PSÜHHOLOOGIA ALUSED (0)

Tallinna Ülikool - Psühholoogia - Psühholoogia alused

1 HALB

PSÜHHOLOOGIA ALUSED
TEEMA 1- PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

Psühholoogia- teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide , eelkõige inimese käitumist ja elamusi, tuvastamaks kindlaid seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Uurib kuidas väline mõjutus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Ja vastupidi- kuidas vaimuelunähtused osalevad objektiivse maailma kujundamises ja selle objektidega manipuleerimises. Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. PSYCHE- HING LOGOS- ÕPETUS

Psühholoogia jaguneb:
Eelteaduslik psühholoogia- on levinuim ja vanim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Moodustub see individuaalse ja sotsiaalse kogemuse omandamise arvelt. See on nn elutarkus , elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Heatasemelist eelteaduslikku psühholoogiat või kohata kogenud ja hea tähelepanuvõimega arstide, juristide, õpetajate, ettevõttejuhtide, taksojuhtide, aga ka kurjategijate juures. Eelteaduslik psühholoogia suudab nii mõndagi psüühilist nähtst või käitumise seaduspärasust paremini või üldsuse jaoks veenvamalt seletada ja ennustada kui teadus. Selle psühholoogia nõrkuseks on aga halb verifitseeritavus (tõesuse kontroll) ja piiritlemata usaldusväärsus.

Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Eelteaduslikust psühholoogiast erineb ta süsteemsuse ja range loogilise ülesehituse poolest. Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inim-ühiskonna tarbeks, oluliste gnoseoloogiliste (tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvalt uute ideede genereerimine. Lisaks tunnetusteooriale on filosoofilise psühholoogia olulisteks probleemideks filosoofiline antropoloogia ning vaimseid protsesse uurivate neuroteaduste metodoloogia.

Teaduslik psühholoogia- on kõige hilisema tekkeajaga. Eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine (sh matemaatilis- statistiliste kriteeriumite alusel) ja uurimistulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt ning eri aegadel juhul, kui eeltingimused on samad. Kui varasemates eksperimentides ja testides on saadud mingid üldkehtivad tulemused, siis samasuguste olukordade või inimeste omaduste taasilmnemisel saame väga suure tõenäosusega ennustada käitumist ja reageeringuid.

Teoreetiline psühholoogia on nii metoodiliselt kui sisuliselt rakenduslikule psühholoogiale aluseks ja lähtekohaks. Teoreetilisema orientatsiooniga harud: üldpsühholoogia; psühhofüsioloogia; neuropsühholoogia; sotsiaalpsühholoogia; arengupsühholoogia

Rakenduslik psühholoogia- rakendus psühholoogia mitmed harud püüavad psühholoogia psühholoogia teoreetilistes distsipliinides saadud teavet kasutada konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks. Rakenduslikuma orientatsiooniga psühholoogiaharud:
tööstuspsühholoogia; kliiniline ja meditsiinipsühholoogia,psühhoteraapia; õigus-psühholoogia; pedagoogiline psühholoogia; militaarpsühholoogia; personali-ja kutsepsühholoogia; organisatsioonipsühholoogia; reklaami-ja tarbijapsühholoogia(kaubanduspsühholoogia); eripsühholoogia-füüsiliste ja psüühiliste puuetega inimeste psühholoogia; spordipsühholoogia.

Psüühika- psühholoogia keskne mõiste- hingeline , vaimne. Psüühika väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi ja eelkõige selle domineeriva juhtosa -aju- tegevuse tulemus, selle funktsioon. Psüühika sõltuvust ajutegevusest näitab kas või see asjaolu, et aju mõne teatud osa vigastamise või kahjustamise korral häirub vastavalt ka psüühika talitus.

Psüühilised nähtused jaguneva kolme suurde rühma: psüühilised protsessid, psüühilised seisundid, psüühilised omadused.
Psüühilised protsessid- on vaimsed tegevused välismaailma peegeldamisel (kajastamisel), mis avalduvad:

tunnetusprotsessidena ( aistingud , tajud ,tähelepanuprotsessid, kujutlus , mäluprotsessid, mõtlemine)

emotsionaalsete protsessidena

toiminguid käivitavate ja suunavate protsessidega
Psüühiliste seisundite all mõistetakse inimese üldist aktiivsuse taset, olekut, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu. Ajuti kulgevad vaimsed protsessid kiiresti ja tõhusalt , üldine olek on reibas. Siis asendub see seisund loidusega, tülpimusega, kus tundmused on minoorse värvinguga. Olek on räbal ja töö ei lähe. Need seisundid on kas lühema või pikemaaegsed, vähem teadvustatud või selgemini teadvustatud ning avaldavad olulist mõju psüühilise tegevuse produktiivsusele ja kvaliteedile.
Psüühilised omadused on konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned . Need jooned iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, püsivuse, muutlikkuse, aktiivsuse taseme, mahu, suunitluse jm seisukohalt. Nii on mõnel inimesel palju täpsem mälu kui teisel, kolmandal hea tähelepanu, kellelgi hämmastav keskendusmisvõime, mõni aga on hoopiski „närvipundar“. Psüühilisteks omadusteks on näiteks võimed, temperament , iseloom, isiksuse suundus (vajadused, huvid, väärtussüsteem, ideaalid). Psüühlised omadused on harilikult omavahel seotud kindlal, seaduspärasel viisil ja on isiksuse struktuuri keskseteks elementideks. Nad on teatud potensiaaliks või eelduseks , mis lubab ennustada üht või teist käitumist, üht või teist reageerimisviisi.

Eksperiment ehk katse on olukord, kus katse korraldaja püüab arvestada ja muutumatuna hoida teatud faktoreid või tegureid ja muuta sihipäraselt ning kontrollitud määral teisi faktoreid või tegureid. Eksperimendi meetodi jõud avaneb paljude eksperimentide süsteemses kasutamises, mis võimaldavad järk-järgult avada huvipakkuva psüühikanähtuse või käitumismalli olemust või tagamaid. Eksperimentaalselmeetodil on 2 põhiliiki: laboratoorne eksperiment ja loomulik eksperiment. Kahe põhilise eksperimendiliigi oluline erinevus on selles, et loomulik eksperiment peab vältima neid muutusi, mis katsealuses tekivad teadmisest, et temaga eksperimenteeritakse. Laboratoorsele eksperimendile on iseloomulik laboriseadmete kasutamine.

Vaatlus- teaduslik vaatlus on sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamise ja seletamise eesmärgil. Vaatlus nagu eksperimentki on rajatud hüpoteesile, see viiakse läbi varem koostatud plaani alusel. Vaatluse käik ja tulemused fikseeritakse täpselt. Tehakse vahet: enesevaatlus e introspektsiooni ja välise (teiste) vaatluse e ekst(e)rospektsiooni vahel.

Vestlus- vestlust kasutatakse sageli vaatluse ja eksperimendi täiendusena. Lisaks sõnades sisalduvale informatsioonile on vestluse käigus jälgitavad ka mitteverbaalse kommunikatsiooni (sõnatu keele) elemendid- hääletoon, näoilme, väljendusliigutused jms. Erinevalt vaatlusest ja katsest saab siin jooksvalt, tagasiside alusel, kaasvestlejat suunata vastavalt oma eesmärkidele. Sõnades edastatav informatsioon on unikaalne .

Test on täpselt määratletud viisil tehtav lühiajaline katse, millega uuritakse ja mõõdetakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja omadusi. Test koosneb küsimustest ja/või ülesannetest, millele tuleb lühidalt vastata või anda lahendus, või siis valida õige vastus ette antud võimaluste hulgast. Tulemusi hinnatakse varem kindlaks määratud standartite järgi. Selle meetodiga ei tehta kindlaks uusi seaduspärasusi.

Küsitlus- võib olla kirjalik või suuline . Sõnad (ühtmoodi mõistetavad); lausete pikkus (mitte liiga pikad laused); küsimuste järjekord (liiga tundlikud teemad); küsimuste hulk; valikvastused (kui valikutega ollakse tuttav); avatud küsimused (ei ole antud vastuseid, vastab ise); intervjueerija (välimus, hääl, vanus, sugu, rahvus jne); küsitletava mõju (vanus (vanuse asemel küsitakse sünniaastat, motivatsioon jne); küsitlemise tingimused (mitte külg-külje kõrval)

Üldpsühholoogia- käsitleb universiaalseid, normaalse inimese psüühika ja käitumise seaduspärasusi (see on n-ö psühholoogia ABC)

Psühhodiagnostika- püüab mõõtmise teel kindlaks teha inimeste individuaalseid iseärasusi. Psühholoogiline teave, eelkõige psühholoogia seaduspärasused, on kontrollitud objektiivselt mõõdetavate ja tuvastavate muutujate alustel.

Psühhofüsioloogia- uurib psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside vahekorda ja psüühika ning käitumise füsioloogilisi aluseid.

Sotsiaalpsühholoogia- suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru.

Diferentsiaalpsühholoogia- üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal.

Arengupsühholoogia-

Patopsühholoogia- psüühiliselt haigete inimeste uurimine

Kognitiivne psühholoogia- tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine

Eksperimentaalpsühholoogia- psühholoogia haru, milles arendatakse psühholoogiliste eksperimentide teooriat, metoodikat ja metodoloogiat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogiaharudes.
TEEMA 2- PSÜHHOLOOGIA ARENGULUGU

Geštaltpsühholoogia- on psühholoogia haru, mis oli populaarne eriti 1930. aastatel ning mis pööras erilist tähelepanu tervikkujundite ehk [[geštalt]]ide [[taju]]le ning [[ holism |holistlikule]] lähenemisele. Lühidalt öeldes geštaltpsühholoogia uurib õppimist, mälu, taju. Inimene tajub tervikut .
Geštaltpsühholoogia (saksa keelsest sõnast ''Gestalt'' – konfiguratsioon, kuju) tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses [[Max Wertheimer]], [[Kurt Koffka ]] ja [[ Wolfgang Köhler]] tööde põhjal. Need kolm on tuntud ka kui Berliini koolkond.
Geštaltkoolkonna põhiideeks on, et psühholoogilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Algne objekt on midagi enamat , kui lihtsalt selle osade summa – tervikut ei saa kokku panna erinevate osade liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga – tervik on primaarne, osad sekundaarsed.
Geštaltpsühholoogia esindajad viisid taju uurimiseks läbi hulgaliselt katseid. Nad eristasid taju kui terviku tunnetamise protsessi aistingust kui üksikomaduse tunnetamisest. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga, kontrastinähtusi, mõtlemist.
Peamine puudus selle psühholoogia suuna juures on [[ geneetika |geneetilise]] lähenemise eiramine . Sellest hoolimata on geštaltpsühholoogide panus taju ja loomingulise mõtlemise ning sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisse märgatav.
==Geštaltteooria==
Geštaltteooria põhiprintsiibid (grupeerimise seadused) on:
* lähedus – kalduvus gruppeerida omavahel lähestikku asetsevaid objekte.
* sarnasus – kalduvus grupeerida omavahel mingi tunnuse (näiteks värv) poolest sarnaseid objekte omavahel
* suletus – objekti osade ühendamine tervikuks, hoolimata sellest, et tegemist ei ole suletud figuuriga.
* hea jätkuvus – kalduvus pidada üheks objektiks sellist objekti, mis järgib teatud loogilist rada/jätkumist.
* sümmeerilisus – ühtekuuluvana tajutakse neid objekte, mis kujutletava keskpunkti suhtes sümmeetriliselt asetsevad.
* ühine saatus – tendents pidada ühtseks tervikuks sellised objekte, mis näiteks liiguvad ühes suunas.
* hea terviklikkus – objekte peetakse ühtseks tervikuks, kui nad moodustavad regulaarse, lihtsa ja korrapärase mustri.
* mineviku kogemus – objekte tajutakse tervikuna , kui neid esitatakse näiteks väga lühikese ajalise järgnevusega.
Maksimaalse tõenäosuse või sarnasuse printsiip: tendents interpreteerida proksimaalset stiimulit vastavalt sellele välismaailma stiimulile, mis kõige suurema tõenäosusega sellise kujutise tekitab (nt subjektiivsete kontuuride tajumine : [[Kanizsa kolmnurk ]]).
==Geštaltpsühholoogia koolkonnad ja peamised esindajad==
[[Franz Brentano ]] (1838–1917) [[Carl Stumpf]] (1848–1936)
* [[Wilhelm Dilthey ]] (1833–1911)
====Grazi koolkond====
* [[ Christian von Ehrenfels]] (1859–1932)
* [[Alexius Meinong]] ( 1853 –1920)
* [[Stefan Witasek]] (1870–1915) * [[Vittorio Benussi]] (1878–1927)
====Berliini koolkond====
* [[Max Wertheimer]] (1880–1943)
* [[Kurt Koffka]] (1886–1941)
* [[Wolfgang Köhler]] (1887–1967)
==== Leipzigi koolkond====
* [[Felix Krueger]] ( 1874 –1948)
* [[ Erich Jaensch]] (1883–1940)
Geštaltpsühholoogia (saksa k Gestalt- konfiguratsioon, kuju) tekkis Saksamaal 20.saj alguses Max Wertheimer`i, Kurt Koffka ja Wolfgang Köhler`i (sünd Tallinnas) tööde põhjal. Koolkond lähtub ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus, struktueeritus (tervik on primaarne, osad sekundaarsed). Nad eristasid taju kui terviku tunnetamise protsessi aistingust kui üksikomaduse tunnetamisest. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga, kontrastinähtusi, mõtlemist. Uurimustes domineeris sünteesiprintsiip analüüsiprintsiibi üle. Selle suuna puuduseks oli geneetilise lähenemise eiramine, mistõttu ”valmistajude” tekke- ja kujunemisprotsess ja selle olemus jäid üldiselt tabamatuks (erandiks Leipzigi suund ehk Heinz Werner`i aktuaalgeneetiline teooria ). Geštaltpsühholoogia teeneks oli panus taju loomingulise mõtlemise ning sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisse. Formuleeriti rida seadusi, mille järgi taju organistasioon püüdleb tasakaalu ja stabiilsuse poole kõige lihtsamal või harjumuspärasel viisil.
'''Geštaltpsühholoogia''' on psühholoogia haru, mis oli populaarne eriti 1930. aastatel ning mis pööras erilist tähelepanu tervikkujundite ehk geštaltide tajule ning holistlikule lähenemisele.
Geštaltkoolkonna põhiideeks on, et psühholoogilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Algne objekt on midagi enamat, kui lihtsalt selle osade summa – tervikut ei saa kokku panna erinevate osade liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga – tervik on primaarne, osad sekundaarsed.

Humanistlik psühholoogia. Juhtivad selle suuna esindajad Carl Rogers , Abraham Maslow , Rollo May jt rõhutavad, et psühholoog ei pea olema mitte niivõrd inimese uurija, kuivõrd tema abistaja. Sellepärast kasutavad humanistlikud psühholoogid harva eksperimenti ja toetuvad vestlusele ja vaatlusele. Sellest suunast on välja kasvanud mitmed teraapiad ja inimese psühholoogilise nõustamise konseptsioonid.
Humanistlik psühholoogia tähtsustab:
• Inimese tundeid, mõtteid, kogemusi, teadvust - mis teeb isiksusest unikaalse
• Vajadusi (Maslow vajaduste hierarhia ) - inimene areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgemateni
• Eesmärke, väärtusi, enesetaju
• Enesehinnangut (inimese käitumise oluline mõjutaja) - kujuneb ümbritseva keskkonna mõjul
• Inimese arengupotentsiaali realiseerumist
Põhiideed:
• Inimene on oma olemuselt hea, loov, püüdleb arengu ja täiuslikkuse poole. Inimeses on olemas kõik eeldused, et võimaluste olemasolul saavutada oma võimete tippu
• Inimesel on vaba tahe , vaba otsustusvõime oma elu üle, samuti kontroll ja vastutus oma elu eest

Kognitiivne psühholoogia. Kujunes välja 1950.- 1980. aastatel. Arenes tänu kommunikatsiooniteooria, küberneetika, arvutitehnoloogia ja moodsa neuroteaduse arengule ja saavutustele. Üldteoreetilises mõttes toetub kognitiivne psühholoogia Hermann von Helmholtz `i ratsionalistlikule käsitlusele psüühikast. Maailam kohta teadmiste saamine, talletamine ja kasutamine eeldab meelte vahendatud andmete ja varasema kogemuse koosmõju. Teadmised ja kogemused ei teki otse, vaid eeldavad andmete kui eelduste põhjal järelduste ja üldistuste tegemist. Kognitiivpsühholoogia on eksperimentide andmetele toetuv õpetus sellest, kuidas inimene võtab vastu, töötleb, muudab, säilitab ja kasutab informatsiooni (võrreldav arvuti tarkvaraprogrammide tööga). Taju-, tähelepanu-, kujutlus-, mälu-, mõtlemis-, otsustamis- ning liigutusprotsessid viiakse ellu mitmetasandilise infotöötluse poolt, mis kodeerib objektiivse maailma kohta käivat teavet representatsioonide (sisemiste teabeesinduste) vahendusel. Neid protsesse saab modelleerida teoreetiliste närvivõrkude konseptsiooni abil ning võttes abiks informatsiooni mõiste. Kognitiivpsühholoogia saavutusi rakendatakse tehnopsühholoogias, informaatikas , haridusalal, meditsiinis, tehisintellekti vallas, majanduses, poliitikas jm.
Kognitiivne psühholoogia uurib:
• Info vaimset töötlemist
• Taju, mälu, mõtlemist (kuidas inimesed teavad ja mõistavad ümbritsevat maailma, kuidas sellest mõtlevad)
• Õppimist
• Teadmiste omandamist ja korrastamist ajus (ei uuri psüühikat, vaid seda, kuidas välismaailm psüühikas peegeldub)
Põhiidee: inimesed mõistavad maailma tänu tunnetusprotsessidele.
Kognitiivne psühholoogia pöörab tähelepanu individuaalsetele erinevustele - inimesed võtavad vastu erinevat infot ja mõistavad seda erinevalt. Inimene loob keskkonnast seesmised mudelid ( skeemid ), mis hakkavad edaspidi inimese mõtteid ja tegevust suunama. Seetõttu võtab inimene keskkonnast infot vastu valikuliselt ja tõlgendab seda vastavalt oma mudelile. Uusi mudeleid saadakse õppimise teel.
Nt. 6-a poisi mudel, et teised lapsed on halvad - hirm teiste laste ees, agressiivsus teiste suhtes.

Informatsioonitöötlus
Informatsioonitöötlussüsteem (“piilumine musta kasti”).
Ralph Norman Herber: Inimesi iseloomustab naiivne realism . Arvatakse, et see, mida tajume on lihtne, närvisüsteemi kaudu peegeldunud väliskeskkonna pilt ning psüühika sisuks see, mis vahetult antud tajuna või ideede ja mõtete läbielamisena. Seda nim. automaatsuse illusiooniks. Inimene pole võimeline läbi elama eeltööd, mis kõiki neid protsesse, mis vahendavad meile tajusid ja intellektuaalseid elamusi
On loodud mitmeid teabetöötlussüsteemi mudeleid. Tegemist on universaalse süsteemiga, kus tunnetusprotsessid on teineteisest sõltuvad ning neid on võimatu rangelt teineteisest eristada.
Süsteemi saab kirjeldada struktuuri, protsesside, koodide, esinduste abil.
*struktuursed komponendid – kirjeldavad informatsiooni iseloomu mingil tasandil
* funktsionaalsed komponendid – kirjeldavad mingi taseme operatsioone ja teisendusi
Informatsioonitöötlussüsteemi iseloomulikumad tunnused: koodide paljusus, süsteem on hierarhilise struktuuriga, tasemete töö kattuvus ajas, kõrgema taseme töötluse tagasimõju madalamale astmele. Ekstaheerimisprotsess ( vaste või koopia loomine aktuaalsele stimulatsioonile, luuakse psüühiline reaalsus, mis on vormilt olemasolevate tingimuste piires aktuaalsele stimulatsioonile maksimaalselt vastav; mittekokkuleppeline)-interpretatsiooniprotsessid (luuakse abstraktne subjektiivne kujund). Sisse- ja väljalugemine: sisselugemise korral tuuakse informatsioon teatud tasemele, tasemelt edasiandmisega seotud aktiivsus aga väljalugemine.
*töötlusoperatsioonid – edastatakse, transformeeritakse, selekteeritakse informatsiooni
* kodeerimine
*seosed representatsioonide vahel
*aeg, mis kulub ehk töötluse aeganõudvus

Kood – invariantse struktuuriga representatsioon ; aktiveerimine ; horisontaal- ja vertikaalsuhted (erinevate tasemete plokkide vahel), töötlussüsteemi koodidel erinev abstraktsus -, analoogilisus-ja isomorfismiaste reaalse maailma nähtuste suhtes.
Aisting – reageerimine sensoorsele elementaartunnusele. Taju - terviklik psüühiline representatsioon aktuaalsest objektist. Mälu - koodide säilitamine aktiivsena peale aktuaalse stimulatsiooni lõppemist. Kujutluse korral on representatsioonid (esindused) aktiveeritud ilma aktuaalse stimulatsioonita. Tähelepanu selekteerib vajaliku info aktuaalse või säilitatava materjali hulgast.

LISA
Näiteid käitumise selgitamisest erinevate perspektiivide valguses:
Psühhodünaamiline perspektiiv – käitumine on mõjutataud teadvusest välja surutud teadmise ja impulsside poolt
Biheivioristlik lähenemine – käitumist vormib ja kontrollib keskkond
Humanistlik lähenemine – käitumist juhib inimese enda maailmatunnetus ja isiksusliku kasvu vajadus
Bioloogiline lähenemine – käitumine on biokeemiliste protsesside tulemus
Kognitiivne lähenemine – inimese käitumist saab mõista informatsioonitöötluse terminites
TEEMA 5- VAJADUSED JA MOTIIVID
TEEMA 6- AISTINGUD
Tunnetusprotsessideks nimetatakse psüühilisi protsesse, mis on vajalikud informatsiooni vastuvõtmiseks ja selle töötlemiseks.
Tunnetusprotsessid on aisting, taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, kujutlus ja keel.
AISTING
Aisting on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.
Aisting annab edasi esemete ja nähtuste üksikomadusi (kuju, värvus, lõhn jne.)
Aistingud jagunevad: a) klassikalised : nägemis-, kuulmis -, haistmis-, maitsmis - ja
kompeaisting.b) uued: temperatuuri-, tasakaalu-, valuaisting.
Nägemismeel on kõige tähtsam – selle kaudu saab 80-90% informatsioonist.
Nägemisaisting tekib valguse mõjul silma võrkkesta valgustundlikes rakkudes ning tekkiv erutus
liigub närviimpulssidena peaaju kuklasagara nägemiskeskusesse. Võrkkestal tekib vaadeldavast kujutisest küll ümberpööratud kujutis, kuid nägemiskeskuses tõlgendatakse seda õigetpidi.Võrkkestal asuvad valgustundlikud rakud jagunevad kepikesteks (hämaras nägemiseks) ja kolvikesteks (värvuste nägemiseks).
Kõige valgustundlikum osa on kollatähn. Pimetähn on valgustundetu.
Aistingul on enamasti oma emotsianaalne värving, mis mõjutab psüühilist tegevust (nt. roheline värv rahustab, punane ergutab jne). Aistinguks ei loeta mälus talletunud esemete ja nähtuste omaduste esindamist kujutluses ja fantaasias.
MEELELINE JA ABSTRAKTNE TUNNETUS
Tegelikkuse tunnetamises eristatakse meelelist ja abstraktset astet. Meelelise tunnetuse moodustavad aistaingud, tajud, kujutlused. Abstraktne e. teoreetiline tunnetuse aste on oma arenenud vormis omane ainult inimestele.
AISTINGU NEUROFÜSIOLOOGIA
Iga aisting algab mingi eseme või nähtuse mõjumisest meeleorganile. Meeleorganile mõjujat nimetatakse ärritajaks, mõjuprotsessi aga ärrituseks. Ärritusel tekkiv närviprotsess on erutus. Aistingud tekivad analüsaatori vahendusel – see on närvisüsteemi osa, mis võtab vastu ärritusi ning milles toimub nende analüüs. Analüsaator koosneb retseptoritest, mis võtavad ärritusi vastu, närvikiududest, mis toimetavad närviimpulsse edasi ja peaaju piirkondadest, kus toimub närviimpulssidena saabunud info töötlemine. Analüsaatori töö on reflektoorne.
igale aistingule järgneb alati vastureaktsioon kas liigutusena, muudatusena aktivatsioonis, vegetatiivses safaris või nende kombinatsioon. Aistmine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Aistingud aktiviseerivad kogu psüühilist tegevust, aidates organismil adekvaatselt kohaneda muutustega ümbritsevas. Kui ärritajale intensiivsus kahaneb või kaob, siis inimene rahuneb kuni uinumiseni.
AISTINGUTE LIIGID JA ÜLDISED SEADUSPÄRASUSED
Tänapäeval on loendatud u 20 erinevat analüsaatorite süsteemi. Aistinguid saab liigitada erinevatel alustel. Valdavalt tehakse seda retseptorite järgi. Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoritega vahetus kontaktis või mitte, eristatakse: 1. kontaktset ja taktiilset, 2. distantset retseptsiooni. Nägemine, kuulmine , haistmine on distantsed, kompimine , maitsmine ja puudutusaistingud kontaktsed.
Mitte igasugune ärritus ei kutsu veel esile aistingut. S.t., et ärritajal peavad olema kindlad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks.
Tunnetusprotsesside (sh aistingud) eksperimnetaalse mõõtmisega tegeleb psühhofüüsika. Psühhofüüsika on eksperimentaalpsühholoogia valdkond , mis uurib psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid . Psühhofüüsika rajajaks loetakse saksa teadlast Gustav Theodor Fechnerit (1801-1887). Fechneri läbimurre tuli, kui ta avastas, et taju võib olla täpse muutuse objektiks, eeldades, et tajuelamuste magnituudimuutus kahe järjestikkuse stiimuli vahel, kus vahe on ainult vaevalt tajutav, on võrdne. Selle tulemusena sai ta luua skaala nende stiimulite mõõtmiseks. Tema järgi on absoluutne lävi punkt, kus stiimulit on võimalik esimesena tajuda ning eristuslävi on punkt kohe absoluutse tajuläve kohal, kus stiimuli muutust on võimalik tajuda. Peatselt hakkasid muud teadlased seda ideed testima ning veenduti, et see on tõene ainult teatud tingimuste all. Tema mõõtmisi segas ebajärjekindel nähtamatu sensoorse vea mõju. Seetõttu hakkas Fechner mõõtma sensoorse süsteemi eksimise suurust, et leida inimese, kui mõõtmisseadme, täpsus. Seda täpsust mõõtes sai järeldada, kas inimese sensoorse süsteemi ebatäpsus on konstantne kogu aja vältel. Selle idee testimiseks tegi ta eksperimente kahe objekti raskuste mõõtmisega ning vaadates, kuidas inimesed keskmisel otsustavad, millise objekti kaal on raskem. Ta testis seda erinevatel päevahetkedel, et avastada , kas sensoorne süsteem jääb konstantseks. Selle eksperimendi vältel tõstis ta assistent 24576 erineva kaaluga objekti. Fechner kujundas välja kolm meetodit, mis on tänapäevani kasutusel.
• Piiride meetod, millega sai mõõta absoluutseid lävesid. Stiimulit presenteeriti täpselt tajuüleselt ning vähendati kuni seda ei olnud enam märgata. Vähenevale katsele järgnes tavaliselt tõusev katse.
• Konstantsete stiimulite meetod, millega eri tugevusega stiimuleid presenteeriti juhuslikus järjestuses ning katseisik pidi otsustama kas ta tunneb vahet või mitte. Selle meetodiga sai eemaldada probleemi, kus katseisikud oskasid oodata läve piirkonda. Seda peetakse ühtlasi ka täpseimaks meetodiks .
• Seadistamise meetod, kus katseisik ise otseselt varieerib stiimuli intensiivsust, kuni see ilmub läviselt. Seda peetakse kõige vähem täpseks meetodiks.
Mida suurem on algväärtus, seda suurem peab olema erinevus, et see oleks märgatav
Kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis.
• Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhetes – mida madalam lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi. Minimaalset erinevust kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab veel (vaevumärgatava) erinevuse aistingius, nim. eristusläveks. Erinevuse tundlikkus on suhteline. Nägemine: ühe küünla leek pimedal selgel ööl ca 45 km kauguselt
• Kuulmine: kella tiksumine täelikus vaikuses ca 6 m kauguselt
• Haistmine: 1 tilk parfüümi 6-toalises korteris
• Puudutus: mesilase tiib, mis 1cm kauguselt kukutatud põsele
• Maitsmine: 1 teelusikatäis suhkrut 8 liitris vees
Seaduspärasusest tuleneb psühhofüüsika põhiseadus ehk ka sellele alusepanijate järgi Weber -Fechneri seadus, mis kõlab järgmiselt: kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis.
Seega Fechneri seaduse kohaselt on seos stiimuli ja aistingu tugevuse vahel logaritmiline:
S = k * log I
S - psühholoogiline suurus;
I - stiimuli tugevus;
k - konstant, mis sõltub Weberi fraktsiooni väärtusest
Erinevatel tajumodaalsustel on erinevad funktsioonid ja ülesanded.
Kontaktsed meeled: - somatosensoorne tundlikkus
(sh kinesteesia, puutetundlikkus , tasakaalumeel..)
- maitsmine
ja mittekontaktsed meeled:
- haistmine (osaliselt..)
- kuulmine
- nägemine
Iga meelesüsteemi töös eristatavad 3osa:
1) sensorid e retseptorid ; 2) aferentsed juhteteed;
3) KNS struktuurid ja seonduvad suuraju (sh ajukoore) osad.
Maitsmise puhul toimib laialdane sensoorne interaktsioon ja adaptatsioon.
Mõjutavad: lõhn, temperatuur, harjumuspärasus, suitsetamine , teised maitsed , vajadused (nälg!). Adaptsiooni bioloogiline mote on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritjate aistmise inteniivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis.
Adaptsioon võib olla kahesuunaline: positiivne ja negatiivne.
Aistingute vastastikune mõju ja seostatus ilmneb veel süntesteesianähtuses. Süntesteesia on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas. See on on seisukord , kus meeled on seotud nii, et inimene seostab värve helide või tähtedega.
Kontrast on olnud läbi aegade üks kompositsiooni kasutatavamaid
võtteid. Me võime peaaegu igale omadusele nimetada vastandomaduse, mis moodustavad kontrastseid paare – suur ja väike, hele ja tume, külm ja soe, rahulik ja rahutu jne. Kontrasti kasutamine toob selgemini esile kompositsiooni erinevad elemendid. Kontrastinähtus pole juhuslik. Tema abil võimenduvad tajupildis just esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunnused – served, kontuurid, tervikobjektid vastandina juhuslike elementide konglomeraadile. Tajuva organismi oluliseks omaduseks on kontrastitundlikkus. Ere valgus võib põhjustada illusiooni toimuva lähedusest. Inimese värvitundlikkus sõltub valgustatusest. Esineb inimesi, kellel värvusnägemist tagavate repseptorite (kolvikeste) süsteem töötab nõrgalt või mittetasakaalustatult, mistõttu nad eristavad värvusi halvasti. Selle seaduspärasuse avastas inglise füüsik Dalton ning seda nähtust nim tem anime järgi daltonismiks. Nähtust, kus inimene ei näe hämaras nim kanapimeduseks.
Aistingute seaduspärasuse tundmine aitab kaasa (väär)toimingute ja inimeste poolt antud kirjelduste hindamisele ja mõistmisele ning vastavate tagamaade selgitamisele.
Taju üldmõiste
Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest, mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Hetkel oluline stiimul muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks.
Taju on järelduslik, loov, produktiivne , konstruktiivne protsess. Subjekti psüühikas toimub (sh alateadlikult) aktiivne mineviku jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega jne. Tajukujund üldistatakse kõnes.
Nagu aistingud, ei ole ka taju lihtne kopeerimisetaoline jäljendivõtmise protsess, vaid see on aktiivne pertseptiivne tegevus, mis väljendub tajuobjekti aktiivses tundmaõppimises ja tajumuse loomises.
Taju on reflektoorne ja kontekstitundlik protsess. Taju aluseks on, lisaks tingimatutele refleksidele, ka titngitud refleksid - ajutised närviseosed, mis tekivad paljude erinevate ärrituste süsteemipärasel mõjumisel retseptoreile. Neid nn kompleksärritajaid analüüsitakse ja sünteesitakse pidevalt kesknärvisüsteemis. Juhul kui analüsaatorile mõjub pidevalt mitte üks ärritaja, vaid mõjurite süsteem teatud järjestatud korrapäras, siis ei hakka vastusreaktsioon sõltuma enam üksikust ärritajast, vaid ärritajatevahelise seose iseloomust. Kui mingi üksikelement või objekt esitatakse kindlas kontekstis, sõltub selle taju konteksti tüübist.
Tajumise tulemust tähistame ja nimetame sõnadega.
Tajude liigid: nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis-, kompimis- ja liigutustaju.
Klassifitseerimise aluseks võib võtta ka tegelikkuse eksisteerimise vormid. Selle aluselt eristatakse näiteks ruumitaju, ajataju ja liikumistaju.
Liigitus võib lähtuda ka taju objektist.
Ka võib tajumine olla ühtaegu eesmärgipärane, ettekavatsetud, tahte osavõtul toimuv ning teadlikult organiseeritud. Seda tajumisvormi nimetatakse vaatluseks.
Taju omadused: mõtestatus, valivus (objekt-foon), konstantsus , apertseptiivsus ja ökoloogiline põhjendatus.
Mõtestatus tähendab tajutava teadlikustamist, mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse ja/või otstarbe mõistmisega. Kui tajul puudub mõtestatus, st inimesel puuduvad vastavad teadmised, kogemused, siis ta ei oska paigutada tajutavat talle tuttavate/teadaolevate kategooriate alla, ta ei oska tajutavat seletada ega seda oma tegevuses ära kasutada. Tajutav jääb fooniks ega eraldu sellest objektina.
Taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjutavate esemete/nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks, tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Valivus on tihedalt seotud tähelepanuga.
Taju konstantsus on esemete ja tajutavate sündmuste omaduste tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. Kui taju ei oleks konstantne, kohtuksime igal sammul tajumistingimuste muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kuid moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundma või oskamast kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime.
Taju sisu ja suunitlus sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest nim. apertseptsiooniks. Apertseptsiooni üks tegureid on sisendus , seda eriti laste puhul. Sisendus on võimeline tungima aperseptiivsete tegurite süsteem, seda muutma. Apertseptsioon annab tajule aktiivse suunatuse ja väljendab tajuja teatud suhet tajuvasse.
Taju ökoloogiline põhjendatus tähendab taju mõtestatuse, valivuse, konstantsuse ja apertseptiivsuse seoses nende olulise rolliga ümbritseva keskkonnaga kohanemisel ja otstarbeka käitumise tagamisel . Ökoloogiline põhjendatus eeldab ka seda, et tajusüsteem oleks võimeline kergesti ja õigesti ära tundma mitte üksnes objekte või üksiktunnuseid, vaid ka sündmusi.
Väärtaju – ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
Hallutsinatsioon – haigusliku seisundi korral tekkinud välisärrituseta taju
Inimese tajumine (Inimene kui sotsiaalse taju objekt)
Inimese tajumine on hinnanguline, sellest tulenevalt ka ebatäpsem.
Inimesetaju mehhanismid :
identifikatsioon – teise inimesega samastumine
refleksioon – teise inimese mõttemaailma sisseelamine
empaatia – teise tundemaailma sisseelamise
stereotüpiseerimine – teise inimese interpreteerimine levinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotisaalse grupi esindajast
aktsentueerimine – enda jaoks olulisi omadusi märgatakse teise inimes juures
oreooli( halo )efekt – kujunenud üldmulje mõju üksikomaduste tajumisel
esmamulje efekt– võib hakata mõjutama inimese tajumist tulevikus
projektsioon – enda negatiivsete omaduste tajumine teistel
Sotsiaalse stereotüübi all mõistetakse skemaatilist, standardset argiteadvuslikku kujutlust inimesest kui teatava sotsiaalse grupi või rolli esindajast.
Kõige rohkem tajutakse inimese välimuses füüsilisi tunnuseid ja see tendents vanuse kasvades suureneb.
Inimese taju sõltub oluliselt tajuja hetkeseisusndist.
Eriti oluline teema sotsiaalses tajus on nägude ja näoväljenduste äratundmine.
Üksikute tajuliikide erisusi
Ajataju aluseks on tsüklilisus looduses – päeva ja öö ning aastaaegade vaheldumine , rütmilisus organismis ja objektiivne järgnevus sündmustes.
Ruumi tajumise valdkond on oluline, kuna ruumis orienteerumine ,liikumine, ruumisuhete hindamine on selgelt praktilise kallakuga probleemid.
Liikumismulje tekkimise võimalusi on mitmeid, nii nagu tajutud liikumise tunnuseidki.
Liikumismulje tekib:

Objekti reaalsel liikumisel

Stroboskoopilisel esitlusel, kui kahe või enama objektiivselt liikumatu lühiajalise objekti järjestikune esitamin (nt. animatsioon )

Indutseeritud liikumine, kui tegelikult liikumatu objekti fooni tekib näiv objekti liikumine fooni liikumisele vastassuunas

Autokineetiline liikumine, kui näiteks pimedas ruumis hõõguvat ja tegelikult liikumatut sigaretiotsa jälgides tundub see liikuvat

Liikumise järelefekt
Vormitaju
Eriti oluliseks on kujutiste äratundmise probleem muutunud seoses päevast päeva tohutult kasvava infohulga töötlemise- liigitamise -tõlgendamise ülesandega.
Lühiajalisel esitusel jõuavad tajupilti vaid globaalsed vormitunnused.
Alkoholi mõju retseptiivsetele protsessidele
Küllalt levinud on arusaam, et mõõdukas joove psüühilist tegevust ei häiri või isegi ergutab seda. Toime on siin petlik – kerge alkoholiannus mõjub ajukoorele pidurdavalt, pärsib ajukoorest koorealustele keskustele suunatud pidurdusmehhanismi, mis on vajalik enesekontrolliks, tegelikkuse adekvaatseks tunnetamiseks ja selle häireteta regeerimiseks e. kohastumiseks. Eriti kannatavad aja ja ruumi tajumise mehhanismid ning sotsiaalsete signaalide tõlgendamise kriitilisus.

TEEMA 8- MÄLU

Mälu mõistest

Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises (mälust taastamises või „ammutamises“).

Mälu neurofüsioloogilised alused

Desoksüribonukleiinhapet (DNA) peetakse geneetilise ja päritava mälu kandjaks , ribonukleiinhapet (RNA) aga ontogeneetilise, elu jooksul kujuneva individuaalse mälu üheks kandjaks. Värskelt tekkinud närvierutus ei fikseeru kohe, vaid selleks kulub teatud konsolideerumisaeg, mis on tavaliselt 10-15 min. Kui konsolidatsiooni perioodil aju talitust häirida, siis efektiivset mälujälge ei teki.
Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks ärritusele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist.
Mälu neuroanatoomilised alused on väga mitmekesised , hõlmates peaaegu kõiki aju struktuure. Tähtsamate hulgas ajukoor (ajukoore suured poolkerad oma mitmesuguste funktsionaalsete keskustega), mammillaarkeha ja hipokampust.

Mälunähtuste klassifikatsioon ja lühiiseloomustus

Mälunähtusi klassifitseeritakse mäluprotsessideks ja mäluliikideks.

Mäluprotsessid

Meeldejätmine

Meeldejätmine e omandamine on mäluprotsess, kus tegevuses saadud uus info kinnistatakse varem omandatud seostamise teel. Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid . Assotsiatsionism on lähenemisviis, kus püütakse psüühilise nähtusi seletada nende mehhanistliku seostamise abil.
Assotsiatiivne eksperiment on Carl Gustav Jungi poolt pakutud projektiivtesti vorm isiksuse varjatud afektiivsete komplekside väljaselgitamiseks.
Omandamine kui individualiseeritud protsess sõltub paljudest teguritest:

Psüühilise aktiveerituse suunatus omandamisele. Omandamist soodustavaks teguriks on vajadus omandamiseks. Tahte osavõtu alusel eristatakse tahtelist ja tahtmatut omandamist. ; Omandamissoodsalt toimib omandatava materjali või omandamisprotsessi emtosionaalne köitvus. Omandamisele mõjub ka üldine aktivatsiooniaste (virgus, huvi, erutus ,magamatus, alkohol , huvipuudus jne)

Kordamiste arv ja omandamise metoodika. Omandamist hõlbustavaks on mnemoonika ehk mnemotehnika . See on mitmesuguste mehhaaniliste ja vaimsete abivõtete süsteem, mis hõlbustab meeldejätmist ja võimaldab suurendada mälu mahtu, kestust ja täpsust, kasutades ära lisaassotsiatsioone,materjali oskuslikku rühmitamist jms.

Materjali hulk ja iseloom. Täiesti uue või omavahel mõtteliselt seostamata materjali omandamisvõime iseloomustamiseks kasutatakse „vahetu mälu mahu“ mõistet. Vahetu mälu tüüpilist mahtu määratletakse sageli nn. „maagilise arvuga“ (George Miller), mis näitab infoühikute hulka, mida inimesed on võimelised vahetus mälus säilitama. Psühholoogiliseks infosisaldusühikuks ei ole mitte bitt vaid komp ehk känk. Ühe komba infosisaldus võib varieeruda; tähtis on see, et isiku jaoks on tegemist ühe mõtestatud tervikuga (sõna , sümbol, lühend, tuttava tänava vaade pildil jne).

Omandamisvõime sõltumine elueast. Mälu on bioloogilise võimekuse tipul 25. ja 30.eluaasta vahel. Hiljem algab üldvõimekuse langus.

Säilitamine

Selles valdkonas on teinud põhjapanevaid uurimusi Endel Tulving (eestlane, kes saavutas ülemaailmse tuntuse Toronto ülikooli professorina).
Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess. Mälust tõrjutakse välja ka ebameeldiv, isiksust kahjustav ja traumeeriv, et psüühikale puhkust anda ja mitte seda lõhestada, pingestada (repressiooninähtus). Mälu on aktiivne mõtestatud organisatsioon . Uut infot ei säilitata eraldi, vaid ta ühineb, absorbeerub vanaga – organiseeritud skeem.

Info redutseerib (lüheneb, lihtsustub);
Info muutub isikupärasemaks, tekivad isikupärased moonutused või varjundid; mälumaterjaliga liitub subjektiivne hoiak, suhtumised muundavad neutraalse isiklikuks;
Info transformeerub; tekivad lüngad ja vahelejätud;
Liiga individuaalne ja konkreetne, „mittepõhimõtteline“ võib ununeda (nt pärisnimed); detailid taanduvad;
Ilmuvad uued teemad, mida algselt ei olnud; see toimub vastavalt ootustele, hoiakutele, kogemuslikule tõenäosusele;
Subjekti ootustega sobimatu, tema jaoks mitteloogiline info uueneb;
Ilmneb ratsionalisatsioon – lisandub info, mis aitaks seletada ebaselget või vastuolulist mäletatavas;
Domineeriva(te) teema(de) teke; osa teemasid muutuvad valdavaks, teiste elemendid lisanduva sinna juurde ja ununevad.

Hästi säilib mälus see materjal, mida on pidevalt vaja kasutada tegevuses. Unustamist põhjustab negatiivne induktsioon. Selle kutsuvad esile intensiivsed kõrvalärritajad omandamise ajal. Kaheks tähtsaks unustamise mehhanismiks on retroaktiivne interferents ja proaktiivne pidurdus. Esimene tähendab eelneva info unustamist uue info vastuvõtmise mõjul. Teine mõiste osutab vastupidisele protsessile – eelneva info häirivale mõjule uue info omandamisel.
Unustamine on eriti intensiivne esimese tunni vältel peale omandamist. (Hermann Ebbinghausi mehhaaniliselt omandatu unustamise kiiruse kõver – unustamiskõver)

Reprodutseerimine

Reprodutseerimine on mälus säilinu taastamine ja/või kasutamine tegevuses; mälust „ammutamine“. Vahetu materjali iseendale reprodutseeritakse tavaliselt kujutlusena kas helidest, värvidest, esemeist , olendeist , situatsioonidest vms. Üldistatud tunnetusprotsessi materjal reprodutseeritakse tavaliselt sõnaliselt või abstraktsete kujunditena.
Reprodutseerimise liikideks on:

Äratundmine on valdavalt passiivne mitteteadvuslik protsess, mis teadvustab tagajärjena – tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena.
Meenumisel aktualiseerub materjal kergesti, ilma erilise pingutuseta, nagu iseenesest hetke situatsiooni või tegevuse ajel .
Meenutamise põhisisuks on teadlik materjali väljatoomine püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu.

Reprodutseerimisraskusi võib suurendada liialt pinguldatud soov vajalik meelde tuletada. Efektiivsus sõltub oluliselt omandamise järjekorrast. (Rea esimesed ja viimased sõnad säilivad vaatamata rea pikkusele paremini: „hiljutisuse efekt“). Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes varasema omandamise tingimustega või mitte.
Reminstsentsi nähtus – Teatava aja möödumisel omandamisest on reprodutseerimine täielikum ja täpsem, kui kohe peale omandamist (toimub kristalliseerumine , selginemine – haripunkt 12.14 h. pärast omandamist)
Tavaliselt on äratundmine tunduvalt efektiivsem kui meenutamine .
Hüpermneesia – passiivse mäletamise kõrge tase, esineb just visuaalse materjali puhul.

Mälu liigid

Domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel

Liigitatakse mälu:

Motoorseks ehk liikumismälu (isel. mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea salvestamine tegevuses)
Emotsionaalseks (inimene mäletab hästi oma tundmuste vahendusel)
Kujundiliseks (rajaneb sageli heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi, harmoonia jmt salvestamisvõimes ja reprodutseerimises)
Sõnalis- loogiliseks (spetsiifiline inimesele, kuna teised mäluliigid oma madalamates vormides võivad esineda ka loomadel; selle mäluliigi sisuks on keele vahendusel antud mõtted)

Ajatunnuse e materjali mälus säilitamise kestuse alusel

Sensoorset (ülilühiajalist) mälu ;funktsiooniks on väga lühikese ajalõigu( tavaliselt vähem kui 1 sekund) vältel säilitada tundeorganeist saabuva info töötlemistulemusi; stiimuli liigist sõltuvalt eristatakse vastavalt ikoonilist sensoorset mälu (nägemises) , kajalist sensoorset mälu(kuulmises) jne;
Lühimälu on mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info opratiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna.
Püsimälus talletatakse materjal, millel on n-ö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsimälus väga pikka aega. Üheks teadmiste organisatsioonivormiks on materjalikorrastus semantilise hierarhia põhimõttel, kus mõisted on seatud eri tasemete vahelistesse suhetesse (liik, sugu). Teiseks org. Vormiks on üksikute mõistete ja kategooriate liitmine ühe, põhilise ümber

Püsimälu struktuur:

mõistega seostub rida omadusi ja eeldusi
mõistete ja „ülemõisteliste“ intuitiivselt aimatavad tähendused on individuaalsed
mõisted võivad olla mitmemõttelised
mõisted, mis on sama tasandi liigimõisteteks, ei ole võrdse tüüpilisusega.
On oluline eristada protseduurimälu (aluseks meie vilumustele), semantilist mälu (sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe, keele „mõistmine“), episoodiline mälu (sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende vahel; episoodilises mälus on kogu aeg midagi aktiveeritud; muutub pidevalt, täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul konkreetse elu poolt püstitatud olukordades orienteeruda.)

Operatiivmälu (töömälu) põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande täitmiseks.

Töömälu osised :
- ruumilis-visuaalne visanditahvel, milles talletatakse vahetu kujundiline info üldistatud kujul
- Hääldusringmälus oleva sõnalise teabe ülekordamiseks
- Tsentraalne täideviiv süsteem - suunatud tähelepanumehhanism, mille abil kontrollitakse infovoogude valikuid ja kulgu töömälus ja selle allsüsteemide vahel ning võetakse vastu otsuseid.

Tahteline ja mittetahteline mälu

Kõik mäluprotsessid ja enamik mälu liike kujutavad endast tahtelise ja mittetahtelise keerukat kombinatsiooni , kus üks võib teise ees vaid veidi domineerida.

Mälu liigitused taju liikide põhjal

Vastavalt sellele eristatakse nägemismälu, kuulmismälu, haistmismälu jne.

Mälu kui infotöötlus

Tänapäeval on juhtivaks metodoloogiliseks suunaks tunnetusprotsesside uurimisel informatsioonilis- küberneetiline suund. Mälu vaadeldakse kui funktsionaalsete blokkide ja/või moodulite süsteemi, milles tasemesisese ja tasemete vahel edastatakse ja kujundatakse erinevalt kodeeritud informatsiooni ja kus erinevaid tasemeid iseloomustavad erinevad info esindamise ja säilitamise moodused, erinevaid töötlusreegleid, erinevaid struktuurireegleid ja töötluse kindlaid ajalis-ruumilised piirangud.
Plokkskeem 1 - Sensoorse mälu info ümberkodeerimine verbaalsesse ja visuaalsesse lühimällu. Nende tasemete andmetele toetudes formeeruvad vastusreaktsioonid.
Plokkskeem 2 – Info sisestatakse algul esmasesse mällu, kus ta püsib suhteliselt kaua tänu kordamisele. Edasi sisestatakse info teisesesse mällu, kus ta võib säilida väga kaua ka kordamata.
Joonis 3 – Info töötlemise ja kadude plokksüsteem. Info liigub sensoorsest registrist lühimällu, edasi püsimällu. Viimasest on ka tagasitee. Oluline on nn. kontrolliprotsesside blokk , millest sõltub skaneerimise järjekord, stiimuli analüüsi suund ja põhjalikkus, hoiaku toime omandamisele ja säilitamisele, ümberkodeerimine ühest mälust teise, uute kompade teadlik moodustamine, püsimälu otsingu alustamine ja lõpetamine, vastuse genereerimine mäluandmete baasil, tähelepanu suunamine ja jaotamine, otsuse vastuvõtt. Info kaod või moonutused on põhjustatud mitme taseme tööst.
Paralleelsed hajusjaotusprotsessid- Selles süsteemis sisalduvad moodulid, millest igaüks täidab kindlat ülesannet, milles töötlus toimub paralleelselt ja kus süsteem on võimeline kujundama uusi seoseid nii sisendi ja väljundi kui ka ühikute vahel, omades seega õppimisvõimet.
Selliseid mälu mudeleid teostatakse arvutil ja nende abil modelleeritakse inimese ja loomade mäluprotsesse.

Praiming

Praimingunähtuste ehk olulisim sõnum peitub tõsiasjas, et inimene on võimeline omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka sellise eelteadvuslik teave, mille olemasolust ja toimemehhanismist me ise ei pruugi olla teadlikud.

Anomaalsed mälunähtused

Vaegmälu all mõistetakse mälufunktsioonide üldist nõrgenemist, mis valdavalt avaldub uue materjali omandamisvõime halvenemises ning ka varem omandatud materjali kasutamise käepärasuse vähenemises.
Alzheimeri tõve korral, kui aju närvivõrgustik on degenereerunud, ei suuda inimene ära tunda isegi oma lähedasi tuttavaid ning elab vaimses mõttes ülikitsas, pidevalt abi eeldavas vaimses „tunnelis“.
Eideetilise mälu e eidetismi all mõistetakse mõnedel inimestel esinevat võimet erakordselt elavalt ja detailselt taaselustada varemtajutud stseene ja esemeid. Neil on nagu kuju või pilt silme ees, mida nad reporodutseerimisel kirjeldavad. Eidetisminähtus seondub sageli sünteesianähtusega, kus mingi ärritaja, mõjudes ühele tundeorganile, tekitab aistingu ka teises modaalsuses (värvuskuulmine).
Mälulünk e amneesia on ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises ahelas. Amneesia tavaliseks tekkepõhjuseks on mingi lokaalne ajukahjustus või üldine funktsioonihäire. Amneesiaga võib kaetud olla haiguse eelne ajalõik ja ka kahjustuse järgne sündmustik. Amneesial on hulk alaliike. Sagedamini on joobemälulünk, kus tugevas joobes olnud isiku mälus on katkemisi, kuigi inimene ise oli selle või teise episoodi ajal kontaktne, et toimus ärritajate vastuvõtt ja töötlemine. Amneesia on afektiseisundi üheks võimalikuks tunnuseks. Teda esineb ka hüpnoosijärgses seisundis.

Mälu individuaalsed erisused ja hetkeomadused

Individuaalsed erisused ja hetkeomadused avalduvad nii selles, kuidas erinevad inimesed omandavad, säilitavad ja reprodutseerivad infot kui ka selles mida keegi mäletab.
Individuaalsuskarakteristikuteks peetakse eelkõige mälu mahtu, täpsus, mobilisatsioonivalmidust, kindlust reprodutseerimistäpsuses.
Mälu mahtu iseloomustab mälu infosisaldus kompades. Mälu täpsus e moondumiskindlus on iseloomustatav kahes plaanis- kuivõrd täpselt suudab keegi edastada 1) omandatud välist kuju, vormi, olekut või 2) selle sisu, mõtet, üldistust. Mälu mobilisatsioonivalmidus on võime leida mälust vajalikul hetkel vajalik materjal. Mobilisatsioonivalmidus sõltub emotsionaalsest tasakaalust, mõtlemisomadustest, verbaalsest võimest. Ta on arendatav mälumaterjali kasutamisega erinevates suhtlemissituatsioonides. Kindlus reprodutseerimistäpsuses on siseveendumus mälus säilinu õiges esitamisest. Sõltub inimese tähelepanelikkusest, sisendatavusest, enesekindlusest, omandamise eesmärgist jmt teguritest

Pealtnägijate/tunnnistajate ütlused ja mälupsühhooogia

On teada, et tugeva stressi tingimustes (kannatanu/ohvri rollis) iseloomustab inimest vähenenud võime tajuda ja mäletada sündmuste detaile.

On teada, et nii mehed kui naised pealtnägija rollis mäletavad ilma vägivallata kuriteo üksikasju paremini kui vägivalda sisaldava kuriteo üksikasju.

On teada, et ohvri tähelepanu on relvaga sooritatud kuriteo korral koondunud eelkõige relvale ja seetõttu häirub hilisem mälu kurjategija näo (jm) suhtes.

On teada, et enda omast erinevasse rassi kuuluvat inimest on raskem mälus õigesti taastada kui samast rassist inimest.

On teada, et suunavad küsimused võivad mõjustada tunnistajate ütlusi.
Ei ole seost arvamuste oma mälu headusest ja nägudemälu tegeliku efektiivsuse vahel.
TEEMA 9 KUJUTLUS JA FANTAASIA TEEMA 10- MÕTLEMINE
TEEMA 11- KEEL JA KÕNE
Keel - intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel . Keel on hierarhilinr süsteem, mille analüüsimisel piiritletakse erinevad elemendid ja tasemed . Kaheks peamiseks baaselemendiks on 1) sümbolid 2) reeglite kogum nende sümbolite kombineerimiseks ja süsteemseks kasutamiseks ( grammatika)
Kõne- keele suuline kasutamine
Semantika-tunnuslik, tähenduslik
Vahendatud tunnetus- keel loob võimaluse tegelikkuse vahendatud tunnetamiseks ja kirjeldamiseks.õmbritseva tegelikkuse psüühiliseks representeerimiseks,sellesst mõtlemiseks näiteks ei peaeset v situatsiooni vahetult nägema,vaid piisab sõnast ( märgist)selle eseme v situatsiooni kohta. Nii saab tegelikkust tunnetada eemalolevalt.
Mõiste -Keele kaudu toimub tegelikkuse mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine. Tegelikkuse esemete, protsesside,seisundite jne.kohta on olemaskindelmärk ( signaal ) sõna.et kasutajad üksteist mõistaksid ,on igal märgil (sõnal)ja nende ühenditel kindel tähendus.
Foneem -ühisosa ,mida konkreetsed kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujundi puhul
Morfeem- foneemide kombinatsioon, mis on väikseim tähendust omav keeleühik Näiteks saab samadest foneemidest moodustada erinevaid sõnu: muna-anum
Pindmine struktuur-konkreetne kuuldavate ja loetavate sõnade jada, mis on kõrvalseisjale otseselt tajutav
Süvastruktuur- abstraktne tunnuslike elementide suhete representatsioon, mille aluseks on pindmise struktuuri genereerimine.Enne , kui luuakse fraas, on tarvis selle fraasi idees tunnetussüsteemis. Süvastruktuuri ja pindmise struktuuri eriatamise vajadusele viitab see, et ühte aj sama lauset annab mitmel moel tõlgendada;inimene võib tahta samade sõnaderea abil väljendada erinevaid asju.
Sapiri -Whorfi hüpotees- lingvistiline relatiivsuse idee: iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu. Seega peaks eri keelte kandjatel keelevarieeruvuse piires olema erinev psühholoogia.. Nt vene keeles on sõna „vaenlane“ üheks sünonüümiks“ nedrug“ ( mittesõber) , paljudes keeltes aga on sõbraks mitteolemine neutraalse väärtusega, mitte negatsiivse konnotatsiooniga sündmus. Teisalt aga tundub ilmne, et omavahel leiavad kergemini ühise keele erinevatest keeleareaalidest pärit samasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvad sama eriaala esindajad ( tegevusala, huvid, vilumused jms on sarnased keelte erinevusele vaatamata) kui sama keelt rääkivad, aga sotsiaalselt kuuluvuselt ja ametialalt erinevad inimesed.
Erikeel- Sõnavara ja tähenduste süsteem, mis on tulenevalt spetsiifikast ainuomane teatud inimtegevuse valdkonnale ( arst, arvutispetsilist, konstruktor). Erikeeleks nimetatakse argood (eri-vüi salakeel ) või slängi(kõnekeelsed ekspressiivsedelemendis keeles) ja see on omane ka kuritegelikule subkultuurile.
Keele ökonoomia-Keele kasutust iseloomustab ökonoomiaprintsiip. Mida sagedamini kasuttatav on sõna, seda lühemaks ta aja jooksul on muutunud. Nt. Automobiil= auto, televiisor = teler.Sõna lühidus aitab lisaks muule sisekõnes infot töödelda ökonoomsemalt ja väiksemate kadudega.
Kõne mehhanismid
Selle regulatsioon toimub kolme erinevad infotöötluskanali koostoimes:

Kõneliigutuste regulatsioon
Kuulmisanalüsaator
Nägemisanalüsaator

Hääle tekkimiseks on vaja:

Suunatud õhuvoolu häälepaelte vibratsiooni esilekutsumiseks

Heli vibraatorit

Resonaatoreid vajaliku tämbri kujundamiseks.
Kõne vastuvõtul 1) analüüsitakse/sünteesitakse helikujund; 2) analüüsitakse/sünteesitakse signaali tähendus.
Kõne liigid:
*sisemine- kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/ situatsioonide kujutlemine. Ta on ebakorrapärane, hüplev, telegrammistiilis, kus teadvustatud osad vahelduvad teadvustamata lõikudega. Sisekõne on suunatud subjektile endale, on nn.autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis. Sisekõne on töömälu üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise psüühiliseks vahendiks
*välimine-
Suuline- on signaali edastamine hääle abil ja võetakse vasti kõrva kaudu. Oluline, et vestlejad oleks ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse dialoogis žeste, miimikat , intonatsiooni.uhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on kirjaliku kõnega võrreldes palju lühem, sõnavaralt erinev, grammatiliselt vähem korrektne .
Kirjalik- on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagaside ning situatsuioonikontekst puuduvad. Oma mõtete napp , selge, arusaadav väljendamine pole kirjalikus kõnes sugugi lihtne.
afektiivne- impulsiivne , situatsiooniline, suhtumist väljendav reaktsioon ( ah, oot-oot, ai-ai...). Temas kajastuvad emotsioonid , ta ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav
dialoog - kahekõne
monoloog - ainukõne ehk ühekõne
Kõne funktsioonid:
Suhtlemiseks: 1) kommunikatsioon
2) ekspressioon
Mõtlemiseks: 1) signalisatsioon
2) üldistamine
Assotsiatiivne eksperiment-idee lähtub sellest, et iga sõna kutsub esile teatud asssotsiatsiooni, mida saab väljendada teise sõnaga ( nt puu-lehed; naelad- haamer )Tähendust omab antud kontekstis nii assotsiatsiooni tekkimise kiirus ( viivis e.latents) kui ka seda väljendava sõna valik.
Eksperimentseisneb selles, et kahtlustatavale ( nt. mõrvarile)esitatakse järjest sõnu, millele ta peab vastama kohe esimesena pähetuleva sõnaga.Vastureaktsiooniaeg mõõdetakse täpselt. Alustatakse indiferentsetest sõnadest, mille puhul inimesel pole põhjust varjata v ärevust tunda ning nii leitakse fooniandmed- keskmised viivisajad.Sejärel liigutakse emotsinaalsemate sõnade juurde ( abikaasa, elu, haamer) , siis teo toime pannud inimene kontrollimatult ärritub ja pikendab v lühendab assotsiatsiooni tekkimise aega. Oskuseliku ekspwerimendi ettevalmistamisel võivad saada vastuse ka asjaolud , mis on teada ainult süüdlasele. Valetamist sellega ei saa kontrollida.
Afaasia - osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneeluindi puudest . Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustustega. Motoorneafaasia ja sensoorne afaasia e. kõne produktsiooni ja kõne mõistmisehäired
Broca piirkond- Vasakul poolkera otsmikusagaras on Broca piirkond, mis vastutab keelt moodustavate lihaste liikumise eest (suu, huulte , kõri lihased). Broca piirkonna kahjustus toob kaasa motoorse afaasia, see tähendab, et inimene saab aru keelest, aga ta ei suuda sisuliselt ja arusaadavalt kõneleda.
Wernicke piirkond- vasaku poolkera koores , mis on tsentraalvao suhtes tagapool, lähemal kuklasagarale. Tegemist on assotsiatsioonikorteksi piirkonnaga, mis saab impulsse esmastelt nägemis-ja kuulmispiirkondadelt nind mis osaleb nii kuuldava kui ka kirjaliku kõne mõistmises ja mõistetava kõne loomises.
Kõne mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, žestid, kehaasend , inimese seisundi anatoomsed signaalid (punastamine, higistamine , kahvatamine), pilkkontakt , ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm
Kõne paraverbaalsed tunnused:

Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused.

Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik.

Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal.

Kõne tempo. Lihtsaim mõõt- ühe ajaühiku kohta tulev sõnade arv.

Pauside iseloom, pikkus ja jaotus.

Loogiline korrastus. Loogikareeglitest kinnipidamine, mis ilmneb eriti kirjaliku kõne juures.

Foneetilise reduktsiooni aste. See on sõnaosade , lõppude “söömine”, “allaneelamine”.

Grammatilis- semantilised tunnused

Pauside täitmine (praktiliselt kontrollimatu kõnetegevuse komponent ) Nt “eee”, parasiitsõnad.

Sõnade ja kontsruktsioonide valik avaldub slängis, ilukõnesuse elementides, argoos.

Väljenduslikkus ja väljendusrikkus. (püüe ületada kõne laemdust, üheplaanilisust) nt “valge” muutub “valgusküllaseks”

Kõne õigus, kõnekultuur. See on keelereeglitest kinnipidamine, õigekeelsus.

Kõne kategoriaalsed tunnused.

Vanuselised tunnused. Erinevad põlvkonnad kasutavad erinevaid sõnu ja väljendeid.

Sotsiaalsed tunnused. Kõne kajastab kõneleja sotsiaalset kuuluvust (elukutset, haridustaset, kultuuritaset) Need ilmnevad kõne teemas, sõnavalikus, -leidlikkuses, võõrsõnade tundmises

Territoriaalsed tunnused
TEEMA 12- TAHE
1. Tahe - on teadlik eneseregulatsioon ,mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus.Tahe on inimesele lisam otivatsiooni allikas.
2. Voluntarism - Voluntarismi õpetustes absoluteeritakse tahet ja püütakse teda seada psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeeniks ning vastavalt saadakse, et kõik ülejäänud psüühilised protsessid on määratud tahtest.
3. Eneseregulatsioon- impulsiivne, tahteline- Impulsiivsel käitumisel „käivitub“ inimene esmasest ajendist (vajadusest) ,järgib motiivi või situatsiooni nõudeid ,analüüsimata lähemalt impulsi tähendust,väärtust või õigsust ning impulsile järgneva tegevuse tagajärgi.Impulsiivne käitumine on oma allikailt alateadlik ning sellelaadne on suurem osa inimese käitum isest (kuigi ta ei ole inimesele tüüpiline).
Tüüpiliselt inimlik käitumine on tahteline käitumine.Tahtelises käitumises, mis on valdavalt teadvustatud, kujutakse enam-vähem selgelt ette tegevuse eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke tingimusi ja teid.Tahtlikult/teadlikult kujundatakse mingi tegevuse lõppeesmärk ning sinna jõudmise põhiline stateegia ja taktika .Lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikud üksitaktiktid aga (üksikliigitused,sõnade valik, kõnelemise kiirus, kehahoiak, puudutused jpm) on suuresti automaatsed, impulsiivsed, toetuvad kogemustele , vilumustele, automatismidele,stereotüüpidele,harjumustele.
4. Tahte funktsioonid-

Pidurdab, konteollib ja suunab mujale tegevust, mis ei vasta inimese aktuaalsetele eesmärkidele, püüdlustele, hetkevajadustele,olukorra nõudmistele.Mittevajalikud impulsid surutakse maha või ajatakse nende realiseerimine .
Aktiveerib, ergutab ja ssuunab tegevust vajalikele ja olulistele eesmärkidele, hoiab tegevust koos.

5. Tahteakt- Tahteakti põhimomendid on:Vajadus-Vajaduse tunnetamine.Motiivide võitlus.Motivatsioone teke-Soovimine-Eesmärgi ja vahendite valik-Otsustamine-Tegutsemine.
6. Abuulia - (kr k kõhklevus) on üldjuhul aju patoloogia pinnal kujunenud tahtenõrkus, tegevuse motivatsiooni puudumine, kuigi inimene ise võib mõista tegevuse vajalikkust .
7. Apraksia- (kr k- tegevusetus ) on peaaju koore kahjustuste tagajärjel tekkinud oskamatus sooritada varem õpitud sihipäraseid liigutusi(näiteks tuletikku süüdata),kuigi lihasehalvastust ega koordinatsioonihäired ei ole.
8. Kontrollikese - internaal, eksternaal -
Internaal-inimesed kes enda arvates ise otsustavad oma elukäigu üle ja vastutavad selle eest.
Eksternaal-kes tunnevad , et nende aktiivsust kontrollivad välised jõud.
Välise kontrollikeskmega inimesed on oma elu teadlikiul/tahtlikul korraldamisel üldiselt nõrgemad kui seesmise kontrollikeskmega inimesed.Internaalidel on kalduvus ka teisi inimesi enda mõõdupuuga mõõta ja pidada inimest ennast kõiges vastutavaks, eksternaalid seevastu on aga fatalistliku elukäsitluse pooldajad.
TEEMA 13- TUNDMUSED JA EMOTSIOONID
TEEMA 14- TÄHELEPANU JA TÄHELEPANELIKKUS
Kui juttu on selektsioonist infotöötluses, siis tähistab see tähelepanu kui protsessi aspekti. Kui aga räägime sellest, et tähelepanu korral on subjekt ärkvel, virge ning tema psüühika on aktiveeritud, löögivalmis, siis tähistab see tähelepanu kui seisundi aspekti.
Orienteerumisrefleks - on inimese ja looma keeruline reaktsioon stiimuli uudsusele ja/või ootamatustele ning uuele olukorrale üldse (nt ka harjumuspärase ootamatule puudumisele). Bioloogilises mõttes tagab orienteerumisrefleks ärritaja vastuvõtuks parimad tingimused ning on tahtmatu tähelepanu aluseks. Orienteerumisrefleksi puhul katkeb käimasolev tegevus, suureneb tundlikkus, luuakse valmidus otstarbekaks reaktsiooniks. Selleks võib olla põgenemine, enesekaitse või lihtsalt signaali mõistmine.
Tähelepanuliigid:
tahtmatu- geneetiliselt vanim ning lihtsaim tähelepanu alaliik . See on passiivne, sõltub ärritajate eripärast (näiteks intensiivsus või seos isiksuse hetkel valdava vajadusega jne) ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest. Tahtmatu tähelepanu mehhanismiks on orienteerumisrefleks. Korduval sama ärritaja ilmnemisel või kestval muutumatul stimulatsioonil orienteerumisrefleks nõrgeneb ning tahtmatu tähelepanu kustub .
tahteline- kui tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevus, on selle teenistuses ning eeldab tahtepingutust. Tähelepanu on seotud seesmiste, tegevuse eesmärkide suhtes adekvaatsete põhjustega (huvi, teadlik püüd raskuste kiuste hea tulemus saada, teadvustatud ülesanne jne). Tahteline tähelepanu on aktiivne, keerulise struktuuriga, vahendatud iseloomuga ( st kõnelis-sõnaline ning juhitud omandatud teadmistele - vilumustele toetuva tegelikkuse mudeli poolt).
tahtelisjärgne- säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale , kuid tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus on ise muutunud ennast motiveerivaks, huvitavaks, isekulgevaks ( mis lõpeb vaid eesmärgi saavutamisel või organismi ressursside kurnamisel).
sensoorne- sellesse mällu salvestatakse informatsioon automaatselt ning ühe sekundi jooksul sorteeritakse ning kodeeritakse see salvestuse jaoks. Ununemine algab kohe pärast info vastuvõtmist. Teave kantakse sensoorsest mälust primaarsesse kas siis sõnaliselt või mittesõnaliselt kodeerituna. Viimase kohta pole seni kuigi palju andmeid , kuid iseloomulik on see vaid lastele, kes veel rääkida ei oska.
ideaalne - subjektiivne kujutluste/mõtete sfäär
motoorne - toimingute, tegevuste salvestamine tegevustes
fokaalne (fokuseeritud) - vaimsete infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid, mõistes nende tähendust ja funktsiooni. Fokaalne tähelepanu suudab igal ajahetkel haarata ühe psüühilise tegevuse objekti, on tahtelise tähelepanu juhtida, on seotud töömälus valdava teabega - ühesõnaga: fokaalne tähelepanu on piiratud mahuga aktiivne teadvuse kese, mida järjestikku suunatakse erinevatele objektidele.
eeltähelepanu- infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tähelepanu tarvis: sensoorsetest elementidest ja tunnustest saavad terviklikud tajuobjektid, mille hulgast fokaalne tähelepanu valib järgnevalt järjestikku välja vajalikud. Eeltähelepanu töötab paralleelselt ja üheaegselt kõikide tunnuste osas, ei ole tähenduste tasemel teadvustatud, eristab figuurid , on rohkem seotud tahtmatu tähelepanu mehhanismidega.
filtreerimine - Näide: ainus tume heledate hulgas, ainus ümar kandiliste hulgas. Sellisele üksiktunnusele toetuvat eeltähelepanulist objekti valikut nimetatakse ka filtreerimiseks.
"väljahüppamine" - leiab eelkõige aset nendes tingimustes, kus eesmärgiobjekt erineb teistest objektidest ühe selgesti eristatava tunnuse poolest. Näiteks punane katus roheliste hulgast, vasakule kaldu joon vertikaalsete hulgast.
paralleelne töötlus - Eeltähelepanu käigus töötleb tajusüsteem paralleelsetes infovoogudes edastatud sensoorseid tunnuseid ning integreerib need tervikobjektideks.
järjestikune töötlus - e seriaalne
Tähelepanu omadused :
valivus - Valivus on seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, mis on seotud teadusliku eesmärgiga, vaatamata isegi häiriva või segava info olemasolule. Valivus on mürast (foonist) signaali (objekti) väljafiltreerimise ja kasutamise võime.
maht - tähelepanu mahu määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk.
püsivus - püsivust mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on tarvis tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
jaotuvus - mõõdame olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem tegevust eeldusel , et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti vahelduva täitmise teel ( näiteks auto juhtimine ja samaaegne vestlus kaassõitjaga).
ümberlülitavatuse (-tutvus) - uurimisel on mitmesuguseid signaale või kanaleid rohkem kui üks ning isik peab lülituma üh(ted)elt teis(t)ele. Tulemusi fikseeritakse vastusajana või õigete vastuste suhtarvuna sõltuvalt signaalide rohkusest, eripärast, inimese seisundist, tähelepanu suunatusest, nõutavate signaalitüüpide või - kanalite arvust.
kõikuvus - ehk fluktuatsioon väljendub tähelepanu selguse ja reageerimisvõime perioodilises tugevnemises-nõrgenemises ( kuulake näiteks eemalt ruumist pikema aja jooksul kostvaid metronoomiplõksatusi - selgus kord kasvab, kord kahaneb). Selle nähtuse puhul on siiski väga raske eristada tähelepanumehhanismide seisundi kõikumisi sensoorse tundlikkuse kõikumisest.
konsentratsioon - ehk keskendumine (vastandiks hajuvus ) väljendab valivuse sügavust, seda, kuivõrd foonisignaalid on teadvusest välja tõrjutud ja kuivõrd, vastupidi, olulised tähelepanu fookuses olevad signaalid või mõtted teadvuses domineerivad, laskmata kõrvalisel teadvusesse tungida .
Tähelepanu organisatsioon - selle all mõistame seda, kuidas eeltähelepanuprotsessid rühmitavad ja formeerivad ajas ja ruumis eri elementidest ja objektidest tervikkooslusi ja -struktuure.
Esmasuse printsiip - tähelepanu jaotumise korral on efektiivsem see info, kuhu tähelepanu lülitub esmajärjekorras. Seetõttu eristub suhtelisel paremini esimesena siseneja või kõneleja, otsimisel esimesena leitu.
Tähelepanu silmapilgutus - on nähtus, mis ilmneb juhul, kui teil on järjestikku ilmuvate objektide hulgast tarvis avastada kaks eesmärkobjekti. (Näiteks tähtede hulgast kaks numbrit). Kui eesmärgid ilmuvad väga lühikese või pikema ajavahemiku tagant, avastatakse nad mõlemad hästi, kui aga teine eesmärk järgneb esimesele 0,2-0,5 - sekundilise intervalliga, jääb see teine enamasti märkamata.
Refraktaarsus - tähendab reageerimisvõime alanemist vahetult eelmise reaktsiooni sooritamise järel. Teisisõnu, parimal tasemel reageerimiskiirus ei taastu enne, kui eelmisest reaktsioonist on möödunud pisut alla poole sekundi.
Ülerahvastusefekt - on nähtus, kus muidu hästi eristatav objekt muutub halvastieristatavaks juhul, kui ta esitatakse nägemisvälja keskkohast pisut eemal ning kui tema naabruses on teisi, segavaid objekte.
Filtriteooria - on moodsama aja teooria, milles kirjeldatakse tähelepanulise valiku mehhanismi, valikule alluvaid tunnuseid ning valmisprotsesside ajalisi ja füüsilisi parameetreid.
Kas tähelepanu valib oma objekti välja füüsilistele tunnustele toetudes (asukoht, valjus, värv, liikumine) ning ei suuda valikut teha tähenduste ja abstraktsete kognitiivse info põhjal või saab tähelepanu teha valikuid ka kognitiivse tähendusinfo abil? Esimene seisukoht tähendab nn sisendselektsiooni pooldamist, teine nn väljundselektsiooni pooldamist.
Tähelepanu tüübid - 1. Avara väljasuunatud tähelepanuga tüüp. Tema eeliseks on arenenud võime märgata ümbruses toimuvat, näha väliskeskkonnas paljut korraga, olla sellele avatud. Sellisel tüübil on kerge vastata küsimustele, nagu - millal on ohutu ületada tänavat, kes kambast põhjustas kakluse, kas õues mängivate lastega on ikka kõik korras jms.
2. Avara sissesuunatud tähelepanuga tüüp. Siin on eelisteks avatus suurema hulga informatsiooni vastuvõtule ja sisemisele töötlemisele (võrdlemisele, klassifitseerimisele, üldistamisele, kujutlemisele jne). Selle tüübi esindaja saab hästi hakkama selliste elu poolt tema ette seatud ülesannetega, kus on tarvis koguda ja võrrelda fakte, teha nende alusel turuanalüütik on ametite näited, mis iseloomustavad sellist tüüpi.
3. Kitsa väljasuunatud tähelepanuga tüüp. Eelisteks on võime pädevalt reageerida keskkonnast tulenevatele väljakutsetele, tegutseda ühes kindlas sihis, valivalt reageerida välistele objektidele ja sündmustele ja neid mõjutada. Ülesanded, mida sellise tähelepanumalli alusel edukalt lahendada saab, on näiteks kiviga laterna tabamine, söögikeetmine, kudumine , radariekraani jälgimine eesmärgiga avastada tähtis signaal.
4. Kitsa sissesuunatud tähelepanuga tüüp. Tema jaoks ei ole raske mõttes lahendada probleeme, kui info on olemas; kerge on samm- sammult areneva mõttearenduse ülesehitamine. Tegevused, mis siia sobivad, on näiteks koduse eelarve kontrollimine, kirja kirjutamine jms.
Vaikne uni - Uinumise järel magab inimene 40-80 minutit nn vaikset und. Ühtlane hingamine , silmaliigutused vähene või puudub üldse, kehaliigutused-vähesed suuremad asendimuutused; hingamine- regulaarne , sügav; pulss -regulaarne, aeglane; vererõhk-madalam ärkveloleku tasemest; psüühika hüpoteetiline sisu- harvaelavad elamused , kui, siis korduvad, mõttetaolised.
Aktiivne uni - Aktiivse une osakaal sõltub inimese vanusest . Äsjasündinul on see ca 50% magatud ajast (seega umbes 8 tundi!), 2-3 aastastel umbes 25%, täiskasvanul 20% ümber. Minimaalne on REM- une osakaal kriitilistes eluperioodides 8-13 a ja 33-45 a. Siis magab inimene aktiivset und vaid 18-19% magatud ajast. (Une kogukestus väheneb 8-lt kuni 5-6 tunnini vahemikus 20.- 80. eluaastani).
Silmaliigutused-kiired järsud liigutused; kehaliigutused- tõmblused üldisema madala toonuse foonil ; hingamine- muutlik, pinnapealne; pulss- kiire, muutlik; vererõhk- muutuv; psüühika hüpoteetiline sisu- dramaatilised elamused unenäo vormis, visualisatsioon.
Hüpnopeedia- unesõppimine
Anesteesia - tuimus , mittetundlik olek; tuimastus; tuimaks tegemine
Vegetatiivne seisund - Vegetatiivses seisundis patsiendid ei ole ärkvel ega ka koomas , vaid raske ajukahjustuse tõttu teadvuseta olekus.
TEEMA 15- ISIKSUS JA SOTSIAALSED SUHTED

.DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 87 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-06-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

87 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

docx

Psühholoogia alused konspekt

TEEMA 1 PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID, STRUKTUUR Psühholoogia teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas Eelteaduslik levinuim, vanim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta Filosoofiline - tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Süstematiseeritud ja range loogiline ülesehitus. Teaduslik kõige hilisema tekkeajaga. Teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine ja uurimistulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt ning eri aegadel juhul kui eeltingimused on samad

Ülevaade psühholoogiast

pdf

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

põhivaldkond Sotsiaalpsühholoogia suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru Diferentsiaalpsühholoogia üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal. Arengupsühholoogia uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse Patopsühholoogia psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine Kognitiivne psühholoogia tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine Eksperimentaalpsühholoogia kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes Positiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab. Negatiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb. 3 PSÜHHOLOOGIA ARENGULUGU

Psühholoogia

doc

Bachmann ja Maruste

põhivaldkond Sotsiaalpsühholoogia suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru Diferentsiaalpsühholoogia üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal. Arengupsühholoogia uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse Patopsühholoogia psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine Kognitiivne psühholoogia tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine 39 Eksperimentaalpsühholoogia kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes Positiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab. Negatiivne korrelatsioon -- ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb.

Sissejuhatus psühholoogiasse

docx

Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

kiiremini kui sini-rohelises spektriosas. (Kollane-sinine kleit näide,lk15). Tee vahet 3 psühholoogial: 1. Eelteaduslik psühholoogia-vanim, levinuim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Nn elutarkus, elupsüholoogia, terve mõistus jne. Nõrkuseks on halb tõesuse kontroll ja piiritlemata usaldusväärsus. 2. Filosoofiline psühholoogia – tekkis koos filosoofiaga, süsteemne ja range ülesehitus võrreldes eelteaduslikuga. 1 3. Teaduslik psühholoogia-tekkis 19 saj keskel, eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus. Mõistete täpne defineerimine, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine. Psühholoogia (ühiskonnateadus, mis uurib peam, tervet, normaalset psüühikat ja käitumist) ja psühhiaatria (arstiteaduse haru, mis käsitleb psüühika haiguse v

Üldpsühholoogia

doc

Psühholoogia alused

potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. 1 Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati. (Broca ja Sulzeri efekt, Purkyne nihe) Psühholoogia jaguneb: 1

Psüholoogia

docx

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

Psüühilised nähtused tekivad paratamatult igakord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga nad ei toimi alati igal üksikjuhul iga üksikisiku juures. Nad on statistilised seadused. St neil on teatud ilmnemise seadus pärasus. Nad tekivad paratamatult ja iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välimised tingimused. Eristatakse kolme psühholoogiat: 1) eelteaduslik psühholoogia, 2) filosoofiline psühholoogia 3) teaduslik psühholoogia Eelteaduslik psühholoogia on levinuim ja vanim. Koosneb rangelt süstematiseeritud praktilistest teadmistest ja käibetõdedest inimese hingeelu kohta, käitumise jne kohta. See on nn elutarkus, elupsühholoogia. Heatasemelist eelduslikku psühholoogiat võib kohata kogenenud arstide, juristide, taksojuhtide, ka kurjategijate jne juures. Suur osa siinsetest teadmistest ei ole verbaalselt edastatav.

Psühholoogia

doc

Psuhholoogia alused

Nad on teatud potentsiaaliks või eelduseks, mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi. Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga, nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus. 1 Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati.

Psühholoogia alused

doc

Ülevaade psühholoogiast - konspekt

0 Auditoorse õppetöö maht 42 Sh loengud: 42 seminarid/ - tundides: praktikumid: Hindamisviis: H Õppejõud: Katrin Kullasepp Ametikoht, kraad: Lektor Eeldusaine: - Aine eesmärk ja kuuluvus: Psühholoogia ja inimeseõpetuse suunal sissejuhatavate ainete kohutsuslik aine Kujundada integreeritud teadmine psühholoogia eri suundadest ja rakendamise võimalustest. Toetada arusaamise kujunemist, inimesest kui biopsühhosotsiaalsest reaalsuste mõtestavast tervikust. Lühikirjeldus: Tänapäeva psühholoogia põhisuunad ja ideed. Psühholoogia võimalused inimelus oluliste nähtuste mõistmisel. Psühholoogia valdkonnad, meetodid. Psüühika bioloogilised alused. Arenguteooriad. Tunnetusprotsessid. Õppimine. Individuaalsed erinevused. Isiksus. Intelligentsus.

Psüholoogia

Rohkem sarnaseid