Sissejuhatus filosoofiasse (1)

Küsimused Camus ’ Sisyphose müüdi kohta:
Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi ?-
Maailma tihkus ja võõrus on absurd . Kõhedus, mida meis tekitab inimese enda ebainimlikkus on absurd. See võõras, kes meile aegajalt peeglis vastu tuleb, kelle me enda fotode järgi ära tunneme on absurd. Niipea kui absurdi tunnistatakse muutub ta kireks mis on piinavam kui ükski teine kirg .
Absurditunde avaldused väljenduvad erinevates, kuid sugulaslikes maailmates ja nimelt aru, elukunsti ja lihtsalt kunstimaailmas . Alguses on absurdi atmosfäär, lõpuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eripärast valgust ja näitab tema eesõigustatud ja halastuseta nägu, mida teisiti pole võimalik ära tunda .
Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
Camuse arvates on kõigi suurte tegude ja mõtete algus naeruväärselt tühine. Suurteosed sünnivad sageli tänavanurgal või restoranifuajees, samuti ka absurd. Ja rohkem kui miski muu ammutab absurdi maailm oma ülevuse just sellest madalast sünnipärast. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõltub samavõrd inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus side nende vahel. Absurditunde alguseks on lihtne "rahutus" . Rohkem kui miski muu ammutab absurdimaailm oma ülevuse just madalast sünnipärast . Veel üheks põhjuseks on tülpimus, mis tähendab juba iseenesest midagi tülgastavat . Siinkohal peab aga tunnistama, et ta on tegelikult hea, sest kõik algab teadvusest ja saab väärtuse vaid selle läbi . Neist piisab absurdi lähtealuste kokkuvõtlikuks ülevaateks .
Küsimused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta:
Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
Inimesed tahavad tühiste ning mõistetamatute sihtpunktide poole. Igaüks tahab midagi. Inimesed hüsteeritsevad tihti pisiasjade pärast, tekitavad paanika kui mõnd mõttetut asja ei saa. Neil pole süümepiinu, tarkust. Miski ei hoia neid nende rumalalt tegevuselt tagasi.

• Mida arvab Cioran inimese elust?
  

Cioran ei suuda ära kiruda reaalset maailma. Kõik tundub talle kas patt või rämps. Teotus on tema arust nii rõõm kui ka kannatamine. Nii armastus kui surm tunduvad mõttetud. Cioran kartis , et kiindumine võib ta põhimõtteid muuta. Hoidus kiindumistest.

• Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu . Millega ta seda õigustab?
  

Cioranil oli inimestest kõrini: tema arvates oli inimestel vähe ülevaid otsuseid. Raske oli tal ka leppida vananemisega. Ta tundis, et aastad läksid, kuid ta ei suut elu mõtet leida. Iga päev oli tema jaoks nagu koorem, ei olnud midagi head, mida väärtustada. Ta ei suutnud unistusi täide viia. Arvas , et ainus õige tegu on enesetapp: ainus tegu, mille pärast ei pea häbi tundma. Iga päev oli tema silmis aga alandusega õppetund.
Miks Cioran võitleb elu vastu?
Elu tundub talle mõttetu: mõttetu on isegi loota , absoluutselt kõigel puudub mõte. Naudingud ei kaalu elust võõrandumist üles.
Küsimused Bibihhini Maailma kohta:
Mis on maailm Bibihhini arvates?
Maailm on kõik mis on ja ei ole ka meie ümber
Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
Sest maailm on suur ja lai. Sinna ei kuulu ainult see mida näeme vaid ka see, mis potentsiaalselt võib olla.
Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
Inimene on kui pisike liivatera universumis, kuid kõigel on sela oma koht et universum täiuslik oleks. Moskva paistab maailma silmis suure sipelgapesana ja inimesed sipelgatena
Küsimus edasijõudnumatele: Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust?
Terviklikkus on siis, kui kõik on omal kohal ja olemas. Mitte midagi ei tohi olla puudu. Olgu asi nii väike kui tahes ning nii tähtsusetu kui tahes, ta peab olemas olema, muidu on osake puudu ning asi pole terviklik
Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
See et nad ei usu enam mitte millessegi
Küsimused Pascali Mõtete kohta:
 Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse
vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage!
Kaks äärmust, mille vahel inimene justkui asetseb, on lõputus ja olematus. Asjade lõputusest saame aimu siis, kui mõtleme päikesele, mille kõrval meie oleme nii väikesed ja tühised ning seejärel mõtleme päikesele, mis on võrreldes universumiga nii tühine. Asjade olematuseni jõuame, kui mõtleme kasvõi pisilestale, mis on meie jaoks peaaegu olematu, ometi asub selle pisilesta sees suur maailm, mis koosneb aatomitest ning nende aatomite sees on omakorda täiesti omaette maailm, mis meie jaoks on olematu. Nii on ka näiteks teadmistega – iga teadmine lähtub mingisugusest printsiibist ja see omakorda printsiibist jne – mingit lõplikku printsiipi ei saagi olla. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus – keskpunkt ei millegi ja kõige vahel.
Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me olene harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus.
On siiski hetki , kus loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda, vaatamata kõigile harjumustele.
Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega
silmas peab?
Pascal peab silmas seda, kuidas me keeldume enda vigu tunnistamast. Me ei taha kuulda, kuidas teised inimesed meile meie vigadest räägivad, olgugi, et need vead on meis igaühes olemas ja me seda ka teame. Samas ei taha me, et mõnele inimesele jääks endast parem arvamus, kui ta tegelikult väärt on, ometi ei taha me, et inimesed meile tõtt räägiksid. Kui inimene on meile lähedane, kasvõi sõber, ei taha me talle kunagi tema pahesid ette heita, sest me ei taha tema sõprust kaotada. Tõe rääkimine on kasulik sellele, kellele seda räägitakse, ent kahjulik sellele, kes seda räägib, sest teda hakatakse tõe rääkimise eest vihkama. Inimestevahelised suhted on rajatud vastastikusele petmisele, sest nii üritatakse hoida sõprussuhteid.
Milles on meelelahutuse mõte Pascali arvates?
Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
Mõtlemine määrab inimese suuruse. Inimene on universumi kõrval tühine olend , kuid kui universum inimese tapaks , oleks ta universumist tänu oma mõtlemisele siiski üle: inimene suudab mõelda, ta teab, et ta sureb ja ta teab, et universum on temast tugevam, universum aga ei oska mõelda, ta ei tea, et inimene selliseid asju teab. Ruumiliselt haarab universum mu endasse, kuid mõeldes haaran mina universumi endasse.
Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab?
Inimene on kui pilliroog – habras ja nõrgim looduses – kelle tapmiseks piisaks veetilgast, kuid inimene mõtleb, seetõttu on ta kui mõtlev pilliroog.
Mida peab Pascal inimese ülimaks hüveks ja kuidas ta seda kirjeldab (vt. 425, 430)?
Pascal eristab inimese “tänast” ja “loomisaegset” seisundit. Kirjeldage neid.
Pascal väidab, et ateisti positsioon on läbimõtlematu. Millega ta seda põhjendab?
Pascal põhjendab väidet, et ateisti positsioon on läbimõtlematu sellega, et ateist jälgib oma esivanemate mõtteid. Temasse on sisendatud mõtteviis, et nii on kõige õigem. Ta on harjunud olema ateist, kuna pole teisiti mõelnudki.
Küsimused Seneca Kirjade kohta:
Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
XVI: Filosoofia peab meile kaitset pakkuma. Ta manitseb meid, et me jumalale meeleldi ja saatusele trotslikult kuuletuksime, ta õpetab meid jumalat järgima ja saatust taluma.
VIII: Filosoofia annab inimesele vabaduse. Inimene peab orjama filosoofiat , et talle saaks osaks tõeline vabadus.
Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9)
Seneca kirjade kohaselt peaks õnneliku elu saavutama siis, kui elada ära minimaalsega – süüa, et kustutada nälg, juua, et kustutada janu, end riietada vaid selleks, et kaitsta keha külma eest. Tuleb põlata kõike seda, mis on üleliigne, igasugu ehteid , kingitusi jms. Kui elad looduse järgi, pole sa kunagi vaene, kui väärkujutluste järgi, ei saa sa kunagi rikkaks.kõiksugu ehted ja iluasjad ei tee muud, kui panevad sind veelgi rohkem ihkama.
Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
Inimese teeb ebakindlaks ja õnnetuks see, kui ta usub, et õnnelikuks olemiseks on vaja muud kui aulist elu – neid hüvesid, mida annab mõistus. Me oleme õnnetud, kuna avastame, et saame selle, mis ärritab meie ihasid, kätte liiga hilja, kui üldse saame. Me tahame omada liiga palju mõttetud ja kalleid asju, mis meid kuidagiviisi targemaks ja aulisemaks ei tee ja kui me neid asju ei saa, oleme me õnnetud ja ebakindlad. Inimesed muutuvad ka ebakindlaks ja õnnetuks, kui nad mõtlevad ja kurvastavad ammuse ja unustatud valu pärast või muretsevad eesootava elu pärast.
Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu
„kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV
kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda
põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged?
Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
Laste ja sõprade kaotus tarka ei masenda, kuna nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis oma surma oodates – üks teeb talle hirmu niisama vähe kui teine valu. Ta ütleb, et iga hirm ja valu tähendab autust, sest auline on endas kindel, kohkumatu ja võitlusvalmis.
Need põhjendused on igati õiged, kuna saabuva ja juba olnu pärast ei pea keegi pead vaevama. Kõik surevad ükskord, kõikide inimeste lapsed ja sõbrad. Pole mõtet tunda hirmu saabuva ees, seda saabumise tähtaega tuleks hoopis pikendada, kui neid kaotada ei saa.
Iga kord, kui mõtled lapsele, kes surigi lapseeas, mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele polnud tõotatud midagi kindlat, kelle saatus ei pidanudki tingimata raugaeani juhtima .
Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb rääkida sageli, ning tema mälestust tuleb pühitseda pidulikult nii sageli kui võimalik, see aitab üle saada kibedusest. Rohkem naeru ja vähem nuttu, kuna kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe.
LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks
surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
Raud ja veri polnud tema puhul vajalikud. Kolm päeva ei võtnud ta toitu, käskides oma magamistoas üles sättida telgi. Seejärel kanti sisse vann , milles ta kauase lamamise järel, kusjuures sooja vett aeg-ajalt uuendati, aeglaselt hääbus; nagu ta ise ütles, mitte ilma mõningase naudinguta, mida tavatseb tuua sujuv äraminek, mis pole tundmatu meile, keda mõnikord tabab minestus .
LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi.
Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
Sõbrad – nende reibastused ja kõned, nende osavõtlikkus, see tekitas tunde, et ma ei saa surra, kui nemad jäävad minust elavatena maha. Ma annan oma elu neile edasi.
Surma põlgamine – kui sa ei karda surma, siis ei tundu miski kurb. Terveks saades oled sa põgenenud mitte surma, vaid haiguse eest.
Vaheajad – pausid valuhoogude vahel teevad haigusega kaasnevad piinad talutavaks. Määratu valu puhul on lohutuseks , et sa paratamatult lakkad seda tundmast, kui oled seda tundnud ülemäära.
Ära kaeba – ära muuda vaevu ise raskemaks, koormates end kaebusega. Kerge on valu, kui sa ütled „see pole midagi“. – kõik põhineb kujutlusel
Mõtle millestki muust – kui tunned valu, pööra vaim teistsuguste mõtete poole. Mõtle sellele, mida oled teinud auliselt, mõtle millestki, mida imetled.
Kuidas soovitab Seneca suhtuda saatusesse CVII kirjas?
Suur hing on see, kes end saatuse hoolde annab. Väiklane inimene on too, kes vastu tõrkudes tahab parandada pigem jumalaid kui ennast.
Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta:
Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”?
Nietzsche arvates kõneleb tema vaid tõest ehk jõuab järeldusele, et kõik mida me tunneme „tõe“ nimetuse all on tegelikult vale.
Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte
eemaldamises” kristlikult moraalilt?
N. arvab, et kõigi väärtuste ümbervääristamine on tema valem inimkonna kõrgeima eneseteadvuse tekkel. N. arvates tahab saatus, et tema saaks esimeseks korralikuks inimeseks ja tunneks end vastusena aastatuhandete pettusele. Arvab, et tema on esimene, kes tõe avastas ja tajus valet. Alates temast on olemas lootusi. Ühes sellega on N. saatuslik inimene. N. jaoks oli suurim plekk inimkonna südametunnistusel see asjaolu, et seal polnud varem silmi avatud ehk on tahe igat sündmust, igat põhjuseseost ja igat tõelisust mitte näha. Inimkonda on õpetatud üksnes dekadentlikke väärtusi üleväärtusteks pidama . Katte eemaldamine kristlikult moraalilt on sündmus, millel ei ole võrdset, tõeline katastroof. Kõik mida seni „tõeks“ peeti, avaneb nüüd. Kes paljastab moraali, paljastab seniste väärtuste väärtuse. Moraal on kõik vastupidine, kui ta tegelikult paistab.
Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
Inimtüübi eitus , keda on seni kõrgeimaks peetud (heasoovilik, heategev inimene), teiselt poolt eitab kristlikku moraali (dekadentlikku moraali).
Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
Kristlik moraalne olevus on absurdsem, valelikum, edevam, kergekaalulisem, ennastkahjustavam. Kristlik moraal on valskustahte pahaloomulisim vorm, inimkonna tõeline Kirke: ta on selle laostanud. See moraal õpetas põlgama esmaseid eluinstinkte, õpetas inimesi üksnes dekadentlikke väärtusi üleväärtusteks pidama.
Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid. Vaid dekadent loeb kaastunnet vooruseks. Nõrk ja elukartlik.
Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
Haiglusajal avastas ta elu otsekui uuesti, sealhulgas iseenese, ta tegi oma tervistumistahtest, oma elutahtest filosoofia. Ta lakkas olemast pessimist . N. arvates peab seisma ühe jalaga teispool elu, et mõista Zarathustrat.
Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja
“hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
Esimene samm tervenemise suunas võrdub just sellest vabakssaamises.
Mitte vaenutsemises ei tule vaenule lõpp, vaid sõprus lõpetab vaenu .
Vihavimm, mis sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale- kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne, mida valitseda on vaat et rikkuse tõend.
Küsimused James’i Mis teeb elu tähendusrikkaks? kohta:
Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
Ta pidas seda kohta saavutuste õhkkonnaks. Õhk on seal Jamesi arvates tulvil töökust, arukust, headust, korda, jõukust, ideaalsust. Seal on olemas kõik vahendid rahuldamaks hädavajalikke ning enamikke ülearuseid inimvajadusi. Maiku saab sellest, milline võiks inimühiskond olla, kui puuduksid kannatused ning negatiivsed nähtused ühiskonnas. Ta oli lummatud kõigest lihtsast ning võrdles koosolekukeskust paradiisiga. “ Paradiisist ” ära tulles aga valdas endagi üllatuseks Jamesi kergendus. Ta vajas tasakaalu. Kõik oli “ paradiisis ” olnud liiga hästi: taltsas kord, väheinspireeriv headus . James leidis, et sealne elu oleks väljakannatamatu, kuigi ometi puudus seal valu ning kõik negatiivne. James tundis, et näiliselt ideaalne koht oli keskpärane, sest inimesed vajavad ka neg. kogemusi, alles siis tunduvad tõeliselt head asjad eriti magusad ning neid osatakse hinnata. Koosolekukeskuses olid ideaalid, mille pärast meie tsivilisatsioon võitleb, kuid ometi tundis James, et vigadega tsivilisatsioon on parem. Ta ei suutnud tunda koosolekukeskuses kõrgeimat sorti rahuldust, sest kõik oli hästi ja ta harjus sellega. “Paradiisist” puudus äkilisus, oht: just need annavad meie maailmale väljendusrikkuse. Ajad muutusid näruseks, sest lihtne oli seal vilju nautida. Meie emotsioonid vajavad aga pidevat võitlust. Püüdlused saavutuste poole inspireerivad meid: “paradiisis” oli aga kõik juba olemas.

• Kuidas suhtub James „ tavaliste inimeste tavalisse elusse “?
  

James arvas, et otsis nii väga erilist kangelaslikkust, et ei märganud tõelist kangelaslikkust: tavalisi inimesi tavalises elus. James mõistis, et kujutles kangelaslikkust kui midagi erakordset. Ta tajus, et kangelasi ei tule otsida sõdadest, vaid kõikjalt: raudteesildadelt, hoonetest.. (kõik erinevad töölised on omamoodi kangelased). Ta mõistis, et kangelaselu ei peaks idealiseerima. Ühtäkki tundis ta suurt sümpaatiat tavaliste inimeste tavalise elu vastu: pidas vooruseks töökust. Ükski teine voorus ei ole nii ehtne . Tavalised inimesed ongi meie kangelased.

• Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“?
  

Sisemised ideaalid on teiste inimeste elus need saladused, milleni me peaaegu kunagi tungida ei suuda, ehkki midagi inimeses võib meile sageli märku anda, et need on olemas. Sisemiseks ideaaliks võib olla enda proovile panemine , kaasatundva arusaama arendamine kaasinimeste suhtes, ideaalid, mis seotud partneri ja lastega, klassitruudus. Inimestel erinevad sisemised ideaalid.

• Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
  

Tavalisema töölise elu tühjus ja madalus seisneb tõsiasjas, et seda ei pane liikuma ideaalsed sisetunded. Mille nimel tavalised töölised taluvad valusid, ületunde, ohte ..? Et teenida välja söömaaeg, voodikoht ning alustada järgmine päev uuesti ja viilida nii paljlu kui võimalik. See ongi põhjus, miks me ei püstita ausammast metrooehitajatele, ehkki linnad on rajatud nende kannatlikule südamele ning vastupidavusele. Me püstitame ausambaid sõduritele, kelle välised tingimused on veelgi jõhkramad. Arvatakse, et sõdurid on järginud ideaali ning töölistest seda ei arvata.

• James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet?
  

Inimeste vahel eksisteerib vastastikkust pimedust ja kurtust, mis on meie loomuomaduseks. Sellest hoolimata tunnetame sisemist tähendust, mis välja ei paista ja mis võib teiste elus esineda seal, kus me seda kõige vähem märkame. Jõuamegi järeldusele, et selline sisim tähendus kehtib ainult siis, kui see sisemine rõõm, vaprus ja vastupidavus on seotud ideaaliga.
Küsimused Sartre ’i Eksistentsialism on humanism kohta:
Sartre’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et
eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja et ta defineerib end pärast. Eksistentsi eelnemine olemusele tähendab, et enne on olemas mingi mõiste, on olemas võimalus kuidas midagi teostada, juhised ja enne on teada ka otstarve, sest on mõeldamatu, et midagi valmib ilma otstarvet silmas pidamata . Olemus eelneb eksistentsile, seega on millegi kohalolu determineeritud .
Sartre väidab, et inimene on “ visand .” Selgitage, mida see tähendab.
Inimene on eelkõige visand, kellel on subjektiivne elu; sellele visandile ei eelne midagi ja inimene hakkab kõigepealt olema selline millisena ta end ise visandab. Inimene ennekõike eksisteerib, on see kes viskub tuleviku suunas ja on teadlik enese tuleviku visandumisest. Eksisteerib vaid sel määral kuivõrd ta end teostab . Inimene on eelkõige visand, kellel on subjektiivne elu . Inimene hakkab kõigepealt olema selline, millisena ta end ise visandab ja mitte selline nagu ta tahaks olla .
Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
Eksistentsialism on õpetus mis on rangemast rangem . Mõeldud kitsalt asjatundjatele ja filosoofidele. On olemas kaht tüüpi eksistentsialiste: kristlikud ja ateistlikud. Mõlemal neil on ühine arusaam, et eksistentsialism eelneb olemusele. Eksistentsialismi esimeseks sammuks on teha igast inimesest oma olemise peremees ja asetada ta õlule täielik vastutus oma eksistentsi eest. Esimene põhimõte on see, et inimene pole midagi muud, kui see, kelleks ta end teeb .
Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega ?
Ollakse harjunud sellega, et pilt ei pea olema ette kindlaks määratud. Et kunstnik pühendub maali loomisele ja et valminud pilt ongi see mis pidi valmima. Ollakse harjunud sellega, et pole aprioorseid estweetilisi väärtusi vaid et need väärtused ilmnevad hiljem, pildi seesmises sidususes ning loomistahte ja tulemuse vahekorras. Keegi ei saa öelda milline saab olema homne maal; maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist. Kunstnikule ja moraalile on ühine see et mõlema puhul on meil tegu loomise ja leiutamisega. Me ei saa a priori otsustada mida on tarvis teha. Moraalne valik tähendab oma kuju loomist ühiskonnas ja kunstis kehtib sama põhimõte, et oma elus inimene seob end, vormib oma kuju ja väljaspool seda kuju pole ta midagi, nagu ka kunstiteos .
Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas
tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu
saavutanud?
Igal inimesel on mitmeid valikuid olla see, kes ta tahab. Ei usu et inimene saaks täiseti valida kas olla hiinlane või indukas nagu Sartre väidab. Kuid ta saab teha kõike selleks et olla võimalikult lähedal sellele. Inimest saab hinnata tema tegude järgi. Inimene pole midagi muud kui rida ettevõtmisi, summa, organisatoorne tervik, neid ettevõtmisi moodustavate suhete kogum . Inimene pole väljaspool oma kuju midagi, aga see mõte ei ole objektiivne nende suhtes, kes pole elus midagi saavutanud .
Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda
põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
Sest erinevad moraaliteooriad võivad sattuda vastuolusse. Ühe juhtumi puhul võib olla mitu võrdväärset lahendust. Inimeste väärtused on ebamäärased ja tekitavad kõhklusi erinevate moraaliteooriate vahel . Ükski olemasolev moraal ei saa kindlustada, milline inimese eesmärk tooks kõige rohkem kasu .
Küsimused Platoni Phaidoni kohta:
Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e). Mida Sokrates
Kebesele vastab?
Et seda ei tohi, kuid ta ei tea ise ka miks ei tohi
 Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu
võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid
ei tegelegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a). Refereerige Sokratese
selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju.
Sokrates seletab et filosoof ei hooli maistest naudingutest ega riietest . Filosoof vabastab oma hinge kehast niipalju kui see võimalik on. Ning et inimene kes ei hooli kehalistest naudingutest ongi surma ligi. Filosoofi hing ei austa keha ning põgeneb selle juurest. Senikaua kuni filosoofi hing ja keha on koos ei saavuta nad kunagi tõde. Keha tõttu sünnivad sõjad ja kõik muud haigused ning ihad. Arukus saabub siis kui kehast vabanetakse. Teadmised saabuvad pärast surma. Õigesti filosofeerijad harjutavad surnud olemist.
Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle
kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik
tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b).
Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine
vastanditest (70c-72d). Esitage see tõestus argumendi kujul.
Surnute hinged lähevad Hadesesse ning tulevad sealt tagasi elavatesse, sest muidu ei saaks nad tagasi sündida kui seal poleks. Võib juhtuda ka et elusolend sünnib tagasi oma vastandina. Kaks asja võivad muutuda üksteiseks. Nii ei saa olla et kõik elavad või surevad, sest siis puuduks vastand ning sedasi ei saaks. Kui kõik elaksid ja ei sureks siis poleks enam midagi, millest saaks uus asi tekkida.
Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja
surnud elavatest. Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes
õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul.
Kõik asjad meenutavad mingil moel midagi, kas siis otseselt või kaudselt . Ka joonistatud asjad võivad meenutada. Isegi ühe inimese nägemine võib teist inimest meenutada. Võrdsed ise ja võrdne ise pole sama. Taju asjast tuli saada enne sündimist, et peale sündi meenutaks võrdne asi seda mida oleme varem näinud, kuid mis pole otseselt võrdne.
Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja
surnud elavatest. Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist
ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli (77b). Et hing pärast surma ei
haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele
laialilagunemine omane ei ole (77c-80b). Esitage see tõestus argumendi kujul.
Oleval on 2 kuju- nähtav ja nähtamatu. Hing on sarnasem sellele mis on muutumatu, keha aga muutuvale. Hing sarnaneb jumalikule sest tal on loomus käskida, keha aga surelikule sest on loomus alluda. Seega kehale on kohane kiiresti hävineda, hingele aga hävimatu olla
Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “puhtuse” astmest . Selgitage seda
teooriat.
Kui hing ei käi keha juurest ära vaid on koguaeg sellega siis on ta must ja rikutud, siis ei ole tema jaoks muud kui kehalised naudingud ning ta kardaks ja väldiks filosofeerimist. Keha on raske ja rõhuv ning kui hing selle juurest ära ei käi siis jääbki nähtavaks ning ringleb kalmistute ümber. Halvad hinged aheldatakse loomadeks. Puhtad hinged aga saavad Hadesesse, sest nad ei võta kehast midagi kaasa ning on harjunud keha juurest põgenema
Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)?
Nii kuidas nad ise soovivad, loomulikult kui neil õnnestub ta kätte saada ning tal ei õnnestu nende eest põgeneda
Küsimused Heideggeri Sissejuhatus metafüüsikasse kohta:
Mis on Heideggeri arvates metafüüsika põhiküsimus? Miks?-
„Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?” sest metafüüsika käib nimetusena kogu filosoofiat määratleva keskme ja tuuma kohta
Mida peab Heidegger küsimiseks, „teada-tahtmiseks“ ja teadmiseks (lk. 38-40)?-
Küsimine on teada tahtmine. Tahtmine on otsustanud olemine. Teadmine on: suuta seista oleva ilmsuses, sellele vastu pidada.
Küsimused Platoni Politeia kohta:
Mida koopa allegooria sümboliseerib?
Sümboliseerib vangistust
Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas . Mida nad peavad tõelisuseks?
Neil on kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu on pea sama kohapeal. Valguseks põleb neile tuli. Tõelisuseks peavad nad nende inimeste varje kes mööduvad
Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
Ta tunneks valu ja ei suudaks sädeluse tõttu märgata neid, mille varje ta kord nägi. Kui sunnitakse valgust vaatama, siis tunnevad tema silmad valu, ta pöörab nad tagasi ja põgeneb nende juurde, mille peale ta vaadata suudab ja arvab et nood on näidatutest hoopis tõelisemad
Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
Kaasarebitu tunneks viha ja valu, ja kui läheks valguse kätte, silmad täis selle kiirgust ei oleks ta võimeline nägema mitte ühtegi neist mida peab tõeliseks
Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on
päikesevalgusega harjunud?
Ei sest tal oleks liialt palju mida vaadata ja uurida
Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
Ta näeks tuhatkorda paremini nendest , kes seal koguaeg olnud on, ta tunneks ära kõik kujutluspildid