Vastus leiad õppematerjalist: Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse

Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse (0)

Keskkool - Filosoofia - Filosoofia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kust me teame et mingi keha elus on?
Mis on maailm tema arvates?
Mis on meeleolu?
Milleks seda bibihhinil vaja on?
Milline on hea elu?
Milles sea hea elu seisneb?
Mida teha et elu oleks hea?
Milles õnn peitub?
Milline on õiglane tegu?
Kuidas tuleb käituda kas enese või teiste suhtes?
Mida teha et olla õnnelik?
Mis Teile endale kõige lähem teooria on?
Miks me siis koguaeg rabame nende ihaobjektide nimel?
Millist rolli omistab Seneca filosoofiale?
Mis on tema veensuses puudu?
Mis on elu mõte Seneca jaoks?
Kuidas me alati teame mis on õige mis vale tegu?
Mis on selle tunde alus mis ühte või teist käitumist keelab?
Mis on siin õige mis vale?
Mida oleks õige teha?
Kust tulevad moraalinormid ja reeglid?
Mis on nende allikas?
Kust tulevad eetilised reeglid?
Millised kohustused mul teiste suhtes on?
Millega seletada eetiliste printsiipide kultuuridevahelist kattumist?
Mida ta arvab meie elu mõttest?
Kust tuleb meie tahe elada?
Miks me tahame elada?
Mis on inimese elu ja jumala vahekord kristlikus filosoofias?
Kuidagi defineerida?
Mis või kes see jumal on?
Kui on olemas jumal kuidas me võiksime tema kohta midagi teada?
Kui jah siis kust see tuleb?
Kust tuleb inimese elu tähendus?
Kui jumal ei ole andnud mu elule mõtet kas siis võin siiski öelda et mu elul on mõte?
Miks on ülepea miski ega pigem eimidagi?
Miks üldse midagi on kui võiks olla ka nii et midagi ei ole?
Mis põhjustas asjade olemise?
Mis pani asjad liikuma?
Mis andis selle esimese tõuke?
Mis tekitas korrapärase maailma?
Miks ta ütleb et ma olen dünamiit?
Mida arvab kristlikust religioonist?
Kui jumalat ei oleks olemas siis kas seda oleks võimalus kuidagi tõestada?
Kui jumal on kõikvõimas siis kas ta võib luua nii raske kivi et ta seda ise üles tõsta ei jõua?
Kust tekkis keel?
Kuidas sõnade tähistamisvõime on tekkinud?
Kuidas on nii et me küll vahetame sõnu tekste kuid saame selle juures teineteisest aru?
Milles peitub sõnade tähendus?
Kuidas on nii et sõna pole lihtsalt üks asi vaid miski mis viitab teisele sõnale?
Milles seisneb sõnade tähendus?
Kui meil keelt ei oleks kui suhtleksime viibetega?
Kust tuleb keelele võim ja vägi et sellega näiteks oma mina otsida saab?
Mille eest mõnel pool peetakse sõdu?
Milles seisneb indiviidi vabadus?
Mida riik saab vaid järgidamitte järgida?
Mis on kunstiteos?
Kuidas eristada kunstiteost mitte-kunstiteosest?
Kes on kunstiteose autor?
Milline on tema seos kunstiteosega?
Mis on see mis asja ilusaks teeb?
Mis teeb teose originaalseks?
Mis on kultuur Kuidas seda defineerida?
Mida kultuur sisaldab?
Millistest asjadest kultuur koosneb?
Mida kultuur teeb?
Mis on kultuuri funktsioon?
Kui palju mingis olukorras käitub ta ise?
Kui palju käitub kui keegi teine?
Kust ma tean et homne on ka olemas et homme ka päike tõuseb?
Mis on tõe ja vale eristamise kriteeriumid?
Mis nendele kriteeriumitele vastavad?
Miks on seda kõike vaja?
Kuidas me mingi teadmiseni jõuame?
Mis teeb üldse teadmise kui niisuguse võimalikuks?
Millised on teadusliku kogemuse võimalikkuse paratamatud vormid?
Midagi paratamatuna tajub?
Miks sa seda masinat ära ei paranda?
Miks sa nii teed?
Mis ühendab kõiki asju mis on?
Mis teeb ühe oleva asja selleks mis ta on?
Mis teeb mingi asja ilusaks?
Mis on substants?
Mis sorti asjad ei ole substantsid?
Milles seisnebmis on oleva olemine?
Millest filosoofia algab?
Millised on need meetodid millega on võimalik filosofeerida?
Mida tähendab teada?

Sissejuhatus filosoofiasse

Loeng
Kursuse kirjelduse juurde tulevad slaidid!
Järgmiseks korraks: Albert Camus , Sisyphose müüt, peatükid „ absurd ja enesetapp“ ja „ absurdi müüdid“
[email protected] Tõnu Viigi e-maili aadress
http://www.tlu.ee/?LangID=1&CatID=2445 kõik, mis vajalik!
EKSAM : 15. Jaanuar/22. Jaanuar! Kell 12.00 – 18.00(grupid) K-311

Loeng: Filosoofiline antropoloogia

Kes on inimene?
1.Etoloogiline(teadus loomadest, nende käitumisviisidest) mõtteviis/strateegia – inimest võrreldakse teiste loomadega. Mõtlev loom – homo sapiens ; keel kui informatsiooniedastusvahend.  Filosoofid nii ei arva , tunnevad , et midagi olulist jääb puudu! Oluline on mis? Kes?
2. Eksistentsialistlik mõtteviis/strateegia
Martin Heidegger „Sein und Zeit “(olemine ja aeg) 1927 – 20.saj kõige enam tsiteeritud filosoofiline raamat
inimene=Dasein(siinolemine) – inimene on see, kes on kohal, kes on siin. Ta ei asu vaid ühel territooriumil, vaid proitseerib end kogu maailmale. Olemas on potentsiaal siin enam mitte olla ehk surra. Maailm on tervik, mille suhtes inimene midagi on.
Oluliseks saab küsimus kus?
3. Voluntaristlik mõtteviis/strateegia
Jean-Paul Sartre „Olemine ja eimiski“ 1943 – vastus Heideggeri „Sein und Zeit“ ’ile.
Teadvus kui maailma eitus – minu teadvusesse sünnib mitte see, mis maailmas on, vaid midagi uut. Vaid inimesel on võime öelda, et miski ei ole nii, kuidas ta on.
Iroonia – millegi loomine ja selle loodu kohene eitamine.
Iseenda eitamise võime
„teadvus on alati see, mis ta ei ole ja ta ei ole kunagi see, mis ta on“
Sartre: „Inimene on üheaegselt faktilisus ja selle ületamine“(Aufhebung) – ma olen nii see, millest ma mõtlen/kes ma olen, kui ka selle ületamine samal hetkel.
„Inimene mitte ei ole vaba, vaid on ise vabadus“
Kodus: Sysiphose müüt.
4. Klassikaline mõtlemisviis/strateegia
Inimene on hinge ja keha ühendus(liitsubstants); inimene on hingestatud kehamis on hing?:
1. Kõikidel elusolenditel on hing
2. Hing on see, mis ühe keha elusaks teeb
Kust me teame, et mingi keha elus on?
Aristoteles : „Keha on elav, kui tal on võime end liigutada“(nii taim, inimene kui ka meri, kosmos, päike, robotidkõigil neil on justkui hing)
3. On eri tüüpi hingesid(Aristoteles): maine hing(keha liigutav hing) ja kosmiline hing(mõtlev hing)
Pascal : „inimene on mõtlev pilliroog “
Inimene kui mikrokosmos : inimene on väike maailm, mis peegeldab suurt.
Inimene kui liitsubstants:
Liitsubstantsi osa
Võime
Intentsionaalne objekt
Keha
Iha
Nauding / rahulduse allikas
Hinge alam osa
Iseloomu omadused, nägemine, tundmine , kompimine
Armastuse/ tunnustuse allikas. Au taotlemine
Intellekt
Mõtlemine
Tõde, tõe allikas
5. Kristlik mõtlemisviis
Erilisus kogu loodu hulgas(siiski veel mõeldakse, et inimene on liitsubstants):
1.Kogu inimene on jumala palge järgi loodud
2. Inimene tunneb head ja kurja ja eristub sellega kõigist teistest olendeist
Inimene on jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt.
Inimene igatseb midagi puuduvat(nö paradiisiaia igatsus ), millest ta jäi ilma juba enne oma sündi.
Inimene on niisugune olend , kelle päriskodu ei ole siin maailmas
6. Romantismi antropoloogia (lähtub nii kristlikust kui klassikalisest konseptsioonist)
*Inimene on isiksus( kordumatu sisemaailmaga subjekt ; See sisemaailm on absoluutselt unikaalne ), mille saladus väljendub tema loomingus. N:luuletaja suudab oma teost ette kandes tuua inimesteni vaid killukese oma mõttemaailmast, temas endas on peidus midagi palju sügavamat.
*Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele. Kujutlusvõime abil loome me fantaasiamaailma, mida isegi jumal ei suuda, sest kõik, mis jumal mõtleb, ta loob, ta ei saa fantaseerida(N: ta ei saa mõelda ringikujulist ruutu , inimene aga küll).
7. Kontstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia
Hegel : „mina“ vahendatuse protsessid.
Marx: inimene on ühiskondlike suhete summa
20.saj saabub „subjekti surm“ postmodernismis ja poststrukturalismis. See, mille kohta ma olen harjunud ütlema „mina“, on katseliselt kokkusattunud narratiivid. Seda „mina“ ei ole enam olemas.
Kodus: Bibihhin, Maailm, I loeng
Küsimused: Mis on maailm?
Bibihhin, „Maailm“ I loeng
Mis on maailm tema arvates?
*ei annagi lõplikku definitsiooni
*Maailm on see tervik, millest moodustub inimese jaoks see, kus ta on. Lk 1693
Meeleolu seos maailmaga:
*meeleolu kaudu tajume me seda tervikut . Meeleolu kaudu algab küsimus olemise üle. Filosoofia algab meeleoluga, mingisuguse tundega. (lk 1694)
Mis on meeleolu? Milleks seda bibihhinil vaja on? (lk1698)
*meeleolu tuleb siis, kui rutiin katkeb.
2. Eetika ehk praktiline filosoofia
Küsimused eetika kohta:
1)klassikaline (kuni 18.saj):
1. Milline on hea elu?
2. Milles sea hea elu seisneb?
3. Mida teha, et elu oleks hea?
Kasutati ka eudaimonia – õnn(Aristoteles):
1. Mis on õnn?
2. Milles õnn peitub?
3. Mida teha, et olla õnnelik
2) uusaegne (modernistlik)
1. Mis on õiglus?
2. Milline on õiglane tegu?
3. Kuidas tuleb käituda, kas enese või teiste suhtes?
Küsimus heast ja õnnelikust elust on asendunud küsimusest selle kohta, kuidas käituda teiste suhtes õiglaselt
1. Mis on õnn? Erinevad eetilised koolkonnad :
A) Populaarne hedonism – arusaam selle kohta, mis on õnn ja hea elu. Õnn peitub iha objektide(need, mida me tahame) poolt pakutavas naudinguis. õnn selle arusaama järgi.
Inimene tänavalt: „hea elu on see, kui ma saan asju, olukordi , mida soovin“. Õnn, kui mingite asjade omamine – hüved.
N: palju raha, suur sotsiaalne tunnustus, maja, auto, suvila ...:)
Nii Platon kui Aristoteles panevad nimekirja rikkuse, sõbrad, populaarse partneri, sotsiaalse tunnustuse( austus teiste inimeste poolt), kõrgesse perekonda sündimise, tervise, atraktiivne välimus, sugulaste ja eriti laste hea käekäigu.
Probleemid: 1) See õnnetunne on üsna mööduv nähtus
2)neid ihaobjekte tuleb targalt omada – see, kel puudub teadmine raha kohta, ei suuda
Tänu rahale õnnelikud olla. Sama on ka muude ihaobjektidega
2. Milles õnn peitub?
Platon, Aristoteles: Peavad olema kõik need komponendid, kuid nende asjade vahel peab olema teatav mikrokosmiline tasakaal. Kõik need asjad peavad olema sätitud nii, et eri hinge osadele (himustav, tahtev ja intellektuaalne ) suunatud naudingu allikad oleksid tasakaalus ega segaks üksteist.
N: meelelised naudingud – seksuaaltung, söögiisu. Ei saa ainult süüa või seksida:D, need peavad olema tasakaalus ka intellektuaalsete vajadustega(teadmised). Samas ei tohi olla ainult tunnustuseotsija, ei tohi ära unustada ka söömist ja seksi.
Sisemine tasakaal. Selle tasakaalu eest on vastutav mõistus. Eeskujuks peaks võtma planeetide ideaalse liikumise.
Küünikud loobuvad tasakaaluideest ja lähevad tagasi hedonismi juurde.
Tekib B) intellektuaalne hedonism - õnn peitub targalt valitud naudingutes.
Äärmuslik versioon : ainult tõde pakub naudingut, mis on väärt kogemist, kõik muu on teisejärguline
C)Religioosne hedonism – inimese ülim hüve on taastada side jumalaga .
Probleem: see taastub tavaliselt alles hauataguses elus, õnn jõuab meieni alles hauataguses elus.
Lahendus: elan oma elu nii, et saan hauataguses elus nn õndsa ekstaasi.
Alates 11. Sajandist hakatakse sellest lahti ütlema. 
D)„Hüpe“ – idee suurimast hüvest hauatagusest elust jääb. Ainult, et lisandub see, et elus peab selle ka ära teenima .
E)Romantismi eetika – ülim hüve peitub loomingus. Hea elu peitub loomingulises eneseteostuses.
Oluline pole enam nii väga hauatagune elu, söömine, seksimine...:D
F)Eksistentsialismi eetika – õnn peitub vabaduse teostamises. Keskendunud inimindiviidile. Minu isikliku vabaduse teostamine on olulisem kui kõik muu(mis ülal nimetatu)
Sarnane romantismi eetikaga, ainult et geenius asendub tahtega – indiviid teostab oma tahet
G) Sotsiaalse hüve eetika – olulisel kohal pole mitte mina ise, vaid mingi kollektiiv väljaspool mind. Teiste austuse väljateenimine.
Mingisuguse idee teenimine N: natsionalistlik – tuleb teenida oma kodumaad , vajadusel surra oma kodumaa eest.
Psühholoogias: Hüve = heaolu! Heaolu mõõtmine – inimeste käest küsimine ja selle põhjal järeldamine. Subjektiivne heaolu. Meeleolu tõstmise taktika : naerata endale iga päev peeglis ja sa saadki õnnelikumaks.
*Üks asi on see, mis sul on, teine see, mis sa mõtled, et sul on.
3. Mida teha, et olla õnnelik?
Tuleb neid ihaobjekte võimalikult palju omandada – tuleb raha teenida. See, kes peab õnnelikuks olemise nimel tööd tegema, ei ole õnnelik, kuna ta teeb tööd, mitte ei naudi neid ihaobjekte.
1. Platon, Aristoteles:
loomutäiuste(vooruste) eetika – inimese loomupärane ja hea kalduvus üht või teist moodi elada/käituda nii, et selle tagajärjeks on hea elu.
Pahe – inimese loomupärane ja halb kalduvus üht või teistmoodi elada/käituda nii, et selle tagajärjeks on halb elu. N: liigne ägesus, hulljulgus
Arguse ja hulljulguse vahe – vaprus
Liigse kitsikuse ja headuse vahe – mõõdukus
Nende ideaaliks ongi kuldsed keskteed, mitte liigne headus /pahedus.
Loomutäiusi saab endas arendada ja kujundada. Ma saan harjutada end eetilistes situatsioonides oma reaktsiooni ja saavutada kuldse kesktee . Selle kaudu peaks see õnn tulema .
Väga praktiline õpetus!!
2. religioosne eetika – ei tule mitte treenida, vaid uskuda . ( Augustinus )
Tegelikult inimene ise ennast õnnelikuks teha ei saa, vaid Jumal, kui ma usun ja/või armastan . Siis langeb mulle osaks jumalik arm, mis mu õnnelikuks teeb. Vähem õppida, rohkem loota , uskuda, armastada .
3. Romantismi eetika – geenius minu seest suunab mind tegema asju, milleks ma olen loodud. Ma pean endas üles leidma jumaliku hääle ja sellele häälele alluma ning vastavalt sellele käituma. „Ma ei saanud ise ka aru, mis ma tegin , ma kirjutasin selle meeltesegaduses“ 
4. voluntarismi eetika – tänu oma tahte teoks tegemisele võin ma õnnelikuks saada.
Peab olema tahe tahta! Peab olema tahtejõud.
5. Intellektualismi eetika – mõistuse abil saab õnnelikuks.
Platon: esimene eeldus on see, et kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Selleks, et olla õnnelik, on vaja raha, tervist, atraktiivset välimust, olla sündinud suursugusest soost, õnne, vedamist, au, tasakaalukust. Oluline on aga see, et nende asjade omamine mind õnnelikuks ei tee. Ma pean teadma, mida nende asjadega peale hakata.
N: kui ma ei tea, mida rahaga peale hakata, siis ei saa ma sellest ka õnnelikuks. Mul peab olema teadmine õnneliku elu kohta.
Kodus: Seneca „moraalikirjad ..?..“
Ööülikool - Tõnu Viik „Õnne mõttest“
*Õnne mõiste tuleb Aristotelesega, enne räägitakse lihtsalt heast elust
*Õnnelikud tahavad olla ka need, kes pole kunagi mõelnud selle peale, et mis on õnn. Tahta olla õnnelik on igasse inimesse justnagu kodeeritud.
Mis Teile endale kõige lähem teooria on?
„2 tüüpüleskutset: Platoni populaarne hedonism – asjad, mida peab endale hankima; sisemiselt ennast õnnelikuks mõtlemine – oluline pole see, mis asjad teil on, oluline on hoopis see, kuidas te nendesse asjadesse suhtute. Iseennast siiski õnnelikuks mõelda ei saa, saab tekitada vaid mingi hea tunde, kuid õnn ei ole meeleseisund (siis võiks õnnelik olla ka komöödiat vaadates). Õnnetunde simuleerimine ühesõnaga ei toimi. Samuti ei toimi populaarne hedonism(sõbrad kuni materiaalsed asjad) – inimene ei pruugi siiski õnnelik olla kõige selle juures. Kui vaadata rikkaid inimesi, pole nad õnnelikumad kui vaesed, kellel neid asju pole.Miks me siis koguaeg rabame nende ihaobjektide nimel? Kuna ühiskond surub meile peale simulatsioonimudelit: üritan saada endale paremat elu kui keskmine inimene, sest tundub, et siis olen keskmisest inimesest õnnelikum ka. Tegelikult me ju teame, et see nii ei ole, aga loodame, et äkki teised seda ei tea ja näevad meid õnnelike inimestena, see on see, miks neid asju omada tahame. Üritame teistele näida sellena , kes me tegelikult pole.N: Lapsed-vanemad – laps tahab vanemalt teada, et kuidas olla õnnelik. Vanemad vastavad ikka nii, et otsi tasuv töökoht, õpi hoolega...nad teavad, et neid pole see õnnelikuks teinud, aga loodavad, et äkki lapsi teeb.
Surma piir on tihtipeale see hetk, kust inimesed enam oma õnnelikuks olemist edasi lükata ei taha, aga kuni pensionini – vabalt!“
„Õnnelikuks olemist tihtipeale seostatakse tulevikuga. Kui inimese eluperspektiiv on paigas, on inimene tavaliselt õnnelik. Me seome õnne väga pikkade ajaliste perioodidega.“
Oled sa kunagi näinud tõsiselt õnnelikku inimest?
„Olen kohanud inimesi, kes väidavad, et nad on õnnelikud. Samuti on mul sõpru, kes näitavad end õnnelikena, aga on tegelikult õnnetud ja vastupidi. Inimesed alustavad naeruga oma päeva, teevad oma asju naudingu ja hea meelega, nende tulevikuperspektiivid on harmoonias – need on õnnelikud inimesed.“
„Õnnegeen – olen juba sündides õnnelik. Kindlasti on geneetiliselt määratud meie iseloomutüüp, kuid
Õnn ei seisne iseloomus, seega ei usu ma, et õnnegeen eksisteerib.“
„Rõõmus meel ja kurbus võivad täiesti ootamatult peale tulla. Ma siiski ei arva, et siis on tegemist õnnega. Õnn ei ole meeleolu.“
Kas õnn võib olla ka kollektiivne?
„Antiiksed õnneteooriad ütlevad, et õnnelikku keskkonda on vaja. Sõprus on väga tähtis, eriti tähtsad on rikkad sõbrad. Samas on võimalik olla õnnelik ka siis, kui su lapsed pole õnnelikud. Tänapäeva maailmas, kus domineerivad individualistlikud ideaalid, on raskem näha kollektiivset õnne. Tänapäeval on õnn seotud ühiskondliku normiga, mis mõjub tihtipeale koormavalt, kuna õnnelik olemine on tänapäeva inimeselt üsna tugevasti nõutav.
„ Laske mul kurb olla.““
3. loeng
Järgmiseks korraks(2 loengut JÄÄB ÄRA!!!):
1. sartre „eksistentsialism on humanism “
2. emil mihai cioran: Lagunemise lühikursus, peatükk „lahtiütlemine“
Seneca kirjad:
1. Millist rolli omistab Seneca filosoofiale?(tekstis märgitud)
2. Kas Seneca põhjendused askeesi (lihtsad eluviisid ) osas on veenvad?
3. Kas seneca veenis mind, et surma pole mõtet karta ?
pole mõtet karta, sest suremises pole midagi erilist, sest 1)me kõik teame niikuinii, et sureme; 2)pole mõtet rabeleda selle pärast, et millal see hetk tuleb. Kas elan 100 aastat või 50 – sel pole tegelikult mingisugust tähendust; 3)kõik läheb ikka nii, nagu minema peab, pole mõtet karta – maailma kui terviku eest on hoolt kantud . Oluline pole, millal suren , vaid see, et hästi, suure auga suren – nö elust mõnusalt väljalibisemine.
Aga on see veenev ?
Mis on tema veensuses puudu?
4. Mis on elu mõte Seneca jaoks?
auline elu, voorused
Uusaegne moraalifilosoofia: õige ja vale tegu
1)Kuidas me alati teame, mis on õige, mis vale tegu?
2)Isegi kui teame, mis on õige ja mis vale, ei pruugi me selle suhtes midagi ette võtta.
3)Aga mis on selle tunde alus, mis ühte või teist käitumist keelab?
Leidub situatsioone, kus pole ettekirjutatud kriteeriumeid, kuidas õigesti käituda:
Kujutlegem olukorda, et olen haaratud mingi grupiga, terroristide poolt röövitud. Need ütlevad, et pole teid enam vaja, laseme maha. Seavad aga teid olukorda, et kui laseksite ise iga 2. Inimese maha, jätaksid nad pooled ellu. Mis on siin õige, mis vale?
mida oleks õige teha? Kas hakata mõrtsukaks, kaasosaliseks, päästes sellega 50 inimese elu? Või öedla, et ma pole mõrtsukas ja näha, et neil 50 inimesel pole ellujäämisšanssi?
4)Kust tulevad moraalinormid ja –reeglid? Mis on nende allikas?
N: tappa ei tohi; ei tohi lasta 50 inimesel surra, vaid vajadusel see ära hoida
Eetika normide juurde kuulub mingi universaalsus . Me tahame, et need reeglid kehtiksid rohkematele, kui lihtsalt mingile väiksele grupile.
Koolkonnad: Kust tulevad eetilised reeglid?
1. religioosne ja sotsiaalse hüve eetika:
Inimene peab käituma vastavalt
a) jumala/saatuse tahtele. Kui moraali allikas on jumal, siis on ta ka nende normide karantii, mis kehtivad.
b) sotsiaalsele hüvele (rass, rahvus, riik, kommunism jne)
2. Sentimentalism (sõnast sentiment, mitte sentimentaalsus)
*Kriteeriumiks on sisetunne /südametunnistuse hääl.
*David Hume : moral sentiment – kõlbustunne: „teatud seesmine meel või tundmus , mis eraldab head ja halba ning mis seob end esimesega ja tõukab eemale teist“. Meis tekitavad loomupäraselt meeldivaid tundeid teod, mis on head kas indiviidile endale või kogu ühiskonnale.
Vastuväide 1: see hääl on kogukondlik; tunded võivad olla ideologiseeritud. N: mingi ühine rahvustunne ja vaen vaenlase vastu, kuigi ma ise niimoodi vb ei mõtle.
Vastuväide 2: see on emotsioon , mis ei tugine faktidel; võidakse süüdi mõista vale inimene.
Kaitse: see on küll emotsioon või tunne, kuid ta põhineb inimloomusel ja on seetõttu objektiivne, kuna meis kõigis on see üks ja sama inimloomus.
3. Formalism /deontoloogiline (kohustuse) eetika
*Kriteeriumiks on teo/tegematajätmise motiiv
*kreeka k. Deon – kohustus
* Immanuel Kant , Praktilise mõistuse kriitika, 1788
*Das Sollen – kohustus; see, mida pean/mida peab. Lähtekohaks oli Hume’i sentimentalismi kriitika.
*Peavad puuduma egoistlikud motiivid, me ei saa tuletada eetilisi printsiipe sellest, millised on ühiskondlikud tavad, vaid sellest, kuidas asjad peaksid olema. N: Kui meil on teada ühiskonnad, kus oli orjanduslik kord. Kas me tahame siis öelda, et kuna nii on juba ammu olnud, peaksid orjad ka praegu olema igal pool?
*maksiim – puhta mõistuse poolt endale kehtestatud käitumisreegel
Probleem: iseendale kehtestatud reeglid ei ole moraalireeglid , sest need pole kõigile üldistatavad, universaliseeritav.
Vastuväide 1: liiga formaalne.
Vastuväide 2: kohati on praktiliste tagajärgede eiramine küsitav.
Millised kohustused mul teiste suhtes on? Terrorist ei saa panna mulle kohustust kedagi tappa. Ei võta püssi kätte.
4. Ultilitarism/tagajärje eetika
*Kriteeriumiks on teo/tegematajätmise tagajärg
* Eetiliselt õige tegu on selline, mille tagajärjel inimesed elavad paremini=on õnnelikumad
Jaguneb:
1) teo utilitarism : käitu nii, et sinu teo tagajärjel oleks rohkem õnne
2) reegli utilitarism: käitu reegli järgi, mille rakendamine ühiskonnas tooks kaasa olukorra, kus inimesed on õnnelikumad.
Vastuväide 1: kuidas õnne mõõte, et reeflist juhinduda saaks. N: kui kaotada surmanuhtlus, siis kas see toob õnne kõigile?
Vatuväide 2: Midagi ei ole välistatud.
Võta püss ja tapa, sest antud teo tagajärjed on paremad kui tegematajätmise tagajärjed – 50 inimest jäävad ellu.
5. Eksistentsialism (Sartre, Kierkegaard ) / voluntarism (Nietzsche)
Kierkegaard:
*„tõeline tegu ei ole mitte väliselt nähtav tegu, vaid sisemine otsus, millega üksikisik realiseerib potentsiaalse võimaluse ja identifitseerib end oma mõtte sisuga“
*Otsustada saab olla kolmel tasandil:
1) esteetiline tasand - elame selleks, et nautida elu, elame elu ilu nimel. Hästi oleme elanud nii, kui see mäng tuleb meil kaunilt järgi, mõtlemata eetilistele tagajärgedele.
Suhtumine naisesse: nauding. Võrgutamine mitte naise, vaid võrgutamise enese pärast
2) eetiline tasand – lisaks naudingule võetakse ka siduvaid kohustusi, mis on naudingu suhtes hukatusliku mõjuga. N:valimine isiklike huvide ja kohustuste vahel
suhtumine naisesse: abielu
3) religioosne tasand – suhtumine naisesse: tema asendamine jumalaga
Kõiki tasemeid ühendab: teen seda, mida on MULLE vaja
6. eetiline relativism
*Moraalifilosoofiline seisukoht, vastavalt millele moraali printsiibid on ajaloolised ja kultuurisõltelised.
*Eetiline relativism toetub tavaliselt:
1) konstruktivistlikule postisioonile: kõik ühiskondlikud reeglid tekivad ühiskondlike praktikate käigus, järelikult on reegleid nii palju kui on erinevaid praktikaid. Moraalireeglid tuletatakse praktikast.
N: meie elureeglid tulevad meie igapäevastest harjumustest.
2)kontekstide võrreldamatuse positsioonile: konkreetset tegu on mõttekas eetiliselt hinnata ainult kehtiva kultuuri kontekstis.
On see eetiliselt õige nõuda, et mingi maa rahvus ei teeks asju, mis nende jaoks on tavaline? N: Ütleme Hiinlastele, et ärge sööge pulkadega, kasutage kahvlit; ütleme islamimaade naistele, et ärge laske end ümber lõigata, sest mujal nii ei tehta ja teilt võetakse õigus tunda naudingut. ??
See ei oleks eetiline, sest eetiline relativism eeldabki erinavate kultuuride „sõda“, kuna erinevad kultuurid toimivad erinevalt.
Vastuväited:
1. Kas orjuse kaotamist tuleks hinnata kui muudatust töökorralduses või kui moraalset progressi
2. Kas inimõiguste laiendamist naistele tuleks hinnata kui muudatust õigussüsteemis või kui moraalset ja poliitilist progressi?
Kui me tahaks öelda, et mujal oleks ka hea, kui tal oleks vaba tahe valida. Kui me leiame, et igal pool võiks nii olla, ei ole me eetilise relativismi postisioonil.
3. Vastuväide kultuurisõltelisele relativismile - Millega seletada kultuuridevahelise eetilie komunikatsiooni võimalikkust?
4. Millega seletada eetiliste printsiipide kultuuridevahelist kattumist?
Kui erinevad kultuurid ka poleks, ikkagi on neil eetika, neil on eetilise hea ja halva teo arusaamad, austamisvahendid eetiliselt hea teo suhtes. Eetilised printsiibid kattuvad suhteliselt palju. Alati eri kultuurides tuleb välja samamoodi, et petmine on halb, seaduste järgi käitumine on eetiliselt hea jne..me ei leia kultuure, kus oleks kaks viimast vastupidises olekus.
NB! Sallivus ei ole samastatav eetilise relativismiga. Sallivus on globaliseeruva eurotsentristliku ja liberaaldemokraatliku kultuuri üks põhiväärtuseid.
Sallivus käib kaasa mingite euroopalike põhinormidega N: inimõigused jne
Cioriani tekstid:
1. Mida ta arvab meie elu mõttest? Kust tuleb meie tahe elada?
Ciorian näib seda meie tahet elada justkui põlgavat. Miks?
See võib olla cioriani isiklik põhjus, aga kas oleks ka filosoofiline põhjendus? Kas meil on hea argument cioriani põlastuse vastu?
Cioriani jaoks elu mõte puudub, see, mille nimel rabeleda, seda lootust, lihtsalt ei eksisteeri tema jaoks.
Miks me tahame elada? Milles on see põhjus, et vähe sellest, et tahame olla elus, me ka rabeleme läbi elu?
Religiooniline ja kristlik filosoofia
Mis on inimese elu ja jumala vahekord kristlikus filosoofias?
Kas jumalat on võimalik kuidagi defineerida?
Kas on võimali mõista, mis või kes see jumal on?
Kas on võimalik teada/tõestada jumala olemasolu/mitteolemasolu?
Juhul kui on olemas jumal, kuidas me võiksime tema kohta midagi teada? Kas peaksime tuginema ilmutustele või peaksime saama neid ilmutusi kuidagi ratsionaalselt seletada?
Kui kõikvõimas ja hea Jumal on loonud maailma, siis miks on selles maailmas kurja ja ebameeldivat?
1. Inimese elu ja jumala vahekord kristlikus filosoofias
(kristlik) religioosne eetika vaatleb inimese ja jumala vahekorda praktilisel tasandil
Aga religioonifilsoofias küsitakse: Kas inimese ekistentsiaalsel situatsioonil on mõte/tähendus?
Kui jah, siis kust see tuleb?Kust tuleb inimese elu tähendus?
Või: kas konkreetse inimese elul on mõte/tähendus, mida ta ise või teised inimesed ei ole talle andnud?
Kui jah, siis kust see tuleb?
Kui jumal ei ole andnud mu elule mõtet, kas siis võin siiski öelda, et mu elul on mõte?
Ka miski teine võib inimese elule mõtte anda. N: minu elul on mõte, sest ma hoolitsen oma laste eest, nemad on mu elu mõte.
See mõte on võimalik ka ise luua, see ongi ainuvõimalik tee, sellepärast on inimene vabadus(Sartre)
Me oleme vastutavad ka selle eest, mida me oleme loonud ja ka selle eest, kas me oleme end vabastanud või mitte (Sartre tekst)
Kas minu elul on mõte?
Seda ei saa ma avastada , üles leida(N: kui ma usun saatusesse), vaid ma loon selle vabalt ja seega need, kellel pole elu mõtet, on selle eest ise vastutavad (Sartre)
See, kui ma vabandan, et mul pole olnud võimalusi endale hea elu loomiseks, on pelgalt enese petmine(Sartre)
2. Kas on võimalik jumalat defineerida? – jumala olemus kristlikus monoteismis.
Üldtuntud definitsioon: Igavene teisel pool aega ja ruumi ekisteeriv isikusus, kes lõi maailma ja kelle kolm kõige tähtsamat predikaati on:
*kõikvõimsus
*ülim tarkus
*ülim headus

Ta on igavene, surematu.
Ta on olend, kelle kohta ei saa küsida, kus ta on. Tal pole ruumilisi koordinaate. Sellepärast on talle tulevikusündmused ette näha
Ei saa küsida, kus ta on praegu, kus ta oli enne. Ta on aja mõttes teisel pool. Ta vaatab aega kõrvalt. Tal pole probleemi teada, mida me teeme pärast(N: 2 aasta pärast), kuigi see on ju meie enda valida, mida me teeme.

Filosoofiline definitsioon: transtsendentne(väljaspool aega ja ruumi), ontoloogiline(ta on olemas tugevamas mõttes, kui kõik muud asjad, mis on ajutised , sest ta on alati. Samuti on tema olemine absoluutne, täiuslik, kõige täiuslikum), kognitiive(ta teab kõike, mida on võimalik teada) ja moraalne (ta on eristus hea ja halva vahel, moraalireeglid lähtuvad tema olemusest) absoluutne substants .
Ateistlik kriitika: fallotsentritsltik patriarhaalne fantaasia kõikvõimsusest ja eneseküllastusest. Me loome kujundi olendist, kes on kõikvõimas, kes loob absoluutse korra.
3. Jumala eksistentsi küsimus: ateistlik positsioon
1. Ludwig Feuerbach 1841 Ristiusu olemus:
Jumala mõiste tuleb inimese sõltuvustundest: inimesed vajavad maailmas lohutust
2. Karl Marx Saksa ideoloogia
Usk on oopium rahvale
3. Friedrich Nietzsche 1882 Rõõmus teadus
Jumal on surnud
4. Freud 1972 ühe illusiooni tulevis
Religioon on neuroos
4. Jumala eksistentsi küsimus: kristlik positsioon
4 klassikalist jumalatõestuse viisi:
1. ontoloogiline tõestus
Anselm Cantenbury’st: Meil on mingisugune idee jumalast, minu peas on mingisugune mõte täiuslikust olendist. Kui ma juba mõtlen täiusliku olendi peale, siis kuulub selle juurde ka eksistents . Kui ma suudan mõelda olendist, kes on ideaalne ja eksisteerib ka, siis on ta ju suurem olendist, kes on täiuslik ja eksisteeri – kui ma suudan mõelda täiuslikust olendist, siis peab ta eksisteerima .
1. Mul on idee täiuslikust olendist
2. täiuslikkuse juurde kuulub ka olemine
Järeldus: täiuslik olend eksisteerib
Thomas Aquino ’st: jumal on ainus lihtsubstants: tema olemus on olemine.
Tema olemus ongi olemine
Martin Heidegger: miks on ülepea miski ega pigem eimidagi?
Miks üldse midagi on, kui võiks olla ka nii, et midagi ei ole?
Järelikult keegi tahtis, et oleks
2. Kausaalne tõestus
Mis põhjustas asjade olemise?
Meie olemise kausaalne põhjus on see, et meie vanemad sünnitasid meid. Aga mis sünnitas universumi?
Sest keegi tahtis, keegi lõi selle.
3. Kineetiline tõestus
Mis pani asjad liikuma?
See sai tõuke sellelt ja see sellelt...aga mis andis selle esimese tõuke? Jumal
4. Kosmoloogiline tõestus
Mis tekitas korrapärase maailma?
Maailm oleks võind olla ju ka korrapäratu. Kuna maailmas valitseb korrapära, võib järeldada, et maailm ei tekkinud juhuslikult, vaid läbi kellegi, kes selle korra lõi.
Lugeda: Nietzsche!
1. Miks ta ütleb, et ma olen dünamiit?
2. Mida arvab kristlikust religioonist?
Uued jumalatõestuse viisid:
1. teleoloogiline tõestus
David Hume:
*vahendite vastavus eesmärgile N: inimese silm – keeruline organ – ei toimiks muidu, kui silma tuhanded osad oma ülesannet ei täidaks
* vastuargument Charles Darwinilt
2. „eelhäälestuslik“ tõestus
Darwin : jumal lõi looduse selliselt , et ta areneb loodusliku valiku teel
Kosmoloogilise eelhäälestuse argument: Et orgaaniline elu oleks võimalik, pidi Suure Paugu hetkel kehtima füüsikalised konstandid olema täpselt sellised nagu nad täna on.
3. Eksistentsiaalne tõestus
„Lähtugem ilmselgest, sellest, et on olemas mingisugune tung, tunne, igatsus inimeses, mis on tekkinud kunagi ammu enne selle elu algust. Inimese tänane eksistentsiaalne seisund(surev, naine sünnitab) on kinni ajaloolises arengus: jumal pagendas aadama ja eeva paradiisist..Sellele maailmal on ka lõpp, see maailm on midagi ajutist.“
Kui jumalat ei oleks olemas, siis kas seda oleks võimalus kuidagi tõestada?
Küsimus on loogika staatuses : me ei usu mitmeid asju, mis pole loogiliselt tõestatav.
„Tüdruk, kes teab, et kaks pluss kaks on neli, aga ei usu seda“ (Bibihhin)
Seda, mida ei ole, selle olematust tõestada ei saa! Saab tõestada ainult asju, mis on olemas.
Kurjuse probleem
On olemas looduslik(maavärinad ja muud loodusõnnetused – inimesed surevad ju selle läbi või kannatavad; haigused, viirused jne ) ja moraalne kurjus .
„Jumal küll lõi kõik võimalused selleks, et inimesed oleks head, aga kuna ta lõi inimesed vabaks, siis on inimesel ka võimalus teisele haiget teha, seda võimalust Jumal inimeselt ära ei võtnud.“
Teodiike /teoditseia – jumalaõigustuse teooria (kurjuse küsimuses)
Teodiike moraalse kurjuse kohta – vaba tahe
Teodiike loodusliku kurjuse kohta:
1)illusiooni argument(Platon) – tegelikult see maailm on suur illusioon , see on justkui meie teatud unenäo faas, suur illusioon, seda tegelikult ei eksisteeri.
2)kosmilise disaini paratamatuse argument( Leibniz ): meie maailm on parim kõigist võimalikest maailmadest. (Ilma viirusteta poleks võibolla ka meid. Jumal, kes lõi Suure Paugu ajal maailma, lõi füüsikalised seadused, tegi nii, et elu saaks areneda inimeseni)
Postmodernne religioonifilosoofia
Pooltargument: argument imaginaarse valla retroaktiivsest teostumisest.
Isegi kui Jumal on välja mõeldud,siis sellest ajast peale, kui ta välja mõeldi, on ta olemas: ta struktureerib meie käiku ja olemist. Isegi kui me mõtleme midagi välja,siis see asi saab teatud aja jooksul retroaktiivselt olevaks.
Vastuargument: argument loogika transtsendentsest kehtivusest.
Loogika roll ja staatus.
Kui jumal on kõikvõimas, siis kas ta võib luua nii raske kivi, et ta seda ise üles tõsta ei jõua? Jumala ja loogika vahekord. Kas loogikareeglid on jumalast ülevalpool? Kas jumal hoopis kehtestab loogikareeglid?
Jah, ta peaks suutma luua nii raske kivi, sest ta suudab üle astuda loogikareeglitest.
Usu ja mõistuse vahekord
1) Ratsionaalne seisukoht (Thomas Aquinas):
„Loomupärased“(need, milleni ma võin jõuda oma mõistuse abil) ja „ilmutuslikud“(need, mida ma saan teada ainult tänu Jumala armule; need, mida ma ei teaks ilma ilmutusteta, ilmutusraamatuteta). Need kaks ei ole omavahel vastuolus . „See, millega ma mõistusega aru saan, ei ole vastuolus sellega, mis pole loogiselt võetav ja arusaadav“.
2) „mõõdukas“ seisukoht (David Hume, William James):
Teatud situatsioonides on mõistlik panustada asjadesse, milles me ei saa tõsikindlad olla (Sõprus, armastus).
N: kuni ma ei saa tõsikindlat tõestust selle kohta, et ta mind armastab , ma temaga ei abiellu! Nonsenss
Kui ma olen rikas, ei saa ma tõsimeelis teada, et kas sõbrad on minuga sõbrad tõsimeeli, või vaid raha tõttu.
3) Irratsionaalne seisukoht (Augustinus, Kierkegaard)
Usun, kuna ei mõista, kuna see on absurdne.
Inimene teeb midagi, mis on põhimõtteliselt mõistuse vastane. Usk on meie mõistusele vastu – tõeliselt religioossed inimesed.
Keelefilosoofia
On filosoofia valdkond , kus küsitakse:
*keele ja sõnade olemuse kohta
Kust tekkis keel?
kas keel on inimesele ainuomane ?
*keele ja sõnade tähistamisvõime kohta
Kuidas sõnade tähistamisvõime on tekkinud?
*Keele ja sõnade kommunikatsioonivõime kohta
Kuidas on nii, et me küll vahetame sõnu, tekste , kuid saame selle juures teineteisest aru?
1.Milles peitub sõnade tähendus? – filosoofiaeelsed kontseptsioonid
Kuidas on nii, et sõna pole lihtsalt üks asi, vaid miski, mis viitab teisele sõnale?:
*Phytagoras: „ nimesid moodustada ei saa igaüks, vaid ainult see, kes näeb enda oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt“.
Sõnad on osa loodusest ja osa loodust. Oluline on need sõnad teada saada
* Demokritos : sõnad on juhuse , mitte looduse poolt.
Sõnad on mingisugused nimed, mis inimesed on asjadele pannud , oleme kokku leppinud mingisugustes märkides, koodides teatud sugukondades.
2. Milles peitub sõnade tähendus? – ratsionalism ja emprism
*essentia, asja olemus – sõnad tähistavad asjade olemust, teatud essentsiaid. (Platon, Aristoteles)
N: tahvlile kirjutatud 1 – üks, mis ei viita sellele tindiplekile tahvlil, vaid midagi hoopis muud.Sõna Inimene küll tähistab kõiki, vaid mitte kõiki konkreetselt, vaid üldiselt.
*Uusaegne empirism ( Locke , Hume): korduvalt tajutavad impulsid ehk „ideed“.
Locke: „sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos.
3. Milles peitub sõnade tähendus? – pragmatist ja Wittgenstein
*John Dewey: „sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt: Laua idee ei ole midagi muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda“)
Mulle on terve elu õpetatud, et laua taga saab istuda ja kui ma näen lauda, pean ma selle kohta ütlema just laud.
*Ludwig Wittgenstein: „sõna tähendus tuleb harjumuslikust käitumisest“
4. Milles seisneb sõnade tähendus? – keelerelatiivsuse hüpotees
Keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritakse eraldiseisev maailma. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid.
Sõnad ei tähista ühtegi konkretset asja siin maailmas, vaid asjade hulki, mingeid ühisomadusi (puu - me teame, mis see on, aga me pole kunagi näinud puud, oleme katsunud konkreetselt mände, kuuski , kaski...). Selliseid sõnu luues oleme loonud reaalsusega paralleelse reaalsuse – mingisuguse teise maailma, mida empiirilises maailmas ei ole. Sellise maailma loomise vahendid on sõnad.
Aga kas siis erinevates keeltes ei looda erinevaid maailmu?
Jah, luuakse (realtiivsuse hüpotees). On ka neid, kes vastu vaidlevad.
Vikerraadio – Tõnu Viik „Ideaalkeelest“
*Keel segab meil elamist, ei lase meil olla spontaansed.
N: Emil Ciorian: On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp – see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen puu, maja, võimas, tobe ; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused. Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma . Argusest peame me neid ikka veel elavaikd ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks?
*Pahameel ärakulunud keele üle.
*rääkimine – mitte suhtlemine , vaid kellegi allutamine.
Keel on alati midagi niisugust, mille inimene leiab valmisolevana – ei loo ju igaks korraks uusi sõnu, vaid kasutame neid vanu, mis on paljudest suudest läbi käinud. Nii oleme me just nagu keele vangis .
Samas, kas oleks parem, kui meil keelt ei oleks, kui suhtleksime viibetega?
Kunagi kasutasime me keelt ometi suure autundega.
1. Kas keel avardab meie võimalusi, või tänu oma etteantud struktuuridele oleme aheldatud keele külge?
Avardab:
*meie oma sügavam mina ei oleks ilma keeleta ära tuntav
2. Kust tuleb keelele võim ja vägi, et sellega näiteks oma mina otsida saab?
On usutud, et sõnal on üleloomulik vägi – meie suu võib lendu saata sõna, millel on otsene mõju kellelegi teisele.
N: manamine inimese tervendamine , aga ka haiguse tekitamine; vihma, aga ka päikese esilekutsumine
Tänapäeval me enam väga sõna maagiasse ei usu( loitsud , manamine), siiski usume, et sõnaga võib nii haiget kui rõõmu teha. Teame ka, et sõna on oluline enesetehnika vahend – psühhoanalüüs.
Sõnade abil võib esile kutsuda mingit muutust, aga me ei pea seda mõju enam otseselt füüsiliseks, vaid psühholoogiliseks ja loogiliseks .
Sõna ja keel pole mitte kultuurilised, vaid pigem kosmilised, jumalikud nähtused, mida inimlik kõne väljendada ei suuda.
Tänapäeval me enam sõnade kosmilisse tähendusse ei usu. Tänapäeval seisneb keele võim selles, et suudame informatsiooni edasi anda, mingit erilist jõudu sellel pole.
*Keele eesmärk, on mitte rääkida, vaid ütleda. Mõni võib rääkida palju, aga sellega mitte midagi öelda(Heidegger)
*sõna võim seisneb selles, et ta toob oleva välja sellena, mis ta on. (Heidegger)
*Iga tekst, mis midagi välja toob, on eesmärgiga.
*Oluline ongi see väljatoomine. Mis sest, et tiibadega hobust pole olemas, toome me sõnaga Pegasus välja siiski tema olemuse ja ettekujutluse temast.
*Keel toob välja rohkem kui ainult informatsiooni:
„kuulan tunde ja tunde mere ainukest lauset“( Doris Kareva ) Keele võime tuua välja miskit sõnade tagant.Siin on juttu inimlikust otsingust, igatsust millegi järgi, mida füüsikalises mõttes olemas pole – meri ju tegelikult ei lausu midagi. Kui ta lausuks, ei tea me, kas ta ütleks ainult ühe lause.
Luuletus toob välja luuletaja soovi midagi tunda, kogeda.
Kokkuvõte: keel toob alati midagi välja. See, mida ta välja toob, on midagi rohkemat, kui need sõnad, mis me välja ütleme.(Doris kareva näide)
Igasugune narratiiv ütleb midagi rohkemat, kui ta tegelikult ütleb.
N: muinasjutud ja romaanid – sündmused, tunded – kui oleme raamatu lõpuni lugenud, leiame sellest ka midagi muud, kui vaid sündmuste jada.
Ka keelega on nii – see, mida keele vahendusel on võimalik mõista ja see, mida keel tegelikult räägib, on midagi erinevat. See, millest keel ise räägib, kaob siis, kui teatud lause on öeldud.
II osa
Keel loob maailma, või on väravaks sellesse maailma.
N:„Ma otsustasin tööd vahetada“ selle all mõtlen mingit tahte akti, mis on mingisugune jõud minus, mis on esile kutsutud keele abil. Ilma keeleta ei saaks väljendada oma tahteid, tundeid.
Me elame keele poolt loodud eristuste maailmas. Näiteks kasvõi see, kui ma eristan hobi ja tööd, eraldan nendele eraldi aega, millele rohkem, millele vähem, tekivad prioriteedid. Nii organiseerin ma oma elu, millest ma tean ainult tänu keelele.
Meie keele rikkus on meie elu rikkus, meie keele vaesus on meie elu vaesus. Kui mul on niisugune keel, kus asjad on põhimõtteliselt selged, elu põhitõdesid on võimalik väljendada lihtsalt, siis on ka minu elu suhteliselt lihtsakoeline. Ma elan selliselt, missugune mu keel on.
Me ei kasuta keelt vaid kommunikatiivses, vaid ka loomingulises maailmas. Keele abil loon ma liigenduse, mida ma siis elus järgima hakkan.
N: sõna „jumal“ – kui mul sellist sõna pole, siis ei käi ma ka pühapäeviti kirikus.
„ nirvaana “ – kui ma seda sõna ei tea, siis ma ka ilmselt ei mediteeri, siis ma ei teaks, et see, kuhu ma nüüd välja jõudsin, on nirvaana
Enne tuleb sõna, siis selle järgi elamine, vastupidi ei saa. Ma ei saa enne käia kirikus 10 aastat ja siis alles enda jaoks leiutada sõna „jumal“.
Kui meil poleks sõna „kurjus“, siis poleks meil ka kurjuse probleeme.
*sõna on enne kui eesmärk, ta on eesmärgi aluseks.
Ka meie ihad on keeleliselt struktureeritud. Ma loon ihaobjekti, millel juba on keeleline staatus. N: naise ihaldamine. Mitte nii, et kõigepealt on minus sõnatu iha, vaid ma ise loon oma iha, kasutades ära seda keelt, loon enale ihaobjekti, et tunda end midagi ihaldamas. Kui ma midagi ei ihalda, siis olen surnud.
Ihaobjekti valikult mängivad ühiskondlikud väärtused suurt rolli. N: miks just naiseiha, miks mitte meheiha?
Keele ja füüsilise maailma vahel on oluline kontrast: füüsiline maailm meie ümber koosneb üksikutest konkreetsetest asjadest, sõnad on enamuses üldised. Kui ma midagi kirjeldan (N: seal on puu), pole ma nimetanud seda konkreetset puud, vaid ma olen üldistanud, astunud konkreetsest maailmast üldisemasse maailma, kus ma saan ühe sõnaga paljudele asjadele tähendusi anda.
See, mida tähistab sõna, on meile palju olulisem asi, kui üks konkreetne laud.
Keel vabastab meid füüsilise maailma konkreetsusest.
Ideaalkeelt ei saa üles leida, aga selle saab konstrueerida , kõige paremini matemaatiliste sümbolite abil.
Nii matemaatika kui 20. Sajandi I poole analüütilises filosoofias kasutusel oleva sümboolse loogika puhul on tegemist katsega luua selline keel, kus sõnade tähendused oleksid vabad igasugusest mitmetähenduslikkusest – leida keel, mis lõpuks fikseeriks selle, mida me öelda tahame.
20. sajandi II poolest on üha enam veendutud sellise ettevõtmise tulutusest. Ega keele elementide ja nende fikseerimise kaudu me keele saladuseni ei jõua.
Tähendused ei peaks olema fikseeritud, vaid voolavad , ujuvad. Sõnade tähendused mitte ainult ei teisene, vaid muutuvad ka üksteise vastanditeks.
Ei sümboolne ega kirjalik keel oma mingisugust eelist suulise kõne ees. Kui me kasutame sõnalist keelt, kasutame sõnu nii, et nende tähendused kogu aeg muutuvad.
Keeles väljendatavaid tarkusi üles kirjutada ei saa, sest siis kaotavad nad oma mõtte. Mitmed tuntud filosoofid ei kirjutanudki oma mõtteid ülesse.
Kokkuvõtteks: Üks lugu räägib alati rohkem kui need sõnad, mida ta endas sisaldab
Poliitikafilosoofia
...on filosoofia valdkond, kus küsitakse:

Ühiskonna ja riigi olemuse ja mõtte kohta
Indiviidi ja riigi vahekorra kohta; riigiline allumise mõtte ja mõttetuse kohta

Kas on hea riigile alluda(N: maksumaksmine , mille eest mõnel pool peetakse sõdu)?

Indiviidi poliitiliste õiguste kohta

On nad mulle riigi poolt antud või on need miski, mis on enne antud ja mida riik peaks austama?

Indiviidi vabaduse ja selle sotsiaalsete piiride kohta

Milles seisneb indiviidi vabadus? On see riigi teene või on see indiviidi olemuslik küsimus, mida riik saab vaid järgida/mitte järgida?
Loe: Pascal!
Kirjuta filosoofiline tekst! Siis saab eksamil lisapunkte!!
Esteetika
..on filosoofia valdkond, kus küsitakse:
*ilu olemuse järele
Mis on ilu?
* kunstiteose mõtte, tema olemuse, ja piiride järele
Mis on kunstiteos ?
Kuidas eristada kunstiteost mitte-kunstiteosest?
*Kunstniku loomuse järele
Kes on kunstiteose autor?
Milline on tema seos kunstiteosega?
Kas on vaja tunda kunstnikku, et aru saada tema teosest?
1. Mis on ilu?
Teooriad jagunevad kaheks:
1. Objektiivse ilu teooriad:
*ilu on asjade obejktiive olemus, midagi mis kuulub nende asjade juurde, mis ei sõltu vaatajast
*Kuidas me eristame ilusat asja koledatest? Mis on see, mis asja ilusaks teeb?
Tavaliselt peame ilusaks maastikke, klassikalisi kunstiteoseid , inimesi, nende nägu või kogu keha.
1)Platon: ilu on harmoonia – harmoonia on selle keha/maali osade( kujundite ) omavahelise paigutuse küsimus. Kehaosade omavahelise asetuse teatav struktuur, mis iseloomustab kõiki ilusaid asju. Ilu on matemaatiliste vahenditega väljendatud. Ideaalne struktuur - matemaatiline proportsioon nende osade vahel.
*Miks nii??
Platon: matemaatilised proportsioonid väljendavad kosmilisi proportsioone.
2) ilu on demiurgilise mõtte vorm
3)Romantikud: Ilu on lõpmatuse lõplik vorm – ilusate lõplike asjade järgi saame me aimu nii oma hinge, jumala kui kosmose lõputusest.
Ilusa asja puhul pole vaataja oluline!
2. Subjektiivse ilu teooriad:
*ilu on teatav taju omadus – kui inimene tajub midagi ilusana, siis see ongi ilus
Võtame mingi maastiku – puu, mäed, meri. Oleme harjunud pidama seda ilusaks, kuid iseenesest puu, mägi, meri ilus ei ole, me mõtleme selle ilusaks.
*David Hume: „Ilu ei ole asjades enestes asuv kvaliteet: ta eksisterib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb“
*Immanuel Kant: „Ilu on eesmärgipärasus ilma eesmärgita“
Ilusa asja puhul on vaataja oluline!
Kas ilu on siis tegelikult objektiivne või subjektiivne?
Küsimust pole lahendatud – on küll arutatud, kuid positiivseid lahendusi pole – üks filosoofia põhitunnuseid.!
2. Mis on kunstiteos?
1. Platoni mimesis – kunstiteos on millegi objektiivse koopia/imitatsioon/jäljendamine
On olemas looduslikud objektid.
Kui kunstnik kujutab oma teosel sama, mis on looduses juba olemas, siis ongi see kopeerimine.
2. Romantikud (enamasti) – kunst on millegi subjektiivse, näiteks autori enda mõtte või idee, väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
3. Aristoteles, Hegel, romantikud – kunst on millegi objektiivse, kuid kehatu, konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
Kunstiteos on liitsubstants. Vaadakem vaasi kui kunstiteost - kunstnik küll lõi vaasi, aga ta ei mõelnud vaasi välja, ta andis vaasile ühe konkreetse materiaalse vormi.
Kunstiteose olemust puudutavad vaidlused:
*kunstiteise piiride küsimus: kas kunstitoes on piiratud žanrilise või väljendusvormiliste reeglitega? (heliteos, millel pole helisid ; luuletus, milles pole sõnu, jne)
Mitte kõik kunstiteose staatuses olevad asjad ei ole kunstiteosed .
*kunstiteose originaalsuse küsimus: mis teeb teose originaalseks?
Peaegu kõik maailma objektid on unikaalsed . Kõik inimesed, asjad. Aga kõik erinevad asjad ei ole veel originaalsed seetõttu, et on unikaalsed.
Ühed ütlevad, et polegi olemas originaalsust, et see on ideoloogiline mõiste.
Teised ütlevad, et originaalsus ei tähenda mitte millegi uue tegemist, vaid sellest saab rääkida kui uuendustest mõne žanri reeglites . Kui teised neid uusi reegleid järgima hakkavad, ongi tegemist originaalsusega.
3. Kes on kunstiteose autor?
1. Kunstnik on vahendaja , meedium , kes annab kunstiteosele mingi vormi. (Šamanistlik mõtlemisviis)
2. Kunstnik on tehnik/meister – kunstnik oskab seda, mida oskab, tänu oma tehnilistele teadmistele
3. lugeja/vaataja poolt moodustatud konstruktsioon
Kultuuri filosoofia
.. on filosoofia valdkond, kus küsitakse:
- kultuuri loomuse kohta
- kultuuri ja inimese vahekorra kohta (kultuuri rolli kohta inimeseks olemises)
- kultuuride paljususe ja erinevuse kohta (küsimus kultuurirelatvismis)
Mis on kultuur? Kuidas seda defineerida?
Mingisugused väärtused, ideed, mõtted, normid, mida mingisuguse sotsiaalse grupiga jagame.
Substantsiaalsed definitsioonid : mida kultuur sisaldab? millistest asjadest kultuur koosneb?
* materiaalsed asjad: kunstlikud esemed
* sotsiaalsed asjad: ühiselu reeglid, normid, institutsioonid
* ideaalsed asjad: kollektiivsed uskumused (mälu elemendid, mis on suuremad kui minu isiklik mälu)
Funktsionaalsed definitsioonid : mida kultuur teeb? mis on kultuuri funktsioon?
* materiaalne: materiaalsete eluvajaduste rahuldamine
* sotsiaalne: ühiskonna vajaduste rahuldamine (stabiilse ja efektiivse soojätkamise juurutamine )
* ideaalne: indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine ( religioonid kasvavad välja hirmust loodusjõudude eest)
Inimese kultuuriline determineerimine
Kui palju mingis olukorras käitub ta ise? Ja kui palju käitub, kui keegi teine? Jne
* rollid vs isiksus : vaade, kus on olemas minu sisemine mina, mis käitub nendes situatsioonides iseendana, olemas mingisugune privaatsfäär - essentsialistlik subjektivism vs konstruktivistlik /strukturalistlik seisukoht - niisugust privaatsfääri ei ole, see on moodustatud, mille olen omandanud ja mis moodustavad minu mingisuguse loomuse. See konstruktivistlik/strukturalistlik seisukoht domineerib .
Pascal, Mõtted
Hegel, Vaimu fenomenoloogia
John Desvey, Inimloomus ja käitumine
George Herbert Mead, Meel, ise ja ühiskond
Pierre Bourdieu , Praktilised põhjused
Harjume kuidagi käituma. Me ei mõtle kunagi läbi, kas need reeglid, kuidas me käitume, on tõestatavad.
* habitus - omandatud kalduvus mõelda, tunda ja käituda mingil kindlal viisil, mis käivitub teatavate väliste tingimuste/signaalmärkide esinemise puhul.
* sotsiaalne roll ongi teatud harjumuste kogum, mis kuulub üldistatud teisele. Üldistatud teine on see, kuidas need inimesed, kellega te ennast samastate, samas olukorras käituvad.
* isiksus - teatud kogus sotsiaalseid rolle?
Ma mitte ainult ei käitu nagu teised, vaid ka usun seda.
Epistemoloogia/ tunnetusteooria /gnoseloogia

Episteemia – teadmine kr. Keeles

On filosoofia üks põhivaldkondki, kus küsitakse:
1. teadmise võimalikkuse ja selle objektiivsuse kohta
Kas on võimalik välja mõelda mingeid kriteeriumeid tõsikindluse kohta?
Kust ma tean, et homne on ka olemas, et homme ka päike tõuseb? On see tõestatav?
Kust ma tean, et olen praegu siin ja kuulan loengut, ega ole kuskile kinni seotud ja kujutan seda lihtsalt ette?
2. tunnetuse mehhanismide kohta
Kui ma üldse midagi tean, siis kuidas see teadmise aparatuur toimib, et ma üldse midagi aru saan?
3. tõe olemuse kohta
Mis on tõde?
Mis on tõe ja vale eristamise kriteeriumid?
Tegelikkuse ja näivuse eristuse näited:

A: Peeter on hea sõber

B: Peeter käitub hea sõbra kombel

A: Peeter armastab mind

B: Peeter väidab, et armastab mind

A: Peeter varastas Marilt 1000 krooni

B: Ma ei usalda Peetrit ja usun, et ta varastab alati, kui saab
A – väited, mis käivad tegelikkuse enda kohta
B – väited selle kohta, kuidas mulle asjad paistavad, väited, mis iseloomustavad minu kogemusi
Mõlemad(nii A kui B) võivad olla tõesed, kuid väga oluline on tihtipeale teada, kas ta näiteks tõesti armastab mind, või ainult ütleb seda. Need eristused on seetõttu olulised ja erinevad.
Variandi B puhul on mul ainult vaja olla aus enda vastu, kirjeldada enda tunnet . Aga et saavutada hüpe A gruppi(öelda midagi tõest selle kohta, kuidas asjad tegelikult on), 
Teadmise objektiivsuse küsimus - Kas seda, mis näib, on võimalik eristada sellest, mis tegelikult on?

Objektivism – tegelikkus on midagi muud kui see, mis näib, aga teadusliku meetodiga on võimalik kindlaks määrata, kuidas asjad tegelikult on

N: kohtupraktikas on see ainuõige variant

Skeptitsism – tegelikkus on midagi muud kui see, mis näib, aga mul pole mingit moodust, et näha, mis see tegelikkus on
Subjektivism - asjad näivad mulle mingit moodi ja see ongi tegelikkus, mingit erinevust minu näilisuse ja tegelikkuse vahel ei ole. Kui ta käitub sõbrana, siis ta ongi sõber.

Teadusliku teadmise tasakaal
Maksimaalsed nõuded teaduslike väidete ja teooriate tõesusele:

Olulist/olemuslikku informatsiooni andev – selgitav/ seletav /põhjendav
Objektiivne
Erapooletu
Läbipaistev
Tõestatav – loogiliselt(süllogismid, mis aitavad mõista) või empiiriliselt(näidete kaudu)
Loogiliselt koherentne – teooria üks osa ei tohiks olla vastuolus sama teooria teise osaga
Lähtealuseid reflekteeriv - läbi on valgustatud oma toimimise põhimõtted

N: kas loogikaseadused ise on ka loogilised ja kas nende loogilisust on võimalik tõestada?
Kas on teadmisi, mis nendele kriteeriumitele vastavad??
Enamus nendest kriteeriumitest ei pea paika. Me arvame, et see, mida ülikoolis õpime, on läbini objektiivne, tegelikult aga ei ole, nad küll annavad olemuslikku infot asjade olemuse kohta, kuid igasuguse tõekonseptsioonid kaitsevad ikkagi kellegi huve. On palju teooriaid , mille kohta ei saada aru, kas see üldse annab tähtsat informatsiooni millegi olemuse kohta.
N: matemaatika – miks on seda kõike vaja? Matemaatikat on arendatud kaugemale, kui seda praktikas tegelikult üldse vaja oleks.
1.Tunnetuse mehhanismid : empirism
Kuidas me mingi teadmiseni jõuame?
Empirism: teadmine lähtub meelelisest kogemusest
Skeem: objekt(avaldab meeltele mõju –) taju(tekib idee objektist –) lihtideeliitidee (John Locke)
Skeem: objekttajuideed pole tajud ise, vaid on hoopis tajude koopiad ideed (David Hume)
2.Tunnetuse mehhanismid: ratsionalism
Ratsionalism: teatud asju ei ole võimalik meeleliselt kogemuselt tuletada. Nende asjade teadmiseni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni(võime tunnetada asju, mis meil kogemuste vahendusel selged ei ole) vahendusel.
Kui ma õpin lihtsalt meelelise kogemuse alusel grupeerima laudu, mis erinevad toolidest, aga ma ei tea, mida nendega teha, sest ma ei tea, mis need on, siis pole empiiriline taju piisav.
N: naine peab olema allutatud mehe tahtele. Miks? Sest nii on aegade algusest peale olnud. Kui tahame öelda, et selline asi pole õige, ei saa me seda põhjendada empirismi abil, vaja on ratsionalismi.
Platon: anamnesis
Descartes : selge ja distinktne mõtlemine
3.Immanuel Kanti „ transtsendentaalne pööre“
Mis teeb üldse teadmise kui niisuguse võimalikuks?
Millised on teadusliku kogemuse võimalikkuse paratamatud vormid? Meil on mingi fakt, millele me anname tõe väärtuse – homme tõuseb päike. Aga kuidas on üldse võimalik see, et minu meel/kogemus midagi paratamatuna tajub?
Kant: on olemas paratamatud vormid – ruum, aeg, substants(ühik) jne, mis minu kujutlust struktureerivad.
Objektiivsetel asjadel on ajaline järgnevus ja kolmemõõtmeline ulatus. Me ei tea, millised on asjad tegelikult minu ümber, kuid nii nad paratamatult mulle tunduvad ! Ma ei tea, kas tegelikult on olemas üksteisele järgnev aeg, aga nii see paratamatult tundub.
Lugeda: heidegger
4. tunnetuse mehhanismid: fenomenoloogia
Kuidas me mingi teadmiseni jõuame?
*fenomenoloogia – fenomenide uurimise teadus. Teadmine lähtub kogemusest, mis on ühel või teisel viisil struktureeritud. Teadmiseni on võimalik jõuda uurides seda, kuidas asjad ennast kogemuses näitavad.
*fenomenid – kogemuse sisud. Kui ma vaatan ringi, tekivad mul peas mingid visuaalsed kujundid jne. Tundmine, otsustamine – kogemuse sisu. Kui ma kogemuse sisu uurima hakkan, ongi see fenomenoloogia.
Kogemus ei ole piiratud empiiriliselt. Kui ma kujutan ette ükssarvikut, siis on see ikkagi mingi kogemus(mitte nagu empirismil ülevalpool).
Edmund Husserl : tema loodud on fenomenoloogia. Loogilised uurimused, 1900

Noees/noeem – kogemise akt, teadvuse tegevus/ teadvuses tekkinud kujutelm mingist objektist(nt laud, mida vaatan)
Intentsionaalsus – suunatus. Minu teadvus ja noeemid on suunatud – kui ma näen lauda, siis ma tajun oma meeltes mitte selle laua teisejärgulist koopiat , vaid seda lauda ennast(erineb kõigist teistest epistemoloogilistest strateegiatest selle poolest). Asjad näitavad end mulle sellisena, nagu nad on. Neil pole omadust mind petta .
Horisondid e sünteesid

-objekti sisemine horisont e identifikatsiooni süntees – kogemuse võime tuua väga paljud erinevad tajud kokku mingi eseme või objekti juurde.Lauda vaadates on seal mitu erinevat tasapinda, palju erinevaid värve, kuid taju paneb selle kokku üheks tervikuks
- objekti väline horisont e asjade väli – tähistaevast vaadates ei saa ma seal järsku näha iseennast. Iga objekti juurde kuulub mingi teatud loogiline väli.
- ruumiline süntees – asjad ei paista mulle kui 3D objektid, vaid nii, et vaatamata sellele, et lauda ühelt poolt vaadates näen ainult teatud osa sellest, tekib mul asjast siiski tervik kujutlus , ma sünteesin tajus need osad juurde, mida ma ei näe
- ajalised horisondid: retentsioon (eelnevate kogemuste sidumine uutega – kuulates muusikat suudan ma sünteesida eelnevad noodid kokku uutega ja ainult seetõttu kuulen terviklikku muusikat, muidu kuuleksin vaid üht nooti) ja protentsioon(tulevikutaju – eristan vale nooti, kuna eeldasin juba enne, et sellist nooti ei tohiks eelnevalt järgneda).
Teatavates tingimustes iseloomustab neid asju, mida ma näen, teatud ajalist püsivust. Välja arvatud seal, kus ma seda ajalist püsivust ei oota . N: arvutis olles, kus pilt pidevalt muutub.
-kinesteetilised horisondid – kui ma liigun mingi objekti suhtes, avaneb mul sellest objektist mingi hetkega hoopis uus pilt N: vaadates lauda pealtvaates või kõrvaltvaates; siiski suudan need erinevad perspektiivid( vaatenurgad ) ühendada ja saan aru, et see on siiski üks ja see sama ese.
5. kultuurifenomenoloogia
hõlmab sotsiaalsed horisondid(lisaks eelnevatele üleval)
...on kollektiivselt struktureeritud kogemuse uurimine . Üks ja sama objekt võib ühele inimesele tekitada positiivseid emotsioone, teistele hoopis negatiivseid. Risti sümbol on religioossele inimesele positiivne, teisele tundub see ahistav, kuna seon sellega Kristuse põhisümboli.

Subjektiivne ideaalkeha e noeem – see, mis tekib, minu peas, minu kogemuses
Objektiivne ideaalkeha e kultuurisümbol – N: 1 – noeem, mille põhitähendus on number üks, sümbol ise
Sümboolne formatsioon ehk kultuuriobjekt – materiaalne keha, mida on võimalik näha. Tema väline vorm on selline, et töötab meie jaoks mingi märgina, mida me kõik kollektiivselt teame.
Asi ise – see, mida kultuurisümbol sümboliseerib.

N: surm on see, kui hing kehast lahkub (Sokrates) – see lause on kultuuriobjekt, on seda keelt valdavatele inimestele mõistetav, ta on ka nähtav ja kuuldav .
Kultuurisümbolid ja ilmalava
Kultuurisümbolid on sümboolse(sõnalise, narratiivse, ruumilise või helilise) kesta saanud ideaalsused, mis moodustavad ühe kultuuri ilmalava.
Igapäevaelus: Miks sa seda masinat ära ei paranda? - sest ma pole mees
Miks sa nii teed? – sest see on mu töö
Ilmalava on (tähenduse) horisont, mille sees subjektiivsed ideaalkehad saavad objektiivse vormi. Kultuurisüboleid kasutades väljendan ma midagi enda juurde kuuluvat nii, et teised sellest ka aru saavad. N: „mul on nälg“ – teised saavad aru, mis mul viga on. Beebidega ongi seetõttu raskem, et nad ei saa anda äratuntavat vormi sellele, mis temaga toimub.
Kultruurisümbolite roll indiviidi elus
Indiviidi igapäevase praktilise tegevuse puhul toimivad kultuurisümbolif sarnaselt žanrireeglitega kunstis, teaduses ja kirjanduses, mis määravad:

Antud tegevuse või materjali käsitlemise reeglid, viisid ja vormid
Tegevuse Teise(sõnumi vastuvõtja staatus, kuulamise reeglid, sümboolne staatus)
Tegevuse Mina(sõnumi saatja autoripositsioon, mina-pilt jne)

N: Kui ma tahan midagi öelda, pean ma teadma 1)keelt ja grammatikat 2)seda, kui keeruliselt mul on rääkida lubatud(kui ma olen õppejõud), et teised sellest aru saaksid 3)pean olema teadlik sellest, kui pikalt ma räägin(kui mul on antud ette kindel aeg) 4)seda, kui palju on kuulajaid(avalik kõne erineb sellest, kui räägin kellelegi midagi individuaalsel tasandil). Kõik need formeerivad seda, mida teen
see on ainult 1. Punkt(tegevuse käsitlemise reeglid...)
Igapäevaelus seavad praktikale žanrireeglite koha peal raamid terve mõistus, tsiviilireligioon ja ideoloogiad, professionaalses käitumises aga enamasti institutsionaalsed reeglid.
Metafüüsika/ ontoloogia /esimene filosoofia
Esimene filosoofia – Aristoteles ütleb nii
Ontoloogia – Heidegger ütleb nii
Meta ta metaphysika – „pärast füüsikat“
...on filosoofia valdkond, kus küsitakse:

Oleva olemuse kohta

Kas sellel kõigel, mis on, kas selle olemist on võimalik kirjeldada, kas selle kohta on võimalik midagi ütelda?
Mis ühendab kõiki asju, mis on?(V: see, et nad on olemas)
Mis teeb ühe oleva asja selleks, mis ta on?

Oleva olemise kohta

Mis on olev?

Olemuse loomuse kohta

Kui kõikidel asjadel on minigiugune olemus, loomus, siis kas on loomus kui selline olemas?
On loomusel mingid tunnused?
1.Mis on olemus?
Asja loomus on see, mis teeb asjase „selle“(ja mitte millegi muu)
Aga mis on see see:

Platon: eidos – idee on see, mis teeb asjast selle, mis ta on.Idee on asjade arhetüüp Minu teeb minuks minu olemus. Mis teeb mingi asja ilusaks?-ilusa idee. Mis teeb mingi asja õiglaseks?-õigluse idee
Thomas: essentia – asja olemus

Arhetüüp – see, mis tehti enne prototüüpi
Essentsialism – selline mõttevool, mis leidis, et asjadel on olemus. Kui saame asja olemusest aru, saame ka asjast aru.
*On ka leitud, et asjadel ei ole olemust. Olemus on keeleline produkt, mitte ontoloogilist staatust omav asi.
2. Mis on olev? Oleva olemus
Olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub. Olev on see, mis moodustav näivuse aluse
Olev on see, mis on iseenesest lähtudes/tänu iseendale. Olev on see, mis on ise võimeline olema. Kui näiteks mingi vari on olemas tänu sellele, mis selle varju heidab, siis vari ise ei ole olemus, olev on see, mis selle varju tekitab. Valgus on olemas, see on olev, aga pimedus ei ole olev, see on lihtsalt valguse puudumine.
Substants – see, mis on; olev asi
Mis on substants? Kas mina olen substants? Mis sorti asjad ei ole substantsid?(peegeldused, varjud )
Kas näiteks arvud on substantsid? Või ilu, õiglus?

Lihtsubstants – eidos; koosneb ühest elemendist
Lihtsubstants – mateeria N: aatom
Liitsubstants - vormi ja mateeria ühendus N: inimene – keha on ühendatud hingega
Aristotelese substantsiteooria – formaalne, materiaalne, kineetiline ja eesmärgiline põhjus

3. Miks olev on? Oleva olemine
(Heideggeri tekst)

Loogiline paratamatus – olev on olemas tänu mingile juhusele ja tänu sellele olev lihtsalt on
Täius – olemine on täius. Olla on parem kui mitte olla. Olla on kuidagi nooblim, ülemine kui mitte olla. Kuna Jumal on, loob ta teisi olendeid ja kingib neile olemise. Aga meie olemine ei ole nii täiuslik, kui Jumala olemine, meie olemine on vaid osa sellest

3.2 Kuidas olev on?
- olev on liikumatult, liikuv on illusioon
- olev on liikuvalt, liikumatus ja püsivus on illusioon
3.3 Milles seisneb/mis on oleva olemine?( Jess , seda küsimust ei aruta:D)
Mis on filosoofia? – alguse küsimus
1. Millest filosoofia algab?
Hegel, Heidegger: filosoofial ei ole algust. Filosoofiasse ei ole võimalik sisse juhatada , selleks pole mingit kindlat protsessi. Ei ole olemas üleminekut mitte-filosoofiast filosoofiasse
See on tõsi: filosoofilist huvi saab üles äratada, aga ainult siis, kui see huvi juba olemas on, seda ei saa tekitada. Meis kõigis juba on see huvi, mingis keskkonnas võidakse see lihtsalt alla suruda.

Aristoteles – filosoofia algab imestusest. Siis oleme me häälestatud nii, et me saame filosoofiaga alustada
Descartes – soovitab alustada radikaalsest kahtlusest. Kahelda kõiges
Camus – algab, kui dekoratiivid langevad kokku. Algab absurdist
Bibihhin . algab mingist meeleolust, meieni kostub mingi kaua unustatud asi( meloodia )

2. Meetodite küsimus
Millised on need meetodid, millega on võimalik filosofeerida ?
Filosofeerimine on mõtlemine
Võime/hingejõud
Žanr/vorm
Meetod
Mõtlemine
Arutlus
Õiged arutluse reeglid
Kujutlusvõime
Kirjanduslik tekst/kõne
Metafoorid ja kujundid
Mälu(mäletamine ja matkimine)
Mäluteater, ajalugu
Sümbolid, mnemotehnilised vahendid(mälus saavad kujundid tervikuks), toposed(autoriteedid)
Naer, iroonia
Nali( lollus , narrus, paroodia )
Ümberpööramine
3. Etümoloogiline vastus
Pythagoras
Philosophia: philos – armuke , sõber, sophia – tarkus
Filosoofia on tarkuse sõber või armuke. Filosoof on asjaarmastaja. Filosoof on see, kes on tarkuse küsimustes asjaarmastaja, mitte lihtsalt see, kes oma tarkust müüb(palgatud jurist )
Mitte igasugune teadmine ei ole tarkus(kellegi telefoni nr, mingi aadress...). Targad ei ole ka need, kes teavad palju(mälumängurid). Lihtsam on otsida teadmist, mis määrab selle, et oled tark, mitte inimest, kes on tark. 
Mis on tarkus?

Tarkus on teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest
Tarkus on teadmine taevalikest ja maistest asjadest

Taevased asjad: kehalised asjad(füüsika, astronoomia , bioloogia , anatoomia) ja kehatud asjad( teoloogia , psühholoogia, matemaatika)
Maised asjad: eetika(hea elu komponendid) ja riigitarkus(ühiskondlik kooselu – millised on head seadused?)
(uus)Tehnilised asjad(teadmiste esitamise oskus): loogika(väidete ja järelduste korrektsus ), dialektika(küsimuste esitamise ja vastamise kunst), retoorika (veenva kõne koostamise kunst)
*meie elame ekspertteadmiste ajastul: oleme osav ühes valdkonnas, aga mitte nii osav mõnes muus valdkonnas. Ülikool: ametialaste teadmiste omandamine, mitte tarkuse taotlemine 
4. „Lõplik“ vastus
Lõplikke vastuseid filosoofias ei ole!!
Mida tähendab teada?
Windelband: Filosoofia on maailma tunnetamise ja elu mõtestamise üldküsimuste teaduslik käsitlus. Siiski ei ole need teaduslikud käsitlused, sest teadlik käsitlus eeldab ammendavat vastust, filosoofias neid aga ei leidu.
Filosoofia on sündmus või olukord, kus inimene küsib oma eksistentsiaalse situatsiooni kohta ja vastab sellele keele ja mõtlemise jõudusid kasutades. Filosoofia ei ole teadmiste valdkond, vaid küsimise sündmus, olukord ise.

.DOCX Laadi alla originaalfail 27 lk · .docx · 26 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-09-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

26 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

clauaxx Õppematerjali autor

Filosoofia põhjalik ülevaade. kunst eetika kunstiteos loomus täius olend aristoteles platon loogika heidegger naudingu

Kasutatud allikad

https://www.tlu.ee/?LangID=1&CatID=2445

Sarnased õppematerjalid

doc

Loengud

Sissejuhatus filosoofiaase I loeng Filosoofilise antropoloogia mõtteviisid ehk strateegiad: 1)etoloogiline 7)konstruktivistlik ja 2)voluntaristlik strukturalistlik 3)eksistentsialistlik 8)materialistlik 4)klassikaline 9)psühholoogiline 5)kristlik 10)psühhoanalüütiline 6)romantismile omane 11)analüütilisele filosoofiale omane Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline uurimus inimesest, tema loomusest, omadustest ja elust 1. Entsüklopeediates etoloogiline mõtteviis/strateegia inimese definitsioon Wikipeedias: Human beings, or humans (Homo sapiens -- Latin: "wise human" or "knowing human"), are bipedal primates i

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

FILOSOOFIA

Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofia saab filosoofide arvates alguse erinevalt- kas meeleolu, kahtluse või mingi tunde ajel. Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha. · Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas. Kas me oleme juba algusest selle sees või jääb see meile alatiseks võõraks. Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. · Aristotelese arvates tuleb lähtuda meeleolust- tabada ära õige meeleolu, millest filosoofia lähtub (nt imestus, mis on fundamentaalne alus- küsimus miks on asjad ja maailm selline nagu ta on). · Descartes- filosoofia saab alguse radikaalsest kahtlusest. Filosoofiaga saab algust teha nii, et kõige pealt seame kahtluse alla kõik selle, mis on vähegi võimalik ning kahtleme selles,

Eetika

docx

Kordamine filosoofia eksamiks

Mida Sokrates Kebesele vastab? Ilma reaalse põhjenduste keelab Sokrates inimese õiguse enesetapule. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegegi muuga kui "suremisega" või "surnud olemisega" (64a). Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Sokrates selgitas, et filosoof ei näe vaeva naudingutega, nagu on näiteks söömine ja joomine. Filosoof ei hoolitse oma keha eest, ta ei huvitu riietest, jalanõudest ega muude kaunistuste omandamisest keha jaoks. Filosoofi tegusus ei ole seotud kehaga, vaid on suunatud hingele- niivõrd kui tal on võimalik kehast eemalduda. Kuniks on filosoofil keha hingega koos ei saavutata tõde. Keha on põhjus, miks sünnivad sõjad, ihad ning muud haigused. Teadmised saabuvad alles

Filosoofia

docx

Sissejuhatus filosoofiasse

paratamatuse pannud. 2. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega, mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegelegi muuga kui "suremisega" või "surnud olemisega". Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Pärast surma läheb inimene jumala ja heade inimeste juurde. Kuna filosoofi tegusus pole seotud kehaga, vaid on suunatud hingele, siis oleks filosoof suremise korral võimeline hinge kehast eraldama. Kuna aga keha segab hinge tõde nägemast ning petab teda, siis on keha eraldades hingel võimalik puhast tõde näha. Ka arukus saab inimesele osaks ainult siis, kui ta on surnud. 3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. Kebes küsib Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Filosoofia konspekt

Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Sokrates loodab surres jõuda heade inimeste juurde ja Jumalate juurde kes on head valitsejad. Sokratese arvates väärivad tõelised filosoofid surma, kuna nad ei tegelegi, millegi muuga kui suremisega. Tema arvates ei ole surm midagi muud kui hinge ja keha eraldatus ning just seda üritavadki filosoofid saavutada. Erinevate ilu esemete kandmine keha küljes annab Sokratese arvates märku sellest, et filosoof ei naudi oma keha. Milleks siis seda rudimenti omada. Kui hing üritab midagi vaadelda siis kehalised meeled petavad hinge. Kui meeled inimest ei sega siis saab vaim kõige paremini arutleda. Keha oma söögi isuga ja asjade isuga tekitab meile vaid sekeldusi, mis ei lase mõtlemisega tegeleda. 3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas

Kategoriseerimata

docx

Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd

c) retoorika – uurib teksti või kõne kui terviku ülesehituse printsiipi ja selle veenvust 3. Filosoofiaga alustamiseks on tähtis tunda teadmistejanu ja ära tabada see meeleolu, millest filosoofia lähtub. * Aristotelese seisukoha järgi algab filosoofia fundamentaalsest imestusest. Miks ja kuidas on asjad nii nagu nad on? * Saksa filosoofid Georg W. F. Hegel ja Martin Heidegger leidsid, et metoodiline üleminek filosoofiasse puudub: me kas oleme juba sellega seotud või jääb see meile alatiseks võõraks. * Prantsuse filosoof René Descartes leidis, et tuleks absoluutselt kõik kahtluse alla seada ning kui sõelale jääb miskit, milles enam kahelda ei saa, siis saab alles alustada filosoofilise ülesehitusega. * Prantsuse filosoof Albert Camus’ seisukoht oli selline, et filosoofia algab absurditundest,

Sissejuhatus filosoofiasse

doc

Filosoofia eksami kordamisküsimused

Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)

Filosoofia

docx

Sissejuhatus filosoofiasse

Nädala tegevused: 5. Filosoofia üliõpilastele ja teistele huvitatutele: 5.1. Lugege kolm keele- ja kultuurifilosoofia-alast lühiesseed: Borgese esseed "Raamatute kultusest" ja "Ühe nime vastukajade ajalugu" (Jorge Luis Borges, Valik esseid, Tõlk. Ruth Lias, Tallinn: Vagabund, 2000) , ning Tõnu Viigi esseed "Metslase automaat" (Eesti Ekspress, 28.11.2008). Lugege üle ka Pascali mõtted harjumuste kohta. 5.2. Kirjutage ise väike essee keele loomusest või inimese "mina" ja keele / kultuuri vahekorra kohta. 1. Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: Esteetika- küsib ilu, kunstiteose ja sellise kohta. Küsib ilu olemuse järgi aga ka kunstiteose mõtte, olemuse, piiride ja kunstniku enda loovuse järgi. Saab küsida, mis printsiip või struktuur või omadus see on, mis teeb ühe asja inetuks ja teise ilusaks. Kas see asub objektil või sõltub ilu vaatlejast. Kas ilu on oluline kunstiteose puhul? Poliitikafilosoofia- valdkond, kus küsitak

Sissejuhatus filosoofiasse

Rohkem sarnaseid