Semiootika eksamimaterjalid, Mihhail Lotman (10)

Semiootika
Mihhail Lotman
SEMIOOTIKA –on teadus märkidest ja nende tähendustest, täpsemalt semioosist( peirce järgi interpretatsiooniahel) või kommunikatsioonist, st kuidas mistahes märk kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust.
Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Semiootika keskmes on arusaam et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid.
Varasemalt oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest, semiootika sarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses „An essay concerning human understanding “(1690)
Renessansi ajal semiootika areng peatus . Semiootika uuestisünd 19s, saab kõige aluseks. Areneb eri valdkondades sõltumatult (arengule aitasid kaasa loogika , filosoofia, keeleteadus ). 20s algus – keel kui märgisüsteem.
MÄRGISÜSTEEMI MÕISTE:
Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema seal või mujal sel hetkel, mil märk teda asendab.
Märk on bilateraalne , kahepoolne . Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Näiteks tool , mis ukse vahele panduda väljendab, et võõras ära tule, mitte tooli.
Märk ei ole kunagi isoleeritud. Selleks, et märk oleks märk peab olema vähemalt kaks situatsiooni, nt ukse vahel olev tool. Märk on alati märgisüsteemi osa. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum.
Füüsiline märgi puudumine on samuti märk. Näiteks liiklusmärgi puudumine on samuti tähendusrikas.
SÜNTAGMAATIKA
Märk suhtes kontekstiga. Metonüümia ehk ühe nähtuse, mõiste, eseme või isiku asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või isikust. Nt selle asemel, et öelda 'kokku said Euroopa riikide kuningad', ütleme 'kokku said Euroopa kroonitud pead';
Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega , mis on ühelt poolt ekvivalentne ja teiselt erineb sellest.
süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne)
3. PARADIGMAATIKA
Märk suhtes koodiga (mäluga) mitte reaalse teatega, metafoor . Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub
Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni , mis on moodustatud erinevatest osadest ( laused , sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt.
Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi..
Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. 
Näide:
Poiss jookseb . Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus , siis peab ka teine olema mitmus. Iga valik mõjutab teist.
Fredrich Ludwig Gottlob Frege (1848-1925)
oli saksa matemaatik , loogik ja filosoof , keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.Kui me tahame midagi teada saada, siis peame selgitama välja põhjuse. Kui tahame tuumani jõudma, siis peame põhjusest aru saama. Igal asjal on põhjus ehk kausaalusus:
Kausaalsuse põhimõte- Põhjuslikkus ehk kausaalsus on selline nähtustevaheline paratamatu seos, kus üks neist nähtustest (nimetatakse põhjuseks) tingib teist (nim. tagajärjeks). Põhjus tingib tagajärje. . Kui me ei tea põhjuseid ega tagajärgi, siis me ei tea midagi.
Kausaalsus sisaldab endas materialistlikku maailmavaadet. (Näiteks füüsikas: mateeria /energia jäävuse seadus – mitte millestki ei tule mitte midagi. See on vastand kreatsionismile ( evolutsiooniteooria )  
-Pakkus välja, et kõige alus pole matemaatika , vaid loogika. Matemaatika on loogika eelkäia,aga rajatud loogikale.
-Lõi tähenduse teooria - peateos "Ueber Sinn und Bedeutung " (sisust ja tähendusest / tähendusest ja osutusest) Osutus (die Bedeutung) on tähistatu. Tähendus (der Sinn) sisaldab antuse viisi. Näiteks Ehatähel ja Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. Reeglipärane seos märgi, tähenduse ja osutuse vahel on see, et märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus (aga selle juurde ei kuulu ainult üks märk) Sõnad osutavad tavaliselt sellele, mis on nende tähendus või millest tahetakse rääkida.
Tõestas, et kui a=a,(võrdsus, identsus) siis võrreldakse omavahel mitte asju vaid märke.
A=A – koidutäht on koidutäht ehk analüütiline ütlus et tõene, kehtiv
A=B - koidutäht on ehatäht ehk sünteetiline ütlus. Uusi teadmisi analüütilises vaatluses ei saa,küll aga saab neid sünteetilises ütlemises. Sünteetilised vaatlused lisavad väärtuslikke täiendusi meie teadmistele Nt „Minu ema ainus tütar olen mina.“ 
-Toob välja kaks erinevat märgitüüpi:nimi ja deskriptsioon.
Nimi:
Üldnimed- telekas , kapp, koer, pegasus (igasugust tiibadega hobust saab nimetada pegasuseks)
Pärisnimi(on unikaalne )-Toomas, Rita , Margaret Mitchell
Deskriptsioonid(igal asjal on oma nimi, aga deskriptsioone võib olla palju):
„Tuulest viidud “ autor, praegune rootsi kuningas
Sigmund Freud – revolutsiooniline figuur ; näitas, et meie mõistus ise ei ole ratsionaalne – seal on konfliktid; teadvus- teadmatus . See mida me teadvusame, on vale. Freud tõlgendab unenägusid, uurib keelevääratusi, käevääratusi (kirjutamisel). Ühelt poolt on kõik asjad omavahel seotud, teisalt kõik asjad midagi tähendavad.
CHARLES SANDERS PEIRCE (1839 – 1914)– Ameerika filosoof, keemik ja semiootik . Keskendus keskaegsele maailmapildile, hindas skolastikuid kui esmaklassilisi mõtlejaid.
Eristas kahte tüüpi märke - asendaja ja universaalne asendaja. Üks tähistab ükskõik mida, teine ei saa midagi tähistada, kuid on samas kõigi tähenduste lõpp-punkt - jumal. Sõna on kõigi tähenduste väljendaja, jumal on kõigi tähenduste tähendus.
Triaad . Peirce väidab, et märk on triaad( kolmasus ehk triaadiline suhe) - koosneb märgist, mis on suhtes objektiga. Suhe sünnitab automaatselt tõlgenduse.
Nt kui tool on ukse vahel, siis on ta märk, et pood pannakse kohe kinni(ehk toimub automaatselt ka tõlgendus) On kolm ilmingute kategooriat –
Esmasus (seostub märgiga), Esmasus on "tunne", võimalus, juhus ; kirjeldamatu, seotud mingi kõige üldisema olemusega. Nt olen suures ruumis ja tunnen et ei ole üksi
Teisesus (seostub objektiga), Teisesus on seaduspära, suhte avastamine - mõistetakse et maailm koosneb asjade kooseksisteerimisest; seotud suunaga. Nt tunnen suunda, kus miskit toimub,
Kolmasus (seostub interpretantiga). Kolmasus on seotud arusaamisega, äratundmisega. Nt avastan et tegu on hiirega nurgas .
Istute pimedas ruumis, kus teie meeled on lahti, aga ei taju midagi. Järsku on teil tunne, et ruumis on keegi või miski. Ta teate suunda – esmasusele lisandub teisesus. Kolmasus on see, kui te saate aru, mis pimedas toas on (Näiteks hiir , kes krõbistab nurgas) 
Märgi definitsioonid :
Märk või represemen on miski, mis asendab midagi(seisab selle asemel) kellegi jaoks mingis suhtes või mahus.
Nt. Õuna joonis asendab õuna visuaalses mahus, aga ei asenda õuna maitseomadusi ja lõhna.
Peirce järgi ei saa märki defineerida. Defineerides märki ei näe me märgi omadusi.
Peirce’i märgitüpoloogia 3 baasmõistet on indeks, ikoon (inimese portree) ja sümbol(rahvuslipp)
INDEKS
baseerub reaalsel seosel, näiteks teeviidad.
Loomulikud indeksid ― loomulik märk, kui tuli on spetsiaalselt inimese poolt süüdatud, et tähistada oma kohalolu
Kunstlikud indeksid ― termomeeter, lakmuspaber
Need mõlemad on tõelised indeksid \ annavad edasi informatsiooni „allikastg (objektist) tänu objektiivsele (looduslikule või kunstlikult loodud) sõltuvusele sellest
Väljasurnud indeksid \ on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise temast sõltumatuks.
suunavad subjekti tähelepanu mingile olemasolevale objektile, samal ajal teda nimetamata ja määratlemata, tema kohta midagi ütlemata. Interpretatsioon võib toimuda vaid keele põhjal.
IKOONILISED MÄRGID -
Ikoon baseerub sarnasusel. Kui esineb tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel. Näiteks: tütarlapse kohta võib öelda, et ta on oma ema ikooniline märk, kui tema kui tähistaja ja tema ema kui märgitsetava vahel on topoloogiline sarnasus.
Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid .
Probleemid: sümmeetria küsimus ja regressiooni küsimus.
SÜMBOL
sümboli puhul on tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt.
Kokkuleppeline seos -- see tunnus eristab teda ikoonist ja indeksist, tunnus "intentsionaalsus" (kavatsuslikkus) eristab teda nimest.
Kõige enam kuritarvitatud termin. Hulk olulisi sümboli alaliike : allegooria, märk, kaubamärk, deviis (heraldikas), embleem, ametitunnused, tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata.
Sümbolid tunnistatakse sageli olevat inimolendite eksklusiivne omand, kuid kahtlemata omavad neid ka loomad (kui meelevaldseid märke). Sabatöö meelevaldsus koertel , kassidel ja hobustel . Lihasööjad putukad, kus isane pakub emasele enne paaritumist tühja õhupalli lootuses ise terveks jääda.
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksaalsed märgid (indeksid) võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm. 
„Foundation of the Theory of Signs” , „Signs, Language and Behaviour”.
 Bertrand Russell - oli inglise matemaatik, filosoof ja loogik
Matemaatilises loogikas sõnastas Russell Russelli paradoksi, mis tõi ilmsiks naiivse hulgateooria vastuolulisuse: Hulk võib olla ükskõik misasjade hulk: kõikide hulkade hulk, mis sisaldab iseennast või hulgad mis ei sisalda iseennast.
Charles Morris - Peirce’i üks tähtsamaid järglasi.Võttis kasutusele termini semioos ja pragmaatika kui ühena semiootika kolmest harust süntaktika ja semantika kõrval. Foundations of the Theory of Signs (1938).
Semioosi dimensioonid ehk semiootika 3 haru – pakkus juba Peirce

• Süntaktika – SÜNTAKTIKA
  
• 
  
• Küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb märkide ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses.
  
• 
  
• Süntaktika on osa matemaatilisest lingvistikast.
  
• 
  
• Ameerika lingvistika sai alguse indiaani keelte uuringutest. Indiaani keeltes on teised sõnaliigid, kui neid ülse on, ei ole kirjandust ja kirjakeelt.
  
• Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised, horisontaalse teljega, et keelejadad oleks õigesti teostatud.
  
• Semantika ehk tähendusõpetus– uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja mõtlemise suhteid ning keele ja reaalsete objektide suhteid.
  

• Pragmaatika –Termini võttis kasutusele Charles Morris (1938).
  

• uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette . Süntaktika vald uurib reeglite järgimist , semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel.
  
• 
  
• tegeleb märgi kasutusega. Märk on defineeritud läbi semiootilise situatsiooni. Märk peab olema korrektne ja efektiivne. Kuidas ta on ehitatud? Kelle jaoks? Kuidas märk funktsioneerib?
  

SEMIOOS ehk märgisituatsioon
Semioos on märgiprotsess, üks semiootika põhimõisteid. Termini võttis kasutusele Charles Sanders Peirce. Tema järgi on semioos triaadne protsess, potensiaalselt lõputu interpretatsiooniahel.
Thomas Albert Sebeok oli ameerika semiootik. Rajas zoosemiootika, andes sellele teadusharule 1963. A nime. Biosemiootika arendaja . Ta toimetas ka raamatusarja "Approaches to Semiotics" (kirjastus Mouton de Gruyter), milles ilmus üle saja köite.Oli ajakirja „semiotica“ peatoimetaja kuni surmani. T oimetas semiootikaentsüklopeedia.
BIHEIVIORISM
Ameerika psühholoogias oli levinud biheiviorism: 
 20. Saj tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduste suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist.
Semioloogia – semiootika valdkond , mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. 
 
            Keel – koosneb märkidest 
Language
            Kõne – on nende märkide definitsioon
Keel on kõige universaalsem märkide süsteem.
Keel, erinevalt kõnest, on objekt, mida on võimalik uurida eraldi. Keeleteadus mitte ainult, et võib mööda minna teisi keeletegevuse elemente arvestamata, vaid ta on võimalik üksnes siis, kui teised elemendid on välistatud.
Märk - on süsteemi osa ja teda saab iseloomustada läbi süsteemi struktuuri. Mida tihedamini on mingi element seotud teistega , seda suurem on ta väärtus. Lisaks väärtusele on märgil ka tähendus.– üks pool on tähistaja ja teine tähistatu. Üks pool ei saa olla ilma teiseta, nagu paberileht . Tähistaja ja tähistatu vahel on suhe. Märk on struktuur, mis nendest kahest asjast koosneb.
Ferdinand de Saussure (1857-1913)
oli Šveitsi keeleteadlane , semioloog ja strukturalismi rajajaid . Teda loetakse keeleteaduse rajajaks.
Analüüsis oma väitekirjas Grimmi seadust.
Peale tema surma avaldavad õpilased tema üldkeeleteaduse kursuse “Cours de lingistique génerale” mis muutis kogu Euroopa keeletaduse põhitõdesid. Strukturalism oli algselt keele analüüside tootja, hiljem igasugune keeleteaduslik tegevus
S. arvates oldigi siiani käsitletud vaid kõnet, uus keeleteadus tegeleb aga keelega . S. kirjeldas keelt nagu märgisüsteemi, seega uurib keelemärke, mida defineerib eelkäijatest erinevalt. Keele elemendid on märgid, mitte häälikud; märgid koosnevad häälikutest.
Saussurei-i semiootika on bilateraalne (ehk kahepoolne, koosneb 2st lahutamatust osast):
1) tähistaja (‘laud’)realiseerub helides
2) tähistatav (laud). Realiseerub mõtetes
Kujutab märki paberilehena: üks pool on see, mida ta tähistab, teine see, kuidas ta seda teeb. Tähistaja ja tähistatava vahelisel seosel ei ole põhjendust. Kogu keel on seoste süsteem, mis allub kindlatele reeglitele. Keelt tervikuna vaadeldes leiame, et seosed ei ole juhuslikud. Üksik märk ei saa eksisteerida,märk on alati märgisüsteemi osa.
Näide: tool on ukse vahel. Siin on vähemalt 2 märki-kui tool on alati ukse vahel, siis ta pole märk, sest ta ongi seal. Märk mille tähistaja on 0 ehk null
Tartu
Sõidame Tartu(sse)
Tartu (0) ehk Tartu koos nulliga
Sõidame Tartu

Grimmi seadus(1822):  p → f ehk p muutub f-ks. Inglise keeles foot, hollandi k. voet, saksa k. Fuβ, rootsi k. Fat; sanskriti keeles pāda, leedu keeles peda , ladina keeles pēs.
Miks mõnes keeles on P ja mõnes F ? Üks hüpotees on, et üks täht arenes teisest või teine, et mõnedes keeltes asendas täht p-kuju, mõnedes f-i. Ladina k. pater , saksa k. vater [fater].vana-kreeka keele lähim sugulane on sanskriti keel. Sõnad võivad kõlada sarnaelt, aga nad ei pruugi olla lähedased. Tuleb vaadata objektiivseid seaduspärasusi.
Jakob Grimm oli suur keeleteadlane. Grimmi seaduse avastasid enne Grimmi aga juba F.Bopp ja R. Rask , kes joonistasid esmakordselt keeltepuu . 
Strukturalism-süsteemide uurimine , mis lähtub sisemisest struktuurist, mitte vormist või materjalist. Strukturalismil mitu koolkonda :
. sveitsi koolkond,. Praha lingvistiline koolkond, ameerika struktrualism
Strukturalismi koolkond

• Praha lingvistiline koolkond
  
• Glossemaatika ( Kopenhaagen )
  
• Ameerika strukturalism
  

Genfi koolkond :
Chrles Bally (1865-1947)
Albert Sechehaye(1870-1946)
Sergei Karcevsky(1885-1955)
Henry Frey (1899-1980)
Robert Godel( 1902 -1994) kõige noorem ja kuulsaim. Uuris nullmärki.
Ø - esimene oluline märk, nullmärk, mille Genfi koolkond tõi. Sellel pole mingisuguseid materiaalseid parameetreid, aga ta on tähendusrikas. Näide:
      TARTU          - SSE                   =            TARTU -                     Ø
(tüvi objekt) (suund objekti suhtes)     (Tartu nimetavas)( sõidan Tartusse . Neid eristab välde!) võib õelda nii kui naa=sõidan Tartu(nulliga) või sõidan Tartusse.
Charles Bally
oli prantsuse keeleteadlane Genfi koolkonnast. „Üld- ja prantsuse keele teadus” – üks olulisemaid teoseid. 1) Seab kahtluse alla Saussure’i põhimõtted, et kõnes ei ole märke. Bally: Kõnes on ka märgid, aga teistsugused kui keeles. Kõne ja keel on erinevad süsteemid. Igal mõistel on maht ja sisu ( Aristoteles ). Maht – kogu valdkond, mida mõistega tähist. , sisu – see, kuidas seda tehakse. Keele märgil on kindel sisu, kuid ebamäärane maht. Kõnes on konkreetne ja kindlaks määratud maht, aga ebamäärane sisu. Keeles on kõik „ühed” lauad, aga kõnes „need” lauad.
Praha lingvistiline ring – Tähtsaim strukt. Koolkond. 1920-ndate alguses oli Praha oluline kultuurikeskus. Kesksed tegelased on vene emigrandid
Villem Mathesius- aupresident, üks asutajatest. Kirjutas artikli keelenähtuste potensiaalsusest. Tema arvates tuli uurida potentsiaalset keeleteooriat. jõudis oma artiklis "Keelenähtuste potentsiaalsusest" osati samadele ideedele kui Saussure, aga toetudes füüsikale mitte matemaatikale; eristas keeles kahte tüüpi energiat: potentsiaalset (seotud keelega) ja aktuaalset (seotud kõnega), kusjuures viimane tuleneb esimesest)
Vürst Nikolai Trubezkoi- väljapaistev keeleteadlane. Tal oli fenomenaalne düsgraafia(õigekirjahäire, aetakse segi häälikute järjekord ja pikkus ning vahel unustatakse sõnalõpud kirjutada) oli vene intelligent, aristokraatlikku päritolu. Tema isa ja vend olid filosoofid . Elas Viinis ja õpetas slaavi keelt Viini ülikoolis. Suhtles väheste inimestega, sotsiopaat. Ta oli polüglott, kirjutas oma tööd saksa keeles. „ Fonoloogia alused”. Üks tähtsamaid teoseid siiamaani.
V. Skalicka- oli esimese strukturialistliku grammatilise keeleteooria autor.
Roman Jakosbson- vaatles keelt kui praktilist suhtlemist.oli Venemaa juudi päritolu lingvist ja semiootik. Keeleteadlane. Koostas lingvistilise ringi Rootsis. Kirjutas artikli värsiteadusest.
Milleks on silpi vaja? Foneemidest modustame sõnu, aga milleks silbid ? Tõestas, et silbil on fonoloogiline sisu. Silp on foneemide jada, kus kehtivad piirangud. Silbil on fonoloogiline tähendus, süntaks. Lauseid on vaja, sest keele loogika nõuab seda.
Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst:
signifikatiivne (tähenduslik)
opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J)
ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda ( jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus , foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki:
- ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne )
- privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem)
- graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, … , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus)
- K. Bühler (üks psühholingvistika rajajatest)
- S. Kartsevkij (väitis, et suhe tähistaja ja tähistatava vahel ei ole sümmeetriline, kuna tähistaja on tunduvalt lihtsam.)
Fonoloogia –keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega ehk teadus häälikutest. Kui foneetika uurib häälikuid eeskätt akustilisest ja füsioloogilisest vaatepunktist, siis fonoloogias on olulisem häälikusüsteemi toimimine kõne ja keele sisu seisukohast .
Foneemide roll on tähenduste eristamine.
1) signifikatiivne e tähenduslik
2) kulminatiivne (element, mis tõstab esile mingit teist elementi ehk tähistab rõhku) Zámok vs Zamók (loss vs lukk).
3) delimitatiivne ehk piiritletud (elemendid, mis tähistavad mingi ühiku piire . Näiteks eesti keeles sõna alguses ei kasutata g,b,d) (eristav, piirisignaalid, pausid) 
Trubezkoi arvates ei ole Saussure’i teoorial keelega mingit pistmist. Olulised on märgimehhanismid ja mis funktsiooni nad täidavad keeles. Hääled ja helid pole olulised; Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst:
signifikatiivne (tähenduslik)
opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J)
ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Eristamine = vastandamine .Peab markeeritud olema mingi alus. Toob välja kolm opositsioonide(vastasseis, vastuseis) liiki(toetudes Saussurei teesile):  -     
1.ekvipolentne- kõik elemendid on erinevad ehk vastandite opositsioon(must / valge, mees/naine,öö/päev,koer/ kass ) – 2 poolust   +    +
2.Privatiivne (must / mittemust)  e eitav opositsioon;kõige universaalsem            +    -
3.Graduaalne (must  / hall / valge) ehk muutuv erinevus ; tegemist on sama tunnusega aga erineva intensiivsusega
 
Ameerika strukturalism Ameerika strukturalismi rajajad on:

• Edward Sapir (1884-1939) – „Language: An introduction ...”
  
• Leonhard Bloomfield – „Language”
  

Nimetatakse mõnikord ka distributiivseks lingvistikaks. Väga kuiv ja asjalik. Sellel voolul on kaks allikat - Saussure ja kohalik traditsioon, mille oluliseks osaks olid Boasi ideedKeskseks terminiks ameeriklaste käsitluses on distributsioon - keele elemendid on sõnumis kuidagi jaotatud.Analüüsiti indiaani keeli.
Z. Harris oli viimane suur ameerika strukturalist. Lõpetas Bloomfieldi alustatud ameerika strukturalismi metoodika. Lõi transformatsioonianalüüsi, mis rikkus strukturaallingvistika põhimõtteid. Transformatsioonianalüüs lähtus distributiivsest analüüsist aga modifitseeris seda lauseõpetuse tarvis. Väitis, et on olemas lausete paradigmad , mille saab kindlaks määrata, kui panna need kindlasse kahte erinevat vormi eristavasse konteksti (seda nimetati diagnostiliseks kontekstiks).

• Allikad → F. De Saussure, Franz Boas
  

E. Sapir oli etnoloogiliste huvidega väljapaistev ameerika lingvist. Tema 1923 ilmunud peateos "Language" sisaldab strukturalismi märke. Tema jaoks oli tähendus keeles väga oluline. Keel ei ole maailma peegeldamise/ kirjeldamise vahend, see on modelleeriv süsteem. Keele erinevad osad tähendavad eri asju. Näiteks sõnaline osa: sõnavara on avatud süsteem, kus uus nähtus toob kaasa uued sõnad ja nähtuse kadumine põhjustab vanade sõnade ununemise. Sõnavara peegeldab meie kogemust.
Sapir lähtub väitest, et kõik keeled on olemuselt võrdsed, üks pole teisest parem. Keeles on olulised grammatilised kategooriad - sellised tähendused, mida ei saa välja ütlemata jätta (nt. inglise keeles on he/she, eesti keeles tema). Igas keeles on oma sisemine ideaal. E. Sapirist tuleneva ameerika strukturalismi suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsiaalne reaalsus . Sellest tuleneb ka Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees, mis käib vastu Boasi pärandile. (Viimane väitis, et kõik keeled on oma väärtuste kohaselt võrdsed, st. et kõik, mida on võimalik öelda ühes keeles, on võimalik öelda ka teises keeles (tõestamatu seisukoht).) Sapiri versioon sellest kõlab nii: "Iga keel on universiaalne ning ka unikaalne maailma klassifikaator." Keeled ei erine mitte selle poolest, mida nad võivad väljendada, vaid selle poolest, mida nad ei saa väljendamata jätta. Ta väidab ka, et ühes keeles esineb palju ülearust, mis toimib keele enesekaitsevahendina valestimõistmise ja infokadude vastu.
Whorfi variant hüpoteesist on radikaalsem: keel põhjustab/determineerib inimese maailmavaadet ja tema käitumist. Whorf seostab hüpoteesi mitte ainult sõnade, vaid ka grammatikaga, nimelt väidab ta, et grammatilisus on kõnelejale ette kirjutatud. Whorf on uurinud paljusid indiaani keeli ja neid analüüsides näitab, et neis on grammatilise struktuuriga seotud põhimõtteliselt teistsugune maailmavaade.
K. L. Pike nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegemist strukturalistliku analüüsiga, teiselt poolt huvitas keel teda oma sotsiaalses aktiivsuses. Sai kuulsaks selle poolest, kui kiiresti ja efektiivselt ta deðifreeris, uuris ja kirjeldas võõraid keeli.
Boasi kirg olid indiaanlased . Tänu Boasile on ameeriklastel tugev süükompleks – nende tõttu surid indiaanlased (peaaegu) välja. Boas leidis, et nende (indiaanlaste) hääl tuleb kuuldavaks teha. Indiaanlaste keeled on täiesti teistmoodi võrreldes teistega. Boas elas indiaanlaste juures ja elas nende nahas. Keeleteaduse formaadiks pakub ta tööd informaatoritega. Neile tuli esitada õigeid küsimusi. Ta leidis, et kõik rahvad on samaväärsed. Veel oli oluline, et see oli seotud ka aktiivse ühiskonaelust osavõtuga. Evolutsionism vs relatiivsus .
Semantika – ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. mida ja kuidas me räägime
Grammatika – on keeleteaduse osa, mis tegeleb keele reeglipäradega.siin väljendub „keele hind” rohkem. See, mida me ei saa ütlemata jätta on Sapiri järgi grammatiline tähendus. Iga keel on sõnumite kodeerimismeetod ja kõigil sõnumitel on oma info, mida on liiga palju. Iga sõnum on üleküllastatud infost.
Pismenõi  stol (vene k. kirjutuslaud). Meesoost sõna on kaks korda, aga teisiti ei saa. Ainsust on kaks korda, aga teisiti ei saa.
Grammatika on see, mida me ei taha öelda, aga mida me ei suuda ütlemata jätta.
Meie tekstis on üle poole ülearuseid sõnu. Keele liialisus ei ole juhuslik. See on keele kui kommunikatiivse süsteemi üks turvaline fakt.
Keele lingvistilise relatiivsuse hüpotees – eri keeli rääkivad inimesed tajuvad maailma ja mõtlevad erinevalt. eelkõige läbi grammatilise süsteemi. Selle hüpoteesi formuleeris Sapiri õpilane Benjamin Lee Whorf: „Keel, mõte ja reaalsus”.
Iga keel on kontseptuaalne võrk, mille läbi me vaatame maailma asju. Iga keel on erinev → erinevates kultuurides on erinev maailm. 
 
W. von Humboldt : igas keeles on oma vaim. Kirjeldas indoneesia keeli: „Kava keelest Jaava saarel”. Keeles peale vormi ja sisu on olemas veel tähtsam asi – keele sisemine vorm.
            = 2 + 8 x 10 (saksa keel)
                 82 = 8 x 10 + 2  (eesti keel)     keele sisevorm
        = 4 x 20 + 2 (prantsuse keel)
Meie mõttemaailm on sisemine vorm. Kõiki asju mõtleme eelkõige nii. See on rahvavaim , kuidas me midagi mõtleme.
XXCII – rooma numbrite puhul tuleb kindlaks teha kese ( C ) ja seejärel lahutada vajalik arv
A O S – subjekti ja objekti vahekord . Aga on olemas ka teistsugused keeled: ergotiivsed ( ergo – järeldus); kõneleja samastab end objektiga (mitte „Peeter (S) loeb raamatut (O)” vaid „Raamat (O) on loetud Peetri (S)poolt). Teistmoodi mõtlemine on neil indiaani keeltel: Nootka, Hopi , Navajo. Nende keelte rääkijad näevad protsessi.
Leonard Bloomfield (1887-1949) – oli ameerika keeleteadlane. L. Bloomfield vastandub Sapirile. Olulisimaks küsimuseks oli - kuidas keelt kirjeldada? Tema jaoks on keel ainult vormid. Keel on formaalne süsteem, suhtlemise vahend.

• Keel – mitte ainult tähendused, vaid nendevahelised seosed, vormid, näiteks idioomid .
  
• Seotud ja vabad vormid, konstituendid
  
• Keeles me eristame kahte tüüpi elemente: etics vs emics (fonetics vs fonemics)
  
• Segmentatsioon – keele seotus asjadega
  

 
 
Glossemaatika ehk Kopenhaageni koolkond ( 1931 -1965)
Louis Hjelmslev – viimane suur Taani keeleteadlane. Kõige analüütilisem keel on inglise keel. Hjelmslev oli kõige radikaalsem ehk äärmuslikum just Sausseri teooriatega. Hjelmslev rajab uue teaduse – glossemaatika. Glossa (glotta) – keel kr. k.
H.J. Uldal, Viggo Brøndal. Hjelmslev töötas kas üksi või koos Uldaliga.
Hjelmslevi teosed:

• Keeleteaduse alused
  
• Üldkeeleteaduse põhimõtted
  
• Käändekategooriad
  

Glossemaatika on matemaatilist tüüpi seadus. Käände aluseks on 3 dimensiooni:

• Suund
  
• Kontakt
  
• Subjektiivsus
  

Kokku on igas keeles 216 (6 x 6 x 6) käändelist tähendust. Inglise keeles on 4 käänet: subjektiiv , genitiiv, datiiv, translatiiv. The boy (sub) sent his mother (dat) a letter (trans).
Platon – idee on üks põhjustest, mis realiseerib põhjuse. Tuleb eristada vormi ja substantsi.
Keele funktsioonid:

• Vastastikune sõltuvus ehk interdependets ( ↔ )
  
• Ühepoolne sõltuvus ehk determinatsioon ( → )
  
• Sõltumatus ehk konstellatsioon ( ; )
  

N. Chomsky – väljapaistev keeleteadlane. Ta lõi generativismi 1957. aastal. Avaldas artikli „süntaktilised struktuurid ”. Ta lõi ka matemaatilised keeleteaduse alused. Ameerika strukturalistidest oli veel  tähtis Z. Harris, kes oli Chomsky õpetaja.
Keel on õigete lausete kompleks . Õige ei pruugi tähendada „mõtestatut”. Näiteks: Rohelised värvitud ideed magavad tormakalt. – Keel tegeleb grammatikaga; see lause on grammatiliselt korrektne.
Poisid ↔ Magab
Keeles on 2 kompoenti:

• Tuumkomponent – loob tuumlauseid
  
• Transformatsioon
  

Väike  poiss  jookseb      kiiresti 
 
  Nimisõna fraas   Verbi fraas 
 
Rohelised  värvitud    ideed     magavad   tormakalt
+ konkreetne      + elusolend 
 
+värviline            + värviline   + materiaalne 
 
+materiaalne              - materiaalne + rahu       - rahu 
Süvastruktuurid koosnevad leksikast ja grammatikast.
Pindstruktuurid. 
Süntaktika
Sõltub sellest, kuidas me käsitleme märki läbi süsteemi.

• Substitutsionaalne semiootika – ei ole spetsiifilist märki; märgi loob asendamine ehk substitutsioon.
  
• Bilateraalne semiootika (märgi loob märgifunktsioon, mis seob tähistatu tähistajaga)
  

Semioos ehk mis teeb märki.
Semioosi 3 dimensiooni: 

• Süntaktika (kuidas?) – märgi ehitus
  
• Semantika (mida see tähendab?)
  
• Pragmaatika (Kuidas funktsioneerib)
  

Süntaktikal on morfoloogia ( sisestruktuur ), süntaks (märkidevahelised suhted). Need kaks ei ole üheselt mõistetavad. IC-grammatika 
 
                         S (lause) 
 
             (nimisõna fraas)   NP           VP (tegusõna fraas)  
            Adj.   No V         D
                   Poor              John      ran       away  
Grammatikad kirjeldavad ja defineerivad. Grammatika: definitsioon.
Tähestik (1) 1+1+1........+1 
 
Reeglid +
Kitsas mõiste:   Loomulikud
                Reeglid 
 
 
Laiem:    Semiootilised keeled (LK + TK) 
 
                (Tehis)keeled 
 
                              Nende struktuur on lihtsam kui LK-l
                  LK 
Loomulikud keeled ei pretendeeri universaalsusele.
Tehiskeeled on orienteeritud mingitele kindlatele ülesannetele. 
 
         Matemaatiline keel
             Semiootiline k.
            LK 
Tähestik:< a               ab             abaab – ahelad tähtedest 
Silbid
Tähestiku 4 elementi:

• E (eksplosiit. G, B, D, K, P, T – kõige vähem helisisust)
  
• F (frikatiivid. S, V, F – tugevamad kui sonandid)
  
• S (sonandid. L, R – kasvava helisuse seadus. Võivad moodustada silbi)
  
• V ( vokaalid )
  

Foneemide süntaks. 
Palindroom:

• Isa asi
  
• Sum summus mus (olen suurim hiir)
  
• Kuulilennutunneliluuk
  
• Sator Arepo Tenet Opera Rotas
  

 
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S 
S → α S α
S → Ø (ükskõik mis täht) 
 
 
Vra 112 → 211
Arv +    323   selline arv, mis võrdub oma „vraga” 
Vt. „Melanhoolia” (gravüür)
Palindroomid on esinenud paljudes kultuurides → maagiast eetikani 
Semiootika koosneb kahest seotud, kuid iseseisvast komponendist – grammatika, keel.
Keeleväline väärtus – kodeeritakse elementidesse (keele semantilised vormid)
KVR → tekstid
Loomulikku keelt võib käsitleda kui funktsiooni.
(järgnevat joonist ma ei suutnud korralikult välja lugeda) 
 
             Semiootika          Gramm .     Foneetika    Prosootiline 
 KVR →   →     →     →   T 
 
 staatum 
 
                        2 
 
                        1 
  
                       0              0                0 
 
Iga staatum koosneb erinevatest nivoodest. On olemas 0-tasand, mis koosneb kategooriatest.
0-tasand → sõnad → semantilised laused → suuremad semantilised blokid
Mida sügavamal, seda vähem individuaalsust.
Mida vasakpoolsem, seda keerulisem ja suurem on element. 
1950. aastate lõpp USA-s. M. Halle – Lätist pärit keeleteadlane. Koos Jakobsoni ja veel ühe teadlasega lõid teooria: Kõiki universaalkeeli saab kirjeldada igasuguseid foneeme
± vokaalsus      +        +           -                     - 
 
       Konsonantsus +       -          +                    -
                  (sonandid)  ( vokaal ) ( konsonant ) (glayd – ei vokaal ega konsonant, eesti k. H) 
Silp on selline foneemiline kompleks, kus kehtivad piirangud eelmiste tunnuste kasutamisel . 
 
Peirce: tähendus on see, mida märk asendab
Frege: Sinn vs Bedeutung
1923. „The meaning of meaning”. C Ogdem, J. Richards (filosoof). Tõid välja tähenduse kolmnurga → tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks.  
 
                 Designaat = Sinn (Fregel). Moodus , kuidas märk maailma nimetab. 
Tähistamine         tähendamine 
Märk      - - - - - - - - - - - -  Denotaat
         Nimetamine 
R. Carnap – Ameerika filos . tormiline areng algas. Viini loogilise koolkonnaga seotud. Pärast anschlussi emigreerus USA-sse. Ta oli väga vasakpoolne.
Keelefilosoofia mõjutas pea kõiki valdkondi: psühholoogiat, muusikat jm. 1920-ndatel kirjutas ta „Maailma loogilise struktuuri” ; veel üks teos: „Tähendus ja kohustuslikkus ” – toob modaalsust loogikasse. On olemas 3 tüüpi süsteeme:

• Formaalsed süsteemid – ei töötle ega loo tähendust
  
• Lisaks-formaalsetele-loovad-mingit-tähendust-süsteemid ehk intentsionaalsed süsteemid:
  
  • Intentsionaalsüsteem on samas ka formaalne
    
  • Intentsionaal on seotud vormiga
    
• Ekstentsionaalsed süsteemid (välised)
  
  • Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne olemas
    

 
Carnapi puhul käib kõik läbi intentsionaali: 
 
       FS       IS       ES 
 
 O.v. Quine – võib-olla natuke olulisem kui Carrap. 1953 kirjutas ta „Loogika seisukohad” – tema terminid on signifikant ja referent .
Signifikatsioon – keskaegsest sõnavarast; ... semantika on semantiline keel – oma tähestiku ja reeglitega. Signifikatsioon on tõlkimine ühest keelest teise.
Wittgensteini „Loogilis- Filosoofiline traktaat ” – seletab kõik ära: kõik, mis maailm on (tõsiasjade, mitte asjade kogum). Maailm koosneb faktidest, fakt on teguasi.
Peegeldused – Maailma ühed seisundid   võivad peegelduda teisest; psüühika; keel; millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida
Wittgenstein lõi analüütilise filosoofia (4=4). Kõik muu on see, mis ei mahu analüütilise filosoofia alla. Tema arvates on need pisiasjad, millest ei saa rääkida (armastus, ilu, headus jm – need on pseudoprobleemid). Wittgenstein kirjutas teose nö tagurpidi : keelest → psüühika; psüühikast → peegeldused jne.
Quine jätkab teatud mõttes sama problemaatikat. Wittgenstein loob keelemängud. Quine arvestab nendega. Signifikatiivne semantika on üks keelemäng, nagu ka tõlkimine. Signifikatiivset semantikat on võimalus tõlkida ka teise keelde. Tal on tähestik (tähendused) ja grammatika. Quine lähtub Carnapist; referent sõltub signifikaadist.
Loogilisel positivismil tekkis ka Soome koolkond. Jaakko Hintikka – pseudo ; Jumal ei loonud korraga maailma. Ta on universumi mõistus. Tal on projektid valmis, mida luua. Enne loob ta meie aktuaalse maailma. Mis on meie aktuaalse maailma homne??
Iga signifikatiivne süsteem loob oma maailma. Ta realiseerub võimalikus maailmas. Referendid on võimalikkudes maailmades. Antiikmütolooga on signifikatiivne süsteem, mis loom oma maailma (pegasus)
Ch. Bally – Saussure’i ideede reformimine. Saussure’i jaoks on keel semiootiline süsteem, mis realiseerub kõnes häälikuteks ja mõteteks. Ka kõne on sem. süsteem, ainult et erineb keelest sisu → sisu maht. Keelel on kindel sisu, kuid ebamäärane maht. Kõnemärgil on kindel maht ja ebamäärane sisu. Ilma sisuta ei saa olla mahtu – ka kõne on semiootiline süsteem, kuid see ei saa funktsioneerida ilma keeleta . Keelel ja kõnel on täiesti teine loogika ja teised protsessid. 
 
E. Beuveniste – märgis on tähistaja – tähistatava seos kokkuleppeline (Saussure). Kõnes on tähistaja-tähistatav alati kindel ja olemas. Kõnel on oma mehhanism , mis on teistsugune kui keelel. Keeles on sümbolid arbitaarsed; kõnes on oma formaalne mehhanism – nt verbi ajad, asesõnad. (Kas keeles on asesõnad või on need ainult kõnes?)
Deixis – vastupidine semioos. 
 
                                                      M          Ref              (Märk osutab otse referendile) 
                        Mina   sina   praegu  see    siin 
Tõlkimine on tõlgendamise aluseks. Iga keel on duubeldamise mehhanism. Et millelegi osutada, peab olemas olema mudel. Deixis – deitilised märgid – signifikatiivne sfäär on välja suretatud.
H. Reichenbach – Viini loogiline ring; „Sümboolne loogika – Hier stehe ich” (siin ma seisan)
Mina – signifikaat, tunnus puudub; mina on see, kes ütleb mina
Siin – Samuti tunnus puudub, siin on see koht, kus mina ütlen mina 
 
Ütluse formaalne mehhanism: 
                         (siin) seal 
                                  Universumi keskpunkt 
                  (mina) sina (praegu) homme  
Nimisõnad on seotud ruumiga. Verbikategooriad on tihedamalt seotud deixisega. Ajad ei muutu, ada nende taustal muutub täna.
2 + 2 = 4 – gnoomiline olevik – vanasõna tunnus, annab üldreegli
See on alati neli
Aktuaalne süntaks – tekib kõnes mitte keeles. Seome ütluse maailma ja iseendaga. Kronoloogiast rääkides ajalugu ei muutu, muutub aeg, mil seda räägitakse.
Ajalooline aeg – narratiiv , kus on objektiivsed ajad. Metakeel .
Dialoogiline koolkond: M. Buber , M. Bahtin . (Nad ei kohtunud omavahel)
M. Buber – käis Ukraina koolis, oli aga saksa-austria-juudi päritolu. Koolid olid religioossed. Palvetamise ajal pidi ta vaikima, see tekkitas talle trauma . Hiljem lõi dialoogi-teemalise teooria. Tema tähtsaim teos on „Mina ja Sina”. Ich ↔ du. Ich ↔ Es (mina vs see/tema)
Tõde on alati isikuline – me püüame selleni jõuda (J. Hintikka).
M. Bahtin ei olnud teadlane, ta oli kirjandusteoreetik . Tema teose põhitegelased on ideed ja süžee ideedevaheline võitlus ( Dostojevski põhjal). Dostojevski jaoks on põhiline probleem tõde. Romaan on targem kui autor. 
Kommunikatsioon
Märkide abil me vahetame infot. Teooria tekkis pärast II MS, enne seda oli kommunikatsioon psühholoogias. USA-s pärast II MS olid telegraafiliinid üle koormatud.
C. Shannon – insener, matemaatik. Tema infoskeem:
            müra 
 
Saatja              vastuvõtja 
 
                 Sidekanal
         Sõnumid 
Müra on paratamatu – meid huvitab info ja müra vahekord:  1       = const   
(Mida vähem müra, seda rohkem sõnumit)     M
Ükskõik, kui mõttetu sõnum on, saab teda ikka genereerida.
Shannoni skeem on aktuaalne ka praegu. Siin diferentseeritakse saatjat ja vastuvõtjat.
R. Jakobson pakkus välja teistsuguse kommunikatsioonisüsteemi (lähtus K. Bühlerist). Iga kommunikatsioon on seotud 6 komponendiga: saatja, vastuvõtja, tekst, kontekst, kontakt, keel.
See on minimaalne kommunikatsioonisüsteem. Ta loob keele 6 tähtsamat komponenti:

• Tekst on orienteeritud kontsektsile (Kommunikatiivne ehk diferentsiaalne )
  
• Tekst on orienteeritud saatjale (emotiivne funktsioon)
  
• Tekst on orienteeritud vastuvõtjale – pöördumused, käsud; (Konatiivne funktsioon)
  
• Tekst on orienteeritud kontaktile (faatiline) – Kontakti kontrollimine ja loomine
  
• Tekst on orienteeritud keelele (metakeelne)
  
• Tekst on orienteeritud tekstile – ainuke eesmärk on tekst ise ( poeetiline )
  

Shannon lähtus sellest, et info on seotud valikuga ning selle valiku aluseks on 1 bit = infoühik juhul, kui meil on valida kahest.
Jakobson lähtub aga informatsiooni sisust: 
            Keel (kood) 
Saatja    vastuvõtja 
 
adressant    tekst (sõnum) 
              Kontekst
Funktsioonid ei ole eksklusiivsed. Tavaliselt on tekst orienteeritud mitme funktsiooni täitmisele. Teaduslikul tekstil on ka oma poeetiline funktsioon. Jakobsoni skeemi peetakse kõige adekvaatsemaks.
J. Knorozov eristab sõnumi kaheks osaks: informatsioon ja  fastsinatsioon (sõnumite enda mõju) – kõne tämber, tugevus.
Hõivaja – mitte sanktsioneeritud vastuvõtja; võib olla ka saatja.
Aisopose keel – 9OY. Euroopa valmide süžeede looja. Aisopos oli ori, tema peremees oli andetu filosoof. Aisopos töötas välja uutmoodi keele – keele kaitsmehhanism (jutt on ühest, aga tegelikult hoopis teisest asjast). Ta kasutab levinumaid metafoore.  
                    Kalju    nutab  
 
                                                                                                         +konkreetne 
  
            -e.o    + e.o 
Aisopose keel on allegooriline keel; räägitakse loomadest, aga peetakse silmas inimesi. Aisopose keel oli laialt levinud, kuna selle puhul tekkis kummaline olukord saatja ja vastuvõtja vahel. Sõnum peab vastama tõele.
Aisopose keel oli selline keel, millel on topelttähendus.
Puškini kirju naisele loetakse; seejärel muudab ta hõivaja (Vene riigi) vastuvõtjateks, s.t. kirjutab naisele seda, mida Vene riigis teha tuleks.
On olemas erinevaid kommunikatsioone, mis on seotud saatja ja vastuvõjaga.
J. Lotman –  Mina – Tema
            Mina – Mina
Mina-Tema on sama mis Jakobsonil , ainult et mina on deitiline. 
Saatjakontekst         vastuvõtjakontekst = Ø
Saatjakogemus = vastuvõtjakogemus – pole millestki rääkida 
Kogemused peavad olema erinevad. Kui vastuvõtja ja saatja on identsed, siis ei ole millestki rääkida. Ka iga inimese keel erineb teise inimese omast. On olemas ka teistsugune kommunikatsioon – sõnumid, mida saadame iseendale , näiteks poenimekiri, päevased tegemised jne. Teine sisendus on päevik. Päevikute idee oli enesetäiendus – üleskirjutatut tuleb analüüsida. Õige päevik oli kirjutatud ainult enda jaoks. 
 
                  „Mina” erinevalt sellest 
 
                       „Mina” kui erinevalt teistest 
 
         Mina 
 
 Dixis             Tema
       Sina
Mitu „sind” ei moodusta teid, sest sina oled unikaalne.
Kooperatsioonipõhimõte
H.P. Grice – USA filosoof ja loogik. Inimesed ei leia tihti ühist keelt. Grice: keel/kõne ei ole midagi, mida tehakse üksi, vaid see on kooperatiivne tegevus → kommunikatsioon on eesmärgistatud protsess. Kooperiseerumine koosneb neljast asjast:

Kvantiteet on esimene maksiim : räägi nii palju, kui on vaja rääkida (ära ütle (räägi) liiga palju, ära ütle (räägi) liiga vähe). Näiteks auto parandamine – „anna mulle 3 mutrit” – 1 mutter on vähe, 5 on palju.... Aga juhul kui 2 läheb kaduma, siis on 5 parem.

Kvaliteet: räägi sellest, millest sa räägid ja ära räägi sellest, millest sa ei räägi. Fokusseeri asjale. Näiteks: ära too mutrite asemele 3 taskulampi

Kord: kõnelemise kord ei ole sama mis asjade kord.

Moodus, teguviis: kõige lihtsam asi on tempo; viis peab olema adekvaatne tegevus. Sisaldab ka selgelt rääkimist, nimetame asju nende õigete nimedega. Aga Saussure’i asjadel ei ole õigeid nimesid, nimed on suvalised; tuleb nimetada asju kõige lihtsamalt ja arusaadavamalt, lühemalt.
 Implikatuur (implikatsioon – suurem kui .... siis) – see ütluse osa, mida kuulaja peab endas moodustama.
Presuppositsioon – ütluse eeltingimust, eelütlus
= üks ja sama asi – ütleja – presuppositsioon, kuulaja – implikatuur.
Jaani tütar naasis Otepäält.
Jaanil on tütar. Ta käis Otepääl – presuppositsioon – seda peab tuletama kuulaja.
Iga ütlust võime hinnata sellelt seisukohalt, kas ta vastab tõele või mitte. Vale puhul jääb presuppositsioon samaks õige lausega. Kooperimise juureson miinuseks egotsentrilism. Alguses räägivad inimesed asjadest, millel ei ole mingit väärtust. Sina koopereerud minuga; sa kuuled ja võtad teadmiseks. Põhiprobleem seisneb viisakuses – viisakusreeglid ei mahu kvantiteedi alla. Kvantiteet nõuab lakoonilisust, telegraafistiili. Iga kõnelemine on tülikas – ära räägi siis, kui millestki ei ole rääkida. Asju tuleb nimetada selgelt ja otse; Grice lähtub maksimaalsest siirusest. Ühelt poolt läheb kõne neljast maksiimist mööda 
R. Wells – keeleteadlane, palub välja viisakuse kui PP ( polite principle) mis tihti töötab kooperatiivsuse vastu. Ta päästab olukordasid. Grice esitab koop. põhimõtteid kui universaalseid. Viisakuspõhimõtted ei saa aga olla viisakad ühes ja ka teises kultuuris. Jaapani keeles tuleb vältida „ei” ütlemist, tuleb rääkida vihjates, läbi presuppositsiooni.
Kuidas nim. asju? Inglise kirjanik J. Lilly kirjutas teose „Eupheus”, kus nimetatakse asju ümber → eufemism ; vastand on kakofoonia – ebakõla, „imelik”. Tuleb rääkida vihjamisi ja kaudselt . 
Kõneaktid – speech act
J. Austin – 1960. postuumselt välja antud raamat „How to do things with words ”. Austini loengud võeti linti; ta ei improviseerinud, luges loenguid täpselt.
J. Searle . 
Pragmaatika. Austini teos avas uusi perspektiive keelefilosoofias. Kõnelemine on eesmärgistatud tegevus ja keel on selle vahend. Keel on vahend, aga täiesti teise eesmärgi saavutamiseks ( tahad kedagi tappa, aga oled halvatud – sul on ainult keel). Kõneakt koosneb kolmest osast (iga akt on eeltingimus järgmisele) :

• Lokutiivne :
  

• Loogika (peksan segast)
  
• Grammatika (räägin kreeka keele asemel hiina keelt)
  

Loogika on aga suurel määral kreeka keele grammatika

• Illokutiivne – kõnetatav saab su soovist aru
  
• Perlokutiivne – Brutus tapab Caesari  - perlokutiivne akt õnnestus. Igal aktil on tagajärg. Perlokutiivse tagajärg.
  

 Kõige olulisem on illokutiivne akt. Sõnast saab asja illokutiivse aktiga. Illokutiivses aktis me eristame:

Illokutiivne eesmärk – milleks räägime

Illokutiivne jõud – kui intensiivne eesmärk

Illokutiivne suund – kuhu suunatud
 
„Speech acts”; Searle kirjutas „Illokutiivse loogika” 1985. Searle’i arvates on viis ainult eesmärk:

Eesmärk on assertiivne – seisneb informeerimises, rääkija tahab informeerida kuulajat : ” Auditoorium on külm”

Eesmärk on komissiivne – saatja võtab endale kohustuse muuta olukorda paremaks: „Ma luban, et homme on auditoorium soe”

Eesmärk on direktiivne – kõneleja sunnib vastuvõtjat muutma olukorda: „Tee, et homme oleks auditoorium soe”

Eesmärk on deklaratiivne – ta ei räägi olukorrast, vaid ütlus ise muudab olukorra paremaks

Eesmärk on ekspressiivne – kõneleja väljendab oma suhtumist olukorda: „Kui jube, et auditoorium on külm”.
4. ei väljenda suhtumist jm, nad ise muudavad olukorda maailmas. Need ütlused on performatiivsed; need vastanduvad informatiivsetele – nad ei sisalda, vaid teostavad infot. Näiteks: Keegi aevastab – Terviseks!
Palju õnne sünnipäevaks!  - info? Kohustus? Käsk ? Ei! Nimepanek; kohtus määratakse 3 aastat tingimisi . Kõige laiem, ebamäärasem on asseratiivne kõneakt.
Deklaratiivsed – ühed on mitteformaalsed (tervisesoovimine), teised nõuavad väga ranget formaalsust.
Järgmine aspekt – intensiivsus – iga eesmärki võib väljendada intensiivsusega (v.a. mõned deklaratiivsed). Intensiivsus sisaldab ütluses ennast (asseratiivne: ma garanteerin, et vihma sajab – suurem intensiivsus on eesmärk). Komissiivne: „Okei, ma kütan homseks; ma vannun käsi piiblil, et homme on soe.” Direktiivne – pos-neg – oluline on see mis staatus on kõnel (Euroopas). Paljudes kultuurides on osa info edasikandmine mõnedele keelatud. See on korralduste jagamine: oli kaks eri asja – kui ülemus annab korraldusi alluvale ja vastupidi (ühed direktiivid alt üles – palve ; teised ülalt alla – käsk).
Intensiivsusele alluvad halvasti deklaratiivsed; mõned siiski: „Soovin sulle hästi palju õnne!” Osades intensiivsus ei tule kõne allagi. Siin on oluline, et oleks kindel vorm. 
Kõneleja staatus:
Assertiivne – oluline on kõneleja staatus – allika usaldusväärsus (usaldusväärne inimene, allikas, kust info talle tuli). Siin on 2 erinevat situatsiooni: kõneleja võib teatada fakti ja oma arvamust/hinnangut. Fakti teatades ei ole oluline, kes ma olen (2 x 2 = 4). Faktil on kindel lingvistiline vorm. Faktuaalsus (fakulatiivsus): 
 
                            Jaan arvab , et ...
Erinev faktiivsuse staatus  
Arvamused ja veendumused     Jaan kinnitab, et ... 
     Jaan on absoluutselt veendunud, et... 
     Jaan teab, et... 
Vihmasadu on presuppositsioon, ta ei sõltu eitusest. Kõneleja staatus on olulise arvamuse, mitte teadmiste juures.
Komissiivne – oluline on ka formaalne staatus
Direktiivne – kellel on õigus käsku jagada. Siin võivad olla erinevate hierarhiate võitlused.
Deklaratiivne ebaõnnestub alati, kui vastuvõtja ei vasta 
Kaudsed kõneaktid
Ütlusel on tihti 2 eesmärki. Viisakuse põhimõte on seatud kaudsete kõneaktidega.
Kõneaktid ja metafooriteooria – iroonia = despressiivne (??); siin ei ole ülekantud tähendust, viad ütluse ümberadresseerimine. Metafoor → adresseerib ütlust teisele objektile.
„Johni auto on siga” – õgib palju bensiini. Auto ≠ siga 
Semiootiline hermeneutika
Hermes – Kreeka jumal – kaupmeeste jumal ja käskjalg, tõi inimestele jumalate sõnumeid. Jumalad suhtlevad siis, kui nemad tahavad; jumalad räägivad teist keelt, poeesiakeelt.
Hermeneutika – jumalate sõnumite tõlgendamine; see on filoloogia vanim ala. Läbi Delfi oraakli rääkis Apollo . Arusaamine seisneb tõlgendamises ja see ei ole vähem komplitseeritud kui rääkimine.
Jumalate sõnumid – hermeneutilised – vajavad Hermese abi. Olid hermeetilised teadmised – salajased teadmised, mis vajavad interpreteerimist  ( astroloogia jm). Põhiaineks koolis ei olnud hermeneutilisi aineid.
Filosoofilise hermeneutika rajajaks on F. Schleiermacher (1768-1834) – ta oli filosoof ja praktiseeriv pastor Saksamaal. 2 probleemi filosoofias: ontoloogia (kuidas maailm toimub) ja epitemoloogia (kuidas teada saada asjadest, mis maailmas toimub).
Oluline osa on jutustajal – ta kulutab seda, mida ta on kuulnud – ta ise ei pruugi aru saada. ( Talent on ühelt poolt mõõdupuu, teisalt rahaühik. Talent on antud, see ei ole kellegi oma).
Arusaamise meetodid:
Arusaamine tuleb mitte tekstist vaid inimesest. Tekst on sidekanal. Aru peab saama inimesest. Tekst on abiks. Me ei saa kunagi päris täpselt teisest inimesest aru. Achilleus ja kilpkonn – vigane arutlus. 
Mina – tema 
                     Schleiermacher üritab ühendada neid kommunikatsioone, teha „temast” „mind”
Mina – mina 
W. Dilthey (1833 – 1911) – Traditsioon vahepeal katkes. Dilthey oli väga viljakas autor – 26 köidet; filosoof ja psühholoog. Hermeneutika tegeleb teadmisega – kuidas me saame midagi teada. Saksa traditsioonis on loodus- ja humanitaarteadused. Erinevus on meetodis – loodusteadused lähtuvad eksperimentaalsusest, kogemusest  (kogemus tuleb ära seletada/selgitada); vaimuteadused lähtuvad arusaamisest. Nende meetod on ajalooline – kuidas see tekkis. Põhiline meetod on hermeneutika. Kui me tahame midagi teada, peame me enne midagi teadma. Teadmiste omandamine ei ole lineaarne. 
 
 
 H.G. Gadamer (1900-2002) – Tähtsaim teos on „Tõde ja meetod” – teeb väga olulise sammu: tõde ja meetod ei ole sõltumatud. Tõde sõltub meetodist. Tõde ei eksisteeri automaatselt. Humanitaar- ja loodusteadused kasutavad erinevaid meetodeid ja nad saavad erinevaid tõdesid. Loodusteadused kasutavad üha rohkem humanitaarteaduse meetodeid. 
B. Ricoeur (1913-2005) – prantsuse protestant, kuulus pigem saksa traditsiooni. Ta sidus hermeneutika semiootika ja psühhoanalüüsiga (see on hermeneutiline protsess. Püütakse koos aru saada, kes see patsient on. Arusaamine koosneb kahest asjast – teadvuse ja alateadvuse arusaamisest. Nad räägivad meiega märkide abil. Freudism vajab psühholoogilist analüüsi. Me püüame aru saada teisest inimesest, kui räägime läbi märkide. Metafoor ei ole retooriline troop, ta on ennekõike gnossoloogiline (??) meetod. Metafooris elab inimese kogemus. 
 
                              Kalju        nutab
Metafoor – omadus on        
projitseeritud teise sisse - elusolend  +elusolend   (vastuseis) – üks semantiline 
 
Metafoor on sõna ümber adresseerimine (Searle); Ricoeur – metafoor on seotud tunnetusprotsessi ja selle sõnastamisega. Metafoor on kultuurikeskne – igas kultuuris areneb kultuuris protsess. 
Kognitiivne keel
J. Lahoff: „Metafoorid, millega me elame” – paneb tähele, et tavaline kõne on metafooriline, mida rohkem ajastusügav, seda metafoorilisem. „Metafooriliselt lahtiütlemine” – see ise on juba metafooriline; toolil on jalad, „kustutan tule siia – see on igapäevaelus olemas. „Lülitasin valguse sisse” – kuhu sisse?
Me räägime, mõtleme ja kuuleme metafooriliselt. Me ei nimeta asju nende õigete nimedega. Me võime neist lahti öelda, aga metafoor on alati lühem tee, shortcut. Teisalt on nad lõksud – me mõtleme asjadest nii nagu metafoorid on. Näiteid:

Vaidlus on sõda. Metafoorid on süsteemid, nad ei eksisteeri üksi

Aeg on raha – siis me räägime ajast rahaterminites. Aeg on jumala õnnistus
 
Vertikaalne skaala – kõrged ja madalad asjad – 
 Kõrge on hea, madal on halb, head teod 
 
viivad üles, aga halvad alla 
 
 Hermeneutika on seotud igasuguse märgilise mehhanismiga. Me peame neist aru saama. 
Arusaamine kui eesmärgistatud protsess.
Kuulajal on omad strateegiad, mis ei pruugi kattuda kõnelejate omadega. Kuulaja vahendid:

Füüsiline side kõnelejaga – see ei ole ainult kõneleja probleem, samamoodi on see kuulaja oma

Keel – kuulaja-kõneleja peavad suhtlema teineteisele arusaadavas keeles

Soovid – kontekst, tekst ja keel ei ole suvalised; peab teadma, mis kultuuriga on tegemist. Kontekstist rääkides peame me teadma, kellega me räägime.
Kuulaja strateegiad sõnumi suhtes:

Õõnestav – saboteerin seda, mida räägitakse (kuulete, aga ei kuula) Heatahtlik kuulaja kuulab ära sõnumid. Kuulatu kättesaamiseks on 5 strateegiat:

• A) Referentsiaalne – öeldu puudutab meie ümber olevaid asju – meie ehk aktuaalne
  
• B) Signifikatiivne – ütlus on ütlus mingite reeglite järgi ja peab silmas mingit semantilist konstruktsiooni. Signifikatiivne semantika – sõnad lauses on seotud.
  

Hea kondiiter ei küpseta kurepesasid gaasipliidil
  1.Kvaliteetne 1. „kokk” 1. Kuum laine 1. linnupesa  1. Seisund/olek
            2.südamlik  2. Pagar  2. Toidutegem. 2. Kond . toode   2. Liikumine
            3.maitsev  3. Ärimees     3. Küte
            4. osav 
4 x 3 x 2 x 2 x 3 = 280 tähendust omavahel ristates
Peab vaatama, mis kordub ja mis on omavahel seotud 

• C) Seotud tekstist tihti ei piisa. Signifikatiivne strateegia on seotud veel ka metafooriga – sõnad, mida kuuleme, tähendavad veel midagi lisaks
  
• D) Tesaurus – frame (raam). Roge’t thesaurus – semantiline sõnaraamat; 7 sammu – 7. Sõnal saab alati sõnatähenduse. Võib ka vähem aega võtta, aga viimasena alati 7. Toob lahenduse.
  

Thesaurus – kõneleja seisukoht – teate, mida tahate öelda, aga ei saa seda öelda.
Tesaurus – kreeka keeles „varandus”, tesaurus oli selline sõnaraamat, kuhu oli pandud kõik sõnad, mida sõna tähendab. Tesaurus on selline sõnaraamat, mis sisaldab maailma mudeleid . 
See on strateegiale loomulik järjekord: referentsiaalne, signifikatiivne, metafooriline, tesaurus.

• E) Alltekst – saame aru, kui tekstis on lüngad, mida me ei suuda täita. Näiteks Shakespeare’i iga kirjutis vihjab mingile ühiskondlikult tähtsale asjale. Me ei räägi kõike, mida me teame. Keegi teine aga ei pruugi aru saada, sest tekstis on lüngad.
  

Rohelised   värvitud   ideed   magavad   tormakalt 
 
± värv   ± mat.   - materjal - rahu   -rahu
                              -elusolend        + e.o 
Grammatiliselt absoluutselt korrektne, aga semantiliselt täiesti mõttetu. Iga järgneb sõna on vastuolus järgmisega.
1.Püüame aru saada referentsiaalselt – millal ja kus?
      - Eesti aastal 1987 (fosforiidisõda) – selles kontekstis on lause ka semantiliselt õige.
Metonüümia – ümber nimetamine, metonüümina üheks alaliigiks on sünekdohh. 
  Oidipus tahtis abielluda                        Iokastega        TÕDE 
                        Oma          emaga.                     VALE  (Freudi järgi tõde)
28