Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015 (0)

1. Kuidas kirjeldab Pascal absurditunde avaldusi ?
Albert Camus on öelnud , et inimene omandab elamise harjumuse enne, kui mõtlemise harjumuse. Ühel hetkel hakkab inimene mõtlema argipäevastest toimingutest väljapoole, hakkab mõistma, et maailm on talle võras ning miski maailmas ei samastu temaga. Samuti hakkab inimene mõistma, kui mõttetu on kannatada. Sellisel hetkel avaldub Camus sõnul absurditunne. Inimese vai justkui ärkab ning hakkab mõistma tegelikkust – seda, mis on väljaspool seda rutiini ja ärgipäevamöllu. Sellisel hetkel paljastub ka, kui arusaamatu on elamine. See absurditunne sunnib põgenema – kas lootusse või enesetappu . Samuti ütleb Camus, et see “ iiveldus ”, mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine , on absurditunde avaldus.
2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
Absurditunde põhjuseks peab Albert Camus ühel hetkel pinnale kerkivat küsimust - milleks?. Samuti tülpimust igapäevarutiinist ning rahutust, mis ongi absurditunde aluseks. Absurd tekib irratsionaalse ja meeletu selguseiha vastandumisest, mis sõtlub nii inimesest kui ka maailmast.
1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimede suhtes). Selgitage!
Blaise Pascal ütleb, et inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. See tähenda, et inimene asub täpselt kahe äärmuse vahel – olematuse ja kõiksuse vahel.
Kõik teadmised on lõpmatud oma uurimisvaldkonna ulatuvuses. Kõik teooriad toetuvad printsiipidele, mis omakorda toetuvad teistele printsiipidele ja teised printsiibid toetuvad kolmandatele printsiipidele. Ühel hektel meie mõistus enam kaugemae mõelda ei suuda ning me arvame, et see punkt on lõplik. Tegelikut on see punkt oma olemuselt lõputult jagatav . Meie mõistus lihtslat ei suuda minna nii kaugele nin ei hooma seda lõpmatust. Kuna inimesed on igas mõttes piiratud, siis avaldub kahe äärmuse vahel asetsemine ka kõigis meie võimetes. Meie meeles ei taju mitte midagi äärmuslikku. Liigne lärm takistab meid kuulmast, liigne valgus pimestab meid nin liigne kaugus ja liigne lähedus takistab meid nägemast.
Meile on kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus , sest me asume nende äärmuste keskmes.
2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
Pascali sõnul on loomus inimese esimene harjumus ning harjumus on inimese teine loomus. Inimese loomus on harjumus. Inimesed võtavad loomulikke põhimõtteid üle oma isaldelt ja emadelt, kelle põhimõtted on harjumuspärased. Pascal põhjendab seda sellega, et kogemused näitavad, et teistsugused harjumused kujundavad meis teistsugused loomulikud põhimõtted. Vahel juhtub aga nii, et võidab loomus ning loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda, olenemata kõigist harjumustest.
3. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
Pascal mõtleb sellega, et inimesed varjavad oma vigu iseenda ning teiste eest, sest inimene ei talu seda, kui tema vigu märgatakse. Teistele valetamise kaudu (ehk enda vigade varjamise kaudu) tahame me, et inimesed hindaksid meid kõrgamlt, kui me oleme. kuid kuna me ise ei soovi teisi hinnata kõrgemat kui nad on, siis on see ju ebaausus ning pettus.
Inimese mina olemuseks on armastada ainult iseennast ning arvastada ainult iseendaga . Ja selle tõttu varjataksegi enda puudusi ning seeläbi ju petetaksegi teisi.
Inimene on iseenda ja teiste ees ainult teesklus, vale ning silmakirjatsemine. Seda sellepärast, et teiste poolehoiu võitmiseks ei räägi inimesed teistele neist kunagi ausalt – ei räägi nende vigadest ning puudustest ja kui räägivad, siis pisendavad neid oluliselt. Pascal ütleb ka tabavalt, et kui inimesed teaks, kuidas sõbrad neist sleja taga räägivad, siis kestaksid väga vähesed sõprused, sest vaid seljataga räägivad inimesed teistest siiralt ning ausalt.
4. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
Pascali järgi seisneb kogu meie väärikus ja suurus mõtlemises. Kui inimene ei mõtle vaid ainult omab, siis haarab unievrsum ta endasse. Kuid kui inimene mõtleb, haarab ta hoopis ise universumi endasse.
Kõlbluse põhialus on hästi mõtlemine. Kui inimene suudab mõelda, tähendab see, et ta on suur. Inimese teadmine ja arusaamine selles, et ta on armetu, näitab tegelikult inimese suurust.
5. Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks”. Mida see tähendab?
“Mõtlev pilliroog ” tähendab Pascali järgi seda, et looduses ja universumi kõrval on inimene nõrk nagu pilliroog – teda on kerge hävitada. Ent inimene on universumist siiski üle seetõttu, et inimene teab, et ta sureb ja suudab selle üle mõelda. Aga universum seda ei tea, temal ei ole sellest aimugi.
1. Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
Cioran kirjeldab iniemst väga neagtiivsel toonil. Tema sõnul on inimene oma hoiakute, liigutuste ning tujude ori. Samuti kirjeldab Cioran inimest kui isekat olevust, kes on enda meelte ning ihade tallaalune . Ciorani sõnul on enamus inimesi osa nö hallist massist, kes kõik mõtlevad ja käituvad kollektiivselt ning ühtemoodi .
Cioran võrdleb inimest ka klouniga, kelle trikid on otsakorral ning kes püüüab veel millegi tühisega muljet avaldada.
Veel mianib Cioran, et inimesed püüdlevad tühiste sihtide poole ning tihti ei tea inimesed isegi, mille poole nad püüdlevad.
2. Mida arvab Cioran inimese elust?
Cioran arvab inimese elust seda, et inimene ootab elult liiga palju. Kuna elu ei vasta tihti inimeste ootustele, siis pettub ta tihti ning pettumuste puhul on vastutavaks maailm. Inimene peab elus liialt olulsieks materiaalseid väärtuseid ning ületähtsustab erinevaid ihasid, mille järele ta pidevalt jookseb .
3. Peatükis “Minu kangelased” ülistab Cioran enesetappu. Millega ta seda õigustab?
Ciorani kangelased olid vabasurma läinud poeedid ning mõtlejad. Nemad tähistasid Ciorani jaoks neid julgeid, kes läksid lõpuni ning sooritasid enesetapu. Cioran peab inimese elu piinaks nin üheks suureks ning üsgavaks pettumuseks, mille ainuõige järeldus on enesetapp.
Ciorani jaoks asuvad inimesed, kes lähevad vabasurma, teistest kõrgemal ning ta peab lugu enesetapu sooritanutest rohkem, kui elavatest. Ta arvab, et sisimas soovivad kõik inimesed vabasurma minna, kuid lihtsalt ei julge seda teha ning lükkavad seda pidevalt edasi.
4. Miks Cioran võitleb elu vastu?
Cioran võitleb elu vastu sellepärast, et tema jaoks on ainus õiglus ja tõde surmas. Cioran arvab, et ainult inimesed, kes on surnud või väga lähedal surmale on ainsad, kes on targad ning mõistavad tegelikult tõeliselt tõde, sest tõde peitubki ju tema sõnul surmas. Fakt, et paljud inimesed ei soorita enesetappu, tähendab Ciorani jaoks seda, et nad teevad oma eksistentsi veelgi raskemaks ning piinarikkamaks, ki see juba on.
1. Mida tähendab “kõikide väärtuste ümbervääristamine”?
“Kõikide väärtuste ümbervääristamine” tähendab peale aastatuhandeid kestnud pettuse ja vale tõe päevavalgele toomist .
Nietzsche väidab, et just tema on Saatuse poolt väljavalitu, tänu kelele jõuab inimkond tõeni, mis laidab maha kõik senised valed, mida tõe pähe on serveeritud.
2. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
Nietzsche kirjeldab end kui geeniust ning suurkuju , kes toob maailmale tõe ehk rõõmusõnumi. Ta peabki end rõõmusõnumi toojaks. Samuti märgib ta, et tänu temale on taas maailmal lootusi. Nietzsche kirjeldab, et selguse ning tõe toomisega murrab ta inimkonna ajaloo pooleks ning paljastab kõigi seniste väärtuste väärtusetuse ning tühisuse. Ta annab mõista, et tema roll on päästa inimkond pimedusest.
3. Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
Nietzsche nimetab “immoralistiks” kristlikult moraalilt katte eemaldajat ning kedagi, kes ei tunnista kristlasi. “Immoralist” on ka keegi, kes tunnustab tõde ning süveneb sellesse väga sügavuti.
4. Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
Nietzsche näeb kristlikku moraali kui inimestele vaetamist. Samuti ütleb ta, et kristlik moraal on inimkonna laeostanud. Nietzsche kirjutab ka, et kristlik moraal õetab põlgama ja häbivääristama esmaseid eluinstinkte – näiteks sugulisus. Samuti toob Nietzsche välja, et kristlik moraal on see, mille pärast inimkond alla käib nin mille tõttu inimesed kaugenevad enda tõelisest loomusest ning suruvad seda alla.
5. Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
“Dekadentlik inimene” on Nietzsche järgi keegi, kes valib tegutsemiseks alati kõige halvemad ning ennastkahjustavad vahendid. Samuti toob Nietzsche välja, et “dekadentlik inimene” on nõrk ning morbiidne.
6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
Oma filosoofiaga seostab Nietzsche oma füsioloogilist siesudnit kui morbiidsuse ja pessimismi seljatamist ning endas terve loomuse kasvatamist. Nietzsche nendib ka, et selline filosoofia sai teoks ainult “tänu” tollele pikale haigusele. Tänu hiagusele avastas ta justkui uuesti elu ning iseenda. Samuti nendib Nietzsche, et tänu haiguse tõttu läbielatule on ta austautd ning oma olemuselt tasakaalukas ja rahulik.
Ka andestama ning unistama ja vihast ning vimmast vabanema õppis ta läbi haiguse kogemise, füsioloogilise mõõna .
7. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
Nietzsche “hügieeni” põhimõtted põhinevad sellel, et inimene ei tohi vimma ja viha endas kanda, sest see põletab inimese kiiresti läbi ning tekitab palju halba – näiteks närvienergia kiire ülekulu ja võimendab kahjulike ainete eritumist makku.
Inimene peab oma mõttemaailma ning sisemuse homa puhtama, eemal vaenutsemisest, mis on hingele räpane. Tuleb lahti lasta sellest, mis halvasti ning ebapuhtana mõjub ning mitte reageerida negatiivsele ega võtta enda sisse räpasust. “Hügieeni” põhimõtteid järgides on võimalik end vaimselt puhtana ning füüsiliselt tervena hoida.
1. Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
Seneca kirjutab kirjades Lucilusele, et selleks, et vabaks saada, tuleb sügavuti süveneda filosoofiasse ning filosoosfiale orjastuda. Filosoofia vormib ja kujundab inimese vaimu, aitab elu korraldada, loob reegleid, mida teha ja mida mitte teha ning näitab, mis on õige ning mis on vale. Samuti kirjutab Seneca, et filosoofia õpetab jumalat järgima ning saatuselöökidele vastu pidama .
2. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamisel (vt. kiri VIII 3-5, XVI 7-9)?
Seneca kirjeldab õnneliku elu aluseks olevat õiget ning tervislikku eluviisi, mis tähendab enese keha eest hoolitsemist ning amuti ka hinge eest hoolitsemist. Veel toob Seneca välja, et hoiduma peab materiaalse rikkuse ülistamisest ning ihadest . Seneca sõnul peab silmad pidama ainult seda, mida on inimesel eluks vaja. Seneca ütleb selle ilmestamiseks ilusti, et inimene pole iial vaene, kui ta elab loodusega harmoonias.
Minu jaoks on need mõtted väga õiged, olgugi, et ma tajun, et need on veidi äärmuslikud. Minu jaoks peitub õnn nin rahulolu stabiilsuses. Inimene ei tohiks elada äärmustes – ei puruvaesena ega tsivilisatsiooni hüljates, vaid pidades lugu vaimsetest väärtustest ning loodusest, milelga tasakaalus on inimkond ju tuhandeid aastaid elanud. Tõsi küll, viimasel ajal on tasakaal kaduma hakanud – inimesed ei ela enam loodusega nivõrd ühes rütmis, kui kunagi.
3. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
Elu teeb ebakindlaks ja õnnetuks surmahirm ning sellest tingitud ärevus . Elu muudavad ebakindlaks ka asjade iha ning soov selle järgi, mida meil ei ole. Kes ei mära seda, mis tal on, vaid ihkab ainult seda, mida tal pole, on õnnetu . Tekib justkui nõiaring: asjade ihast tulenevat ebakindlust püüame me vaigistada uute asjade ihkamisega, mida meil pole ning sellest tekib rahuleolmatust, millest omakorda ebakindlus. See ring muudkui töötab lakkamatult, kuni inimene I pea hüveks vaid seda, mis on auline – mõistus ning tänulikkus, samuti näiteks suuremeelsus .
5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcelinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma poel mõtet karta (lk 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
Seneca kirjutab,e t surma ei peaks kartma , sest sureme me kõik ühel hetkel niikuinii, kas me soovime seda või mitte. Selle ees, mis on ette määratud, ei tohi hirmu tunda. Surmahirm takistab nautimast seda aega, mis meile elamiseks antud on. surra tuleb tundes naudingut ning rahu.
Mina pean seda selgitust igati rahuldavaks. Arvan, et kui mitte nautida enda elu ja aega, mis meile elamiseks antud on (koos kõigega – nii hea kui halavaga), siis poel väga vahet, kas oleme surnud või elame. Nagu Seneca ka oma kirjas kirjutas, et hirm surma ees röövib igapäevarõõmu. Ka minu arvates pole vaja surma karta. Pealegi, minu jaoks surm kõigest vaheetapp kahe elu vahel. Me sünnime uuesti, et omandada järgnevaid õppetükke, mis meie hinge kasvamiseks ning arenemiseks vajalikud on.
6. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need sovitused on ja millega neist te nõustute?
Seneca soovitab LXXVIII kirjas haiguse poolt põhjustatud kannatusi taluda nii:

• Aulised lohutused reibastavad hinge ning kosutavad keha. Seneca tervise taastasid näiteks õpingud.
  
• Sõpradele toetumine ning nende reibastused, valvsused ning kõned aitavad väga. Miski ei rikasta haiget nii, nagu sõprade osavõtlikkus.
  
• Surmahirmu ei tohi tunda.
  
• Haiguspiinadel ning nendest tulenevatel valude on vaheajad . Neil vaheaegadel tuleb kosutada end mõttega, et igal valul on lõpp. Valu ei saa olla väga suur ning samaaegselt kestev.
  
• Valu tundes peab mõtlema, et asi pole üldse nii hull. Halamine ning kaeblemine muudab valu ning haiguse intensiivsemaks nin takistab reibastumist.
  

Mina olen kahe käega kõikide Seneca soovituste poolt. Tean oma isiklikust kogemusest, et haiguse tõttu ei tohi jätta elamata nin rõõmu tundmata. Samuti aitab see, kui valu puhul oma mõttefookus valuaistingult mujale suunata ning kinnitada endale, et see valu ning ebameeldivus möödub. Ka olen ma seda meelt , et enne õiget aega ei ole mõtet enesele mulda peale kraapida. Kui inimeen otsustab, et ta ei soovi surra ja ei karda surma ning tal on elus veel nii mõndagi teha, siis see sillutab kindlasti tee tervenemiseni.
1. Sartre ’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
Põhimõte, et eksistents eelneb olemusele tähendab seda, et inimene peab mõnda aega eksisteerima, olemas olema ning alles siis saab ta end defineerida.
Inimene eksisteerib, kohtub iseendaga, kerkib maailmas esile ja seejärel on ta keegi, keda on võimalik defineerida. Inimene saab selleks, kelleks ta end teeb.
2. Sartre väidab, et inimene on “ visand ”. Selgitage, mida see tähendab.
Sartre väide, et inimene on “visand” tähendab seda, et see, milline on inimene, sõltub sellest, kuidas ta end loob. Alles siis, kui inimene on endast “visandi” loonud, hakkab kujunema kõik muu, näiteks käitumine ja tahtmised. Need lähtuvad loomulikult sellest algsest “visandist”.
3. Mis on eksistentsialism ning millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
Eksistentsialism on filosoofiline õpetus, mis ütleb, et inimelu on võimalik ja möönab, et nimene täielikutl vastutav oma olemasolu eest. Igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust.
Eksistentsialismi esimene põhimõte on, et inimene on täpselt see, kelleks ta end ise teeb. Samuti on eksistentsialistlik põhimõte see, et eksistents eelneb olemusele. Vähem olulisem ei ole ka eksistentsialismi põhimõte, et iseennast luues loob inimene ka kogu inimkonda.
4. Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega?
Nii moraal kui ka kunstiteos peab Sartre sõnul läbi käima loomise ning tekkimise protsessi, peale mida saavad need valmis. Nende mõlema olemust on võimalik määratleda alles siis, kui need valminud on. Inimene moodustab end moraalsete valikutega nin neid valikud defineerivad lõpuks tema olemust.
5. Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?
Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on. Ta põhjendab seda sellega, et inimesel on alati võimalik valida, milline ta on, mida ta teeb ning mida ta tunneb. Kuna inimene on “visand” mille ta on endast loonud ning selle peale ehitub kõik järgnev (käitumine, valikud jne), siis on selge, et see kõik, mis inimene ning mida ta tunneb ja kogeb , on tema enda vastutusel.
Sartre ütleb ka, et inimene on rea ettvõtmiste summa ning just läbi nende ettevõtmiste on tal ju olnud alati valik olla see, kes ta olla soovib ning teha täpselt neid asju, mida ta soovib.
Minu jaoks on Sartre seisukoht mõnes mõttes ülekohtune, kuid siiski õige. Loomulikult on inimesi, kes näiteks sünnivadki väga vaestes ja keerulistes oludes olevas kohas (näiteks Aafrika) või haigestuvad näiteks mõnda raskesse haigusesse. Eriti sünni puhul ja selle puhul, kui inimene on enda tahtest hoolimata sattunud keerulisse olukorda, paistab üsna raske mõelda, et inimene on ise vastutav selle eest. Aaga tegelikult on ju nii, et inimene on vastutav selle eest, kuidas ta end selles olukorras tunneb.
Näiteks inimene, kes on haigestunud vähki. Tal on võimalus lõputult kurvastada, kuni sureb ja mõelda, et küll elu on karm või siis ssuhtuda vähki kui õppetundi ning seeläbi avastada, er vähk on tulnud talle midagi ütlema, pannud märkama, et midagi on elus vaja muuta. Oma arvamuse ilmestamiseks kirjutan ma siia Alberto Villolda mõtte tema raamatust “Šamaani meeotd”, mis on mulle väga südamelähedane ning erilise tähendusega.
“ Inimeselt võib võtta kõik. Peal etema viimase vabaduse: valida igas elu olukorras oma suhtumine sellesse. Valida oma tee.”
6. Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
Sartre põhjendab oma väidet sellega, et pole olemas universaalset praktikat, mis lahendab kõik küsimused. Elus on olukordi , kus otsus tuleb avstu võta olenemata sellest, et eirnevad moraalid selles küsimuses üksteisele vastu käivad. Ja otsus on sel juhul imselt selline, mis ei lähtu ühestki kindlast moraaliteooriast, vaid inimese tundest ning eneseteadvusest.
Kuna inimesed on kõik erinevad, siis subjektiivselt ei ole ju kindlalt seda, mis on halb ja mis on hea ning mis on õige ja mis on vale. Kõik sõltub inimesest endast, tema olemusest ning väärtustest ja maailmapildist. See, mis ühe jaoks on õige, võib teise jaoks olla vale.
Sartre eksistentsialistlik moraal lähtub ju samuti sellest, et inimesed on erinevad ja tõde sõltub konkreetsest indiviidist.
1. Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes? Selgitage.
Teadmiseks peab Herakleitos pettekujutlust, mida inimesed tekitavad ning mis ei sisalda tegelikult mõistmist. Mõistmine tekib alles siis, kui teadmisele lisandub teadvustamine. Teadmistest on päriselt kasu ainult sel juhul, kui inimene teadvustab endale, kust tema mõtted tulevad.
2. Mida peab Herakleitos tegelikkuseks? Kirjeldage, mida ta võiks sellega silmas pidada?
Herakleitos annab fragmentides mõista seda, et tegelikkus on miski, mis lihtsalt on, olenemata kõigest, mis teda mõjutada soovib. Tegelikkust ei saa väänata ega sundida .
Samuti näib mulle Herakleitose fragmentidest ka mõte, et tegelikkus ei ole iial harmooniline. Ka siis ei ole tegelikkus harmooniline, kui kõik ümberringi seda on. Selleks, et õiglus jalule seada, on vaja pidevalt võidelda. Ja üleüldse tekib kõik maaimas läbi võitluse. Tooksin võrdluse kohe sellega, et sellest hetkest, kui inimene enam ei omanda õppetunde ega õpi, on ta surnud.
1. Kuidas tõestab Descartes “mina” olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub ?
Descartes’i sõnul tõestab “mina” olemasolu mõttevõime. (“Mõtlen, järelikult olen olemas”). Kui mõttevõimet/mõtlemist ei ole, siis ei ole ka “mina” olemas.
Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks?
Keha on selles tõestuses pettur, sest keha vajadused põhinevad 5 meele ajendil, mis on tegelikult petlikud ja valed.
3. Kas inimese “mina” on Descartes’i arvates ühtne ja jagamatu tervik või mitte? Miks?
“Mina” on siiski ühtne ja jagamatu tervik, kuna Descartes’i meelest ei ole inimese keha tema “minaga” seotud, kuid hing on (hinge ei saa ju jaotada). Vaim ja keha seisavad Descartes’i sõnul eraldi ega lähtu teineteisest. Inimhing eksisteerib ainult ajas, kuid keha eksistents peitub nii ruumis kui ajas. Inimkeha on võimalik ka jaotada, kuid hinge jaotada ei ole võimalik.
4. Milline on Descartes’i meelest keha?
Keha all mõistab Descartes kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda ning kohaga ümbritseda. Keha täidab tema jaoks ruumi nii, et see välistab kõik teised kehad. Keha saab tajuda puudutuste, nägemise, kuulmise , maitsmise või haistmisega (ehk siis kõigi 5 meele kaudu) ning samuti saab seda liigutada paljudel erinevatel viisidel.
5. Mis mõjutab Descartes’i meelest vaimu?
Vaimu mõjutab vahetult ainult väikene osa ajust (ühismeel ehk sensus communis), mitte teised kehaosad .
1. Mis on maailm Bibihhini arvates?
Bibihhini sõnul on maailm kõik. Maailm on kõik, mis on ümberringi, see mis on kaugel ning see, mis on lähedal. Kõik on maailm. Kõik, mida me näeme on samuti maailm.
2. Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
Maailma määratlemine on Bibihhini arvates probleem sellepärast, et me ei mõista maailma, kuna me ei määratle seda kui tervikut . Tegeleme vaid mingite osadega maailmast, kuid mitte kunagi maailmaga kui tervikuna .
3. Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
Bibihhin ütleb, et inimesel on oma koha leidmine maailmas raske. Inimene võib Bibihhini sõnu küll väga detailselt enda asukohta ajas ja ruumis, kaardil ning kalendris teada, ent sellegipoolest ei pruugi ta leida enda kohta maailmas. Bibihhin mainib ka seda, et maailma kõrval on inimene tühine ning mõttetu.
4. Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust?
Bibihhin ütleb, et me ei tea, misasi see tervik on, kuid me tunneme selle alati ära. Samuti ütleb ta, et terviklikkust pole võimalik määratleda mõõtmise kaudu, vaid teda on võimalik tajuda vaid läbi meeleolu.
5. Mis teeb maailma mõistmise tänapäeval raskeks?
Maailma on tänapäeval raske mõista seetõttu, et me ei pea lugu arutlemisest ning filosofeerimisest. Me usaldame pigem intuitsiooni ja tahet, kui mõistust. Me ei tea, kust kaudu enda kohta maailmas otsida, sest meis valitseb “peataolek”. Aga sellegipolest tahame me nii väga leida enda tõelist kohta maailmas.
1. Mida koopa allegooria sümboliseerib?
Koopa allegooria sümboliseerib seda, kuidas inimesed ei tee vahet näiisel ning tõelisel. Inimeste jaoks on tegelikkus kõik see, mis on kooopas, kuid nad ei mõista, et tegelikkus ja tõde asub koopast väljaspool. See sümboliseerib ka seda, et inimene on enda kitsa maailmapildi ning näilisuse vang.
2. Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas . Mida nad peavad tõelisuseks?
Inimesed on üles kasvanud selles koopad ing sinna vangistatud. Nad on näinud vaid koobast seestpoolt ning see, mis asub väljaspool koobast, on neile võõras. Tõelisuseks peavad koopavangid vaid seda, mida nad on näinud ning kogenud – koopa seinu ning varje neil seintel .
3. Mis juhtuks, kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
Kui vangi sunnitaks koopast välja minema, ei usuks ta, et see, mis on koopast väljaspool on tõde ning tegelikkus. Tema reaalsus ja tõde asub ju koopas. Tema silmadele teeks valgus tohutult haiget ning selle peale läheks ta tagasi koopasse, sest seal on tema reaalsus, tõde ning turvalisus. Teine võimalus on, et ta hakkaks samm- sammult valguse poole vaatama ning teadvustama, et tegelikkus ei asu mitte ainult koopas, vaid ka väljaspool seda.
4. Mis juhtuks, kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
Ta peaks vägisi harjuma sellega, mis on koopast väljaspool – teine tegelikkus ning valgus, mi on esiti väga ebamugav ning valu tekitav. Selle vangi senine arusaam elust ning tõest oleks täiesti maatasa tehtud ning ta tunneks end väga halvasti ja kohutatuna. Lõpuks, kui ta sunniviisiliselt on pidanud harjuma sellega, mis on väljaspool koobast, hakkab ta teadvustama, et tegelikkus ja tõde on koopas väljaspool.
5. Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud?
Kindlasti mitte. Kui vang harjub päikesevalgusega, siis hakkab ta aru saama tõelisest tegelikkusest. Ta mõistab, et on elanud vales ja pimedusest ning olles näinud tõde, ei pöörduks ta enam vale poole tagasi.
Küll aga pöörduks ta tagasi vaid selle jaoks, et kutsuda ka teisi valguse kätte ning tõde ja tegelikkust tajuma .
6. Mis juhtuks, kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
Teised ei võtaks teda omaks nin hakkaksid teda pilkama , sest nad ei ole kogenud seda, mis on väljaspool koobast. Ja seda, mida inimene pole kogenud, on kerge mitte mõista ning hukka mõista. Samuti ei usuks nad kogenu juttu, sest nende mõisted reaalsusest ei klapi enam vangi omadega.
1. Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
James kirjeldas alguses Chatauqua koosolekukeskust üdini positiivsel tooni. Ta ütles, et seal on ideaalne õhkkond – töökas , arukas, jõukas, reibas jne. Seal on olemas absoluutselt kõik vahendid, millega rahuldada igasuguseid, erineval tasemel inimvajadusi. Põhimõtteliselt kirjeldas ta Chatauqua koosolekukeskust kui paradiisi maa peal.
Kuid sealt tagasi tulled tundis ta suurt kergendust. Seda sellepärast, et seal keskuses ei olnud halba, oli vaid hea. James tundis, et inimese elus peab olema ka halb, sest muidu ei hinda inimene enam head ning positiivne muutub tähtsusetuks ja igavaks.
Ta sai aru, et inimene soovib millegi nimel pingutada ja võidelda, näha vaeva, et enda eesmärke täita, kogeda halba, et hinnata head. Elu keskuses oli niivõrd igav oma headuses, et see röövib inspiratsiooni ning kire elu vastu.
Selle kõigega assotsieerub mulle kuulsa kirjaniku E. M. Remarque tsitaat raamatust “ Triumfikaar ”:
“Ma vihkan täiuslikkust. Seee on ebainimlik.”

2. Kuidas suhtub James „ tavaliste inimeste tavalisse elusse“?
James tundis tavaliste inimeste vastu suurt sümpaatiat. Tema jaoks on kangelased just need tavalised inimesed, kes töötavad kaubarongidel, laevatekkidel, kaevandustes jne. Ta mõistis , et ilma tavaliste inimesteta ei oleks linnad pooltki nii hillagavad ja suursugused, kui nad on. Tema arvates tuleks just neile, tavalistele inimestele püstitada ausambad. Ta nentis ka seda, et tavalised inimesed ei kaeble kunagi, vaid mõistavad elu mõtet ning on üliõnnelikud ka siis, kui neil on kõik käest võetud.

3. Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“?
“Sisemised ideaalid” on Jamesi arvates see, kui inimene tunneb elust rõõmu ja lepib sellega hoolimata kõigest halvast ning katsumustest, mis saatus tema teele viskab. Samuti peab ta sisemiseks ideaaliks seda, kui inimene märkab ühe asja mitut külge – näiteks seda, et mõni halb olukord mitte ei murra inimest, vaid paneb ta proovile, tänu millele ta karastub ning muutub targemaks ning tugevamaks (see, mis ei tapa , teeb tugevaks ).

4. Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
Metrooehitajatele ehk tavalistele inimestele (Jamesi silmis kangelastele) ei püstitata mälestusmärke sellepärast, et tavaliste inimeste idealid on justkui isekad. Tavaline inimene teeb tööd selle pärast, et raha teenida ja lubada endale süüa, suitsu ning juua. Ta ei jahi sellega tunnustust ega kuulsust . Sõduritele püstitatakse ausambaid sellepärast, et arvatakse, et erinevalt tavalistest inimestest järgivad nemad oma tegevustes ideaale.

5. James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega).  Selgitage seda väidet?
James arvab, et kui inimese ideaalid lähtuvad ainult sellest, et olla teistest parem, omada rohkem ning alavääristada teisi, siis ei ole elu tähendusrikas.
Voorustega, ehk ustavuse, vapruse ja visadusega muutuvad ideaalid tähendusrikkaks ning oluliseks.
Sügavam tähendus tekib ellu alles siis, kui reaalsus ning ideaalne uudsus ühenduvad. Elu tuleb elada püüeldes enda eesmärkide ning unistuste poole ning nende nimel vaeva nähes, sealjuures kaeblemata ning pidades kinni erinevatest reeglitest.
Samuti on elu tähendusrikas siis, kui elada elu mis lähtub iseeenda sisemisest ideaalist. Ehk elus tuleb teha ainult seda, mis teeb õnnelikuks ning sisemiselt toidab , siis on elu tähendusrikas.
1. Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e).  Mida Sokrates Kebesele vastab?
Sokrates ütleb Kebesele, et ise ei tohi end ära tappa sellepärast, et inimene on Jumala vara ning Jumal vihastaks, kui inimene end ilma Jumala otsuseta ära tapaks. On inimesi, kellele jaoks on parem surnud olla, kui elada, ent need inimesed ei tohi endale sellegipoolest seda heategu teha, mis seisneb enesetapus. Tuleb oodata siiski teist heategijat.

2. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta.  Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a).  Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju.
Neil, kes on enda elu elanud hästi ning ausalt ja sisutanud selle filosoofiaga, on Hades ees ootamas suured hüved. Nemad jõuvad Jumalate juurde. Surm tähendab hinge eraldumist kehast. Ent see ongi ju see, millega filosoofid igapäevaselt tegelevad – keha juhib hinge õigelt kursilt kõrvale ning läbi tajude ning ihade teeb keha hinge jaoks tõeni jõudmise keerulisemaks. Kui hing saab eraldatud keha ihadest, on filosoof jõudnud pärale – tõeni.

3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b).  Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine vastanditest (70c-72d).  Esitage see tõestus argumendi kujul.
Inimene sünnib alati enda vastandist. Ka maailmas keerleb kõik vastandite ümber: väiksest saab suur, suurest saab väike, ärkvelolekust saab magamine ning magamisest sünnib ärkvelolek, samuti nagu surnust sünnib elav. Hing, mis surres kehast Hadesse lahkub sünnib uuesti, oma uues maises kehas. Kui hinged enam uuesti ei sünniks ning lihtsalt kaoks, lõppeks sündimine üldse ära.

4. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavas elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest.  Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul.
Kui inimene midagi näeb, siis meenub tal nähtava asjaga seoses midagi. Juhul, kui inimesele meenub seoses nähtava asjaga see, et see asi peaks tegelikult olema teistsugune, siis on inimesel ju mingisugune varasem teadmine sellest asjast juba olemas. Inimene hakkab ümbritsevat tajuma sünnist saati. See tähendab, et tema teadmised pärinevad eelmistest eludest. See tähendab seda, et inimene on siin maailmas juba varem olnud. Vaid hing saab ringi rännata, seega, õppides millegi kohta meenutab ju inimene tegelikult juba läbielatut ning kogetut.
5. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest.  Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli (77b).  Et hing pärast surma ei haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele laialilagunemine omane ei ole (77c-80b).  Esitage see tõestus argumendi kujul.
Olevat on kahte sorti: muutuv ja nähtav ning muutumatu ja nähtamatu. Keha, mis on nähtav muutub kogu aeg. Hing on aga nähtamatu ning ei muutu iialgi. Kõik mis muutub, kas hävineb ühel päeval. Seega keha, mis on surelik, hävineb pärast surma. Kuna hing jumalik ja muutumatu, siis hing jääb püsima.

6. Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “ puhtuse ” astmest . Selgitage seda teooriat.
Puhta hingega inimene on keegi, kes armastab teadmisi ja hoolitseb enda keha eest hästi, on eemal kehaga seotud ihadest ning ei pea suurt lugu materiaalsetest väärtustest ning aust ega kuulsusest . Puhta hingega inimene saab Hadesse jõudes nautida Jumalate seltskonda ning hüvesid. See, kelle hing on räpane, jääb maa peale nähtava varjuna. Puhas hing on ka see, kes on enda hinge ning keha eraldi hoidnud . Kehalised instinktid muudavad inimese räpaseks. Filosoof oskab keha ja vaimu soove eraldi hoida ning tänu sellele on tema suremine palju lihtsam, sest ta ei ole enda keha ori. Samuti on filosoofi surm palju lihtsam, sest filosoof, pidades lugu tarkusest ning teadmistest, on hoidnud oma hinge vabana naudingutest ning erinevates himudest, samuti hirmudest.


7. Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)?
Sokrates vastab Kritonile, et tema keha tuleb matta nii, kuidas meeldib, sest siis on see vaid Sokratese keha, kõigest kest, tema hing, mis on tegelikult oluline, on selleks ajaks juba Jumalate juurde rändama läinud.