Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

FILOSOOFIA (0)

Filosoofia - Eetika
5 VÄGA HEA
Punktid
  • Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia?
    Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi:
    • Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha.
    • Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada.
    • Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast.
    Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale .
  • Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks?
    Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia , bioloogia , anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia , psühholoogia, matemaatika ), ja maistest asjadest ( eetika , riigiteadus ).
  • Kuidas filosoofiaga alustada?Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate?
    Filosoofia saab filosoofide arvates alguse erinevalt- kas meeleolu, kahtluse või mingi tunde ajel . Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha.
    • Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas. Kas me oleme juba algusest selle sees või jääb see meile alatiseks võõraks. Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri.
    • Aristotelese arvates tuleb lähtuda meeleolust- tabada ära õige meeleolu, millest filosoofia lähtub (nt imestus , mis on fundamentaalne alus- küsimus miks on asjad ja maailm selline nagu ta on).
    • Descartes - filosoofia saab alguse radikaalsest kahtlusest. Filosoofiaga saab algust teha nii, et kõige pealt seame kahtluse alla kõik selle, mis on vähegi võimalik ning kahtleme selles, milles on üldse võimalik kahelda ning siis vaadata, kas jääb alles midagi, milles pole enam võimalik kahelda. Siis on leitud esimene pidepunkt, milles saab alustada filosoofia ülesehitust.
    • Camus - filosoofia saab alguse absurdist. Tunne, millest filosoofia algab- võõrandatus ümbritsetavast, tihkus.
    • Bibihhin - meeleolu võib muutuda paljudeks asjadeks või isegi haihtuda. Meelestatus avab ukse filosoofiasse.

  • Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad?
    Eksistentsiaalne situatsioon- mingi olukord ning sellele vastav meeleolu. Vastuolu tajutava maailma ning selle vahel kas meil oli soov seda tajuda, tajuma tulla. Maailm, milles elatakse, tundub võõras.
    Eksistentsiaalse situatsiooni kuulsaim sõnastaja on Camus.
    Martin Heidegger- määratleb inimese kohalolu. Inimese tunnusmärk- inimene on maailmas, kõik edasine järgneb sellest. inimene on Dasein (maailmas olemine).
  • Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta?
    Kas filosoofial on ajatu loomus, olevus? Kas on olemas normatiivne etalonkuju, millega võrrelda, kas mingi asi või nähtus on filosoofiline või filosoofia? Filosoofia kujutab endas suurt hulka teksti ning pole kohustust ühte neist välja valida ja teistele eelistada.
  • Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses?
    Filosoofid vaevavad ennast selliste probleemidega, mis tegelikult ei eksisteeri. On olemas meeleolu ning kõik fundamentaalne filosofeerimiseks kuid seda tunnet peetakse tähtsusetuks ning seda tunnet ei kuulata, seda eiratakse ning sellest minnakse üle.
    Nõustun sellega, et filosoofid mõtlevad enda jaoks välja probleeme, millest filosofeerida . Kuid samas on see ka vajalik- see võib anda uusi mõtteaineid mõnes teises valdkonnas, tuua välja mingeid erilisi seoseid . Samuti nõustun sellega, et igal inimesel võib tulla peale soov filosofeerida, või teevad nad seda isegi enese teadmata. Tihti peetakse filosoofilist arutelu või mõtteid vähetähtsateks, tänapäeval kaaluvad selle üle kiire elutempo ning pidev muretsemine, soov pürgida materiaalsete eesmärkide poole.
  • Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage!
    Inimene on keskpunkt eimillegi ja millegi vahel, olematuse ja lõpmatuse vahel. Olematuse jaoks on inimene kõiksus, lõpmatuse jaoks olematus. Kui võrrelda inimest kõige väiksemate osakestega, mida ta ise ei näe ning millest tal aimugi pole, on ta tähtis, suur, kõikvõimas. Kuid kui kõrvutada inimene ja ja universum , siis oleks inimene kui olematus. Meie meeled ei taju midagi äärmuslikku, seetõttu on äärmuslikud omadused meile vaenlaseks. Äärmuslikke asju pole meie jaoks olemas, me hulbime keskel, seetõttu on meile kättesaamatud nii kindel teadmine kui täielik teadmatus.
  • Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
    Pascali sõnul on loomus täiesti loomulik. Loomus on esimene harjumus, nii nagu harjumus on teine loomus. Tema sõnul saab kõike asju muuta loomuseks ning paljud loomupärased asjad võivad kaduda. Loomuse ning harjumusega on seotud ka juhus . Harjumus on see, mis sunnib loomust tagant. Loomus tuleb välja siis, kui oma vaistule truuks jäädakse. Harjumused omanduvad keskkonnast ning nad määravad sisemised kalduvused, kuid loomus on omane sünnist saadik.
  • Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
    Inimesed püüavad oma vigu, oma tõelisi tundeid ja olemust enda ja teiste eest varjata, nad püüavad muuta neid märkamatuteks. Inimesed ei taha, et teised neid petaks, samas kui ise petavad nad nii ennast kui teisi. Tihti petetakse teisi enda kasu eesmärgil, nt meelitustega, räägitakse seda, mida on vaja selleks, et saada enda jaoks positiivne tulemus. Tõde on raske taluda- kuigi me võime öelda, et tahame kuulda tõde, siis sisemuselt jääb meisse see osa,mis ei talu tõde ning mis ootab meelitusi ning tahab kuulda enda kohta head, mitte midagi sellist, mis tooks välja tema vead ja puudused. Samuti ei taheta rääkida ka teiste kohta tõde. See mida inimene teisest räägib tema seljataga, on oluline, sest just siis räägitakse siiralt ja ausalt .
  • Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
    Tuleb näha vaeva, et mõelda, see on kõlbluse põhialus. Inimene teab, et ta sureb , teab, mille poolest on universum temast üle. Inimene teab oma puudusi, oma nõrkusi, mis teda teistest eristab, on mõtlemine ja seda peame kohtlema väärikusega ning selle nimel vaeva nägema.
  • Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab?
    Pilliroog , sest ta on õrn ning kergesti hävinev, piisab natukesest, kasvõi ainsast tuuleiilist, et pillirooga hävitada. Niisamuti on vähe vaja selleks, et hävitada inimest. Inimene on väliselt habras , kuid mõtlemine annab talle vaimse jõu. Ruumiliselt haarab universum inimese, mõteldes aga haarab inimene universumi.
  • Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?
    Absursi esimesi märke on see, et tühjad mõtted ning kõned muutuvad mõttekaks. Absurd on maailma tihkus ja võõrus. Absurd on see tunne, see kõhedus mis inimeses tekib, kui ta tunneb endast õhkuvat ebainimlikkust, see võõras, keda näeme ennast peeglist vaadates. Elamine on mõttetus, absurdsus, harjumus, mis toob kaasa ainult ohvreid, inimene on elamise ori. Absurd on kogu aeg igal pool olemas.
  • Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
    Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest. Absurd tekib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest, inimese ja maailma vahel on kuristik, lõhe. Inimene tunneb ennast maailmas võõrana, rahutuna, inimene mõtleb oma harjumuspärasest elust, ta pole sellega rahul ning hakkab selle üle mõtlema, küsib milleks on seda kõike vaja? Absurd sõltub nii inimesest kui maailmast- ta on esialgu ainus side nende vahel, aheldab nad teineteise külge.
  • Milliste küsimustega tegeleb religioonifilosoofia?
    Kas inimese eksistentsiaalsel situatsioonil on tähendus/mõte? Kust see tuleb?
    Kas jumal on olemas? Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümberlükata?
    Kes või mis on jumal? Kes vastutab maailmas kurja eest, miks kurjus eksisteerib?
  • Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias?
    Jumal on isiksus, inimeselaadne teadvusega olend, kes mõtleb enda peale ja selle peale mida ta teeb. Jumal eksisteerib teisel pool aega ja ruumi, ta on igavene . 3 teda iseloomustavat tunnust: kõikvõimsus, ülim tarkus, ülim headus . Jumal ei manipuleeri inimesega, ta teab ette tema saatust, inimese otsusi. Jumal= transtsendentne, ontoloogiline, kognitiivne ja moraalne absoluutne substants .
  • Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid.
    Seda, mida pole olemas pole võimalik tõestada, kuid sellesse on võimalik uskuda .
    Jumala olemasolu kohta on kaks positsiooni- ateistlik ja kristlik.
    Ateistlikud seisukohad:
    • Ludwig Feuerbach- jõudis järeldusele, et jumala mõiste on olulises sõltuvuses inimese enda sõltuvuse ja hüljatuse tundega. Jumal lohutab neid karmis maailmas.
    • Voltaire - kui jumalat pole olemas siis tuleks ta välja mõelda, et elu oleks parem.
    • Karl Marx- usk on oopium rahvale. Usk pole välja mõeldud lohutuseks rahvale, vaid ideoloogiliseks kujuks, millega manipuleerida uskujaid ennast.
    • Friedrich Nietzsche - jumal on surnud, teda pole olemas.
    • Sigmund Freud - kristlik religioon on neuroos, kollektiivne vaimuhaigus, mida tuleb ravida.
    Kristlik positsioon:
    Jumal on olemas, tema olemasolu pole raske tõestada., selleks on erinevad viisid:
    • Ontoloogiline tõestus- idee täiuslikust olendist, mille juurde kuulub olemine- järelikult eksisteerib täiuslik olend. Jumala olemus on olemine
    • Kausaalne tõestus- asjade põhjustaja otsimine, mis põhjustas asjade olemise?
    • Kineetiline tõestus- mis paneb asjad liikuma?
    • Kosmoloogiline tõestus- lähtus maailma korrapärast. Kuidas on tekkinud korrapärane maailm? Miks on maailm korrapärane?
    • Teoloogiline tõestus- kas vahendid on eesmärgiga vastavuses
    • „Eelhäälestuslik“ tõestus- füüsikaliste konstantide olemasolu tõestamine enne Suurt Pauku.
    • Eksistentsiaalne tõestus- paradiisi müüt-parim seletus inimese loomulikule nostalgiale.

  • Mis on teodiike ?
    Teodiike ehk jumalaõigustuse teooria. Teodiike moraalse kurjuse koha pealt: vaba tahte kohaselt on võimalik valida ja teostada kurjust , mis pole jumala tahe .
    Teodiike loodusliku kurjuse koha pealt: puudutab illusioone. Kosmilise disaini paratamatus : meie maailm on parim kõikidest võimalikest maailmadest, jumal on loonud maailmakorra, mille reeglite kogusumma annab kõige parema maailma.
  • Kirjeldage filosoofide seisukohti usu ja mõistuse vahekorra küsimuses.
    T. Aquinas- ratsionaalne seisukoht- loomupärased ( nendeni võib jõuda loogikat rakendases, mõtlemise tulemusena, kogemuste kaudu) ja ilmutuslikud (ei jõua ise õppimise teel) tõed. Tema arvates on jumala olemasolu võimalik tõestada, kuid seda, et jumal on kolmainsus, selleni me ise oma mõistuse vahendina ei jõua, selleks on vaja ilmutust.
    D. Hume , W. James- mõõdukas seisukoht- on asju, mida me ei saa teada ( nt seoses armastuse, sõprusega). Teatud situatsioonides, milles me ei saa kindlad olla on mõistlik panustada usu peale.
    Augustinus, Kierkegaard - irratsionaalne- usutõdede küsimuses mingit tõestust ei ole. Usutakse sellepärast, et ei mõisteta.
  • Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
    Igas inimeses on peidus 2 poolt- toretsev süda kuid närusus selle varjus . Inimene on oma hoiakute, liigutuste ja tujude ori. Aja jooksul on inimene täiustanud oma orjust , andnud end viirastuste teenistusse. Inimene on küll arenenud- jõudnud nö koopast välja, kuid siiski elab ta koopausus, põlistades oma algset seisundit. Cioran tõi välja võrdluse, et inimene on kui kloun , kelle trikid on otsakorral ja kes püüab avaldada muljet oma miimikaga- tõmbluste ja näomoondustega. Andekas inimene oskab mõelda ning on tark, lihtne, tööd rabav inimene mõelda ei oska. Inimene peidab ennast tihti paratamatuse eest.
  • Mida arvab Cioran inimese elust?
    Inimkonnale tuleks kasuks kui ta oskaks vaikida, vajaks uut reaalsuse illusiooni. Alles siis, kui oleme lootused maha matnud, saame me tunda lootuse hurma. Inimene peaks võtma elu vabalt, olema oma aja ära- arukam on triivida lainetel kui vastu rabeleda. Inimene on sünnist saati universumi ori, tööriist. Elu petab meie ootusi, ei vasta nendele. Cioran ei väärtusta elu, pigem pilkab seda.
  • Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu . Millega ta seda õigustab?
    Cioran väitis, et pole mõtet edasi elada, kui oled kõigest juba aru saanud. Enesetapp on ainus tegu, mille pärast ei pea häbi tundma, pigem edasi elades häbistaks inimene end. Enesetapp näitab kindlameelsust ja tarkust, väljaspool enesetappu pole lunastust.
  • Miks Cioran võitleb elu vastu?
    Inimesed peidavad pea liiva alla, nad ei näe paratamatust ning arvavad end olema surematud, nad petavad end. Ciorani sõnul saab nautida ülimat õnne siis, kui oled surnu sarnane. Ta väärtustab surma rohkem kui elu. Elus on nii palju negatiivset ning halba, surmas aga tarkus. Surmahirm paneb meid tegutsema ning mõtlema, viletsus hoiab virgena.
  • Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”?
    Alati on austatud pühakuid ning käidud nende sõnade järgi. Nietzsche aga väidab, et just pühakud on on kõige suuremad petised. See mida meie arvame olevat tõde, on tegelikult vale ning Nietzsche peab ennast saatuslikuks inimeseks , kes oskab teha vahet õigel ja valel, ta peab ennast esimeseks, kes seda suudab. Vana ühiskond tuleb kaotada, alles Nietzschest alates aetakse maa peal suurt poliitikat. See, mida enne peeti tõeks ning senised väärtused tuleb unustada ning ümbermõelda, sest nad on valed.
  • Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
    Nietzsche on see geenius , esimene korralik inimene, kes tajus esimesena valet kui valet. Ta on rõõmusõnumi tooja, saatuslik inimene, kes rebib maski sellelt , mida seni on tõeks peetud. Tema on tõe eest võitluse eestvedaja - ta näeb seda enda ülesandena. Nietzsche on see, kes toob maailma lootuse ning arusaama uute väärtuste, valede ja tõdede kohta.
  • Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
    Nietzsche sõnade järgi on „immoralist“ see, kes mõtleb temaga sarnaselt ning eitab kehtivat kristlikku moraali. Inimtüübi kahene eitus . Immoralist seisab kristlikust moraalist kõrgemal.
  • Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
    Kristlik moraal on viinud inimkonna valele teele, selle olemus on absurdne, valelik, kurjuse kehastus. Füüsilist keha ning füüsilisust peatakse vähemtähtsaks kui vaimu. See moraal õpetas põlgama eluinstinkte, pannes inimesi uskuma valedesse väärtustesse. Kristliku moraali preestrid on end moraali abil luisanud kõrgemaks väärtuste üle kohtumõistjateks.
  • Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
    Dekadendi tunnus on see, et ta valib alati iseennast kahjustavad vahendid, kuigi ta on rahulik ning haritud. Isiksuselt pessimistlik, leplik ning kaastundlik. Nietzsche tunneb, et on dekadentse inimese vastand . Füüsiliselt terve, tundub ta siiski enamikule vaimuhaige.
  • Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
    Nietzsche hakkas oma väärtusi ümber hindama , ta mõistis, et kui keha on haige, on ka mõtlemine haige ning ebanormaalne. Et oma keha terveks ravida, peab olema terve ka mõistus. Pessimism vahetus uue mõtlemise vastu- ta nägi endas õnnestujat.
  • Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
    Viha põletab kiiresti läbi, pahameel, haiglaslik haavatavus , janu kättemaksu järele- kõik need mõjutavad ka inimese tervist negatiivselt, on kahjulik iseendale. Pahameelest ja vimmast vabanemine . Vimm ja hala on alam. Nietzsche toob välja Buddha õpetuse: „Mitte vaenutsemises ei tule vaenule lõpp, vaid sõprus lõpetab vaenu“. Vaen kahjustab inimest, eriti nõrka inimest. Tugev inimene ei võta kõike enda sisse.
  • Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia ?  Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate?
    Filosoofililist antropoloogiat mõistetakse kui filosoofilist uurimust inimesest ja tema loomusest. Loomus- inimesele omased toimemehhanismid, sisemine loomus jne. Filosoofilise antropoloogia strateegiad on etoloogiline , voluntaristlik, eksestentsialistlik, klassikaline, kristlik, romantismile omane, konstruktivistlik ja strukturalistlik , materialistlik, psühholoogiline, fenomenoloogiline , psühhoanalüütiline ning analüütilisele filosoofiale omane.
  • Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
    ·etoloogiline antropoloogia
    ·klassikaline filosoofiline antropoloogia
    ·kristlik antropoloogia
    ·romantismile omane antropoloogia
    ·konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia
    ·psühholoogiline antropoloogia
    ·psühhoanalüütiline antropoloogia
    ·analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia
    Inimene mõistmine filosoofilise antropoloogia suundades:
    Etoloogiline antropoloogia- inimest vastandatakse mõtleva loomaga. Kõige enam kasutatav seisukoht nii antiikaja loogikaõpikutes. Inimene kulub loomade hulka, mõtlemine ja kõrgelt arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust.
    Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos - inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab kontrollida paljusid asju enda juures- oma hingamist, mõtlemist, soove jne. Inimese alamosa on kehaline hing, mille hulka kuuluvad iseloomu omadused, intentsionaalseks objektiks on armastus ja tunnustus. Kõrgem osa mõistus ehk intellekt , mis on võimeline mõtlema ning avastada tõde, pole seotud inimese tunnetega. Keha on võimeline tundma iha, on naudingu objekt. Platoni arvates on inimese hing surematu, intellekt on igavene.
    Kristlik antropoloogia- inimene on jumala palge järgi loodud olend, looduse kroon, on loodud kõrgeimaks, loodust valitsevaks, jumala palge järgi loodud. Ainus eetiline olend, kes on võimeline eristama head ja halba, seab elu eetiliste printsiipide järgi. On jumala armu ja karistuse objekt. Jumal ootab inimese poolt vastuarmastust ning ka tõestust sellele, austust ning meelespidamist. Inimene igatseb midagi, millest juba enne sündi ilma jäi, mis viitab , inimese elule teispoolsuses.
    Romantismile omane antropoloogia- inimese „mina“, tema saladus peitub ennekõike isiksuses, mida saab tajuda vaadates selle inimese loomingut. Isiksuse saladus väljendub loomingus. Inimese looming on seotud tema isiksuse sügavate kihtidega, kuid looming ei suuda väljendada kõike isiksusest, selle sügavik jääbki saladuseks. Inimest kui ülimat olendit iseloomustab tema kujutlusvõime ja mõtlemisvõime, mis suudavad haarata palju rohkem, kui suudab seda tema füüsiline keha.
    Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia- kuidas jõuda oma „mina“ni? Mis asi see tegelikult on, mille kohta ütlen „mina“? See mida ma nimetan minaks, ei olegi midagi muud kui vahenduse erinevad kihid , mina tekib selle kaudu, et on mingi suhe objektidega. Mina ei avastata, vaid konstrueeritakse perspektiivist lähtudes, on seotud sotsiaalsete suhetega . Erinevates reflektsiooniastmetest konstrueeritakse pidevalt „mina“ kohta teadmisi juurde. K. Maxi nägemus: inimene on ühiskondlike suhete summa. Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia põhiteema inimese „mina“ uurimine.
    Psühholoogiline antropoloogia- inimese olemust ja mõtlemist psühholoogia kaudu uurimine. Psühholoogiline antropoloogia rakendab inimese psüühikat. Psüühika- inimese võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist.
    Psühhoanalüütiline antropoloogia- Freud leiab, et on olemas mitmeid psüühilisi protsesse, mida ei ole võimalik teadvustada. Psüühika kolm instantsi: id- miski, ego- mina, superego- ülemina. Lacan-puudumise olukord- milliegi puuduva teadvustamine , mida üritatakse ületada ihade kaudu (kolm registrit: imaginaarne , sümboolne, reaalne).
    Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia- kuidas on vaim ja keha seotud? Kas vaim asub kehas mingis kindlas kohas? On erinevad käsitlused seoses vaimu ja kehaga . Esimesena väidetakse, et vaim ja keha eksisteerivad eraldi (dualism). Teiseks füsikalistlik redukstsioon- tegelikult on olemas ainult keha, aju, ajuprotsessid, see, mida nimetatakse vaimuks, on vari, mille heidab see, mis on tegelikult olemas. Vaim ei eksisteeri surmajärgselt. Teadvuse kogemuse ületamatu privaatsus- Thomas Nagel: ei mõisteta lõpuni, milline on teise inimese elu, mis tunne on olla tema nahas. Frank Jackson: uus kogemus, kui kogetakse praktiliselt seda, mida ollakse õppinud teoreetiliselt. Analüütilises filosoofias on tegeletud ka tehisintellekti probleemiga- kas üks masin võiks mõelda ja tunda? Kas on võimalik luua masinat, millel on teadvus? Kas inimene pole samamoodi masin, neuronid edastamas impulsse?
  • Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
    Tänu filosoofiale jõutakse tõeni, filosoofia pakub tõelist vabadust. Filosoofia peab pakkuma kaitset, manitsema jumalale kuuletuma , teda järgima ja saatust taluma . Filosoofia on kui eluviis, ta ei seisne sõnades vaid tegudes. Filosoofia juhib ja korraldab inimese elu, reeglistab tegusid , vormib ja kujundab vaimu. Filosoofia kauda saab nõu, ilma selleta ei saa keegi elada kartmatult ja kindlalt.
  • Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9)
    Tekstis on öeldud, et tuleks vältida seda, mis lihtrahvale meeldib ning juhus pakub. Mina arvan, et kui on võimalik elada hästi ning nautida hüvesid, mida elu pakub, siis tuleks seda ka teha. Nõustun küll sellega, et tuleks elada tervislikku elu ning pakkuda kehale seda, mis on vaja tema heaoluks. Ei tasu hulluks minna ning arvata, et mida kallim ning väärtuslikum, seda parem ( nt võrdlus õlgkatuse ning kullast varjualune - mõlemad katavad inimest sama hästi), nõustun, et on tähtis, et peamised vajadused oleksid inimesel kaetud. Samuti nõustun sellega, et tuleb loodust väärtustada ning seada elu loodusega kooskõlas.
  • Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
    Õnnetuks teevad inimesi lähedase surm, häbitunne, surmahirm, terviserike, vaeseus jne. Inimene ei saa olla õnnelik, kui ta elab pettekujutlustes. Kui hüved ja voorus puuduvad, on inimene õnnetu ning ebakindel. Eraldatus muudab inimese üksikuks ning endassetõmbunuks, ka rumaluse tagajärjeks on õnnetu olek. Rumal inimene on loid , teeb oma tegevusi vastumeelselt, ta ei saa olla rahul ega õnnelik. Inimene, kes tunneb pidevat lähenevat surmahirmu, ei suuda oodata tulevikust head, samas ei lase ta ka lahti minevikust, mis teeb ta omakorda õnnetuks ning ebakindlaks.
  • Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
    Kaotatud hüved toovad endaga kaasa mõne muu ebamugavuse (nt tervise halvenemine). Kodumaa, laste ja vanemate ohtusattumist ei saa pealt vaadata, seetõttu häirib ja masendab see rumalat inimest. Kirjas LXXIV väidab, et targa inimese teod on enesega kooskõlas ja sobivuses. Ta on harjunud ning rahulik mõeldes enda surmale , sest see tuleb ju paratamatult, seetõttu ei suhtu ta traagiliselt ka teiste surma. Lähedaste surma taludes on tema hingeseisund sama, mis enda surma oodates , sest ta valitseb ennast ning näeb maailma üldisemalt.
    Mina arvan, et lähedase kaotus mõjutab ja masendab igat inimest, samas ei oska ma öelda, kas Seneca poolt esitatud väited on õiged või mitte. Arvamusi on väga palju, kindlasti olid Seneca põhjendused tema jaoks tõde. Kindlasti oleks mentaalselt kergem ning lihtsam minna eluga edasi, kuid arvan, et mitte midagi tunda ning ükskõikseks lähedase inimese kaotuse korral jääda pole võimalik.
    Seneca ei mõista hukka igasuguse kaasaelamise ning leina lapse kaotuse puhul, pigem väidab ta, et seda tuleb teha mõistusega, tasakaalukalt ning enesele kindlaks jäädes, mitte liiale minnes, ei tohi lasta segada sellel oma elu.
  • LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
    Ei pea rahuldavaks, sest minu jaoks pole üksi selgitus piisav, et ma ei kardaks surma. Ma saan aru ja mõistan Seneca seisukohti, kuid minu jaoks pole need omased. Muidugi ma arvan, et surma ei peaks kartma ega pelgama, sest tuleb ta ju niikuinii, aga kui mõelda, mis ees ootab, siis tekib natukene ka hirmu. Samas tuleb väärtustada ning hoida elu, keskenduma oma elule, elada see ilusaks ning just selliseks , nagu ise õigeks pead ning mitte väärtustama ega pelgama surma rohkem kui elu.
  • LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
    Seneca toob välja selle, et tema sai abi oma sõpradelt, kes olid reipad ning toetasid teda oma julgustavate kõnedega. Osavõtlik sõber on haigele parimaks ravimiks, see hävitab surmaootust ja hirmu. Mina nõustun selle nõuandega, ka minu elus on sõpradel suur osa, kelle peale saab loota nii haiguses kui tervises . Sõpru tuleb väärtustada.
    Usalda oma arsti, ta annab sulle näpunäiteid, kuidas saada tervemaks, kuidas lõõgastuda ning enda eest hoolt kanda. Nõustun ka sellega, on oluline pidada nõu arstiga, samas kuulata ka enda sisetunnet.
    Põlga surma- surmahirm pole tingitud haigusest vaid loomusest. Surra tuleks selle pärast , et elad, mitte haiguse tõttu. Nõustun, sest arvan, et haige peaks mõtlema sellele, kuidas elada, viimane asi, millest mõelda, on surm.
    Ära kaeba oma haiguste ning kannatuste üle, see ei tee asja paremaks. Positiivsus ning optimistlik arvamus endast ja tulevikust on see, mis aitavad kaasa paranemisele. Näe anda ümber häid asju.
  • Sartre ’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
    Sartre kirjutas: „See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja et ta defineerib end pärast.“ Inimene eksisteerib ning hakkab järjest looma ning defineerima oma olemust. Ateistide arvamus on see, et inimene on see, kelleks ta end teeb, religioosne pool väidab aga seda, et inimene on tehtud jumala soovi järgi. Enne on vaja eksisteerida, sest muidu pole midagi, millele loomust omastada. Eksistentsialism on esimeseks sammuks inimese olemuse tekkimisele.
  • Sartre väidab, et inimene on “ visand .” Selgitage, mida see tähendab.
    Inimene eksisteerib sel määral kui ta end teostab . Inimene hakkab olema selline, nagu ta end ise visandab. Inimene on visand mille peale hakkab ajapikku kujunema inimene ise- kogu tema olemus, mõtted, soovid. Et visandit muuta, tuleb inimesel kõige pealt mõista iseennast ning oma tahtmisi.
  • Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
    Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema eksistentsist. Eksistentsialism on olemuse filosoofia. Eksistentsialism väidab, et inimene on enda eksistentsi eest vastutav ning et iseenda kujundaja ning looja, loob oma valikutega teatud inimesepildi. Eksistentsialismi põhimõtted: teha igast inimesest oma olemuse peremees . Inimene on enda eest vastutav. Inimesel on võimatu oma inimlikku subjektiivsust ületada. Inimene pole keegi muu kui see, kelleks ta end teeb.
  • Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega ?
    Nii kunsti kui moraali puhul on tegemist loomise ja leiutamisega, ei ole võimalik ette näha, milline võib olla tulem, moraali loomise üle ei saa enne otsustada, kui see on lõpule jõudnud, sama käib ka kunstiteose kohta. Kunstiteosed nagu ka valikud on erinevad ning toovad endaga kaasa ka erinevaid tulemusi. Kindlad on tulemused siis, kui valmimisprotsess on lõpule viidud ning on võimalik analüüsida tulemusi. Samuti ei nimeta me ühtki lõuendit alusetuks, mis samuti seostub moraaliga.
  • Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?
    Inimene loob ennast selliseks nagu ta tahab- seetõttu on ta vastutav teiste inimeste ees. Ta vastutab enda eest, sest ta on just selline nagu ta tahab, sest on ju võimalik ennast muuta ning uuesti leida, taasluua endas keegi teine. Ta seisukoht võib olla küll ebaõiglane, kuid elu ongi ebaõiglane- mõnele inimesele annab ta edu lihtsamalt kätte, mõni peab selle nimel palju vaeva nägema. Kes vaeva ei näe, see ka edukaks ei saa, järelikult on see kinni isikus endas, ennast saab muuta paremaks ning kohanemisvõimelisemaks.
  • Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
    Moraaliteooriad võivad sattuda vastuollu. Sartre moraalist saab järeldada, et õigeid ja valesid otsuseid ei eksisteeri, kõik oleneb inimesest ja sellest mis temale endale tunduvad õiged ja valed, loevad ka inimese väärtused, mis võivad olla mitmetimõistetavad. Mitte üksi moraal ei saa kindlustada, et mingi eesmärk saaks saavutatud.
  • Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: esteetika , poliitikafilosoofia , keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia ? Esteetika-uurimisobjekstiks ilu, kauniduse avaldumine, tegeleb ilu ning kunstiga. Kas millegi ilusaks pidamine sõltub vaatlejas? Kas ilu on kunstis oluline? Küsitakse kunstiteose mõtte ja piiride kohta. Juba vanast ajast on inimesi erutanud küsimus „mis on ilu?“
    Poliitikafilosoofia- küsitakse ühiskonna ja riigi olemuse ning mõtte kohta. Mille pinnalt ja kuidas on riik tekkinud? Milles peitub riigi loomus? Riik on oma loomuselt ühiskondlik leping- J. Locke , D,Hume. Räägitakse veel indiviidi ja riigi vahekorrast. Kas maksude kogumist tuleks pidada vägivallaks? Riigile allumise ja allumise mõttetuse teema, indiviidi poliitilised õigused. Kust tulenevad inimõigused? Mida indiviidi vabadus poliitilises kontekstis tähendab? Kas on riigi tingimustes võimalik vaba olla? Või vastupidine küsimus- kas ainult riigi tingimustes on võimalik vaba olla?
    Keelefilosoofia- mis on keel? Inimese keele vahekord, keele tähendus esistentsiaalses mõttes, keele olemus ja mõte, tähendus inimesele/ inimkonnale, mis vahendeid keel annab, mäletamise võimalused. Küsitakse keele ja sõnade olemuse kohta, nende tähistamis- ja kommunikatsioonivõime kohta.
    Kultuurifilosoofia- mis on kultuur? Kuidas määratleda ja defineerida- on see üldse võimalik? Peamised küsimused kultuuri loomuse kohta, kultuuri ja inimese vahekorra kohta(kultuuri rolli kohta inimeseks olemuses) ning kultuuride paljususe ja erinevuse kohta (küsimus kultuurirelativismist).
  • Kuidas on võimalik määratleda ilu?
    Ilu saab rühmitada kahte viisi- objektiivne ja subjektiivne määratlus.
    Objektiivne ilu- ilu saladust otsitakse ilusast objektist endast. Ilusad asjad on need, mis matkivad kosmolist liikumist, kõik asjad on ilusad niivõrd kui nad on harmoonilised . Antiikajastul mõeldi, et ilu peitub arvulises vahekorras, matemaatikas. Teooriad: ilu on harmoonia , ilu on demiurgilise (maailma looja) mõtte vorm, lõpmatuse lõplik vorm.
    Subjektiivne ilu- ilu on kui subjekti juurde kuuluv. Ilu on lõpmatuse lõplik vorm, ilu on väljendatud lõpmatuses, kuid ilu pannakse kokku inimhinge sees. Ilu pole objektide omadus vaid inimese hingeseisund. Me peame ilu otsima inimvaimu seest, tajume ilu seljuhul kui meile tundub mingil asjal eesmärk olemas, kuid me seda kontseptuaarida ei oska. Teooriad: David Hume: „Ilu ei ole asjades enestes asuv kvaliteet: ta eksisteerib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb.“ Immanuel Kant: esmärgipärasus ilma eesmärgita.
  • Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost?
    Esimene vastusevariant tuleb Platonilt : kunstiteos on millegi objektiivse koopia, imitatsioon või jäljendamine. Ilus on teos juhul, kui ta on tehtud hästi. Platoni arvates on iga kunstiteos koopia koopia.
    Esteetikud: kunstiteos on millegi väljendamine. Subjektiivne väljendamine- kunst on millegi subjektiivse, nt autori mõtte või idee, väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
    Objektiivne väljendus: millegi objektiivse, näiteks kehatu, konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis- Aristoteles , Hegel ja Cassirer , romantikud . Aristotelese substantsi teooria.
  • Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli?
    Platon kirjeldab kunstnikku kui mingisugust vahendajat, meediumi. Miski peab kunstnikku inspireerima , kunstnikul on vaja muusat, kunstnik peab kunstitegemise hetkel olema endast väljas ning keegi teine tema sees. Tänu romantismi teoreetikutele kalduvad tänapäeva kunstnikud Platoni poole.
    Aristoteles seevastu kirjeldas kunstnikku kui tehnikut või meistrit, kes valdab tehnikat , kuidas anda kehatule ideele keha, kunsti kehalises vormis väljendada, oskab välist kuju anda ning valdab selleks tehnoloogiaid .
    Teos ei kanna Autor-Jumala väljendab seda mis on keeles, aga see pole väljendatud kunstniku poolt vaid ta toob selle lihtsalt esile. Autor on funktioon, kelle on kokku pannud lugejad, vaataja poolt moodustatud konstruktsioon .
  • Millisena on nähtud keele rolli?
    Keel on nii piiraja kui võimaluste andja. Tänu keelele saame küsida küsimusi, mis tekitavad segadust( nt olemise küsimus). Keelel on vahetu mõju, vägi. Keele kaudu mäletame oma ajalugu, viime edasi kultuuri. Keel on väljendusvorm, tsivilisatsiooni alus. Keel toob välja teatud asjade sisemise vormi, meie elu sisemise vormi.
  • Milles on võib näha sõnades peituvat väge?
    On usutud, et sõnal on otsene loodusnähtusi esile kutsuv jõud. Sõna on jumala kujund, kes vahendab sealpoolset Jumalat siinpoolsele maailmale. Sõnadega on loodud maailm(„ saagu valgus“- ja valgus sai). Sõnad toovad oleva välja just sellisena, nagu ta on.
  • Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates?
    Pythagoras - „ Nimesid moodustada ei saa igaüks, vaid ainult see, kes näeb oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt.“ Nimisõnad sisaldavad loomust, nad on sellised nagu on asjade sisemised omadused.
    Demokritos: sõnad on juhuse , ja mitte looduse poolt. Sõnad on inimeste väljamõeldud konvensioonid, olevate asjade loomuse tähistamiseks. Keelel ja sõnadel pole seos loomusega, kõik on inimeste kokkulepe.
    Sofistid väidavad, et sõnad on konvetsioon .
    Platon,Aristoteles, Thomas Aquinas: sõnad sisaldavad asja sisemist loomust, essentsiat.
    Uusaegne empirism (Locke/Hume): sõnad on korduvad tajuimpulsid ehk „ideed“.
    Locke: sõna on sekundaarne sise-taju, tajuimpulsside koosmõjul tekkiv.
    Hume: sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises. Sõna tähendus tuleb empiirilise sõnakasutuse kaudu.
    Pragmatism: Hewewy: sõna tähendus on pelgalt tegevus- harjumuste komplekt. Sõnal pole tegemist asja olemusega.
    Wittgenstein : sõna tähendus seisneb tema kasutusest, rollis, mida sõna mängib keelemängust.
  • Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees?
    Toetutakse Wilhelm von Humboldti sõnadele: „Keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid“. Erinevates ühiskondades on erinevaid tähendusi kandvad sõnad.
    E. Sapir , B.L.Whorf kelle relatiivsuse hüpoteesist: sõnade tähenduste defineerimine läbi pragmatismi (sõnade tähendus sõltub nende kasutusest), mis on ühendatud Humboldti kultuurilise relativismi ( erinevaid inimkogukondi on palju, sõnakasutusi palju ja erinevaid). Me teeme eristusi asjades ning organiseerime neid mõisteteks, anname neile tükkidele tähenduse ning kokkuleppeliselt loome terviku.
  • Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
    Substantsiaalsed definitsioonid - mida kultuur sisaldab? Millistest asjadest kultuur koosneb?: Kultuur kui materiaalsed, kunstlikud asjad, mis on inimese poolt loodud. Kultuur on inimese poolt loodud, tekitatud koos inimese loodud kunstlike asjadega. Sotsiaalsed asjad: ühiselu reeglid, normid ja institutsioonid , ning ideaalsed asjad: kollektiivsed uskumused, kõige selle hulka, mida antud kultuuri juurde kuuluvad inimesed tegelikuks ja omaks peavad- religioossed veendumused, ideoloogilised seisukohad, kunstiteosed jne.
    Funktsionaalne definitsioon-mida kultuur teeb? Kultuuri funktsioon: Materiaalsete eluvajaduste rahuldamine, kultuur on selleks, et katta ühiskonnaliikmete materiaalsed vajadused. Sotsiaalne funktsioon- ühiskonna vajaduste rahuldamine. Ühiskonnal tervikuna on vajadused, mida üksikisikul ei ole. Ideaalne määratlemine- indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine. Kultuur suudab inimese psüühilisi hirme tallutada, kollektiivselt menetleda.
  • Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
    Rollide ja isikuse vaheline probleem ehk essentsialistlik subjektivism vs konstruktivistlik seisukoht. Habituse - omandatud kalduvus mõelda, tunda ja käituda kindlal viisil, mis käivitub teatavate väliste tingimuste/signaalmärkide esinemise puhul. Habitus on piiratud, sest on vaja täita mingit sotsiaalset rolli. Kas isiksus on teatud kogum ühiskondlikke rolle? Kas eesmärk peaks olema neis rollidest vabaneda, mis on kultuuriliselt mulle omased või pean ma nendega leppima ja rahul olema? Mis jääks alles kui kõik rollid/kihid eemaldada? Kultuur on sõltuv isiksusest, isiksust kultuurist, nad on tihedalt põimitud, kuid nendevaheline koostöö ning tasakaalu leidmine ei ole kerge.
  • Mis on maailm Bibihhini arvates? Maailma kohta ei anna Bibihhin oma lõpliku vastust, kuid ütleb, et maailm on „kõik“. Kõik, mis meid ümbritseb, olenemata kaugusest. Universum ongi maailm, koos oma süsteemide, planeetide ja mu sinnakuuluvaga. Universum, see lõputu pime ruum, millest me vähe teame ongi maailm, me ei tea millest ta koosneb, kust algab või kus lõppeb. Maailm moodustub tervikuks meiega ning kõige sellega mis on meie ümber, näeme me seda või mitte.
  • Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem? Me ei saa määratleda maailma kui tervikut , sest on rohkem seda, mida me ei näe, kui seda, mida näeme. Me ei tea, kas maailm on lõpmatu, sest me ei tea ei tema algust ega lõppu. Bibihhini sõnad: „Maailm on suur ja lai; temaga tegelevad paljud teadused. Juba ammu ei saa ükski neist hakkama kogu maailmaga , sellepärast on maailm jaotatud osadeks , need osad veel kord osadeks ja nende osadeks“. Teadlased ei saa maailma lõpuni uurida,sest meie näeme ainult väikest osa maailmast, seetõttu ei saa anda ka kindlat ning lõplikku vastust maailma määratlemise kohta.
  • Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet? Inimene ning tema tegemised on universumi mastaabis täiesti tühised, ta pole olulisem kui tolmukübe, kuid siiski on vaja inimest, et maailm oleks terviklik. Inimesed jäljendavad oma süsteemide ning ühiskondliku korraga loodust, loodus on aga oma süsteemid korraldanud palju imelisemalt ning täiuslikumalt. Inimesed ainult matkivad loodust ning taevakehi, kahjuks pole see eriti edukas jäljendamine. Inimene, kes hakkab tõestama enda suurust, tõestab ainult seda, kui väike ja tühine ta ikkagi maailmas on. Inimene peab leidma oma koha maailmas. Inimene ei näe kunagi maailma terviklikult.
  • Küsimus edasijõudnumatele: Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust? Terviklikkus on midagi, mida tuleb tunnetada, sest on palju asju, mida silmaga ei ole näha. Kui me tunneme tervikut, siis alles saame sellest rääkida. Tervik ei ole osade summa, vaid summa saame siis, kui tunnetame tervikut, summa ja terviku samasus on ideaal. Reaalselt mõõta terviklikkust ei saa, see on suhteline.
  • Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
    Meie meeleolu ning tunded segavad meid mõistmaks maailma. Tänapäeva inimene ei kasuta palju filosoofiat , ta usub pigem seda, mida ta näeb ning saab katsuda , seda, millel on olemas tõestus. Kuid kuna maailma mõistmiseks on vaja uskuda ning tunnetada seda, mida näha ei ole, jääb see tänapäeva inimesele mõstetamatuks. Lapsed, kes on emotsioonidelt siiramad ning vastuvõtlikumad, tunnetavad maailma paremini, kui täiskasvanud, kes suruvad paljud oma meeleolud maha. Tihti ei suuda inimene leida iseennastki, seetõttu on tal millegi muu mõistmine raskendatud, eriti sellepärast, et kõik tunnetavad ning mõistavad maailma erinevalt.
  • Mida koopa allegooria sümboliseerib?
    Koopa allegooria sümboliseerib nii haritust kui harimatust. Inimesed, kes elavad koopas juba lapsestsaadik arvavad, et kogu maailm ongi selline, nagu neile näha. Nad usuvadki ainult nähtavat, varje . Nad on kinni sellises mõtlemises, sest kuna nad on elu aeg ühes keskkonnas, ei oskagi nad muud arvata. Nad on lihtsameelsed ning väheste teadmistega.
  • Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks? Nad on koopas kui vangid, ahelais, on ainult ühe koha peal ning vaatavad enda ette, ahelad ei lase neil liikuda . Valgus paistab nende seljatagant, kuid nad ei tea kes või kuidas seda tekitatakse. Tõelisuseks peavad nad lihtsameelsusest enda elu ning varje, mida tekitavad mõõdujad. Aga miskipärast ei küsi nad millegi kohta küsimusi, võib-olla ei oska ega tea mille kohta küsida...
  • Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
    Vang oleks segaduses, sest teda on tema reaalsusest välja toodud, keegi ei suudaks teda veenda selles, et varjude maailm, mis oli tema jaoks tõeline, on tühine ning see, mida ta nüüd näeb, on see õige. Kui ta valgusesse vaataks, tunneks ta valu ning soovi põgeneda tagasi tuttavate asjade ning varjude juurde, millega ta on harjunud elama.
  • Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
    Kui teda sunnitaks minema välja ning hoitaks kinni seni, kuni ta jõuab valguse kätte, siis ta minema ei jookseks. Kui ta harjuks, siis hakkaks teda ka huvitama elu, mida ta näeb. Ta oleks võimeline silmadega eristama päikest ning muid esemeid, mida ta enne polnud suuteline tegema. Kindlasti muutuks tema mõtlemine ning arusaam maailmast, arvatavasti ei tahaks ta minna tagasi koopasse , kui on näinud elu väljaspool seda.
  • Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud? Vabakslastud vang enne kannataks, kui läheks tagasi koopasse. Nähes väljaspool elu ning päikest, mõistab ta paljusid asju. Ka seda, et kui rumal, lihtsameelne ja mitte midagi pakkuv on elu koopas. Ta ei soovi enam elada pimedas ning olla rumal. Olles päikesevalgusega harjunud, ei tahaks ta tagasi koopasse pöörduda.
  • Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi? Tema kohta öeldaks, et ta läks üles ning tuli hävitatud silmadega tagasi. Üleval muutus tema maailmapilt , ennast väljendades ning teistele rääkides, mida ta nägi ja koges, peaksid koopainimesed teda rumalaks ning ei usuks teda. Ta satuks pilkealuseks, tema üle naerdaks, tema juttu peetaks väljamõeldud ulmelugudeks. Keegi ei usuks teda ning ta oleks heidik . Ta ei suudaks enam näha elu samamoodi nagu seda teevad teised inimesed koopas, tema silmi pimedus enam ei kontrolli, isegi kui ta oli ainult natukene aega päikese käes. Ta ei oleks enam rahul oma eluga koopas.
  • Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia?
    Tõnu Viik eristab klassikalist ja uusaegset paradigmat.
    Klassikaline filosoofiline paradigma - Küsimus sellest, milline on hea ja õnnelik elu? Milles see seisneb? Mis elu heaks teeb? Kuidas saavutada hea ja õnnelik elu? Kuidas hästi elada? Mis on õnn ja milles see peitub? Mida saan teha, et olla õnnelik?
    Uusaegne filosoofiline paradigma- arutab abstraktsemaid küsimusi. Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enese ja teiste suhtes nii, et käitumise tulemus oleks õiglane ja üldine elu parem?
  • Mis on õnn?
    Aristotelese järgi on õnn õitseng. Ülim hüve, mis teeb elu heaks ja elamisväärseks. Inimesele on loomuomane hästi elada ning olla õnnelik, õnn on inimese ülim hüve. Aristoteles ütleb, et kõikidel asjadel on oma eesmärk. Milline on inimese elu eesmärk? Õnn on see, mille me alati valime ise enda pärast, õnn on inimese elu lõplik, kõige olemuslikum eesmärk. Inimese hea elu seisneb selles, kui ta saab elada mõistusepäraselt. Õnn on see, kui saad midagi, mida ihaldad, mingi nauding , vabadus.
  • Mis on hüve?
    Hüve on kasulikkus, positiivne väärtus. Hüved teevad elu paremaks, elamisväärseks. Hüvede omamine on hea, mitteomamine halb.
  • Millised on võimalused õnne määratlemiseks hüvede kaudu?
    Õnne määratlemine hüvede kaudu- vastus küsimusele milline on hea elu määratletakse selle lõpptulemuse järgi, mille poole on inimene teel.
    Populaarne hedonism - Õnn peitub iha objektide poolt pakutavais naudinguis. Arusaamine õnnest nii nagu ta meie populaarses teadvuses on levinud. Õnn on olukord, kus ma saan seda mida ma tahan, saan enda valdusesse mingid objektid, mida mul enne enda käes ei olnud (nii esemed kui ka abstraktsed tunnustused). Hüvede omamine on hea, mitteomamine halb.
    Mikrokosmiline tasakaal- olukord, kus minu väike sisemaailm on selle maailmaga, mille sees ma olen, ideaalses kooskõlas.
    Filosoofiline/intellektuaalne hedonism- Õnn peitub naudingutes. Elada tuleb taotledes ihaobjekte ja hüvesid, mis teevad meie elu heaks. Oluline on mõõdukus, teada kui palju mingeid hüve objekte tarbida. Liiga palju ei saa tarbida ainult tarkust.
    Religioosne hedonism- elu eesmärk on saavutada intiimne side Jumalaga , millest sõltub ülim õnn ning hüve.
    Religioosne hüpe ja eneseületamine/minetamine- maise elu piiridest välja murdmine, igavene elu leidmine ülima hüve saavutamiseks, maised hüved peab jätma maha ning valima Jumala. Eesmärgi (õndsus, lähedus Jumalaga) seadmine , mis ületab maise elu piiri.
    Romantismi eetika- õnn saavutatakse siis, kui inimene saab ennast teostada. Hüve on individualistlik.
    Eksistentsialistlik eetika- ülim hüve indiviidi mitte allumises kõigele sellele, mida meilt eeldatakse, mis on meie sünnijärgne kohustus, vabaduse taotlus, oma tahte teostus .
    Sotsiaalne eetika- sotsiaalsed hüved nagu perekond, kodumaa ja selle vabadus ning teenimine , poliitilised hüved jt, nende kohta öeldakse, et need ongi see ülim hüve, mida tahetakse saavutada ning selle poole püüeldakse, koos sellega saadakse õnnelikuks. Tähtis on austus ja au, tunnustuse teenimine, sest nendega saavutatakse õnnetunne. Inimelu ühiskonna teenistuses. Teiste teenimise kaudu saavutatakse õnnetunne.
    Positiivne psühholoogia- subjektiivne heaolu,välise õnne imiteerimise kaudu hakkab ka sisemuselt parem. Kunstliku ja imiteeritud õnnetunde tulemusena ajas kandub see üle reaalseks ning tõeliseks heaoluks, õnneks.
  • Kirjeldage Aristotelese naturalistliku hüve eetikat?  Mis tähendab naturalistlik hüve?
    Püstitatakse õnne teema. Õitseng on ülim hüve, mis teeb elu heaks ja elamisväärseks. Inimene tahab head elu. Õnnetaotlus on inimesele loomuomane. Aristoteles räägib veel sellest, et kõigil asjadel on oma eesmärk (sõjakunsti eesmärk võit lahingus, majandusliku tegevuse eesmärk rikkus jne), ka inimese elul on eesmärk. Neid on kahte tüüpi- sellised, mida on vaja millegi muu jaoks (muusikariistade tegemise eesmärk on muusika , muusikariistade valmistamine on abivahend põhieesmärgi, muusika , saavutamiseks). Inimene tihti valib sellised tegevused, mille tulem on õnn. Elu eesmärk on olla õnnelik. Inimese elu mõte on teostada oma põhifunktsiooni- olla õnnelik.
  • Mis on loomutäius ja mis on pahe klassikalises eetikas ?
    Inimese loomupärane kalduvus mingitmoodi käituda ja elada. Habitus- harjumuspärane käitumise ja reageerimise viis. Võib nimetada positiivseks. Kalduvus, mida saab nimetada loomutäiuseks on kuldne kesktee kahe äärmuse vahel (liiasus ja vähesus-kesktee mõõdukus, mõõdukas inimene on õnnelik). Kalduvused, tänu millele elab inimene hästi. Mida rohkem voorusi inimesel on, seda parem.
    Pahed kuuluvad liialduse ja puudulikkuse juurde, tänu nendele elab inimene halvasti.
  • Millised eetika koolkondi Te teate eetiliselt õige ja vale teo eristamisel? Nimetage nad ja tooge välja nende positsioonide erinevused.
    Religioosne ja sotsiaane hüve eetika- inimene peab käituma vastavalt Jumala, saatuse või sotsiaalsele hüvele vastavalt. Raske on tõlgendada ning määratleda Jumala või saatuse tahet. Peab läbi mõtlema, milline on õige tegu mingi seisukohaga vastavalt.
    Sentimentalism - õige valiku tegemise aluseks on sisetunne või südametunnistuse hääl. Neid tuleks kuulda võtta ning nende järgi käituda.
    Formalism/ deontoloogiline eetika (kohustuse-eetika)- Tähtis on tegu ise ning selle tegemise või tegemata jätmise motiiv .
    Utilitarism /konsekventsionalism (tagajärje-eetika)- õige või vale teo kriteeriumiks on see, millised on teo tagajärjed, tegu on eetiliselt õige ning põhjendatud siis, kui tema tagajärg on hea ning toob kasu hulgale inimestele.
    Eksistentsialism/ voluntarism
  • Selgitage eetilise sentimentalismi filosoofilist positsioone.
    Inimese sisetundel põhinev südametunnistuse hääl. On olemas seesmine tundmus , mis oskab eraldada nii head kui halba, tõmbab lähedale head, lükkab eemale halba. Mingi teaga seisnes tuleb meile emotsioon , mida tundes saame aru, kas tegu on õige või väär, hea ja halva eristuseks tulebki keskenduda oma tunnetele. Kuid samas väidetakse vastu, et tunded võivad olla kollektiivsed, ideologiseeritud. Väidetakse ka seda, et emotsioonid ei ole faktid, neid ei saa tõestada ega kasutada nt kohtus, emotsioonide alusel ei saa mõista kedagi süüdi. Samas kaitstakse sentimentaalset filosoofiat, väites, et ta põhineb inimloomusel ning seetõttu on objektiivne.
  • Selgitage deontoloogilise eetika positsioone.
    Meie tegudel on erinevad motiivid, motiivid võivad eetiliselt olla valed ka moraalselt õige teo puhul. Tuleb järgida mõistusel tuginevast puhtast ja vabast kohusetundest- selline on Kanti arvates eetiline käitumine. Maksiimid- puhta mõistuse poolt iseendale ettekirjutatud reeglid. Käitu nii, et sinu tegevuse maksiim oleks üleüldiseks seaduseks. Kategoorilise imperatiivi väljaselgitamine võib olla liiga formaalne, mõningatel juhtudel võidakse eirata praktilisi tagajärgi.
  • Selgitage konsekventsionalistliku eetika positsioone.
    Konsekventsionalistlikus eetikas on oluline tagajärg- mida rohkem inimesi saab kasu teo tagajärjest, seda eetilisem ja õigustatum on tegu. Teo utilitarism- tuleb käituda nii, et teo tagajärjel elavad rohkem inimesi õnnelikult, teo tagajärjeks on rohkem õnne. Reegli utilitarism- käitu reegli järgi, mille rakendamine tooks ühiskonda võimalikult palju õnne. Vastuväiteks on esitatud küsimus kuidas õnne mõõta, et saaks juhinduda reeglist ? Samuti väidetakse, et midagi pole välistatud.
  • Milles seisneb fatalistlik ja voluntaristlik positsioon eetikas?  Milliseid fatalistlikul ja voluntaristlikul positsioonil olevaid autoreid te tunnete?  Selgitage nende seisukohti.
    Nietzsche ütleb, et inimene sünnib inimesena alles siis, kui ta võtab enda peale ülesande, mis varem oli reserveeritud jumalale, mis on siis väärtuste loomine (eetilises kontekstis moraaliväärtuste loomine).
    Sartre- absoluutne vabadus. Absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku vastutuse: julgeb ise valida ja otsustada.
  • Mida tähendab eetiline relativism .  Tooge poolt- ja vastuargumente.
    Eetiline relativism- moraalifilosoofiline seisukoht. Sellele vastavalt on moraaliprintsiibid ajaloolised, perioodilised ja kultuurisõltelised(erinevad kultuuriti). Toetub konstruktivistlikule positsioonile- ühiskondlikud reeglid tekivad ühiskondlike praktikate käigus, reegleid ongi nii palju kui on praktikaid .
    Veel toetub eetiline relativism kontekstide võrreldamatuse positsioonile ehk siis mingit tegu on mõttekas eetiliselt hinnata ainult kehtiva kultuuri kontekstis. Reeglid on kultuuriti erinevad. Vastuväited eetilisele relativismile: ajalooline relativism- nt orjuse kaotamisega seotud küsimused (kuidas tuleks orjuse kaotamist hinnata?) ja inimõiguste laienemine naistele (kas seda tuleks hinnata kui muudatust õigussüsteemis või on see moraalne, poliitiline progres?). Vastuväide kultuurisõltelisele relativismile- millegagi tuleb seletada kultuuridevahelist printsiipide kattumist ja kultuuridevahelist kommunikeerimist. Neid küsimusi arutades kerkib esile seisukoht, et eetilised printsiibid ei ole tuletatud ühiskondlikust praktikast, vaid neil peab olema mingi muu allikas. Peaks tegema nii, nagu seda on alati tehtud.
    Sallivus ei ole samastatav eetilise relativismiga.
  • Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
    James kirjeldab Chatauqua koosolekukeskust kui kohta, kus puuduvad kannatused, vaesus , aloholism, haigused, kuritegevus - ühesõnaga kõik halb, mis on olemas ülejäänud maailmas. Chatauqua koosolekukeskuses on kõik võrdsed, lahked, seal on maailma parim seltskond , parimad viljad , mida leidub- seal on kõik see, mis on hea, kõik on väga idülliline. On olemas kolledž, haridus on kõrgel tasemel. Hea haridussüsteem kasvatab töökad ja arukad inimesed. Keskond ja loodus on ideaalne, inimesed seal sees veel ideaalsemad. Kuid Jamesi arvates pole selline idüll inspireeriv, ta vajab tasakaaluks ka midagi negatiivset, olgu kui hull see tahes. Seal on puudu midagi, mis annab juurde moraalse stiili, väljendusrikkuse ja maalilisuse.
  • Kuidas suhtub James „tavaliste inimeste tavalisse elusse “?
    James kujutas heroilisust enne ette ainult surnuna ja palsameerituna, sildistatuna ja kostümeerituna, kuid siis õppis ta nägema kangelaslikkust just tavainimestes, kes valavad tööd tehes higi ning proovile on pandud nende kannatlik vastupidavus. Just tavainimeste vastu tundis James sümpaatiat, ta nägi töö- ja tavainimeste puhul võib rääkida puhtast voorusest. Ta suhtub neisse aukartuse ning lugupidamisega . Ta imetles nende leplikus, nende alandlikkust, tehes oma tööd ning täites ühiskonna poolt neile pandud kohustusi. Nende õlgadel on suur vastutus- hoida töökorras tervet ühiskonda.
  • Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“?
    Sisemine ideaal on midagi sellist, mis sõltub tema kandjast. Kunagi ei saa teine inimene kellegi sisemisi ideaale lõpuni teada saada ega uurida, me ei saa isegi kindlad olla, et need eksisteerivad. Sama asja tegevatel inimeste ideaalid võivad olla hoopis erinevad. Sisemised ideaalid on need, mille nimel me midagi teema, mida peame elus tähtsaks ning mida soovime saavutada. Ideaalide kaudu püüeldakse millegi uue ning parema poole. Ideaal peaks olema intellektuaalselt mõistetav.
  • Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
    Kuna ei arvata, et tööinimesed oleks järginud mingeid ideaale. Metrooehitaja rügab selle nimel, et saada mingeid materiaalseid asju ( nt on välja toodud närimistubakas, mõni söömaaeg, klaas õlut või magamiskoht). Järgmine päev alustab ta sama tööga, üritades viilida nii palju kui võimalik, nad ei ilmuta ei vapruse ega visaduse märke. Ausambaid püstitatakse hoopis nt sõduritele, kes on järginud ideaale ning nende elu on väliselt veel hullem. Sõdur on ühiskondlikult positsioonil kõrgemad ning neid austatakse rohkem.
  • James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega).  Selgitage seda väidet?
    Ideaalid peavad olema uudsuse poole suunatud, innovaatilised. Ideaalid ise omaette pole uudsed, samuti pole seda voorus. Kuid elu suudab siduda need kaks asja, selle tulemusena aga tekib midagi sellist, mille poole püüelda, see mis on uudne ning huvitav. Nii ustavus , vaprus kui ka visadus on voorused, mis koos sisemiste ideaalidega teevadki elu tähendusrikkaks.
  • Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e).  Mida Sokrates Kebesele vastab?
    Inimesed ei tohi ennast ise sellest vangistusest, elust, vabastada, selle eest ära joosta . Ei tohi ennast tappa enne, kui Jumal seda soovib ning sellest märku annab. Jumal poolt on igale inimesele määratud tema kindel saatus ning see, kellele Jumala poolt pole määratud enesetappu tegema, ei tohiks seda ka teha. Niisiis on Jumala poolt reguleeritud, kellel on enesetapuks õigus ja kellel mitte.
  • Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta.  Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a).  Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju.
    Sokrates tõi selgituseks, et erivevalt tavainimesest, filosoof vabastab oma hinge kehast, ta katkestab selle ühenduse nende vahel- ta ei kaunista oma keha uhkete riiete, jalanõude ega erinevate kaunistustega. Selle pärast arvatakse filosoofid olevat surma ligi, sest nad ei võta osa kehalistest naudingutest, nad eelistavad oma hinge kehale. Kui hing soovib midagi vaadelda, petab keha ta kohe ära. Keha ei luba hingel saada tõde ega arukust, keha vajadused, nagu söömine, tekitavad suurt segaust, haigused takistavad meid meie tegevuses, keha täidab meid hirmude, ihade ja muude vajadustega, mis segavad vaimul saada arukaks ning leida tõde. Kuid samas ei saa keha olla ilma hingeta ja vastupidi. Ning kui Jumal lahutab keha ja vaimu, saab vaim olla koos endataolistega ning lõpuks ometi näeb ta midagi puhtalt, ilma segava keha ning tema pettustega. Kokkuvõtlik argument: filosoofid tegelevad „ suremise “ ning „surnud olemisega“ seetõttu, et keha ja hinge eraldumine üksteisest, mida meie nimetamegi suremiseks, on neile kui vabanemine keha kammitsaist, nende hing elab edasi veel pareminigi- nad saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib, täielikult ning pühendunult ilma keha pettuste või segavate vajadustega.
  • Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b).  Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine vastanditest (70c-72d).  Esitage see tõestus argumendi kujul.
    Sokrates tõi mitmeid näiteid vastanditest, mis ei saaks eksisteerida üksteisteta ning Kebes nõustus kõigi Sokratese poolt toodud näidetega (näited nt uinumine ja ärkamine, ilu on vastand inetule, eraldumine ja ühinemine, soojenemine ja jahtumine jne). Kui millelgi on vastand, ei sünni see millestki muust kui oma vastandist. Elus olemise vastand on surnud olemine- seetõttu, kuna nad on tõesti vastandid, siis peavad nad tulenema üksteistest. Kui vastandil poleks vastandit, siis ei saaks vastand ka tekkida ning siis lõppeks otsa kõik siin ilmas.
  • Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest.  Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul.
    Midagi meenutada saab sarnase põhjal, teinekord aga ka mittesarnase kaudu. Meenutamine toimub paratamatult kui me näeme midagi, mis meenutab meile teist. Igalühel on oma kogemused võrdsete ja ebavõrdsetega. Et midagi puudulikuks mõtestada, peame olema teadlik sellest tervikust, millega me hakkame võrdlema. See teadmine peaks aga tulema enne seda, kui oskame kõneleda, näha või kasutada muid tajusid- ehk siis enne sündi. Me oleme saanud mingi teadmisi enne sündi ning pärast sündi selle kaotanud, kuid hiljem, kasutades tajusid, saame me selle teadmise tagasi. Need, kes midagi õpivad, tegelikult meenutavad vana kaotatud teadmist. Teadmisi kannavad edasi meie hinged ning et me saaks hiljem midagi meenutada, peavad hinged olema olemas enne meie sündi. Hing jätab maha eelmise keha- toimub suremine , hing jätkab elu uues kehas- toimub elluärkamine ja elamine. Kõik sünnib vastanditest- suremine ja sündimine. Hing, kes kannab endas teadmise eelmisest elust, hakkab uues elus neid uuesti „õppima“ ehk mis tundub uus teadmine, seda tegelikult ei ole ning õppides meenutatakse neid vanu teadmisi, mis hing endas kannab.
  • Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest.  Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli (77b).  Et hing pärast surma ei haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele laialilagunemine omane ei ole (77c-80b).  Esitage see tõestus argumendi kujul.
    Milliste asjade puhul peab üldse kartma laialilagunemist? On asju, mis ei ole kunagi muutumatult (nt riided, inimesed), neid on võimalik tajuda ka oma meeldega. Need asjad aga, mis jäävad muutumatuteks, pole tajutavad meeltega , sellised asjad on pilgule suletud ning samuti on nad nähtamatud. Neid on võimalik kombata ainult arutluse teel. Sellest järeldub, et nähtav on alati muutlik, nähtamatu aga muutumatu. Hing pole nähtav silmale , järelikult püsib ta muutumatuna- hing on sarnasem sellele, mis on igavesti muutumatu, kui sellele, mis muutub. Samuti on hing sarnane jumalikkusele, keha aga surelikule. Hing on surematu, sarnaneb jumalikkusele, ta on jaotamatu ning ühevormiline- selle tõttu on ta ka kõige lähedasem sellele, et ta on muutumatu.
  • Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “ puhtuse ” astmest . Selgitage seda teooriat.
    Hing lahkub kehast räpaselt ja määrituna- ta on olnud kehaga seotud, ta on keha armastanud ning järele andnud tema ihadele ning ahvatlustele. Hing on vältinud kõike seda, mis on seotud mittenähtava osaga- filosoofiat on ta vihanud ning vältinud, isegi kartnud. Kõik mis temas on, on seotud kehalise ning surelikkusega. Selline hing ei saa olla puhas, sest ta on kasvanud kokku oma kehaga. Sellised hinged ekslevad, otsides samasuguseid naudinguid ning ahvatlusi mida nad kogesid koos oma kehaga. Kartes nähtamatut, rändavad nad ringi Hadese ees, haukambrite ja kalmude ümber, nad paistavad varjudena. Kirg endise elu ja keha vastu aheldabki nad sellisesse iseloomutüüpi, millega nad on harjunud ning millesse on juba sisse elanud.
  • Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)?
    Sokrates jätab vabad käed oma matjatele. Ta vastab lühidalt: „kuidas aga meeldib!“ Sokrates filosoofina oli kindel, et tema vaim elab edasi ning sünnib uuesti, oma maisest kehast ta ei hoolinud. Tema väärtus on tema hing ning see ju elab edasi, keha on aga surelik ning see muutub, kehast ei jää järele midagi. Seetõttu ei jää Sokratesest maha midagi, mida ta oleks pidanud väärt hoidma või väärtustama.
  • Milliste filosoofilste küsimustega tegelevad epistemoloogia , tunnetusteooria ja gnoseoloogia ?
    Epistemoloogia on üks filosoofia põhivaldkondi. Epistemoloogia, tunnetusteooria ja gnoseoloogia tähistavad sama asja. Küsitakse teadmise võimalikkuse ja selle objektviisuse kohta- Kas me saame mida tõsimeeli uskuda või saame ka midagi väita? Kas oskame eristada tõde ning kuidas seda teha? Räägitakse ka tõe olemusest, tõe omadustest. Küsitakse veel tunnetusmehhanismide kohta- kuidas me tõeni jõuame? Selle järgi saab eristada epistemoloogia põhisuunad: ratsionalism (arvamus, et tõe tunnetuseni on võimalik jõuda mõtlemise ja mõistuse vahendusel), empirism (vastandub ratsionalismile, pidades teadmise aluseks kogemusi ja eitades kaasasündinud ideesid), transtsendentaalne kriitika (eeldab mõtlemist), fenomenoloogia (filosoofilise uurimise aluseks on fenomen ), pragmatism (asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena ). Veel uurib epistemoloogia küsimusi tõe olemuse kohta.
  • Epistemoloogias on sageli oluline tegelikkuse ja näiluse eristamine. Tooge tegelikkuse ja näiluse eristamise vajaduse kohta üks näide.
    Oluline on teada mitte ainult seda, mida räägitakse või kuidas mulle miski tundub vaid tähtis on ka see, kuidas on asjad tegelikult.
    Näiteks kohtumõistmisel ja süüdistamisel on oluline teada, kas mingi asi tõesti juhtus või me peame lihtsalt võimalikuks ja tõenäoliseks seda, et see võis juhtuda. Mari rääkis minust halvasti või ma arvan, et Mari rääkis minust halvasti, sest ta on seda korra varem ka teinud.
  • Kirjeldage Platoni koopa allegooriat ja selgitage, mida selle mõistujutu elemendid sümboliseerivad.
    Platon räägib inimestest, kes on elavad koopas justkui näilises elus. Nad näevad vaid varje ning see on nende jaoks tegelikkus, sest nad pole muud elu kohanud, nad pole kunagi näinud maailma väljaspool koobast, neil pole aimugi kas see on olemas ning milline see olla võiks. Lastakse siis üks vang sealt välja, võetakse jõuga kaasa. Ta näeb tegelikku maailma, millest koopas polnud tal aimugi. Ta harjub sealse eluga, valgusega , kõige sellega mida pakub reaalne maailm. Kui ta saadetaks tagasi koopasse, ei usuks sealsed vangid sõnakestki tegelikkuse kohta, teda ei võetaks enam omaks, teised vangid pöörduksid tema vastu.
    Koopa allegooria sümboliseerib nii haritust kui harimatust. Inimesed, kes elavad koopas juba lapsestsaadik arvavad, et kogu maailm ongi selline, nagu neile näha. Nad usuvadki ainult nähtavat, varje. Nad on kinni sellises mõtlemises, sest kuna nad on elu aeg ühes keskkonnas, ei oskagi nad muud arvata. Nad on lihtsameelsed ning väheste teadmistega.
    Platoni mõistujutu elemendid ning nende tähendus:
    Koobas – hinge olemine kehas. Illusioon , mille loob hinge asetamine kehasse.
    Päike – hüve idee, tagab kõikide teiste ideede olemise
    Looduslikud asjad – ideed
    Looduslike asjade varjud – matemaatilised objektid, asjad, mis on tegelikult ka olemas
    Lõke koopas – Päike
    Tehislikud esemed – empiirilise maailma olendid ja esemed
    Tehislike esemete varjud – empiiriliste esemete kujutised.
  • Milliseid olemise valdkondi Platon eristab?
    Platon eristab kahte maailma:
    See, mida ma näen, kui avan oma silmad, kõik see, mis on füüsiliselt nähtav.
    Teine maailm, kuhu avanevad asjad, mida silm ei näe, mida näeb ainult vaimusilm, nähakse mõtlemise kaudu.
  • Milliseid teadmise astmeid Platon eristab? Selgitage neid eristusi näidetega.
    • Kujutlemine- Sokrates peab surema sellepärast, et ülempreester ütleb, et see on õige. Ma kujutlen, et ma tean, miks on vaja teda karistada, tegelikult ma ei tea.
    • Uskumine - Sokrates pannakse vangi sellepärast, et ma usun, et ta on kurjadegija. Käitun küll printsiibi alusel, kuid ma ei saa kindel olla, et ma tean, kas ta on kurjategija , see ei tähista teadmist. Usun seda kuulutava allika autoriteeti.
    • Dianoia- Usun, et ma tean miks õigluse printsiibist lähtudes pannakse kurjategija/ Sokrates vangi. Olen mõistnud, miks on minul mõistlik toetada Sokratese vangiminekut. Samas ei tea ma mis on õiglus, selle printsiipi .
    • Noesis- Teades, milles seisneb õiglus, saan ma hinnata kellegi tegu ning anda hinnang tema rikkumistele. Jõuan järelduseni enda teadmiste kaudu. Mõistab algprintsiipe. Tõe printsiibile toetudes tean, et Sokrates on vaja mõista süüdi.

  • Kas põhimõtteliselt on tegelikkust ja näivust võimalik eristada? Tooge välja ja selgitage kolme põhiseisukohta selles küsimuses ( objektivism , skeptitsism ja subjektivism).
    Tuleb mõista, mis on tegelikkus, leida selle juurde tee.
    Objektivism- leitakse, et tegelikkus on midagi muud, kui meile paistab. Tegelikkust on mingi meetodiga näha, selleni jõuda. Näivuse ja tegelikkuse eristatavuseni on võimalik jõuda.
    Skeptitsism- tegelikkus on midagi muud kui meile paistab. Me ei saa aga kunagi teada, milline on tegelikkus. Me näeme maailma materiaalsete silmadega, me ei näe piisavalt kaugele, et jõuda tegelikkuseni. Me võime aimata selle olemuse kohta, kuid me ei saa iial seda nägema.
    Subjektivism- tegelikkus on just see, mis meile paistab, seda on ka võimalik teada.
  • Milline on empiristlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on empirirstlikul positsioonil?
    Kuidas me mingi teadmiseni jõuame? Empiristlik seisukoht epistemoloogias- teadmiseni jõutakse läbi meelelise kogemuse. Ehk siis kõige selle kaudu, mida me tajume oma meeltega ( nägemine, kuulmine , kompamine, lõhna- ja maitsetaju). Kogu meie teadmine tuleb meelte kaudu kogemusest.
    John Locke- olemasolevad empiirilise maailma objektid mõjutavad meie meeleorganeid põhjustades tajusid. Taju moodustab organismis ideid (1 taju=1 lihtidee ), mõistus liidab teatud tajud kokku, tekivad liitideed . Kõik filosoofilised ideed on liitideed, meil pole aimu , kuidas asjad tegelikult on, meie teadmiste aparaat on ideede omavaheline sidumine ja grupeerimine.
    David Hume- võtame vastu empiiriliselt objektilt mingi impulsi, taju teeb sellest sisemise koopia ehk idee. Ideed võivad tuhmuda ja isegi kaduda. Hume ütleb, et me ei tea kunagi asjade juhtumise põhjusi, me oleme harjunud nägema asju teineteisele järgnevalt. Me oleme harjunud nägema mingi sündmuse järgnemist esimesele, kuid tegelikult me ei tea, miks see nii on.
  • Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil?
    Kuidas me mingi teadmiseni jõuame? On palju asju, mida pole võimalik kogeda meeleliste tajudega- nt õiglus, loogikaseadused ning erinevate asjade olemused. Nende teadmisteni jõutakse kasutades intellektuaalset intuitsiooni. Kuidas me teame mis on hea, ilus ja õiglane? Me ei saa neid asju tuletada, need teadmised peavad olema kaasa antud meile sündides.
    Platon- anamnesis- meie teadmised mitteempiiriliste asjade kohta pärinevad sünnitagusest mälust. Ma tean midagi siis, kui ma meenutan seda, mis toimus minu hingega enne minu tulemist siia maailma.
    Descartes- selge ja distinktse mõtlemise tulemusena on võimalik jõuda puhta, ratsionaalse ja intellektuaalse intuitsiooninile antud ideede vahetu tunnetamiseni.
  • Millised on Immanuel Kanti transtsendentaalse teooria epistemoloogilised seisukohad?
    Puhta mõistuse kriitika ( 1781 ): Mis on see, mis teeb teadmise võimalikuks?
    Tänu millele olen võimeline mõtlema millestki objektiivsest? Kanti vastus: meie kogemuse teevad võimalikuks teatavad vormid, mis on omased transtsendaalsele subjektiivsusele endale (nt ruum, aeg, substants jne). Kanti järgi saame me teada: et kogeda empiirilise objekte, näeme me neid organiseerituda ajas ja ruumis- see on objektiivne teadmine. Teades tegelikkuse kogemise paratamatuse printsiipe ja vorme, saame me moodustada tõsikindlaid teadmisi tunnetuse enesemehhanismide enese kohta.
  • Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes? Selgitage. (Kuna Herakleitose tekstid on säilinud ainult fragmentidena, siis tuleb neid interpreteerida!)
    Enamusele inimestest on teadmine millegi kujutamine iseendale, enda arusaam millestki, väljamõeldud enda tekitatud „teadmine“. Kuid ülim teadmine on see, kui mõistad seda, kuidas ja miks on asjad nii, nagu nad on, jõudes ise järeldusteni, kastutamata kellegi teise teadmisi või õpetusi.
    See, kui sa tead millestki palju, ei tähenda veel, et sa seda mõistaksid. Ainult teadmise omandamine ei pane sind midagi mõistma. Tarkus on mõistmine, kuidas kõik asjad on kõige läbi juhitud . Mõistmisele jõudes suudad luua pidepunkte ning seoseid teiste teadmistega, sest kõik asjad on omavahel seotud. Kui aga asjast aru ei saada, pole võimalik luua ka vajalikke seoseid. Sa pead aru saama mida sa tead.
  • Mida peab Herakleitos tegelikkuseks? Kirjeldage, mida ta võiks sellega silmas pidada?
    Kõik asjad on omavahel seotud, sündmused järgnevad üksteisele, asjad on üksteisest tingitud. Maailm on tervik, ta oleks nagu kogu aeg olemas olnud ja eksisteerib ka edasi. Herakleitos arvab, et kõigil on oma vastand ning kõik on kõigega seoses, asjadel on nii hea kui ka halb pool, moodustades terviku.
    Kui inimesed saaksid kõik oma tahtmise järgi, siis ei muutuks midagi paremaks. Inimesed tihitpeale ei näe maailma terviklikkust ega tegelikkust, nad ei näe kaugemale oma vaateväljast.
  • Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika?
    Ontoloogia- teadus sellest, mis on- olemisest ja olevatest asjadest. Traditsioonilises ontoloogias on esiplaanil küsimus, kuidas suhtub olemine olevasse. Küsitakse mis on olevatele asjadele iseloomulik, kui nad on olevad. Mis teeb ühe asja olevaks? Tähtis on ka asjade ontoloogiline staatus, näivad ja tegelikud asjad. Küsitakse metatasandi küsimus- mis on olemus?
    Metafüüsika- tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega.  Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitletavate probleemide hulka arvatakse tavaliselt näiteks Jumala olemasolu, hinge  surematus , keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jms.
    Ontoloogia ja metafüüsika tegelevad küsimustega oleva olemuse kohta, oleva olemise kohta, olemuse loomuse kohta.
  • Selgitage Platoni ideede-teooriat
    Ideed ei ole midagi muud kui arheotüübid. Platoni epistemoloogiline seisukoht: see, mis näib olevat, ei ole see, mis tegelikult on (seotud Platoni koopaallegooriaga). Need asjad, mis näivad olevat (silmaga nähtavad asjad) on muutlikud ja mittepüsivad, mitteolevad. Tegelikud asjad samas (mõeldavad asjad) on igavesed ja muutumatud. Tõnu Viik toob näitena, et kui ma täna mõtlen, et 1+1 on 2, siis kümnete või isegi sadade aastate pärast mõtleksin ma samamoodi. See näide toetab Platoni teooriat. Samamoodi ei muutu ajas eetilised printsiibid. Mõeldava valda iseloomustab teistmoodi olemisviis ning ontoloogiline staatus kui nähtava valda, mis muutub meie nähes. Ideed on näivate asjade arhetüübid. Ideed on mudelid, originaalid tavasilmale nähtava jaoks. Nähtavad asjad kas osalevad oma arhetüüpe või imiteerivad neid. Asjade arhetüüpe on näha mõtlemise vahendusel (kas meenutamise või taasmäletamise teel).
  • Mis on essentsialism ?
    Essentsialism- küsimus asjade olemusest. Essentsialismi puhul lähtutakse, et asjadel on olemus. Jõutakse vastuseni küsimusele „mis see on?“ . Iga asja teatud omadused on paratamatud, sest tulenevad asja olemusest. 
  • Mis on substants?
    Substantsi määratakse kui olevat asja. Substantsi 4 põhjust (olema laskvad printsiibid): aine, idee, liikumine, eesmärk. Heidegger kirjutab substantsi põhjustest kui süüst. Igasugune materiaalne eksistents tähendab kosmilist tasakaalukust, mille tagajärjel me sureme, et tasakaal jälle taastuks. Substantsid võivad olla nii isetekkelised kui tekitatud. Substants on olev asi.
    Aquino Thomase teooria järgi jaguneb substants liit- ja lihtsubstantsiks. Liitsubstantsil on olemas aine, olemus ning olemine, need, millel on olemus ja olemine ehk vaimsed (A.Thomase järgi inglid ). Lihtsubstantse on ainult üks- tema olemus ja olemine kattuvad (Jumal ise).
  • Selgitage Aristotelese substantsi-teooriat ühel näitel.
    Täidetud peavad olema substantsi 4 põhjust (aine, idee, liikumine, eesmärk).
    Käsitööline meisterdab nuku. Olemas on materjal, millest nukk saab koosnema (aine), idee, milline hakkab nukk välja nägema, eesmärk, miks on seda nukku vaja ning liikumine ehk käsitööline, kes nuku valmismeisterdamisega seob ülejäänud 3 põhjust.
  • Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva olemust puudutav küsimus ja tooge näiteid võimalikest vastustest .
    Tõnu Viigi loenguslaididel on välja toodud järgnevad küsimused:
    Mis on olev? Olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub. Kui algaine , mis vahepeal võtab erikujusid, kuid saab lõpuks ikkagi endaks tagasi. Võib ka vastata, et olev on iseenesest lähtuv, ta ei vaja kedagi teist, et olla.
    Mis on substants? Substants jaguneb liit- (vormi ja mateeria ühendus) ja lihtsubstantsiks (eidos, mateeria).
    Miks üldse olev on olemas? Kas substantside olemisel on mingi põhjus olla?- ei ole võimalik, et maailma ei oleks olemas, sest me teame, et Jumal ei saanud teisiti, kui luua maailm. Teisiti saaks vastata, et olemine kui perfektsioon. Olev on loodud, sest ta on hea.
    Kuidas olev on? Platon pakub, et liikumatult. Demokritos ja Herakleitos samas arvavad, et olev on ikkagi pidevas liikumises, liikumatus ja püsivus on illusioon.
  • Milliste filosoofia tegemise tehnikatega te selle kursuse jooksul kokku puutusite ?
    Kokku olen puutunud arutlusega ( traktaat ), milles tuleb järgida loogikareegleid. Kokku puutusin nii metafooride ning kujunditega, ka ümberpööramisega. Olen palju kasutanud kujutlus - ning mõtlemisvõimet.
  • Milline on filosoofilise teadmise loomus?
    Filosoofiline teadmine puudutab metafüüsikat, ta on niisugune teadmine, mis seab pidevalt argiteadmise küsimuse alla. Teadmine tähendab õppimist ja suutmist, teadja on see, kes saab aru, et ta peab õppima. Ta omab ka oskust ning suutmist õppida. Filosoofiline teadmine on purustav - ta tõstatab küsimusi, mis pole argiteadmise suhtes tavalised ning püüab siis neile vastata.
  • Kuidas tõestab Descartes "mina" olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub?
    Descartes jõudis „mina“ olemasolu seisukohale end ning enda ümbrust vaadeldes. Ta pani tähele oma keha- ta märkas on sõrmi, nägu ja teisi ihuliikmeid. Need tunnusmärgid omistas ta ka laibale. Siis täheldas ta asju, mida ta pidas olevat vastavuses hingega- ta liikus, toitus, aistis ning mõtles. Niikaua kui inimene mõtleb ja on keegi, ei saa teda pidada eimiskiks. Samas arvas ta, et keegi eksitab teda ning juhib mingisugustele mõtetele või arusaamadele. Edasi järeldusi tehes hakkas ta mõtlema asjadele, mida omistas ta hingele- toitumine ning liikumine ning haistmine - need asjad pole ju olulised enam kui pole keha. Aga mõtlemine jääb ning sellest ta järeldaski „mina“ olemasolu. Ta lisas veel, et kui mõtlemine lakkab, siis lakkab ka „mina“ olemast.
  • Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks?
    Descartes toob välja seisukoha, et kehalisi asju tajutakse meelte kaudu. Me mõtleme kehalistest asjadest, need loovad meie mõtlemises pildi. Et eksisteerida, peame me mõtlema ning keha aitab meid selles. Läbi keha me tunneme ning tajume ümbritsevat, keha kaudu saame me justkui selle materjali, millest mõelda ning kuidas me midagi endale ette kujutame.
  • Kas inimese "mina" on Descartes'i arvates ühtne ja jagamatu tervik või mitte? Miks?
    Minu arvamus on, et „mina“ ei ole ühtne ega jagamatu tervik. Vaim ning keha näevad asju teisiti. Descartes tunnistab endas olevat ainult vaimu. Ka mõelda saab erimoodi, kõik inimesed mõtlevadki ning mõistavad maailma omamoodi. Mõnikord võime tajuda asju, mis on meie mõtlemisest täiesti erinevad. Tajutakse midagi erinevalt, olenevalt sellele, kas enne kasutatakse meeli või aistinguid. „Mina“ saab jagada nii vaimuks kui ka kehaks, mis vaimuga kaasas käib. Vaim, mõtlemine, ei tekita meile kannatusi, seda teeb meile meie keha. Ta vajab süüa ja juua nälja ja janu korral ning tunneb valu.
    Samas toob Descartes välja selle, et kuna me tunneme valu ja nälga läbi oma keha ning oleme temaga väga seotud, moodustub koos kehaga teatud ühtsus. Muidu oskaksime näljast ja valust mitte mõelda, aga kehaga seotuse tõttu paneme me ta vajadustele suurt rõhku. Nõustun, et teatud segatus on vaimu ja keha vahel, kuid arvan siiski, et „mina“ pole täiesti ühtne ega jagamatu, sest me saame valida, kui paljudest keha nõudmistest täidame, saame keskenduda rohkem vaimule ning mitte nii palju mõelda kehale või vastupidi.
    Esitage ise kaks filosoofilist küsimust Descartes'i 2. meditatsiooni kohta ja püüdke neile vastata!
  • Miks ei taha Descartes inimesele viidata kui „mõistusega loomale“?
    Kuna ühe küsimuse asemel (mis on inimene?) peaks ta siis vastama mitme keerukama küsimusega, sest ta peaks eraldi seletama , mis on „loom“ ning mis on „mõistusega“. Descartes aga ei tahtnud sellise asja peale raisata oma aega, väites, et seda pole talle enam palju antud. Ta hakkas selle asemel mõtlema oma mõtlemisest ning mõistusest ning tõestas selle kaudu „mina“ olemise.
  • Kuidas tajutakse Descartes´i teksti põhjal kehi?
    Tekstis Descartes ütleb, et kehi tajutakse ainuomasel viisil üksnes intellektiga, mitte meelte või kujutlusvõimega. Ta toob veel välja, et kehi ei tajuta selle põhjal, et neid saab puudutada või näha vaid ainult mõtlemise teel. Siis tajutakse mingit objekti samamoodi nagu oma vaimu.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 55 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    FILOSOOFIA #1 FILOSOOFIA #2 FILOSOOFIA #3 FILOSOOFIA #4 FILOSOOFIA #5 FILOSOOFIA #6 FILOSOOFIA #7 FILOSOOFIA #8 FILOSOOFIA #9 FILOSOOFIA #10 FILOSOOFIA #11 FILOSOOFIA #12 FILOSOOFIA #13 FILOSOOFIA #14 FILOSOOFIA #15 FILOSOOFIA #16 FILOSOOFIA #17 FILOSOOFIA #18 FILOSOOFIA #19
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-04-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 55 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kristijou Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Filosoofia kursuse kordamisküsimused
    Seneca Satre Pascal Camus loomus moraal antropoloogia sokrates vastand eetika moraali taju nietzsche

    Sarnased õppematerjalid

    Kordamine filosoofia eksamiks
    15
    docx

    Kordamine filosoofia eksamiks

    Kordamine filosoofia eksamiks 1.Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia ­ tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine, praktiline teadmine, teoreetiline teadmine. Loov teadmine on poeetiline teadmine. Teadmine mis aitab midagi ära teha, tekitada, sünnitada.Ala oskusteave. Teoreetiline teadmine - vaid iseenda , mitte millegi muu pärast. Praktiline teadmine (eetiline teadmine) võimaldab hästi ja õnnelikult elada. Sofia käib teoreetilise teadmise alla .Sõnas filosoofia sisaldub sõna philos ­sõber, armuke ja sõna sophia- tarkus. Filosoofia on tarkusearmastus. 2

    Filosoofia
    Sissejuhatus filosoofiasse
    13
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse

    1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia ­ tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine - võimaldab midagi ära teha, praktiline teadmine - võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd
    42
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd

    SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE kodused tööd 1. loeng 1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? 3. Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? 1

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Filosoofia konspekt
    28
    docx

    Filosoofia konspekt

    b. Praktiline teadmine on teadmise liik, mis sisaldab endas oskust teha õiglasi otsuseid. Näiteks oskust luua õiglasi seaduseid ja määrata nende alusel õiglasi otsuseid. c. Teoreetiline teadmine on teadmise liik, mis sisaldab endas Iseenda jaoks vajalik teadmisi. Näiteks teadmised mille abil võib luua endale mõne emotsiooni (rõõm, kurbus). Aristotelese järgi on see esimene filosoofia mille alla käib ka tarkus. 2. Klassikaliselt käsitleb tarkus taevaseid asju ja maiseid asju. a. Taevased asjad jagunevad omakorda kaheks: Kehalised asjad. Siia kuuluvad: füüsika, astronoomia, bioloogia ja anatoomia. Kehatud asjad. Siia kuuluvad: teoloogia, psühholoogia ja matemaatika. b. Maiste asjade hulka kuuluvad: eetika ja riigiteadused. b. Hiljem on kahe eelneva kõrvale lisandunud ka tehnilised asjad. Siia alla kuuluvad

    Kategoriseerimata
    Loengud
    16
    doc

    Loengud

    Lacan · ,,puudumise olukord" · ... mida üritatakse ületada kolmes registris: o imaginaarne o sümboolne o reaalne III loeng NB!! EKSAMIS ON POOLED KÜSIMUSED TEKSTIDE KOHTA JA ÜLEJÄÄNUD LOENGU TEKSTIDEST... Maailm on see tervik, mis moodustab inimestele vastuse küsimusele kus. Maailm on see koht, kus kõik on ja mis struktureerib seda kõike. Meeleolu kaudu tajume seda suurt tervikut. Eetika ehk praktiline filosoofia 1. klassikaline paradigma ­ Sokrates 18 saj. · Milline on hea elu? Mis on õnn? · Milles hea elu seisneb? Mis selle heaks teeb? Milles õnn peitub? · Mida teha, et olla õnnelik? Kuidas elada hästi? 2. uusaegne(modernistlik) ­ 18.saj ­ tänapäev · Mis on õiglus? · Milline on õiglane tegu? · Kuidas käituda enese/teiste suhtes? Milline on hea elu? Mis on õnn

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse
    27
    docx

    Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse

    Küsimused: Mis on maailm? Bibihhin, ,,Maailm" I loeng Mis on maailm tema arvates? *ei annagi lõplikku definitsiooni *Maailm on see tervik, millest moodustub inimese jaoks see, kus ta on. Lk 1693 Meeleolu seos maailmaga: *meeleolu kaudu tajume me seda tervikut. Meeleolu kaudu algab küsimus olemise üle. Filosoofia algab meeleoluga, mingisuguse tundega. (lk 1694) Mis on meeleolu? Milleks seda bibihhinil vaja on? (lk1698) *meeleolu tuleb siis, kui rutiin katkeb. 2. Eetika ehk praktiline filosoofia Küsimused eetika kohta: 1)klassikaline (kuni 18.saj): 1. Milline on hea elu? 2. Milles sea hea elu seisneb? 3. Mida teha, et elu oleks hea? Kasutati ka eudaimonia ­ õnn(Aristoteles): 1. Mis on õnn? 2. Milles õnn peitub? 3. Mida teha, et olla õnnelik 2)uusaegne(modernistlik) 1. Mis on õiglus? 2. Milline on õiglane tegu? 3. Kuidas tuleb käituda, kas enese või teiste suhtes? Küsimus heast ja õnnelikust elust on asendunud küsimusest selle kohta, kuidas käituda teiste

    Filosoofia
    Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015
    18
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015

    "Dekadentlik inimene" on Nietzsche järgi keegi, kes valib tegutsemiseks alati kõige halvemad ning ennastkahjustavad vahendid. Samuti toob Nietzsche välja, et "dekadentlik inimene" on nõrk ning morbiidne. 6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit? Oma filosoofiaga seostab Nietzsche oma füsioloogilist siesudnit kui morbiidsuse ja pessimismi seljatamist ning endas terve loomuse kasvatamist. Nietzsche nendib ka, et selline filosoofia sai teoks ainult "tänu" tollele pikale haigusele. Tänu hiagusele avastas ta justkui uuesti elu ning iseenda. Samuti nendib Nietzsche, et tänu haiguse tõttu läbielatule on ta austautd ning oma olemuselt tasakaalukas ja rahulik. Ka andestama ning unistama ja vihast ning vimmast vabanema õppis ta läbi haiguse kogemise, füsioloogilise mõõna. 7. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub "füsioloogiaks" ja "hügieeniks" (lk 24-5).

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse
    10
    doc

    Sissejuhatus filosoofiasse

    Kirjeldage neid. · Pascal väidab, et ateisti positsioon on läbimõtlematu. Millega ta seda põhjendab? Pascal põhjendab väidet, et ateisti positsioon on läbimõtlematu sellega, et ateist jälgib oma esivanemate mõtteid. Temasse on sisendatud mõtteviis, et nii on kõige õigem. Ta on harjunud olema ateist, kuna pole teisiti mõelnudki. Küsimused Seneca Kirjade kohta: · Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? XVI: Filosoofia peab meile kaitset pakkuma. Ta manitseb meid, et me jumalale meeleldi ja saatusele trotslikult kuuletuksime, ta õpetab meid jumalat järgima ja saatust taluma. VIII: Filosoofia annab inimesele vabaduse. Inimene peab orjama filosoofiat, et talle saaks osaks tõeline vabadus. · Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3­5, XVI 7­9) Seneca kirjade kohaselt peaks õnneliku elu saavutama siis, kui elada ära minimaalsega ­ süüa, et

    Sissejuhatus filosoofiasse


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun