Sissejuhatus filosoofiasse (1)

1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine - võimaldab midagi ära teha, praktiline teadmine - võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia.
2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest.
3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel /Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga tuleb alustada nii, et tuleb kahtluse alla seada kõik, milles kahelda saab ja seejärel vaadata, milles enam kahelda pole võimalik. Camus - Filosoofia algab absurdist, mis on olukord, kus tajume võõrandatust ümbritsevast, tajume, et see pole meie maailm. Bibihhin - Filosoofia algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse.
4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon on olukord ja sellele vastav meeleolu, kus tajume, et oleme paisatud siia maailma, ilma et oleks küsitud, kas me tahame siia maailma tulla. See maailm, kuhu oleme paisatud, tundub meile võõras ja vastuolus endaga. Seda määratleb näiteks Heidegger, kes leiab, et inimene on kohaolu (Dasein), see on maailmas olemine, mis on inimese sügavaim ontoloogiline tunnusmärk. Filosoofia algab inimese eksistentsiaalse situatsiooni lahtimõtestamisest.
5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas filosoofia praktika, kus luuakse tekste oma eksistentsiaalse situatsiooni väljakutsele pole mitte kultuurisõlteline/ajaloo diskursusest lähtuv ning seetõttu ei mõistetaks seda väljaspool teatud kultuuri. Kas filosoofial on ajatu/ igavene loomus või teatud normatiivsed etalonid, millega võrrelda tekste, kas tegemist siis filosoofiaga või mitte. Filosoofias palju tekste, meil pole kohustust midagi neist välja valida või eelistada.
6.Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Kas inimesed eiravad filosoofilisi küsimusi või polegi selliseid küsimusi ja filosoofid on need enda jaoks lihtsalt välja mõelnud, vaevavad end ilma põhjuseta? Leian, et kohati võib tõesti märgata, et teatud küsimusi või elunähtusi püütakse nii-öelda üle seletada, kuigi saaks ka palju lihtsamalt ja loogilisemalt asjasse suhtuda . Samas on minu arvates kindlasti vajalik, et inimese elus tekiks see hetk, kus peaks küsima oma elu eesmärkide, põhjuste jms kohta.
7. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage Maailm on lõputu sfäär ning seda on inimesel üpris võimatu hoomata, sest kogu nähtav on ainult nähtamatu täpp looduse avaruses. Inimeste kujutlusvõime ja mõtted aga ei küündi selleni . Inimene ise on selles määratu suures maailmas samamoodi vaid tilluke osa, on lõpmatuse ja olematuse vahel - lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus. Sageli usuvad inimesed, et teavad ääretult palju, oskavad erinevaid asju, milleks on reaalselt võimeline vaid looja. Inimesed on igat moodi piiratud, sest äärmuslikkused on meile vaenlased ja me ei taju neid, sellepärast on meile kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus.
8. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Inimese loomus on harjumus. Kui usume, et mingi asi on tõsi või et mingi asi töötab just sel viisil, siis jäämegi sellele truuks. Ka meie loomulikud põhimõtted on lihtsalt harjumuspärased. Loomus on esimene harjumus ja harjumus on teine loomus.
9. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab? Inimesed ei taha tunnistada oma puudusi ja vigu. Samas ei taha me aga tõde kuulda, eriti kui seda mainivad teised inimesed. Meile meeldiks, kui teised vahel eksiksid meie kasuks ja armastaksid meid, vaatamata sellele, millised me tegelikult oleme. Sageli käituvad inimesed kasulikkuseprintsiibi järgi - kui kellelgi on kasulik meile meeldida, siis jätab ta meie vigadest pigem rääkimata, kui et lausub tõtt. Inimesed ainult petavad ja kiidavad üksteist, et säilitada suhteid.
10. Milles on meelelahutuse mõte Pascali arvates? Meelelahutuse mõte on sellest loobuda , sest Pascal leiab, et inimesi, kelle jaoks meelelahutus on nauditav, tuleb laita.
11. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi? Mõtlemine määrab inimese suuruse, kogu meie väärikus seisneb mõtlemises, kuna see on kõlbluse põhialus. Inimene on suur selles mõttes, et ta suudab ise oma väiksusest aru saada. Ruumiliselt võib universum mind haarata, aga mõeldes haaran mina teda.
12. Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab? Inimene on justkui pilliroog, mis on õrn ja habras , nõrgim looduses, mida on kerge hävitada, aga isegi kui universum ta hävitaks, oleks ta ikkagi hävitajast kõrgemal, kuna suudab mõelda ja teadvustada oma surma, universum seda aga teha ei saa.
13. Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi ? Absurd on maailma tihkus ja võõrus. Absurd on too kõhedus, mis tekib, kui inimene mõistab, et temast õhkub ebainimlikkust. Absurdi esimene märk on siis, kui tühjus kõnes muutub kõnekaks. Absurd on see, kes meile peeglist või fotodelt vahel vastu vaatab. Absurd on kogu aeg olemal igal pool. Absurdi tunnistamisel muutub see piinavamaks kireks kui ükski teine.
14. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Põhjus seisneb lõhes inimese ja maailma vahel, inimene tunneb end maailmas ühtäkki võõrana. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selgusiha vastandumisel, see sõltub samavõrd inimesest kui ka maailmast. Absurd algab inimese tülpimusest ja rutiiniselamisest.
15. Milliste küsimustega tegeleb religioonifilosoofia? a) Kas inimese eksistentsil on mõte/tähendus? Kui jah, siis kust see mõte tuleb? b) Kas jumal on olemas? c) Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümber lükata? d) Kes või mis on jumal? f) Miks on maailmas kurjus ja kes selle eest vastutab?
16. Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias? kui igavest, teispool aega ja ruumi eksisteerivat isiksust, kelle 3 tähtsamat predikaati on kõikvõimsus, ülim headus ning ülim tarkus. Ehk jumalat määratletakse kui transtsendentset, ontoloogilist, kognitiivset, moraalset ja absoluutset substantsi .
17. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Klassikalises filosoofias selles ka ei kahelda, sest kui jumalat polekski olemas, siis olematu asja olematust ei saaks ju tõestada. Ateistlik positsioon: 1) Feuerbach -jumala mõiste tuleneb inimese sõltuvustundest, inimesed vajavad karmis maailmas lohutust ja projetseerivad mingile olendile teatud omadused. 2) Marx - usk on oopium rahvale, jumal on ideoloogiline konstruktsioon , mille abil valitsevad klassid hoiavad valitsetavaid kontrolli all. 3) Nietzsche -jumal on surnud. 4) Freud- religioon on neuroos ehk kollektiivne vaimuhaigus.
Kristlik positsioon:1)Ontoloogiline-jumala olemus ongi olla, idee täiuslikust olendist, täiuslikkuse juurde kuulub ka olemine. 2) Kausaalne -otsitakse asjade olemise põhjustajat 3)Kineetiline-otsitakse asjade liikumapanejat 4)Kosmoloogiline-otsitakse korrapärase maailma tekitajat 5)Teleoloogiline-vahendite vastavus eesmärgile 6)Eelhäälestuslik-et orgaaniline elu oleks võimalik, pidid Suure Paugu hetkel kehtivad füüsikalised seadused olema täpselt samad nagu täna. 7) Eksistentsialistlik- paradiisi müüt on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale.
18. Mis on teodiike ? jumalaõigustuse teooria.
19. Kirjeldage filosoofide seisukohti usu ja mõistuse vahekorra küsimuses a) Ratsionaalne seisukoht (Thomas Aquinas)- on olemas loomupärased ja ilmutuslikud tõed b) "Mõõdukas" seisukoht ( Hume , James) - on asju, mida me ei saagi teada, kuid teatud situatsioonides on mõistlik panustada asjadesse, milles me ei saa tõsikindlad olla (armastus, sõprus, uskumine jumalasse) c) Irratsionaalne (Augustinus, Kierkegaard ) - Usun, kuna ei mõista.
20. Kuidas Cioran kirjeldab inimest? Inimene on Ciorani arvates labane ning vastumeelsust tekitav. Olles nii-öelda looduse ohver, püüdleb inimene mõttetute eesmärkide poole, järgides sealjuures karjamoraali. Cioran märgib, et inimene on alistuv, lepib kõigega ning on juhitud oma ihadest . Sageli käituvad inimesed lipitsevalt, kuna oma suhtumises teistesse juhinduvad nad inimeste positsioonist, tiitlist või muust sellisest. Kummalises kombel arvab Cioran, et hälvikud (nt transvestiidid) on tavalistest inimestest kõrgemal, kuna rikastuvad oma puudustest. Inimene on justkui kloun ning on oma liigutuste ja tujude ori.
21. Mida arvab Cioran inimese elust? Ciorani arvates on elu mõttetus, kuna inimene on juba sündidest saadik maailma ori. Ciorani arvates on elus kõige eksitavamad mõtted ja teod, neid peab ta halvaks. Elu näib talle rämps, abstrakstioon on ainus, mis näib talle elusolevana
22. Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu . Millega ta seda õigustab? Cioran leiab, et enesetapp on lunastus. Eluaastad oli tema jaoks kui alanduse õppetunnid, mis tuletasid talle meelde, et ta on ikka veel elus. Surm on tema jaoks ainus reaalsus .
23. Miks Cioran võitleb elu vastu? Ciorani jaoks on elu mõttetus, pole mõtet millegi poole püüelda, pole mõtet oodata ega loota , sest elu pole inimese jaoks hea.
24. Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”? Nietzsche arvates peeti tõeks seni valet. Kõigi väärtuse ümbervääristamine on tema valem inimkonna kõrgeima eneseteadvuse tekkel.
25. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt? Saatus tahtvat, et just tema saaks esimeseks korralikuks inimeseks , sest tema oli esimene, kes tajus valet kui valet, seega on Nietzsche justkui saatuslik inimene. Ta on tõekuulutaja, aga ei soovi, et teda hakatakse pidama pühakuks, pigem oleks ta juba tola. Katte eemaldamine kristlikult moraalilt on suur katastroof. Sellega selgub , mis on tegelikult tõde. Kes paljastab moraali, paljastab ühtlasi kõigi seniste väärtuste väärtuse.
26. Kes on Nietzsche järgi “immoralist”? Immoralisti all eitab Nietzsche inimtüüpi, keda senini peeti kõrgemaks (heasoovlik, headtegev) ning , kes eitab kristlikku moraali, mis on dekadentlik.
27. Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis? Kristlus on pimedusega löödud. Kristlane on "moraalne olevus " - ta on absurdsem, valelikum, edevam, kergekaalulisem ja ennastkahjustavam kui keegi muu. Kristlik moraal on valskustahte pahaloomulisim vorm, inimkonna tõeline Kirke- ta on selle laostanud. Kristlik moraal õpetas põlgama esmaseid eluinstinkte, õpetati elu eeltingimusi ja sugulisust tajuma ebapuhtana, õpetati dekadentlikke väärtusi üleväärtusteks pidama.
28. Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”? Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid, ainult tema loeb kaastunnet vooruseks.
29. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit? Haigena avastas Nietzsche enda jaoks uue elufilosoofia. Selles oli suur osa tema soovist terveks saada, tema enda elutahtest. Ta lõpetas olemast pessimist ja pelgurlik.
30. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” Millised on tema “hügieeni” põhimõtted? Esimene samm tervenemise suunas võrdub vimmast vabakssaamisega. Mittevaenutsemises ei tule vaenule lõpp, vaid sõprus lõpetab vaenu . Vimm, mis on sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale. Kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne, mida valitseda on vaat et rikkuse tõend.
31. Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia ? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate? Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest, on filosoofiline uurimus inimesest ja tema loomusest. Uurib millised on inimese toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus ja millest ta koosneb.
Paradigmad: Milline on keha ja vaimu vahekord ? Millised on inimese spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda loomariigist? Kas inimene on loomuselt hea või mitte?
32. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia - inimest ja tema loomust püütakse määratleda ta bioloogilisest olemusest lähtudes. Inimene kui mõtlev loom. Klassikaline filosoofiline antropoloogia - inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi, mis koosneb mitmest algest. Kristlik antropoloogia - inimene on eriline kogu loodu hulgas, kusjuures on ta jumala palge järgi loodud ning oskab vahet teha heal ja kurjal. Inimene on ka jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt. Inimest iseloomustab ka millegi puuduva igatsus , millest inimene veel enne oma sündi ilma jäi. Romantismile omane antropoloogia - inimest mõistetakse kui isiksust, kelle saladus väljendub tema loomingus. Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele. Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia - Inimese "mina" on vahendatuse protsesside tulemus (Hegel). Inimene on ühiskondlike suhete summa. (Marx) Inimest mõistetakse läbi tema "mina". Psühholoogiline antropoloogia - Inimest määratletakse psüühika kaudu. Psüühikaks peetakse inimese sisemuses toimuvate protsesside kogumit. Psühhoanalüütiline antropoloogia - Lähtub Freudi ideedest. Lähtub sellest, mida inimene teadvustab ja sellest, et on ka osa teadvuse protsesse, mida ei saa teadvustada. Psüühikal on 3 astet: id (miski), ego (mina), superego (ülemina). Lacan ühendab Freudi ja Hegeli ideid, leiab, tähtis on "puudumise olukord" , mida püütakse ületada kolmes vallas: imaginaarne, sümboolne ja reaalne vald. Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia - Lähtutakse sellest, et mille kohta too sõna "mina" käib (käib "vaimu" kohta). Inimest mõistetakse kui kehast ja vaimust koosnevat .
1. Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? filosoofiat peab orjama, et inimesele saaks osaks tõeline vabadus. Seneca arvates filosoofia roll elu korraldamises, filosoofia vormib vaimu, jagab reegleid selle kohta, mida teha ja mida mitte teha.
2. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? õnnelik elu saavutatakse võimaliku vähesusega, põlatakse ära üleliigne ja mittevajalik (nt ehted ). Materiaalsed asjad panevad inimesi tahtma aina rohkem, ihkama järjest enam - ometi tuleks ainult süüa, et kustutada nälg, juua, et vabaneda janust ning kanda riideid , et kaitsta keha külma eest. Loodusega kooskõlalised soovid on piiratud, väärkujutlustest sündinu ei saa lõppeda.
3. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale? ebakindlaks ja õnnetuks teeb inimese see, kui ta ei mõista, et ainus hüve on auline elu. Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast.
4. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ ? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“. Kuidas ta seda põhjendab? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? inimene ei tohi pahandada selle üle, mis temaga juhtub. Inimene peab teadma, et kõik kahjustav, mis temaga juhtub, kuulub selle hulka, mis kõiksuse säilitamisega teostab maailma kulgu ja ettemääratletust. Samuti leiab Seneca, et näiteks lapse surma puhul ei asendata surnud laps nurjatu lapsega - see on ainult keha häving. Hüve saab aga hukkuda vaid paheks muutudes, mida aga loodus ei võimalda, sest iga voorus jääb rikkumatuks. Seneca põhjendab, et tarka ei morjenda lapse või sõbra surm, sest nende surma puhul on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates, üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Hirm ja valu on aga autuse märk, sest auline on alati kindel ja võitlusvalmis. Arvan, et Seneca põhjendused on õiged, sest surm on paratamatu ning sellest ei pääse keegi. Olgugi, et laste surm võib tunduda traagilisem kui juba eakate inimeste. Siiski tuleb pärast lähedaste inimeste surma edasi minna ja sellest üle saada.
5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta . Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Surma pole mõtet karta, sest see on loogiline ja paratamatu elu kulg. Keegi ju ei hala ega värise sellepärast, et pole elanud 100 aastat varem, miks peaks siis kurvastama, et ei saa elada 100 aastat hiljem. Tuleb elada olevikus ja just antud hetkes. Arvan et Seneca põhjendus on õige, sest surm kuulub elu juurde ja on selle loomulik nähtus, mida ei peaks kartma .
6. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? kannatusi leevendavad sõbrad, kelle reibastused ja valvlused mõjuvad toetavalt. Aitab ka see kui inimene ei karda surma, sest sel juhul ei tundu miski kurb ning terveks saades pole inimene põgenenud surma, vaid haiguse eest. Ka pausid haigushoogude vahel teevad piinad talutavamaks, kuna määratu valu puhul on lohutuseks et sa lakkad valu tundmast, kui oled tundnud seda ülemäära. Kannatusi leevendab ka see kui inimene piirab kaeblemist, sest kõik põhineb kujutlusel ja kaeblemine muudab valu raskemaks. Aitab ka see kui valu ja kannatuste puhul oma mõtted kõrvale juhtida ja millestki muust mõelda, mõelda sellele, mida oled teinud auliselt, mida elus imetled. Nõustun soovitustega, mis käsitlevad sõprade tuge (kuna kannatuste ajal on tõesti sõbrad need, kes toetavad ja julgustavad edasi pingutama), mõtete kõrvalejuhtimist (sest tihti on meie mõtteviis see, mis meie ümber negatiivsust kogub ) ja kaeblemise lõpetamist (kuna virisemine ei muuda midagi, pigem tuleb tegutseda).
8. Sartre ’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab. Mingi asja või nähtuse olemus, ka inimese olemus - selle valmistamiseks ja defineerimiseks vajalik eeskirjade ja kvaliteetide kogum - eelneb eksistentsile, asja või nähtuse kohalolu on determineeritud. Esmalt inimene eksisteerib, seejärel kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja pärast defineerib ennast.
9. Sartre väidab, et inimene on “ visand .” Selgitage, mida see tähendab. Inimene on see, kes viskub tuleviku suunas ja on teadlik enese tulevikku visandumisest. Inimene on visand, kellel on subjektiivne elu ja inimene hakkab kõigepealt olema selline, millisena ta end visandab. Mitte selline, kes ta tahaks olla.
10. Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi? Eksistentsialism on optimistlik õpetus, kuna paigutab inimese saatuse temasse endasse, eksistentsialism on sidumuse ja tegutsemise moraal. Eksistentsialism möönab elu võimalikkust ja deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Eksistentsialismi põhimõtted: Inimene pole üksnes see, kellena ta end mõistab, vaid see, kes ta olla tahab ja nagu ta eksistentsijärgselt mõistab, nagu ta tahab olla pärast seda sööstu eksistentsi suunas, inimene on see, kelleks ta end teeb. Eksistentsialismi esimeseks sammuks on teha igast inimesest oma olemise peremees ja asetada tema õlule täielik vastutus oma eksistentsi ees.
11. Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega? Ollakse harjunud , et pilt ei pea olema ette kindlaks määratud, et kunstnik pühendub pildi loomisele ja et valminud pilt ongi just selline, mis pidi valmima. Ollakse harjunud sellega, et pole aprioorseid esteetilisi väärtuseid, vaid need väärtused ilmnevad hiljem, pildi seesmises sidususes ja loomistahte ning tulemuse vahekorras. Maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist. Nii moraali kui kunstiteose loomise puhul oleme samasuguses loovas olukorras, mõlema puhul tegemist loomise ja leiutamisega.
12. Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud? Sartre põhjendab seda sellega, et inimene on oma tegude summa, inimene pole midagi muud kui rida ettevõtmisi, neid ettevõtmisi moodustavate suhete kogum. Seega on inimesel on tegude kaudu vastutav selle ees, kes ta on, kuna ta ehitab end justkui üles oma tegude kaudu. Leian aga, et see idee pole nende inimeste suhtes õiglane, kes objektiivsetel põhjustel pole edu saavutanud, kuna tihti on elus olukordi , kus teed küll enda arvates õigeid tegusid /otsuseid, kuid need ei osutu siiski edutoovaks.
13. Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta? Moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega, kuna pole ühtki vahendit, mis kindlustaks meile õiged otsused, seega ei tee seda ka moraaliteooriad. Mitmed moraaliteooriad võivad üksteisele vasturääkivad olla, teatud olukordade puhul võib olla mitu head lahendust, mistõttu on raske otsustada, milline teooria on just õige. Sama käib ta eksistentsialistliku moraali kohta, kuna eksistentsialism on subjektiivne filosoofia ning seetõttu oleneb kõik inimese enda vaatenurgast - sellest mida ta ise õigeks või valeks peab.
1. Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: esteetika, poliitikafilosoofia , keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia ? Esteetika - Mis on ilu olemus? Mis on kunstiteose mõte/olemus/piirid? Milline on kunstniku loomus? Mis printsiip/struktuur/omadus on see, mis teeb asja ilusaks? Kas too omadus asub objektis või sõltub millegi ilusakspidamine vaatlejast? Mis mõte on kunstiteosel? Kas kunstiloomingul on printsiibid , mis eristavad seda teisest tegevusest?
Poliitikafilosoofia- Milline on ühiskonna ja riigi olemus ja mõte? Miks meil riik üldse on? Mille pinnalt riik tekkinud on? Milline on indiviidi ja riigi vahekord? Mis on riigile allumise/allumatuse mõte? Mis on indiviidi poliitilised õigused? (nt inimõiguste kontseptsioon) Kust pärinevad inimõigused? Indiviidi vabadus ja selle sotsiaalsed piirid?
Keelefilosoofia - Mis on keel? Milline on inimese ja keele vahekord? Milline on keele ja sõnade olemus? Keele ja sõnade tähistamisvõime? Keele ja sõnade kommunikatsioonivõime?
Kultuurifilosoofia - Milline on kultuuri loomus? Milline on kultuuri ja inimese vahekord? Kuidas kultuuri defineerida? Kultuuride paljusus ja erinevus?
2. Kuidas on võimalik määratleda ilu? Objektiivselt (ilu on harmoonia , ilu on demiurgilise mõtte vorm, lõpmatuse lõplik vorm)
Subjektiivselt (ilu pole objekti omadus, vaid inimese hingeseisund, ilu kui subjekti/vaatleja juurde kuuluv)
3. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost? Kunstiteos on alati millegi objektiivse koopia - ilus on see siis, kui on hästi tehtud. ( Platon )
Kunstiteos on millegi subjektiivse, näiteks autori mõtte/idee väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
Kunstiteos on millegi objektiivse, kuid kehatu konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. (Aristoteles, Hegel, romantikud)
4. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli? Kunstnik on vahendaja ( meedium ), kunstlik väljendus on jumala and. (Platon)
Kunstnik on tehnik /meister, keegi kes valdab tehnikat, kuidas kehatule ideele keha anda. (Aristoteles)
5. Millisena on nähtud keele rolli? Keel on nii piiraja kui andja. Keel tekitab segadusi - tänu keelele saame püstitada küsimusi mis on olemine, mis on inimese mina jne; tekitab meile pseudoprobleeme.
6. Milles on võib näha sõnades peituvat väge? Sõna peetakse otseseks loodusnähtusi esilekutsuvaks jõuks. Sõna toob oleva välja sellisena nagu see on.
7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates? Pythagoras - Sõnad on looduse enda poolt. Demokritos - Sõnad on juhuse , mitte looduse poolt. Sofistid - Sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Ratsionalism - Sõnad tähendavad asja sisemist loomust/olemust – Essenita Empirism - Sõnad on tajude koopiad Pragmatism - Sõna tähendus on tegevusharjumuste komplekt.
8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Keel pole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritaks eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid.
9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda? Substantsiaalsed: mida kultuur sisaldab?millest koosneb? (materiaalsed, sotsiaalsed, ideaalsed asjad) Funktsionaalsed: mida kultuur teeb?Kultuuri definitsion? (materiaalsete eluvajaduste rahuldamine, ühiskonna vajaduste rahuldamine, indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine)
10. Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem? Rollid versus isiksus - inimesel on habitus, kuid see on piiratud, kuna inimene peab täitma sotsiaalset rolli - inimene on sõltuv nii kultuurist ja kultuur ka temast.
Mis on maailm Bibihhini arvates? Maailm on kõik - see, mis ümberringi, lähedal ja kaugel; kõik, mis on olemas ja kõik, mida pole olemas. Maailm on absoluutselt terve, tervik kui niisugune.
Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem? Maailma määratlemine on probleem, kuna ta pole mitte üksnes suur ega sisalda ainult seda, mis on, vaid ka seda, mis ta potentsiaalselt olla võib. Ta võib olla küll tervik, kuid tervik pole mõõdetav summaga .
Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet? Inimene võib väga täpselt määratleda oma kohta ajas ja ruumis, leida oma punkt kõige detailsemas kalendris või kaardil, aga vaatamata sellele ei tarvitse inimene ennast leida. Inimene on vaid tilluke osa suurest maailmast, meie olemasolu on tühine võrreldes maailma olemasoluga. Inimene peab aga leidma oma koha maailmas.
Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks? Raskeks teeb maailma mõistmise asjaolu, et sõltub suuresti meeleolust, aga meie meeleolu ei küündi tervikliku vormi ehk maailmani. Täiskasvanud inimesed sunnivad aga oma meeleolusid varjama, maha suruma.
Mida koopa allegooria sümboliseerib? Filosoofia vs rahvas
Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas . Mida nad peavad tõelisuseks? Inimesed on selles koopas ahelates, nad on seal olnud lapsest saadik. Nad on ainult ühe koha peal paigal ja saavad vaadata vaid enda ette, küll on aga nende selja taga valgus ja inimesed, kes moodustavad koopaseintele varje . Tõelisuseks peavadki nad seda, mis on koopas.
Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama? Valgus teeks talle valu, ta pöörduks tagasi koopasse . Ta ei usuks, et nähtu on õige või tõde, kuna tema jaoks oleks koobas ikkagi tõeline.
Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja? Vangil läheks aega, et harjuda ja mõista, et koopas nähtu polegi tõeline. Lõpuks ta aga harjuks valgusega ning saaks aru, et väljaspool koobast on enamat , kui arvata oleks võinud.
Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud? Ei tahaks, sest ta on näinud tõelisust väljaspool koobast, ta ei tahaks naasta pimedusse , sealhulgas ka vaimsesse pimedusse. Samas tunneks ta kaasa neile, kes ikka veel koopas peavad olema. Nähtust tahaks ta rääkida aga ka nendele, kes veel koopas on.
Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi? Ta jääks taas kord poolpimedaks, kuna poleks harjunud jälle pimedusega ja tahaks valguse kätte tagasi. Teised naeraksid ta välja ja arvaksid, et ta tuli tagasi hävitatud silmadega .
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? Klassikaline - Milline on hea/õnnelik elu? Milles see seisneb? Kuidas seda saavutada? Mis on õnn? Milles õnn peitub? Mida tuleks teha, et olla õnnelik? Uusaegne - Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enda ja teiste suhtes?
2. Mis on õnn? Õnne saavutamine/õnnelikuks saamise tahe on inimesele loomuomane. Õnn on inimese elu lõppeesmärk. Aristotelese järgi õnn ehk eudaimonia on ülim hüve, mis teeb inimese elu heaks.
3. Mis on hüve? Hüve on teatud asja kasulikkus millegi jaoks.
4. Millised on võimalused õnne määratlemiseks hüvede kaudu? Populaarne hedonism – Õnn peitub iha objektide poolt pakutavaid naudinguis. "Mikrokosmiline" tasakaal - Olukord, kus minu väike maailm on suure maailmaga ideaalses kooskõlas/tasakaalus. Filosoofiline/ intellektuaalne hedonism - Õnn peitub targalt valitud naudingutes. Religioosne hedonism - Inimelu eesmärk on taastada ülim hüve ehk intiimne side jumalaga , mis pärispatu läbi katkes. Religioosne "hüpe" ja eneseületamine/minetamine - Maise elu ülim hüve on oma egoismist, maisest kestast välja murdmine. Romantismi eetika - Õnn peitub loomingulises eneseteostuses. Eksistentsialistlik eetika - Indiviidi vabaduse teostamine , oma tahte poolt valitud eesmärgi teostamine. Sotsiaalse hüve eetika - Valitakse teatud sotsiaalne hüve, näiteks armastus, kodumaa teenimine. "Positiivse psühholoogia" hüve eetika - Subjektiivne heaolu.
5. Kirjeldage Aristotelese naturalistliku hüve eetikat? Mis tähendab naturalistlik hüve? teisisõnu eudaimonia on nii-öelda õitseng, mis teeb inimese elu heaks. Soov olla õnnelik on inimesele loomuomane, seetõttu kutsutaksegi seda ka naturalistlikuks eetikaks. Selle järgi on kõigil asjadel oma eesmärk, inimese elul on oma loomupärane funktsioon. Eristatakse kaht tüüp eesmärke: 1)eesmärgid, mida on vaja millegi muu jaoks (näiteks muusikariistade valmistamine muusika tegemise jaoks) 2)põhieesmärgid. Õnn on inimese elu lõppeesmärk. Inimese lõppeesmärk peitub tema loomuse erilisuses - mõistuses ning õnn ongi see, kui inimene saab oma elu mõistuspäraselt elada.
6. Mis on loomutäius ja mis on pahe klassikalises eetikas ? Loomutäius on inimese positiivne kalduvus teatud moodi käituda (sarnane habitusega). Pahe on negatiivne kalduvus, mis kuulub kas liialduse või puudulikkuse juurde. Loomutäiusega elab inimene hästi, pahedega halvasti
7. Millised eetika koolkondi Te teate eetiliselt õige ja vale teo eristamisel? Religioosne ja sotsiaalse hüve eetika - inimene peab käituma vastavalt a) jumala/saatuse tahtele b) sotsiaalsele hüvele (näiteks rass , riik jne) Sentimentalism - Kriteeriumiks on sisetunne või südametunnistuse hääl. Formalism - Kriteeriumiks on teo või tegematajätmise motiiv . Utilitarism - Kriteeriumiks on teo või tegematajätmise tagajärg. Eksistentsialism - Kriteeriumiks on meie tahtele vastav.
8. Selgitage eetilise sentimentalismi filosoofilist positsioone: Õige ja vale kriteeriumiks on sisetunne/südametunnistusehääl. David Hume - moral sentiment - kõlblustunne: "Teatud seesmine meel või tundmus , mis eraldab head ja halba ning mis seob end esimesega ja tõukab teist eemale." Meis tekitavad loomupäraselt meeldivaid tundeid teod, mis on head kas indiviidile endale või kogu ühiskonnale. Vastuväide 1: Sisehääl on kogukondlik, tunded võivad olla ideologiseeritud. Vastuväide 2: See on emotsioon , mis ei tugine faktidel. Kaitse: Põhineb inimloomusel ja on seetõttu objektiivne.
9. Selgitage deontoloogilise eetika positsioone: Meie tegude puhul on erinevaid motiive - võime teha head, aga selle taga võib näiteks peituda auahnus . Vaja on omakasupüüdmatut motiivi, sel juhul õige tegu. Maksiim- puhta mõistuse poolt endale kehtestatud käitumisreegel. Kategootiline imperatiiv - universaliseeritav maksiim. Nende järgimine on omane vaid ratsionaalsetele olenditele. Vastuväide 1: Liiga formaalne, kuna kategoorilise imperatiivi välja selgitamine kehtestab kriteeriumi, mis teoreetilisel tasandil kõlab hästi, kuid praktilisel tasandil on raske eristada, mida teha ja kas see on halb või hea.
10. Selgitage konsekventsionalistliku eetika positsioone:Teo utilitarism - käitu nii, et sinu teo tagajärjeks oleks võimalikult palju õnne. Reegli utilitarism - käitu reegli järgi, mille rakendamine ühiskonnas tooks kaasa olukorra, kus inimesed on õnnelikumad. Vastuväide 1: Kuidas õnne mõõta, et reeglist juhinduda saaks? Vastuväide 2: Kui mõtleme tagajärgede kaudu, siis miski pole välistatud.
11. Milles seisneb fatalistlik ja voluntaristlik positsioon eetikas? Milliseid fatalistlikul ja voluntaristlikul positsioonil olevaid autoreid te tunnete? Nietzshe - üleinimene: inimene sünnib inimesena alles siis, kui ta võtab enda peale selle ülesande, mis varem oli reserveeritud jumalale : väärtuste loomine, ka eetikaväärtuste loomine. Sartre - absoluutne vabadus.
12. Mida tähendab eetiline relativism. Tooge poolt- ja vastuargumente. Moraalifilosoofiline seisukoht, mille kohaselt moraali printsiibid on ajaloolised ja kultuurisõltelised. Toetub a) konstruktivistlikule positsioonile: kõik ühiskondlikud reeglid tekivad ühiskondlike praktikate käigus, järelikult on reegleid nii palju kui on erinevaid praktikaid. b) kontekstide võrreldamatuse positsioonile: konkreetset tegu on mõttekas eetiliselt hinnata ainult kehtiva kultuuri kontekstis. Vastuväited: 1)Ajalooline relativism - kas orjuse kaotamist tuleks hinnata kui muudatust töökorralduses või kui moraalset progressi ? Kas inimõiguste laiendamist naistele tuleks hinnata kui muudatust õigussüsteemis või kui moraalset ja poliitilist progressi? 2)Kultuurisõlteline relativism - millega seletada kultuuridevahelise eetilise kommunikatsiooni võimalikkust? Millega seletada eetiliste printsiipide kultuuridevahelist kattumist? Sallivus ei ole samastatav eetilise relativismiga. Sallivus on globaliseeruva eurotsentristliku ja liberaaldemokraatliku kultuuri üks põhiväärtusi.
1. Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse? Ta tundis end seal viibides kui saavutuste õhkkonnas, õhk on seal täis töökust, arukust, headust, korda, ideaalsust jne. See koht oli varustatud kõigi vahenditega rahuldamaks hädavajalikke madalamaid ja enamikke ülearuseid kõrgemaid inimvajadusi. Seal sai aimu , milline võiks ideaalne inimühiskond olla, kui puuduksid kõik kannatused, pisarad , ohvrid ja patt. Tundus, et kõik oleks just kui perfektne , kuid sellest keskkonnast väljudes tundis James kergendust. Sealne taltsas headus oli väheinspireeriv ja liiga turvaline. Nii-öelda reaalses maailmas on aga olemas nii headus kui kurjus, mis teebki elu mitmekülgseks ja huvitavaks. Tolles koosolekukeskuses puudus Jamesi jaoks äkilisuse, ohu, intensiivsuse elemendid, just see, mis elu juures inimesi erutab ja põnevile ajab. Inimesed vajavad elus võitlust ja olukordi, kus peavad pingutama, nii pea, kui kõik muutub lihtsalt kättesaadavaks, kaovad asjade väärtused. Suured jõupingutused aga inspireerivad inimesi.
2. Kuidas suhtub James „ tavaliste inimeste tavalisse elusse “? James leiab, et ta pole märganud tavaliste inimeste kangelaslikkust, tavaliste inimeste tavalist elu oli ta jälginud otsekui kauge kõrvaltvaatajana. Kangelaslikkust oli ta suutnud kujutleja üksnes sellisena nagu seiklusromaanides kirjeldatakse. Tegelikult oli too kangelaslikkus seisnud tema ees iga päev - rasket tööd rügavates lihtinimestes; inimestes, kes töötasid kaubarongidel, laevatekkidel, kaevandustest jne. Niipea, kui James seda mõistis, täitis teda enneolematu sümpaatialaine tavaliste inimeste tavalise elu vastu.
3. Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“? Niisugused ideaalid teiste inimeste elus kuuluvad nende saladuste hulka, milleni me peaaegu mitte kunagi tungida ei suuda, ehkki miski võib meile inimeses märku anda, et need on olemas. Taoliseks ideaaliks võib olla enda proovile panek , kaasatundva arusaamise arendamine teiste inimeste suhtes, klassitruudus või ideaalid, mis on seotud naise, lastega.
4. Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele? Tavalise töölise elu tühjus ja madalus seisneb tõsiasjas, et seda ei pane liikuma niisugused ideaalsed sisevedrud. Töölised taluvad ületunde, ohtu, tervisehädasid vaid selle nimel, et teenida välja leivaraha ja magamiskoht. See ongi põhjus, miks ei püstitata ausambaid metrooehitajatele, kuigi linnad on rajatud just nende kannatlikele südametele ja vastupidavatele turjadele. Ja sellepärast püstitataksegi ausambaid hoopis sõduritele, sest arvatakse, et nemad on järginud ideaali, mis lihttöölised pole teinud.
5. James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Meie loomuomaseks pärandiks on küll vastastikune pimedus ja kurtus, kuid sellest hoolimata tunnustame me sisemist tähendust, mis ei paista välja ja mis võib esineda teiste eludes seal, kus me seda kõige vähem märkame. Sellest ka järeldus, et sisim tähendus võib meie jaoks olla täielik ja kehtiv ainult siis, kui see sisemine rõõm, vaprus ja vastupidavus on seotud ideaaliga.
1. Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule. Mida Sokrates Kebesele vastab? Sokrates vastab Kebesele, et kuigi on inimesi, kellel on parem surra kui elada, kuid neil pole lubatud iseendale head teha (ehk enda päästa enesetapuga), vaid nad peavad ootama heategijat. Sokrates leiab, et inimesed on maailmas elades justkui vangis, kuid nad ei tohi siit põgeneda ega end sellest vabastada, sest jumalad on inimeste hoidjad ja inimesed kuuluvad jumalate vara hulka. Ei tohi ennast tappa, kui jumal on meie peale mingi paratamatuse pannud .
2. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega, mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegelegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega”. Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Pärast surma läheb inimene jumala ja heade inimeste juurde. Kuna filosoofi tegusus pole seotud kehaga , vaid on suunatud hingele , siis oleks filosoof suremise korral võimeline hinge kehast eraldama . Kuna aga keha segab hinge tõde nägemast ning petab teda, siis on keha eraldades hingel võimalik puhast tõde näha. Ka arukus saab inimesele osaks ainult siis, kui ta on surnud.
3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. Kebes küsib Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga. Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine vastanditest. Esitage see tõestus argumendi kujul. Kõik ümbritsev sünnib taolisel viisil - vastandid vastanditest, seega on ka elamine ja suremine vastandid. Kui aga elavad sünnivad surnuist, siis peavad surnute hinged paratamatult kuskil olema, et neist jälle elavad saaks sündida (seega on hinged Hadeses). Kui pärast suremist poleks uuestielustumist, olekski peagi kõik surnud.
4. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele. Esitage see tõestus argumendi kujul. Õppimise olemus pole midagi muud kui taasmeenutamine ja selle kohaselt on paratamatu, et me oleme õppinud mingil varasemal ajal seda, mida nüüd meenutame. See oleks omakorda võimatu, kui meie hing poleks enne kusagil olnud. Mingi asja meenutamiseks peab inimesel ideaalist olema teatav pilt, mida ta on näinud eelmistes eludes.
5. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli. Et hing pärast surma ei haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele laialilagunemine omane ei ole. Esitage see tõestus argumendi kujul. Kõigel oleval on kaks kuju nähtav, mis on muutuv ja nähtamatu, mis ei ole muutuv. Sealjuures on keha nähtav ning hing nähtamatu, keha on justkui ori, mis viitab surelikkusele, hinge ülesanne on aga olla juht ja valitseda, mis jällegi viitab jumalikkusele. Sellest saab järeldada, et hingele on omane mitte hävineda, keha seevastu aga laguneb.
6. Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “puhtuse” astmest . Selgitage seda teooriat. Mida vähem on hing keha juurest ära käinud ehk mida rohkem on hing seostunud kehaga, seda mustem ta on ning seda raskem on ta hauatagune elu. Kui hing on teeninud terve elu keha, olles sõltuv ihadest ja maistest rõõmudest, seda räpasem ta on. Puhas hing on aga neil, kes pole hoolinud maistest väärtustest, tegelenud filosoofiaga, ning sedavõrd on neil hauatagune elu ka parem.
7. Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta? Nii, kuidas aga meeldib, sest Sokrates leidis, et ta lahkub õndsate õnne ja kuna keha on niikuinii kiiresti häviv, siis pole mõtet selle pärast muretseda.
1. Milliste filosoofiliste küsimustega tegelevad epistemoloogia/ tunnetusteooria /gnoseoloogia? Teadmise võimalikkus ja selle objektiivsus? (Kas me saame lihtsalt uskuda mingitesse asjadesse või saame midagi tõsikindlat ka nende asjade kohta väita? Kas meil on tegelikult võimalik eristada tõde sellest, mida inimesed lihtsalt tõest arvavad ?) Millised on tunnetusmehhanismid? Tõe olemus? (Millised on tõesed väited? Kas neil on mingi olemuslik tunnusjoon?)
2. Epistemoloogias on sageli oluline tegelikkuse ja näiluse eristamine. Tooge tegelikkuse ja näiluse eristamise vajaduse kohta üks näide. Näiteks on kaks lauset: A - Peeter on hea sõber, B - Peeter käitub hea sõbra kombel. A lause on tegelikkuse kohta, näitab, et Peeter ongi hea sõber, ei sõltu sellest milline on minu juurdepääs tegelikkusele. B lause on aga näiline, mulle võib see ainult nii tunduda, kuid see ei pruugi tegelik olla.
3. Kirjeldage Platoni koopa allegooriat ja selgitage, mida selle mõistujutu elemendid sümboliseerivad. See on mõistujutt teadmise kohta, kuulsaim filosoofiline müüt, kus on filosoofi ja rahvamassi, tõeluse ja näiluse vahekorrad paika pandud. Selle järgi saab aru, mida näevad inimesed tegelik olevat ning mida näevad filosoofid tegelik olevat. Koopamüüdis on koopast väljaviidu nagu filosoof , kes on näinud tegelikkust ja isegi valgust, mis on kui olemise enese allikat. Need, kes aga koopast välja pääsenud pole, ei usu seda, kes väljaspool koobast on olnud ja peavad teda hulluks. Ehk inimesed ei usu filosoofi, kes on näinud tegelikkust, kuna inimesed usuvad näilisust. Filosoofi tõde ei võeta vastu. Koobas sümboliseerib meie olemist kehas, illusiooni , mida loob hinge asetsemine kehas, justkui tegelik maailm oleks materiaalne. Kui vabaneme kehast, siis tegelik maailm enam niisugune pole. Päike sümboliseerib seda, mis annab kõigele muule idee ehk hüve idee, mis tagab kõigi teiste ideede olemise.
4. Milliseid olemise valdkondi Platon eristab? Nägemise kaudu ilmuv vald - see maailm, mida näen, kui silmad avan. Mõeldava vald - see maailm, mida vaimse pilguga avanevad asjad, mida näen mõistuse pilguga.
5. Milliseid teadmise astmeid Platon eristab? Selgitage neid eristusi näidetega. Kujutlemise tasand - Kõik see, mida tavateadvus peab tõeliseks teadmiseks, oskus ennustada, millisele varjule järgneb missugune jne. Uskumise tasand - Varjudest liigutakse tehislike elementide juurde, mis neid varje heidavad ning kunstliku valgusallika poole, tänu millele tehislikud elemendid varje heidavad. Nii uskumise kui kujutlemise vahendusel mingeid teadmise tõelisest ei saa. Dianoia tasand - Tegeletakse looduslike asjade varjude ehk nende asjadega, mis tegelikult olemas on. Noesise tasand - See, mis kunagi ei muutu, see, mis on tegelik. Looduslikud asjad ehk ideed.
6. Kas põhimõtteliselt on tegelikkust ja näivust võimalik eristada? Tooge välja ja selgitage kolme põhiseisukohta selles küsimuses ( objektivism , skeptitsism ja subjektivism ). Objektivism - Tegelikkus on midagi muud kui meile paistab, kuid teatud meetoditega on võimalik seda näha. Skeptitism - Tegelikkus on midagi muud, kui see, mis meile paistab. Samas ei saa me kunagi teada, mis tegelikkus on, sest oleme piiratud sellega, mis meile paistab/näib. Subjektivism - Tegelikkus on see, mis meile paistab, seda on võimalik teada seepärast, et see meile paistab.
7. Milline on empiristlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on empirirstlikul positsioonil? Teadmine lähtub meelelisest kogemusest. Selle seisukoha tegi kuulsaks Locke , kes leidis, et kõigepealt saame meelte kaudu mingi impulsi objektist, objekti tajume teataval viisil (sensation), taju moodustab ühe lihtidee, meie mõistus liidab aga teatud tajud kokku ja nii tekib liitidee. Hume'i puhul saab samuti kõik alguse meelte kaudu saadavast impulsist objekti kohta, meie taju (impression) teeb sellest sisemise koopia, mida ta kutsub ideeks . Empiristlikul seisukohal on seega Locke ja Hume.
8. Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil? Teatud asju (õigluse printsiibid, loogikaseadused, asjade olemus) pole võimalik meelelisest kogemusest tuletada, nende asjadeni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni vahendusel. Platoni anamnesis - küsimusele kust pärinevad meie teadmised mitte-empiiriliste asjade kohta vastab ta, et need teadmised pärinevad sünnieelsest elust. Descartes leidis, et tänu mõistuse loomulikule valgusele on selge ja distinktse mõtlemise tagajärjel võimalik jõuda puhaste ja ratsionaalsete intellektuaalsele intuitsioonile antud ideede vahetu tunnetamiseni.
9. Millised on Immanuel Kanti transtsendentaalse teooria epistemoloogilised seisukohad? Kanti "Puhta mõistuse kriitika" - Mis on see, mis teadmise võimalikuks muudab ehk millised on teadusliku kogemuse võimalikkuse paratamatud vormid? Kant leiab, et selleks on teatavad vormid nagu ruum, aeg, substants jne.
1. Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes? Teadmine on enamus inimestele võõras, kuna arvatakse, et teatakse midagi, kuid tegelikult on see kõik vaid nende enda poolt väljamõeldud illusioon . Teadmist pole võimalik õppida ning teadmine ei tähenda, et inimene mõistaks. Samas väidab Herakleitos, et teadmine pole ka midagi väärt, sest see ei tee inimest targaks.
2. Mida peab Herakleitos tegelikkuseks? Tegelikkus on kogu terviklikkus maailmas, kõik on üks. Kõigi asjade vahel kehtib teatud seaduspärasus - sünd ja surm, haigus ja tervis jne. Ka loodus käib selle alla, kuigi talle meeldib nii-öelda varjuda.
1. Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika? Küsimus oleva olemuse kohta: mis on olevatele asjadele olevatena iseloomulik? 2) Küsimus oleva olemise kohta: mis asja olevaks teeb? 3) Küsimus olemuse loomus kohta.
2. Selgitage Platoni ideede-teooriat See, mis meile näib olevat, pole see, mis tegelikult on, kuna need asjad, mis näivad olevat on muutlikud, need, mis tegelikult on, on igavesed ja muutumatud. Tegelikult olevad asjad on näivate asjade arhetüübid, ideed on "mudelid" tavasilmaga nähtavate asjade jaoks. Nähtavad asjad kas "osalevad" või "imiteerivad" oma arhetüüpi. Asjade arhetüüpe on võimalik "näha" mõtlemise, mitte meelte vahendusel. Sedaist mõtlemist mõistab Platon kui taasmeenutamist.
3. Mis on essentsialism ? küsib asjade olemuse kohta. Essentsialismi kohaselt peaks iga vastus küsimusele "Mis asi on?" puudutama asja eidost.
4. Mis on substants? olev asi; see, mis on
5. Selgitage Aristotelese substantsi-teooriat ühel näitel. substantsiteooria kohaselt on olemas sellised asjad, mille juurde kuuluvad 4 põhjust: aine, idee, liikumine, eesmärk. Kui võtta näiteks maja, siis 1) aine - materjalid, millest maja koosneb 2) idee - majaplaan 3) liikumine - majaplaanile vastavalt materjalide kokkupanek, nt töömeeste poolt 4) eesmärk - peavari , võimalus maja sees elada
6. Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva olemust puudutav küsimus ja tooge näiteid võimalikest vastustest. Mis on olev (kui olev)? - 1) Olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub 2) Olev on see, mis lähtub iseenesest.
Mis on substants? - 1)Lihtsubstants -eidos/ mateeria 2) Liitsubstants - vormi ja mateeria ühendus.
7. Milliste filosoofia tegemise tehnikatega te selle kursuse jooksul kokku puutusite ? Erinevate arutluste/traktaatidega, aga ka metafooride/kujundite/allegooriatega ja dialoogiga.
8. Milline on filosoofilise teadmise loomus? Filosoofiline teadmine puudutab metafüüsikat, filosoofiline teadmine seab alati argiteadmise kahtluse alla seada. Tuleb mõista, et õppimine ei lõpe iial, see eeldab küsida suutmist.
1. Kuidas tõestab Descartes "mina" olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub? ta on suuteline mõtlema. Kui katkestada mõtlemine, siis lakatakse olemast. Võib küll olla, et keegi teine on need mõtted minusse pannud, aga kuna ma suudan sellest mõelda ja kahelda, siis järelikult olen ka olemas. Juba see, et suudan endast mõelda, tähendab, et olen olemas. Kahelda saab asjades ja oma teadmistes välismaailma kohta, aga enese olemasolus kahelda ei saa. Taoline fundamentaalne tegevus nagu mõtlemine tõestabki sinu eksistentsi.
2. Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks? Keha on petlik otsekui kimäär. Kehast tulenevad aistinguid ja meeleimpulsse ei saa usaldada , kuna need võivad olla petlikud. Descatres leiab, et kehaga seotud loomused on unenäopildid. Kuna kõik meelelised teadmiseallikad on potentsiaalselt ekslikud, siis ei saa olla kindel nendest tulenevate teadmiste õigsuses.
3. Kas inimese "mina" on Descartes'i arvates ühtne ja jagamatu tervik või mitte? Miks? Descartes eristab vaimu kehast. Descartes lükkab ümber meeltest saadud info tõsikindluse, meeled on kehalised ja seega seab ta kahtluse alla kogu välise üldse. Hingele on omane jagamatus, kehale on aga omane ulatuvus ja seega ka jagatavus . Hing eksisteerib ajas, keha aga ajas ja ruumis, jagatavus on võimalik vaid ruumis.
4) Millised omadused on Descartes'i järgi omased kehale? - Ulatuvus, jagatavus.
5) Mille abil on võimalik aru saada, et tänaval kõndivad inimesed pole automaadid? Otsustavusega, mis peitub inimese vaimus