Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd (0)

Filosoofia - Sissejuhatus filosoofiasse
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milliseid teadmise tüüpe on olemas?
  • Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist mida kutsutakse tarkuseks?
  • Kuidas filosoofiaga alustada?
  • Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate?
  • Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad?
  • Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta?
  • Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem?
  • Milline on teie seisukoht selles küsimuses?
  • Mida peab Pascal inimese loomuseks?
  • Millega ta seda põhjendab?
  • Kui petavad üksteist Mida ta sellega silmas peab?
  • Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
  • Mida see tähendab?
  • Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi ?
  • Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
  • Milliste küsimustega tegeleb religioonifilosoofia?
  • Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias?
  • Mis on teodiike?
  • Kes või mis on jumal ja kas tema olemust on üldse võimalik määratleda?
  • Miks on maailmas kurjus ja kui jumal selle olemasolu eest ei vastuta siis kes vastutab?
  • Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
  • Mida arvab Cioran inimese elust?
  • Millega ta seda õigustab?
  • Miks Cioran võitleb elu vastu?
  • Mida tähendab �kõigi väärtuste ümbervääristamine?
  • Kes on Nietzsche järgi � immoralist ?
  • Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
  • Kuidas iseloomustab Nietzsche � dekadentlikku inimest?
  • Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
  • Millised on tema �hügieeni põhimõtted?
  • Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia?
  • Millised tunnused eristavad meid loomadest?
  • Kuidas suhestuvad inimesel keha ja vaim?
  • Mille kohta ma ütlen mina�?
  • Millest tekib viha hirm rõõm jne?
  • Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
  • Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks?
  • Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIVe kirjale?
  • Millega neist te nõustute?
  • Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
  • Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega ?
  • Milline ta on Millega ta seda põhjendab?
  • Kuidas on võimalik määratleda ilu?
  • Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost?
  • Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli?
  • Millisena on nähtud keele rolli?
  • Milles on võib näha sõnades peituvat väge?
  • Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates?
  • Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees ?
  • Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
  • Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
  • Milline on kunstniku loomus?
  • Milline on indiviidi suhe riigiga?
  • Mille pinnalt on riik tekkinud?
  • Kui vaba saab või tohib olla inimene riigi raames?
  • Milliseid piiranguid seab keelebarjäär?
  • Kuidas defineerida kultuuri?
  • Millest see koosneb?
  • Mis eristab ühte kultuuri teisest?
  • Mis on maailm Bibihhini arvates?
  • Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
  • Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
  • Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust?
  • Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
  • Mida koopa allegooria sümboliseerib?
  • Kui ka täies hiilguses kogeda 2 Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas Mida nad peavad tõelisuseks?
  • Mida ahelais virgumine on võimaldanud näha 3 Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
  • Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
  • Kui ta on päikesevalgusega harjunud?
  • Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
  • Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia?
  • Millised on võimalused õnne määratlemiseks hüvede kaudu?
  • Mis tähendab naturalistlik hüve?
  • Mis on loomutäius ja mis on pahe klassikalises eetikas?
  • Millised eetika koolkondi Te teate eetiliselt õige ja vale teo eristamisel?
  • Milles seisneb fatalistlik ja voluntaristlik positsioon eetikas?
  • Mis on õnn Milline on hea ja õnnelik elu?
  • Milles see seisneb?
  • Kuidas seda saavutada?
  • Mida tuleks teha õnnelikkuse tagamiseks?
  • Mis on õiglus Milline on õiglane tegu?
  • Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
  • Kuidas suhtub James tavaliste inimeste tavalisse elusse �?
  • Mida peab James sisemisteks ideaalideks�?
  • Miks ei püstitata Jamesi arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
  • Mida vastab Sokrates Kritonile kes küsib kuidas tuleks teda matta 115c?
  • Milliste filosoofilste küsimustega tegelevad epistemoloogia tunnetusteooria ja gnoseoloogia ?
  • Milliseid olemise valdkondi Platon eristab?
  • Milliseid teadmise astmeid Platon eristab?
  • Milline on empiristlik seisukoht epistemoloogias?
  • Millised filosoofid on empirirstlikul positsioonil?
  • Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias?
  • Mis teeb tõest tõe?
  • Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes?
  • Mida peab Herakleitos tegelikkuseks?
  • Mida ta võiks sellega silmas pidada?
  • Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika ?
  • Mis on essentsialism?
  • Mis on substants?
  • Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest?
  • Milliste filosoofia tegemise tehnikatega teselle kursuse jooksul kokku puutusite?
  • Milline on filosoofilise teadmise loomus?
  • Mis on olev ja olemas?
  • Mis on olemus kui niisugune?
  • Kuidas tõestab Descartes "mina" olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub?
  • Kui katkeb mõtlemine katkeb ka mina� olemasolu 2 Millist rolli mängib selles tõestuses keha?
  • Milline on Descartesi arvates loomuse vajalikkus inimesele?
SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE kodused tööd
1. loeng
  • Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia?
  • Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks?
  • Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate?
  • Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid  seda määratlevad?
  • Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia  essentsialistliku määratluse kohta?
  • Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses?
  • Aristotelese jaotuse järgi teatakse kolme tüüpi teadmisi:
    Loov teadmine – Inimese igapäevaelus kõige sagemini esinev teadmise tüüp, mis tegelikult ei kuulu filosoofia alla. Teadmine vastamaks küsimusele „Kuidas teha?“, oskusteave saavutamaks soovitud lõppeesmärki , olles orienteeritud selle materiaalsele teostamisele, millegi siia ilma tekitamisele.
    Praktiline teadmine     – Eetiline väärtusteave, mis võimaldab meil teha õiglaseid ja ratsionaalseid otsuseid, eristada head halvast , õiget valest ning nende teadmiste abil elada õnnelikult, korraldada ühiskonnaelu. Tänapäeval tuntakse seda tüüpi teadmist peamiselt eetika ja praktilise filosoofia nime all.
    Teoreetiline teadmine     – Filosoofiline tarkus, mida Aristoteles kutsus esimeseks filosoofiaks. Teadmine teadmise pärast – midagi, mis on hea inimesele endale, mitte suunatud millegi teostamisele või saavutamisele. Käib kolme tüüpi asjade kohta:
    * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid.
    * Asjad, mis ei ole eraldi ja ei muutu, nt matemaatilised ja geomeetrilised põhitõed , mille jaoks on vaja inimese teadmist ja teadust.
    * Asjad, mis on eraldi ja ei muutu, nt ideed ja tõe, õigluse, ilu printsiibid , mis Aristotelese arvates ei teisene ning mida inimene välja mõelda ei saanud. Selle teadmise tuum peitub metafüüsikas.
    Sõna filosoofia tuleneb vanast kreeka keelest: philos – sõber, armuke ning sophia – tarkus. Seetõttu saab filosoofiale omistada otsetõlget tarkusearmastus. Sofia (sophia) liigitatakse teoreetilise teadmise alla.
  • Klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks, on terviklikkuse ideaal, kus kõik teadmised on proportsionaalses tasakaalus, võimaldades meil nende abil paremini elada. Need teadmised jagunevad:
    * Teadmine jumalikest ehk taevalikest asjadest, mis omakorda jagunevad:
    a) kehalised asjad – materiaalsed ja piirilised objektid, mida uurivad sellised teadusliigid nagu füüsika, astronoomia , bioloogia ja anatoomia
    b) kehatud asjad – jumal või jumalad, hing ja arvud, mida uurivad vastavalt teoloogia , psühholoogia ja matemaatika
    * Teadmine inimlikest ehk maistest asjadest, mille hulka käivad eetiline tarkus ehk praktiline teadmine, mis puudutab inimese isiklikku elukorraldust ja riigi valitsemise oskust.
    * Tehnilised teadmised – oskus teadmisi esitada, organiseerida ja väljendada. Siia alla kuuluvad:
    a) loogika – uurib väidete ja järelduste korrektsust
    b) dialektika – küsimise ja vastamise kunst
    c) retoorika – uurib teksti või kõne kui terviku ülesehituse printsiipi ja selle veenvust
  • Filosoofiaga alustamiseks on tähtis tunda teadmistejanu ja ära tabada see meeleolu, millest filosoofia lähtub.
    * Aristotelese seisukoha järgi algab filosoofia fundamentaalsest imestusest. Miks ja kuidas on asjad nii nagu nad on?
    * Saksa filosoofid Georg W. F. Hegel ja Martin Heidegger leidsid, et metoodiline üleminek filosoofiasse puudub: me kas oleme juba sellega seotud või jääb see meile alatiseks võõraks.
    * Prantsuse filosoof René Descartes leidis, et tuleks absoluutselt kõik kahtluse alla seada ning kui sõelale jääb miskit, milles enam kahelda ei saa, siis saab alles alustada filosoofilise ülesehitusega.
    * Prantsuse filosoof Albert Camus ’ seisukoht oli selline, et filosoofia algab absurditundest, millega seonduvad maailmast võõrandumine ja põhiküsimus: „Miks ma ei ole siiani sooritanud enesetappu ?“.
    * Vene filosoof Bibihhin i arvates algab filosoofia sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse.
  • Eksistentsiaalne situatsioon on olukord ja sellele vastav meeleolu, kus inimene tunneb, et...
    a) ta on siia maailma paisatud enne, kui on saanud selgust selles osas, kuhu ta täpsemalt sattunud on ja kas ta üldse tahab siin olla
    b) maailm tundub talle võõras, ebakohane ja vastuolus tema endaga.
    Sedasi määratles eksistentsiaalset situatsiooni Camus, kes on öelnud ka seda, et me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse.
    Heidegger määratleb eksistentsiaalset situatsiooni öeldes, et inimene on Dasein (siinolu, kohalolu , maailmas olemine), mis on tema kõige sügavam ja fundamentaalsem ontoloogiline tunnusmärk ning kõik edasine järgneb sellele.
  • Postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta on seotud kahtlusega, kas filosoofilisel praktikal ja tekstidel on kandvust ka väljaspool seda ajaloolis -kultuurilist ruumi, kus need loodud on. Arvatakse, et neis puudub üldkehtiv tõde inimloomuse kohta. Kritiseeritakse filosoofia ajatu loomuse ja normatiivse etalonkuju puudumist, kuna tekstide praktikaid on tohutu hulk ja nende järgi ei saa öelda, kas teatud keelepraktika, mõtlemine ja arutelu on filosoofiline või mitte.
  • Filosoofia elitaarsuse probleem seisneb selles, et suur hulk inimesi eirab eksistentsiaalseid küsimusi või neil puuduvad need hoopis, väites, et filosoofid vaevavad end iseendale välja mõeldud probleemidega. Elu inimesena on suur privileeg ja selle põhjuslikkuse leidmine ei muudaks seda aega, mis meile siin ilmas antud on. Seetõttu tegeleb enamik pigem selle aja rakendamisega isikliku õnne ja rahu saavutamiseks, mis tundub neile iseenesest mõistetava elu eesmärgina. Tänapäeva kiire tempoga maailmas tähendab see aga suuremas osas pidevat liikumist mööda saavutustetreppi oma sihtmärgi suunas ning filosoofilises diskursis nähakse pigem peatumist ja peamistelt orientiiridelt hetkeks kõrvale kaldumist, et mitte öelda aja raiskamist.
    1. tekst
  • Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage!
    Pascali järgi on looduses inimene lõpmatusega võrreldes olematus ning olematusega võrreldes kõiksus, paiknedes seega kahe äärmuse vahel. Ta on väike täpp planeedil Maa, mis omakorda on väike täpp päikesesüsteemis, mis omakorda on väike täpp Linnutee galaktikas, mis omakorda on väike täpp galaktikate grupis jne lõpmatuse suunas. Teistpidi vaadates on inimene suur, koosnedes üksustest, mille jaotamisel jõuame aatomini, mis veel omakorda koosneb aatomituumast ja elektronkattest, mis jaotuvad veelgi väiksemateks üksusteks jne olematuse suunas. Kumbagi äärmust me ei mõista, kuna see on tajutavaga võrreldes hoomamatu. Samuti on kõik teadused lõpmatud oma uurimisvaldkonna ulatuvuses. Teadmised toetuvad printsiipidele, mis on tuletatud teistest printsiipidest, mille aluseks on kolmandad printsiibid jne, kuni jõuame punkti, millest edasi meie meeled ei taju, kuigi see punkt on tegelikult veel lõputult jagatav . Meile on seega kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus. Inimese piiratus ja keskne asend kahe äärmuse vahel avaldub ka kõigis tema võimetes, sest tema meeled ei taju midagi äärmuslikku. Kuulmine on ühelt poolt piiratud kuuldelävega, teiselt poolt valulävega. Liigne valgus pimestab, liigne kaugus ja lähedus takistab nägemast jne.
  • Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab ?
    Pascal peab inimese loomuseks harjumust. Ta täpsustab isegi, et loomus on esimene harjumus ja harjumus on teine loomus. Ka loomulikud põhimõtted on lihtsalt vanematelt üle võetud harjumuspärased põhimõtted. Pascal põhjendab seda sellega, et kogemus on näidanud, kuidas teistsugused harjumused kujundavad meis teistsugused loomulikud põhimõtted – pole olemas midagi, mida ei saaks muuta loomulikuks; pole midagi loomulikku, mis ei võiks kaduda. Mõnikord pidavat inimene aga kõigist harjumustest hoolimata oma vaistule truuks jääma .
  • Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
    Sellega, et inimesed pidevalt teineteist petavad, peab Pascal silmas seda, et inimliku mina ja enesearmastuse olemuseks on armastada ainult iseennast ja arvestada ainult iseendaga . See aga tingib olukorra, kus enda paremaks armastamiseks varjatakse oma puudusi nii iseenda kui teiste eest. Selleks, et sõpru alles hoida, silutakse nende ees nende kohta käivat tõde, pisendatakse nende vigu, avaldatakse kiitust ja poolehoidu asjade kohta, mis seda ei vääri ja oodatakse ka neilt samasugust käitumist enda kohta. Inimene on iseenda ja teiste ees üks suur teesklus , vale ja silmakirjatsemine.
  • Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
    Kõlbluse põhialuseks peab Pascal mõtlemist, mis määrab ühtlasi ka inimese suuruse. Suur on see inimene, kes suudab oma väiksusest aru saada. Ta on küll universumi kõrval tühine ja ruumiliselt võib see teda haarata, kuid mõtlemise kaudu suudab inimene siiski haarata universumi. Näiteks on inimene, erinevalt universumist, oma paratamatust surmast teadlik.
  • Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab?
    Selle all, et inimene on „mõtlev pilliroog “, peab Pascal silmas seda, et universumi ja looja kõrval on ta nõrk kui pilliroog looduses ehk lihtsasti hävitatav, kuid ometigi lasub tal väärikus tänu mõtlemisele. Isegi kui universum inimese hävitaks, suudab ta mõelda ja teadvustada oma surma, kuid universum seda ei suuda.
  • Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?
    Albert Camus, kes on öelnud, et inimene omandab elamise harjumuse enne mõtlemise harjumust, kirjeldab absurditunde avaldumist kui hetke, mil inimene katkestab oma argipäevaste toimingute ahela, äratab oma vaimu unest ja viimaks taipab maailma tihkust, võõrust ning mõistab elamise naeruväärsust, kannatuste mõttetust. Ta tahab elu absurdsuse käest põgeneda taaskohanemise lootusse või enesetappu.
  • Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
    Camus’ järgi on absurditunde põhjuseks üllatusvarjundiga tülpimus rutiinist, rahutus ja küsimus „milleks?“. Absurd avaldub irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandumisel, mis sõltub nii inimesest kui ka maailmast.
    2. loeng
  • Milliste küsimustega tegeleb religioonifilosoofia?
  • Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias?
  • Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid.
  • Mis on teodiike ?
  • Kirjeldage filosoofide seisukohti usu ja mõistuse vahekorra küsimuses.
  • Religioonifilosoofia tegeleb erinevalt kristlikust moraaliõpetusest eelkõige küsimustega elu mõtte üle:
    * Kas inimese eksistentsil on tähendus ja mõte või mitte?
    * Kas elu mõte on tagaotsitav või saatuse poolt määratud?
    * Kas inimene üldse on võimeline või lausa kohustatud oma elule mõtte leidma?
    Kesksed on ka jumala pihta suunatud küsimused:
    * Kas jumal on olemas ja kas tema olemasolu on võimalik tõestada või ümber lükata?
    * Kes või mis on jumal ja kas tema olemust on üldse võimalik määratleda?
    * Miks on maailmas kurjus ja kui jumal selle olemasolu eest ei vastuta, siis kes vastutab?
  • Religioonifilosoofias on kristliku religiooni jumala määratlemisel välja jäetud tekstides esinevad vastuolud ning teda defineeritakse kui igavest, teispool aega ja ruumi eksisteerivat isiksust, kelle olemasolu on alati kõikjal ja samas mitte kusagil. Tema kolm tähtsaimat omadust on kõikvõimsus, ülim tarkus ja ülim headus . Ta teab kõike, mis on olnud, mis on praegu ja mis on tulekul, kuid inimese kurssi ta ei suuna. Tegemist on ka eneseteadvusega isiksusega, kelles peitub isiksuse sisene konflikt kolmainsuse näol ja kes ootab vastuarmastust.
  • Jumala olemasolu tõestamisel esineb järgmisi vaateid:
    • Ateistid leiavad, et jumalat ei ole olemas ning seda on ka võimatu tõestada, kuna millega tõestamiseks on vaja selle olemasolu, eksisteerimist.
    • Ontoloogia tõestab jumalat läbi olemise: olemine ise on täiuslik seisund ja kuna jumalat vaadeldakse kui täiuslikku olendit, siis järelikult on ta olemas.
    • Kausaalse jumalatõestuse järgi on kõik olemasolev mingite põhjuste tagajärg ning kõige esimeseks põhjustajaks saab selle loogika alusel olla vaid midagi ülimat nagu jumal.
    • Kineetiline jumalatõestus on sarnane kausaalsele selles osas, et peab igasuguse liikumise ja liikveloleku aluseks midagi, mis paneb selle liikuma ning miski pidi ka Suure Paugu liikvele panema .
    • Kosmoloogilise jumalatõestuse järgi on nii universum kui selles asuv nii korrapärane ja toimiv, et miski jõud peab selle kõik toimima panema.
    • Eksistentsialistlik jumalatõestus toetub inimese loomulikule nostalgiatundele, et kusagil on olemas täiuslik maailm, paradiis, ja see tunne on tekitatud näiteks meie hinge poolt, kes on paradiisis käinud ja „mäletab“ seda – see tõestabki jumala olemasolu.

  • Teodiike on jumala õigustamine kurjuse eksistentsist hoolimata. Kuna jumal on usundilisfilosoofilise käsitluse järgi ülim headus ja tema on loonud maailma, siis ometigi pole ta vastutav kurjuse maailmas eksisteerimise pärast. Maailmas leidub kahte tüüpi kurjust . Esimene on inimlik kurjus, mis on põhjendatud meile jumala poolt antud vaba tahtega. Teine on looduslik kurjus, mis on olemas seetõttu, et meie maailm on niigi parim kõigist võimalikest variantidest ja ei ole vastuolus jumala headusega.
  • Filosoofidel on levinumad järgmised seisukohad usu ja mõistuse vahekorra küsimuses:
    * Ratsionaalne seisukoht – A. Thomase järgi on olemas loomulikud ja ilmutuslikud tõed ja nendeni jõudmine saab toimuda ainult enda mõtlemise tulemina.
    * Irratsionaalne seisukoht – usutakse seda, mida tegelikult ei mõisteta.
    * Mõõdukas seisukoht – usutakse vaid seda, milles ollakse kindlad.
    2. tekst
    Küsimused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta:
  • Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
  • Mida arvab Cioran inimese elust?
  • Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu. Millega ta seda õigustab?
  • Miks Cioran võitleb elu vastu?
    Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta:
  • Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”?
  • Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
  • Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
  • Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
  • Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
  • Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
  • Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
    Vastused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta:
  • Cioran kirjeldab inimest väga negatiivselt. Ta näeb teda kui isekat oma tujude, ihade ja kirede küüsis vaevlevat isendit, klouni võrdkuju. Tema meelest kuulub enamus inimesi halli massi, kes ei suuda ise mõelda ja käituvad neile ettenähtud tavade järgi. Kõik tekitavad paanikat tühiste asjade pärast ja jooksevad ringi kui peata kanad.
  • Cioran arvab inimese elu kohta, et ta ootused elule on liiga kõrged ja seetõttu vaevleb pidevalt pettumustes, süüdistades kõiges maailma. Inimene kulutab oma energiat tühistele asjadele nagu näiteks ihade tagaajamisele ja materiaalsete asjade väärtustamisele. Sedasi käitudes on ta vaid maailma ori.
  • Cioran õigustab enesetappu sellega, et inimeste elu on üks suur piin ja vaevlemine ning sellest vabandemiseks on ainuõige lahendus end tappa. Tema meelest lükkavad inimesed enesetappu edasi, kuigi sisimas seda oma vaevu küüsis soovivad. Kui inimene suudakski end tappa, arvaks Cioran selles leiduvat julgust ja kangelaslikkust. Sedasi oleks inimene oma vaevadest lõpuks vaba ja tõuseks kõrgemale, võites täieliku lunastuse.
  • Cioran võitleb elu vastu, kuna tema meelest peitub tõde vaid surmas ja seetõttu on targemad ja tõele lähemal vaid inimesed, kes on surnud või ühe jalaga hauas. Ta väidab, et inimesed on oma mõttetu orjaliku vaevlemise ja enesetapust hoidumisega tekitanud oma elust vaevarikka nõiaringi.
    Vastused Nietzsche Ecce homo kohta:
  • Nietzsche peab kõigi väärtuste ümbervääristamiseks tõe välja kuulutamist. See tähendab kõige senise maha laitmist, jõudmaks tõeni, mille kohaselt on aastatuhandeid tegeletud pettusega. Ennast peab ta esimeseks tõe väljakuulutajaks.
  • Ta leidis, et ta on niivõrd suur ja omalaadne mees, kes tuleb ja päästab maailma pimedusest ja valelt teelt. Tema on see, kes pakub esimesena inimkonnale tõde, avades nende silmad. See on uus psühholoogiline sügavus, mis võib inimesi nii hirmutada ja rabada kui ka sillutada teed õnneliku eluni. Läbi Nietzsche sünnib lootus.
  • „Immoralist“ on Nietzsche järgi kristliku moraali ja pühalike inimeste eitaja, asudes teadlikult austama tegelikku tõde ja sügavat mõtlemist.
  • Kristlikus moraalis näeb Nietzsche inimeste tegeliku loomuse allasurumist, pannes neid vastuollu iseendaga. Kõiges, mida kristluses nähakse halva ja patusena, näeb tema inimese tõelisi vajadusi, esmaseid eluinstinkte. Kui inimene järgib kristlikku moraali, siis ta petab ennast, on nõrk ja loomuvaene.
  • „Dekadentlik“ inimene on Nietzsche kirjelduses keegi, kes kahjustab end pidevalt tõeliste eluinstinktide põlgamisega, olles seetõttu lausa eluvaenulik ja rumal.
  • Oma filosoofiaga seostab Nietzsche oma füsioloogilist seisundit kui pessimismist loobumist ja elu ümbermõtestamist, mis oli võimalik vaid pika tõsise haiguse kannatamise tõttu. Sellises seisundis suutis ta jõuda sügavusteni ja avastada elu tõelised põhimõtted, mis oleksid tervena olnud võimatud tulema . Kokkuvõttes aitas tema füsioloogiline seisund tal pika treenimise tulemusena saada üle vihast ja kibestumusest, jõudmaks legendaarsuseni ja ka ilmselt selleks, kes ta täna on.
  • Nietzsche „hügieeni“ põhimõtted seisnevad selles, et inimene peaks vältima kokkupuudet räpase ja ebapuhtaga, mille all ta peab silmas inimese sisemust ja mõttemaailma. Selle all võib ta näiteks mõelda valelikkust või „dekadentlikkust“. Vaid seda tüüpi puhtust armastades saab vältida kannatusi, mis kaasnevad sellega, kui olla ebapuhtas keskkonnas.
    3. loeng
    Küsimused filosoofilise antropoloogia loengu kohta
  • Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia?  Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate?
    2. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
    · etoloogiline antropoloogia
    · klassikaline filosoofiline antropoloogia
    · kristlik antropoloogia
    · romantismile omane antropoloogia
    · konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia
    · psühholoogiline antropoloogia
    · psühhoanalüütiline antropoloogia
    · analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia
  • Filosoofiline antropoloogia tegeleb inimese, tema loomuse ja toimemehhanismide filosoofilise uurimisega, küsides seejuures näiteks järgnevaid küsimusi:
    * Kas inimene on oma loomult heatahtlik?
    * Millised tunnused eristavad meid loomadest?
    * Kuidas suhestuvad inimesel keha ja vaim?
    Filosoofilise antropoloogia paradigmad , erinevad lähenemised uurimisel on näiteks etoloogilne, voluntaristlik, kristlik, klassikaline, eksistentsialistlik, materialistlik, fenomenoloogiline, psühhoanalüütiline, romantismile omasest strateegiast lähtuv, konstruktivistlik ja strukturalistlik jne
  • Inimest mõistetakse vastavalt filosoofilise antropoloogia suunale järgnevalt:
    • Etoloogiline antropoloogia – Inimese olemuse määratlemine lähtuvalt bioloogiast ehk tema võrdlemine loomadega ning kuidas mõistus ja keelekasutus meid loomariigist eristab. Küsib näiteks küsimusi, et kui šimpansid suudavad viipekeeles suhelda, siis mis teeb ikkagi ühest elusolendist inimese?
    • Klassikaline filosoofiline antropoloogia – Antiikfilosoofiline määratlus , mille kohaselt on inimene keha ja hinge sümbioos ehk liitsubstants. Hing jaotatakse veel alamhingeks, mis määrab näiteks iseloomuomadused, ja Aristotelese järgi ka kosmiliseks hingeks, mis on seotud intellektuaalse mõtlemisega. Klassikaline filosoofiline antropoloogia määratleb inimest kui mikrokosmost, mis peegeldab suuremat maailma ja on sellega kas kooskõlas või vastuolus.
    • Kristlik antropoloogia – Inimest mõistetakse kui jumala käe järgi loodud ülejäänud loodusest kõrgemat isendit, kes teeb vahet heal ja kurjal. Erinevalt loomadest ja muust loodusest on just inimene jumala proovikiviks, kellelt ta nõuab hingelist sisemist pöördumist. Kristliku antropoloogia järgi igatseb inimese hing elu paradiisis.
    • Romantismile omane antropoloogia – Inimest ülistatakse tema mõtte-, kujutlus - ja loomisvõime poolest, mis ühtlasi iseloomustab tema sisemist saladust, tema isiksust. Romantistlikku inimesekäsitlust huvitab ka inimese võime flirtida kurjaga ja surmaga ning suutlikkus mõelda asjadest, mida pole olemaski, andes sellega jumala ees eelise.
    • Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia – Tegeleb inimesekäsitlusega tema „mina“ defineerimise kaudu: „Mis see tegelikult on, mille kohta ma ütlen „mina“?“ Kuulsaimad sõnavõtjad on siin Hegel ja Marx. Hegel leiab, et „mina“ taga ei ole mingit tuum „mina“, vaid see on vahenduse erinevate kihtide tulemus, mis konstrueeritakse reflektsioonina suhestatusest teiste objektidega. Marx vaatleb inimese „mina“ kui erinevate ühiskondlike suhete summat ja lõikepunkti, mida saab arendada subjekti surmani välja. Selline ühiskondlik suhestatus leitakse samas olevat ka üksikindiviidi hävituseks.
    • Psühholoogiline antropoloogia – Uuritakse inimest loomust tema sees toimuvate protsesside, tema psüühika kaudu. Milliste kogemuste ja neist tekkinud emotsioonide kaudu kujundab inimene oma edasist käitumist? Millest tekib viha, hirm, rõõm jne?
    • Psühhoanalüütiline antropoloogia – Sigmund Freudilt pärinev psühholoogilisest inimkäsitlusest väljakasvanud haru, mille keskseks ideeks on teadvustamatus. Selle järgi ei saa inimene kõike teadvustada, kuna talle seisavad vastu teatavad psüühilised jõud teadvuses endas: miski ehk id, mina ehk ego, ülimina ehk superego . Lancan ühendas Freudi psühhoanalüüsi ja Hegeli dialektilise meetodi, leides, et inimese psüühika tegeleb puuduva asendamisega – nn puudumise olukord, kus lahendus võib olla imaginaarne, sümboolne või reaalne.
    • Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia – Taaskord keha ja vaimu kooslust ja seoseid uuriv lähenemine , kus sõnaga „mina“ tähistatakse enamjaolt vaimu. Dualistlik positsioon leiab, et keha ja vaim ei asu samas universumis ning on teineteisest sõltumatud. Füsikalistliku reduktsionismi järgi eksisteerivad vaid keha, aju ja ajuprotsessid ning vaim saab olla vaid tegelikult eksisteeriva asja vari

    3. tekst
    Küsimused ja vastused Seneca Kirjade kohta:
    · Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
    Vaid filosoofiasse süvenemise ja selle orjamise kaudu saame tõelise vabaduse osaliseks ning nõuandeid, kuidas oma elu paremini korraldada. Filosoofia kasvatab ja vormib inimesel vaimu, loob reegleid mida teha ja mida mitte, pakub kaitset, õpetab jumalat järgima, taluma saatuse paratamatust.
    · Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9)
    Seneca kirjades kirjeldatakse õnneliku elu võimalikkust vaid läbi vaimu ja keha tervise, õigel teel käimise, keskendudes vaid eluks vajalikule. Inimene pole kunagi vaene, kui ta on loodusega kooskõlas. Hoiduda tuleks lõbust, ilule panustamisest, materiaalse rikkuse ja edu taga ajamisest, ihadest . Kehale ja vaimule tuleks vaid nii palju anda kui heaks enesetundeks vaja.
    · Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
    Inimese elu teeb õnnetuks ja ebakindlaks pidev möödunud valude läbielamine ja sellest tingitud mure tuleviku pärast, surmahirm . Inimesed proovivad oma ebakindlust täita erinevate ihade ja pettekujutluste realiseerimisega, mis muudavad neid omakorda veel ebakindlamaks, pannes ihkama uusi asju ja tekitades sellega õnnetuse ja rahulolematuse nõiaringi. Inimkond ei keskendu aulisele elule ning vaid mõistuses asuvatele hüvedele, mida keegi meilt võtta ei saa.
    · Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
    Seneca põhjendab seisukohta, et sellised asjad nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“ ei masenda tarka, kuna too teab, et tegu pole pahega ja seetõttu ei vääri terve mõistuse ja ülima aulisuse kaotamist ning hinge kurbusele alistumist. Seneca ei väida sellega, et tark ei tunneks sellistes situatsioonides meeleärevust või kangestust. Samuti ei mõista ta hukka kaasaelamist ja leina lapse kaotuse puhul, kuid tuleks tunnistada selle lapse saatuse paratamatust, et talle polnudki rohkem elamist ette nähtud. Lähedaste surma taludes olevat hingeseisund sama, mis iseenda surma oodates ning üks valmistab hirmu niisama vähe kui teine valu.
    Olen isiklikult paljuski nõus Seneca seisukohtade ja põhjendustega, kuna just rõõmule keskendudes ning paratamatusega leppides pääseme hirmude ja valude kütkest, säilitades julgust edasi liikumiseks. Paraku tähendab tõeline lähedus teise inimesega emotsionaalset investeeringut ning tema kaotuse juures oleks kurbustunne just kui selle investeeringu loomulik tulem. Pikalt selle tunde käes viibimine aga ei nulli juhtunut ega aita ka edasi liikuda .
    · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
    Seneca leiab, et surma pole mõtet karta, kuna see tuleb ükskord meie tahtest hoolimata ja ei tasu tunda hirmu paratamatuse ees. Selline kartus vaid takistab tegelikult elamast. Oluline on surma juures hoopis see viis või meeleseisund, millega siit ilmast lahkuda.
    Pean seda selgitust absoluutselt rahuldavaks, kuna väärtustan seda aega, mis meile igaühele elamiseks antud on ning mis oleks suurim voorus kui täita see aeg võimalikult suurima hulga õnnega. Hirmud ja kartused, eriti millegi niivõrd iseenesest mõistetava kui surma ees, on vaid õnne ja rahu blokaadiks.
    · LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
    Seneca soovitused haiguste poolt põhjustatud kannatuste talumiseks on järgmised:
    • Tuleks toetuda sõpradele ja nende reibastustele, valvustele ja kõnedele. Seneca uskus, et tema ei saa surra, kui temast jäävad elavatena maha sõbrad.
    • Välistada tuleks surmahirm, kuna seda ei tingi mitte haigus vaid loomus. Surmahirmust pääsemisel pole miski kurb ega lootusetu.
    • Aitavad ka aulised lohutused: mis reibastab hinge, on ka kehale kasulik.
    • Haiguste kannatusi aitavad taluda valude vaheajad, mil tasuks mõelda, et piinadele on ka lõpp saabumas ja ükski valu ei saa olla väga suur ja samaaegselt kestev.
    • Haiguste poolt tekitatud kannatusi ei tasu süvendada kaebustega, vaid suunata oma vaim ja mõtted millelegi muule.

    Olen taaskord nõus Senecaga. Haiguste ravimisel oleme küll tahes-tahtmata kohustatud mõtlema sellele haigusele, mistõttu alati ei õnnestu vaimu millelegi muule suunata. Keskenduda tulekski sellele, et me tegeleme ravimisega ning probleemi lahendamisega, mis peaks ise tingima positiivse suhtumise , et kannatused selle tulemusena ühel hetkel otsa saavad. Kui tegemist on aga ravimatu haigusega, ongi parimaks lahenduseks esmalt surmahirmust üle olla ning seejärel otsida tuge hinge reibastatuselt ja sõpradelt.
    Küsimused ja vastused Sartre ’i Eksistentsialism on humanism kohta:

    · Sartre’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
    Põhimõte, et eksistents eelneb olemusele, tähendab seda, et inimese olemuse definitsiooni tingib tema mõnda aega kestnud olemasolu. Eelnevalt tuleks eksistentsi raames läbida mingi teekond , kohtuda iseendaga ja alles seeläbi saada kellekski, keda on võimalik mõista ja defineerida.
    · Sartre väidab, et inimene on “ visand .” Selgitage, mida see tähendab.
    Sartre väide, et inimene on „visand“, tähendab seda, et tema olemus on suuresti seotud sellega, kuidas ta esmalt iseennast kujundab. Kogu tema edasine käitumine, eneseteostus , tegude summa ja ka tahted juhinduvad sellest „visandist“.
    · Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
    Eksistentsialism on elu võimalikkust kinnitav filosoofiline õpetus, mis teeb inimese ja tema olemuse vastutavaks oma eksistentsi ees. Igasugune tegevus või tõde eeldab seejuures nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Inimene on see, kelleks ta ennast ise teeb. Toimub jaotumine religioosseteks ja ateistlikeks eksistentsialistideks.
    Sartre järgi on eksistentsialismi põhimõtted järgnevad:
    • Eksistents eelneb olemusele.
    • Inimene pole muud, kui see, kelleks ta end teeb.
    • Luues iseennast, loob inimene ka inimkonda üldiselt.

    · Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega ?
    Sartre leiab, et nii moraal kui ka kunstiteos läbib leiutamise ja loomise protsessi, mille olemust ei saa enne määratleda kui see täielikult valmis on. Inimene loob ja vormib iseennast moraalsete valikutega, mis viivad teda ja tema olemust defineeriva lõpptulemini.
    · Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?
    Sartre põhjendab inimese vastutust oma olemuse ees sellega, et ta on terve rea ettevõtmiste summa tulem ning tal on olnud palju valikuid olemaks see, kes ta olla soovib. Temperament inimest ei defineeri , pigem teod või nende puudumine.
    Sartre seisukoht on tõepoolest pisut ülekohtune inimeste suhtes, kes on sündinud näiteks kastisüsteemi ja ei pruugi seetõttu oma ihaldusväärseimat eneseteostust teha. Samuti pole ma nõus, et iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, kuna pooldan seisukohta, et vaid üks pool saatusest on meie käes, ülejäänu on seostatav juba deus ex machina’ga. Mida inimene aga saab teha oma „mina“ vormimisel, on vähemalt proovida ja mitte alla anda. Proovida ja kui ühtmoodi ei õnnestu, siis proovida teisiti.
    · Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
    Moraaliteooriad ei varusta meid seetõttu õigete otsustega, et pole olemas kõikehõlmavat lahendust . Tihti on olukordi , kus peame otsuse langetama mitme omavahel vastuollu sattuva moraaliteooria vahel. Subjektivismist lähtudes on ka suhteline mis on õige ja mis vale, kuna inimeste väärtused ja soovid on erinevad. Ka Sartre enda eksistentsialistlik moraal omab seetõttu erinevaid lähenemisnurki, kuna kõik sõltub indiviidist.
    4. loeng
    Küsimused loengu kohta esteetikast, keele- ja kultuurifilosoofiast:
  • Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: esteetika , poliitikafilosoofia , keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia ? 
    2. Kuidas on võimalik määratleda ilu? 
    3. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost? 
    4. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli? 
    5. Millisena on nähtud keele rolli? 
    6. Milles on võib näha sõnades peituvat väge? 
    7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates? 
    8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees ? 
    9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda? 
    10. Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
  • Esteetika – Tegeleb ilu olemuse ja mõtte uurimisega ning sellega seonduvalt ka kunsti puudutavate küsimustega. Mis on ilu? Millised printsiibid, struktuurid ja omadused teevad asja ilusaks? Kas ilu saab hinnata objektiivselt või on kõik subjektist sõltuv? Mis mõte on kunstiteosel ja kas selle ilu on üldse oluline? Milline on kunstniku loomus? Millised printsiibid panevad kunstiloomingut eristama teistest tegevustest ja loomingutest? Jne.
    Poliitikafilosoofia – Tegeleb riigi ning ühiskonna olemust ja mõtet puudutavate küsimustega. Kas meil on üldse vaja riiki? Milline on indiviidi suhe riigiga? Mille pinnalt on riik tekkinud? Miks peaksime riigile alluma? Kui vaba saab või tohib olla inimene riigi raames? Millised on kodaniku poliitilised õigused? Jne.
    Keelefilosoofia – Tegeleb inimese ja keele vahekorra uurimisega. Mis on keel? Mida tähendab keel inimesele eksistentsiaalses mõttes? Milline võime on keelel ja sõnadel üksteisega kommunikeerimiseks? Milliseid piiranguid seab keelebarjäär? Jne.
    Kultuurifilosoofia – Kultuuri loomuse ning inimese ja kultuuri vahekorraga tegelev filosoofia haru. Kuidas defineerida kultuuri? Millest see koosneb? Mis eristab ühte kultuuri teisest? Jne.
  • Ilu on võimalik määratleda kas objektiivselt või subjektiivselt .
    Mõtteid objektiivse ilu määratluse kohta:
    * Ilu kaasneb ilusa objekti endaga.
    * Ilu on harmoonia , mis baseerub proportsionaalsusel.
    * Ilu on lõpmatuse lõplik vorm, selle sümboolne väljendus.
    Mõtteid subjektiivse ilu määratluse kohta:
    * Ilu eksisteerib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb.
    * Ilu on inimese hingeseisund, meeleolu.
  • Just nagu ilu puhul, saab ka kunsti määratlemisel rääkida objektiivsest ja subjektiivsest lähenemisest. Objektiivselt saab kunsti määratleda imitatsiooni kaudu ehk kui hästi või mil moel ta jäljendab olemasolevat . Platon on öelnud: „Kunstiteos on koopia looduses leiduvast, mis on omakorda koopia ideest.“ See peab olema tehtud korralikult ja hästi.
    Subjektiivselt on kunstiteos mingi mõtte, idee, objektiivse või kehatu subjektiivne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
  • Kunstiteose autori rolli võib mõista mitmeti. Platon leidis, et kunstnik on läbi oma ande meediumiks jumala sõnumi edastamisel. Aristotelese järgi on kunstiteose autor tehnik, kes annab kehatule ideele meisterliku vormi. Barthes ja Foucalult peavad kunstiteose tähenduse autoriks aga pigem kolmandaid isikuid, kes oma meeltega seda loomingut tunnetavad ja sellele mõtte või funktsiooni omistavad.
  • Keele rolli on nähtud võimaluste andjana. Sellele on omistatud võime üksteisele oma mõtteid väljendada, lähendada inimesi, aidata igapäevaelu korraldamisel või üldse võimaldada esitada küsimusi elu, eksistentsi, inimese „mina“ jms kohta. Keeles on nähtud ka piiraja rolli. Sõnade ja lause intonatsioonide mitmetähenduslikkus suurendab valesti mõistmise riski, rääkimata teatud barjäärist erinevate kultuuriruumide vahel. „Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“ – levinud väljend, mis sümboliseerib sellist piiratust hästi. Keel on tugev kahtlusalune ka paljude pseudoprobleemide põhjustajana.
  • Sõnades peituvat väge võib näha arvamuses, mille kohaselt võivad need otseselt mõjutada loodusnähtusi või füüsilisi objekte. Sõnadele on omistatud võime loitsida, ravida või näiteks needust peale panna. Vale sõna teatud kontekstis võib isegi sõja põhjustada. Veelgi suuremalt on sõnas nähtud jumalikkust ning maailmastruktuuri ja kosmilise korra juurde käivat. Lihtsakoelisemalt on tegu aga millegagi, mis võimaldab konverteerida ideid ja mõtteid teistelegi tajutavaks, tekitada emotsioone, lohutada.
  • Erinevate filosoofide ja filosoofia suundade arvamused sõnade tekke ja tähenduse kohta on järgnevad:
    • Pythagoras – Sõnad on looduse enda poolt ning nimetus peitub asjade olemuses.
    • Demokritos – Sõnad pole mitte looduse vaid juhuse poolt.
    • Sofistid – Sõnad on inimese väljamõeldis, konventsioon .
    • Ratsionalistid – Sõnad tähistavad asjade sisemist loomust.
    • Empiristid – Sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises.
    • Pragmatistid – Sõnad on tekkinud tegevusharjumuste tulemina ja nende tähendus sõltub kasutusest.

  • Keelerelatiivsuse hüpoteesi järgi on keel mitte staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mis käib maailma (kultuurimaailma) loomise juurde. Erinevate keelte olemasolu tähendab ka erinevate maailmate olemasolu ja sellest omakorda inimese erinevat vaatenurka maailmale.
  • Kultuuri saab määratleda erinevalt:
    • Substantsiaalne määratlus – erinevate koostisosade järgi, mille võiksid moodustada inimeste materiaalsed ja sotsiaalsed asjad, uskumused.
    • Funktsionaalne määratlus – esitab küsimusi kultuuri funktsiooni kohta, võrreldes sealjuures terve ühiskonna ning üksikindiviidi vajadusi.

  • Kuna inimesel on mingisse kultuuriruumi kuulumisel nii hüved kui ka teatud individuaalsed takistused, siis võib probleemina välja tuua eneseteostuse piirangud ühiskondliku rolli kasuks. Just nii nagu kultuur sõltub inimestest, sõltub ka inimene kultuurist läbi teatud normide. Sellega seoses tekivad küsimused indiviidi tegeliku loomuse kohta ja kui palju seda mingis kultuuriruumis üldse eksisteerida saab.
    4. tekst
    Küsimused ja vastused Bibihhini Maailma kohta:

  • Mis on maailm Bibihhini arvates?
    Kuigi inimesed suudavad lugeda kaarti ja määrata koordinaate, tegelevad nad siiski enda leidmisega maailmas. Tegu on seega millegi muu kui vaid kosmilise ruumiga, mistõttu ei saaks tõmmata võrdusmärki maailma ja universumi vahele. Bibihhin on öelnud: „Võta kõik, ära jäta midagi välja, ja sa saad maailma.“ Tema definitsioon on lihtne ja konkreetne. Maailm on kõik – kõik, mis on olemas, kõik, mida ei ole ja kõik, mis potentsiaalselt võib olla .
  • Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
    Bibihhini arvates on see probleem, kuna millegi täielikuks määratlemiseks peaks mõistma tervikut ja meie teadused tegelevad vaid maailma struktuurielementide uurimisega. Me ei saa uurida seda osa maailmast, mis jääb meie kogetavast kaugemale, ega ka tuletada tervikut, kuna puudujääv osa on vaid spekuleeritav.
  • Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
    Inimene matkib Bibihhini arvates ühiskondliku korra loomisel looduslikku korda, jäädes selle loomingu juures looduse täiuslikkusele ja mastaapsusele kordades alla ja sisaldades katkestusi. Tühise tolmukübena universumi avaruses on ta siiski sellega võrdne, mida ütleb järgnev loogika: universum on lõpmatu , iga lõpmatuse osa on lõpmatu, iga inimene on osa lõpmatust universumist. Juhul kui universum ei oleks lõpmatu, oleks ta lõplik ehk terviklik ja iga väiksemgi osa moodustab terviku ja on seega sama tähtis.
  • Küsimus edasijõudnumatele: Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust?
    Bibihhin määratleb terviklikkust kui lõplikkust, täiuslikkust, millest ei saa midagi puudu olla. Seetõttu on iga terviku osa täiuse tingimuseks ja läbi selle võrdväärne tervikuga. Terviklikkust ennast aga mõõta ei saa, seda saab vaid tunnetada. Tunneme terviklikkuse ära kui tajume, et millegi lisamine oleks üleliigne ja millegi äravõtmine teeks ta puudulikuks.
  • Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
    Tänapäeva inimesele on omane sügav ükskõiksus mõistuse suhtes. Me usaldame pigem vaistu ja tahet. Pidev peataolek, mida me endale tunnistada ei taha, vaid suurendab meid käitumisel tahtest juhinduma. Me tahame leida end maailmas, teadmata kust üldse otsidagi.
    Küsimused ja vastused Platoni Politeia kohta:

    1. Mida koopa allegooria sümboliseerib?
    See sümboliseerib inimese sisemist vangistust, alistumist rumalusele. Koopasse aheldatuna on tema nägemine fikseeritud valguse poolt tekitatud varjudele, mitte aga valgusele endale. Sedasi on võimatu tõelist valgust nii näha kui ka täies hiilguses kogeda.
    2. Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks?
    Selles koopas on inimene vang, kes peab tõelisuseks kogetut - vaid koopa seinu ja neile langevaid pettekujutlusi. Varjud on ainus, mida ahelais virgumine on võimaldanud näha.
    3. Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
    Kui vang, kes on terve oma elu pimeduses kasvanud ja vaid varje näinud, oleks äkitselt valguse poole sunnitud vaatama, siis kohutaks teda valu silmadele nii tohutult, et ta pööraks pilgu eemale ega jõuaks nähagi, et varjudel on ka omanikud. Sellise kogemuse saanud vang kas keelduks uuesti valguse poole vaatamast või siis harjutaks tasapisi omi silmi sellega toime tulema ja leppima teise tegelikkuse võimalikkusega.
    4. Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
    Ta oleks sunnitud harjuma nii valguse esmase ebameeldivusega kui ka silmitsi seisma varjude autoritega, olgu nendeks siis mõni valgust kiirgav taevakeha ja füüsilised objektid, mis osaliselt takistasid selle kiirguse koopaseinale jõudmist. Selle vangi endine tegelikkus oleks pea peale pööratud ning tekitaks võõristust. Kui ta põgeneks tagasi koopasse, ei vaataks ta varje enam sama pilguga. Kui ta jääks välja, oleks ta sunnitud uue olustikuga kohanema ja seda omaks võtma, taipama kõige selle olemust ja suurust, mis enne nägemata jäi. Mõlemal juhul variseks tema vana maailm kokku, kuna ta on teist tegelikkust mitte ainult oma peas ette kujutanud, vaid seda ka kogenud.
    5. Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud ?
    Kui vabaks lastud vang on päikesevalgusega harjunud, on ta harjunud ka selle teise tegelikkusega, mis talle avardub. Kui on korra tõega silmitsi seistud, on raske endist vale aktsepteerida. Vang pöörduks tagasi koopasse vaid selleks, et proovida ka teisi pimeduses asujaid ahelaist vabastada.
    6. Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
    Ta räägiks teistele väljas nähtust, kuid tõenäoliselt satuks nende naerualuseks, kunad nemad pole seda kogenud ja peavad reaalsuseks vaid koopa seinu ja varje. Ilmutuse saanud vang kas annaks alla ja jätaks teised pimedusse või annaks oma parima , et neid veenda, vabastada ja ka neile valgust näidata. Igal juhul näeks ta koobast ja seal olijaid hoopis teise pilguga, suutmata vana reaalsust uuesti omaks võtta.
    5. loeng
    Küsimused eetika loengu kohta
  • Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia?
    2. Mis on õnn?
    3. Mis on hüve?
    4. Millised on võimalused õnne määratlemiseks hüvede kaudu?
    5. Kirjeldage Aristotelese naturalistliku hüve eetikat?  Mis tähendab naturalistlik hüve?
    6. Mis on loomutäius ja mis on pahe klassikalises eetikas ?
    7. Millised eetika koolkondi Te teate eetiliselt õige ja vale teo eristamisel? Nimetage nad ja tooge välja nende positsioonide erinevused.
    8. Selgitage eetilise sentimentalismi filosoofilist positsioone
    9. Selgitage deontoloogilise eetika positsioone
    10. Selgitage konsekventsionalistliku eetika positsioone.
    11. Milles seisneb fatalistlik ja voluntaristlik positsioon eetikas?  Milliseid fatalistlikul ja voluntaristlikul positsioonil olevaid autoreid te tunnete?  Selgitage nende seisukohti.
    12. Mida tähendab eetiline relativism.  Tooge poolt- ja vastuargumente.
  • Eetika ehk praktilise filosoofia tegeleb vastavalt paradigmale järgnevate küsimustega:
    Klassikaline paradigma – Mis on õnn? Milline on hea ja õnnelik elu? Milles see seisneb? Kuidas seda saavutada? Mida tuleks teha õnnelikkuse tagamiseks? Jne.
    Uusaegne paradigma – Mis on õiglus ? Milline on õiglane tegu? Kuidas käituda enda ja teistega õiglaselt?
  • Õnn on ülim hüve, mis teeb inimese elu heaks, on tema elu lõppeesmärk. Soov saada õnnelikuks on pea iga inimese loomuses olemas.
  • Hüve on midagi kasulikku, positiivset ja väärtuslikku – samm õnne suunas.
  • Õnne määratlemiseks hüvede kaudu on mitmeid võimalusi:
    • Populaarne hedonism – Õnn peitub meie tahte saamises, ihaldusobjektide kogemise naudingus.
    • Mikrokosmiline tasakaal – Õnn peitub inimese sisekosmose ideaalses kooskõlas teda ümbritseva kosmosega.
    • Filosoofiline ehk intellektuaalne hedonism – Ülim hüve on tarkus ja õnneni viivad targad naudingute valikud.
    • Religioosne hedoism – Ülim hüve on taastada oma õndsus, jumalaga katkenud side. Niiviisi oma pärispattu lunastades on võimalik saavutada õnn.
    • Religioosne hüpe – Õnn peitub inimese maisest kestast loobumises, egoismi seljatamises, et teha nn „hüpe“ kõrgemale jumala ja religioossuse poole.
    • Romantismi eetika – Õnn on saavutatav läbi loominguliste hüvede. Vaid läbi eneseteostuse on võimalik tuua esile oma hinge erilised omadused.
    • Eksistentsialistlik eetika – Õnn ja ülim hüve on oma tahte poolt valitud eesmärgi teostamine ehk vabadus.
    • Sotsiaalse hüve eetika – Õnn peitub sellistes sotsiaalsetes hüvedes nagu kodumaa teenimine, armastus, perekond, ühiskonna austamine, tunnustus jne.
    • „Positiivse psühholoogia“ hüve eetika – Õnn peitub subjektiivse heaolu saavutamises läbi positiivsete hoiakute

  • Naturalistliku hüve all on mõeldud inimese loomuses peituvat soovi olla õnnelik või selleks saada. Aristotelese järgi on vaid läbi ülima õitsengu ehk eudaimonia võimalik elamisväärne elu. Mõistuse kaudu on inimene võimeline endale püstitama mitmeid õnneni viivaid eesmärke, kuid üldiselt langevad need kahe kategooriasse. Esiteks, eesmärgid, mida on vaja millegi muu jaoks. Teiseks ja peamiseks, eesmärgid, mis on vajalikud iseendale ehk n-ö põhieesmärgid nagu õnne teostamine läbi mõistuspärase elu.
  • Klassikalise eetika kohaselt on loomutäiuseks inimese loomupärane kalduvus käituda ja elada teatud viisil. Loomutäiust loetakse inimese positiivsete omaduste, hüvede sekka. Pahe on aga negatiivne omadus, iseloomustades kalduvust liialdustele ja puudulikkusele.
  • Eetiliselt õige ja vale teo eritamisel teatakse järgnevaid koolkondi ja nende arvamusi:
    • Religioosne eetika – Inimene peaks õige ja vale eristamisel lähtuma sellest, kumb on kumb jumala palge ees. Käituma peaks vastavalt looja tahtele.
    • Sotsiaalse hüve eetika – Juhindumine sotsiaalsetest hüvedest nagu riik, rahvus, rass ja mis on kõigile parim.
    • Sentimentalism – Õiget eristab valest sentiment ehk tunne, südametunnistuse hääl.
    • Formalistlik/deoontoloogiline eetika – Teo tegemise või tegemata jätmise motiiv mõõdab ühtlasi ka teo eetilisust. Võtmesõnaks kohusetunne , erapooletu allumine.
    • Utilitaristlik/konsekventsionalistlik eetika – Teo eetilisuse mõõtmine teo või tegematuse tagajärgedest, jättes kõrvale moraalipõhimõtted ja teo motiivid.
    • Eksistentsialistlik/voluntaristlik eetika – Õige ja vale eristamine olenevalt inimese instinktiivse iseloomuga individuaalsest tahtest.

  • Eetiline sentimentalism keskendub sentimendile ehk sisetundel põhinevale südametunnistuse häälele, mis peaks tõukama halba ja eelistama head. See on universaalne ja objektiivne lähenemine, kuna põhineb inimloomusel. Inimesel tekkivad loomupärased tunded eristavad seda, mis on hea indiviidile või kogu ühiskonnale ning mis ei ole. On siiski vaidlusi selle üle, kas inimese sisetunne pole mitte kogukondlikest väärtustest lähtuv. Miinuseks peetakse ka seda, et eetiline sentimentalism ei baseeru mitte faktidel vaid tunnetel.
  • Deoontoloogilise eetika järgi peitub kõigi meie tegude taga motiiv, mis määrab ka selle teo kõlbluse. Eetiline käitumine leiab aset siis, kui motiivideks on näiteks väärikus, altruism, kohusetunne, maksiim. Oluline roll on puhtal mõistusel. Alusepanijaks sellisele suunale on Immanuel Kant .
    Deoontoloogilisele suunale esineb ka vastuväiteid. Seda peetakse liialt formaalseks ja vaid teoreetilisel pinnal hästi kõlavaks. Praktikas on hea ja halva eristamisel aga raskusi.
  • Konsekventsionalistliku eetika kohaselt on tähtis mitte niivõrd teo motiiv kui selle tagajärg. Õigeima teo tagajärg toob kaasa kõige rohkem õnne nii endale kui võimalikult suurele arvule inimestele (nn teo utilitarism ) ja kindlustab läbi selle parema elu. Reegli utilitarism ütleb, et käituma peakski nende reeglite kohaselt, mille rakendamine teeks inimesed ühiskonnas õnnelikumaks. Suurteks sõnavõtjateks sel suunal filosoofid Mill ja Bentham. Neist viimast peetakse utilitarismile alusepanijaks.
    Konsekventsionalismile esineb samuti vastuväiteid. Üks neist küsib, kuidas õnne mõõta, et saaks reeglist juhinduda ? Teine vastuväide leiab, et mõeldes tagajärgedele , pole miski välistatud.
  • Fatalistlik positsioon eetikas seisneb selles, et ei ole kõlbeline astuda vastu paratamatusele, kuna kõik maailma protsessid on juba algusest peale ette määratud ega jäta ruumi vabadusele, loomingule. Väärtustatakse allumist pimedale saatusele. Esindajateks näiteks Hegel, Leibniz.
    Voluntaristlik positsioon peab eetiliseks allumist tahtele, jagunedes kaheks eraldi suunaks:
    Objektiividealistlik voluntarism – Tuleks loobuda individuaalsest elutahtest ja lahustada individuaalne kosmilises maailmatahtes. Instinktiivse iseloomuga tahe on primaarne, teadvuslik tahe sekundaarne . Esindajateks Schopenhauer, Hartmann.
    Subjektiividealistlik voluntarism – Tuleks alluda vabale individuaalsele tahtele, juhinduda „mina“ järgi. Esindajateks Nietzsche, Stirner.
  • Eetiline relativism on moraalifilosoofiline seisukoht, mille kohaselt inimese põhitõed ja väärtushinnangud on sõltelised ajaloost ja kultuurist.
    Pooltargumendid:
    * konstruktivistlik positsioon – kõik ühiskondlikud reeglid tekivad ühiskondlike praktikate käigus, mistõttu on moraalireegleid sama palju kui on erinevaid praktikaid
    * kontekstide võrreldamatuse positsioon – universaalne reegel puudub, kuna iga olukord ja tegu on unikaalne ja selle eetilisust saab hinnata vaid kehtiva kultuuri kontekstis
    Vastuargumendid :
    * ajalooline relativism – ühiskondlike muudatuste juures on küsitav, kas tegu on moraalse arenguga või lihtsalt töökorralduse ja poliitika muudatusega
    * kultuurisõlteline relativism – kultuuridevaheline eetilise kommunikatsiooni võimalikkus ja printsiipide kattumine (nagu näiteks sallivus) on eetilise relativismi järgi raskesti seletatav
    5. tekst
    Küsimused ja vastused James’i „Mis teeb elu tähendusrikkaks?“ kohta:

  • Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
     Jamesi esmane suhtumine koosolekukeskusesse oli see, et tegu on esmaklassilise kohaga, mis varustatud kõigi vahenditega rahuldamaks hädavajalikke madalaid ja kõrgemaid vajadusi. Teda ümbritsenud õhustik oli täis õnne, harmooniat, kainust, töökust, mõistlikkust jne. Valitses üldine headus ja kord, kus puudusid kannatused, patt ja pahameel. Tegu oli ideaalse ühiskonna vastega.
    Selline turvaline õhustik hakkas Jamesis tekitama igavust ning paigalseisu tunnet , kus hakkas tasapisi ka inspiratsioon kaduma. Ta hakkas mõistma halbuse rolli headuse väärtustamises ning inimese sisemist vajadust millegi nimel pingutada, võidelda. Elu peaks inimest kihevile ajama , sisaldama ohtu ja põnevust, sest muidu kaob inspiratsioon ja asjade väärtus. Kui kõik on nii lihtsasti kättesaadav, kaob saavutuse tunne.
  • Kuidas suhtub James „ tavaliste inimeste tavalisse elusse“?
    James nägi „tavaliste inimeste tavalistes eludes“ teatud heroilisust. Ta austab „tavalisi inimesi“ ja peab neid kangelasteks, leides et nende igapäevane töökus on inimloomuse vaatemäng. Ei tuletõrjuja , arst ega ehitaja tee oma tööd mingi auhinna saamise või suurema tunnustuse nimel, ta lihtsalt teeb seda.
  • Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“?
    „Sisemisteks ideaalideks“ peab James inimese varjatud leplikkust elu üle sellisena nagu ta on - täis kannatusi, raskusi, kurjust ja lõppedes paratamatu surmaga. Need „ideaalid“ ongi tegelikult hea otsimine mitte just kõige soodsamast olukorrast, enese proovilepanek, kogemuste ihkamine ja soov neist õppida, teiste suhtes kaastunde arendamine, naise või lastega seotud ideaalid jne.
  • Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
    Metrooehitajatele ehk tavainimestele pole Jamesi arust püstitatud mälestusmärke, kuna erinevalt näiteks kunstnikest, sõduritest ja riigiisadest ei järgi nende teod selliseid ideaale nagu kuulsus, au, rikkus ja edu. Nn metrooehitajad tegutsevad lihtsamate hüvede eesmärgil, hoolimata sellest, et nende töö, vaev ja kannatused hoiavad koos kogu ühiskonda.
  • James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega).  Selgitage seda väidet?
    Jamesi arvates inimese sisemised ideaalid ei ole tähendusrikkad, kui need toetuvad ebakindlusele, võrdlustele teiste inimestega, kadedusele, oma olukorra üle kaebamisele, teiste süüdistamisele jne. Vaid voorusega saabub ideaalide tähendusrikkus. Õnnelikuma ja rahulikuma elu saavutamiseks tuleks keskenduda visalt oma unistuste teostumiseks vaeva nägemisele, töötamisele, sealjuures käitudes ustavalt piirangute ja reeglite raames, virisemata.
    Küsimused ja vastused Platoni Phaidoni kohta:

    1. Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e).  Mida Sokrates Kebesele vastab?
    Sokratese vastus Kebesele väljendab seda, et mõnele inimesele võib surm olla parem kui elu, kuid enesetapp on sel juhul heategu, mida me ise endale teha ei tohiks. Inimestena kuulume jumalate vara hulka ja see ainult pahandaks neid, kui neil poleks oma varanduse lõpliku saatuse üle sõna.
    2. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta.  Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegelegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a).  Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju.
     Headel on oodata palju paremat kui halbadel ning filosoofias elanul on seega lootust pärast surma saavutada suurimad hüved – jõuda teiste tarkade ja heade jumalate ning paremate inimeste juurde. Pealegi tegelevadki filosoofid vaid hinge eemaldamisega kehast, kuna keha tajud ja ihad takistavad hingel tõeni jõudmast. Nende himude tõttu on olemas sõjad , mässud , võitlused ja kõik muu rahutu , mis segavad tunnetamast selget. Vaid keha arutusest eraldatuna on võimalik tõeline arukus, mille poole filosoofid pürgivad.
    3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b).  Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine vastanditest (70c-72d).  Esitage see tõestus argumendi kujul.
    Kellel on olemas mingi vastand , ei sünni kusagilt mujalt kui oma vastandist. Ei ole ilusat ilma inetuta, õiglust ebaõigluseta ja vastupidi. Sama on inimese surma ja sünniga. Elamine tekib surnud olemisest ehk hing, mis elu katkemisel Hadesesse läks, tõuseb sealt ja saab endale uue maise keha. Kuna ühte vastanditest ilma teiseta olla ei saa, toimub pidev vahetusprotsess – hingede ringlus . Kui seda ei toimuks, lõpeks maailmas ka juurdesünd.
    4. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest.  Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul.
    Kõik meenutab meile miskit, mis võib seostuda asja enesega või millegi muuga. Õppimine kui tegevus on oma loomult taasmeenutamine. Selline väide saab tõene olla vaid juhul, kui me oleme seda teadmist eelnevalt omandanud ning järelikult on see toimunud eelmises elus. Ka loomeprotsessi juures tekkivad ideaalkujutlused valmivast teosest, et milline see olla võiks, on baseeruvad võrdlusel millegi eelnevaga. Kui me sünnime surnutest, Hadeses asunud hingedest, mis elades tekitavad meile tuttavaid olukordi, meenutusi, siis tõestab see ka hingede ringlust.
    5. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest.  Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli (77b).  Et hing pärast surma ei haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele laialilagunemine omane ei ole (77c-80b).  Esitage see tõestus argumendi kujul.
    Oleva kujusid on kaks: nähtavad ja muutuvad ning nähtamatud ja muutumatud. Keha on nähtav ja lagunev – seega kuuluv esimese oleva kuju kategooriasse. Hing on nähtamatu ning kogu keha reguleerija ja valitsejana võib talle omistada viitavust jumalikkusele. See omakorda tähendaks aga püsivust, muutumatust, hävinematust.
    6. Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “puhtuse” astmest . Selgitage seda teooriat.
    Juba ammustest aegadest saadik olevat Sokratese järgi mõista antud, et see, kes saabub Hadesesse sissepühitsematult ja lõpuni jõudmata, see saab lamama mudas, kes aga saabub sinna puhastunult ja sissepühitsetult, saab elama jumalatega . Hadesesse saab jõuda vaid hing, mitte keha. Hinge puhastumiseks peab Sokrates aga naudingute, hirmude, himude ja muude keha vajaduste välja vahetamist mõõdukuse, vapruse, arukuse ja muu sellisega. Viimane on omane vaid filosoofidele. Hing saavutab puhtuse seda enam, mida enam ta keeldub olemast keha ori.
    7. Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)?
    Sokratese vastus Kritonile tema matmistalitluste kohta väljendab seda, et temale kui filosoofile on omane hingeline tegevus ja matmise ajaks on ta hing juba kehast eemaldunud. Keha ilma hingeta on vaid tühi kest, mida ei tasuks üle tähtsustada. Seetõttu tuleks ta matta nii nagu teised heaks arvavad.
    6. loeng
    Küsimused epistemoloogia loengu kohta

      1. Milliste filosoofilste küsimustega tegelevad epistemoloogia, tunnetusteooria ja gnoseoloogia ?
      2. Epistemoloogias on sageli oluline tegelikkuse ja näiluse eristamine. Tooge tegelikkuse ja näiluse eristamise vajaduse kohta üks näide.
      3. Kirjeldage Platoni koopa allegooriat ja selgitage, mida selle mõistujutu elemendid sümboliseerivad.
      4. Milliseid olemise valdkondi Platon eristab?
      5. Milliseid teadmise astmeid Platon eristab? Selgitage neid eristusi näidetega.
      6. Kas põhimõtteliselt on tegelikkust ja näivust võimalik eristada? Tooge välja ja selgitage kolme põhiseisukohta selles küsimuses ( objektivism , skeptitsism ja subjektivism ).
      7. Milline on empiristlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on empirirstlikul positsioonil?
      8. Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil?
     
    Vastused küsimustele epistemoloogia loengu kohta
  • Epistemoloogia, tunnetusteooria ja gnoseoloogia tegelevad teadmiste võimalikkuse ja objektiivsuse, tunnetusmehhanismide ja tõe olemuse uurimisega. Kuidas me oma maailma tunnetame? Kas suudame eristada tegelikku tõde ja näilisust? Mis teeb tõest tõe? Nende küsimuste juures tegeleb gnoseoloogia puhtalt meie tajudega ehk teadmine teadmisest, epistemoloogia aga nende tajude muundamisega millekski arusaadavaks, mõistetavaks.
  • Epistemoloogias oluline tegelikkuse ja näilisuse eristamine on äärmiselt oluline inimeste juures, kes kannatavad posttraumaatilise stressihäire all. Selleks võib olla missioonilt naasnud sõdur , kes vaevleb nähtud sõjakoleduste all või mõnda looduskatastroofi , avariid või mis tahes vägivalda oma meeltega tajunud inimene. Läbielatu pidevad meenutused ja esilekerkivad kujutlused panevad neid nägema sündmusega seotud õudusunenägusid. See võib tekitada olukordi, kus need inimesed, olles juba ohutus kohas, võivad ajada sassi tegelikkuse ja näilisuse ning seetõttu ise käituda instinktiivselt, mis võib olla ohuks nii neile endale kui ka ümbritsevatele isikutele.
  • Platoni koopa allegooria loob kujutluse tõelise ja näilise eristamisest läbi selle, kuidas koopasse aheldatud inimesed ei näe ega tunneta valgust ja tajuvad tegelikkusena vaid seda, mis on nende ümber – koopa seinu ja neile langevaid varje. Selles mõistujutus sümboliseerib koobas näilikkust ning kõik koopast väljaspool asuv tõde. Ahelad sümboliseerivad inimese tõekspidamisi, orjust teenimaks vaid oma keha ja selle vajadusi, mis on petlikud ja takistavad tõe juurde jõudmist. Varjud koopa seintel tähendavad inimese loomupärast suunitlust võtmaks omaks kõike seda, millega ta on harjunud. Teised aheldatud on selle allegooria järgi inimesed, kes püüavad ise pimedas olles meid võltstões veenda. Valgus ehk päike sümboliseerib hüve ideed, mis teeb võimalikuks kõik teised ideed.
  • Platon eristab järgnevaid olemise valdkondi:
    * Nägemise kaudu ilmuv vald – avatud silmadega nähtav maailm, mis suunab meid petlikule teele
    * Mõteldava ja mõeldava vald – mõistuse silmaga tajutav maailm, mis annab nähtavatele asjadele mõtte, tekitab põhjuse-tagajärje seoseid ning suunab meid õigele teele
  • Platon eristab järgnevaid teadmise astmeid:
    * Eikassia ehk kujutlemine – Platoni järgi madalaim teadmise aste. Kõik see, mida tavateadvus peab tõeliseks ehk suutmatus mõelda, et tajutav on tekitatud millegi muu poolt. Näiteks koopa allegooria järgi seinal tantsivatele varjudele algolemuse andmine, et nad eksisteerivad seal iseenesest.
    * Pistis ehk uskumine – Tajutava uskumine läbi võltstõenduse. Näiteks koopa allegooria järgi lõkkevalguse pidamine tõeliseks valguseks.
    * Dianoia ehk tegelik teadmine – Teadmise aluste loomine matemaatiliselt, looduslikult. Põhjus-tagajärg seoste loomine. Näiteks koopa allegooria järgi teadmine, et varjud koopa seintel eksisteerivad seetõttu, et väljast langevale valgusele jääb miskit ette, mis need tekitab.
    * Noesis – Kõrgeim teadmise aste Platoni järgi. Teadmine ekisteerivatest tegelikest asjadest ja ka muutumatutest asjadest, ideedest. Näiteks koopa allegooria kohaselt koopast väljunu viibimine tegeliku valguse käes ja täielik teadmine eelnevate tajude näilisusest ja põhjustest.
  • Kolm peamist seisukohta tegelikkuse ja näivuse eristamise võimalikkuses on järgmised:
    * Objektivism – Tegelikkus on midagi muud, kui see, mis meile paistab ja selleni jõuab mõistuse vahendusel.
    * Skeptitsism – Tegelikkus on midagi muud, kui see, mis meile paistab, kuid me ei saa kõikide faktide puudumise tõttu sellest teadlikuks.
    * Subjektivism – Tegelikkus on just see, mis läbi meie subjektiivsete väärtushinnangute paistab, et on päris.
  • Empiristlik seisukoht epistemoloogias on see, et teadmine lähtub alati meelelisest kogemusest ja selle analüüsist. Tajude kaudu tuleb meile informatsioon.
    Empiristlikul positsioonil on näiteks John Locke , kes leiab, et lihtidee on põhjustatud tajude poolt, mis on saanud mõjutusi välisobjektidest ning lihtideed koos moodustavad liitideid. David Hume, samuti empiristlikul positsioonil, on arvamusel, et ideed on välisobjektide põhjustatud tajude koopiad.
  • Ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias on see, et meelelistelt kogemustelt pole võimalik tuletada kõiki teadmisi, vaid oluline roll on ka sisetundel. Kuulsaimad ratsionalistliku epistemoloogia pooldajad on näiteks Platon ja Descartes. Neist esimene leiab sisetunde põhjustajaks olevat eelmisest elust pärinevad teadmised, Descartes on aga öelnud: „Ma mõtlen – järelikult ma olen.“ See ütlus väljendab tema arusaama, mille kohaselt loomulik intellektuaalne intuitsioon ja vahetu tunnetamine on võimalik selge mõtlemise tulemina.
    6. tekst
    Küsimused Herakleitose tekstide kohta: 

      1. Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes? Selgitage. (Kuna Herakleitose tekstid on säilinud ainult fragmentidena, siis tuleb neid interpreteerida!)
      2. Mida peab Herakleitos tegelikkuseks? Kirjeldage, mida ta võiks sellega silmas pidada?
    Vastused küsimustele Herakleitose tekstide kohta
  • Herakleitos peab teadmiseks mingit inimeste endi poolt tekitatud illusiooni, mis ei too enesega kaasa mõistmist. Koos teadvusega tuleb teadmisele juurde mõistmine. Kui inimene teadvustab seda, kust ta mõtted pärinevad, on ka teadmistest kasu.
  • Tegelikkus on Herakleitose järgi miski, mida on meil võimatu mõjutada, vaid see lihtsalt on, oli ja on ka edaspidi. Sellega mitte nõustumine oleks rumalus. Tegelikkuses on kõik üks ja moodustab terviku.
    7. loeng
    Küsimused ontoloogia loengu kohta:
      1. Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika ?
      2. Selgitage Platoni ideede-teooriat
      3. Mis on essentsialism ?
      4. Mis on substants ?
      5. Selgitage Aristotelese substantsi -teooriatühel näitel.
      6. Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva olemust puudutav küsimus ja tooge näiteid võimalikest vastustest.
      7. Milliste filosoofia tegemise tehnikatega teselle kursuse jooksul kokku puutusite ?
      8. Milline on filosoofilise teadmise loomus?
    Vastused küsimustele ontoloogia loengu kohta
  • Ontoloogia ja metafüüsika küsivad oleva olemuse kohta. Mis on olev ja olemas? Mis on iseloomulik olevatele asjadele olevana? Millised on oleva ja olemasolevate asjade ühised tunnused? Kas neil on mingi kirjeldatav olemus? Samuti tegeleb see filosoofia haru ka küsimustega olemise loomuse kohta. Näiteks, mis on olemus kui niisugune?
  • Platoni ideede-teooria omistab oleva staatuse ainsana vaid ideedele, tehes kõigest olemasolevatest asjadest vaid arhetüübid. Olevana näiv asi ei pruugi väljendada tegelikkust, kuna olev saab olla vaid muutumatu ja igavene , mitte aga muutuv, lagunev ja haihtuv. Ideid ehk olevat ei saa aga silmaga näha, vaid mõistusega.
  • Essentsialism on õpetus asjade olemusest ja nende olemisest endast, eeldusega, et neil asjadel on mingi kindel ontoloogiline staatus. Essentsialismi peamiseks küsimuseks on: „Mis see on?“ Iga vastus sellele küsimusele on seotud selle konkreetse asja eidosega, mille all mõistetaksegi olemust, tuuma, essentsiat.
  • Substants on olev asi, mis on iseendale ja enesekohaselt mingi kindla aluse, põhjuse, eeldusega. Iga asi, mis eksisteerib oma terviklikkuses, on substants.
  • Aristotelese substantsi-teooria järgi omavad kõik olevad asjad nende eksisteerimiseks nelja tunnust, milleks on aine, idee, liikumine ja eesmärk. Näitena võib tuua auto kui substantsi: ta koosneb varuosadest (metallist, plastikust vm) ehk ainest, tal on mingi kindel osakeste omavaheline sobituvus ehk idee, tema osakesi on vaja kokku panna kas inimeste või masinate poolt ehk auto vajab valmimiseks liikumist, valmis auto peaks transportima inimesi ja esemeid ühest punktist teise ehk tal on mingi eesmärk.
  • Küsimused oleva olemusest otsivad vastust oleva määratlemiseks. Näiteks: „Mis on olev?“ Vastusena võiks kõlada, et olev on olemise algaine , mis on võimeline võtma erinevaid kujusid – olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub.
    Oleva kohta saaks ka küsida: „Mistõttu on olev olemas?“ Võimalik vastus võiks olla see, et olev on eksisteeriv iseenesest, iseendale, vajamata olemiseks midagi teist.
  • Selle kursuse jooksul puutusin kokku selliste filosoofia tegemise tehnikatega nagu subjektiivse vaatenurga leidmine ja väljendamine mingile olemasolevale küsimusele, kasutades selleks mõtte- ja/või kujutlusvõimet. Samuti toimus kokkupuude arutlustega filosoofiliste teemade üle tekstides. Leidus ka metafoorseid lähenemisi filosoofiale nagu Platoni koopa allegooria ning dialooge nagu vestlused hukule määratud Sokratese ja teda ümbritsenud inimeste vahel.
  • Filosoofilise teadmise loomus on kauge matemaatilisi teadmise loomusest, kuna miski pole baseeruv faktidel. Kõik on subjektiivse vaatenurga küsimus ja kõike on võimalik seada kahtluse alla, lükata ümber. Filosoofilise teadmise alla võib lugeda küsimist ennast, huvi ja arutlust mingi asja olemuse kohta.
    7. tekst
    Küsimused ja vastused Descartes'i teksti kohta
    1. Kuidas tõestab Descartes "mina" olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub?
    Descartes leiab, et „mina“ olemasolu tõestab juba see asjaolu ise, kui millestki mõeldakse, olgu need mõtted siis iseenda või kellegi teise omad. Kui seda saab tõdeda või väljendada, on see järelikult olemas. Kui katkeb mõtlemine, katkeb ka „mina“ olemasolu.
    2. Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks?
    Selles tõestuses on kehal petja roll, kelle vajadused lähtuvad meelelistest impulssidest, mis võivad olla illusoorse päritoluga, kuna kõik meelelised teadmised on kahtlased ja suure tõenäosusega väärad.
    3. Kas inimese "mina" on Descartes'i arvates ühtne ja jagamatu tervik või mitte? Miks?
    Descartes’i arvates on vaim ja keha piisavalt eraldiseisvad ega sõltu täielikult teineteisest. Kui inimkeha eksisteerib nii ruumis kui ajas, olles jagatav, siis hing saab olla vaid ajas, olles üksikosadeks jagamatu. Sellega seoses seab ta ka kahtluse alla, kas erinevalt vaimust saab keha üldse inimese „minaga“ seotud olla, mistõttu on inimese „mina“ Descartes’i jaoks ühtne tervik.
    4. ja 5. Esitage ise kaks filosoofilist küsimust Descartes'i 2. meditatsiooni kohta ja püüdke neile vastata!
    • Milline on Descartes’i arvates loomuse vajalikkus inimesele?
      Vastus: Descartes leiab, et inimese loomus aitab tal läbi aistingute saada informatsiooni millegi kasulikkusest ja kahjulikkusest ning õpetab tunnetama ümbrust ja teisi kehasid, mis avaldavad kõik mõju inimesele endale ja teistele kehadele . Kohati omistab Descartes loomusele lausa jumaliku päritolu.
    • Kui inimloomus on Descartes’i arvates jumaliku päritoluga, kas siis võib selles ka leiduda petlikkust?
      Vastus: Kuigi Descartes mõistab üldise loomuse all loodud asjade korrastatust , mis on rajatud jumala poolt, siis iseenese loomuse all peab ta silmas kõige selle kombinatsiooni , mis jumal on inimesele andnud. Kuna inimene on piiratud asi, on ka tema loomuse täiuslikkuski piiratud, mis on mõjutatav keha petlikkusest.

    21
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 21 lk · .docx · 66 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #1 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #2 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #3 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #4 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #5 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #6 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #7 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #8 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #9 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #10 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #11 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #12 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #13 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #14 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #15 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #16 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #17 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #18 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #19 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #20 Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd #21
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-02-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 66 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Dresson Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Sissejuhatus filosoofiasse vastused küsimustele loengute ja tekstide kohta. Kokku 7 loengu ja 7 teksti jagu vastuseid.
    sissejuhatus filosoofiasse filosoofia küsimused vastused vastused küsimustele moraal sokrates nietzsche seneca filosoofid sartre hüved cioran pascal kunstiteos

    Sarnased õppematerjalid

    Filosoofia konspekt
    28
    docx

    Filosoofia konspekt

    b. Praktiline teadmine on teadmise liik, mis sisaldab endas oskust teha õiglasi otsuseid. Näiteks oskust luua õiglasi seaduseid ja määrata nende alusel õiglasi otsuseid. c. Teoreetiline teadmine on teadmise liik, mis sisaldab endas Iseenda jaoks vajalik teadmisi. Näiteks teadmised mille abil võib luua endale mõne emotsiooni (rõõm, kurbus). Aristotelese järgi on see esimene filosoofia mille alla käib ka tarkus. 2. Klassikaliselt käsitleb tarkus taevaseid asju ja maiseid asju. a. Taevased asjad jagunevad omakorda kaheks: Kehalised asjad. Siia kuuluvad: füüsika, astronoomia, bioloogia ja anatoomia. Kehatud asjad. Siia kuuluvad: teoloogia, psühholoogia ja matemaatika. b. Maiste asjade hulka kuuluvad: eetika ja riigiteadused. b. Hiljem on kahe eelneva kõrvale lisandunud ka tehnilised asjad. Siia alla kuuluvad

    Kategoriseerimata
    Sissejuhatus filosoofiasse
    13
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse

    1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia ­ tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine - võimaldab midagi ära teha, praktiline teadmine - võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Kordamine filosoofia eksamiks
    15
    docx

    Kordamine filosoofia eksamiks

    Kordamine filosoofia eksamiks 1.Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia ­ tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine, praktiline teadmine, teoreetiline teadmine. Loov teadmine on poeetiline teadmine. Teadmine mis aitab midagi ära teha, tekitada, sünnitada.Ala oskusteave. Teoreetiline teadmine - vaid iseenda , mitte millegi muu pärast. Praktiline teadmine (eetiline teadmine) võimaldab hästi ja õnnelikult elada. Sofia käib teoreetilise teadmise alla .Sõnas filosoofia sisaldub sõna philos ­sõber, armuke ja sõna sophia- tarkus. Filosoofia on tarkusearmastus. 2

    Filosoofia
    FILOSOOFIA
    19
    docx

    FILOSOOFIA

    1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia ­ tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks?

    Eetika
    Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015
    18
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015

    ka maailmast. 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimede suhtes). Selgitage! Blaise Pascal ütleb, et inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. See tähenda, et inimene asub täpselt kahe äärmuse vahel ­ olematuse ja kõiksuse vahel. Kõik teadmised on lõpmatud oma uurimisvaldkonna ulatuvuses. Kõik teooriad toetuvad printsiipidele, mis omakorda toetuvad teistele printsiipidele ja teised printsiibid toetuvad kolmandatele printsiipidele. Ühel hektel meie mõistus enam kaugemae mõelda ei suuda ning me arvame, et see punkt on lõplik. Tegelikut on see punkt oma olemuselt lõputult jagatav. Meie mõistus lihtslat ei suuda minna nii kaugele nin ei hooma seda lõpmatust. Kuna inimesed on igas mõttes piiratud, siis avaldub kahe äärmuse vahel asetsemine ka kõigis meie võimetes

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Loengud
    16
    doc

    Loengud

    o id (das Es) ­ MISKI o ego (Ich) ­ MINA o superego (Überich) ­ ÜLEMINA Lacan · ,,puudumise olukord" · ... mida üritatakse ületada kolmes registris: o imaginaarne o sümboolne o reaalne III loeng NB!! EKSAMIS ON POOLED KÜSIMUSED TEKSTIDE KOHTA JA ÜLEJÄÄNUD LOENGU TEKSTIDEST... Maailm on see tervik, mis moodustab inimestele vastuse küsimusele kus. Maailm on see koht, kus kõik on ja mis struktureerib seda kõike. Meeleolu kaudu tajume seda suurt tervikut. Eetika ehk praktiline filosoofia 1. klassikaline paradigma ­ Sokrates 18 saj. · Milline on hea elu? Mis on õnn? · Milles hea elu seisneb? Mis selle heaks teeb? Milles õnn peitub? · Mida teha, et olla õnnelik? Kuidas elada hästi? 2. uusaegne(modernistlik) ­ 18.saj ­ tänapäev · Mis on õiglus?

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse
    10
    doc

    Sissejuhatus filosoofiasse

    Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõltub samavõrd inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus side nende vahel. Absurditunde alguseks on lihtne "rahutus" . Rohkem kui miski muu ammutab absurdimaailm oma ülevuse just madalast sünnipärast . Veel üheks põhjuseks on tülpimus, mis tähendab juba iseenesest midagi tülgastavat . Siinkohal peab aga tunnistama, et ta on tegelikult hea, sest kõik algab teadvusest ja saab väärtuse vaid selle läbi . Neist piisab absurdi lähtealuste kokkuvõtlikuks ülevaateks . Küsimused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta: · Kuidas Cioran kirjeldab inimest? Inimesed tahavad tühiste ning mõistetamatute sihtpunktide poole. Igaüks tahab midagi. Inimesed hüsteeritsevad tihti pisiasjade pärast, tekitavad paanika kui mõnd mõttetut asja ei saa. Neil pole süümepiinu, tarkust. Miski ei hoia neid nende rumalalt tegevuselt tagasi.

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse
    27
    docx

    Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse

    Sissejuhatus filosoofiasse 1. Loeng Kursuse kirjelduse juurde tulevad slaidid! Järgmiseks korraks: Albert Camus, Sisyphose müüt, peatükid ,,absurd ja enesetapp" ja ,,absurdi müüdid" [email protected] Tõnu Viigi e-maili aadress http://www.tlu.ee/?LangID=1&CatID=2445 kõik, mis vajalik! EKSAM: 15. Jaanuar/22. Jaanuar! Kell 12.00 ­ 18.00(grupid) K-311 1. Loeng: Filosoofiline antropoloogia Kes on inimene? 1.Etoloogiline(teadus loomadest, nende käitumisviisidest) mõtteviis/strateegia ­ inimest võrreldakse teiste loomadega. Mõtlev loom ­ homo sapiens; keel kui informatsiooniedastusvahend. Filosoofid nii ei arva, tunnevad, et midagi olulist jääb puudu! Oluline on mis? Kes? 2. Eksistentsialistlik mõtteviis/strateegia

    Filosoofia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun