaared
     randada ja saarte erosioon
     maksimaalveetasemaga kaasnevad probleemid
     voolu vähene ühtlus
     väiksest sügavusest tingitud tuulte mõju, vee segunemine
     põhjani külmumise oht, probleemid hapnikureziimiga
    2. Maaomandist tulenevad piirangud
     ümbritseva ala kuivendustingimuste halvenemine
    3. Järvede kontroll ja hooldamine nõuab ressursse
    4. Vajalikud hooldustööd
    Majanduslikud kulud
     ehituskulud suured
     otsene tulupool väike
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 51 lk · .docx · 21 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #1 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #2 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #3 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #4 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #5 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #6 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #7 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #8 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #9 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #10 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #11 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #12 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #13 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #14 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #15 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #16 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #17 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #18 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #19 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #20 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #21 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #22 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #23 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #24 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #25 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #26 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #27 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #28 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #29 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #30 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #31 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #32 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #33 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #34 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #35 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #36 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #37 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #38 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #39 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #40 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #41 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #42 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #43 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #44 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #45 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #46 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #47 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #48 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #49 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #50 Turbatootmise kordamisküsimuste vastused #51
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 51 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 21 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor AnnaAbi Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Vastused aine Sooteadus-ja turbakasutus,turbakasutuse osale 2014.a. Õppejõud T.Timmusk.Käsitletatavad teemad on nt järgmise
    d.Freesturba tootmine.Turba kavandusalade rekultiveerimine. Tuleohutusnõuded tootmisaladel. jne
    turvas kuivendus lasund raba kraavid kütteväärtus madalsoo sood tehnoloogia Turbatootmine

    Sarnased õppematerjalid

    Turbavaru kasutamise potentsiaal-tehnoloogia ja majanduslik otstarbekus
    23
    docx

    Turbavaru kasutamise potentsiaal-tehnoloogia ja majanduslik otstarbekus

    Vähelagunenud turba varud puudusid täielikult Hiiumaal ja Valgamaal. Kõige vähem hästilagunenud turba varusid oli Hiiumaal ja Saaremaal. Selle turba varud, aga ühestki maakonnast täielikult ei puudunud. 15 Joonis 6. Vähe- ja hästilagunenud turba varus 2010. aastal (Eesti Statistikaamet, 22.10.2020). 6.4. Turba esmatootmine ja sisemaine kogutarbimine Võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus turvast toodetakse, jääb Eesti turbatootmise poole pealt üsna väikesele kohale. Kõige suuremate turbavarudega Euroopa riigid on Soome ja Iirimaa (joonis 7). Näiteks Soomes esmatoodeti 2017. aastal turvast ja selle produkte kokku 730,945 tonni nafta ekvivalenti. Enam-vähem võrdselt Soomega oli Iirimaa turbatoodang samal aastal 743,888 tonni nafta ekvivalenti. Iirimaal on turba tööstuslik kaevandamine laialt levinud. Baltiriikidest on siiski turbatootmises esikohal Eesti. 2017. aastal toodeti Eurostati

    Kategoriseerimata
    Sooteadus
    5
    doc

    Sooteadus

    SOO. selline maastik, kus alalise veerohkuse ja hapniku vaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see ladestub sobivate akumuleerumistingimuste korral ajapikku soomulla ehk turbana. SOODE TEKET MÕJUTAVAD TEGURID. Kliima: soodne jahe ja niiske, sademete hulk ületab aurumise. Pinnamood: madala reljeefiga pind,kus pinnavesi ligemal, veeäravool väga väike või puudub. Suur osa soid tekib veekogude kinnikasvamisel nn veekogutekkelised. Madalapõhjalised ja laugjad veekogud hakkavad kinni kasvama kaldast põhjasuunas, läbitakse kõik soode etapid. Mineraalmaade soostumine, soode arenemine maismaa suunas, peatada pole võimalik. Alati madalsoo etappi ei läbita. SOOD MAASTIKU OSANA. Soode teke nõuab teatud tingimusi, kui kord tekkinud, siis loovad tingimusi enda laienemiseks. Soojärved ja ­ojad. Soostumine mõjutab veereziimi ja org.aine kuhjumist. SOODE ARENEMISKÄIK JA LEVIK. Sood moodustavad keeruka ökosüsteemi, kus ühe teguri muutumine mõjutab kohe t

    Keskkonna kaitse
    SOOTEADUS
    10
    doc

    SOOTEADUS

    SOOTEADUS 1)SOO JA TURBA MÕISTE, SOODE TEKET MÕJUTAVAD TEGURID soo on selline osa maastikust,kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Vastavat arengusuunda maastikus nim soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Soostumine võib olla edasiarenev e progresseeruv, taandarenev e regresseeruv või uuesti areenema hakkav. Soostunud maa ja soo tinglikuks piiriks võetakse 30-cm turbakiht(kuivendamata olekus), selle piiri ületamisel saavad soostunud muldadest soomullad,soostunud maadest sood. Niisugust turbakihi paksust põhjendatakse sellega, et nim. Piiri ületamisel kasvab enamik taimejuuri turbas ega ulatu mineraalsete kihtideni. Liigniiskuse all mõeldakse ülemäärast veesisaldust mesofüütide,eriti kultuurtaimede ja metsapuude seisukohast;sootaimede jaoks on sama niiskusaste täiesti paras. Turvas on soodes tekkiv ja maapinnale ladestuv suure veesisaldusega orgaa

    Mullateadus
    Sooteadus
    37
    pdf

    Sooteadus

    Sooteadus MI. 0920 3,0 EAP 1. Sood ja sooteadus 2. Soode mõiste ja levik 2.1. Soo ja turba mõiste 2.2. Soostumist ja soode teket mõjutavad tegurid 2.3. Soode levik maailmas 2.4. Sood maastiku osana ja ökosüsteemina 3. Eesti soode ökoloogiline iseloomustus 3.1. Soostumist põhjustavad tegurid 3.2. Soode arenemiskäik 3.3. Veereziim soodes 3.4. Turvas, turbaliigid ja -lasundid 3.5. Soode levik Eestis 4. Eesti soode üldine liigitus ja iseloomustus 4.1. Madalood 4.2. Siirdesood 4.3. Rabad 5. Aineringe sookooslustes 6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused 6.2. Soode kasutamine metsakasvatuses 6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused 6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid 6.2.3. Kuivendusviisid, nende valik 6.2.4. Kuivendusvõrgu ja kuivendussüsteemi mõisted ja koosseis 6.2.5.

    Geoloogia
    Maavarade referaat-Turvas
    3
    docx

    Maavarade referaat "Turvas"

    PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS EHITUSVIIMISTLEJA Katre Kepp Eestis leiduv maavara Juhendaja: Kai Pajumaa Pärnu 2013 Maavarad Turvas Turvas on mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev konsolideerumata sete. Ta on orgaaniline maavara, milles mineraalainete sisaldus ei tohi ületada 35% kuivaine massist. Turvas kujuneb liig niiskes ning mõõduka, kuni jaheda temperatuuriga kliima keskkonnas, kus need vees hapnikuvaegusel täielikult ei lagune, näiteks soodes. Turva on suure veesisaldusega (88-92%) orgaaniline aine, mis koosneb süsinikust (50-60%), vesinikust (5-7%), hapnikust, sisaldab alati lämmastikku (2-3%), fosforist (<0,2%) ja mittepõlevaid koostisosasid (mineraalsed toiteelemendid) Eesti on maailmas üks sooderikkamaid paiku ­ 22,3% meie territooriumist on soode all. Suurimad sood on on Puhatu (57 000 ha), Epu- Kakerdi (39 000 ha), Endla (25 100 ha), Lavassaare

    Eesti hüdrometeoroloogilised tingimused
    Turvas referaat
    22
    doc

    Turvas referaat

    Turvas Referaat Sisukord Sissejuhatus...........................................................................................3 Turvas....................................................................................................4 Esinemiskohad......................................................................................5 Kasutusvaldkonnad...............................................................................6 Turba kasutamine..................................................................................7 Mõju keskkonnale.................................................................................8 Huvitav fakt...........................................................................................9 Kokkuvõte...........................................................................................10 Kasutatud allikad...................................................................

    Loodus
    Sooteadus eksam
    22
    doc

    Sooteadus eksam

    Vastused: Sooteaduste alused 1. Soo ja turba mõiste Soo - maastiku osa, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu jääb mullas osa org. ainet lagunemata ning ladestub turbana. Turvas - mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev sete. Inimese jaoks on turvas oluline maavara. Turvas moodustub peamiselt turbasamblast, aga samuti kõigi teiste rabataimede jäänustest. 2. Soode kasutamise võimalused  turba varumine  metsa kasvatamine  põllumjanduslik kasutamine  marjakasvatus  jahindus ja korilus  puhkus ja turism  teaduslik uurimistöö 3. Madal- ja siirdesoode kasvukohatüübid; nende lühiiseloomustus Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask. Harvem leidub mändi. Alustaimestik on l

    Bioloogia
    Kuivendus
    34
    doc

    Kuivendus

    1. Maaparanduse mõiste ja selle sisu Eestis erinevatel aegadel. Maaparanduse all me mõistame kõiki püsiva e. pikaajalise mõjuga töid maa tootmis- tehnoloogiliste omaduste muutmiseks. Seega on ta laiaulatuslik tegevusala hõlmates uudismaa rajamist, mulla ja pinnase omaduste parandamist ning veekaitseabinõusid. Varem defineeriti maaparandust kui püsiva mõjuga abinõude kompleksi maa viljelusväärtuse tõstmiseks. See määrang ei ole päris täpne, sest viljelusväärtust saab tõsta ka agrotehniliste abinõudega (maa harimine ja väetamine). Maaparandust nimetatakse ka melioratsiooniks. Viimasel ajal kasutatakse maaparanduse asemel mõistet integreeritud maa ja vee kasutamine/korraldamine. Vastavalt tehtavate tööde iseloomule ja eesmärgile võib maaparanduslikud abinõud grupeerida järgmiselt: * Hüdrotehniline melioratsioon: kuivendus, niisutus * Kultuurtehniline melioratsioon * Agromelioratsioon * lisandainetega melioratsioon * keemiline melioratsioon. 2. Miks

    Kuivendus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun