Renessanssi konspekt (0)

Renessanss 1

Kirjandust

• Maailmakirjandus 1. koost J. Talvet
  
• Renessansi kirjanduse antoloogia Tallinn 1984 koost V.Alttoa
  
• Laanemäe,A. Kultuurilugu I Tallinn 2000
  
• Renessansiraamat Tallinn 1994
  
• Talvet,J. Hispaania vaim Tallinn 1995
  
• Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia; Tln. 1962
  
• Söderhjelm,W. “Italian renessanssia” Kirjallisuus- ja kulttuuritutkielmia; Helsinki 1926
  
• Gutmann,R. “ Dante Alighieri” Tartu ülikooli väljaanne 1921
  
• Danthe Alighieri “Uus elu” Tartu 1824
  
• Ploom ,Ü. “ Petrarca : moodsa inimese kriis”, “Looming” nr.3, 1991, lk.357 - 361
  
• Thomson ,J. “Lääne tsivilisatsioon ” Tallinn 1997
  
• Frank,B. “ Cervantes ”;Tln. 1966
  
• Kurtfeldt,A. “Miguel de Cervantes Saavedra” Tartu 1934
  
• Annikst,A.”Shaksespeare”
  
• Teder ,M.” Shakespeare ja tema “ Hamlet ””
  
• A.Lipkov Shakespeare kinolinal Tallinn 1979
  

Sissejuhatus

Renessansiks (taassünd) nimetatakse keskajale järgnenud, antiigist ja loodusest tiivustust saanud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas 14.-16.sajandil. Termini renessanss (it. rinascimento) võttis esimesena kasutusele itaalia kunstnik ning kunstiajaloolane Giorgio Vasari oma teoses “Parimate maalikunstnike, kujurite ja arhitektide elulood”(1550).a. Uue aja maailmapilti avardasid mitmed samaaegselt mõjunud faktorid : 1. avastusretked (Ameerika taasavastati Kolumbuse poolt 1492, India), 2. reformatsioon usupuhastused, mis kõigutasid paavsti võimu ning millele omakorda järgesid poliitilised ümberkorraldused., 3.trükikunsti avastamine, 4. humanism - maailmavaade, mis peab kõrgeimaks väärtuseks isiksust, kaitseb inimväärikust ja isikuvabadust ning taotleb isiksuse igakülgset arenemist ja selleks vajalikke tingimusi. Humanistideks hakati nimetama õpetlasi, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid sellest ammutatud teadmisi oma kaasaegsetele.
Renessansikunsti ja -kirjanduse tähelepanu keskpunkti tõusis inimene oma loomupäraste huvidega , õiguste ning taotlustega. Renessansiajastu inimesed olid veendunud isiksuse piiramatus arenemisvõimes ja enesejaatamises.
Renessanss oli kirjanduses suurte isiksuste ajastu Renessansikultuuri kulgu jagatakse kolmeks etapiks, millel on eri maades erinevad ulatused ning tekke- ning lõpuajad.
I 14.- 15 .sajandi keskpaik - tekkeajastu
II 15.sajandi keskpaik - 16.sajandi II kolmandik - kõrgajastu
II 16.sajandi II kolmandik - 17 sajandi alguskümnend - hilisrenessanss
Renessansikirjandus tähistab uue temaatika ilmumist. Kirjandusteoste peamiseks kujutamisobjektiks saab inimene kogu oma muutuvuses, teostes näidatakse inimlike kirgede võitlust, eelistatakse individualistlikke kangelasi , kelle tugevad iseloomud kehastavad igakülgselt ja täielikult inimlikke küsimusi. Renessansikirjanikud kujutavad enamasti endi kaasaega, uudseks nähtuseks on looduskirjeldus, renessanss kasutab sageli tegelikkuse kujutamisel fantastilisi väljamõeldisi ja erakordset faabulat.

Itaalia renessanss

Itaalia oli Euroopa renessansi häll, sest seal kujunesid välja selle liikumise alused - see oli eelkõige tingitud linnade arengust. Järgneva 2,5 sajandi jooksul tegi Itaalia renessanss oma arenemises läbi 3 astet.
I aste 14.sajand - kirjanduse ja kultuurielu oli veel seotud vabade linnakommuunidega. Dante, Petrarca, Boccaccio
II 15.sajand - humanistid eemaldusid hoopis enam keskaja kultuuritraditsioonidest - tähtsaim oli sõltumatu inimisiksuse vabastamise idee. Domineeris ladinakeelne kirjandus. Firenzes valitses Lorenzo Medici, kelle ajal püüti lepitada antiikseid ja rahvuslikke traditsioone. M ja teda ümbritsenud haritlasringi peamiseks saavutuseks on itaalia kirjanduse taaselustamine
II 16.sajand . Itaalias algab humanistliku kultuuri kriis, esiplaanile tõuseb antiikaja ja vararenessansi suurkirjanike jäljendamine.
Dante Alighieri (1265- 1321 )- väga uuritud autor (Boccaccio), raskesti mõistetav autor, kogu ajastu luuletaja, “Vita nuova” (“Uus elu”) u 1283 -1292 kirjutatud armastusluuletused inspireerituna Beatrice Portinariga kohtumisest. Sissejuhatus “Jumalikule komöödiale”, Beatrice saab maapealse armastuse objektist kõigepealt ideaalse armastuse objektiks ja siis pühakuks. “Pidusöök” – itaalia keeles, kirj u 1295 -1308, 3 laulu ja 3 proosapeatükki nende seletuseks. D esitab selles peaaegu kogu keskaegse filosoofilise süsteemi, lisaks veel astronoomia saavutused. “Rahvakeelest” ladina keeles kirj u 1305, esimene teaduslik uurimus itaalia keelest, D rõhutab ühtse keele tähtsust, mis seisab murretest kõrgemal. “Monarhiast” –ladina keeles, kirj u 1313 -18, selgitab monarhia vajalikkust , sest see annab inimesele lõpliku rahu ja õigluse, vaimuliku võimu ja ilmaliku võimu suhe. “ Jumalik komöödia” itaalia keeles u 1308-1321 1)keskaegne õpetus; 2)kõik see, mida tollal antiigist teati. Eesmärk: D rännakud pidid iga üksiku patuse ja kogu inimkonna panema märkama oma patte ja leidma võimalusi nende lunastamiseks. tertsiin- aba bcb cdc jne; 1+33+33+33= 100 laulu; 35-aastane 1300; Vergilius (Põrgu, Puhastustuli ), Beatrice (taevas). Põrgu 9 ringi I antiiksed suurmehed , ristimata lapsed, II armupatud III prassijad IV pillajad, ihnused V uhked , kadedad, tigedad VI ketserid VII türannid, mõrvarid, enesetapjad , vägivallatsejad VIII kupeldajad, silmakirjatsejad, vargad, võltsijad, altkäemaksuvõtjad IX reeturid. Purgatoorium - rahu, vaikus, ainus koht selles teosed, kus inimesed arenevad, 7 pattu nõuavad puhastamist: uhkus, kadedus , viha, laiskus , kitsidus, prassimine, liiderlikkus. Paradiis - Beatrice endine armastajad ja teoloogilise tarkuse esindaja, seitse taevast
Francesco Petrarca (1304-1374) Itaalia suurim lüürik ( sonett ); vastuoluline isiksus; Cicero – isa, Vergilius – vend. Looming: ladinakeelsed teosed: poeem “ Africa ”(1342) – roomlaste võit Kartaago üle, 9 laulu, lõpetamata, 12 ekloogi (1346-1356), “Kuulsatest meestest” (1333) ( Makedoonia Aleksander, Hannibal jt), päevik “Maailmapõlgusest”(1343) – dialoog Püha Augustinuse ja Petrarca vahel. Itaaliakeelsed teosed: “Laulude raamat” (1470)366 luuletust: 317 sonetti (4+4+3+3; abba abba cdc dcd, abba abba ccd eed), 29 kantsooni, madrigale, sekstiine jne I madonna Laura eluajal; II pärast madonna Laura surma. Armastatu pole P-le mingisugune ingelnaine, vaid kehastab maise naise eluideaali.
Giovanni Boccaccio (1313-1375) Looming: proosarom “ Filocolo ”(1336) – armastuslugu , eeldused “Dekameronile” omasest kompositsioonist, algatab rahvuskeelse proosaromaani traditsiooni, värssrom “Filostrato” (1338- 1340 ), heroiline poeem “Theseis” (1339-1341), poeem “Armunägemus”(1342-1343), proosarom “Fiammetta” (1343-44) – itaalia ja uusaegse Euroopa esimene psühholoogiline romaan, ülevaade kaasaegsest Napolist, seltskonnaelust, kommetest, vaatepunkti kandja naine.
“ Dekameron ” (1349-1353) aluseks: 1) kohalikud anekdoodid, 2) suulised pärimused ja elujuhtumused (Firenze), 3)keskaja ladinakeelsed jutukogud, 4)idamaised allegooriad ja valmid, 5) fabliood; 87 novelli tegevus Itaalia pinnal. 1348.a. – nn musta katku aasta: 7 neidu: Pampinea, Fiammetta, Filomena , Emilia , Lauretta, neifile, Elisa ja 3 noormeest: Filostrato, Pamfilo, Dioneo lähevad linnalähedasse villasse, kus veedavad 15 päeva jutustamise ja ajaviitemängudega ( raamjutustus ). Novellid sisaldavad erinevaid motiive: traagilisi, koomilisi, ajaloolisi, muinasjutulisi. Temaatiliselt 4 osa: I osa 1 päev, esitatakse juhtmotiivid, mis hiljem korduvad; II osa 2.-5.päev saatuse teema; III osa 6.-9. päev mõistuse võidukäik; IV osa 10.päev varasemate probleemide lahendus. B kujutas kaasaegset elu äärmiselt mitmekülgselt (erinevad ühiskonnakihid). Keskpunktis inimene, igal inimesel on õigus oma isiklikule õnnele. D algab itaalia ja Euroopa uusaegse novelli ajalugu

Itaalia renessansieepos

15.sajandil Põhja-Itaalias Ferrara linn.
Matteo Boiardo ( 1434 - 1494 ) Ferrara hertsogi õukonnas erinevates ametites, tõlkis antiikautoreid, kirjutas nii ladina- kui ka itaaliakeelset luulet. Tähtsaim teos romaanilaadne eepos “Armunud Orlando”, eeskujuks prantsuse kangelaslaulud , u 35500 värssi.
Lodovico Ariosto (1474-1533) Ferrara hertsogi õukonnas, kirjutas nii ladina- kui ka itaaliakeelset luulet, kömöödiaid. Tähtsaim teos eepos “Raevunud Orlando”(1532) 46 laulu u 37000 värssi
Torquato Tasso (1544- 1595 ) poeetilised legendid, eepos “Vabastatud Jeruusalemm ”(1581); ümber töötatud variant “Vallutatud Jeruusalemm”(1592) episood I ristisõjast 1099.a. 20 laulu u 15000 värssi

Prantsuse renessansikirjandus

Tugev itaalia renessansi mõju. Kirjandusse tulevad uued žanrid, vanad elavad üle põhjalikke mõjutusi:1) realistlik novell ; 2) satiiriline romaan; 3)uus luulestiil lüürikas; 4)ilmaliku renessansidraama alged ; 5)filosoofiline essee
Võib eristada järgmisi perioode : I 16.sajandi I pool domineerib optimism, usk täiuslikuma elukorralduse võimalikkusesse; II 16 sajandi II pool – alanud ususõjad, kahtluse ja pettumuse tundemärgid, uue rahvusliku luule ja rahvuskeele loomine
Marguerite de Navarro (1492-1549) - kirjutas luulet ja näidendeid (religioosne taust); novellikogu “Heptameron” (1559), raamjutustus, aristokraatlik seltskond on tagasi pöördumas tervisevetelt Pürenee mäestikus, kui teel tabavad neid mäestikujõe tulvaveed. osa neist – 5 daami ja 5 noormeest leiavad varjupaiga kloostris , kus nad on sunnitud veetma mitu päeva. Iga seltskonna liige peab jutustama 10 lugu ajaviiteks. Valmis ainult 72 novelli. Seltskonda kuuluvate isikute taga on püütud näha prototüüpe, enamasti on tegemist tõestisündinud lugudega õukonnaelust, mid M on kas ise pealt näinud või kelleltki kuulnud. Ülevaade 16.sajandi salongielust.
Francois Rabelais (1494- 1553 ) – arst ja teadlane
1532 “Väga kuulsa Pantagrueli, dipsoodide kuninga ja suure hiiglase Gargantua ppoja hirmsad ning kohutavad teod ja vägitükid”; 1534 “Suure Gargantua, Pantagueli isa hindamatult väärikas elu”; 1546 “Kolmas raamat õilsa Pantagrueli vägitegudest ja sõnadest”; 1548 “Neljas raamat hea Pantagrueli vägitegudest ja –sõnadest”, 1562 “Helisev saar”. Allikateks itaalia luule, prantsuse rahvaluule ja rahvaraamat hiiglasest Pantagruelist. Keel on omapärane: kordused, idiomaatilised väljendid, kõnekäänud jne Narrirüü võimaldas avaldada vägagi julgeid mõtteid. Esile kerkib kolm tegelaste tüüpi: I Grandgousier, Gargantua, Pantagruel – hea ja targa valitseja ideaal, II Panurg – seikleja , vestluskaaslane, joomavend, kelkija, II kloostrivend Jean – harimatu, taltsutamatu kuid heasüdamlik talupoeg – terve mõistuse ja moraalse tõe kehastus

“ Plejaad ”

16.sajandi 40ndate lõpul moodustasid noored aadlikud väikese kirjandusringi, kes unistasid prantsuse luulekeele reformist ja uue rahvusliku kirjanduse loomisest. Rühmituse juhtideks Pierre Ronsard (1524-1585) ja Joachim du Bellay (1522- 1560 ) 1549 ilmus koolkonna manifest “Prantsuse keele kaitse ja ülistus” I luulekeele küsimused – keele rikastamise võimalusteks on teistest keeltest sõnavara laenamine, žargoonid, murded , uute sõnade tuletamine jne II luuleteooria küsimused – poeedi sünnipärasest andest on vähe, annet peab arendama. Tuleb loobuda vanadest keskaegsetest luulevormidest ja võtta eeskujuks antiikkirjanduses viljeldud vormid.
Michel Montaigne (1533-1592) “ Esseed ” I-II (1580) III (1595) 10-50-leheküljelised vaimukad ja stiililt viimistletud proosapalad teaduse, moraaliküsimuste ja aktuaalsete eluprobleemide üle. M väidab, et inimene on igavesti muutuv olend , kes kohaneb kõigi kliima, valitsusvormide ja elutingimustega. Inimese muutumisel pole piire ja ajalugu on jutustus neist muutustest, mis inimkond on läbi teinud.

Hispaania renessansikirjandus

Itaalia renessansi mõju
rekonkista 711.a. 1492.a. maa erinevad osad vabanesid ükshaaval eri ajal ja erinevates tingimustes, igas provintsis oma eriseadused, kombed, tavad
2 perioodi: I vararenessanss (1475-1550), II kõrgerenessanss (1550-1625)
Hispaania renessansikultuurile avaldas mõju hispaanlaste kõrge rahvuslik iseteadvus. Renessansiajastu ideed avalduvad peaaegu eranditult kirjanduslikes teostes, mitte teoreetilistest traktaatides, vähem pööratakse tähelepanu teose vormile, tähtis koht usulisel temaatikal.
Romaan enne Cervantest:1)rüütliromaan – keskaegsete süžeede taaselustamine uute kultuurisuhete ja arusaamade tingimustes “Gallia Amadis” (14.sajandi algus); 2)pastoraalromaan – peateemaks armastus Jorge de Montemayor “ Diana ” u 1560.a.; 3) pikareskne romaan ehk kelmiromaan Fernando de Rojas “Celestina” ( 1499 ) “Tormese Lazarillo elu”( 1554 )
Miguel de Cervantes Saavedra ( 1547 - 1616 ) 1)luule – teistesse teostesse paigutatud luuletused; 2)näidendid – u 30 näidendit, säilinud üksikud; 3)proosa: novellid “Õpetlikud novellid” (1613) 12 novelli, aine ja inimtüübi Hispaania tegelikkusest “Koerte kõnelus” romaanid : “ Galatea ”(1585) – pastoraalromaan, “Don Quijote ” I 1605 II 1615 1)ajaviide kurvameelsetele, 2)rüütliromaanide pilkamine. Igavene vastuolu ideaalsuse ja reaalsuse vahel.
Hispaanias mõjutasid teatrit suuresti itaalia näitetruppide külaskäigud. 16.sajandi I poolel viljeldi peamiselt lühinäidendeid:1)ekloogid; 2)autosakramentaalid (1-vaatuseline Piibli-aineline lühinäidend); 3)intermeediumid. Hispaanias ei pööratud klassikalise draama teooriatele erilist tähelepanu, hispaania rahvuslik näidend oli vabam, värvikam ja romantilisem kui prantsuse näidend. Aines: 1) rahvajuttudest: 2)Hispaania ajaloost; 3)Hispaania kaasajast. Tähtsamad teemad: 1)au; 2) ustavus kuningale . 16.sajandi lõpus hakati rajama püsivaid teatriehitusi.
Lope de Vega (1562-1635) . loomupärane luuletajaanne (u 3000 sonetti, romanssi, poeemi, eleegiat jne),
romaanid, novellid, näidendid (kirj u 1800, säilinud u 470) Hispaania teatris ei eristatud traagilisi ega koomilisi näidendeid. L. de Vega näidendid on eelkõige intriigidraamad, intriig keskendub 1)auküsimusele; 2)armastusküsimusele. Tüüpiline situatsioon: suursugusest seisusest mees on tähelepannus madalamast seisusest pärit naisesse, peig, mees, vahel ka isa või vend satub naise au kaitstes konflikti võimuesindajatega, lahendus on kas traagiline või õnnelik sõltuvalt sellest, kes teose neg tegelane on. Kui on tegemist tavalise aadlikuga, võib kuningas lahendada küsimus süütu kasuks. Kui võrgutaja on kuningas ise, tekib näidendis traagiline konflikt. “Sevilla täht”, “Fuente ovejuna”. 1609.a. värsstraktaat “Uus kunst luua komöödiaid meie päevil” – draama peab vaatajat huvitama st draamakirjanik peab arvestama teatrikülastaja nõudeid. V hülgab aja-ja kohaühtsuse, säilitab tegevusühtsuse, traagilist ja koomilist ei pea lahus hoidma, elus esinevad koos, soovit näidendi jagad 3 vaatuseks jne

Inglise renessansikirjandus

Renessansikultuuri kujunemiseks lähteallikaks sai rahvaluule. Kaaluka koha saavutas näitekirjandus, allikateks
1)keskaja rahvuslikud moraliteed; 2)antiikdraama; 3) interluudiumid. 16.sajandil avati arvukalt nii avalikke kui ka erateatreid, kuhu pääses publik esinevatest ühiskonnakihtidest. Inglise autorid hakkasid viljelema nii tragöödiaid kui ka komöödiaid (5-vaatuselised värssteosed).
Geoffrey Chaucer (u 1340- 1400 ) - luuletused ( ballaad , rondoo, värssläkitus jne) temaatika “Roosiromaanist”,
eepilised poeemid: “ Canterbury lood” – 14.sajandil palverännak kuulsa keskaja pühaku Thomas a Becketi haua juurde Canterburys. Teekonnaks koguneb 30 inimest , igaüks peab jutustama teekonnal 4 lugu – kaks minnes ja kaks tagasiteel (120 pala), tänapäevani on säilinud 24 jutustust 23 reisikaaslaselt , 3 lugu on proosas , ülejäänud värsivormis. Esindatud on erinevad ühiskonnakihid, elu on jäädvustatud paljutahulise tervikuna .
Thomas More (1478-1535) kirjutas nii ladina kui ka inglise keeles, peateos “ Utoopia ”( 1516 ladina k, 1551 inglise keeles) ou (ei) topos (koht, maa) kreekas keeles ei kusagil asuv maa. I osa jutustab rändur Hythloday oma Inglismaa-muljetest, kritiseerib sotsiaalset ebavõrdsust. II osas jutustab autorile sellest, mida ta koges kusagil kaugel lääne pool asuval Utoopia saarel, kus ühiskond on organiseeritud ratsionaalsete printsiipide kohaselt.
Inglise renessansidraama küpsus algas 1570ndatel.
Christophe Marlowe (1564- 1593 ) - luuletused, tõlked – antiikautorid (Ovidius, Lukianos ); näidendid: “Tamerlan Suur” I-II (1590/92), “Doktor Faustuse traagiline lugu” (1604), “Edward Teine”(1593) jt
Teoste järjekord oletuslik. Teoste aluseks kroonikad , rahvaraamatud, kaasaegsed sündmused või mõne teise autori näidendid. Draamade kangelased on renessansiaja inimesed, uhked, sõltumatud, suurte püüdlustega; detailide brutaalsus, julmus, kannatused, naeruvääristatud pateetiline surm.
William Shakespeare (1564-1616) - näidendid (36)kronoloogilist järjestust ei ole võimalik teha) 1)varasemad näidendid: “Tõrksa taltsutus”, “ Romeo ja Julia ”, “Suveöö unenägu” jt 2)komöödiad ja ajaloolised näidendid, 3)tragöödiad ja problemaatilised näidendid, 4)muinasloolised näidendid. Temaatika - S eelistab jälgida elunähtusi esinevatest vaatenurkadest. 1)näilisus ja reaalsus – 2 maailma - näiline ja reaalne maailm. Tegelased ei suuda eristada näilisust reaalsusest (“Kuningas Lear ”) 2)armastus – (ka kodumaa või kuninga vastu) – õnnelik suhe lõppeb tavaliselt abieluga ja abielu on harmoonia ja õnne sümbol; sageli kaitsetu kurja ees (“ Macbeth ”, “Kuningas Lear”) a)armastus kui inimloomuse vajadus armastada ja olla armastatud ; b) armastus kui tohutu jõud, mis aitab parandada ja lepitada, aga ka hävitada, kui seda halvasti käsitleda. “Romeo ja Julia” 3)headus ja kurjus – jagunemine näidendites selgesti nähtav, neg tegelased on isekad ja enesekeskesed, võimetud tõeliseks armastuseks – pahe ja kurjus on nii üldised, et nad peavad olema kütkestavamad või muidu inimesed ei lubaks neid endile. Hea võidab kurja, kuid sageli alles pärast kannatusi. (“Hamlet” – Claudius ) 4)saatus – universumit kontrolliv jõud. Alati pole võimalik mõjutada seda, mis juhtub, aga alati on võimalik toimuv vastu võtta väärikalt. Kui Saatus ja jumalad hävitavad füüsilise eksistentsi, ei saa nad hävitada kellegi vaimu. S ideliseerib nii neid, kes püüavad midagi saavutada, kui ka neid, kes kannatavad kõik kannatused. 5) hullumeelsus – vastus väljakannatamatule survele, nõrgad hulluvad ja surevad, tugevamad peavad vastu ja kasutavad seda ära.
5-vaatuselised (stseenid tõenäoliselt toimetajate jagatud), aluseks 1)kaasaegsete kirjanike teosed, 2)vanad kroonikad; 3)antiikkirjandus – tähtis oli see, mille kirjanik oli aluseks võetud materjalist teinud; ühtsuseseadusi ei rakenda
sonetid – (154; 4422 abba cddc effe gg) – pühendatud tuttavatele ja kellelegi daamile, kes nähtavasti kuulus õukonda.